—

Mediaset SpA, esindajad: advokaadid L. Medugno, A. Lauteri, G. Rossi, G. M. Roberti, M. Serpone ja I. Perego,

—

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato A. De Stefano,

—

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Grespan, B. Stromsky ja G. Conte,

1

Eelotsusetaotlus puudutab riigiabi reguleerivate asjassepuutuvate liidu õigusnormide tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Mediaset SpA (edaspidi „Mediaset”) ja Ministero dello Sviluppo economico vahelises kohtuvaidluses selle riigiabi tagasinõude üle, mille Itaalia riik andis Mediasetile abikava raames, millest saavad kasu maapealse digitaalringhäälingu organisatsioonid, kes pakuvad tasulise televisiooni teenust, ja kaabeltelevisiooni operaatorid; s.o abi, mis tunnistati siseturuga kokkusobimatuks komisjoni 24. jaanuari 2007. aasta otsusega 2007/374 riigiabi C 52/2005 (ex NN 88/2005, ex CP 101/2004) kohta, mida Itaalia Vabariik andis digitaaldekoodrite toetusega ostmiseks (ELT L 147, lk 1)(edaspidi „otsus 2007/374”).

3

Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL artikli 108] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), sätestab artiklis 14 „Abi tagastamine”:

„1.   Kui ebaseadusliku abi korral tehakse negatiivne otsus, nõuab komisjon, et kõnealune liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt abi tagasi saada (edaspidi „tagastamisotsus”). Komisjon ei nõua abi tagastamist, kui see on vastuolus ühenduse õiguse üldpõhimõttega.

2.   Vastavalt tagastamisotsusele kuuluvad tagastatava abi hulka intressid, mille kohase määra kinnitab komisjon. Intressi makstakse ajavahemiku eest, mil ebaseaduslik abi oli abisaaja käsutuses, kuni selle tagastamise kuupäevani.

3.   Ilma et see piiraks Euroopa [Liidu] Kohtu poolt vastavalt [ELTL artiklile 278] tehtud korralduste kohaldamist, toimub tagastamine viivitamata ja vastavalt kõnealuse liikmesriigi siseriiklikus õiguses kehtivale korrale, tingimusel et see võimaldab komisjoni otsuse kohest ja tõhusat täitmist. Sel eesmärgil ja juhuks, kui toimub siseriikliku kohtu menetlus, peavad kõnealused liikmesriigid võtma kõik vajalikud ja nende vastavas õigussüsteemis kättesaadavad meetmed, sealhulgas ajutised meetmed, ilma et see piiraks [liidu] õiguse kohaldamist.”

4

Otsuse 2007/374 artikkel 1 sätestab:

„Kava, mida Itaalia Vabariik on ebaseaduslikult rakendanud tasulise televisiooni teenuseid pakkuvate maapealse digitaalringhäälingu organisatsioonide ja tasulise kaabeltelevisiooni operaatorite toetamiseks, on riigiabi, mis ei vasta ühisturu nõuetele.”

5

Selle otsuse artikkel 2 näeb ette:

„1.   Itaalia Vabariik võtab kõik vajalikud meetmed, et nõuda abisaajatelt tagasi artiklis 1 määratletud abi.

2.   Abi nõutakse tagasi viivitamata ja siseriiklikes õigusaktides sätestatud korras, tingimusel, et see võimaldab otsust viivitamata ja tõhusalt rakendada. Tagastatavad summad peavad sisaldama intressi, mis on arvestatud alates sellest kuupäevast, mil abi anti abisaaja käsutusse, kuni kuupäevani, mil abi tagastatakse.

3.   Lõike 2 alusel tagasimaksmisele kuuluv intress arvutatakse komisjoni 21. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 794/2004 (millega rakendatakse nõukogu määrust (EÜ) 659/1999 […] [ELT L 140, lk 1; ELT eriväljaanne 08/04, lk 3]) [artiklites 9 ja 11] sätestatud korra kohaselt.” [Tsitaati on parandatud Euroopa Kohtus, kuna otsuse eestikeelne tõlge on ebatäpne]

6

Sama otsuse artikkel 3 sätestab:

„Itaalia Vabariiki kohustatakse kahe kuu jooksul pärast käesoleva otsuse teatavakstegemist teavitama komisjoni meetmetest, mida otsuse täitmiseks on võetud. Itaaliat kohustatakse nõutud teabe esitamisel kasutama käesoleva otsuse lisas olevat küsimustikku.

Itaalia Vabariik peab esimeses lõikes osutatud aja jooksul esitama dokumendid, mis tõendavad, et kõnealuse ebaseadusliku ja ühisturuga kokkusobimatu abi saajate suhtes on algatatud tagasinõudemenetlus.”

7

Tagasinõutava summa osas täpsustas komisjon otsuse 2007/374 põhjendustes 191–193 järgmist:

8

Nimetatud otsuse põhjendustes 196–205 esitas komisjon põhjenduses 193 nimetatud meetodi kohta suunised, et võimalda Itaalia Vabariigil tagasinõutavad summad kindlaks määrata.

9

Pärast otsuse 2007/374 vastuvõtmist toimus komisjoni ja Itaalia Vabariigi vahel teabevahetus, mis puudutas ebaseaduslikuks tunnistatud abikava individuaalsete kasusaajate kindlakstegemist ja tagasinõutavate täpsete summade kindlaksmääramist.

10

Konkreetsemalt kiitis komisjon oma 1. aprilli 2008. aasta kirjas heaks Itaalia Vabariigi kasutava metoodika, nimelt Ipsose korraldatud arvamusküsitluse, et arvutada välja tänu kõnealusele abikavale saavutatud täiendav kasutajate arv, keskmine tulu kasutaja kohta ja täiendav tulu. Komisjon väljendas ka oma nõusolekut Itaalia Vabariigi järelduste kohta, mille kohaselt ei tuleks kõnealusest abikavast kasusaajatele TIMediale ja Fastwebile tagasimaksmise kohustust panna, kuna analüüsid näitasid, et nimetatud ettevõtjad ei saanud kõnealuse abi andmise perioodil mingisugust täiendavat kasu. Samas kirjas väljendas komisjon aga kahtlusi Mediaseti kantud vältimatute kulude osas ja märkis sellest tulenevalt, et viimaselt tagasinõutava abisumma suuruseks on 6844361 eurot.

11

Pärast seda, kui Itaalia Vabariik oli teinud komisjonile teatavaks uusi asjaolusid, kiitis viimane oma 11. juuni 2008. aasta kirjas heaks uue vältimatute kulude arvutuse, mille Itaalia Vabariik oli Mediaseti puhul teinud ning mille kohaselt oli temalt tagasinõutav abisumma nüüd 4 926 543,22 eurot.

12

Kui Itaalia Vabariik oli esitanud veel täiendavaid andmeid, keeldus komisjon oma 23. oktoobri 2009. aasta kirjas heaks kiitmast selle liikmesriigi esitatud uut ökonomeetrilist mudelit, kuna see võttis kulude ja tulude arvestamisel aluseks erinevad perioodid ning nimetatud liikmesriik oli sarnasest metodoloogiast kord juba ise loobunud. Komisjon märkis oma kirjas veel, et kui Itaalia Vabariik viivitamatult Mediasetilt kõnealust abi tagasi ei nõua, võib ta algatada EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluse.

13

Itaalia ametiasutus andis 12. novembril 2009 Mediasetile adresseeritud korralduse, milles nõuti 5969442,12 euro tasumist; see summa hõlmas ka määruse nr 659/1999 artikli 14 lõikes 2 ette nähtud korras arvutatud intressi.

14

Olles Itaalia ametiasutuse nõutud summa tasunud, esitas Mediaset 11. detsembril 2009 Tribunale civile di Romale hagi ning palus nimetatud korralduse tühistada ja tagasinõutavat summat vähendada, väites eelkõige, et otsuses 2007/374 kehtestatud arvutuskriteeriume on kohaldatud vääralt ja tänu kõnealusele abile saadud täiendava tulu arvutus on vale. Peale selle palus Mediaset, et määrataks kohtulik ekspertiis.

15

Samal ajal oli Mediaset esitanud ka Euroopa Liidu Üldkohtule hagi otsuse 2007/374 tühistamiseks. Üldkohus jättis selle hagi oma 15. juuni 2010. aasta otsusega kohtuasjas T-177/07: Mediaset vs. komisjon (EKL 2010, lk II-2341) rahuldamata. Mediaset esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Euroopa Kohtule, kes jättis selle oma 28. juuli 2011. aasta otsusega kohtuasjas C‑403/10 P: Mediaset vs. komisjon rahuldamata.

16

Käesolevas põhikohtuasjas määras Tribunale civile di Roma ekspertiisi, mille tulemused, mille ekspertkolleegium 6. septembril 2011 esitas, sisaldasid kriitikat nii arvamusküsitluse kohta, mida oli kasutatud tasuliste programmide ja uute digitaalkanalite vaatajate lisandunud arvu väljaarvutamiseks, kui ka põhikohtuasja poolte pakutud ja kasutatud ökonomeetriliste mudelite kohta. Raporti kohaselt ei olnud ka tõendatud, et abi saamine dekoodrite müüki vaadeldaval perioodil tegelikult mõjutas. Ministero dello Sviluppo economico vaidlustas ekspertiisi tulemused oma 17. juulil 2012 esitatud seisukohtades.

17

Neil asjaoludel otsustas Tribunale civile di Roma menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

Kui see nii ei ole, siis:

18

Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas komisjoni niisuguse otsuse täimisel, millega tunnistatakse abikava ebaseaduslikuks ja siseturuga kokkusobimatuks ning antakse korraldus see abi tagasi nõuda, kuid kus ei nimetata selle abi konkreetseid kasusaajaid ega määrata kindlaks täpseid tagasinõutavaid summasid, on siseriiklikule kohtule siduv mitte ainult see otsus, vaid ka nimetatud institutsiooni poolt selle otsuse täitmise menetluses võetud seisukohad, milles märgitakse täpselt abisumma, mis tuleb ühelt kindlaksmääratud kasusaajalt tagasi nõuda.

19

Sellega seoses tuleb meenutada, et riigiabi kontrollimehhanismi rakendamise eest vastutab esiteks komisjon ja teiseks siseriiklikud kohtud, mille ülesanded on küll täiendavat laadi, kuid siiski erinevad (vt 21. novembri 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑284/12: Deutsche Lufthansa, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

20

Nimetatud süsteemis kuulub abi siseturuga kokkusobivuse hindamine komisjoni ainupädevusse, alludes liidu kohtute kontrollile (vt selle kohta 21. oktoobri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-261/01 ja C-262/01: van Calster jt, EKL 2003, lk I-12249, punkt 75; 5. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-368/04: Transalpine Ölleitung in Österreich, EKL 2006, lk I-9957, punkt 38, ja eespool viidatud kohtuotsus Deutsche Lufthansa, punkt 28).

21

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole komisjon kohustatud ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud abi tagastamise korraldust andes tagastatava abi täpset summat kindlaks määrama. Piisab sellest, kui komisjoni otsuses sisalduvad andmed, mis võimaldavad otsuse adressaadil iseseisvalt ja liigsete raskusteta see summa määratleda (vt selle kohta eelkõige 12. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-480/98: Hispaania vs. komisjon, EKL 2000, lk I-8717, punkt 25; eespool viidatud kohtuotsus Mediaset vs. komisjon, punkt 126, ja 8. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-81/10 P: France Télécom vs. komisjon, EKL 2011, lk I-12899, punkt 102).

22

Abikava küsimuse käsitlemisel ei ole komisjon üldjuhul võimeline täpselt kindlaks määrama igale individuaalsele abisaajale makstud summat ning seega saab abikava raames ühe abisaajaga seotud erilisi asjaolusid hinnata alles abi tagasinõudmise staadiumis (vt selle kohta 7. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas C-310/99: Itaalia vs. komisjon, EKL 2002, lk I-2289, punktid 89–91).

23

Lisaks tuleb märkida, et ELTL artikli 288 neljanda lõigu kohaselt on otsused tervikuna siduvad nende suhtes, kellele need on adresseeritud. Järelikult on liikmesriik, kes on komisjoni sellise otsuse adressaat, millega kohustatakse ebaseaduslikku ühisturuga kokkusobimatut abi tagasi nõudma, selle artikli alusel kohustatud võtma kõik nimetatud otsuse täitmise tagamiseks vajalikud meetmed (vt selle kohta 12. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-209/00: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2002, lk I-11695, punkt 31, ja 26. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas C-404/00: komisjon vs. Hispaania, EKL 2003, lk I-6695, punkt 21). See kohustus on kõigil adressaatliikmesriigi organitel, kaasa arvatud kohtud (vt selle kohta 21. mai 1987. aasta otsus kohtuasjas 249/85: Albako Margarinefabrik, EKL 1987, lk 2345, punkt 17).

24

Kuigi otsus 2007/374, mis jõustus pärast Euroopa Kohtu eespool viidatud otsust Mediaset vs. komisjon, on nüüd selle adressaadi, Itaalia Vabariigi jaoks kohustuslik ja seda tuleb pidada siseriiklikule kohtule siduvaks, ei ole see nii komisjoni kirjade puhul, mille ta saatis Itaalia Vabariigile hiljem nende vahel toimunud teabevahetuses, et tagada nimetatud otsuse viivitamatu ja tõhus täitmine.

25

Sellega seoses tuleb märkida, et need kirjad – eriti 11. juuni 2008. aasta kiri ja 23. oktoobri 2009. aasta kiri, milles määratletakse Mediaset kõnealusest abikavast kasusaajana ja märgitakse temalt tagasinõutava abi täpne summa – ei kujuta endast otsuseid ELTL artikli 288 neljanda lõigu tähenduses.

26

Siinkohal tuleb lisada, et sellised seisukohavõtud ei kuulu nende aktide hulka, mida saab võtta määruse nr 659/1999 alusel.

27

Ka tunnistas komisjon oma märkustes, et nende seisukohavõttude eesmärk ei olnud otsuse 2007/374 sisu täiendada või muuta ning et need ei olnud mingil määral siduvad.

28

Järelikult ei saa komisjoni poolt otsuse 2007/374 täitmise raames väljendatud seisukohti pidada siseriiklikule kohtule siduvaks.

29

Niisuguses olukorras on kohane meenutada, et liidu riigiabi käsitlevate õigusnormide kohaldamine tugineb lojaalse koostöö tegemise kohustusel ühelt poolt siseriiklike kohtute ning teiselt poolt komisjoni ja liidu kohtute vahel, mille raames igaüks täidab ülesannet, mis talle aluslepinguga on antud. Selle koostöö raames peavad siseriiklikud kohtud kasutama kõiki asjakohaseid üld- või erimeetmeid, et tagada liidu õigusest tulenevate kohustuste täitmine ja hoiduma meetmetest, mis võiksid ohustada aluslepingu eesmärkide saavutamist, nagu see tuleneb ELL artikli 4 lõikest 3 (vt eespool viidatud kohtuotsus Deutsche Lufthansa, punkt 41).

30

Niisiis, kui siseriiklikul kohtul on tagasinõutava summa osas kahtlusi, võib ta alati pöörduda komisjoni poole, et viimane teda lojaalse koostöö põhimõtte kohaselt abistaks, nagu see tuleneb eelkõige komisjoni teatise (riigiabi reguleerivate õigusaktide täitmise tagamise kohta liikmesriikide kohtute poolt) (ELT 2009, C 85, lk 1) punktidest 89–96.

31

Seega on vaatamata sellele, et komisjoni seisukohavõtt ei saa olla siseriiklikule kohtule siduv, oluline märkida, et kuna nende andmete eesmärk, mis sisalduvad selles seisukohavõtus ning ka komisjoni arvamustes, mida siseriiklik kohus võib olla eelmises punktis viidatud tingimustel palunud, on lihtsustada siseriiklike kohtute ülesannet tagastamisotsuse viivitamatul ja tõhusal täitmisel ning lojaalse koostöö põhimõttest lähtudes, peab siseriiklik kohus nendega arvestama kui asjaoludega, mida tuleb tema menetluses oleva vaidluse lahendamisel hinnata, ja põhjendama oma otsust kõigi talle esitatud toimiku materjalide seisukohalt.

32

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et kuigi komisjoni niisuguse otsuse täitmise raames, millega tunnistatakse abikava ebaseaduslikuks ja siseturuga kokkusobimatuks ja antakse korraldus see abi tagasi nõuda, kuid ei nimetata individuaalselt sellest abist kasusaajaid ega määrata kindlaks täpseid tagasinõutavaid summasid, on see otsus siseriiklikule kohtule siduv, ei ole talle siduvad seisukohad, mida nimetatud institutsioon on selle otsuse täitmise menetluses väljendanud. Siseriiklik kohus peab ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtet arvestades need seisukohavõtud siiski arvesse võtma kui asjaolud, mida tuleb tema menetluses oleva vaidluse lahendamisel hinnata.

33

Oma teise ja kolmanda küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas siseriiklik kohus võib – juhul, kui komisjon ei ole oma otsuses, millega tunnistatakse abikava ebaseaduslikuks ja siseturuga kokkusobimatuks, nimetanud individuaalselt sellest abist kasusaajaid ega määranud kindlaks täpseid tagasinõutavaid summasid – tagasinõutava abisumma täpsel kindlaksmääramisel jõuda järeldusele, et see summa on võrdne nulliga, kui see tuleneb talle teatavaks tehtud kõigi asjassepuutuvate andmete alusel sooritatud arvutustest.

34

Siinkohal olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud abi liidu asjakohaste sätete puudumisel tagasi nõuda siseriiklikus õiguses sätestatud korra kohaselt, kui need sätted ei muuda liidu õigusega nõutavat abi tagastamist tegelikult võimatuks ega riku võrdsuse põhimõtet sama liiki, kuid puhtalt siseriiklike vaidluste lahendamisel (vt 13. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C-382/99: Madalmaad vs. komisjon, EKL 2002, lk I-5163, punkt 90). Selle tagasinõudega seotud vaidluse lahendamine on üksnes siseriikliku kohtu pädevuses (vt selle kohta 24. juuli 2003. aasta määrus kohtuasjas C-297/01: Sicilcassa jt, EKL 2003, lk I-7849, punktid 41 ja 42).

35

Peale selle – nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 22, 23 ja 29 sai meenutatud – peab siseriiklik kohus, kui tema poole on selles küsimuses pöördutud, määrama kindlaks selle abi summa, mille tagastamist komisjon on nõudnud, kuna komisjon ei ole märkinud oma otsuses individuaalselt kõnealusest abist kasusaajaid ega määranud ka kindlaks täpset tagasinõutavat summat. Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 30 on märgitud, on siseriiklikul kohtul raskuste korral alati võimalus pöörduda komisjoni poole, et viimane teda ELL artikli 4 lõikes 3 viidatud lojaalse koostöö põhimõtte kohaselt abistaks.

36

Sellest järeldub, et tagasinõutava abisumma kindlaksmääramiseks peab siseriiklik kohus niisugustel tingimustel, nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 31 nimetatud, arvesse võtma kõiki talle teatavaks tehtud asjassepuutuvaid andmeid, sealhulgas komisjoni ja ametiasutuste vahel lojaalse koostöö põhimõtte kohaselt toimunud teabevahetust.

37

Seega ei saa välistada, et kõiki neid asjaolusid arvestades saab siseriiklik kohus tagastava abisumma kindlaksmääramiseks tehtavate arvutuste tulemuseks nulli.

38

Pealegi selgub siseriikliku kohtu esitatud toimiku materjalidest, et komisjon möönis TIMedia ja Fastwebi puhul sõnaselgelt, et nendelt ettevõtjatelt ei tule midagi tagasi nõuda.

39

Järelikult võib siseriiklik kohus, seadmata kahtluse alla komisjoni otsuse kehtivust ega ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu abi tagastamise kohustust, määrata tagastatavaks abisummaks nulliga võrdse summa, kui see tagasinõutavate summade liitmistehtest otseselt tuleneb.

40

Eeltoodust järeldub, et teisele ja kolmandale küsimusele tuleb vastata, et siseriiklik kohus võib – juhul, kui komisjon ei ole oma otsuses, millega tunnistatakse abikava ebaseaduslikuks ja siseturuga kokkusobimatuks, nimetanud individuaalselt sellest abist kasusaajaid ega määranud kindlaks täpseid tagasinõutavaid summasid – tagasinõutava abisumma kindlaksmääramisel jõuda komisjoni otsuse kehtivust ning ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu abi tagastamise kohustust kahtluse alla seadmata järeldusele, et see summa on võrdne nulliga, kui see tuleneb talle teatavaks tehtud kõigi asjassepuutuvate andmete alusel sooritatud arvutustest.

41

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: