1

Menetlusse astuja Materis Paints Italia SpA (kõnealusel ajal Materis Coatings Italia SpA) esitas 15. mail 2006 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1) alusel ELi kaubamärgi registreerimise taotluse.

2

Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk:

3

Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist algul taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 2 ja 19 ning vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:

4

ELi kaubamärgi taotlus avaldati 14. juuli 2008. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 28/2008.

5

Pärast kaubamärgitaotluse ja ka hageja Alpha Calcit Füllstoffgesellschaft mbH poolt määruse nr 207/2009 artikli 41 alusel esitatud vastulause läbivaatamist registreeriti 9. veebruaril 2012 tähis ELi kaubamärgina numbriga 5074745 kaupade jaoks, mis kuuluvad klassidesse 2 ja 19 ning vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:

6

Hageja esitas 13. veebruaril 2012 määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti a, artikli 8 lõike 1 punktide a ja b ning artikli 8 lõike 5 alusel kehtetuks tunnistamise taotluse numbriga 5074745 registreeritud ELi kaubamärgi suhtes.

7

Kehtetuks tunnistamise taotlus tugines varasemale ELi sõnamärgile Calcilit, mis on 29. novembril 2000 registreeritud numbriga 1234822 kaupade jaoks, mis kuuluvad klassidesse 1 ja 19 ning vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:

8

Hageja märkis EUIPO 20. veebruari 2012. aasta teatisele 28. märtsi 2012. aasta kirjas vastates, et ei tugine kehtetuks tunnistamise taotluses määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikele 5.

9

Kehtetuks tunnistamise taotlus oli suunatud kõigi eespool punktis 5 osutatud kaupade vastu.

10

Tühistamisosakond lükkas 7. märtsil 2013 kehtetuks tunnistamise taotluse määruse nr 207/2009 artikli 57 lõike 2 alusel tagasi osas, mis puudutab varasema kaubamärgiga hõlmatud klassi 19 kuuluvat kaupa. Mis puutub varasema kaubamärgiga hõlmatud klassi 1 kuuluvasse kaupa, siis lükkas ta kehtetuks tunnistamise taotluse samuti tagasi selle kauba identsuse puudumise tõttu määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti a tähenduses, ning sarnasuse puudumise tõttu sama määruse artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses, võrrelduna kaupadega, mida hõlmab taotletav kaubamärk.

11

Hageja esitas 23. aprillil 2013 määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 alusel EUIPO-le tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse, tuginemata seejuures enam vastandatud kaupade identsusele.

12

EUIPO neljanda apellatsioonikoja 4. septembri 2014. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) jäeti kaebus rahuldamata.

13

Apellatsioonikoda leidis, et tõend varasema sõnamärgi Calcilit tegeliku kasutamise kohta on esitatud seoses KKTga, mis kuulub klassi 1, mitte aga seoses kaubaga „marmor graanulite, terade ja pulbri kujul“, mis kuulub klassi 19.

14

KKT ja vaidlustatud kaubamärgiga hõlmatud kaupade võrdluse osas leidis apellatsioonikoda, et need kaubad ei ole sarnased.

15

Hageja palub Üldkohtul:

16

EUIPO ja menetlusse astuja paluvad Üldkohtul:

17

Hageja põhjendab oma hagi üheainsa väitega, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti a koostoimes sama määruse artikli 8 lõike 1 punktiga b.

18

Hageja väidab, et apellatsioonikoda eksis, järeldades, et puudub sarnasus KKT ja vaidlustatud kaubamärgiga hõlmatud kaupade vahel, mis kuuluvad klassidesse 2 ja 19 ning vastavad järgmisele kirjeldusele: „värvid, värnitsad ja lakid; roostetõrje- ja puidukaitsevahendid; värvained; söövitid; töötlemata looduslikud vaigud“ ja „katted, võõbad“;

19

Tavaliselt kasutatakse KKTd vaidlustatud kaubamärgiga hõlmatud kaupade tootmisel täiteainena ning nendest teatavate puhul on see üks peamisi koostisosasid. Sageli esineb olukord, kus üks või mitu majanduslikult seotud ettevõtjat on vertikaalselt integreeritud ning turustab samal ajal nii teatava kauba koostisosi kui ka lõpptoodet ennast. See võib toimuda käesoleval juhul ning kindlasti irriteeriks värvaine kaubamärgi Calcilit turule ilmumine hageja kliente, värvitootjaid ja isikuid, kes ostavad temalt KKTd nende seas väga tuntud varasema kaubamärgi Calcilit all. Apellatsioonikoja seisukoht, et lõpptoote ja lõpetamata toote vahel ei saa olla sarnasust, ei ole seega põhjendatud.

20

Samuti on apellatsioonikoda eiranud asjaolu, et segiajamise tõenäosus esineb ka tööstusettevõtjate seas, kes ostavad nii KKTd kui ka värvi ja muid oma toodete valmistamiseks vajalikke pinnakattevahendeid.

21

Hageja vaidlustab vaidlustatud otsuses tehtud järelduse, mille kohaselt on KKT tooraine. Tegemist on pooltootega, mis vastab erinevate hankijate vastava tootmise nõuetele. Seetõttu on seos KKT ja vaidlustatud kaubamärgiga hõlmatud kaupade vahel otsesem kui viimati nimetatud kaupade ja ehtsa tooraine nagu marmor vahel.

22

Peale selle ei ole tõendatud, et vaidlustatud kaubamärgiga hõlmatud kaubad on lõpptooted. Tegemist on tööstuses mitme kasutusalaga vahetoodetega. Seepärast on alusetu apellatsioonikoja seisukoht, et vaidlustatud kaubamärgiga hõlmatud kaubad on suunatud lõpptarbijatest koosnevale avalikkusele, samas kui varasema kaubamärgiga hõlmatud kaubad on suunatud tööstusvaldkonna asjatundjatele. Hageja väitel on võimalik, et kahe vaidlusaluse kaubamärgiga hõlmatud kaupade hankijate osas esineb kattuvusi.

23

Mis puutub KKT ja töötlemata looduslike vaikude vahelisse võrdlusesse, siis väidab hageja, et kaubad on sarnased, kuna need täiendavad teineteist ja neil on ühine otstarve, kuivõrd mõlemat kaupa kasutatakse liimide valmistamisel ning seetõttu on need suunatud samale avalikkusele.

24

Mis puutub KKTsse ja kattematerjalidesse, siis väidab hageja, et need on väga sarnased, kuna esimene on sageli teise peamine koostisosa ning see vastab tõele hoolimata asjaolust, et vastavad kaubad kuuluvad erinevatesse klassidesse.

25

Lõpuks väidab hageja, et varasema kaubamärgi Calcilit keskmise eristusvõime, vastandatud tähiste märkimisväärse sarnasuse ja selge sarnasuse tõttu kaupade vahel on vastandatud tähiste segiajamine tõenäoline. Ta väidab, et määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b kohaldamise tingimused on täidetud ning seetõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada.

26

EUIPO vaidleb hageja argumentidele vastu.

27

Eelkõige mis puutub võrdlusesse KKT ja kaupade „värvid, värnitsad ja lakid; roostetõrje- ja puidukaitsevahendid; värvained; söövitid“ vahel, siis väidab EUIPO, et kuigi esimene võib olla teiste koostisosa, ei ole seetõttu, et üks neist on tooraine ja muud on lõpptooted, nendevaheline seos piisavalt otsene, et neid saaks käsitada sarnastena. EUIPO vaidleb vastu hageja argumentidele, mille kohaselt esiteks ei ole KKT tooraine ning teiseks ei turustata vaidlustatud kaubamärgiga hõlmatud kaupu alati lõpptoodetena. Ta väidab, et asjaomaseid kaupu ei saa nende erineva olemuse tõttu pidada teineteist asendatavaks ja teineteisega konkureerivateks kaupadeks. Ta lisab, et need erinevad ka oma otstarbe poolest, kuna üht kasutatakse tavaliselt muude kaupade tootmisel, samas kui muude kõnealuste kaupade ostjad on tavaliselt lõpptarbijad, kes kasutavad neid dekoreerimisel. EUIPO väidab, et kohtupraktika kohaselt on töötlemiseks mõeldud tooraine põhiolemuselt erinev lõpptoodetest, mis sisaldavad või on valmistatud neist toorainetest, nii oma olemuse, eesmärgi kui ka otstarbe poolest, nii et kuigi neil kaupadel on selline seos, ei saa neid pidada teineteist täiendavaks. Ta lisab, et hageja ei ole tõendanud selliste äriühingute olemasolu, kes toodavad toorainet nagu varasema kaubamärgiga hõlmatud kaubad ning kes turustavad lõpptooteid nagu need, mida hõlmab vaidlustatud kaubamärk. EUIPO vaidleb vastu hageja argumendile, mille kohaselt KKT ja taotletava kaubamärgiga hõlmatud kaupade ostjad teataval määral kattuvad, ning väidab, et igal juhul tajuvad võimalikud tööstusvaldkonna ostjad erinevusi asjaomaste kaupade vahel.

28

Mis järgmiseks puutub KKT ja töötlemata looduslike vaikude võrdlusse, siis väidab EUIPO, et kuigi mõlemaid kaupu võidakse kasutada liimide tootmisel vahetootena, on neil erinev otstarve, esimest kasutatakse täiteaine, teist sideainena. Peale selle ei ole need kaubad teineteist täiendavad ega teineteisega konkureerivad.

29

Mis viimaks puutub KKT ja kattematerjalide võrdlusse, siis väidab EUIPO, et kuigi vastab tõele, et esimene võib esineda teise koostisainete seas, on neil kahel kaubal erinev olemus, otstarve ja kasutusala. Ta lisab, et argumendid, mis on esitatud KKT ja kaupade „värvid, värnitsad ja lakid; roostetõrje- ja puidukaitsevahendid; värvained; söövitid“ võrdlemisel, on selles osas samuti kohaldatavad.

30

EUIPO järeldab, et asjaomaste kaupade vahelise sarnasuse puudumise tõttu ei ole üks segiajamise tõenäosuse tingimus täidetud ning seetõttu järeldas apellatsioonikoda õigesti, et kaebus tuleb tagasi lükata.

31

Menetlusse astuja vaidleb hageja argumentidele vastu.

32

Eelkõige väidab ta, et apellatsioonikoda leidis õigesti, et vastandatud kaubamärkidega hõlmatud kaubad erinevad üksteisest. Ta märgib, et hageja oli haldusmenetluse käigus väitnud, et KKT on tooraine. Ta väidab, et see on tõesti nii, ning järeldab sellest, et KKT ei ole vaidlustatud kaubamärgiga hõlmatud kaupadega sarnane, kuna viimased on suunatud lõpptarbijatele. Ta viitab Euroopa Liidu kohtu praktikale, mille kohaselt ei piisa asjaolust, et teatavat kaupa kasutatakse muu kauba valmistamisel, selle järeldamiseks, et tegemist on sarnaste kaupadega. Ta väidab, et asjaomased kaubad erinevad asjaomase avalikkuse ja turustuskanalite poolest. Mis puutub hageja argumenti, et erinevaid asjaomaseid kaubaliike turustavad ettevõtjad võivad olla vertikaalselt integreeritud, siis väidab menetlusse astuja, et see ei ole tõendatud. Ta väidab, et asjaomased kaubad ei ole sarnased ja tugineb siinkohal apellatsioonikoja kasutatud argumentidele. Ta väidab, et apellatsioonikoda välistas otstarbe, turustuskanalite, kasutajate ja kasutusviiside erinevuse alusel asjaomaste kaupade segiajamise tõenäosuse õigesti.

33

Kõigepealt tuleb märkida, et hageja ei vaidlusta apellatsioonikoja järeldusi varasema kaubamärgi kasutamise kohta esitatud tõendite ebapiisavuse kohta seoses klassi 19 kuuluvate kaupadega „marmor graanulite, terade ja pulbri kujul“. Hageja ei vaidlusta ka vaidlustatud otsuse punktis 31 esitatud järeldust, mille kohaselt on ainsad klassi 2 kuuluvad ja vaidlustatud kaubamärgiga hõlmatud kaubad, mida tuleb varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupadega võrrelda, need kaubad, mille suhtes see kaubamärk on registreeritud, mitte kõik selle kaubaklassi alfabeetilisse loetellu kuuluvad kaubad.

34

Peale selle täpsustab hageja oma nõuetes, et ta palub vaidlustatud otsuse tühistamist niivõrd, kuivõrd apellatsioonikoda järeldas vaidlustatud otsuses, et erinevad on ühelt poolt varasema kaubamärgiga hõlmatud kaubad ja teiselt poolt taotletava kaubamärgiga hõlmatud kaubad, mis kuuluvad klassidesse 2 ja 19 ja mille kirjeldus on järgmine:

35

Seega ei vaidlusta hageja apellatsioonikoja järeldust seoses taotletava kaubamärgiga hõlmatud kaupadega „metallfoolium ja metallipulbrid maalimisel, siseviimistlusel, trükkimisel ja kunstis kasutamiseks“.

36

Eelnimetatud kaalutlustest nähtuvalt on Üldkohtus lahendatava vaidluse ese vaidlustatud kaubamärgi osas kaubad, mida on nimetatud eespool punktis 34 ning varasema kaubamärgi osas KKT.

37

Hageja väidab hagiavalduses, et tema varasem kaubamärk Calcilit on KKT ostjate ehk värvi, krohvi ja muude kattematerjalide tootjate seas väga tuntud, ning ta tugines seejuures analoogiale kaubamärgiga Caparol, mis väidetavalt on värvi, lakkide ja kattematerjalidega seoses mainekas.

38

Need kaalutlused, millega korratakse Üldkohtus väidet, et varasem kaubamärk on mainekas, tuleb lükata vastuvõetamatuse tõttu tagasi Üldkohtu kodukorra artikli 188 alusel, mille kohaselt ei või Üldkohtu menetluses poolte esitatud menetlusdokumendid muuta apellatsioonikoja vaidluse eset.

39

Nimelt märkis hageja haldusmenetluses pärast seda, kui oli kehtetuks tunnistamise taotluse põhjendustes viidanud varasema kaubamärgi mainele, 28. märtsi 2012. aasta kirjas sõnaselgelt, et ta ei tugine selles taotluses määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikele 5.

40

Määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti a kohaselt koostoimes määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punktiga b tunnistatakse ELi kaubamärk varasema kaubamärgi omaniku taotluse korral kehtetuks, kui identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu vastandatud kaubamärkidega tähistatud kaupade või teenustega on tõenäoline, et territooriumil, kus varasem kaubamärk on kaitstud, võib avalikkus need omavahel segi ajada.

41

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on segiajamine tõenäoline, kui avalikkus võib arvata, et kõnealused kaubad ja teenused pärinevad samalt ettevõtjalt või ka omavahel majanduslikult seotud ettevõtjatelt. Samuti tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt segiajamise tõenäosust hinnata igakülgselt, vastavalt sellele, kuidas asjaomane avalikkus kõnealuseid tähiseid ja kaupu või teenuseid tajub, ning pidades silmas kõiki asjakohaseid tegureid, eelkõige tähiste sarnasuse ning nendega tähistatud kaupade või teenuste sarnasuse vastastikust sõltuvust (vt kohtuotsused, 29.9.1998, Canon, C‑39/97, EU:C:1998:442, punktid 16, 17 ja 29 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 9.7.2003, Laboratorios RTB vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Giorgio Beverly Hills (GIORGIO BEVERLY HILLS), T‑162/01, EU:T:2003:199, punktid 30–33 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Segiajamise tõenäosuse igakülgne hindamine eeldab teatud arvessevõetavate tegurite vastastikust sõltuvust, eelkõige kaubamärkide ning nendega tähistatavate kaupade ja teenuste sarnasust. Nii võib tähistatavate kaupade või teenuste vähese sarnasuse kompenseerida kaubamärkide suur sarnasus ning vastupidi (kohtuotsused, 29.9.1998, Canon, C‑39/97, EU:C:1998:442, punkt 17, ja 14.12.2006, MasT‑Jägermeister vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Licorera Zacapaneca (VENADO raamiga jt), T‑81/03, T‑82/03 ja T‑103/03, EU:T:2006:397, punkt 74).

43

Kohtupraktika kohaselt tuleb segiajamise tõenäosuse igakülgse hindamise raames arvestada asjaomase kaubaliigi keskmise tarbijaga, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas. Samuti ei tohi unustada, et keskmise tarbija tähelepanelikkuse aste on eri liiki kaupade või teenuste puhul tõenäoliselt erinev (vt kohtuotsus, 13.2.2007, Mundipharma vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Altana Pharma (RESPICUR), T‑256/04, EU:T:2007:46, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Lisaks tuleb meenutada, et kaupade võrdlemisel tuleb võtta arvesse üksnes kõnealuste kaupade ühist avalikkust. Nimelt koosneb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt asjaomane avalikkus tarbijatest, kes on nii varasema kaubamärgiga kui ka vaidlustatud kaubamärgiga hõlmatud kaupade potentsiaalsed kasutajad (kohtuotsused, 24.5.2011, ancotel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Acotel (ancotel.), T‑408/09, ei avaldata, EU:T:2011:241, punkt 38; 4.2.2013, Hartmann vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Protecsom (DIGNITUDE), T‑504/11, ei avaldata, EU:T:2013:57, punkt 30; 2.10.2013, Cartoon Network vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Boomerang TV (BOOMERANG), T‑285/12, ei avaldata, EU:T:2013:520, punkt 19; 26.6.2014, Basic vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Repsol YPF (basic), T‑372/11, EU:T:2014:585, punkt 27, ja 22.1.2015, Novomatic vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Simba Toys (AFRICAN SIMBA), T‑172/13, ei avaldata, EU:T:2015:40, punkt 67).

45

Käesoleval juhul ei vaielda asjaolu üle, et asjatundjatest, täpsemini tööstussektori asjatundjatest koosnev avalikkus on ainus avalikkus, kes võib varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupa, nimelt KKTd kasutada. Nagu nähtub nii selle kauba nimetusest kui ka poolte argumentidest, kasutatakse KKTd täiteainena mitme kauba, muu hulgas plasttoodete, paberi, pinnakattematerjalide, värvi ja kattematerjalide valmistamisel. On selge ja vaidlustatud otsuses sisuliselt ka ära märgitud, et KKT ei ole mõeldud üksikisikutele ega ka muu valdkonna kui tööstuse asjatundjatele.

46

Sellest nähtub, et segiajamise tõenäosuse hindamisel ei saa asjaomane avalikkus igal juhul hõlmata laiemat avalikkust kui tööstussektori asjatundjaid.

47

Pärast seda esmast piiritlemist tuleb asjaomase avalikkuse tuvastamisel veel ka kontrollida, kas ja mil määral tööstussektori asjatundjad vaidlustatud kaubamärgiga hõlmatud kaupu kasutavad.

48

Nagu allpool märgitud, ei ole apellatsioonikoda, kes ei ole asjaomase avalikkuse määratlust konkreetselt analüüsinud, seda küsimust aga kaupade võrdlemise staadiumis vähemalt kaupade ühe osaga seoses rahuldavalt hinnanud.

49

Hagi analüüsimisel peab järgmiseks võrdlema kaupu, mida apellatsioonikoda on otseselt käsitlenud.

50

Apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuse punktides 33–37 pärast võrreldavate kaupade olemuse ja otstarbe kohta teatavate märkuste tegemist sisuliselt, et KKT erineb kaupadest „värvid, värnitsad ja lakid; roostetõrje- ja puidukaitsevahendid; värvained; söövitid“, kuna KKT on tooraine, samas kui need kaubad on lõpptooted, või ka seetõttu, et KKT on suunatud tööstusele ja lõpptoodete tootmisele, samas kui kaupu „värvid, värnitsad ja lakid; roostetõrje- ja puidukaitsevahendid; värvained; söövitid“ ostavad peamiselt lõpptarbijad, asjatundjad või lai avalikkus dekoreerimise ja pinnakaitse otstarbel.

51

Nende kaalutlustega seoses tuleb siiski märkida esiteks, et kauba käsitamine lõpptootena ei välista selle kasutamist tööstuses muu kauba koostisaine, tooraine või koostisosana. Nimelt tähistab lõpptoote mõiste kaupa, mis on turustamiseks valmis. Seega võib seda kasutada ka kaupade suhtes, mida turustatakse tööstusele. Lisaks, isegi kui seda mõistet kasutatakse kitsamas tähenduses, eristamaks toodetud kaupu töötlemata toorainest, ei põhista see apellatsioonikoja seisukohta. Nimelt võib toodetud kaup sisaldada muu toodetud kauba koostisainet, toorainet või koostisosa.

52

Lisaks ei võimalda apellatsioonikoja poolt kaupade „värvid, värnitsad ja lakid; roostetõrje- ja puidukaitsevahendid; värvained; söövitid“ määratlemine lõpptoodetena sugugi välistada, et neid kaupu kasutatakse muude kaupade tööstuslikul tootmisel. Asjaolu, et värvi, värnitsat või lakki võidakse müüa üksikisikutele või ehitussektori maalriettevõtetele, ei välista võimalust, et neile nimetustele vastavaid kaupu võidakse turustada tööstusele muude kaupade tootmiseks.

53

Teiseks märkis apellatsioonikoda mitteveenvalt, kategooriliste ja üldsõnaliste seisukohtadega sisuliselt, et kaupu „värvid, värnitsad ja lakid; roostetõrje- ja puidukaitsevahendid; värvained; söövitid“ ostavad „peamiselt“ tarbijad, kes ei ole tööstusega seotud, dekoreerimise ja pinnakaitse otstarbel.

54

On tõesti üldteada, et kõnealuste kaupade seas kaupade „värvid, värnitsad ja lakid; roostetõrje- ja puidukaitsevahendid“ ostjad ja kasutajad on tööstussektoriga mitteseotud tarbijad nagu maalri- ja viimistlustöid teostavad ettevõtjad ja üksikisikutest meistrimehed.

55

Kuid see üldteada asjaolu, mis puudutab maalriettevõtteid ja laia avalikkust, ei ole tööstussektoriga seotud ega anna teavet kaupade kohta, mida kasutab see sektor. Seega ei anna see ka alust järeldada, et tööstussektor ei saa samuti olla nimetatud kaupade tarbija.

56

Kuna asjaomane avalikkus ei saa segiajamise tõenäosuse hindamisel igal juhul hõlmata laiemat avalikkust kui tööstusvaldkonna asjatundjaid (vt eespool punkt 46), tuli apellatsioonikojal käsitleda üksnes küsimust, kas tööstusvaldkonna asjatundjad, kes vaieldamatult on KKT kasutajad, kasutavad oma toodete valmistamisel ka kaupu „värvid, värnitsad ja lakid; roostetõrje- ja puidukaitsevahendid“.

57

Need kaalutlused on seda asjakohasemad seoses kaupadega „värvained“ ja „söövitid“, kuna need kaubad on a priori tehnilisemad kui paljud värvid, värnitsad ja lakid, mistõttu ei ole üldteada asjaolu, et need on suunatud, nagu apellatsioonikoda sisuliselt leidis, maalriettevõtetele ja laiale avalikkusele.

58

Eelnimetatud kaalutlustest nähtub, et apellatsioonikoda asus vaidlustatud otsuse punktides 34–37 sisuliselt seisukohale, et tööstusvaldkonna avalikkus, kes tarbib KKTd, ei ole kaupade „värvid, värnitsad ja lakid; roostetõrje- ja puidukaitsevahendid; värvained; söövitid“ tarbija, viimata seejuures läbi konkreetset analüüsi, vaid tuginedes pigem kaalutlustele, mis ei ole asjakohased ja mille osas esineb kahtlusi.

59

Seega heidab hageja apellatsioonikojale õigesti ette sisuliselt seda, et ta ei ole arvestanud asjaoluga, et tööstusvaldkonna asjatundjad, kes kasutavad KKTd, ostavad ka värvi või muid pinnakattevahendeid oma lõpptoodete valmistamiseks. See kriitika, mille hageja on esitanud plastkaupade tööstuse asjatundjate näite varal, millele ei ole ka vastu vaieldud, on poolte esitatud avaldusi arvestades asjakohane ka paberi-, värvi- ja kattematerjalitööstuse asjatundjate suhtes.

60

Tegemata eelnevalt korrektselt kindlaks KKT ja kaupade „värvid, värnitsad ja lakid; roostetõrje- ja puidukaitsevahendid; värvained; söövitid“ segiajamise tõenäosuse kontrollimiseks asjaomast avalikkust, leidis apellatsioonikoda lõpuks, et need kaubad ja KKT ei ole sarnased, kaalutluste alusel, mis ei ole asjakohased ning mille osas esineb kahtlusi.

61

Neil asjaoludel tuleb nõustuda hageja ainsa väitega, mis puudutab kaupu „värvid, värnitsad ja lakid; roostetõrje- ja puidukaitsevahendid; värvained; söövitid“, mida vaidlustatud kaubamärk tähistab, ja tühistada vaidlustatud otsuse neid kaupu puudutavas osas.

62

Apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuse punktis 39, et töötlemata looduslikud vaigud on oma olemuselt, otstarbelt ja kasutusaladelt KKTst erinevad. Apellatsioonikoda märkis, et nimetatud vaigud on kleepuvad ja viskoossed, süttivad, vees lahustamatud ained, mida eritavad teatavad puud ja mida kasutatakse värnitsate ja liimide valmistamisel. Ta leidis, et kuigi asjaomased kaubad on toorained, mida saab kasutada värnitsate ja liimide tootmisel, on neil vägagi erinev otstarve, nimelt anda kleepuv või siduv omadus, või olla lisatud täiteainena, et tooteid paksendada, neid lahustada või muuta nende viskoossust.

63

Peale selle märkis apellatsioonikoda, et puude ja muude taimede eritatava loodusliku vaigu ekstraheerimisega tegelevad ettevõtjad erinevad üldiselt ettevõtjatest, kes toodavad KKTd kivimitest. Pealegi ei ole need kaubad teineteist täiendavad. Nende otstarve on täiesti erisugune ning need ei ole ka konkurendid. Seetõttu leidis apellatsioonikoda, et KKT ja töötlemata looduslikud vaigud ei ole sarnased (vaidlustatud otsuse punkt 40).

64

Hageja väidab, et KKT ja töötlemata looduslike vaikude vahel leidub niivõrd otseseid seoseid, et nende kaupade vahel võib kergesti tuvastada sarnasuse olemasolu. Nimelt kasutatakse neid kahte kaupa liimide valmistamisel vahetoodetena. Need on teineteist täiendavad ja neil on sama otstarve, nimelt liimide tootmine. Seetõttu on nende kaupade ostjad samad.

65

Kõigepealt tuleb märkida, et erinevalt apellatsioonikoja hinnangutest kaupade „värvid, värnitsad ja lakid; roostetõrje- ja puidukaitsevahendid; värvained; söövitid“ kohta, mida uuriti eespool, põhinevad apellatsioonikoja hinnangud KKT ja töötlemata looduslike vaikude võrdluse kohta õigesti üksnes asjaomase avalikkuse, nimelt tööstusvaldkonna asjatundjate perspektiivil. Nimelt on vaidlustatud otsuses küsimus nende kaupade kasutamises üksnes liimide valmistamisel ehk tööstuslikus kasutamises.

66

Teiseks tuleb märkida, et erinevalt kõigist või osast vaidlustatud otsuse punktides 33–38 apellatsioonikoja poolt uuritud kaupadest, mille üks võimalik koostisosa on KKT, ei kuulu KKT töötlemata looduslike vaikude valmistamisse, mis, nagu nimetuski näitab, on töötlemata loodustooted.

67

Kolmandaks ei saa tulemuslikult vaidlustada, et vaidlustatud otsuse punktis 39 õigesti märgitud ja eespool punktis 62 korratud põhjustel on töötlemata looduslikud vaigud ja KKT oma olemuselt ja otstarbelt väga erinevad kaubad. Mingil juhul ei konkureeri need teineteisega. Mis puutub hageja väitesse, et need kaubad täiendavad teineteist, siis ei ole seda põhjendatud.

68

Neljandaks ei lükka hageja ümber apellatsioonikoja hinnangut, mille kohaselt puude loodusliku vaigu ekstraheerimisega tegelevad ettevõtjad erinevad üldiselt ettevõtjatest, kes toodavad KKTd kivimitest.

69

Eeltoodut arvestades ei põhista hageja osutatud asjaolu, mille kohaselt kasutab sama avalikkus kõnealuseid kaupu sama kauba, nimelt liimi valmistamiseks, asjaomaste kaupade sarnasuse tuvastamist määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses. Asjaomane avalikkus, mis koosneb tööstusvaldkonna asjatundjatest, tajub raskusteta, et need kaubad, kuigi need konkureerivad teineteisega liimide valmistamisel, on siiski täiesti erinevad kaubad.

70

Eelnimetatud kaalutlustest nähtub, et hageja esitatud ainus väide tuleb lükata vaidlustatud kaubamärgiga tähistatud kaupade „töötlemata looduslikud vaigud“ osas tagasi.

71

Apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuse punktis 41, et asjaomased kattematerjalid on dekoratiivkrohvi materjalid, mis kantakse hoonete seintele või ehitatavate korstnalõõride vooderdamiseks. Ta märgib, et kuigi vastab tõele, et need kaubad võivad sisaldada KKTd oma koostisainete seas, on nende olemus, otstarve ja kasutusala teistsugune. Nimelt kasutatakse neid kaupu ehitussektoris kaunistus- ja dekoratiivsel eesmärgil, samas kui KKT on tooraine, mida lisatakse erinevatele lõpptoodetele selleks, et piirata hinnalisemate sideainete tarbimist või tugevdada ja parandada komposiitmaterjalide teatavaid omadusi. Peale selle ei ekstraheeri või tooda neid kattematerjale samad äriühingud ning need ei ole isegi suunatud sama liiki tarbijatele. Seetõttu järeldas apellatsioonikoda, et need kaubad ja KKT ei ole sarnased.

72

Hageja vaidleb apellatsioonikoja seisukohale vastu, väites, et KKT ja kõnealuste kattematerjalide vahel on olulisi sarnasusi. Nii on nimetuse „katted, võõbad“ alla kuuluvate lubjast valmistatud kattematerjalide peamine täiteaine lubi, kusjuures lubi on kaltsiumkarbonaadi sünonüüm. Kipskrohvis oleva kaltsiumkarbonaadi sisaldus on kuni 70%. Ka krohvis täiteainena kasutatav kaltsiumkarbonaat sisaldab KKTd.

73

Tuleb märkida, et kuigi hageja väidab, ilma et talle oleks vastu vaieldud, et kõnealuste kattematerjalide koostises on kaupu, mis sisaldavad KKTd, ei vaidle ta aga vastu apellatsioonikoja hinnangule, mille kohaselt vastavate kattematerjalide ja KKT asjaomased avalikkused on erinevad.

74

Nii ei ole vaidlustatud asjaolu, et KKT on kaup, mis on suunatud üksnes tööstusvaldkonna, käesoleval juhul konkreetselt kattematerjali tootmise asjatundjatele, samas kui selle tööstuse toodetud kattematerjalid on suunatud ehitusettevõtjatele ja vastavalt olukorrale ka laiale avalikkusele.

75

Neil tingimustel, mille põhjal on näha, et avalikkus, kellele KKT ja vastavad kattematerjalid on suunatud, et ole ühine, leidis apellatsioonikoda õigesti, et neid kaupu ei saa pidada sarnaseks määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses.

76

Seda hinnangut ei lükka ümber hageja argument, mille kohaselt krohvi ja muude vastavate kattematerjalide tootjatele, kellele hageja on KKTd kaubamärgi Calcilit all tarninud, antaks paratamatult mõista, et kui kolmas isik turustab vastavaid kattematerjale samast nimest moodustatud kaubamärgi all, on üks ja seesama vertikaalselt integreeritud tootja asunud sama katuskaubamärgi all tootma ja müüma samal ajal nii KKTd kui ka KKTst valmistatud kattematerjale.

77

Nimelt on selles argumendis jäetud arvestamata kohtupraktikaga, millele on osutatud eespool punktis 44 ja mille põhjal koosneb asjaomane avalikkus, keda tuleb asjaomaste kaupade võrdlemisel arvestada, tarbijatest, kes võivad kasutada nii varasema kaubamärgi kui ka vaidlustatud kaubamärgiga hõlmatud kaupu. Hageja ei ole aga tõendanud ega ka mitte väitnud, et vastavate kattematerjalide tootmise tööstusvaldkonna asjatundjad, kes on nimetatud tootmisel KKT tarbijad, kasutavad samal tootmisel ka kattematerjale.

78

Arvestades eelnimetatud kaalutlusi, tuleb hageja esitatud ainus väide lükata vaidlustatud kaubamärgiga hõlmatud kaupadega „katted, võõbad“ seoses tagasi.

79

Arvestades kõiki eelnimetatud kaalutlusi, tuleb hagi osaliselt rahuldada ja apellatsioonikoja vaidlustatud otsus tühistada niivõrd, kuivõrd apellatsioonikoda leidis, et vaidlustatud kaubamärgiga hõlmatud kaupade „värvid, värnitsad ja lakid; roostetõrje- ja puidukaitsevahendid; värvained; söövitid“ osas sarnasus KKTga puudub. Ülejäänud osas tuleb hagi jätta rahuldamata.

80

Kodukorra artikli 134 lõikes 3 on ette nähtud, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kui kohtuasja asjaolud õigustavad, võib Üldkohus siiski otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest.

81

Kuna käesoleval juhul rahuldati osa nõudeid ühe poole, osa teise poole kasuks, tuleb kummagi poole kohtukulud jätta tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kuues koda)

otsustab: