—

Proximus SA, varem Belgacom SA, kes võttis üle Belgacom Mobile SA nõuded, esindajad: advocat H. De Bauw ja advocat B. Den Tandt,

—

province de Namur, esindajad: avocat J. Bourtembourg ja avocat N. Fortemps,

—

Belgia valitsus, esindajad: J. Van Holm ja M. Jacobs, keda abistas avocat J. Bourtembourg,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Hottiaux ja L. Nicolae,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenustega seotud lubade andmise kohta („loadirektiiv”) (EÜT L 108, lk 21; ELT eriväljaanne 13/29, lk 337) artikleid 6 ja 13.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses Proximus SA, varem Belgacom SA, kes võttis üle Belgacom Mobile SA nõuded, ja province de Namur'i (Namuri provintsi kohalik omavalitsus) vahel nimetatud provintsi territooriumil asuvatelt mobiilsidevõrgu sidemastidelt ning saate- ja vastuvõtuseadmetelt tasumisele kuuluva maksu kohta.

3

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. aprilli 1997. aasta direktiiv 97/13/EÜ telekommunikatsiooniteenuste valdkonna üldlubade ja individuaalsete litsentside ühise raamistiku kohta (EÜT 1997, L 117, lk 15) tunnistati alates 25. juulist 2003 kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (ELT L 108, lk 33, edaspidi „raamdirektiiv”) artikliga 26.

4

Nagu nähtub direktiivi 97/13 põhjendustest 1, 3, 4 ja 5, kuulus see direktiiv nende meetmete hulka, mis võeti telekommunikatsiooni teenuste ja infrastruktuuride täielikuks liberaliseerimiseks. Direktiiv kehtestas sel eesmärgil lubade väljastamise ühise raamistiku, mis pidi märkimisväärselt lihtsustama uute ettevõtjate turule sisenemist. Selles raamistikus olid ühest küljest ette nähtud loa andmise menetlust ja nende sisu reguleerivad normid ning teisest küljest nimetatud menetlustega seotud normid, mis reguleerivad niisuguste rahaliste tasude liike, sealhulgas nende ulatust, mida liikmesriikidel oli õigus kehtestada elektroonilise side teenuste sektori ettevõtjatele.

5

Direktiivi 97/13 artikli 4 „Üldlubadega seotavad tingimused” lõige 1 nägi ette järgmist:

„Kui liikmesriigid reguleerivad telekommunikatsiooniteenuste osutamist üldlubadega, võidakse selliste lubadega õigustatud juhtudel siduda tingimusi, mis on ette nähtud lisa punktides 2 ja 3. Sellised üldload hõlmavad võimalikult vähem koormavat süsteemi, mis on vastavuses lisa lõigetes 2 ja 3 osutatud asjakohaste hädavajalike nõuete ja muude asjakohaste üldsuse huvidega seotud nõuete rakendamisega.”

6

Selle direktiivi artikkel 11 „Tasu üksiklitsentside eest” sätestas järgmist:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et ettevõtjate suhtes loamenetluse osana kehtestatud tasu eesmärk on üksnes katta halduskulud, mis on tekkinud üksiklitsentside väljaandmisel, haldamisel, kontrollimisel ja rakendamisel. Üksiklitsentsile kohaldatavad tasud on vajaliku töö hulgaga proportsionaalsed ja teave selliste tasude kohta avaldatakse asjakohaselt ja piisavalt üksikasjalikult, nii et see on hõlpsasti kättesaadav.

2.   Nappide ressursside korral võivad liikmesriigid hoolimata lõikest 1 lubada siseriiklikel reguleerivatel asutustel kehtestada tasusid, et arvestada vajadusega tagada selliste ressursside optimaalne kasutamine. Selline haldustasu ei tohi olla diskrimineeriv ja peab arvestama eriti vajadusega edendada uuenduslike teenuste ja konkurentsi arengut.”

7

Loadirektiivi artikli 1 „Eesmärk ja reguleerimisala” lõikes 2 on sätestatud:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste pakkumise lubade suhtes.”

8

Selle direktiivi artikli 2 „Mõisted” lõike 2 punktis a on sätestatud: „üldluba – liikmesriigi loodud õiguslik raamistik, millega tagatakse elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste pakkumise õigused ja kehtestatakse sektorispetsiifilised kohustused, mida võib kohaldada kõigi või teatud liiki elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste suhtes vastavalt käesolevale direktiivile.”

9

Loadirektiivi artikkel 6 puudutab üldloa ning raadiosageduste ja numbrite kasutamise õigustega seotud tingimusi ja erikohustusi. Selle lõikes 1 on täpsustatud:

„Elektrooniliste sidevõrkude või ‑teenuste pakkumise üldloa ning raadiosageduste ja numbrite kasutamise õigusi võib siduda ainult käesoleva direktiivi A, B ja C osas loetletud tingimustega. Sellised tingimused on asjaomase võrgu või teenuse seisukohast objektiivselt põhjendatud, mittediskrimineerivad, proportsionaalsed ja läbipaistvad.”

10

Loadirektiivi artiklis 13 „Tasu kasutusõiguste ja seadmete paigaldamise õiguste eest” on sätestatud:

„Liikmesriigid võivad lubada asjaomasel asutusel kehtestada tasu raadiosageduste või numbrite kasutamise õiguste eest ja seadmete paigaldamise eest riigivara või eraomandi peale, kohale või alla, et tagada kõnealuste vahendite optimaalne kasutamine. Liikmesriigid tagavad, et sellised tasud on objektiivselt põhjendatud, läbipaistvad, mittediskrimineerivad ja proportsionaalsed võrreldes nende kavandatud eesmärgiga, ja et nende puhul on arvesse võetud [raamdirektiivi] artiklis 8 sätestatud eesmärke.”

11

Namuri provintsi volikogu (Conseil provincial de Namur) võttis 17. oktoobril 1997 vastu maksumääruse, millega kehtestati aastapõhine maks mobiilsidevõrgu sidemastide ning saate‑ ja vastuvõtuseadmete suhtes eelarveaastal 1998 (edaspidi „maksumäärus”).

12

Maksumääruse artiklis 1 on täpsustatud, et selle maksuga maksustatakse „Namuri provintsi territooriumil paiknevad [mobiilside]võrgu sidemastid ning saate‑ ja vastuvõtuseadmed”.

13

Selle maksumääruse artikli 2 kohaselt on nimetatud maksu „tasumiseks kohustatud füüsilised või juriidilised isikud, kes käitavad [mobiilside]võrgu sidemaste ning saate‑ ja vastuvõtuseadmeid”.

14

Maksumääruse artiklis 3 on ette nähtud, et käsitletava maksu summa on 100000 Belgia franki (BEF) (ligikaudu 2478 eurot) sidemasti kohta ja 50000 BEF (ligikaudu 1239 eurot) mobiilsidevõrgu saate‑ ja vastuvõtuseadme kohta.

15

Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub, et Belgacom Mobile SA, kelle õigusjärglane oli Belgacom SA, kellest sai hiljem Proximus SA, on avaliku elektroonilise sidevõrgu operaator ja et sellest tulenevalt on ta Namuri provintsi territooriumil paiknevate mobiilsidevõrgu sidemastide ning saate‑ ja vastuvõtuseadmete omanik ja käitaja.

16

Namuri provintsi ametiasutused avaldasid 1999. aastal maksumääruse alusel maksuotsuse, millega Belgacom Mobile SA‑le määrati eelarveaastal 1998 põhikohtuasjas käsitletav maks summas 328458,92 eurot. Maksuotsus kaevati edasi provintsi kubernerile. See vaie jäeti rahuldamata ja Belgacom Mobile SA esitas 14. juunil 2000 kaebuse tribunal de première instance de Namurile.

17

Belgacom Mobile SA väitis oma hagi põhjenduseks eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et maksumäärus ei ole loadirektiiviga kooskõlas, kuna see kehtestab maksu, mis kuulub selle direktiivi kohaldamisalasse, aga ei vasta selle artiklis 13 ette nähtud tingimustele.

18

Province de Namur väitis, et loadirektiiv ei ole käesolevas asjas kohaldatav, kuna põhikohtuasjas käsitletav maks ei ole ei elektrooniliste sidevõrkude kasutamise üldloa andmisega seotud maks ega tasu seadmete paigaldamise eest riigivara või eraomandi peale, kohale või alla.

19

Neid seisukohti arvesse võttes kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas põhikohtuasjas käsitletav maks on loadirektiiviga kooskõlas.

20

Neil asjaoludel otsustas tribunal de première instance de Namur menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

21

Esmalt tuleb esile tuua, et eelotsusetaotlus viitab loadirektiivile. Euroopa Kohus annab seega selle direktiivi tõlgenduse, mida taotles eelotsusetaotluse esitanud kohus. Nimetatud direktiiv jõustus aga direktiivi artikli 19 kohaselt selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval, s.o 24. aprillil 2002, ning vastavalt selle artiklile 18 kuulus see kohaldamisele alles alates 25. juulist 2003. Eelotsusetaotlusest nähtub aga, et põhikohtuasjas Belgacom Mobile SA poolt 14. juulil 2000 esitatud hagis palutakse tühistada veel direktiivi 97/13 kehtivusajal, 1999. aastal tehtud maksuotsus.

22

Juhul kui eelotsusetaotluse esitanud kohus nendib siiski, et põhikohtuasi kuulub direktiivi 97/13 kohaldamisalasse, tuleb märkida, et esitatud küsimustele käesolevas kohtuotsuses antud vastused on ülekantavad asjaomasele varasemale seadusandlikule aktile.

23

Nimelt tuleb märkida, et sisuliselt vastab loadirektiivi artikli 6 lõige 1 direktiivi 97/13 artikli 4 lõikele 1, kuna mõlemas sättes on esitatud tingimused, mida liikmesriigid võisid või võivad üldloa andmisele kehtestada. Teisest küljest vastab loadirektiivi artikkel 13 direktiivi 97/13 artikli 11 lõikele 2, kuna mõlemas sättes on liikmesriikidele antud võimalus kehtestada teatavatel tingimustel tasud, võttes arvesse vajadust tagada piiratud ressursside optimaalne kasutamine ning edendada konkurentsi, siseturgu või liidu kodanike huvide kaitset. Nende sätete vastavusest tuleneb, et loadirektiivi nimetatud sätete tõlgendamist puudutavad suunised on ülekantavad direktiivi 97/13 nendele sätetele.

24

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimustes, mida tuleb analüüsida koos, sisuliselt teada, kas loadirektiivi artikleid 6 ja 13 tuleb tõlgendada selliselt, et nendega on vastuolus, kui füüsilisele või juriidilisele isikule, kes käitab mobiilsidevõrgu sidemaste ning/või saate- ja vastuvõtuseadmeid, kehtestatakse selline maks nagu põhikohtuasjas.

25

Loadirektiivi artikli 1 lõike 2 kohaselt kohaldatakse seda elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste pakkumise lubade suhtes.

26

See direktiiv ei näe ette üksnes eeskirju üldlubade andmise menetluste või raadiosageduste või numbrite kasutamise õiguste andmise menetluste ja nende sisu kohta, vaid ka nimetatud menetlustega seotud rahaliste kohustuste laadi ja ulatuse kohta, mida liikmesriigid võivad ettevõtjatele elektroonilise side teenuste sektoris määrata (vt kohtuotsused Belgacom ja Mobistar, C‑256/13 ja C‑264/13, EU:C:2014:2149, punkt 29, ning Base Company,C‑346/13, EU:C:2015:649, punkt 15).

27

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole liikmesriikidel loadirektiivi raames õigust kehtestada sidevõrkude pakkumise ja elektroonilise side teenuste eest muid makse või tasusid kui need, mis on ette nähtud selles direktiivis (kohtuotsus Base Company, C‑346/13, EU:C:2015:649, punkt 16; vt selle kohta ka kohtuotsused Vodafone España ja France Telecom España, C‑55/11, C‑57/11 ja C‑58/11, EU:C:2012:446, punktid 28 ja 29, ning Belgacom ja Mobistar, C‑256/13 ja C‑264/13, EU:C:2014:2149, punkt 30).

28

Sellest tuleneb, et loadirektiivi kohaldamiseks sellisele maksule nagu põhikohtuasjas käsitletav maks peab maksustatav teokoosseis olema seotud üldloa andmise menetlusega, mis tagab vastavalt loadirektiivi artikli 2 lõike 2 punktile a õiguse pakkuda elektroonilisi sidevõrke ja ‑teenused (kohtuotsus Base Company, C‑346/13, EU:C:2015:649, punkt 17; vt selle kohta ka kohtuotsused Fratelli De Pra ja SAIV, C‑416/14, EU:C:2015:617, punkt 41; komisjon vs. Prantsusmaa, C‑485/11, EU:C:2013:427, punktid 30, 31 ja 34, ning Vodafone Malta ja Mobisle Communications, C‑71/12, EU:C:2013:431, punktid 24 ja 25).

29

Seoses sellega tuletas Euroopa Kohus esiteks meelde, et loadirektiivi artikkel 6 käsitleb üldloa ning raadiosageduste või numbrite kasutamise õigustega seotud tingimusi ja erikohustusi. Selles artiklis on sätestatud, et elektrooniliste sidevõrkude või -teenuste pakkumise üldloa ning raadiosageduste ja numbrite kasutamise õigusi võib siduda ainult selle direktiivi A, B ja C osas loetletud tingimustega (kohtuotsus Belgacom ja Mobistar, C‑256/13 ja C‑264/13, EU:C:2014:2149, punkt 26).

30

Ta märkis teiseks, et loadirektiivi artiklis 13 ei ole mõeldud kõiki tasusid, mida võetakse elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkumist võimaldava taristu pealt (kohtuotsused Belgacom ja Mobistar, C‑256/13 ja C‑264/13, EU:C:2014:2149, punkt 34, ning Base Company,C‑346/13, EU:C:2015:649, punkt 18).

31

Nimelt käsitleb see artikkel tingimusi, mille täitmisel saab kehtestada tasu raadiosageduste või numbrite kasutamise õiguste eest või õiguste eest paigaldada seadmeid riigivara või eraomandi peale, kohale või alla (kohtuotsused Belgacom ja Mobistar, C‑256/13 ja C‑264/13, EU:C:2014:2149, punkt 31, ning Base Company,C‑346/13, EU:C:2015:649, punkt 19).

32

Käesolevas asjas nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasjas käsitletavat maksu „on kohustatud tasuma füüsiline või juriidiline isik, kes kasutab [mobiilsidevõrgu] sidemaste ning/või saate‑ ja vastuvõtuseadmeid”.

33

Euroopa Kohtule esitatud seisukohtadest lähtuvalt ei tundu, et mobiilsidevõrgu sidemaste ning/või saate- ja vastuvõtuseadmeid käitavale füüsilisele või juriidilisele isikule – olenemata sellest, kas ta on loadirektiivi alusel antud loa omanik või mitte – kehtestatud tasu maksustatav teokoosseis oleks seotud elektrooniliste sidevõrkude ja teenuste turule sisenemist lubava üldloa andmise menetlusega ega üldloaga loadirektiivi artikli 6 lõike 1 tähenduses; selle asjaolu kontrollimine on siiski eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.

34

Lisaks viitavad Euroopa Kohtu praktika kohaselt loadirektiivi artiklis 13 kasutatud mõisted „seadmed” ja „paigaldamine” vastavalt füüsilisele infrastruktuurile, mis võimaldab pakkuda elektroonilisi sidevõrke ja -teenuseid ning selle füüsilist rajamist asjaomasele avalikule või eraomandile (kohtuotsused Belgacom ja Mobistar, C‑256/13 ja C‑264/13, EU:C:2014:2149, punkt 33, ning Base Company,C‑346/13, EU:C:2015:649, punkt 21).

35

Seega, kuigi põhikohtuasjas käsitletav maks kehtestatakse füüsilisele või juriidilisele isikule, kes käitab mobiilsidevõrgu sidemaste ning/või saate‑ ja vastuvõtuseadmeid, mis on elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste pakkumist võimaldava füüsilise infrastruktuuri osa, ei selgu, et nimetatud maksul on sellised tunnused nagu tasul, mis kehtestatakse elektroonilisi sidevõrke ja -teenuseid pakkuvatele ettevõtjatele vastutasuna seadmete paigaldamise õiguse eest.

36

Eespool esitatud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimustele vastata, et loadirektiivi artikleid 6 ja 13 tuleb tõlgendada selliselt, et nendega ei ole vastuolus selline maks nagu põhikohtuasjas, mis on kehtestatud mobiilsidevõrgu sidemaste ning/või saate- ja vastuvõtuseadmeid käitavale füüsilisele või juriidilisele isikule.

37

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv) artikleid 6 ja 13 tuleb tõlgendada selliselt, et nendega ei ole vastuolus selline maks nagu põhikohtuasjas, mis on kehtestatud mobiilsidevõrgu sidemaste ning/või saate- ja vastuvõtuseadmeid käitavale füüsilisele või juriidilisele isikule.