1.

Oma apellatsioonkaebustega paluvad Polynt SpA kohtuasjas C‑323/15 P ning Hitachi Chemical Europe GmbH ja Polynt SpA kohtuasjas C‑324/15 P tühistada vastavalt Euroopa Liidu Üldkohtu 30. aprilli 2015. aasta kohtuotsuse Polynt ja Sitre vs. ECHA (T‑134/13, ei avaldata, EU:T:2015:254) ja 30. aprilli 2015. aasta kohtuotsuse Hitachi Chemical Europe jt vs. ECHA (T‑135/13, EU:T:2015:253) (edaspidi koos „vaidlustatud kohtuotsused“).

2.

Nende otsustega jättis Üldkohus rahuldamata nimetatud äriühingute hagid, millega nad palusid osaliselt tühistada Euroopa Kemikaaliameti (edaspidi „kemikaaliamet“) 18. detsembri 2012. aasta otsus ED/169/2012 väga ohtlike ainete kandmise kohta kandidaatainete loetellu (edaspidi „vaidlusalune otsus“) vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ja millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet, muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93, komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ, ( 2 ) mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 1272/2008 ( 3 ) (edaspidi „REACH‑määrus“), artiklile 59.

3.

Vaidlusaluse otsusega, mille peale esitatud hagid esimeses astmes rahuldamata jäeti, määratles kemikaaliamet täpsemalt esiteks tsükloheksaan-1,2-dikarboksüülanhüdriidi (EÜ nr 201-604-9), cis-tsükloheksaan-1,2-dikarboksüülanhüdriidi (EÜ nr 236-086-3) ja trans-tsükloheksaan-1,2-dikarboksüülanhüdriidi (EÜ nr 238-009-9) (edaspidi „HHPA“) ning teiseks heksahüdrometüülftaalanhüdriidi (EÜ nr 247‑094‑1), heksahüdro-4-metüülftaalanhüdriidi (EÜ nr 243‑072‑0), heksahüdro-1-metüülftaalanhüdriidi (EÜ nr 256‑356‑4) ja heksahüdro-3-metüülftaalanhüdriidi (EÜ nr 260‑566‑1) (edaspidi „MHHPA“) ainetena, mis vastavad REACH‑määruse artikli 57 punktis f nimetatud kriteeriumidele, vastavalt sama määruse artiklile 59.

4.

Need apellatsioonkaebused annavad Euroopa Kohtule võimaluse tõlgendada esimest korda REACH‑määruse artikli 57 punkti f, mis käsitleb aine, käesolevas asjas hingamiselundite sensibilisaatorite määratlemist väga ohtliku ainena, kusjuures see määratlemine kujutab endast REACH‑määruses ette nähtud autoriseerimise menetluse esimest etappi. Iseäranis peab Euroopa Kohus nende vaidluste tulemusena lahendama küsimuse, kas väga ohtlikuks aineks määratlemiseks vastavalt REACH‑määruse artikli 57 punktile f on vaja aine tekitatavate riskide hindamist, nagu väidavad apellandid oma apellatsioonkaebustes, heites Üldkohtule ette seda, et viimane lükkas selle seisukoha esimeses kohtuastmes tagasi. Nimelt on selge, et Üldkohus otsustas, et ainuüksi ainete olemuslike omaduste põhjustatud ohtude hindamisest piisas REACH‑määruse artikli 57 punktis f käsitletud määratlemiseks.

5.

REACH‑määruse VII jaotis, mis sisaldab selle määruse artikleid 55–65, reguleerib autoriseerimismenetlust.

6.

REACH‑määruse artikkel 56 sätestab:

„1.   Tootja, importija või allkasutaja ei vii ainet kasutamiseks turule ega kasuta seda ise, kui see aine on kantud XIV lisasse, välja arvatud järgmistel juhtudel:

[…]

5.   Ainete puhul, mille puhul tuleb autoriseeringut taotleda vaid seetõttu, et nad vastavad artikli 57 punktide a, b või c kriteeriumidele või seetõttu, et nad on vastavalt artikli 57 punktile f tunnistatud ohtlikeks inimeste tervisele, ei kohaldata käesoleva artikli lõikeid 1 ja 2 järgmiste kasutusalade suhtes:

[…]“.

7.

REACH‑määruse artikkel 57 „XIV lisasse kantavad ained“ sätestab:

„Järgmised ained võib kanda XIV lisasse artiklis 58 sätestatud korras:

8.

REACH‑määruse artikkel 58 „Ainete kandmine XIV lisasse“ sätestab:

„1.   Kui võetakse vastu otsus kanda XIV lisasse artiklis 57 nimetatud ained, tehakse nimetatud otsus artikli 133 lõikes 4 sätestatud korras. Otsus sisaldab iga aine kohta järgmist:

[…]

[…]“

9.

REACH‑määruse artikkel 59 „Artiklis 57 osutatud ainete määratlemine“ sätestab:

„1.   Käesoleva artikli lõigetes 2–10 sätestatud korda kohaldatakse artiklis 57 osutatud kriteeriumidele vastavate ainete määratlemiseks ja loetelu koostamiseks kandidaatainetest, mis lõpptulemusena kantakse XIV lisasse. Amet osutab, millised selles loetelus olevad ained kuuluvad tema artikli 83 lõike 3 punkti e kohasesse tööprogrammi.

2.   Komisjon võib paluda ametil koostada vastavalt XV lisa asjakohastele sätetele toimikud ainete kohta, mis tema arvates vastavad artiklis 57 sätestatud kriteeriumidele. […]

3.   Mis tahes liikmesriik võib koostada vastavalt XV lisale toimiku ainete kohta, mis tema arvates vastavad artiklis 57 sätestatud kriteeriumidele, ning edastada selle ametile. […]

[…]“

10.

REACH‑määruse artikkel 60 „Autoriseeringu andmine“ sätestab:

„1.   Komisjon vastutab autoriseerimist käsitlevate otsuste tegemise eest kooskõlas käesoleva jaotisega.

2.   Ilma et see piiraks lõike 3 kohaldamist, antakse autoriseering siis, kui aine kasutamisel selle XIV lisas kirjeldatud olemuslikest omadustest tulenev risk inimeste tervisele või keskkonnale on piisavalt ohjatud vastavalt I lisa punktile 6.4 ja dokumenteeritud taotleja kemikaaliohutuse aruandes, võttes arvesse artikli 64 lõike 4 punktis a viidatud riskianalüüsi komitee arvamust. Autoriseeringu andmisel ja kõikidel selles sätestatud tingimustel arvestab komisjon kõigi otsuse tegemise ajal teada olevate heidete, emissioonide ja kadudega, sealhulgas difuussetest või dispergeerivatest kasutustest tulenevate riskidega.

[…]

3.   Lõiget 2 ei kohaldata:

4.   Kui autoriseeringut ei saa anda lõike 2 alusel või lõikes 3 nimetatud ainetele, võib autoriseeringu anda ainult juhul, kui tõendatakse, et sotsiaal-majanduslik kasu kaalub üles aine kasutamisest inimeste tervisele või keskkonnale tulenevad riskid, ning puuduvad sobivad alternatiivsed ained või tehnoloogiad. […]

[…]“.

11.

REACH‑määruse artikkel 62 „Autoriseeringutaotlused“ näeb ette:

„1.   Autoriseeringutaotlus esitatakse ametile.

[…]

4.   Autoriseeringutaotlus sisaldab järgmist teavet:

[…]

[…]“.

12.

Vaidlustatud kohtuotsuste punktidest 1–3 nähtub, et HHPA ja MHHPA on tsüklilised happeanhüdriidid. Neid aineid kasutatakse vaheainete või monomeeridena ning toodete valmistamiseks ja polümeeride vaikude tootmisel. ( 4 )

13.

Need ained klassifitseeriti eelkõige niisuguste hingamiselundeid sensibiliseerivate ainete 1. kategooriasse, mis võivad sissehingamisel põhjustada allergia või astma sümptomeid või hingamisraskusi. HHPA ja MHHPA kanti määruse nr 1272/2008 VI lisa 3. osa tabelisse 3.1.

14.

Madalmaade Kuningriik esitas 6. augustil 2012 kemikaaliametile toimiku, tehes ettepaneku määratleda HHPA ja MHHPA väga ohtlikeks aineteks, mis tuleb kanda REACH‑määruse XIV lisasse vastavalt selle määruse artikli 57 sätetele. Vaidlustatud kohtuotsuste punktidest 4 nähtub, et Madalmaade Kuningriik tegi ettepaneku määratleda HHPA ja MHHPA ainetena, mille kohta on olemas teaduslikud andmed, et need võivad avaldada inimeste tervisele või keskkonnale tõsist mõju, mis põhjustab samaväärset ohtu kui REACH‑määruse artikli 57 punktides a–e loetletud ainete poolt avaldatav mõju, vastavalt sama määruse artikli 57 punktile f.

15.

Pärast apellantide märkusi HHPA ja MHHPA määratlemist käsitlevate toimikute kohta saatis kemikaaliamet toimiku vastavalt REACH‑määruse artikli 76 lõike 1 punktile e liikmesriikide komiteele, mis jõudis 13. detsembril 2012 ühehäälselt kokkuleppele, et HHPA ja MHHPA tuleb määratleda väga ohtlikeks aineteks, kuna need vastavad REACH‑määruse artikli 57 punktis f sätestatud kriteeriumidele. Samal kuupäeval võttis kemikaaliamet liikmesriikide komitee vastu tõendavad dokumendid HHPA ja MHHPA määratlemise kohta REACH‑määruse artikli 57 punkti f alusel väga ohtlikeks aineteks, kuna nendel on hingamiselundeid sensibiliseerivad omadused (edaspidi „tõendavad dokumendid“).

16.

REACH‑määruse artiklis 59 ette nähtud menetluse lõpus võttis kemikaaliamet vastu vaidlusaluse otsuse, millega ta määratles HHPA ja MHHPA aineteks, mis vastavad selle määruse artikli 57 punktis f sätestatud kriteeriumidele. Konkreetsemalt leidis kemikaaliamet, et need ained põhjustavad REACH‑määruse artikli 57 punktides a–c loetletud kantserogeenide, mutageenide ja reproduktiivtoksiliste ainetega samaväärset ohtu.

17.

Apellandid esitasid 28. veebruaril 2013 hagid, paludes vaidlusaluse otsuse osaliselt tühistada.

18.

Üldkohus lubas komisjonil ja Madalmaade Kuningriigil astuda menetlusse kemikaaliameti nõuete toetuseks kohtuasjades T‑134/13 ja T‑135/13. Ta lubas samuti REACh ChemAdvice GmbH‑l ja New Japan Chemical’il apellantide toetuseks menetlusse astuda. 15. oktoobri 2014. aasta kohtumäärusega liitis Üldkohus need kaks kohtuasja suuliseks menetluseks.

19.

Vaidlustatud kohtuotsustes jättis Üldkohus apellantide hagid tervikuna rahuldamata ja mõistis neilt välja kohtukulud.

20.

Apellandid esitasid kõnesolevad apellatsioonkaebused, mis saabusid Euroopa Kohtu kantseleisse 30. juunil 2015.

21.

Kumbki apellant palub Euroopa Kohtul tühistada teda puudutav vaidlustatud kohtuotsus ning vaidlusalune otsus teda puudutavas osas või teise võimalusena saata kohtuasjad tagasi Üldkohtule ja mõista kohtukulud välja kemikaaliametilt.

22.

Kemikaaliamet ja komisjon paluvad Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellantidelt.

23.

New Japan Chemical, REACh ChemAdvice GmbH esitasid kirjalikud seisukohad apellantide nõuete toetuseks. Madalmaade Kuningriik esitas kirjalikud seisukohad kemikaaliameti nõuete toetuseks.

24.

Euroopa Kohus esitas hulga küsimusi, et saada pooltelt kirjalikud vastused. Apellandid, kemikaaliamet ja komisjon vastasid nendele küsimustele ette nähtud tähtaja jooksul.

25.

Apellantide, kemikaaliamet, komisjoni ja Sitre Srl, kes astus menetlusse apellantide nõuete toetuseks Euroopa Kohtus ( 5 ), suulised seisukohad ja vastused Euroopa Kohtu esitatud küsimustele kuulati ära mõlema kohtuasja ühisel kohtuistungil, mis toimus 15. juunil 2016.

26.

Apellatsioonkaebuste põhjendamiseks esitavad apellandid neli väidet. Esimese väite kohaselt on põhjendused vastuolulised ja rikutud on õigusnorme, mis põhjustab REACH‑määruse artikli 57 punkti f väära tõlgendamist ja kohaldamist. Teise väite kohaselt on põhjendused ebajärjekindlad ja rikutud on õigusnorme, mis põhjustab REACH‑määruse artikli 57 punkti f väära tõlgendamist ja kohaldamist. Kolmanda väite kohaselt on tegemist põhjenduse puudumisega, kuna Üldkohus tugines ekslikult REACH‑määruse artikli 60 lõikele 2. Neljanda väite kohaselt on nende argumentide hindamisel, mille kohaselt tarbija või töötaja ei puutu ainega kokku, rikutud õigusnorme, mille tulemusena kohaldatakse REACH‑määruse artikli 57 punkti f vääralt.

27.

See väide koosneb kahest osast. Esiteks väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus REACH‑määruse artikli 57 punkti f tõlgendamisel õigusnormi, kui ta leidis, et see säte ei nõua väga ohtliku aine määratlemiseks riskide hindamist. Teiseks väidavad apellandid, et vaidlustatud kohtuotsuste punktidest 71 ja 73 ilmneb põhjenduste vastuolu.

28.

See esimese väite esimene osa on suunatud vaidlustatud kohtuotsuste punktide 71, 81 ja 94 vastu osas, milles Üldkohus välistas väidetavalt selle, et riskide hindamine on vajalik asjaomaste ainete määratlemiseks REACH‑määruse artikli 57 punkti f alusel.

29.

Apellandid vaidlustavad REACH‑määruse artikli 57 punkti f niisuguse tõlgendamise.

30.

Nad väidavad, et liidu seadusandja kavatses teha vahet esiteks REACH‑määruse artikli 57 punktidega a–e hõlmatud ainete ja teiseks selle määruse artikli 57 punkti f alla kuuluvate ainete vahel. Aineid, mis ei kuulu selle määruse artikli 57 punktides a–e esitatud kirjelduste alla, saab lugeda väga ohtlikeks vaid pärast täiendavat juhtumipõhist uurimist. See uurimine võib olla üksnes riskide hindamine, mille puhul peab arvesse võtma riskijuhtimismeetmeid, sest hingamiselundite sensibilisaatorid ei kuulu kantserogeensete, mutageensete või reproduktiivtoksiliste ainete kategooriasse, mida on käsitletud REACH‑määruse artikli 57 punktides a–c.

31.

Vastuseks Euroopa Kohtu esitatud kirjalikele küsimustele väitsid apellandid, et REACH‑määruse artikli 57 punkti f sellist tõlgendust kinnitas sõna „utilisation“ („kasutamine“) selle määruse sätte prantsuskeelses versioonis.

32.

Kohtuistungil täpsustasid apellandid, et nende apellatsioonkaebuses viidatud riskihindamine vastas riskide hindamisele REACH‑määruse I lisa tähenduses.

33.

Kemikaaliamet väidab, et apellandid ei saanud vaidlustatud kohtuotsuste sõnastusest aru. Tema väitel kohaldas Üldkohus õigesti 21. juuli 2011. aasta kohtuotsusest Etimine (C‑15/10, EU:C:2011:504) tulenevat kohtupraktikat, tehes vahet ohtudel ja riskidel. Nimelt leidis Üldkohus tema sõnul õigesti, et, niisamuti nagu REACH‑määruse artikli 57 punktides a–e käsitletud ainete puhul, ei nõua selle määruse artikli 57 punkt f riskihindamise läbiviimist. Aine väga ohtliku olemuse määratlemine võib tuleneda ainuüksi selle aine olemuslike omaduste ohtude hindamisest. Peale selle tuletab kemikaaliamet meelde, et kui puudub kokkupuute künnisväärtus, nagu käesoleval juhul hingamiselundite sensibilisaatorite puhul, ei ole tavaline riskihindamine võimalik.

34.

Kohtuistungil täpsustas kemikaaliamet, et esiteks ainete inimestega kokkupuutumise andmete arvessevõtmine, mis võimaldab hinnata ainete olemuslike omaduste tekitatavaid ohte, ning teiseks kokkupuutumise hindamine ja riskihindamine on täiesti erinevad protsessid.

35.

Ka komisjon leiab, et Üldkohus otsustas õigesti, et REACH‑määruse artikli 57 punkt f ei nõua riskide hindamist nende ainete määratlemiseks, mis ei kuulu selle artikli teiste punktide alla. See tuleneb tema sõnul kõnealuse määruse sõnastusest ja ülesehitusest.

36.

Vaidlustatud kohtuotsuste punktides 69 märkis Üldkohus, et Euroopa Kohus on juba sedastanud 21. juuli 2011. aasta kohtuotsuses Etimine (C‑15/10, EU:C:2011:504, punktid 74 ja 75), et ohtu ja riski tuleb üksteisest eristada. Ohu hindamine on esimene etapp riskihindamise protsessis, mis on spetsiifilisem kontseptsioon. Aine olemuslike omadustega seotud ohu hindamine ei tohi piirduda konkreetse kasutamise asjaolude arvestamisega, nagu see on riski hindamise puhul, ning seda saab nõuetekohaselt teha sõltumata aine kasutamise kohast, viisist, kuidas sellega võidakse kokku puutuda, ja ainega kokkupuutumise astmest.

37.

Kuigi apellantide esitatud esimese väite pealkirjas on mainitud vaidlustatud kohtuotsuste punkte 69, ei vaidlusta need apellandid Üldkohtu hinnangut nendes punktides ega tema tehtud eristust ohtude hindamise ja riskide hindamise vahel, ning seda tuleb arvesse võtta.

38.

Sellega seoses, ja et paremini mõista eristust ohtude ja riskide hindamise vahel, eelkõige käesolevates kohtuasjades, pean vajalikuks lisada, et ainest inimese tervisele tuleneva ohu hindamise eesmärk on selliste ainega kokkupuute tasemete tuletamine, millest kõrgema tasemega ei tohiks inimene kokku puutuda, et see kokkupuutumine ei tekitaks kahjulikke mõjusid. See kokkupuute tase, mida nimetatakse tuletatud mittetoimivaks tasemeks (Derived No-Effect Level, edaspidi „DNEL“), põhineb kättesaadava inimeste kohta käiva teabe ja inimeste kohta mittekäiva teabe hindamisel. ( 6 )

39.

Kokkupuute hindamise eesmärk on tuvastada, millisel tasemel inimesed teadaolevalt või mõistlikult prognoositavalt selle ainega kokku puutuvad. ( 7 ) Selle hindamise puhul võetakse arvesse käitlemistingimusi ja riskijuhtimismeetmeid. Riski kirjeldus koosneb inimese teadaoleva või mõistlikult prognoositava selle ainega kokkupuute taseme võrdlemisest asjakohaste DNEL‑idega. Riski võib lugeda piisavalt ohjatuks, kui inimese teadaoleva või mõistlikult prognoositava kokkupuute tase selle ainega ei ületa DNEL‑i. ( 8 )

40.

Pärast neid esimesi täpsustusi kirjeldan järgnevalt vaidlustatud kohtuotsuste punkte 70, mida apellandid samuti ei vaidlustanud ja millest ilmneb, et ohtlike ainete klassifitseerimise ja märgistamise süsteem liidus, mis on nüüd kehtestatud määrusega nr 1272/2008, rajaneb ainete olemuslike omadustega seotud ohu hindamisel.

41.

Vaidlustatud kohtuotsuste punktides 71 järeldas Üldkohus sellest, et „[k]una ainete klassifitseerimine 1. kategooria kantserogeenideks, mutageenideks või reproduktiivtoksilisteks aineteks on piisav, määratlemaks ainet [REACH‑määruse] artikli 57 punktide a–c alusel väga ohtliku ainena, ei saa teha järeldust, et aine määratlemiseks vastavalt [REACH‑määruse] artikli 57 punktile f peab kemikaaliamet võtma arvesse riskihindamist“.

42.

Vaidlustatud kohtuotsuste punktides 81 lükkas Üldkohus samuti ümber hagejate argumendid, mille kohaselt ei võetud arvesse riskijuhtimismeetmeid, kontrolle ja töötajate kaitset puudutavaid tingimusi, põhjendades seda ümberlükkamist sellega, et „piisab […] tõdemusest, et esiteks ei ole muutunud HHPA ja MHHPA olemuslikest omadustest tulenevad ohud ja teiseks ei takista asjaolu, et aine kasutamisega seotud negatiivset mõju on võimalik piisaval määral kontrollida, aine määratlemist väga ohtliku ainena“.

43.

Üldkohus leidis niisiis, et HHPA ja MHHPA olemuslikest omadustest tulenevad ohud on piisavad selleks, et põhjendada nende määratlemist väga ohtlikuks aineks.

44.

Seda hinnangut kinnitati kohtuasjas T‑134/13 vaidlustatud kohtuotsuse punktis 95 ja kohtuasjas T‑135/13 vaidlustatud kohtuotsuse punktis 94.

45.

Üldkohus sedastas seega, et REACH‑määruse artikli 57 punkti f alusel ainete määratlemiseks ei ole vaja riskihindamist, nõutav on üksnes nende ainete olemuslike omadustega seotud ohtude hindamine.

46.

Apellandid vaidlustavad REACH‑määruse artikli 57 punkti f niisuguse tõlgenduse ja väidavad, et see säte nõuab riskide hindamise arvessevõtmist.

47.

Ma ei jaga seda arvamust, vaatamata vaidlustatud kohtuotsuste pisut lakoonilistele põhjendustele.

48.

Ennekõike tuleb meenutada, et REACH‑määrus kehtestab kemikaalide ühtse kontrollisüsteemi, mis hõlmab nende ainete registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja vajaduse korral ka nende ainete kasutamise piiranguid. ( 9 )

49.

REACH‑määrus pöörab erilist tähelepanu väga ohtlikeks aineteks peetavatele ainetele, nagu nähtub eelkõige selle määruse põhjendustest 63, 69 ja 70, ( 10 ) ja mille suhtes kohaldatakse autoriseerimise menetlust, mis on ette nähtud selle määruse VII jaotises, mis sisaldab artikleid 55–66.

50.

Autoriseerimismenetlus seab REACH‑määruse XIV lisasse kantud ainete kasutamise ja turuleviimise tingimuseks autoriseeringu andmise. See menetlus koosneb kolmest etapist.

51.

Lühidalt öeldes seisneb esimene etapp väga ohtlike ainete määratlemises REACH‑määruse artikli 57 alusel ja nende kandmises kandidaatainete loetellu, mis lõpptulemusena võidakse kanda selle määruse XIV lisasse „Autoriseerimisele kuuluvate ainete loetelu“. Loomulikult tulen edaspidi tagasi selle esimese etapi juurde, mis on kõnesolevate apellatsioonkaebuste keskmes. Menetluse teine etapp on teatud kandidaatainete kandmine nimetatud XIV lisasse vastavalt REACH‑määruse artiklile 58. Autoriseerimismenetluse kolmas etapp puudutab autoriseeringu andmist REACH‑määruse XIV lisasse kantud ainete suhtes. Põhimõtteliselt ei saa autoriseeringu puudumisel ainet ei kasutada ega turule viia.

52.

REACH‑määruse artikkel 57, mis, nagu eespool märgitud, reguleerib autoriseerimismenetluse esimest etappi, näeb ette väga ohtlike ainete, mida võib kanda selle määruse XIV lisasse, määratlemise kriteeriumid. Selle artikli punktides a–c on käsitletud aineid, mis vastavalt määruse nr 1272/2008 I lisa kriteeriumidele, klassifitseeritakse 1A või 1B kategooria kantserogeensuse, mutageensuse või reproduktiivtoksilisuse ohuklassi kuuluvateks aineteks (edaspidi „CMR“ ained), ning punktides d ja e aineid, mis vastavalt REACH‑määruse XIII lisas sätestatud kriteeriumidele on püsivad, bioakumuleeruvad ja toksilised (PBT), ning aineid, mis on väga püsivad ja väga bioakumuleeruvad (vPvB) ( 11 ) (edaspidi „PBT ja vPvB“ ained).

53.

REACH‑määruse artikli 57 punkt f omakorda käsitleb „aine[i]d, millel on endokriinseid häireid põhjustavad omadused või millel on püsivad, bioakumuleeruvad ja toksilised omadused või väga püsivad ja väga bioakumuleeruvad omadused ning mis ei vasta punktide d või e kriteeriumidele, mille kohta on olemas teaduslikud andmed, et nad võivad avaldada inimeste tervisele või keskkonnale tõsist mõju, mis põhjustab samaväärset ohtu kui punktides a–e loetletud ainete poolt avaldatav mõju, ning mis määratakse kindlaks üksikjuhtumipõhiselt [REACH‑määruse] artiklis 59 sätestatud korras“.

54.

On selge, et HHPA ja MHHPA on vastavalt määruse nr 1272/2008 I lisa punktile 3.4 klassifitseeritud hingamiselundite sensibilisaatoritena.

55.

Lisaks, nagu pikemalt selgitati Euroopa Kohtu istungil, ei vaidlusta apellandid oma apellatsioonkaebustes vaidlustatud kohtuotsuste punktides 45–48 antud Üldkohtu hinnanguid, mille kohaselt hingamiselundite sensibilisaatorid kuuluvad REACH‑määruse artikli 57 punkti f kohaldamisalasse, kuna selles esitatud ainete loetelu on mitteammendav.

56.

Samuti ei vaidlustata seda, et CMR, PBT ja vPvB ained kuuluvad väga ohtlike ainete kategooriasse ainuüksi nende määruse nr 1272/2008 alusel klassifitseerimise põhjal, mis omakorda ise põhineb ainuüksi nende olemuslike omadustega seotud ohtude hindamisel.

57.

Apellandid väidavad, et, vastupidi sellele, mida Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuste punktides 71, on REACH‑määruse artikli 57 punktis f käsitletud ainete puhul asi täiesti teine. Põhjendamaks oma seisukohta, mille kohaselt REACH‑määruse artikli 57 punkt f nõuab väga ohtlike ainete määratlemise staadiumis mitte üksnes ohtude hindamist, vaid ka riskide hindamist, lähtuvad apellandid arusaamast, et aineid, mis ei kuulu REACH‑määruse artikli 57 punktide a–e alla, võib määratleda väga ohtlike ainetena ainult täiendava uurimise järel, mis nende arvates võib olla üksnes riskihindamine. Apellantide arvates hõlmab selline riskihindamine kokkupuute hindamist, mis võtab arvesse riskijuhtimismeetmeid, nagu on ette nähtud REACH‑määruse I lisa punktides 5 ja 6. Oma vastustes Euroopa Kohtu kirjalikele küsimustele ning kohtuistungil märkisid apellandid samuti, et sõna „utilisation“ kasutamine REACH‑määruse prantsuskeelses versioonis kinnitab nende seisukohta, et riskihindamine on vajalik selle määruse artikli 57 punktis f ette nähtud määratlemise staadiumis.

58.

Tuleb kohe tagasi lükata apellantide argument, milles on viidatud REACH‑määruse artikli 57 punkti f prantsuskeelses versioonis kasutatud sõnale „utilisation“. Nagu komisjon rõhutas, ei sisalda selle artikli ükski teine keeleversioon seda sõna ning tegemist on „kahetsusväärse veaga“ prantsuskeelses versioonis. Igal juhul tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liidu õiguse ühetaolise tõlgendamise vajadus välistab selle, et kahtluse korral käsitletakse õigusnormi teksti isoleeritult, ja nõuab otse vastupidi, et seda tõlgendataks ja kohaldataks teiste ametlike keelte versioone arvestades. ( 12 )

59.

Nendest versioonidest ( 13 ) ilmneb aga selgelt, et REACH‑määruse artikli 57 punktis f sätestatud „samaväärne oht“ viitab selle artikli punktides a–e loetletud ainetele kui sellistele ja mitte nende kasutamisele.

60.

Siiski on tõsi, et CMR ainete määratlemine väga ohtlikeks aineteks põhineb ainuüksi ohuklassil, mis tuleneb määrusest nr 1272/2008, ning PBT ja vPvB ainete määratlemine põhineb ainuüksi REACH‑määruse XIII lisa kriteeriumidel.

61.

Niisamuti on tõsi, et konkreetsesse ohuklassi kuulumine määruse nr 1272/2008 alusel ei ole tingimus, mis on vajalik selleks, et asjaomased ained kuuluksid REACH‑määruse artikli 57 punkti f kohaldamisalasse. ( 14 ) Kuigi käesolevas kohtuasjas kuuluvad HHPA ja MHHPA tõepoolest määruse nr 1272/2008 I lisas sisalduvasse hingamiselundite sensibilisaatorite ohuklassi, ei kuulu endokriinseid häireid põhjustavad ained seni ühtegi ohuklassi, samas kui neid nimetatakse REACH‑määruse artikli 57 punktis f esitatud loetelus ainete hulgas, mis võib määratleda väga ohtlikeks aineteks.

62.

Selle määratluse tegemiseks nõuab REACH‑määruse artikli 57 punkt f kahe tingimuse täitmist: esiteks, et oleksid „teaduslikud andmed, et ained võivad avaldada inimeste tervisele või keskkonnale tõsist mõju“, ja teiseks, et see mõju põhjustaks „samaväärset ohtu“ kui sama artikli punktides a–e loetletud ainete poolt avaldatav mõju.

63.

Nagu möönsid kemikaaliamet ja komisjon, on juhul, kui – nagu käesolevas asjas – ained kuuluvad määruse nr 1272/2008 I lisa kohaselt tõesti mõnda ohuklassi, see klassifitseerimise esimene etapp, mida võetakse arvesse käesoleva ettepaneku eelmises punktis nimetatud esimese tingimuse täitmiseks. Sellest ei piisa aga selleks, et asjaomaseid aineid saaks lugeda väga ohtlikeks aineteks REACH‑määruse artikli 57 punkti f tähenduses.

64.

See ei tähenda seevastu, et teaduslik tõendus, et asjaomased ained võivad avaldada tervisele või keskkonnale tõsist mõju, nõuab, et nende ainete suhtes tuleb läbi viia riskihindamine. Nagu täpsustatud REACH‑määruse I lisa punktides 1–4, võib nende ainete omadustega seotud ohtude hindamiseks loomulikult arvesse võtta varasemaid andmeid inimeste kokkupuute kohta ainetega. Ei kemikaaliamet ega komisjon ei vaidlusta seda. Ka Üldkohus ei väitnud vastupidist. Tööstuses kasutatavate hingamiselundite sensibilisaatorite osas võimaldavad need andmed ja nende analüüsimine paremini tuvastada nende ainete olemuslikku ohtlikkust ning kontrollida üksikjuhtumipõhiselt, kas need ained avaldavad inimeste tervisele tõsist mõju.

65.

See kontrollimine ei võrdu aga ei kokkupuute ega riskide hindamisega ning seda vähem võetakse selle tulemusena arvesse riskijuhtimismeetmeid, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsustes õigesti leidis.

66.

Teisisõnu ei tähenda viide kõnealuste ainete avaldatavale „tõsisele mõjule“ mitte sugugi seda, et tuleb läbi viia riskihindamine. „Tõsine mõju“ viitab ainete omadustega seotud ohtlikkuse tasemele. Vastavalt REACH‑määruse I lisa punktile 1 peab ainest inimeste tervisele tuleneva ohu hindamisel käsitlema mitte üksnes kontrollitava aine toksikokineetilisi omadusi (nt absorptsioon, metabolism, jaotumine ja kõrvaldamine), vaid ka loetletud „toimerühmi“, sealhulgas sensibiliseerimist, kusjuures kontrollitava aine kasutustingimuste arvessevõtmist ei ole nõutud. REACH‑määruse põhjendus 115 kinnitab samuti, et „mõju“ mõiste viitab ainete omadustele ning selle mõju kindlaksmääramine ei hõlma riskihindamist. ( 15 )

67.

Siiski sätestab REACH‑määruse artikli 57 punkt f, et asjaomaste ainete avaldatud tõsisest mõjust ei piisa selleks, et määratleda need ained väga ohtlikeks aineteks. Tuleb veel teaduslikult tõendada, et see tõsine mõju põhjustab samaväärset ohtu kui REACH‑määruse artikli 57 punktides a–e loetletud ainete poolt avaldatav mõju.

68.

Viidates aga „samaväärsele ohule“ kui REACH‑määruse artikli 57 punktides a–e loetletud ainete poolt tekitatav oht, st ohule, mis põhineb ainuüksi nende ainete olemuslike omadustega seotud ohtudel, nõuab REACH‑määruse artikli 57 punkt f ainete omadustega seotud ohtude, mitte riskide võrdlemist. Nagu nähtub 13. detsembril 2012 vastu võetud tõendavatest dokumentidest, arendas kemikaaliamet niisiis välja teatud hulga kriteeriume, mis võimaldavad uuritavate ainete ohtlikkuse põhjal kindlaks määrata, kas neid võib lugeda niisugusteks aineteks, mis põhjustavad „samaväärset ohtu“ kui CMR ained. ( 16 ) Need kriteeriumid ja nende hindamine ei ole kõnealuste apellatsioonkaebuste esemeks.

69.

Minu toetatavat REACH‑määruse artikli 57 punkti f sõnasõnalist tõlgendamist kinnitavad selle määruse mitmed teised sätted.

70.

Nimelt näeb REACH‑määruse artikli 58 lõike 1 punkt b ette, et otsus kanda ained selle määruse XIV lisasse peab eelkõige täpsustama „artiklis 57 osutatud aine olemuslik(ud) omadus(ed)“, kusjuures see säte ei tee vahet määruse artikli 57 punktide a–f vahel. Nimetatud XIV lisa esimene veerg kinnitab, et nõutav teave on ainuüksi „artiklis 57 osutatud aine“, sealhulgas seega ainete, mis kuuluvad selle artikli punkti f alla, „olemuslik(ud) omadus(ed)“.

71.

Peale selle täpsustab REACH‑määruse XV lisa toimiku kohta, mis käsitleb eelkõige võrdväärse ohuteguriga aine identifitseerimist vastavalt selle määruse artiklile 59, et „vastavalt I lisa punktide 1–4 asjakohastele osadele viiakse läbi […] ohtude hindamine ning [selle aine kohta olemasoleva teabe] võrdlus artikli 57 punktiga f“. ( 17 )

72.

Lisaks sellele käsitlevad REACH‑määruse artikli 56 lõige 5, artikli 60 lõige 2 ja artikli 62 punkt d selle määruse artikli 57 punktis f viidatud ainete määratlemist lähtuvalt ainuüksi nende ainete „ohtlikkusest“ või nende „olemuslikest omadustest“, nimetamata kordagi riskide hindamist, rääkimata riskijuhtimismeetmete arvessevõtmisest. ( 18 )

73.

Tõlgendust, mille kohaselt REACH‑määruse artikli 57 punktis f on nõutud ainult ainete ohtlikkuse kontrollimist, kinnitab ka selle määruse VII jaotisega kehtestatud autoriseerimise süsteemi üldine ülesehitus.

74.

Nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 51, koosneb autoriseerimise süsteem kolmest etapist: väga ohtlike ainete määratlemine ja nende kandmine kandidaatainete loetellu, mis lõpptulemusena võidakse kanda autoriseerimisele kuuluvate ainete loetellu (REACH‑määruse artiklid 57 ja 59), autoriseerimisele kuuluvate ainete loetellu kandmine (REACH‑määruse artikkel 58) ja taotletud autoriseeringute andmine (REACH‑määruse artiklid 60–64).

75.

Sellest süsteemist nähtub aga, et riskide hindamist nõutakse üksnes autoriseeringute andmise staadiumis.

76.

Nimelt antakse REACH‑määruse artikli 60 lõike 2 kohaselt autoriseering siis, kui aine kasutamisel selle XIV lisas kirjeldatud olemuslikest omadustest tulenev risk inimeste tervisele või keskkonnale on piisavalt ohjatud, nagu näitab nimetatud määruse I lisa punktis 6 ette nähtud riskihindamine.

77.

Juhul, kui autoriseeringut ei saa anda REACH‑määruse artikli 60 lõike 2 alusel või ainete suhtes, mille puhul ei ole võimalik määrata kindlaks sellist ainega kokkupuute taset, millest kõrgema tasemega ei tohiks inimene kokku puutuda (DNEL), nagu HHPA ja MHHPA puhul, näeb selle määruse artikli 60 lõige 4 lisaks ette, et autoriseeringu võib anda ainult juhul, kui tõendatakse, et sotsiaal-majanduslik kasu kaalub üles aine kasutamisest inimeste tervisele või keskkonnale tulenevad riskid, ning puuduvad alternatiivsed ained. Vastavas otsuses tuleb muu hulgas arvesse võtta aine kasutamisest tulenevat riski ning kavandatavate riskijuhtimismeetmete asjakohasust ja tõhusust.

78.

Kui nõustuda apellantide tõlgendusega, mille kohaselt tuleb aine määratlemisel arvesse võtta riskide hindamist, mis hõlmab riskijuhtimismeetmeid, jääks suur hulk potentsiaalselt väga ohtlikke aineid välja kõikide REACH‑määruses ette nähtud autoriseerimismenetluse etappide alt. Riskijuhtimismeetmete arvesse võtmine nende ainete määratlemise staadiumis, millele võib autoriseeringu anda ainult juhul, kui tõendatakse, et puuduvad sobivad alternatiivsed ained, ( 19 ) nagu käesoleval juhul, võimaldaks tööstusel iseäranis vabaneda igasugusest vajadusest isegi uurida, kas selliseid aineid üldse leidub. Selline tagajärg läheks aga vastuollu REACH‑määruse ühe olulise eesmärgiga, milleks on soodustada ja teatud juhtudel tagada väga ohtlike ainete asendamist lõpuks vähem ohtlike ainetega, kui leidub sobivaid ja rakendatavaid alternatiive. ( 20 )

79.

Neid kaalutlusi arvestades leian, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta leidis, et ainete määratlemine väga ohtlikeks aineteks, mis on ette nähtud REACH‑määruse artikli 57 punktis f, ei nõua riskide hindamise arvessevõtmist.

80.

Apellandid väidavad, et vaidlustatud kohtuotsuste punktides 71 ja 73 on vastuolulised põhjendused. Kui vaidlustatud kohtuotsuste punktides 71 kinnitas Üldkohus, et väga ohtliku ainena määratlemiseks REACH‑määruse artikli 57 punkti f alusel ei pea aine suhtes läbi viima riskihindamist, siis samade kohtuotsuste punktides 73 esitas Üldkohus väidetavalt vastupidise seisukoha.

81.

Kemikaaliamet ja komisjon teevad ettepaneku see väite osa tagasi lükata. Nad leiavad, et apellandid tõlgendavad vaidlustatud kohtuotsuste punkte 73 vääralt. Need pooled väidavad eelkõige, et kemikaaliameti juhend ei nõua mitte riskide analüüsimist, vaid kindlaks tegemist, kas tavaline riskide hindamine võimaldab reageerida selle riski suhtes adekvaatselt. Tavalist riskide hindamist ei saa aga teostada ainete suhtes, mille puhul – nagu käesoleval juhul – ei ole võimalik määrata kindlaks sellist ainega kokkupuute taset, millest kõrgema tasemega ei tohiks inimene kokku puutuda, et see kokkupuutumine ei avaldaks tõsist mõju (DNEL).

82.

Esimese võimalusena tuleb esimese väite teine osa minu arvates tagasi lükata, kuna see ei ole tulemuslik. Kuna ma leian vastavalt eespool esitatud analüüsile, et REACH‑määruse artikli 57 lõike f tõlgendamine nii, nagu seda tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuste punktides 71, on põhjendatud, ei ole asjaolul, et see kohus kinnitas nende kohtuotsuste punktides 73 vastupidist, mingeid tagajärgi nende kohtuotsuste resolutsioonile ega saaks seega põhjustada nende kohtuotsuste tühistamist. ( 21 )

83.

Kui Euroopa Kohus peaks siiski leidma, et põhjenduste vastuolu käsitlevat väite osa on oluline sisuliselt analüüsida, leian igal juhul, et see tuleb tagasi lükata.

84.

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et vaidlustatud kohtuotsuste punktides 73 märkis Üldkohus, et „seoses asjaoluga, et tõendava dokumendi punktis 6.3, milles on viidatud [kemikaaliameti] väga ohtlike ainete määratlemise juhendile, on nimetatud tavalist riskihindamist, [tuleb] märkida, et selle punkti kohaselt on võimalus hoida tavalise riskihindamise raames ära aine mõju vaid üks kaalutlustest, mida [kemikaaliamet] peaks [REACH‑määruse] artikli 57 punkti f alusel aine väga ohtliku ainena määratlemise menetluse […] käigus arvesse võtma“.

85.

Üldkohtu viidatud kahe asjakohase tõendava dokumendi punkt 6.3 kordab sõna-sõnalt kemikaaliameti juhendi väga ohtlike ainete identifitseerimist käsitleva XV lisas ette nähtud toimiku koostamise kohta (edaspidi „kemikaaliameti juhend“) punkti 3.3.3.2.

86.

Kemikaaliameti juhendi punkt 3.3.3.2, mis näeb ette asjaolud, mida kemikaaliamet peab eelkõige arvesse võtma, kui ta kontrollib ainet REACH‑määruse artikli 57 punkti f alusel, ei nõua aga mitte riskide hindamise läbiviimist, vaid lihtsalt kindlaks tegemist, kas tavaline riskide hindamine võimaldab reageerida riski suhtes adekvaatselt.

87.

Selle kohta tuleb täpsustada, et kemikaaliameti juhendis ja Üldkohtu vaidlustatud kohtuotsuste punktides 73 mainitud tavaline riskide hindamine vastab niisugusele riskide hindamisele, mis on ette nähtud REACH‑määruse I lisa punktis 6.4, mille aluseks on hinnatud kokkupuute taseme ja asjakohase DNEL‑i (kokkupuute taseme, millest kõrgema tasemega ei tohiks inimene kokku puutuda, et see kokkupuutumine ei avaldaks kahjulikku mõju) võrdlus.

88.

Nagu ma aga juba rõhutasin käesoleva ettepaneku punktides 38 ja 39, ei saa tavaline riskide hindamine toimuda selliste ainete suhtes, mille puhul ei ole võimalik DNEL‑i kindlaks määrata – ja sellise juhtumiga on tegemist HHPA ja MHHPA puhul.

89.

Seega on selge, et vaidlustatud kohtuotsuste punktide 73 eesmärk oli vaid meenutada kemikaaliameti liikmesriikide komitee järeldust, mis sisaldub vastavates tõendavates dokumentides ja mille kohaselt tavaline riskide hindamine ei olnud HHPA ja MHHPA puhul sobiv, mitte nõuda, et kemikaaliamet võtaks REACH‑määruse artikli 57 punkti f kohase aine määratlemise staadiumis arvesse riskide hindamist.

90.

Neil asjaoludel ei saa vastupidi apellantide väidetele sedastada, et Üldkohus soovis vaidlustatud kohtuotsuste punktides 73 kinnitada, et kemikaaliamet oli kohustatud võtma arvesse riskide hindamist selleks, et määrata kindlaks, kas ainet võib määratleda REACH‑määruse artikli 57 punkti f kohaselt väga ohtlikuks aineks. Minu arvates järeldub sellest, et vaidlustatud kohtuotsuste punktid 71 ja 73 ei ole omavahel vastuolus.

91.

Seega kui esimese väite teine osa ei ole tulemusetu, siis on see minu arvates põhjendamatu.

92.

Neil asjaoludel teen Euroopa Kohtule ettepaneku esimene väide tagasi lükata.

93.

Apellandid rõhutavad, et vaidlustatud kohtuotsuste punktides 49 kinnitas Üldkohus, et niisugused tõlgendavad juhendid nagu kemikaaliameti juhend ei kujuta endast õiguslikke nõuandeid. Apellantide väitel tuleneb aga kohtupraktikast, et niisugustel üldistel käitumisjuhistel ei puudu õiguslikud tagajärjed, sest nende vahenditega piiritlevad need koostanud institutsioonid ise oma kaalutlusõiguse teostamist. ( 22 ) Peale vaidlustatud kohtuotsuste punktides 49 ja 73 esitatud põhjenduste vahelise vastuolu rikkus Üldkohus apellantide väitel seda väljakujunenud kohtupraktikat.

94.

Apellandid väidavad, et kuna Üldkohus ei võtnud REACH‑määruse artikli 57 punkti f tõlgendamisel arvesse kemikaaliameti juhendit, ei arvestanud see kohus nõuetekohaselt riskide hindamist. Vaidlustatud kohtuotsuste punktides 65–91 esitatud põhjendustega, tõlgendas ja kohaldas Üldkohus seega vääralt REACH‑määruse artikli 57 punkti f.

95.

Kemikaaliamet ja komisjon leiavad, et see väide põhineb vaidlustatud kohtuotsuste punktide 49 ja 73 vääral tõlgendamisel, ja teevad ettepaneku see tagasi lükata.

96.

Leian, et see väide põhineb vaidlustatud kohtuotsuste punktide 49 ulatuse vääral tõlgendamisel.

97.

Selleks, et Üldkohtu hinnangust õigesti aru saada, tuleb meenutada, et vaidlustatud kohtuotsuste punktides 45–48 lükkas see kohus tagasi talle esitatud esimese väite esimese osa, millega hagejad väitsid, et hingamiselundite sensibilisaatorid ei kuulu REACH‑määruse artikli 57 punkti f kohaldamisalasse. Nagu ma juba rõhutasin käesoleva ettepaneku punktis 55, ei vaidlusta apellandid apellatsioonimenetluses hinnangut, mis sisaldub vaidlustatud kohtuotsuste punktides 45–48.

98.

Nende kohtuotsuste punktis 49, mille juhatab sisse sõna „lisaks“, lükkas Üldkohus ka tagasi hagejate argumendi, mis oli samuti esitatud esimeses kohtuastmes esimese väite esimese osa põhjendamiseks ja mille kohaselt kemikaaliameti juhend kinnitab, et REACH‑määruse artikli 57 punkt f ei ole kohaldatav hingamiselundite sensibilisaatorite suhtes. Üldkohus põhjendas selle argumendi tagasi lükkamist täpsustusega, et „dokument on kemikaaliameti koostatud töövahend [REACH‑määruse] kohaldamise lihtsustamiseks. Nagu juhendis on õigesti märgitud, on [REACH‑määruse] tekst ainus autentne õiguslik alus ja juhendis sisalduv teave ei kujuta endast õiguslikke nõuandeid“. ( 23 )

99.

Vaidlustatud kohtuotsuste punktides 49 esitatud hinnang anti seega täiendavalt. Minu arvates võib vaidlustatud kohtuotsuste nende punktide suhtes suunatud kriitikat järelikult pidada ainetuks. ( 24 )

100.

Samas heidavad apellandid Üldkohtule samuti ette seda, et viimane ei võtnud arvesse kemikaaliameti juhendit, kui ta analüüsis esimeses kohtuastmes esitatud esimese väite teist osa, mille kohaselt puudus CMR ainetega samaväärne oht.

101.

Nagu aga apellandid ise märgivad, võttis Üldkohus seda dokumenti arvesse vaidlustatud kohtuotsuste punktides 73, mis kuuluvad vastuse alla, mille Üldkohus andis talle esitatud esimese väite teise osa kohta. Asjaolu, et Üldkohus ei nõustunud selle juhendi tõlgendusega, mida toetavad apellandid, on teine asi, mida ma ka juba käsitlesin apellatsioonkaebuste esimese väite analüüsimisel.

102.

Vastupidi sellele, mida väidavad apellandid, ei ole asjaolu, et Üldkohus võttis vaidlustatud kohtuotsuste punktides 73 arvesse kemikaaliameti juhendit, vastuolus nende kohtuotsuste punktides 49 antud hinnanguga. Nimelt on minu arvates täiesti õige keelduda selle juhendi arvesse võtmisest REACH‑määruse artikli 57 punkti f tõlgendamiseks, niisamuti nagu on täiesti põhjendatud võtta seda juhendit arvesse, nagu seda tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuste punktides 73, kui tuleb kontrollida, kuidas REACH‑määruse sätteid kohaldatakse asjaomaste ainete suhtes, iseäranis selleks, et kontrollida, kas ained põhjustavad CMR ainetega „samaväärset ohtu“.

103.

Seega ei ole minu arvates vaja analüüsida väidet, mis käsitleb seda, kas kemikaaliameti juhend on siduv või mitte, kuivõrd Üldkohus ei teinud üldiselt selle küsimuse kohta otsust. Vaidlustatud kohtuotsuste punktidel 49 ei ole nimelt sellist üldist ulatust, mida neile omistavad apellandid, kuna Üldkohus tegi nende kohtuotsuste kõnealustes punktides ainuüksi (ja õigesti) otsuse asjaolu kohta, et kemikaaliameti juhendis sisalduv REACH‑määruse artikli 57 punkti f tõlgendus ei olnud liidu kohtu jaoks siduv. Teisisõnu ei tuginenud Üldkohus (põhjendatult) vaidlustatud kohtuotsuste punktides 49 esitatud põhjendustele selleks, et järeldada, et riskide hindamine ei ole nõutav aine määratlemiseks väga ohtlikuks aineks REACH‑määruse artikli 57 punkti f kohaselt.

104.

Sellest tulenevalt teen ettepaneku lükata apellatsioonkaebuste teine väide tagasi, kuna see on osaliselt ainetu ja osaliselt põhjendamatu.

105.

Apellandid heidavad Üldkohtule sisuliselt ette seda, et see tugines vaidlustatud kohtuotsuste punktides 61 ja 68 REACH‑määruse artikli 60 lõikele 2, et kinnitada oma seisukohta, mille kohaselt riskide hindamine ei ole nõutav aine määratlemisel vastavalt selle määruse artikli 57 punktile f. Esiteks möönis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuste punktides 73 apellantide arvates ise, et REACH‑määruse artikli 60 lõige 2 ei ole kohaldatav HHPA ja MHHPA suhtes. Teiseks, kuigi apellandid möönavad, et ainete määratlemise menetluse ja autoriseeringu andmise menetluse vahel võib olla seos, ei anna asjaolu, et autoriseeringu võib väljastada, teavet otsuse kohta määratleda aine väga ohtlikuks aineks või mitte.

106.

Kemikaaliamet ja komisjon leiavad, et apellandid tõlgendavad vaidlustatud kohtuotsuste asjaomaseid punkte vääralt. Kemikaaliamet märgib eelkõige, et Üldkohus ei maininud kaugeltki mitte vääralt REACH‑määruse artikli 60 lõiget 2, vaid kasutas põhjendatult seda sätet selleks, et selgitada asjaolu, et kui aineid, mille kasutusalasid on võimalik ohjata, ei saaks määratleta väga ohtlikeks aineteks ja kanda nimetatud määruse XIV lisasse, muutuks REACH‑määruse artikli 60 lõige 2 sisutühjaks.

107.

On selge, et vaidlustatud kohtuotsuste punktides 61 leidis Üldkohus, et „[REACH‑määruse] artikli 60 lõikest 2 nähtub, et asjaolu, et aine kasutamisega seotud negatiivset mõju on võimalik piisaval määral kontrollida, et takista aine määratlemist väga ohtliku ainena. Vastupidisel juhul muudaks see kemikaaliameti arvates kõnealuse sättega antud võimaluse anda autoriseering ainele, mille riskid on piisavalt ohjatud, mõttetuks“.

108.

Vaidlustatud kohtuotsuste punktides 68 kinnitas Üldkohus seda hinnangut.

109.

Vaidlustatud kohtuotsustest nähtub, et see hinnang anti eesmärgiga selgitada autoriseerimismenetluse ülesehitust, sealhulgas esimest etappi, mis, nagu juba täpsustatud, seisneb väga ohtlike ainete määratlemises, iseäranis REACH‑määruse artikli 57 punkti f kohaselt.

110.

Kuigi on tõsi, et REACH‑määruse artikli 60 lõige 2 ei ole kohaldatav ainete suhtes, mille kohta ei saa kindlaks määrata ühtegi DNEL‑i, nagu HHPA ja MHHPA puhul, ei viita vaidlustatud kohtuotsuste punktid 61 ja 68 konkreetselt kõnealustele ainetele, vaid nende eesmärk on seletada üldiselt seost ainete määratlemises seisneva esimese etapi ja autoriseeringute andmist käsitleva kolmanda etapi vahel. Sõltumata REACH‑määruse artikli 60 lõike 2 konkreetsest kohaldamisest käesolevas asjas käsitletavate ainete suhtes, on seega täiesti õige kinnitada nii, nagu seda tegi Üldkohus, et riskijuhtimismeetmete vastuvõtmine ei takista aine määratlemist väga ohtlikuks aineks vastavalt REACH‑määruse artikli 57 punktile f. Pealegi on minu arvates võimalik olla kategoorilisem ja kinnitada, et nende ainete määratlemise etapp on nende ainete tekitatavate riskide kontrollimise ja hindamise etapi vältimatu eeltingimus.

111.

Lisaks olgu märgitud, et asjaolu, et teatud aine puhul ei ole võimalik DNEL‑i kindlaks määrata, ei tähenda vastupidi sellele, mida apellandid mõista annavad, et enne selle aine määratlemist REACH‑määruse artikli 57 punkti f alusel või selle määratlemise ajal tuleb läbi viia riskihindamine või võtta arvesse riskijuhtimismeetmeid.

112.

Seega teen ettepaneku lükata apellantide esitatud kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi.

113.

Apellandid meenutavad, et vaidlustatud kohtuotsuste punktides 67 lükkas Üldkohus tagasi nende argumendid, mille kohaselt ei põhjustanud HHPA ja MHHPA riski, kuna töötajad ja tarbijad puutusid nende ainetega kokku vähesel määral, täpsustades, et ei ole võimalik välistada, et tarbijad ja töötajad ei puutu HHPA ja MHHPA‑ga üldse kokku. Apellantide väitel kaldub see analüüs kõrvale kohtupraktikast, mille kohaselt ettevaatuspõhimõtet rakendava riskide hindamise raames ei ole olemas „nullriski“. ( 25 ) Üldkohus tugines seega väärale õiguslikule kriteeriumile, et lükata tagasi nende argumendid, mille kohaselt tarbijad ja töötajad ei puutu HHPA ja MHHPA‑ga kokku.

114.

Kemikaaliameti väitel ei viidanud Üldkohus „nullriskile“. Lisaks sellele ei leitud vaidlustatud kohtuotsustes, et hagejad peavad tõendama, et riskitase on null.

115.

Komisjon väidab eelkõige, et tarbija või töötaja ainega kokkupuute hindamine on riskihindamise osa. Kuna aga niisugune hindamine ei ole nõutav staadiumis, kus aine määratletakse väga ohtlikuks aineks, ei oma samuti selle määratlemise jaoks tähtsust asjaolu, et tarbija või töötaja ei puutu ainega kokku.

116.

Tuleb meenutada, et Üldkohtus väitsid hagejad eelkõige, et toodete järelevalveprogrammide ja kohaldamisele kuuluvate õigusnormide kohaselt kasutatakse HHPA‑d ja MHHPA‑d suletud süsteemides, mis hoiab ära ainega kokkupuute ja tagab, et kokkupuuterisk on väga väike, lähenedes nullile. ( 26 )

117.

Vaidlustatud kohtuotsuste punktides 67 lükkas Üldkohus selle seisukoha tagasi, rõhutades esiteks, et „isegi hagejate argumentide kohaselt ei ole võimalik välistada, et tarbijad ja töötajad ei puutu“ HHPA ja MHHPA‑ga „üldse kokku“.

118.

Vaidlustatud kohtuotsuste punktist 68 ja punktidest 69–73 nähtub, et Üldkohus lükkas teiseks kõrvale riskijuhtimismeetmete arvesse võtmise, millele apellandid tuginesid argumentidega, mida ma analüüsisin apellatsioonkaebuste esimese ja kolmanda väite raames ning mille ma soovitan samuti tagasi lükata. Vaidlustatud kohtuotsuste punktid 68 juhatab nimelt sisse lauseosa „kui isegi eeldada, et kõik [HHPA ja MHHPA] kasutajad kasutavad tõhusaid riskijuhtimismeetmeid“, mis eeldab kaudselt, aga kindlalt, et vaidlustatud kohtuotsuste punktides 67 antud hinnangud „hõlmatakse“ ehk teisisõnu muutuvad teisejärgulisteks nende kohtuotsuste punktides 68–73 antud hinnangute suhtes.

119.

Sellest tulenevalt esitavad apellandid vaidlustatud kohtuotsuste punkte 67 kritiseerides väite Üldkohtu teise võimalusena antud hinnangu suhtes. Niisugune kriitika on tulemusetu, sest isegi kui eeldada, et see on põhjendatud, ei mõjutaks see vaidlustatud kohtuotsuste resolutsiooni ega saaks seega tuua kaasa nende tühistamist.

120.

Igal juhul ei nõudnud Üldkohus hagejatelt „nullriski“ tõendamist, sest riskihindamine ja riskijuhtimismeetmete arvesse võtmine ei ole nõutavad ainete määratlemisel vastavalt REACH‑määruse artikli 57 punktile f, nagu Üldkohus sisuliselt õigesti leidis vaidlustatud kohtuotsuste punktides 68–73.

121.

Seetõttu teen ettepaneku lükata neljas väide tagasi.

122.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades teen ettepaneku jätta apellatsioonkaebused rahuldamata.

123.

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse.

124.

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

125.

Kuna kemikaaliamet nõuab, et apellandid hüvitaksid kohtukulud mõlemas kohtuasjas, tuleb apellantidelt peale nende endi kohtukulude mõista välja ka kemikaaliameti kohtukulud.

126.

Kodukorra artikli 140 lõike 1 kohaselt kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Kodukorra artikli 140 lõike 3 kohaselt võib Euroopa Kohus otsustada, et pool, keda ei ole muu hulgas nimetatud selle kodukorra artikli 140 lõikes 1, kannab ise oma kohtukulud.

127.

Kuna komisjon ja Madalmaade Kuningriik astusid menetlusse, peavad nad kandma ise oma kohtukulud. Teen samuti ettepaneku, et New Japan Chemical, REACh ChemAdvice GmbH ja Sitre, kes astusid apellantide toetuseks Euroopa Kohtu menetlusse, kannaksid ise oma kohtukulud.

128.

Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus: