—

V. ja A. Balazs, esindajad: advokaadid S. Dima ja A. Muntean,

—

Rumeenia valitsus, esindajad: R. Radu, R. Haţieganu, E. Gane ja A.‑L. Crişan,

—

Kreeka valitsus, esindaja: E.‑M. Mamouna,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Martin ja C. Gheorghiu,

1

Eelotsusetaotlused käsitlevad seda, kuidas tõlgendada nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1992/2006 (ELT L 392, lk 1) (edaspidi „määrus nr 1408/71”), artikli 7 lõike 2 punkti c.

2

Taotlused on esitatud vaidlustes, mille poolteks olid ühelt poolt Vasiliki Balazs ja Casa Judeteană de Pensii Cluj (Cluj'i piirkondlik pensioniamet (Rumeenia); edaspidi „Casa Judeteană de Pensii”) ning teiselt poolt Casa Judeteană de Pensii ja Attila Balazs ning mis käsitlevad vanaduspensioni maksmist Vasiliki ja Attila Balazsile (edaspidi koos „Balazsid”).

3

Määruse nr 1408/71 artikkel 6 näeb ette:

„Artiklite 7 ja 8 ning artikli 46 lõike 4 sätteid arvestades asendab käesolev määrus oma reguleerimisalasse kuuluvate isikute ja küsimuste suhtes nende sotsiaalkindlustuskonventsioonide sätteid, mis on siduvad:

[...]”

4

Määruse artikli 7 lõike 2 punkt c sätestab:

„Olenemata artikli 6 sätetest kohaldatakse jätkuvalt:

[...]

5

Määruse artikli 94 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.   Käesoleva määruse alusel ei omandata mingeid õigusi perioodi suhtes enne 1. oktoobrit 1972 või enne määruse kohaldamise kuupäeva asjaomase liikmesriigi territooriumil või selle riigi territooriumi osal.

2.   Kõiki kindlustusperioode või vajaduse korral töötamis‑ või elamisperioode, mis on täitunud liikmesriigi õigusaktide alusel enne 1. oktoobrit 1972 või enne asjaomase liikmesriigi territooriumil või selle riigi territooriumi osal määruse kohaldamise kuupäeva, võetakse arvesse käesoleva määruse alusel omandatud õiguste kindlaksmääramiseks.”

6

Nõukogu 21. märtsi 1972. aasta määrus nr 574/72 (EMÜ) (EÜT L 74, lk 1; ELT eriväljaanne 05/01, lk 83) nõukogu 20. novembri 2006. aasta määrusega nr 1791/2006 (EÜ) (ELT L 363, lk 1) tehtud muudatusi kajastavas redaktsioonis (edaspidi „määrus nr 574/72”) näeb ette määruse nr 1408/71 rakendamise korra.

7

Kreeka ja Rumeenia valitsus sõlmisid 23. veebruaril 1996 kahepoolse kokkuleppe, mis käsitleb Rumeeniast tagasi pöördunud Kreeka pagulaste sotsiaalkindlustusmaksete hüvitamise lõplikku korda (edaspidi „kahepoolne kokkulepe”), ja mida määruse nr 1408/71 lisas III mainitud ei ole.

8

Mõisted „pagulane” ja „kindlustusperiood” on kahepoolse kokkuleppe artikli 1 punktides a ja e määratletud järgmiselt:

[...]

9

Kahepoolse kokkuleppe artikkel 2 sätestab:

„1.   Pooled sätestavad tagasipöördunute sotsiaalkindlustusmaksete hüvitamise vastavalt käesoleva kokkuleppe artikli lõigetes 2 ja 3 ning artiklis 3 ette nähtud korrale.

2.   Rumeenia pool kohustub maksma Kreeka poolele kindlaksmääratud summa pensionide maksmiseks ja selle perioodi eest, mil Kreekasse tagasipöördunutel oli kindlustuskate.

3.   Kreeka pool kohustub maksma tagasipöördunud pensionäridele pensioni ja tunnustama tagasipöördunud isikute Rumeenias täitunud kindlustusperioodi vastavalt Kreekas sotsiaalkindlustuse valdkonda reguleerivale õigusele.”

10

Vastavalt kahepoolse kokkuleppe artiklile 3 on artikli 2 lõikes 2 ette nähtud hüvitise suurus 15 miljonit USA dollarit.

11

Kokkuleppe artiklis 5 on öeldud, et „[k]ui 15 miljonit USA dollarit on makstud, lõpeb Rumeenia poole kohustus seoses tagasipöördunud Kreeka pagulaste sotsiaalkindlustuse alaste õigustega”.

12

Balazsid on Kreeka kodanikud, kes on kodumaale tagasipöördunud Kreeka pagulased. Nende elukoht on Thessaloniki (Kreeka).

13

Vasiliki ja Attila Balazs saabusid Rumeeniasse pagulastena aastal 1948, olles siis vastavalt 7‑ ja 9‑aastased ning neile anti seal pagulaste staatus. Nad on teinud selle liikmesriigi riiklikku sotsiaalkindlustussüsteemi makseid vastavalt 34 aasta 7 kuu ja 6 päeva ning 28 aasta vältel. Tagasi Kreekasse pöördusid nad 18. augustil 1990.

14

Balazsid esitasid Kreeka ametiasutustele1998. aastal taotlused, milles palusid võtta arvesse Rumeenias täitunud töötamisperioode. Need ametiasutused jõudsid 21. septembril 1998 tehtud otsustes järeldusele, et Vasiliki ja Attila Balazsil Rumeenias täitunud töötamisperioodid vastavad sotsiaalkindlustusmaksete tasumisele vastavalt 9382 ja 8351 päeva kohta. Kreeka ametiasutused otsustasid nendest perioodidest tunnustada pensioni arvutamiseks vaid 4500 tööpäeva.

15

Seejärel määrasid Kreeka ametiasutused sel alusel Balazsidele vanaduspensioni.

16

V. Balazsi puhul arvutati talle määratud pension kindlustusperioodi alusel kogupikkusega 6993 tööpäeva, sh 4500 päeva Rumeenias töötatud aja kohta ja 2493 päeva Kreekas töötatud aja kohta. Selle põhjal määrati talle igakuine pension summas 136910 Kreeka drahmi (ligikaudu 390 eurot).

17

A. Balazsi puhul arvutati talle määratud pension kindlustusperioodi alusel kogupikkusega 7733 päeva, sh 4500 päeva Rumeenias töötatud aja kohta ja 3233 päeva Kreekas töötatud aja kohta. Nii arvutatud pensioni summa ulatus 596,99 euroni kuus.

18

V. ja A. Balazs pöördusid vastavalt 11. oktoobril ja 27. novembril 2007 Casa Judeteană de Pensii poole taotlusega maksta neile vanaduspensioni vastavalt määrustes nr 1408/71 ja nr 574/72 ette nähtud korrale.

19

Need taotlused jäeti 5. oktoobri 2011. aasta otsustega rahuldamata. Casa Judeteană de Pensii märkis nendes otsustes, et kuna Kreeka ametiasutused on käsitanud Balazse kodumaale tagasipöördunud Kreeka pagulastena, ei ole Rumeenia ametiasutustel vastavalt kahepoolse kokkuleppe artiklis 5 sätestatule kohustust neile vanaduspensioni maksta.

20

V. ja A. Balazs pöördusid mõlemad eespool viidatud otsuste peale Tribunalul Cluj'sse.

21

Tribunalul Cluj tühistas 26. septembri 2012. aasta kohtuotsustega need otsused ning tegi Casa Judeteană de Pensii'le korralduse teha uued otsused Balazsidele vanaduspensioni määramise kohta vastavalt määrustes nr 1408/71 ja nr 574/72 ettenähtule, võttes Balazside Rumeenias täitunud kindlustusmaksete tasumise perioodid arvesse täies ulatuses. Tribunalul Cluj täpsustas, et nimetatud määrused on Balazside taotluse suhtes kohaldatavad, arvestades et kahepoolne kokkulepe ei ole hõlmatud määruse nr 1408/71 artikli 7 lõike 2 punktis c ette nähtud erandiga, kuna selle kohaldamine ei ole ajaliselt piiratud, seda ei ole mainitud selle määruse III lisas ning ilmselgelt ei saa selles sätestatut käsitada soodsama hüvitisesaajate suhtes, sest viimased taotlesid pensioni nimetatud määruse alusel.

22

Vastavalt nendes kohtuotsustes ettenähtule tegi Casa Judeteană de Pensii 20. ja 27. veebruaril 2013 kaks uut otsust, millega määras määruses nr 1408/71 sätestatut aluseks võttes V. ja A. Balazsile vanaduspensioni summas vastavalt 500 ja 405 Rumeenia leud kuus (ligikaudu 110 ja 90 eurot).

23

Tribunalul Cluj'i otsuste peale esitasid Curtea de Appel de Cluj'sse apellatsioonkaebused nii Balazsid kui ka Casa Judeteană de Pensii.

24

Casa Judeteană de Pensii väidab sisuliselt seda, et määruste nr 1408/71 ja nr 574/72 sätted ei kuulu antud asjas kohaldamisele, kuna sõlmitud on kahepoolne kokkulepe. Vastavalt sellele kokkuleppele on Rumeenia oma kohustuse kodumaale tagasipöördunud Kreeka pagulaste ees täitnud, kuna Rumeenia on maksnud Kreeka Vabariigile 15 miljonit dollarit.

25

Balazsid, tuginedes samades määrustes sätestatule, vaidlustavad Tribunalul Cluj'i otsuste põhjendused ning taotlevad neile määratava vanaduspensioni jaoks kogu Rumeenias täitunud kindlustusperioodide arvessevõtmist. Nad väidavad sisuliselt, et tulenevalt Rumeenia ühinemisest Euroopa Liiduga peab see liikmesriik kohaldama määrusi nr 1408/71 ja nr 574/72. Nimelt ei kuulu kahepoolne kokkulepe, mis on vähem soodne ja mida ei ole mainitud määruse nr 1408/71 lisas III, määruse artikli 7 lõike 2 punkti c kohaldamisalasse.

26

Neil asjaoludel otsustas Curtea de Apel Cluj menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse, mis on kohtuasjades C‑401/13 ja C‑432/13 esitatud eelotsustetaotlustes sõnastatud ühtemoodi:

„Kas määruse nr 1408/71 artikli 7 lõike 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et selle kohaldamisalasse jääb kahe liikmesriigi vahel enne selle määruse jõustumist sõlmitud kahepoolne kokkulepe, mille raames need liikmesriigid on kokku leppinud, et ühe liikmesriigi kohustus seoses sotsiaalkindlustushüvitistega lõpeb nende teise liikmesriigi kodanike suhtes, kes on olnud esimeses liikmesriigis pagulase staatuses ning on tagasi pöördunud teise liikmesriiki, ning esimene liikmesriik on tasunud kindla summa pensionide maksmiseks ja selle perioodi katteks, mille jooksul tasuti esimeses liikmesriigis sotsiaalkindlustusmakseid?”

27

Euroopa Kohtu presidendi 4. september 2013. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑401/13 ja C‑432/13 menetluse kirjaliku ja suulise osa ning kohtuotsuse huvides.

28

Oma küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1408/71 artikli 7 lõike 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et kahepoolne kokkulepe sotsiaalkindlustushüvitiste kohta ühe allakirjutanud riigi kodanike suhtes, kes on olnud teise allakirjutanud riigi territooriumil pagulase staatuses, mis sõlmiti ajal, mil üks kahest allakirjutanud riigist ei olnud veel liiduga ühinenud ja mida ei ole mainitud määruse III lisas, jääb kohaldatavaks nende pagulaste olukorrale, kes pöördusid tagasi oma päritoluriiki enne kahepoolse kokkuleppe sõlmimist ja määruse jõustumist.

29

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et Casa Judeteană de Pensii leiab, et määrus nr 1408/71 ei ole põhikohtuasjale kohaldatav kahepoolse kokkuleppe ja eriti selle artikli 5 tõttu, mille kohaselt Rumeenia on oma kohustuse kodumaale tagasipöördunud Kreeka pagulaste ees täitnud, kuna Rumeenia on täitnud oma kohustuse maksta Kreeka Vabariigile 15 miljonit dollarit. Seega tuleb kontrollida, kas põhikohtuasjas kõne all olevad asjaolud kuuluvad määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse.

30

Sellega seoses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et kuigi uus määrus kehtib vaid sellele järgneva aja suhtes, kohaldatakse seda üldtunnustatud põhimõtte kohaselt siiski ka varasema õigusakti kehtimisajal tekkinud olukordade tulevaste tagajärgede suhtes, kui ei ole ette nähtud teisiti (vt kohtuotsus Duchon, C‑290/00, EU:C:2002:234, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

Selleks et võimaldada määruse nr 1408/71 kohaldamist varasema õigusakti kehtimisajal tekkinud olukordade tulevaste tagajärgede suhtes, näeb eelkõige määruse artikli 94 lõige 2 ette kohustuse võtta toetuse saamise õiguse kindlaksmääramisel arvesse kõiki kindlustus‑, töötamis‑ või elamisperioode, mis on täitunud liikmesriigi õigusaktide alusel enne 1. oktoobrit 1972 või enne asjaomase liikmesriigi territooriumil määruse kohaldamise kuupäeva (vt kohtuotsus Duchon, EU:C:2002:234, punkt 23).

32

Kuna määrus nr 1408/71 jõustus Rumeenia suhtes alates tema ühinemisest liiduga ehk 1. jaanuarist 2007, on määrus nr 1408/71 ratione temporis kohaldatav olukorrale, milles on Balazsid, kel oli seega õigus määrusele alates sellest kuupäevast tugineda.

33

Vastupidi Casa Judeteană de Pensii väidetule on sellega seoses asjakohatu väide, et kahepoolne kokkulepe näeb ette, et Rumeenia kohustused seoses tagasipöördunud Kreeka pagulaste sotsiaalkindlustuse alaste õigustega lõppevad, kui 15 miljonit dollarit on makstud.

34

Nimelt tuleneb määruse nr 1408/71 artiklist 6, et määrus asendab oma reguleerimisalasse kuuluvate isikute ja küsimuste suhtes – kooskõlas teatavate tingimustega – nende sotsiaalkindlustuskonventsioonide sätteid, mis on siduvad kahe või enama liikmesriigi suhtes. Asendamine on imperatiivse ulatusega ja ei lubata erandeid peale nende, mis on määruses ette nähtud (vt analoogia alusel kohtuotsused Walder, 82/72, EU:C:1973:62, punktid 6 ja 7; Thévenon, C‑475/93, EU:C:1995:371, punkt 15, ja Rönfeldt, C‑227/89, EU:C:1991:52, punkt 22).

35

Määrusega nr 1408/71 ette nähtud erandite hulgas on artikli 7 lõike 2 punktis c viidatud erand, mille kohaselt jäävad olenemata määruse artiklist 6 jätkuvalt jõusse määruse III lisas loetletud sotsiaalkindlustuskonventsioonid (kohtuotsused Habelt jt, C‑396/05, EU:C:2007:810 punkt 87, ja Wencel, C‑589/10, EU:C:2013:303, punkt 35) ning seda tingimusel, et need konventsioonid on hüvitisesaajatele soodsamad või need tulenevad teatud ajaloolistest asjaoludest ja nende mõju on ajaliselt piiratud.

36

Käesolevas asjas on selge, et kahepoolne kokkulepe ei ole määruse nr 1408/71 III lisas loetletud. Sellest tuleneb, et sellises olukorras, millega on tegemist põhikohtuasjas, asendas määrus nr 1408/71 kooskõlas selle artikli 6 punktiga a põhimõtteliselt selle kokkuleppe.

37

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ja Rumeenia valitsus toovad siiski välja kohtuotsuse Rönfeldt (EU:C:1991:52), selleks et väita, et olenemata määruse nr 1408/71 artiklis 6 ja artikli 7 lõike 2 punktis c sätestatust, jääb kahepoolne kokkulepe kohaldatavaks.

38

Selles kohtuotsuses asus Euroopa Kohus ELTL artiklite 45 ja 48 alusel seisukohale, et võõrtöötajate puhul peavad kahepoolsed sotsiaalkindlustuskokkulepped pärast määruse nr 1408/71 jõustumist jääma kehtima, olenemata asjaolust, kas need on määruse III lisas loetletud või mitte, kui nende kohaldamine on töötajale soodsam.

39

Niisiis tuleb kindlaks teha, kas kohtuotsuses Rönfeldt (EU:C:1991:52) väljatoodud põhimõtted on põhikohtuasja asjaoludel kohaldatavad.

40

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et määruse nr 1408/71 artiklis 6 kehtestatud asendamispõhimõte on imperatiivse ulatusega ja sellest ei lubata põhimõtteliselt mingeid erandeid, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 33.

41

Teiseks tuleb meelde tuletada, et kohtuotsusest Rönfeldt (EU:C:1991:52) nähtuvad põhimõtted tuginevad ideele, et huvitatud isikul oli õigus õiguspärasele ootusele selles suhtes, et tema suhtes kuuluvad kohaldamisele sellise kahepoolse kokkuleppe sätted, mis ainsana oli tema suhtes kohaldatav sel ajal, kui ta otsustas teise liikmesriiki liikuda (vt selle kohta kohtuotsus Kaske, C‑277/99, EU:C:2002:74, punkt 27).

42

Seega põhikohtuasjas kõne all olevatel asjaoludel, mille kohaselt huvitatud isikud lahkusid Rumeeniast Kreekasse 1990. aastal ehk kuus aastat enne kahepoolse kokkuleppe sõlmimist, ei saa neil huvitatud isikutel olla õiguspärast ootust selle suhtes, et nad saavad tugineda kahepoolse kokkuleppe sätetele, kuna seda kokkulepet ei olnud veel sõlmitud ajal, mil nad Kreekasse tagasi pöördusid.

43

Igal juhul tuleb märkida, et põhikohtuasjas ei taotle Balazsid kahepoolsele kokkuleppele tuginemist. Vastupidi, nad soovivad neile määruse nr 1408/71 kohaldamist. Neil tingimustel ei saa Rumeenia valitsus viidata kohtuotsusele Rönfeldt (EU:C:1991:52), tõendamaks, et nimetatud kokkulepe kehtib jätkuvalt nende olukorrale.

44

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb tõdeda, et kohtuotsusest Rönfeldt (EU:C:1991:52) nähtuvad põhimõtted, mis võimaldavad kõrvale jätta määruse nr 1408/71 sätete kohaldamise selleks, et jätkuvalt kohaldada kahepoolset kokkulepet, mille määrus tavaolukorras asendas, ei ole põhikohtuasjas kõne all olevatel asjaoludel kohaldatavad.

45

Sellest tuleneb, et esitatud küsimusele tuleb vastata, et määruse nr 1408/71 artikli 7 lõike 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et kahepoolne kokkulepe sotsiaalkindlustushüvitiste kohta ühe allakirjutanud riigi kodanike suhtes, kes on olnud teise allakirjutanud riigi territooriumil pagulase staatuses, mis sõlmiti ajal, mil üks kahest allakirjutanud riigist ei olnud veel liiduga ühinenud ja mida ei ole mainitud määruse III lisas, ei jää kohaldatavaks nende pagulaste olukorrale, kes pöördusid tagasi oma päritoluriiki enne kahepoolse kokkuleppe sõlmimist ja määruse jõustumist.

46

Rumeenia valitsus on esitanud Euroopa Kohtule taotluse, et juhul, kui kohus peaks otsustama, et kahepoolne kokkulepe ei kuulu määruse nr 1408/71 artikli 7 lõike 2 punktis c kehtestatud erandi kohaldamisalasse, piirata kohtuotsuse mõju ajaliselt.

47

Taotluse põhjendamiseks väidab nimetatud valitsus, et Rumeenia ametiasutused tegutsesid heas usus. Kõigepealt tugineks nende ametiasutuste seisukoht Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale, eelkõige kohtuotsusele Rönfeldt (EU:C:1991:52). Kui komisjon algatas Rumeenia vastu rikkumismenetluse, et tuvastada selle liikmesriigi nende kohustuste täitmata jätmine, mis tulenevad määruse nr 1408/71 kohaldamisest, oleks selle liikmesriigi seisukoht sellise menetluse raames olnud väljakujunenud ning komisjon ei oleks reageerinud nimetatud riigi palvele korraldada tehnilisi konsultatsioone ja teha toiminguid Kreeka ametiasutustes. Lisaks ei saa Rumeenia ametiasutuste heausksust kahtluse alla seada asjaolu, et samade probleemidega teised liikmesriigid nõustusid määruse nr 1408/71 kohaldamisega, kuna Kreeka Vabariigi ja nende teiste liikmesriikide vahel sõlmitud kokkulepped erinevad Rumeeniaga sõlmitud kokkuleppest. Lõpuks oleksid Rumeenia ametiasutused teinud olukorra selgitamiseks toiminguid Kreeka ametiasutustes.

48

Teiseks juhib Rumeenia valitsus Euroopa Kohtu tähelepanu tõsistele majanduslikele tagajärgedele, mis kaasneksid Euroopa Kohtu otsuse tagasiulatuva kohaldamisega. Casa Națională de Pensii Publice (riiklik pensionikassa) hinnangul on täiendav summa, mis tuleb maksta, 38560683 leud (ligikaudu 8680537 eurot). Rumeenia valitsus rõhutab samuti, et juba on menetluses ligikaudu 800 Balazside hagiga analoogset nõuet.

49

Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et tõlgendus, mille Euroopa Kohus talle ELTL artikliga 267 antud pädevust kasutades liidu õigusnormile annab, selgitab ja täpsustab selle sätte tähendust ja ulatust, nagu seda peab või peaks mõistma ja kohaldama alates selle jõustumise hetkest. Sellest järeldub, et nõnda tõlgendatud õigusnormi saab ja peab kohaldama kohus isegi õigussuhetele, mis on tekkinud enne tõlgendamistaotluse kohta tehtud otsust, kui muu hulgas on täidetud tingimused, mis võimaldavad esitada nimetatud õigusnormi kohaldamist puudutava vaidluse pädevatele kohtutele lahendamiseks (vt kohtuotsus Santander Asset Management SGIIC jt, C‑338/11 kuni C‑347/11, EU:C:2012:286, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Seetõttu võib Euroopa Kohus vaid äärmistel erandjuhtudel, kohaldades liidu õiguskorrale omast õiguskindluse üldpõhimõtet, piirata kõikide huvitatud isikute võimalust tugineda mõnele tema tõlgendatud õigusnormile, et vaidlustada heauskselt loodud õigussuhteid. Selleks et sellist piiramist lubada, peavad olema täidetud kaks peamist tingimust, nimelt poolte heausksus ja oht tõsiste probleemide tekkimiseks (vt kohtuotsus Santander Asset Management SGIIC jt, EU:C:2012:286, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

51

Konkreetselt on Euroopa Kohus kasutanud seda lahendust vaid väga täpsetel asjaoludel, kui esines raskete majanduslike tagasilöökide tekkimise oht, mis tulenes eelkõige arvatavalt õiguspäraselt kehtivate õigusnormide baasil heas usus loodud õigussuhete suurest arvust, ja kui ilmnes, et objektiivne ja märkimisväärne ebakindlus liidu õigusnormide reguleerimisala suhtes, mis võis olla tingitud ka teiste liikmesriikide või komisjoni käitumisest, viis selleni, et eraõiguslikud isikud ja siseriiklikud ametiasutused tegutsesid liidu õigusnormide vastaselt (vt kohtuotsus Santander Asset Management SGIIC jt, EU:C:2012:286, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

52

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 98 ja 99 märkis, ei ole Rumeenia valitsus tõendanud tõsiste probleemide tekkimise ohtu. Nimelt kuigi valitsus viitab 800 Balazside hagiga analoogsele nõudele, ei viita ta kuidagi isikute koguarvule, kes on Balazsitega samas olukorras. Lisaks ei ole valitsus täpsustanud, kas 38560683 leu suurune summa katab samuti praegu menetluses olevad 800 analoogset nõuet. Igal juhul ei mõjutaks neid nõudeid kohtuotsuse mõju ajaline piiramine (vt selle kohta kohtuotsus Bosman, C‑415/93, EU:C:1995:463, punkt 144).

53

Kuna käesoleva kohtuotsuse punktis 50 nimetatud teine kriteerium ei ole täidetud, ei ole vaja kontrollida, kas täidetud on huvitatud poolte heausksuse kriteerium.

54

Nendest kaalutlustest tuleneb, et puudub alus käesoleva kohtuotsuse mõju ajaliselt piirata.

55

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1992/2006) artikli 7 lõike 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et kahepoolne kokkulepe sotsiaalkindlustushüvitiste kohta ühe allakirjutanud riigi kodanike suhtes, kes on olnud teise allakirjutanud riigi territooriumil pagulase staatuses, mis sõlmiti ajal, mil üks kahest allakirjutanud riigist ei olnud veel liiduga ühinenud ja mida ei ole mainitud määruse III lisas, ei jää kohaldatavaks nende pagulaste olukorrale, kes pöördusid tagasi oma päritoluriiki enne kahepoolse kokkuleppe sõlmimist ja määruse jõustumist.