1

Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 13. veebruaril 2013.

2

Seoses Üldkohtu kodade koosseisu muutmisega määrati ettekandja‑kohtunik kolmandasse kotta ning seetõttu määrati käesolev kohtuasi lahendamiseks sellele kojale.

3

Hagejad esitasid 18. veebruaril 2014 Üldkohtu kantseleisse saabunud kirjaga vasturepliigi kohta oma seisukohad. Komisjon esitas oma seisukohad selle dokumendi kohta 28. veebruari 2014. aasta kirjaga. Need kaks menetlusdokumenti lisati toimikusse koja esimehe 7. märtsi 2014. aasta otsusega.

4

Üldkohus (kolmas koda) otsustas ettekandja‑kohtuniku ettekande põhjal avada menetluse suulise osa ning esitas 2. mai 1991. aasta kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele mõned küsimused. See nõue täideti ettenähtud tähtaja jooksul.

5

Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 11. novembri 2014. aasta kohtuistungil. Kohtuistungil otsustati paluda pooltel esitada oma võimalikud märkused Euroopa Kohtu 12. novembri 2014. aasta otsuse kohta kohtuasjas Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EKL) kümne päeva jooksul alates nimetatud kohtuotsuse kuulutamise kuupäevast, kusjuures seda tähtaega pikendati komisjoni taotlusel tema suhtes kuni 28. novembrini 2014.

6

Komisjon täitis selle nõude 28. novembril 2014 Üldkohtu kantseleisse saabunud kirjaga. Hagejad oma seisukohti ei esitanud.

7

Kohtuasja toimikusse otsustati 28. novembri 2014. aasta otsusega jätta lisamata komisjoni dokument, mille ta esitas kohtuistungi protokolli kohta.

8

Menetluse suuline osa lõpetati 5. detsembril 2014.

9

Üldkohus otsustas 26. mai 2015. aasta määrusega suulise menetluse 2. mai 1991. aasta kohtukorra artikli 62 alusel uuendada.

10

Üldkohus palus 2. mai 1991. aasta kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltel esitada oma võimalikud märkused kohtujuristi Wathelet’ ettepaneku kohta kohtuasjas InnoLux vs. komisjon (C‑231/14 P, EKL). See nõue täideti ettenähtud tähtaja jooksul. Seejärel esitasid pooled oma märkused selle menetlust korraldava meetme raames antud vastuste ja eriti trahvisummade arvutamise kohta.

11

Menetluse suuline osa lõpetati 10. juulil 2015.

12

Hagejad paluvad Üldkohtul:

13

Komisjon palub Üldkohtul:

153

Hagejad väidavad, et vaidlustatud otsuses müügiväärtuse arvutamiseks seoses otsese müügiga EMP‑s ümberkujundatud toodete kaudu kasutatud meetod on vale ja viis ebaproportsionaalse trahvini võrreldes selle müügi tegeliku mõjuga turule. Nad märgivad sellega seoses esiteks, et komisjoni 4. märtsi 2011. aasta teabenõudekohaselt tuleb selle müügi väärtus arvutada nii, et selleks on samal ajavahemikul EMP‑s teostatud otsese müügi väärtuse keskmine, mida on korrutatud asjaomaste telerikineskoopide arvuga. Nad väidavad seega, et komisjoni meetod lähtub ekslikust eeldusest, et ümberkujundatud toodetesse paigaldatud telerikineskoopide keskmine väärtus oli sama telerikineskoopide otsese müügiga EMP‑s. See lähenemine ei võta aga arvesse asjaolu, et Panasonicu puhul olid ümberkujundatud toodetesse kontserni paigaldatud telerikineskoobid üldiselt väiksemate mõõtmetega ning seega väiksema majandusliku väärtusega kui need, mida müüdi otse kolmandatele isikutele EMP‑s, nagu on tuvastatud ühe konkurentsimajanduse konsultatsioonibüroo aruandes, mis on lisatud komisjoni esitatud teabenõude vastusele, mille hagejad koostasid 20. aprillil 2011. Teiseks väidavad hagejad, et erinevalt käsitlusest, millest komisjon lähtus ja mis tugines üksnes ajavahemikule, mil telerikineskoope müüdi kolmandatele isikutele, oli nende pakutud meetod täpsem, kuna see põhines kaalutud keskmisel, mis võttis arvesse nii ajavahemikku kui ka Panasonicu teleritesse paigutatud telerikineskoopide mõõtmeid. Kuigi komisjon ei eitanud hagejate esitatud andmete õigsust, heidavad hagejad talle ette seda, et ta ei võtnud neid arvesse neile vaidlustatud otsusega määratud trahvi summa arvutamiseks.

154

Komisjon väidab, et 2006. aasta suunised ei kohusta võtma arvesse ELTL artikli 101 rikkumise tegelikku mõju turule. Ta märgib pealegi, et hagejad pakuvad välja alternatiivse meetodi mitte seepärast, et see on täpsem, vaid üksnes seetõttu, et selle meetodi tulemusel on müügiväärtus väiksem ja järelikult trahv väiksem. Komisjon aga väidab, et ta ei ole mingil moel kohustatud valima konkreetset meetodit, mille tulemusel oleks trahv väiksem, vaid üksnes kohaldama 2006. aasta suuniseid nii, et see adekvaatselt kajastab kogu rikkumise olukorda.

155

Sellega seoses tuleb komisjoni konkurentsialaste otsuste üle liidu kohtu teostatud kontrolli kohta meenutada, et liidu kohtul on täieliku pädevuse teostamisel õigus vaidlustatud akti muuta ka seda tühistamata, et arvestades kõigi faktiliste asjaoludega muuta näiteks trahvi summat (vt Euroopa Kohtu 3. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-534/07 P: Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, EKL 2009, lk I-7415, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika).

156

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb tõepoolest, et täieliku pädevuse teostamine trahvisummade kindlaksmääramisel ei saa kaasa tuua ELTL artikli 101 lõikega 1 vastuolus olevas kokkuleppes osalenud ettevõtjate vahelist diskrimineerimist (Euroopa Kohtu kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 51 eespool, punkt 617, ja 25. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C-407/04 P: Dalmine vs. komisjon, EKL 2007, lk I-829, punkt 152). Kui Üldkohus kavatseb nendest ettevõtjatest konkreetselt ühe suhtes jätta kõrvale komisjoni kasutatud arvutusmeetodi, mida ta ei ole kahtluse alla seadnud, siis peab ta seda selgitama kohtuotsuses (Euroopa Kohtu 18. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-338/00 P: Volkswagen vs. komisjon, EKL 2003, lk I-9189, punkt 146, ja 30. mai 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑70/12 P: Quinn Barlo jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 46).

157

Seejärel tuleb meenutada, et 2006. aasta suuniste punkti 13 kohaselt kasutab komisjon trahvi põhisumma kindlaksmääramisel määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a alusel nende kaupade või teenuste väärtust, mille müügi on teostanud ettevõtja ja millega on rikkumine otseselt või kaudselt EMP asjaomasel territooriumil seotud.

158

Nagu meenutati eespool punktis 16, ilmneb vaidlustatud otsusest, et selleks, et määrata kindlaks trahvide põhisummat, võttis komisjon arvesse osakaalu, mis oli kogu rikkumisperioodi jooksul otsuse adressaatidest ühe poolt telerikineskoopide kui selliste või ümberkujundatud toodete kaudu EMP‑s otsesel müügil, mida oli korrutatud otsuse adressaatide rikkumises osalemise aastate arvuga (põhjendused 1020, 1021, 1034, 1042 ja 1056).

159

Komisjon tõi esile vaidlustatud otsuse põhjenduses 1022, et kuigi otsese müügi EMP‑s ümberkujundatud toodete kaudu arvessevõtmine tõi teatud poolte, sealhulgas ühisettevõtte emaettevõtjate jaoks kaasa kontsernisisese müügi hõlmamise, siis kuna keskenduti rikkumisega hõlmatud toote – oli see ümberkujundatud või mitte – esimesele müügile EMP‑s kliendile või ettevõtjale, kes ei kuulunud tarnijaks olevale ettevõtjale, tagab see diskrimineerimise puudumise vertikaalselt integreeritud ettevõtjate ja nende ettevõtjate vahel, kes seda ei olnud.

160

Lisaks märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1026, et keskendudes müügiväärtusele seoses otsese müügiga EMP‑s ja müügiväärtusele seoses otsese müügiga EMP‑s ümberkujundatud toodete kaudu, oli tema eesmärk, et keelatud kokkulepetega hõlmatud toodete müük sisalduks püsivalt müügiväärtuses üksnes siis, kui neid müüdi esimest korda kliendile, kes ei olnud kartelli kuuluv ettevõtja ja asus EMP‑s. Ta rõhutas lisaks, et ta ei võtnud arvesse ümberkujundatud toodete väärtust tervikuna, vaid üksnes toodetesse paigaldatud telerikineskoopide väärtust. Lõpuks tõi komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 1027 ja 1028 esile, et kuivõrd mahu kooskõlastamine ja tootmise piiramine puudutasid osalejate kogu tootmist ja müüki, oli müük kontsernisisestele klientidele keelatud kokkulepete aruteludega hõlmatud.

161

Tuleb märkida, et hagejad ei vaidlusta kontsernisisese müügi või otsese müügi ümberkujundatud toodete kaudu arvessevõtmist, et arvutada neile määratud trahvi summat, vaid nad seavad kahtluse alla komisjoni poolt selle müügi väärtuse arvutamise – nagu see tuleneb vaidlustatud otsusest – õigsuse. Hagejad kinnitavad sellega seoses, et nad juhtisid sellele tähelepanu 20. aprilli 2011. aasta vastuses komisjoni 4. aprilli 2011. aasta teabenõudele.

162

Kohtuistungil täpsustasid hagejad, et esitasid komisjonile täpsed arvandmed, mis võtsid nii palju kui võimalik arvesse paigaldatud telerikineskoopide arvu asjaomase aasta kohta vastavalt nende mõõtmetele ja hinnale. Muu hulgas kordasid hagejad oma argumente, et kuigi komisjon ei vaidlustanud nende andmete õigsust, ei võtnud ta neid arvesse, esitamata selle kohta põhjendusi.

163

Komisjon kinnitas, et ei vaidlustanud asjaomaste andmete õigsust, vaid väitis, et kui ta oleks hagejatele võrreldes teiste vaidlustatud otsuse adressaatidega, kes selliseid andmeid ei esitanud, kohaldanud erinevat meetodit, oleks see viinud võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumiseni. Lisaks märkis ta, et juhul, kui Üldkohus peaks leidma, et hagejate esitatud arvandmed on täpsemad, siis ta ei ole vastu, et nendel põhinevat arvutust kasutatakse trahvisumma ümberarvutamiseks.

164

Tuleb märkida, nagu on esile toodud ka vaidlustatud otsuse põhjenduses 1032, et 4. märtsi 2011. aasta kirjaga paluti selle otsuse adressaatidel kasutada nende müügiväärtuse arvutamise alusena konkreetseid andmeid otsese müügi kohta EMP‑s ja otsese müügi kohta EMP‑s ümberkujundatud toodete kaudu ning neid teavitati viisist, kuidas tuleb kõiki nõutud arvandmeid arvutada. Juhistest, mis on toodud kirja I lisas selleks, et oleks võimalik vastata selleks ette nähtud küsimustikule, ilmneb, et arvutusmeetod, millest komisjoni lähtus osas, mis puudutab otsest müüki EMP‑s ümberkujundatud toodete kaudu, tugines samal ajavahemikul EMP‑s teostatud otsese müügi väärtuse keskmisel, mida oli korrutatud asjaomaste telerikineskoopide arvuga. Kui asjakohasel ajavahemikul otsene müük EMP‑s puudus või juhul, kui see müük ei olnud tüüpiline, paluti asjaomastel ettevõtjatel võtta ühendust komisjoniga, et arutada alternatiivset arvutusmeetodit.

165

Tuleb tõdeda, et hagejate 20. aprilli 2011. aasta vastusest komisjoni teabenõudele tuleneb, et hagejad pakkusid müügiväärtuse arvutamiseks seoses otsese müügiga EMP‑s ümberkujundatud toodete kaudu välja alternatiivse meetodi, mis oli esile toodud RBB Economics’i koostatud 19. aprilli 2011. aasta majanduslikus aruandes (vt punkt 153 eespool) ning oli lisatud sellele vastusele. See arvutusmeetod võttis arvesse selle müügiga seotud telerikineskoopide kaalutud keskmist vastavalt nende tegelikele mõõtmetele ja asjaomasele ajavahemikule, tuginedes hagejate esitatud arvudele. Aruandes oli müügiväärtus seoses otsese müügiga EMP‑s ümberkujundatud toodete kaudu arvutatud nii, et rikkumisperioodil konkreetsete mõõtmetega müüdud teleri puhul võeti arvesse samade mõõtmetega telerikineskoopide keskmist väärtust. Konkreetsel ajavahemikul samade mõõtmetega telerikineskoopide müügi puudumisel tuginesid selles aruandes kasutatud andmed kõikide sel ajavahemikul müüdud telerikineskoopide väärtuse kaalutud keskmisele sõltumata mõõtmetest, olles nii vastavuses komisjoni meetodiga.

166

Hagejate sõnul viib nende lähenemine täpsemate ja tegelikkusele rohkem vastavate tulemusteni, samas kui komisjoni kasutatud meetodi tulemuseks võib olla suuremõõtmeliste telerikineskoopide hinna omistamine väiksema mõõduga teleritele.

167

Sellega seoses tuleb meenutada, et 2006. aasta suuniste punkti 15 kohaselt kasutab komisjon ettevõtja müügiväärtuse kindlaksmääramisel täpsemaid olemasolevaid andmeid selle ettevõtja kohta. Kuna komisjonil on aga andmeid, mis väljendavad täpsemalt müügiväärtust seoses otsese müügiga EMP‑s ümberkujundatud toodete kaudu, mida ta pealegi kohtuistungil möönis, siis piisab, kui tõdeda, et ta kaldus kõrvale suunistest osas, mis puudutab hagejatele määratud trahvide põhisumma arvutamist, esitamata selle kohta põhjendusi.

168

Euroopa Kohus on aga juba otsustanud, et suunistega kehtestatakse praktikat väljendavad käitumisnormid, millest komisjon ei või konkreetses asjas kõrvale kalduda, esitamata võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas olevaid põhjendusi. Nimelt, niisuguseid käitumisreegleid vastu võttes ja nende avaldamisega teada andes, et ta kohaldab neid edaspidi nendes ette nähtud juhtudel, piirab institutsioon ise oma kaalutlusõigust ega saa neist reeglitest kõrvale kalduda, ilma et teda olenevalt olukorrast karistataks selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse (Euroopa Kohtu 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-189/02 P, C-202/02 P, C-205/02 P – C-208/02 P ja C-213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I-5425, punktid 209 ja 211). Siiski tuleb märkida, et kuigi komisjon on enda kehtestatud reeglite kohaldamisel kohustatud järgima õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, ei saa see põhimõte samadel tingimustel olla siduv liidu kohtutele, kui need ei kavatse oma täieliku pädevuse teostamisel kohaldada spetsiifiliselt trahvide jaoks ette nähtud arvutusmeetodit, vaid analüüsivad igal üksikjuhul neile lahendamiseks antud situatsiooni, võttes arvesse kõiki sellega seotud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid (vt selle kohta kohtuotsus, 30.5.2013, Quinn Barlo jt vs. komisjon, punkt 156 eespool, punkt 53).

169

Üldkohus peab hagejatele määratud trahvisummade kindlaksmääramisel seega võtma täieliku pädevuse teostamise raames arvesse hagejate poolt haldusmenetluses esitatud arvandmeid, mille õigsust komisjon ei ole vaidlustanud. Sellega seoses on aga oluline märkida, et eespool punktis 32 osutatud menetlust korraldavatele meetmetele vastates täpsustasid hagejad, et hagiavalduses esitatud arvandmed kuni 31. märtsini 2003 Panasonicu müügi koguväärtuse kohta sisaldasid ekslikult ka 1999. aasta juuli müüki, ning nad esitasid selle kohta parandatud andmed, mida komisjon ei vaidlustanud.

170

Eeltoodust lähtudes tuleb esimese osaga nõustuda.

[…]

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kolmas koda)

otsustab: