1.

Käesolev eelotsusetaotlus pakub Euroopa Kohtule võimaluse esimest korda tõlgendada mõistet „hüvitis[ed], mida makstakse vabatahtliku jätkuva kindlustuse põhjal” määruse (EMÜ) nr 1408/71 ( 2 ) artikli 46a lõike 3 punkti c raames, millega jäetakse need hüvitised siseriiklike kattumise vältimise sätete kohaldamisalast välja.

2.

Põhikohtuasjas palub Arbeidshof te Antwerpen (Antwerpeni töökohus, Belgia) selgitada, kas see säte hõlmab Madalmaade vanaduspensioni konkreetset juhtumit, mille aluseks on niisugune kindlustus, mis üldjuhul on kohustuslik, kuid milles teatud tingimustel on ette nähtud vabastamine skeemi kuulumisest.

3.

Määruse nr 1408/71 artikkel 46a sisaldab nähtuvalt selle pealkirjast liikmesriikide õigusaktide alusel antavate invaliidsus‑, vanadus‑ või toitjakaotushüvitiste vähendamist, peatamist või tühistamist käsitlevaid üldsätteid.

4.

Määruse artikli 46a lõikes 3 on sätestatud:

„Liikmesriigi õigusaktides ettenähtud vähendamis‑, peatamis‑ või tühistamissätete kohaldamisel invaliidsus‑, vanadus‑ või toitjakaotushüvitise samaliigilise või eriliigilise hüvitise või muu sissetulekuga kattumise korral kehtivad järgmised reeglid:

[…]

[…].”

5.

Määruse (EMÜ) nr 574/72 ( 3 ) artiklis 47 „Vabatahtliku kindlustuse või kohustusliku kindlustuse vabatahtliku jätkamise perioodide järgi makstavate summade arvutamine” on sätestatud:

„Iga liikmesriigi asutus arvutab vastavalt enda kohaldatavatele õigusaktidele välja summa, mis vastab vabatahtliku kindlustuse või kohustusliku kindlustuse vabatahtliku jätkamise perioodidele, mille suhtes määruse [nr 1408/71] artikli 46a lõike 3 punkti c alusel ei kehti teise liikmesriigi tühistavad, vähendavad ega peatavad õigus‑ ja haldusnormid.”

6.

21. detsembri 1967. aasta kuningliku määruse, mis reguleerib üldiselt töötajate vanadus‑ ja toitjakaotuspensionide süsteemi (Belgisch Staatsblad, 16.1.1968, lk 441), artikli 52 lõike 1 esimeses lõigus on ette nähtud:

„Kui üleelanud abikaasa saab samaaegselt taotleda nii toitjakaotuspensioni töötajate pensioniskeemi alusel kui ka ühte või mitut vanaduspensioni või mõnda muud seda asendavat soodustust ühe või mitme töötajate pensioniskeemi alusel, võib toitjakaotuspension nimetatud vanaduspensionidega kokku moodustada summa, mis võrdub maksimaalselt 110%‑ga toitjakaotuspensionist, millele üleelanud abikaasal oleks olnud õigus täitunud tööstaaži korral.”

7.

Seaduses vanaduspensioni üldskeemi kohta (Algemene Ouderdomswet, edaspidi „AOW”) on ette nähtud kohustuslik kindlustus eelkõige kõigile Madalmaade kodanikele, kes elavad Madalmaade Kuningriigi territooriumil.

8.

Kuningliku määruse sotsiaalkindlustusega kindlustatute ringi piiramise ja laiendamise kohta (Besluit beperking en uitbreiding kring verzekerden volksverzekeringen, edaspidi „Madalmaade määrus”) artiklis 22 on sätestatud:

„Iga Madalmaades mittetöötava isiku, kes elab Madalmaades ja kellel on õigus hüvitisele välisriigi seaduses reguleeritud või reguleerimata sotsiaalkindlustusskeemi alusel või rahvusvahelise organisatsiooni skeemi raames, vabastab tema taotluse alusel riigi pensioniamet [AOW] kindlustusest […] seniks, kuni isikul on:

[…]”.

9.

Madalmaade kodanik T. H. Bouman abiellus Belgia kodanikuga ja elas Belgias aastatel 1957–1974.

10.

Kuna tema abikaasa suri 1968. aastal, saab ta alates 1. septembrist 1969 Belgia toitjakaotuspensioni.

11.

Pärast 1974. aastal Madalmaadesse naasmist tasus T. H. Bouman kindlustusmakseid, et saada AOW alusel Madalmaade vanaduspensioni.

12.

Pensionieale eelnenud viimase nelja aasta, nimelt perioodi osas alates 1. augustist 2003 palus T. H. Bouman Madalmaade määruse artikli 22 alusel ta AOW alusel kindlustusmaksete tegemisest vabastada ja tema taotlus rahuldati. Seega lõpetas ta Madalmaade sotsiaalkindlustusskeemi maksete tegemise, mistõttu ei tekkinud tal õigust AOW alusel täispensioni saamiseks.

13.

Pensioniikka jõudmisel sai ta alates 1. juunist 2007 AOW alusel osalist pensioni.

14.

Office national des pensions belge (Belgia riiklik pensioniamet) vaatas 4. veebruari 2009. aasta otsusega üle T. H. Boumani saadava toitjakaotuspensioni summa ja otsustas seda vähendada 1. juunist 2007, võttes arvesse AOW alusel makstava pensioni summat, ning nõuda alusetult saadu tagasi.

15.

T. H. Bouman esitas selle otsuse peale 4. mail 2009 kaebuse Arbeidsrechtbank te Antwerpenile (Antwerpeni tööõiguskohus).

16.

Sociale Verzekeringsbank’ile (Madalmaade riiklik pensioniamet, edaspidi „SVB”) esitati järelepärimine, et tuvastada, kas T. H. Boumanile makstakse pensioni vabatahtliku jätkuva kindlustuse alusel.

17.

Nagu selgub eelotsusetaotlusest, märkis SVB 31. juuli 2009. aasta ja 15. juuni 2010. aasta kirjas, et AOW‑st tulenev kindlustus on üldjuhul kohustuslik kindlustus ning et vabatahtliku jätkuva kindlustusega on tegemist ainult kahel juhul, nimelt esiteks siis, kui ühe aasta jooksul pärast esimese kohustusliku kindlustuse algust esitatakse taotlus arvutada sissemaksed varasemate kindlustuseta perioodide eest, ja teiseks siis, kui kohustusliku kindlustuse lõppemisele järgneva aasta jooksul esitatakse kindlustuse vabatahtliku jätkamise taotlus. Kummalgi juhul tuleb taotlus esitada SVB‑le ja viimase arvates on väljaspool kahtlust, et T. H. Bouman ei ole kunagi seda vabatahtliku jätkuva kindlustuse võimalust kasutanud.

18.

SVB järeldab sellest, et huvitatud isikule AOW alusel pensioni maksmine „ei põhine tervikuna ega osaliselt vabatahtliku kindlustuse perioodil, vaid see on täies ulatuses omandatud kohustusliku kindlustuse perioodide alusel”.

19.

Kuna Arbeidsrechtbank te Antwerpen jättis oma 6. mai 2010. aasta otsusega kaebuse sisuliselt rahuldamata, esitas T. H. Bouman selle otsuse peale Arbeidshof te Antwerpenile apellatsioonkaebuse.

20.

Arbeidshof te Antwerpenil on kahtlusi, kas SVB seisukoht on määruse nr 1408/71 artikli 46a lõike 3 punktiga c kooskõlas, ning ta leiab, et tal on pädevus see küsimus põhikohtuasjas lahendada.

21.

Neil asjaoludel otsustas Arbeidshof te Antwerpen menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas seda osa Madalmaade elanikule [AOW alusel] makstavast […] hüvitisest, mis põhineb kindlustusperioodil, mil sellel Madalmaade elanikul on õigus lihtsalt taotluse alusel loobuda Madalmaade kindlustusskeemist ning sellega seotud kindlustusmaksete tasumise kohustusest ning ta on seda piiratud ajavahemikuks ka tõepoolest taotlenud, tuleb pidada vabatahtliku jätkuva kindlustuse alusel makstavaks hüvitiseks määruse nr 1408/71 artikli 46a lõike 3 punkti c tähenduses, mistõttu seda ei saa 21. detsembri 1967. aasta Belgia kuningliku määruse, mis reguleerib üldiselt töötajate vanadus‑ ja toitjakaotuspensionide süsteemi, artikli 52 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud kattumise välistamise normi kohaldamisel arvesse võtta?”

22.

Eelotsusetaotlus, mis kannab 4. märtsi 2013. aasta kuupäeva, saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 11. märtsil 2013. T. H. Bouman, Belgia Kuningriik ja Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad. Vastavate taotluste puudumise tõttu kohtuistungit ei toimunud.

23.

Käesoleva kohtuasja iseärasus seisneb asjaolus, et liidu õiguse tõlgendamist taotleb eelotsusetaotluse esitanud Belgia kohus, kellel on kahtlus, kas liidu õigusega on kooskõlas Madalmaade pensioniameti SVB väljastatud dokumendis avaldatud seisukoht.

24.

SVB koostatud dokument kinnitab nimelt, et kõik T. H. Boumani täidetud kindlustusperioodid olid kohustuslikud, lükates sellega tagasi oletuse, et tema Madalmaade pensioni võidaks täielikult või osaliselt maksta vabatahtliku jätkuva kindlustuse perioodi alusel.

25.

Meenutagem, et määruse nr 574/72 artiklis 47 on sätestatud, et teise liikmesriigi kattumise välistamise normide kohaldamiseks arvutab pädev siseriiklik asutus välja vabatahtliku jätkuva kindlustuse perioodidele vastava summa.

26.

Ma leian, et eelotsusetaotluse esitanud kohtule neil asjaoludel tarviliku vastuse andmiseks tuleb kõigepealt lahata küsimust, kas vastavalt määruse nr 574/72 artiklile 47 koostatud õiend on teise liikmesriigi asutustele siduv.

27.

Sotsiaalkindlustuse valdkonnas haldusdokumentide tunnustamise probleem on seotud liikmesriigi pädeva asutuse kohustusega teha heas usus koostööd, et anda täielik õigusmõju liidu õigusnormidele ja tagada ELTL artiklite 45–48 eesmärkide saavutamine. Kõnealune üldine kohustus tuleneb ELL artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus sätestatud lojaalse koostöö põhimõttest ( 4 ).

28.

Kohtuotsusest FTS ( 5 ) tulenevas praktikas, millele komisjon käesolevas asjas tugineb, et väita, et eelotsusetaotluse esitanud Belgia kohus on seotud SVB seisukohaga, tõdes Euroopa Kohus, et määruse nr 574/72 III jaotise sätete alusel (tõend E 101) ( 6 ) koostatud õiend kohaldatavate õigusnormide kohta on siduv teiste liikmesriikide sotsiaalkindlustusasutustele osas, milles see kinnitab, et lähetatud töötajad on kindlustatud selle liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemis, kus asub nende tööandjast ettevõtja.

29.

Selle lahendusega välistatakse, et nimetatud õiendi üle teostavad kontrolli vastuvõtva liikmesriigi kohtud, allutades võimalike kohtuasjade lahendamise liidu õigusnormidega kehtestatud lepitusmenetlusele ( 7 ), ilma et sellega välistataks väljastava asutuse liikmesriigis õiguskaitsevahendite kasutamist ja liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse algatamist vastuvõtva liikmesriigi poolt selle liikmesriigi suhtes, kus asub väljastav asutus. ( 8 )

30.

Kuigi kõnealune kohtuliku kontrolli piiramine on põhjendatav õiguskindluse kaalutlustega, mis kehtivad haldusdokumendi suhtes, milles kinnitatakse huvitatud isiku kindlustatust liikmesriigi kindlustusskeemis, ei saa seda minu arvates siiski automaatselt laiendada muudele õienditele, mis väljastatakse määrusega nr 1408/71 reguleeritud valdkonnas.

31.

Seda seisukohta toetab minu hinnangul ka kohtuotsuses Adanez-Vega Euroopa Kohtu järgitud lähenemine seoses muus liikmesriigis täitunud kindlustusperioodide tõendamisega, millele tugineti selleks, et teha kindlaks, kas esineb õigus saada töötushüvitist. Kuigi Euroopa Kohus viitas eespool mainitud otsusele FTS, otsustas ta, et Hispaania pädeva asutuse õiend, milles on ära toodud töötaja täidetud kindlustus‑ või tööperioodid, ei kujuta endast veenvat tõendit Saksa pädeva asutuse ega Saksa kohtute jaoks, mis tähendab, et viimased on täielikult vabad kontrollima õiendi sisu. ( 9 )

32.

Seega võib minu arvates eristada ühelt poolt haldusdokumente, mis kinnitavad huvitatud isiku kindlustatust, ja teiselt poolt dokumente, mille eesmärk on täpsustada aset leidnud sündmusi või päritoluliikmesriigi õigusnormide kohaselt täitunud perioode, selleks et teha kindlaks vastuvõtva liikmesriigi õigusnormidest tulenevad õigused.

33.

Teisel juhul on vastuvõtva liikmesriigi asutustel, kelle ülesanne on kindlaks teha huvitatud isiku õigused, vabadus kontrollida kõiki asjakohaseid elemente, sealhulgas neid, mida kinnitab õiendi väljastanud asutus.

34.

Just niisugune on olukord käesolevas asjas, kuna Belgia ametivõimud peavad arvesse võtma Madalmaade õigusnormide alusel täitunud kindlustusperioode, selleks et teha kindlaks T. H. Boumani nende õiguste ulatus, mis tulenevad Belgia kattumise välistamise normide kohaldamisest. Neil asjaoludel võib Belgia kohus kontrollida määruse nr 574/72 artikli 47 alusel Madalmaade asutuse väljastatud õiendi sisu, eeskätt selle kooskõla liidu õigusega.

35.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on seega alust pöörduda Euroopa Kohtu poole küsimusega, mis tekib niisuguse kontrollimise käigus.

36.

Väljakujunenud kohtupraktikast lähtudes tuleb liidu õigusnormi tõlgendamisel arvestada mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on. ( 10 ) Liidu õigusnormi tekkeloost võib samuti selguda normi tõlgendamiseks asjakohaseid andmeid. ( 11 )

37.

Kõigepealt olgu täpsustatud, et määrus nr 1408/71 ei sisalda mõiste „vabatahtlik jätkuv kindlustus” legaaldefinitsiooni.

38.

Mis puudutab määruse nr 1408/71 artikli 46a lõike 3 punkti c sõnastust, siis kasutatakse määruse erinevates keeleversioonides mõiste „vabatahtliku jätkuva kindlustuse” tähistamiseks veidi erinevat sõnastust, mis siiski kattub osas, milles rõhutatakse kindlustatuse vabatahtlikkust. ( 12 )

39.

Edasi, mis puudutab tõlgendatava õigusnormi konteksti, siis meenutagem, et määruse nr 1408/71 II jaotise sätted moodustavad tervikliku ja ühtse kollisiooninormide süsteemi, mis põhineb kohaldatavate õigusnormide ühtsuse põhimõttel. ( 13 )

40.

Kõnealune koordineerimissüsteem ei hõlma üldjuhul vabatahtlikku jätkuvat kindlustust, kuna see on määruse nr 1408/71 artikli 15 lõike 1 kohaselt sama määruse artiklite 13–14d kohaldamisalast välja jäetud, välja arvatud juhul, kui vastavas osas esineb liikmesriigis üksnes vabatahtliku kindlustuse skeem. ( 14 )

41.

Määruse nr 1408/71 artikli 46a lõike 3 punktiga c jäetakse vabatahtlik jätkuv kindlustus välja kattumise välistamise normide kohaldamisalast juhul, kui need normid on ette nähud liikmesriigi õigusaktides.

42.

Kõnealuse sätte loogilise tagajärjena jäetakse vabatahtlik jätkuv kindlustus välja koordineerimissüsteemist, mis põhineb õigusaktide ühtsuse põhimõttel. Sellega võimaldatakse isikul, kes on Euroopa Liidu piires kolinud ja kes on otsustanud vanadus‑, invaliidsus‑ või toitjakaotuspensioniskeemiga liituda vabatahtlikult teises liikmesriigis, säilitada sellest valikust lähtuv täiendav sotsiaalkindlustuskate.

43.

Niisugune kaalutlus on kooskõlas selle sätte tekkelooga, mis lisati määrusesse nr 1408/71 määrusega nr 1248/92.

44.

Nagu nähtub toona komisjoni tehtud ettepanekust ( 15 ), oli määruse nr 1408/71 artikli 46a lõike 3 punkti c sisseviimisega seotud piirangu eesmärk vastata kohtuotsusest Schaap II ( 16 ) tulenevale tendentsile seoses määruse nr 574/72 artikli 46 lõike 2 tõlgendamisega. ( 17 ) Viimati nimetatud sättega, mis tunnistati määrusega nr 1248/92 kehtetuks, tehti määruse nr 1408/71 artikli 46 lõike 3 raames siseriiklike kattumise vältimise tingimuste kohaldamisel erand hüvitiste summade suhtes, mis vastavad vabatahtliku jätkuva kindlustuse perioodidele.

45.

Meenutagem, et Madalmaade kodanik M. Schaap väitis, et määruse nr 574/72 artikli 46 lõige 2 – kusjuures selle artikli pealkirjas on sõnaselge viide vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuse perioodide kattuvusele – takistab Madalmaade ametivõimudel lahutada tema Madalmaade pensionist Saksamaa pensioni osa, mida ta saab vabatahtlike kindlustusperioodide alusel, isegi kui tema puhul kindlustusperioodid ei kattu.

46.

Euroopa Kohus märkis, et määrusega nr 1408/71 „jäetakse töötajale õigus saada hüvitisi, mis vastavad kogu vabatahtliku kindlustuse perioodile”, isegi kui tegemist ei ole kattuvate perioodidega, ning järelikult laiendas kohus määruse nr 574/72 artikli 46 lõike 2 kohaldamisala kõigile pensionide kollisiooni juhtumitele, mis jäävad määruse nr 1408/71 artikli 46 lõike 3 reguleerimisalasse. ( 18 )

47.

Arvestades tõlgendatava sätte tekkelugu ja selle määruse nr 1408/71 süsteemi sisseviimisega taotletud eesmärke, tuleb väljendit „vabatahtlik jätkuv kindlustus” minu hinnangul tõlgendada piisavalt laialt, et mitte jätta huvitatud isikut ilma ühestki vabatahtliku jätkuva kindlustuse perioodist, mis on täitunud mõne teise liikmesriigi õigusnormide kohaselt.

48.

Seda seisukohta kinnitab määruse nr 1408/71 eesmärk lihtsustada isikute liikumist liidus, arvestades samas siseriiklike sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide eritunnuseid, ning mitte karistada isikuid, kes teostavad oma õigust vabalt liikuda. ( 19 )

49.

Seega tuleb määruse nr 1408/71 sätete tõlgendamisel silmas pidada ELTL artiklit 48, mis tähendab eelkõige, et võõrtöötajad ei tohi kaotada õigust sotsiaalkindlustushüvitistele ega tohi ka nende hüvitiste suurus väheneda põhjusel, et nad on teostanud õigust vabalt liikuda, mis on neile EL toimimise lepinguga antud. ( 20 )

50.

Nagu ka komisjon käesolevas asjas esitatud seisukohtades väidab, tuleb selleks, et kõnealune säte harmooniliselt sulanduks määruse nr 1408/71 aluseks oleva eesmärgi taotlemisse, seda sätet tõlgendada nii, et välistatakse võimalus, et töötaja või tema pereliige, kellel on tuletatud õigus hüvitisele, jääks siseriiklike kattumise vältimise sätete ( 21 ) tõttu ilma õigusest, mille ta on saanud mõne teise liikmesriigi õigusnormide kohaselt vabatahtlikult täidetud kindlustusperioodide alusel.

51.

Lõpuks kinnitab väljendi „vabatahtlik jätkuv kindlustus” laia tõlgendust ka seisukoht, millele on Euroopa Kohus asunud seoses määruse nr 1408/71 artikli 9 lõike 2 tõlgendamisega.

52.

Selle sätte kontekstis, mille eesmärk on hõlbustada vabatahtliku jätkuva kindlustuse kättesaadavust, kehtestades mõnes teises liikmesriigis täitunud kindlustusperioodide tunnustamise kohustuse, andis Euroopa Kohus kõnealusele väljendile laia tõlgenduse, leides, et see mõiste hõlmab „mis tahes liiki kindlustust, mille korral esineb vabatahtlikkuse element”, olenemata sellest, kas tegemist on varem sõlmitud kindlustussuhte jätkamisega. ( 22 )

53.

Minu hinnangul räägivad kõik need kaalutlused selgelt selle kasuks, et mõistet „vabatahtlik jätkuv kindlustus” tuleb tõlgendada laialt.

54.

Mis puudutab käesolevat juhtumit, siis nagu nähtub eelotsusetaotlusest, tuleneb AOW alusel makstav pension üldjuhul kohustuslikust kindlustusskeemist, mida kohaldati T. H. Boumani suhtes automaatselt kohe, kui ta 1974. aastal Madalmaadesse tagasi pöördus.

55.

Eelotsusetaotlusest ilmneb samuti, et kindlustusskeemiga kaetud teatud perioodi vältel oli T. H. Boumani olukord käsitatav Madalmaade määruse artiklis 22 nimetatud olukorrana, mis võimaldas huvitatud isiku taotluse alusel saada skeemi kuulumisest teatud perioodiks vabastust. T. H. Bouman taotles sellist vabastust ja sai selle ainult neljaks aastaks, mis eelnesid tema vanaduspensioni ea täitumisele.

56.

Neil asjaoludel tuleb sisuliselt kaaluda, kas kindlustus, mida kohaldatakse automaatselt, kuid milles on ette nähtud võimalus skeemis kuulumine huvitatud isiku taotluse alusel peatada, on hõlmatud vabatahtliku jätkuva kindlustuse mõistega tõlgendatava sätte tähenduses.

57.

Vastupidi Belgia Kuningriigi seisukohtades väljendatud arvamusele ei leia ma, et sellise üldskeemi vabatahtlikkuse tunnustamine, mille kohaldamine on automaatne, kuid millest vabastamiseks võib taotluse esitada, nagu käesolevas asjas, läheb vastuollu vabatahtliku kindlustuse põhimõttega.

58.

Kindlustusskeemiga liitumise vabatahtlikkus võib minu hinnangul tuleneda nii asjaolust, et huvitatud isik peab esitama taotluse kindlustusskeemiga liitumiseks või kindlustuse jätkamiseks, kui ka sellest, et tal on õigus skeemist vabastus saada. Sisuliselt tähendavad mõlemad olukorrad kindlustatu valikut ja annavad tunnistust sellest, et kui kindlustusskeemi kuulumine jätkub, ei puudu vabatahtlikkuse aspekt.

59.

Ma soovin sellega seoses rõhutada, et eelotsusetaotlusest nähtub, et sissemaksed, mis T. H. Bouman tegi perioodil, kui tal oli õigus vabastust taotleda, mõjutasid talle AOW alusel makstava pensioni suurust, andes talle seega täiendava sotsiaalse kaitse.

60.

Seetõttu olen ma arvamusel, et määruse nr 1408/71 artikli 46a lõike 3 punkti c tähenduses mõiste „hüvitis, mida makstakse vabatahtliku jätkuva kindlustuse põhjal”, hõlmab seda osa hüvitisest, mis põhineb kindlustusperioodil, mil huvitatud isikul oli õigus taotleda kindlustusskeemi kuulumisest vabastamist, kuid ta hoidus seda tegemast, kui skeemi kuulumise jätkumine kõnealusel perioodil mõjutab tema tulevase hüvitise suurust.

61.

Sellega seoses ei veena mind Belgia Kuningriigi pakutud piiratum lähenemisviis, mille kohaselt väljend „vabatahtlik jätkuv kindlustus” tähistab ainult mehhanisme, mis võimaldavad kindlustatul katta perioode, mil ta sissemakseid ei teinud, et täita lüngad täispensioni saamiseks.

62.

Minu hinnangul ei tulene ei määruse nr 1408/71 artikli 46a lõike 3 punkti c sõnastusest ega ülesehitusest, et lünkade täitmine oleks selle sätte tähenduses „vabatahtliku jätkuva kindlustuse” iseomane tunnus.

63.

Arvestades asjaomase sätte aluseks olevat eesmärki, mis seisneb soovis mitte jätta huvitatud isikut ilma ühestki vabatahtliku jätkuva kindlustuse perioodist, mis on täitunud mõne teise liikmesriigi õigusnormide kohaselt ( 23 ), sobib sellele väljendile minu meelest veelgi laiem tõlgendus, mis jätab tähelepanuta erinevad eesmärgid, mida asjaomaste siseriiklike õigusnormidega võidakse taotleda.

64.

Niisiis võib see hõlmata ka huvitatud isikule antud õigust saada teatud perioodideks vabastus, kui niisugune vabatahtlik valik mõjutab tema tulevase sotsiaalkindlustushüvitise suurust.

65.

Niisuguse olukorraga on tegemist käesoleval juhul, arvestades asjaolu, et T. H. Boumanil oli võimalik valida AOW alusel kindlustatuse jätkamise ja vabastuse vahel, millega – nagu ilmneb eelotsusetaotlusest – kaasnesid tagajärjed tema kindlustusperioodile ning samuti tema vanaduspensioni suurusele.

66.

Kõiki neid märkusi silmas pidades leian ma, et määruse nr 1408/71 artikli 46a lõike 3 punkt c hõlmab seda osa hüvitisest, mis põhineb kindlustusperioodil, mil huvitatud isikul oli õigus saada kohustusliku kindlustusskeemi kuulumisest vabastus, kui skeemi kuulumise jätkumine kõnealusel perioodil mõjutab sotsiaalkindlustushüvitise suurust.

67.

Eespool toodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Arbeidshof te Antwerpeni esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes (muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97) artikli 46a lõike 3 punkti c tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab seda osa hüvitisest, mis põhineb kindlustusperioodil, mil huvitatud isikul oli õigus saada kohustuslikku kindlustusskeemi kuulumisest vabastus, kui skeemi kuulumise jätkumine kõnealusel perioodil mõjutab sotsiaalkindlustushüvitise suurust.