1

Apellatsioonkaebuses palub Euroopa Komisjon Euroopa Kohtul tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 5. novembri 2013. aasta otsuse kohtuasjas T‑512/09: Rusal Armenal vs. nõukogu (EU:T:2013:571; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega tühistati nõukogu 24. septembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 925/2009, millega kehtestatakse teatava Armeeniast, Brasiiliast ja Hiina Rahvavabariigist pärit alumiiniumfooliumi impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT L 262, lk 1; edaspidi „vaidlusalune määrus”), niivõrd kuivõrd see määrus puudutab Rusal Armenal ZAO‑d (edaspidi „Rusal Armenal”).

2

Nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80), kiitis Euroopa Liidu Nõukogu heaks Marrakechis 15. aprillil 1994 allkirjastatud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu ning samuti selle lepingu lisades 1, 2 ja 3 olevad kokkulepped (edaspidi koos „WTO lepingud”), mille hulka kuuluvad 1994. aasta üldine tolli‑ ja kaubanduskokkulepe (EÜT 1994, L 336, lk 11; edaspidi „GATT 1994”) ning 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduslepingu VI artikli rakendamise leping (EÜT 1994, L 336, lk 103; ELT eriväljaanne 11/21, lk 189; edaspidi „dumpinguvastane leping”).

3

GATT 1994 VI artikli lõikes 1 on ette nähtud:

„Lepinguosalised tõdevad, et dumping, mille puhul ühe riigi toodetega alustatakse kauplemist teise riigi kaubanduses nende toodete harilikust väärtusest odavamalt, tuleb hukka mõista juhul, kui see põhjustab või ähvardab põhjustada olulist kahju lepinguosalise territooriumil kinnistunud tootmisharule või oluliselt pidurdab omamaise tootmisharu rajamist. Käesoleva artikli tähenduses alustatakse toodetega kauplemist importijamaa kaubanduses harilikust väärtusest odavamalt, kui ühest riigist teise eksporditud toote hind:

[…]”

4

GATT 1994 VI artikli lõike 1 teises lisasättes, mis sisaldub selle I lisas, on ette nähtud:

„Tõdetakse, et impordi korral maalt, millel on täielik või suuresti täielik monopol oma kaubanduse suhtes ja kus kõik hinnad omamaisel turul määrab riik, võib esineda erilisi raskusi hindade võrreldavuse kindlaksmääramisel lõikes 1 märgitud otstarbel ning neil juhtudel võivad importivad lepinguosalised pidada vajalikuks võtta arvesse võimalust, et range võrdlus selle maa omamaiste hindadega ei pruugi olla alati asjakohane.”

5

Dumpinguvastase lepingu artiklis 2 „Dumpingu tuvastamine” on ette nähtud:

„2.1   Käesolevas lepingus tuleb dumpinguks lugeda tootega kauplemist teise maa kaubanduses tema harilikust väärtusest madalama hinnaga, kui selle ühelt maalt teise eksporditud toote ekspordihind on madalam kui eksportijamaal tarbimiseks ette nähtud samasuguse toote võrreldav hind tavapärases kaubandustegevuses.

2.2   Juhul kui eksportijamaa siseturul samasugust toodet tavapärase kaubandustegevuse käigus ei müüda või kui selline müük eksportijamaa […] siseturul valitseva eriolukorra või vähese läbimüügi tõttu korrektset võrdlust ei võimalda, võrreldakse toote hinda dumpingumäära tuvastamiseks samasuguse toote võrreldava hinnaga eksportimisel sobivasse kolmandasse riiki, eeldades selle hinna tüüpilisust, või omahinnaga päritolumaal, liites põhjendatud summa haldus-, müügi‑ ja üldkulude ning kasumi katteks.

[…]

2.7   Käesolev artikkel ei puuduta GATT 1994 I lisa VI artikli lõike 1 teist lisasätet.”

6

Vaidluse aluseks olevate asjaolude asetleidmise ajal sisaldusid normid, mis reguleerisid Euroopa Liidu poolt dumpinguvastaste meetmete võtmist, nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määruses (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT 1996, L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 11/01, lk 45), mida on viimati muudetud nõukogu 21. detsembri 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 2117/2005 (ELT JO L 340, lk 17; edaspidi „algmäärus”). Algmäärus tunnistati kehtetuks nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT L 343, lk 51).

7

Algmääruse põhjendused 5 ja 7 olid sõnastatud järgmiselt:

[…]

8

Algmääruse artikli 1 lõikes 2 oli sätestatud, et toodet „käsitletakse dumpingtootena, kui selle hind ühendusse eksportimisel on väiksem kui tavapärase kaubandustegevuse käigus ekspordiriigi kindlaksmääratud samasuguse toote võrreldav hind”.

9

Dumpingu kindlaksmääramiseks kehtestati algmääruse artikli 2 lõigetes 1–7 normaalväärtuse arvutamise kord. Kui algmääruse artikli 2 lõike 1 kohaselt võeti normaalväärtuse aluseks tavaliselt makstavad hinnad ekspordiriigis, siis selle artikli lõikes 7 nähti mitteturumajanduslikust riigist pärineva impordi puhuks ette nn võrdlusriigi meetodi kasutamine. Artikli 2 lõikes 7 oli ette nähtud:

[…]”

10

Algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a kohaldamisel võidakse algmääruse artikli 9 lõike 5 alusel määrata individuaalne tollimaks eksportijatele, kes täidavad teatud tingimusi, mis olid ette nähtud viimati nimetatud sättes.

11

Nõukogu 9. oktoobri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 2238/2000, millega muudetakse määrust nr 384/96 (EÜT L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 11/01, lk 116), põhjendustes 3–6 oli ette nähtud:

12

Rusal Armenal on Armeenias 2000. aastal asutatud äriühing, kes toodab ja ekspordib alumiiniumtooteid.

13

Komisjon algatas 28. mail 2008 saabunud kaebuse alusel dumpinguvastase menetluse, mis käsitles teatava Armeeniast, Brasiiliast ja Hiinast pärit alumiiniumfooliumi importi. Rusal Armenal vaidles vastu algmääruse artikli 2 lõike 7 kohaldamisele käesolevas asjas, võttes muu hulgas arvesse 5. veebruaril 2003 Armeenia Vabariigi ühinemist Marrakechis 15. aprillil 1994 allkirjastatud Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamise lepinguga. Lisaks taotles Rusal Armenal, et talle antaks turumajanduse tingimustes tegutseva äriühingu staatus või koheldaks teda individuaalselt algmääruse artikli 9 lõike 5 tähenduses.

14

Komisjon võttis 7. aprillil 2009 vastu määruse (EÜ) nr 287/2009, millega kehtestatakse ajutine dumpinguvastane tollimaks teatava Armeeniast, Brasiiliast ja Hiina Rahvavabariigist pärit alumiiniumfooliumi impordi suhtes (ELT L 94, lk 17). Türgi määrati võrdlusriigiks normaalväärtuse kindlaksmääramisel nendele eksportivatele tootjatele, kellele ei anta turumajanduse tingimustes tegutseva äriühingu staatust.

15

Mis puudutab Rusal Armenalile turumajanduse tingimustes tegutseva äriühingu staatuse andmist, siis märkis komisjon, et Armeenia Vabariiki ei saa pidada turumajanduslikuks riigiks, kuna Armeeniat on nimetatud algmääruse joonealuses märkuses, millele viidatakse selle määruse artikli 2 lõike 7 punktis a. Lisaks leidis komisjon, et Rusal Armenal ei vastanud algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teises ja kolmandas taandes mainitud raamatupidamisaruande ja tootmiskuludega seotud kriteeriumidele. Dumpingumarginaali arvutamise osas kinnitas komisjon, et Rusal Armenal vastab individuaalse kohtlemise nõuetele.

16

Nõukogu võttis 24. septembril 2009 vastu vaidlusaluse määruse, milles ta kinnitas komisjoni kõnealust hinnangut. Mis puudutab iseäranis järeldust, et keelduda tuleb turumajanduse tingimustes tegutseva äriühingu staatuse andmisest Rusal Armenalile, siis vaidlusaluse määruse põhjendusest 20 ilmneb, et „Armeeniat [on] eraldi nimetatud algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a joonealuses märkuses mitteturumajanduslike riikide loetelus”, et „[m]itteturumajanduslike WTO liikmetest riikide kohtlemine on sätestatud artikli 2 lõike 7 punktis b” ning et „[k]äesolevas uurimises on kõnealuseid sätteid täielikult järgitud”.

17

Neil asjaoludel kehtestati vaidlusaluse määruse artikli 1 lõike 2 alusel lõplik dumpinguvastane tollimaks suurusega 13,4% Rusal Armenali toodetud teatud alumiiniumtoodetele.

18

Üldkohtu kantseleisse 21. detsembril 2009 saabunud hagiavalduses palus Rusal Armenal tühistada vaidlusalune määrus.

19

Oma hagiavalduse põhjendamiseks esitas Rusal Armenal viis väidet. Üldkohus analüüsis neist vaid esimest, nimelt ELTL artikli 277 alusel esitatud õigusvastasuse väidet, mis põhineb algmääruse artikli 2 lõike 7 vastuolul selle määruse artikli 2 lõigetega 1–6 ja dumpinguvastase lepingu artiklitega 2.1 ja 2.2, ning seega on vaid esimene väide käesoleva apellatsioonkaebuse lahendamisel asjakohane.

20

Esimeses väites, selleks et põhjendada liidu kohtu võimalust kontrollida dumpinguvastase lepingu artikli 2 seaduslikkust ning rõhutades, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale on see võimalus olemas, kui liidu õigusaktis sõnaselgelt viidatakse WTO konkreetsetele sätetele või kui liit on soovinud rakendada mingit konkreetset kohustust, mille ta on võtnud WTO raames, kinnitab Rusal Armenal, et määruse põhjenduses 5 viidati nimetatud lepingule ning sama määrus võeti vastu eesmärgiga liidu õigusesse sisse viia rahvusvahelisi kohustusi, mis liidu institutsioonidel lasuvad dumpinguvastase lepingu vastava artikli alusel.

21

Sisuliselt selgitas Rusal Armenal, et algmääruse artikli 2 lõikega 7 kehtestatud erand ei kehti tema suhtes, kuna erand ei ole kooskõlas dumpinguvastase lepingu artikliga 2.7 koostoimes GATT 1994 VI artikli lõike 1 teise lisasättega, mis sisaldub selle I lisas. Kehtestades impordile Armeeniast erandi, mis ei olnud ette nähtud viimati nimetatud sätetes, läheb algmääruse artikli 2 lõige 7 dumpingu kindlaksmääramise osas vastuollu dumpinguvastase lepingu artiklite 2.1 ja 2.2 üldise korraga.

22

Vaidlustatud kohtuotsuses nõustus Üldkohus hagiavalduse esimese väitega ning selle tulemusel tühistas vaidlusaluse määruse Rusal Armenali puudutavas osas.

23

Euroopa Kohtu president lubas 24. aprilli 2014. aasta otsusega Euroopa Parlamendil komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astuda.

24

Komisjon ja nõukogu paluvad Euroopa Kohtul:

25

Rusal Armenal palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja komisjonilt ja nõukogult.

26

Komisjon esitab oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks kolm väidet.

27

Esimeses väites leiab komisjon, et vaidlustatud kohtuotsuses on rikutud õigusnormi, kui Üldkohus tegi otsuse hagiavalduses Rusal Armenali esitatud väite suhtes, et algmääruse artikli 2 lõige 7 on õigusvastane.

28

Komisjon on seisukohal, et Rusal Armenal loobus esimese kohtuastme repliigis õigusvastasuse väitest, nii et hagiavalduse esimese väite sisu Üldkohtus puudutas seejärel vaid kooskõlalise tõlgendamise põhimõtte rikkumist nõukogu poolt.

29

Rusal Armenal vaidleb komisjoni argumentidele vastu.

30

Tuleb märkida, et analüüsides kõiki kaalutlusi, mille Rusal Armenal oma kirjalikes dokumentides esitas Üldkohtule, ei ole võimalik järeldada, et ta oleks menetluse käigus loobunud ELTL artikli 277 aluse esitatud väitest algmääruse artikli 2 lõike 7 õigusvastasuse kohta.

31

Nendest kaalutlustest tuleneb esiteks, et Rusal Armenal palus Üldkohtul tunnistada algmääruse artikli 2 lõige 7 käesolevas asjas kohaldamatuks, kuna tema puhul normaalväärtuse arvutamine vastavalt mitteturumajanduslikust riigist pärinevat importi puudutavale korrale on vastuolus selle määruse artikli 2 lõigetega 1–6 ning dumpinguvastase lepingu artiklitega 2.1 ja 2.2, ning teiseks, et oma repliigis esimeses kohtuastmes tugines Rusal Armenal jätkuvalt sõnaselgelt ELTL artiklile 277 ja täpsustas vaid oma vastavaid argumente.

32

Neil asjaoludel tuleb apellatsioonkaebuse esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

33

Teises väites heidab komisjon Üldkohtule peamiselt ette seda, et viimane jättis arvesse võtmata kohtuotsuse Nakajima vs. nõukogu (C‑69/89, EU:C:1991:186), kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 36 ja 53–55 toodud kaalutluste alusel otsustas, et algmääruse artikli 2 lõike 7 vastuvõtmisega soovis liidu seadusandja rakendada erikohustusi, mis on kehtestatud dumpinguvastase lepingu artikliga 2 ning GATT 1994 VI artikli lõike 1 teise lisasättega, mis sisaldub selle I lisas. Siinkohal leidis Üldkohus valesti, et ta peab kontrollima määruse artikli 2 lõike 7 õiguspärasust WTO lepingute suhtes.

34

Selles osas kinnitab komisjon, et viimati nimetatud sätte eesmärk on kehtestada „turumajanduse erikord”, mida kohaldatakse turumajandusele üle minevatele majandustele. Selle asemel et aluseks oleks võetud WTO lepingute kõnealuste tingimuste sõnastus, moodustab erikord osa liidu poliitilisest strateegiast, et hüvitada endiste riikliku kaubandusega maade tehtud pingutusi ning julgustada üleminekumajanduste poolt majandusreformide jätkamist ning kaubanduse liberaliseerimist.

35

Rusal Armenal väidab, et kriteerium, mida komisjon kohaldab, et kindlaks teha liidu kohtu kohtuliku kontrolli ulatus WTO lepingute tingimusi arvesse võttes, põhineb ekslikult ainsal küsimusel, kas liidu seadusandja kavatses rakendada erikohustusi WTO kontekstis. Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et samuti tuleb kindlaks teha, kas kõnealune liidu akt viitab sõnaselgelt WTO konkreetsetele normidele, kuna algmääruse põhjenduse 5 sõnastus toetab järeldust niisuguse viite olemasolu kohta.

36

Igal juhul leiab Rusal Armenal, et kui liidu seadusandja võttis vastu määruse artikli 2 sätted nominaalväärtuse arvutamise kohta, kavatses ta tõepoolest rakendada sisuliselt identseid dumpinguvastase lepingu artikli 2 sätteid ning GATT 1994 VI artikli lõike 1 teist lisasätet, mis sisaldub selle I lisas, millele dumpinguvastase lepingu artiklis 2.7 viidatakse. Kõnealune järeldus on peamiselt tuletatud esiteks sama määruse põhjendusest 5, teiseks liidu õiguses niisuguste kriteeriumide puudumisest, mis puudutavad turumajandusliku riigi seisundi andmist ja mis kalduvad kõrvale teisest lisasättest, ja kolmandaks asjaolust, et Armeenia Vabariigi WTO‑ga ühinemise instrumendid ei näe ette ühtegi võimalust kõrvale kalduda dumpinguvastase lepingu artiklitest 2.1 ja 2.2.

37

Kõigepealt tuleb meenutada, et sellise rahvusvahelise lepingu sätetele, mille pool liit on, saab liidu teisese õiguse akti peale esitatud tühistamishagi või sellise akti õigusvastasusel põhineva vastuväite toetuseks tugineda üksnes topelttingimusel, et esiteks selle lepingu laad ja ülesehitus seda ei välista ning teiseks, et lepingu sätted on oma sisult tingimusetud ja piisavalt täpsed (vt eelkõige kohtuotsus nõukogu jt vs. Vereniging Milieudefensie ja Stichting Stop Luchtverontreiniging Utrecht, C‑401/12 P–C‑403/12 P, EU:C:2015:4, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika). Vaid üksnes siis, kui need kaks tingimust on samal ajal täidetud, saab vastavatele sätetele liidu kohtus tugineda, selleks et neid sätteid saaks liidu akti õiguspärasuse hindamisel kasutada.

38

WTO lepingute osas tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et oma olemuselt ja ülesehituselt ei kuulu WTO lepingud üldjuhul nende normide hulka, mille alusel on võimalik kontrollida liidu institutsioonide aktide õiguspärasust (vt eelkõige kohtuotsused Portugal vs. nõukogu, C‑149/96, EU:C:1999:574, punkt 47; Van Parys, C‑377/02, EU:C:2005:121, punkt 39, ja LVP, C‑306/13, EU:C:2014:2465, punkt 44).

39

Siinkohal on Euroopa Kohus eelkõige märkinud, et kui nõustuda sellega, et liidu kohtu pädevuses on otseselt liidu õiguse kooskõla tagamine WTO eeskirjadega, võtaks see liidu seadusandlikelt või täidesaatvatelt organitelt tegutsemisruumi, mis on liidu kaubanduspartnerite sarnastel organitel. On nimelt selge, et teatavad lepinguosalised, kelle hulka kuuluvad liidu kõige olulisemad kaubanduspartnerid, on just WTO lepingute eset ja eesmärki arvestades jõudnud seisukohale, et need ei kuulu normide hulka, mille alusel nende siseriiklikud kohtud kontrollivad siseriiklike õigusnormide õiguspärasust. Kui sellise vastastikkuse puudumisega nõustuda, võib see kaasa tuua hälbeid WTO eeskirjade kohaldamisel (vt eelkõige kohtuotsused Portugal vs. nõukogu, C‑149/96, EU:C:1999:574, punktid 43–46; FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑120/06 P ja C‑121/06 P, EU:C:2008:476, punkt 119, ning LVP, C‑306/13, EU:C:2014:2465, punkt 46).

40

Siiski on kahes eriolukorras, mis on liidu seadusandja tahte tagajärg ise piirata oma tegutsemisruumi WTO eeskirjade kohaldamisel, Euroopa Kohus möönnud, et sõltuvalt olukorrast on liidu kohtu ülesanne kontrollida liidu akti ja selle akti rakendamiseks võetud aktide õiguspärasust WTO lepingute alusel.

41

Esiteks on tegemist juhtumiga, kus liit on soovinud rakendada nende lepingute kontekstis võetud konkreetset kohustust, ja teiseks olukorraga, kus asjaomane liidu õigusakt viitab sõnaselgelt selliste lepingute konkreetsetele tingimustele (vt selle kohta eelkõige kohtuotsused Fediol vs. komisjon, 70/87, EU:C:1989:254, punktid 19–22; Nakajima vs. nõukogu, C‑69/89, EU:C:1991:186, punktid 29–32; Biret et Cie vs. nõukogu, C‑94/02 P, EU:C:2003:518, punkt 73, ning nõukogu jt vs. Vereniging Milieudefensie ja Stichting Stop Luchtverontreiniging Utrecht, C‑401/12 P–C‑403/12 P, EU:C:2015:4, punkt 56).

42

Käesolevas kohtuasjas tuleb meelde tuletada, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 36, seoses dumpinguvastase lepingu kohaga liidu õiguskorras ja pärast selle väljatoomist, et algmääruse põhjenduses 5 oli ette nähtud, et ühendus võttis algmääruse vastu selleks, et täita oma rahvusvahelisi kohustusi, tõdes Üldkohus, et määruse artikliga 2 „Dumpingu kindlaksmääramine” soovis liit rakendada erikohustusi, mis sisalduvad dumpinguvastase lepingu artiklis 2, mis samuti käsitleb dumpingu tuvastamist.

43

Neil asjaoludel tuleb kontrollida, kas – nagu kinnitab komisjon – vaidlustatud kohtuotsuses on rikutud õigusnormi osas, milles seoses algmääruse artikli 2 lõikega 7 on jõutud kõnealusele järeldusele.

44

Kõigepealt tuleb selles osas märkida, et Euroopa Kohus on teatud juhtudel tunnistanud, et WTP dumpinguvastane süsteem võib kujutada endast erandit üldpõhimõttest, mille kohaselt liidu kohus ei saa kontrollida liidu institutsioonide aktide õiguspärasust kokkusobivuse osas WTO lepingute eeskirjadega (vt selle kohta kohtuotsused Nakajima vs. nõukogu, C‑69/89, EU:C:1991:186, punktid 29–32; Petrotub ja Republica vs. nõukogu, C‑76/00 P, EU:C:2003:4, punktid 55 ja 56, ning nõukogu jt vs. Vereniging Milieudefensie ja Stichting Stop Luchtverontreiniging Utrecht, C‑401/12 P–C‑403/12 P, EU:C:2015:4, punkt 59).

45

Siiski tuleb selleks, et erijuhul oleks niisugune erand lubatud, veel õiguslikult piisavalt tõendada, et seadusandja avaldas tahet rakendada liidu õiguses WTO lepingute kontekstis võetud konkreetset kohustust.

46

Selleks ei piisa, nagu kohtujurist märkis oma ettepaneku punktis 42, kui liidu õigusakti põhjendustest saab üldiselt tuletada, et akt võeti vastu liidu rahvusvahelisi kohustusi arvestades. Pigem on vajalik, et spetsiifilisest vaidlustatud liidu õigusnormist saaks järeldada, et sellega rakendatakse liidu õiguses WTO lepingutest tulenevat konkreetset kohustust.

47

Mis puudutab algmääruse artikli 2 lõiget 7, siis tuleb kõigepealt tõdeda, et selle sättega, mis on järg määruse põhjenduses 7 ette nähtule, viiakse sisse erikord, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad nominaalväärtuse arvutamise kohta mitteturumajanduslikust riigist, sealhulgas Armeeniast pärineva impordi suhtes. Mis puudutab vastavat importi, siis on artikli 2 lõike 7 punktis a ette nähtud, et normaalväärtus määratakse kolmandas turumajanduslikus riigis kehtiva hinna või arvestusliku väärtuse alusel või hinna järgi, mis kehtib müügi puhul sellisest kolmandast turumajanduslikust riigist teistesse riikidesse, kaasa arvatud liitu, või kui see ei ole võimalik, siis mis tahes muul põhjendatud alusel, sealhulgas samasuguse toote eest liidus tegelikult makstud või makstava hinna alusel, mida on vajaduse korral nõuetekohaselt kohandatud, et sisse arvata põhjendatud kasumimarginaal. Lisaks on sama sätte punktis b ette nähtud, et muudest mitteturumajanduslikest riikidest, mis on uurimise algatamise kuupäeval WTO liikmed, pärinevat importi käsitlevate dumpinguvastaste uurimiste osas määratakse normaalväärtus kooskõlas lõigetega 1–6, kui on näidatud, et selle tootja või nende tootjate osas toimub vaatlusaluse samasuguse toote valmistamine ja müük vastavalt punktis c sätestatud turumajanduse tingimustes.

48

Siinkohal tuleb märkida, et algmääruse artikli 2 lõige 7 kujutab endast liidu seadusandja tahteavaldust kasutada selles valdkonnas liidu õiguskorrale omast lähenemist.

49

Nagu nimelt ilmneb määruse nr 2238/2000 (millega muudetakse algmäärust) preambulist, on algmääruse artikli 2 lõikega 7 kehtestatud eeskirjad, mida kohaldatakse WTO liikmeteks olevatest, mitteturumajanduslikest riikidest pärineva impordi suhtes, viinud nendes riikides pärast läbiviidud majandusreforme turumajanduse tingimustes tegutsevate ettevõtjate tekkeni.

50

Kuna dumpinguvastane leping ei sisalda spetsiifilisi norme vastavat liiki riigi kohta, siis ei saa tuvastada vastavust ühelt poolt algmääruse artikli 2 lõikes 7 sätestatud normide, mis reguleerivad WTO liikmeks olevatest, mitteturumajanduslikest riikidest pärinevat importi, ning teiselt poolt dumpinguvastase lepingu artiklis 2 määratletud normide vahel. Seega ei saa algmääruse kõnealust sätet lugeda meetmeks, mille eesmärk on liidu õiguskorras tagada WTO kontekstis võetud konkreetse kohustuse rakendamine.

51

Sellist järeldust ei sea kahtluse alla dumpinguvastase lepingu artikkel 2.7 koostoimes GATT 1994 VI artikli lõike 1 teise lisasättega, mis sisaldub selle I lisas, millele artiklis 2.7 viidatakse. Lisaks asjaolule, et kõnealuses teises lisasättes ei kehtestata ühtki konkreetset eeskirja, mis reguleeriks normaalväärtuse arvutamist, hõlmab sama säte vaid juhtusid, kus on täielik või suuresti täielik monopol oma kaubanduse suhtes ja kus kõik hinnad omamaisel turul määrab riik.

52

Kõnealust järeldust ei sea kahtluse alla ka asjaolu, et algmääruse põhjenduses 5 on märgitud, et dumpinguvastase lepingu tingimused tuleks liidu õigusesse üle võtta „võimalikult kiiresti”. Nagu kohtujurist märkis oma ettepaneku punktides 44 ja 46, tuleb seda väljendit mõista nii, et isegi kui liidu seadusandja kavatses algmääruse vastuvõtmisel arvesse võtta dumpinguvastase lepingu tingimusi, ei avaldanud ta siiski tahet võtta neist iga tingimus üle kõnealusesse määrusesse. Järeldus, et algmääruse artikli 2 lõike 7 eesmärk on rakendada dumpinguvastase lepingu artikliga 2 loodud erikohustusi, ei saa seega mingil juhul tugineda isoleeritult selle põhjenduse sõnastusele.

53

Neid asjaolusid arvestades tuleb märkida, nagu kohtujurist leidis oma ettepaneku punktides 50 ja 51, et liidu seadusandja kasutas oma seadusandlikku pädevust nominaalväärtuse arvutamisel WTO liikmeks olevatest, mitteturumajanduslikest riikidest pärineva importi puhul, võttes aluseks liidu õiguskorrale omase lähenemise, ning et seega ei ole võimalik tuvastada, et liidu seadusandja tahtis algmääruse artikli 2 lõike 7 vastuvõtmisega rakendada dumpinguvastase lepingu artiklis 2 ette nähtud erikohustusi.

54

Eespool toodust tervikuna tuleneb, et kuna Üldkohus jõudis teistsugusele lahendusele, rikkus ta õigusnormi.

55

Neil asjaoludel tuleb apellatsioonkaebuse teise väitega nõustuda.

56

Järelikult tuleb vaidlustatud kohtuotsus täies ulatuses tühistada, ilma et oleks vajalik analüüsida apellatsioonkaebuse põhjendamiseks komisjoni esitatud kolmandat väidet, mis puudutab institutsioonide vahelise tasakaalu üldpõhimõtte rikkumist.

57

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 kohaselt tühistab Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud, ja võib ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks.

58

Euroopa Kohus leiab käesolevas asjas, et lõplik otsus tuleb teha Rusal Armenali esitatud nõude esimese väite osas, mis puudutab vaidlusaluse määruse tühistamist.

59

Selles osas tuleb märkida, et käesolevas asjas ei ole tuvastatud kumbagi kahest eriolukorrast, mida on nimetatud käesoleva kohtuotsuse punktis 41. Esiteks, nagu on tõdetud käesoleva kohtuotsuse punktis 53, ei ole tuvastatud, et liidu seadusandja tahtis algmääruse artikli 2 lõike 7 vastuvõtmisega rakendada dumpinguvastase lepingu artiklis 2 ette nähtud erikohustusi. Teiseks ei viidata määruse artikli 2 lõikes 7 sõnaselgelt ühelegi dumpinguvastase lepingu konkreetsele tingimusele, kusjuures sama määruse põhjenduses 5 toodud üldine viide lepingu tingimustele ei ole üksi niisuguse viite olemasolu järeldamiseks piisav (vt selle kohta kohtuotsused Van Parys, C‑377/02, EU:C:2005:121, punkt 52; FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑120/06 P ja C‑121/06 P, EU:C:2008:476, punktid 113 ja 114, ning nõukogu jt vs. Vereniging Milieudefensie ja Stichting Stop Luchtverontreiniging Utrecht, C‑401/12 P–C‑403/12 P, EU:C:2015:4, punkt 58).

60

Neil asjaoludel tuleb tagasi lükata Rusal Armenali esitatud nõude esimene väide, mis puudutab vaidlusaluse määruse tühistamist, kuna seadusandja on teinud liidu kohtule ülesandeks kontrollida Rusal Armenali toodetud kauba nominaalväärtuse arvutamise õiguspärasust üksnes algmääruse artikli 2 lõikest 7 lähtuvalt.

61

Kuna Üldkohus ei ole siiski analüüsinud tühistamishagi põhjenduseks Rusal Armenali esitatud teist kuni viiendat väidet, siis leiab Euroopa Kohus, et kohtuasja menetlusstaadium ei võimalda otsuse tegemist.

62

Järelikult tuleb kohtuasi suunata tagasi Üldkohtusse, selleks et viimane saaks teise kuni viienda väite läbi vaadata.

63

Kuna kohtuasi suunatakse tagasi Üldkohtusse, tehakse kohtukulude osas otsus hiljem.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: