1

AX palub Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 17. juulil 2013 saabunud hagiavaldusega eelkõige tühistada esiteks Euroopa Keskpanga (EKP või edaspidi „pank”) juhatuse 28. mai 2013. aasta otsus, millega talle määrati distsiplinaarkaristus, milleks oli teenistusest vabastamine etteteatamisega, ning teiseks mõista tema kasuks välja 20000 euro suurune summa talle väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju eest.

2

EL lepingule ja EL toimimise lepingule lisatud protokolli Euroopa keskpankade süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja kohta (edaspidi „protokoll EKPS‑i ja EKP põhikirja kohta”) artiklis 36 „Personal” on sätestatud:

„36.1   Juhatuse ettepaneku põhjal kehtestab EKP nõukogu EKP personali teenistustingimused.

36.2   Euroopa Liidu Kohus on pädev lahendama kõiki vaidlusi EKP ja tema töötajate vahel neis piirides ja tingimustel, mis on sätestatud teenistustingimustes.”

3

Protokolli EKPS‑i ja EKP põhikirja kohta artikli 12 lõike 3 alusel võttis EKP nõukogu 7. juulil 1998 vastu EKP kodukorra. EKP kodukorra artikli 11 „EKP personal” käesoleva vaidluse suhtes kohaldatavas redaktsioonis, mis tuleneb 19. märtsi 2009. aasta otsusest EKP/2009/5 (ELT L 100, lk 10), on lõigetes 2 ja 3 sätestatud:

„11.2   Juhatus võtab vastu korralduslikud reeglid (edaspidi „haldusringkirjad”), mis on EKP personali jaoks siduvad, ilma et see piiraks [protokolli EKPS‑i ja EKP põhikirja kohta] artiklite 36 ja 47 kohaldamist.

11.3   Juhiste andmiseks EKP personali liikmetele ja juhatuse liikmetele võtab juhatus vastu ja ajakohastab „Tegevusjuhised” (Code of Conduct).”

4

Kodukorra artikkel 21 „Töölepingu tingimused” on järgmine:

„21.1   Töölepingu tingimused ja ametieeskirjad määravad töösuhte EKP ja selle personali vahel.

21.2   Töölepingu tingimused võtab vastu nõukogu juhatuse ettepanekul ja pärast üldnõukoguga konsulteerimist.

21.3   Juhatus võtab vastu ametieeskirjad, millega rakendatakse töölepingu tingimused.

21.4   Enne uute töölepingu tingimuste või ametieeskirjade vastuvõtmist konsulteeritakse personalikomiteega. Selle arvamus esitatakse kas nõukogule või juhatusele.”

5

Protokolli EKPS‑i ja EKP põhikirja kohta artikli 36 lõike 1 alusel ja eelkõige EKP kodukorra alusel võttis EKP nõukogu 9. juuni 1998. aasta otsusega, mida muudeti 31. märtsil 1999 (EÜT L 125, lk 32) vastu EKP personali töölepingu tingimused (edaspidi „töölepingu tingimused”). Seejärel on töölepingutingimusi mitu korda muudetud. Töölepingu tingimuste 1. jaanuaril 2010 kehtinud redaktsioonis oli eelkõige sätestatud:

„3.   Privileegid ja immuniteedid, mis EKP personalil [Euroopa Liidu] privileegide ja immuniteetide protokolli kohaselt on, on antud eranditult EKP huvides. Neid privileege ja immuniteete ei tohi kasutada oma isiklikest kohustustest ega vastuvõtjariigis kehtivatest õigusnormidest ja politseieeskirjadest kõrvalehoidmiseks. […]

[…]

[…]

[…]

[…]

41.   Töötajad võivad paluda, et nende suhtes tehtud otsuseid kontrollitaks halduslikult, kohaldades ametieeskirjade kaheksandas osas ette nähtud menetlust. […]

[…]

Distsiplinaarkaristusi saab vaidlustada üksnes ametieeskirjades ette nähtud erivaidemenetlusega.

[…]

44.   Töötajatele […], kes jätavad oma ametikohustused tahtlikult või hooletuse tõttu täitmata, võib määrata järgmisi distsiplinaarkaristusi:

45.   Distsiplinaarkaristused on proportsionaalsed ametikohustuste rikkumise raskusastmega ja peavad olema põhjendatud. Ametikohustuste rikkumise raskusastme ja sobiva distsiplinaarkaristuse kindlaksmääramisel võetakse arvesse eelkõige järgmisi tegureid:

Distsiplinaarkaristused määratakse vastavalt ametieeskirjades ette nähtud menetlusele. See menetlus tagab, et ühelegi töötajale […], kelle suhtes kohaldatakse […] töölepingu tingimusi, ei määrata distsiplinaarkaristust, ilma et ta saaks eelnevalt vastata etteheidetele, mis talle tehakse. […]

46.   Kui väidetakse, et ametikohustusi on rikutud tõsiselt, võib juhatus pärast asjaomase töötaja ärakuulamist otsustada ta ametist otsekohe kõrvaldada, välja arvatud erakorralistel asjaoludel.

[…]” [mitteametlik tõlge]

6

Juhatuse vastu võetud EKP ametieeskirjade (edaspidi „ametieeskirjad”) käesoleva vaidluse suhtes kohaldatava redaktsiooni osas 8.3 „Distsiplinaarmenetlus” on sätestatud:

„Töölepingutingimuste artikleid 43, 44 ja 45 kohaldatakse järgmiselt.

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]” [mitteametlik tõlge]

7

Nõudeid, mis reguleerivad haldusuurimisi EKP‑s, on täpsustatud haldusringkirjas nr 1/2006, mille juhatus võttis vastu 21. märtsil 2006 (edaspidi „ringkiri nr 1/2006”). Selle ringkirja artikli 2 lõikes 1 on nähtud ette, et haldusuurimiste eesmärk on selgitada välja faktilised asjaolud, kuid need ei eelda, et tuleb algatada distsiplinaarmenetlus.

8

Ringkirja nr 1/2006 artikli 6 lõikes 14 on mainitud, et haldusuurimise lõpul peab isik või isikute rühm (edaspidi „rühm” või „uurimisrühm”), kelle ülesanne on viia läbi haldusuurimine, esitama uurimise eest vastutavale isikule põhjendatud aruande, ja kui viimane on kõrgema astme juht, peab ta sellest informeerima juhatust.

9

Ringkirja nr 1/2006 artikli 7 lõikes 3 on sätestatud:

„Mis puudutab EKP töötajat, kelle suhtes on algatatud haldusuurimine, siis:

EKP töötajatel või teistel haldusuurimisega seotud isikutel on samuti võimalus tutvuda neid puudutavatele faktiliste asjaolude ja oma isikuandmetega, et tagada nende õigsus ja täielikkus; neil on õigus nõuda, et uurimise eest vastutav isik haldusuurimise puhul, kes tegutseb kontrollijana, parandab otsekohe kõik ebatäpsused või väljajätmised, mis on seotud nende isikuandmetega.” [mitteametlik tõlge]

10

Panga kodukorra artikli 11.3 kohaselt vastu võetud EKP tegevusjuhendi (EÜT 2001, C 76, lk 12; edaspidi „tegevusjuhendi”) asjakohastes sätetes on nähtud ette:

„[…]

2. […]

[EKP töötajad], kellele [käesolev tegevusjuhend] on adresseeritud, peavad ilmutama lojaalsust ainult EKP suhtes ning näitama üles ausust, sõltumatust, erapooletust ja diskreetsust, võtmata arvesse omakasu või riigi huvisid, kohaldama ametialase eetika kõrget standardit ja vältima kõiki olukordi, mis võivad tekitada huvide konflikti.

[…]

2.2. Hoolsus, tõhusus ja vastutus

Isikud, kellele [käesolev tegevusjuhend] on adresseeritud, peavad kõikidel juhtudel täitma neile usaldanud ülesandeid ja kohustusi nii hästi kui võimalik, hoolikalt ja tõhusalt. Nad peavad andma endale aru oma kohustuste ja ülesannete tähtsusest, võtma arvesse üldsuse ootust nende kõlbelisuse suhtes, käituma nii, et nad hoiavad ja tugevdavad üldsuse usaldust EKP‑sse, ning aitama kaasa EKP juhtimise tõhususele.

[…]

4.1. […]

Isikute puhul, kellele [käesolev tegevusjuhend] on adresseeritud, ei eelda lojaalsus mitte ainult seda, et nad peavad täitma ülesanded, mille ülemused on neile andnud, järgima nende antud juhiseid ja sobivat alluvusliini; nad peavad ka oma ülemusi ja kolleege abistama ja nõustama ning näitama viimastega suheldes üles avatust ja läbipaistvust. Eelkõige peavad [EKP töötajad] hoidma asjaomaseid kolleege oma poolelioleva tööga kursis ja võimaldama neil sellele kaasa aidata. Teabe varjamine oma ülemuste või kolleegide eest, mis võib kahjustada nõuetekohast tööd, eriti omakasu huvides, vale, ebatäpse või moonutatud info andmine, keeldumine koostööst kolleegidega või ükskõik missugune muu takistamine on vastuolus lojaalsusvaimuga, mida [EKP töötajatelt] oodatakse.

[…]

4.2. […]

[EKP töötajad] peavad austama ja kaitsma EKP vara ega tohi võimaldada kolmandatel isikutel kasutada EKP teenuseid ja/või varustust. Kogu – ükskõik missugust laadi ‐ inventari ja varustuse on EKP andnud [töötajate] käsutusse ainult kasutamiseks seoses tööga, välja arvatud juhul kui eraotstarbel kasutamine on lubatud kas kohaldatavate pangasiseste eeskirjade või praktikate või vastava otsuse kohaselt.

Kui see on võimalik, peavad [EKP töötajad] võtma ka kõik mõistlikud ja sobivad meetmed EKP kulude ja kulutuste piiramiseks, et olemasolevaid vahendeid kasutataks nii tõhusalt kui võimalik.

5. Rakendamine

5.1. [Käesoleva tegevusjuhendi] adressaadiks olevate [EKP töötajate] roll

Käesoleva [eetika]koodeksi õige kohaldamine sõltub esiteks nende isikute professionaalsusest, erialastest teadlikkusest ja tervest mõistusest, kellele see on adresseeritud.

Peale valvsuse, mida nad peavad ilmutama, peavad juhtival ametikohal isikud, kellele [käesolev tegevusjuhend] on adresseeritud, käituma laitmatult, mis puudutab käesolevas [tegevus]juhendis sätestatud põhimõtete ja eeskirjade järgimist.

[…]” [mitteametlik tõlge]

11

„Kutsetegevuse käsiraamatu” („Business Practices Handbook”, edaspidi „kutsetegevuse käsiraamat”) 7. peatükis on nähtud ette, et tsentraliseeritud eelarvekeskuste puhul on tsentraliseeritud eelarvega seonduvad ülesanded ja vahendid seotud teenustega, mida osutatakse EKP teistele talitustele seda tsentraliseeritud eelarvet haldava talituse kaudu. Eelarvekeskuste haldurid (Budget Center Managers) vastutavad oma vastava eelarvekeskuse kõikide tegevuste eest ja peavad andma aru nende kohta. Nad vastutavad oma rahaliste vahendite haldamise eest oma heakskiidetud eelarve piires ning kooskõlas asjakohaste eeskirjade ja suunistega. Nad peavad tagama, et kulutused kirjendatakse õigel kontol. „Kutsetegevuse käsiraamatu” 8. peatüki järgi kohaldavad EKP töötajad riigihanke-eeskirju ja häid tavasid kõikide oma ostutegevuste puhul. Nad peavad püüdma saavutada parimat kvaliteedi-hinna suhet, võttes arvesse vara kogumaksumust, ja pidama silmas mitte ainult praegusi, vaid ka võimalikke tulevasi vajadusi. „Kutsetegevuse käsiraamatu” artiklis 8.1.1 on nähtud ette, et eelarvekeskuse haldur vastutab ostude tõhususe ja positiivsete tulemuste eest, see tähendab ta peab saavutama parima kvaliteedi-hinna suhte ning järgima ostutehingute vallas EKP standardeid ja tegevusjuhendit.

12

Hageja asus EKP teenistusse 1. juunil 2003 ja nimetati institutsioonisisese töölevõtmise menetluse tulemusena alates 1. juunist 2007 administratsiooni peadirektoraadi kontoriteenuste talituse juhatajaks – talitus, mis nimetati alates 19. veebruarist 2008 ümber haldusteenuste talituseks. Talituse ülesanne oli eelkõige tagada posti‑, lülituskilbi‑ ja reprograafialaste keskteenuste toimimine; hallata puhastusteenuste allhanget, pangasisest toitlustamist, hotellitubade grupiviisilisi broneeringuid, suulise tõlke teenuseid ja ametireise, tagada EKP‑s toimuvate koosolekute praktiline korraldamine, tagada autojuhtide teenuste ja veoteenuste toimimine, võtta vastu tarned, hallata ruumi, kus ladustatakse kaupu, ning varustada mööbliga ja tagada kaupade pangasisene jaotamine.

13

Panga teisi talitusi kaupade ja teenustega varustava – v.a siiski infotehnoloogiline varustus – ja kogu panka hõlmava talituse juhatajana vastutas hageja tsentraliseeritud eelarve eest. Teda abistas nendes ametikohustustes asejuhataja (edaspidi „talituse asejuhataja”).

14

Vastavalt EKP ostupoliitikale, mille juhatus on heaks kiitnud, „on vastutus varustamise ja ostude eest tsentraliseeritud [muu hulgas kõikide] tsentraliseeritud infotehnoloogiaalaste investeeringute puhul (sh riist‑ ja tarkvara) ning usaldatud [arvutisüsteemide peadirektoraadi] infrastruktuuri ja toimingute talitusele”.

15

Juhatus otsustas 26. veebruaril 2010 ringkirja nr 1/2006 alusel viia läbi haldusuurimise, mille eesmärk oli välja selgitada „kõik faktilised asjaolud, mis on seotud kindlate kaubaartiklite ostmise ja EKP teatava vara kasutamisega [haldusteenuste talituse] personali poolt”, ning „kõik faktilised asjaolud, mis on seotud mõne töötaja võimaliku ametikohustuste rikkumisega nende [kaupade] ostmisel ja kasutamisel” (edaspidi „esialgne haldusuurimine”). Otsustati ka asjaomaseid töötajaid mitte otsekohe informeerida, et halduslikku uurimist mitte nurjata. Sama 26. veebruari 2010. aasta otsusega nimetati siseauditi osakonna direktor uurimise eest vastutavaks isikuks ja moodustati uurimisrühm, mis koosnes neljast EKP töötajast.

16

Uurimisrühm kuulas hageja 26. märtsil 2010 ära, mis puudutab haldusteenuste talituse poolset kolme erinevasse kategooriasse kuuluvate kaubaartiklite ostmist: 1) kaubamärki X kandvad sülearvutid, ii) muud tüüpi sülearvutid ja iii) e‑lugerid. Hagejale teatati sellega seoses ringkirja nr 1/2006 artikli 7 lõike 1 alusel, et tema suhtes on algatatud haldusuurimine selle ringkirja artikli 2 lõike 1 tähenduses. 22. aprillil 2010 edastati talle ärakuulamise aruande projekt, et ta saaks esitada selle kohta seisukohti, mida ta sama aasta 10. mail ka tegi.

17

Juhatus kõrvaldas 6. aprilli 2010. aasta otsusega, mis jõustus järgmisel päeval, hageja ametist, säilitades kogu tema põhitöötasu haldusuurimise ajaks (edaspidi „6. aprilli 2010. aasta otsus”). Selles otsuses oli märgitud, et see tehti eelkõige haldusteenuste osakonnas valitseva segaduse ja vajaduse tõttu hõlbustada esialgse haldusuurimise nõuetekohast läbiviimist ning see põhineb aruandel rühma uurimise seisu kohta (edaspidi „aruanne uurimise seisu kohta 6. aprilli 2010. aasta seisuga”), mis oli juhatusele edastatud samal päeval. Hageja vaidlustas 6. aprilli 2010. aasta otsuse 3. juunil 2010, esitades töölepingutingimuste artikli 41 ja ametieeskirjade artikli 8.1.6 alusel erivaide.

18

Hageja palus vastuseks uurimisrühma nõudele ühel oma kolleegil tuua panka teatav hulk esemeid, mis kuulusid pangale ja mida hageja hoidis väljaspool EKP ruume. See kolleeg tagastas need esemed EKP‑le 22. juulil 2010. Nende esemete hulgas oli kolm sülearvutit, üks e‑luger, üks kaasaskantav navigatsioonisüsteem, kaks fotoaparaati ja üks käsiprožektor.

19

Hageja teatas lisaks 22. juuli 2010. aasta kirjaga uurimisrühmale, et ei saa tulla samaks päevaks planeeritud ärakuulamisele, ja seda tervislikel põhjustel. Ta andis selles kirjas siiski üksikasjalikud vastused rühma küsimustele, mis käsitlesid haldusteenuste talituse oste aastatel 2007‐2010.

20

Ta rõhutas selles küsimuses eelkõige, et paljud vaidlusalused ostud tehti katsetamiseks ja eksperimenteerimiseks. Ta selgitas ka, et arvutid, sülearvutid MacBook ja muu infotehnoloogiline varustus osteti selleks, et luua koht külastajatele, kes on tulnud osalema EKP koosolekutel – koht, kus nad saavad lugeda oma e‑kirju, kontrollida oma lende puudutavat teavet ja ennast internetis registreerida. Muu varustus oli mõeldud selleks, et sisustada ootesaalid, mida kasutavad EKP autojuhid oma sõitude vahel. Hageja sõnul oli vaja neile tagada meelelahutus, eelkõige pikkadeks õhtusteks ooteaegadeks. Haldusteenuste talitus otsis seega videomängude konsoole (Wii). Seevastu kaasaskantavad navigatsioonisüsteemid olid hageja sõnul mõeldud autojuhtide pikkadeks sõitudeks Saksamaal ja läbi Euroopa. Mis puudutab mobiiltelefone, siis need olid laenamiseks nendele töötajatele, kelle käsutusse ei olnud pank mobiiltelefoni andnud alaliselt, või ka selleks, et asendada vigased telefonid, mida oli jaganud infosüsteemide peadirektoraat. Mobiiltelefonid BlackBerry ja nendega seotud varustus tuli osta ka selleks, et asendada vigased telefonid, mille infosüsteemide peadirektoraat oli andnud haldusteenuste talituse käsutusse. Juhtmeta klaviatuurid käskis hageja osta koosolekuruumide sisustamiseks.

21

Oma samas 22. juuli 2010. aasta kirjas rühmale selgitas hageja ka viie e‑lugeri ostu, see tähendab selgitas, et need osteti katsetamise eesmärgil, et teha kindlaks, kas pank võiks või peaks tulevikus niisugust varustust ostma, et jagada seda kingituseks oma töötajatele. Hageja seletas ka, et kuna ta loeb pidevalt erialast kirjandust, kannab ta oma e‑lugerit alati kaasas, et lugeda rongis või ärireisidel.

22

Mis puudutab haldusteenuste talituse ostetud fotoaparaate, siis need olid mõeldud kõrgekvaliteediliste fotode tegemiseks esemetest, mis olid selle talituse tarnekataloogis. Muu audio‑ ja videovarustus osteti selleks, et teha koosolekutel esitlusi. Ka kotid osteti hageja sõnul selleks, et haldusteenuste talituse kaastöötajad saaksid oma sülearvuteid ja dokumente kergemini transportida. Digifotode raamid ja digifotode hoidmise SD‑kaardid (Secure Digital) osteti, et haldusteenuste talituse töötajaid vajaduse korral premeerida.

23

Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) teatas 26. juulil 2010 EKP‑le oma sama aasta 1. juulil tehtud otsusest algatada juurdlus. Selle juurdluse algatamine lõpetas esialgse haldusuurimise menetluse ning seda vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määrusele (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta (EÜT L 136, lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 91). Et rühma uurimine ei olnud 26. juuli 2010. aasta seisuga lõpule viidud, ei esitanud uurimisrühm uurimise eest vastutavale isikule mingit „põhjendatud aruannet, milles on tuvastatud juhtumi faktilised asjaolud ja väidetavat rikkumist kinnitavate piisavate tõendite olemasolu või puudumine”, ametieeskirjade artikli 8.3.2 ja ringkirja nr 1/2006 artikli 6 lõike 14 tähenduses.

24

Juhatus muutis oma 3. augusti 2010. aasta otsusega 6. aprilli 2010. aasta otsuse hageja erivaide peale ära ja hagejale määrati ühe euro suurune sümboolne hüvitis.

25

Juhatus kõrvaldas 4. augusti 2010. aasta otsusega, millest anti teada samal päeval, hageja ametist alates 5. augustist 2010 koos tema põhitöötasu säilitamisega (edaspidi „4. augusti 2010. aasta otsus”). Selles otsuses on märgitud, et see tehti esiteks väidete tõttu, mis juhul, kui need leiavad kinnitust, kujutavad endast hageja tõsist ametikohustuste rikkumist ‐ võttes arvesse EKP maine kahjustamist sellega ja asjaomase isiku kõrget positsiooni institutsioonis ‐, ning teiseks vajaduse tõttu hõlbustada eelkõige OLAF‑i juurdlust.

26

Kirjas, millega 4. augusti 2010. aasta otsus hagejale edastati ja mille oli allkirjastanud eelkõige personali, eelarve ja korralduse peadirektoraadi (edaspidi „personali peadirektoraat”) peadirektor, oli eelkõige rõhutatud, et hageja oli mitu korda enne selle otsuse tegemist keeldunud tulemast ärakuulamisele. Viidates kohtupraktikale, mis käsitleb asjaomase isiku ärakuulamist pärast ametist kõrvaldamise otsuse tegemist, oli selles kirjas palutud hagejal tulla ärakuulamisele 11. augustil 2010 kell 11.00 või ükskõik missugusel varasemal endale sobival kuupäeval või kui ta seda ei tee, esitada hiljemalt 3. septembril 2010 oma kirjalikud seisukohad 4. augusti 2010. aasta otsuse kohta.

27

Personali peadirektoraadi peadirektor teatas 17. augusti 2010. aasta kirjaga hagejale väited, mis olid tema kohta esitatud ja juhatusele edastatud. Need olid järgmised:

„[…]

[Esiteks] juhatusele edastatud väited, mis on toodud 6. augusti 2010. aasta [aruandes uurimise seisu kohta] ja mis esitati selle [hagejaga] 26. märtsil 2010 toimunud vestluse tulemusena, mille aruanne saadeti [hagejale] […] ja mille kohta viimane esitas 10. mail 2010 kirjalikud seisukohad […], [mis käsitlevad]:

[Teiseks] juhatusele edastatud väited, mis on toodud 6. augusti 2010. aasta [aruandes uurimise seisu kohta] ning mis toodi uuesti kokkuvõtlikult ära ja mida põhjendati 14. juulil 2010 [toimunud koosoleku protokollis], mille esialgne redaktsioon saadeti kirjaga [hagejale] 21. juulil 2010[, see tähendab et:]

[Kolmandaks] juhatusele edastatud väited, mis on toodud aruandes uurimise seisu kohta 19. juulil 2010 [, see tähendab väited, et]:

[…]”

28

Hageja palus 10. augusti 2010. aasta kirjaga EKP‑l võimaldada tal tutvuda teatava hulga dokumentidega. EKP keeldus 17. augusti 2010. aasta kirjaga seda taotlust rahuldamast, viidates selles küsimuses oma seisukohale varasemates kirjades, mis kandsid 28. aprilli, 21. mai ja 5. juuli 2010. aasta kuupäeva, samuti kirjas, mis kannab 4. augusti 2010. aasta kuupäeva ja millega edastati 4. augusti 2010. aasta otsus. EKP lisas 17. augusti 2010. aasta kirjale etteheited, mida hagejale tehakse ja mille põhjal 4. augusti 2010. aasta otsus tehti.

29

Hageja esitas 3. ja 10. septembri 2010. aasta kirjadega oma kommentaarid 4. augusti 2010. aasta otsuse kohta. Ta rõhutas eelkõige oma teeneid talituse juhatajana (manager), eriti asjaolu, et tänu temale säästis EKP kolm miljonit eurot ühe lepingu raames, mis puudutab ühte andmetöötluseks mõeldud arvutisüsteemi nimega SAP koos seotud rakenduste ja teenustega.

30

Vaidlusaluste ostude kohta väitis hageja, et need tehti kooskõlas EKP‑s kehtivate eeskirjade ja standarditega ning nende tööalaste vajaduste rahuldamiseks, mis on seotud haldusteenuste talituse ülesannetega.

31

Kaubamärki X kandvate sülearvutite ostu kohta märkis hageja, et need ostud tehti EKP külastajate ala tarvis ning et seda kaubamärki kandvad arvutid valiti peale nende esteetilise aspekti seetõttu, et need on traadita interneti kasutamisel tehniliselt töökindlamad kui kaubamärki Y kandvad arvutid, mida EKP tavaliselt kasutab.

32

Seejärel palus juhatus uurimisrühmal vastuseks hageja argumentidele ette valmistada teatis, milles on ära roodud tema seisukohad, tuvastatu ja kuni 26. juulini 2010 läbi viidud vestluste/ärakuulamiste tulemused.

33

Hageja esitas 30. septembri 2010. aasta kirjaga 4. augusti 2010. aasta otsuse peale erivaide. See vaie jäeti EKP juhatuse sama aasta 23. novembri otsusega rahuldamata.

34

Samal kuupäeval, 23. novembril 2010 tegi juhatus pärast seda, kui oli vaadanud hageja olukorra tema kirjalike seisukohtade põhjal uuesti läbi, uue otsuse, millega jäeti 4. augusti 2010. aasta otsus muutmata. Selles uues otsuses oli märgitud, et see tehti pärast seda, kui juhatus oli palunud uurimisrühmal ette valmistada teatise oma seisukohtadega hageja kommentaaride kohta. Hageja ametist kõrvaldamise põhjused olid esiteks asjaolu, et juhatus tuvastas, et mõned hageja esitatud kommentaarid ei lange kokku mõne rühma seisukoha ja järeldusega, teiseks asjaolu, et hageja ei esitanud selgitusi 127 eseme kohta, millega seoses süüdistati teda, et ta on oma ametikohustusi tõsiselt rikkunud, sest tema kommentaarid ei muuda neid süüdistusi piisavalt ebatõenäoliseks või ilmselgelt põhjendamatuks, ning kolmandaks asjaolu, et OLAF jätkab uurimisi oma juurdluse raames. Kirjas, millega sellest otsusest teada anti, olid ära toodud väljavõtted rühma esialgsetest järeldustest, millele juhatus enda sõnul tugines.

35

EKP teatas 2011. aasta jaanuarikuus hagejale oma otsusest algatada tema suhtes töövõimetusmenetlus.

36

EKP juhatus jättis 15. märtsi 2011. aasta otsusega rahuldamata erivaide, mille 21. jaanuaril 2011 esitas hageja 23. novembri 2010. aasta otsuse peale, millega jäeti muutmata 4. augusti 2010. aasta otsus.

37

Personali peadirektoraadi peadirektor teatas 16. märtsil 2011 hagejale, et alates 28. märtsist 2011 ei saa ta enam töötasu, vaid samaväärset töövõimetushüvitist.

38

OLAF palus hagejal 22. märtsil 2011 tulla 12. ja 13. maile 2011 planeeritud ärakuulamisele.

39

Hageja esitas Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 2. veebruaril ja 25. mail 2011 saabunud hagiavaldustega kaks hagi, millest esimesega ‐ mis registreeriti numbriga F‑7/11 ‐ palutakse tühistada 4. augusti 2010. aasta otsus, ja teisega ‐ mis registreeriti numbriga F‑60/11 ‐ palutakse tühistada 23. novembri 2010. aasta otsus, millega jäeti muutmata 4. augusti 2010. aasta otsus – käesoleval juhul mõlemad otsused, millega EKP kõrvaldas ta ametist.

40

Avaliku Teenistuse Kohus jättis 13. detsembri 2012. aasta otsusega kohtuasjas AX vs. EKP (F‑7/11 ja F‑60/11, EU:F:2012:195) mõlemad hagid rahuldamata ja mõistis kohtukulud välja hagejalt.

41

Kohtutoimikust ilmneb, et ehkki uurimisrühm ei olnud 26. juulil 2010, mil OLAF‑i teade enda juurdluse algatamise kohta tema menetluse lõpetas, oma tööd lõpetanud, andis see rühm siiski aru oma tööst kuni selle kuupäevani tegevusaruande vormis (Activity Report, edaspidi „rühma tegevuse aruanne”), mis kandis 15. märtsi 2011. aasta kuupeva. Selle aruande eesmärk oli edastada „esialgne hinnang, mille uurimisrühm andis 26. juuli 2010. aasta seisuga tööga seotud põhjustele, mille tõttu osteti kõikidesse nendesse kategooriatesse kuuluvad vaidlusalused esemed, ning antud selgituste usutavusele”.

42

Uurimise eest vastutav isik, see tähendab siseauditi osakonna juhataja edastas rühma tegevuse aruande aasta hiljem ehk 22. märtsil 2012 personali peadirektoraadile. Seda edastamist põhjendati sellega, et nimetatud aruanne „sisaldab teavet, mida ei ole OLAF‑i lõplikus aruandes [mida on peetud silmas käesoleva kohtuotsuse punktis 51] ja mis võib sisaldada täiendavaid asjaolusid, sealhulgas võimalikke raskendavaid või kergendavaid asjaolusid, mida [personali peadirektoraat] võib võtta arvesse oma otsuses algatada distsiplinaarmenetlus või mitte”. Siseauditi osakonna juhataja täpsustas ka, et rühma tegevuse aruandes „on lihtsalt lühidalt ära toodud kõik seisukohad ja vestluste tulemused, mis on saadud kuni 26. juulini 2010, ning et seda aruannet tuleb selgelt eristada „põhjendatud aruandest, milles on tuvastatud juhtumi faktilised asjaolud ja niisuguste piisavate tõendite olemasolu või puudumine, mis väidetavat rikkumist tõendavad”, käsitletaval juhul aruandest ametieeskirjade artikli 8.3.2 ja ringkirja nr 1/2006 artikli 6 lõike 14 tähenduses.

43

OLAF palus oma juurdluse raames 29. juuli 2010. aasta kirjaga EKP‑lt teavet, mis anti talle 6. augusti 2010. aasta kirjaga. OLAF‑i juurdlusmeeskond viis 20.‐24. septembril 2010 läbi ka uurimise kohapeal, mille käigus vestles ta 12 EKP töötaja kui „tunnistajaga”. OLAF küsitles 19. novembril 2010 veel ühte panga töötajat.

44

Uurimisrühma liikmed läksid 23. märtsil 2011 OLAF‑i ruumidesse ja esitasid siis oma seisukohad kõikide haldusteenuste talituse ostetud esemete kategooriate kohta, oma esialgsed hinnangud faktilistele asjaoludele 26. juuli 2010. aasta seisuga ja vastasid OLAF‑i selleteemalistele küsimustele.

45

Kohtutoimikust ilmneb, et uurimisrühm osutas seega OLAF‑i juurdluse läbiviimisel abi. Selle abi raames palus OLAF 29. märtsi 2011. aasta kirjaga EKP‑l talle edastada ärakiri rühma tegevuse aruandest, millele viimane oli viidanud ühes oma vastuses OLAF‑i infopäringutele.

46

Siseauditi osakonna juhataja edastas 30. märtsil 2011 uurimise eest vastutava isikuna OLAF‑ile rühma tegevuse aruande, juhtides tema tähelepanu „asjaolule, et aruandes on kajastatud uurimisrühma tegevus ainult 26. juuli 2010. aasta seisuga, [ehk] selle kuupäeva seisuga, mil OLAF teatas EKP‑le juurdluse algatamisest selles asjas, tehes nii lõpu [esialgsele] haldusuurimisele. Seega ei tohi uurimisrühma peamisi seisukohti ja esialgseid hinnanguid nende 13 kategooria kohta, kuhu kuuluvad vaidlusalused ostud, mille haldusteenuste talitus tegi, ühelgi juhul tõlgendada nii, et need on lõplikud järeldused iga kategooria või ükskõik missuguse asjaolu kohta toimikus”.

47

Et hageja ei olnud kättesaadav, palus OLAF tal esitada endale seisukohad või kommentaarid teda puudutavate väidete kokkuvõtte kohta hiljemalt 31. augustil 2011 ja esitas talle lisaks mitu küsimust.

48

EKP esitas 30. märtsil 2011 hageja nõustajale tervikuna või osaliselt mõned dokumendid, mida hageja nõustaja oli 26. augustil 2011 küsinud. Hageja vastas oma nõustaja 30. augusti 2011. aasta kirjaga kolmele peamisele küsimusele, mille OLAF oli 13. juuli 2011. aasta kirjaga esitanud, ning esitas oma kommentaarid selle kohta, kas vaidlusalused ostud tehti tööga seotud põhjustel ning kas nendel on seos hageja juhitava haldusteenuste talituse ülesannete ja ametikohustustega.

49

Haldusteenuste talituse tehtud vaidlusaluste ostude loetelu küsimuses meenutas hageja OLAF‑ile, et uurimisrühm oli 29. juunil 2010 juba palunud tal esitada oma seisukohad selle kohta. Ta rõhutas eelkõige, et ta arvab, et sellest pole midagi halba, et ta viis EKP‑le kuuluva varustuse oma koju, sest nii sai ta lõpetada selle konfigureerimise ja selle tööle panna, säästes nii aega töökohal. Ta kinnitas, et ei ole kunagi käskinud osta panga eelarvest kaupu isiklikuks või erakasutamiseks ning et igal juhul on tema pere ja ta ise alati olnud infotehnoloogiliste ja fotograafiavahenditega väga hästi varustatud ning need on ostetud oma kulul. Ta väitis oma vastuses OLAF‑ile ka, et ei ole kunagi andnud korraldust kasutada haldusteenuste talituse teatavaid eelarvepunkte kõnesolevateks ostudeks, sest asjaomase ostu puhul sobiva eelarvepunkti teeb konkreetselt kindlaks talituse asejuhataja.

50

Selgitanud välja töötaja, kes kiitis heaks umbes kolmandiku vaidlusalustest ostudest ja kelleks oli talituse asejuhataja, kuulas OLAF viimase 13. oktoobril 2011 ära.

51

OLAF võttis oma juurdluse tulemusena vastu lõpliku aruande, milles ta soovitas hageja osas, et uurimine lõpetataks distsiplinaarmeetmetega (edaspidi „OLAF‑i aruanne”). See aruanne, mille juures olid soovitused EKP‑le ja mis oli koostatud 8. novembril 2011, edastati viimasele 27. jaanuaril 2012. Hagejale teatas OLAF omakorda selle ameti juurdluse lõpetamisest 23. jaanuaril 2012.

52

OLAF‑i aruandest ilmneb, et üks EKP töötaja, kes soovis jääda anonüümseks (edaspidi „rikkumisest teataja” (whistleblower)) paljastas võimalikud rikkumised haldusteenuste talituses. Need olid seotud kahe kaasaskantava navigatsioonisüsteemi väidetava hagejapoolse ostmisega 2010. aastal ‐ samas kui EKP kõik ametiautod olid juba niisuguse süsteemiga seerias varustatud ‐, samuti teiste ostudega: mitu LED‑prožektorit, kolm fotoaparaati, millest üks professionaalne aparaat, ning palju sülearvuteid ja lisatarvikuid. Rikkumisest teataja mainis, et tal jäi mulje, et hageja – kel olid märkimisväärsed rahalised raskused – müüb oma huvides maha varustust, mis on ostetud tema talituse rahadega.

53

EKP‑s mitte kasutatavate kaubamärki X kandvate sülearvutite ja seotud lisatarvikute ostu kohta märkis OLAF, et niisugused infotehnoloogiliste toodete ostud ei kuulu haldusteenuste talituste pädevusse. Ehkki kõneldi EKP hoonetes asuvate koosolekuruumide traadita internetiühendusega varustamise projektist, tuvastas OLAF, et see projekt kuulub infosüsteemide peadirektoraadi pädevusse ja et selle projekti raames ei ostetud ühtegi sülearvutit. Igal juhul leidis OLAF, et asjaolu, et hageja ostis kõnesolevad sülearvutid hulk aega enne selle projekti käivitamist, tekitab veelgi enam kahtlust, kas need ostud oli vaja teha. OLAF järeldas niisiis, et sellesse kategooriasse kuuluvate kaupade ostu ei õigusta ükski mõjuv põhjus.

54

Digifotode raamide (Electronic photo frames) ja e‑raamatute (E‑books) lugerite osas järeldas OLAF, et ei ole tööga seotud põhjuseid, mis õigustaksid niisuguseid oste, mis ei kuulu samuti haldusteenuste talituse pädevusse.

55

Ka „[m]uude arvutite ja seotud lisatarvikute” ([o]ther computers and related accessories) kohta märkis OLAF, et niisugused ostud ei kuulu haldusteenuste talituse pädevusse ning et hageja ja talituse asejuhataja esitatud põhjendus, nimelt kaugtöö, järjepidev töötamine ja panga väljalaenamised töötajatele koosolekuteks ja esitlusteks on vastuolus ära kuulatud tunnistajate ütlustega. OLAF järeldas seega, et ei ole tööga seotud põhjuseid, mis võiksid neid oste õigustad.

56

Kaasaskantavate navigatsioonisüsteemide ostu küsimuses tuvastas OLAF, et hageja põhjendus, see tähendab EKP autojuhtide vajadused pikkadel sõitudel Saksamaal ja läbi Euroopa, oli selgelt vastuolus nende autojuhtide enda ja talituse asejuhataja ütlustega, mille kohaselt olid panga ametiautod juba kõik integreeritud navigatsioonisüsteemidega seerias varustatud. OLAF‑i sõnul ei olnud seega mingit tööga seotud põhjust, mille tõttu oleks tulnud need ostud teha.

57

Muude arvutite ja lisatarvikute ostu küsimuses tuvastas OLAF, et need ostud oleks tulnud infosüsteemide peadirektoraadi tasandil tsentraliseerida ning et need ei olnud haldusteenuste talituse tööga seotud vajaduste seisukohast õigustatud.

58

OLAF leidis lisaks, et 12 telefoni BlackBerry ja teiste mobiiltelefonide ostmine ajavahemikul 2007‐2010 ning mobiilsidelepingute sõlmimine ei olnud õigustatud tööga seotud põhjustega ning et need kaupade ja teenuste ostud ei kuulu haldusteenuste talituse pädevusse.

59

Mis puudutab nelja digitaalse fotoaparaadi ostu 2007. ja 2010. aastal, siis OLAF välistas, et hageja esitatud põhjendus, et neid fotoaparaate kasutati kvaliteetseks teenuseks ja tema internetikataloogiks, võiks olla õigustav põhjus. Hageja selgitused, miks ta viis kaks nendest fotoaparaatidest koju, see tähendab vajadusest neid reguleerida, laadida ja lugeda kasutusjuhendit, lükkas OLAF tagasi, eelkõige seepärast, et hageja ei võtnud neid kasutusjuhendeid koos fotoaparaatidega kaasa.

60

Printerite ostu kohta leidis OLAF, et kui haldusteenuste talituses oli niisugune vajadus, oleks see talitus pidanud ennast varustama infosüsteemide peadirektoraadi kaudu. Sama tuvastas OLAF kaubamärki Logitech kandvate toodete ostu kohta.

61

Televiisori, kuvarite ja prožektorite ostu küsimuses nõustus OLAF, et ühe televiisori ja ühe kuvari ost võis olla õigustatud EKP autojuhtide vajadustega. Seevastu ei näinud OLAF mingit mõjuvat põhjust osta prožektorid ja kuvarid, mis olid väidetavalt mõeldud kasutamiseks esitlusteks kontorites ja koosolekuruumides.

62

Mis puudutab mängukonsoolide ja ‑tarkvara, eelkõige igapäevaste spordiharjutuste planeerimiseks mõeldud Body for LIFE companion-nimelise tarkvara ja Ameerika jalgpallimeeskonna logo kandva mängu ostu, siis OLAF märkis, et EKP autojuhid eitasid, et need meelalahutusvahendid on olnud nende käsutuses – vastupidi sellele, mida hageja nende ostude õigustamiseks väitis.

63

OLAF järeldas, et haldusteenuste talitus ostis 2007. aasta oktoobrikuust kuni 2010. aasta märtsini 127 infotehnoloogilist toodet ja nendest tuletatud toodet, kokku 411 üksikeset ning seda kokku umbes 65000 euro eest haldusteenuste talituse tsentraliseeritud eelarve eelarvereal „Haldusteenuste tugi […]” (Administrative Services Support […]). Nendest kulutustest kaheks kolmandikuks andis korralduse hageja ja ülejäänud kolmandikuks talituse asejuhataja.

64

OLAF tuvastas, et EKP suutis üles leida või asukoha tuvastada 95 nimetatud eseme puhul, kuid ülejäänud 316 eseme asukoht on ikka teadmata, kusjuures nende väärtus hinnatakse 40674,74 eurole. Et ühtegi nendest esemetest ei olnud võetud arvele selleks ette nähtud varustuse logistikasüsteemis (Equipment Logistics System, edaspidi „süsteem ELS”) või ükskõik missuguses muus EKP inventeerimissüsteemis, oli raske välja selgitada, kus need asuvad. OLAF märkis siiski, et ei ole leidnud tõendeid, mis kinnitaksid kahtlusi, et hageja toimetas kõnesolevad esemed kõrvale või varastas või toimetas need kõrvale mõni EKP töötaja. Ehkki need ostud tõid ilmsiks ametikohustuste rikkumisi, ei soovitanud OLAF pöörduda kohtusse.

65

Peale oma juurdluse järelduste esitas OLAF ka mitu soovitust EKP‑le, see tähendab esiteks soovituse vaadata üle raha liikumise teed haldusteenuste talituses, et vältida seda, et alluv on kaasallkirjastaja, sest kuna alluv ei ole ilmselgelt sõltumatu, ei anna see korralduse andja kontrollimisel midagi juurde; teiseks ratsionaliseerida tsentraliseeritud eelarvekeskused, mis sarnanevad haldusteenuste talituse eelarvekeskusele, et suurendada selle talituse suhtes kohaldatava ostusüsteemi läbipaistvust; kolmandaks tagada, et haldusteenuste talituse menetlustes kohaldataks rangelt sihtotstarbelisuse põhimõtet ja tagataks hea finantshaldus, ning neljandaks vaadata üle sisekontrolli tase, mis on üldiselt pigem madal, ja seda nii haldusteenuste talituses kui ka selle talituse üle teostatavas järelevalves.

66

OLAF‑i aruande tulemusena kuulasid hageja ametieeskirjade artikli 8.3.2 alusel ära personali peadirektoraadi personalipoliitika ja ‑suhete talituse juhataja hageja ja kaks selle talituse personalisuhete eest (Staff Relations Division) vastutavat töötajat (edaspidi „uurimiskomisjon”). Hageja edastas 24. augusti 2012. aasta kirjaga uurimiskomisjonile teatavad dokumendid. Pärast seda, kui hageja esitas 18. oktoobril 2012 oma seisukohad talle sama aasta 26. septembril edastatud aruande projekti kohta, koostas EKP personaliosakond 19. novembril 2012 ametieeskirjade artiklis 8.3.2 ette nähtud aruande pealkirjaga „Aruanne ametikohustuste võimaliku rikkumise kohta […]” (edaspidi „artiklis 8.3.2 ette nähtud aruanne”).

67

Artiklis 8.3.2 ette nähtud aruandes on eelkõige täpsustatud:

„[…]

Selle aruande valmistas ette [personali] peadirektoraat ametieeskirjade artikli 8.3.2 alusel, et esitada faktilised asjaolud seoses [hagejapoolse] võimaliku [oma] ameti[kohustuste] rikkumisega haldusteenuste talituse tehtud ostudes osalemisel ja nende eest vastutamisel. […]

See valmistati ette [esiteks] OLAF‑i […] aruande põhjal, [teiseks] teabe põhjal, mille [siseauditi osakond] edastas uurimisrühma tegevuse kohta […] kuni 26. juulini 2010, mil [esialgne] haldusuurimine katkestati, [kolmandaks] info põhjal, mille esitas [hageja], ja [neljandaks] muu haldusteabe põhjal, mis oli [personali] peadirektoraadi käsutuses.

[…]

[Hageja juhtimise all] ostis [haldusteenuste talitus] 127 [infotehnoloogilist] toodet [ja nendest tuletatud toodet] 411 eraldi üksikeseme kujul, mille puhul vaidlustati, kas need osteti [selle talituse] ülesandeid arvestades tööga seotud põhjusel.

[…]

411 eraldi esemest, mille [haldusteenuste talitus hageja juhtimise all] otsis, suutis EKP üles leida või asukoha kindlaks teha 95 eseme puhul. Ülejäänud 316 eseme asukoht on teadmata. Nende puuduvate esemete hinnanguline väärtus arvatakse olevat 40674,74 eurot.

Asjaolu, et ühtegi nendest esemetest ei olnud arvele võetud ei [EKP süsteemis] ega üheski teises EKP inventeerimissüsteemis, muutis puuduvate esemete asukoha kindlakstegemise […] raskemaks. [Hageja] sõnul ei muutnud esemete asukoha kindlaks tegemist raskeks asjaolu, et esemed ei olnud süsteemis registreeritud. Tema meelest on seda võimalik seletada […] järgmiselt: i) esemed on ikka kusagil EKP reservides ning neid ei leitud seetõttu, et ülevaatust ei viidud läbi nõuetekohaselt; [hageja] arvates on siiski kaheldav, kas see on nii, sest isikud [haldusteenuste talitusest], kes paigutasid need esemed reservidesse, mäletasid täpselt, kuhu nad need panid, ükskõik kas seda tehti [inventeerimis]süsteemi kasutades või mitte; ii) esemed paigutasid [mujale] töötajad väljastpoolt [seda talitust] ([töötajad] teistest talitustest või äriühingutest väljastpoolt panka, kes pääsevad reservidele ligi); või iii) üks või mitu isikut viis(id) esemed ära sooviga [hagejat] süüstada või omakasu eesmärgil.

[…]”

68

Artiklis 8.3.2 ette nähtud aruandes on loetletud ka terve hulk hageja neid tegusid raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid.

69

Hagejat informeeriti 29. novembri 2012. aasta kirjaga juhatuse sama aasta 27. novembril tehtud otsusest algatada distsiplinaarmenetlus ja määrata kindlaks distsiplinaarkomitee koosseis, see tähendab et sinna kuuluvad esimehena üks endine Avaliku Teenistuse Kohtu kohtunik ja neli töötajat EKP erinevatest peadirektoraatidest ning asendusliikmed. Distsiplinaarmenetluse algatamise otsuses oli sõnaselgelt mainitud, et see otsus põhineb mitte rühma tegevuse aruandel, vaid artiklis 8.3.2 nimetatud aruandel, mille ärakiri oli sellega seoses hagejale edastatud.

70

Hagejale heideti ette, et ta algatas haldusteenuste talituse juhatajana niisuguste kaupade ostmise, mis ei kuulu selle talituse pädevusse ja/või milleks ei tohtinud kasutada selle talituse tsentraliseeritud eelarvet, või andis ostmiseks loa; et ta ei olnud täitnud mõningaid ülesandeid ja ametikohustusi nõutava hoolsusega ega olnud hallanud eelarvevahendeid kõige tõhusamal ja säästlikumal viisil; et mitmel korral oli ta olnud oma kolleegide suhtes ebalojaalne või ei olnud võtnud kõiki mõistlikke ja sobivaid meetmeid selleks, et piirata EKP kulusid ja makseid nii palju kui võimalik, eirates nii töölepingutingimuste artikli 4 punkti a, tegevusjuhendit, ametieeskirjade artikleid 0.1.1, 0.4 ja 0.5 ning kutsetegevuse käsiraamatu 7. ja 8. peatükki. Hagejale heideti ette ka seda, et esiteks asub suur hulk EKP‑le kuuluvaid esemeid väljaspool panga ruume ja et ta ei ole täitnud oma kohustust panga vara valvata ning teiseks ei suutnud ta selgitada, kus on suur hulk esemeid, mille haldusteenuste talitus on ostnud. Talle heideti ette ka eelarvevahendite mittenõuetekohast haldamist.

71

Hageja palus 4. detsembri 2012. aasta kirjaga distsiplinaarkomitee kaks liiget ja nendest kahest liikmest ühe asendusliikme taandada ning ka täielikku võimalust tutvuda kogu teabe ja kõikide dokumentidega, mis on panga käsutuses.

72

Hageja palus selles küsimuses distsiplinaarkomiteelt võimalust tutvuda teatavate dokumentidega, sealhulgas rühma tegevuse aruanne. Et distsiplinaarkomiteel ei olnud seda viimast dokumenti, palus ta sama aasta 11. detsembril siseauditi osakonnal see talle saata, et ta saaks hinnata, kas see on hageja kaitseõiguste seisukohast asjakohane. EKP edastas rühma tegevuse aruande distsiplinaarkomiteele ja distsiplinaarkomitee teatas oma esimehe 11. jaanuari 2013. aasta kirjaga hagejale, et analüüsinud palutud dokumendi asjakohasust ja lisaväärtust võrreldes dokumentidega, mis olid juba hagejale edastatud, keeldub ta rahuldamast taotlust edastada rühma tegevuse aruanne. Distsiplinaarkomitee selgitas oma seisukohta järgmiselt:

„[…] Lisaks võeti vajaduse korral arvesse mitut muud kaalutlust, sealhulgas kolmandate isikute isiku tuvastamise võimalust ja vajadust vältida [menetluse] tähtaegade pikenemist. Distsiplinaarkomitee seisukoht on, et dokumentidega, mis [hagejale] juba edastati, on [viimase] kaitseõigused, eelkõige mis puudutab võimalust tutvuda [dokumentidega], täielikult tagatud. Lisaks arvab distsiplinaarkomitee, et [artiklis 8.3.2 ette nähtud] aruandes ei ole midagi, mida võiks ainult või peamiselt tõendada viitamisega muudele dokumentidele kui need, mis on juba [hageja] käsutuses.

[…]”

73

OLAF‑i aruande edastas EKP hagejale 5. detsembril 2012 seevastu täielikult.

74

Hageja esitas kirjalikud seisukohad, eelkõige „[k]aitsekirja […]” distsiplinaarkomiteele 29. jaanuaril 2013 ja edastas selle kirja lõpliku parandatud versiooni viimasele pärast ärakuulamist selles komitees 30. jaanuaril 2013 (edaspidi „kaitsekiri”). Selle ärakuulamise aruandest ilmneb, et hageja vaidlustas uuesti EKP keeldumise võimaldada tal tutvuda teatavate dokumentidega. Ta väitis selles küsimuses, et pank peab hindama, missugused dokumendid on tema kaitse seisukohast asjakohased, ning et tema arvates ei saa kogu teavet artiklis 8.3.2 ette nähtud aruandes tõendada ainult tema käsutuses olevate dokumentide põhjal.

75

Hageja meenutas oma ärakuulamisel distsiplinaarkomitees, et vaidlusaluste ostude maksumus on üsna väike, see moodustab ainult tühise osa eelarvest, mille eest tema vastutab, ning et need ostud olid läbipaistvad ja seega said EKP raamatupidamis‑, siseauditi‑ ja kontrollitalitused neid kontrollida. Hageja eitas, et andis oma kaastöötajatele korralduse jätta ostetud varustus süsteemis ELS registreerimata.

76

Mis puudutab tema haldusteenuste talituse töötajate premeerimist väikese maksumusega kaubaga, siis digifotode raamide kohta väitis hageja, et ta tegi sellele praktikale lõpu niipea, kui tema ülemused teatasid talle, et ei kiida seda heaks. Mitmesuguse varustuse kojuviimist põhjendas ta oma kalduvusega töötada kodus, rõhutades, et kolmandik esemeid, mille ta tagastas, olid raamatud EKP raamatukogust, teine kolmandik koosnes niisugusest tavalisest varustusest nagu mobiiltelefonid, sülearvutid ja seljakotid, samas kui kolmanda kolmandiku moodustas varustus, mille ta oli koju viinud selleks, et seda konfigureerida või sellega tutvuda enne, kui ta hakkab andma oma talituse töötajatele juhiseid selle kasutamiseks.

77

Hageja selgitas distsiplinaarkomiteele ka, et ta ei kasutanud vaidlusaluste kaupade puhul hankemenetlusi, sest nende ühiku ostuhind oli alla 10000 euro. E‑lugerite ostu küsimuses rõhutas ta, et haldusteenuste talituses pandi rõhku paberi kokkuhoiule ja et selles talituses lepiti kokku, et katsetatakse selle varustuse kasutamist nii, et kaasatakse kogu personal, kõik alluvustasandid koos.

78

Mis puudutab kalorite põletamisega kaalukaotusele kaasa aitava salenemistarkvara ostu, siis hageja selgitas, et seda tarkvara, mis pakub välja treeningharjutusi, sai kasutada selleks, et hoida vormis EKP autojuhte. Ta kinnitas, et ta ei küsinud EKP meditsiinitalituse arvamust selle kasutamise kohta ega kontrollinud, kas see algatus ei dubleeri pangas olemasolevaid terviseprogramme. Kaasaskantavate navigatsioonisüsteemide kohta väitis hageja, et mõned autojuhid kaebasid, et mõned EKP autodel olevad süsteemid on vanamoodsad, ja et siis lepiti kokku, et ostetakse parem uus kaasaegne kaasaskantav varustus, mitte ei ajakohastata integreeritud navigatsiooniseadmeid, millega EKP autod on varustatud.

79

Kui hagejalt küsiti, kas ta soovib taas EKP‑s tööle hakata, vastas ta distsiplinaarkomiteele, et ta on valmis uuesti tööle asuma, kuigi see võib olla talle ja teistele keeruline.

80

Distsiplinaarkomitee võttis oma arvamuse vastu 5. aprillil 2013 (edaspidi „distsiplinaarkomitee arvamus”). Selle komitee menetluse ja dokumentidega tutvumise võimaluse kohta märkis distsiplinaarkomitee:

„[K]ogu menetlus viidi läbi vastavalt kohaldatavatele õigusnormidele ja järgides täielikult [hageja] põhiõigusi. Eelkõige arvab distsiplinaarkomitee ühehäälselt, et [hageja] arvamuse [punktis] 14 esitatud etteheited ei ole põhjendatud, ja konkreetselt etteheite kohta, et võimalust tutvuda teatavate dokumentidega piirati, rõhutab ta, et pärast seda, kui juhtumi asjus pöörduti tema poole, edastati [hagejale] suur hulk dokumente suures mahus, et ta saaks oma kaitse ette valmistada. Veel muudegi dokumentide edastamine oleks seega ainult menetlust põhjendamatult pikendanud ja oleks võinud tuua kaasa negatiivseid tagajärgi kolmandate isikute huvidele, andmata [hageja] kaitsele midagi juurde.”

81

Hagejale etteheidetavad ametikohustuste rikkumised jaotas distsiplinaarkomitee järgmiselt kolme kategooriasse:

82

Distsiplinaarkomitee leidis seega, et hageja rikkus pika aja vältel ja paljudel juhtudel töölepingutingimuste artikli 4 punkti c, tegevusjuhendit, eelkõige selle koodeksi artikleid 2, 2.2, 4.1 ja 4.2 ning kutsetegevuse käsiraamatu 7. ja 8. peatükki, põhjustades sellega pangale tahtlikult rahalist kahju. Distsiplinaarkomitee leidis, et „[hagejapoolsed] ametikohustuste rikkumised on väga tõsised ja seisnevad teataval määral EKP‑s kehtivate nõuete tahtlikus eiramises” ning seda enam, et need pani toime talituse juhataja, kes vastutas EKP rahaliste huvide kaitse eest.

83

Distsiplinaarkomitee arutas küsimust, kas need tahtlikud, kestvad ja pika aja vältel toime pandud ametikohustuste rikkumised võivad õigustada teenistusest vabastamist distsiplinaarkorras. Selles küsimuses leidis distsiplinaarkomitee, et arvesse tuleb võtta ühte tegurit ehk seda, missuguse mulje jätab EKP kui liidu institutsioon ja Euroopa maksumaksja raha kaitsja üldsusele, ning tema rolli eeskujuliku tõhusa ja vastutustundliku haldusasutusena, mida juhivad omakasupüüdmatud ametnikud. Enamik distsiplinaarkomitee liikmeid oli nõus, et niisugune karistus tuleb määrata siis, kui tuvastatakse lisaks, et ametikohustuste rikkumisele tõukas ka isiklik huvi, mis kahjustas pöördumatult usaldussuhet EKP ja hageja vahel. Selle isikliku huvi küsimuses ei olnud enamik distsiplinaarkomitee liikmeid pärast arutelu täiesti veendunud, et niisugune isiklik huvi „saab otseselt ilma vähimagi kahtluseta olla tõendatud”, eelkõige OLAF‑i tuvastatut ja järeldusi arvestades.

84

Võttes arvesse artiklis 8.3.2 ette nähtud aruandes nimetatud kergendavaid asjaolusid, see tähendab puudulikku sisekontrolli haldusteenuste talituses enne seda, kui hageja teenistusse asus; selle talituse erilist struktuuri ehk asjaolu, et selles oli vähe kõrgeid ametikohti ja seega lasus selle talituse juhtidel suurem vastutus; ning hageja väga head teenistuskäiku, millest andsid tunnistust tema hindamisaruanded, soovitas distsiplinaarkomitee määrata sobiva karistusena kahe kategooria võrra madalamale palgaastmele viimise, see tähendab viimise madalamale palgaastmele, mis vastab töötasu tasemele, mis tal oli enne edutamist 2007. aastal haldusteenuste talituse juhataja ametikohale.

85

Hageja esitas 24. aprilli 2013. aasta kirjaga oma seisukohad distsiplinaarkomitee arvamuse kohta. Sama aasta 16. mail esitas personali peadirektoraat EKP juhatusele distsiplinaarkomitee arvamusega kooskõlas oleva karistuse määrava otsuse projekti.

86

EKP juhatus otsustas 21. mai 2013. aasta koosolekul siiski karistada hagejat nii, et ta vabastatakse teenistusest pangas. Juhatuse otsuse ettevalmistavatest materjalidest ilmneb, et juhatus leidis, et enda kui juhataja ametikohustuste rikkumisega, mille distsiplinaarkomitee tuvastas – ehkki asjaomane isik vaidlustas need rikkumised –, „kahjustas” hageja „pöördumatult usaldussuhet, mis peab EKP ametisse nimetava asutuse ja tema töötajate vahel valitsema”.

87

EKP juhatus määras seega 28. mai 2013. aasta otsusega hagejale karistuseks teenistusest vabastamise etteteatamisega, mis on nähtud ette töölepingutingimuste artikli 44 punktis ii (edaspidi „vaidlustatud otsus”). Selles otsuses pidas juhatus eelkõige raskendavaks asjaoluks seda, et „[hageja] rikkus oma ametikohustusi juhatajana, kel on kohustus kaitsta EKP mainet ja rahalisi huve”, ning rõhutas selles küsimuses, et „EKP usaldatavus Euroopa Liidu institutsioonina […] põhineb eeskujulikul tõhusal ja vastutustundlikul juhtimisel töötajate poolt, [kes on] laitmatult usaldusväärsed”.

88

Hageja nõustaja palus 16. juuli 2013. aasta kirjaga EKP juhatusel kinnitada, et vaidlustatud otsus tehti üksnes selles otsuses loetletud dokumentide põhjal, milleks olid OLAF‑i aruanne, 4. augusti 2010. aasta otsus, artiklis 8.3.2 ette nähtud aruanne, EKP‑poolne teatamine hageja oletatavatest ametikohustuste rikkumistest Saksamaa prokuratuurile 6. märtsil 2013, distsiplinaarkomitee arvamus, hageja distsiplinaarkomitees ärakuulamise protokoll ja kirjalikud seisukohad, mille asjaomane isik distsiplinaarkomiteele 29. jaanuaril 2013 esitas. Kui mitte, palus ta EKP‑l esitada hageja nõustajale muud dokumendid, mis on juhatuse käsutuses ja millele viimane tugines. Hageja nõustaja meenutas lisaks, et hageja oli vahendaja kaudu palunud personali peadirektoraadi peadirektorilt selle 6. märtsi 2013. aasta kirja ärakirja, mille EKP saatis Saksamaa prokuratuurile.

89

Personali peadirektoraadi peadirektor näitas 16. septembri 2013. aasta vastuskirjas hagejale ära, missuguste dokumentide põhjal EKP juhatus vaidlustatud otsuse tegi. Nende dokumentide hulgas ei olnud ei rühma tegevuse aruannet ega dokumenti, millega EKP informeeris 6. märtsil 2013 Saksamaa prokuratuuri.

90

Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

91

EKP palub sisuliselt Avaliku Teenistuse Kohtul:

92

Hageja tõstatas oma repliigis küsimuse, kas Avaliku Teenistuse Kohus peaks kohustama EKP‑d menetlust korraldavate meetmete raames esitama kõiki dokumente, mis puudutavad selle institutsiooni suhtlemist Saksamaa prokuratuuri ja OLAF‑iga.

93

EKP oli oma vasturepliigis niisuguse nõude vastu, väites, et Avaliku Teenistuse Kohus ei ole pädev nõudma dokumente, mis ei kuulu käesoleva menetluse raamesse, ning et tegelikult püüab hageja seda menetlust korraldavat meedet kasutada üksnes eesmärgiga hiilida mööda keeldumisest, mis esitati tema kirja „H[alduslik uuesti läbivaatamine]” („A[dministrative review]”) kohta, mille ta esitas 29. novembril 2013 sama aasta 30. septembri otsuse peale, millega niisugune taotlus tutvuda EKP dokumentidega jäeti rahuldamata.

94

Peale oma vasturepliigi esitas EKP rühma tegevuse aruande konfidentsiaalse versiooni, mis oli mõeldud ainult Avaliku Teenistuse Kohtule, et viimane saaks tuvastada, et see dokument ei sisalda muud teavet peale selle, mis on olemas artiklis 8.3.2 ette nähtud aruandes. Pank palus Avaliku Teenistuse Kohtul ka seda hagejale mitte edastada.

95

Avaliku Teenistuse Kohus küsis oma kantselei 17. juuni 2014. aasta kirjaga pangalt tookord kehtiva kodukorra artikli 44 lõike 2 alusel, miks peab rühma tegevuse aruannet lugema konfidentsiaalseks. Pangal paluti eelkõige selgitada, miks tuleb seda dokumenti käsitleda konfidentsiaalsena erinevalt OLAF‑i aruandest ja artiklis 8.3.2 ette nähtud aruandest, mille põhjal otsustas EKP algatada distsiplinaarmenetluse ja mis olid täielikult hagejale edastatud. Pank pidi selles küsimuses eelkõige näitama Avaliku Teenistuse Kohtule ära faktilised asjaolud ja teabe rühma tegevuse aruandes, mida ei ole nendes kahes teises aruandes.

96

EKP selgitas 30. juuni 2014. aasta kirjas Avaliku Teenistuse Kohtule, et oli edastanud hagejale kõik konfidentsiaalsed dokumendid, millele distsiplinaarkomitee tugines, ning et teised dokumendid, mis tal on ja mida juhatus ei kasutanud, võivad seega jääda konfidentsiaalseks. Igal juhul oli kogu rühma tegevuse aruandes sisalduv asjakohane teave panga sõnul ära toodud artiklis 8.3.2 ette nähtud aruandes. Et kaitsta nende isikute anonüümsust, kes aitasid kaasa esialgsele halduslikule uurimisele, mis jäi lõpetamata, tuleb jätta rühma tegevuse aruanne siiski hagejale edastamata.

97

Avaliku Teenistuse Kohus esitas 23. oktoobril 2014 menetlust korraldavate meetmete raames pooltele küsimusi ja palus EKP‑l esitada mõned dokumendid, sealhulgas rühma tegevuse aruande mittekonfidentsiaalse versiooni. Pooled tegid seda, nagu palutud, ja kumbki sai seepeale esitada seisukohad vastavate vastuste kohta.

98

Lisaks esitas hageja 7. novembri 2014. aasta kirjaga kodukorra artikli 57 alusel uue tõendite pakkumise, kusjuures need tõendid seisnesid peamiselt kirjades, mis saadeti siis, kui EKP tagastas talle tema isiklikud esemed. Oma 24. novembri 2014. aasta seisukohtades hageja niisuguse pakkumise kohta rõhutas EKP eelkõige, et need asjad tagastati 30. mail 2014, ja palus Avaliku Teenistuse Kohtul hinnata, kas selle uue tõendite pakkumise esitamine hilinemisega on tõesti põhjendatud. Avaliku Teenistuse Kohus otsustas selles küsimuses seda uut tõendite pakkumist aktsepteerida.

99

Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ‐ mida kohaldatakse ka protokolli EKPS‑i ja EKP põhikirja kohta artikli 36 lõike 2 alusel esitatud hagide suhtes ‐ ei ole Avaliku Teenistuse Kohus pädev andma liidu institutsioonidele korraldusi (vt kohtuotsused Da Silva Pinto Branco vs. Euroopa Kohus, F‑52/09, EU:F:2010:98, punkt 31, ja DH vs. parlament, F‑4/14, EU:F:2014:241, punkt 41).

100

Järelikult tuleb hageja nõue, et ta ennistataks tööle, kohe vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata.

101

Hageja põhjendab oma tühistamisnõuet kaheksa väitega, mis on järgmised:

102

Kõigepealt meenutab Avaliku Teenistuse Kohus seoses nende väidete käsitlemisega, et töölepingutingimuste artikli 9 punkti c kohaselt „[võetakse liidu] institutsioonide töötajate suhtes kohaldatavates määrustes, eeskirjades ja kohtupraktikas kehtestatud põhimõtteid […] töölepingutingimustes ette nähtud õiguste ja kohustuste tõlgendamisel arvesse”.

103

Et EKP töötajatele kohaldatavate normide kogumis ette nähtud distsiplinaarmenetlusel on teatavaid sarnasusi distsiplinaarmenetlusega, mis on nähtud ette Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjades ja muude teenistujate teenistustingimustes, mis tulenevad nõukogu 29. veebruari 1968. aasta määrusest (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 259/68 (viimati muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta määrusega (EL, Euratom) nr 1023/2013) (edaspidi „ametnike personalieeskirjad”), võib liidu kohus seega kohaldada vajaduse korral analoogia alusel kohtupraktikat, mis on välja kujunenud seoses distsiplinaarmenetlusega personalieeskirjade alusel.

104

Hageja heidab EKP‑le, sealhulgas distsiplinaarkomiteele ette, et EKP ei võimaldanud tal täielikult tutvuda kogu teabe ja kõikide dokumentidega, mis on panga käsutuses, eelkõige teabe ja dokumentidega, mis teda õigustavad ja millest tal oleks oma seisukoha kaitsmisel kasu olnud. Eelkõige leiab hageja esitaks, et tutvumine nende ebastandardse varustuse, infotehnoloogilise varustuse, tarkvara ja tehnilise konsultatsiooni teenuste ostude nimekirjadega, mille infosüsteemide peadirektoraat, administratsiooni peadirektoraat ja personali peadirektoraat ning üksus, mis praegu on siseauditi osakond, tegid ajavahemikul 2003‐2010, oli tema kaitseõiguste kasutamiseks hädavajalik. Sama käib siseauditi osakonna dokumentide kohta, mis käsitlevad talituse asejuhatajat puudutavaid uurimisi.

105

Teiseks heidab hageja EKP‑le ette ka seda, et viimane ei rahuldanud tema palvet edastada talle „kogu teave info haldamise ja organisatoorse arengu projekti kohta […], sealhulgas halduskomitee ja juhatuse esitlused […] ja dokumendid” ning „kõik [kommunikatsioonitalituse] dokumendid [organisatoorse arengu projektide kohta], sealhulgas halduskomitee ja juhatuse esitlused […] ja dokumendid”.

106

Kolmandaks tugineb hageja sellele, et talle ei edastatud rühma tegevuse aruannet, mille olemasolust sai ta teada distsiplinaarmenetluse käigus. Artiklis 8.3.2 ette nähtud aruanne põhineb aga osaliselt sel tegevusaruandel ja kuna distsiplinaarkomitee tutvus sellega, et vastata hageja 4. detsembril 2012 esitatud taotlusele võimaldada tal tutvuda selle dokumendiga, oli sellest dokumendist igal juhul ‐ vähemalt alates distsiplinaarkomiteele esitatud tutvumistaotluse kuupäevast – saanud tema distsiplinaarmenetluse toimiku lahutamatu osa. Lisaks tuleb märkida, et kuna see komitee tutvus rühma tegevuse aruandega, et teha 11. jaanuaril 2013 otsus hageja 4. detsembri 2012. aasta taotluse kohta, mõjutas selle tegevusaruande sisu paratamatult seda komiteed, kui ta oma arvamuse esitas. Hageja väidab ka, et ilma rühma tegevuse aruandeta ei olnud tal võimalik artiklis 8.3.2 ette nähtud aruannet täielikult mõista ning et teatavate tunnistajate anonüümsuse kaitse eesmärk ei saa olla tema kaitseõigustest tähtsam. Oma 6. novembri 2014. aasta vastuses menetlust korraldavatele meetmetele nõustus hageja siiski, et küsimus ei seisne tingimata selles, kas ta oli võimeline artiklis 8.3.2 ette nähtud aruannet mõistma või mitte, vaid pigem selles, kas tal oli lubatud tutvuda kõikide dokumentidega, mis olid EKP käsutuses.

107

Neljandaks rõhutab hageja, et EKP juhatust informeeriti enne vaidlustatud otsuse tegemist, et siseauditi osakond teatas juhtumist Saksamaa prokuratuurile, ja vaidlustatud otsuses viidatakse just sellele Saksamaa kohtuasutuste poole pöördumisele. See näitab niisiis, et see aspekt on põhiline või isegi määrav põhjus, mille tõttu juhatus otsustas hageja teenistusest vabastada, mitte viia teda madalamale palgaastmele. Selles olukorras ei saanud EKP keelduda võimaldamast tal tutvuda selle Saksamaa prokuratuurile edastatud teate konkreetse sisuga, sest EKP kasutas seda, et hagejat veelgi enam süüstada ja õigustada talle määratava karistuse suurendamist. Hageja vaidlustab ka tema juhtumist teatamise Saksamaa kohtuasutustele, rõhutades, et OLAF ei olnud soovitanud selle juhtumi suhtes kohtusse pöörduda.

108

Hageja vaidlustab lisaks seoses distsiplinaarkomitee keeldumisega 11. jaanuaril 2013 võimaldada tal tutvuda rühma tegevuse aruandega selle, kas distsiplinaarkomitee sai hinnata hageja asemel, missugused dokumendid võisid tema kaitse seisukohast midagi juurde anda.

109

EKP palub lükata esimene väide tagasi, rõhutades, et ta võimaldas hagejal tutvuda kõikide dokumentidega, mille põhjal vaidlustatud otsus tehti, ja et hageja eksib tegelikult oma õiguste ulatuse osas, uskudes, et tal on õigus tutvuda iga dokumendiga, mida ta peab oma kaitse seisukohast kasulikuks, ning et ta saab kontrollida iga teavet või dokumenti, mis pangal on, ehkki vaidlustatud otsus ei põhine tingimata sel teabel või dokumendil.

110

Rühma tegevuse aruande kohta rõhutab EKP, et see töötati välja enne, kui algatati distsiplinaarmenetlus, mille tulemusena tehti vaidlustatud otsus, et seda ei edastatud kunagi EKP juhatusele, sest see ei ole osa „täielikust distsiplinaarmenetluse toimikust”, ning et igal juhul toodi selle aruande asjakohased osad ära artiklis 8.3.2 ette nähtud aruandes, millega hageja sai täielikult tutvuda, nagu muide ka OLAF‑i aruandega. Et hageja sai kasutada oma kaitseõigusi artiklis 8.3.2 ette nähtud aruande osas, ei võimalda miski anda alust teisele kaitseõigusele seoses rühma tegevuse aruande kui niisugusega, seda enam, et artiklis 8.3.2 ette nähtud aruanne oli ainus dokument, mille põhjal tehti otsus küsimuses, kas algatada hageja suhtes distsiplinaarmenetlus või mitte. Mis puudutab asjaolu, et distsiplinaarkomitee tutvus rühma tegevuse aruandega, siis seda üksnes seetõttu, et hageja taotles võimalust sellega tutvuda, kuid see ei tähenda, et distsiplinaarkomitee tugines oma arvamuse väljatöötamisel sellele aruandele.

111

Mis puudutab Saksamaa prokuratuuri poole pöördumist, siis tegemist on eraldi küsimusega, see tähendab vaidlusaluste faktiliste asjaolude võimaliku klassifitseerimisega õigusrikkumisteks Saksa õiguses, kuid see prokuratuuri poole pöördumine ei olnud hageja teenistusest vabastamise peamine põhjus. Juhatus viitas vaidlustatud otsuses siseauditi osakonna poolsele Saksamaa prokuratuuri poole pöördumisele ainult selleks, et „täpsustada kohe väga selgelt, et [see küsimus] kuulub Saksamaa õigussüsteemi pädevusse” – vastupidi sellele, mida võis mõelda distsiplinaarkomitee arvamuse põhjal. Juhatus andis ka mõista, et see küsimus ei mõjuta kuidagi vaidlustatud otsuse punktides 12‐14 käsitletud usalduse kaotust. Seda tõendab asjaolu, et ka talituse asejuhatajat puudutavas distsiplinaarotsuses on viidatud Saksamaa kohtuasutuste poole pöördumisele, ilma et EKP oleks siiski otsustanud teda teenistusest vabastada.

112

Kõigepealt tuleb meenutada, et harta artikli 41 lõike 2 punktis b on nähtud ette, et igaühel on õigus tutvuda teda puudutavate andmetega, võttes samal ajal arvesse konfidentsiaalsuse ning ameti- ja ärisaladusega seotud õigustatud huve. Töölepingutingimuste artiklis 45 on omakorda sätestatud, et distsiplinaarmenetluses peab tagama, et ühelegi töötajale ei määrata karistust nii, et ta ei saanud eelnevalt vastata talle esitatud etteheidetele (kohtuotsused X vs. EKP, T‑333/99, EU:T:2001:251, punktid 176 ja 177, ning Afari vs. EKP, T‑11/03, EU:T:2004:77, punkt 50).

113

Mis puudutab küsimust, kui ulatuslik on asjaomase isiku õigus tutvuda dokumentide ja asjaoludega, mis põhjendavad panga etteheiteid, mille tõttu tehti vaidlustatud otsus, siis tuleb tõdeda, et ametieeskirjade artikli 8.3.2 kohaselt teeb distsiplinaarmenetluse algatamise otsuse juhatus pärast seda, kui asjaomasele isikule on edastatud kõik toimiku dokumendid ja ta on ära kuulatud, ning ametieeskirjade artikli 8.3.11 järgi „[artiklis 8.3.2 ette nähtud a]ruande[, (st käsitletaval juhul 19. detsembri 2012. aasta) aruande] kättesaamisel on asjaomasel töötajal õigus tutvuda kogu oma isikutoimikuga ning teha koopiad kõikidest menetlusega seonduvatest dokumentidest, sealhulgas süüd leevendavatest tõenditest”.

114

Kuigi EKP suhtes kohaldatavad õigusnormid sätted näevad seega ette, et töötajal, kelle suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus, on õigus tutvuda põhimõtteliselt ilma piiranguteta distsiplinaarmenetluse toimikus oleva teabega, sealhulgas asjaolud, mis on tema kasuks, ei ole nendes siiski ette nähtud selle töötaja piiramatut võimalust tutvuda kogu teabe ja kõikide dokumentidega, mis pangal on või mille võib rekonstrueerida seal olevate dokumentide ja olemasoleva teabe põhjal. Mis puudutab seda viimast tüüpi „rekonstrueeritavat” teavet või „rekonstrueeritavaid” dokumente, mida ei loeta põhimõtteliselt distsiplinaarmenetluse toimiku lahutamatuks osaks, siis ametieeskirjades ei ole nähtud ette, et need edastatakse automaatselt asjaomasele isikule.

115

Avaliku Teenistuse Kohus arvab, et EKP töötajate suhtes kohaldatavas normide kogumis ette nähtud õigus tutvuda distsiplinaarmenetluse toimikuga vastab liidu õiguses, eelkõige harta artikli 41 lõike 2 punktiga b sätestatud ja liidu kohtupraktikas distsiplinaarmenetluse valdkonnas kehtestatud nõuetele. Asjaolu, et niisugune distsiplinaarmenetlus nagu EKP distsiplinaarkomitees toimuv menetlus on võistlev menetlus, ja kaitseõigused niisuguses menetluses eeldavad mõistagi, et hageja ja vajaduse korral tema advokaat saaksid tutvuda kõikide faktiliste asjaoludega, mille põhjal distsiplinaarotsus tehti, ja seda õigel ajal, et esitada oma seisukohad. Kaitseõiguste järgimine eeldab nimelt, et asjaomasel isikul võimaldatakse esitada tulemuslikult oma seisukoht faktiliste asjaolude asjakohasuse küsimuses, kuid samuti, et ta saaks võtta seisukoha vähemalt dokumentide kohta, mis on institutsiooni käsutuses ja milles on toodud kaitseõiguste kasutamiseks olulised faktilised asjaolud (kohtuotsus Kaufring jt vs. komisjon, T‑186/97, T‑187/97, T‑190/97‐T‑192/97, T‑210/97, T‑211/97, T‑216/97‐T‑218/97, T‑279/97, T‑280/97, T‑293/97 ja T‑147/99, EU:T:2001:133, punkt 179). Nõuet, et asjaomasel isikul peab võimaldama tutvuda teda puudutavate dokumentidega, saab siiski kohaldada ainult distsiplinaarmenetluses ja/või administratsiooni lõpliku otsuse tegemisel kasutatud dokumentide suhtes. Seega ei ole administratsioon tingimata kohustatud esitama muid dokumente, et järgida kaitseõiguse põhimõtet (vt selle kohta kohtuotsus N vs. komisjon, T‑273/94, EU:T:1997:71, punkt 89).

116

Avaliku Teenistuse Kohus märgib ka, et käsitletaval juhul oli hagejal distsiplinaarmenetluses, mis algas artiklis 8.3.2 ette nähtud aruande edastamisega, võimalik täielikult tutvuda nii selle aruande kui ka OLAF‑i aruandega ning kõikide dokumentidega, mille EKP andis tema käsutusse vastuseks tema arvukatele dokumentidega tutvumise taotlustele.

117

Eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb teha kindlaks, kas dokumendid ja teave, millega EKP ei võimaldanud hagejal tutvuda ja mida on silmas peetud selles väites, et on rikutud kaitseõigusi, olid hageja distsiplinaarmenetluse toimiku lahutamatu osa ja/või kas neid kasutati distsiplinaarkomitee arvamuse ja vaidlustatud otsuse põhjendamiseks.

118

Mis puudutab esiteks hageja taotlusi, et EKP ja/või distsiplinaarkomitee edastaksid talle teatavate ajavahemikul 2003‐2010 tellitud kaupade ja teenuste ostu nimekirjad ja kõik teised dokumendid, eelkõige administratsiooni peadirektoraadi kommunikatsiooniosakonna saadetud dokumendid, mis on seotud „organisatsiooni arendamise projektiga” ja „infohaldusega”, siis Avaliku Teenistuse Kohus märgib, et ehkki selle teabe võis rekonstrueerida panga andmebaaside põhjal, ei eksisteerinud see EKP‑s tingimata niisugusel kujul, see tähendab käsitletaval juhul selliste dokumentide kujul, nagu hageja oma taotlustes ette kujutas. Seejärel tuleb juhtida tähelepanu, et kohtutoimikust ei ilmne sugugi, et niisugused dokumendid või see teave – mis võis küll olla personali peadirektoraadi valduses või mille võis see peadirektoraat või muud talitused rekonstrueerida – esitati distsiplinaarkomiteele ja juhatusele või anti nende käsutusse.

119

Seega tundub, et neid dokumente või seda teavet paluti mitte sellepärast, et need on olemas või olid distsiplinaarkomitee ja/või juhatuse käsutuses, vaid seetõttu, et hageja spekuleeris nende teda õigustava tõendusliku väärtuse teemal.

120

Sellega seoses tuleb mõistagi märkida, et ei EKP ega distsiplinaarkomitee ei otsusta teatavate dokumentide asjakohasuse või huvi üle, mida need võivad pakkuda töötaja kaitse seisukohast, kuna ei saa välistada, et dokumendid, mille EKP või distsiplinaarkomitee leidis olevat asjakohatud, võiksid pakkude töötajale huvi. Seega ei saa ei EKP ega distsiplinaarkomitee haldusmenetlusest ühepoolselt välja jätta dokumente, mida saab kasutada asjaomase isiku õigustamiseks (vt näiteks kohtuotsused ICI vs. komisjon, T‑36/91, EU:T:1995:118, punkt 93; Eyckeler & Malt vs. komisjon, T‑42/96, EU:T:1998:40, punkt 81, ja Kaufring jt vs. komisjon, EU:T:2001:133, punktid 179 ja 185).

121

Käsitletaval juhul ei ole esiteks siiski ei tõendatud ega väidetud, et ostunimekirjad olid niisugusel kujul EKP‑s või distsiplinaarkomitees olemas ning et juhatus tugines vaidlustatud otsuse tegemisel nendele ostunimekirjadele. Teiseks ei saa kaitseõigusi, eriti õigust olla ära kuulatud dokumentide küsimuses, mida distsiplinaarkomitee ja seejärel juhatus kasutas, et põhjendada vaidlustatud otsust, mõista nii laialt, et need hõlmavad hageja õigust saada oma valdusesse kogu teave või kõik dokumendid, mis on või võivad olla pangas olemas, ainult sel põhjendusel, et viies läbi omaenese uurimist vaidlusaluste faktiliste asjaolude asjus spekuleerib hageja niisuguste dokumentide või sellise teabe õigustava tõendusliku väärtuse teemal.

122

Igal juhul arvab Avaliku Teenistuse Kohus, et eeldusel, et EKP teisteski talitustes võidi teha vaidlusaluste ostudega sarnaseid oste – mida hageja ilmselt küsitud ostunimekirjade abil tõendada püüdis –, ei õigustanud selline käitumine, millega ei järgita panga suhtes kohaldatavaid õigusnorme, isegi juhul, kui see on tõendatud, hagejale käsitletaval juhul ette heidetavat käitumist ega kujuta endast seega kergendavat asjaolu.

123

Hageja vastutust tuleb nimelt analüüsida individuaalselt ja autonoomselt, see tähendab sõltumatult teiste töötajate suhtes tehtud otsuse õiguspärasusest või ‑vastasusest või niisuguse otsuse puudumisest. Seega ei saa töötaja talle määratud karistuse vaidlustamiseks tulemuslikult tugineda asjaolule, et ühe või mitme töötaja suhtes ei algatatud samasuguste faktiliste asjaolude tõttu, mida pannakse süüks temale, mingit distsiplinaarmenetlust (vt selle kohta kohtuotsused Williams vs. kontrollikoda, 134/84, EU:C:1985:297, punkt 14, ja de Compte vs. parlament, T‑26/89, EU:T:1991:54, punkt 170, mis jäeti apellatsiooniastmes muutmata, kohtuasi de Compte vs. parlament, C‑326/91 P, EU:C:1994:218, punkt 52).

124

Taotluse kohta tutvuda toimikuga, mille siseauditi osakond edastas 6. märtsil 2013 Saksamaa prokuratuurile, tuleb kõigepealt märkida, et OLAF‑i aruanne, milles leiti, et ei ole põhjust soovitada „anda asi kohtusse”, ei saa tuua kaasa seda, et EKP‑l puudub võimalus pöörduda siseriiklike kohtuasutuste poole. Seega võis pank oma institutsionaalse autonoomia raames esitada hageja käitumise asjaolud Saksamaa kohtuasutustele, et need arutaksid, kas need asjaolud võib kvalifitseerida Saksa õiguse seisukohast õigusrikkumisteks ja kas need võivad seega õigustada kriminaalmenetluse algatamist.

125

Selles küsimuses tuleb muide rõhutada, et ‐ nagu kinnitas pank oma vastuses 6. novembri 2014. aasta menetlust korraldavatele meetmetele ‐ ei olnud töölepingutingimustes 1. jaanuaril 2009 jõustunud muudatuste järel – erinevalt ametnike personalieeskirjade IX lisa artiklist 25 – enam lõiku, mis oli varem töölepingutingimuste artiklis 44 ja milles oli nähtud ette, et „kui [EKP] töötajale esitatakse samade tegude eest süüdistus, tehakse lõplik otsus pärast seda, kui asja arutav kohus on teinud oma lõpliku otsuse”.

126

Sellega seoses esitas hageja oma 24. novembri 2014. aasta seisukohtades EKP eespool nimetatud vastuse kohta menetlust korraldavatele meetmetele – ja tunnistades küll kohtuistungil, et lõpuks ei olnud ilmnenud ühtegi uut faktilist asjaolu alates tema hagiavalduse esitamisest käesolevas asjas – uue väite vaidlustatud otsuse vaidlustamiseks, nimelt väite, et esiteks oli eespool toodud lõigu kaotamine õigusvastane seetõttu, et EKP personalikomiteega ei konsulteeritud selle kaotamise küsimuses, nagu oleks pidanud, ning teiseks sellepärast, et üldine õiguspõhimõte, mida tunnustavad mõned liikmesriigid ja mida tunnustatakse ka liidu õiguses ning mille kohaselt peatab kriminaalmenetlus distsiplinaarmenetluse, on sõltumatult kohaldatav ja seda on käsitletaval juhul eiratud.

127

Tuleb aga esiteks tõdeda, et niisugune uus väide ei põhine „faktilistel ja õiguslikel asjaoludel, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus”, kodukorra artikli 56 tähenduses. Kõnesolev lõik kaotati ametieeskirjadest nimelt enne hageja suhtes algatatud distsiplinaarmenetlust ning selle väite sai seega hagiavalduse esitamise etapis esitada. Näib niisiis, et selle väite esitamise kutsus esile ainult EKP vastus Avaliku Teenistuse Kohtu küsimusele.

128

Teiseks on see väide nii või teisiti tulemusetu. Isegi eeldusel, et EKP ja selle töötajate vahelise töösuhte lepingulises kontekstis võib kohaldada kõnesolevat põhimõtet, tõdeb Avaliku Teenistuse Kohus, et vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeva seisuga – nagu muide ka kohtuistungi kuupäeva seisuga ‐ ei ole Saksamaa prokuratuur teinud otsust algatada hageja suhtes kriminaalmenetlus, mis võimaldaks asuda seisukohale, et kriminaalmenetlus on pooleli.

129

Tulles tagasi etteheite juurde seoses keeldumisega võimaldada tutvuda Saksamaa prokuratuurile edastatud toimikuga, tuleb seejuures märkida, et ka Avaliku Teenistuse Kohtule edastatud toimikust ei ilmne ei see, et distsiplinaarkomiteele oleks teatatud sellest edastamisest, ega ka see, et viimane tugines oma arvamuse esitamisel sellele infole. Sellest järeldub, et toimik, mille EKP Saksamaa kohtuasutustele esitas, ei olnud selles etapis osa distsiplinaarmenetluse toimikust ning et seega ei saa sellega seoses tuvastada mingit ametieeskirjade artikli 8.3.11 rikkumist.

130

Seevastu ilmneb vaidlustatud otsuse sõnastusest endast, et juhatus võttis seda teavet arvesse.

131

EKP selgitas oma vasturepliigis, et siseauditi osakond edastas „isiklikult” mõned dokumendid Saksamaa prokuratuurile, näitamata ära, missugused dokumendid. Selles küsimuses leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et sellega, et EKP ei andnud ise hageja käsutusse dokumente, mis edastati „isiklikult” Saksamaa prokuratuurile, ei ole iseenesest ametieeskirju eiratud, sest see edastamine toimus tema institutsionaalse autonoomia raames, kusjuures töölepingutingimuste artikli 3 kohaselt on iga panga töötaja kohustatud järgima kehtivaid õigusnorme ja politseieeskirju. Avaliku Teenistuse Kohus arvab ka, et ei ole tõendatud – ehkki hageja väitis, et sai Saksamaa prokuratuurilt CD‑ROM-i, mis sisaldab EKP teadet –, et juhatus tugines Saksamaa prokuratuurile edastatud dokumentidele, mille kohta ei ilmne toimikust ka, et need olid erinevad dokumentidest, mis olid juba hageja käsutuses. Muide, Avaliku Teenistuse Kohus märgib, et vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeval ja isegi kohtuistungi kuupäeval ei olnud Saksamaa prokuratuur teinud otsust kohtumenetluse algatamise küsimuses, mida pooled ka kohtuistungil kinnitasid.

132

Mis puudutab seda, et vaidlustatud otsuses on mainitud, et EKP teatas hageja juhtumist Saksamaa prokuratuurile, siis esiteks ei ilmne vaidlustatud otsusest, et see teave oli vaidlustatud otsuse tegemisel määrav, eelkõige arvestades asjaolu, et määravad põhjused karistuse valimisel on esitatud selle otsuse punktides 11‐14. Teiseks leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et ehkki hageja võis seda teavet kommenteerida, ei mõjutanud see vaidlustatud otsuse punktides 11‐14 valitud põhjuseid ja seega karistust, mille juhatus määras.

133

Kõigepealt tuleb rõhutada, et kuigi need võisid esineda ka juba rühma tegevuse aruandes, on asjaoludeks, mille põhjal esitas EKP oma etteheited hagejale ja mis piiritlevad seega distsiplinaarmenetluse, mille tulemusena tehti vaidlustatud otsus, asjaolud, mis on toodud artiklis 8.3.2 ette nähtud aruandes, mille kohta võttis hageja põhjaliku seisukoha ning mis edastati distsiplinaarkomiteele ja juhatusele. OLAF‑i aruanne, mis koostati selle ameti enda juurdluse läbiviimise tulemusena EKP siseauditi osakonna kaasabil ja pärast mõne töötaja ärakuulamist, on samuti distsiplinaarmenetluse toimiku üks keskseid dokumente, millega hageja sai tutvuda, mille kohta ta sai võtta seisukoha ja millel distsiplinaarkomitee arvamus peamiselt põhineb, nagu on selles arvamuses märgitud.

134

Rühma tegevuse aruande kohta märgib Avaliku Teenistuse Kohus, et see töötati välja 15. märtsil 2011 seoses esialgse haldusuurimisega, mis jäi lõpetamata, see tähendab enne ametieeskirjade artikli 8.3.2 alusel distsiplinaarmenetluse algatamist, mille tulemusena tehti vaidlustatud otsus. Lisaks rõhutas siseauditi osakond selle aruande sisust olenemata seda 30. märtsil 2011 OLAF‑ile edastades selgelt, et see sisaldab ainult „uurimisrühma peamisi tähelepanekuid ja esialgseid meetmeid nendesse 13 kategooriasse kuuluvate vaidlusaluste ostude kohta, mille haldusteenuste talitus tegi, ning et neid ei tule ühelgi juhul tõlgendada nii, et need on lõplikud järeldused kõikide nende kategooriate või ükskõik missuguse muu asjaolu kohta toimikus”. Ka siis, kui ta edastas selle aruande 22. märtsil 2012 personali peadirektoraadile, rõhutas siseauditi osakond, et see „kajastab lihtsalt lühendatult kõiki kuni 26. juulini 2010 vestluste käigus tehtud tähelepanekuid ja saadud tulemusi ning et seda aruannet tuleb selgelt eristada põhjendatud aruandest, milles on tuvastatud juhtumi faktilised asjaolud ja väidetavat rikkumist kinnitavate piisavate tõendite puudumine või olemasolu”.

135

Seega isegi juhul, kui rühma tegevuse aruanne võis OLAF‑i uurimistegevust mõjutada nagu ka kogu muu teave, mille EKP tehnilise koostöö süsteemi raames OLAF‑i juurdlusteks edastab, ja võis ka mõjutada uurimiskomisjoni tema uurimistegevuses, mille eesmärk oli artiklis 8.3.2 ette nähtud aruande koostamine, ei saa seda rühma tegevuse aruannet pidada lõplikuks aruandeks, mille eest pank vastutuse võtab – erinevalt artiklis 8.3.2 ette nähtud aruandest –, või põhjendatud aruandeks ringkirja nr 1/2006 artikli 6 lõike 14 tähenduses.

136

Arvestades, et tuvastatud asjaolud ja järeldused, mida võis sisaldada rühma tegevuse aruanne, on esialgsed ning et valitseb õiguspärane huvi kaitsta selle rikkumisest teataja anonüümsust, kes paljastas esimesena administratsioonile teatavad ebakohad haldusteenuste talituses, leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et see aruanne kujutab endast ettevalmistavat teatist, mis koostati enne distsiplinaarmenetluse algatamist ja millele otsust tegev organ ehk juhatus vaidlustatud otsuse tegemisel ei tuginenud. Sisedokumendina ei olnud see ettevalmistav teatis osa distsiplinaarmenetluse toimikust ja ametieeskirjade kohaselt ei olnud vaja seda hagejale edastada, et järgida tema kaitseõigusi (vt selle kohta kohtuotsus N vs. komisjon, EU:T:1997:71, punkt 92).

137

Vastuse kohta, mille andis distsiplinaarkomitee, kes tegi otsuse hageja taotluse kohta tutvuda rühma tegevuse aruandega, arvab Avaliku Teenistuse Kohus, et distsiplinaarkomitee ei kasutanud oma kaalutlusõigust sellel alal valesti, kui ta leidis, et kuna distsiplinaarmenetluse toimik sisaldab piisavalt teavet nii hagejale etteheidetavate faktiliste asjaolude kohta kui ka tema kaitseargumentide põhjendamise huvides, ei anna see, kui lisatakse dokument, mis sisaldab rühma esialgseid hinnanguid, midagi juurde ning see oleks menetlust põhjendamatult pikendanud (vt selle kohta kohtuotsused R. vs. komisjon, 255/83 ja 256/83, EU:C:1985:324, punkt 24, ja Y vs. Euroopa Kohus, T‑500/93, EU:T:1996:94, punkt 45).

138

Selle kohta, et distsiplinaarkomitee sai rühma tegevuse aruande, sest ta pidas seda vajalikuks, et vastata hageja 11. detsembri 2012. aasta taotlusele tutvuda nimetatud dokumendiga, arvab Avaliku Teenistuse Kohus, et mõistagi oleks olnud õigem, kui distsiplinaarkomitee oleks jätnud hageja taotluse rahuldamata selle piisava põhjendusega, et tal ei ole küsitud dokumenti. Siiski ei saa asuda seisukohale, et kuna ta nõustus seda dokumenti pangalt nõutama ja seda uurima, et ta saaks vastata hageja taotlusele, on see aruanne nüüd muutunud distsiplinaarmenetluse toimiku osaks ning et distsiplinaarkomitee tugines tingimata sellele aruandele, kui kujundas oma arvamuse, milles ei ole pealegi mingit viidet rühma tegevuse aruande sisule – vastupidi, distsiplinaarkomitee rõhutas oma arvamuse punktis 9, et see arvamus „põhineb peamiselt OLAF‑i aruandes tuvastatud faktilistel asjaoludel”.

139

Veel meenutab Avaliku Teenistuse Kohus, et olgu kuidas on, isegi juhul, kui administratsioonil on kohustus edastada asjaomasele isikule dokumendid, millele ta huve kahjustava otsuse tegemisel konkreetselt tugineb, ning mis puudutab panka, siis ta on ametieeskirjade artikli 8.3.11 järgi kohustatud võimaldama tal „teha koopiad kõikidest menetlusega seonduvatest dokumentidest, sealhulgas süüd leevendavatest tõenditest”, saab teatavate dokumentide avalikustamata jätmine asjaomase otsuse tühistamise kaasa tuua vaid siis, kui esitatud etteheiteid sai tõendada üksnes nende viimaste dokumentide abil ning hageja nimetatud dokumentide avalikustamata jätmine võis distsiplinaarmenetluse käiku ja vaidlusaluse otsuse sisu mõjutada hageja kahjuks (vt kohtuotsuse Tzoanos vs. komisjon, C‑191/98 P, EU:C:1999:565, punktid 34 ja 35, ja E vs. komisjon, T‑24/98 ja T‑241/99, EU:T:2001:175, punktid 92 ja 93).

140

Aga isegi eeldusel, et teatav rühma tegevuse aruandes toodud teave võidi mitte üle võtta artiklis 8.3.2 ette nähtud aruandesse või OLAF‑i aruandesse või et rühma tegevuse aruande võib samastada põhjendatud aruandega, mis on koostatud ringkirjas nr 1/2006 ette nähtut eirates, ei ole hageja tõendanud, et EKP tugines sellele aruandele ja eelkõige näidanud, millist konkreetset ja otsustavat teavet nii distsiplinaarkomitee arvamuses kui ka vaidlustatud otsuses saab tõendada üksnes muude dokumentide põhjal kui need, millega ta sai tutvuda, see tähendab käsitletaval juhul andmetega, mida sisaldas rühma tegevuse aruanne.

141

Olukorras, kus hageja oli enne rühma tegevuse aruandega tutvumist tuginenud võimalusele, et see aruanne sisaldab süüst vabastavat teavet, tuvastab Avaliku Teenistuse Kohus, et olles Saksamaa prokuratuuri poole pöördudes saanud 9. oktoobril 2014 selle aruande konfidentsiaalse versiooni ja siis ka 10. novembril 2014 mittekonfidentsiaalse versiooni, mille EKP esitas Avaliku Teenistuse Kohtu palvel, piirdus hageja oma 6. novembri 2014. aasta vastuses – mida ta pärast mainitud 10. novembril 2014 aset leidnud dokumendiedastust ei täiendanud – sellega, et viitas lõikudele eelkõige oma hagiavaldusest ning näitas üldiselt ära neli asjaolu, mida tema sõnul artiklis 8.3.2 ette nähtud aruandes ega OLAF‑i aruandes ei tõendatud, täpsustamata siiski, missuguseid lõike nendest aruannetest ta silmas peab. Pank näitas aga oma 24. novembri 2014. aasta seisukohtades ära, missugused dokumendid neid nelja asjaolu tõendavad.

142

Kui hagejale esitati selle kohta kohtuistungil küsimusi, tõi ta näitena välja kaks lõiku rühma tegevuse aruandest, mida ei olnud võetud üle artiklis 8.3.2 ette nähtud aruandesse. Esimene, mis käsitles asjaolu, et haldusteenuste talituse töötajad said infosüsteemide peadirektoraadilt mobiiltelefone BlackBerry, ei ole niisugune, mis lükkaks ümber asjaolu, et hageja kiitis ise niisuguste telefonide ostu heaks, samas kui infosüsteemide peadirektoraat oli keeldunud seda ostu tegemast. Mis puudutab asjaolu, et ära kuulati ainult kaks kuuest EKP autojuhist ja üks nendest kinnitas, et autojuhtide käsutusse anti tõesti videomänge, siis see ei ole niisugune asjaolu, mis juhul, kui hagejale oleks sellest teatatud artiklis 8.3.2 ette nähtud aruande koostamise etapis, oleks võimaldanud tal tulemuslikult vaidlustada talle esitatud etteheited. Kokkuvõttes tuleb märkida, et võttes arvesse hageja vastuseid ‐ sealhulgas kohtuistungil ‐, tõdeb Avaliku Teenistuse Kohus, et võrreldes dokumentidega, mis olid juba rühmale edastatud, ei sisaldanud rühma tegevuse aruanne ühtegi süüstavat asjaolu, mis oleks võinud distsiplinaarmenetluse käiku ja vaidlustatud otsuse sisu tõesti asjaomase isiku kahjuks mõjutada, ega ka muide ühtegi õigustavat asjaolu.

143

Eelneva põhjal tuleb tagasi lükata esimene väide nagu ka hageja taotlus kohustada panka edastama Saksamaa prokuratuurile edastatud dokument ja rühma tegevuse aruanne, millega ta vahepeal tutvus, eelkõige Saksamaa prokuratuuri poole pöördudes.

144

Sellele väitele tuginedes esitab hageja tegelikult väite, et ametieeskirjade artikkel 8.3.5 on õigusvastane. Hageja arvab, et erinevalt ametnike personalieeskirjade distsiplinaarmenetlust käsitleva IX lisa artiklitest 4 ja 5 on ametieeskirjade artiklis 8.3.5 ette nähtud, et distsiplinaarkomiteesse kuulub ka personali peadirektoraadi peadirektor. Et hageja sõnul „teostab” personali peadirektoraadi peadirektor aga „kõrgeimat võimu kõigi töötajate ja eriti juhtivtöötajate üle, samuti distsiplinaarkomitee teiste liikmete üle (peale selle esimehe ja teataval määral personalikomitee nimetatud liikmete üle)”, on ametieeskirjade artikliga 8.3.5 eiratud erapooletuse põhimõtet ja harta artiklit 47. Hageja kinnitab, et personali peadirektoraadi peadirektori asetäitja käitus käsitletaval juhul ärakuulamisel distsiplinaarkomitees süüdistajana ja rõhutas ainult süüstavaid asjaolusid, eirates nii neutraalsuse põhimõtet. Personali peadirektoraadi peadirektori asetäitja pani hagejale väidetavalt süüks isegi asjaolusid, mis said talle teatavaks „tema enda „pangaväliste” uurimiste kaudu”. Seda erapoolikusetunnet, mida hageja tunneb, võimendab asjaolu, et üks distsiplinaarkomitee liikmeid saavutas personali peadirektoraadi töötajana rühma tegevuse aruande edastamise.

145

EKP on arvamusel, et teine väide on ilmselgelt põhjendamatu. Ta rõhutab, et personali peadirektoraadi peadirektoril on distsiplinaarkomitees ainult üks hääl ja selles on neli teist liiget. On aga õiguspärane, et EKP selle peadirektoraadi esindaja, mille ülesanne on valvata selle järele, et teised töötaja täidavad oma kohustusi, käsitletaval juhul personali peadirektoraadi esindaja on distsiplinaarkomitees. Hageja väited, et personali peadirektoraadil oli distsiplinaarkomitee üle võim, on täiesti spekulatiivsed. EKP peab selle tõendiks asjaolu, et just distsiplinaarkomitee pakkus välja karistuse ‐ st kahe palgakategooria võrra madalamale palgaastmele viimise ‐, mis oli leebem kui karistus, mille juhatus vaidlustatud otsuses valis. Erinevuste kohta ametieeskirjade ja ametnike personalieeskirjade vahel meenutab pank, et need on tingitud lihtsalt EKP funktsionaalsest autonoomiast.

146

Tuleb meenutada, et protokolli EKPS‑i ja EKP põhikirja kohta artikli 36 lõike 1 järgi on EKP‑l funktsionaalne autonoomia tema töötajate suhtes kohaldatava normide kogumi osas, mis erineb liidu ametnike ja muude teenistujate suhtes kohaldatavatest õigusnormidest, millele on ELTL artiklis 336 viidatud, ning ta on sõltumatu ka liikmesriikide õigusest (vt kohtuotsus Pflugradt vs. EKP, T‑178/00 ja T‑341/00, EU:T:2002:253, punkt 48).

147

Ehkki iseenesest ei takista need kaalutlused hagejal käsitletaval juhul esitada väidet, et ametieeskirjade artikkel 8.3.5 on õigusvastane, tuleb meenutada, et teenistussuhe EKP ja tema töötajate vahel on lepinguline, mitte personalieeskirjadejärgne; see asetub siiski raamistikku, kus EKP töötajad täidavad Euroopa avaliku huvi ülesandeid, ja sel on niisiis väga palju ühist personalieeskirjadejärgse suhtega, mis eksisteerib Euroopa Liidu ametniku ja tema institutsiooni vahel, ning see võib järelikult hõlmata distsiplinaarkorda; see distsiplinaarkord oli hagejale tuntud ja tema poolt aktsepteeritud tingimuste lahutamatu osa hetkel, mil ta allkirjastas vabalt oma töölepingu EKP‑ga, milles oli viidatud töölepingutingimustele; lõpuks tuleb märkida, et tööandja võimalus tööleping töötaja tõsise üleastumise korral ühepoolselt üles öelda on ette nähtud ka enamiku liikmesriikide eratööõiguses ja et enamikus nendest õigussüsteemidest eksisteerib selle õiguse puhul vähem töötajat kaitsvaid tagatisi kui EKP ja tema töötajate vahelise teenistussuhte raames (kohtuotsus X vs. EKP, EU:T:2001:251, punktid 61 ja 68‐70).

148

Järelikult võib EKP oma institutsionaalse autonoomia raames ette näha distsiplinaarkorra, kuhu kuulub distsiplinaarkomitee, mille koosseisu käsitlevad eeskirjad lahknevad – isegi sisuliselt – ametnike personalieeskirjade IX lisa 2. jaotises sätestatud eeskirjadest, mis puudutab liidu ametnike ja muude teenistujate puhul ette nähtud distsiplinaarnõukogu. See tähendab, et käsitletaval juhul arutatava distsiplinaarkorra puhul ‐ mis ei kehtinud kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus X vs. EKP (EU:T:2001:251) ‐ tuleb asuda seisukohale, et EKP soovis hea halduse ja õigluse huvides, et distsiplinaarvaldkonnas tehtud juhatuse otsus langetataks, võttes arvesse teataval määral neutraalse ja erapooletu organi arvamust.

149

Selles küsimuses märgib Avaliku Teenistuse Kohus, et ametieeskirjade artikli 8.3.5 kohaselt koosneb EKP distsiplinaarkomitee ühest isikust väljastpoolt institutsiooni, kes on selle esimees, ja personali peadirektoraadi peadirektorist või peadirektori asetäitjast. Sinna kuulub veel kaks liiget, kelle EKP nimetab töötajate hulgast, ja üks liige, kelle pakub välja töötajate esindus, kusjuures need kolm liiget ei saa kuuluda samasse talitusse, kuhu kuulub töötaja, kelle suhtes on distsiplinaarmenetlus algatatud. Lisaks on töötajal, kelle suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus, võimalus üks distsiplinaarkomitee liige taandada.

150

Ehkki administratsiooni ja töötajate esinduse nimetatud liikmete vahel ei ole nähtud ette sama tasakaalu nagu ametnike personalieeskirjades, arvab Avaliku Teenistuse Kohus, et esiteks distsiplinaarkomitee koosseis, eelkõige selle liikmete pärinemine erinevatest talitustest, teiseks asjaolu, et ametieeskirjade artiklis 8.3.7 on nähtud ette, et „[d]istsiplinaarkomitee nõupidamised ja töö on vastavalt EKP konfidentsiaalsuseeskirjadele isiklikku ja konfidentsiaalset laadi [ning et d]istsiplinaarkomitee liikmed tegutsevad isiklikult ja täidavad oma ametikohustusi täiesti sõltumatult”, kolmandaks aruelude kollegiaalsus ning lõpuks neljandaks asjaomase isiku võimalus nõuda ühe liikme taandamist kujutavad personalieeskirjadevälises kontekstis endast piisavaid selle arvamuse erapooletuse ja objektiivsuse tagatisi, mille distsiplinaarkomitee juhatuse tarvis koostab ja vastu võtab (vt selle kohta kohtuotsus Onidi vs. komisjon, T‑197/00, EU:T:2002:135, punkt 132).

151

Selles küsimuses tuleb märkida, et asjaolu, et personali peadirektoraadi peadirektor või tema asetäitja on distsiplinaarkomitee täieõiguslik liige, ei tähenda – vastupidi hageja spekulatiivsele väitele –, et ta teostab või võib teostada „kõrgeimat võimu kõikide töötajate üle” ja seega distsiplinaarkomitee arutelude üle.

152

Eelkõige tuleb juhtida tähelepanu, et esiteks ei ole tõendatud, et selline isik – olgu ta kas või personali peadirektoraadi peadirektor – tegutseb tingimata süüstavalt. Avaliku Teenistuse Kohus arvab muide, et niisuguses personalieeskirjadevälises kontekstis nagu EKP ja tema töötajate vahelised töösuhted on aktsepteeritav, kui panga huve esindab distsiplinaarkomitees selline töötaja – seda enam, et personali peadirektoraadi peadirektor ei ole juhatuses, mis on distsiplinaarvaldkonnas otsuseid tegev organ.

153

Teiseks tuleb hageja väide, et personali peadirektoraadi peadirektoril või tema asetäitjal on ligipääs siseteabele, mida ta ka kasutas distsiplinaarkomitee töö mõjutamiseks, tagasi lükata, sest see ei ole sugugi tõendatud ning on vastuolus arutelude kollegiaalsuse põhimõtte ja asjaoluga, et igal distsiplinaarkomitee liikmel on õigus esitada eriarvamus – mida ei oleks kahtlemata jätnud tegemata näiteks töötajate esinduse nimetatud liige, kui talle oleks esitatud dokument väljastpoolt distsiplinaarmenetluse toimikut. Lisaks ei saa hageja heita ühele administratsiooni nimetatud liikmele ette, et viimane esitas tema ärakuulamisel distsiplinaarkomitees niisuguseid küsimusi, mida tema tajus teda süüstavana. Selline käitumine ei anna isegi juhul, kui see on kinnitust leidnud, tingimata tunnistust erapoolikusest, vaid on seletatav sooviga aidata arutelule kaasa võistlevalt, seades hageja silmitsi talle esitatavate etteheidetega.

154

Seega isegi juhul, kui hageja võis personali peadirektoraadi peadirektori asetäitja sõnavõtte tema ärakuulamisel subjektiivselt tajuda nii, et need olid sõnastatud süüdistaval toonil, ei anna see tingimata tunnistust kaitseõiguste või süütuse presumptsiooni eiramisest, eriti kui võtta arvesse, et hoolimata sellest, et mõned liikmed olid teenistusest vabastamise karistuse poolt, soovitas distsiplinaarkomitee lõpuks konsensuslikult leebemat karistust (vt selle kohta kohtuotsus Zavvos vs. komisjon, T‑21/01, EU:T:2002:177, punkt 336).

155

Ei saa ka kindlalt väita, et personali peadirektoraadi peadirektor või tema asetäitja on oma ametikohustuste tõttu tingimata huvide konflikti olukorras, see tähendab olukorras, milles töötaja peab oma ametikohustuste täitmisel tegema otsuse juhtumi kohta, mille käsitlemisel või lahendamisel on tal mängus isiklik huvi, mis võib tema sõltumatust kahjustada (vt mõiste „huvide konflikt” kohta kohtuotsus Giannini vs. komisjon, T‑100/04, EU:T:2008:68, punkt 223). Eelkõige tuleb rõhutada, et nagu märkis pank, olid uurimisrühma liikmed, artiklis 8.3.2 ette nähtud aruande koostamisega seotud EKP töötajad ja distsiplinaarkomitee liikmed kõik käsitletaval juhul erinevad isikud.

156

Avaliku Teenistuse Kohus märgib ka, et ametieeskirjade artikliga 8.3.5 on distsiplinaarkomitee esimeheks määratud mitte personali peadirektoraadi peadirektor või tema asetäitja, vaid üks isik väljastpoolt EKP‑d, ehkki sel isikul ei ole hääleõigust, käsitletaval juhul üks Avaliku Teenistuse Kohtu endine kohtunik. Lisaks on ametieeskirjade artiklis 8.3.6 distsiplinaarkomitee igale liikmele, kes on huvide konflikti olukorras, sõnaselgelt ette nähtud kohustus ennast taandada.

157

Igal juhul võimaldab liidu kohtu kohtulik kontroll ELTL artikli 270 alusel või – nagu käsitletaval juhul – protokolli EKPS‑i ja EKP põhikirja kohta artikli 36 lõike 2 alusel esitatud hagi raames esitada sobiva ja tõhusa hagi sõltumatule ja erapooletule kohtule Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika tähenduses – kohtulik kontroll, mis võimaldab nii või teisiti korvata võimalikud puudujäägid ja ebakohad, millele hageja viitab, sealhulgas seoses distsiplinaarkomitee koosseisuga (vt selle kohta kohtuotsus Andreasen vs. komisjon, T‑17/08 P, EU:T:2010:374, punkt 145).

158

Eelneva põhjal tuleb teine väide, et on rikutud ametieeskirjade artiklit 8.3.5, tagasi lükata.

159

Oma kolmanda väitega kinnitab hageja, et juhatus ei vastanud vaidlustatud otsuses kriitikale, mille ta sõnastas oma kaitseteatises ja mida distsiplinaarkomitee ignoreeris. Sisuliselt süüdistab hageja EKP‑d selles, et viimane arvas algusest peale, et ta on süüdi nendes faktilistes asjaoludes, mida talle ette heidetakse. Ta leiab seega, et pank ei võtnud arvesse tema panust haldusteenuste talituse töö mitme aspekti olulisesse parandamisse. Tema suhtes algatatud menetlus oli ka erapoolik, sest distsiplinaarkomitee neljast hääleõiguslikust liikmest kaks, sealhulgas kindlasti personali peadirektoraadi peadirektori asetäitja leidsid, et olemasolevad tõendid kinnitavad, et etteheidetavatele rikkumistele tõukas hageja isiklik huvi. Käesoleva väite raames lisab ta, et juhatus moonutas vaidlustatud otsuses distsiplinaarkomitee arvamust, sest ta viitas distsiplinaarkomitee kahe liikme eespool esitatud seisukohale, samas kui see komisjon leidis oma arvamuses oma liikmete häälteenamusega, et ta ei ole veendunud, et isikliku huvi taotlemise saab tõendada „vähimagi kahtluseta”. Lõpuks on teatamine Saksamaa prokuratuurile – vastupidi OLAF‑i soovitusele – samuti märk süütuse presumptsiooni eiramisest.

160

EKP palub lükata kolmas väide ilmse põhjendamatuse tõttu tagasi, rõhutades kõigepealt, et juhatus ei ole seda küsimust puudutava kohtupraktika kohaselt sugugi kohustatud käsitlema ega meenutama karistamisotsuses kõiki aspekte, mille töötaja distsiplinaarkomitees vaidlustas. Seejärel rõhutab pank, et hageja mainitud asjaolu, et ta kõrvaldati ametist uurimise kõikide etappide ajaks, ei tõenda sugugi süütuse presumptsiooni rikkumist ja hageja ei saa muide uuesti alustada arutelu ametist kõrvaldamise meetmete õiguspärasuse teemal, mille lõpetas kohtuotsus AX vs. EKP (EU:F:2012:195). Ka ei kujuta asjaolu, et distsiplinaarkomitee ei otsustanud nõustuda hageja seisukohaga, mille viimane oma kirjutistes põhjalikult esitas ja millega see komitee täielikult tutvus, endast mingit süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumist. EKP võib muide vabalt esitada Saksamaa prokuratuurile toimiku ka siis, kui OLAF ei soovitanud seda teha.

161

Mis puudutab hageja etteheiteid, et uurimismenetlus, distsiplinaarmenetlus ja vaidlustatud otsus annavad tunnistust panga soovist tõendada hageja süüd, siis EKP ei arva mitte ainult seda, et need on täiesti põhjendamatud, vaid ka kahetseb, et hageja „esitab [niisuguseid] väiteid ‐ mis kujutavad endast tema oletusi ja on pahausksed ‐ austusväärse Avaliku Teenistuse Kohtu ees”.

162

Tuleb meenutada, et süütuse presumptsiooni rikkumise saab tuvastada üksnes siis, kui esinevad asjaolud, mis näitavad, et administratsioon oli distsiplinaarmenetluse algusest peale otsustanud määrata igal juhul asjaomasele isikule karistuse, sõltumata selle isiku esitatud selgitustest (vt kohtuotsus Pessoa ja Costa vs. komisjon, T‑166/02, EU:T:2003:73, punkt 56).

163

Mis puudutab hageja ametist kõrvaldamist enne vaidlustatud otsuse tegemist, siis tuleb rõhutada, et töölepingutingimuste artiklis 46 ette nähtud töötaja ametist kõrvaldamise võimaluse eesmärk ei ole teda karistada (vt selle kohta kohtuotsus X vs. EKP, EU:T:2001:251, punkt 151), vaid võimaldada administratsioonil võtta esialgse õiguskaitse abinõu, et tagada, et see töötaja ei sekku pooleliolevasse menetlusse.

164

See täpsustatud, märgib Avaliku Teenistuse Kohus, et kolmanda väite puhul püüab hageja oma argumentidega osaliselt vaidlustada vaidlustatud otsuse põhjendused või väita, et see on ebapiisavalt põhjendatud. Et seda aspekti on käsitletud viiendas väites, arutatakse seda selle väite raames.

165

Teise osa kohta tuleb märkida, et hageja argumentidega püütakse distsiplinaarkomiteele ja juhatusele ette heita peamiselt seda, et nad ei jaganud seisukohta, mida ta kaitses distsiplinaarmenetluses.

166

Mis puudutab asjaolu, et kaks distsiplinaarkomitee liiget avaldasid arvamust – nagu ametieeskirjade artikkel 8.3.15 neil teha lubab –, et etteheidetavatele rikkumistele tõukas hageja isiklik huvi, siis see asjaolu ei ole sugugi niisugune, mis tõendaks süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumist. Niisugune seisukoht peegeldab ainult arutelude kollegiaalsuse põhimõtet ja võimalust esitada arvamus, mis lahkneb lõplikust arvamusest, mille distsiplinaarkomitee häälteenamusega vastu võtab. Selles küsimuses ei ole distsiplinaarkomitee arvamuses just leitud, et isiklik huvi „on otseselt ilma vähimagi kahtluseta tõendatud”. Ülejäänud osas tuleb märkida, et distsiplinaarkomitee lükkas seevastu põhjendamatuse tõttu tagasi hageja väited, mis olid toodud eelkõige tema kaitseteatises ja käsitlesid tema kaitseõiguste rikkumist.

167

Avaliku Teenistuse Kohus arvab lisaks, et asjaolu, et juhatus otsustas valida käsitletaval juhul ühe kõige karmimatest ametieeskirjades ette nähtud karistustest, ei näita iseenesest, et distsiplinaarmenetluses eirati süütuse presumptsiooni.

168

Mis puudutab teatamist Saksamaa prokuratuurile, siis see kuulub EKP eesõiguste hulka tema institutsionaalse autonoomia raames ning sellega ei otsustatud kuidagi juba ette ära, missuguse seisukoha peaksid võtma Saksamaa kohtuasutused oma pädevusvaldkonnas, milleks on kriminaalõigus. Muide, oma 6. novembri 2014. aasta vastuses menetlust korraldavatele meetmetele märkis hageja, et ta sai Saksamaa prokuratuurilt EKP teadet sisaldava CD‑ROM-i koopia, suutmata siiski näidata ära midagi, mis kinnitaks tema väiteid, et süütuse presumptsiooni põhimõtet on rikutud.

169

Ülejäänud osas ei leia Avaliku Teenistuse Kohus hageja argumentides vähimatki tõendit, mis kinnitaks tema – ometigi tõsiseid – väiteid, et EKP eiras tema juhtumil süütuse presumptsiooni põhimõtet.

170

Järelikult tuleb kolmas väide tagasi lükata.

171

Selle väitega heidetakse EKP‑le ette asjaolu, et tervikuna kestsid esialgne haldusuurimise menetlus ja distsiplinaarmenetlus, mille tulemusena tehti vaidlustatud otsus, üle kolme aasta. Niisugune ajavahemik ei ole mõistlik ja isegi kui mõni periood oli nii pikk OLAF‑i juurdluse tõttu, tuleb EKP‑d pidada OLAF‑i juurdlustega seotud ajavahemike eest vastutavaks, sest selle ameti juurdlusaruanded ei ole vaidlustatavad aktid. Tuginedes kohtuotsusele Andreasen vs. komisjon (F‑40/05, EU:F:2007:189), väidab hageja ka, et ta oli kogu menetluse, see tähendab 38 kuu vältel ametist kõrvaldatud.

172

EKP leiab, et neljas väide on õiguslikult täiesti põhjendamatu, rõhutades eelkõige, et hageja nõustub isegi, et pank järgis ametieeskirjade artiklis 8.3.2 ette nähtud tähtaegu. Lisaks ei esine mingit mõistliku aja põhimõtte rikkumist vastava kohtupraktika kohaselt. Mis puudutab tema ametist kõrvaldamise ajavahemikku, siis see küsimus ei kuulu käesoleva hagi esemesse.

173

Distsiplinaarvaldkonnas on EKP‑l või sõltuvalt juhtumist OLAF‑il kohustus ilmutada tegutsemisel hoolsust alates hetkest, mil neile saavad teatavaks faktilised asjaolud ja käitumine, mis võivad kujutada endast EKP töötajatel lasuvate kohustuste rikkumisi, et hinnata, kas tuleks algatada uurimine, ja kui see algatatakse, seejärel selle uurimise läbiviimisel ja mis puudutab EKP‑d, siis distsiplinaarmenetluse läbiviimisel (vt analoogia alusel kohtuotsus Kerstens vs. komisjon, F‑12/10, EU:F:2012:29, punkt 125).

174

Selles küsimuses on väljakujunenud kohtupraktikas sedastatud, et distsiplinaarmenetluse ajaliseks piiramiseks ette nähtud tähtajad ei ole lõplikud, vaid kujutavad endast ennekõike hea halduse nõuet, mis kohustab institutsiooni distsiplinaarmenetlust läbi viima ja tegutsema nii, et iga uurimistoiming tehakse mõistliku aja jooksul pärast eelmist toimingut (kohtuotsus D vs. komisjon, T‑549/93, EU:T:1995:15, punkt 25). Liidu kohus on muide rõhutanud, et hinnates, missugune on mõistlik aeg, mille jooksul tuleb distsiplinaarmenetlus läbi viia, tuleb „arvesse võtta ainult aega, mis kulub ühest uurimistoimingust teiseni, [ning et s]ee hinnang ei sõltu distsiplinaarmenetluse kogukestusest” (kohtuotsus Teixeira Neves vs. Euroopa Kohus, T‑259/97, EU:T:2000:208, punkt 123 ja seal viidatud kohtupraktika).

175

Seega peab EKP distsiplinaarmenetluse kohaldamisel tagama, et iga järgmine akt võetakse võrreldes eelmisega mõistliku aja jooksul (vt selle kohta kohtuotsused Kerstens vs. komisjon, EU:F:2012:29, punkt 124, ja Goetz vs. Regioonide Komitee, F‑89/11, EU:F:2013:83, punkt 126).

176

Käsitletaval juhul moodustas pank rikkumisest teataja väidetega tutvumise hetkest arvestades uurimisrühma 2010. aasta veebruaris, kusjuures selle rühma tööd ei viidud lõpule seetõttu, et OLAF algatas 1. juulil 2010 juurdluse samade asjaolude kohta, kusjuures pangale anti sellest juurdluse algatamisest teada sama aasta 26. juulil. OLAF‑i juurdlus koosnes eelkõige käigust EKP ruumidesse ja 13 EKP töötaja ärakuulamisest. OLAF‑i töö lõppes sellega, et 27. jaanuaril 2012 edastati EKP‑le juurdluse lõplik aruanne.

177

Selles küsimuses tõdeb Avaliku Teenistuse Kohus, et esialgne haldusuurimise menetlus ja OLAF‑i juurdlus algatati mõistliku aja jooksul, käsitletaval juhul veidi aega pärast seda, kui vastavalt pank ja OLAF tutvusid faktiliste asjaolude ja käitumisega, mis võivad kujutada endast EKP töötajatel lasuvate kohustuste rikkumisi (vt selle kohta kohtuotsused François vs. komisjon, T‑307/01, EU:T:2004:180, punkt 48, ja López Cejudo vs. komisjon, F‑28/13, EU:F:2014:55, punkt 90).

178

Mis puudutab OLAF‑i juurdluse kestust, milleks on 19 kuud, siis see näib mõistlik, võttes arvesse vaidlusaluste ostude arvu ja laadi ning teatavate uurimisaluste esemete tehnilisust.

179

Järgmiseks võttis pank vastu artiklis 8.3.2 ette nähtud aruande, algatades distsiplinaarmenetluse ja määrates kindlaks selle ulatuse. Selle aruande vastuvõtmine 19. novembril 2012 toimus pärast hageja ärakuulamist ja tutvumist nende dokumentidega, mis ta oli esitanud 24. augustil 2012, ja tema seisukohtadega, mis ta oli esitanud sama aasta 18. oktoobril talle edastatud aruande projekti kohta. Selles küsimuses arvab Avaliku Teenistuse Kohus, et üheksa kuud, mis möödus OLAF‑i aruande edastamisest EKP‑le kuni pangapoolse artiklis 8.3.2 ette nähtud aruande vastuvõtmiseni, ei kujuta endast liiga pikka aega, võttes arvesse asjaomaste dokumentide suurt arvu ja mahtu ning nende seisukohtade suurt arvu, mille hageja enne artiklis 8.3.2 ette nähtud aruande vastuvõtmist esitas. Ka ei saa EKP‑le ette heita seda, et ta pidas pangasiseste õigusnormide kohaselt vajalikuks viia lisaks esialgsele haldusuurimise menetlusele ja OLAF‑i juurdlusele läbi veel ühe pangasisese haldusuurimise, et koostada artiklis 8.3.2 ette nähtud aruanne (vt selle kohta kohtuotsus Goetz vs. Regioonide Komitee, EU:F:2013:83, punktid 131 ja 132). Esialgne lõpetamata jäänud haldusuurimine, mis viidi läbi ringkirja nr 1/2006 alusel, ei eeldanud – nagu ilmneb selle ringkirja artikli 2 lõikest 1 – distsiplinaarmenetluse algatamist; selle võis algatada ainult ametieeskirjade osas 8.3, eelkõige selle artiklis 8.3.2 sätestatut järgides. Pealegi ei olnud isikud, kellest koosnes uurimisrühm, käsitletaval juhul samad isikutega, kes aitasid välja töötada artiklis 8.3.2 ette nähtud aruande.

180

Distsiplinaarkomitee kuulas enda nimetamise järel 27. novembril 2012 hageja ära, vaadates 2013. aasta jaanuaris läbi tema kirjalikud seisukohad ja kuulates ära tema suulised seisukohad, ning esitas 5. aprillil 2013 oma arvamuse. Selles küsimuses leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et viies oma töö lõpule nelja kuuga, tegutses see komitee nõutava kiirusega ning seda veel keeruka juhtumi puhul ja hoolimata hageja paljudest seisukohtadest ja vaidlustustest, eelkõige tema distsiplinaarkomitees ärakuulamise protokolli kohta.

181

Mis puudutab vaidlustatud otsuse tegemist 28. mail 2013 pärast seda, kui hageja sama aastal 24. aprillil oma seisukohad esitas, siis see on kooskõlas nii ametieeskirjade artiklis 8.3.17 ette nähtud tähtaja kui ka mõistliku aja põhimõttega.

182

Käsitletaval juhul algatatud distsiplinaarmenetluse käigust ilmneb seega, et aeg, mis kulus igast menetlustoimingust kuni järgmiseni, oli täiesti mõistlik ning et isegi kui esines viivitusi, olid need tingitud vajadusest järgida hageja kaitseõigusi ja vastata tema nõustaja esitatud arvukatele kommentaaridele ja seisukohtadele (vt kohtuotsus Teixeira Neves vs. Euroopa Kohus, EU:T:2000:208, punkt 125).

183

Avaliku Teenistuse Kohus arvab ka, et tervikuna võttes toimusid nii esialgne haldusuurimise menetlus kui ka distsiplinaarmenetlus mõistliku aja jooksul, milleks käsitletaval juhul oli kolm aastat ja kolm kuud. Avaliku Teenistuse Kohus märgib muide, et hageja ei ole igal juhul väitnud, et pank on eiranud oma distsiplinaarvaldkonnas kohaldatavates õigusaktides ette nähtud tähtaega.

184

Lõpuks tuleb märkida, et kuigi distsiplinaarmenetluse algatamisele eelnevates uurimistes ja distsiplinaarmenetluse jooksul oli hagejal ootuse ja kindlusetuse olukorras, eelkõige mis puudutab tema tööalast tulevikku, ei saa see asjaolu mõjutada vaidlustatud otsuse kehtivust, sest see olukord on omane igasugusele distsiplinaarmenetlusele ja käsitletaval juhul õigustas selle menetluse algatamist liidu huvi, mille tõttu pidi EKP, kellele olid saanud teatavaks väited, mis tekitasid kahtlusi kahe tema töötaja, sealhulgas hageja aususes, võtma vajalikke meetmeid, kaasa arvatud hageja ametist kõrvaldamine selleks, et veenduda, kas ta on käitunud tööalaselt laitmatult (vt selle kohta kohtuotsus Pessoa ja Costa vs. komisjon, EU:T:2003:73, punkt 66).

185

Eelnevat arvestades tuleb neljas väide tagasi lükata.

186

Hageja sõnul ei ole vaidlustatud otsuses põhjendusi, mis puudutab tema etteheiteid, et on rikutud tema põhiõigusi, mõistliku aja põhimõtet ja hoolsuskohustust. Selles ei ole selgitusi ka hagejale esitatud etteheidete, väidetavalt rikutud kohustuste ja selle kohta, mil määral on etteheidetavad faktilised asjaolud seotud iga kohustuse rikkumisega, mida on panga meelest rikutud. Vaidlustatud otsuses ei ole õiguslikult piisavalt täpsustatud põhjuseid, miks otsustas juhatus määrata rangema karistuse, kui soovitas distsiplinaarkomitee. Selles otsuses ei ole ka selgitatud põhjuseid, miks otsustas pank, et usaldussuhe hagejaga on katkenud, samas kui distsiplinaarkomitee oli oma otsuses märkinud, et usaldussuhte katkemise saab tuvastada üksnes juhul, kui on tõendatud, et hageja juhindus isiklikust huvist – mida aga tõendatud ei ole.

187

Pank palub lükata see väide tagasi, rõhutades, et hageja argumentide sisu põhjal näib, et ta ei ole mõistnud põhjendamiskohustuse ulatust, eelkõige niisugusel juhul nagu käesolev, mis on asjaomasele isikule hästi teada. EKP vaidlustab hageja seisukoha, et töötaja ja tema tööandja vahelise usaldussuhte katkemise tuvastamiseks on vaja tõendada, et töötaja teod olid kantud isiklikust huvist.

188

ELTL artiklis 296 osundatud ja harta artikli 41 lõike 2 punktis c meenutatud põhjendamiskohustus on liidu õiguse üks peamisi põhimõtteid, mille eesmärk on esiteks anda asjaomasele isikule piisavalt teavet, et ta saaks hinnata huve kahjustava akti põhjendatust, ja teiseks teha võimalikuks selle kohtulik kontroll (vt kohtuotsused Michel vs. parlament, 195/80, EU:C:1981:284, punkt 22; Lux vs. kontrollikoda, 69/83, EU:C:1984:225, punkt 16, ja Camacho-Fernandes vs. komisjon, F‑16/13, EU:F:2014:51, punkt 111).

189

Küsimust, kas niisuguse EKP otsuse põhjendused, millega määratakse tema töötajale karistus, vastavad nõuetele, tuleb hinnata mitte ainult selle otsuse sõnastuse põhjal, vaid ka selle konteksti põhjal ja võttes arvesse kõiki õigusnorme, mis asjaomast valdkonda, käsitletaval juhul distsiplinaarvaldkonda reguleerivad. Selles küsimuses tuleb aga märkida, et kuigi distsiplinaarkomitee ja juhatus on kohustatud näitama ära faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis nende arvamusi ja/või otsuseid õiguslikult põhjendavad, samuti kaalutlused, mille tõttu need vastu võeti, ei ole nendelt siiski nõutud, et nad käsitleksid kõiki faktilisi ja õiguslikke küsimusi, mille asjaomane isik on menetluse käigus tõstatanud. Igal juhul on otsus piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud asjaomasele töötajale teadaolevas kontekstis, mis võimaldab tema suhtes võetud meetme ulatust mõista (kohtuotsus EH vs. komisjon, F‑42/14, EU:F:2014:250, punkt 131 ja seal viidatud kohtupraktika).

190

Kui asjaomasele isikule määratud karistus on – nagu käsitletaval juhul – lõpuks rangem, kui soovitas distsiplinaarkomitee, tuleb siiski asuda seisukohale, et distsiplinaarmenetlusele omaseid nõudeid arvestades tuleb EKP otsuses isegi ainult lepingulise töösuhte raames täpsustada põhjuseid, mille tõttu kaldus pank distsiplinaarkomitee arvamusest kõrvale (vt selle kohta kohtuotsused F. vs. komisjon, 228/83, EU:C:1985:28, punkt 35; N vs. komisjon, T‑198/02, EU:T:2004:101, punkt 95, ja EH vs. komisjon, EU:F:2014:250, punkt 132).

191

Käsitletaval juhul märgib Avaliku Teenistuse Kohus, et kontekst, milles vaidlustatud otsus tehti, oli hagejale väga hästi teada, eriti mis puudutab tema distsiplinaarmenetluses esitatud arvukate kirjalike ja suuliste seisukohtade sisu, sealhulgas nende seisukohtade sisu, mis ta esitas selle menetluse raames koostatud otsuseprojektide kohta, näiteks ärakuulamiste protokollid. Eelkõige tuleb märkida, et vastupidi hageja väitele olid talle tehtavad etteheited piisavalt selgelt ja täpselt ära toodud artiklis 8.3.2 ette nähtud aruandes ja distsiplinaarkomitee arvamuses niisugusena, nagu seda on eelkõige kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktides 67, 70 ja 81 – dokumendid, mille kohta kuulati ta põhjalikult ära.

192

Seejärel tuleb märkida, et distsiplinaarkomitee arvamuses on toodud ära hagejale tehtavad etteheited, erinevad EKP‑s kehtivad õigusnormid ja sätted, mida hageja oli selle komisjoni arvates rikkunud, ning põhjused, miks see komitee leidis, et hageja väited, mille viimane oli esitanud eelkõige oma kaitseteatises ja mille kohaselt oli rikutud tema kaitseõigusi, on põhjendamatud. See komitee käsitles oma arvamuses ka küsimusi, mida oli selles komitees arutatud. Sellest ilmneb, et komitee liikmete seisukohad lahknesid küsimuses, kas hageja tuleks teenistusest vabastada, kuid et nad olid seevastu ühel meelel selles, et ta võib teenistusest vabastada, kui „lisaks tõukas ametikohustuste rikkumisele isiklik huvi, mis hävitas pöördumatult usaldussuhte EKP ja [hageja] vahel”. Selles küsimuses leidsid kaks distsiplinaarkomitee liiget, et sellele viitav teave toimikus on piisavalt tõendav, kuid lõpuks leidis enamik liikmeid, et nad ei ole „täiesti veendunud, et […] isiklik huvi on otseselt ilma vähimagi kahtluseta tõendatud”.

193

Olles esitanud kergendavad asjaolud, mille võib hageja juhtumil välja tuua, esitas distsiplinaarkomitee oma liikmete konsensusega ettepaneku karistuse kohta, milleks oli viimine kahe palgakategooria võrra madalamale palgaastmele.

194

Selles kontekstis tehtigi vaidlustatud otsus, milles juhatus märkis, et ta võttis arvesse distsiplinaarkomitee arvamust, eriarvamust komitees küsimuses, kas juhinduti isiklikust huvist, ja selles arvamuses nimetatud kergendavaid asjaolusid. Juhatus pidas siiski raskendavaks asjaoluks eelkõige asjaolu, et hageja oli ametikohustuste rikkumised toime pannud oma juhtival ametikohal, kus tal lasus eriline vastutus EKP maine ja finantshuvide kaitsmise eest. Seejärel kirjeldas juhatus vaidlustatud otsuses oma nõudmiste taset, mis puudutab tema töötajate usaldusväärsust, ja leidis, et kõnesolevad ametikohustuste rikkumised on pöördumatult kahjustanud usaldussuhet, mis peab panga arvates tema ja ta töötajate vahel valitsema.

195

Kõike eelnevat arvestades leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et vaidlustatud otsus, tõlgendatuna koostoimes distsiplinaarkomitee arvamusega, millele on selles otsuses viidatud, sisaldab põhjendusi, mis vastavad kohtupraktikas sedastatud nõuetele, mida kohaldatakse ka panga suhtes ja mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 188‐190.

196

Eelkõige selgitas juhatus – vastupidi hageja väitele – põhjuseid, miks ta valis raskema karistuse kui karistus, mille suhtes suutsid konsensusega kokku leppida distsiplinaarkomitee liikmed. Selles küsimuses ei ole asjaolu, et juhatuse valitud karistus langeb kokku karistusega, mille poolt oli kaks distsiplinaarkomitee neljast hääleõiguslikust liikmest, iseenesest asjaolu, mille tõttu oleks vaidlustatud otsuses rikutud põhjendamiskohustust.

197

Tingimuste kohta, mis peavad olema täidetud, et asuda seisukohale, et usaldussuhe panga ja ühe selle töötaja vahel on katkenud, siis tuleb rõhutada, distsiplinaarkomitee arvamus ei ole juhatusele siduv, nagu näitab sõnaselgelt ametieeskirjade artikkel 8.3.17. Järelikult isegi juhul, kui enamik distsiplinaarkomitee liikmeid oli nõus, et nende meelest võib juhatus tuvastada usaldussuhte katkemise siis, kui ta arvab, et hageja juhindus isiklikust huvist, leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et juhatus võis selle ulatusliku kaalutlusõiguse raames, mis tal on EKP töötajate usaldusväärsusele esitatavate nõudmiste kindlaksmääramisel, asuda käsitletaval juhul seisukohale, et usaldussuhte katkemine on aset leidnud isegi siis, kui ei esine tingimust, mida peab vajalikuks distsiplinaarkomitee, see tähendab isegi kui ei ole tõendatud, et hageja juhindus isiklikust huvist. Avaliku Teenistuse Kohus märgib muide, et hageja ei esitanud oma 24. aprilli 2013. aasta seisukohtades distsiplinaarkomitee arvamuse kohta tegelikult mingeid erilisi argumente usaldussuhte katkemise küsimuses, mida distsiplinaarkomitee siiski oma juhatusele saadetud arvamuses käsitles.

198

Kõigest eeltoodust järeldub, et viies väide tuleb tagasi lükata.

199

Hageja väidab sisuliselt, et vaidlustatud otsuses ei ole selgelt ära näidatud etteheiteid, mille tõttu see otsus tehti, ega ole sobivalt arvesse võetud kergendavaid asjaolusid, millele ta distsiplinaarmenetluses tugines. Eelkõige rõhutab ta asjaolu, et kõik vaidlusalused ostud tehti, järgides täielikult EKP‑s kehtivaid nõudeid, ning need olid teistele talitustele teada ja nähtavad; asjaolu, et haldusteenuste talituse finantskontrollis ja järelevalves tuvastati puudusi, sealhulgas OLAF‑i poolt; asjaolu, et kui tema ülemused talle märkisid, et teatavaid oste, käsitletaval juhul digifotode raamide oste ei ole võimalik teha, allus ta nende korraldusele; asjaolu, et ta ei ole läbinud koolitusi või saanud konkreetseid nõuandeid kohaldatavate eelarvenõuete alal; tema tööalaseid saavutusi haldusteenuste talituses korraloomisel, mis võimaldas EKP‑l säästa mitu miljonit eurot; asjaolu, et selles talituses oli liiga väike arv ülemusi; asjaolu, et talle usaldatud ülesanded oli ulatuslikud, ning asjaolu, et ta pidi igal nädalal heaks kiitma sadu ostutellimusi ja arveid haldusteenuste talituse nimel ja et lõpuks moodustasid vaidlusalused ostud käsitletaval juhul oma koguväärtuselt vaevalt tuhandiku talituse eelarvest.

200

Hageja väidab, et kuna teatavaid kergendavaid asjaolusid ei võetud arvesse või võeti arvesse ebapiisavalt, määras EKP talle ebaproportsionaalse karistuse. Ta vaidlustab selles küsimuses, et kahjustas EKP mainet sellega, et andis vaidlusalusteks ostudeks loa. Lisaks rõhutab ta asjaolu, et teda on juba karistatud tema ajutise ametist kõrvaldamise ja distsiplinaarmenetluse mõjuga nii tema töö‑ kui ka eraelule.

201

EKP palub lükata seitsmes väide põhjendamatuse tõttu tagasi. Ta arvab selles küsimuses, et hageja tõlgendab vaidlustatud otsust tükati või isegi moonutatult, sest selles on – vastupidi hageja väitele – viitega distsiplinaarkomitee arvamuse punktile 34 piisavalt arvesse võetud käsitletava juhtumi kergendavaid asjaolusid. Pank märgib, et hageja esitab üldisi väiteid, et teatavaid kergendavaid asjaolusid ei ole arvesse võetud, neid selgelt ära näitamata – mis tõstatab küsimuse, kas niisugused üldised väited on vastuvõetavad. Igal juhul kinnitab pank, et ta võttis arvesse kõiki hageja juhtumi kergendavaid asjaolusid, kuid rõhutab, et kergendavate asjaolude olemasolu ei saa takistada ipso jure teenistusest vabastamist.

202

EKP sõnul oli oht, et hageja käitumine kahjustab panga mainet üldsuse silmis, ilmne ja seda enam, et hageja ei suutnud selgitada, kus asub enamik tema juhtimisel ostetud kaubaartikleid. Mis puudutab argumenti, et ametist kõrvaldamine kujutas tema juhtumil endast juba väga ranget karistust, mis ei võimalda teda teenistusest vabastada, siis pank meenutab, et niisugune ametist kõrvaldamine ei ole karistus ning et igal juhul leidis tema juhtumil aset usaldussuhte katkemine ja see õigustab määratud karistust.

203

Avaliku Teenistuse Kohus leiab, et seda seitsmendat väidet tuleb analüüsida enne kuuendat.

204

Kõigepealt tuleb meenutada, et selleks, et ükskõik missugune distsiplinaarmeede oleks õiguspärane, peab olema tõendatud, et asjaomasele isikule etteheidetavad faktilised asjaolud leidsid tõesti aset (kohtuotsused Daffix vs. komisjon, T‑12/94, EU:T:1997:208, punkt 64; Tzikis vs. komisjon, T‑203/98, EU:T:2000:130, punkt 51, ja EH vs. komisjon, EU:F:2014:250, punkt 90).

205

Mis puudutab distsiplinaarkomitee poolt töötaja puhul tuvastatud rikkumiste raskusastme hindamist ja niisuguse karistuse valikut, mis tundub tema rikkumisi arvestades kõige sobivam, siis nende puhul on pangal põhimõtteliselt ulatuslik kaalutlusõigus, välja avatud juhul, kui määratud karistus on tuvastatud faktiliste asjaolude seisukohast ebaproportsionaalne (kohtuotsus E vs. komisjon, EU:T:2001:175, punktid 85 ja 86). Seega on sel institutsioonil väljakujunenud kohtupraktika kohaselt, mille võib üle kanda EKP lepingulisele kontekstile, õigus anda oma töötaja vastutusele teistsugune hinnang, kui andis distsiplinaarkomitee, samuti valida seejärel distsiplinaarkaristus, mida ta peab tuvastatud distsiplinaarrikkumiste puhul sobivaks (vt kohtuotsused Y vs. Euroopa Kohus, EU:T:1996:94, punkt 56, ja Tzikis vs. komisjon, EU:T:2000:130, punkt 48).

206

Kui on tõendatud, et need faktilised asjaolud leidsid tõesti aset, peab kohtulik kontroll panga laialdast kaalutlusõigust distsiplinaarvaldkonnas arvestades piirduma selle kontrollimisega, ega ei ole tehtud ilmselt hindamisviga või kuritarvitatud võimu (vt selle kohta kohtuotsused X vs. EKP, EU:T:2001:251, punktid 221 ja 222, ning EH vs. komisjon, EU:F:2014:250, punkt 92).

207

Küsimuses, kas distsiplinaarkaristus on tuvastatud faktiliste asjaolude raskusastme seisukohast proportsionaalne, peab Avaliku Teenistuse Kohus võtma arvesse seda, et karistus tuleb määrata üldhinnangu põhjal, mille pank on andnud üksikjuhtumi kõikidele konkreetsetele faktilistele asjaoludele, kusjuures on vaja rõhutada, et nagu ka ametnike personalieeskirjades ei ole EKP töötajate suhtes kohaldatavas normide kogumis, eelkõige töölepingutingimuste artiklis 45 ette nähtud kindlat suhet selles näidatud karistuste ja erinevate võimalike ametikohustuste rikkumiste vahel ning selles ei ole täpsustatud, mil määral peab raskendavate või kergendavate asjaolude esinemine karistuse valikut mõjutama. Esimese astme kohtu analüüs piirdub seega küsimusega, kas pank kaalus raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid proportsionaalselt, kusjuures tuleb täpsustada, et selle analüüsi raames ei saa kohus astuda panga sellekohaste väärtusotsustustega seoses panga asemele (vt kohtuotsused X vs. EKP, EU:T:2001:251, punkt 221; Afari vs. EKP, EU:T:2004:77, punkt 203, ja BG vs. ombudsman, T‑406/12 P, EU:T:2014:273, punkt 64), kes on pädev valima distsiplinaarkaristust (kohtuotsus Nijs vs. kontrollikoda, F‑77/09, EU:F:2011:2, punkt 132).

208

Käsitletaval juhul tuvastab Avaliku Teenistuse Kohus, et hageja ei vaidlusta, et ta tegi vaidlusalused kaupade ja teenuste ostud ehk teisisõnu ei vaidlusta ta, et need faktilised asjaolud leidsid tõesti aset, kuid ta vaidlustab seisukoha, et ta toimis sellega seoses valesti või pani toime midagi õigusvastast, see tähendab nende kvalifitseerimise ametikohustuste rikkumisteks.

209

Järelikult puudutab ilmne hindamisviga, mida hageja selle väite raames juhatusele ette heidab, distsiplinaarkomitee poolset ametikohustuste rikkumiste tuvastamist ja tema poolt kindlaks määratud raskusastet, mille põhjal määras juhatus hagejale karistuse. Selles küsimuses ilmneb distsiplinaarkomitee arvamusest sõnaselgelt – vastupidi hageja väitele –, et selle komitee tuvastatud ametikohustuste rikkumised seisnevad töölepingutingimuste artikli 4 punkti a, tegevusjuhendi artiklite 2, 2.2, 4.1, 4.2 ja 5.1 ning kutsetegevuse käsiraamatu 7. ja 8. peatükis toodud juhiste rikkumises. Vaidlustatud otsusest ilmneb ka, et juhatus kinnitas distsiplinaarkomitee tuvastatu.

210

Selles küsimuses tuleb märkida, et EKP ametieeskirjade kogumi sätted, millele on distsiplinaarkomitee arvamuses viidatud, on kehtestatud eesmärgiga tagada, et EKP töötajad jätavad oma käitumisega mulje väärikusest, mis vastab eriti korrektsele ja austusväärsele käitumisele, mida võiks rahvusvahelise avaliku institutsiooni töötajatelt oodata, isegi kui nad on tööle võetud lepinguga (vt kohtuotsused Williams vs. kontrollikoda, T‑146/94, EU:T:1996:34, punkt 65, ja N vs. komisjon, EU:T:1997:71, punkt 127). Eelkõige tuleb töölepingutingimuste artikli 4 punktis a sätestatud kohustust „käitu[da] viisil, mis on kooskõlas nende ametikohustuste ja asjaoluga, et EKP on [liidu] organ”, tõlgendada nii, et sellega kehtestatakse EKP töötajatele eelkõige samasugune lojaalsus‑ ja väärikusekohustus nagu need, mida kohaldatakse liidu ametnike suhtes (vt kohtuotsus Afari vs. EKP, EU:T:2004:77, punkt 193).

211

Mis puudutab tegevusjuhendi käesoleval juhul asjakohaseid sätteid, siis nende eesmärk on täpsustada, milleks on EKP töötajad kohustatud lojaalsuskohustuse raames, näiteks on neil kohustus hoida oma ülemusi kursis, käituda laitmatult ja hoolitseda panga maine hoidmise eest üldsuse silmis, samuti meenutada elementaarseid nõudeid, mida kohaldatakse igas riiklikest vahenditest rahastatavas institutsioonis, see tähendab nõudeid, mille kohaselt ei tohi institutsiooni vara ja varustust kasutada muuks kui tööga seotud vajadusteks ja nende piires ning töötajad peavad tagama varustuse ostmise mõistuspärasuse ja kasutama seda kõige tõhusamal võimalikul viisil.

212

Kutsetegevuse käsiraamatu käesoleval juhul asjakohaste sätetega seoses meenutavad nad hea eelarvehalduse nõudeid vajaduste väljaselgitamisel ja niisugustele tsentraliseeritud eelarvekeskustele nagu haldusteenuste talitus vastavate eelarvete kasutamisel ning seda seoses EKP teistele osakondadele osutatavate teenustega.

213

Distsiplinaarkomitee arvamuse punktis 27 toodud nende ametikohustuste rikkumiste kirjelduse kohta, mida distsiplinaarkomitee arvab hagejat olevat toime pannud, leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et kohtutoimikust ilmneb, et see komitee järeldas õigesti, et hageja on rikkunud töölepingutingimuste artikli 4 punkti a ning tegevusjuhendi ja kutsetegevuse käsiraamatu sätteid.

214

Võttes arvesse üle kahe ja poole aasta pikkuse ajavahemiku kestel tehtud vaidlusaluste ostude liiki, arvu ja sagedust ning asjaolu, et puudub mõistlik ja veenev põhjendus, miks oli tarvis need ostud hageja juhitava haldusteenuste talituse õiguspäraste vajaduste huvides teha, ei saa viimane mõistlikult väita, et ta tegutses kooskõlas panga vastu võetud institutsioonisisestes õigusnormides sõnastatud panga õiguspäraste ootustega ega kahjustanud panka rahaliselt.

215

Näiteks märgib Avaliku Teenistuse Kohus, et infotehnoloogilise varustuse tükikaupa ostmine väljaspool institutsiooni rühmitatud ostude poliitikat, mis oli käsitletaval juhul tsentraliseeritud infosüsteemide peadirektoraadi tasandil, tõi paratamatult kaasa – nagu pank kohtuistungil kinnitas – varustuse ostmise kõrgemate hindadega, näiteks kaubamärki X kandvate arvutite, mitte EKP‑s ametlikult faktiliste asjaolude asetleidmise ajal kasutatavate arvutite ostmise. Teine näide käitumisest, mis ei ole kooskõlas panga vastu võetud pangasisestes õigusnormides sätestatud õiguspäraste ootustega ja mis põhjustas pangale rahalist kahju, seisnes selles, et ei töötatud välja ostude jälgimise süsteemi – mis tõi eelkõige kaasa selle, et paljude nende haldusteenuste talituse ostetud kaupade asukohta, millega seoses tehti hagejale etteheiteid, ei suudetud kindlaks teha. On ka ebatavaline, et institutsiooni töötaja saab viia koju ja hoida seal pikka aega tervet hulka infotehnoloogilisi ja fotograafialaseid esemeid või ka kaasaskantavat navigatsioonisüsteemi, nagu tegi hageja.

216

Asjaolu ‐ mida hageja nimetas oma uues tõendite pakkumises –, et mõned esemed leiti hiljem üles, ei väära asjaolu, et üldiselt oli ta paljud esemed ostnud kehtivaid nõudeid eirates. Lisaks arvab Avaliku Teenistuse Kohus esiteks, et see tõendite pakkumine kinnitas hageja kontori kirjeldust, mille esitas EKP, see tähendab kirjeldust, mille kohaselt on see kontor ladu, sest seal on suur hunnik esemeid, mis on pealegi märgistamata. Sellest annab tunnistust asjaolu, et sealt leiti lahti pakkimata karpe, milles olid mänguasjad. Niisugune asjaolu võib selgitada, miks EKP ei suutnud – seda enam, et asjaomane varustus oli tehniline – koostada ammendavaid loetelusid, milles tema juures olevad esemed oleksid eristatud esemetest, mille asukoht oli teadmata, ning esemetest, mis kuulusid vastavalt hagejale ja EKP‑le. See võib niisiis selgitada, miks on artiklis 8.3.2 ette nähtud aruandes ja distsiplinaarkomitee aruandes nimetatud puuduvate esemete arv ja tüüp veidi erinevad OLAF‑i aruandes või ka rühma tegevuse aruandes nimetatud puuduvate esemete arvust ja tüübist, kuid see erinevus ei anna siiski tunnistust ilmsest hindamisveast. Üldiselt ei lükka hageja siiski ümber asjaolu, et paljud tema korraldusel ostetud esemed olid puudu ning et need ostud olid tehtud ilma mõistliku ja arvestatava tööalase põhjuseta. Teisalt ei karistanud EKP teda vaidlusaluse otsusega sugugi selle eest, et ta varastas osa kõnesolevast varustusest.

217

Avaliku Teenistuse Kohus arvab seega, et distsiplinaarkomitee ei teinud ilmset hindamisviga, kui ta tuvastas – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 82 ja 83 – hageja kui EKP töötaja „tahtlikud, kestvad ja pika ajavahemiku jooksul” toime pandud ametikohustuste rikkumised. Ta leidis, et need ametikohustuste rikkumised on „väga tõsised ja seisnevad teataval määral EKP‑s kehtivate nõuete tahtlikus eiramises”. Sellest järeldub, et ka EKP juhatus võis vaidlustatud otsusesse need distsiplinaarkomitee hinnangud üle võtta ilma ilmset hindamisviga tegemata, ehkki juhatus võis selles otsuses üksikasjalikumalt selgitada, mil määral on ta nende hinnangutega nõus.

218

Nüüd tuleb analüüsida, kas juhatus ei võtnud või võttis ebapiisavalt arvesse kergendavaid asjaolusid või teatavaid faktilisi asjaolusid, millele hageja viitas.

219

Selles küsimuses tuleb kõigepealt tuvastada, et vaidlustatud otsusest ilmneb, et juhatus võttis arvesse kolme kergendavat asjaolu, mida on mainitud distsiplinaarkomitee arvamuses, see tähendab puudusi haldusteenuste talituse sisekontrollis enne seda, kui hageja ametisse asus; asjaolu, et haldusteenuste talituses oli vähe juhtivtöötajaid, ning hageja väga head teenistuskäiku.

220

Hageja mainib siiski üldist konteksti, milles ta tegutses, ja rõhutab, et „[EKP] eiras lihtsalt suurt hulka faktilisi asjaolusid või ei võtnud neid piisavalt arvesse”.

221

Selles aspektis arvab Avaliku Teenistuse Kohus sõltumata panga tõstatatud küsimusest, kas see etteheide on vastuvõetav, et asjaolud, mida hageja läbisegamini nimetab, ei ole niisugused, et näitaksid ilmselt hindamisviga või seda, et EKP juhatus ei võtnud kergendavaid asjaolusid arvesse.

222

Mis puudutab hageja argumente, et tema ülemused ei teinud oma järelevaatamistööd ning personali peadirektoraadi eelarve, halduskontrolli ja organiseerimise talitus haldusteenuste talituse eelarvekontrolli ja finantsjärelevalve tööd korralikult, siis Avaliku Teenistuse Kohus meenutab, et tema ülemuste ja nimetatud talituse võimalikud tegematajätmised ei saa õigustada rikkumisi, mida heidetakse ette hagejale, kes vastutab juhi, käsitletaval juhul haldusteenuste talituse juhatajana ikka oma tegude eest (vt selle kohta kohtuotsused R. vs. komisjon, EU:C:1985:324, punkt 44; Z vs. parlament, T‑242/97, EU:T:1999:92, punkt 115, ja X vs. EKP, EU:T:2001:251, punkt 233).

223

Ka ei saa hageja kergendava asjaoluna viidata asjaolule, et administratsiooni ja personali peadirektoraadid ning nendes peadirektoraatides vastavalt raamatupidamise ja ostude ning eelarve, halduskontrolli ja organiseerimise talitused ei hoiatanud teda, et vaidlusaluseid oste ei saa teha. Ilma et oleks vaja süüvida erinevate tehtud ostude üksikasjadesse, leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et võttes arvesse teatavate ostude tunnuseid, näiteks mängukonsoolide ja ‑tarkvarade ostud, mobiiltelefonide liitumislepingute sõlmimine ja nende mobiiltelefonide andmine niisuguste töötajate käsutusse, kel ei olnud pangasiseste õigusnormide kohaselt nendele õigus, või ka kaupade ost hageja juhitava haldusteenuste talituse töötajate premeerimiseks, oleks hagejal pidanud tekkima tõsiseid kahtlusi, kas tal on õigus neid oste teha ja kas tema käitumine on kooskõlas EKP selgete õigusnormidega, mis on sätestatud eelkõige töölepingutingimuste artikli 4 punktis a ja tegevusjuhendis.

224

Asjaolu, et hageja tegi digifotode raamide ostmisele lõpu, kui tema ülemused sellest temaga kõnelesid, ei ole kaugelt kergendav asjaolu ning oleks pidanud vastupidi õhutama teda üle vaatama viisi, kuidas ta haldab avaliku sektori vahendeid – ülesanne, mis tal sõltumatu eelarvega talituse juhatajana oli, eelkõige siis, kui ta tegi infotehnoloogilise varustuse oste tükikaupa hoolimata asjaolust, et selles valdkonnas pädev infosüsteemide peadirektoraat oli otsustanud teha rühmitatud oste.

225

Mis puudutab hageja tööalaseid saavutusi, mis võimaldasid pangal tema sõnul säästa olulisi summasid, siis Avaliku Teenistuse Kohus rõhutab esiteks, et ehkki EKP on töölepingutingimuste artikli 45 kohaselt kohustatud võtma arvesse „töötaja käitumist kogu tema teenistuskäigu jooksul”, ei eelda see arvessevõtmine tingimata, et seda loetakse kergendavaks asjaoluks (kohtuotsus EH vs. komisjon, EU:F:2014:250, punkt 119). Teiseks võis pank asuda õiguspäraselt seisukohale, et faktilised asjaolud on nii tõsised, et ehkki hageja teenistuskäik on olnud erakordselt hea, ei ole sellel asjaolul tähtsust (vt selle kohta kohtuotsus Yasse vs. EIP, T‑141/97, EU:T:1999:177, punkt 114). Eelkõige ei saa lubada, et ettekäändel, et aidatakse üldiselt säästa olulisi summasid institutsiooni tegevuseelarve huvides, arvab töötaja, et tema suhtes ei kehti enam hea eelarve‑ ja finantshalduse elementaarsedki nõuded põhjendusel, et kõnesolevate kaupade ja teenuste ostud moodustavad ainult tühiseid summasid eelarvest, mida ta haldab. Ükskõik missuguse summaga on tegemist, tuleb iga avaliku sektori kulutus teha kooskõlas kehtivate eelarve‑ ja raamatupidamisnõuetega.

226

Hageja argumendi kohta, et ta ei saanud spetsiaalset koolitust eelarvehalduse ja ostueeskirjade teemal, leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et see argument ei saa anda tulemusi, sest isegi eeldusel, et on tõendatud, et pank ei pakkunud oma juhtivtöötajatele piisavalt koolitusi, ei luba see võimalik puudus hagejal käituda nii, et ta eirab sõnaselgeid eeskirju, mis EKP on oma pangasisestes tekstides sätestanud.

227

Sama käib hageja argumendi kohta, mis puudutab tema töökoormust. Isegi juhul, kui haldusteenuste talitus pidi tegelema teatavate iganädalaste ostutellimustega, abistas hagejat talituse asejuhataja. Kohtutoimikust ilmneb aga, et vaidlustatud oste tegid mõlemad, ning Avaliku Teenistuse Kohus arvab igal juhul, et haldusteenuste talituse hallatav iganädalane ostude hulk ei saa õigustada eristusvõime puudumist teatavate kaubaartiklite ostmisel, eriti siis, kui need ei vasta selgelt talituse õiguspärastele huvidele.

228

Mis puudutab seda, et EKP teisedki talitused tegid täpselt sama põhjendamatuid oste nagu käsitletaval juhul arutatavad ostud, siis Avaliku Teenistuse Kohus meenutab taas, et töötaja ei saa talle määratud karistuse vaidlustamise eesmärgil tulemuslikult tugineda asjaolule, et ühe või mitme töötaja suhtes ei algatatud samasuguste faktiliste asjaolude tõttu, mida pannakse süüks temale, mingit distsiplinaarmenetlust (vt selle kohta kohtuotsused Williams vs. kontrollikoda, EU:C:1985:297, punkt 14, ja de Compte vs. parlament, EU:T:1991:54, punkt 170).

229

Kõigest eelnevast selgub, et vaidlustatud otsusest ei nähtu ilmset hindamisviga vaidlusaluste faktiliste asjaolude ja kergendavate asjaolude arvessevõtmisel. Seega tuleb analüüsida, kas distsiplinaarvaldkonnas kohaldatava kohtupraktika kohaselt kaalus pank raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid proportsionaalselt, kusjuures tuleb meenutada, et selle analüüsi käigus ei saa kohus astuda panga sellekohaste väärtusotsustustega seoses panga asemele.

230

Selles aspektis tuleb kohe rõhutada, et juhatus võttis vaidlustatud otsuses arvesse kergendavaid asjaolusid, mille distsiplinaarkomitee leidis, kuid pidas oluliseks ka käesoleva kohtuotsuse punktis 87 meenutatud raskendavat asjaolu.

231

Avaliku Teenistuse Kohus märgib selles küsimuses, et EKP töötajate suhtes kohaldatavast normide kogumist tuleneb EKP töötaja lojaalsuskohustus oma institutsionaalse tööandja suhtes, mille tõttu peab tema käitumine – eriti siis, kui tal on kõrge palgaaste nagu hagejal – olema väljaspool igasugust kahtlust, et usaldussuhted panga ja tema enda vahel säiliksid alati (kohtuotsus N vs. komisjon, EU:T:1997:71, punkt 129).

232

Võttes arvesse seda, kui oluline on usaldussuhe liidu ja tema töötajate vahel nii liidusiseses toimimises kui ka tema välise kuvandi seisukohast, ning asjaolu, et distsiplinaarkomitee arvamuses mainitud töölepingutingimuste artikli 4 punkt a ja tegevusjuhend on sõnastatud väga üldiselt, hõlmavad need õigusnormid iga asjaolu või igasugust käitumist, mille puhul peab EKP töötaja tema palgaastet ja ametikohustusi ning juhtumi asjaolusid arvestades mõistma, et see võib näida kolmandatele isikutele niisugune, mis tekitab segadust küsimuses, missuguseid huve taotleb liit, mida ta peaks teenima (vt analoogia alusel kohtuotsus Gomes Moreira vs. ECDC, F‑80/11, EU:F:2013:159, punkt 63).

233

Panga konkreetses kontekstis, see tähendab liidu finantsinstitutsiooni puhul, mis tegutseb tööandjana lepingulises raamistikus, peab Avaliku Teenistuse Kohus analüüsima töötajale süüks pandavate faktiliste asjaolude ja määratud karistuse omavahelist proportsionaalsust, lähtudes eesmärkidest ja ülesannetest, mida pank peab täitma (vt selle kohta kohtuotsus Yasse vs. EIP, EU:T:1999:177, punkt 108). Selles aspektis on Avaliku Teenistuse Kohus tõesti arvamusel, et hagejal oli haldusteenuste talituse juhataja juhiülesannetes suurem vastutus panga maine ja finantshuvide kaitsel. Võttes lisaks arvesse panga vastutust liidu rahapoliitika elluviimisel, rajaneb tema maine üldsuse silmis tõesti tema eeskujuliku tõhusa ja vastutustundliku administratsiooni rollil, mis eeldab, et tal on „laitmatult usaldusväärsed” töötajad. Seda on muide meenutatud tegevusjuhendi punktis 2.2, mille kohaselt peavad EKP töötajad „andma endale aru oma kohustuste ja ülesannete tähtsusest, võtma arvesse üldsuse ootust nende kõlbelisuse suhtes, käituma nii, et nad hoiavad ja tugevdavad üldsuse usaldust EKP‑sse, ning aitama kaasa EKP juhtimise tõhususele”.

234

Nagu liidu kohus on tuvastanud ühe liidu finantsinstitutsiooni puhul (vt kohtuotsus Yasse vs. EIP, EU:T:1999:177, punkt 110), on niisugustel kohustustel ülioluline tähtsus pangainstitutsioonile määratud eesmärkide täitmisel ning need kujutavad endast käitumise põhijoont, mida selle institutsiooni töötajad peavad järgima, et kaitsta selle sõltumatust ja väärikust.

235

Võttes selles olukorras arvesse etteheidetavate ametikohustuste rikkumiste tõsidust, tahtlikkust ja kordumist pika ajavahemiku kestel niisugustena, nagu tuvastasid distsiplinaarkomitee ja juhatus, samuti usaldusväärsuse taset, mida pank õiguspäraselt oma töötajatelt nõuab ‐ ja mis kujutab endast väärtusotsustust, mille puhul ei saa kohus institutsiooni hinnangut enda omaga asendada –, arvab Avaliku Teenistuse Kohus esiteks, et juhatus võis asuda seisukohale, et hageja puhul esineb raskendav asjaolu, mida on vaidlustatud otsuses kirjeldatud. Teiseks leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et pank kaalus raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid käsitletaval juhul proportsionaalselt.

236

Eelkõige tuleb märkida, et võttes arvesse kohtupraktika nõudeid selles valdkonnas, võis pank leida, et hageja kahjustas vaidlusaluse käitumisega ja kergendavate asjaolude esinemisest hoolimata pöördumatult usaldussuhet, mis tal pangaga oli. Niisuguses olukorras nagu käsitletaval juhul võis pank selle ulatusliku kaalutlusõiguse raames, mis tal oma töötajate usaldusväärsuse suhtes esitatavate nõudmiste kindlaksmääramisel on, asuda seisukohale, et hoolimata hageja soovist töösuhet jätkata, on selle usaldussuhte taastamine võimatu ja see muudab niisiis nende ülesannete täitmise, mille liit on pangale usaldanud, koostöös selle töötajaga raskemaks või isegi võimatuks (vt selle kohta kohtuotsus Gomes Moreira vs. ECDC, EU:F:2013:159, punkt 67).

237

Isegi kui distsiplinaarkomitee välja pakutud leebem karistus oleks asetanud ta – nagu hageja kohtuistungil väitis – taas ametisse, kuid täitma ametikohustusi, mis ei hõlma tsentraliseeritud eelarve haldamist ja seega ei oleks niisuguste ametikohustuste täitmine, mis ei ole juhtimisülesanded, tingimata nõudnud nii kõrget usalduse taset nagu tase, mis iseloomustas tema töösuhet pangaga talituse juhatajana, leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et EKP võis oma ulatusliku kaalutlusõiguse raames ja arvestades asjaolu, et teda tema töötajaga ühendav teenistussuhe on lepinguline, asuda seisukohale, et distsiplinaarkomitee välja pakutud karistus on ebapiisav, võttes arvesse faktilisi asjaolusid, mille on toime pannud isik, kes haldab märkimisväärset tsentraliseeritud eelarvet, ning et kuna ametikohustuste rikkumised, mille pani toime üks tema juhtivtöötajatest, kellelt oodatakse eeskujulikku käitumist, olid tahtlikud ja tõsised, on usaldussuhe lõplikult katkenud.

238

Eelnevat arvestades tuleb seitsmes väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

239

Selle väite raames väidab hageja, et juhatusel on õigus otsuseid teha ainult küsimuses, missugust karistust tuleks distsiplinaarkomitee tuvastatud ametikohustuste rikkumisi arvesse võttes kohaldada. Juhatus ei ole siiski pädev tegema otsust küsimuses, kas need faktilised asjaolud on materiaalselt tõendatud. Käsitletaval juhul moonutas juhatus aga distsiplinaarkomitee arvamust, toimides nii, nagu oleks ta „distsiplinaarkomitee viies, ametlikult nimetamata liige, et kõigutada varjatult häälte tasakaalu ja teha otsus, et tema arvates on isikliku huvi taotlemine silmatorkav”. Juhatus tuvastas nimelt isikliku huvi taotlemise seal, kus distsiplinaarkomitee oli leidnud, et see ei saa olla käsitletaval juhul tõendatud. Juhatusepoolne võimu kuritarvitamine seisneb seega selles, et ta otsustas ise, et faktilised asjaolud on tõendatud, selle asemel et piirduda selle üle otsustamisega, missugune karistus on sobiv.

240

EKP palub lükata kuues väide ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi, märkides, et ainuüksi vaidlustatud otsuse lugemine näitab, et juhatus ei moonutanud ega muutnud ka muul viisil faktiliste asjaolude kohta tuvastatut ega distsiplinaarkomitee analüüsi.

241

Tuleb märkida, et ametieeskirjade artikli 8.3.15 kohaselt esitab distsiplinaarkomitee „lõpliku arvamuse, mille allkirjastavad kõik selle liikmed, selle kohta, kas need faktilised asjaolud leidsid tõesti aset ja kas need kujutavad endast ametikohustuste rikkumist, ning ükskõik missuguse distsiplinaarkaristuse kohta”, ning et samade eeskirjade artikli 8.3.17 järgi „[j]uhatus otsustab, missugune distsiplinaarkaristus on kõige sobivam, [võttes] nõuetekohaselt arvesse distsiplinaarkomitee antud soovitusi, kuid need ei ole talle siiski siduvad”.

242

Käsitletaval juhul arvab Avaliku Teenistuse Kohus olenemata sellest, kas juhatuse pädevus piirdub määratava karistuse kindlaksmääramisega või mitte, et hageja ei ole tõendanud, kuidas juhatus moonutas faktilisi asjaolusid niisugustena, nagu need tuvastas distsiplinaarkomitee. Juhatus juhindus nimelt sellest, et faktilised asjaolud leidsid tõesti aset, nagu leidis distsiplinaarkomitee, ning sellest, mida nimetatud komitee hageja ametikohustuste rikkumiste küsimuses tuvastas.

243

Vaidlustatud otsusest ilmneb siiski, et juhatus asus sõnaselgemalt kui distsiplinaarkomitee oma arvamuses seisukohale – ületamata sealjuures kaalutlusruumi, mis tal selles valdkonnas, sealhulgas väärtusotsustuste küsimuses on –, et asjaolu, et hageja pani vaidlusalused ametikohustuste rikkumised toime olukorras, kus ta täitis juhtimisülesandeid, mis hõlmavad eriti suurt kohustust tagada panga maine ja finantshuvide kaitse, kujutab endast raskendavat asjaolu. Juhatus kirjeldas ka oma töötajate usaldusväärsusele esitatavate nõudmiste taset, mis kuulub ilmselgelt tema kaalutlusõiguse hulka selles valdkonnas. Sama käib tõdemuse kohta, et katkes usaldussuhe, mis tal peab enda arvates oma töötajatega olema. Vastupidi hageja väitele ei pea niisuguse katkemise tuvastamiseks olema täidetud distsiplinaarkomitee sõnastatud tingimus, et on tuvastatud isikliku huvi taotlemine.

244

Kui järgida seda tingimust, viiksid hageja argumendid tegelikult selleni, et eitatakse juhatuse igasugust võimalust määrata teistsugune karistus, kui soovitas distsiplinaarkomitee, ja asutakse kokkuvõttes seisukohale, et distsiplinaarkomitee ei ole mitte nõuandev, vaid otsuseid tegev organ.

245

Sobiva karistuse määramiseks pidi juhatus tingimata kujundama oma arvamuse hageja juhtumi kergendavatest, kuid ka raskendavatest asjaoludest, nagu ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast distsiplinaarvaldkonnas, mille kohaselt on administratsioonil õigus anda oma töötaja vastutusele teistsugune hinnang, kui andis distsiplinaarkomitee, samuti valida seejärel distsiplinaarkaristus, mida ta peab tuvastatud distsiplinaarrikkumiste puhul sobivaks (kohtuotsus Tzikis vs. komisjon, EU:T:2000:130, punkt 48), kusjuures tuleb meenutada, et kohus ei saa astuda panga asemele seoses panga sellekohaste väärtusotsustustega ja valitud distsiplinaarkaristusega, mille on pädev valima pank (kohtuotsus EH vs. komisjon, EU:F:2014:250, punkt 93).

246

Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et Avaliku Teenistuse Kohus ei tuvasta ühtegi asjaolu, mis näitaks või kas või paneks kahtlustama, et võimu on kuritarvitatud, tuleb kuues väide ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

247

Selle väitega tahab hageja öelda, et töölepingutingimused ja ametieeskirjad, sealhulgas nende distsiplinaarmenetlusi käsitlevad sätted on õigusvastased, esiteks „demokraatia põhimõtte ja, võimude lahususe põhimõtte seisukohast ning võttes arvesse põhimõtet, mille kohaselt tohib teisene seadusandja tegutseda ainult teatavates esmase seadusandja kindlaks määratud piirides”, ning teiseks seepärast, et neid ei ole võetud vastu, järgides sotsiaaldialoogi, asutamisvabadust ja õigust kollektiivsetele läbirääkimistele. Eelkõige väidab ta, et EKP nõukogu on „ilmselgelt liidu täitevorgan, mitte seadusandlik organ”. Ta vaidlustab järelikult juhatuse ja nõukogu pädevuse töölepingutingimusi vastu võtta ning pealegi veel lihtsalt töötajate esindajatega konsulteerimise järel.

248

Pank palub jätta kaheksas väide osalise vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja lükata see igal juhul põhjendamatuse tõttu tagasi, meenutades funktsionaalset sõltumatust, mis tal selles valdkonnas on.

249

Protokolli EKPS‑i ja EKP põhikirja kohta artikli 36 lõike 2 on osa protokollist, mis võeti vastu Maastrichti lepingu raames ja kujutab endast esmast õigusnormi, milles võis näha ette erandi EÜ artiklist 283, mis nüüd on ELTL artikkel 336 (vt selle kohta kohtuotsus X vs. EKP, EU:T:2001:251, punkt 38).

250

Selles küsimuses ilmneb EKP nõukogu vastu võetud EKP kodukorra artiklist 21, et nõukogu võis delegeerida töölepingutingimuste vastuvõtmise pädevuse, mis kuulub algselt temale, õiguspäraselt juhatusele ning et ta võis anda sellele juhatusele ka õiguse määrata kindlaks töölepingutingimuste rakendamise tingimused, see tähendab õiguse võtta vastu ametieeskirjad. Ükski õigusakt ei keela konkreetselt niisugust delegeerimist ära ning lisaks otsustati seda teha esmase õigusakti põhjal, millega seoses oli liidu kohus juba märkinud, et see hõlmab nõukogu õigust delegeerida teenistustingimuste kindlaksmääramine (vt kohtuotsus X vs. EKP, EU:T:2001:251, punktid 100‐104).

251

Ka oli EKP‑l – vastupidi hageja väitele – õigus näha protokolli EKPS‑i ja EKP põhikirja kohta artikli 36 lõike 1 alusel töölepingutingimustes ette distsiplinaarkord, mis võimaldab tal – eelkõige juhul, kui mõni tema töötaja rikub oma töölepingust tulenevaid kohustusi – võtta meetmed, mis on talle määratud ametikohustuste ja eesmärkide seisukohast vajalikud (kohtuotsus X vs. EKP, EU:T:2001:251, punkt 63).

252

Ka on Avaliku Teenistuse Kohus juba otsustanud – vastuseks samamoodi sõnastatud argumentidele ja ilma, et apellatsioonikohus oleks talle selles küsimuses vastu vaielnud –, et äärmisel juhul „õhutab” Torinos 18. oktoobril 1961 allkirjastatud Euroopa sotsiaalharta „ilma seda peale sundimata „soodustama vajaduse korral protseduuride loomist tööandjate või tööandjate organisatsioonide ning töötajate organisatsioonide vabatahtlikeks läbirääkimisteks, et reguleerida töösuhte- ja töötingimusi kollektiivlepinguga””, ning et mis puudutab harta artiklit 28 ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 28, siis „ehkki nendes on sätestatud õigus asutamisvabadusele – mis hõlmab töötajate õigust moodustada oma majandus‑ ja sotsiaalsete huvide kaitseks ametiühinguid, ei too nendes artiklites sätestatu kaasa kohustust kehtestada kollektiivläbirääkimiste menetlus ja anda nendele ametiühingutele kaasotsustamisõigus töötajate töölepingutingimuste väljatöötamisel” (kohtuotsus Heath vs. EKP, F‑121/10, EU:F:2011:174, punkt 121).

253

Seega võis EKP töölepingutingimused ja ametieeskirjad vastu võtta ühepoolselt ja neid muuta pärast konsulteerimist personalikomiteega, kusjuures tal ei ole kohustust toimida selles valdkonnas nii, et ta sõlmib kollektiivlepingud, mille allkirjastavad EKP ja tema töötajaid esindavad ametiühingud. EL artiklis 13 nimetatud liidu institutsioonina ja vastavalt protokollile EKPS‑i ja EKP põhikirja kohta on EKP‑l õigus sätestada kodukorras oma töötajate suhtes kohaldatavad õigusnormid (vt kohtuotsus Cerafogli vs. EKP, F‑84/08, EU:F:2010:134, punkt 47).

254

Eespool esitatust järeldub, et kaheksas väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

255

Et kõik väited, millega on põhjendatud vaidlustatud otsuse tühistamise nõuet, lükati tagasi, on tühistamisnõue järelikult põhjendamatu.

256

Ehkki vormiliselt esitab hageja oma kahju hüvitamise nõude mitte ainult seoses vaidlustatud otsusega, vaid ka seoses EKP käitumisega, tõdeb Avaliku Teenistuse Kohus, et kahju hüvitamise nõue on selgelt seotud nõudega tühistada vaidlustatud otsus. Et see viimane nõue jäeti põhjendamatuse tõttu rahuldamata, tuleb põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta ka kahju hüvitamise nõue.

257

Lisaks märgib Avaliku Teenistuse Kohus, et igal juhul ei tõenda hageja kuidagi, et EKP põhjustas talle selle väidetava varalise ja mittevaralise kahju käitumisega, mis jääb väljapoole vaidlustatud otsuse tegemise konteksti.

258

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.

259

Kodukorra artikli 101 alusel, ilma et see piiraks kodukorra teise osa kaheksanda peatüki teiste sätete kohaldamist, kannab kaotaja pool kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama kodukorra artikli 102 lõikes 1 on sätestatud, et kui õiglus seda nõuab, võib Avaliku Teenistuse Kohus otsustada, et kaotaja pool kannab vaid osa kohtukuludest või et ta ei kanna neid üldse.

260

Käesolevas kohtuotsuses esitatud põhjendustest ilmneb, et hageja on kohtuvaidluse kaotanud. Ta väitis küll, et kohtukulud tuleb välja mõista EKP‑lt isegi juhul, kui hagi jäetakse rahuldamata, kuid ta ei ole seda nõuet põhjendanud ühegi argumendiga. Hageja rõhutas kõigest – kaeveldes samas selle üle ‐, et pank kasutab järjekindlalt advokaati, kes teda Avaliku Teenistuse Kohtus esindab, kuigi tal on õigustalitus, kuhu kuuluvad isikud, kes on spetsialiseerunud kohtuvaidlustele tema töötajatega. Selles küsimuses meenutab Avaliku Teenistuse Kohus, et põhimõtteliselt võivad liidu institutsioonid, sealhulgas EKP vabalt kasutada advokaadi abi, ilma et nad oleksid kohustatud tõendama, et niisugune abi oli objektiivselt põhjendatud (vt kohtumäärused komisjon vs. Kallianos C‑323/06 P‑DEP, EU:C:2012:49, punktid 10 ja 11; Marcuccio vs. komisjon, T‑44/10 P‑DEP, EU:T:2013:513, punktid 29 ja 30, ning Eklund vs. komisjon, F‑57/11 DEP, EU:F:2014:254, punktid 34 ja 35).

261

Kuna EKP on oma nõuetes sõnaselgelt nõudnud, et kohtukulud mõistetaks välja hagejalt, ning käsitletava juhtumi asjaolud ei õigusta kodukorra artikli 102 lõike 1 kohaldamist, tuleb hageja kohtukulud jätta tema kanda ja mõista temalt välja ka EKP kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (esimene koda)

otsustab: