—

Ferring Lægemidler A/S, Ferring BV nimel, esindaja: advokat T. Ryhl,

—

Orifarm A/S, esindaja: advokat K. Jensen,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: H. Støvlbæk, T. Scharf ja J. Samnadda,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiivi 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT 2008, L 299, lk 25) artikli 7 lõike 2 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt Ferring Lægemidler A/S‑i, kes tegutseb Ferring BV nimel (edaspidi „Ferring“) ja teiselt poolt Orifarm A/S‑i vahelises kohtuvaidluses, mis käsitleb Ferringi keeldu turustada ühte oma ravimit Taanis Orifarmi poolt ümberpakendatud kujul olukorras, kus viimati nimetatud äriühing impordib paralleelselt seda ravimit Norrast.

3

2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3; edaspidi „EMP leping“) artikkel 13 kordab ELTL artikli 36 sisu.

4

Direktiiv 2008/95 inkorporeeriti EMP lepingusse EMP ühiskomitee 4. detsembri 2009. aasta otsusega nr 146/2009, millega muudetakse EMP lepingu XVII lisa (Intellektuaalomand) (ELT 2010, L 62, lk 43).

5

Direktiivi 2008/95 artikkel 7 sätestab:

„1.   Kaubamärk ei anna selle omanikule õigust keelata kaubamärgi kasutamine seoses kaupadega, mille on kõnealuse kaubamärgi all ühenduse turule viinud kaubamärgi omanik või mis on seal turule viidud tema loaga.

2.   Lõiget 1 ei kohaldata, kui omanikul on õiguslik põhjendus olla vastu kaupade täiendavale turustamisele, eriti kui kaupade olukord on pärast turuleviimist muutunud või kahjustada saanud.“

6

Eelotsusetaotlusest nähtub, et varemærkeloveni (kaubamärgiseadus, millega võeti direktiiv 2008/95 Taani õigusesse üle) artikkel 6 on direktiivi 2008/95 artikliga 7 sisuliselt identne.

7

Ferring turustab teatavat ravimit talle kuuluva kaubamärgi Klyx all Taanis, Soomes, Rootsis ja Norras. Kõigis neis riikides turustatakse Klyxi samasugustes pakendites, nimelt 120‑ ja 240‑milliliitristes pudelites ning ühe‑ ja kümneannuselistes pakendites.

8

Importides ravimit paralleelselt, ostab Orifarm Klyxi Norrast kümneannuselistes pakendites ja müüb selle ravimi pärast uude üheannuselisse ja uuesti Klyxi kaubamärgiga tähistatud pakendisse ümberpakendamist Taani turul edasi (edaspidi „vaidlusalune ümberpakendamine“).

9

Ferring väidab eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses, et ta võib õiguspäraselt keelata vaidlusaluse ümberpakendamise, kuna esiteks ei ole see paralleelselt imporditava kauba turustamiseks vajalik ja teiseks soovib importija kõnealuse ümberpakendamisega saavutada üksnes ärilist eelist.

10

Orifarm väidab omalt poolt, et ümberpakendamine on vajalik juurdepääsuks Taani sellele turuosale, mille moodustab Klyxi toode selle üht annust sisaldava karbi kujul.

11

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Euroopa Kohtu praktika põhjal ei saa kaubamärgiomanik ümberpakendamist keelata siis, kui see aitab kaasa turgude eraldamisele. Sellise juhuga on tegemist siis, kui keeld takistab ümberpakendamist, mis on vajalik selle ravimi turustamiseks impordiriigis. Neil asjaoludel arutleb eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas vaidlusalune ümberpakendamine on käsitatav „vajalikuna“, kuna Klyx on kõigis EMP lepingu osalisriikides (sealhulgas põhikohtuasjas käsitletavates riikides), kus see ravim on turule viidud, olemas ühe‑ ja kümneannuselistes pakendites.

12

Neil asjaoludel otsustas Sø- og Handelsretten (mere- ja kaubanduskohus, Taani) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

13

Nende küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust, kas direktiivi 2008/95 artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgiomanik võib keelata ravimi turustamise paralleelimportija poolt, kui viimane on pakendanud ravimi ümber uude pakendisse ning kandnud sellele uuesti kaubamärgi.

14

Siinkohal olgu esiteks meenutatud, et kaubamärgi spetsiifiline ese on tagada sellega tähistatud toote päritolu ning toote ümberpakendamisega kolmanda isiku poolt ilma kaubamärgi omaniku loata võib kaasneda tõeline oht sellele päritolutagatisele (vt analoogia alusel kohtuotsus, 26.4.2007, Boehringer Ingelheim jt, C‑348/04, EU:C:2007:249, punkt 14 ning seal viidatud kohtupraktika).

15

Teiseks olgu meenutatud, et direktiivi 2008/95 artikli 7 lõike 2 alusel ei või lubada kaubamärgiomanikul keelata ümberpakendamist, mis on kaupade vaba liikumise erand, kui selle õiguse kasutamine tema poolt kujutab endast EMP lepingu osalisriikide vahelise kaubanduse varjatud piiramist selle lepingu artikli 13 teise lause mõttes (vt analoogia alusel ELTL artikli 36 teise lause kohta kohtuotsus, 26.4.2007, Boehringer Ingelheim jt, C‑348/04, EU:C:2007:249, punkt 16 ning seal viidatud kohtupraktika).

16

See, kui kaubamärgi omanik kasutab oma õigust keelata ümberpakendamine, kujutab endast sellist varjatud piiramist viimati nimetatud sätte mõttes juhul, kui see aitab kaasa EMP lepingu osalisriikide turgude kunstlikule eraldamisele ja kui ümberpakendamine toimub selliselt, et kaubamärgiomaniku seaduslikud huvid on kaitstud (vt analoogia alusel ELTL artikli 36 teise lause kohta kohtuotsused, 26.4.2007, Boehringer Ingelheim jt, C‑348/04, EU:C:2007:249, punkt 17, ning 28.7.2011, Orifarm jt, C‑400/09 ja C‑207/10, EU:C:2011:519, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

17

Kaubamärgiomaniku keeld kaupa ümber pakendada aitab kaasa EMP lepingu osalisriikide turgude kunstlikule eraldamisele juhul, kui ümberpakendamine on vajalik paralleelselt imporditud toote turustamiseks impordiriigis (vt analoogia alusel kohtuotsus, 26.4.2007, Boehringer Ingelheim jt, C‑348/04, EU:C:2007:249, punkt 18 ning seal viidatud kohtupraktika).

18

Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et liikmesriigis kaitstud kaubamärgiõiguse omaniku õigust keelata selle kaubamärgiga tähistatud ümberpakendatud toodete turustamine tuleks piirata üksnes siis, kui importija poolt ümberpakendamine on toote impordiliikmesriigis turustamiseks vajalik (vt analoogia alusel kohtuotsus, 11.7.1996, Bristol-Myers Squibb jt, C‑427/93, C‑429/93 ja C‑436/93, EU:C:1996:282, punkt 56).

19

Neist kaalutlustest tulenevalt võib kaubamärgiomanik keelata kaubamärgiga tähistatud ravimi igasuguse ümberpakendamisega kaasnevad muudatused – mis võivad juba oma olemusest tulenevalt seada ohtu selle ravimi algse seisukorra –, välja arvatud juhul, kui ümberpakendamine on vajalik paralleelselt imporditud toodete turustamiseks ning kaubamärgiomaniku seaduslikud huvid on kaitstud (vt analoogia alusel kohtuotsused, 23.4.2002, Boehringer Ingelheim jt, C‑143/00, EU:C:2002:246, punkt 34, ning 26.4.2007, Boehringer Ingelheim jt, C‑348/04, EU:C:2007:249, punkt 19).

20

Mis puutub konkreetsesse ümberpakendamise vajalikkuse tingimusse, siis tuleb seda analüüsida, võttes arvesse asjaolusid, mis valitsevad impordiriigis turustamise ajal ja muudavad ümberpakendamise selleks, et paralleelimportija saaks ravimit selles riigis turustada, objektiivselt vajalikuks. Kaubamärgiomaniku keeld kaupa ümber pakendada ei ole põhjendatud, kui see takistab imporditava kauba tegelikku pääsu imporditurule (vt analoogia alusel kohtuotsused, 12.10.1999, Upjohn, C‑379/97, EU:C:1999:494, punkt 43, ning 23.4.2002, Boehringer Ingelheim jt, C‑143/00, EU:C:2002:246, punkt 46).

21

Kõigepealt tuleb märkida, et kaubamärgiomanik ei saa kauba ümberpakendamist keelata, kui pakendit selles suuruses, mida see omanik kasutab EMP lepingu osalisriigis, kust importija on kauba ostnud, ei saa impordiriigis turustada eelkõige õigusnormi või siseriikliku vastava tava tõttu, mis lubab üksnes teatavas suuruses pakendite müüki, tervisekindlustuse eeskirjade tõttu, milles seatakse ravikulude hüvitamise tingimuseks pakendi suurus või siis tulenevalt retsepti kirjutamise väljakujunenud tavast, mis põhineb muu seas kutseliitude ja tervisekindlustuse institutsioonide poolt soovitatavat suurust käsitlevatel eeskirjadel (vt analoogia alusel kohtuotsus, 11.7.1996, Bristol-Myers Squibb jt, C‑427/93, C‑429/93 ja C‑436/93, EU:C:1996:282, punkt 53).

22

Kui kaubamärgiomanik kasutab kooskõlas impordiriigi eeskirjade ja tavadega selles riigis mitmes eri suuruses pakendeid, ei ole selle asjaolu tuvastamine, et ühte nendest suurustest turustatakse ka EMP lepingu osaliseks olevas ekspordiriigis, piisav järelduseks, et ümberpakendamine ei ole vajalik. Turud oleksid eraldatud, kui importija saaks müüa toodet ainult osal selle kauba turust (vt analoogia alusel kohtuotsus, 11.7.1996, Bristol-Myers Squibb jt, C‑427/93, C‑429/93 ja C‑436/93, EU:C:1996:282, punkt 54).

23

Ka lasub paralleelimportijal kohustus tõendada selliste tingimuste olemasolu, mis takistavad kaubamärgiomanikul keelata õiguspäraselt ravimite edasine turustamine (vt analoogia alusel kohtuotsus, 26.4.2007, Boehringer Ingelheim jt, C‑348/04, EU:C:2007:249, punkt 52).

24

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et kõigis EMÜ lepingu osalisriikides, kus Klyx on turule viidud, sealhulgas põhikohtuasjas käsitletud riikides, turustab Ferring Klyxi samas pakendis.

25

Seevastu ei ole Euroopa Kohtule teada olevalt käesoleval juhul kinnitust leidnud ükski käesoleva kohtuotsuse punktis 21 osutatud olukordadest või asjaolu, et turustamise ajal valitsenud eriasjaolude tõttu on Klyxi reaalne juurdepääs Taani turule olnud takistatud.

26

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb teha kindlaks, kas põhikohtuasja puhul esineb üks või mitu käesoleva kohtuasja punktis 21 osutatud olukordadest. Kui see ei ole nii, võib kaubamärgiomanik vaidlusaluse ümberpakendamise keelata, kuna paralleelimpordi esemeks olevat toodet saab Taanis turustada samas pakendis kui see, milles toodet turustatakse Norras.

27

Orifarm väidab oma kirjalikes seisukohtades, et ümberpakendamise keelamise loomulik tagajärg on turu sulgemine, kuna importija saab siseneda Taani sellesse turuosasse, mille moodustavad Klyxi üksikannust sisaldavad karbid, üksnes importides Norrast toodet samas pakendis. Nii saab imporditud toodet ilma vaidlusaluse ümberpakendamiseta turustada üksnes Taani turu piiratud osas.

28

Siinkohal tuleb nentida, et toimik ei sisalda ühtki tõendit, mis annaks alust järeldada, et Klyxi kümneannuselise pakendi turg kujutaks endast impordiriigi, nimelt Taani turu üksnes üht piiratud osa. Siiski tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida, kas nimetatud tingimus on põhikohtuvaidluses täidetud.

29

Neil asjaoludel tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2008/95 artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgiomanik võib keelata ravimi turustamise paralleelimportija poolt, kui viimane on pakendanud ravimi ümber uude pakendisse ning kandnud sellele uuesti kaubamärgi, juhul kui esiteks saab asjaomast ravimit turustada EMP lepingu osaliseks olevas impordiriigis samas pakendis kui see, milles toodet turustatakse EMP lepingu osaliseks olevas ekspordiriigis, ning teiseks ei ole importija tõendanud, et imporditud toodet saab turustada üksnes impordiriigi turu ühes piiratud osas, ning nende tingimuste täidetust peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

30

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiivi 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgiomanik võib keelata ravimi turustamise paralleelimportija poolt, kui viimane on pakendanud ravimi ümber uude pakendisse ning kandnud sellele uuesti kaubamärgi, juhul kui esiteks saab asjaomast ravimit turustada 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osaliseks olevas impordiriigis sama pakendiga kui see, milles toodet turustatakse EMP lepingu osaliseks olevas ekspordiriigis, ning teiseks ei ole importija tõendanud, et imporditud toodet saab turustada üksnes impordiriigi turu ühes piiratud osas, ning nende tingimuste täidetust peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.