—

A. Altmann, T. Altmann, H. Abel, W. Apitzsch, S. Arnold, B. Assheuer, I. Aubele ja K.‑H. Aubele, esindajad: Rechtsanwalt M. Kilian ja Rechtsanwalt S. Giller,

—

Bundesanstalt für Finanzdienstleistungsaufsicht, esindaja: R. Wiegelmann,

—

Phoenix Kapitaldienst GmbH pankrotihaldur F. Schmitt, esindaja: Rechtsanwalt A. J. Baumert,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Möller,

—

Eesti valitsus, esindaja: N. Grünberg,

—

Kreeka valitsus, esindajad: M. Germani, K. Nasopoulou ja F. Dedousi,

—

Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes, A. Cunha ja M. Manuel Simões,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: K.‑P. Wojcik, A. Nijenhuis ja J. Rius,

1

Eelotsusetaotlus on esitatud selle kohta, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/39/EÜ finantsinstrumentide turgude kohta, millega muudetakse nõukogu direktiive 85/611/EMÜ ja 93/6/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/12/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/22/EMÜ (ELT L 145, lk 1; ELT eriväljaanne 06/07, lk 263) artiklit 54.

2

Eelotsusetaotlus esitati kohtuvaidluses ühelt poolt A. Altmanni, T. Altmanni, H. Abeli, W. Apitzschi, S. Arnoldi, B. Assheueri, I. Aubele ja K.‑H. Aubele ning teiselt poolt Bundesanstalt für Finanzdienstleistungsaufsichti (föderaalne finantsinspektsioon, edaspidi „BaFin”) vahel, milles käsitletakse BaFini 9. oktoobri 2012. aasta otsust keelduda võimaldamast juurdepääsu teatavatele dokumentidele ja teabele Phoenix Kapitaldienst GmbH Gesellschaft für die Durchführung und Vermittlung von Vermögensanlagen (edaspidi „Phoenix”) kohta.

3

Direktiivi 2004/39 põhjendused 2 ja 63 näevad ette:

[…]

4

Direktiivi 2004/39 artikli 17 „Üldkohustus seoses pideva järelevalvega” lõige 1 sätestab:

„Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused teostavad järelevalvet investeerimisühingute tegevuse üle, et hinnata vastavust käesolevas direktiivis ette nähtud tegutsemistingimustele. Liikmesriigid tagavad asjakohaste meetmete olemasolu, mis võimaldavad pädeval asutusel saada teavet, mida on vaja, et hinnata kõnealuste kohustuste täitmist investeerimisühingute poolt.”

5

Selle direktiivi artikkel 50 „Pädevatele asutustele antavad volitused” näeb ette:

„1.   Pädevatele asutustele antakse kõik nende ülesannete täitmiseks vajalikud järelevalve- ja uurimisvolitused. […]

2.   Lõikes 1 osutatud volitusi kasutatakse kooskõlas siseriikliku õigusega ja need hõlmavad vähemalt õigust:

[…]”.

6

Sama direktiivi artikkel 54 „Ametisaladus” sätestab:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused, kõik isikud, kes töötavad või on töötanud pädevates asutustes […] on kohustatud hoidma ametisaladust. Nad ei või muude kui kriminaalõiguse valdkonda kuuluvate või käesoleva direktiivi muude sätetega reguleeritud juhtumite puhul avaldada mitte ühelegi isikule ega asutusele konfidentsiaalset informatsiooni, mida nad on võinud saada oma ülesandeid täites, välja arvatud kokkuvõttena või sellises üldises vormis, mille põhjal üksikuid investeerimisühinguid, turu korraldajaid, reguleeritud turge ega muid isikuid ei saa identifitseerida.

2.   Investeerimisühingu […] pankroti väljakuulutamise või sundlõpetamise korral võib tsiviil- ja kaubandusõiguse menetluse käigus avaldada konfidentsiaalset teavet, mis ei puuduta kolmandaid isikuid ja mis on vajalik menetluse läbiviimiseks.

3.   Ilma et see piiraks kriminaalõigusega reguleeritud juhtumeid, võivad pädevad asutused […], kes saavad käesoleva direktiivi kohaselt konfidentsiaalset informatsiooni, kasutada seda üksnes oma kohustuste täitmisel ja oma ülesannete täitmiseks […]. Teavet edastava pädev asutuse või muu asutuse, organi või isiku nõusolekul võib teabe saav asutus kasutada seda siiski muudel eesmärkidel.

4.   Käesoleva direktiivi kohaselt saadud, vahetatud või edastatud konfidentsiaalse informatsiooni kohta kehtib käesolevas artiklis sätestatud ametisaladuse hoidmise kohustus. Käesolev artikkel ei takista siiski pädevaid asutusi vahetamast või edastamast konfidentsiaalset informatsiooni […] teabe edastanud pädeva asutuse, muu asutuse või organi või füüsilise või juriidilise isiku nõusolekul.

5.   Käesolev artikkel ei takista pädevatel asutustel kooskõlas siseriikliku õigusega vahetamast või edastamast konfidentsiaalset informatsiooni, mis ei ole saadud teise liikmesriigi pädevalt asutuselt.”

7

Direktiivi 2004/39 artikli 56 „Koostöökohustus” lõige 1 näeb ette:

„Eri liikmesriikide pädevad asutused teevad oma käesolevast direktiivist tulenevate ülesannete täitmiseks vajaduse korral koostööd, kasutades käesolevas direktiivis või siseriiklikes õigusaktides sätestatud volitusi.

Pädevad asutused abistavad muude liikmesriikide pädevaid asutusi. Eelkõige vahetatakse teavet ja tehakse koostööd uurimis- või järelevalvetegevuse käigus.

[…]”.

8

5. septembri 2005. aasta teabevabaduse seaduse (Informationsfreiheitsgesetz, BGBl. 2005 I, lk 2722; edaspidi „IFG”) § 1 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Igaüks võib käesolevas seaduses sätestatud tingimustel taotleda föderaalsetelt ametiasutustelt ametlikku teavet.”

9

IFG § 3 „Erilised avalikud huvid” punkt 4 näeb ette:

„Isikul ei ole teabega tutvumise õigust,

[...]

10

9. septembri 1998. aasta krediidiasutuste seaduse (Kreditwesensgesetz, edaspidi „KWG”; BGBl. 1998 I, lk 2776), mida on muudetud 4. juuli 2013. aasta seadusega (BGBl. 2013 I, lk 1981), § 9 „Konfidentsiaalsuskohustus” lõige 1 sätestab:

„Käesolevat seadust oma ametitegevuses kohaldavatel [BaFini] töötajatel on keelatud ilma loata avalikustada või kasutada neile ametiülesannete täitmise käigus teatavaks saanud faktilisi asjaolusid, mille konfidentsiaalsuse säilitamine on [käesoleva seaduse reguleerimisalasse kuuluvate isikute] või kolmandate isikute huvides (näiteks eeskätt ettevõtte- ja ärisaladus), ning seda ka pärast nende teenistussuhte või ülesannete täitmise lõppemist. […]”

11

9. septembri 1998. aasta väärtpaberiseaduse (Wertpapierhandelsgesetz, edaspidi „WpHG”; BGBl. 1998 I, lk 2708), mida on muudetud 15. juuli 2013. aasta seadusega (BGBl. 2013 I, lk 2390), artikli 8 „Konfidentsiaalsuskohustus” lõike 1 sõnastus on identne KWG artikli 9 lõike 1 sõnastusega.

12

Eelotsusetaotlusest nähtub, et Amtsgericht Frankfurt am Maini (Frankfurt am Maini kantonikohus) 1. juuli 2005. aasta määrusega algatati Phoenixi suhtes maksejõuetusmenetlus. Ühtlasi tehti otsus selle ühingu likvideerimise kohta ja ühing on sellest ajast alates likvideerimisel. Phoenixi ärimudel rajanes peamiselt investeerimispettusel. Kahju tekitati ligikaudu 30000 investorile ja kahjusumma ulatus 600 miljoni euroni.

13

Asjaomase ühingu kahele endisele juhtivtöötajale mõisteti kriminaalmenetluses Landgericht Frankfurt am Maini (Frankfurt am Maini piirkondlik kohus) 11. juuli 2006. aasta otsusega usalduse kuritarvitamise ja investeerimispettuse eest karistuseks vastavalt seitsme aasta ja nelja kuu pikkune ning kahe aasta ja kolme kuu pikkune vangistus.

14

Hagejad esitasid 21. mail 2012 BaFinile IFG artikli 1 lõike 1 alusel taotluse juurdepääsuks Phoenixi kohta käivatele sellistele dokumentidele nagu audiitorite järeldusotsused, lepingud, toimiku sissekanded, asutusesisesed märkused, asjassepuutuv kirjavahetus ning investeerimisühingute hüvitisfondide tegevus- ja majandusaasta aruanded.

15

BaFin rahuldas 31. juuli 2012. aasta otsusega põhiosas teabetaotluse. BaFin keeldus siiski andmast hagejatele võimalust tutvuda Ernst & Young’i 31. märtsi 2002. aasta erirevisjoni aruandega ja samuti Phoenixi audiitorite koostatud järeldusotsustega, asutusesiseste märkuste, aruannete, kirjavahetuse, dokumentide, kokkulepete, lepingute, toimiku sissekannete ja Phoenixit puudutava kirjavahetusega ning kõigi asutusesiseste märkustega ja kogu kirjavahetusega, mis järgnes eelnimetatud aruande teatavakstegemisele.

16

BaFin jättis taotluse vastavas osas rahuldamata põhjusel, et asjaomasele teabele juurdepääsu võimaldamise välistavad KWG § 9 ja WpHG § 8 sätestatud konfidentsiaalsusnõuded koostoimes IFG § 3 punktiga 4. Põhikohtuasja hagejad esitasid 21. augustil 2012 selle otsuse peale vaide. BaFin jättis 9. oktoobri 2012. aasta otsusega vaide rahuldamata.

17

Põhikohtuasja hagejad esitasid 12. novembril 2012 BaFini selle otsuse peale kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Eelotsusetaotluse esitanud kohus kohustas Bundesverwaltungsgerichti (föderaalne halduskohus) praktikale tuginedes oma 11. detsembri 2012. aasta otsusega BaFini võimaldama osaliselt juurdepääsu taotletud teabele.

18

Eelotsusetaotlusest nähtub siiski, et ühes teises asjas, milles on samuti tegemist BaFinil Phoenixi kohta olevale teabele juurdepääsuga, tegi eelotsusetaotluse esitanud kohus 12. märtsil 2008 otsuse, mille kohaselt IFG artikli 1 lõike 1 tähenduses õigus saada teavet on olemas siis, kui KWG § 9 ja WpHG § 8 ette nähtud kaitse eesmärk ei nõua enam konfidentsiaalsust. Oma otsuses sedastas see kohus, et kuna taotletud teave on seondub kriminaalkorras karistatavate tegudega või muude tõsiste õigusrikkumistega, siis puudub õiguspärane huvi käsitada Phoenixi ettevõtte- ja ärisaladust jätkuvalt konfidentsiaalsena.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et niisuguse juhtumi puhul nagu kõnealune ei ole vaja kaitsta Phoenixi huve ja seega on erandlikult võimalik kalduda kõrvale KWG § 9 ja WpHG § 8 ette nähtud konfidentsiaalsusnõudest.

20

Neil asjaoludel otsustas Verwaltungsgericht Frankfurt am Main menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus teatas 19. mai 2014. aasta kirjas, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse samal päeval, et on otsustanud esimese küsimuse tagasi võtta. Neil asjaoludel ei ole vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 100 lõikele 1 vaja sellele küsimusele vastata.

22

Kõigepealt tuleb käesolevas asjas täpsustada, et kuigi eelotsusetaotluses on mainitud kolme direktiivi, nimelt direktiivi 2004/109, direktiivi 2006/48 ja direktiivi 2009/65, on vastusena Euroopa Kohtu poolt kodukorra artikli 101 alusel esitatud selgituspalvele eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud täiendavaid asjaolusid ning Phoenixi tegevusloa ulatust arvestades asjakohane üksnes direktiivi 2004/39 artikkel 54.

23

Seega tuleb esitatud küsimust käsitleda ainuüksi selle artikli alusel.

24

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada kas direktiivi 2004/39 artikli 54 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et haldusmenetluses võib liikmesriigi järelevalveasutus tugineda konfidentsiaalsusnõudele sellise isiku vastu, kes on taotlenud temalt juurdepääsu teabele teatava finantsteenuste osutaja kohta, kes on hiljem likvideerimisel, juhul kui viimase ärimudel põhines peamiselt ulatuslikul investeerimispettusel, mille eesmärk oli tekitada investoritele teadlikult kahju, ja mitmele selle äriühingu tegevuse eest vastutavale isikule on jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistuseks mitmeaastane vangistus.

25

Esitatud küsimusele vastates tuleb lähtuda direktiivi 2004/39 eesmärkidest ja artikli 54 kontekstist.

26

Direktiivi 2004/39 põhjendusest 2 selgub, et direktiivi eesmärk on näha ette ühtlustamise tase, mida on vaja investoritele kõrgetasemelise kaitse pakkumiseks ja selleks et võimaldada investeerimisühingutel osutada päritoluriigi järelevalve all teenuseid kogu liidus.

27

Selle direktiivi põhjenduse 63 kohaselt peaks eri liikmesriikide pädevad asutused kasvava piiriülese tegevuse tõttu varustama üksteist nende ülesannete täitmiseks asjakohase teabega, et tagada nimetatud direktiivi tõhus jõustamine.

28

Nii peavad liikmesriigid direktiivi 2004/39 artikli 17 lõike 1 alusel tagama, et pädevad asutused teostavad pidevat järelevalvet investeerimisühingute tegevuse üle, et kindlustada nende kohustuste järgimine.

29

Sama direktiivi artikli 50 lõiked 1 ja 2 näevad ette, et pädevatel asutustel peavad olema kõik nende ülesannete täitmiseks vajalikud järelevalve- ja uurimisvolitused, sealhulgas õigus tutvuda kõigi dokumentidega ja nõuda isikutelt teavet.

30

Direktiivi 2004/39 artikli 56 lõikest 1 tuleneb, et eri liikmesriikide pädevad asutused teevad omavahel koostööd ja et eelkõige vahetatakse teavet ja tehakse koostööd uurimis- või järelevalvetegevuse käigus.

31

Liikmesriigisisesel järelevalvel ja eri liikmesriikide pädevate asutuste omavahelisel teabevahetusel põhineva investeerimisühingute tegevuse kontrollisüsteemi, mida eelmistes punktides lühidalt kirjeldati, tõhus toimimine eeldab, et nii kontrollitavad äriühingud kui ka pädevad asutused saavad olla kindlad, et jagatud konfidentsiaalne teave jääb põhimõtteliselt konfidentsiaalseks (vt analoogia alusel kohtuotsus Hillenius, 110/84, EU:C:1985:495, punkt 27).

32

Nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktis 37 märkinud, tuleneb ka direktiivi 2004/39 põhjenduse 63 viimasest lausest, et kui taoline usaldus puudub, siis edastataks pädevale asutusele järelevalve teostamiseks vajalikku konfidentsiaalset teavet üksnes vastu tahtmist.

33

Seega näeb direktiivi 2004/39 artikli 54 lõige 1 ette ametisaladuse hoidmise kohustuse kui üldreegli mitte ainult asjaomaste äriühingute, vaid samuti liidu finantsinstrumentide turu nõuetele vastava toimimise kaitseks.

34

Erandjuhud, mil üldine konfidentsiaalse teabe avalikustamise keeld ei takista selle teabe edastamist või kasutamist, on üksikasjalikult ette nähtud direktiivi 2004/39 artiklis 54.

35

Seega saab üldisest konfidentsiaalse teabe avalikustamise keelust teha erandi ainult konkreetselt nimetatud sättes ette nähtud olukorras.

36

Arvestades Phoenixi toimepandud pettusi, selle äriühingu juhtidele mõistetud kriminaalkaristusi ja seda, et nimetatud äriühing on likvideerimisel, tuleb käesoleval juhul märkida esiteks seda, et direktiivi 2004/39 artikli 54 lõike 1 kohaselt kohaldatakse ametisaladuse hoidmise kohustust „muude kui kriminaalõiguse valdkonda kuuluvate […] juhtumite puhul”.

37

Teiseks tuleb meelde tuletada, et selle direktiivi artikli 54 lõike 2 kohaselt võib investeerimisühingu suhtes pankroti väljakuulutamise või sundlikvideerimise korral tsiviil- ja kaubandusõiguse menetluse käigus „avaldada konfidentsiaalset teavet, mis ei puuduta kolmandaid isikuid ja mis on vajalik menetluse läbiviimiseks”.

38

Seega saab muude kui kriminaalõiguse valdkonda kuuluvate juhtumite puhul sellise pankrotis või sundlikvideerimisel oleva investeerimisühingu nagu põhikohtuasjas kohta käiva teabe osas loobuda ametisaladuse hoidmise kohustuse kohaldamisest üksnes siis, kui on täidetud eelmises punktis loetletud kolm tingimust, nimelt teave ei puuduta kolmandaid isikuid, teave edastatakse tsiviil- ja kaubandusõiguse menetluse käigus ja see teave on vajalik menetluse läbiviimiseks.

39

Eelotsusetaotlusest aga ei tulene, et vaidlus põhikohtuasjas, milles on tegemist haldusmenetlusega, mis käsitleb IFG alusel esitatud taotlust juurdepääsuks liikmesriigi järelevalveasutusel olevale teabele ja dokumentatsioonile, kuuluks kriminaalõiguse valdkonda, sest see taotlus esitati pärast Phoenixi tegevuse eest vastutavate isikute kriminaalkorras süüdimõistmist, või kuuluks põhikohtuasja kaebajate algatatud tsiviil-või kriminaalmenetluse raamesse.

40

Kui see peaks nii olema – mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, ei võimalda direktiivi 2004/39 artikli 54 ükski säte loobuda ametisaladuse hoidmise kohustuse kohaldamisest.

41

Esitatud küsimusele antavat vastust ei mõjuta eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt esile toodud asjaolud, et äriühingu ärimudel põhines peamiselt ulatuslikul investeerimispettusel, ja et mitmele selle äriühingu tegevuse eest vastutavale isikule mõisteti jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistuseks mitmeaastane vangistus.

42

Järelikult tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2004/39 artikli 54 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et haldusmenetluses võib liikmesriigi järelevalveasutus tugineda ametisaladuse hoidmise kohustusele sellise isiku vastu, kes muul kui kriminaalõiguse valdkonda kuuluval või tsiviil- ja kaubandusõiguse menetlusega seonduval juhul on taotlenud temalt juurdepääsu teabele teatava finantsteenuste osutaja kohta, kes on hiljem sundlikvideerimisel, juhul kui selle äriühingu ärimudel põhines peamiselt ulatuslikul investeerimispettusel, mille eesmärk oli tekitada investoritele teadlikult kahju, ja mitmele selle äriühingu tegevuse eest vastutavale isikule on jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistuseks mitmeaastane vangistus.

43

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/39/EÜ finantsinstrumentide turgude kohta, millega muudetakse nõukogu direktiive 85/611/EMÜ ja 93/6/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/12/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/22/EMÜ, artikli 54 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et haldusmenetluses võib liikmesriigi järelevalveasutus tugineda ametisaladuse hoidmise kohustusele sellise isiku vastu, kes muul kui kriminaalõiguse valdkonda kuuluval või tsiviil- ja kaubandusõiguse menetlusega seonduval juhul on taotlenud temalt juurdepääsu teabele teatava finantsteenuste osutaja kohta, kes on hiljem sundlikvideerimisel, juhul kui selle äriühingu ärimudel põhines peamiselt ulatuslikul investeerimispettusel, mille eesmärk oli tekitada investoritele teadlikult kahju, ja mitmele selle äriühingu tegevuse eest vastutavale isikule on jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistuseks mitmeaastane vangistus.