1.

Euroopa Kohus on juba korduvalt tuvastanud, et tõend E 101, ( 2 ) mille on väljastanud liikmesriigi pädev asutus ( 3 ) ja millega tõendatakse, et Euroopa Liidu piires liikuv töötaja on kindlustatud selle liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemis, on siduv nii vastuvõtva liikmesriigi pädevatele asutustele kui ka kohtutele, nii et töötajale ei kohaldata viimati nimetatud liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemi ( 4 ).

2.

Käesolevas kohtuasjas esitab Cour de cassation (kassatsioonikohus, Prantsusmaa), kes lahendab asja täiskoguna, Euroopa Kohtule sisuliselt küsimuse selle kohtupraktika kohaldatavuse kohta olukordadele, kus vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused või kohtud on tuvastanud, et tõendi E 101 väljastamise tingimused ei olnud ilmselgelt täidetud ( 5 ).

3.

Põhikohtuasjas on Saksa äriühingul tekkinud vaidlus Prantsuse sotsiaalkindlustusasutusega seoses Prantsuse sotsiaalkindlustusseaduse kohaldamise alusel üle kahe miljoni euro juurdemaksmisega seetõttu, et see äriühing jättis tasumata kindlustusmaksed Prantsuse sotsiaalkindlustusskeemi nende töötajate eest, kes töötavad Prantsusmaa jõgedel kruiisilaevade pardal. Prantsuse ametiasutused on seisukohal, et kuna asjaomased töötajad olid kogu nende lepingu ajaks määratud tööle laevadele, mis sõitsid ainult Prantsusmaal, oli neile määruse nr 1408/71 ( 6 ) artikli 13 lõike 2 punkti a alusel, milles on sätestatud üldreegel, et liikmesriigi territooriumil töötava isiku suhtes kehtivad selle riigi sotsiaalkindlustuse õigusaktid, kohaldatav Prantsuse sotsiaalkindlustusskeem.

4.

Äriühing omakorda väidab tõenditele E 101 tuginedes, mis tõendavad asjaomaste töötajate kindlustamist Šveitsi sotsiaalkindlustusskeemis, vastu, et neile on kohaldatavad Šveitsi sotsiaalkindlustuse õigusaktid. Need tõendid väljastas Šveitsi pädev asutus nimetatud määruse artikli 14 lõike 2 punkti a alapunkti i alusel, mis näeb ette erandi, mille kohaselt kehtivad isiku suhtes, kes töötab rahvusvahelisi reisijateveoteenuseid pakkuva ettevõtja filiaalis transpordivahendil või kuulub selle lennuekipaaži, selle liikmesriigi õigusaktid, kelle territooriumil see filiaal asub.

5.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul ei kuulu kõnealuste töötajate töötingimused ilmselgelt määruse nr 1408/71 artikli 14 esemelisse kohaldamisalasse. Seega tekib küsimus, kas niisugustel asjaoludel võivad vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus või kohtud teise liikmesriigi pädeva asutuse väljastatud tõendi E 101 kehtivust hinnata ja sel juhul seda erandkorras kahtluse alla seada.

6.

Taotlus tõstatab delikaatse küsimuse, kuidas kaaluda sotsiaalkindlustusvaldkonnas ühelt poolt õiguskindluse ja töötajate liidus liikumise vabaduse põhimõtteid teiselt poolt vajadusega tagada määruse nr 1408/71 asjaomaste sätete nõuetekohane kohaldamine. See probleem on viimastel aastatel liikmesriikide tööturgude integreerimise tõttu omandanud suure ulatuse ( 7 ).

7.

Käesolevas ettepanekus selgitan ma põhjuseid, mille pärast ma olen seisukohal, et käesoleva kohtuasja asjaoludel ei ole õigustatud muuta Euroopa Kohtu praktikat selliselt, et tunnistada erandit tõendi E 101 siduvast mõjust.

8.

Määruse nr 1408/71 II jaotises „Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine“ on artikli 13 „Üldreeglid“ lõikes 1 ja lõike 2 punktis a sätestatud:

„1.   […] [K]äesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluva töötaja suhtes kohaldatakse ainult ühe liikmesriigi õigusakte. Kõnealused õigusaktid määratakse kindlaks vastavalt käesoleva jaotise sätetele.

2.   Arvestades artikleid 14–17:

9.

Selle määruse sama jaotise artikli 14 „Töötajate suhtes, v.a meremehed, kohaldatavad erireeglid“ lõike 2 punkti a alapunktis i on sätestatud:

„Artikli 13 lõike 2 punkti a kohaldamisel arvestatakse järgmisi erandeid ja asjaolusid.

[…]

10.

Määruse nr 1408/71 artikli 84a „Käesoleva määrusega hõlmatud asutuste ja isikute vahelised suhted“ lõikes 3 on ette nähtud:

„Raskuste korral käesoleva määruse tõlgendamisel või kohaldamisel, mis võivad kahjustada käesoleva määrusega hõlmatud isikute õigusi, võtab pädeva riigi asutus või asjassepuutuva isiku elukohariigi asutus kontakti asjaomas(t)e liikmesriigi (liikmesriikide) asutustega. Kui mõistliku ajavahemiku jooksul ei leita lahendust, võivad asjaomased ametivõimud paluda halduskomisjonil menetlusse astuda.“

11.

Määrus nr 1408/71 tunnistati kehtetuks ja asendati määrusega nr 883/2004 ( 8 ) alates 1. maist 2010 ( 9 ). Põhikohtuasjas asjassepuutuvate asjaolude suhtes on seega ratione temporis kohaldatav määrus nr 1408/71 ( 10 ).

12.

Määruse (EMÜ) nr 574/72 ( 11 ) III jaotise „Kohaldatavate õigusaktide kindlaksmääramist käsitlevate määruse sätete rakendamine“ artikli 12a lõikes 1a on sätestatud:

„Määruse artikli 14 lõigete 2 […] sätete rakendamiseks kohaldatakse järgmisi eeskirju:

[…]

Kui vastavalt määruse artikli 14 lõike 2 punktile a kehtivad rahvusvahelist veoteenust osutava ettevõtja reisi- või lennupersonali kuuluva isiku suhtes selle liikmesriigi õigusaktid, mille territooriumil on tema tööandjaks oleva ettevõtja, selle filiaali või alalise esinduse registrijärgne asukoht või tegevuskoht, või kus ta elab ja peamiselt töötab, väljastab vastava liikmesriigi pädeva võimuorgani määratud asutus asjaomasele isikule tõendi, milles teata[ta]kse, et tema suhtes kehtivad liikmesriigi õigusaktid“.

13.

Määrus nr 574/72 tunnistati kehtetuks ja asendati määrusega nr 987/2009 ( 12 ) alates 1. maist 2010 ( 13 ). Põhikohtuasjas jääb seega rationae temporis kohaldatavaks esimene nendest määrustest ( 14 ).

14.

Ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Šveitsi Konföderatsiooni vahel allkirjastatud kokkuleppe isikute vaba liikumise kohta (edaspidi „EÜ‑Šveitsi kokkulepe“) ( 15 ) artikli 8 „Sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamine“ punktis b on sätestatud:

„Kokkuleppeosalised näevad II lisa kohaselt ette sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise eelkõige järgmistel eesmärkidel: […]

15.

EÜ-Šveitsi kokkuleppe II lisa „Kindlustussüsteemide kooskõlastamine“ artiklis 1 on sätestatud:

„1.   Kokkuleppeosalised kohaldavad sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise valdkonnas viidatud ühenduse õigusakte kokkuleppe allkirjastamise ajal kehtinud redaktsioonis, sealhulgas käesoleva lisa jaotises A nimetatud muudatusi, või kõnealuste õigusaktidega samaväärseid sätteid.

2.   Käesoleva lisa jaotises A kasutatud mõistet „liikmesriik (liikmesriigid)“ kohaldatakse peale asjaomaste ühenduse õigusaktidega hõlmatud riikide ka Šveitsi suhtes“.

16.

Nimetatud lisa jaotises A on eelkõige viidatud määrustele nr 1408/71 ja nr 574/72.

17.

Määruse nr 883/2004 artikli 90 lõike 1 punkti c ja määruse nr 987/2009 artikli 96 lõike 1 punkti c alusel jäävad määrused nr 1408/71 ja nr 574/72 siiski jõusse ja säilitavad õigusliku mõju muu hulgas EÜ-Šveitsi kokkuleppe suhtes, kuni seda kokkulepet ei ole muudetud määruseid nr 883/2004 ja nr 987/2009 silmas pidades.

18.

EÜ-Šveitsi kokkuleppega asutatud ( 16 ) segakomitee otsusega nr 1/2012, mis jõustus 1. aprillil 2012, ajakohastati kokkuleppe II lisa jaotist A ja selles viidatakse nüüdsest määrustele nr 883/2004 ja nr 987/2009. Kuna põhikohtuasjas asjassepuutuvad asjaolud on selle otsuse jõustumisest varasemad, on nende suhtes ratione temporis endiselt kohaldatavad määrused nr 1408/71 ja nr 574/72 ( 17 ).

19.

Saksa õiguse alusel asutatud äriühing A‑Rosa Flussschiff GmbH (edaspidi „A‑Rosa“), mille registrijärgne asukoht on Saksamaal, korraldab jõekruiise Euroopa eri jõgedel. A‑Rosal on Šveitsis asutatud filiaal, mille tegevuseks on Euroopa vetes sõitvate laevade kõikide tegevus-, õigus- ja käitamis-, nagu ka personaliaspektide juhtimine seoses nendel laevadel kasutatava tööjõuga. Äriühingul ei ole Prantsusmaal filiaali ega alalist esindust.

20.

A‑Rosa käitab nimelt Prantsusmaal Rhône’i ja Saône’i jõel kahte kruiisilaeva, mille pardal töötavad hooajaliste töötajatena hotellinduse töökohtadel muude liikmesriikide kui Prantsusmaa kodanikud. Mõlemad laevad sõidavad ainult Prantsusmaa sisevetel.

21.

7. juunil 2007 viidi nendel A‑Rosa kahel laeval läbi etteteatamata kontroll, mille tulemusel Prantsuse sotsiaalkindlustusasutused tuvastasid eeskirjade eiramist kahe laeva pardal töötava ligi 90 hotellitöötaja sotsiaalkindlustuskatte osas. Asjaomased töötajad oli tööle võtnud äriühingu Šveitsi filiaal, kes palkas nad töölepingute alusel, millele kohaldati Šveitsi õigust.

22.

Nende kontrollitoimingute käigus esitas A‑Rosa esimese osa 2007. aasta tõendeid E 101, mille oli väljastanud 6. septembril 2007 Sozialversicherungsanstalt des Kantons Graubünden (Šveitsi Graubündeni kantoni sotsiaalkindlustusamet, edaspidi „Šveitsi asutus“) ja mis tõendasid, et asjaomased töötajad on määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punkti a alapunkti i alusel kindlustatud Šveitsi sotsiaalkindlustusskeemis.

23.

Bas-Rhin’i sotsiaalkindlustusmaksete ja peretoetuste kogumise liit (Union de recouvrement des cotisations de sécurité sociale et d’allocation familiales, edaspidi „Urssaf“) saatis 22. oktoobril 2007 A‑Rosale asjaomaste töötajate eest ajavahemikul 1. aprillist 2005 kuni 30. septembrini 2007 Prantsuse sotsiaalkindlustusskeemile tasumata jäetud kindlustusmaksete eest juurdemakseteate summas 2024123 eurot, viivis kaasa arvatud.

24.

A‑Rosa vaidlustas 7. juulil 2008 juurdemakseteate Bas-Rhin’i (Prantsusmaa) tribunal des affaires de sécurité sociale’s (sotsiaalkohus), kes jättis kaebuse 9. veebruari 2011. aasta kohtuotsusega rahuldamata. See kohus oli nimelt ühelt poolt seisukohal, et äriühingu tegevus Prantsusmaal oli tavapärane, stabiilne ja pidev, ning teiselt poolt, et asjaolu, et tööandja oli esitanud tõendid E 101, ei õigusta vaidlusaluse juurdemakseteate tühistamist.

25.

10. märtsil 2011 esitas A‑Rosa selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Cour d’appel de Colmar’ile (Colmari apellatsioonikohus, Prantsusmaa). Alsace’i Urssaf, kes oli Bas‑Rhin’i Urssafi õigusjärglane, palus sellel kohtul nimelt jätta tribunal des affaires de sécurité sociale du Bas‑Rhin’i (Bas-Rhin’i sotsiaalkohus) 9. veebruari 2011. aasta kohtuotsus muutmata.

26.

Bas‑Rhin’i Urssaf esitas 27. mai 2011. aasta kirjaga „Äriühingu [A‑Rosa] Prantsusmaal töötavatele töötajatele väljastatud vormide E 101 tagasivõtmise nõue“ Šveitsi asutusele tõendite E 101 tagasivõtmise nõude, tuues välja nimelt järgmised põhjendused:

„Kuna laevade tegevus toimub alaliselt ja ainult Prantsusmaal, oleks tulnud spetsiaalselt laeva pardal töötamiseks tööle võetud töötajate kohta esitada perioodilised deklaratsioonid Prantsuse sotsiaalkaitseasutustele.

[…]

Kuna laevad sõidavad ainult Prantsusmaa territoriaalvetes, tuleneb sellest, et [määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punkt a] rahvusvahelise reisijateveo kohta ei ole selle äriühingu töötajate suhtes kohaldatav.

Järelikult ei oleks tulnud nendele töötajatele väljastatud vorme E 101 koostada [määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punkti a] alusel“.

27.

Šveitsi asutus märkis 18. augusti 2011. aasta kirjas Bas‑Rhin’i Urssafile nimelt järgmist ( 18 ):

„Ettevõtja [A‑Rosa] pakub reise kruiisilaevade pardal Doonau, Rhône’i/Saône’i ja Reini jõgedel. Äriühing teostab lisaks märkimisväärsel määral äritegevust Šveitsis. Šveitsi filiaal Churis tegeleb kõikide toimingutega seoses kruiisilaevade käitamisega. Ka töötajate värbamine toimub Churis asuva Šveitsi filiaali vahendusel.

Reisid Doonaul ja Reinil läbivad nimelt mitut Euroopa riiki. [A‑Rosa] väidab ühtlasi, et ka laevatöötajad töötavad kordamööda eri laevadel ja marsruutidel. [A‑Rosa] töötajad vastavad põhimõtteliselt [määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punktis a] nimetatud tingimustele.

Juhtisime ettevõtja [A‑Rosa] tähelepanu asjaolule, et [määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punkti a] alusel on töötajatele kehtivad erireeglid kohaldatavad vaid siis, kui töötajad töötavad rahvusvahelise transpordiettevõtja jaoks kahe või mitme liikmesriigi territooriumil. Kui isikud töötavad tegelikult laevade pardal ainult Prantsusmaa territooriumil, siis on tegevuskoha põhimõtte kohaselt kohaldatavad Prantsuse õigusnormid ([määruse nr 1408/71 artikli 13 lõike 2 punkt a]).

Tegime nüüdsest ettevõtjale [A‑Rosa] kohuseks […] arvata töötajate puhul, kes töötavad tegelikult ainult ühes [Euroopa Liidu] riigis, maha sotsiaalkindlustusmaksed [vastavalt] vastava riigi õigusele.

Arvestades kõiki faktilisi asjaolusid ja eelkõige arvestades, et kõik sotsiaalkindlustusmaksed isikute eest, kelle kohta on esitatud teie nõue, arvati 2007. aastal maha ja maksti Šveitsis, palume teil loobuda kindlustustusele Prantsuse õigusnormide kohaldamise korrigeerimisest tagasiulatuvalt“.

28.

Menetluses Cour d’appel de Colmaris (Colmari apellatsioonikohus) esitas A‑Rosa teise osa tõendeid E 101, mille oli Šveitsi pädev asutus määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punkti a alapunkti i alusel väljastanud 14. mail 2012 aastate 2005 ja 2006 kohta.

29.

Apellatsioonikohus jättis 12. septembri 2013. aasta kohtuotsusega A‑Rosa apellatsioonkaebuse rahuldamata. See kohus oli nimelt seisukohal, et äriühingu esitatud tõendid E 101 ei vabasta äriühingut tema kohustustest Prantsuse sotsiaalkindlustusskeemi alusel, mida tuleks asjaomastele töötajatele määruse nr 1408/71 artikli 13 lõike 2 punkti a alusel kohaldada. Selle määruse artikli 14 lõike 2 punkti a alapunktis i ette nähtud erandi kohta esitas kohus järgmised kaalutlused:

„[…] [Ü]helt poolt […] ainult esitatud tõenditest „E 101“ ei nähtu, et töötati tõesti laevade Luna ja Stella pardal, ning nende laevade nimesid ei ole nendel tõenditel isegi märgitud.

Teiseks ja lisaks ei ole apellandiks olev äriühing tõendanud, et ta määras kõnesolevad töötajad täitma muid ülesandeid kui hotelliteenused laevade Luna ja Stella pardal. Nagu ta täpsustab, käitab ta neid kahte kruiisilaeva ainult Rhône’il ja Saône’il aprillist kuni novembrini ning talveperioodil hoiab neid ankrus Lyonis.

Sellest tuleneb, et isegi kui klientide poole pöörduti ehk välisriigis ja nad sõlmisid apellandiks oleva äriühinguga lepingu väljaspool Prantsusmaa territooriumi, toimus isikute vedu jõeteed pidi, millel sõitvatele laevadele kõnealused töötajad määrati, ainult Prantsusmaa piires ega kujuta endast rahvusvahelist vedu.

Apellandiks olev äriühing laskis endale küll välja anda [määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punkti a alapunktis i] nimetatud tõendid „E 101“, kuid märkis, et viimane hoolitses selle eest, et ei töö tegemise kohta ega laevu, millel töötati, ei täpsustataks. Ta jättis endale seega võimaluse kasutada töölevõetud töötajaid rahvusvahelisel veol, nimelt laevadel, mille kohta ta kinnitab, et kasutab neid lisaks Reinil ja Doonaul, ning kohtuasjas esitatud tõendite „E 101“ kehtivust ei ole alust kahtluse alla seada.

Kuna aga kõnealuseid töötajaid kasutati lõpuks ainult Prantsusmaal toimuvatel kruiisidel, ei saa apellandiks oleva äriühingu suhtes kohaldada isikute rahvusvahelise veo puhul ette nähtud erandkorda“.

30.

Cour d’appel de Colmari (Colmari apellatsioonikohus) 12. septembri 2013. aasta kohtuotsusest nähtub, et Alsace’i Urssaf lasi kohtuasjas välja kutsuda Šveitsi asutuse, kuid see jättis kohtusse ilmumata ega saatnud enda esindajat.

31.

A‑Rosa esitas 21. oktoobril 2013 selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Cour de cassation’le (kassatsioonikohus, Prantsusmaa), kes otsustas asja täiskoguna lahendades menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas tõendile „E 101“ – mille annab vastavalt […] määruse nr [574/72] artikli 11 lõikele 1 ja artikli 12a lõikele 1a välja selle liikmesriigi määratud asutus, mille sotsiaalkindlustusalaseid õigusakte kohaldatakse töötaja suhtes edasi – omistatud mõjuga on kohustatud arvestama esiteks vastuvõtva riigi institutsioonid ja asutused ning teiseks sama liikmesriigi kohtud, kui tuvastatakse, et töötaja töötingimused ei kuulu ilmselgelt määruse nr 1408/71 artikli 14 lõigetes 1 ja 2 sätestatud erandkorra esemelisse kohaldamisalasse?“

32.

Oma kirjalikud seisukohad esitasid A‑Rosa, Alsace’i Urssaf, Belgia, Tšehhi, Iirimaa, Prantsuse ja Küprose valitsus ning Euroopa Komisjon. Kohtuistungil, mis peeti 5. oktoobril 2016, esitasid oma suulised seisukohad A‑Rosa, Alsace’i Urssaf, Belgia, Iirimaa ja Prantsuse valitsus ning komisjon.

33.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma eelotsuse küsimusega Euroopa Kohtul sisuliselt täpsustada, kas Euroopa Kohtu praktikas ( 19 ) tõendile E 101 tavaliselt omistatav siduv mõju on vastuvõtva liikmesriigi pädevale asutusele ja kohtutele kohustuslik, kui on tuvastatud, et töötaja töötingimused ei kuulu ilmselgelt määruse nr 1408/71 artikli 14 lõigete 1 ja 2 esemelisse kohaldamisalasse.

34.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib oma taotluse põhjenduseks nimelt, et ettevõtjate tegevuse rahvusvaheliseks muutumisest ning maksu- ja sotsiaalkulude optimeerimise strateegiate kasutuselevõtmisest tulenevalt on see problemaatika praegu tekkinud arvukates kohtuvaidlustes, nii et see võib seada ohtu töötajate vaba liikumise, teenuste osutamise vabaduse ning tõhusa ja moonutamata konkurentsi põhimõtted siseturul. Euroopa Kohtule esitatud seisukohtadest nähtub muuseas, et käesolev taotlus esitati tulenevalt kahest kohtuotsusest ( 20 ), mille tegi 11. märtsil 2014 Cour de cassation’i (kassatsioonikohus, Prantsusmaa) kriminaalkolleegium ja mis seavad teise liikmesriigi pädeva asutuse väljastatud tõendi E 101 siduva mõju kriminaalmenetluste raames küsimärgi alla.

35.

Kõigepealt tuleb märkida, et eelotsusetaotlusest nähtub, et Šveitsi asutus väljastas kõnealused tõendid E 101 määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punkti a alapunkti i, s.o erandi alusel, mis on ette nähtud isikute suhtes, kes töötavad transpordivahendil või kuuluvad lennuekipaaži rahvusvahelise reisijate- või kaubaveoga tegeleva ettevõtja juures ( 21 ). Sellest tulenevalt tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud küsimus tõendi E 101 siduva mõju kohta käesoleval juhul ainult seoses selle sättega. Tõendi E 101 siduv mõju ei või nimelt olla selle tõendi sisust endast kaugemaleulatuv. Leian seega, et eelotsuse küsimus on tegelikult esitatud selle sätte, mitte teiste nimetatud artiklis ette nähtud erandite kohta ( 22 ).

36.

Seejärel tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei andnud mingeid viiteid selle kohta, et käesoleval juhul oleks tegu – nagu seda näivad väitvat Alsace’i Urssaf ja Prantsuse valitsus ( 23 ) – A‑Rosa või asjaomaste töötajate poolt toime pandud pettuse või õiguste kuritarvitamise juhuga. Järgnevas analüüsis lähtun seega eeldusest, et eelotsuse küsimusega ei taheta saada täpsustusi tõendi E 101 siduvat mõju käsitleva Euroopa Kohtu praktika kohaldatavuse kohta õiguste kuritarvitamise või pettuse korral ( 24 ).

37.

Seevastu olen ma seisukohal, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma eelotsuse küsimusega teada, kas vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus või kohtud võivad niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus see asutus või need kohtud tuvastavad, et töötaja töötingimused ei kuulu ilmselgelt selle õigusnormi esemelisse kohaldamisalasse, mille alusel on tõend E 101 välja antud – käesoleval juhul määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punkti a alapunkt i, töötajale selle liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemi kohaldamiseks tõendi E 101 kõrvale jätta, kuigi tõendi väljastanud asutus ei ole sellele tuvastatud asjaolule vaatamata nimetatud tõendit tagasi võtnud või tühistanud ( 25 ).

38.

Selles suhtes tuleneb kohtutoimikust, et käesoleval juhul toimus Prantsuse ametiasutuste ja tõendid E 101 välja andnud Šveitsi asutuse vahel dialoog nende tagasivõtmise asjus. Selles kontekstis tunnistas Šveitsi asutus Prantsuse ametiasutustele, et nimetatud artikli 14 lõike 2 punkt a ei ole asjaomastele töötajatele kohaldatav, kui nad töötavad tõepoolest laevade pardal ainult Prantsusmaa territooriumil ( 26 ).

39.

Šveitsi asutus ei hinnanud siiski konkreetselt, kas ja mil määral on asjaomased töötajad selle juhtumi alla viidavad, et igaühe puhul nendest tõenditest kindlaks määrata, kas need tuleks tagasi võtta või tühistada. Veelgi enam, see asutus palus Prantsuse ametiasutustel loobuda sel viisil tagasiulatuvast korrigeerimisest, et kindlustusele kohaldataks Prantsuse õigust, millest Prantsuse ametiasutused vaikimisi keeldusid. A‑Rosale kättetoimetatud juurdemakseteade eeldas tegelikult just nimelt niisugust tagasiulatuvalt korrigeerimist ( 27 ). Kokkuvõttes ei võimaldanud Prantsuse ametiasutuste ja Šveitsi asutuse vaheline dialoog käesolevas asjas tekkinud probleeme ja konkreetselt tõendite E 101 tagasivõtmise ja selles suhtes teha tulevate korrigeerimiste küsimust lahendada.

40.

Käesoleva kohtuasja keskne põhimõtteline küsimus on kindlaks teha, millise riigi asutus on niisuguses olukorras lõppkokkuvõttes pädev kindlaks määrama tõendi E 101 kehtivuse, ja sellest lähtuvalt kindlaks määrama asjaomase töötaja olukorrale määruse nr 1408/71 II jaotise alusel kohaldatavad sotsiaalkindlustuse õigusaktid. Kas tõendi E 101 välja andnud asutusel on alati tõendi siduva jõu suhtes viimane sõna? Või tuleb niisuguses olukorras tunnustada vastuvõtva liikmesriigi pädeva asutuse või vähemasti selle liikmesriigi kohtute võimalust tõend E 101 kõrvale jätta, kui väljaandja asutus ei ole ise tõendit tagasi võtnud või tühistanud?

41.

A‑Rosa, Tšehhi, Iirimaa ja Küprose valitsus, nagu ka komisjon teevad ettepaneku vastata eelotsuse küsimusele nii, et tõendi E 101 siduv mõju on kohustuslik ka niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus või kohtud on tuvastanud, et töötaja töötingimused ei kuulu ilmselgelt määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punkti a alapunkti i esemelisse kohaldamisalasse. Nende poolte sõnul tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, mis sai alguse kohtuotsusega FTS ( 28 ), et ainult see asutus, kes on tõendi E 101 välja andnud – käesoleval juhul Šveitsi asutus – on pädev otsustama tõendi E 101 kohaldamata jätmise üle selle tühistamise või selle tagasivõtmise teel, kui ta tuvastab, et ta on tõendi välja andnud ekslikult.

42.

Alsace’i Urssaf ja Prantsuse valitsus seevastu teevad sisuliselt Euroopa Kohtule ettepaneku seda kohtupraktikat muuta, tunnistades vastuvõtva liikmesriigi pädevale asutusele ja kohtutele võimalust juhul, kui õigusnorm, mille alusel tõend välja anti, on ilmselgelt kohaldamatu, tõend E 101 kõrvale jätta. Need pooled juhivad esiteks tähelepanu puudustele, mida esineb määrusega nr 1408/71 vastuvõtvale liikmesriigile tõhusa õiguskaitsevahendi tagamiseks ette nähtud dialoogi- ja lepitusmenetlustes, kui tõendi E 101 välja andnud riik ei tee koostööd või kui temaga ei nõustuta. Teiseks tuginevad need pooled sellele, millise tähtsuse on Euroopa Kohus muus kontekstis omistanud ebaausa konkurentsi ja sotsiaalse dumpingu ennetamisele ( 29 ).

43.

Belgia valitsus omakorda on seisukohal, et olukorras, mille kohta on esitatud käesolev eelotsuse küsimus, ei ole vaja Euroopa Kohtu praktikat muuta selleks, et vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus ja kohtud võiksid tõendi E 101 kõrvale jätta, sest tegu on lihtsalt tuvastamisega prima facie, et tõend on välja antud muu tegevuse jaoks kui see, millega nimetatud tõendis märgitud töötaja tegeleb.

44.

Enne kui asun arutama tõendi E 101 siduvat mõju käsitleva Euroopa Kohtu praktika muutmise küsimust, pean tarvilikuks meelde tuletada määruse nr 1408/71 II jaotise sätetega kehtestatud kollisioonisüsteemi põhijooni, nagu ka selle kohtupraktika aluseks olevaid kaalutlusi.

45.

Kõigepealt tuleb märkida, et kuigi määruse nr 1408/71 eesmärk on ainult siseriiklike sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide kooskõlastussüsteemi väljatöötamine, arvestades nende õigusaktide erijooni ( 30 ), on selle määrusega ette nähtud kollisiooninormid liikmesriikidele imperatiivsed ( 31 ). Selle määruse II jaotise sätted, mille hulka kuulub artikli 14 lõike 2 punkti a alapunkt i, moodustavad Euroopa Kohtu enda sõnul tervikliku ja ühtse kollisiooninormide süsteemi, mille eesmärk on allutada liidu piires liikuvad töötajad üheainsa liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemile, et vältida eri riikide õigusaktide üheaegset kohaldatavust ja sellest tekkida võivaid raskusi ( 32 ).

46.

See sotsiaalkindlustuse alal ainult ühe liikmesriigi õiguse kohaldamise üldpõhimõte on sätestatud määruse nr 1408/71 artikli 13 lõikes 1, mis näeb ette, et isikud, kelle suhtes seda määrust kohaldatakse, alluvad ainult ühe liikmesriigi õigusaktidele ( 33 ).

47.

Tõendi E 101 eesmärk on tagada nimetatud põhimõtte järgimine, eesmärgiga vältida konkreetsetel juhtudel kohaldatavate sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide lahknevast hindamisest tingitud pädevuskonflikte ( 34 ). Sellisel juhul aitab tõend E 101 tagada liidu piires liikuvatele töötajatele õiguskindluse ( 35 ) ja sellest lähtuvalt hõlbustada töötajate vaba liikumist ja teenuste osutamise vabadust liidus, mis on määruse nr 1408/71 eesmärgiks ( 36 ).

48.

Mis puutub tõendi E 101 õiguslikesse tagajärgedesse, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et niikaua kui tõend ei ole tagasi võetud või kehtetuks tunnistatud, on see vastuvõtva liikmesriigi pädevale asutusele siduv, nii et see asutus peab arvesse võtma asjaolu, et töötajale juba kohaldatakse selle riigi sotsiaalkindlustuse õigusakte, kus tema tööandjast ettevõtja on asutatud. See asutus ei või järelikult kohaldada kõnealusele töötajale oma enda sotsiaalkindlustusskeemi ( 37 ). Euroopa Kohus täpsustas veel, et tõend E 101 on kohustuslik ka vastuvõtva liikmesriigi kohtutele, kellel ei ole seega voli kontrollida tõendi E101 kehtivust osas, mis puudutab tunnistuse väljastamise aluseks olnud asjaolude hindamist ( 38 ).

49.

Määruse nr 1408/71 sätetega, nagu neid on tõlgendanud Euroopa Kohus, kehtestatakse seega mitte ainult kollisiooninormide süsteem, vaid paralleelselt ka liikmesriikide vahel pädevuste jagunemise süsteem ( 39 ), nii et tõendi E 101 välja andnud asutus on ainsana pädev hindama tõendi kehtivust ja kindlaks määrama omal algatusel või vastuseks teise liikmesriigi pädeva asutuse esitatud taotlusele, kas töötaja tegeliku olukorra kohta kogutud andmeid arvestades on alust nimetatud tõend tagasi võtta või tühistada, mille õiguslikuks tagajärjeks oleks, et see tõend ei oleks enam teiste liikmesriikide pädevatele asutustele ja kohtutele siduv ( 40 ).

50.

Euroopa Kohtu kindel seisukoht, et väljaandja asutusel on tõendi E 101 kehtivuse hindamise osas ainupädevus ( 41 ), ei tulene mitte formalistlikust käsitlusviisist, vaid põhineb minu arvates vajaduse korral tagada, et järgitakse ainult ühe riigi õigusaktide kohaldamise põhimõtet, mis on sätestatud määruse nr 1408/71 artikli 13 lõikes 1. Samal ajal vastuvõtva liikmesriigi pädevuse tunnistamisega kaasneks nimelt vältimatult risk, et konkreetsel juhul kohaldatava õiguse kohta tehtaks vastuolulisi otsuseid, ja seega kahekordse sotsiaalkindlustuse risk koos kõigi sellest tingitud tagajärgedega, sealhulgas töötaja topeltmaksustamine sotsiaalkindlustusmaksetega ( 42 ). Pealegi ei oleks töötajal mingit õiguskaitsevahendit niisuguse lõpptulemuse takistamiseks ( 43 ).

51.

Vastuoluliste otsuste risk ei ole minu arvates sugugi tähtsusetu, arvestades asjaomaste õigusnormide keerukust ja sotsiaalkindlustusvaldkonnas esinevaid vastanduvaid riiklikke huve. Nagu käesolev kohtuasi ilmekalt näitab, võivad arvamused kohaldatavate sotsiaalkindlustuse õigusaktide küsimuses lahkneda, isegi kui vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus või kohtud on seisukohal, et töötaja olukord ei kuulu ilmselgelt selle õigusnormi alla, mille alusel on tõend E 101 välja antud ( 44 ).

52.

Isegi kui oletada, et juba tasutud sotsiaalkindlustusmaksed saaks tagasi nõuda, võiks töötaja suhtes vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemi võimalik kohaldamine tekitada töötajale õiguslikku ebakindlust. Nagu aga märkis Euroopa Kohus, tuleb õiguskindluse nõuet järgida eriti rangelt siis, kui tegu on õigusnormidega, millega võivad kaasneda rahalised kohustused, et asjaomastel isikutel oleks võimalik täpselt teada nende normidega neile pandud kohustuste ulatust ( 45 ). Peale selle tähendaks niisugune tagasinõudmine tingimata halduslikke või kohtulikke komplikatsioone, mis läheb vastuollu määruse nr 1408/71 üldeesmärgiga hõlbustada töötajate vaba liikumist liidus ( 46 ).

53.

Eespool esitatud märkused kehtivad minu arvates samahästi vastuvõtva liikmesriigi pädeva asutuse kui ka selle liikmesriigi kohtute kohta. Tegelikult ei ole tagajärjed asjaomase töötaja jaoks vähem rasked juhul, kui tõend E 101 jäetaks kohtumenetluse tagajärjel kõrvale ( 47 ).

54.

Veelgi enam, vastuvõtva liikmesriigi kohtute võimalust teisest liikmesriigist pärit tõend E 101 kõrvale jätta, on minu arvates raske ühitada üldpõhimõttega, et liikmesriigi ametiasutuste otsuste üle teostavad kontrolli ainult selle riigi kohtud ( 48 ). Kuna tõend E 101 nimelt tõendab töötaja kindlustatust selle liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemis, kuhu kuulub väljaandja asutus, tuleb seda tõendit käsitada selle liikmesriigi aktina ( 49 ).

55.

Eespool öeldust tuleneb, et Euroopa Kohtu senine kohtupraktika tõendi E 101 siduva mõju kohta tugineb määruse nr 1408/71 kollisiooninormide aluseks olevate põhimõtete ja eesmärkidega seotud üldistel kaalutlustel. Seega ei oleks mõeldav seda kohtupraktikat muuta, välja arvatud juhul, kui on tõendatud, et niisugune muutmine on tõesti vajalik selleks, et tagada nende eeskirjade õigesti kohaldamine.

56.

See on nii seda enam, et Euroopa seadusandja otsustas sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise õigusliku raamistiku muutmisega alates 1. maist 2010 kodifitseerida Euroopa Kohtu praktikas sedastatud tõendi E 101 siduva mõju tõlgenduse, jättes väljaandvatele asutustele tõendi E 101 kehtivuse hindamisel ainupädevuse ( 50 ).

57.

Seejärel tuleb tuvastada, et vastupidi sellele, mida väidab Belgia valitsus ( 51 ), oleks see, kui Euroopa Kohus tunnustab vastuvõtva liikmesriigi pädeva asutuse või kohtute võimalust teise liikmesriigi pädeva asutuse väljastatud tõend E 101 niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas kõrvale jätta, kahtlemata Euroopa Kohtu praktika muutmine. Niisugune erand tõendi E 101 siduvast mõjust tähendaks erandi tegemist pädevuse jagunemisest liikmesriikide vahel, nagu see on kehtestatud selles kohtupraktikas.

58.

Järgnevas analüüsis uurin ma mõlemat põhiargumenti, mille tõid Alsace’i Urssaf ja Prantsuse valitsus põhjenduseks oma ettepanekutele teha tõendi E 101 siduvast mõjust erand: nimelt ühelt poolt väidetavad puudused dialoogi- ja lepitusmenetlustes, mis on määrusega nr 1408/71 ette nähtud selleks, et tagada vastuvõtvale liikmesriigile tõhus õiguskaitsevahend, et saavutada tõendi E 101 tagasivõtmine (jagu D), ja teiselt poolt see, milline tähtsus on Euroopa Kohtu praktikas muus kontekstis omistatud ebaausa konkurentsi ja sotsiaalse dumpingu ennetamisele (jagu E) ( 52 ).

59.

Kuigi vastuvõtva liikmesriigi pädeval asutusel või kohtutel ei ole lubatud tõendit E 101 kõrvale jätta, on määruses nr 1408/71 seevastu ette nähtud menetlus selleks, et saavutada selle tõendi tagasivõtmine või tühistamine väljaandva asutuse poolt niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas, kus on tuvastatud, et tõendi väljaandmise tingimused ei ole ilmselgelt täidetud.

60.

See menetlus põhineb ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud liikmesriikidevahelise lojaalse koostöö põhimõttel, mis on siduv nii vastuvõtvale liikmesriigile kui ka tõendi E 101 välja andnud riigile.

61.

Ühelt poolt kohustab lojaalse koostöö põhimõte – nagu nähtub määruse nr 1408/71 artikli 84a lõikest 3 – vastuvõtva liikmesriigi pädevat asutust, kui ta leiab, et tõendi väljastamise tingimused ei ole täidetud, alustama tõendi E 101 välja andnud asutusega dialoogimenetlust ( 53 ). Nii on see minu arvates eelkõige juhul, kui – nagu käesolevas asjas – vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus leiab, et tõend ei ole täielik ( 54 ). Sellisel juhul eeldab koostööpõhimõte ühtlasi, et väljaandval asutusel peab olema võimalus tõendit parandada või see vajaduse korral tagasi võtta.

62.

Vastuvõtva liikmesriigi pädeva asutuse kohustust alustada väljaandva asutusega dialoogi ei mõjuta ka see, millal tõend välja anti, kui ta leiab, et on alust tõend E 101 tagasi võtta ( 55 ). Meeldetuletuseks: kuigi on eelistatav, et tõend E 101 oleks välja antud enne selles märgitud perioodi algust, võib selle välja anda ka selle perioodi kestel või koguni pärast selle lõppu ( 56 ). See järeldus tuleneb asjaolust, et ainult tõend iseenesest ei loo õigust ega õigussuhet, vaid ainult tõendab, et töötaja on selles märgitud perioodil kindlustatud selles sotsiaalkindlustusskeemis, mille asutus tõendi väljastas.

63.

Ühelt poolt kohustab lojaalse koostöö põhimõte tõendi E 101 välja andnud asutust hindama asjasse puutuvaid faktilisi asjaolusid õigesti selleks, et rakendada kohaldatavate sotsiaalkindlustuse õigusaktide kindlaksmääramise eeskirju, ja seega tagama tõendile E 101 ( 57 ) märgitud andmete õigsuse. Selles kontekstis on selle asutuse kohus tõendi E 101 väljastamise põhjendatust uuesti kaaluda ja vajaduse korral tõend tagasi võtta, kui vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus avaldab kahtlust nimetatud tõendi aluseks olevate faktiliste asjaolude ning sellest tulenevalt sellel märgitud andmete õigsuses, nimelt seetõttu, et need ei vasta määruse nr 1408/71 artikli 14 nõuetele ( 58 ).

64.

Kui asjaomased asutused ei suuda mõistliku tähtaja sees olukorda lahendada, on määruse nr 1408/71 artikli 84a lõikes 3 ette nähtud võimalus pöörduda võõrtöötajate sotsiaalkindlustuse halduskomisjoni (edaspidi „halduskomisjon“) ( 59 ). Määruse nr 1408/71 artikli 81 punkti a alusel on selle komisjoni ülesanne nimelt tegeleda kõikide nimetatud määruse sätetest tulenevate haldus- või tõlgendamisküsimustega ( 60 ).

65.

Kui halduskomisjon ei suuda asjaomaste asutuste seisukohti konkreetsel juhul kohaldatavate õigusnormide küsimuses ühildada, jääb vastuvõtvale liikmesriigile võimalus – ilma et see piiraks kohtussepöördumise võimaluste kasutamist liikmesriigis, mille asutus andis välja tunnistuse ( 61 ), algatada ELTL artikli 259 alusel viimati nimetatud liikmesriigi vastu liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus ( 62 ). Pean vajalikuks lisada, et niisuguse menetluse võib algatada ka komisjoni vahendusel ( 63 ). Käesoleval juhul oli tõendid E 101 välja andnud riigi vastu liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse algatamine aga välistatud, kuna Šveitsi Konföderatsioon ei ole liidu liikmesriik. Seevastu on EÜ‑Šveitsi kokkuleppes ette nähtud võimalus pöörduda selle kokkuleppe alusel asutatud segakomisjoni poole, kelle ülesanne on just nimelt otsustada, milliseid meetmeid tõsiste majanduslike või sotsiaalsete raskuste korral võtta ( 64 ).

66.

Selleks aga, et vältida, et eri liikmesriikide pädevad asutused või kohtud teevad konkreetsel juhul kohaldatavate õigusaktide kohta vastuolulisi otsuseid, mis ohustaks märkimisväärselt asjaomaste töötajate õiguskindlust ja kahjustaks seega nende vaba liikumist liidus, välistavad määrusega nr 1408/71 ette nähtud dialoogi- ja lepitusmenetlused igasuguse ühepoolse tegutsemise vastuvõtva liikmesriigi pädeva asutuse ja kohtute poolt.

67.

Alsace’i Urssaf ja Prantsuse valitsus väidavad aga, et niisugune ühepoolne tegutsemine on vajalik niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas, kus väljaandev asutus ei ole sellele vaatamata, et tuvastatakse, et tõendi E 101 välja andmise tingimused ei ole ilmselgelt täidetud, nimetatud tõendit tagasi võtnud.

68.

Sellele argumendile ei saa aga käesolevas kohtuasjas tulemuslikult tugineda selleks, et õigustada tõendi E 101 siduvast mõjust erandi tegemist.

69.

Olen nimelt seisukohal, et ei ole tõendatud, et määrusega nr 1408/71 kehtestatud menetlustega ei saa tagada selle määrusega ette nähtud kollisiooninormide õigesti kohaldamist, isegi niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tingimusel et asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused neid menetlusi tõepoolest lõpuni järgivad. Sellisel juhul tuleb tuvastada, et käesoleval juhul ei ammendanud Prantsuse ametiasutused neil määruse nr 1408/71 alusel kasutada olevaid õiguskaitsevahendeid.

70.

Esiteks, kuigi Prantsuse ametiasutused küll algatasid tõendid välja andnud Šveitsi asutusega dialoogi, paludes sellel kõnealused tõendid E 101 tagasi võtta, loobusid nad pärast selle asutuse 18. augusti 2011. aasta vastust siiski sellest dialoogist, nagu seda kinnitas Prantsuse valitsus kohtuistungil.

71.

Ent selle vastusega kiitis Šveitsi asutus minu arvates ühelt poolt Prantsuse ametiasutuste seisukoha määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punkti a alapunkti i tõlgendamise kohta heaks, tunnistades, et see õigusnorm ei olnud asjaomaste töötajate suhtes kohaldatav, kui need töötajad töötasid tegelikult laevade pardal ainult Prantsusmaa territooriumil. Teiselt poolt ei võtnud see asutus sellegipoolest vaidlustatud tõendeid E 101 tagasi ega tühistanud neid ning ei hinnanud iga tõendi puhul konkreetselt, kas Prantsuse ametiasutuste tehtud järeldusi arvestades oli alust need tagasi võtta või tühistada ( 65 ). Peale selle palus Šveitsi asutus Prantsuse ametiasutustel loobuda tagasiulatuvalt korrigeerimisest, millega need asutused ei nõustunud ( 66 ).

72.

Sellest tulenevalt jäi teatav hulk probleeme pärast Prantsuse ametiasutuste ja Šveitsi asutuse vahel algatatud dialoogi lahendamata. Ei saa aga välistada, et kui dialoogi oleks jätkatud, siis oleks võidud jõuda kokkuleppele.

73.

Märgin peale selle, et Prantsuse ametiasutused algatasid dialoogi väljaandva asutusega alles pärast seda, kui möödunud oli rohkem kui kolm ja pool aastat sellest, kui A‑Rosale toimetati kätte juurdemakseteade Prantsuse skeemi sotsiaalmaksete tasumata jätmise eest. Need asutused kohaldasid asjaomastele töötajatele Prantsuse sotsiaalkindlustusskeemi ühepoolselt, võtmata arvesse asjaolu, et neile kohaldati tegelikult juba Šveitsi sotsiaalkindlustusskeemi ( 67 ).

74.

Teiseks jäeti käesoleval juhul kasutamata määruse nr 1408/71 artikli 84a lõikes 3 ette nähtud võimalus pöörduda Prantsuse ametiasutuste ja Šveitsi asutuse seisukohtade ühitamiseks halduskomisjoni poole. Vaatamata sellele, et selle komisjoni tehtud otsused ei ole siduvad ( 68 ), ei saa välistada, et tema egiidi all oleks võidud leida lahendus.

75.

Eespool öeldust tuleneb, et käesoleva juhtumi faktilistest asjaoludest ei ilmne väidetavaid puudusi määrusega nr 1408/71 kehtestatud menetlustes, sest käesoleval juhul mindi nendest menetlustest tegelikult mööda. Pealegi ei näe ma mingit alust, mis võimaldaks Euroopa Kohtul üldisemalt leida, et need menetlused on tervikuna ebasobivad selleks, et tagada selle määruse sätete õigesti kohaldamine.

76.

Ma ei pea sugugi silmas välistada, et määruse nr 1408/71 raames kehtestatud menetluste parandamine võiks olla kohane selleks, et tagada selle määruse II jaotise sätete õigesti kohaldamine ( 69 ). See problemaatika kuulub siiski peamiselt Euroopa seadusandja pädevusse. Märgin selles suhtes, et teatud muudatused on juba tehtud ( 70 ) ja et sellel teemal toimuvad praegu Euroopa tasandil õigusloome arutelud ( 71 ).

77.

Kõiki neid asjaolusid arvestades leian, et Alsace’i Urssafi ja Prantsuse valitsuse esitatud argumentidele väidetavate puuduste kohta määrusega nr 1408/71 kehtestatud menetlustes ei saa tulemuslikult tugineda selleks, et õigustada tõendi E 101 siduvast mõjust erandi tegemist.

78.

Alsace’i Urssaf ja Prantsuse valitsus tuginevad Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt on üks ülekaaluka üldise huvi põhjuseid, mis võib õigustada teenuste osutamise vabaduse piiramist, nimelt takistada ebaausat konkurentsi, mis seisneb selles, et ettevõtjad maksavad oma lähetatud töötajatele miinimumpalgast väiksemat töötasu, kuivõrd see eesmärk sisaldab töötajate kaitset sotsiaalse dumpingu vastu võitlemise kaudu ( 72 ).

79.

Need pooled väidavad, et analoogia alusel õigustaks ebaausa konkurentsi ja sotsiaalse dumpingu ennetamise eesmärk, et erandkorras ei ole tõendi E 101 mõju liikmesriigi pädevale asutusele ega kohtutele siduv. Alsace’i Urssaf märgib selles suhtes, et teatavad riikide sotsiaalkindlustusasutused ei „järgi mängu reegleid“, kuna nad ei teosta enne tööandja taotletud tõendite E 101 väljastamist vähimatki kontrolli. Samamoodi on Prantsuse valitsus seisukohal, et teatavatel tõendid E 101 välja andnud riigi asutustel või ametivõimudel võib olla kiusatus anda välja selliseid tõendeid E 101, mida ei tohiks väljastada, praktiseerides teiste liikmesriikide vastu teatud kujul ebaausat konkurentsi.

80.

Tuleb märkida, et kohtupraktika, millele tuginetakse, puudutab küsimust, kas – kuna selles valdkonnas ei ole õigusnormid ühtlustatud ( 73 ) – niisuguseid eesmärke nagu ebaausa konkurentsi ja sotsiaalse dumpingu ennetamine võib arvesse võtta ülekaalukast üldisest huvist tulenevate nõuetena, mille tõttu võib olla õigustatud piirata töötajate vaba liikumist ja teenuste osutamise vabadust liidus.

81.

Käesoleva kohtuasja kontekstis ei õigusta vaba liikumise piiramist mitte niivõrd teatavate ettevõtjate teod, vaid pigem teiste liikmesriikide tegevusetus piisavate kontrollide kehtestamisel selleks, et tagada määruse nr 1408/71 II jaotise sätetega ette nähtud kollisiooninormide õigesti kohaldamine.

82.

Sellest tuleneb, et Alsace’i Urssafi ja Prantsuse valitsuse viidatud ebaausa konkurentsi ja sotsiaalse dumpingu problemaatika võiks tõepoolest lahendada lihtsalt sellega, kui liikmesriigid täidaksid määrusest nr 1408/71 tulenevaid kohustusi. Nagu eespool märgitud, on selle määruse raames kehtestatud dialoogi- ja lepitusmenetluste eesmärk just nimelt tagada, et liikmesriigid neid kohustusi täidaksid ( 74 ).

83.

Seda järeldust arvestades olen seisukohal, et käesolevas kohtuasjas ei saa ebaausa konkurentsi ja sotsiaalse dumpingu ennetamise eesmärkidele tulemuslikult tugineda selleks, et õigustada tõendi E 101 siduvast mõjust erandi tegemist.

84.

Selles suhtes tuleks ühtlasi meelde tuletada, et – nagu kinnitas komisjon – liidu õigusest tulenevad kohustused on liikmesriikidele kohustuslikud, sõltumata sellest, et teised liikmesriigid ei pruugi oma kohustusi täita ( 75 ). Seega ei võiks liikmesriik endale lubada võtta ühepoolselt parandusmeetmeid või kaitsemeetmeid, et reageerida potentsiaalsetele puudustele, mis esinevad teiste liikmesriikide poolses liidu õiguse rakendamises ( 76 ). Kui see oleks teisiti, seaks see määrusega nr 1408/71 kehtestatud kollisiooninormide süsteemi ohtu.

85.

Kokkuvõtteks tuleb meelde tuletada, et põhikohtuasja andmeid arvestades ei käsitleta käesolevas ettepanekus esitatud analüüsis töötaja või tema tööandja poolt õiguste kuritarvitamise või pettuse juhtusid ( 77 ). Seega ei ole välistatud, et tulevikus võib olla vajalik teha täpsustusi tõendi E 101 siduvat mõju käsitleva kohtupraktika kohaldatavuse kohta olukordadele, kus niisugune kuritarvitamine või pettus on tuvastatud.

86.

Esitatud põhjendusi arvestades, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Cour de cassation’ (kassatsioonikohus, Prantsusmaa) eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Niikaua kui asutus, kes on vastavalt nõukogu 21. märtsi 1972. aasta määruse (EMÜ) nr 574/72 (millega määratakse kindlaks määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes rakendamise kord) artikli 12a lõikele 1a välja andnud tõendi E 101, mis tõendab, et töötaja on nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes artikli 14 lõike 2 punkti a alapunkti i alusel kindlustatud selle liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemis, ei ole nimetatud tõendit tagasi võtnud või kehtetuks tunnistanud, on see tõend vastuvõtva liikmesriigi pädevale asutusele ja kohtutele kohustuslik, isegi kui need tuvastavad, et töötaja töötingimused ei kuulu ilmselgelt viimati nimetatud õigusnormi esemelisse kohaldamisalasse.