1.

Käesolev kohtuasi on alguse saanud Prantsusmaal kohtusse esitatud kaebusest, milles äriühing Neptune Distribution palub tühistada esiteks haldusotsuse, millega kohustati teda kustutama tema turustatavate looduslike mineraalvete märgistuses ja reklaamides erinevad väited, millega pannakse tarbija uskuma, et need veed on madala soola- või naatriumisisaldusega, ning teiseks ministri otsus, millega jäeti rahuldamata esimese otsuse peale äriühingu esitatud vaie. Selles kohtuvaidluses apellatsioonkaebust läbi vaadates esitab Conseil d’État (Prantsusmaa) Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, mis põhineb kahel erineval alusel.

2.

Esiteks palub eelotsusetaotluse esitanud kohus tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1924/2006 toidu kohta esitatavate toitumis- ja tervisealaste väidete kohta ( 2 ) lisa, kusjuures sellist taotlust ei ole varem esitatud. ( 3 )

3.

Kõnealuses lisas sisalduvates sätetes on nimelt ette nähtud, et niisugused toitumisalased väited, mille kohaselt toit on „madala naatriumi- või soolasisaldusega” või „väga madala naatriumi- või soolasisaldusega”, on lubatud vaid juhul, kui toode ei sisalda üle konkreetse koguse naatriumi või „samaväärse koguse soola”. Euroopa Kohtul palutakse otsustada, kas viimati nimetatud määratlust tuleb mõista nii, et samaväärse koguse arvutamisel võetakse arvesse vaid seda, kui palju sisaldab toode naatriumkloriidi, mida tavaliselt nimetatakse keedusoolaks, või pigem lähtutakse naatriumi ( 4 ) absoluutkogusest toidus, ilma et viimasel juhul tehtaks vahet, millisel kujul see mineraalaine esineb.

4.

Siiski tekib sellega seoses kõigepealt küsimus, kas määruse nr 1924/2006 sätted kuuluvad tõepoolest kohaldamisele, kui asjaomaseks „toiduks” on looduslik mineraalvesi nagu põhikohtuasjas. Minu hinnangul ei tohiks olla see nii esimese toitumisalase väite puhul, kuna liidu õiguses on erinormid, mis kuuluvad nende vetega kauplemisel esmajoones kohaldamisele.

5.

Teiseks palub Conseil d’État Euroopa Kohtul võtta seisukoha, kas kehtivad on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiivi 2000/13/EÜ toidu märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta ( 5 ) artikli 2 lõike 1 sätted ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2009. aasta direktiivi 2009/54/EÜ loodusliku mineraalvee kasutamise ja turustamise kohta (uuesti sõnastatud) ( 6 ) artikli 9 lõigete 1 ja 2 sätted, samuti selle määruse III lisa koostoimes määruse nr 1924/2006 eespool viidatud lisaga. Kõigepealt olgu täpsustatud, et mul on tõsised kahtlused, kas selliselt sõnastatud taotlus on sobiv.

6.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus toob need probleemid esile, sest Neptune Distribution väidab, et kuna liidu teisesed õigusnormid keelavad tal rõhutada oma toodete koostise tunnust, mis on ometi tõene, riivavad need normid nii sõna- ja teabevabadust kui ka ettevõtlusvabadust, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artikli 11 lõikega 1 ja artikliga 16 koostoimes ELL artikli 6 lõike 1 esimese lõiguga ning 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikliga 10. Siiski on minu arvates põhjendamatu viidata nendele põhivabadustele nii tehnilises ja spetsiifilises valdkonnas nagu see, mida kõnealused sätted reguleerivad.

7.

Kõigepealt tuleb märkida, et määrust (EL) nr 1169/2011 ( 7 ), millega eelkõige muudeti määrust nr 1924/2006 ja tunnistati kehtetuks direktiiv 2000/13, kohaldatakse vastupidiste sätete puudumisel alates 13. detsembrist 2014, kuid vastavalt selle artiklitele 54 ja 55 ei kehti see ratione temporis põhikohtuasja suhtes.

8.

Määruse nr 1924/2006 artikli 1 „Sisu ja reguleerimisala” lõigetes 1 ja 5 on sätestatud, et esiteks määrus „ühtlustab liikmesriikide õigus- või haldusnorme, mis on seotud toitumis- ja tervisealaste väidetega, et tagada siseturu tõhus toimimine, pakkudes samal ajal tarbijakaitse kõrget taset”, ning teiseks määrust „kohaldatakse, ilma et see piiraks ühenduse [teatud] sätete kohaldamist”, sealhulgas direktiivi 80/777 sätted, mis asendati direktiiviga 2009/54 ( 8 ).

9.

Määruse artikli 2 lõike 2 punktides 4 ja 5 määratletakse järgmised mõisted:

10.

Määruse artikli 8 lõikes 1 on sätestatud, et „[t]oitumisalaste väidete esitamine on lubatud üksnes siis, kui need on loetletud lisas ja on vastavuses käesolevas määruses sätestatud tingimustega”.

11.

Määruse nr 1924/2006 lisas „Toitumisalased väited ja nende suhtes kohaldatavad tingimused” määratletakse künnised, millest allpool on lubatud järgmised väited:

12.

Direktiivi 2000/13 artikli 2 lõigetes 1 ja 3 on seoses toidu märgistuse, esitlemise ja reklaamimisega sätestatud:

„1.   Märgistus ja selle meetodid ei tohi:

[…]

3.   Lõigetes 1 ja 2 nimetatud keelde ja piiranguid kohaldatakse ka:

13.

Loodusliku mineraalvee turustamist reguleeriva direktiivi 2009/54 põhjenduses 8 on välja toodud, et „[m]ärgistamise osas kohaldatakse loodusliku mineraalvee suhtes üldnorme, mis on sätestatud […] direktiivis 2000/13[…]. Käesolev direktiiv võib seega piirduda nimetatud üldnormide täiendamise ja nendest erandite tegemisega”.

14.

Direktiivi artikli 9 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Pakendil või märgistusel ja mis tahes vormis reklaamis on keelatud kasutada väiteid, […] mis:

2.   Igasugused väited, millega looduslikule mineraalveele omistatakse haigust vältivaid või raviga seotud omadusi, on keelatud.

III lisas loetletud väited on siiski lubatud, kui need vastavad selles lisas sätestatud asjakohastele kriteeriumidele või nende puudumisel siseriiklikes normides ette nähtud kriteeriumidele ja tingimusel, et need on koostatud füüsikalis-keemiliste analüüside ja vajaduse korral farmakoloogiliste, füsioloogiliste ja kliiniliste uuringute alusel, mis on tehtud teaduslikult tunnustatud meetoditega I lisa I jao punkti 2 kohaselt.

Liikmesriigid võivad […] lubada ka muude väidete kasutamist tingimusel, et need ei ole vastuolus esimese lõigu põhimõtetega ja on kooskõlas teise lõigu põhimõtetega.”

15.

Direktiivi 2009/54 III lisas „Artikli 9 lõikes 2 sätestatud väited ja kriteeriumid” toodud märge „sobib vähese naatriumisisaldusega dieediks” on seotud järgmise kriteeriumiga: „naatriumisisaldus on väiksem kui 20 mg/l”.

16.

Direction régionale de la concurrence, de la consommation et de la répression des fraudes d’Auvergne'i (konkurentsi, tarbijakaitse ja pettustevastase ameti Auvergne’is asuv piirkondlik teenistus, Prantsusmaa) 5. veebruari 2009. aasta aktiga tehti Neptune Distributionile, kes tegeleb gaseeritud loodusliku mineraalvee „Saint-Yorre” ja „Vichy Célestins” müügi ja turustamisega, ettekirjutus kustutada kõnealuste mineraalvete märgistuselt ja reklaamilt järgmised väited:

17.

Prantsuse majandus-, tööstus- ja tööminister jättis kõnealuse ettekirjutuse peale Neptune Distributioni esitatud vaide 25. augusti 2009. aasta otsusega rahuldamata.

18.

Tribunal administratif de Clermont-Ferrand (Clermont-Ferrand’i halduskohus) jättis 27. mai 2010. aasta otsusega rahuldamata Neptune Distributioni kaebuse, milles paluti pädevuse piiride ületamise tõttu tühistada nii 5. veebruari 2009. aasta ettekirjutus kui ka sellele järgnenud ministri otsus. Cour administrative d’appel de Lyon (Lyoni haldusasjade apellatsioonikohus) jättis selle kohtuotsuse oma 9. juuni 2011. aasta otsusega jõusse. Neptune Distribution esitas viimati nimetatud otsuse peale Conseil d’État'le kassatsioonkaebuse.

19.

Arvestades kassatsioonkaebuses esitatud väiteid liidu õigusnormide kohta, otsustas Conseil d’État 26. märtsi 2014. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 4. aprillil 2014, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

20.

Neptune Distribution, Prantsuse, Kreeka ja Itaalia valitsus ning Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad. 26. veebruaril 2015 toimunud kohtuistungil ei olnud esindatud vaid Itaalia valitsus.

21.

Käesolev eelotsusetaotlus puudutab kõigepealt ühe mõiste tõlgendamist, nimelt toidus sisalduva naatriumi kogusega „samaväärne kogus soola”, mis on toodud määruse nr 1924/2006 lisas eespool nimetatud toitumisalaste väidete „madala naatriumi- või soolasisaldusega” ja „väga madala naatriumi- või soolasisaldusega” raames. ( 10 ) Esimest korda palutakse Euroopa Kohtul anda vastus küsimusele, kas seda mõistet tuleb tõlgendada nii, et selles õigusaktis võetakse „samaväärse koguse soola” arvutamisel aluseks kas üksnes naatriumi kogus, mis – ühendis kloori ioonidega – võib moodustada naatriumkloriidi (nn keedusool), või naatriumi absoluutkogus – sõltumata selle kujust – asjaomases toidus.

22.

Esimese võimaluse – mida eelistab Neptune Distribution – toetuseks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et „kuna looduses leidub naatriumi tavaliselt üksnes muude keemiliste elementidega ühendis”, on võimalik asuda seisukohale, et nimetatud lisas nähakse ette kohustus võtta arvesse üksnes seda naatriumi kogust, mis võib moodustada naatriumkloriidi ( 11 ). Samuti märgib kohus, et kui Euroopa Kohus peaks lähtuma teisest võimalusest, mida toetasid Prantsuse ametivõimud, ei saaks suure naatriumbikarbonaadi sisaldusega vett kvalifitseerida määruse nr 1924/2006 lisa tähenduses „madala naatriumi- või soolasisaldusega” veeks, isegi kui see on madala või väga madala naatriumkloriidi sisaldusega ( 12 ).

23.

Samas leian ma, et eelnevalt tuleb lahendada üks probleem, nimelt määruse nr 1924/2006 ja eelkõige selle lisas sisalduvate sätete käesolevas asjas kohaldatavuse küsimus. Sarnaselt Prantsuse ja Kreeka valitsusega leian ma, et direktiiviga 2009/54 kehtestati eraldi kord väidete kohta, mis võivad olla mineraalvett puudutaval märgistusel ja reklaamil, ning sellest tuleneb minu arvates, et määruses nr 1924/2006 ette nähtud toitumis‑ või tervisealaste väidete kasutamine on üldiselt välistatud seda konkreetset liiki toidu puhul. ( 13 ) Neptune Distribution ja komisjon kinnitavad vastupidi, et mineraalveel kasutada lubatud märgistuse suhtes on määrus nr 1924/2006 ja direktiiv 2009/54 teineteist täiendavad, kuid see väide ei veena mind täielikult, arvestades käesoleval juhul asjassepuutuvate liidu õigusnormide sõnastust ja liigendust.

24.

Määruse nr 1924/2006 artikli 1 lõike 5 punktis b, mille ese on toitumis- ja tervisealased väited ( 14 ) toitude puhul üldiselt, on sõnaselgelt välistatud määruse kohaldamine direktiivi 80/777 loodusliku mineraalvee turustamise kohta sätete kahjuks, kusjuures kõnealune direktiiv asendati alates 16. juulist 2009 direktiiviga 2009/54 ( 15 ).

25.

Pealegi võib vete puhul, „välja arvatud [direktiivi 2009/54] reguleerimisalasse kuuluvad mineraalveed”, esitada määruse lisa kohaselt toitumisalase väite, et toit on „madala naatriumi- või soolasisaldusega”, mida nimetatud lisa kohaselt võib teatud tingimustel kasutada. Minu hinnangul on selge, et liidu seadusandja kavatses siinkohal eristada mineraalvett nii, et see kujutab endast toidu konkreetset kategooriat, mille suhtes kehtib direktiiv 2009/54 prioriteetsena või ainsana direktiivi sätetega hõlmatud valdkonnas. ( 16 )

26.

Vastab tõele, et määruse nr 1924/2006 lisas on ette nähtud keeld kasutada niisugust toitumisalast väidet, mille kohaselt toit on „väga madala naatriumi- või soolasisaldusega”, kusjuures see keeld kehtib nii loodusliku mineraalvee kui ka muu vee suhtes. Siiski on minu arvates selle puhul tegemist selgitusega nende väidete liigi kohta, mida üleüldse direktiiviga 2009/54 ei reguleerita. Nii kehtib kõnealune määruse lisas sisalduv erisäte loodusliku mineraalvee suhtes, mis ülejäänud osas kuulub direktiivi 2009/54 kohaldamisalasse. Siiski tuleneb sellest erisättest keeld kasutada seda väidet loodusliku mineraalvee ja muu vee puhul ning vastav keeld on absoluutne, kuna nagu on märgitud sätte viimases lauses, kehtib keeld sõltumata naatriumiga „samaväärse koguse soola” kriteeriumist. Järelikult ei sõltu erisätte kohaldamine niisuguses olukorras, nagu on põhikohtuasi, sellele kriteeriumile antud tõlgendusest.

27.

Mis seevastu puudutab eespool viidatud toitumisalast väidet „madala naatriumi- või soolasisaldusega”, siis väite kasutamist lubav määruse nr 1924/2006 lisa võis minna sisulisse vastuollu direktiivi 2009/54 III lisaga, mis reguleerib väite „sobib vähese naatriumisisaldusega dieediks” kasutamist, kusjuures normide konflikt lahendati direktiivi kasuks.

28.

Minu arvates tuleneb sellest, et ainsad väited, mida võib kasutada looduslikus mineraalvees sisalduvale väikesele naatriumikogusele viitamiseks, on direktiivis 2009/54 ette nähtud väited, nagu see ilmneb direktiivi artikli 9 lõikest 2 koostoimes III lisaga. Väljend „samaväärne kogus soola”, mida esimeses eelotsuse küsimuses tõlgendada palutakse, sisaldub üksnes määruses nr 1924/2006, mitte aga viidatud direktiivis ( 17 ) ega ka direktiivis 2000/13. ( 18 )

29.

Igaks juhuks ma siiski täpsustan, et mis puudutab selle määruse lisa tähenduses mõiste „samaväärne kogus soola” tõlgendamist, siis ma nõustun Prantsuse, Kreeka ja Itaalia valitsuse ning komisjoni seisukohaga, ( 19 ) mille kohaselt toidus oleva naatriumi absoluutkogus on ainus asjakohane alus, et välja arvutada naatriumiga „samaväärne kogus soola”, mida see toit sisaldab.

30.

Määruse nr 1924/2006 ja selle lisaga ei tehta nimelt vahet toidus oleva naatriumi erinevatel allikatel. Iseäranis ei too need välja ühtki erinevust naatriumi võimaliku ühinemise alusel bikarbonaadi ioonidega või kloori ioonidega. Vastupidi, asjaomaste toitumisalaste väidete puhul kehtestatakse nimetatud lisaga otsene seos „naatriumi” maksimaalse lubatud koguse – sõltumata sellest, millisel kujul naatrium esineb – ning selle viitkogusega „samaväärse koguse soola” vahel. ( 20 )

31.

Sama loogikat järgides kavatses liidu seadusandja vältida igasuguse segaduse tekkimist naatriumi mõiste ja soola (või naatriumkloriidi) mõiste vahel konkreetsemalt loodusliku mineraalvee turustamisel, mida reguleeritakse direktiiviga 2009/54, ( 21 ) ja toitudest tarbija teavitamisel, mis nüüd kuulub määruse nr 1169/2011 ( 22 ) kohaldamisalasse.

32.

Neid grammatilist tõlgendust järgivaid argumente kinnitavad teleoloogilist laadi kaalutlused. Nagu Prantsuse valitsus ja komisjon meelde tuletavad, on määruse nr 1924/2006 eesmärkideks tagada selles valdkonnas nii toitumis- ja tervisealaste väidete usaldusväärsus kui ka tarbijate huvide kaitse kõrge tase. ( 23 ) Need eesmärgid saab minu arvates täielikult saavutada üksnes siis, kui niisugustes toitumisalastes väidetes, mis on lubatud määruse artikli 8 ja selle lisa koostoimes kohaldamise alusel, võetakse arvesse vaid toidus sisalduvat naatriumi absoluutkogust, mitte aga vaid üht osa – naatriumkloriidi kujul.

33.

Lõpuks rõhutab nõukogu õigesti, et „kõikide allikate puhul kokku naatriumi üldise osakaalu arvessevõtmine vastab toiduainetööstuses rahvusvaheliste organisatsioonide pikaajalisele teaduslikule praktikale”. ( 24 ) Euroopa Parlament lisab, et „mis puudutab eesmärki vähendada naatriumi osakaalu, siis WHO dokumentides on sõnaselgelt ette nähtud tasakaal keedusoola (naatriumkloriid) ja muude naatriumi allikate vahel, mille hulka kuulub ka naatriumbikarbonaat”. ( 25 )

34.

Seetõttu olen ma seisukohal, et mõistet „samaväärne kogus soola” määruse nr 1924/2006 lisa tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see puudutab toidus sisalduva naatriumi absoluutkogust kõigis selle vormides, mitte aga üksnes naatriumi, mis võib olla ühendis kloori ioonidega (naatriumkloriid ehk keedusool).

35.

Teine eelotsuse küsimus on esitatud teise võimalusena. Küsimus on esitatud üksnes juhuks, kui vastusena esimesele küsimusele otsustab Euroopa Kohus, et selleks et välja arvutada, kui suur on naatriumi maksimaalne kogus „samaväärsest kogusest soolast”, et lubatav oleks kasutada määruses nr 1924/2006 ette nähtud toitumisalaseid väiteid „madala naatriumi- või soolasisaldusega” ja „väga madala naatriumi- või soolasisaldusega”, tuleb lähtuda toidus sisalduva naatriumi absoluutkogusest, sõltumata sellest, millisel kujul see mineraalaine esineb.

36.

Küsimuse eesmärk on sisuliselt hinnata liidu teisese õiguse paljude nende sätete kehtivust, mille puhul eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas need on kooskõlas esiteks ELL artikli 6 lõike 1 esimese lõiguga, millega antakse hartale siduv jõud, ning teiseks harta artikli 11 lõikega 1 ja artikliga 16, mis vastavalt puudutavad sõna- ja teabevabadust ning ettevõtlusvabadust ( 26 ), ning EIÕK artikliga 10, mis samuti puudutab sõnavabadust ( 27 ).

37.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et juhul kui osutub tõeks, et „samaväärse koguse soola” arvutamisel tuleb arvesse võtta toidus mis tahes kujul sisalduvat naatriumi, võivad direktiivi 2000/13 artikli 2 lõike 1 ning direktiivi 2009/54 artikli 9 lõigete 1 ja 2 sätted koostoimes direktiivi III lisaga ja „arvestades määruse nr 1924/2006 lisas naatriumi ja soola vahel kindlaksmääratud tasakaalusuhet” ( 28 ), viia eespool nimetatud vabaduste ülemäärase piiramiseni.

38.

Siinkohal väidab vaid Neptune Distribution, et liidu teisesed õigusnormid, mida on nimetatud ka teises eelotsuse küsimuses, on vastuolus harta artiklite 11, 16 ja 52 ning EIÕK artikli 10 alusel kaitstavate põhivabadustega, kuna Cour administrative d’appel de Lyoni antud tõlgenduse kohaselt võetakse nende normidega temalt võimalus oma toote omadusi esile tõsta toote koostist puudutava teabe abil, mis ometi on õige ( 29 ). Prantsuse, Kreeka ja Itaalia valitsus ning parlament, nõukogu ja komisjon leiavad vastupidi, et direktiivides 2000/13 ja 2009/54 sisalduvad sätted ei riiva ELL artikli 6 lõike 1 esimest lõiku koostoimes harta artikli 11 lõikega 1 ja artikliga 16 ning et järelikult ei mõjuta see nimetatud sätete kehtivust.

39.

Kõigepealt analüüsin ma seda, kas eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnastatud nõue kehtivuse hindamise kohta on tulemuslik. Minu arvates on nimelt põhjendamatu tõdeda, et direktiivi 2000/13 ning direktiivi 2009/54 (millega sõnastati ümber direktiiv 80/777) sätete võimalik kehtetus võiks olla tingitud asjaolust, et mõne muu õigusakti, nimelt määruse nr 1924/2006 sätetes – vastavalt Euroopa Kohtu antud tõlgendusele – puudub niisugune eristamine, mis käesoleval juhul puudutab naatriumi vormi, mida tuleb arvesse võtta toidus selle toitaine sisalduse osas. Minu arvates on erakordne, kui liidu õigusakti kehtivuse küsimus esitatakse – nagu käesoleval juhul – olukorras, kus võimalik vastuolu hartaga on tingitud erinevate õigusaktide suure hulga sätete koosmõjust. Lisaks tuletan ma meelde, et eelotsusetaotluse menetlemisel peab Euroopa Kohus õigusakti kehtivuse hindamisel üldjuhul lähtuma faktilisest ja õiguslikust olukorrast, mis oli akti vastuvõtmise hetkel. ( 30 )

40.

Lisaks, nagu Prantsuse valitsus ja nõukogu väidavad põhikohtuasja eseme suhtes ( 31 ), on teise eelotsuse küsimuse ulatus määratletud ebaõigesti. Minu arvates tuleks Euroopa Kohtult taotletav kehtivuse hindamine piirata direktiivi 2009/54 artikli 9 lõike 2 teise lõigu ja III lisaga, mille koostoimes kohaldamine on ainsana käesoleval juhul asjakohane. ( 32 ) Kuna toidus naatriumi sisaldust puudutavate väidete osas puuduvad direktiivi 2000/13 artikli 2 lõikes 1 konkreetsed nõuded ning selles direktiivis sõnastatakse vaid „üldist laadi eeskirjad, mida kohaldatakse horisontaalselt” ( 33 ), ei saa viimati nimetatud sätte kehtivust mõjutada eelotsusetaotluse esitanud kohtu toodud kaalutlused.

41.

Seega tuleb minu arvates teine eelotsuse küsimus ümber sõnastada. Igal juhul ma leian, et liidu teiseste õigusaktide kehtetusega, millele tugines Neptune Distribution, kui ta väitis, et need õigusaktid on väidetavalt vastuolus harta sätetega, ei saa nõustuda niisuguses kontekstis, nagu see on käesoleval juhul ( 34 ), ja seda eelkõige järgnevatel põhjustel.

42.

Puudub igasugune kahtlus, et direktiivi 2009/54 asjaomased sätted piiravad harta artiklites 11 ja 16 sätestatud põhiõigusi, kuna need piiravad mineraalvett turustavate äriühingute võimalust vabalt otsustada, millise sisuga väiteid nad kasutavad neid tooteid puudutavates kaubanduslikes sõnumites.

43.

Siiski tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et harta artikliga 16 tagatud ettevõtlusvabadus ei ole absoluutne õigus ja et selle kasutamist võib liidu seadusandja seega õiguspäraselt piirata. ( 35 ) Sama kehtib harta artikliga 11 kaitstava sõna- ja teabevabaduse suhtes. ( 36 ) Harta artikli 52 lõikest 1 tuleneb siiski esiteks, et „[h]artaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust”, ning teiseks, et „[p]roportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi”.

44.

Esiteks näib mulle, et käesoleval juhul ei mõjuta kõne all olevate sätete kohaldamisest tulenevad seaduslikku päritolu piirangud harta artikliga 11 tunnustatud sõna- ja teabevabaduse ning artikliga 16 tunnustatud ettevõtlusvabaduse olemust. Kuigi need sätted reguleerivad ja piiritlevad kõnealuste vabaduste kasutamist, täpsemalt seoses naatriumisisaldust puudutavate väidetega mineraalvee märgistuses ja reklaamis, ei „kahjusta” need siiski nende vabaduste „olemust”, ( 37 ) kuna isikutele, kelle suhtes neid õigusnorme kohaldatakse, jääb õigus ennast väljendada ja tarbijaid teavitada ning õigus tegeleda ettevõtlusega raamides, mis on liidu õigusega kaalutult kindlaks määratud.

45.

Teiseks tuletan ma meelde, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale nõuab proportsionaalsuse põhimõte, et liidu institutsioonide aktid ei ületaks selle piire, mis on asjaomaste õigusnormidega seatud õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, arvestades, et juhul kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet ja tekitatud ebamugavused peavad olema seatud eesmärkidega vastavuses. ( 38 )

46.

Mis puudutab direktiivi 2009/54 sätete eesmärke, siis olgu sarnaselt Euroopa Kohtule seisukohti esitanud valitsuste ja institutsioonidega märgitud, et nendega kehtestatud piirangute „esmane eesmärk [on] kaitsta tarbijate tervist, takistada tarbijate eksitamist ja tagada aus kaubavahetus”. ( 39 )„Inimeste tervise kaitse” ja „tarbijate huvide kaitse”„kõrgel tasemel” kujutavad endast aga üldistes huvides õiguspäraseid eesmärke, mida liit soovib saavutada, nagu nähtub EL toimimise lepingu ja harta paljudest sätetest. ( 40 )

47.

Mis puudutab tarbijate tervise kaitset, siis seos selle harta artiklis 35 heaks kiidetud eesmärgi ja direktiivi 2009/54 vastuvõtmise vahel nähtub ilmselgelt direktiivi sätete sõnastusest – eriti eespool viidatud põhjendusest 5 ja artikli 9 lõikest 2.

48.

Sellega seoses toonitavad Prantsuse valitsus ja komisjon, et madala soolasisalduse (naatriumkloriid) väidet mineraalvee märgistuses ja/või reklaamis võivad ostjad tajuda kui toitumisalast eelist, samas kui väites puudub teave naatriumi absoluutkoguse kohta, hoolimata teadusarvamustest, mis meditsiinilistel põhjustel soovitavad naatriumi tarbimist vähendada. ( 41 ) Neptune Distribution heidab kõnealustele teisestele õigusnormidele vastupidi ette, et need ei tee mingit vahet ühelt poolt naatriumkloriidi, mille liigse tarbimise tervisele kahjulikkus on üldteada, ning teiselt poolt naatriumbikarbonaadi vahel, mis esineb teatud mineraalvees. Eelotsusetaotluse esitanud kohus omalt poolt leiab, et „esineb tõsine kahtlus, kas kõrge vererõhu all kannatavate isikute ja Euroopa tarbijate jaoks üldisemalt on suure naatriumbikarbonaadi sisaldusega vee ja suure naatriumkloriidi sisaldusega vee tarbimine terviseohutuse seisukohalt samaväärne”, eelkõige kui võtta arvesse Euroopa Toiduohutusameti (edaspidi „EFSA”) antud mitmesuguseid arvamusi. ( 42 )

49.

Ma leian esiteks, et praegusi teadusandmeid arvestades ei ole võimalik võtta kindlat seisukohta küsimuses, kas eelkõige seoses kõrge vererõhuga on kahjulikum naatriumi rohke tarbimine bikarbonaadi või kloriidi vormis. ( 43 ) Seetõttu on minu hinnangul lähtuvalt ettevaatuspõhimõttest, ( 44 ) mida liidu seadusandja on kohustatud arvesse võtma, ( 45 ) sobilik keelata mineraalvee turustajatel kasutada märget, mis viitab vähesele soolasisaldusele (naatriumkloriid), kuid jätab mainimata naatriumi absoluutkoguse, mis võib tuleneda selles vees rohkelt esineda võivast naatriumbikarbonaadist. Minu hinnangul tuleb samuti mitte lubada turustajatel nende tooteid puudutavates väidetes viidata – nagu Neptune Distribution seda soovib – naatriumisisalduse erinevate vormide erinevusele, kuna niisugune väide võib tarbijaid eksitada seoses võimaliku kasuga, mida naatriumi tarbimine muul kujul kui keedusoolana võib nende tervisele tuua. ( 46 )

50.

Teiseks tuleneb kohtuotsusest Deutsches Weintor, ( 47 ) et isegi kui väide võib iseenesest olla tõene, on selle keelustamine õiguspärane, kui väide osutub osaliseks. Selles kohtuasjas lahendas Euroopa Kohus taotlust määruse nr 1924/2006 sätete kehtivuse hindamise küsimuses eelkõige lähtuvalt harta artiklist 16, ning leidis, et ELL artikli 6 lõike 1 esimese lõiguga on kooskõlas sätted, mille kohaselt on veini tootjal või turustajal eranditult keelatud kasutada niisugust tervisealast väidet, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ( 48 ) arvestades selle ebatäielikkust, isegi kui väide vastab tõele. ( 49 ) Liidu seadusandja võis seega õigusega leida, et on vaja vältida selliste väidete kasutamist, mis võivad küll olla tõesed, kuid mis on siiski ebaselged ja mis võtavad tarbijatelt võimaluse oma tarbimist teadlikult kontrollida – kõnealuses kohtuasjas seoses alkohoolsete jookidega ja käesolevas asjas seoses mineraalvees sisalduva naatriumiga.

51.

Mis puudutab tarbijate teavitamist niisuguste toodete nagu mineraalveed olulistest omadustest, siis olgu kõigepealt märgitud, et selle üldistes huvides oleva eesmärgi järgimine on käesoleval juhul tihedalt seotud eespool viidatud eesmärgiga, milleks on inimeste tervise kaitse, ning et järelikult teatud eespool mainitud kaalutlused võivad ka siinkohal olla asjakohased. Lisaks tuleb täpsustada, et harta artikliga 11 tagatud sõna- ja teabevabadus hõlmab kaubandusteavet, kaasa arvatud reklaami eesmärgil antavat teavet, samamoodi, nagu see on EIÕK artikli 10 puhul. ( 50 )

52.

Käesolevas kohtuasjas võib täheldada, et kuigi Euroopa Kohtule seisukohti esitanud pooled ühiselt väidavad, et tarbijaid on vaja kaitsta täpsete ja tõeste andmete abil, pakuvad nad sellegipoolest välja täiesti vastandlikud vastused, tuginedes samale alusele. ( 51 ) Minu hinnangul, arvestades eespool nimetatud rahvusvaheliste organisatsioonide seisukohti, ( 52 ) on tõepoolest vaja, et mineraalvee turustajad annavad nii selget kui ka täielikku teavet vees sisalduva naatriumi absoluutkoguse kohta, nii et piisavalt arukas tarbija saab täiesti teadlikult teha valiku kõikide pakutavate sarnaste toodete vahel, ( 53 ) mis tähendab, et sellega seoses ei tohi tekkida mingit segadust, isegi kui konkreetne teave võib olla tõene. ( 54 )

53.

Mis puudutab lõpuks liidu seadusandja meetmete sobivust kahe eespool nimetatud eesmärgi saavutamiseks, siis väidab Neptune Distribution, et teavitamis- ja ettevõtlusvabaduse piirangud, mis tulenevad teises eelotsuse küsimuses nimetatud sätetest, on nende eesmärkide suhtes ebaproportsionaalsed.

54.

Siiski tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et „ühenduse seadusandjale tuleb põhikohtuasja puudutavas valdkonnas anda ulatuslik kaalutlusõigus, mis eeldab ühenduse seadusandja poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid ning mille raames ta peab andma keerulisi hinnanguid”, millest tuleneb, et „nende aktide seaduslikkuse kohtulik kontroll saab olla vaid piiratud” ning et „kõnealuses valdkonnas ette nähtud meetme õiguspärasust saab mõjutada üksnes see, kui niisugune meede on komisjoni taotletavat eesmärki arvestades ilmselgelt sobimatu”. ( 55 )

55.

Mis puudutab täpsemalt äärmiselt keeruliste teaduslike ja tehniliste faktiliste asjaolude hindamist, et teha kindlaks liidu seadusandja võetavate meetmete laad ja ulatus sellises kontekstis, siis on selge, et liidu kohus ei või oma hinnanguga asendada hinnangut, mille sellistele asjaoludele on andnud institutsioonid, kellele ainsana on EÜ asutamislepinguga see ülesanne antud. ( 56 ) Kohtupraktikast nähtub samuti, et „sõnavabaduse ja eespool nimetatud eesmärkide vahelise õiglase tasakaalu kindlaksmääramiseks pädevatel ametiasutustel olev kaalutlusõigus varieerub sõltuvalt igast selle õiguse piiramist õigustavast eesmärgist ja asjassepuutuvate tegevuste laadist” ning mulle tundub, et hindamisruum, mille Euroopa Kohus on jätnud, on laiem sõnavabaduse kasutamise korral spetsiifiliselt kaubanduses ehk tulu saamise eesmärgil, eelkõige reklaamsõnumites. ( 57 )

56.

Ma leian käesolevas asjas, et arvestades teaduslike ja tehniliste andmete hindamisel ulatuslikku pädevust, mis peab liidu seadusandjal selles valdkonnas olema, ning tema vajadust võtta arvesse eespool mainitud ettevaatuspõhimõtet, ( 58 ) võis ta mõistlikult asuda seisukohale, et direktiivi 2009/54 kõnealuste sätetega õiguspäraselt taotletavaid eesmärke ei ole kaubandusliku teabe edastamise puhul võimalik saavutada Neptune Distributioni viidatud vabadusi vähem piiravate meetmetega.

57.

Lisaks leian ma sarnaselt Prantsuse valitsuse, Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoniga, et nende vabaduste piiramine on tegelikult mõõdukas, kuna mineraalvee turustajatele jääb vabadus teavitada tarbijaid oma vee koostisest ja eelkõige nende vähesest naatriumisisaldusest, kasutades nende märgistuses või reklaamis väiteid, mida liidu seadusandja on sõnaselgelt lubanud, nimelt väiteid, mis sisalduvad direktiivi 2009/54 III lisas, või väiteid, mida võivad lubada liikmesriikide seadusandjad. ( 59 )

58.

Kõiki neid asjaolusid arvesse võttes olen ma arvamusel, et direktiivi 2009/54 artikli 9 lõike 2 teise lõigu ning III lisa vastuvõtmisega ei ületanud liidu seadusandja piire, mis on nõutavad harta artikleid 11 ja 16 ning artikli 52 lõiget 1 arvestades proportsionaalsuse põhimõtte järgimiseks.

59.

Eelnevatest kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Conseil d’État’ (Prantsusmaa) eelotsuse küsimustele järgmiselt: