1. 

Judecătoria Oradea (Rumeenia) esitatud kõnesolev eelotsusetaotlus pakub Euroopa Kohtule võimaluse teha otsus nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ, ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (edaspidi „direktiiv”) ( 2 ) artikli 2 punktis b kasutatud mõiste „tarbija” kohta, mille kohaselt „tarbija” on füüsiline isik, kes käesoleva direktiiviga reguleeritud lepingute raames tegutseb eesmärgil, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus- ega kutsetegevusega.

2. 

Ehkki kohtupraktikas on „tarbija” mõistet tõlgendatud liidu eri õigusvaldkondade raamistikus, ei ole selle mõiste käsitlus hetke seisuga ammendav selle direktiivi ( 3 ) kontekstis, mille tõlgendamist käesolevas kohtuasjas palutakse. Konkreetselt on käesoleva kohtuasja erijuhtumil küsimus õigusalal tegutseva isiku tarbija staatusest seoses niisuguse laenulepingu sõlmimisega, mille tagatiseks on selle isiku isikliku advokaadibüroo omandis olev kinnisasi. Eelotsusetaotluses esitatakse esiteks küsimus isiku konkreetsete pädevuste ja teadmiste mõjust tema tarbija staatusele ja teiseks sel isikul aktsessoorse tagatislepingu raames oleva rolli mõjust tema tarbija staatusele laenulepingu kui põhilepingu raames.

3.

Direktiivi 93/13 põhjendused 5‐10 ja 16 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

4.

Direktiivi 93/13 artikli 1 lõikes 1 on sätestatud, et direktiivi eesmärk on „ühtlustada liikmesriikide õigus- ja haldusnormid, mis käsitlevad ebaõiglasi tingimusi müüja või teenuste osutaja ning tarbija vahel sõlmitud lepingutes”.

5.

Direktiivi 93/13 artikkel 2 sisaldab tarbija ning müüja või teenuse osutaja mõistete määratlusi. Selle sätte kohaselt on:

„[…]

6.

Põhikohtuasja esemeks oleva laenulepingu sõlmimise kuupäeval kehtinud redaktsioonis on seaduse nr 193/2000 ebaõiglaste tingimuste kohta müüjate ja teenuse osutajate ning tarbijate vahel sõlmitud lepingutes (Legea privind clauzele abuzive din contractele încheiate între comercianţi şi consumatori) artiklis 2 sätestatud järgmist:

„1.   Tarbija on iga füüsiline isik või füüsiliste isikute ühendus, kes käesoleva seaduse kohaldamisalasse kuuluva lepingu alusel tegutseb eesmärkidel, mis ei seondu tema kaubandus-, tööstus- või tootmisalase, käsitööndusliku või kutsetegevusega.

2.   Kaupleja on iga füüsiline või juriidiline isik, kes käesoleva seaduse kohaldamisalasse kuuluva lepingu alusel oma kaubandus-, tööstus- või tootmisalases, käsitöönduslikus või kutsetegevuses tegutseb, ning muud isikud, kes tegutsevad samal eesmärgil selle isiku nimel ja teda esindades.”

7.

Käesolev eelotsusetaotlus esitati tsiviilõiguslikus vaidluses hageja H. O. Costea ja kostja SC Volksbank România SA (edaspidi „Volksbank”) vahel ja selle ese on tuvastamishagi, mis esitati esimese astme tsiviilkohtule Judecătoria Oradea (Rumeenia).

8.

Hageja H. O. Costea on äriõiguse valdkonnas tegutsev tegevadvokaat. 2008. aastal sõlmis Costea Horațiu Ovidiu SC Volksbankiga laenulepingu (edaspidi „vaidlusalune laenuleping”). Nagu nähtub eelotsusetaotlusest, allkirjastas selle laenulepingu tagatise andjana ka selle isiku advokaadibüroo „Costea Ovidiu”. Laenulepinguga samal päeval sõlmiti nimelt ka leping, millega advokaadibüroo „Costea Ovidiu” kui kinnisasja omanik leppis Volksbankiga kokku eelmainitud lepingu kohase laenu tagamises (edaspidi „tagatisleping”). Advokaadibürood „Costea Ovidiu” esindas selle toimingu osas H. O. Costea. Just see asjaolu võimaldas pangal saada teada laenuvõtja kutseala.

9.

24. mail 2013 esitas hageja H. O. Costea Volksbanki vastu põhikohtuasja esemeks oleva hagiavalduse, milles ta palus tuvastada, et riskitasu käsitlev tingimus, mis sisaldub laenulepingu punkti 5 alapunktis a ( 4 ), on ebaõiglane ning nõudis, et pank sissenõutud riskitasu talle tagastaks. H. O. Costea põhjendab oma argumente tarbija staatusega, tuginedes seaduse nr 193/2000 sätetele, millega direktiiv Rumeenia õigusse üle võeti. Konkreetselt väidab H. O. Costea, et riskitasu tingimust ei räägitud läbi, vaid et pank seadis selle ühepoolselt. Sellest järeldab hageja, et lepingutingimus on ebaõiglane, märkides lisaks, et risk on kõrvaldatud tänu hüpoteegile, millega vaidlusalune laenuleping on tagatud. Eelotsusetaotluses ei ole käsitletud lepingutingimuse sisu ega selle potentsiaalselt ebaõiglast laadi. ( 5 )

10.

Leides, et põhikohtuasja lahendamiseks on tarvis tõlgendada direktiivi artikli 2 punkti b, esitas Judecătoria Oradea Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 2 punkti b tuleb seoses mõiste „tarbija” määratlusega tõlgendada nii, et see definitsioon hõlmab – või vastupidi, et see ei hõlma – füüsilist isikut, kes tegutseb advokaadi kutsealal ja sõlmib pangaga laenulepingu, laenu otstarvet täpsustamata, nii et kõnealuses laenulepingus on laenu tagatiseks antud hüpoteegiga koormatud kinnisvara omanikuna märgitud kõnealusele füüsilisele isikule kuuluv advokaadibüroo?”

11.

Euroopa Kohtus toimunud menetluses esitasid kirjalikud seisukohad SC Volksbank România, Rumeenia valitsus, Itaalia valitsus, Madalmaade valitsus ja Euroopa Komisjon. 28. jaanuaril 2015 toimunud kohtuistungil paluti menetlusosalistel keskenduda oma väidetes esiteks mõjule, mida aktsessoorne tagatisleping avaldas tarbija staatusele ning teiseks kasule, mida käesoleva kohtuvaidluse raames võivad tuua viited kahesuguse eesmärgiga lepingutele, mida on nimetatud direktiivi 2011/83/EL ( 6 ) põhjenduses 17. Suulised seisukohad esitasid H. O. Costea, Rumeenia valitsus ja Euroopa Komisjon.

12.

Sissejuhatavalt olgu märgitud, et ehkki liikmesriigi kohus märgib eelotsusetaotluses, et lepingus ei ole laenu sihtotstarvet kusagil määratletud, toonitavad nii Rumeenia valitsus kui ka komisjon oma kirjalikes seisukohtades asjaolu, et vaidlusalune leping sisaldab lepingu sihtotstarbe määratlevat tingimust, milles on märgitud, et laen anti „isiklike jooksvate kulude katteks”. Volksbank nimetatud asjaolu ei vaidlusta; samuti kinnitas seda kohtuistungil H. O. Costea.

13.

Vaatamata sellele, et liikmesriigi kohus esitab oma küsimuse seoses olukorraga, kus ei ole laenu sihtotstarvet täpsustatud, leian, et eelotsusetaotluse ja Euroopa Kohtu ees esitatud seisukohtade vahelised lahknevused ei tohiks takistada Euroopa Kohut esitatud eelotsusetaotlusele tarvilikku vastust andmast.

14.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nimelt eeldatakse, et asjakohased on need liidu õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused, mille siseriiklik kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille täpsust Euroopa Kohus ei pea kontrollima. Liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotluse saab Euroopa Kohus lükata tagasi vaid siis, kui on ilmne, et taotletud ühenduse õiguse tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele. ( 7 )

15.

Teisalt, mis puudutab konkreetsemalt eelotsusetaotluses väidetavalt sisalduvaid lünki ja faktivigu, siis vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei ole vaidluse aluseks olevate faktiliste asjaolude kindlakstegemine ja nendest otsuse tegemiseks vajalike tagajärgede tuletamine mitte Euroopa Kohtu, vaid liikmesriigi kohtu ülesanne. ( 8 )

16.

Käesolevas kohtuasjas on eelotsusetaotlus esitatud spetsiifilises vaidluses, mille lahendamine sõltub direktiivis sisalduva mõiste „tarbija” tõlgendamisest. Eelotsusetaotluses on esitatud piisavalt asjaolusid selleks, et Euroopa Kohus saaks anda liikmesriigi kohtule tarviliku vastuse.

17.

Arvestades eri elemente, mis on asjakohased siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotlusele kasuliku vastuse andmiseks ja millele menetlusosalised oma seisukohtades keskendusid, käsitlen oma analüüsis tarbija mõistet direktiivi tähenduses ning mõju, mida avaldavad sellele mõistele muud elemendid, nt direktiivis 2011/83 sisalduv viide kahesuguse eesmärgiga lepingutele ning põhilepingu (laenuleping) ja tagatislepingu omavaheline suhe.

18.

Lisaks spetsiifilistele tarbijakaitsenormide ühtlustamisele suunatud instrumentidele esineb tarbija mõiste läbivalt paljudes liidu õiguse valdkondades, nt konkurentsiõigus ( 9 ), kohtukoostöö tsiviilasjades ( 10 ), ühine põllumajandus- ja kalanduspoliitika ( 11 ) ning muud valdkonnad, kus eksisteerivad õigusnorme ühtlustavad meetmed ( 12 ). Ka erinevad tarbijakaitse eesmärgiga teisese õiguse instrumendid ei paku sellega seoses ühtset tarbija mõistet. ( 13 ) Seega on tegemist paljudes liidu seadusandliku tegevuse sfäärides esineva mõistega, mille täpseid piire esmane õigus siiski ei kehtesta, ( 14 ) ning mille potentsiaalne toimimine kategooriana, mis võimaldab teatavaid subjekte identifitseerida, ei ole monoliitne, vaid varieerub vastavalt igale asjassepuutuvale teisese õiguse instrumendile. Erinevatesse õigusvaldkondadesse kuuluvates ja erinevast eesmärgist kantud instrumentides puudub seega ühtne lähenemine tarbija mõistele – tegemist on kasutusest sõltuva ja dünaamilise mõistega, mis defineeritakse viitega vastavalt kõne all oleva seadusandliku akti sisule. ( 15 )

19.

Käesolevas kohtuasjas palutakse kohtul tõlgendada tarbija mõistet direktiivi 93/13 raamistikus. On selge, et selle ülesande teostamiseks tuleb lähtuda direktiivi artikli 2 punkti b sõnastusest, milles on ära toodud tarbija mõiste määratlus.

20.

Sellest sättest tuleneb, et valdkond, milles isik tegutseb, on oluline nii tarbija kui ka müüja või teenuse osutaja määratlemisel. Direktiivi artikli 2 punktis b on sätestatud, et tarbija on „füüsiline isik, kes käesoleva direktiiviga hõlmatavate lepingute raames toimib eesmärkidel, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus- ega kutsetegevusega”. Seevastu aga müüja või teenuse osutaja on artikli 2 punkti c kohaselt „füüsiline [või juriidiline] isik, kes käesoleva direktiiviga hõlmatavate lepingute raames toimib eesmärkidel, mis on seotud tema kaubandus-, majandus- või kutsetegevusega, olenemata sellest, kas ettevõte on era- või riigiomanduses […]”.

21.

Sellega seoses on Euroopa Liidu kohtu praktikas rõhutatud, et tarbija ja müüja või teenuse osutaja mõistete vastandus ei ole täiesti sümmeetriline – kõik isikud, keda ei saa pidada müüjaks või teenuse osutajaks, ei ole tarbijad, sest eeskätt juriidilisi isikuid ei saa pidada tarbijateks direktiivi artikli 2 mõttes ( 16 ). Käesolevas kohtuasjas ei ole kahtlust küsimuses, et H. O. Costea sõlmis laenulepingu füüsilise isikuna, mitte oma advokaadibüroo esindajana.

22.

Eelotsuses tõstatatud küsimus H. O. Costea tarbija staatusest tuleneb asjaolust, et H. O. Costea on kutselt advokaat. Kõik kirjalikud ja suulised seisukohad esitanud huvitatud isikud, välja arvatud Volksbank, on arvamusel, et füüsilise isiku kutseala ei mõjuta hinnangut sellele, kas isikut saab pidada tarbijaks direktiivi artikli 2 punkti b mõttes. Volksbank aga märgib, et leidmaks, et isik on tarbija, tuleb lisaks direktiivi artikli 2 punkti b sõnastusest tuleneva objektiivse kriteeriumi täidetuse hindamisele arvestada ka subjektiivset kriteeriumi, mis on seotud direktiivi vaimuga: kaitsta tarbijat kui nõrgemat osapoolt, kes reeglina õigusnorme ei tunne. Nii on Volksbanki hinnangul võimalik ümber lükata eeldus, et tarbija on ebavõrdses seisus, kui on tuvastatud, et viimasel on olemas kogemus ja teave, et end ise kaitsta.

23.

Arvestades direktiivi artikli 2 punktis b sisalduva määratluse sõnastust, tõlgendatuna süsteemselt, kogumis sama akti ülejäänud sätetega, ning võttes arvesse kohtulikku tarbija mõiste tõlgendust muude liidu instrumentide kontekstis, olen seisukohal, et Volksbanki argumentidega ei saa nõustuda.

24.

Nimelt viitab selles direktiivis määratletud tarbija mõiste keskne element konkreetselt piiritletavale elemendile – lepingu sõlmija positsioonile konkreetses õiguslikus tehingus. Nagu Euroopa Kohus rõhutas kohtuotsuses Asbeek Brusse ja de Man Garabito, on selles mõttes asjakohane arvestada asjaolu, et direktiiv „määratleb oma kohaldamisalasse kuuluvad lepingud viitega lepingupartnerite omadustele – sellele, kas nad tegutsevad oma majandus- või kutsetegevuses või mitte.”. ( 17 )

25.

Tarbija staatust määrava elemendina rõhu asetamine tegevusvaldkonnale, millesse tehing asetub, leiab kinnitust ka Euroopa Kohtu praktikast, mis puudutab muid tarbijakaitseinstrumente, mis sisaldavad sarnast tarbija definitsiooni nagu direktiivi artikli 2 punkt b. Nii rõhutas Euroopa Kohus kohtuotsuses Di Pinto, ( 18 ) tõlgendades tarbija mõistet direktiivi 85/577/EMÜ ( 19 ) raamistikus, et kaitse rakendamise kriteerium seisneb just nimelt seoses, mis ühendab müüja või teenuse osutaja tegevuskoha külastuse eesmärgiks olevaid tehinguid – ettevõtte müügiga seonduva reklaamilepingu sõlmimine – müüja või teenuse osutaja majandus- või kutsetegevusega, nii et viimane võis direktiivi kohaldamist nõuda vaid juhul, kui tehing, mille sõlmimiseks teda külastati, jäi tema majandus- või kutsetegevuse piirist väljapoole ( 20 ).

26.

Nii tundub direktiivi sõnastuses ja seda instrumenti ning direktiivi 85/577 tõlgendavas kohtupraktikas olevat kaldutud ühtaegu objektiivse ja funktsionaalse tarbija mõiste poole – seega ei ole tegemist konkreetsest isikust lahutamatu, muutumatu kriteeriumiga ( 21 ), vaid vastupidi, omadusega, mida hinnates saab lähtuda olukorrast, milles isik on seoses konkreetse õigusliku tehinguga, mis leiab aset ühena paljudest tehingutest, milles ta oma igapäevases tegevuses osaleda võib. Nagu märkis kohtujurist Mischo kohtuasjas Di Pinto, viidates tarbija mõistele direktiivi 85/577 artikli 2 kontekstis, ei „defineerita” selles sättes kirjeldatud isikuid „mitte abstraktselt, vaid selle järgi, millega nad konkreetselt tegelevad”, nii et sama isik võib erinevates olukordades olla kord tarbija, kord müüja või teenuse osutaja. ( 22 )

27.

Vastavalt olukorrale nii objektiivseid kui funktsionaalseid elemente hõlmav ettekujutus tarbijast kui konkreetse õigusliku tehingu osapoolest leiab kinnitust ka Brüsseli konventsiooni raamistikus, milles Euroopa Kohus on tarbija mõistet samuti tõlgendanud, ehkki, nagu märgin tagapool, tuleb analoogiat direktiivi tõlgendades nüansseerida, arvestades nende kahe õigusnormi erinevaid eesmärke. Nii otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses Benincasa ( 23 ), et selle kindlakstegemiseks, kas isik tegutseb tarbija staatuses, „tuleb tugineda selle isiku positsioonile konkreetse lepingu raames, arvestades ka lepingu laadi ja eesmärki, mitte aga kõnesoleva isiku subjektiivset olukorda. […] Sama isikut saab pidada teatavate tehingute puhul tarbijaks ja teiste osas müüjaks või teenuse osutajaks.” ( 24 )

28.

Kokkuvõttes seisame silmitsi objektiivse ja funktsionaalse definitsiooniga, millele vastamiseks peab olema täidetud üksainus kriteerium: konkreetne õiguslik tehing peab paiknema väljaspool majandus- või kutsetegevust. Nagu osutas Rumeenia valitsus, ei kehtesta direktiiv mingit lisakriteeriumi tarbija staatuse määratlemiseks. Tegemist on lisaks mõistega, mis defineeritakse vastavalt olukorrale, st seoses konkreetse õigusliku tehinguga. ( 25 ) Sellest tulenevalt ei saa võtta üheltki isikult – tema üldteadmiste või kutseala tõttu – võimalust asetuda tarbija positsiooni seoses lepinguga, mis jääb väljapoole tema majandus- või kutsetegevust, vaid arvestada tuleb üksnes isiku positsiooni konkreetses õiguslikus tehingus.

29.

Seda järeldust ei lükka ümber Volksbanki väited, mis on rajatud direktiivi vaimule, sisaldades konkreetselt viiteid selle direktiivi erinevatele põhjendustele ( 26 ). Kui võtta omaks süsteemne lähenemine direktiivile, on selge, et haavatavuse ja nõrgema positsiooni mõisted nii läbirääkimistel kui ka teabe valdamise taseme osas on direktiivi olemasolu põhjused, kuna lähtutakse olukorrast, kus tarbija sõlmib lepingu müüja või teenuse osutaja koostatud tingimustel, saamata nende sisu mõjutada. ( 27 ) Haavatavuse ja nõrgema positsiooni ideid, mis üldiselt käivad alltekstina läbi kogu liidu tarbijakaitseõigusest ( 28 ), ei ole tarbija mõiste normatiivsel kujundamisel positiivses õiguses antud definitsiooni kaudu aga vajalike tingimustena konkretiseeritud. Nii et ei tarbija definitsioon ega ükski muu direktiivi säte ei sea tarbija staatuse olemasolu sõltuvusse konkreetselt eeldusest, et puudusid teadmised või teave, või siis tegelikust nõrgemast positsioonist.

30.

Võimalus vaidlustada tarbija staatus igal konkreetsel juhtumil, lähtudes tarbija kogemuse, õpingute, kutseala või ka intelligentsiga seotud asjaoludest, läheks direktiivi kasuliku mõjuga vastuollu. Konkreetselt advokaadid (või õigusharidusega isikud ja ka muude elukutsete esindajad) jääksid oma eratoimingute paljudes aspektides kaitsest ilma. Nagu toob esile Rumeenia valitsus – isegi kui kõnealuse isiku teadmiste tase võib olla laenuandja omaga sarnane, ei mõjuta see asjaolu, et selle isiku läbirääkimisvõimalus on sama, kui mis tahes füüsilisel isikul suhetes müüja või teenuse osutajaga.

31.

On küll selge, et Euroopa Kohus leidis kohtuasjas Šiba, ( 29 ) et „advokaatidel on kõrgema tasemega oskusteave, mida tarbijatel ei pruugi olla” ( 30 ). Need kaalutlused puudutasid aga olukorda, kus kõnealune advokaat „osutab oma kutsetegevuse käigus tasu eest õigusteenust füüsilisele isikule, kes toimib isiklikel eesmärkidel”, olles seega müüja või teenuste osutaja direktiivi artikli 2 punkti c tähenduses. ( 31 )

32.

Samuti oleks niisuguse tõlgenduse tagajärg, nagu pakub välja Volksbank, tarbija staatuse võtmine kõigilt isikutelt, kes lepingu sõlmimise hetkel kasutasid õigusalast või muud tüüpi professionaalset abi. ( 32 )

33.

Teisalt on Euroopa Kohus muus kui direktiivi kontekstis lükanud tagasi idee isiku teadmiste või konkreetse olukorra mõjust, kui ei olnud täidetud objektiivne tingimus, et tegevus toimuks väljaspool kõnealuse isiku majandus- või kutsetegevust. Nii oli see seoses direktiiviga 85/577, mille osas nähtub kohtuotsusest Di Pinto, et kui isik tegutseb oma majandus- või kutsetegevuse raames, ei sea tegelik teadmiste puudumine konkreetsel juhtumil küsimuse alla tema müüja või teenuse osutaja staatust. ( 33 )

34.

Kokkuvõttes olen seisukohal, et tarbija mõistet nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 2 punkti b tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see definitsioon hõlmab füüsilist isikut, kes tegutseb advokaadi kutsealal ja sõlmib pangaga laenulepingu, nii et kõnealuses laenulepingus on lisaks tingimus, mille kohaselt tagatiseks on kõnealuse isiku isiklikule advokaadibüroole kuuluvale kinnisasjale seatud hüpoteek, kui liikmesriigi kohtu käes olevatest tõenditest nähtub, et kõnesolev isik tegutses eesmärgil, mis jääb väljapoole tema majandus- või kutsetegevuse piire.

35.

Eespool esitatud kaalutlusi arvestades olen seisukohal, et kõnesolevale eelotsuse küsimusele vastamiseks on tähtis käsitleda „kahesuguse eesmärgiga lepinguid”, eriti kuna see küsimus puudutab sõnaselgelt lepingut, milles ei ole laenu sihtotstarvet määratletud.

36.

Sellega seoses märgivad nii Rumeenia valitsus kui ka Madalmaade valitsus, et kohtuotsusest Gruber on käesolevas kohtuasjas kasu selle kindlaksmääramisel, kas H. O. Costea on tarbija staatuses või mitte. ( 34 ) Euroopa Komisjon omalt pool märkis kirjalikes seisukohtades ning kohtuistungil, et direktiivi 2011/83 põhjendus 17 omab antud asjas tähtsust. Nii kõnealune põhjendus kui ka kohtuotsus Gruber viitavad – eri valdkondades – kahesuguse eesmärgiga lepingutele.

37.

Kriteeriumid selle kindlakstegemiseks, kas leping kuulub isikliku elu või majandus- või kutsetegevuse valdkonda, on kohtuotsuses Gruber ja direktiivis 2011/83 erinevad. Nagu tagapool märgin, olen seisukohal, et käesoleva kohtuasja asjaoludel on asjakohane direktiivis 2011/83 sisalduv kriteerium.

38.

Kohtuasjas Gruber ( 35 ) pooldas Euroopa Kohus kahesuguse eesmärgiga lepingutega seoses tarbija mõiste kitsendavat tõlgendust. Kõnealuse tõlgenduse kohaselt oli eelistatud marginaalsuse kriteerium: isik ei saa tugineda Brüsseli konventsioonis tarbijatega seoses ette nähtud erandliku kohtualluvuse eeskirjadele „välja arvatud juhul, kui majandus- või kutsetegevuse osa on marginaalne – kuni selleni, et see on kõnesoleva tehingu üldises kontekstis tähtsusetu, kusjuures tähtsust ei oma asjaolu, et domineerib muu, kui majandus- või kutsetegevusega seotud aspekt. ( 36 ) Euroopa Kohus otsustas niisuguses kontekstis, et tõendamiskoormis lasub isikul, kes soovib tugineda konventsiooni artiklitele 13–15. ( 37 )

39.

Direktiivi 2011/83 põhjenduses 17, mis on sõnastatud hoopis teisiti, on valitud domineerival eesmärgil rajanev sõnastus: „kui aga leping on sõlmitud eesmärkidel, mis on osaliselt seotud isiku kaubandustegevusega ja osaliselt mitte (kahesuguse eesmärgiga lepingud) ning kaubanduslik eesmärk on piiratud ega ole lepingu kontekstis domineeriv, tuleks ka antud isikut lugeda tarbijaks”.

40.

Niisiis peab Gruberi kohtuasjas kinnitust leidnud marginaalsuse kriteeriumi kohaselt olema kasutus majandus- või kutsetegevuses niivõrd piiratud, et seda võib pidada tähtsusetuks, ent direktiivis 2011/83 on valitud tasakaalustatum lahendus, kasutades lepingu üldises kontekstis domineeriva eesmärgi kriteeriumi.

41.

Nagu Euroopa Komisjon kohtuistungil märkis, tuleb Gruberi kohtupraktika kohaldamisse direktiivi tõlgendamise raamistikus suhtuda ettevaatusega. Nimelt joonistub Euroopa Kohtu praktikast, milles on tarbija mõistet tõlgendatud Brüsseli konventsiooni artikli 13 ning määruse nr 44/2001 artikli 15 raamistikus, ilmsena välja kitsendav lähenemine, mis kahtlemata arvestab tõika, et need sätted sisaldavad erandeid üldisest kriteeriumist, et kohtualluvus käib kostja elukoha järgi, ning et seega tuleb neid tõlgendada kitsalt ( 38 ). Tarbija mõiste kitsendav tõlgendamine kahesuguse eesmärgiga lepingute puhul ei tundu seega olevat analoogia alusel automaatselt ülekantav niisuguste tarbijakaitsele suunatud erinormide kontekstile, nagu direktiiv 93/13 ( 39 ).

42.

Lisaks ei ole direktiivi 2011/83 põhjenduses 17 valitud lähenemise ja kohtuotsuse Gruber valitud lähenemise erinevus juhuslik. Selle direktiivi osas toimunud läbirääkimiste käigus esitas Euroopa Parlament parandusettepaneku, milles pakuti sõnaselgelt välja tarbija definitsiooni muutmine, laiendades seda nii: „füüsiline isik, kes […] peamiselt toimib eesmärkidel, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus- ega kutsetegevusega”. ( 40 ) Järgnevate läbirääkimiste käigus nõustus Euroopa Parlament tarbija mõiste säilitamisega, eemaldades määrsõna „peamiselt”, ent seda tingimusel, et tarbija mõistet täpsustama mõeldud põhjenduses, mis esialgu põhines Gruberi kohtuotsusel ( 41 ), asendataks sõna „marginaalne” sõnaga „domineeriv”. ( 42 )

43.

Lõpuks, arvestades nii tarbija mõiste eri funktsioone erinevates seadusandlikes aktides kui ka ettevalmistustöödest tulenevat järeldust, olen seisukohal, et direktiivi 2011/83 põhjendus 17 kinnistab lepingu üldises kontekstis domineeriva eesmärgi kriteeriumi.

44.

Mis puudutab käesolevat kohtuasja, siis kaldun sarnaselt Rumeenia valitsusele ja komisjonile arvama, et tuginemine direktiivi 2011/83 põhjenduses 17 toodud selgitusele tarbija mõiste tõlgendamisel on kohustuslik ka direktiivi 93/13 valdkonnas. See hinnang on õigustatud, arvestades nende kahe instrumendi ühist eesmärki ja neid siduvat sõnaselget seost. Nimelt kujutab direktiiv 2011/83 endast direktiivi 93/13 muutvat akti. ( 43 ) Lisaks on tarbija mõiste sõnastus neis normides peaaegu identne – ainus erinevus seisneb selles, et kui direktiivis 93/13 on viidatud üksnes „majandus- või kutsetegevusele”, on direktiivis 2011/83 viidatud „kaubandus-, majandus-, ametialasele või kutsetegevusele”.

45.

Selleks et välja selgitada, kas isikut võib pidada direktiivi mõttes tarbijaks olukorras, kus on märke, mis viitavad sellele, et lepingul on kahesugused eesmärgid, nii et ei tule selgelt välja, et see leping on sõlmitud kas üksnes isiklikel või üksnes majandus- või kutsetegevusega seotud eesmärkidel, pakub domineeriva eesmärgi kriteerium vahendi, mis võimaldab kõnealuse lepingu kõiki asjaolusid kogumis hinnates – minnes kaugemale üksnes kvantitatiivsest kriteeriumist ( 44 ) – ja kõiki liikmesriigi kohtu käsutuses olevaid objektiivseid tõendeid hinnates otsustada, mil määral domineerivad seoses konkreetse lepinguga majandus- või kutsetegevusega seotud või siis majandus- või kutsetegevusega mitteseotud eesmärgid.

46.

Ehkki nii Euroopa Komisjon kui ka H. O. Costea märkisid kohtuistungil, et liikmesriigi kohtu esitatud faktiliste asjaolude kirjeldus ei võimalda leida, et käesoleval juhul on tegemist kahesuguse eesmärgiga lepingutega, tuleb liikmesriigi kohtul täpsustada faktilist olukorda seoses laenulepingu sihtotstarbega, kasutades tema käes olevaid tõendeid, mille hulgas on kahtlemata lepingus endas sisalduvad täpsustused, mille sisu võib väga hästi kinnitada eeldust, et käesoleval juhul on kõne all isiklikel eesmärkidel sõlmitud leping.

47.

Kokkuvõttes leian, et juhul kui siseriiklik kohus otsustab, et ei ole selge, kas leping sõlmiti üksnes isiklikel või üksnes majandus- või kutsetegevusega seotud eesmärkidel, tuleb kõnealust lepinguosalist käsitada tarbijana, kui majandus- või kutsetegevuse eesmärk ei ole lepingu üldises kontekstis domineeriv, arvestades kõiki asjaolusid kogumis ja hinnangut, mille annab tema käes olevatele tõenditele siseriiklik kohus, kelle ülesanne on tõendeid hinnata.

48.

Viimaseks on jäänud lahendada küsimus võimalikust mõjust, mida asjaolu, et põhilepingu ehk laenulepingu tagatiseks oli kinnisasi, mida laenuvõtja kasutab oma majandus- või kutsetegevuses, võib omada H. O. Costea tarbijaks kvalifitseerimise suhtes.

49.

Kõnealusega seoses on nii Rumeenia valitsuse kui ka komisjoni esitatud seisukohtades rõhutatud, et tagatisleping laenulepingule mõju ei avalda. Nendes seisukohtades, nagu ka H. O. Costea poolt suulises menetluses esitatud seisukohtades on rõhutatud, et isiklik advokaadibüroo „Costea Ovidiu” on laenulepingu suhtes kolmas isik, ja märgitud, et üksnes asjaolu, et selle isikliku büroo omandis olev kinnisasi on laenulepingu tagatiseks, ei tähenda, et büroo muutuks laenulepingu pooleks.

50.

Sarnaselt Euroopa Kohtule esitatud seisukohtades väljendatuga leian, et eksisteerib kaks erinevat õigussuhet: esiteks H. O. Costea kui füüsilise isiku ja laenuvõtja ning panga vaheline suhe ja teiseks isikliku advokaadibüroo „Costea Ovidiu” kui hüpoteektagatise andja ja panga vahel. Mõlemat õigussuhet tuleb käsitada autonoomsena, nii et teine, mis lisaks on aktsessoorne, ei mõjuta kuidagi esimest.

51.

Sellega seoses leiab Euroopa Kohtu praktikast mõningaid viiteid aktsessoorsena käsitatavate lepingute ja põhilepingute vahelise suhte kohta nii direktiivi 85/577 kui ka määruse nr 44/2001 kontekstis. Mis puudutab esimesena nimetatud direktiivi, siis tõlgendas Euroopa Kohus seda kohtuotsuses Dietzinger ( 45 ) selliselt, et seoses tagatislepingute aktsessoorsusega tuleb direktiivi 85/577 artikli 2 esimest lõiku, mis sisaldab tarbija mõistet, tõlgendada nii, et „niisuguse füüsilise isiku sõlmitud tagatisleping, kes tegutseb väljaspool majandus- või kutsetegevust, ei kuulu selle direktiivi kohaldamisalasse, kui sellega tagatakse laen, mille teine isik on võtnud, toimides oma majandus- või kutsetegevuse raames”. ( 46 ) Euroopa Kohus on määruse nr 44/2001 artikli 15 lõiget 1 tõlgendades asunud samale seisukohale kohtuotsuses Česká spořitelna, ( 47 ) leides, et seda sätet „tuleb tõlgendada nii, et füüsilist isikut, kellel on äriühinguga tihedad kutsealased sidemed, milleks on näiteks äriühingu juhtimine või selles enamusosaluse omamine, ei saa pidada tarbijaks selle sätte tähenduses, kui ta on andnud käenduse lihtvekslile, mis on välja antud sellele äriühingule krediidilepingust tulenevate kohustuste tagamiseks”. ( 48 )

52.

Kõnesoleval juhul on aga tegemist vastupidise olukorraga. Nimelt võib majandus- või kutsetegevuse aspekt tulla kõne alla üksnes seoses aktsessoorse lepinguga, kuivõrd H. O. Costea sõlmis tagatislepingu oma isikliku advokaadibüroo esindajana. Seega, erinevalt kohtuasjadest Dietzinger ja Česká spořitelna, ei ole käesoleval juhul alust kohaldada maksiimi accesorium sequitur principale, sest aktsessoorse lepingu tagajärgi tuleb käsitleda samamoodi nagu põhilepingu omi, vaid pigem tuleb arvestada iga õigussuhte eripärast laadi, et teha kindlaks, missugustes eri rollides sama isik neis tegutses. Sellega seoses ei ole kõnesoleval juhtumil määrav tuvastada H. O. Costea seadusjärgse esindaja staatus tagatislepingu kui aktsessoorse lepingu raames, vaid teha selgeks, mis rollis tegutses ta laenulepingu kui põhilepingu raames.

53.

Asjaolu, et H. O. Costea allkirjastas advokaadibüroo esindajana tagatislepingu, ei oma seega negatiivset mõju H. O. Costea tarbija staatusele laenulepingus. Pigem vastupidi, viidatud kohtupraktika alusel on muu hulgas võimalik väita, et aktsessoorne leping kuulub põhilepingu mõju alla. ( 49 )

54.

Kõike eespool esitatut arvestades olen seisukohal, et füüsilise isiku roll tagatislepingu sõlmimisel tema isikliku advokaadibüroo seadusjärgse esindajana ei mõjuta selle isiku tarbija staatust põhilepinguks oleva laenulepingu raames.

55.

Eespool esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Judecătoria Oradea eelotsusetaotlusele järgmiselt:

Tarbija mõistet nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 2 punkti b tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see definitsioon hõlmab füüsilist isikut, kes tegutseb advokaadi kutsealal ja sõlmib pangaga laenulepingu, nii et kõnealuses laenulepingus on lisaks tingimus, mille kohaselt tagatiseks on kõnealuse isiku advokaadibüroole kuuluvale kinnisasjale seatud hüpoteek, kui liikmesriigi kohtu käes olevatest tõenditest nähtub, et kõnesolev isik tegutses eesmärgil, mis jääb väljapoole tema majandus- või kutsetegevuse piire.

Juhul kui siseriiklik kohus otsustab, et ei ole selge, kas leping sõlmiti üksnes isiklikel või üksnes majandus- või kutsetegevusega seotud eesmärkidel, tuleb kõnealust lepinguosalist käsitada tarbijana, kui majandus- või kutsetegevuse eesmärk ei ole lepingu üldises kontekstis domineeriv, arvestades kõiki asjaolusid kogumis ja hinnangut, mille annab tema käes olevatele tõenditele siseriiklik kohus, kelle ülesanne on tõendeid hinnata.

Füüsilise isiku roll tagatislepingu sõlmimisel tema isikliku advokaadibüroo seadusjärgse esindajana ei mõjuta selle isiku tarbija staatust põhilepinguks oleva laenulepingu raames.