1.

Euroopa Liidu maaelu arengu poliitika alus on kaasfinantseerimise põhimõte: liit annab umbes kaks kolmandikku ja liikmesriigid ühe kolmandiku koguvahenditest. Liidu ja liikmesriikide eraldatud summad maaelu arengu hõlbustamiseks on märkimisväärsed. Aastate 2007‑2013 programmiperioodi jooksul eraldasid liit ja liikmesriigid enam kui 150 miljardit eurot maaelu arengu poliitikale, millest umbes pool läks investeerimismeetmeteks. ( 2 )

2.

Sellega seoses on kõrget veamäära arvestades pettuste vastasel võitlusel endiselt oluline koht. ( 3 ) Euroopa Kohus on ELTL artiklile 325 tuginedes märkinud, et liikmesriigid peavad võtma liidu finantshuve kahjustavate kelmuste vastu samu meetmeid, mida nad kasutavad omaenda finantshuve kahjustavate kelmuste vastu. ( 4 )

3.

Kõnesolev eelotsusetaotlus, mille esitas Upravno sodišče (Halduskohus, Sloveenia), kuulub sellesse konteksti, tõstatades küsimusi, mis puudutavad liikmesriikide pädevust liidu maaelu arengu poliitika alusel antava toetuse kontrollimiseks.

4.

Täpsemalt küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt, kas nõukogu 20. septembri 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ( 5 ) artikli 71 lõikega 3 on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt on investeeringukulud EAFRD‑ist toetuse saamiseks abikõlblikud tingimusel, et need on kantud pärast toetuse saamise taotluse heakskiitmist. Peale selle soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas selle määrusega ning komisjoni 27. jaanuari 2011. aasta määruse (EL) nr 65/2011, millega kehtestatakse määruse nr 1698/2005 rakendamise üksikasjalikud eeskirjad seoses kontrollimenetluse rakendamisega ning nõuetele vastavusega maaelu arengu toetusmeetmete osas ( 6 ), artikliga 30 on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette, et toetuse maksmise taotlus jäetakse tervikuna rahuldamata juhul, kui taotlus hõlmab ühtaegu abikõlblikke ja abikõlbmatuid kulutusi.

5.

Esimene eelotsuse küsimus käsitleb seega liikmesriikidele antud kaalutlusruumi, kui nad kehtestavad kulutuste abikõlblikkuse tingimusi EAFRD‑st kaasfinantseeritava toetuse saamiseks, samas kui teine eelotsuse küsimus käsitleb liikmesriikide pädevust kohaldada sanktsioone abikõlblikkuse tingimuste täitmata jätmise suhtes.

6.

Eelotsuse küsimused tõstatati Občina Gorje (Gorje omavalitsusüksus) ja Agencija Republike Slovenije za kmetijske trge in razvoj podeželja (Sloveenia põllumajandusturu ja maaelu arengu amet, edaspidi „amet“) vahelises haldusvaidluses, mis käsitleb asjaolu, et amet jättis Občina Gorje esitatud toetuste maksmise taotluse Sloveenia maaelu arengukavast aastateks 2007–2013 lähtuvalt rahuldamata.

7.

Liidu maaelu arengu poliitika elluviimine põhineb liidu ja liikmesriikide vahelise jagatud juhtimise põhimõttel: liidu õigus kehtestab üldise õigusliku raamistiku, mida täiendab liikmesriikide õigus. Sellega seoses kehtestab määrus nr 1698/2005 üldeeskirjad ühendusepoolseks maaelu arengu toetamiseks, mida rahastab EAFRD. ( 7 )

8.

Määruse nr 1698/2005 III jaotis „Programmitöö“ sätestab, et iga liikmesriik võtab vastu riikliku programmi, millele annab heakskiidu Euroopa Komisjon ning millega rakendatakse maaelu arengu strateegiat määruse IV jaotises „Maaelu arengu toetus“ määratletud nelja telje abil. Kolmas telg „Maapiirkondade elu kvaliteet ja maamajanduse mitmekesistamine“ hõlmab muu hulgas kõnealuse määruse artikli 52 punkti b alapunkti ii kohaselt „külade uuendamist ja arendamist“.

9.

Määruse nr 1698/2005 V jaotis „Fondi panus“ sisaldab maaelu arengu poliitika rahastamise eeskirju, kuhu kuulub artikkel 71 „Kulutuste abikõlblikkus“. Artikli 71 lõiked 1 ja 2 ning lõike 3 esimene lõik sätestavad:

„1.   Ilma et see piiraks [nõukogu 21. juuni 2005. aasta] määruse (EÜ) nr 1290/2005 [ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (ELT L 209, lk 1)] artikli 39 lõike 1 kohaldamist, on kulutused EAFRD‑st toetuse saamiseks abikõlblikud, kui makseagentuur maksab tegelikult asjaomase toetuse välja ajavahemikus 1. jaanuarist 2007 kuni 31. detsembrini 2015. Kaasfinantseeritavaid tegevusi ei tohiks lõpetada enne abikõlblikkuse alguskuupäeva.

Artiklis 19 nimetatud programmi kohandamise hetkel lisatavad uued kulutused on abikõlblikud alates komisjoni poolt programmi kohandamise taotluse vastuvõtmise kuupäevast.

2.   Kulutused on abikõlblikud saama EAFRD toetust ainult siis, kui nad on tehtud kõnealuse programmi korraldusasutuse poolt või tema vastutusel otsustatud tegevuste jaoks vastavalt pädeva organi poolt kindlaksmääratud valikukriteeriumidele.

3.   Kulutuste abikõlblikkuse eeskirjad sätestatakse riiklikul tasandil vastavalt käesoleva määrusega teatavate maaelu arengu meetmete jaoks sätestatud eritingimustele.“

10.

Määruse nr 1698/2005 VI jaotis käsitleb eelkõige maaelu arengu poliitika juhtimist ja kontrolli. Artikli 74 „Liikmesriikide vastutus“ lõige 4 sätestab:

„Liikmesriigid teostavad kontrolli vastavalt artikli 90 lõikes 2 nimetatud korra kohaselt määratavatele üksikasjalikele rakenduseeskirjadele (eelkõige kontrolli tüübi ja intensiivsuse osas), mida on kohandatud erinevate maaelu arengu meetmete laadiga.“

11.

Määrus nr 1698/2005 tunnistati kehtetuks ja asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrusega (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 1698/2005 ( 8 ).

12.

Vastavalt määruse nr 1698/2005 artikli 74 lõikele 4 võttis komisjon vastu määruse nr 65/2011.

13.

Selle määruse artikli 2 punktid a ja b teevad vahet „toetusetaotlusel“, mis on määratletud kui „taotlus toetuse saamiseks või määruse (EÜ) nr 1698/2005 kohase abikavaga liitumiseks“, ja „maksenõudel“, mis on määratletud kui „toetusesaaja poolt riigiasutusele väljamaksmiseks esitatud taotlus“.

14.

Määruse artikkel 4 käsitleb kontrollimise üldpõhimõtteid. Selle artikli lõikes 9 on sätestatud:

„Käesoleva määruse raames tehtud vähendamised või väljaarvamised ei piira liidu või siseriikliku õiguse sätete alusel määratud muude sanktsioonide kohaldamist.“

15.

Määruse nr 1698/2005 3. telje kohaselt antavate toetuste halduskontroll toimub kahes osas, see tähendab esiteks vastavalt määruse nr 65/2011 artikli 24 lõikele 2, toetusetaotluste suhtes, ja teiseks vastavalt selle määruse artikli 24 lõikele 3, maksenõuete suhtes. ( 9 ) Peale selle on määruse nr 65/2011 artiklites 25‑27 sätestatud kohapealseid kontrolle reguleerivad eeskirjad.

16.

Toetusesaajale toetuse väljamaksmise kohta sätestab määruse nr 65/2011 artikkel 30 „Vähendamised ja väljaarvamised“:

„1.   Väljamaksed arvutatakse halduskontrollide käigus kindlakstehtud abikõlblikkuse alusel.

Liikmesriik vaatab läbi toetusesaaja esitatud maksenõude ja kehtestab abikõlblikud summad. Liikmesriik kehtestab:

Kui vastavalt punktile a kehtestatud summa ületab vastavalt punktile b kehtestatud summat rohkem kui 3%, kohaldatakse vastavalt lõigule b kehtestatud summa suhtes vähendamist. Vähendamise summa on kahe kõnealuse summa vahe.

Vähendamist ei kohaldata, kui toetusesaaja suudab tõestada, et abikõlbmatute summade kaasamine ei ole tema süü.

2.   Kui leitakse, et toetusesaaja on tahtlikult esitanud valeandmeid, arvatakse kõnealune tegevus EAFRD toetuse alt välja ning kõik selle tegevuse eest juba makstud summad nõutakse tagasi. Lisaks arvatakse toetusesaaja välja sama meetme alusel toetuse saamisest sel aastal, mil rikkumine avastati, ning sellele järgneval kalendriaastal.

3.   Lõigetes 1 ja 2 osutatud vähendamisi ja väljaarvamisi kohaldatakse artiklite 25 ja 29 kohaste kontrollide ajal tuvastatud abikõlbmatute kulutuste suhtes mutatis mutandis.“

17.

Nagu on täpsustatud määruse nr 65/2011 artikli 34 lõikes 1, asendas see määrus alates 1. jaanuarist 2011 komisjoni 7. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1975/2006, millega kehtestatakse määruse nr 1698/2005 rakendamise üksikasjalikud eeskirjad kontrollimenetluse rakendamise ja maaelu arengu toetusmeetmete nõuetele vastavuse kohta ( 10 ). Vastavalt selle sätte teisele lõigule kohaldatakse viimati nimetatud määrust siiski enne 1. jaanuari 2011 esitatud maksenõuete suhtes. Käesolevas asjas on selge, et toetusetaotlus ja maksenõue esitati vastavalt 19. augustil 2010 ja 1. juunil 2011. Järelikult tuleb käesolevas kohtuasjas kohaldada määruse nr 65/2011 sätteid.

18.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et Sloveenia maaelu arengu kava reguleerib põllumajandusseadus (Zakon o kmetijstvu, edaspidi „ZKme‑1“).

19.

Toetuse saamise õigust käsitlevate otsustega seoses on ZKme‑1 artikli 53 lõikes 1 ette nähtud, et pädev ametiasutus teeb taotluse esitanud isiku suhtes toetuse saamise õiguse kohta otsuse, kui taotlus vastab õigusnormides ja hanketeates esitatud tingimustele, ning selleks eraldatakse vastavad vahendid.

20.

ZKme‑1 artikli 56 lõike 1 kohaselt esitab taotleja toetuse maksmiseks nõude.

21.

ZKme‑1 artikli 56 lõige 4 sätestab:

„Ametiasutus teeb otsuse jätta nõue rahuldamata, kui see ei vasta õigusnormides, hanketeates või toetuse saamise õiguse kohta tehtud otsuses esitatud nõuetele“.

22.

ZKme‑1 alusel võttis Sloveenia valitsus vastu dekreedi, mis käsitleb 2007.–2013. aastaks koostatud Sloveenia Vabariigi maaelu arengukava 1., 3. ja 4. telje meetmeid (edaspidi „MAK‑dekreet“).

23.

Vastavalt MAK‑dekreedi artikli 78 punktile 4, mis käsitleb meedet nr 322 „Külade uuendamine ja arendamine“, seisneb toetus investeeringutes selliste mitmesugusel otstarbel üldiseks kasutamiseks määratud hoonete uuendamisse ja ehitamisse, mis on ette nähtud põlvkondadevahelisteks kohtumisteks, kultuuri-, kunsti- ja spordialaseks tegevuseks ning muudeks maapiirkondade kohaliku elanikkonna vaba aja tegevusteks.

24.

Eelotsusetaotluse kohaselt sätestab MAK‑dekreedi artikli 79 lõige 4, et abikõlblikud on üksnes need investeeringukulud, mis on tekkinud toetuse saamise õigust käsitleva otsuse vastuvõtmise kuupäeva ja investeeringuprojekti lõppkuupäeva vahelisel ajal ehk hiljemalt 30. juunil 2015. Kulutuste tegemisega alustamiseks loetakse nimetatud artikli kohaselt seda, kui toetuse saaja võtab antud toetusega seotud kohustuse (lepingu sõlmimine, materjali, seadmete, teenuste või tööde tellimine).

25.

Amet avaldas 18. juunil 2010 MAK‑dekreedi alusel määruse nr 1698/2005 3. telje meetme nr 322 („Külade uuendamine ja arendamine“) kohase hanketeate 2007.–2013. aastaks koostatud Sloveenia maaelu arengukava raames.

26.

Vastavalt hanketeate IV/1 peatüki alapealkirja „Investeeringud“ alla kuuluvale punktile 1 „Abikõlblikkuse tingimused, mis peavad olema täidetud hanketeates nimetatud taotluse esitamise ajal“ (edaspidi „hanketeate punkt 1“) ei või investeeringu tegemist alustada enne, kui on tehtud otsus toetuse saamise õiguse kohta.

27.

MAK‑dekreedi artikli 79 lõike 4 alusel sätestas hanketeate VI peatüki „Abikõlblikud kulud“ punkt 3 (edaspidi „hanketeate punkt 3“), et abikõlblikud on investeeringukulud, mis on tekkinud toetuse saamise õigust käsitleva otsuse vastuvõtmise kuupäeva ja investeeringuprojekti lõppkuupäeva vahelisel ajal ehk hiljemalt 30. juunil 2015.

28.

Hanketeate VI peatüki punkti 4 (edaspidi „hanketeate punkt 4“) kohaselt on samuti abikõlblikud 1. jaanuari 2007 ja toetuse maksmiseks esitatud viimase taotluse vahelisel ajal tekkinud võimalikud üldised kulud, mis on seotud taotluse ettevalmistamise, ehitamisega seotud dokumentide hankimise ja toetusetaotluste esitamisega. Enne kulude abikõlblikuks tunnistamise kuupäeva ei või taotleja töödega alustada ega võtta ühtegi potentsiaalselt antava toetusega seotud kohustust.

29.

Hanketeate VI peatüki punkti 5 (edaspidi „hanketeate punkt 5“) kohaselt loetakse kulutuste tegemisega alustamiseks MAK‑dekreedi artikli 79 tähenduses mis tahes kohustuse võtmist, mis on seotud antava toetusega (lepingu sõlmimine, materjali, seadmete, teenuste või tööde tellimine). Vastavalt sellele punktile võib taotleja siiski alustada riigihangete alaste õigusnormide kohaselt hankemenetlust, kuid ta ei või sõlmida eduka pakkujaga lepingut enne, kui on tehtud otsus toetuse saamise õiguse kohta.

30.

Gorje omavalitsusüksus sõlmis 12. juulil 2010 ( 11 ) pakkujaga kaks lepingut, mis puudutasid selle omavalitsusüksuse kaasomandisse kuuluva hoone ümberehitamist. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on selge, et mõlemad lepingud sõlmiti edasilükkava tingimusega, et lepingulised kohustused tekivad juhul, kui Gorje omavalitsusüksus saab ametilt lõppotsuse toetuse saamise õiguse kohta.

31.

Gorje omavalitsusüksus esitas 19. augustil 2010 seoses meedet nr 322 puudutava hankemenetlusega toetusetaotluse selle hoone arenduseks, ümberehitamiseks ja kasutuse muutmiseks (edaspidi „kaasrahastatav tegevus“). Taotlus piirdus hoone selle osaga, mille kaasomanik Gorje omavalitsusüksus oli.

32.

Amet võttis 19. oktoobril 2010 vastu otsuse toetuste saamise õiguse kohta, määrates Gorje omavalitsusüksusele toetusi 128200,52 euro ulatuses. Gorje omavalitsusüksuse taotluse puhul kiideti heaks toetuse andmine protsendimäärana koguinvesteeringust, mis tehti koos teise kaasrahastajaga, kelleks on kaasomanik Pošta Slovenije (Sloveenia Vabariigi Post), mitte aga üksnes teatud konkreetsete tööde kaasrahastamiseks.

33.

Gorje omavalitsusüksus esitas 1. juunil 2011 taotluse 128200,52 euro suuruse toetuse väljamaksmiseks, lisades taotlusele nõutud dokumendid.

34.

Ameti kontrollitalitus viis 9. septembril 2011 läbi kohapealse kontrolli, mille käigus see talitus tuvastas ehituspäeviku ja jäätmete äraveo põhjal, et ehitist puudutavate tööde tegemist oli alustatud 16. augustil 2010. Sama talitus tuvastas eelkõige, et katuse – hoone üldkasutatava osa, mida maksenõue hõlmas – lammutustöid tehti 19. augustil 2010.

35.

Amet jättis 3. novembril 2011 maksenõude rahuldamata põhjendusel, et Gorje omavalitsusüksus ei täitnud kõiki MAK‑dekreedis ja hanketeates esitatud tingimusi. Täpsemalt rikkus Gorje omavalitsusüksus ameti väitel hanketeate punkte 3‑5, alustades ehitisel töötamist 16. augustil 2010, see tähendab enne toetuste saamise õigust puudutava 19. oktoobri 2010. aasta otsuse vastuvõtmist. Peale selle viitab amet kahele lepingule, mille Gorje omavalitsusüksus sõlmis 12. juulil 2010. Ameti sõnul tulenevad nimelt kõikidest nende lepingute alusel alustatud töödest kohustused, mis ei ole hanketeate punktidega 3‑5 kooskõlas.

36.

Gorje omavalitsusüksus esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule ameti 3. novembri 2011. aasta otsuse peale kaebuse ning see kohus rahuldas 13. veebruari 2013. aasta kohtuotsusega Gorje omavalitsusüksuse kaebuse, tuvastades liikmesriigi õigusnormide vastuolu määrusega nr 1698/2005. Sellest tulenevalt tühistas eelotsusetaotluse esitanud kohus ameti 3. novembri 2011. aasta otsuse ning saatis asja selle ametile uueks läbivaatamiseks tagasi.

37.

Amet jättis 25. aprillil 2013 Gorje omavalitsusüksuse maksenõude taas rahuldamata peamiselt samadel põhjendustel, see tähendab tulenevalt asjaolust, et tööd ehitisel algasid enne abikõlblikkust käsitleva otsuse vastuvõtmist ja 12. juuli 2010. aasta lepingute sõlmimisest pakkujaga tekkisid kohustused, mis on vastuolus MAK‑dekreedi artikli 79 lõikega 4 ja hanketeate punktidega 3 ja 5. Peale selle rõhutas amet oma 25. aprilli 2013. aasta otsuses, et kõnealune investeeringutaotlus kiideti heaks protsendimäärana koguinvesteeringust, mitte üksnes teatud konkreetsete tööde kaasrahastamiseks.

38.

Gorje omavalitsusüksus esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule uue kaebuse, väites muu hulgas, et ameti otsuse aluseks olid MAK‑dekreet ja hanketeade, mis ei ole kooskõlas määrusega nr 1698/2005, kuna need näevad ette rangemad abikõlblikkuse tingimused kui see määrus.

39.

Amet omakorda vaidleb vastu sellele, nagu oleks liikmesriigi õigusnormid vastuolus määrusega nr 1698/2005, väites, et liikmesriigi õigusnormid näevad ette üksnes täpsemad, mitte rangemad eeskirjad kui need, mis selles määruses käsitlevad kulutuste abikõlblikkust EAFRD‑st toetuse saamiseks.

40.

Neil asjaoludel otsustas Upravno sodišče (Halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

41.

Gorje omavalitsusüksus ning Sloveenia, Poola ja Ühendkuningriigi valitsus ning komisjon esitasid kirjalikud seisukohad. Gorje omavalitsusüksus, Sloveenia valitsus ja komisjon osalesid 28. jaanuari 2016. aasta kohtuistungil.

42.

Esimene küsimus käsitleb liikmesriikidele määruse nr 1698/2005 artikli 71 lõikega 3 antud kaalutlusruumi, kui nad kehtestavad kulutuste abikõlblikkuse tingimused EAFRD rahastatud toetuste andmiseks.

43.

Määruse nr 1698/2005 artikli 71 lõikest 3 nähtub, et „kulutuste abikõlblikkuse eeskirjad sätestatakse riiklikul tasandil“, kui selle määrusega sätestatud eritingimustest ei tulene teisiti. ( 12 ) Vastavalt subsidiaarsuse ja jagatud juhtimise põhimõtetele ( 13 ), mis iseloomustavad liidu maaelu arengu poliitikat, on liikmesriikidel nimetatud sätte alusel ulatuslik kaalutulusruum ( 14 ), mis põhineb selle asjaolu tunnustamisel, et maaelu arengu konkreetsed vajadused ja ülesanded peavad liikmesriigiti olema erinevad.

44.

Seades investeeringukulude abikõlblikkuse tingimuseks asjaolu, et need oleksid kantud pärast toetusetaotluse heakskiitmist, on kõnealuste Sloveenia õigusnormide, see tähendab MAK‑dekreedi artikli 79 ja hanketeate punkti 3 tulemuseks Gorje omavalitsusüksuse väitel see, et EAFRD osalust piiratakse „tulevaste tegevustega“, see tähendab välistatakse toetuse andmine tagasiulatuvalt. Niisiis tekib küsimus, kas selline ajaline piirang kuulub kaalutlusruumi, mis on igale liikmesriigile määruse nr 1698/2005 artikli 71 lõike 3 esimese lõigu alusel antud.

45.

Kuigi on tõsi, nagu kinnitavad eelotsusetaotluse esitanud kohus ja Gorje omavalitsusüksus, et määrus nr 1698/2005 ei näe ette kulutuste abikõlblikkuse alguskuupäeva, ei välista see määrus samas ka seda, et liikmesriigid kehtestavad niisuguse ajalise piiri. Nimelt sisaldab määrus nr 1698/2005 ise sätteid, mille eesmärk on abikõlblike kulutuste ajavahemikku piiritleda. Niisiis on vastavalt määruse artikli 71 lõikele 1 kulutused EAFRD‑st toetuse saamiseks abikõlblikud üksnes juhul, kui makseagentuur maksab asjaomase toetuse tegelikult välja ajavahemikus 1. jaanuarist 2007 kuni 31. detsembrini 2015. Seejärel näeb see säte ette, et „[k]aasfinantseeritavaid tegevusi ei tohiks lõpetada enne abikõlblikkuse alguskuupäeva“.

46.

Ei ole mingit põhjust eeldada, et määruse nr 1698/2005 artikli 71 lõige 1 sätestab ammendavalt ajalised tingimused, mida võib seoses kulutuste abikõlblikkusega EAFRD‑st toetuse saamiseks kehtestada.

47.

Peale selle tundub olevat võimatu järeldada sama määruse artikli 71 lõikest 1, nagu on järeldanud Gorje omavalitsusüksus, et kaasrahastatud tegevusega võib alata enne abikõlblikkuse alguskuupäeva, ja sellest tulenevalt, et liikmesriigid ei saa seada kulude abikõlblikkust sõltuvusse asjaolust, et need kantakse pärast toetusetaotluse heakskiitmist. Seevastu viitavad selle artikli sõnastuses kasutatud sõnad „abikõlblikkuse alguskuupäev“ minu arvates iseenesest sellele, et liikmesriikidel on tõesti lubatud kehtestada abikõlblikkuse alguskuupäev, see tähendab määrata ajaline piir, enne mida ei ole kantud investeeringukulud EAFRD‑st toetuse saamiseks abikõlblikud.

48.

Ma ei ole ka veendunud, et sellise ajalise tingimuse nagu kõnesoleva siseriikliku tingimuse tulemus on see, et määrus nr 1698/2005 muutub sisutuks või et nimetatud määrusega taotletavate eesmärkide saavutamine on takistatud, nagu väidab Gorje omavalitsusüksus. Niisugune tingimus ei piira nimelt EAFRD kaasrahastamist erilise ajavahemikuga, mis oleks lühem kui määruse nr 1698/2005 artikli 71 lõikes 1 sätestatud makseperiood (1. jaanuarist 2007 kuni 31. detsembrini 2015), vaid näeb üksnes ette, et toetusesaaja peab ootama toetusetaotluse heakskiitmist, enne kui ta hakkab tegema kaasrahastatud tegevusega seotud kulutusi. ( 15 )

49.

Selle põhjal ei näe ma mingit põhjust arvata, et niisugused õigusnormid nagu kõnealused Sloveenia õigusnormid takistavad määruse nr 1698/2005 vahetut kohaldatavust, varjavad asjaolu, et tegemist on ühenduse meetmega, või väljuvad liikmesriikidele selle määrusega antud kaalutlusruumist, mis on Euroopa Kohtu määratud kriteeriumid. ( 16 ) Pealegi ei ole minu arvates mingit alust järeldada, et niisugused õigusnormid lähevad vastuollu proportsionaalsuse põhimõttega, muutes õigustatud isikutele toetuste saamise ülemäära raskeks või lausa võimatuks. ( 17 )

50.

Vastupidi: niisugune ajaline tingimus nagu põhikohtuasjas käsitletav tingimus aitab minu arvates saavutada määrusega nr 1698/2005 taotletavaid eesmärke, mille hulka kuulub elu kvaliteet maapiirkondades ( 18 ) ja täpsemalt, vastavalt määruse 3. teljele, külade uuendamine ja arendamine ( 19 ), kindlustades EAFRD vahendite tõhusama jaotamise.

51.

Selles osas toetan Sloveenia, Poola ja Ühendkuningriigi valitsuse arvamusi, et liikmesriigi õigusnormid võivad vähendada „tühimõju“ riski, see tähendab toetuse andmist investeeringuteks, mida oleks osaliselt või tervikuna tehtud ka ilma antud toetuseta. Selle riski tuvastas kontrollikoda, kes soovitas komisjonil toetada liikmesriike järgima tava, mille kohaselt on investeerimiskulud abikõlblikud alles toetuse heakskiitmise kuupäevast alates. ( 20 )

52.

Peale selle võib enne abikõlblikkuse otsust kantud kulude abikõlblikkuse välistamine tagada EAFRD vahendite kasutamise tõhusamat kontrolli, nagu väidab Sloveenia valitsus. Iseäranis võib kohapealne kontroll, mis on ette nähtud määruse nr 65/2011 artiklites 25‑27, milles on muu hulgas sätestatud, et pädev ametiasutus kontrollib, et kulude laad ja tegemise kuupäev vastavad tööde tegelikule teostamisele või teenuste tegelikule osutamisele, muutuda raskemaks, kui kaasrahastatud tegevusega seotud kulud on osaliselt või täielikult kantud enne toetusetaotluse heakskiitmist.

53.

Neil asjaoludel pooldas kontrollikoda komisjoni 12. oktoobri 2011. aasta ettepanekut muuta määrust nr 1698/2005, viidates ettepaneku sätetele, mille kohaselt on kulud abikõlblikud üksnes pärast toetuse saamise taotluse esitamist. ( 21 )

54.

Uue EAFRD‑määruse, see tähendab määruse nr 1305/2013 vastuvõtmisega kinnitas liidu seadusandja komisjoni ettepanekut abikõlblikkuse tingimuste muutmise kohta. Uue määruse kohaselt on liikmesriikidel sõnaselgelt lubatud sätestada ajaline tingimus, mille kohaselt on EAFRD osaluse saamiseks abikõlblikud üksnes investeerimiskulud, mis on tehtud pärast toetusetaotluse heakskiitmist, ( 22 ) nagu sätestasid Sloveenia ametiasutused.

55.

Ehkki on tõsi, et määrust nr 1305/2013 kohaldatakse alles 1. jaanuarist 2014, ( 23 ) mis välistab selle kohaldamise käesolevas asjas, annab asjaolu, et liidu seadusandja võttis vastu uue määruse, minu arvates tunnistust sellest, et liidu seadusandja kinnitab, et sedalaadi ajaline tingimus, nagu on kõne all käesolevas asjas, võib olla õigustatud, et tagada EAFRD vahendite usaldusväärne finantsjuhtimine.

56.

Neid asjaolusid arvestades ei võimalda minu arvates miski järeldada, et kui liikmesriik kehtestab niisuguse ajalise tingimuse nagu põhikohtuasjas, väljub ta kaalutlusruumist, mis talle on määruse nr 1698/2005 artikli 71 lõike 3 esimese lõiguga antud. ( 24 ) Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele eitavalt.

57.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et amet jättis toetuse maksmise taotluse käesolevas asjas rahuldamata põhjendusel, et täidetud ei olnud MAK‑dekreedi artikli 79 lõikes 4 ja hanketeate punktides 3 ja 5 ette nähtud kulude abikõlblikkuse tingimus, mille kohaselt on abikõlblikud üksnes investeeringukulud, mis kanti pärast toetusetaotluse heakskiitmist. Sellest nähtub samuti, et eelotsusetaotluse esitanud kohus tuvastas, et üks osa asjaomase kaasrahastatud tegevusega seotud kuludest tekkis pärast toetusetaotluse heakskiitmist, see tähendab vastavalt kulude abikõlblikkuse tingimusele, samas kui teine osa kuludest tekkis enne seda heakskiitmist, see tähendab vastuolus kulude abikõlblikkuse tingimustega. ( 25 )

58.

Neil asjaoludel soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teise küsimusega sisuliselt teada, kas ZKme‑1 artikli 56 lõige 4, mis näeb sellises olukorras nagu põhikohtuasjas ette maksenõude tervikuna rahuldamata jätmise, ei ole ülemäära range. Kohus küsib samuti, kas maksenõuet tuleb käesolevas asjas uurida määruse nr 65/2011 artikli 30 alusel, mis näeb teatud olukordades ette toetusesaajale makstava summa vähendamise ja tegevuse EAFRD toetuse alt välja arvamise.

59.

Arvestades Euroopa Kohtule esitatud seisukohti, mida kinnitasid kohtuistungil osalenud isikud, on minu arvates selles staadiumis vaja rõhutada, et teine küsimus sellisena, nagu selle eelotsusetaotluse esitanud kohus piiritles, ei puuduta hanketeate punktis 1 esitatud tingimust, mille kohaselt investeeringu tegemist ei või alustada enne toetuste saamise õigust käsitleva otsuse vastuvõtmist. ( 26 ) See tingimus puudutab nimelt toetuste saamise tingimust ega puuduta „kulutuste abikõlblikkust“ määruse nr 1698/2005 artikli 71 lõike 3 tähenduses. ( 27 )

60.

Tuletan meelde, et vastavalt määruse nr 65/2011 artikli 2 punktidele a ja b tuleb teha vahet „toetusetaotlusel“ ja „maksenõudel“. ( 28 ) See eristus on tehtud ka liikmesriigi õiguses, kuna hanketeate punkt 1 näeb ette toetuse saamise tingimuse, mida toetusesaaja peab täitma selleks, et toetusetaotlus kiidetaks heaks ( 29 ), samas kui MAK‑dekreedi artikli 79 lõige 4 ja hanketeate punktid 3 ja 5 seavad kulude abikõlblikkuse tingimuse, mis peab olema täidetud selleks, et maksenõue kiidetaks heaks. ( 30 )

61.

Ehkki Sloveenia valitsuse väide, et pädev asutus võib maksenõude kontrollimise käigus kontrollida, kas toetusesaaja täidab toetuste saamise tingimusi, ( 31 ) on õige, ei viita minu andmetel miski sellele, et käesoleval juhul on tuvastatud nende tingimuste, sealhulgas hanketeate punktis 1 ette nähtud tingimuste täitmata jätmine. ( 32 ) Selle kohta tuletan aga meelde, et Euroopa Kohus peab põhimõtteliselt piirduma hinnangu andmisega neile asjaoludele, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus on otsustanud talle esitada, iseäranis asjassepuutuvate siseriiklike õigusaktide kohaldamise viisi osas, mis selle kohtu arvates on tuvastatud, sest ainuüksi liikmesriigi kohus saab hinnata liikmesriigi õigusnormide kohaldamisala ja nende rakendamist. ( 33 )

62.

Seega tuleb teist küsimust käsitada nii, et sellega tahetakse teada, kas määrusega nr 1698/2005 ja selle rakendusmäärusega – määrusega nr 65/2011 – on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette maksenõude tervikuna rahuldamata jätmise juhul, kui see nõue puudutab ühtaegu abikõlblikke ja abikõlbmatuid kulusid.

63.

Sellega seoses palutakse Euroopa Kohtul selgitada esiteks seda, kas liikmesriigid võivad võtta vastu siseriiklikke eeskirju, mis näevad ette, et määruse nr 1698/2005 artikli 71 lõike 3 esimese lõigu kohaselt kehtestatud kulude abikõlblikkuse eeskirjade täitmata jätmisel kohaldatakse õiguslikke sanktsioone. Teiseks tekib küsimus, kas niisugused liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletud õigusnormid on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.

64.

Nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/1995 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta ( 34 ) artikli 1 lõike 1 ja artikli 2 lõike 3 kohaselt määravad Euroopa õigusnormid liidu finantshuvide kaitsmiseks kindlaks liidu õiguse suhtes toimunud eeskirjade eiramist puudutavate haldusmeetmete ja ‑karistuste laadi ja ulatuse. ( 35 ) Euroopa Kohtu praktikast tuleneb aga, et kui liidu õigusaktiga ei nähta selle akti rikkumise eest ette konkreetseid sanktsioone või kui see õigusakt näeb ette, et liidu õiguse rikkumise korral võib teatud sanktsioone kohaldada, kuid ei loetle ammendavalt kõiki sanktsioone, mida liikmesriigid võivad kehtestada, siis peavad liikmesriigid vastavalt ELL artikli 4 lõikele 3 võtma kõik tõhusad meetmed liidu finantshuve kahjustava tegevuse eest karistamiseks. ( 36 )

65.

Seega tekib käesolevas asjas küsimus, kas liidu õigus kehtestab ammendavalt sanktsioonid, mida võib määrata juhul, kui ei täideta kulutuste abikõlblikkuse tingimusi, mis on kehtestatud vastavalt määruse nr 1698/2005 artikli 71 lõike 3 esimesele lõigule.

66.

Määruse nr 1698/2005 artikli 71 lõike 3 esimene lõik näeb ette: „[k]ulutuste abikõlblikkuse eeskirjad sätestatakse riiklikul tasandil vastavalt käesoleva määrusega […] sätestatud eritingimustele.“

67.

Esmapilgul võiks suhteliselt laia tähendusega sõnade „abikõlblikkuse eeskirjad“ kasutamine toetada Sloveenia valitsuse tõlgendust, mille kohaselt liikmesriikidel on selle artikli alusel pädevus kehtestada kulude abikõlblikkuse tingimuste täitmata jätmise õiguslikud tagajärjed. Määruse nr 1698/2005 artikli 71 lõike 3 esimese lõigu tõlgendamisest tuleneb seda määrust kui tervikut arvestades siiski, et see artikkel puudutab üksnes kulude abikõlblikkuse sisulisi tingimusi ega puuduta nende tingimuste täitmata jätmisega seotud õiguslikke sanktsioone.

68.

Määruse nr 1698/2005 artikli 74 lõige 4 sätestab sõnaselgelt, et liikmesriigid teostavad kontrolli vastavalt komisjoni määratavatele üksikasjalikele rakenduseeskirjadele ( 37 ), mis määravad eelkõige kindlaks kontrolli tüübi ja intensiivsuse, mida on kohandatud erinevate maaelu arengu meetmete laadiga. Määrus nr 65/2011, mille komisjon võttis vastu selle artikli alusel, sisaldab üksikasjalikke eeskirju kontrolli kohta, mida liikmesriigid peavad EAFRD raames teostama.

69.

Minu arvates tuleneb sellest, et määruse nr 1698/2005 artikli 71 lõike 3 esimene lõik ei anna liikmesriikidele pädevust kehtestada õiguslikud sanktsioonid, mis on seotud kulude abikõlblikkuse tingimuste täitmata jätmisega. ( 38 )

70.

Määruse nr 65/2011 artikli 30 kohaselt peavad liikmesriigid kohaldama teatud olukordades makstava summa vähendamist ja teistes olukordades peavad nad arvama asjaomase tegevuse täielikult EAFRD toetuse alt välja.

71.

Nimelt tuleneb määruse nr 65/2011 artikli 30 lõikest 1, et makstava summa suhtes kohaldatakse vähendamist juhul, kui toetusesaaja taotletud summa ületab rohkem kui 3% võrra abikõlblikku summat, see tähendab pärast maksenõude abikõlblikkuse kontrolli makstavat summat. Selle määruse artikli 30 lõike 1 kolmas lõik sätestab, et abikõlbliku summa suhtes vajaduse korral kohaldatava vähendamise summa on taotletud summa ja abikõlbliku summa vahe. Peale selle tuleneb sama määruse artikli 30 lõike 1 neljandast lõigust, et vähendamist ei kohaldata, kui toetusesaaja suudab tõendada, „et abikõlbmatute summade kaasamine ei ole tema süü“. Peale selle sätestab kõnealuse määruse artikli 30 lõige 2, et kaasrahastatud tegevus arvatakse täielikult EAFRD toetuse alt välja, kui leitakse, et toetusesaaja on tahtlikult esitanud valeandmeid. ( 39 )

72.

Märgin selles staadiumis, et määruse nr 1698/2005 artikli 71 lõikes 3 ja määruse nr 65/2011 artiklis 30 [prantsuskeelses versioonis] „abikõlblikkuse“ mõiste puhul kasutatud erinevad sõnad éligibilité ja admissibilité ei sea kahtluse alla viimati nimetatud artikli kohaldamist sellises olukorras, millega on tegemist põhikohtuasjas. Nimelt ei esine sellist sõnastuse erinevust nende määruste teistes keeleversioonides. ( 40 ) Seega ei ole vaja eeldada, et nendel kahel sõnal, mida on kasutatud määruste prantsuskeelses versioonis, on erinev tähendus. ( 41 )

73.

Nõustun Gorje omavalitsusüksuse ja komisjoni analüüsiga, et sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas tuleb kohaldada määruse nr 65/2011 artikli 30 lõiget 1. ( 42 )

74.

Ehkki määruse nr 65/2011 artikkel 30 puudutab tõepoolest makstava summa arvutamist ja selle lõikes 1 on ette nähtud, et selle arvutamine toimub „halduskontrollide käigus kindlakstehtud abikõlblikkuse alusel“, ei ole selle artikli kohaldamisala piiratud olukordadega, kus kulude abikõlblikkuse tingimused on täielikult täidetud, nagu väidab Sloveenia valitsus. Selle määruse artikli 30 lõikest 3 tuleneb nimelt sõnaselgelt, et artikli 30 lõikes 1 nimetatud vähendamisi „kohaldatakse [selle määruse] artiklite 25 ja 29 kohaste [st kohapealsete] kontrollide ajal tuvastatud abikõlbmatute kulutuste suhtes mutatis mutandis“. Sellest tuleneb minu arvates, et artikli 30 lõige 1 on vahetult kohaldatav abikõlbmatute kulude suhtes, mis tuvastatakse teist laadi kontrollide, sealhulgas halduskontrollide käigus. ( 43 )

75.

Sellises olukorras, nagu on käsitlusel käesolevas asjas, kus üks osa maksenõudega hõlmatavatest kuludest on liikmesriigi kehtestatud abikõlblikkuse tingimuste kohaselt abikõlblik ja teine osa ei ole abikõlblik, tuleneb määruse nr 65/2011 artikli 30 lõike 1 kohaldamisest, et makstavat summat vähendatakse vastavalt selles lõikes kirjeldatud meetodile, arvutades toetusesaaja taotletud summa (maksenõudes nimetatud kulude kogusumma) ja abikõlbliku summa (üksnes abikõlblikud kulud) vahe. Kui see vahe moodustab rohkem kui 3% abikõlblikust summast, vähendatakse seda abikõlblikku summat kahe summa vahe võrra.

76.

Seega ei saa ma nõustuda komisjoni argumendiga, et määruse nr 65/2011 artikli 30 lõike 1 kohaldamine toob käesolevas asjas käsitletavas olukorras kaasa vähendamise 100% võrra, see tähendab investeeringuga seotud kulude täielikult toetuse alt välja arvamise. Komisjon märgib selle kohta, et käesolevas asjas on tegemist kogu investeeringu abikõlbmatusega, mitte üksnes selle ühe osa abikõlbmatusega, kuna Gorje omavalitsusüksus ei täitnud kogu investeeringu suhtes kehtestatud vastuvõetavuse tingimust (abikõlblikkuse tingimust), mille kohaselt ei tohi investeeringu tegemist alustada enne abikõlblikkuse otsuse vastuvõtmist. Komisjoni sõnul „nakatab“ selle vastuvõetavuse tingimuse täitmata jätmine kogu investeeringu.

77.

Selle kohta märgin esiteks, et ei määrus nr 1698/2005 ega määrus nr 65/2011 ei tee vahet kulude abikõlblikkuse tingimuste erinevate liikide vahel, niisamuti nagu need ei luba liikmesriikidel näha ette eriomaseid tagajärgi teatud tingimuste, millele nad omistavad „põhimõttelisema tähtsuse“, täitmata jätmisel. Teiseks põhinevad komisjoni argumendid tegelikult hanketeate punktil 1, mis, nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktides 59 ja 61, kujutab endast üht toetuste saamise tingimust, mille rikkumine ei too kaasa makstava summa vähendamist määruse nr 65/2011 artikli 30 lõike 1 alusel. ( 44 )

78.

Seega tekib küsimus, kas määruse nr 65/2011 artikkel 30 kehtestab ammendavalt sanktsioonid, mida liikmesriigid võivad määrata juhul, kui ei täideta kulude abikõlblikkuse tingimusi, mis on kehtestatud liikmesriigi tasandil määruse nr 1698/2005 artikli 71 lõike 3 esimese lõigu alusel.

79.

Kuigi määruse nr 65/2011 artikli 4 lõige 9 sätestab sõnaselgelt, et selles määruses ette nähtud vähendamisi ja väljaarvamisi kohaldatakse ilma, et see piiraks liidu või siseriikliku õiguse sätete alusel määratud muude sanktsioonide kohaldamist, jagan siiski Gorje omavalitsusüksuse seisukohta, et liikmesriigid ei saa sätestada siseriiklikke sanktsioone, mis lähevad nii kaugele, et tegevus arvatakse täielikult EAFRD toetuse alt välja, kuna sedalaadi sanktsioon on juba kõnealuses määruses üksikasjalikult ette nähtud. ( 45 ) Nimelt sätestab määruse nr 65/2011 artikli 30 lõige 2 sõnaselgelt, et selline sanktsioon piirdub olukorraga, kus toetusesaaja on tahtlikult esitanud valeandmeid, ja seega ei saa liikmesriigid kohaldada täielikku välja arvamist teiste olukordade suhtes, nagu näevad ette põhikohtuasjas kohaldatavad Sloveenia õigusnormid, kuna vastasel juhul muudetaks tegelikult määruse nr 65/2011 artikli 30 lõike 2 ulatust.

80.

Järeldan sellest, et määruse nr 65/2011 artikliga 30 on vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas kohaldatavad Sloveenia õigusnormid, mis näevad ette, et maksenõue jäetakse tervikuna rahuldamata ning seega arvatakse tegevus täielikult EAFRD toetuse alt välja juhul, kui see taotlus hõlmab ühtaegu abikõlblikke ja abikõlbmatuid kulusid.

81.

Arvestades minu pakutud vastust ei ole enam vaja uurida, kas maksenõude tervikuna rahuldamata jätmine on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Käsitlen seda küsimust seega üksnes teise võimalusena, juhuks, kui Euroopa Kohus ei nõustu minu järeldusega ja otsustab, et selline liikmesriigi õigusnorm nagu ZKme‑1 artikli 56 lõige 4 ei ole määrusega nr 65/2011 vastuolus.

82.

Määruse nr 1698/2005 artikli 74 lõike 1 kohaselt võtavad liikmesriigid vastu kõik õigus- ja haldusnormid, et tagada liidu finantshuvide tõhus kaitse. ( 46 ) Liikmesriigid peavad siiski kinni pidama liidu õiguse üldpõhimõtetest, eelkõige proportsionaalsuse põhimõttest. ( 47 ) Sellest tuleneb, et eeskirjade täitmata jätmisel kohaldatavate sanktsioonide rangus peab vastama nende rikkumiste raskusastmele, mille eest neid määratakse, eelkõige tagades reaalselt hoiatava mõju, järgides samas proportsionaalsuse üldpõhimõtet. ( 48 )

83.

Selle kohta väidab Gorje omavalitsusüksus, et kuna ZKme‑1 artikli 56 lõige 4 näeb ette maksenõude täies ulatuses rahuldamata jätmise juhul, kui taotlus hõlmab ühtaegu abikõlblikke ja abikõlbmatuid kulusid, võtmata arvesse rikkumise laadi ja ulatust, läheb see kaugemale sellest, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik. Gorje omavalitsusüksuse sõnul on Sloveenia õigusnorm seega vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, sellele seisukohale aga vaidlevad vastu Poola valitsus ja komisjon.

84.

Kuigi toetuse saamise välistamine tulenevalt mõne toetuse andmise tingimuse täitmata jätmisest ei ole mitte sanktsioon, vaid lihtsalt nende seadusega sätestatud tingimuste täitmata jätmise tagajärg ( 49 ), ei ole ZKme‑1 artikli 56 lõike 4 kohane maksenõude rahuldamata jätmine sellises olukorras nagu põhikohtuasjas käsitletavas olukorras mitte toetuse saamise tingimuste täitmata jätmise tagajärg, vaid pigem kulude abikõlblikkuse tingimuste täitmata jätmise tagajärg. ( 50 )

85.

Peale selle jäeti sellises olukorras nagu põhikohtuasjas maksenõue ZKme‑1 artikli 56 lõike 4 alusel tervikuna rahuldamata, sealhulgas see nõude osa, mis puudutab abikõlblikke kulusid, mis tekkisid vastavalt liikmesriigi seatud tingimustele. Selle osa puhul ei saa maksenõude rahuldamata jätmist lugeda lihtsalt tingimuste täitmata jätmise tagajärjeks, vaid seda peab pigem pidama sunnimeetmeks.

86.

Liikmesriikide õigusaktide rikkumiste suhtes liidu kaasrahastatavate tegevuste raames tuleb vaieldamatult tõhusalt kohaldada sanktsioone, et kaitsta liidu finantshuve pettuste eest ja tagada liidu seadusandja taotletavate eesmärkide täielik saavutamine. Ei ole mingit kahtlust, et sellised õigusnormid nagu kõnealune Sloveenia õigusnorm, mille alusel ei maksta õigustatud isikule üldse toetust, on iseäranis hoiatav ja seega võimaldab see võidelda tõhusalt EAFRD raames toime pandud eeskirjade eiramise vastu. ( 51 )

87.

Kuna aga ZKme‑1 artikli 56 lõige 4 näeb ette maksenõude tervikuna rahuldamata jätmise, on selles siiski sätestatud sanktsioon, millel ei ole seost õigustatud isiku toime pandud rikkumise raskusastmega, sest sanktsioon jääb samaks, olenemata sellest, kas rikkumine puudutab olulist osa või vastupidi väikest osa nõudest. ( 52 )

88.

Määruse nr 65/2011 artikli 30 lõige 1 näeb küll samuti ette vähendamisi, mis lähevad tuvastatud eeskirjade eiramisest kaugemale, kuna selles on sätestatud, et abikõlblikku summat vähendatakse selle summa ja toetusesaaja taotletud summa vahe võrra. Vastupidi kõnealusele liikmesriigi õigusnormile arvutatakse selles artiklis ette nähtud vähendamist aga olenevalt toime pandud rikkumisest, mis tagab minu arvates proportsionaalsuse põhimõttest kinni pidamise.

89.

Sloveenia valitsuse kaalutlused liikmesriigi tingimuse õigustamise kohta, mida käsitleb esimene eelotsuse küsimus, see tähendab „tühimõju“ riski vähendamine ja tõhusa kontrolli kindlustamine, ei kehti taotluse abikõlblikke kulusid puudutava osa kohta. Nimelt, vaatamata abikõlblikkuse tingimuste täitmata jätmisele ühe osa kulude puhul võib kaasrahastatud tegevus kui selline oma eesmärgi saavutada ja omada maaelu arengu jaoks tõelist lisaväärtust. ( 53 )

90.

Järeldan, et liikmesriigi õigusnorme, mis näevad ette, et maksenõue jäetakse tervikuna rahuldamata juhul, kui see taotlus hõlmab ühtaegu abikõlblikke ja abikõlbmatuid kulutusi, võtmata arvesse toime pandud rikkumise ulatust, tuleb lugeda proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus olevaks. ( 54 )

91.

Eespool esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Upravno sodišče (Halduskohus, Sloveenia) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Nõukogu 20. septembri 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta artikli 71 lõike 3 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt on EAFRD‑st toetuse saamiseks abikõlblikud üksnes need investeeringukulud, mis on kantud pärast toetuse saamise taotluse heakskiitmist.

Komisjoni 27. jaanuari 2011. aasta määruse (EL) nr 65/2011 (millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 rakendamise üksikasjalikud eeskirjad seoses kontrollimenetluse rakendamisega ning nõuetele vastavusega maaelu arengu toetusmeetmete osas) artiklit 30 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et toetuste maksmise taotlus jäetakse tervikuna rahuldamata juhul, kui see taotlus hõlmab ühtaegu abikõlblikke ja abikõlbmatuid kulutusi.