1

ClientEarth ja Pesticide Action Network Europe (edaspidi „PAN Europe”) paluvad oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu kohtuotsuse ClientEarth ja PAN Europe vs. EFSA (T‑214/11, EU:T:2013:483, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega jäeti rahuldamata nende hagi esialgses nõudes tühistada Euroopa Toiduohutusameti (edaspidi „EFSA”) 10. veebruari 2011. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata teabenõue tutvumiseks teatud töödokumentidega, mis on seotud EFSA juhise koostamisega taimekaitsevahendite turulelaskmise loa taotluste esitajatele (edaspidi „juhis”), ning seejärel nõudes tühistada EFSA 12. detsembri 2011. aasta otsus, millega võeti tagasi eelmine otsus ja võimaldati apellantidel tutvuda kõikide soovitud dokumentidega, välja arvatud juhise eelnõu kohta arvamused esitanud välisekspertide nimesid sisaldavad dokumendid.

2

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 2001, L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 13/26, lk 102) artiklis 2 on sätestatud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

3

Selle määruse artikkel 8 „Isikuandmete edastamine direktiivi 95/46/EÜ kohastele vastuvõtjatele, kes ei ole ühenduse institutsioonid ega asutused” on sõnastatud järgmiselt:

„Ilma et see mõjutaks artiklite 4, 5, 6 ja 10 kohaldamist, edastatakse isikuandmeid direktiivi 95/46/EÜ alusel vastuvõetud siseriiklike õigusaktide kohastele vastuvõtjatele üksnes juhul, kui:

[...]

b) vastuvõtja tõendab andmete saamise vajalikkust ning ei ole alust karta andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamist.”

4

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruses (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) on kindlaks määratud institutsioonide dokumentidega tutvumise õiguse kasutamise tingimused ja piirid.

5

Selle määruse artikli 4 „Erandid” lõikes 1 on ette nähtud:

„Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks:

[...]

b) eraelu puutumatust ja isikupuutumatust, eelkõige kooskõlas isikuandmete kaitset käsitlevate ühenduse õigusaktidega.”

6

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1107/2009 taimekaitsevahendite turulelaskmise ja nõukogu direktiivide 79/117/EMÜ ja 91/414/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 309, lk 1) artikli 8 lõikes 5 on sätestatud, et „[taimekaitsevahendi turulelaskmise loa t]aotleja lisab toimikule […] teaduslikud materjalid, mille kohta on koostatud võrdlevad teaduslikud eksperdihinnangud vastavalt [EFSA] antud määratlusele toimeaine ja selle oluliste metaboliitide kõrvaltoimete kohta tervisele, keskkonnale ja mittesihtliikidele”.

7

EFSA palus 25. septembril 2009 hindamise metodoloogiaga tegeleval üksusel välja töötada juhise nimetatud sätte rakendamise selgitamiseks. Nimetatud üksus moodustas selleks töögrupi (edaspidi „töögrupp”).

8

Töögrupp esitas juhise eelnõu EFSA kahele organile, mille mõni liige oli asutuseväline teadusekspert; nendeks organiteks olid taimekaitsevahenditele ja nende jääkidele spetsialiseerunud teadusrühm (edaspidi „teadusrühm”) ja pestitsiidide juhtkomitee (edaspidi „juhtkomitee”). Ekspertidel paluti esitada oma märkused juhise eelnõu kohta.

9

Esitatud märkuste alusel tegi töörühm eelnõusse muudatusi. Eelnõu esitati avalikuks aruteluks ajavahemikul 23. juulist 15. oktoobrini 2010. Paljud isikud ja organisatsioonid, sealhulgas PAN Europe, esitasid selle eelnõu kohta enda märkused.

10

ClientEarth ja PAN Europe esitasid 10. novembril 2010 EFSA-le ühise taotluse dokumentidega tutvumiseks, tuginedes eelkõige määrusele nr 1049/2001. Taotlus esitati arvukate dokumentide või kõikide nende dokumentidega tutvumiseks, mis seonduvad juhise eelnõu väljatöötamisega, sealhulgas sooviti tutvuda teadusrühma ja juhtkomitee liikmetest välisekspertide märkustega.

11

EFSA andis 1. detsembri 2010. aasta kirjas ClientEarth'ile ja PAN Europe'ile loa tutvuda osa taotletud dokumentidega. Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teises lõigus ette nähtud erandi alusel, milleks on institutsiooni otsustamisprotsessi kaitse, ei andnud ta siiski luba tutvuda kahe dokumentide rühmaga: nimelt esiteks juhise eelnõu tööversioonidega ning teiseks teadusrühma ja juhtkomitee välisekspertide poolt eelnõu kohta tehtud märkustega.

12

ClientEarth ja PAN Europe esitasid 23. detsembril 2010 EFSA-le taotluse, et viimane muudaks oma 1. detsembri 2010. aasta kirjas sisalduvat seisukohta.

13

EFSA kinnitas 10. veebruari 2011. aasta otsuses, et avalikustamata dokumentidega tutvumise taotlus tuleb jätta rahuldamata määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teise lõigu alusel.

14

Juhis võeti vastu 28. veebruaril 2011. See avaldati samal päeval EFSA Journal'is.

15

EFSA võttis 12. detsembril 2011 vastuseks ClientEarth'i ja PAN Europe'i 23. detsembril 2010 esitatud taotlusele vastu uue otsuse ja andis neile sellest ka samal päeval teada. Ta selgitas, et on otsustanud 10. veebruari 2011. aasta otsuse „tagasi võtta”, „tühistada” ja „asendada”. Uue otsusega lubas ta ClientEarth'il ja PAN Europe'il tutvuda eelkõige teadusrühma ja juhtkomitee välisekspertide poolt eelnõu kohta tehtud märkustega. EFSA selgitas aga, et märkustes varjas ta ekspertide nime, tuginedes määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktile b ning liidu õigusnormidele isikuandmete kaitse kohta, eelkõige määrusele nr 45/2001. Ta märkis selle kohta, et ekspertide nime avalikustamist tuleb käsitada isikuandmete edastamisena määruse nr 45/2001 artikli 8 tähenduses, kuid selles sättes andmete edastamisele kehtestatud tingimused ei ole käesoleval juhul täidetud.

16

ClientEarth ja PAN Europe esitasid 11. aprillil 2011 Üldkohtule hagi EFSA 10. veebruari 2011. aasta otsuse tühistamise nõudes. Hagi käsitati EFSA 12. detsembri 2011. aasta otsuse tühistamise hagina, kuna selle otsusega keeldus EFSA avalikustamast ClientEarth'ile ja PAN Europe'ile juhise eelnõu kohta märkused esitanud välisekspertide nimesid.

17

ClientEarth ja PAN Europe tuginesid enda hagis kolmele väitele.

18

Üldkohus leidis, et need väited ei ole põhjendatud ja jättis seetõttu hagi rahuldamata.

19

ClientEarth ja PAN Europe paluvad Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsuse ja mõista kohtukulud välja EFSA-lt.

20

EFSA ja Euroopa Komisjon paluvad Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning mõista kohtukulud välja ClientEarth'ilt ja PAN Europe'ilt.

21

Euroopa Kohtu presidendi 18. juuni 2014. aasta määrusega lubati Euroopa Andmekaitseinspektoril (edaspidi „andmekaitseinspektor”) astuda menetlusse EFSA ja komisjoni nõuete toetuseks.

22

ClientEarth ja PAN Europe tuginevad enda apellatsioonkaebuses kolmele väitele.

23

Esimeses väites, mille kohaselt on mõistet „isikuandmed” määruse nr 45/2001 artikli 2 punkti a tähenduses kohaldatud vääralt, kritiseerivad ClientEarth ja PAN Europe Üldkohtu hinnangut, mis on toodud eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 46 ja mille kohaselt kuulub selle mõiste alla teave, mis võimaldaks neil identifitseerida iga märkuse puhul selle esitanud väliseksperdi (edaspidi „vaidlusalune teave”).

24

Nad kahtlevad, et selle mõiste alla võib kuuluda andmete kogum, mis on seotud teaduslike arvamustega, mille on esitanud kodanike huvides avalikke ülesandeid täitnud komitee tegevuses osalenud eksperdid. Nad lisavad, et asjaomaste ekspertide nimed ja nende arvamused juhise eelnõu kohta on üldsusele kättesaadavad EFSA veebilehel ja järelikult on ka vaidlusalune teave käsitatav üldkasutatavana. Nad märgivad, et miski ei viita ka sellele, et EFSA oleks üritanud kindlaks teha, kas eksperdid olid selle teabe avalikustamisele vastu.

25

Apellandid leiavad ka, et kui ekspert annab oma kutsetegevuse raames teadusliku arvamuse, ei ole see hõlmatud eraelu mõistega.

26

EFSA ja komisjon, keda toetab andmekaitseinspektor, leiavad, et need argumendid ei ole põhjendatud.

27

Määruse nr 45/2001 artikli 2 punkti a järgi on mõiste „isikuandmed” selle määruse tähenduses „igasugune teave üheselt identifitseeritud või identifitseeritava füüsilise isiku kohta”.

28

Nagu on meenutatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 43, soovivad ClientEarth ja PAN Europe käesolevas asjas vaidlusaluse teabe avalikustamist taotledes teada saada iga märkuse puhul, kes välisekspertidest on selle esitanud.

29

Kuivõrd see teave võimaldaks seostada konkreetse väliseksperdi vastava märkusega, puudutab see üheselt identifitseeritud füüsilist isikut ja kujutab endast järelikult isikuandmete kogumit määruse nr 45/2001 artikli 2 punkti a tähenduses.

30

Nagu Üldkohus õigesti leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 44–46, siis asjaolu, et see teave on esitatud kutsealases tegevuses, ei tähenda, et seda ei saaks kvalifitseerida isikuandmete kogumiks (vt selle kohta kohtuotsused Österreichischer Rundfunk jt, C‑465/00, C‑138/01 ja C‑139/01, EU:C:2003:294, punkt 64; komisjon vs. Bavarian Lager, C‑28/08 P, EU:C:2010:378, punktid 66–70, ja Worten, C‑342/12, EU:C:2013:355, punktid 19 ja 22).

31

Samuti ei näita asjaolu, et nii asjaomaste ekspertide nimed kui ka juhise eelnõu kohta esitatud märkused on avalikustatud EFSA veebisaidil, et vaidlusalune teave oleks minetanud sellise kvalifikatsiooni (vt selle kohta kohtuotsus Satakunnan Markkinapörssi ja Satamedia, C‑73/07, EU:C:2008:727, punkt 49).

32

Nagu seda leidsid ka EFSA, komisjon ja andmekaitseinspektor, ei lange omavahel kokku mõisted „isikuandmed” määruse nr 45/2001 artikli 2 punkti a tähenduses ja „eraelu puudutavad andmed”. Järelikult ei saa olla tulemuslik ClientEarth'i ja PAN Europe'i väide, mille kohaselt ei kuulu vaidlusalune teave asjaomaste ekspertide eraellu.

33

Lõpuks, kuna puudutatud isiku vastuseis vaidlusaluse teabe avalikustamisele ei moodusta osa mõistest „isikuandmed” määruse nr 45/2001 artikli 2 punkti a tähenduses, siis otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 58 õigesti, et isikut puudutava teabe kvalifitseerimine isikuandmeteks ei sõltu sellise vastuseisu olemasolust.

34

Eeltoodud analüüsi kohaselt järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 60 õigesti, et EFSA pidas vaidlusalust teavet põhjendatult isikuandmete kogumiks.

35

Esimene väide tuleb järelikult tagasi lükata.

36

Nüüd tuleb uurida koos teist ja kolmandat väidet.

37

Teises väites, mille kohaselt on vääralt kohaldatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b ja määruse nr 45/2001 artikli 8 punkti b, leiavad ClientEarth ja PAN Europe, et Üldkohus ja EFSA ei kaalunud kõiki nende kahe sättega kaitstud huve, milleks on ühelt poolt „õigus läbipaistvusele” ning teiselt poolt õigus eraelu ja isikuandmete puutumatusele.

38

Eelkõige kritiseerivad nad asjaolu, et Üldkohus kontrollis ainult seda, kas nad on tõendanud vaidlusaluse teabe avalikustamise vajalikkust, ilma et ta oleks asjaomaseid huve kaalunud.

39

Kolmandas väites, mille kohaselt on rikutud EL lepingu artiklit 5, leiavad ClientEarth ja PAN Europe, et nende erinevate argumentide, mille nad esitasid vaidlusaluse teabe avalikustamise vajalikkuse tõendamiseks, tagasilükkamisel rikkus Üldkohus proportsionaalsuse põhimõtet.

40

EFSA ja komisjon, keda toetab andmekaitseinspektor, vaidlevad ClientEarth'i et PAN Europe'i teises väites toodud argumentide põhjendatusele vastu.

41

Kolmanda väite osas tõstatab EFSA kõigepealt küsimuse selle vastuvõetavuse kohta. Nimelt ei ole selles tema arvates piisavalt täpsustatud vaidlustatud kohtuotsuse osi, mida arvustatakse. Lisaks esitatakse selles samad argumendid, mis olid Üldkohtule juba esitatud EFSA 12. detsembri 2011. aasta otsust vaidlustades, ja soovitakse seega esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduse uuesti läbivaatamist, mis ei kuulu Euroopa Kohtu pädevusse apellatsioonimenetluses.

42

Seejärel väidab EFSA sarnaselt komisjonile, et kolmas väide on ilmselgelt alusetu, kuna Üldkohus nõudis üksnes – kooskõlas määrusega nr 45/2001 ja Euroopa Kohtu praktikaga –, et apellandid tõendaksid enda õigustatud huvi vaidlusaluse teabega tutvumiseks. Selline nõue ei ole ebaproportsionaalne ja tagab käesolevas asjas tähtsust omavate huvide täieliku tasakaalu.

43

Vastupidi EFSA väidetule võimaldab apellatsioonkaebuse kolmas väide kindlaks teha selles silmas peetud vaidlustatud kohtuotsuse osa. Samuti ei piirdu ClientEarth ja PAN Europe selles väites üksnes eelnevalt Üldkohtule EFSA 12. detsembri 2011. aasta otsuse kohta esitatud argumentide kordamisega, vaid nende väitel on Üldkohus rikkunud käesolevas asjas määruse nr 45/2001 artikli 8 punkti b kohaldamisel õigusnormi. Järelikult on see väide vastuvõetav.

44

Kui taotlusega soovitakse tutvuda isikuandmeid sisaldavate dokumentidega määruse nr 45/2001 artikli 2 punkti a tähenduses, kohaldatakse kõiki nimetatud määruse sätteid, eelkõige artikli 8 punkti b (vt kohtuotsused komisjon vs. Bavarian Lager, C‑28/08 P, EU:C:2010:378, punkt 63, ja Strack vs. komisjon, C‑127/13 P, EU:C:2014:2250, punkt 101).

45

Määruse nr 45/2001 artikli 8 punkti b kohaselt võib isikuandmeid edastada üksnes juhul, kui vastuvõtja tõendab andmete saamise vajalikkust ning ei ole alust karta andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamist.

46

Selle sätte sõnastusest tuleneb, nagu seda leidis õigesti ka Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 83, et isikuandmete edastamiseks peavad olema täidetud kaks kumulatiivset tingimust.

47

Sellises olukorras peab dokumentidega tutvumise taotleja kõigepealt tõendama andmete saamise vajalikkust. Pärast selliste tõendite esitamist peab asjaomane institutsioon seega kontrollima, et ei ole alust karta andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamist. Kui sellist alust ei esine, tuleb taotletud teave edastada, vastupidisel juhul peab asjaomane institutsioon taotlusele vastamiseks kaaluma erinevaid selles asjas tähtsust omavaid huve (vt selle kohta kohtuotsused komisjon vs. Bavarian Lager, C‑28/08 P, EU:C:2010:378, punktid 77 ja 78, ning Strack vs. komisjon, C‑127/13 P, EU:C:2014:2250, punktid 107 ja 108; vt samuti kohtuotsus Volker und Markus Schecke ja Eifert, C‑92/09 ja C‑93/09, EU:C:2010:662, punkt 85).

48

Eeltoodust ilmneb, et erinevalt ClientEarth'i ja PAN Europe'i teises väites esitatust, kontrollis Üldkohus õigesti kõigepealt seda, kas nende esitatud argumendid tõendavad vaidlusaluse teabe saamise vajalikkust määruse nr 45/2001 artikli 8 punkti b tähenduses.

49

Siiski tuleb kontrollida, kas Üldkohus on uurides kohaldanud ebaõigesti sellist vajalikkust näitavat tingimust, nagu seda leiavad enda kolmandas väites ClientEarth ja PAN Europe.

50

Apellantide poolt Üldkohtus esitatud ja vaidlustatud kohtuotsuse punktis 75 toodud esimeses argumendis tugineti üldisele läbipaistvuse nõudele, mis tuleneb EL lepingu artiklist 1 ja artikli 11 lõikest 2 ning ELTL artiklist 15.

51

Selles osas on aga Euroopa Kohus otsustanud, et üldiselt ei saa läbipaistvuse eesmärki automaatselt eelistada isikuandmete kaitse õigusele (kohtuotsus Volker und Markus Schecke ja Eifert, C‑92/09 ja C‑93/09, EU:C:2010:662, punkt 85).

52

Järelikult otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 78 õigesti, et apellandid ei ole esimese argumendiga tõendanud vaidlusaluse teabe saamise vajalikkust.

53

Teine argument, mis on toodud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 79, tugines umbusalduse õhkkonnale seoses EFSA-ga, keda süüdistatakse tihti erapoolikuses, kuna ta kasutab eksperte, kellel on isiklikud huvid tulenevalt seotusest tööstusringkondadega, ja vajadusele tagada selle ameti otsustamisprotsessi läbipaistvus.

54

Selles osas tuleb esiteks märkida, et vaidlusalune teave puudutab isikuid, kes osalesid tasustatud ekspertidena EFSA sellise juhise väljatöötamises, mis oli mõeldud ettevõtjatele, kes soovivad taotleda luba taimekaitsevahendite turulelaskmiseks.

55

Nagu seda väidavad ClientEarth ja PAN Europe, oli selles olukorras sellise teabe avalikustamine vajalik, tagamaks ettevõtjate tegevust mõjutava akti vastuvõtmise menetluse läbipaistvus eelkõige selleks, et hinnata, kuidas sai konkreetne ekspert selles menetluses mõjutada enda teadusliku arvamusega selle akti sisu.

56

Ametiasutuse menetluse läbipaistvus sellise akti vastuvõtmisel annab nimelt sellele asutusele suurema legitiimsuse akti adressaatide silmis ja suurendab kodanike usaldust selle asutuse vastu (vt selle kohta kohtuotsused Rootsi ja Turco vs. nõukogu, C‑39/05 P ja C‑52/05 P, EU:C:2008:374, punkt 59, ning Rootsi vs. MyTravel ja komisjon, C‑506/08 P, EU:C:2011:496, punkt 113) ning suurendab samamoodi ametiasutuse vastutust kodanike ees demokraatlikus süsteemis (vt selle kohta kohtuotsused Rootsi ja Turco vs. nõukogu, C‑39/05 P ja C‑52/05 P, EU:C:2008:374, punkt 45; nõukogu vs. Access Info Europe, C‑280/11 P, EU:C:2013:671, punkt 32, ning nõukogu vs. in 't Veld, C‑350/12 P, EU:C:2014:2039, punktid 53, 106 ja 107).

57

Teiseks tuleb rõhutada, et käesoleva kohtuotsuse punktis 53 mainitud argument, milles ei piirduta kindlasti vaid üldiste ja abstraktsete kaalutlustega, tugineb nähtuvalt vaidlustatud kohtuotsuse punktist 79 uuringule, mis näitab suurema osa EFSA töögrupis osalenud ekspertide seotust tööstusettevõtjaid esindavate survegruppidega.

58

Kuid isegi kui ClientEarth ja PAN Europe on kindlasti saanud vastavalt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 80 sisalduvatele selgitustele teada juhise eelnõu kohta enda märkused esitanud ekspertide nimed, elulookirjeldused ja huvide deklaratsioonid, näitab see ainult, et vaidlusaluse teabe saamine oli vajalik selleks, et võimaldada kontrollida konkreetselt iga eksperdi erapooletust tema teaduslike ülesannete täitmisel EFSA huvides.

59

Eeltoodust tulenevalt eksis Üldkohus, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 80, et ClientEarth'i ja PAN Europe'i argumendist, mis oli toodud selle kohtuotsuse punktis 79, ei piisa selleks, et tõendada vaidlusaluse teabe saamise vajalikkust.

60

Leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 80, et ClientEarth ja PAN Europe ei ole seadnud kahtluse alla ühegi eksperdi sõltumatust, on Üldkohus vääralt kohaldanud andmete saamise vajalikkuse kriteeriumi, mis on toodud määruse nr 45/2001 artikli 8 punktis b. Ka eeldab selline kahtlus suuresti, et ClientEarth ja PAN Europe teavad juba eelnevalt iga esitatud märkuse puhul, kes ekspertidest selle esitas.

61

Järelikult on kolmas väide põhjendatud ja vaidlustatud kohtuotsus tuleb tühistada.

62

Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teisele lausele võib see kohus Üldkohtu otsuse tühistamise korral teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.

63

Käesolevas asjas leiab Euroopa Kohus, et ClientEarth'i ja PAN Europe'i hagi suhtes, milles palutakse tühistada EFSA 12. detsembri 2011. aasta otsus, on võimalik menetlusstaadiumi arvestades teha lõplik kohtuotsus.

64

Selles hagis esitatud ClientEarth'i ja PAN Europe'i teise väite kohaselt õigustas vaidlusaluse teabe avalikustamist üldine huvi vastavalt määruse nr 45/2001 artikli 8 punktidele a ja b.

65

Mis puudutab määruse nr 45/2001 artikli 8 punkti b, siis selles osas nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 53–61 toodud analüüsist, et ClientEarth'i ja PAN Europe'i üksikasjalikud väited seoses EFSA suhtes esitatud süüdistustega erapoolikus ekspertide valikus ja vajadus tagada selle ametiasutuse otsustamisprotsessi läbipaistvus, tõendavad õiguslikult piisavalt vaidlustatud teabe saamise vajalikkust selle sätte tähenduses.

66

Võttes arvesse selles sättes nimetatud kahe tingimuse kumulatiivsust, tuleb EFSA 12. detsembri 2011. aasta otsuse seaduslikkuse hindamiseks veel uurida, kas on põhjust arvata, et andmete edastamine kahjustaks asjaomaste isikute õigustatud huve.

67

Nagu nähtub EFSA vastusest Üldkohtu kirjalikele küsimustele, on see ametiasutus tuginenud sellise põhjuse olemasolule, rõhutades, et vaidlusaluse teabe avalikustamine, kui seda oleks tehtud, oleks võinud kahjustada asjaomaste ekspertide isikupuutumatust ja eraelu puutumatust. Ta juhtis siinkohal tähelepanu isiklikele rünnakutele, mille ohvriks on langenud teda nõustanud eksperdid.

68

Tuleb siiski märkida, et need näited on võetud ClientEarth'i ja PAN Europe'i enda esitatud dokumentidest, mis olid esitatud tõendamaks nende väiteid EFSA valitud teatud ekspertide seotuse kohta tööstusringkondadega, ning just nimelt see seotus oli aluseks ametiasutuse ja ekspertide süüdistamisel erapooletuses. Need näited ei tõenda aga mingil moel, et vaidlusaluse teabe avalikustamine võiks tekitada ohu asjaomaste ekspertide eraelu puutumatusele või isikupuutumatusele.

69

Eeltoodust nähtub, et kuna asjaomane ametiasutus peab hindama, kas selle taotletud dokumendi avalikustamine võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada kaitstud huvi (vt selle kohta kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, C‑39/05 P ja C‑52/05 P, EU:C:2008:374, punkt 49), siis EFSA väide, mille kohaselt ohustaks vaidlusaluse teabe avalikustamine nende ekspertide eraelu puutumatust ja isikupuutumatust, on üldine kaalutlus, mida ei toeta mingi muu käesolevas asjas esinev asjaolu. Vastupidi, selline avalikustamine oleks iseenesest võimaldanud hajutada kahtlusi erapooletuses ja andnud puudutatud ekspertidele vajadusel võimaluse vaidlustada olemasolevate õiguskaitsevahendite abil nende erapooletuse osas esitatud väited.

70

Kui selline EFSA väide, mille kohta puuduvad tõendid, oleks lubatud, võiks see kohalduda üldiselt igasuguste selliste olukordade suhtes, kus Euroopa Liidu ametiasutus küsib enne vastavas sektoris tegutsevate ettevõtjate tegevuse suhtes tagajärgi omava akti vastuvõtmist ekspertidelt arvamuse, ükskõik millise sektoriga siis tegemist ei ole. Selline lahendus oleks vastuolus institutsioonide valduses olevate dokumentidega tutvumise õiguse erandite kitsa tõlgendamise nõudega, mille puhul tuleb kindlaks teha kaitstud huvi konkreetse ja tegeliku kahjustamise oht.

71

Eeltoodud kaalutlustest nähtub, et vastupidi EFSA poolt 12. detsembri 2011. aasta otsuses väidetule on määruse nr 45/2001 artikli 8 punktis b vaidlusaluse teabe edastamiseks nõutud tingimused käesolevas asjas täidetud.

72

Seetõttu tuleb teise väitega nõustuda.

73

Järelikult tuleb hagi rahuldada ja EFSA 12. detsembri 2011. aasta otsus tühistada.

74

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 140 lõikes 1 on ette nähtud, et menetlusse astunud institutsioonid kannavad ise oma kohtukulud ja sama artikli lõike 3 kohaselt võib Euroopa Kohus otsustada, et menetlusse astuja, keda ei ole eelmistes lõigetes nimetatud, kannab ise oma kohtukulud.

75

Kuna ClientEarth'i ja PAN Europe'i apellatsioonkaebus ja Üldkohtule esitatud hagi rahuldatakse, tuleb otsustada, et EFSA kannab ise oma kohtukulud ning mõista temalt välja ClientEarth'ile ja PAN Europe'ile apellatsioonimenetluses ning esimese kohtuastme menetluses tekkinud kohtukulud, vastavalt nende esitatud nõuetele. Komisjon kannab talle mõlemas kohtuastmes tekkinud kulud ise. Andmekaitseinspektor kannab talle apellatsioonimenetluses tekkinud kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: