Pooled
Kohtuotsuse põhistus
Resolutiivosa

Pooled

Kohtuasjas F‑31/14,

mille ese on hagi, mis on esitatud ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, menetluses

Philippe Colart, Euroopa Parlamendi ametnik, elukoht Bastogne (Belgia), ja teised hagejad, kelle nimed on toodud lisas, esindaja: advokaat A. Salerno,

hagejad,

versus

Euroopa Parlament, esindajad: O. Caisou-Rousseau ja S. Alves,

kostja,

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS

(teine koda),

koosseisus: koja esimees M. I. Rofes i Pujol, kohtunikud K. Bradley ja J. Svenningsen (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik X. Lopez Bancalari,

arvestades kirjalikus menetluses ja 30. septembri 2014. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

Kohtuotsuse põhistus

1. P. Colart ja teised hagejad, kelle nimed on toodud lisas, paluvad Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 29. märtsil 2014 saabunud hagiavalduses tühistada Euroopa Parlamendi personalikomitee valimiste tulemused, mille valimiskomisjon avaldas ja edastas 28. novembril 2013 ning mille see komisjon jättis pärast nende kaebuse rahuldamata jätmist muutmata.

Õiguslik raamistik

Personalieeskirjad

2. Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 9 vaidluse suhtes kohaldatavas redaktsioonis on sätestatud:

„1. Moodustatakse järgmised organid:

a) igas institutsioonis:

– personalikomitee, mille tööd võib eri töötamiskohtade korral korraldada sektsioonide kaupa;

[...]

mis täidab talle käesolevate personalieeskirjadega määratud ülesandeid.

2. [Selle organi] koosseisu ja töökorra määrab iga institutsioon kindlaks kooskõlas [personalieeskirjade] II lisa sätetega.

[...]”

3. Personalieeskirjade II lisa artikli 1 teises lõigus on nähtud ette:

„Personalikomiteesse valimise tingimused, kui personalikomitee töö ei ole korraldatud kohalike sektsioonide kaupa, ja kohalikesse sektsioonidesse valimise tingimused, kui personalikomitee töö on korraldatud kohalike sektsioonide kaupa, määratakse kindlaks vastavas teenistuskohas teenivate institutsiooni ametnike üldkoosolekul. Institutsioon võib siiski otsustada, et valimistingimused määratakse kindlaks vastavalt institutsiooni töötajatele korraldatud hääletusel väljendatud eelistusele. [...]”

Parlamendi töötajate esindamise eeskiri

4. Parlamendi personalikomitee võttis personalieeskirjade II lisa alusel 6. veebruaril 2012 vastu parlamendi töötajate esindamise eeskirja (edaspidi „töötajate esindamise eeskiri”), mis pandi 4. aprillil 2012 selle institutsiooni töötajatele korraldatud hääletusele.

5. Töötajate esindamise eeskirja artikli 8 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1. [Töötajate] üldkoosolek[, mis koosneb kõikidest personalikomitee valijatest,] nimetab nende nimekirjade ühisel ettepanekul, kellel on valitud personalikomitees vähemalt üks esindaja, valimiskomisjoni vähemalt ühe põhiliikme ja kolm asendusliiget nimekirja kohta, kelle valivad valijad.

2. Need põhi‑ ja asendusliikmed ei tohi olla ei personalikomitee liikmed ega kandidaadid personalikomitee valimistel. [...]”

[Siin ja edaspidi on osundatud eeskirja tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

6. Töötajate esindamise eeskirja artikli 20 lõigete 1 ja 2 järgi „[moodustatakse valimis]komisjon põhihäältelugejatest” ning ta „vastutab personalikomitee valimiste, samuti muude vastavalt käesolevale eeskirjale organiseeritavate valimiste, hääletuste ja konsulteerimiste korraldamise ja käigu eest”.

7. Töötajate esindamise eeskirja artiklis 26 on sätestatud:

„1. Valimistoimingud korraldab valimiskomisjon.

2. Valimiskomisjonil on valimiste korraldamiseks aega minimaalselt [40] tööpäeva.

3. [Parlamendi] peasekretär võib valimiskomisjoni taotlusel nimetada sellesse vaatlejaid, kellest üks peab olema õigustalitusest ja kes osalevad valimiskomisjoni koosolekutel, millel käsitletakse personalikomitee valimisi.”

8. Töötajate esindamise eeskirja artiklis 39 on nähtud ette:

„1. Tulemuste väljaselgitamise järel koostab ja avaldab valimiskomisjon valituks osutunute nimekirja.

2. Igas nimekirjas olevad kandidaadid, kes ei osutunud valituks, kantakse protokolli saadud häältearvu järjekorras.

3. Valimiskomisjon koostab valimistoimingute protokolli hiljemalt [25] tööpäeva jooksul pärast valituks osutunute nimekirja avaldamist, olles menetlenud võimalikke käesoleva eeskirja artiklis 42 osundatud kaebusi.

4. Ta edastab protokolli ja valituks osutunute nimekirja ühe eksemplari [parlamendi] peasekretärile ja kõige vanemale valitud liikmele ning avaldab need valimiskomisjoni siseveebis.”

9. Töötajate esindamise eeskirja artikkel 41 sätestab:

„Ilma et see piiraks hagi esitamist Euroopa Liidu Kohtule, on valimiskomisjon ainsana pädev lahendama kõiki vaidlusi, mis käsitlevad personalikomitee valimiste korraldamist, või kõiki vastavaid kaebusi. Need kaebused tuleb esitada valimiskomisjonile kirjalikult 10 tööpäeva jooksul alates huve kahjustava otsuse või akti teatavakstegemisest. Valimiskomisjon vastab nendele kaebustele 10 tööpäeva jooksul alates kättesaamise kuupäevast.”

10. Töötajate esindamise eeskirja artiklis 42 on nähtud ette:

„Valimistoimingute käiku puudutavad kaebused tuleb esitada valimiskomisjonile kirjalikult 10 tööpäeva jooksul alates valituks osutunute nimekirja avaldamisest. Valimiskomisjon vastab nendele kaebustele 10 tööpäeva jooksul alates kättesaamise kuupäevast.”

11. Töötajate esindamise eeskirja artikli 45 kohaselt esitab töötajate esindamise eeskirja uuesti läbivaatamise ettepaneku kas personalikomitee või esitatakse see taotlusega, mille on allkirjastanud vähemalt 200 valijat, ja kui üldkoosolek selle ettepaneku heaks kiidab, pannakse see 20 tööpäeva jooksul valijatele korraldatud hääletusele.

12. Töötajate esindamise eeskirja artiklis 47 on täpsustatud, et „[selle] parlamendi peasekretärile 20. juunil 2012 esitatud eeskirja [...] ärakiri edastatakse parlamendi presidendile ja juhatusele”.

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

13. Hagejad olid 2013. aastal ametiühingu Euroopa Liidu Institutsioonide Teenistujate ja Ametnike Solidaarsus (Solidarité pour les agents et fonctionnaires européens, edaspidi „SAFE”) liikmed. Konkreetselt P. Colart ja hr Vienne olid vastavalt selle esimees ja poliitsekretär.

14. Kui 21. juunil 2013 toimus SAFE liikmete erakorraline üldkoosolek, ilmnes selle ametiühingu liikmete ridades erimeelsus, mis puudutas selle täitevkomitee koosseisu: üheksa SAFE liiget eesotsas P. Colart’iga (edaspidi „ Colart ja teised”) nõudsid – nagu ka üks teine SAFE liikmete rühm eesotsas hr Ciuffreda’ga –, et nemad peavad olema selle ametiühingu seaduslikud esindajad. Need kaks SAFE liikmete rühma olid erineval arvamusel parlamendi poolt SAFE käsutusse antud elektroonilisele postkastile juurdepääsemise küsimuses ning seda vaidlust lahendati nii liidu kohtus (vt kohtumäärus Colart jt vs. parlament, F‑87/13, EU:F:2014:53) kui ka Luksemburgi kohtutes.

15. Tulevastel parlamendi personalikomitee valimistel, mis pidid toimuma 2013. aasta sügisel, otsustasid Colart ja teised lõpuks mitte kandideerida nimetuse SAFE all seni, kuni ei ole lahendatud nende erimeelsus teise SAFE liikmete rühmaga, mille eesotsas on hr Guccione (edaspidi „Guccione ja teised”). Nõnda esitasid Colart ja teised 20. septembril 2013 valimiskomisjonile nendeks valimisteks nimekirja SAFETY (edaspidi „nimekiri SAFETY”), hoiatades samal ajal valimiskomisjoni selle esimehele samal päeval saadetud e‑kirjaga tagajärgedest, mis kaasnevad sellega, et kandidaatide nimekirja puhul, mille eesotsas on hr Guccione, kasutatakse – nende sõnul õigusvastaselt ja pettuslikult – nimetust SAFE (edaspidi „nimekiri SAFE”). Hagejate sõnul oli Colart’il ja teistel „ettevaatlik ja mõistlik suhtumine, [mille] eesmärk oli peamiselt mitte „mürgitada” demokraatlikku valimisprotsessi sellega, et valimiskomisjonile esitatakse konkureerivalt kaks nimekirja, kusjuures mõlema puhul väidetakse, et nimetust „SAFE” kasutatakse [õiguspäraselt], mis toob [kaasa] ohu, et kohtumenetlus[ed] järgnevad üksteisele ja paiskavad segi valimistoimingute ajakava”.

16. Kui valimiskomisjon avaldas 25. septembril 2013 kandidaatide nimekirjad personalikomitee valimisteks, saatsid Colart ja teised e‑kirja Guccionele ja teistele, kes olid kandideerinud nimekirjas SAFE, teatades viimastele, et neile kuulub logo SAFE, mis on registreeritud Siseturu Ühtlustamise Ametis (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), ning kui Guccione ja teised kasutavad seda logo, pöörduvad Colart ja teised seega nende vastu kohtusse, et neile hüvitataks selle õigusvastase kasutamisega põhjustatud kahju.

17. Parlament andis 10. oktoobril 2013 Colart’i ja teiste käsutusse elektronposti postkasti nimetusega SAFETY.

18. Personalikomitee valimiste esimene hääletusvoor toimus 14.‐23. oktoobril 2013. Teine hääletusvoor korraldati sama aasta 18.‐27. novembril.

19. Kui valimiskomisjon avaldas 28. novembril 2013 parlamendi personalikomitee valimiste tulemused, esitas P. Colart „nimekirja SAFETY esimehena” sellele komisjonile 12. detsembril 2013 „[k]aebuse valimiste tulemuste peale töötajate esindamise eeskirja artikli 42 alusel”. Selle kaebuse ärakiri saadeti ka eelkõige parlamendi presidendile ja selle institutsiooni peasekretärile. P. Colart, kes kõneles nimekirja SAFETY nimel, heitis selles valimiskomisjonile eelkõige ette seda, et viimane ei võtnud meetmeid ega vastanud tema 20. septembri 2013. aasta sõnumile ega isegi ei arutanud nimetuse SAFE valimistel kasutamise küsimust. Ta vaidlustas ka selle, et nimekirjale SAFE, mille eesotsas oli hr Guccione, anti Luxembourgis (Luksemburg) töötavatele ametnikele ja teenistujatele eraldatud kuuest kohast neli.

20. P. Colart palus valimiskomisjonile nimekirja SAFETY nimel saadetud kaebuses esimese võimalusena „valimistoimingud lihtsalt tühistada, sest hääletamine ei olnud siiras ning kasutati ebaausaid meetodeid ja võtteid”. Teise võimalusena – ja vaidlustades samal ajal selle, et valimiskomisjoni juhib üks rühma Guccione ja teised liikmeid, nimelt hr Tilotta, kusjuures see rühm kuulutas ennast SAFE täitevkomitee õiguspäraste liikmete rühmaks – palus P. Colart nimekirja SAFETY nimel hääletussedelid käsitsi uuesti üle lugeda. Ta väitis selles küsimuses, et esimese hääletusvooru järel valimiskastide avamisel ja nende väidetavalt turvaliste ruumide lukustamisel, kus hääletamine korraldati, pandi toime rikkumisi, ning avaldas kahtlust, kas tulemused on ehtsad, sest 29 personalikomiteesse valitud isiku hulgas ei olnud esiteks ühtegi kandidaati, kes töötas tõlke peadirektoraadis, mille töötajad moodustavad siiski 20% parlamendi töötajate arvust, ja teiseks töötas nendest valituks osutunutest ainult kuus Luxembourgis.

21. Valimiskomisjon vastas 19. detsembri 2013. aasta kirjaga (edaspidi „valimiskomisjoni 19. detsembri 2013. aasta otsus” või „valimiskomisjonile esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsus”) P. Colart’i kui nimekirja SAFETY esimehe esitatud kaebusele, et kuna ei ole siduvat kohtuotsust nimetuse SAFE kasutamise kohta, pidi ta aktsepteerima kõiki nimekirjade nimetusi, mille nende nimekirjade esimehed välja pakkusid, seda enam, et kui Colart ja teised otsustasid kandideerida nimetuse SAFETY all, kõrvaldasid nad igasuguse segiajamisohu, mis oleks võinud tuua kaasa segiajamise, kui valijatel oleks olnud kaks sama nimega konkureerivat nimekirja.

22. Küsimuses, kas antud hääled on ehtsad, märkis valimiskomisjon P. Colart’ile, et puhaste hääletussedelite arvu kontrolliti korralikult nii valimisjaoskondade avamisel kui ka sulgemisel, kusjuures need jaoskonnad olid turvatud elektrooniliste lukkude abil, ega tuvastatud ühtegi viga, mis võimaldas välistada kahtlused, et valimiskastid avati ja juba sinna pandud hääletussedelid asendati uutega.

23. Hääletussedelite uuesti üle lugemise palve kohta märkis valimiskomisjon P. Colart’ile, et need otsustati ühehäälselt üle lugemata jätta, sest ei olnud ühtegi mõistlikku ja tõendavat argumenti, mis oleks seda õigustanud.

24. Valimistulemuste osas rõhutas valimiskomisjon viimaks, et tema ei vii läbi mingeid poliitilisi analüüse ega kommenteeri ammugi valitute kuuluvust parlamendi ühte või teise peadirektoraati. Mis puudutab Luxembourgis töötavate valitute arvu, siis see vastab tema sõnul täielikult töötajate esindamise eeskirjas nõutavale miinimumarvule.

Poolte nõuded ja menetlus

25. Hagejad paluvad Avaliku Teenistuse Kohtul:

– tühistada 2013. aasta sügisel toimunud personalikomitee valimiste tulemused, mis avaldati ametlikult 28. novembril 2013;

– mõista kohtukulud välja parlamendilt.

26. Parlament palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

– jätta hagi ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

– mõista kohtukulud välja hagejatelt.

27. Avaliku Teenistuse Kohus esitas kantselei 15. septembri 2014. aasta kirjaga menetlust korraldavate meetmete korras pooltele küsimusi, millele viimased vastasid nõuetekohaselt määratud tähtaja jooksul.

28. Hagejad omalt poolt selgitasid, et nad ei ole püüdnudki pöörduda valimistulemuste väljakuulutamise järel ametisse nimetava asutuse poole ning et ainult läbipaistvuse tagamiseks ja viisakusest saatsid nad oma valimiskomisjonile esitatud kaebuse ärakirja teatavatele isikutele, kellel on õigus tegutseda ametisse nimetava asutuse nimel. Nad kinnitasid ka, et otsus, mille nad tühistada paluvad, on tulemuste väljakuulutamise otsus, sest valimiskomisjoni 19. detsembri 2013. aasta otsusega ainult kinnitati sama aasta 28. novembril välja kuulutatud tulemusi.

29. Hagejad märkisid ka, et valimiskomisjoni 19. detsembri 2013. aasta otsuse järel ei pöördunud nad ametisse nimetava asutuse poole, et selgitada välja, kas nad peaksid esitama personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse, sest esiteks oleks niisugune kaebus kasutu toiming, kuna ametisse nimetav asutus ei ole valimiskomisjoni suhtes ülemuse positsioonis ega saa seega põhimõtteliselt selle komisjoni otsuseid ära muuta. Teiseks arvasid hagejad oma töötajate esindamise eeskirja artikli 41 tõlgenduse kohaselt ja lähtudes seisukohast, et ametisse nimetav asutus ei saa põhimõtteliselt sekkuda personalikomitee valimiste protsessi, et Avaliku Teenistuse Kohus on töötajate esindamise eeskirja artikli 41 alusel pädev valimiskomisjonide otsuste õiguspärasust otse hindama.

30. Tunnistades küll, et kohtupraktika kohaselt ei ole ametisse nimetaval asutusel mingit ülemuse positsiooni valimiskomisjoni suhtes, kuid samas ta võib ja isegi peab sekkuma selleks, et selle komisjoni otsused ära muuta, kui need osutavad õigusvastaseks, pooldasid hagejad „kohtupraktika arengut selles suunas, et ametisse nimetav asutus ei sekku üldse valimisprotsessi”.

31. Parlament kinnitas omalt poolt Avaliku Teenistuse Kohtule, et tema ei ole delegeerinud valimiskomisjonile mingit otsuste tegemise pädevust, mis võimaldaks teha otsuseid ametisse nimetava asutuse nimel ja huvides. Eelkõige märkis ta, et pädevus teha otsuseid personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebuste kohta on antud eranditult selle institutsiooni juhatusele, presidendile ja peasekretärile.

32. Märkides küll, et ta ei ole konkreetselt informeerinud oma töötajaid, et töötajaid esindavad organid ei saa niisuguste õigusaktide vastuvõtmisega nagu töötajate esindamise eeskiri kõrvale kalduda sellisest personalieeskirjade sättest nagu selle artikli 90 lõige 2, teatas parlament Avaliku Teenistuse Kohtule, et pärast kaebuse esitamist valimiskomisjonile töötajate esindamise eeskirja artikli 41 alusel, esitasid teised 2013. aastal korraldatud personalikomitee valimistel osalenud kandidaadid 28. veebruaril 2014 ametisse nimetavale asutusele kaebuse personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel, mis jäeti ametisse nimetava asutuse sama aasta 18. juuni otsusega rahuldamata.

33. Parlament rõhutas, et kohtupraktika kohaselt on ametisse nimetav asutus kohustatud sekkuma ja seda ka omal algatusel, kui ta kahtleb personalikomitee valimiste nõuetekohasuses. Selles küsimuses väitis ta ka, et vastupidi konkursikomisjoni otsustele, mida ametisse nimetav asutus ei saa ära muuta, võib ta sekkuda valimiskomisjoni töösse, mille liikmed nimetab töötajate üldkoosolek, et lasta tuvastatud rikkumised ära parandada.

Õiguslik käsitlus

Poolte argumendid

34. Hagejad, kes käsitlesid oma hagiavalduses omal algatusel oma hagi vastuvõetavuse küsimust, rõhutavad, et nad esitasid selle jätkuks 12. detsembril 2013 töötajate esindamise eeskirja artikli 41 alusel valimiskomisjonile esitatud kaebusele, mille valimiskomisjon jättis sama aasta 19. detsembri otsusega rahuldamata. Hagejad arvavad seega, et neil on „õigus esitada käesolev hagi, järgides personalieeskirjade artiklit 91 ja kodukorra artikli 100 lõiget 3”, ning nad väidavad selles küsimuses kohtuotsusele Vanhellemont vs. komisjon (T‑396/03, EU:T:2005:406) viidates, et parlament „ei saa pugeda selle taha, et tema institutsioonisiseste õigusnormidega on õigus teha otsus personalikomitee liikmete valimiste peale esitatud kaebuste kohta antud valimiskomisjonile, et vabastada ennast oma valimiste õiguspärasuse kontrollimise kohustustest”.

35. Kohtuistungil väitsid hagejad vastuseks Avaliku Teenistuse Kohtu küsimustele, et ametisse nimetav asutus sai kindlasti tutvuda valimiskomisjoni kaebusele antava vastuse projektiga ning tegi seega „millalgi” ajavahemikul 12. detsembrist kuni 19. detsembrini 2013 otsuse olla selle poolt, millest sai valimiskomisjoni 19. detsembri 2013. aasta otsus.

36. Parlament esitab hagi vastuvõetamatuse vastuväite, rõhutades, et see esitati ELTL artikli 270 ja personalieeskirjade artikli 91 alusel. See institutsioon meenutab aga, et personalieeskirjade artikli 91 lõikes 2 on sõnaselgelt ette nähtud, et „Euroopa Liidu Kohtule esitatud kaebust käsitletakse ainult juhul, kui [...] ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule on eelnevalt esitatud kaebus vastavalt [personalieeskirjade] artikli 90 lõikele 2 ja selles ette nähtud tähtaja jooksul [ja] kaebus on [ametisse nimetava asutuse] otsese või kaudse otsusega tagasi lükatud”.

37. Selles küsimuses väidab parlament, et parlamendi juhatuse 13. jaanuari 2014. aasta otsuse, millega delegeeritakse ametisse nimetava asutuse ja teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisiku volitused, lisa punkti X „T[aotlused ja õiguskaitsevahendid]” kohaselt ‐ mis on selles küsimuses identne varem kohaldatud parlamendi juhatuse 3. mai 2004. aasta otsusega ‐ on ametisse nimetava asutuse volitused otsuste tegemisel kaebuste kohta, mis on esitatud muude organite otsuste peale kui parlamendi juhatus, president või peasekretär, delegeeritud peasekretärile. Seega tuleb käesoleval juhul tõdeda, et eirates kohtupraktikat, mis tuleneb eelkõige kohtuotsuse Diezler jt vs. EMSK (146/85 ja 431/85, EU:C:1987:457) punktist 7, ei esitanud hagejad ametisse nimetavale asutusele kaebust. Et hagi vastuvõetamatuse tingimused põhinevad avalikul huvil, tuleb käesolev hagi tunnistada vastuvõetamatuks.

38. Mis puudutab asjaolu, et hagejad esitasid kaebuse valimiskomisjonile ‐ millele nad tuginevad ‐, siis parlament väidab vastu, et töötajate esindamise eeskirjas ette nähtud kaebemenetlus erineb personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 ette nähtud kaebemenetlusest. Ehkki töötajate esindamise eeskirja V jaotises „Kaebused” on nähtud ette õiguskaitsevahend nimetusega „kaebus”, mida võib kasutada valimiskomisjoni suhtes, ei näe see nimetatud eeskirjaga kehtestatud menetlus – mille puhul ei ole administratsioonil muide mingit otsustamis‑ või kaasotsustamispädevust – ette mingit ametisse nimetava asutuse informeerimist ega viimase sekkumist selleks, et koostada vastus niisugustele esitatud kaebustele nagu kaebuse rahuldamata jätmise otsus, mille valimiskomisjon käesoleval juhul tegi. Igal juhul ei ole valimiskomisjon organ, kellele on delegeeritud volitusi, et ta saaks ametisse nimetava asutuse nimel teha otsuseid personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebuste kohta.

39. Parlament märgib seega, et käesoleval juhul – ja vastupidi kohtupraktikast tulenevatele nõuetele – ei saanud tema kui ametisse nimetav asutus teada hagejate etteheiteid või soove enne käesoleva hagi esitamist. Seejuures tunnistas parlament kohtuistungil, et töötajate esindamise eeskirja artiklite 41 ja 42 sõnastus võib tõesti viia ametnikud ja teenistujad eksiteele küsimuses, kas valimiste valdkonnas on enne ELTL artikli 270 ja personalieeskirjade artikli 91 alusel kohtule hagi esitamist vaja esitada kaebus personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel. Säilitades oma esimese võimalusena esitatud nõude tunnistada hagi vastuvõetamatuks, selgitas see institutsioon siiski kohtuistungil, et ametnike üldkoosoleku suveräänsuse ja personalikomitee sõltumatuse järgimiseks – sest nemad on koos töötajate esindamise eeskirja autorid – ei sekkunud ta selles etapis nimetatud õigusakti, mille võtsid vastu need kaks organit, kes kehastavad töötajate esindatust.

Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

40. Parlamendi poolt vaidlustatud käesoleva hagi vastuvõetavuse hindamisel tuleb esiteks täpsustada seda, missugust liiki õigusakte saab Avaliku Teenistuse Kohus valimiste valdkonnas kontrollida, ning teiseks seda, missugused nõuded kehtivad selles valdkonnas kohtueelses etapis.

Õigusaktide liigid, mille üle saab valimiste valdkonnas teostada kohtulikku kontrolli

41. Kõigepealt tuleb meenutada, et eelkõige personalikomiteesid puudutavates valimisalastes kohtuvaidlustes on liidu kohus pädev tegema otsust personalieeskirjade ametnike hagisid käsitlevate üldsätete alusel, mis on kehtestatud ELTL artikli 270 alusel. Seda kohtulikku kontrolli teostatakse asjaomase institutsiooni vastu suunatud hagide raames, mille esemeks on ametisse nimetava asutuse tegevus või tegevusetus halduskontrolli teostamisel, mille tema selles valdkonnas tagab (vt kohtuotsused de Dapper jt vs. parlament, 54/75, EU:C:1976:127, punktid 8 ja 24; Diezler jt vs. EMSK, EU:C:1987:457, punkt 5, ja Grynberg ja Hall vs. komisjon, T‑534/93, EU:T:1994:86, punkt 20).

42. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on institutsioonidel kohustus tagada oma ametnikele võimalus nimetada oma esindajad täiesti vabalt ja kehtestatud nõudeid järgides (vt selle kohta kohtuotsused de Dapper jt vs. parlament, EU:C:1976:127, punkt 22, ning Maindiaux jt vs. EMSK, T‑28/89, EU:T:1990:18, punkt 32). Seega on neil kohustus ennetada valimisi läbi viivate organite, näiteks personalikomitee või – nagu käesoleval juhul ‐ valimiskomisjoni ilmseid rikkumisi ja karistada nende eest.

43. Seejuures võib administratsioon esiteks olla kohustatud tegema kohustuslikke otsuseid (vt selle kohta kohtuotsused Maindiaux jt vs. EMSK, EU:T:1990:18, punkt 32, ning Milella ja Campanella vs. komisjon, F‑71/05, EU:F:2007:184, punkt 71) ning igal juhul on ta kohustatud tegema otsuse kaebuste kohta, mis esitatakse talle selles küsimuses personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 kehtestatud menetluse raames (kohtuotsus de Dapper jt vs. parlament, EU:C:1976:127, punkt 23).

44. Kontroll, mida administratsioon valimiste valdkonnas teostab ning mis viib – nagu meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 41 – ametisse nimetava asutuse tegevuse ja tegevusetuseni, mille õiguspärasust võib kontrollida liidu kohus, ei piirdu õigusega sekkuda olukordadesse, kus valimisi korraldavad personalieeskirjades ette nähtud organid või haldusorganid on juba rikkunud valimiste alal kehtivaid nõudeid või valitseb konkreetne oht, et nad neid ei järgi. Vastupidi, institutsioonidel on õigus sekkuda omal algatusel, sh ennetavalt juhul, kui neil on kahtlus, kas valimised toimusid nõuetekohaselt (kohtuotsus Maindiaux jt vs. EMSK, EU:T:1990:18, punkt 32).

45. Otsuste hulgas, mille puhul on ametisse nimetaval asutusel valimiste valdkonnas eesõigus ning mille peale saab esitada hagi ELTL artikli 270 ja personalieeskirjade artikli 91 alusel, on eelkõige otsused, mille puhul ei kontrollinud ametisse nimetav asutus personalieeskirjades ette nähtud organite otsuste õiguspärasust (vt kohtuotsus White vs. komisjon, T‑65/91, EU:T:1994:3, punkt 91), otsused, millega kohustatakse personalikomitee kohalikku sektsiooni käituma teataval viisil (vt kohtuotsus Milella ja Campanella vs. komisjon, EU:F:2007:184, punktid 62 ja 70, ning kohtumäärus Klar ja Fernandez Fernandez vs. komisjon, F‑114/13, EU:F:2014:192, punkt 66, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse, kohtuasi T‑665/14 P), otsused, millega tühistatakse valimisorganite otsused, sh valimistulemuste väljakuulutamised, või ka otsused, millega kohustatakse valimiskomisjoni oma vigu parandama (vt kohtuotsus Loukakis jt vs. parlament, F‑82/11, EU:F:2013:139, punkt 94), isegi otsused, millega need organid laiali saadetakse (vt kohtuotsus White vs. komisjon,, EU:T:1994:3, punkt 100). Liidu kohtu kohtulik kontroll on siiski välistatud ametisse nimetava asutuse keeldumiste puhul võtta meetmeid, kui ta ei ole pädev temalt taotletud meetmeid võtma, nagu see on siis, kui küsimuse all on kohaliku personalikomitee otsuste õiguspärasus, mis puudutab selle juhatuse koosseisu (kohtuotsus Hecq ja SFIE vs. komisjon, T‑35/98, EU:T:1999:23, punktid 28‐41), või ka otsuste puhul, mida ei ole teinud ametisse nimetav asutus, vaid personalikomisjon või muu organ (kohtuotsus Milella ja Campanella vs. komisjon, EU:F:2007:184, punkt 43).

46. Liidu kohus on seega pädev ainult ametisse nimetava asutuse tehtud huve kahjustavate otsuste puhul (vt näiteks kohtuotsus Venus ja Obert vs. komisjon ja nõukogu, 783/79 ja 786/79, EU:C:1981:245, punkt 22). Konkreetselt valimisi puudutava kohtuvaidluse kohta, mis käsitleb personalikomiteede nimetamist, tuleb meenutada, et otsused, mille on teinud organ, millele – olgu ta siis personalieeskirjade ette nähtud või mitte – ei ole delegeeritud ametisse nimetava asutuse volitusi, näiteks personalikomitee või valimisbüroo või ‑komisjon, ei ole põhimõtteliselt päriselt otsused, mille on teinud ametisse nimetav asutus, ja nende peale ei saa seega esitada iseseisvat hagi liidu kohtule (vt kohtuotsus Milella ja Campanella vs. komisjon, EU:F:2007:184, punktid 42 ja 43).

47. Liidu kohus võib valimiskomisjoni otsuste, mis on tihedalt seotud ametisse nimetava asutuse vaidlustatud otsusega, õigusvastasuse küsimust analüüsida ainult täiendavalt, kui ta kontrollib kohtulikult ametisse nimetava asutuse tegevust või tegevusetust valimiste õiguspärasuse tagamise kohustuse seisukohast, võttes arvesse nende üksteisele järgnevate otsuste ühtlust, millest valimistoimingud koosnevad, ja seda keerukat menetlust, milles need tehakse (kohtuotsused Marx Esser ja del Amo Martinez vs. parlament, T‑182/94, EU:T:1996:130, punkt 37, ja Chew vs, komisjon, T‑28/96, EU:T:1997:97, punkt 20). Niisugune kohtulik kontroll eeldab siiski ametisse nimetava asutuse otsuse olemasolu.

Nõuded, mis kehtivad valimiste valdkonnas kohtueelses etapis

48. Teiseks tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt sõltub Avaliku Teenistuse Kohtule ELTL artikli 270 ja personalieeskirjade artikli 91 alusel esitatud hagi – millega on tegemist käesoleval juhul ‐ vastuvõetavus sellest, kas kohtueelne menetlus toimus nõuetekohaselt (kohtuotsus Van Neyghem vs. Regioonide Komitee, T‑288/04, EU:T:2007:1, punkt 53, ja kohtumäärus Lebedef vs. komisjon, F‑60/13, EU:F:2014:6, punkt 37).

49. Mis puudutab otsuseid, mis on tehtud iga liidu institutsiooni kohustuse raames tagada töötajaid esindavate organite valimiste ja nende organite valimistest tuleneva koosseisu nõuetekohasus, siis need otsused on otseselt selle institutsiooni otsused, mille peale saavad ametnikud ja teenistujad esitada otse kaebuse ametisse nimetavale asutusele, ilma et nad peaksid järgima personalieeskirjade artikli 90 lõikes 1 ette nähtud menetlust ja paluma eelnevalt ametisse nimetaval asutusel nende kohta otsust teha (vt selle kohta kohtuotsused de Dapper jt vs. parlament, EU:C:1976:127, punkt 23; Milella ja Campanella vs. komisjon, EU:F:2007:184, punkt 54, ning kohtumäärus Klar ja Fernandez Fernandez vs. komisjon, EU:F:2014:192, punktid 58 ja 59).

50. Liidu kohus tunnistab võimalust esitada otse personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebus isegi siis, kui ametisse nimetav asutus ei ole veel teinud ‐ sõnaselget või kaudset ‐ otsust mitte kontrollida valimisi korraldava organi otsuse õiguspärasust, tingimusel et asjaomane isik täpsustab selles otsuses meetmeid, mis tuleks personalieeskirjade kohaselt võtta ja mida ametisse nimetav asutus väidetavalt ei võtnud (kohtuotsus White vs. komisjon, EU:T:1994:3, punktid 91 ja 92).

51. See tähendab, et valimisalase kohtuvaidluse puhul, mis puudutab liidu institutsioonide personalikomiteede liikmete nimetamist, on eelneva kaebuse esitamine personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kõikide ELTL artikli 270 ja personalieeskirjade artikli 91 alusel esitatud hagide puhul ikkagi vajalik (vt kohtuotsus Diezler jt vs. EMSK, EU:C:1987:457, punkt 7).

Käesoleva hagi vastuvõetavus

52. Käesoleval juhul tõdeb Avaliku Teenistuse Kohus, et ametisse nimetav asutus ei ole teinud otsust iga liidu institutsiooni kohustuse raames tagada töötajaid esindavate organite valimiste ja nende organite valimistest tuleneva koosseisu nõuetekohasus ega ole hagejad ka otse tema poole pöördunud, paludes tal kontrollida 2013. aasta sügisel toimunud parlamendi personalikomitee valimiste nõuetekohasust või esitades personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse tema kaudse või sõnaselge otsuse peale, milles ta keeldub kontrollimast kas nende valimiste toimumise nõuetekohasust või siis niisuguste valimiskomisjoni otsuste õiguspärasust nagu valimiskomisjonile esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsus, või ka selle komisjoni poolt välja kuulutatud tulemuste õiguspärasust.

53. Selles küsimuses tuleb märkida, et vastupidi hagejate kohtuistungil esitatud väitele, ei ole ametisse nimetav asutus teinud ajavahemikul 12. septembrist kuni 19. septembrini 2013 pooldava arvamuse vormis otsust ainuüksi seepärast, et talle saadeti töötajate esindamise eeskirja artikli 41 alusel valimiskomisjonile esitatud kaebuse ärakiri. Muide, hagejad ei ole niisugusele ametisse nimetava asutuse kaudsele või sõnaselgele otsusele viidanud ei oma nõuetes ega üldisemalt oma hagiavalduses.

54. Käesoleva kohtuasja asjaoludel märgib Avaliku Teenistuse Kohus aga, et hagejad võisid pärast oma töötajate esindamise eeskirja artikli 41 alusel valimiskomisjonile esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuse tegemist pöörduda ametisse nimetava asutuse poole, et viimane teeks otsuse, milles ta võtab seisukoha vaidlusaluste personalikomitee valimiste nõuetekohasuse küsimuses või isegi tühistab nende valimiste tulemused, ning kaudse või sõnaselge keeldumise korral esitada personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse (vt selle kohta kohtuotsused de Dapper jt vs. parlament, EU:C:1976:127, punktid 28 ja 29; Grynberg ja Hall vs. komisjon, EU:T:1994:86, punkt 23; Marx Esser ja del Amo Martinez vs. parlament, EU:T:1996:130, punktid 17‐22 ja 33, ning Loukakis jt vs. parlament, EU:F:2013:139, punktid 25, 29 ja 46). Võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse punktis 50 viidatud kohtupraktikat, oleksid hagejad siis, kui valimiskomisjon keeldus rahuldamast nende töötajate esindamise eeskirja artiklite 41 ja 42 alusel esitatud kaebust, võinud ka esitada personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse otse ametisse nimetavale asutusele.

55. Hagejad esitasid siiski ainult ühe kaebuse, mitte kaebuse personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel, vaid töötajate esindamise eeskirja artiklites 41 ja 42 ette nähtud kaebuse, st kaebuse valimiskomisjonile. Selle kaebuse rahuldamata jätmise otsuse tegi aga valimiskomisjon, mitte ametisse nimetav asutus, kellele saadeti üksnes esitatud kaebuse ärakiri, ning kes nagu parlament väidab, ei ole ei valimiskomisjoni 19. detsembri 2013. aasta otsuse autor ega kaasautor.

56. Selles olukorras ei ole – vastupidi personalieeskirjade artikli 91 lõikes 2 nõutule, mille eesmärk on just teha võimalikuks ametnike või teenistujate või administratsiooni vahel tekkinud erimeelsuse lahendamine kompromissiga ja soodustada seda – ametisse nimetavale asutusele esitatud otse ei taotlust ega kaebust, milles tal palutakse kontrollida valimiskomisjoni 19. detsembri 2013. aasta otsust või personalikomitee valimisi üldiselt. Lisaks märgib Avaliku Teenistuse Kohus, et nagu hagejad tunnistasid, ei püüdnud nad kuidagi ametisse nimetavalt asutuselt uurida, kas pärast seda, kui valimiskomisjon jättis nende töötajate esindamise eeskirja artikli 41 alusel esitatud kaebuse rahuldamata, on veel vaja esitada kaebus personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel, et hiljem saaks esitada hagi ELTL artikli 270 ja personalieeskirjade artikli 91 alusel.

57. Selles tuleneb, et käesolev hagi, mis on esitatud parlamendi peale, kuid käsitleb valimiskomisjoni välja kuulutatud valimistulemuse õiguspärasust, mida viimati kinnitati 19. detsembri 2013. aasta otsusega, mitte ametisse nimetava asutuse otsust, on konkreetsest valimiste valdkonda käsitlevast kohtupraktikast tulenevate eespool meenutatud nõuete seisukohast vastuvõetamatu.

58. Seda järeldust ei sea kahtluse alla kohtuotsus Vanhellemont vs. komisjon (EU:T:2005:406), millele hagejad viitavad. Selle kohtuasja faktilised ja õiguslikud asjaolud, milles tehti see kohtuotsus, erinevad selgelt käesoleva kohtuasja omadest. Sel juhtumil oli Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohus märkinud kohtuotsuse punktis 27 sõnaselgelt, et Euroopa Komisjoni personalikomitee valimiste puhul ei ole valimisbüroo pädev valimiste kehtivuse vaidlustamise kohta otsust tegema, vaid peab edastama selle vaidlustuse komisjoni töötajate üldkoosolekul vastu võetud valimiseeskirja artikli 20 alusel viivitamatult komisjonile. Esimese Astme Kohus tõdes seejärel sama kohtuotsuse järgmises punktis, et järelikult on huve kahjustavaks otsuseks, mille peale hagi on esitatud, komisjoni kaudne otsus mitte sekkuda, mis tehti 2003. aasta jaanuarikuu jooksul pärast seda, kui valimisbüroo edastas hageja 23. detsembri 2002. aasta vaidlustused kohaldatava valimiseeskirja artikli 20 alusel komisjoni ametisse nimetavale asutusele. Esimese Astme Kohus järeldas, et hagi on vastuvõetav ainult osas, milles see on esitatud ametisse nimetava asutuse eespool viidatud huve kahjustava otsuse peale.

59. Seega tunnistati hagi kohtuasjas Vanhellemont vs. komisjon (EU:T:2005:406) vastuvõetavaks ainult osas, milles see oli esitatud ametisse nimetava asutuse otsuse peale. Käesoleval juhul tuleb siiski tõdeda, et hagejad tõesti ei pöördunud kunagi otse ametisse nimetava asutuse poole, kuid lisaks ei ole töötajate esindamise eeskirjas – vastupidi eelmises punktis nimetatud valimiseeskirjale – ka ette nähtud, et valimiskomisjon esitab talle esitatud kaebused ametisse nimetavale asutusele, et viimane teeks otsuse personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel. Lisaks tuleb märkida, et kuigi töötajate esindamise eeskirja artiklis 41 on tõesti sätestatud, et „valimiskomisjon [on] ainsana pädev lahendama kõiki vaidlusi, mis käsitlevad personalikomitee valimiste korraldamist, või kõiki vastavaid kaebusi”, on eespool meenutatud kohtupraktikas siiski sedastatud, et kui niisugune organ otsustab nagu käesoleval juhul jätta kandidaadi või valija kaebuse rahuldamata, saab niisuguse otsuse õiguspärasuse, sh selle põhjenduste üle, samuti valimistoimingute õiguspärasuse üle üldiselt teostada halduslikku kontrolli, mida peab valimiste valdkonnas tegema ametisse nimetav asutus, kusjuures tuleb täpsustada, et hagi ELTL artikli 270 alusel saab esitada ametisse nimetava asutuse tegevuse või tegevusetuse peale selle valimiste nõuetekohasuse kontrollimise volituse kasutamisel (vt selle kohta kohtuotsus Loukakis jt vs. parlament, EU:F:2013:139, punkt 101).

60. Konkreetselt kõneldes ei saa kohustust esitada ka valimiste valdkonnas personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebust enne, kui esitatakse ELTL artikli 270 alusel hagi ametisse nimetava asutuse tegevuse või tegevusetuse peale tema kohustuse raames kontrollida personalikomitee valimiste nõuetekohasust, kaduda ainuüksi sel põhjusel, et organ – käesoleval juhul valimiskomisjon –, kellele ametisse nimetav asutus ei ole muide delegeerinud oma pädevust teha selles valdkonnas otsuseid, on personalikomitee ja institutsiooni töötajate enda vastu võetud õigusakti alusel pädev tegema otsuseid vaidlustuste kohta, mis on seotud valimiste toimumise ja tulemustega.

61. Esiteks tuleb märkida, et kuigi personalieeskirjadega, eriti selle II lisa artikli 1 teise lõiguga on ametnike üldkoosolekule antud õigus reguleerida seda valdkonda, et täiendada iga institutsiooni siseselt personalieeskirjadega töötajate esindamise valdkonnas kehtestatud õiguslikku raamistikku (vt kohtuotsus Maindiaux jt vs. EMSK, EU:T:1990:18, punkt 45), peab Avaliku Teenistuse Kohus vajalikuks meenutada, et nagu institutsioonidel endal nii ei ole ka ametnike üldkoosolekul ja personalieeskirjades ette nähtud organitel, näiteks personalikomiteel, siiski niisuguste „personalikomitee valimiste tingimuste” nagu töötajate esindamise eeskirja raames, mille nad on pidanud personalieeskirjade II lisa artikli 1 teise lõigu alusel vastu võtma, pädevust kalduda kõrvale personalieeskirjade sõnaselgest sättest, käesoleval juhul selle artikli 90 lõikest 2 (vt selle kohta kohtuotsus Schneider vs. komisjon, T‑54/92, EU:T:1994:283, punkt 19).

62. Teiseks tuleb rõhutada, et niisuguse kaebusega, mida on osundatud töötajate esindamise eeskirja artiklis 41, püütakse saavutada, et valimiskomisjon – organ, mis ei saa võtta kohustusi asutusse nimetavale asutusele – vaataks uuesti läbi valimistulemused, mille see organ on välja kuulutanud. Otsus, mille valimiskomisjon nii teeb ‐ käesoleval juhul nii kiiresti kui võimalik, nagu töötajate esindamise eeskirjas ette nähtud ‐, on lõpuks ainult otsus, millega kinnitatakse valimistulemusi või tunnistatakse need kehtetuks, nagu hagejad tunnistasid. Niisugusel juhul ei ole Avaliku Teenistuse Kohus – nagu meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 46 ja 47 – pädev tegema otsust otse, kui kostjaks oleva institutsiooni ametisse nimetav asutus ei ole valimiskomisjoni otsuse õiguspärasuse küsimuses eelnevalt otsust teinud.

63. Mis puudutab seevastu ametisse nimetava asutuse otsust valimiste valdkonnas personalieeskirjade artikli 90 artikli 2 esitatud kaebuse kohta, siis selles otsuses peab ametisse nimetav asutus ‐ valimistulemusi arvestades ning selleks, et täita oma kohustust tagada ametnikele ja teenistujatele võimalus nimetada oma esindajad täiesti vabalt ja kehtestatud nõudeid järgides, – valima, kas võtta valimisprotsessis meetmeid või mitte. Niisuguses olukorras on Avaliku Teenistuse Kohus valimiste valdkonnas pädev kontrollima ametisse nimetava asutuse otsuse õiguspärasust, et teha eelkõige kindlaks, kas „[ametisse nimetav asutus] pole võtnud personalieeskirjades ette nähtud meedet” personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 esimese lõigu tähenduses.

64. Selles küsimuses ei saa Avaliku Teenituse Kohus minna mööda erinevates liidu institutsioonides korraldatavaid töötajate valimisi käsitleva väljakujunenud kohtupraktika sisust ja loogikast seetõttu, et mis puudutab parlamenti, siis esiteks võib personalikomitee ja ametnike üldkoosoleku vastu võetud töötajate esindamise eeskirja artikkel 41 tekitada valijates ja kandidaatides mõtte, et liidu kohus on pädev tegema otse otsust valimiskomisjonide otsuste õiguspärasuse küsimuses, ja teiseks loobus parlament kasutamast selles etapis oma sekkumisõigust, et saavutada selle sõnastuse muutmine nii, et see peegeldaks paremini valimiste valdkonnas kohtueelses etapis kehtivaid nõudeid. See on nii veel enam niisuguses olukorras nagu käesolev, kus hagejad – nagu nad kohtuistungil selgitasid – otsustasid esiteks teadlikult esitada otse käesoleva hagi, pöördumata eelnevalt ametisse nimetava asutuse poole, ja seda põhjendusel, et nad ei pidanud viimase sekkumist valimisprotsessi soovitavaks, ning teiseks tuginevad nad oma hagi õigusliku alusena sõnaselgelt töötajate esindamise eeskirja artiklile 41 ja personalieeskirja artiklile 91, mitte personalieeskirjade artiklitele 90 ja 91.

65. Lõpuks tuleb märkida, et asjakohasem ei ole ka asjaolu, et kohtuotsuses Sabbatucci vs. parlament (T‑42/98, EU:T:1999:247) jättis Esimese Astme Kohus rahuldamata hagi, millele oli eelnenud ainult parlamendi valimiskomisjonile esitatud kaebus, mitte personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebus, eelkõige seepärast, et selles kohtuasjas saavutasid hageja ja ametisse nimetav asutus kompromissi just pärast seda, kui viimane oli otsustanud, et laseb personalieeskirjade artikli 91 lõikes 4 ette nähtud erimenetluse kohaselt algatatud ajutiste meetmete raames hääled uuesti üle lugeda, st oli otsustanud võtta personalieeskirjades ette nähtud meetme.

66. Kõigist eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et käesolev hagi tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

Kohtukulud

67. Kodukorra artikli 101 järgi ja ilma et see piiraks kodukorra teise osa kaheksanda peatüki teiste sätete kohaldamist, kannab kaotaja pool kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 102 lõikes 2 on nähtud siiski ette, et isegi kui asi lahendatakse teatava poole kasuks, võidakse temalt kohtukulud tervikuna või osaliselt välja mõista, kui see on õigustatud tema käitumise tõttu, sealhulgas käitumise tõttu enne kohtumenetlust, eriti juhul, kui ta on kohtu arvates tekitanud teisele poolele kulusid põhjendamatult või pahatahtlikult.

68. Käesolevas kohtuotsuses esitatud põhjendustest ilmneb, et hagejad on kohtuvaidluse kaotanud. Lisaks on parlament oma nõuetes sõnaselgelt nõudnud kohtukulude väljamõistmist hagejatelt. Avaliku Teenistuse Kohus märgib siiski, et nagu tõdetud käesoleva kohtuotsuse punktis 64, võis töötajate esindamise eeskirja artiklite 41 ja 42 sõnastus tekitada niisugustes valijates ja kandidaatides nagu hagejad mõtte, et liidu kohus on pädev tegema otse otsust valimiskomisjonide otsuste õiguspärasuse küsimuses. Parlament on aga selle mitmetähenduslikkuse olemasolu tunnistanud, kuid märkis Avaliku Teenistuse Kohtule, et loobus sekkumisest selle parandamise eesmärgil, ega teatanud sellest ka nõuetekohaselt oma töötajatele.

69. Arvestades kostja niisugust suhtumist ja võttes samal ajal arvesse asjaolu, et hagejad omalt poolt ei püüdnud pöörduda ametisse nimetava asutuse poole, et selgitada välja, kas pärast seda, kui valimiskomisjon on jätnud kaebuse töötajate esindamise eeskirja artikli 41 alusel rahuldamata, nagu juhtus nendega, on vaja esitada eelnev kaebus personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel, leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et tuleks kohaldada kodukorra artikli 102 lõiget 2, ning otsustab seega, et parlament peab kandma oma kohtukulud ja temalt mõistetakse välja pool hageja kohtukuludest.

Resolutiivosa

Esitatud põhjendustest lähtudes

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS

(teine koda)

otsustab:

1. Jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

2. Jätta P. Colart’i ja teiste lisas nimetatud hagejate kohtukuludest pool nende endi kanda.

3. Jätta Euroopa Parlamendi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja pool hagejate kohtukuludest.