1. 

Kaubamärgi registrisse kandmiseks on muude nõudmiste hulgas nõutav märkida taotluses kaubad või teenused, mille jaoks selle eristusmärgi kaitset taotletakse. Selleks kasutavad nii ettevõtjad kui ka liikmesriikide patendiametid ja Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (edaspidi „amet“ või „EUIPO“ ( 2 )) Nizza klassifikatsiooni. ( 3 )

2. 

Nizza kokkulepe hõlmab 34 kaubaklassi ja 11 teenusteklassi loendit. Iga klass sisaldab üldnimetusi, mis tähistavad sektoreid, millesse vastavad kaubad või teenused kuuluvad. Klassifikatsioon sisaldab lisaks tähestikulist kaupade ja teenuste loendit, mis näitab, millisesse klassi iga kaup või teenus kuulub.

3. 

Kohtuotsuses The Chartered Institute of Patent Attorneys ( 4 ) (edaspidi kohtuotsus „IP Translator“) otsustas Euroopa Kohus Nizza kokkuleppe klassipäiste kasutamise tõlgendamise kui teguri üle, mis kajastub kaubamärkide registreerimisega antud kaitse ulatuses. Ta sedastas mõned juhised ja eelkõige nõude, et nende taotlustes tuleb selgelt ja täpselt märkida kaubad või teenused, mille jaoks registreeritud kaubamärgi kaitset taotletakse. ( 5 ) Euroopa Kohus ei piiranud siiski kohtuotsuse mõju ajaliselt.

4. 

Äriühing Brandconcern BV nõuab selles kaebuses, et tühistataks Üldkohtu kohtuotsus, 30.9.2014, Scooters India vs. Ühtlustamisamet – Brandconcern (LAMBRETTA) (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“), ( 6 ) kuna ta leiab, et selles kohtuotsuses eksiti, kohaldades tagasiulatuvalt kohtuotsuse IP Translator doktriini registreerimistaotlusele, mis oli esitatud EUIPO-le klassi 12 kohta. Tema apellatsioonkaebus võimaldab esiteks selgitada kohtuotsuses IP Translator sedastatud kohtupraktika piire üldiselt ja seejärel analüüsida selle võimalikku kohaldatavust juba registreeritud kaubamärkidele.

5. 

Igal juhul on apellatsioonkaebust lahendava kohtuotsuse läbiv tähtsus piiratud, arvestades määruse nr 207/2009 ( 7 ) artikli 28 uut redaktsiooni pärast määruse (EL) 2015/2424 ( 8 ) jõustumist 23. märtsil 2016. Selle artikli lõikes 8 püütakse lahendada tõlgendamisprobleeme seoses enne kohtuotsuse IP Translator kuupäeva registreeritud kaubamärkidega kaupade ja teenuste klassifitseerimisega.

6.

Liidu kaubamärke reguleerib käesolevas kohtuvaidluses määrus nr 207/2009. Hilisemad muudatused määrusega 2015/2424, millega muudeti eelneva määruse ühenduse kaubamärkide (nüüd nimetatud „Euroopa Liidu kaubamärgid“) ( 9 ) regulatsiooni sisulisi aspekte, ei mõjuta käesolevat apellatsioonkaebust ratione temporis. Tuleb siiski ära märkida uus artikkel 28 („Kaupade ja teenuste määramine ja klassifitseerimine“), mille lõikes 8 on sätestatud:

„8.   Selliste ELi kaubamärkide omanikud, mis on taotletud enne 22. juunit 2012 ja mis on registreeritud seoses Nizza klassifikatsiooni klassi kogu päisega, võivad avaldada, et nende kavatsus taotluse esitamise kuupäeval oli taotleda kaitset seoses kaupade või teenustega, mis ei ole hõlmatud kõnealuse klassi päise sõnasõnalise tähendusega, kui nii määratud kaubad ja teenused kuuluvad Nizza klassifikatsiooni sellise redaktsiooni kõnealuse klassi tähestikulisse loendisse, mis kehtis taotluse esitamise kuupäeval.

Avaldus esitatakse ametile hiljemalt 24. septembriks 2016 ning selles märgitakse selgelt, täpselt ja konkreetselt omaniku algse kavatsusega hõlmatud kaubad ja teenused, mis ei ole selgelt hõlmatud klassi päises esitatud nimetuste sõnasõnalise tähendusega. […]

ELi kaubamärgid, mille kohta ei ole teises lõigus osutatud tähtaja jooksul avaldust esitatud, laienevad alates kõnealuse tähtaja lõpust ainult nendele kaupadele ja teenustele, mis on selgelt hõlmatud asjaomase klassi päises esitatud nimetuste sõnasõnalise tähendusega.“

7.

VI jaotises „Loobumine, tühistamine ja kehtetuks tunnistamine“ on artiklis 51 tühistamise põhjuste kohta sätestatud:

„1.   Ühenduse kaubamärgi omaniku õigused kuulutatakse tühistatuks ametile esitatud taotluse või rikkumise suhtes algatatud menetluses esitatud vastuhagi põhjal, kui:

2.   Kui õiguste tühistamise põhjused on olemas ainult mõnede kaupade või teenuste puhul, mille jaoks ühenduse kaubamärk on registreeritud, kuulutatakse omaniku õigused tühistatuks ainult nende kaupade või teenuste osas.“

8.

Eeskiri 2 „Kaupade ja teenuste loend“ näeb ette:

9.

EUIPO juhataja täidab talle määruse nr 207/2009 artikliga 124 määratud volitusi. Nendest võib käesolevas asjas olulisena nimetada sisemiste administratiivjuhendite vastuvõtmist ja eelkõige teatiste koostamist (lõike 2 punkt a), mis avaldatakse EUIPO Teatajas vastavalt selle määruse artikli 89 punktile b.

10.

Selleks, et selgitada ameti tava klasside päiste kasutamisel, nagu ka selle kasutuse tagajärgi, kui ühenduse kaubamärgi taotlusi või registreeringuid on piiratud või nendest on osaliselt loobutud või kui nende suhtes on algatatud vastulause- või tühistamismenetlused, võttis juhataja vastu ja avaldas teatise nr 4/03. ( 11 ) Selle IV punktki esimeses ja teises lõigus on märgitud:

„34 kauba- ja 11 teenuseklassi katavad kõiki kaupu ja teenuseid, mille tõttu tähendab konkreetse klassipäise kõikide üldnimetuste kasutamine, et taotlus hõlmab kõiki sellesse klassi kuuluvaid konkreetseid kaupu ja teenuseid.

Ka klassipäises toodud teatava üldnimetuse kasutamine puudutab kõiki selle üldnimetuse alla kuuluvaid kaupu või teenuseid, mis on õigesti sellesse klassi klassifitseeritud. […]“

11.

Kohtuotsuse IP Translator tagajärjel (kuigi selles oli Euroopa Kohus tõlgendanud direktiivi 2008/95/EÜ, ( 12 ) mitte määrust nr 207/2009) avaldas EUIPO juhataja teatise nr 2/12, ( 13 ) mille V punktis on märgitud:

„Enne käesoleva teatise jõustumist registreeritud ühenduse kaubamärkide puhul, milles on kasutatud kõiki konkreetse klassi klassipäises sisalduvaid üldnimetusi, arvestab amet, et taotleja soov oli varasemat teatist nr 04/03 silmas pidades hõlmata kõiki kaupu ja teenuseid, mis kuuluvad nimetatud klassi tähestikulisse loendisse taotluse esitamise ajal kehtinud redaktsioonis.

Eespool märgitu ei piira ühenduse kaubamärki käsitleva artikli 50 kohaldamist.“

12.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 1–6 nähtub, et äriühingule Scooters India Ltd. kuulub ühenduse sõnamärk „Lambretta“, ( 14 ) mille ta oli taotlenud 7. veebruaril 2000 ja mille amet registreeris 6. augustil 2002 numbriga 1495100.

13.

Registreerimistaotluses piirdusid kaubamärgiga kaitstud kaubad Nizza kokkuleppe klassidega 3, 12, 14, 18 ja 25. Kuna Scooters India loobus osaliselt oma nõuetest Üldkohtus, ( 15 ) piisab käesolevas apellatsioonkaebuses sellest, kui käsitleda ainult kaupu, mis kuuluvad klassi 12, mille kirjeldus on Nizza kokkuleppes järgmine:

14.

19. novembril 2007 esitas äriühing Brandconcern määruse (EÜ) nr 40/94 ( 16 ) artikli 50 lõike 1 punkti a ja lõike 2 kohaselt kaubamärgi Lambretta õiguste osalise tühistamise taotluse. See tühistamistaotlus hõlmas muu hulgas klassi 12 kaupu, põhjendusega, et kaubamärki ei ole viis aastat järjest tegelikult kasutatud.

15.

EUIPO tühistamisosakond rahuldas 24. septembri 2010. aasta otsusega Brandconcerni taotluse ja tunnistas kaubamärgi alates 19. novembrist 2007 osaliselt tühistatuks, muu hulgas ka klassi 12 kuuluvate kaupade osas.

16.

Scooters India esitas 24. septembri 2010. aasta otsuse peale EUIPO-le määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 alusel kaebuse.

17.

EUIPO esimene apellatsioonikoda jättis 1. detsembri 2011. aasta otsusega (edaspidi „vaidlusalune otsus“) Scooters India kaebuse rahuldamata, välja arvatud klassi 3 „seepide“ osas (mille suhtes ta tühistas 24. detsembri 2010. aasta otsuse). ( 17 )

18.

Apellatsioonikoda põhjendas Scooters India kaebuse rahuldamata jätmist sellega, et kaubamärgi Lambretta tegelik kasutamine (muu hulgas) klassi 12 kaupade puhul ei olnud piisavalt tõendatud, mis määraski registreeringu tühistamise.

19.

Scooters India esitas 8. veebruari 2012. aasta avaldusega Üldkohtule apellatsioonikoja otsuse peale tühistamishagi. Hagi aluseks on ainus väide, määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 2 rikkumine, mille ta esitas kahe etteheitena.

20.

Esimeses neist heitis ta apellatsioonikojale ette, et see ei jätnud tühistamisest välja varuosi, nõudes seega, et EUIPO kohaldaks tema 2000. aasta taotluse ajal kehtinud kriteeriumit. Selle kriteeriumi järgi, kui kaubamärgi registreerimistaotluses on märgitud vahet tegemata ühe klassi loendisse kuuluvad kaubad, hõlmab taotlus kõiki nimetatud klassi kaupade ja teenuste tähestikulise loendi kaupu (edaspidi „hõlmamiskriteerium“).

21.

Üldkohus täpsustas seda kriitikat. Ta analüüsis, ( 18 ) kas skuutrite varuosad kuuluvad klassi 12 kaupade hulka, ja kontrollis järgmiseks, kas Scooters India registreerimistaotluse võis rahuldada hõlmamiskriteeriumi järgi või „sõnasõnalise“ kriteeriumi ( 19 ) järgi, s.o arvestades ainult asjaomase klassi loendis sõnaselgelt nimetatud kaubakategooriaid (käesoleval juhul transpordivahendeid, maa-, vee- ja õhusõidukeid).

22.

Üldkohus tuletas meelde kohtuotsust IP Translator, ( 20 ) millest järeldub, et kui kaubamärgi taotleja kasutab kõiki klassifikatsiooni konkreetse klassi päises olevaid üldnimetusi, peab ta täpsustama, kas tema taotlus hõlmab kõiki asjasse puutuva klassi alfabeetilisse loendisse kuuluvaid kaupu ja teenuseid või üksnes teatavat osa neist kaupadest ja teenustest, ning on viimasel juhul kohustatud täpsustama, milliseid vastavasse klassi kuuluvaid kaupu ja teenuseid on mõeldud. ( 21 )

23.

Kuna kohtuotsus IP Translator tehti pärast kaebuse esemeks olevate faktiliste asjaolude esinemist, analüüsis Üldkohus selle mõju ja pidas käesolevas asjas kohaldatavaks teatist nr 2/12 sisuliselt järgmiste argumentide põhjal: a) teatis nr 4/03 üksnes selgitas ameti tava kuni teatise avaldamiseni; b) teatises nr 2/12 ei tehtud vahet enne või pärast teatise nr 4/03 avaldamist registreeritud kaubamärkidel, ja c) õiguskindluse põhimõte toetab teatise nr 2/12 kohaldamist kaubamärkidele, mis nagu Lambretta on registreeritud enne teatise nr 4/03 vastuvõtmist. ( 22 )

24.

Seepärast tuvastas Üldkohus, et kaubamärgi Lambretta registreerimistaotluses kõikide klassi 12 loendi kaubakategooriate nimetamist tuleb tõlgendada nii, et see hõlmas kõiki nimetatud klassi tähestikulises loendis nimetatud kaupu, mis pealegi oligi Scooters India kavatsus. Ta märkis ühtlasi, et kuigi skuutrite varuosi ei ole iseenesest klassi 12 kaupade tähestikulises loendis nimetatud, hõlmab viimane sõidukitarvikuid ja -osi, nagu rehvid, rattad või karterid, ning seepärast oleks apellatsioonikoda pidanud kontrollima kaubamärgi tegelikku kasutamist varuosade jaoks. Kuna vaidlusaluses otsuses ei olnud seda kontrollitud, tunnistas Üldkohus Scooters India esitatud tühisuse väite esimese etteheite põhjendatuks. ( 23 )

25.

Teises etteheites pani Scooters India apellatsioonikojale süüks õigusnormi rikkumist, kuna see ei olnud kohaldanud Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt kaubamärgi tegelik kasutamine varuosadel määrab selle, et omanikul säilivad õigused kaupade suhtes, mis sisaldavad neid varuosi. ( 24 )

26.

Üldkohus lükkas teise etteheite tagasi, sest apellatsioonikoda ei olnud skuutrite varuosade kohta esitatud tõendite kontrollimiseni jõudnud. Ta andis aga apellatsioonikojale juhised, kuidas oleks tulnud teha seda analüüsi kaubamärgi Lambretta kasutamise kohta varuosadel, viidates – muu hulgas – kohtuotsuses Ansul ( 25 ) sedastatud kriteeriumidele.

27.

Brandconcerni apellatsioonkaebus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 11. detsembril 2014 ja EUIPO ja Scooters India vastused vastavalt 10. ja 18. märtsil 2015.

28.

Repliik vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 175 lõikele 1 esitati 4. juunil ja Scooters India ja EUIPO vasturepliigid vastavalt 8. ja 13. juulil 2015.

29.

Brandconcern palub Euroopa Kohtul põhiliselt: a) vaidlustatud kohtuotsus tühistada; b) jätta Scooters India kaebus Üldkohtus rahuldamata ja c) mõista kohtukulud välja vastaspooltelt. Teise võimalusena palub ta vaidlustatud kohtuotsus tühistada osas, millega tühistati apellatsioonikoja 1. detsembri 2011. aasta otsus, ja mõista kohtukulud välja EUIPO-lt ja Scooters Indialt.

30.

EUIPO palub Euroopa Kohtul: a) tunnistada teine apellatsioonkaebuse väide vastuvõetamatuks; b) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja c) mõista kohtukulud välja Brandconcernilt.

31.

Scooters India palub Euroopa Kohtul apellatsioonkaebus rahuldamata jätta ja mõista kohtukulud välja Brandconcernilt.

32.

Kuna Brandconcern ja Scooters India seda vastavalt kodukorra artikli 76 lõikele 1 nõudsid, peeti 11. mail 2016 kohtuistung, millel osalesid kõik pooled.

33.

Brandconcern heidab Üldkohtule ette kahte õigusnormi rikkumist: a) määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a koostoimes artikli 51 lõikega 2 rikkumist ja b) menetlusnormi rikkumist, mis seisneb selles, et kohtulahend ei vasta hageja nõuetele, mistõttu on kohus kohtuotsuse teinud ultra petita.

34.

Brandconcern leiab, ( 26 ) et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et EUIPO oli õiguskindluse põhimõtte kohaselt kohustatud kontrollima, kas Scooters India oli tegelikult kasutanud kaubamärki varuosade jaoks, kui ta oli tunnistanud, et selle tähise registreerimine klassi 12 loendi põhjal katab ka neid kaupu.

35.

Oma põhiseisukoha põhjenduseks viitab ta kohtuotsusele IP Translator, milles Euroopa Kohus oli otsustanud kaubamärgiomanike registreerimistaotlustes kasutatud terminite sõnasõnalise tähenduse kasuks. Nimetatud kohtuotsust tuleks kohaldada ilma igasuguste kohandusteta käesolevale kohtuasjale ja pidamata prioriteetseks Üldkohtu õiguskindluse kaalutlusi vaidlustatud kohtuotsuses.

36.

Brandconcern on arvamusel, et Üldkohus ei või piirata Euroopa Kohtu kohtuotsuse mõju ajaliselt, kui viimane ei ole seda piiri oma otsustes kehtestanud. Lisaks ei olnud Scooters India tuginenud Üldkohtus ühelegi kohtulahendile, mis toetaks õiguskindluse põhimõtte nii vabalt kohaldamist, ega seda ei ole nimetatud ka vaidlustatud kohtuotsuses endas. Selles suhtes ei saa Üldkohus kasutada oma enda kohtulahendeid selleks, et Euroopa Kohtu kohtuotsuse mõju piirata.

37.

Lõpuks ei arva Brandconcern, et registreerimistaotluste tõlgendamisel tuleks arvestada kaubamärgiomanike ( 27 ) kavatsust, vastupidi EUIPO tavaga enne teatist nr 2/12. Igal juhul tuleks selles kavatsuses viidata kauba- ja teenusteloendile, et kaubamärgiomaniku taotletud kaitse ulatust täpsemalt kindlaks määrata, nagu nõuti hiljem kohtuotsuses IP Translator. Algse avalduse puudusi ei tohi täiendada hilisema vanemuse taotlusega ega ka apellatsioonimenetluses.

38.

Kokkuvõttes on Brandconcern seisukohal, et Euroopa Kohus oleks võinud kasutada kohtuotsuses IP Translator registreerimistaotluste tõlgendamise „tulevikuperspektiivi“ käsitlusviisi, kuid ta ei teinud seda. Ta kehtestas, vastupidi, kaubamärgitaotluste selgelt ja täpselt koostamise üldreegli, mida silmas pidades tuleb neid taotlusi tõlgendada.

39.

EUIPO lükkab Brandconcerni argumendid tagasi. Ta on konkreetselt seisukohal, et kohtuotsuses IP Translator pole otsustatud kummagi kasuks nendest kahest käsitusviisist, s.o ei teatise nr 4/03 hõlmamiskriteeriumi ega sõnasõnalise tähenduse kasuks. Ta väidab, et nimetatud kohtuotsuses oli tegu registreerimistaotlustega, mitte juba registreeritud kaubamärkidega, mistõttu puudutavad selguse ja täpsuse nõuded ennekõike esimesi ja mitte samal viisil teisi.

40.

Amet on seisukohal, et kohtuotsuse IP Translator punkt 60 viitab sellele, et taotleja kavatsus osutub põhitähtsaks kriteeriumiks kaubamärgile omase kaitse ulatuse kindlaksmääramiseks. Ent kui taotlejate kohus on oma kavatsust näidata, täites selguse ja täpsuse nõudeid, siis pädev asutus (patendiametid) peab selle kavatsuse kindlaks tegema juba registreeritud kaubamärkide põhjal. Kohtuotsusele IP Translator ei saa tugineda, et takistada taotleja kavatsuse väljaselgitamist eelduse abil. Selles mõttes ei eiranud Üldkohus kohtuotsuse IP Translator orientiire kaubamärgitaotluste suhtes, vaid lihtsalt kohandas neid juba registreeritud kaubamärkide suhtes.

41.

Amet lisab, et Scooters India soov oli olnud selge, kui ta taotles varasema Ühendkuningriigi kaubamärgi Lambretta registreerimist, nõudes vanemust kõikide kaupade jaoks, mis hõlmasid „sõiduautosid, kaubikuid ja jalgrattaid, nagu ka nende kaupade komponente ja konstruktsiooniosi“.

42.

Scooters India leiab, et kui mõista kohtuotsust IP Translator nii, nagu pakub välja Brandconcern, rikutaks õiguskindluse ja nende ettevõtjate õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kes otsivad kaitset patendiametite (mitte ainult EUIPO) põhimõttest, et klasside loendite nimetus viitab lühendatult kõikidele nendesse klassidesse tähestikulise loendi järgi kuuluvatele kaupadele. Ta leiab ühtlasi samade argumentide põhjal nagu EUIPO, et Brandconcern tõlgendab kohtuotsust IP Translator ekslikult.

43.

Oma apellatsioonkaebuse esimese väitega heidab Brandconcern vaidlustatud kohtuotsusele ette määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a rikkumist koostoimes sama artikli lõikega 2. Selles õigusnormis on sätestatud nõue, et kaubamärki tuleb viie järjestikuse aasta jooksul kasutada kaupade või teenuste puhul, mille kaitseks see on registreeritud. ( 28 )

44.

Kuigi väljendit „tegelik kasutamine“ tõlgendati kohtuotsuses Ansul ( 29 ) ulatuslikult ja üksikasjalikult ning selle üle käesolevas apellatsioonkaebuses vaidlust ei ole, on siiski vaja tõlgendada viidet „kaubad ja teenused, mille jaoks on kaubamärk registreeritud“.

45.

Kuna aga määruse nr 207/2009 artikli 26 lõike 1 punkti c kohaselt tuleb selleks, et märk registreeritaks, liidu kaubamärgitaotluses märkida kaubad ja teenused, mida soovitakse kaubamärgiga kaitsta, väidab Brandconcern, et seda taotlust tuleb hinnata vastavalt kohtuotsuse IP Translator põhieeldustele.

46.

Vaidlus kohtuotsuse IP Translator kohaldatavuse üle käesoleval juhul toimub peamiselt kahes liinis: selle ajaline asjasse puutuvus ja selle võimalik ekstrapoleerimine materiaalsest aspektist. Kui Brandconcern väidab, et kohtuotsuses endas ei ole selle mõju piiratud ja järelikult ei ole Üldkohtul võimalik õiguskindlusele tuginedes selle kohaldamist kohandada, siis EUIPO rõhutab, et kohtuvaidluste esemed on erinevad, s.o registreerimistaotlus (kohtuasjas, mis lahendati kohtuotsus IP Translator) ja juba registreeritud kaubamärk (käesolevas menetluses).

47.

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et tõlgendus, mille Euroopa Kohus ELTL artikliga 267 antud pädevust kasutades liidu õigusnormile annab, selgitab ja täpsustab selle sätte tähendust ja ulatust, nagu seda peab või peaks mõistma ja kohaldama alates selle jõustumise hetkest. Sellest järeldub, et nii tõlgendatud õigusnormi võib ja peab kohus kohaldama isegi õigussuhetele, mis on tekkinud ja loodud enne tõlgendamistaotluse kohta tehtud otsust, kui muu hulgas on täidetud tingimused, mis lubavad arutada vaidlust selle sätte kohaldamise üle pädevates kohtutes. ( 30 )

48.

Samas kohtupraktikas on sedastatud, et Euroopa Kohus võib liidu õiguskorrale omast õiguskindluse üldpõhimõtet kohaldades üksnes erandkorras otsustada piirata tõlgendatavale sättele tuginemise õigust, kui on täidetud järgmised kriteeriumid: huvitatud isikute heausksus ja oluliste häirete oht. ( 31 )

49.

Lõpuks peab sama kohtupraktika kohaselt Euroopa Kohus siiski määratlema ühe ajahetke, millest alates jõustub tõlgendus, mille ta liidu õiguse sättele andis, kusjuures niisuguse tõlgenduse ajalist mõju võib piirata ainult samas kohtuotsuses. Selliselt tagatakse liikmesriikide ja teiste õigussubjektide võrdne kohtlemine liidu õiguses ning täidetakse samas õiguskindluse põhimõttest tulenevad nõuded. ( 32 )

50.

Lühidalt võib kohtupraktika Euroopa Kohtu kohtuotsuse mõju piiramise kohta kokku võtta järgmiselt: a) põhimõtteliselt on Euroopa Kohtu otsused ex tunc mõjuga; b) õigusnormi tõlgendamise mõjude piiramine on erandlik; c) Euroopa Kohus on ainsana pädev määrama niisuguste tunnustega piirangut, ja d) niisugune piiramine peab olema asjaomast õigusnormi tõlgendavas kohtuotsuses sõnaselgelt märgitud.

51.

On kindel, et kohtuotsus IP Translator, nagu hoiatab Brandconcern, ei sisalda mingit selle mõju ajalist piirangut, mistõttu peaks selles tõlgendatud õigusnorm olema esmapilgul kohaldatav ka enne selle kohtuotsuse tegemist tekkinud õiguslikele olukordadele. Väärib siiski tähelepanu asjaolu, et ükski selle eelotsusemenetluse pooltest (üksteist liikmesriiki, komisjon, EUIPO ja kaks põhikohtuasja poolt) ei olnud niisugust piiramist nõudnud, mis oleks kohustanud Euroopa Kohut otsustama niisuguse nõude poolt või vastu; ent kohtuotsus vaikib selles küsimuses. Ehkki see vaikimine võimaldab teha oletusi selle põhjuste kohta, eelistan mitte laskuda pelgalt spekulatsioonidesse, mis ei viiks pealegi käesoleva apellatsioonkaebuse jaoks kuhugi.

52.

Kohasem on seevastu põhjalikumalt analüüsida ameti argumenti, mis Üldkohtu kohtulahendi toetusel täpsustab kohtuotsuse IP Translator mõju käesolevale kohtuvaidlusele: kui seal käsitleti kaubamärgitaotlusi, siis nüüd arutatakse juba registreeritud kaubamärke. Järelikult tuleb välja selgitada, milline on tegelikult selle kohtuotsuse mõte.

53.

Kohtuasi puudutas ( 33 ) nimetuse „IP Translator“ liikmesriigi kaubamärgina registreerimise taotlust. Taotluses olid märgitud teenused, millele kaitset taotleti, Nizza kokkuleppe klassi 41 päises kasutatud üldterminites, see tähendab „Haridus; väljaõpe; meelelahutus; spordi- ja kultuuritegevus“.

54.

Ühendkuningriigi kaubamärgiamet jättis taotluse rahuldamata direktiivi 2008/95 artikli 3 lõike 1 punktidele b ja c ja lõikele 3 vastavate siseriiklike õigusnormide alusel. Ta tõlgendas nimetatud taotlust vastavalt teatisele nr 4/03 ( 34 ) nii, et see hõlmab mitte ainult taotleja märgitud tüüpi teenuseid, vaid ka kõiki muid klassi 41 kuuluvaid teenuseid, ka tõlketeenuseid. Ta järeldas, et viimati nimetatud teenuste puhul puudub nimetusel „IP Translator“ eristusvõime ja see nimetus on kirjeldav.

55.

Kaubamärgitaotleja ( 35 ) esitas selle otsuse peale kaebuse, väites, et tema taotluses ei olnud märgitud tõlketeenuseid ning seega see ei hõlmanud neid teenuseid, mis kuuluvad klassi 41. Seepärast olid kaubamärgiameti vastuväited registreerimisele ekslikud ja tema taotlus oli alusetult rahuldamata jäetud.

56.

Oma vastuses kolmele (ümbersõnastatud) eelotsuse küsimusele Euroopa Kohus:

57.

Järeldan kohtuotsusest IP Translator kõigepealt, et selle lahendit tuleb mõista selle vaidluse kontekstis, mida selle kohtuotsusega lahendati: tegu oli kaubamärgitaotluse rahuldamata jätmisega seoses selle teenusteklassi tõlgendamisega, mille jaoks kaitset taotleti. Kohtuotsuses on konkreetselt kirjeldatud, kuidas kaubamärgitaotleja peab täitma kohustust esitada selgelt ja täpselt nende kaupade või teenuste loetelu, mille jaoks ta soovitud märgi registreerimist taotleb. ( 39 )

58.

Teiseks, isegi kui kolmas eelotsuse küsimus kajastas vaidlust sõnasõnalise kriteeriumi ja hõlmamiskriteeriumi ( 40 ) pooldajate vahel ja Euroopa Kohtul paluti olla selles vaidluses vahendajaks, keeldus see delikaatselt sellest kutsest, keskendudes oma vastuses taotlusele, ja saatis probleemi tagasi patendiametite otsustada. ( 41 )

59.

Nimelt tuleneb kohtuotsusest, et Euroopa Kohus ei valinud tegelikult ühtegi asjaomast valikuvõimalust. Veelgi enam, ta koguni tunnistas võimalust viidata klassidele üldiselt, nõudes ainult piisavat selgust ja täpsust, millist tõlgendusmeetodit ka ei kasutataks. Mõistagi mõjutab niisugune lahendus suuremal määral süsteeme, mis juhinduvad hõlmamiskriteeriumist, kuna selle järgi peab taotleja täpsustama, kas tema taotlus hõlmab kõiki asjasse puutuva klassi tähestikulisse loendisse kuuluvaid kaupu ja teenuseid või üksnes teatavat osa neist kaupadest ja teenustest. ( 42 ) Kordan siiski, et kohtuotsuse lahendis tuvastati ühemõtteliselt, et see ei ole üldnimetuste kasutamise vastu.

60.

Kolmandaks, ehkki see ei ole vast nii oluline, kohtuotsuses IP Translator ei tõlgendatud ühte konkreetset direktiivi 2008/95 sätet, vaid tuletati kaubamärgitaotlejatele pandud selguse ja täpsuse kohustus kõikidest selle õigusnormi teksti sätetest ja põhjendustest tervikuna. ( 43 )

61.

Kas kohtuotsust IP Translator saab otseselt ekstrapoleerida käesoleva kohtuvaidluse põhjustanud olukorrale? Jagan EUIPO reservatsioone selle suhtes põhjustel, mille järgnevalt esitan.

62.

Märkisin juba, et kohtuasi IP Translator toimus niisuguse eristusmärgi registreerimise taotluse kontekstis, millega taheti kaitsta teatavaid teenuseid. Kaubamärgiregistrite selle aja hetkeseisuga kehtestas Euroopa Kohus taotlejale selguse ja täpsuse nõude selleks, et lihtsustada asjaomase õigusnormi teiste artiklite kohaldamist, nagu artiklid absoluutsete ja suhteliste keeldumispõhjuste kohta, millele võib hiljem samuti tugineda kaubamärgi tühisuse alustena. ( 44 )

63.

See nõue ( 45 ) puudutab ennekõike taotlejat. Kohtuotsuses IP Translator on kaubamärgiametitele siduvad ettekirjutused leebemad ja viited nendele liikmesriikide asutustele („pädevad asutused“) tehakse kas selleks, et rõhutada seost taotluste selguse ja täpsuse nõude ja nende asutuste kohustuste täitmise vahel nende taotluste eelkontrollimisel, ( 46 ) või siis selleks, et neile sama mõtteliini järgides meelde tuletada nende vastutust iga juhtumi konkreetselt hindamisel, et kindlaks määrata, kas klassipäiste üldnimetused vastavad selguse ja täpsuse nõudele. ( 47 ) Kuid neid ettekirjutusi kohtuotsuse lahend ei kajasta.

64.

Nendel asjaoludel omandab ka kohtuotsuse punkt 60, ( 48 ) mis näib muutvat kehtetuks EUIPO teatises nr 4/03 (mis põhineb hõlmamiskriteeriumil) sätestatud tava, selle ülejäänud sisuga sidusama tähenduse. Koostoimes punktiga 61 avaldub etteheite tegelik ulatus, s.o hoiatada, et sellise toimimisviisiga ohustatakse kaubamärgitaotlejatele kehtestatud selguse ja täpsuse nõuet. Vastasel korral, kui kasutatakse kõiki ühe klassi päiste nimetusi, ei teaks taotleja ega teised ettevõtjad kindlalt üldnimetuste kasutamisest tuleneva kaitse ulatust.

65.

Risk selle käsitusviisi ehk hõlmamiskriteeriumi kasutamisel seisneb selles, et taotlejad teevad järeleandmisi, täites oma kohustust märkida selgelt kaubad ja teenused, mille jaoks nad kaitset taotlevad. Seega on vaja, et taotleja kohustust ei asendataks vähenõudliku haldustavaga. Kuid kohtuotsuse kontekstis tuleb seda eesmärki mõista hoiatusena, et eelkontrolli etapis ei võetaks vastu taotlusi, mis oma ebamäärasuse tõttu ei vasta selguse ja täpsuse nõudele kaupade ja teenuste kindlaksmääramisel. Usun, et see on kohtuotsuse IP Translator punkti 62 mõte.

66.

Kuna kohtuasja IP Translator ja käesoleva asja faktilised asjaolud on erinevad (esimeses seondusid faktilised asjaolud kaubamärgitaotlusega, käesolevas asjas aga juba registreeritud kaubamärgiga), ei saa minu arvates nimetatud kohtuotsuse järeldusi ja nõudeid ekstrapoleerida ning seega tuleb Brandconcerni apellatsioonkaebuse esimene väide tagasi lükata.

67.

See tulemus ei saa olla üllatav, arvestades et kaubamärgitaotlus esitatakse kaubamärgi registreerimise protsessi niisuguses etapis, kus on seda veel võimalik parandada või muuta, nagu tuleneb määruse nr 207/2009 artiklist 43. Kohtuotsus IP Translator tugevdab liikmesriikide ametite kohustust nende analüüsi selles etapis tagada, et taotluste kontrollimine oleks täielik ja range, et vältida kaubamärgi lubamatut registreerimist. ( 49 ) Kui nende kohus on pidada õiget ja täpset kaubamärgiregistrit, ( 50 ) näib loogiline, et kohtuotsuse IP Translator lahendis neid kohustatakse kaudselt, et nad peavad kontrollima, et ettevõtjad esitaksid taotlused, mis vastavad selguse ja täpsuse nõudele.

68.

Seevastu, kui kaubamärk on registreeritud, on sellega kaitstud kaupade ja teenuste loendi tõlgendamine ette nähtud teist tüüpi normide alusel, sealhulgas konkreetselt määruse nr 207/2009 artiklis 48 sätestatud muutmiskeelu alusel. Kohtuotsuse IP Translator järeldused on vaevalt kooskõlas kaubamärgiametite rolliga sellest teises etapis. Ja just see erinevus nende etappide vahel seletab seda, et kohtuotsuse IP Translator mõju ei ole piiratud: tõlgendada taotluses sisalduvate kaupade ja teenuste loendit, mida saab veel muuta, ei ole sama asi mis tõlgendada juba registreeritud kaubamärki, mis on põhimõtteliselt kindlaksmääratud ja praktiliselt muutmatu.

69.

Kui seega eeldada, et ameti argument kohtuotsuse IT Translator mõju kohta kaupade ja teenuste loendi tõlgendamiseks juba registreeritud kaubamärkide puhul on õige, kuna nimetatud kohtuotsus käsitleb kaubamärgitaotlust esitava ettevõtja kohustusi, langeb Brandconcerni apellatsioonkaebuse esimese väite põhjenduseks esitatud põhiargument ära.

70.

Apellandi etteheide põhineb tegelikult vaidlustatud kohtuotsuse vääral tõlgendusel, sest see ei piira kohtuotsuse IP Translator mõju ajaliselt, vaatamata asjaolule, et selle punktis 24 viidati selles valdkonnas väljakujunenud kohtupraktikale, ja asjaolule, et kohtuotsuses IP Translator ei ole midagi märgitud ajalise mõju kohta. Üldkohus lihtsalt arutleb, kas amet võis kohaldada oma teatist nr 4/03 kaubamärgile, mis on registreeritud enne 21. juunit 2012, mis eeldas hõlmamiskriteeriumi põhjal kontrollimist, kas varuosad kuuluvad klassi 12, kuigi seal ei ole neid sõnaselgelt nimetatud. Ja see kontrollimine oli vajalik eeltingimus, et välja selgitada, kas apellatsioonikoda oleks pidanud kontrollima Scooters India esitatud tõendeid kaubamärgi tegelikust kasutamisest nende varuosade jaoks.

71.

Sellega seoses analüüsitakse vaidlustatud kohtuotsuses ( 51 ) teatist nr 2/12, mida selles nimetatakse „õiguskindluse põhimõtte kohaldamiseks“, olukorras, kus EUIPO pidi selgitama, kuidas ta määrab kindlaks kaitse ulatuse, mis on antud niisuguste liidu kaubamärkidega, mis on registreeritud enne 21. juunit 2012 ja milles kasutati Nizza kokkuleppe klasside päiste üldnimetusi.

72.

Seejärel lükati vaidlustatud kohtuotsuse punktides 28–34 ümber arutluskäik, et Scooters India ei või tugineda õiguspärasele ootusele, sest teatis nr 4/03 oli tema registreerimistaotlusest hilisem. Üldkohus on seisukohal, et nimetatud teatis selgitas EUIPO seni järgitud tava ja kinnitas seda. Seepärast tuleb seda kohaldada ka nende kaupade loendi tõlgendamisele, mille jaoks oli Scooters India registreerinud 2002. aastal kaubamärgi Lambretta.

73.

Eespool öeldust tuleneb, et vaidlustatud kohtuotsuses lähtutakse kaubamärgitaotluste ja juba kaitstud kaubamärkide lahususe kriteeriumist, ilma et nii kavatsetaks piirata kohtuotsuse IP Translator mõju ajaliselt. Arvestades kohtuotsuse IP Translator tõlgendust, mis on välja pakutud selle apellatsioonkaebuse esimese väite analüüsi punktis b, ei saa Üldkohtule ette heita selle kohtuotsuse põhieelduste rikkumist.

74.

EUIPO oleks võinud seega kohaldada hõlmamiskriteeriumit imperatiivsetel õiguskindluse põhjustel, mis on liidu õiguskorrale omane põhimõte, ja välja selgitada, mida Scooters India taotluse esitamisel soovis. Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui leidis, et amet võis kasutada hõlmamiskriteeriumit kaubamärkide puhul, mis on registreeritud enne 21. juunit 2012, ega siis, kui ta nõudis, et apellatsioonikoda pidi kontrollima, kas Scooters India kasutas tegelikult kaubamärki Lambretta varuosadel.

75.

Lõpuks märgiksin veel ühte asja: määruse nr 207/2009 ( 52 ) uue artikli 28 lõikega 8 soovis liidu seadusandja korvata süsteemi puudusi, andes enne 22. juunit 2012 registreeritud kaubamärkide omanikele kuni 24. septembrini 2016 võimaluse selgitada, milline oli nende kavatsus taotluse esitamise kuupäeval klassi päises nimetatud kaupade või teenuste suhtes, mida need hõlmavad. Neile pakutakse seega võimalust kasutada hõlmamiskriteeriumit, et hajutada kahtlused nende tööstusomandi õiguste sisulise kaitse ulatuse suhtes (kaubad ja teenused). Säilitades ühe ja teise õigusakti normatiivsust, püüdiski amet just seda teatisega nr 2/12 saavutada.

76.

Seepärast oleks paradoksaalne, nagu pakub välja Brandconcern, kui tühistataks Üldkohtu kohtuotsus, milles on järgitud sama käsitusviisi nagu seadusandja, eriti kui Scooters India võiks veel „selgitada oma kavatsust“ EUIPO-le, et tõendada, et see kavatsus oligi see, nagu Üldkohus hindas. Tuleb lisaks märkida, et seadusandja järgib kohtuotsust IP Translator, piirates ka oma sekkumist kaubamärkidesse, mis olid registreeritud juba enne selle kohtuotsuse tegemist.

77.

Kokkuvõttes, kuna määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a koostoimes lõikega 2 rikkumist ei ole tõendatud, tuleb Brandconcerni apellatsioonkaebuse esimene väide tagasi lükata.

78.

Esimese väite tagasilükkamine kohustab analüüsima teist väidet, millele Brandconcern tugineb teise võimalusena.

79.

Brandconcern heidab vaidlustatud kohtuotsusele ette „menetlusviga“, ( 53 ) mis tema väitel väljendub ultra petita otsuses, ( 54 ) sest Üldkohus tühistas vaidlusaluse otsuse, vaatamata sellele, et ta tuvastas, et Scooters India ei olnud kasutanud kaubamärgi klassi 12 loendit kaupade jaoks. Tema arvates oleks vaidlustatud kohtuotsus pidanud kinnitama nimetatud otsust „transpordivahendite, maa-, vee- ja õhusõidukite“ osas ja tühistama selle ainult selles osas, et sellega ei olnud analüüsitud kaubamärgi kasutamist klassi 12 muude kaupade, nimelt varuosade suhtes.

80.

EUIPO leiab kõigepealt, et see väide on vastuvõetamatu, kuna Brandconcern ei märkinud vaidlustatud kohtuotsuse punkte, milles on märgitud, et kaubamärki Lambretta ei ole tegelikult kasutatud transpordivahendite ega nimetatud sõidukite jaoks. Kuna see äriühing ei märkinud ka õiguslikku alust, millel tema väide põhineb, leiab EUIPO, et Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 21 ja artikli 53 punktis 1 sätestatud nõuded kaebuse vastuvõtmiseks ei ole täidetud.

81.

Sisulises küsimuses väidab amet, et Üldkohus tühistas vaidlusaluse otsuse õigesti ja saatis selle nõuetekohaselt tagasi apellatsioonikojale, et see kontrolliks tõendit kaubamärgi tegelikust kasutamisest ühe kaupade allkategooria suhtes.

82.

Scooters India leiab nagu EUIPO, et teist õigusnormi rikkumist ei esine ja et see väide ei erine tegelikult esimesest väitest.

83.

Vastupidi ameti arvamusele leian, et Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 21 koostoimes selle artikli 53 punktiga 1 sätestatud ja tema kodukorra artiklis 168 rakendatud põhielemendid ei puudu. Isegi kui neid ei ole täie selgusega täpsustatud ega konkreetselt nimetatud, mis tüüpi menetlusviga on kohtuotsuses tehtud, usun, et Brandconcerni etteheide on vähemalt vastuvõetav, kui selles on märgitud, et Üldkohus on selles lahendis otsustanud rohkem, kui kaebaja nõudis.

84.

Selle teise väite põhiseisukoht on, et kui kohtuvaidlus Üldkohtus puudutas ainult varuosi (ja kaubamärgi kasutamist nende suhtes), siis võis Brandconcerni arvates mõistlikult järeldada, et EUIPO hinnanguid tõendite kohta, kas kaubamärki transpordivahendite ja sõidukite jaoks tegelikult kasutati, ei tühistata, mis oleks pidanud takistama seda, et vaidlustatud kohtuotsusega tühistatakse vaidlusalune otsus tervikuna.

85.

See etteheide tähendab lõppkokkuvõttes kaebust, et õigusemõistja toimis ühitamatult, kui ta tegi otsuse ultra petita, ( 55 ) mis tähendab, et teine apellatsioonkaebuse väide on vastuvõetav.

86.

Minu arvates ei saa ka teist apellatsioonkaebuse väidet vastu võtta, sest Üldkohus ei teinud menetlusviga, mida talle ette heidetakse.

87.

Scooters India taotles, et Üldkohus tühistaks „vaidlusaluse otsuse selles osas, milles apellatsioonikoda oli lükanud tagasi [tema] vaidlustuse seoses klassi 12 kaupadega“, ( 56 ) lisamata mingeid täpsustusi selle kohta. Üldkohus ei otsusta ultra petita, kui ta rahuldab kohtuotsuses selle nõude nii, nagu see oli sõnastatud.

88.

Lisaks ei ole kohtuotsuse punkt 44, mida on selles teises väites nimetatud, osa selle kohtuotsuse ratio decidendi’st ja sellel ei ole seega olulist mõju kohtulahendile. Õiguslikud põhjendused, mille põhjal vaidlusalune otsus tühistatakse, on esitatud kohtuotsuse enda eelnevates lõikudes. ( 57 ) Selle punktis 44 Üldkohus ainult selgitab – peaaegu pedagoogiliselt – apellatsioonikojale, mis tüüpi kontrolli „oleks kohane“ teha. Samamoodi tuleb see õpetlik toon esile punktis 43, milles kohus samuti annab apellatsioonikojale korralduse järgida kohtuotsuses Ansul ( 58 ) sedastatud praktikat.

89.

Vastavalt ELTL artiklile 266 nõutakse institutsioonilt, kelle õigusakt on tunnistatud tühiseks, „[kohtu]otsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist“. Selleks peab ta järgima mitte ainult kohtuotsuse resolutsiooni, vaid ka põhjendusi, mille alusel ja millest lähtudes otsus tehti, kuna need on hädavajalikud resolutsiooni täpseks mõistmiseks. Nimelt näitavad põhjendused ühelt poolt ära selle, milline konkreetne säte tunnistati õigusvastaseks, ja teiselt poolt resolutsioonis tuvastatud õigusvastasuse täpsed põhjused, ning asjaomane institutsioon peab neid tühistatud akti asendamisel arvestama. ( 59 )

90.

Järelikult ei pea Euroopa Kohus näitama asjaomasele institutsioonile, milliseid meetmeid see peab võtma, ( 60 ) mis ei takista aga anda talle teatavad juhised, kuidas toimida. Sel juhul aga, nagu see on vaidlustatud kohtuotsuse punkti 44 puhul, on need juhised üksnes suunavad.

91.

Lisaks tuleb meelde tuletada Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikat, et tühistatud akti asendamise eesmärgil võib toimuvat menetlust jätkata hetkest, mil see õigusvastasus aset leidis, ja et akti tühistamine ei pruugi tingimata mõjutada ettevalmistavaid akte, ( 61 ) ning seega võib apellatsioonikoda, kui ta õigeks peab, täielikult arvestada tõendeid, mis esitati klassi 12 loendi kaupade kohta.

92.

Esitatud selgitusi arvestades tuleks teine apellatsioonkaebuse väide tagasi lükata.

93.

Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõikele 1 ja artikli 184 lõikele 1 on apellatsioonimenetluses kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna ma teen Euroopa Kohtule ettepaneku käesolev apellatsioonkaebus rahuldamata jätta, ja kuna EUIPO ja Scooters India on seda nõudnud, tuleb mõlema apellatsioonkaebuse vastustaja kohtukulud välja mõista Brandconcernilt.

94.

Esitatud arutluskäigust lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku: