—

Irmengard Weber, esindaja: Rechtsanwalt A. Seitz,

—

Mechthilde Weber, esindajad: Rechtsanwalt A. Kloyer, avvocato F. Calmetta ja H. Prütting,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Kemper,

—

Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: J. Beeko, keda abistas barrister M. Gray,

—

Šveitsi valitsus, esindaja: D. Klingele,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: W. Bogensberger ja M. Wilderspin,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste [tunnustamise ja] täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) [määruse pealkirja tõlget on täpsustatud Euroopa Kohtus] artikli 22 punkti 1 ning artikleid 27 ja 28.

2

Taotlus on esitatud Irmengard Weberi (edaspidi „I. Weber”) ja tema õe Mechthilde Weberi (edaspidi „M. Weber”) vahelises kohtuvaidluses, milles palutakse kohustada M. Weberit andma nõusolekut I. Weberi kinnistusraamatusse kandmiseks omanikuna.

3

Määruse nr 44/2001 põhjenduses 2 on märgitud:

„Teatavad erinevused kohtualluvust ja kohtuotsuste täitmist käsitlevates siseriiklikes eeskirjades takistavad siseturu häireteta toimimist. Olulised on sätted, millega ühtlustataks eeskirjad kohtualluvuse konflikti kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ning lihtsustataks vorminõudeid, et käesoleva määrusega seotud liikmesriikide kohtuotsuste vastastikune tunnustamine ja täitmine oleks kiire ja lihtne.”

4

Määruse põhjendus 15 on sõnastatud järgmiselt:

„Harmoonilise kohtumõistmise huvides tuleb samaaegsete menetluste võimalust võimalikult vähendada ja tagada, et kahes liikmesriigis ei tehta vastuolulisi kohtuotsuseid. Pooleliolevate kohtuasjade ja nendega seotud kaebuste lahendamiseks ning selleks et ennetada probleeme, mis tulenevad siseriiklikest erinevustest seoses ajaga, mille korral saab kohtuasja pidada pooleliolevaks, peab olema selge ja tõhus süsteem. Käesoleva määruse kohaldamiseks tuleb see aeg autonoomselt kindlaks määrata.”

5

Määruse põhjendus 16 kõlab nii:

„Tulenevalt vastastikusest usaldusest õigusemõistmisse [liidus] tunnustatakse liikmesriikide kohtuotsuseid automaatselt ilma täiendavate menetlusteta, välja arvatud juhul, kui vaidluse aluseks on kohtuotsuse tunnustamine.”

6

Selle määruse artikli 22 lõikes 1, mis asub II peatüki 6. jaos „Ainupädevus” [mõiste „ainupädevus” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „erandlik kohtualluvus”], on ette nähtud:

„Alalisest elukohast olenemata on erandlik kohtualluvus järgmistel kohtutel:

7

Määruse nr 44/2001 artiklis 25, mis asub II peatüki 8. jaos „Kohtualluvuse ja arvessevõetavuse kontrollimine”, on sätestatud:

„Kui liikmesriigi kohtule esitatakse hagi, mis on olulises osas seotud asjaga, mille puhul on artikli 22 kohaselt erandlik kohtualluvus teise liikmesriigi kohtud, deklareerib see kohus omal algatusel, et ta ei ole selles asjas pädev.”

8

Määruse II peatüki 9. jao „Peatamine ja seotud menetlused” artiklis 27 on sätestatud:

„1.   Kui eri liikmesriikide kohtutes algatavad ühe ja sama alusega hagide põhjal menetlusi ühed ja samad asjaosalised, peatab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, oma menetlused omal algatusel seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena.

2.   Kui on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena, loobub kohus, kellele hagi esitati hiljem, pädevusest esimese kohtu kasuks.”

9

Seotud menetlusi käsitlevas määruse artiklis 28 on ette nähtud:

„1.   Kui eri liikmesriikide kohtutes on lahendamisel seotud menetlused, võivad kõik kohtud peale kohtu, kuhu pöörduti esimesena, oma menetlused peatada.

[…]

3.   Menetlused loetakse seotuks käesoleva artikli tähenduses, kui nad on sedavõrd tihedalt seotud, et eraldi menetlustest tulenevate vastuoluliste otsuste ohu vältimiseks oleks soovitav neid menetleda ning otsuseid teha üheskoos.”

10

Määruse artiklis 34 on ette nähtud:

„Otsust ei tunnustata, kui:

11

Määruse nr 44/2001 artiklis 35 on sätestatud:

„1.   Otsust ei tunnustata ka juhul, kui see on vastuolus II peatüki 3., 4. või 6. jao sätetega ning artiklis 72 sätestatud juhul.

2.   Eelmises lõikes märgitud juhul pädevuse aluseid kontrollivale kohtule, kellelt taotletakse tunnustamist, on siduvad need asjaolud, mis on otsuse teinud liikmesriigi kohtu pädevuse aluseks.

3.   Võttes arvesse lõiget 1, ei või otsuse teinud liikmesriigi kohtu pädevust kontrollida. Artikli 34 punktis 1 osutatud avaliku korraga seonduvat kontrolli kohtualluvuse puhul teha ei või.”

12

Bürgerliches Gesetzbuchi (Saksa tsiviilseadustik, edaspidi „BGB”) § 1094 lõikes 1 on määratletud ostueesõigusega kinnisasja koormamise õigust järgmiselt:

„Kinnisasja võib koormata nii, et isikul, kelle kasuks kinnisasja koormatakse, on omaniku suhtes ostueesõigus.”

13

BGB artiklites 463 ja 464 on sätestatud eeskirjad selle ostueesõiguse teostamise kohta, millega kinnisasi on koormatud.

14

BGB § 463 on sõnastatud järgmiselt:

„Asja suhtes ostueesõigust omav isik võib ostueesõigust teostada niipea, kui kohustatud isik on sõlminud kolmanda isikuga asja kohta müügilepingu.”

15

BGB artiklis 464 on sätestatud:

„(1)   Ostueesõiguse teostamine toimub avalduse tegemisega kohustatud isikule. Avaldus ei pea olema müügilepinguga samas vormis.

(2)   Ostueesõiguse teostamisega loetakse leping õigustatud ja kohustatud isiku vahel sõlmituks samadel tingimustel, milles kohustatud isik kolmanda isikuga kokku leppis.”

16

BGB § 873 lõikes 1 kinnisomandi üleandmise tingimuste kohta on ette nähtud:

„Kinnisomandi üleandmiseks […] on nõutav õigustatud isiku ja teise poole kokkulepe õigusmuutuse toimumise kohta ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti.”

17

Grundbuchordnungi (Saksa kinnistusraamatuseadus) §‑s 19 on sätestatud:

„Kanne tehakse kinnistusraamatusse selle isiku nõusolekul, kelle õigust kanne puudutab.”

18

Kaks kõrges eas õde I. Weber (82‑aastane) ja M. Weber (78‑aastane) on Münchenis (Saksamaa) asuva kinnistu kaasomanikud vastavalt 6/10 ja 4/10 suurustes osades.

19

Notariaalse toiminguga kanti 20. detsembril 1971 M. Weberile kuuluva 4/10 suuruse mõttelise osa kohta kinnistusraamatusse I. Weberi kasuks asjaõiguslik ostueesõigus.

20

M. Weber müüs 28. oktoobri 2009. aasta notariaalse lepinguga oma 4/10 suuruse mõttelise osa Saksa õiguse alusel asutatud äriühingule Z. GbR, kelle üks juhatuse liikmetest on tema poeg P. F. Calmetta, kes töötab advokaadina Milanos (Itaalia). Sellesse lepingusse lisatud tingimuse kohaselt oli müüjal M. Weberil kuni 28. märtsini 2010 kehtiv ja teatud tingimustest sõltuv tagasiostuõigus.

21

Pärast seda, kui Münchenis kõnealuse lepingu koostanud notar oli I. Weberit teavitanud, teostas viimane 18. detsembri 2009. aasta kirjaga oma ostueesõigust sellele mõttelisele osale.

22

Sama notari juures 25. veebruaril 2010 sõlmitud lepinguga kinnitasid I. ja M. Weber uuesti sõnaselgelt ostueesõiguse teostamise kehtivust ning leppisid kokku omandi üleminekus I. Weberile sama hinnaga nagu see, milles oli kokku lepitud M. Weberi ja äriühingu Z. GbR vahel allkirjastatud müügilepingus. Ühtlasi palusid nad aga ka seda, et notar ei edastaks avaldust omandi ülemineku kande tegemiseks kinnistusraamatusse vastavalt BGB § 873 lõikele 1 enne, kui M. Weber on notarile kirjalikult teatanud, et ta ei kasuta Z. GbR‑ga sõlmitud lepingust tulenevat tagasiostuõigust või on sellest õigusest loobunud lepingus nimetatud tähtaja jooksul, mis möödus 28. märtsil 2010. I. Weber tasus 2. märtsil 2010 kokkulepitud ostuhinna, nimelt 4 miljonit eurot.

23

Vastavalt 28. oktoobril 2009 sõlmitud lepingule teatas M. Weber 15. märtsi 2010. aasta kirjas nimetatud tagasiostuõiguse teostamisest I. Weberi suhtes.

24

Äriühing Z. GbR esitas 29. märtsil 2010 Tribunale ordinario di Milanole (Milano esimese astme kohus) (Itaalia) I. ja M. Weberi vastu hagiavalduse, milles palus tuvastada, et ühelt poolt on I. Weberi ostueesõiguse teostamine kehtetu ning teiselt poolt on M. Weberi ja selle äriühingu vahel sõlmitud leping kehtiv.

25

I. Weber esitas 15. juulil 2010 Landgericht München I‑le (Müncheni esimene piirkondlik kohus) (Saksamaa) hagiavalduse, milles ta palus kohustada M. Weberit andma nõusoleku talle kuuluva 4/10 suuruse mõttelise osa omandi ülemineku kohta kande tegemiseks kinnistusraamatusse. I. Weber põhjendas oma nõuet eelkõige sellega, et ostueesõiguse teostamisel ei kuulu tagasiostuõigus, milles Z. GbR ja M. Weber olid kokku leppinud, nende lepingu tingimuste hulka, mis kehtiksid ka tema suhtes.

26

Tuginedes määruse nr 44/2001 artikli 27 lõikele 1 ja teise võimalusena sama määruse artikli 28 lõigetele 1 ja 3, peatas Landgericht München I oma poolelioleva menetluse, kuna menetlus on pooleli ka Tribunale ordinario di Milanos. I. Weber esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Oberlandesgericht Münchenile (Müncheni kõrgeim piirkondlik kohus) (Saksamaa).

27

Leides, et põhimõtteliselt on kõnealuse määruse artikli 27 lõikes 1 ette nähtud tingimused või vähemalt sama määruse artikli 28 lõigetes 1 ja 3 ette nähtud tingimused täidetud, otsustas Oberlandesgericht München menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

28

M. Weber palus 11. veebruari 2014. aasta menetlusdokumendis, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 21. veebruaril 2014, pärast 30. jaanuaril 2014 kohtujuristi ettepaneku ärakuulamist menetluse suulise osa uuendada, kuna ettepanekus on tehtud faktilisi ja õiguslikke vigu.

29

Euroopa Kohus võib poolte taotlusel Euroopa Kohtu kodukorra artikli 83 kohaselt määrusega suulise menetluse uuendada, kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt informatsiooni või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle pooled ei ole vaielnud (vt selle kohta 27. veebruari 2014. aasta otsus kohtuasjas C‑470/12: Pohotovost’, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Kuid antud juhul see nii ei ole. Käesolevas asjas leiab Euroopa Kohus nimelt, et tal on olemas otsuse tegemiseks vajalik kogu teave. Kohtujuristi ettepanekuga seoses peab aga märkima, et kuna Euroopa Kohus ei ole sellega seotud, ei ole vaja suulist menetlust uuendada iga kord, kui kohtujurist asub mingis küsimuses seisukohale, millega põhikohtuasja pooled ei nõustu.

31

Neil asjaoludel ja pärast kohtujuristi ärakuulamist tuleb taotlus suulise menetluse uuendamiseks jätta rahuldamata.

32

Selle küsimusega – mida tuleb analüüsida esimesena – palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 44/2001 artikli 22 punkti 1 peab tõlgendama nii, et kõnealuses sättes nimetatud vaidlusena, „mille objektiks on kinnisvaraga seotud in rem õigused”, tuleb käsitada ka sellist hagi nagu see, mis on käesolevas kohtuasjas algatatud teise liikmesriigi kohtus ja milles palutakse tuvastada, et niisuguse ostueesõiguse teostamine, millega kinnisasi on koormatud ja mis tekitab tagajärgi kõigile, on kehtetu.

33

M. Weber väidab, et kõnealune küsimus on vastuvõetamatu põhjusel, et see on esitatud niisuguse aspekti kohta, millel puudub Saksamaa kohtus – kelle poole pöörduti hiljem – pooleliolevas menetluses tähtsus, isegi kui nimetatud küsimusel võib olla tähtsus menetluses, mis on pooleli Itaalia kohtus, kellele esitati esimesena hagi. Ta väidab eelkõige, et kohtul, kelle poole pöörduti hiljem, puudub õigus kontrollida, kas asi allub kohtule, kelle poole pöörduti esimesena. Seega ei ole kõnealune küsimus asjakohane menetluse peatamise otsuse jaoks, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus võib teha selle määruse artiklite 27 ja 28 alusel.

34

Sellega seoses tuleb esmalt meeles pidada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud menetluses, mis põhineb siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel, üksnes siseriiklikul kohtul pädevus põhikohtuasjas fakte tuvastada ja hinnata ning siseriiklikku õigust tõlgendada ja kohaldada. Samuti on üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval siseriiklikul kohtul õigus kohtuasja eripärasid arvesse võttes hinnata nii Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste vajalikkust kui ka asjakohasust. Järelikult niipea, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud eelotsuse tegema (vt eelkõige 21. veebruari 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑332/11: ProRail, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Ühtlasi saab Euroopa Kohus jätta liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotluse läbi vaatamata vaid siis, kui on ilmselge, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud, et anda talle esitatud küsimustele tarvilik vastus (vt selle kohta eelkõige 5. detsembri 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑413/12: Asociación de Consumidores Independientes de Castilla y León, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Käesolevas kohtuasjas see aga nii ei ole.

37

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud asjaoludest nähtub nimelt selgelt, et tal võib vaja olla kontrollida seda, kas I. Weber teostas kinnisasja ostueesõigust kehtivalt; see on küsimus, mis on Itaalia kohtus poolelioleva menetluse esemeks. Ka Euroopa Kohtu poolt määruse nr 44/2001 artikli 22 punktile 1 antud tõlgendus võimaldab eelotsusetaotluse esitanud kohtul teada saada, kas kohtus pooleliolev menetlus kuulub vaidluste hulka, „mille objektiks on kinnisvaraga seotud in rem õigused”, ja teha selle kohta otsuse.

38

Neil asjaoludel tuleb kolmas küsimus tunnistada vastuvõetavaks.

39

Määruse nr 44/2001 artikli 22 punkti 1 kohaselt alluvad menetlused, mille objektiks on kinnisvaraga seotud in rem õigused, erandlikult selle liikmesriigi kohtutele, kus asub asjaomane vara (forum rei sitae).

40

Euroopa Kohus on juba Brüsseli 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32; edaspidi „Brüsseli konventsioon”) artikli 16 punkti 1 alapunktiga a seotud kohtupraktikas, mis kehtib ka määruse nr 44/2001 artikli 22 punkti 1 tõlgenduse kohta, otsustanud, et osalisriikidele ja huvitatud isikutele Brüsseli konventsioonist tulenevate õiguste ja kohustuste võrdsuse ja ühetaolisuse võimalikult paremaks tagamiseks tuleb väljendi „menetluste puhul, mille objektiks on kinnisvaraga seotud in rem õigused” tähendus liidu õiguses määratleda autonoomselt (vt selle kohta 10. jaanuari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑115/88: Reichert ja Kockler, lk I‑27, punkt 8 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Sellest lähtudes tuleb arvesse võtta, et peamine põhjus, miks asi allub erandlikult selle liikmesriigi kohtutele, kus kinnisvara asub, on asjaolu, et asukohajärgsel kohtul on oma läheduse tõttu parimad eeldused teada faktilisi asjaolusid ja kohaldada üldiselt selle liikmesriigi õigusnorme ja tavasid, kus vara asub (eespool viidatud kohtuotsus Reichert ja Kockler, punkt 10).

42

Euroopa Kohus on juba asunud seisukohale, et Brüsseli konventsiooni artiklit 16 ja seega ka määruse nr 44/2001 artikli 22 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et kinnisasja asukoha osalisriigi kohtute erandlik kohtualluvus ei hõlma kõiki kinnisvaraga seotud in rem õigusi puudutavaid hagisid, vaid nende hulgast ainult selliseid, mis kuuluvad kõnealuse konventsiooni või vastavalt kõnealuse määruse kohaldamisalasse ja millega esiteks taotletakse kinnisasja ulatuse, koosseisu, omandi, valduse või kinnisasja koormavate muude asjaõiguste kindlaksmääramist ja teiseks nende õiguste omanike seisundist tulenevate õiguste kaitse tagamist (3. oktoobri 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑386/12: Schneider, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Isegi viidates Schlosseri aruandele, mis käsitleb konventsiooni Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja‑Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta kohtualluvust ja kohtuotsuste täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades käsitleva konventsiooniga ning protokolli konventsiooni tõlgendamisest Euroopa Kohtus (EÜT 1979, C 59/71, punkt 166), tuletas Euroopa Kohus meelde, et erinevus asjaõiguse ja isikliku õiguse vahel seisneb selles, et esimene, millega kehaline ese on koormatud, kehtib igaühe suhtes, samas kui teisele saab tugineda vaid võlgniku suhtes (vt 5. aprilli 2001. aasta määrus kohtuasjas C-518/99: Gaillard, EKL 2001, lk I-2771, punkt 17).

44

Mis puudutab käesolevat kohtuasja, siis nagu märgib ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 31 ja väidavad eelotsusetaotluse esitanud kohus, I. Weber, Saksamaa valitsus ja Euroopa Komisjon, kuulub hagi, milles palutakse tuvastada, et kinnisasja puudutavat ostueesõigust, mis on kantud kinnistusraamatusse, ei ole teostatud kehtivalt, ehk hagi, mille esitas äriühing Z. GbR Itaalia kohtule, hagide hulka, mille objektiks on kinnisvaraga seotud in rem õigused määruse nr 44/2001 artikli 22 punkti 1 tähenduses.

45

Nimelt, nagu ilmneb Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, tekitab niisugune ostueesõigus, nagu on sätestatud BGB §‑s 1094, mis koormab kinnisasja ja on kantud kinnistusraamatusse, tagajärgi mitte ainult võlgnikule, vaid annab ostueesõiguse omanikule õiguse nõuda omandi üleandmist ka kolmandatelt isikutelt nii, et kui kolmas isik ja koormatud kinnisasja omanik sõlmivad müügilepingu, siis ostuõigust kehtivalt teostades on tagajärjeks see, et ostueesõiguse omaniku suhtes on müük kehtetu ja loetakse, et leping on sõlmitud ostueesõiguse omaniku ja kinnisasja omaniku vahel samadel tingimustel, nagu oli kokku lepitud kinnisasja omaniku ja kolmanda isiku vahel.

46

Sellest nähtub, et kui kolmandast isikust ostja vaidlustab ostueesõiguse teostamise kehtivust sellise hagiga nagu see, mis on esitatud Tribunale ordinario di Milanole, on hagi eesmärk sisuliselt teha kindlaks, kas ostueesõiguse teostamine võimaldab tagada omanikule seda, et vaidlusaluse kinnisasja omandiõigus läheb üle. Selliste asjaolude korral – ja nii tuleneb ka Schlosseri aruande punktist 166, millele on viidatud käesoleva otsuse punktis 43 – on tegemist vaidlusega kinnisvaraga seotud in rem õiguste üle ja asja suhtes kohaldatakse forum rei sitae erandlikku kohtualluvust.

47

Eelnevatest kaalutlustest lähtudes peab kolmandale küsimusele vastama, et määruse nr 44/2001 artikli 22 punkti 1 peab tõlgendama nii, et kõnealuses sättes nimetatud vaidlusena, „mille objektiks on kinnisvaraga seotud in rem õigused”, tuleb käsitada ka sellist hagi nagu see, mis on käesolevas kohtuasjas algatatud teise liikmesriigi kohtus ja milles palutakse tuvastada, et niisuguse ostueesõiguse teostamine, millega kinnisasi on koormatud ja mis tekitab tagajärgi kõigile, on kehtetu.

48

Kõnealuse küsimusega, mida tuleb analüüsida teisena, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 44/2001 artikli 27 lõiget 1 peab tõlgendama nii, et enne kui kohus, kelle poole on pöördutud hiljem, peatab nimetatud sätet kohaldades menetluse, peab ta hindama, kas seetõttu, et määruse artikli 22 punktis 1 ette nähtud erandliku kohtualluvuse sätteid on eiratud, jätavad teised liikmesriigid esimesena hagiavalduse saanud kohtu sisulise otsuse määruse artikli 35 lõike 1 alusel tunnustamata.

49

Peab meelde tuletama, et määruse nr 44/2001 artikli 27 sõnastusest ilmneb, et juhul, kui tegemist on olukorraga, kus kohtuasi on pooleli, peab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, peatama oma menetlused omal algatusel seni, kuni on kindlaks tehtud asja allumine sellele kohtule, kellele hagi esitati esimesena, ja sellisel juhul loobub kohus, kellele hagi esitati hiljem, pädevusest esimese kohtu kasuks.

50

Kui Euroopa Kohtult paluti selgitust küsimuses, kas Brüsseli konventsiooni artikkel 21 ehk säte, mis vastab määruse 44/2001 artiklile 27, võimaldab kohtul, kellele hagi on esitatud hiljem, hinnata, kas asi allub sellele kohtule, kelle poole on pöördutud esimesena, või kas kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, on selleks kohustatud, asus Euroopa Kohus seisukohale, et arvestamata juhtumit, kui selle kohtu puhul, kuhu pöörduti hiljem, on tegemist Brüsseli konventsioonis ja eriti selle artiklis 16 ette nähtud erandliku kohtualluvusega, tuleb konventsiooni artiklit 21 poolelioleva kohtuasja kohta tõlgendada nii, et kui vaidlustatakse seda, kas asi allub kohtule, kelle poole pöörduti esimesena, ei ole kohtul, kuhu pöörduti hiljem, muud võimalust kui menetlus peatada – kui ta ei loobu oma pädevusest – ning ta ei või ise kontrollida, kas asi allub kohtule, kelle poole pöörduti esimesena (vt 27. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C-351/89: Overseas Union Insurance jt, EKL 1991, lk I-3317, punktid 20 ja 26).

51

Sellest tuleneb, et kuna põhikohtuasjas ei väidetud, et asi allub erandliku kohtualluvuse järgi kohtule, kellele hagi esitati hiljem, siis jättis Euroopa Kohus lahtiseks küsimuse, kuidas tõlgendada Brüsseli konventsiooni artiklit 21 selles olukorras, mille suhtes ta tegi konkreetse reservatsiooni (9. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-116/02: Gasser, EKL 2003, lk I-14693, punkt 45, ja 27. veebruari 2014. aasta otsus kohtuasjas C‑1/13: Cartier parfums – lunettes ja Axa Corporate Solutions assurances, punkt 26).

52

Euroopa Kohtusse on varem pöördutud seoses küsimusega Brüsseli konventsiooni artikli 21 ja artikli 17 omavahelise suhte kohta, kusjuures konventsiooni artikkel 17 käsitleb erandlikku kohtualluvust kohtualluvuse kokkuleppe olemasolu korral ja vastab ühtlasi määruse nr 44/2001 artiklile 23; kõnealuses küsimuses on Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Gasser asunud seisukohale, et asjaolu, mille kohaselt väidetakse vastavalt konventsiooni artiklile 17, et asi allub kohtule, kelle poole on pöördutud hiljem, ei saa seada kahtluse alla konventsiooni artiklis 21 ette nähtud menetlusnormi kohaldamist, mis lähtub selgelt ja üheselt kõnealustesse kohtutesse pöördumise ajalisest järjekorrast.

53

Nagu on selgitatud ka käesoleva otsuse punktis 47, seisneb samas käesoleva kohtuasja aluseks oleva olukorra ja eespool viidatud kohtuotsuse Gasser aluseks olnud olukorra vaheline erinevus selles, et käesolevas asjas on määruse nr 44/2001 artikli 22 punkti 1 kohaselt, mis kuulub II peatüki 6. jakku, erandlik kohtualluvus kohtul, kellele esitati hagi hiljem.

54

Määruse artikli 35 lõikes 1 märgitu kohaselt ei tunnustata ühes liikmesriigis tehtud otsuseid teises liikmesriigis juhul, kui need on vastuolus II peatüki 6. jao sätetega erandliku kohtualluvuse kohta.

55

Seega järeldub sellest, et kui niisuguses olukorras, nagu valitseb käesolevas põhikohtuasjas, teeb kohus, kellele esitati hagi esimesena, otsuse sama määruse artikli 22 punkti 1 eirates, ei saa seda otsust tunnustada selle liikmesriigi kohus, kellele esitati hagi hiljem.

56

Neil asjaoludel ei ole kohtul, kelle poole pöörduti hiljem, enam õigust menetlust peatada ega pädevusest loobuda ja ta peab tegema asjas sisulise otsuse nõude kohta, millega tema poole pöörduti, et tagada erandliku kohtualluvuse eeskirja täitmine.

57

Teistsugune tõlgendus läheks vastuollu määruse nr 44/2001 ülesehituse aluseks olevate eesmärkidega, milleks on harmooniline kohtumõistmine, vältides negatiivset kohtualluvuse kollisiooni, ning tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud kohtuotsuste vaba liikumise ja iseäranis nende tunnustamise saavutamine.

58

Kohtujurist on oma ettepaneku punktis 41 samuti sisuliselt leidnud, et see, kui kohus, kellele hagi on esitatud hiljem ja kellel on erandlik pädevus määruse artikli 22 punkti 1 alusel, peatab sellistel asjaoludel määruse nr 44/2001 artiklit 27 kohaldades menetluse seni, kuni asja allumine kohtule, kelle poole on pöördutud esimesena, on kindlaks tehtud, ja siis loobub kohus, kellele hagi esitati hiljem, pädevusest esimese kohtu kasuks, ei vasta hea õigusemõistmise nõudele.

59

Lisaks ei oleks võimalik täita määruse artikli 27 eesmärki, milleks on nimelt vältida kohtuotsuse tunnustamata jätmist juhul, kui see otsus on vastuolus teise kohtuotsusega, mis on tehtud nendesamade asjaosaliste vahelise vaidluse puhul selles liikmesriigis, kus tunnustamist taotletakse, ja kui tegemist on konkreetselt olukorraga, kus asi allub määruse artikli 22 punkti 1 järgi erandlikult kohtule, kelle poole on pöördutud hiljem.

60

Eeltoodud kaalutlusi arvestades peab neljandale küsimusele vastama, et määruse nr 44/2001 artikli 27 lõiget 1 peab tõlgendama nii, et enne kui kohus, kelle poole on pöördutud hiljem, peatab nimetatud sätet kohaldades menetluse, peab ta hindama, kas seetõttu, et määruse artikli 22 punktis 1 ette nähtud erandliku kohtualluvuse sätteid on eiratud, jätavad teised liikmesriigid esimesena hagiavalduse saanud kohtu sisulise otsuse määruse artikli 35 lõike 1 alusel tunnustamata.

61

Esimese, teise ja viienda kuni kaheksanda küsimuse puhul peab märkima, et need käsitlevad esiteks määruse nr 44/2001 artikli 27 kohaldamisala ja neid asjaolusid, mida peab kohus, kelle poole on pöördutud hiljem, võtma arvesse juhul, kui ta otsustab teises kohtus poolelioleva kohtuasja korral menetluse peatada, ning teiseks selle määruse artiklite 27 ja 28 omavahelist suhet ning kriteeriume, mida kohus, kelle poole on pöördutud hiljem, võib arvesse võtta juhul, kui ta teostab seotud menetluste puhul kaalutlusõigust.

62

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 20 sisuliselt märkis, tuleb asuda seisukohale, et kui kohtule, kellele on hagi esitatud hiljem, on määruse nr 44/2001 artikli 22 punkti 1 alusel antud vastav erandlik kohtualluvus, ei saa kohus jätta analüüsimata, kas poolelioleva kohtuasja sisulised kriteeriumid on täidetud kohtuasja puhul, milles talle on hagi esitatud hiljem.

63

Tegelikult oleks niisugune kontroll kasutu, kuna kohus, kelle poole pöörduti hiljem, tohib määruse nr 44/2001 artikli 27 alusel tehtud otsuse raames arvesse võtta asjaolu, et määruse artikli 22 punktis 1 ette nähtud erandliku kohtualluvuse sätete eiramise tõttu jätavad teised liikmesriigid esimesena hagiavalduse saanud kohtu võimaliku otsuse määruse artikli 35 lõike 1 alusel tunnustamata.

64

Järelikult ei ole enam oluline küsimus, milliseid asjaolusid võib kohus, kelle poole on pöördutud hiljem, võtta arvesse juhul, kui ta otsustab teises kohtus poolelioleva kohtuasja korral teha otsuse.

65

Sama kehtib ka esiteks küsimuse kohta, milline on määruse nr 44/2001 artiklite 27 ja 28 omavaheline suhe, ning teiseks, millised on kriteeriumid, mida kohus, kelle poole on pöördutud hiljem, võib arvesse võtta juhul, kui ta teostab seotud menetluste puhul oma kaalutlusõigust. Juhul kui asi allub tõepoolest erandlikult kohtule, kelle poole pöörduti hiljem – nii nagu on see põhikohtuasjas – ei kuulu kõnealuse määruse artiklid 27 ja 28 kohaldamisele.

66

Võttes arvesse eeltoodut ning kolmandale ja neljandale küsimusele antud vastuseid, ei ole vaja vastata esimesele ja teisele ning viiendale kuni kaheksandale küsimusele.

67

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: