—

Société des Produits Nestlé SA, esindajad: solicitor T. Scourfield ja solicitor T. Reid ning barrister S. Malynicz,

—

Cadbury UK Ltd, esindajad: solicitor P. Walsh ja solicitor S. Dunstan ning T. Mitcheson, QC,

—

Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: L. Christie, keda abistas barrister N. Saunders,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Kemper,

—

Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna, B. Czech, ja J. Fałdyga,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: F.W. Bulst ja J. Samnadda,

1

Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiivi 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT L 299, lk 25; edaspidi „direktiiv”) artikli 3 lõike 1 punkti b ning punkti e alapunkte i ja ii ning lõike 3 tõlgendamist.

2

Küsimus tõusetus Société des Produits Nestlé SA (edaspidi „Nestlé”) ja äriühingu Cadbury UK Ltd (edaspidi „Cadbury”) vahelises kohtuvaidluses seoses vastulausega, mille viimane esitas Nestlé taotlusele registreerida Ühendkuningriigis kaubamärgina neljast kangist koosneva šokolaadikattega vahvli kujus seisnev ruumiline tähis.

3

Direktiiviga 2008/95 tunnistati kehtetuks ja asendati nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimene direktiiv 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92).

4

Direktiivi 2008/95 põhjenduses 1 on märgitud:

„[…] [D]irektiivi 89/104/EMÜ […] on sisuliselt muudetud. Selguse ja otstarbekuse huvides tuleks kõnealune direktiiv kodifitseerida.”

5

Direktiivi 2008/95 artikli 2 kohaselt „[võivad] [k]aubamärgi […] moodustada mis tahes tähised, mida on võimalik graafiliselt esitada […], kui selliste tähiste põhjal on võimalik eristada ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest”.

6

Direktiivi 2008/95 artikkel 3 „Kaubamärgi andmisest keeldumise või kaubamärgi tühiseks tunnistamise põhjused”, mis oluliste muudatusteta kordab direktiivi 89/104 artiklit 3, näeb ette:

„1.   Järgmisi ei registreerita kaubamärgina ja kui nad on registreeritud, võib need tühiseks tunnistada:

[...]

[...]

[...]

3.   Kaubamärgi registreerimisest ei keelduta ja seda ei tunnistata tühiseks vastavalt lõike 1 punktile b, c või d, kui kaubamärk on enne registreerimistaotluse esitamise kuupäeva ja pärast selle kasutamist omandanud eristatavuse. Lisaks sellele võivad liikmesriigid näha ette, et seda sätet kohaldatakse siis, kui eristatavus tekkis pärast registreerimistaotluse esitamise kuupäeva või pärast registreerimiskuupäeva.

[…]”

7

Vastavalt 1994. aasta kaubamärgiseaduse (Trade Marks Act 1994) artikli 3 punktile 1 ei registreerita kaubamärki, millel puudub eristusvõime, välja arvatud juhul, kui see on enne registreerimistaotluse esitamise kuupäeva kasutamise käigus tegelikult omandanud eristusvõime.

8

Sama artikli punkti 2 alusel ei registreerita tähist kaubamärgina, kui see koosneb ainult kujust, mis tuleneb kauba enda olemusest, või kujust, mis on vajalik tehnilise tulemuse saavutamiseks.

9

Rowntree & Co Ltd turustas põhikohtuasjas kõne all olevat toodet 1935. aastast alates nime „Rowntree’s Chocolate Crisp” all. Toote nimeks vahetati 1937. aastal „Kit Kat Chocolate Crisp”, mis hiljem lühendati nimeks „Kit Kat”. Nimetatud äriühingu, mille uueks ärinimeks oli saanud „Rowntree plc” omandas 1988. aastal Nestlé.

10

Toodet müüdi pikka aega kahekihilises pakendis, millest sisemise kihi moodustas hõbepaber ja välimise paber, millele oli trükitud punavalge logoga sõnadega „Kit Kat”, aga praegune pakend on ühekihiline ja kannab sama logo. Logo kujutis on aja jooksul teisenenud, kuid suuri muutusi ei ole tehtud.

11

Toote põhikuju on püsinud praktiliselt muutumatuna 1935. aastast saadik ning vaid selle mõõtmed on pisut muutunud. Pakendist välja võetud toote kuju on käesoleval ajal järgmine:

12

Olgu märgitud, et igale kangile on reljeefselt kantud sõnad „Kit Kat” ja samuti osa logo moodustavast ovaalist.

13

Nestlé taotles 8. juulil 2010 järgmise graafiliselt kujutatud ruumilise tähise (edaspidi „asjaomane kaubamärk”) registreerimist Ühendkuningriigi kaubamärgina.

14

Asjaomane kaubamärk erineb toote tegelikust kujust selle poolest, et ei sisalda reljeefseid sõnu „Kit Kat”.

15

Registreerimist taotleti 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade või teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 30 kuuluvate järgmiste kaupade jaoks:

„šokolaad; šokolaadimaiustused; šokolaaditooted; maiustused; kakaosisaldusega toiduained; pagaritooted; kondiitritooted; küpsised; šokolaadiga kaetud küpsised; šokolaadiga kaetud vahvlid; koogid; präänikud; vahvlid”.

16

Ühendkuningriigi kaubamärgiamet võttis taotluse vastu ja avaldas selle vastulausete otstarbel. See amet leidis, et kuigi asjaomasel kaubamärgil puudub olemusest tulenev eristusvõime, on kaubamärgi registreerimise taotleja tõendanud, et asjaomane kaubamärk on kasutamise käigus omandanud eristusvõime.

17

Cadbury esitas 28. jaanuaril 2011 registreerimistaotlusele vastulause, põhjendades seda erinevate väidetega ja eelkõige sellega, et registreerimisest tuleb keelduda 1994. aasta kaubamärgiseaduse sätete alusel, millega on liikmesriigi õigusesse üle võetud direktiivi 2008/95 artikli 3 lõige 1 punkt b ja punkti e alapunktid i ja ii ning lõige 3.

18

Ühendkuningriigi kaubamärgiameti kontrollija 20. juuni 2013. aasta otsuses asuti seisukohale, et asjaomasel kaubamärgil puudub olemusest tulenev eristusvõime ning et see ei ole kasutamise käigus omandanud eristusvõimet.

19

Kontrollija leidis, et kujul, mille osas registreerimist taotletakse, on kolm tunnusjoont:

20

Kontrollija sõnul on esimesena mainitud tunnusjoon kuju, mis tuleneb toote enda olemusest ja seega ei saa seda registreerida, välja arvatud „kookide” ja „kondiitritoodete” jaoks, mille puhul kaubamärgi kuju erineb oluliselt asjaomases sektori normist. Kuna ülejäänud kaks tunnusjoont on vajalikud tehnilise tulemuse saavutamiseks, siis lükkas ta registreerimistaotluse ülejäänud osas tagasi.

21

Nestlé esitas selle otsuse peale 18. juulil 2013 kaebuse High Court of Justice (England & Wales), Chancery Divisionile (Intellectual Property), ja vaidlustas järelduse, et asjaomane kaubamärk ei ole kasutamise käigus omandanud eristusvõimet enne arvesse võetavat kuupäeva. Lisaks väitis Nestlé, et asjaomane kaubamärk ei seisne ainult kujus, mis tuleneb toote enda olemusest, või siis ainult kujus, mis on vajalik tehnilise tulemuse saavutamiseks.

22

Samal päeval esitatud vastukaebuses vaidlustas Cadbury 20. juuni 2013. aasta otsuse niivõrd, kui see otsustusorgan tuvastas asjaomase kaubamärgi olemusest tuleneva eristusvõime kookide ja kondiitritoodete osas ja järeldas, et asjaomane kaubamärk ei seisne ainult kujus, mis tuleneb toote enda olemusest, või siis ainult kujus, mis on vajalik tehnilise tulemuse saavutamiseks.

23

High Court of Justice (England & Wales), Chancery Division (Intellectual Property) asus kõigepealt seisukohale, et kontrollija ei oleks pidanud eristama kooke ja kondiitritooteid kõigist teistest Nizza kokkuleppe klassi 30 kuuluvatest kaupadest ei asjaomase kaubamärgi olemusest tuleneva eristusvõime ega direktiivi 2008/95 artikli 3 lõike 1 punkti e alapunktide i ja ii kohaldamise osas.

24

Seoses küsimusega, kas asjaomane kaubamärk on kasutamise käigus omandanud eristusvõime enne arvesse võetavat kuupäeva, tuletas eelotsusetaotluse esitanud kohus meelde valdkonna kohtupraktikat ning tõstatas küsimuse, kas kaubamärgi omandatud eristusvõime tuvastamiseks piisab, kui arvesse võetaval kuupäeval tunneb oluline osa asjaomasest avalikkusest kaubamärgi ära ja seostab seda registreerimise taotleja kaubaga. Nimelt leiab see kohus, et pigem peab viimati nimetatu tõendama, et asjaomase avalikkuse oluline osa peab kaubamärki, võrreldes kõigi teiste võimalike kaubamärkidega, kauba päritolu tähiseks.

25

Mis lõpuks puutub kauba enda olemusest tulenevasse kujusse ja tehnilise tulemuse saavutamiseks vajalikku kujusse, siis märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus, et direktiivi 2008/95 artikli 3 lõike 1 punkti e alapunktide i ja ii kohta on vähe kohtupraktikat.

26

Neil asjaoludel otsustas High Court of Justice (England & Wales), Chancery Division (Intellectual Property) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

27

Pärast seda, kui kohtujuristi ettepaneku esitamise järgselt lõpetati menetluse suuline osa 11. juunil 2015, esitas Nestlé 26. juuni 2015. aasta kirjas, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 30. juunil 2015, taotluse menetluse suulise osa uuendamiseks.

28

Seda taotlust põhjendab Nestlé eelkõige väitega, et arvestades kohtujuristi ettepaneku piisamatut vastust esimesele küsimusele, ei saa eelotsuse esitanud kohus selle kohta seisukohta võtta.

29

Lisaks sellele väidab Nestlé, et kohtujuristi ettepanek on rajatud Nestlé kirjalike seisukohtade valele tõlgendusele.

30

On oluline meenutada, et vastavalt oma kodukorra artiklile 83 võib Euroopa Kohus igal ajal, olles kohtujuristi ära kuulanud, uuendada määrusega menetluse suulise osa, eelkõige kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet või kui pool on pärast suulise osa lõpetamist esitanud uue asjaolu, millel on otsustav mõju Euroopa Kohtu lahendile, või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle pooled või Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikud ei ole vaielnud (vt kohtuotsus komisjon vs. Parker Hannifin Manufacturing ja Parker-Hannifin, C‑434/13 P, EU:C:2014:2456, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

Käesolevas asjas leiab Euroopa Kohus, olles ära kuulanud kohtujuristi, et tal on otsuse tegemiseks piisavalt teavet, käsitleda ei ole vaja ühtki uut asjaolu, millel oleks otsustav mõju ning käesoleva asja lahendamisel ei ole vaja tugineda argumendile, mille üle pooled ei ole vaielnud.

32

Lisaks olgu märgitud, et vastavalt ELTL artikli 252 teisele lõigule on kohtujuristi ülesanne teha avalikul kohtuistungil täiesti erapooletult ja sõltumatult põhjendatud ettepanekuid kohtuasjades, mis Euroopa Kohtu põhikirja kohaselt nõuavad tema osalust. Siiski ei ole kohtujuristi ettepanek ega selleni jõudmiseks läbitud arutluskäik Euroopa Kohtule siduvad (kohtuotsus komisjon vs. Parker Hannifin Manufacturing ja Parker-Hannifin, C‑434/13 P, EU:C:2014:2456, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Järelikult tuleb suulise menetluse uuendamise taotlus rahuldamata jätta.

34

Esiteks tuleb märkida, et eelotsusetaotlus käsitleb direktiivi 2008/95 sätete tõlgendamist.

35

Nagu nähtub kohtuotsusest Oberbank jt (C‑217/13 ja C‑218/13, EU:C:2014:2012, punkt 31), direktiiviga 2008/95 direktiiv 89/104 üksnes kodifitseeriti, nii et käesolevas asjas tähtsust omavaid sätteid ei ole nende sõnastuse, konteksti ja eesmärkide osas direktiivi 89/104 samaväärsete sätetega võrreldes sisuliselt muudetud. Järelikult on direktiivi 89/104 asjaomaseid sätteid käsitlev kohtupraktika asjakohane käesoleva asja puhul.

36

Teiseks võib vastavalt direktiivi 2008/95 artiklile 2 kauba kujust koosnev tähis üldjuhul moodustada kaubamärgi, tingimusel et seda on esiteks võimalik graafiliselt esitada ja teiseks on selle põhjal võimalik eristada ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest.

37

Ent direktiivi 2008/95 artikli 3 lõike 1 punkt e käsitleb sõnaselgelt teatavaid tähiseid, mis koosnevad toote kujust, loetledes konkreetsed registreerimisest keeldumise põhjused, nimelt tähise koosnemine ainult kujust, mis tuleneb kauba enda olemusest, või siis kauba kujust, mis on vajalik tehnilise tulemuse saavutamiseks, või kujust, mis annab kaubale märkimisväärse väärtuse.

38

Kuna direktiivi 2008/95 artikli 3 lõike 1 punkt e on esmane takistus, mis võib välistada ainult kauba kujust koosneva tähise registreerimise, siis sellest tuleneb, et kui ka üks nimetatud sättes mainitud kolmest kriteeriumist on täidetud, ei saa niisugust tähist kaubamärgina registreerida (vt selle kohta kohtuotsused Philips, C‑299/99, EU:C:2002:377, punkt 76, ja Linde jt, C‑53/01–C‑55/01, EU:C:2003:206, punkt 44).

39

Lisaks ei saa tähis, mille registreerimisest on keeldutud direktiivi 2008/95 artikli 3 lõike 1 punkt e alusel, kunagi kasutamise käigus omandada eristusvõimet nimetatud sätte artikli 3 lõike 3 tähenduses (vt selle kohta kohtuotsused Philips, C‑299/99, EU:C:2002:377, punkt 75, ja Linde jt, C‑53/01–C‑55/01, EU:C:2003:206, punkt 44).

40

Järelikult tuleb ainult kauba kujust koosneva tähise registreerimistaotluse korral kõigepealt kontrollida, kas on direktiivi 2008/95 artikli 3 lõike 1 punktis e ette nähtud registreerimise võimalikke takistusi, ja pärast seda vajaduse korral uurida, kas asjaomane tähis on võinud omandada eristusvõime selle direktiivi artikli 3 lõike 3 tähenduses.

41

Seega tuleb liidu seadusandja poolt direktiivi 2008/95 artikli 3 sõnastuses kasutatud loogika ja süsteemi järgimiseks eelotsuse küsimusi käsitleda muudetud järjekorras, alustades uurimist teisest ja kolmandast küsimusest, mis käsitlevad direktiivi 2008/95 artikli 3 lõike 1 punkti e tõlgendamist, ja seejärel käsitleda selle direktiivi artikli 3 lõike 3 tõlgendamist käsitlevat esimest küsimust.

42

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma teise küsimusega sisuliselt teada saada, kas direktiivi 2008/95 artikli 3 lõike 1 punkti e tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus kaubamärgina sellise tähise registreerimine, mis koosneb kauba kujust, kui sellel kujul on kolm peamist tunnusjoont, millest üks tuleneb kauba enda olemusest ja kahte ülejäänut on vaja tehnilise tulemuse saavutamiseks.

43

Kõigepealt tuleb meenutada, et direktiivi 2008/95 artiklis 3 loetletud erinevate registreerimisest keeldumise põhjuste tõlgendamisel tuleb lähtuda nendest igaühe aluseks olevast üldisest huvist (vt selle kohta kohtuotsused Windsurfing Chiemsee, C‑108/97 ja C‑109/97, EU:C:1999:230, punktid 25–27, ning Philips, C‑299/99, EU:C:2002:377, punkt 77).

44

Direktiivi 2008/95 artikli 3 lõike 1 punktis e ette nähtud keeldumispõhjuse eesmärk ja mõte on vältida olukorda, kus kaubamärgist tuleneva õiguse kaitse annaks kaubamärgi omanikule monopoli kauba tehniliste lahenduste või kasutusomaduste suhtes, mida kasutaja võib otsida konkurentide kaupade puhul (vt selle kohta kohtuotsused Philips, C‑299/99, EU:C:2002:377, punkt 78, ja Hauck, C‑205/13, EU:C:2014:2233, punkt 18).

45

Nimelt on eesmärk vältida seda, et kaubamärgiga kaasnevat püsivat ainuõigust saaks kasutada selleks, et tähtajatult kehtiksid teised õigused, millele liidu seadusandja on soovinud näha ette kehtivusaja (vt selle kohta kohtuotsus Hauck, C‑205/13, EU:C:2014:2233, punkt 19, ja nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) artikli 7 lõike 1 punkti e kui direktiivi 2008/95 artikli 3 lõike 1 punktiga e sisuliselt identset sätet puudutavas osas kohtuotsus Lego Juris vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑48/09 P, EU:C:2010:516, punkt 45).

46

Euroopa Kohus on nende registreerimisest keeldumise põhjuste samaaegse kohaldamise võimalikkuse küsimuses täpsustanud, et direktiivi 2008/95 artikli 3 lõike 1 punkti e sõnastusest nähtub selgelt, et kõnealuses sättes ette nähtud kolm registreerimisest keeldumise põhjust on autonoomsed ja neist igaüht tuleb kohaldada teistest sõltumatult (vt selle kohta kohtuotsus Hauck, C–205/13, EU:C:2014:2233, punkt 39).

47

Selle põhjal on Euroopa Kohus teinud järelduse, et kui ükski selles sättes nimetatud kriteerium on täidetud, ei saa ainult kauba kujust või ka selle kuju graafilisest kujutisest koosnevat tähist kaubamärgina registreerida, ja kui ükski asjaomane põhjus on asjaomasele tähisele täies ulatuses kohaldatav, ei oma tähtsust asjaolu, et tähise registreerimisest saab keelduda mitme keeldumispõhjuse alusel (vt selle kohta kohtuotsus Hauck, C‑205/13, EU:C:2014:2233, punktid 40 ja 41).

48

Järelikult ei välista direktiivi 2008/95 artikli 3 lõike 1 punkt e seda, et tähise peamised tunnusjooned võivad seonduda ühe või mitme ette nähtud keeldumispõhjusega. Siiski kehtib sellisel juhul registreerimisest keeldumisel tingimus, et vähemalt üks neist keeldumispõhjustest kohaldub asjaomase tähise suhtes täies ulatuses.

49

Nimelt on direktiivi 2008/95 artikli 3 lõike 1 punktis e ette nähtud kolme keeldumispõhjuse kohaldamise aluseks oleva üldise huviga vastuolus registreerimisest keeldumine juhul, kui ükski neist põhjusest ei ole täielikult kohaldatav (kohtuotsus Hauck, C‑205/13, EU:C:2014:2233, punkt 42).

50

Direktiivi 2008/95 artikli 3 lõike 1 punkti e tõlgendus, mis ei võimalda keelduda kaubamärgi registreerimisest siis, kui asja uurimise käigus ilmneb, et rohkem kui üks kolmest keeldumispõhjusest on kohaldatav, või mis võimaldab seda sätet kohaldada siis, kui kõigi kolme keeldumispõhjuse esinemine on vaid osaliselt tuvastatud, on ilmselgelt vastuolus nende direktiivi 2008/95 artikli 3 lõike 1 punktis e sätestatud kolme registreerimisest keeldumise põhjuse kohaldamise aluseks oleva üldise huviga, mida on mainitud käesoleva otsuse punktides 43–45.

51

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2008/95 artikli 3 lõike 1 punkti e tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus kaubamärgina sellise tähise registreerimine, mis koosneb kauba kujust, juhul kui sellel kujul on kolm peamist tunnusjoont, millest üks tuleneb kauba enda olemusest ja kahte ülejäänut on vaja tehnilise tulemuse saavutamiseks, kuid seda tingimusel, et vähemalt üks selles sättes ette nähtud registreerimisest keeldumise põhjustest kohaldub asjaomase kuju puhul täies ulatuses.

52

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas direktiivi 2008/95 artikli 3 lõike 1 punkti e alapunkti ii, mis lubab tähise registreerimisest keelduda juhul, kui see koosneb ainult kauba kujust, mis on vajalik tehnilise tulemuse saavutamiseks, tuleb tõlgendada nii, et see käib ainult asjaomase kauba toimimisviisi kohta, või kohaldub see ka selle kauba tootmisviisi puhul.

53

Seoses sellega olgu märgitud, et see säte käsitleb otsesõnu kauba kuju, mis on vajalik „tehnilise tulemuse” saavutamiseks, ilma et viidataks selle kauba tootmisprotsessile.

54

Kui seda sätet tõlgendada täht-tähelt, siis piirdub selles ette nähtud keeldumispõhjus kauba toimimisviisiga, kuna tehniline tulemus kujutab endast asjaomase kuju konkreetse valmistamismeetodi lõpptulemust.

55

Sellist tõlgendust kinnitab direktiivi 2008/95 artikli 3 lõike 1 punkti e alapunkti ii eesmärk, milleks vastavalt käesoleva otsuse punktis 44 viidatud kohtupraktikale on vältida monopoli tekkimist kauba tehniliste lahenduste suhtes, mida kasutaja võib otsida konkurentide kaupade puhul. Tarbija seisukohast on tegelikult tähtis kauba toimimisviis, ning tootmisviis ei ole tema jaoks oluline.

56

Peale selle tuleneb kohtupraktikast, et tootmisviis ei ole oluline ka kauba kuju peamiste funktsionaalsete tunnusjoonte hindamisel. Nimelt tuleb keelduda sellise tähise registreerimisest mis koosneb kujust, mille tingib üksnes tehniline tulemus, juhul kui asjaomase tehnilise tulemuse saavutamine on võimalik ka teistsuguse kuju abil ja järelikult teistsugust tootmisviisi kasutades (vt selle kohta kohtuotsus Philips, C‑299/99, EU:C:2002:377, punkt 83).

57

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2008/95 artikli 3 lõike 1 punkti e alapunkti ii, mis lubab tähise registreerimisest keelduda juhul, kui see koosneb ainult kauba kujust, mis on vajalik tehnilise tulemuse saavutamiseks, tuleb tõlgendada nii, et see käib ainult asjaomase kauba toimimisviisi, mitte selle tootmisviisi kohta.

58

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas direktiivi 2008/95 artikli 3 lõike 3 tähenduses kasutamise käigus eristusvõime omandanud kaubamärgi registreerimise taotleja peab tõendama, et asjaomane avalikkus tajub ainult selle kaubamärgiga – võrreldes kõigi teiste võimalike kaubamärkidega – tähistatud kaupa või teenust teatavalt ettevõtjalt pärinevana, või piisab kui tõendada, et oluline osa asjaomasest avalikkusest tunneb selle kaubamärgi ära ning seostab seda mainitud ettevõtja kaubaga.

59

Selles osas tuleb kõigepealt meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt seisneb kaubamärgi peamine ülesanne tarbijale või lõppkasutajale kaubamärgiga tähistatud kauba või teenuse päritolu tagamises, mis võimaldab tal ilma võimaliku segiajamiseta eristada seda kaupa või teenust teise päritoluga kaubast või teenusest (kohtuotsus Philips, C‑299/99, EU:C:2002:377, punkt 30).

60

Nimel peab kaubamärk oma eristusvõime abil võimaldama sellega tähistatava kauba või teenuse teatava ettevõtja kauba või teenusena ära tunda ning seega seda kaupa või teenust teiste ettevõtjate kaupadest või teenustest eristada (vt selle kohta kohtuotsused Windsurfing Chiemsee, C‑108/97 ja C‑109/97, EU:C:1999:230, punkt 46; Philips, C‑299/99, EU:C:2002:377, punkt 35, ja Oberbank jt, C‑217/13 ja C‑218/13, EU:C:2014:2012, punkt 38).

61

Seda eristusvõimet tuleb hinnata ühest küljest seoses asjaomase kaubamärgiga tähistatavate kaupade ja teenustega, ning teisest küljest lähtuvalt sellest, kuidas nende kauba‑ ja teenuseliikide piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikest ja arukatest keskmistest tarbijatest moodustuv asjaomane avalikkus seda eeldatavalt tajub (vt selle kohta kohtuotsused Koninklijke KPN Nederland, C‑363/99, EU:C:2004:86, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika; Nestlé, C‑353/03, EU:C:2005:432, punkt 25, ja Oberbank jt, C‑217/13 ja C‑218/13, EU:C:2014:2012, punkt 39).

62

Eristusvõime, mis seega on tähise kaubamärgina registreerimise üks üldtingimus, võib olla kas olemusest tulenev vastavalt direktiivi 2008/95 artikli 3 lõike 1 punktile b või olla omandatud kasutamise käigus sama direktiivi artikli 3 lõike 3 tähenduses.

63

Mis täpsemalt puutub kasutamise käigus omandatud eristusvõimesse direktiivi 2008/95 artikli 3 lõike 3 tähenduses, siis väljendit „kaubamärgi kasutamine kaubamärgina” tuleb käsitada nii, et see viitab üksnes kaubamärgi kasutamisele selleks, et asjaomane avalikkus tunneks kauba või teenuse ära konkreetselt ettevõtjalt pärinevana (kohtuotsus Nestlé, C‑353/03, EU:C:2005:432, punkt 29).

64

Euroopa Kohus on tõepoolest möönnud, et selline kaupade või teenuste seostamine ühe ettevõtjaga ning seega ka eristusvõime saab tekkida nii siis, kui kaubamärki kasutatakse teise registreeritud kaubamärgis selle koostisosana kui ka juhul, kui kaubamärki kasutatakse eristuva kaubamärgina kombinatsioonis registreeritud kaubamärgiga. Siiski on ta täpsustanud, et mõlemal juhul on oluline, et kasutamise tagajärjel tajub asjaomane avalikkus tegelikult, et ainult registreerimistaotluse esemeks oleva kaubamärgiga tähistatud kaup või teenus on pärit kindlalt ettevõtjalt (kohtuotsus Nestlé, C‑353/03,EU:C:2005:432, punkt 30, ning seoses määrusega nr 40/94, mille artikli 7 lõige 3 vastab sisuliselt direktiivi 2008/95 artikli 3 lõikele 3, kohtuotsus Colloseum Holding, C‑12/12, EU:C:2013:253, punkt 27).

65

Järelikult on sõltumata sellest, kas mõnd tähist kasutatakse registreeritud kaubamärgi koostisosana või sellega kombinatsioonis, otsustav tingimus see, et sellise kasutamise tagajärjel võib tähis, mille registreerimist kaubamärgina taotleti, asjaomase avalikkuse teadvuses tähistada seda tähist kandvat kaupa teatavalt ettevõtjalt pärinevana (vt selle kohta kohtuotsus Colloseum Holding, C‑12/12, EU:C:2013:253, punkt 28).

66

Selle põhjal, ning nagu nähtub ka kohtujuristi ettepaneku punktidest 48–52, tuleb teha järeldus, et kuigi registreerimistaotluse esemeks olev kaubamärk võib olla kasutatud registreeritud kaubamärgi koostisosana või sellega kombinatsioonis, peab registreerimise taotleja sellest hoolimata selle kaubamärgi enda registreerimiseks esitama tõendid selle kohta, et kaubamärk üksi ja võrreldes kõigi teiste võimalike kaubamärkidega osutab kauba pärinemisele kindlalt ettevõtjalt.

67

Neid kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et registreeritud kaubamärgi koostisosana või sellega kombinatsioonis kasutamise käigus direktiivi 2008/95 artikli 3 lõike 3 tähenduses eristusvõime omandanud kaubamärgi registreerimise taotleja peab selle kaubamärgi registreerimiseks tõendama, et asjaomane avalikkus käsitab üksnes selle kaubamärgiga – võrreldes kõigi teiste võimalike kaubamärkidega – tähistatud kaupa teatavalt ettevõtjalt pärinevana.

68

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: