1

Telefónica SA ja Telefónica de España SAU (edaspidi koos „apellandid”) paluvad oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu otsuse Telefónica ja Telefónica de España vs. komisjon (T‑336/07, EU:T:2012:172, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega see kohus jättis rahuldamata nende hagi, milles paluti tühistada komisjoni 4. juuli 2007. aasta otsus K(2007) 3196 (lõplik) [EÜ] artikli 82 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/38.784 – Wanadoo España vs. Telefónica; edaspidi „vaidlusalune otsus”) ning nende teise võimalusena esitatud nõude tühistada selle otsusega neile määratud trahv või seda vähendada.

2

Rikkumise periood kestis 2001. aasta septembrist kuni 2006. aasta detsembrini. 1. mail 2004 aga tunnistati nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määrus nr 17 esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) kehtetuks ja asendati nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205).

3

Seetõttu oli määrus nr 17 juhtumi asjaoludele kohaldatav kuni 1. maini 2004, s.o kuupäev, mil hakati kohaldama määrust nr 1/2003. Tuleb siiski märkida, et määruse nr 1/2003 asjassepuutuvad sätted on sisuliselt identsed määruse nr 17 sätetega.

4

Määruse nr 17 artikli 15 lõige 2 sätestas:

„Komisjon võib otsusega määrata ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele trahvi 1000–1000000 arvestusühikut või sellest suurema summa ulatuses, mis ei ületa 10% iga rikkumises osalenud ettevõtte eelneva aasta käibest, kui need tahtlikult või hooletusest:

[...]

Trahvisumma määramisel võetakse arvesse nii rikkumise raskust kui ka kestust.”

5

Määruse nr 17 artikkel 17 nägi ette:

„Ühenduse kohtul on [EÜ artikli 229] tähenduses täielik pädevus vaadata läbi otsused, millega komisjon on määranud trahvid või karistusmaksed; ühenduse kohus võib määratud trahvi või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada.”

6

Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõige 2, millega asendati määruse nr 17 artikli 15 lõige 2, näeb ette:

„Komisjon võib oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:

[...]

Ühegi rikkumises osalenud ettevõtja ja ettevõtjate ühenduse puhul ei tohi trahv ületada 10% selle eelmise majandusaasta kogukäibest.

[...]”.

7

Määruse nr 1/2003 artikkel 31, millega asendati määruse nr 17 artikkel 17, sätestab:

„Euroopa Kohtul on täielik pädevus läbi vaadata otsused, millega komisjon on määranud trahvid või karistusmaksed. Euroopa Kohus võib määratud trahvi või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada.”

8

Suunised määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja [ESTÜ] artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „1998. aasta suunised”) sätestavad punktis 1. A, mis käsitleb rikkumise raskuse hindamist:

„A. Raskusaste

Rikkumise raskuse hindamisel tuleb arvesse võtta selle laadi, tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta, ja asjakohase geograafilise turu suurust.

Seega jagunevad rikkumised kolme kategooriasse: kerged rikkumised, rasked rikkumised ja väga rasked rikkumised.

9

Üldkohus tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 3–29 vaidluse taustast järgmise kokkuvõtte:

[...]

[...]

[...]

10

Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 1. oktoobril 2007 ja milles esimese võimalusena paluti vaidlusalune otsus tühistada ning teise võimalusena tühistada komisjoni määratud trahv või vähendada seda.

11

Esimese võimalusena esitatud nõude põhjendamiseks tuginesid hagejad kuuele väitele, mille kohaselt on rikutud kaitseõigusi, tehtud faktivigu ja õigusnormi vääralt kohaldatud asjakohaste hulgiturgude kindlaksmääramisel, tehtud faktivigu ja õigusnormi vääralt kohaldatud asjakohastel turgudel hagejate turgu valitseva seisundi tuvastamisel, [ELTL] artikli [102] kohaldamisel rikutud õigusnormi seoses nende kuritarvitava tegevusega, tehtud faktivigu ja/või faktide hindamise vigu ning rikutud õigusnormi seoses nende kuritarvitava tegevuse ja selle konkurentsivastase mõjuga ning lõpuks [ELTL] artiklit [102] kohaldatud ultra vires ning rikutud subsidiaarsuse, proportsionaalsuse, õiguskindluse, lojaalse koostöö ja hea halduse põhimõtteid.

12

Teise võimalusena esitatud väidete põhjendamiseks esitasid hagejad kaks väidet. Esimene väide puudutas faktivigu ja õigusnormi väära kohaldamist ning määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 rikkumist, samuti õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtete rikkumist. Teine väide, mis oli esitatud teisejärgulisena, puudutas faktivigu ja õigusnormi väära kohaldamist ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise, karistuste individualiseerituse põhimõtte ning põhjendamiskohustuse rikkumist trahvisumma kindlaksmääramisel.

13

Vastavalt 31. juuli 2008. aasta ja 28. veebruari 2011. aasta määrusega lubati esiteks Asociación de usuarios de servicios bancarios’el (Ausbanc Consumo, edaspidi „Ausbanc Consumo”) ja France Télécomil ning teiseks European Competitive Telecommunications Associationil (edaspidi „ECTA) komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astuda.

14

Üldkohus lükkas kõik need väited tagasi ning jättis hagiavalduse tervikuna rahuldamata.

15

Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:

16

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

17

Ausbanc Consumo palub Euroopa Kohtul:

18

France Télécom palub Euroopa Kohtul:

19

ECTA palub Euroopa Kohtul:

20

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitavad apellandid vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks kümme väidet.

21

Kõigepealt tuleb analüüsida vastuvõetamatuse väidet, mille komisjon esitas apellatsioonkaebuse suhtes tervikuna, ning apellantide ja Ausbanc Consumo taotlusi saada tutvuda Üldkohtu istungi stenogrammi või helisalvestisega.

22

Komisjon väidab, et apellatsioonkaebus on vastuvõetamatu, esitades järgmised argumendid.

23

Esiteks rõhutab komisjon, et apellatsioonkaebus on äärmiselt pikk ja sisaldab kordusi ning sageli on selles esitatud igal lehel mitu väidet, mistõttu näib apellatsioonkaebus sisaldavat mitusada väidet, mis on liidu kohtumenetluste ajaloos „rekord”.

24

Teiseks on apellatsioonkaebuse eesmärk peaaegu süstemaatiliselt saavutada asjaolude uus hindamine, kasutades ettekäändena väiteid, et Üldkohus kohaldas „väära õiguslikku kriteeriumi”.

25

Kolmandaks on väited väga sageli esitatud pelkade kinnitustena, ilma et neid oleks mingilgi viisil põhjendatud.

26

Neljandaks leiab komisjon, et apellandid esiteks kritiseerivad sageli vaidlusalust otsust, mitte vaidlustatud kohtuotsust ning teiseks, kui nende kriitika puudutab tõepoolest vaidlustatud kohtuotsust, ei määratle nad praktiliselt kunagi selle täpseid lõike või punkte, mis sisaldavad väidetavaid õigusnormi rikkumisi.

27

Viiendaks väidab komisjon, et tal on äärmiselt keeruline, kui mitte võimatu oma kaitseõigusi teostada apellatsioonkaebuse raames, mis on sõnastatud niivõrd segaselt ja arusaamatult, ning ta palub seetõttu Euroopa Kohtul tunnistada apellatsioonkaebuse tervikuna vastuvõetamatuks.

28

Teise võimalusena leiab komisjon, et isegi nendel harvadel juhtudel, mil apellandid esitatavad oma apellatsioonkaebuses õigusküsimuse, on nende argumendid Euroopa Kohtu praktikaga ilmselgelt vastuolus. Seetõttu palub ta Euroopa Kohtul põhjendatud kohtumäärusega tuvastada apellatsioonkaebuse ilmselge põhjendamatus.

29

Olgu meenutatud, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleneb ELTL artiklist 256 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ning käesoleva apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud Euroopa Kohtu kodukorra artikli 112 lõike 1 punktist c, et apellatsioonkaebuses tuleb selgelt märkida vaidlustatud kohtuotsuse kritiseeritavad osad ning õiguslikud argumendid, mis konkreetselt seda nõuet põhjendavad, vastasel juhul on apellatsioonkaebus või asjassepuutuv väide vastuvõetamatu (vt eelkõige kohtuotsused Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punkt 426, ning Deutsche Telekom vs. komisjon, C‑280/08 P, EU:C:2010:603, punkt 24).

30

Nendele nõuetele ei vasta niisugune väide – ja see tuleb tunnistada vastuvõetamatuks –, mille argumendid ei ole piisavalt selged ja täpsed, et võimaldada Euroopa Kohtul teostada seaduslikkuse kontrolli, eelkõige seetõttu, et põhilised asjaolud, millele väide tugineb, ei nähtu ühtselt ja arusaadavalt apellatsioonkaebuse tekstist endast, mis on selles osas sõnastatud ebaselgelt ja mitmeti mõistetavalt (vt selle kohta kohtuotsused Thyssen Stahl vs. komisjon, C‑194/99 P, EU:C:2003:527, punktid 105 ja 106, ning Arkema vs. komisjon, C‑520/09 P, EU:C:2011:619, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohus on samuti leidnud, et ilmselge vastuvõetamatuse tõttu tuleb läbi vaatamata jätta apellatsioonkaebus, millel ei ole sidusat struktuuri, mis piirdub üldiste kinnitustega ning ei sisalda täpset teavet vaidlustatud kohtumääruse nende punktide kohta, mis võivald sisaldada õigusnormi rikkumist (vt kohtumäärus Weber vs. komisjon, C‑107/07 P, EU:C:2007:741, punktid 26–28).

31

Seoses apellantide esitatud apellatsioonkaebusega tuleb tõdeda, nagu rõhutab komisjon, et see sisaldab arvukalt väiteid ja argumente, mida tuleb pidada vastuvõetamatuks. Sellegipoolest ei saa asuda seisukohale, et käesolev apellatsioonkaebus on tervikuna vastuvõetamatu. Nimelt on apellatsioonkaebuses esitatud teatavas hulgas väidetes nõutava täpsusega kindlaks määratud vaidlustatud kohtuotsuse kritiseeritavad osad ning viidatud õiguslikud argumendid on neis esitatud piisavalt selgelt. Järelikult tuleb vaatamata allpool tuvastatud puudustele tagasi lükata vastuvõetamatuse vastuväide, mille komisjon esitas apellatsioonkaebuse suhtes tervikuna.

32

Apellandid ja Ausbanc Consumo palusid ELTL artikli 15 alusel võimalust tutvuda Üldkohtus 23. mail 2011 toimunud kohtuistungi stenogrammi või helisalvestisega.

33

Selles küsimuses on Euroopa Kohtu kodukorra artikli 169 lõikes 1 sätestatud, et apellatsioonkaebuses võib nõuda Üldkohtu lahendi, nagu see on esitatud selle lahendi resolutsioonis, täielikku või osalist tühistamist.

34

Ent apellantide ja Ausbanc Consumo taotlustes ei nõuta vaidlustatud kohtuotsuse täielikku või osalist tühistamist. Lisaks ei selgita nad, mis eesmärgil nad soovivad Üldkohtus 23. mail 2011 toimunud kohtuistungi stenogrammi või helisalvestisega tutvuda, ega seda, kuidas võiks nende dokumentidega võimalik tutvumine olla kasulik seoses nõuetega, milles palutakse vastavalt vaidlustatud kohtuotsus tühistada ja apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

35

Järelikult tuleb apellantide ja Ausbanc Consumo taotlused vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata.

36

Viienda väite viiendas osas väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus oma kohustust teostada täieulatuslikku kohtulikku kontrolli Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikli 6 tähenduses seoses hinnanguga, mis anti turgu valitseva seisundi kuritarvitamisele ja konkurentsile sellega avaldatavale mõjule.

37

Lisaks, apellandid kordavad mitmel korral seda argumenti, mille kohaselt rikkus Üldkohus oma kohustust teostada täieulatuslikku kohtulikku kontrolli seoses rikkumise tuvastamisega, ja seda muu hulgas teises ja kolmandas väites.

38

Kuna need argumendid on identsed või kattuvad suures ulatuses, siis tuleb neid analüüsida koos ja enne teiste väidete analüüsimist.

39

Sissejuhatuseks tuleb meenutada liidu õiguses ettevõtjatele, kelle suhtes on komisjon konkurentsieeskirjade rikkumise tõttu vastu võtnud trahvi määramise otsuse, tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks ette nähtud õiguskaitsevahendite peamisi tunnusjooni.

40

Tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mis väljendub käesoleval ajal Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artiklis 47, mis liidu õiguses vastab EIÕK artikli 6 lõikele 1 (vt kohtuotsused Chalkor vs. komisjon, C‑386/10 P, EU:C:2011:815, punkt 51; Otis jt, C‑199/11, EU:C:2012:684, punkt 47, ning Schindler Holding jt vs. komisjon, C‑501/11 P, EU:C:2013:522, punkt 36).

41

Olgu meenutatud, et kuigi – nagu seda kinnitab ELL artikli 6 lõige 3 –, EIÕK‑ga tagatud põhiõigused on liidu õiguse üldpõhimõtted ning kuigi harta artikli 52 lõige 3 kohustab andma hartas sisalduvatele sellistele õigustele, mis vastavad EIÕK‑ga tagatud õigustele, sama tähenduse ja ulatuse, mis on neile ette nähtud nimetatud konventsiooniga, ei kujuta viimane endast liidu õiguskorda formaalselt integreeritud instrumenti, seni kuni liit ei ole selle konventsiooniga ühinenud (vt kohtuotsus Schindler Holding jt vs. komisjon, EU:C:2013:522, punkt 32).

42

Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et liidu õigus näeb ette ELTL artikli 102 kohaldamise menetlust käsitlevate komisjoni otsuste kohtuliku kontrolli süsteemi, milles järgitakse kõiki harta artikliga 47 nõutud tagatisi (vt selle kohta kohtuotsused Chalkor vs. komisjon, EU:C:2011:815, punkt 67, ning Otis jt, EU:C:2012:684, punktid 56 ja 63). See kohtuliku kontrolli süsteem seisneb institutsioonide õigusaktide ELTL artiklis 263 ette nähtud seaduslikkuse kontrollis, mida ELTL artikli 261 alusel on võimalik täiendada täieliku pädevusega määrustega ettenähtud karistuste määramisel.

43

Mis puudutab komisjoni otsuste seaduslikkuse kontrolli konkurentsivaldkonnas, siis sätestavad ELTL artikli 263 esimene ja teine lõige, et Euroopa Kohus kontrollib komisjoni nende õigusaktide seaduslikkust, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, ning selleks on tema pädevuses lahendada hagisid, mille aluseks on pädevuse puudumine, olulise menetlusnormi rikkumine, aluslepingute või selle rakendusnormi rikkumine või võimu kuritarvitamine. Vastavalt ELTL artiklile 256 on Üldkohus pädev kontrollima esimese astmena konkurentsiõiguse valdkonnas komisjoni tehtud otsuste seaduslikkust, nagu on ette nähtud ELTL artiklis 263.

44

Seaduslikkuse kontrolli täiendab konkurentsieeskirjade rikkumise eest komisjoni määratud trahvide ja karistusmaksete küsimuses täielik pädevus, nagu on ette nähtud ELTL artiklis 261. Määruse nr 17 artikkel 17, mis asendati määruse nr 1/2003 artikliga 31, sätestab, et ühenduse kohtul on täielik pädevus vaadata läbi otsused, millega komisjon on määranud trahvid või karistusmaksed; ühenduse kohus võib määratud trahvi või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada.

45

Eeltoodust nähtub, et seaduslikkuse kontroll laieneb kõigile ELTL artikli 102 kohaldamist käsitletavatele komisjoni otsustele, samas kui määruse nr 1/2003 artiklis 31 ette nähtud täieliku pädevuse ulatus on piiratud niisuguste otsuste elementidega, millega määratakse trahv või karistusmakse.

46

Kuna viienda väite viies osa puudutab vaidlusaluse otsuse osasid, mis käsitlevad rikkumise tuvastamist, siis tuleb apellantide argumenti, mille kohaselt on rikutud täieulatusliku kohtuliku kontrolli teostamise kohustust harta artikli 47 tähenduses, mõista nii, et käesolevas asjas puudutab see ELTL artiklis 263 ette nähtud seaduslikkuse kontrolli teostamist.

47

Apellandid väidavad sisuliselt, et Üldkohus on rikkunud oma kohustust teostada täieulatuslikku kohtulikku kontrolli harta artikli 47 tähenduses kuritarvituse ja selle mõju konkurentsile hindamisel. Apellandid heidavad Üldkohtule ette eelkõige seda, et ta lükkas nende argumendid tagasi pärast komisjoni ilmse vea puudumise tuvastamist vaidlustatud kohtuotsuse punktides 211, 220, 223, 244, 251 ja 263. Apellandid esitavad sellega seoses kolm etteheidet.

48

Esimeses etteheites väidavad apellandid, et Üldkohus teostas ilmse hindamisveaga piirduvat kontrolli asjaolude suhtes, mis ei vajanud keerulisi majanduslikke hinnanguid.

49

Teises etteheites väidavad apellandid, et Üldkohus piirdus vääralt ilmse hindamisvea kontrollimisega, et vältida selle kontrollimist, kas komisjoni esitatud tõendid toetavad järeldusi, mille ta tegi oma keerulise majandusliku olukorra hinnangu põhjal vastavalt kohtuotsusele komisjon vs. Tetra Laval (C‑12/03 P, EU:C:2005:87, punkt 39).

50

Kolmandas etteheites väidavad apellandid, et Üldkohus on ka keeruliste majandusküsimuste esinemisel kohustatud teostama täieulatuslikku kohtulikku kontrolli EIÕK artikli 6 tähenduses, nagu viimast on tõlgendatud Euroopa Inimõiguste Kohtu 27. septembri 2011. aasta otsuses A. Menarini Diagnostics S.r.l. vs. Itaalia (nr 43509/08), milles ilmse hindamisvea kriteeriumil ei ole mingit kohta.

51

Vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale ei välista EIÕK artikkel 6, et haldusmenetluse liiki menetluses määrab „karistuse” kõigepealt haldusasutus. Küll aga eeldab see artikkel, et haldusasutuse otsus, mis ise ei vasta EIÕK artikli 6 lõikes 1 ette nähtud tingimustele, oleks allutatud täieliku pädevusega kohtuorgani hilisemale kontrollile (Inimõiguste Kohtu otsused Segame SA vs. Prantsusmaa, nr 4837/06, § 55, CEDH 2012, ja eespool viidatud A. Menarini Diagnostics vs. Itaalia, § 59).

52

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast nähtub ka, et täieliku pädevusega kohtuorganit iseloomustab muu hulgas õigus muuta madalama organi tehtud otsust igas küsimuses, nii fakti- kui ka õigusküsimuses. Eelkõige peab niisugusel kohtuorganil olema pädevus analüüsida kõiki faktilisi ja õiguslikke küsimusi, mis on talle lahendamiseks esitatud vaidluses asjakohased (vt eelkõige eespool viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus A. Menarini Diagnostics vs. Itaalia, § 59, ja kohtuotsus Schindler Holding jt vs. komisjon, EU:C:2013:522, punkt 35).

53

Ent väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et ELTL artiklis 263 ette nähtud seaduslikkuse kontroll tähendab, et liidu kohus kontrollib vaidlustatud otsuse peale hagejate esitatud argumente nii õiguslikust kui faktilisest aspektist, ja et tal on pädevus hinnata tõendeid, tühistada see otsus ning muuta trahvide summat (vt selle kohta kohtuotsus Schindler Holding jt vs. komisjon, EU:C:2013:522, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Nii on Euroopa Kohus juba rõhutanud, et kui komisjonil on valdkondades, kus antakse keerulisi majanduslikke hinnanguid, kaalutlusruum majandusküsimustes, ei tähenda see, et liidu kohus peaks hoiduma kontrollimast, kuidas on komisjon majandusliku sisuga andmeid tõlgendanud. Liidu kohtud peavad muu hulgas kontrollima esitatud tõendite tegelikkusele vastavust, usaldatavust ja omavahelist seotust, samuti kontrollima, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid toetavad järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud (kohtuotsused komisjon vs. Tetra Laval, EU:C:2005:87, punkt 39; Chalkor vs. komisjon, EU:C:2011:815, punkt 54, ning Otis jt, EU:C:2012:684, punkt 59).

55

See, et vaidlusaluse otsuse üle tervikuna omal algatusel kontrolli läbi ei viida, ei riku tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks ei ole vältimatult vajalik, et Üldkohus, olgugi et ta peab vastama esitatud väidetele ning kontrollima nii õiguslikke kui ka faktilisi asjaolusid, peab omal algatusel uuesti läbi viima toimiku täieliku uurimise (kohtuotsused Chalkor vs. komisjon, EU:C:2011:815, punkt 66, ning Kone jt vs. komisjon, EU:C:2013:696, punkt 32).

56

Liidu kohus peab seaduslikkuse kontrolli teostama tõendite alusel, mille on hageja esitanud oma väidete põhjendamiseks, ja kohus ei saa tugineda kaalutlusruumile, mis on komisjonil nende tõendite hindamisel, et loobuda põhjalikust õiguslike ja faktiliste asjaolude kontrollimisest (vt selle kohta kohtuotsused Chalkor vs. komisjon, EU:C:2011:815, punkt 62, ja Schindler Holding jt vs. komisjon, EU:C:2013:522, punkt 37).

57

Neid tunnusjooni arvestades vastab ELTL artiklis 263 ette nähtud seaduslikkuse kontroll EIÕK artikli 6 lõikes 1, millele liidu õiguses vastab harta artikkel 47, sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte nõuetele (vt selle kohta kohtuotsused Chalkor vs. komisjon, EU:C:2011:815, punkt 67; Otis jt, EU:C:2012:684, punkt 56, ning Schindler Holding jt vs. komisjon, EU:C:2013:522, punkt 38).

58

Käesolevas asjas väidavad apellandid üldise kinnituse abil vaid seda, et Üldkohus rikkus õigusnormi komisjoni esitatud tõendite analüüsimisel, ilma et nad täpsustaksid Üldkohtu võimaliku õigusnormi rikkumise laadi eeskätt käesoleva kohtuotsuse punktis 54 esitatud tingimusi arvestades. Näiteks ei väida nad konkreetselt, et Üldkohus on jätnud kontrollimata esitatud tõendite tegelikkusele vastavust, usaldatavust ja omavahelist seotust, ega seda, et Üldkohtu kontrollitud asjaolud ei sisalda kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta. Liiati ei selgita nad, kuidas Üldkohus rikkus õigusnormi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 211, 220, 223, 244, 251 ja 263 tehtud järeldustes ja nendega seotud põhjenduskäigus.

59

Igal juhul tuleb märkida, et ELTL artiklis 263 ette nähtud seaduslikkuse kontrolli teostamisel ei piirdunud Üldkohus ilmsete hindamisvigade esinemise kontrolliga, vaid viis apellantide esitatud väidete alusel läbi vaidlusaluse otsuse õiguslike ja faktiliste asjaolude põhjaliku kontrolli ning täitis seega harta artikli 47 tähenduses täieulatusliku kohtuliku kontrolli nõuded (vt selle kohta kohtuotsused Chalkor vs. komisjon, EU:C:2011:815, punkt 82, ning KME jt vs. komisjon, C‑272/09 P, EU:C:2011:810, punkt 109).

60

Järelikult tuleb argument, mille kohaselt rikkus Üldkohus oma kohustust teostada täieulatuslikku kohtulikku kontrolli seoses rikkumise tuvastamisega, ning viienda väite viies osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

61

Esimeses väites kinnitavad apellandid, et Üldkohus on rikkunud kaitseõigusi. Väide koosneb neljast osast.

62

Apellantide üheksas väide puudutab Üldkohtu menetluse liiga pikka kestust. Arvestades seda, et väites korratakse peaaegu identselt üht osa esimese väite esimeses osas esitatud arutluskäigust, tuleb neid väiteid analüüsida koos.

63

Esimese väite esimeses osas ja üheksandas väites kinnitavad apellandid, et Üldkohtus toimunud menetlus kestis ebaproportsionaalselt kaua, rikkudes nende põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele mõistliku aja jooksul, mis on tagatud harta artikliga 47 ja EIÕK artikliga 6.

64

Kui apellandid paluvad vaidlustatud kohtuotsus tühistada ja teise võimalusena tühistada see kohtuotsus osas, milles jäetakse muutmata neile määratud trahv, või vähendada trahvi summat, siis tuleb märkida, et juhul, kui puuduvad tõendid selle kohta, et Üldkohtu menetluse liiga pikk kestus on mõjutanud vaidluse tulemust, ei too lahendi tegemise mõistliku aja järgimata jätmine endaga kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist. Nimelt, kui lahendi tegemise mõistliku aja järgimata jätmine ei mõjutanud vaidluse tulemust, ei heastaks vaidlustatud kohtuotsuse tühistamine Üldkohtu poolt toime pandud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte rikkumist (kohtuotsused Gascogne Sack Deutschland vs. komisjon, C‑40/12 P, EU:C:2013:768, punktid 81 ja 82; Kendrion vs. komisjon, C‑50/12 P, EU:C:2013:771, punktid 82 ja 83, ning Groupe Gascogne vs. komisjon, C‑58/12 P, EU:C:2013:770, punktid 81 ja 82).

65

Käesolevas asjas ei esitanud apellandid Euroopa Kohtule ühtegi tõendit, millest võiks nähtuda, et lahendi tegemise mõistliku aja järgimata jätmine Üldkohtu poolt võis mõjutada talle lahendamiseks esitatud vaidluse tulemust. Nende argumentatsioon, mille kohaselt takistas menetluse kestus neil esitada apellatsioonkaebus enne kohtuotsuse TeliaSonera Sverige (C‑52/09, EU:C:2011:83) kuulutamist, ei võimalda järeldada, et Üldkohtule käesolevas asjas lahendamiseks esitatud vaidluse tulemus oleks võinud olla teistsugune.

66

Kuivõrd apellandid paluvad teise võimalusena Euroopa Kohtul vähendada neile määratud trahvi summat, siis tuleb meenutada, et kui liidu kohus rikub harta artikli 47 teisest lõigust tulenevat kohustust lahendada talle esitatud asjad mõistliku aja jooksul, siis karistatakse sellist rikkumist Üldkohtule kahju hüvitamise nõude esitamisega, kusjuures selline nõue on tõhus õiguskaitsevahend. Seega ei saa nõuet hüvitada kahju, mis on tekkinud sellest, et Üldkohus ei ole teinud lahendit mõistliku aja jooksul, esitada apellatsioonkaebuse raames otse Euroopa Kohtule, vaid see tuleb esitada Üldkohtule (kohtuotsused Gascogne Sack Deutschland vs. komisjon, EU:C:2013:768, punktid 86–90; Kendrion vs. komisjon, EU:C:2013:771, punktid 91–95, ning Groupe Gascogne vs. komisjon, EU:C:2013:770, punktid 80–84).

67

Seega peab selliste hüvitamise nõuete üle otsustama Üldkohus, kellel on selleks pädevus ELTL artikli 256 lõike 1 alusel, ning ta peab seda tegema erinevas kooseisus kui see, mis lahedas selle menetluse aluseks olevat vaidlust, mille kestust kritiseeritakse (kohtuotsus Groupe Gascogne vs. komisjon, EU:C:2013:770, punkt 90).

68

Käesoleval juhul ei sisalda hagiavaldus vajalikku teavet esimese kohtuastme menetluse käigu kohta, et võimaldada Euroopa Kohtul otsustada selle menetluse ebamõistliku kestuse üle.

69

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et esimese väite esimene osa ja üheksas väide tuleb tagasi lükata.

70

Esimese väite teises osas on apellandid seisukohal, et Üldkohus rikkus õigusnormi, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktides 62 ja 63, et hagiavalduse ja repliigi lisasid võetakse arvesse ainult ulatuses, milles need toetavad või täiendavad väiteid või argumente, mida hagejad on oma menetlusdokumentides sõnaselgelt väljendanud, ning tunnistas kohtuotsuse punktides 231, 250 ja 262 eelnevalt viidatud põhimõtte alusel vastuvõetamatuks nendes lisades sisalduvad teatavad argumendid lõppväärtuse arvutamise, kliendilepingute keskmise kehtivuse ja mitme kuluartikli kahekordse arvessevõtmise kohta.

71

Tuleb märkida, et nendes punktides kohaldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 58 meenutatud ning Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 21 ja Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c sätestatud menetluseeskirja, mille kohaselt peavad hagi aluseks olevad õiguslikud ja faktilised asjaolud kas või kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt tulenema hagiavalduse tekstist, nagu rõhutab kohtujurist oma ettepaneku punktis 26.

72

Mis puudutab apellantide argumenti, mille kohaselt ei saanud Üldkohus neilt nõuda, et nad kirjutaksid hagiavaldusse endasse kõik nende argumentide aluseks olevad majandusliku arvutused, siis tuleb tõdeda, et nad ei määratle nõutud täpsusega, millise õigusnormi rikkumise Üldkohus toime pani. Seega tuleb argument käesoleva kohtuotsuse punktides 29 ja 30 meenutatud kohtupraktika alusel vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

73

Järelikult tuleb esimese väite teine osa osaliselt põhjendamatuse tõttu ja osaliselt vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

74

Esimese väite kolmandas osas väidavad apellandid, et Üldkohus moonutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 182 asjaolusid ja rikkus kaitseõigusi, leides nende tegevuse mõju hindamisel, et nad ei tuginenud hulgitoodete hädavajalikkusele.

75

Tuleb tõdeda, et see argument on tulemusetu, nagu rõhutab ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 27, kuna apellantide viide hulgitoodete mittehädavajalikkusele oli osa ulatuslikumast argumentatsioonist, milles paluti Üldkohtul kohaldada kriteeriume, mille Euroopa Kohus kehtestas kohtuotsuses Bronner (C‑7/97, EU:C:1998:569) tarnimisest kuritarvitusliku keeldumise raames. Ent nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 180 ja 181, kujutab apellantidele etteheidetud kuritarvitus, mis seisneb hinnakruvis, endast tarnimisest kuritahtlikult keeldumisest sõltumatut kuritarvituse vormi, mistõttu ei olnud kohtuotsuses Bronner (EU:C:1998:569) kehtestatud tingimused antud juhtumil kohaldatavad (kohtuotsus TeliaSonera Sverige, C‑52/09, EU:C:2011:83, punktid 55–58).

76

Järelikult tuleb esimese väite kolmas osa tulemusetuna tagasi lükata.

77

Esimese väite neljandas osas väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus kaitseõigusi ja süütuse presumptsiooni, leides seoses teatavate vaidlusaluses otsuses esitatud argumentidega, mida komisjon vastuväiteteatises ei maininud, et apellandid peavad tõendama, et tulemus, milleni komisjon oma otsuses jõudis, oleks olnud teistsugune, kui need argumendid oleks kõrvale jäetud.

78

Tuleb nentida, et apellantide selles osas esitatud argumendid ei sisalda täpset teavet vaidlustatud kohtuotsuse punktide kohta, mis võivad sisaldada õigusnormi rikkumist.

79

Järelikult tuleb käesoleva kohtuotsuse punktides 29 ja 30 meenutatud väljakujunenud kohtupraktikat arvestades esimese väite neljas osa vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

80

Eeltoodut arvestades tuleb esimene väide osaliselt vastuvõetamatuse tõttu, osaliselt tulemusetuna ja osaliselt põhjendamatuse tõttu ning üheksas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

81

Teises väites kinnitavad apellandid, et Üldkohus rikkus asjaomaste hulgiturgude määratlemisel õigusnorme. Komisjon, ECTA, France Telecom ja Ausbanc Consumo väidavad, et väide on vastuvõetamatu.

82

Esiteks tuleb tõdeda, et väite sissejuhatavates argumentides ei määratleta nõutava täpsusega õigusnormi rikkumist, mille Üldkohus väidetavalt toime pani, vaid need koosnevad üldistest ja põhjendamata kinnitustest, mis käsitlevad peamiselt süütuse presumptsiooni ja tõendamiskoormist reguleerivate normide rikkumist, mistõttu tuleb need käesoleva kohtuotsuse punktides 29 ja 30 meenutatud kohtupraktikat arvestades vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

83

Teiseks väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 117, mis puudutab rida faktilisi hinnanguid märkimisväärsete investeeringute kohta, mida eraldatud kliendiliinide kasutamine eeldab.

84

Tuleb aga meenutada, et ELTL artikli 256 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimese lõigu kohaselt võib Üldkohtu otsuseid edasi kaevata üksnes õigusküsimustes. Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et ainult Üldkohus on pädev tuvastama ja hindama fakte ning põhimõtteliselt uurima tõendeid, millele ta faktide tuvastamisel tugineb. See hinnang ei ole seega iseenesest õigusküsimus, mida Euroopa Kohus saaks kontrollida, välja arvatud juhul, kui tegemist on tõendite moonutamisega (kohtuotsused Moser Baer India vs. nõukogu, C‑535/06 P, EU:C:2009:498, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika, ning E.ON Energie vs. komisjon, C‑89/11 P, EU:C:2012:738, punkt 64).

85

Seda kohtupraktikat arvestades tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata apellantide argumentatsioon, mis puudutab eraldatud kliendiliinide kasutamiseks vajalikke investeeringuid.

86

Kolmandaks vaidlustavad apellandid vaidlustatud kohtuotsuse punktis 115 ja järgnevates punktides faktilistele asjaoludele antud hinnangud, mille kohaselt järeldas Üldohus kohtuotsuse punktis 134, et komisjon leidis õigesti, et eraldatud kliendiliin ei olnud käesolevas asjas asjassepuutuva turu osa. Apellantide arvates on eelkõige väär hinnang, mille kohaselt peab operaatoril olema kriitiline mass, et teha suuri investeeringuid, mis on vajalikud eraldatud kliendiliinide kasutamiseks.

87

Neljandaks väidavad apellandid, et Üldkohus tegi hindamisvea, nõustudes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 123 komisjoni põhjenduskäiguga, mille kohaselt peab turu määratlemiseks vajalik asendatavus teostuma lühikese aja jooksul. Apellantide sõnul jättis Üldkohus tähelepanuta asjaolu, et SSNIP testi („small but significant and non transitory increase in price”, väikese, kuid tuntava hindade püsiva tõusu mõõtmise test) tuleb kohaldada konkreetses ajalises raamistikus.

88

Viiendaks kritiseerivad apellandid vaidlustatud kohtuotsust seoses asjaoluga, et Üldkohus välistas hulgitoodetevahelise asümmeetrilise asendatavuse olemasolu.

89

Kuna nende argumentidega soovitakse vaidlustada faktilistele asjaoludele Üldkohtu antud hinnangud, tuleb need käesoleva kohtuotsuse punktis 84 meenutatud kohtupraktikat arvestades vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

90

Eeltoodut arvestades ja nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 12 rõhutas, tuleb nõustuda vastuvõetamatuse vastuväitega, mille komisjon, ECTA, France Telecom ja Ausbanc Consumo esitasid, ning teine väide tervikuna vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

91

Kolmandas väites kinnitavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 146 ja järgnevates punktides Telefónica ja tema tütarettevõtjate väidetava turgu valitseva seisundi asjaomasel turul. Eeskätt heidavad apellandid Üldkohtule ette seda, et viimane rajas valitseva seisundi olemasolu asjaomastel turgudel suurtele turuosadele, st 100% piirkondlikul hulgiturul ja 84% üleriigilisel hulgiturul, võtmata arvesse tegelikku konkurentsisurvet, mida neile avaldati.

92

Selles küsimuses piisab, kui tõdeda, et Üldkohus analüüsis apellantide kinnitusi, millega sooviti tõendada konkurentsisurve esinemist asjaomastel turgudel, vaidlustatud kohtuotsuse punktides 156, 157 ja 160–167 ning tuvastas, et ükski neist ei sea kahtluse alla neil turgudel nende turgu valitseva seisundi olemasolu.

93

Kuna apellandid soovivad oma argumentidega kahtluse alla seada faktilistele asjaoludele Üldkohtu antud hinnangud, tuleb need käesoleva kohtuotsuse punktis 84 meenutatud kohtupraktikat arvestades vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

94

Järelikult tuleb kolmas väide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

95

Neljandas väites kinnitavad apellandid, et Üldkohus leidis vääralt, et nad on rikkunud ELTL artiklit 102, kuigi tarnimisest kuritahtliku keeldumise kõik tunnused, mis on määratletud Euroopa Kohtu otsuses Bronner EU:C:1998:569), eelkõige sisendi hädavajalikkus, ei olnud täidetud. Nõnda rikkus Üldkohus apellantide omandiõigust ning proportsionaalsuse, õiguskindluse ja seaduslikkuse põhimõtteid.

96

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 75, märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 180 ja 181, et kriteeriumid, mille Euroopa Kohus kehtestas kohtuotsuses Bronner (EU:C:1998:569), puudutasid tarnimisest kuritahtlikku keeldumist. Ent apellantidele ette heidetud kuritarvituslik tegevus, mis seisneb hinnakruvis, on kuritarvituse autonoomne vorm, mis erineb tarnimisest keeldumisest (kohtuotsus TeliaSonera Sverige, EU:C:2011:83, punkt 56) ja mille suhtes ei ole kohaldatavad kohtuotsuses Bronner (EU:C:1998:569) kehtestatud kriteeriumid ning eeskätt sisendi hädavajalikkus.

97

Apellandid väidavad ka, et Üldkohtu otsus mitte kohaldada kohtuotsuses Bronner (EU:C:1998:569) kehtestatud kriteeriume toob kaasa nende omandiõiguse ning proportsionaalsuse, õiguskindluse ja seaduslikkuse põhimõtete rikkumise.

98

Olenemata nende kinnituste põhjendatusest, tuleb tõdeda, nagu rõhutab komisjon, et apellandid ei esitanud neid Üldkohtus.

99

Ent vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb esimest korda Euroopa Kohtu apellatsioonimenetluses esitatud väide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata. Apellatsioonimenetluses piirdub Euroopa Kohtu pädevus Üldkohtus arutatud väidetele antud hinnangu kontrollimisega. Kui ühel poolel lubataks Euroopa Kohtus esitada esimest korda tõend, mida ta ei ole esitanud Üldkohtus, tähendaks see, et tal on õigus Üldkohtus arutatud asjaga võrreldes laiendada kohtuasja ulatust Euroopa Kohtus, kelle pädevus apellatsioonimenetluses on piiratud (kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EU:C:2005:408, punkt 165 ja seal viidatud kohtupraktika).

100

Järelikult, nagu tõdeb kohtujurist oma ettepaneku punktis 16, tuleb need kinnitused vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

101

Eeltoodut arvestades tuleb neljas väide osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

102

Viiendas väites kinnitavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnorme kuritarvitamise ja selle konkurentsile avaldatava mõju hindamisel. See väide koosneb kuuest osast.

103

Viienda väite viiendat osa on juba analüüsitud ja see lükati põhjendamatuse tõttu käesoleva kohtuotsuse punktis 60 tagasi.

104

Viienda väite esimese osa, mille kohaselt on hinnakruvi testi kohaldamisel rikutud õigusnorme, põhjendamisel piirduvad apellandid sellega, et esitavad kokkuvõtlikult komisjoni kohaldatud hinnakruvi kaks testi, hagiavalduses selle kohta esitatud kriitika ning Üldkohtu antud vastused.

105

Kuna apellandid ei määratle selles suhtes ühtegi Üldkohtu õigusnormi rikkumist ega vaidlustatud kohtuotsuse punkte, milles niisugune rikkumine võib sisalduda, tuleb käesoleva kohtuotsuse punktides 29 ja 30 meenutatud kohtupraktikat arvestades viienda väite esimene osa vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

106

Viienda väite teises osas, mille kohaselt on hulgisisendite valikul tehtud vigu, väidavad apellandid, et Üldkohus analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 200–211 vääralt hinnakruvi esinemist iga hulgitoote puhul eraldi, võtmata arvesse asjaolu, et alternatiivsed operaatorid kasutasid hulgitoodete optimaalset kombinatsiooni, sealhulgas eraldatud kliendiliini; see võimaldas neil kulusid vähendada.

107

Nagu toonitab komisjon, soovivad apellandid nende argumentidega seada kahtluse alla eeskätt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 202 ja 210 faktilistele asjaoludele Üldkohtu antud hinnangud seoses asjaomaste hulgiturgude määratlusega ja niisuguse optimaalse kombinatsiooni mittekasutamisega alternatiivsete operaatorite poolt. Apellandid väidavad ka, et faktilisi asjaolusid on moonutatud, ilma et nad siiski määratleksid toimiku dokumendid, mida Üldkohus moonutas. Järelikult tuleb käesoleva kohtuotsuse punktis 84 meenutatud kohtupraktikat arvestades, ja nagu tõdes kohtujurist oma ettepaneku punktis 18, see argument põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

108

Lisaks, vastupidi apellantide väidetule ei pööranud Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 210 ekslikult tõendamiskoormist ümber, vaid märkis üksnes seda, et asjaolud, millele komisjon oma otsuse rajas ja mida apellandid ei ole vaidlustanud, näitavad, et rikkumise perioodil ei kasutanud alternatiivsed operaatorid sellist optimaalset kombinatsiooni.

109

Eeltoodu põhjal tuleb viienda väite teine osa osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

110

Viienda väite kolmandas osas väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 212–232 analüüsis DCF meetodit, mida komisjon vaidlusaluses otsuses kohaldas.

111

Viienda väite neljandas osas väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus mitut õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 233–264 analüüsis vaidlusaluses otsuses komisjoni rakendatud „periood-perioodilt” meetodit.

112

Sellega seoses nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 213, et hinnakruvi arvutamisel arvutas komisjon apellantide tulusust kahe meetodi abil, milleks olid „periood-perioodilt” meetod ja apellantide välja pakutud DCF meetod; komisjoni eesmärk oli eelkõige „veenduda, et apellantide välja pakutud meetod ei sea kahtluse alla järeldusi hinnakruvi olemasolu kohta analüüsi „periood-perioodilt” alusel”.

113

Tuleb tõdeda, et esitades ilma põhjendamata üldised kinnitused, et rikutud on süütuse presumptsiooni ja tõhusa kohtuliku kaitse kohustust, soovivad apellandid tegelikult saavutada nende tulususe arvutamiseks komisjoni kohaldatud kahe meetodi uuesti hindamist.

114

Ent käesoleva kohtuotsuse punktis 84 meenutatud kohtupraktikast tuleneb, et ainult Üldkohus on pädev tuvastama ja hindama fakte ning põhimõtteliselt uurima tõendeid, millele ta faktide tuvastamisel tugineb.

115

Järelikult, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 18 pakub, tuleb viienda väite kolmas ja neljas osa vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

116

Viienda väite kuuendas osas väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus jaeturule avaldatava apellantide tegevuse mõju analüüsimisel mitut õigusnormi.

117

Apellandid väidavad esimeses etteheites, et Üldkohus jättis tegevuse mõju jaeturule analüüsides ekslikult arvesse võtmata selle, et sisendid ei olnud hädavajalikud, rikkudes seeläbi Euroopa Kohtu otsuses TeliaSonera Sverige (EU:C:2011:83) ette nähtud põhimõtteid.

118

Etteheide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, kuna see tuleneb kohtuotsuse TeliaSonera Sverige (EU:C:2011:83) punkti 69 valest tõlgendamisest, Euroopa Kohus märkis selles punktis üksnes, et hinnakruvi hindamise käigus võib küsimus hulgitoote hädavajalikkusest olla asjassepuutuv, mistõttu ei olnud Üldkohus kohustatud seda arvesse võtma.

119

Seega kasutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 275 ja 276 faktiliste asjaolude hindamise pädevust, leides, et komisjon tõendas vaidlusaluses otsuses apellantide tegevuse tõenäolise mõju olemasolu asjaomastele turgudele, olenemata sellest, kas sisendid on hädavajalikud või mitte.

120

Teises etteheites kinnitavad apellandid, et Üldkohus oleks pidanud analüüsima, kas sisendite hulgihinna ja jaehinna marginaal oli positiivne või negatiivne.

121

Nagu väidab komisjon, tuleb teine etteheide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata käesoleva kohtuotsuse punktis 99 meenutatud kohtupraktikat arvestades, kuna apellandid ei ole seda esitanud Üldkohtus.

122

Liiati ei määratleta selles etteheites vaidlustatud kohtuotsuse punkte, mis võivad sisaldada õigusnormi rikkumist, mistõttu tuleb see tagasi lükata ka käesoleva kohtuotsuse punktides 29 ja 30 meenutatud kohtupraktikat arvestades.

123

Kolmandas etteheites väidavad apellandid, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 283 lükkas Üldkohus vääralt tulemusetusena tagasi etteheited, mille kohaselt puuduvad tõendid selle kohta, et hinnakruvi avaldas turule tegelikku mõju.

124

Kolmas etteheide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, kuna niisuguse tegevuse nagu hinnakruvi kuritarvitusliku olemuse tuvastamiseks peab sellel tegevusel olema asjaomasel turul konkurentsivastane mõju, kuid see mõju ei pea olema tingimata konkreetne, vaid piisab sellest, kui tõendada, et konkurentsivastane mõju on turgu valitseva ettevõtjaga vähemalt sama tõhusate konkurentide turult väljatõrjumise näol võimalik (vt kohtuotsus TeliaSonera Sverige, EU:C:2011:83, punkt 64), ja teiseks tuvastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 282 faktide hindamise raames, et komisjon tõendas sellise potentsiaalse mõju olemasolu.

125

Kõike eeltoodut arvestades tuleb viienda väite kuues osa tagasi lükata ning järelikult tuleb ka väide osaliselt vastuvõetamatuse tõttu ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

126

Kuuendas väites kinnitavad apellandid, et Üldkohus jättis tähelepanuta komisjonile kohaldatava keelu tegutseda ultra vires ning rikkus subsidiaarsuse, proportsionaalsuse, õiguskindluse, lojaalse koostöö ja hea halduse põhimõtteid.

127

Selle väite esimese osa kohaselt on Üldkohus vaidlustatud otsuse punktides 289–294 komisjoni poolt ultra vires tegutsemise keelu rikkumise hindamisel rikkunud õigusnorme.

128

Esiteks kinnitavad apellandid, et Üldkohus nõustus kohtuotsusest Bronner (EU:C:1998:569) tuleneva kohtupraktika vale tõlgendusega, leides, et komisjon oli pädev kehtestama ex post hinnatingimused, mille ta seab sõltuvusse nende infrastruktuuride kasutamisest, mis ei ole hädavajalikud. See argumentatsioon ei ole aga põhjendatud, kuna see tähendaks, et ELTL artikkel 102 on kõnealuses kontekstis kohaldatav üksnes siis, kui kohtuotsuses Bronner (EU:C:1998:569) kehtestatud tingimused on täidetud. Sellega seoses tuleb meenutada, et ELTL artikkel 102 on üldkohaldatav ning nagu Üldkohus õigesti vaidlustatud kohtuotsuse punktis 293 märkis, ei saa see olla piiratud muu hulgas liidu seadusandja poolt sideturgude reguleerimiseks eelnevalt vastu võetud õigusliku raamistiku olemasoluga.

129

Teiseks esitavad apellandid mitmesuguseid kinnitusi, mida ei ole põhjendatud ja mis puudutavad asjaolude moonutamist Üldkohtu poolt, „regulatiivsete” mõistete kasutamist komisjoni poolt või komisjoni pädevuse puudumist reguleerida ex post nende infrastruktuuride hinnad, mis ei ole hädavajalikud. Kuna nendes kinnitustes ei määratleta nõutud täpsusega võimalikku Üldkohtu toimepandud õigusnormi rikkumist, tuleb need käesoleva kohtuotsuse punktides 29 ja 30 meenutatud kohtupraktika alusel vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

130

Kuuenda väite teises osas väidavad apellandid, et Üldkohus on rikkunud mitut õigusnormi komisjoni poolt subsidiaarsuse, proportsionaalsuse ja õiguskindluse põhimõtete rikkumise analüüsimisel vaidlustatud kohtuotsuse punktides 296–308.

131

Tuleb tõdeda, et apellantide esimene etteheide, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, tuleb käesoleva kohtuotsuse punktides 29 ja 30 meenutatud kohtupraktika alusel vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, kuna apellandid ei määratle vaidlustatud kohtuotsuse punkte, mis võivad õigusnormi rikkumist sisaldada.

132

Teine etteheide puudutab asjaolu, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 306 õiguskindluse põhimõtet, kui ta nõustus sellega, et tegevus, mis järgib kehtivat õigusliku raamistiku, võib ELTL artikliga 102 vastuolus olla.

133

Etteheide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, kuna – nagu väidavad õigesti komisjon, ECTA ja France Telecom – see, et ettevõtja tegevus on kooskõlas õigusliku raamistikuga, ei tähenda, et see tegevus on kooskõlas ELTL artikliga 102.

134

Kolmandas etteheites, mille kohaselt on rikutud subsidiaarsuse põhimõtet, leiavad apellandid, et Üldkohus moonutas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 299–304 ilmselgelt kinnitusi ja eiras asjaolu, et konkurentsiõigusega ja õigusliku raamistikuga taotletavad eesmärgid on samad. Arvestades seda eesmärkide samasust, oleks Üldkohus pidanud kontrollima, kas komisjoni sekkumine konkurentsiõiguse alusel oli kooskõlas vastavalt sellele õiguslikule raamistikule Hispaania sideturu komisjoni (Comisión del Mercado de las Telecomunicaciones, edaspidi „CMT”) taotletavate eesmärkidega.

135

Kolmas etteheide tuleb tagasi lükata osaliselt vastuvõetamatuse tõttu osas, mis puudutab apellantide argumentide moonutamist, sest apellandid ei määratle argumente, mida Üldkohus on moonutanud, ning osaliselt põhjendamatuse tõttu osas, mis puudutab subsidiaarsuse põhimõtte rikkumist, sest ELTL artikli 102 rakendamine komisjoni poolt ei sõltu siseriiklike asutuste tegevuse eelnevast uurimisest.

136

Kuuenda väite kolmandas osas väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnorme, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktides 309–315, et komisjon ei ole rikkunud lojaalse koostöö ja hea halduse põhimõtteid.

137

Apellandid väidavad samuti, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 313 ja 314 moonutanud nende kinnitusi, kuna nad ei heitnud komisjonile ette seda, et ta ei konsulteerinud CMT‑ga vastuväiteteatise küsimuses, vaid seda, et ta ei tegutsenud kõikidest vajalikest faktilistest asjaoludest lähtuvalt ning koostöös CMT‑ga.

138

Kolmas osa tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, kuna – nagu rõhutab kohtujurist oma ettepaneku punktis 41 – apellandid ei too välja, milliseid asjaolusid on väidetavalt moonutatud, või seda, milliseid vigu on Üldkohus analüüsimisel teinud.

139

Kõike eeltoodut arvestades tuleb kuues väide osaliselt vastuvõetamatuse tõttu ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

140

Seitsmendas väites kinnitavad apellandid, et Üldkohus rikkus määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 kohaldamisel õigusnorme. Väide koosneb kahest osast.

141

Seitsmenda väite esimeses osas väidavad apellandid sisuliselt, et Üldkohus rikkus õiguskindluse ja karistuste seaduslikkuse põhimõtteid, mis on tagatud EIÕK artiklis 7 ja harta artiklis 49, leides, et komisjon määras neile põhjendatult trahvi vaidlusaluse hinnakruvi praktika tõttu. Apellandid esitavad selle kohta neli etteheidet.

142

Esimeses etteheites „selgete ja ettenähtavate pretsedentide olemasolu” piirduvad apellandid sellega, et võtavad kokku vaidlustatud kohtuotsuse punktide 357–368 sisu, toomata välja Üldkohtu poolt toime pannud võimalikku õigusnormi rikkumist. Järelikult tuleb käesoleva kohtuotsuse punktides 29 ja 30 meenutatud kohtupraktikat arvestades esimene etteheide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

143

Teises etteheites kinnitavad apellandid vaid seda, et Üldkohus rikkus karistuste seaduslikkuse ja õiguskindluse põhimõtteid, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 357, et komisjon otsustab oma kaalutlusõigust teostades igas asjas eraldi, kas trahvi määramine on otstarbekas.

144

EIÕK artiklite 6 ja 7 rikkumise osas tuleb teine väide käesoleva kohtuotsuse punktis 99 meenutatud kohtupraktika kohaselt vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, kuna apellandid ei esitanud seda Üldkohtus.

145

Osas, milles apellandid tuginevad karistuste seaduslikkuse ja õiguskindluse põhimõtetele, tuleb etteheide samuti vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, kuna apellandid ei põhjenda oma argumentatsiooni, selgitades, kuidas need põhimõtted jätavad komisjoni ilma kaalutlusruumist, kui ta otsustab määrata trahvi konkurentsieeskirjade rikkumise eest.

146

Kolmandas etteheites leiavad apellandid, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 360 ja 361 õigusnormi, tuvastades, et 18. juuli 1988. aasta otsus 88/518/EMÜ, mis käsitleb [ELTL artikli 102] kohaldamise menetlust (IV/30.178 – Napier Brown – British Sugar) (EÜT L 284, lk 41) ja otsus Deutsche Telekom on pretsedendid, milles selgitatakse ELTL artikli 102 kohaldamise tingimusi hinnakruvi efekti praktikale. Sisuliselt väidavad apellandid, et nimetatud otsused ei ole selged ja ettenähtavad pretsedendid, mistõttu ei saanud nad mõistlikult ette näha tõlgendust, mida komisjon vaidlusaluses otsuses kasutas.

147

Olgu meenutatud, et karistuste seaduslikkuse ja õiguskindluse põhimõtteid ei saa tõlgendada nii, et need keelavad kriminaalvastutuse sätete järkjärgulise täpsustamise, kuid nende põhimõtetega võib vastuolus olla rikkumist kehtestavale sättele antud uue tõlgenduse tagasiulatuv kohaldamine (kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EU:C:2005:408, punkt 217).

148

Sellise juhtumiga on tegemist kohtuliku tõlgenduse puhul, mille tulemus ei ole mõistlikult ettenähtav rikkumise toimepanemise hetkel, pidades eelkõige silmas sellel ajal kohtupraktikas levinud asjaomase sätte tõlgendust (vt kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EU:C:2005:408, punkt 218 ja seal viidatud kohtupraktika).

149

Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et vaidlusaluses otsuses komisjoni kasutatud tõlgendus, mille kohaselt on hinnakruvi praktika vastuolus ELTL artikliga 102, oli rikkumise toimepanemise hetkel mõistlikult ettenähtav. See ettenähtavus tuleneb otsustest 88/518 (Napier Brown) ja Deutsche Telekom ning hinnakruvi ettenähtavast negatiivsest mõjust konkurentsile, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 358–362 õigesti märgib.

150

Lisaks, kuivõrd kolmas etteheide tugineb kohtuotsusele Bronner (EU:C:1998:569), tuleb meenutada, et apellantidele etteheidetud kuritarvitus, mis seisneb hinnakruvis, kujutab endast tarnimisest kuritahtlikult keeldumisest sõltumatut kuritarvituse vormi, mille suhtes ei ole kohaldatavad kohtuotsuses Bronner, (EU:C:1998:569) kehtestatud kriteeriumid, nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 75 juba täpsustatud.

151

Seega tuleb kolmas etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

152

Neljandas etteheites väidavad apellandid, et Üldkohus järeldas vääralt, et meetod, mida komisjon kasutas hinnakruvi kindlakstegemiseks, rajanes mõistlikult selgetel ja ettenähtavatel pretsedentidel. Eelkõige kritiseerivad apellandid vaidlustatud kohtuotsuse punktides 363–369 esitatud põhjenduskäiku, mille tulemusel Üldkohus järeldab, et hinnakruvi kindlaksmääramiseks komisjoni kasutatud meetod oli ettenähtav.

153

Tuleb tõdeda, et apellandid soovivad sisuliselt seada kahtluse alla faktilistele asjaoludele antud hinnangu, mis puudutab hinnakruvi olemasolu kindlakstegemiseks komisjoni kasutatud meetodi ettenähtavust, mistõttu tuleb neljas etteheide käesoleva kohtuotsuse punktis 84 meenutatud kohtupraktika alusel vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

154

Eelnevat silmas pidades tuleb seitsmenda väite esimene osa osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

155

Seitsmenda väite teises osas väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus mitut õigusnormi nende tegevuse määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 tähenduses tahtlikult või raske hooletuse tõttu toime pandud rikkumiseks kvalifitseerimisel.

156

Mis puudutab küsimust, kas rikkumised pandi toime tahtlikult või hooletuse tõttu ja kas järelikult võib nende eest määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 esimese lõigu alusel ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel trahvi määrata, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et see tingimus on täidetud, kui ettevõtjale ei saanud olla teadmata tema tegevuse konkurentsivastane laad, olenemata sellest, kas ta oli teadlik sellest, et ta rikub asutamislepingu konkurentsieeskirju (vt kohtuotsus Deutsche Telekom vs. komisjon, EU:C:2010:603, punkt 124 ja seal viidatud kohtupraktika).

157

Seitsmenda väite teise osa põhjendamiseks esitavad apellandid kaks etteheidet.

158

Esimeses etteheites leiavad apellandid, et neil ei olnud võimalik ette näha nende tegevuse konkurentsivastasust esiteks seetõttu, et komisjoni kasutatud asjaomase turu mõiste ja teiseks nende hinnapoliitika konkurentsivastasus ei olnud ettenähtavad.

159

Sellega seoses tuleb tõdeda, et apellandid soovivad sisuliselt seada kahtluse alla faktilistele asjaoludele antud hinnangu, mis puudutab asjaomase turu määratluse ettenähtavust, mistõttu tuleb esimene etteheide käesoleva kohtuotsuse punktis 84 meenutatud kohtupraktika alusel vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

160

Mis puudutab nende hinnapoliitika konkurentsivastasust, siis väidavad apellandid, et nad ei saanud ette näha komisjoni sekkumist ELTL artikli 102 alusel, arvestades riigi reguleeriva asutuse kontrolli ja sekkumist nende tegevuse suhtes.

161

Tuleb märkida, et komisjoni sekkumine ELTL artikli 102 alusel ei sõltu riigi reguleerivate asutuste sekkumise eelnevast uurimisest, nagu tõdetud käesoleva kohtuotsuse punktis 135, ning on seega põhimõtteliselt sellest sekkumisest sõltumatu. Neid asjaolusid arvestades ei saa apellandid tulemuslikult tugineda komisjoni sekkumise ettenähtavuse puudumisele riiklike reguleerivate asutuste sekkumise tõttu, mistõttu esimese etteheite see argument tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

162

Apellandid kritiseerivad ka vaidlustatud kohtuotsuse punkti 341, milles Üldkohus tuvastab, et riigi reguleeriva asutuse kontrolli aluseks olid prognoosivad hinnangud, mitte apellantide tegelikult kantud kulud, mistõttu ei saanud see kontroll takistada ette nägemast, et nende hinnapoliitika oli konkurentsivastane.

163

Kuna apellandid ei tõenda, kuidas see faktilist laadi Üldkohtu järeldus asjaolusid moonutas, tuleb nende argumendid selle kohta käesoleva kohtuotsuse punktis 84 meenutatud kohtupraktika alusel vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

164

Teises etteheites kritiseerivad apellandid seda, et Üldkohus lükkas tagasi nende argumendi, mille kohaselt võis CMT sekkumine tekitada õiguspärase ootuse, et nende hinnakujundus oli kooskõlas ELTL artikliga 102.

165

Nagu toonitab France Telecom, kuna teise etteheite raames apellantide esitatud kinnitustega soovitakse vaidlustada faktilistele asjaoludele vaidlustatud kohtuotsuse punktides 349–351 antud Üldkohtu hinnangud, tuleb need käesoleva kohtuotsuse punktis 84 meenutatud kohtupraktikat arvestades vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

166

Järelikult tuleb seitsmenda väite teine osa osaliselt vastuvõetamatuse tõttu ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

167

Eeltoodut arvestades tuleb seitsmes väide osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

168

Kaheksandas väites, mis koosneb kolmest osast, väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus trahvisumma arvutamisel õigusnorme.

169

Kaheksanda väite esimeses osas väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kvalifitseerides nende tegevuse „väga raskeks rikkumiseks”; nad esitavad selle kohta neli etteheidet.

170

Esimeses etteheites väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnorme rikkumise laadi kvalifitseerimisel 1998. aasta suuniste alusel.

171

Esimeses etteheites ei too apellandid konkreetselt välja, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 386, milles Üldkohus lükkas tagasi argumendi, mille kohaselt oleks apellantide tegevus tulnud kvalifitseerida „raskeks” rikkumiseks, nagu komisjon oli seda teinud otsuses Deutsche Telekom, vähemalt kuni selle otsuse avaldamiseni 14. oktoobril 2003 Euroopa Liidu Teatajas, meenutades, et komisjoni otsustuspraktika ei ole konkurentsi valdkonnas trahvide määramise õiguslik raamistik.

172

Sellega seoses väidavad apellandid, et punktis 386 rikkus Üldkohus õigusnormi, kuna kuritarvitamise saab kvalifitseerida „selgeks” ning sellest tulenevalt „väga raskeks rikkumiseks” vaid varasematele otsustele viidates, nagu nähtub nii 1998. aasta suunistest kui ka vaidlusalusest otsusest.

173

See argument tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, kuna – nagu komisjon õigesti rõhutab – vaidlustatud kohtuotsuse punkti 386 tuleb lugeda koos kohtuotsuse punktiga 383, milles viidatakse kohtuotsuse punktidele 353–368, kus Üldkohus tuvastas, et olid olemas selgelt kuritarvituseks kvalifitseerimist põhjendavad pretsedendid.

174

Järelikult tuleb esimene etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata osas, milles see puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 386, vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata ülejäänud osas käesoleva kohtuotsuse punktides 29 ja 30 meenutatud kohtupraktika alusel, kuna apellandid ei määratle vaidlustatud kohtuotsuse punkte, mis võivad õigusnormi rikkumist sisaldada.

175

Teises etteheites kritiseerivad apellandid faktilistele asjaoludele Üldkohtu antud hinnangut, mis puudutab tegelikku jaeturult väljatõrjuvat mõju ja tarbijatele tekitatud kahju.

176

Nagu väidavad France Telecom ja komisjon, kuna teise etteheitega soovitakse vaidlustada faktilistele asjaoludele Üldkohtu antud hinnangud, tuleb see käesoleva kohtuotsuse punktis 84 meenutatud kohtupraktikat arvestades vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

177

Kolmandas etteheites väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 413 õigusnormi, leides, et nende tegevuse võis kvalifitseerida „väga raskeks”, kuigi asjaomane geograafiline turg oli piiratud Hispaania territooriumiga. Apellandid viitavad sellega seoses mittediskrimineerimise põhimõtte rikkumisele, kuna komisjoni 16. juuli 2003. aasta otsuses [ELTL artikli 102] kohase menetluse kohta (juhtum COMP/38.233 – Wanadoo Interactive, edaspidi „otsus Wanadoo”) ning otsuses Deutsche Telekom kvalifitseeriti rikkumine „raskeks” kõnealusest turust suurema ulatusega geograafilise turu puhul, st vastavalt Saksamaa ja Prantsusmaa territooriumid.

178

Nagu rõhutab õigesti komisjon, leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 413 õigusnormi rikkumata, et kuigi asjaomane geograafiline turg piirdus Hispaania territooriumiga, ei välista see rikkumise „väga raskeks” kvalifitseerimist. Pelk asjaolu, et komisjon kvalifitseeris otsustes Deutsche Telekom ja Wanadoo asjassepuutuvad rikkumised „raskeks”, kuigi geograafilised turud olid suuremad käesolevas asjas kõne all olevast turust, ei mõjuta seda hinnangut, sest rikkumise „raskeks” või „väga raskeks” kvalifitseerimine ei sõltu ainult geograafilise turu suurusest vaid ka muudest rikkumist iseloomustavatest kriteeriumidest, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 413 õigesti nentis.

179

Järelikult tuleb kolmas etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

180

Neljandas etteheites väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, leides, et komisjon ei olnud kohustatud rikkumise kvalifikatsiooni muutma enne ja pärast otsuse Deutsche Telekom avaldamist või vähemalt selgitama, kuidas võttis ta arvesse vaatlusalusel perioodil rikkumise varieeruvat raskust trahvi lähtesumma kindlaksmääramisel.

181

Üldkohus meenutas õigusnormi rikkumata vaidlustatud kohtuotsuse punktis 416, et konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahvisumma kindlaksmääramisel on põhjendamiskohustus täidetud, kui komisjon esitab oma otsuses tema kaalutluse aluseks olnud asjaolud, mis võimaldasid tal hinnata rikkumise raskusastet ja kestust, ilma et ta peaks esitama trahvi arvutamise meetodiga seotud arvandmeid (vt kohtuotsused Weig vs. komisjon, C‑280/98 P, EU:C:2000:627, punktid 43–46; Sarrió vs. komisjon, C‑291/98 P, EU:C:2000:631, punktid 73–76, ning Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punktid 463 ja 464).

182

Lisaks lükkas Üldkohus õigusnormi rikkumata vaidlustatud kohtuotsuse punktis 420 tagasi apellantide etteheite, et komisjon on rikkunud põhjendamiskohustust, sest ta ei võtnud arvesse rikkumise raskusastme varieerumist ega eristanud kahte rikkumise perioodi. Nimelt täitis komisjon põhjendamiskohustuse, kui ta täpsustas vaidlusaluse otsuse punktides 739–750 põhjused, miks ta kvalifitseeris apellantide toimepandud rikkumise „väga raskeks” kogu rikkumise perioodil, kuigi nende tegevusel ei olnud kogu perioodil sama raskusaste, selgitades samas juhtumi Deutsche Telekom, milles rikkumine kvalifitseeriti raskeks, ja käesoleva juhtumi vahelisi erinevusi.

183

Mõistagi oleks olnud soovitav, et komisjon esitanuks vaidlusaluses otsuses põhjenduse, mis läheb neist nõuetest kaugemale, esitades muu hulgas arvandmed, millest ta juhindus rikkumise raskuse varieerumise arvessevõtmisel, kui ta määras kindlaks trahvi lähtesumma. See võimalus ei muuda aga vaidlusaluse otsuse puhul põhjendamiskohustusest tulenevate nõuete ulatust (vt selle kohta kohtuotsused Weig vs. komisjon, EU:C:2000:627, punkt 47; Sarrió vs. komisjon, EU:C:2000:631, punkt 77, ning Corus UK vs. komisjon, C‑199/99 P, EU:C:2003:531, punkt 149).

184

Eelnevat arvestades tuleb kaheksanda väite esimene osa osaliselt vastuvõetamatuse tõttu ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

185

Kaheksanda väite teise osa kohaselt, mis koosneb neljast etteheitest, on rikutud proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja karistuste individualiseerituse põhimõtteid ning kohustust kontrollida vaidlusaluse otsuse põhjendust.

186

Kolmandas etteheites, mida tuleb analüüsida esimesena, väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus karistuste individualiseerituse põhimõtet, kuna jättis kontrollimata, kas trahvi arvutamisel võeti arvesse apellantide konkreetset olukorda.

187

Tuleb nentida, et kolmandas etteheites ei määratleta nõutud täpsusega võimalikku Üldkohtu toimepandud õigusnormi rikkumist ega vaidlustatud kohtuotsuse punkte, mis võivad niisugust õigusnormi rikkumist sisaldada, mistõttu tuleb etteheide käesoleva kohtuotsuse punktides 29 ja 30 meenutatud kohtupraktika alusel vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

188

Esimeses etteheites väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus mittediskrimineerimise põhimõtet, jättes tähelepanuta asjaolu, et otsuste Deutsche Telekom ja Wanadoo asjaolud olid analoogsed vaidlusaluse otsuse aluseks olevate asjaoludega ning nende asjaolude alusel määrati kümme korda väiksemad trahvid.

189

Kuid nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 425 meenutas, on Euroopa Kohus korduvalt leidnud, et komisjoni varasem otsustuspraktika ei ole konkurentsi valdkonnas trahvide määramise õiguslik raamistik ning et teisi juhtumeid käsitlevad otsused on diskrimineerimise olemasolu küsimuses üksnes soovituslikud (kohtuotsus Tomra Systems jt vs. komisjon, C‑549/10 P, EU:C:2012:221, punkt 104 ja seal viidatud kohtupraktika).

190

Niisiis asjaolu, et komisjon kohaldas minevikus teatava suurusega trahve teatavat tüüpi rikkumistele, ei takista tal kehtestada uut suuremat trahvi, kui see on vajalik liidu konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks, mis on määratletud ainult määruses nr 1/2003 (kohtuotsus Tomra Systems jt vs. komisjon, EU:C:2012:221, punkt 105 ja seal viidatud kohtupraktika).

191

Seega lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 427 põhjendatult tagasi argumentatsiooni, mis puudutas apellantidele määratud trahvi ja muudes konkurentsi valdkonna otsustes komisjoni määratud trahvide võrdlust, ning järeldas, et käesolevas asjas ei saa tuvastata mingit võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.

192

Teises etteheites väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, jättes tuvastamata, et trahvi lähtesumma, milleks kehtestati 90 miljonit eurot, oli ebaproportsionaalne. Sellega seoses rõhutavad apellandid esiteks, et see lähtesumma on suuruselt teine kõige suurem turgu valitseva seisundi kuritarvitamise valdkonnast kehtestatutest ning teiseks, et trahvi lõppsumma oli vastavalt 12,5 ja 11,25 korda suurem Deutsche Telekomile ja Wanadoole sarnaste kuritarvituslike tegevuste eest määratust.

193

Lisaks kinnitavad apellandid oma neljandas etteheites, et Üldkohus rikkus oma kohustust kontrollida vaidlusaluse otsuse põhjendust, leides, et komisjon ei olnud kohustatud põhjendama erilise hoolsusega oma otsust määrata käesolevas asjas märkimisväärselt kõrgem trahv kui otsustes Wanadoo ja Deutsche Telekom, arvestades nende kolme kohtuasja sarnasust.

194

Mis puudutab põhjendamiskohustuse kontrollimist, siis tuleb tõdeda, et kuigi komisjon selgitas vaidlusaluse otsuse punktides 739–750 tõepoolest juhtumite Deutsche Telekom ja käesoleva juhtumi erinevusi, andis ta vaid vähe täpsustusi põhjuste kohta, miks ta käesolevas asjas otsustas määrata otsustes Wanadoo ja Deutsche Telekom määratust märkimisväärselt kõrgema trahvi. Komisjon oleks võinud muu hulgas täpsustada lähtesumma kindlaksmääramisel kasutatud meetodit, sarnaselt sellele, mis on ette nähtud suunistes määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2), mis käesoleva juhtumi asjaolude toimumise ajal ei olnud kohaldatavad.

195

Siiski meenutas Üldkohus õigusnormi rikkumata vaidlustatud kohtuotsuse punktis 434, et komisjon on põhjendamiskohustuse täitnud, kui ta on vaidlusaluses otsuses esitanud oma kaalutluse aluseks olnud asjaolud, mis võimaldasid tal hinnata rikkumise raskusastet ja kestust. Neil asjaoludel leidis Üldkohus samuti õigesti, et komisjon ei pidanud esitama trahvi arvutusviisiga seotud arvandmeid, vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 181 ja 183 meenutatud kohtupraktikale.

196

Mis puudutab apellantidele määratud trahvi proportsionaalsust, siis leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 429 õigesti, „et komisjon peab määrama trahvi proportsionaalselt asjaolude alusel, mida ta võttis rikkumise raskusastme hindamiseks arvesse”.

197

Neljanda etteheite raames kinnitavad apellandid veel, et Üldkohus rikkus EIÕK artiklit 6, kuna ta ei teostanud täieulatuslikku kohtulikku kontrolli, mida ta on trahvi lähtesumma proportsionaalsuse küsimuses kohustatud tegema.

198

Nagu täpsustatud käesoleva kohtuotsuse punktis 44, täiendab ELTL artiklis 263 ette nähtud seaduslikkuse kontrolli konkurentsieeskirjade rikkumise eest komisjoni määratud trahvide ja karistusmaksete küsimuses täielik pädevus, nagu on ette nähtud ELTL artiklis 261. Määruse nr 17 artikkel 17, mis asendati määruse nr 1/2003 artikliga 31, sätestab, et ühenduse kohtul on täielik pädevus vaadata läbi otsused, millega komisjon on määranud trahvid või karistusmaksed; ühenduse kohus võib määratud trahvi või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada.

199

Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 3, millega asendati määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 teine lõik, on sätestatud, et trahvisumma määramisel võetakse arvesse nii rikkumise raskust kui ka kestust.

200

Eeltoodud kaalutlustest nähtub, et harta artikli 47 tähenduses täieulatusliku kohtuliku kontrolli nõuete täitmiseks seoses trahviga peab liidu kohus ELTL artiklites 261 ja 263 ette nähtud pädevuse teostamisel analüüsima iga õiguslikku või faktilist etteheidet, millega soovitakse tõendada, et trahvisumma ei ole kooskõlas rikkumise raskuse ja kestusega.

201

Sellega seoses olgu märgitud, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 431 meenutas Üldkohus, et 1998. aasta suuniste punktis 1 A sätestatud meetod vastab koguloogikale, mille kohaselt tuleb rikkumise raskuse alusel kindlaks määratud trahvi üldise lähtesumma arvutamisel arvesse võtta rikkumise laadi, selle tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta, ja asjakohase geograafilise turu suurust.

202

Neid kriteeriume kohaldades ja vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 371–421 viidates leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 432, et arvestades esiteks asjaolu, et Telefónica kuritarvitust tuleb pidada selgeks kuritarvitamiseks, mille sarnaseid on juba varem toime pandud ja mis seab ohtu sidevõrgustiku ja ‑teenuste siseturu loomise, ning teiseks asjaolu, et sellel kuritarvitamisel oli märkimisväärne mõju Hispaania jaeturule, ei saa trahvi lähtesummat suuruses 90 miljonit eurot pidada ebaproportsionaalseks.

203

Kuigi Üldkohus jättis tõepoolest tuvastamata, et komisjon ei esitanud vaidlusaluses otsuses lähtesumma kindlaksmääramisel kasutatud meetodit, sarnaselt sellele, mis on ette nähtud suunistes määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta, mis käesoleva juhtumi asjaolude toimumise ajal ei olnud kohaldatavad, ei ole see siiski piisav asumaks seisukohale, et Üldkohus tegi vea kõnealuse summa proportsionaalsuse kontrollimisel, mida ta teostas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 432 loetletud kriteeriumide alusel.

204

Eeltoodust nähtub, et analüüsides apellantide argumente, millega sooviti tõendada trahvi lähtesumma ebaproportsionaalsust, teostas Üldkohus tegelikult ELTL artiklites 261 ja 263 ette nähtud pädevust viisil, mis on kooskõlas harta artikli 47 tähenduses täieulatusliku kohtuliku kontrolli nõuetega, analüüsides iga õiguslikku või faktilist etteheidet, mille apellandid esitasid ja millega soovitakse tõendada, et trahvisumma ei ole kooskõlas rikkumise raskuse ja kestusega. Nende etteheidete analüüsi käigus leidis Üldkohus siiski, et ükski apellantide esitatud argument ei põhjendanud selle lähtesumma vähendamist.

205

Kuivõrd apellandid kritiseerivad neljanda etteheitega trahvi lähtesumma proportsionaalsusele juhtumi asjaolude seisukohalt Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 432 antud hinnangut, tuleb meenutada, et Euroopa Kohus ei saa apellatsioonkaebuse raames õigusküsimusi käsitledes asendada Üldkohtu hinnangut õigluse kaalutlustel oma hinnanguga, kui Üldkohus andis oma hinnangu täieliku pädevuse raames ettevõtjatele liidu õiguse rikkumise eest neile määratud trahvisummade üle otsustades. Ainult juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et karistuse määr ei ole mitte ainult sobimatu, vaid ka niivõrd liigne, et see on ebaproportsionaalne, tuleb tuvastada, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi trahvisumma sobimatuse tõttu (vt selle kohta kohtuotsused E.ON Energie vs. komisjon, EU:C:2012:738, punktid 125 ja 126; Quinn Barlo jt vs. komisjon, C‑70/12 P, EU:C:2013:351, punkt 57, ning Koninklijke Wegenbouw Stevin vs. komisjon, C‑586/12 P, EU:C:2013:863, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

206

Antud juhul tuleb tõdeda, et apellandid ei näidanud, miks on vaidlusaluses otsuses komisjoni kehtestatud 90 miljoni suurune lähtesumma sedavõrd ülemäärane, et see on käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis viidatud kohtupraktika tähenduses ebaproportsionaalne.

207

Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et kaheksanda väite teine osa tuleb tagasi lükata osaliselt vastuvõetamatuse tõttu ja osaliselt põhjendamatuse tõttu.

208

Kaheksanda väite kolmandas osas väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnorme hoiatava mõju tagamiseks lähtesumma suurendamise, nende tegevuse „pikaajaliseks rikkumiseks” kvalifitseerimise ja kergendavate asjaolude alusel trahvi vähendamise analüüsimisel.

209

Mis puudutab esimest etteheidet, et hoiatava mõju tagamiseks lähtesumma suurendamise analüüsimisel on rikutud õigusnorme, siis esitavad apellandid järgmised argumendid.

210

Esiteks väidavad apellandid, et Üldkohus on rikkunud mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse põhimõtteid, kinnitades hoiatava mõju tagamiseks lähtesumma suurendamist, kuigi nende majanduslik võim oli sarnane ettevõtjate omaga, kelle suhtes tehti otsused Wanadoo ja Deutsche Telekom, milles komisjon sellist suurendamist ei kohaldanud.

211

Käesoleva kohtuotsuse punktides 188 ja 189 meenutatud kohtupraktika valguses lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 441 õigesti tagasi selle argumendi, mille aluseks on komisjoni otsustuspraktika, kuna see praktika ei kujuta endast konkurentsi valdkonnas trahvide määramise õiguslikku raamistikku.

212

Teiseks väidavad apellandid, et Üldkohus kinnitas komisjoni põhjenduskäiku pelkade üldiste viidetega vaidlusaluse otsuse põhjendustele, analüüsimata 25% kordaja kohasust ja seda vaatamata temal lasuvale kohustusele teostada täieulatuslikku kohtulikku kontrolli.

213

Sellega seoses olgu meenutatud, et ELTL artiklis 261 ja määruse nr 1/2003 artiklis 31 ette nähtud täieliku pädevuse teostamine ei tähenda omal algatusel kontrollimist, ning et menetlus liidu kohtutes on võistlev. Välja arvatud avalikul huvil põhinev väide, nagu vaidlusaluse otsuse põhjenduse puudumine, mille kohus peab tõstatama omal algatusel, peab väited selle otsuse kohta tõstatama ning nende väidete põhjendamiseks tõendid esitama hageja (kohtuotsused Chalkor vs. komisjon, EU:C:2011:815, punkt 64, ja KME Germany jt vs. komisjon, C‑389/10 P, EU:C:2011:816, punkt 131).

214

Tuleb aga tõdeda, et Üldkohus analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 438–441 seda, kuidas komisjon põhjendas trahvi lähtesumma suurendamist, ning tuvastas, et selle aluseks olid õiguslikult piisavalt vaidlusaluses otsuses apellantide majandusliku võimsust käsitlevad andmed. Selliselt toimides teostas Üldkohus ELTL artiklites 261 ja 263 ette nähtud pädevust viisil, mis on kooskõlas täieulatusliku kohtuliku kontrolli nõuetega, analüüsides iga õiguslikku või faktilist etteheidet, mille apellandid selles kontekstis esitasid.

215

Eeltoodust ilmneb, et esimene etteheide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

216

Apellantide teise etteheite kohaselt rikuti õigusnorme apellantide tegevuse „pikaajaliseks rikkumiseks” kvalifitseerimise analüüsimisel.

217

Rikkumise alguskuupäeva osas väidavad apellandid, et Üldkohus jättis vääralt eristamata otsusele Deutsche Telekom eelnevat ajavahemikku sellest otsusest hilisemast ajavahemikust ning hindamata rikkumise raskust iga ajavahemiku puhul, rikkudes nii mittediskrimineerimise põhimõtet ja kohustust teostada täieulatuslikku kohtulikku kontrolli.

218

Tuleb tõdeda, et see argument tuleb tulemusetuna tagasi lükata, kuna apellandid üksnes piirduvad väitega, et Üldkohus oleks pidanud eristama kahte rikkumise perioodi sõltuvalt rikkumise raskusaste väidetavast varieerumisest, selgitamata, kuidas see rikkumise kestust vähendaks.

219

Apellandid väidavad veel, et Üldkohus moonutas nende kinnitusi, määratlemata siiski nõutud täpsusega asjaolusid, mida moonutati, või analüüsivigu, mida Üldkohus tegi. Järelikult tuleb see argument käesoleva kohtuotsuse punktis 84 meenutatud kohtupraktikat arvestades vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

220

Rikkumise lõpukuupäeva osas tuvastas Üldkohus apellantide sõnul, et komisjon tõendas rikkumise esinemist ainult 2006. aasta esimese poolaasta lõpuni. Seetõttu väidavad apellandid, et Üldkohus pööras tõendamiskoormise ümber, leides, et nad ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hinnakruvi 2006. aasta teisel poolaastal ei esinenud, kuigi rikkumist pidi tõendama komisjon.

221

Vaidlustatud kohtuotsuse punktist 451 nähtub, et Üldkohus tuvastas apellantide poolt vaidlustamata toimikumaterjali alusel, et nii Telefónica de España SAU jae- kui ka hulgihinnad jäid muutumatuks ajavahemikus 2001. aasta septembrist kuni 21. detsembrini 2006, mil rikkumine lõppes, ja seda ilma, et apellandid oleksid viidanud komisjoni poolt arvesse võetud kulude mis tahes muudatusele. Selliselt toimides ei pööranud Üldkohus tõendamiskoormist ümber, vaid hindas õigesti talle esitatud tõendeid, nagu rõhutab kohtujurist oma ettepaneku punktis 171.

222

Järelikult tuleb teine etteheide osaliselt vastuvõetamatuse tõttu, osaliselt tulemusetuna ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

223

Kolmanda etteheite kohaselt on õigusnorme rikutud kergendavate asjaolude alusel trahvi vähendamise analüüsimisel.

224

Esiteks väidavad apellandid, et Üldkohus kohaldas „väära õiguslikku kriteeriumi”, leides, et nende hooletus oli äärmiselt tõsine, kui ta hindas komisjoni poolt õiguspärase ootuse alusel trahvi 10% vähendamise kohasust.

225

Tuleb tõdeda, et Üldkohus andis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 459 faktilistele asjaoludele hinnangud, mis puudutasid apellantide hooletuse taset. Järelikult tuleb see argument käesoleva kohtuotsuse punktis 84 meenutatud kohtupraktikat arvestades vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

226

Teiseks kritiseerivad apellandid vaidlustatud kohtuotsuse punkti 461, milles Üldkohus viitas kohtuasja väidetavat uudsust analüüsides oma arutluskäigule selgete ja ettenähtavate pretsedentide olemasolu kohta. Selles osas kohaldas Üldkohus ilmselgelt väära kriteeriumi, st õiguskindluse kriteeriumi, ning eiras seda, et üks 1998. aasta suunistes määratletud kergendavatest asjaoludest on see, et on olemas põhjendatud kahtlus, et ettevõtja ei teadnud, et tema tegevus kujutab endast rikkumist. Apellantide arvates võis aga selline mõistlik kahtlus esineda vähemalt kuni 2003. aasta oktoobrini, st otsuse Deutsche Telekom avaldamise kuupäevani, ning kestis kuni kohtuotsuse TeliaSonera Sverige (EU:C:2011:83) kuulutamiseni.

227

Selles suhtes tuleb tõdeda, et apellantide põhjendatud kahtluse esinemine on faktiküsimus, mis jääb ainult Üldkohtu hindamispädevusse, mistõttu tuleb neljas etteheide käesoleva kohtuotsuse punktis 84 meenutatud kohtupraktika alusel vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

228

Järelikult tuleb kaheksanda väite kolmas osa tagasi lükata osaliselt vastuvõetamatuse tõttu, osaliselt tulemusetuna ning osaliselt põhjendamatuse tõttu.

229

Eeltoodut arvestades tuleb kaheksas väide osaliselt vastuvõetamatuse tõttu, osaliselt tulemusetuna ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

230

Kümnendas väites kinnitavad apellandid, et Üldkohus rikkus seoses trahvi kindlaksmääramisega täieulatusliku kohtuliku kontrolli teostamise kohustust EIÕK artikli 6 tähenduses, kuna ta ei teostanud täielikku pädevust, mis on ette nähtud ELTL artiklis 261 ja määruse nr 1/2003 artiklis 31.

231

Tuleb nentida, et kümnendas väites ei määratle apellandid nõutud täpsusega vaidlustatud kohtuotsuse kritiseeritavaid osasid, vaid piirduvad üldise ja põhjendamata kinnitusega, et Üldkohus oleks pidanud trahvi sobilikkuse hindamiseks uurima kõiki tõendeid ja kõiki asjakohaseid asjaolusid. Tuleb siiski rõhutada, et selle väite põhjendamiseks esitatud argumentatsiooni, mis puudutab täieulatusliku kohtuliku kontrolli teostamise kohustuse rikkumist, analüüsiti juba muude väidete raames, kuivõrd apellandid määratlesid vaidlustatud kohtuotsuse kritiseeritavad osad nõutava täpsusega.

232

Järelikult tuleb kümnes väide vastuvõetamatuse tõttu vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 29 ja 30 meenutatud kohtupraktikale tagasi lükata.

233

Kõigist eelnenud kaalutlustest lähtudes tuleb apellatsioonkaebus jätta tervikuna rahuldamata.

234

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 sätestab, et kui apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud, otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

235

Kodukorra artikli 140 lõike 3 alusel võib Euroopa Kohus otsustada, et menetlusse astuja kannab ise oma kohtukulud.

236

Kuna apellandid on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt komisjoni nõudele kohtukulud neilt välja mõista.

237

Menetlusse astunud France Telecom, Ausbanc Consumo ja ECTA kannavad ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: