—

Vodafone Omnitel NV, esindajad: avvocato M. Libertini ja avvocato V. Cerulli Irelli,

—

Fastweb SpA, esindajad: avvocato G. Nava, avvocato F. Pacciani ja avvocato V. Mosca,

—

Wind Telecomunicazioni SpA, esindajad: avvocato G. M. Roberti, avvocato S. Fiorucci, avvocato B. Caravita Di Torito, avvocato I. Perego ja avvocato M. Serpone,

—

Telecom Italia SpA, esindajad: avvocato F. S. Cantella, avvocato F. Cardarelli ja avvocato F. Lattanzi,

—

Sky Italia srl, esindajad: avvocato O. Grandinetti ja avvocato R. Mastroianni,

—

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato A. De Stefano,

—

Belgia valitsus, esindajad: J.-C. Halleux ja T. Materne,

—

Madalmaade valitsus, esindajad: M. Bulterman ja C. Wissels,

—

Portugali valitsus, esindaja: L. Inez Fernandes, keda abistas advokaat S. Gonçalves do Cabo,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: E. Montaguti ja L. Nicolae,

1

Eelotsusetaotlused käsitlevad seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta („loadirektiiv”) (EÜT L 108, lk 21; ELT eriväljaanne 13/29, lk 337) artiklit 12.

2

Taotlused esitati kümnes vaidluses ühelt poolt Vodafone Omnitel NV, Fastweb SpA (edaspidi „Fastweb”), Wind Telecommunicazioni SpA, Telecom Italia SpA ja Sky Italia srl-i ning teiselt poolt Autorità per le Garanzie nelle Comunicazioni (sideteenuste tagamise amet, edaspidi „AGCOM”), Presidenza del Consiglio dei Ministri (ministrite nõukogu president), Commissione di Garanzia dell’Attuazione della Legge sullo Sciopero nei Servizi Pubblici Essenziali (esmaste avalike teenuste streikide seaduse järgimist tagav komisjon) ja Ministero dell’Economia e delle Finanze (majandus- ja rahandusministeerium) vahel, mille ese on nõue tühistada otsus kehtestada elektrooniliste sideteenuste või -võrkude operaatoritele maks riigi reguleeriva asutuse (edaspidi „ARN”) liikmesriigi eelarvega mittekaetud kulude katmiseks.

3

Loadirektiivi põhjendus 30 sätestab järgmist:

„Selleks, et rahastada [ARN-i] tegevust loasüsteemi haldamisel ja kasutusõiguste andmisel, võib elektrooniliste sideteenuste osutajatele kehtestada haldustasu. Sellised tasud peaksid katma nimetatud tegevuse haldamise tegelikud kulud. Selleks tuleks [ARN-i] tulud ja kulud muuta läbipaistvaks kogutud haldustasude ja halduskulude kogusummasid kajastavate aastaaruannete abil. See võimaldab ettevõtjatel kontrollida, et halduskulud ja -tasud on tasakaalus.”

4

Selle direktiivi artikkel 12 „Haldustasud” on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui üldloa alusel teenuseid või võrke pakkuvatele ettevõtjatele või kasutusloa saanud ettevõtjatele on kehtestatud haldustasud, vastavad need järgmistele tingimustele:

2.   Kui [ARN-id] kehtestavad haldustasud, avaldavad nad iga-aastase ülevaate halduskulude ja laekunud tasude kogusumma kohta. Vajaduse korral tehakse vajalik korrigeerimine, võttes arvesse tasude kogusumma ja halduskulude vahet.”

5

14. novembri 1995. aasta seaduse nr 481 konkurentsinormide ja avalike teenuste reguleerimise kohta – avalike teenuste reguleerivate asutuste rajamine (legge n. 481 – Norme per la concorrenza e la regolazione dei servizi di pubblica utilità – Istituzione delle Autorità di regolazione dei servizi di pubblica utilità) (GURI nr 270, 18.11.1995) artikli 2 lõige 38 nägi ette, et iseseisvaid asutusi finantseeritakse osaliselt riigieelarves eraldi ettenähtud punktis nimetatud summast ning ülejäänud osas tasust, mille summa ei ületa üht tuhandikku viimase majandusaasta tuludest ning mida maksavad nimetatud teenust osutavad operaatorid. Selle tasu ulatus ja maksmise tingimused määrati ministri vastavate iga-aastaste otsustega.

6

31. juuli 1997. aasta seaduse nr 249, millega asutati sideteenuste tagamise amet (legge n. 249 – Istituzione dell’Autorità per le garanzie nelle comunicazioni e norme sui sistemi delle telecomunicazioni e radiotelevisivo) (GURI nr 177, 31.7.1997) artikli 6 lõige 2 viitas sõnaselgelt teiste ametiasutuste puhul ette nähtud tasude süsteemile ja lisaks määras kindlaks võimaluse vajaduse korral ja lähtudes tegevuskulusid arvesse võtvatest kriteeriumidest sisse seada tasu AGCOM-i poolt seaduse alusel osutatavate teenuste, sh operaatorite registrite pidamise eest.

7

1. augusti 2003. aasta seadusandlik dekreet, millega loodi „elektroonilise side seadustik” (decreto legislativo nr 259 – Codice delle comunicazioni elettroniche) (GURI nr 214, 15.9.2003) määratles AGCOM-i kui ARN-i.

8

Loadirektiivi artikli 12 lõige 1 võeti Itaalia õigusesse üle elektroonilise side seadustiku artikli 34 lõikega 1 järgmises sõnastuses:

„Lisaks artiklis 35 ette nähtud tasudele võib üldloa alusel teenuseid või võrke pakkuvatele ettevõtjatele või kasutusloa saanud ettevõtjatele kehtestada haldustasud, mis katavad ainult üldisi halduskulusid, mis tekivad üldloa süsteemi, kasutusõiguste ja artikli 28 lõikes 2 nimetatud erikohustuste juhtimise, kontrollimise ja jõustamise käigus ja võivad sisaldada kulusid, mis on seotud rahvusvahelise koostöö, ühtlustamise ja standardimise, turuanalüüsi tingimuste täitmise kontrollimise ja muu turukontrolliga ning regulatiivse tööga, millega kaasneb teiseste õigusaktide ja haldusotsuste, näiteks juurdepääsu ja vastastikust sidumist käsitlevate otsuste ettevalmistamine ja jõustamine. Haldustasud määratakse eraldi ettevõtjatele objektiivsel, läbipaistval ja proportsionaalsel viisil, mis muudab võimalikult väikseks lisahalduskulud ja muud kaasnevad tasud.”

9

Itaalia õigusnormid eristavad ministero per lo Sviluppo Economico (majandusarengu ministeerium) pädevusse kuuluvate otsustusülesannete täitmisega seotud haldustasusid ja operaatorite tasusid, mille eesmärk on katta üldlubade süsteemi raames täielikult AGCOM-i reguleerimistegevusega seotud kulusid.

10

Iseseisvate ametiasutuste (nende hulgas ka AGCOM) kasuks kogutavaid tasusid reguleerivaid õigusnorme muudeti 23. detsembri 2005. aasta seadusega nr 266, mis sisaldab norme aastase ja mitmeaastase riigieelarve koostamiseks (finantsseadus 2006) (legge n. 266 – Disposizioni per la formazione del bilancio annuale e pluriennale dello Stato (legge finaziara 2006)) (GURI nr 302, 29.12.2005, edaspidi „seadus nr 266/2005”).

11

Seaduse nr 266/2005 artikli 1 lõige 65 sätestab:

„Alates 2007. aastast rahastab [AGCOM-i] tegevuskulusid […] tema pädevusvaldkonda kuuluv turg selles osas, mida ei rahastata riigieelarvest, vastavalt kehtivates õigusnormides sätestatud korrale ja vastavalt seaduses sätestatud ülempiiri järgides iga ametiasutuse otsusega kindlaksmääratud tasu suurusele, mis tasutakse otse nimetatud ametiasutustele.”

12

Seaduse nr 266/2005 artikli 1 lõige 66 näeb ette:

„Esimesel kohaldamisel, nimelt 2006. aasta suhtes, on tasu suurus, mida võetakse […] sidesektori operaatoritelt, 1,5 tuhandikku viimasesse enne käesoleva seaduse jõustumist kinnitatud bilanssi kantud tulust. Järgmiste aastate puhul võib [AGCOM] selle tasu suurust ja maksmise tingimusi lõike 65 kohaselt muuta, järgides ülempiiri, milleks on 2 tuhandikku tulust, mis on kantud bilanssi enne otsuse vastuvõtmist”.

13

Seaduse 266/2005 artikli 1 lõikes 66 nimetatud tasu suurus ja maksmise kord sätestati järgmiste AGCOM-i otsustega: nimelt 2006. aastaks otsusega nr 110/06/CONS, 2007. aastaks otsusega nr 696/06/CONS, 2008. aastaks otsusega nr 604/07/CONS, 2009. aastaks otsusega nr 693/08/CONS, 2010. aastaks otsusega nr 722/09/CONS, 2011. aastaks otsusega nr 599/10/CONS ja 2012. aastaks otsusega nr 650/11CONS.

14

Vastavaid õigusnorme täiendati seejärel 23. detsembri2009. aasta seaduse nr 191, mis sisaldab norme aastase ja mitmeaastase riigieelarve koostamiseks (finantsseadus 2010) (legge n. 191 – Disposizioni per la formazione del bilancio annuale e pluriennale dello Stato (legge finanziaria 2010)) (GURI nr 302, 30.12.2009), artikli 2 lõikega 241, mis nägi ette osa AGCOM-ile makstud summade ülekandmise teistele riiklikele iseseisvatele haldusasutustele.

15

Alates 2006. aastast on Itaalias üldhuviteenuseid pakkuvad operaatorid pidanud tasuma kohustuslikku maksu nende teenuseid kontrollivate ametiasutuste kulude katmiseks. Need eeskirjad kohalduvad samuti elektroonilisi sideteenuseid või -võrke pakkuvatele operaatoritele.

16

Tasu maksmise kohustus avalikke teenuseid reguleerivate ametiasutuste toimimiseks kehtestati elektroonilise side sektori operaatoritele 14. novembri 1995. aasta seadusega nr 481/1995. Pärast selle seaduse 2007. aastast jõustunud muudatust katavad kontrollivate asutuste nagu AGCOM tegevuskulud, mida ei rahastata riigieelarvest, nende asutuste pädevusvaldkonda kuuluva sektori operaatorid. Selle tasu suurus määrati kõnealuse asutuse otsusega seaduses lubatud maksimaalsele tasemele 2 tuhandikku nimetatud operaatorite käibest. Tasu makstakse otse AGCOM-ile.

17

Sellega seoses on AGCOM-il õigus määrata tasu suurus ja maksmise kord haldusaktidega, mis tuleb esitada heakskiitmiseks ministrite nõukogu presidendile.

18

Teised normid võeti vastu 23. detsembri 2009. aasta seadusega nr 191 iga-aastase ja mitmeaastase riigieelarve koostamise kohta (finantsseadus 2010), millega esiteks vähendati AGCOM-i tegevuskulude osa, mida rahastatakse riigieelarvest ning teiseks nähti samuti ette kuni 2012. aastani teatud riiklike asutuste, muu hulgas AGCOM-i finantseeringu ülekandmise süsteem teistele riigi ametiasutustele.

19

Selles kontekstis viis AGCOM elektroonilisi sideteenuseid või -võrke pakkuvate operaatorite suhtes läbi juurdluse, et kontrollida seadusega nr 266/2005 ette nähtud maksekohustuste täitmist.

20

Selle juurdluse tulemusena andis AGCOM vastavalt Vodafone Omnitel NV-le, Fastwebile, Wind Telecommunicazion SpA-le, Telecom Italia SpA-le ja Sky Italia srl-ile teada otsusest, millega neist äriühingutest igaühele teatati, et osa 2006. kuni 2010. aasta tegevuskuludel põhinevast tasust ei ole laekunud ja kohustati neid maksma võlgnetavad summad 30 päeva jooksul. Need operaatorid esitasid eelotsusetaotluse esitanud kohtule kaebuse nende otsuste tühistamiseks. Eelotsusetaotluste kohaselt vaidlustavad kaebajad peamiselt nõutavate summade suuruse väites, et maks hõlmab kulusid, mis ei ole otseselt seotud selle asutuse poolt lubade väljastamises seisnevast turu eelreguleerimisest tulenevate tegevuskuludega.

21

Eelotsusetaotluses selgitab Tribunale amministrativo regionale per il Lazio, olles analüüsinud loadirektiivi artiklit 12 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiivi 2009/140/EÜ, millega muudetakse direktiive 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta, 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta ning 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta (ELT L 337, lk 37) põhjendust 13, et tema lahendada olevates kaebustes kõne all olevad siseriiklikud õigusnormid näevad ette, et kõik AGCOM-i kulud, mida ei rahasta riik, kaetakse reguleeritava sektori eraettevõtjate makstavatest tasudest, mis toimub mehhanismi abil, mis tänu seotusele nende ettevõtjate müügi- ja teenuste osutamise tuludega võimaldab nendest igalt ettevõtjalt nõutavat panust majandusliku suutlikkuse järgi diferentseerida. Nimetatud kohtu väitel tuleneb aga liidu õigusnormidest, et ettevõtjatele haldustasude kehtestamine on õigustatud ainult kuludega, mida ARN-id tõepoolest kannavad, ning mitte seoses mis tahes tegevusega, vaid seoses turu eelreguleerimisega, mis toimub lubade andmise kaudu. Talle näib, et AGCOM-i kogutavad maksud peaksid olema piiratud selle reguleerimisega seotud kuludega.

22

Selles olukorras otsustas Tribunale amministrativo regionale per il Lazio menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse, mis on kohtuasjades C-228/12–C-232/12 ja C-254/12–C-258/12 sõnastatud identselt:

„Kas ühenduse õigusnorme kõnealuses valdkonnas, eriti [loadirektiivi] sätteid tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi regulatsioon, mida on osundatud käesolevas kohtumääruses, eriti seadus [nr 266/2005] on nendega vastuolus tingituna eelkõige sellest, kuidas seda määrustega konkreetselt rakendatakse?”

23

Euroopa Kohtu presidendi 15. juuni 2012. aasta määrusega liideti kohtuasjad C-228/12–C-232/12 ja C-254/12–C-258/12 kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks ning kohtuotsuse tegemiseks.

24

Euroopa Kohtu kantseleisse 8. märtsil 2013 esitatud menetlusdokumendis taotles Fastweb suulise menetluse avamist, viidates uuele asjaolule, millel võib olla otsustav mõju Euroopa Kohtu lahendile. See pool märgib, et 29. novembril 2012, pärast menetluse kirjaliku osa lõppu käesolevas asjas, avaldas AGCOM teatise Itaalia valitsusele, kutsudes teda üles mitte pikendama nende siseriiklike eeskirjade kehtivust, millega nähakse ette AGCOM-i finantseerimise süsteem, põhjusel et see süsteem ei ole liidu õigusnormidega kooskõlas.

25

Sellega seoses tuleb märkida, et vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 76 lõikele 2, olles ära kuulanud kohtujuristi, otsustas Euroopa Kohus ettekandja-kohtuniku ettepanekul kohtuistungit mitte korraldada, hinnates pärast menetluse kirjalikus osas esitatud seisukohtadega tutvumist, et tal on käesoleva asja lahendamiseks piisavalt teavet.

26

Lisaks tuleb märkida, et tulenevalt selle kodukorra artiklist 83 võib Euroopa Kohus igal ajal, olles kohtujuristi ära kuulanud, avada või uuendada määrusega menetluse suulise osa, eelkõige kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet või kui pool on pärast suulise osa lõpetamist esitanud uue asjaolu, millel on otsustav tähtsus Euroopa Kohtu lahendile.

27

Antud juhul, olles kohtujuristi ära kuulanud, leiab Euroopa Kohus, et tal on olemas kogu vajalik teave eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele vastamiseks ning et Fastwebi mainitud uus asjaolu ei oma otsustavat tähtsust Euroopa Kohtu eelotsuse suhtes.

28

Neil asjaoludel tuleb jätta rahuldamata Fastwebi taotlus suulise menetluse avamiseks.

29

Itaalia valitsus avaldab kahtlust seoses eelotsusetaotluste vastuvõetavusega, märkides, et eelotsusetaotlustes ei ole piisaval määral esitatud faktiliste asjaolude ega põhikohtuasjadele kohaldamisele kuuluvate Itaalia õigusnormide kirjeldust.

30

Sellega seoses tuleb märkida, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale eeldab vajadus anda siseriiklikule kohtule tarvilik liidu õiguse tõlgendus, et viimane määratleks oma faktilise ja õigusliku raamistiku, mille kohta ta küsimused on esitanud, või vähemalt selgitaks küsimuste aluseks olevat faktilist olukorda (17. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas C-134/03: Viacom Outdoor, EKL 2005, lk I-1167, punkt 22; 14. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-217/05: Confederación Española de Empresarios de Estaciones de Servicio, EKL 2006, lk I-11987, punkt 26, ja 17. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C-94/07: Raccanelli, EKL 2008, lk I-5939, punkt 24).

31

Eelotsusetaotluses sisalduv teave ei pea mitte ainult võimaldama Euroopa Kohtul anda tarvilikke vastuseid, vaid samuti andma liikmesriikide valitsustele ja teistele huvitatud pooltele võimaluse esitada Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 23 alusel oma märkused (2. märtsi 1999. aasta määrus kohtuasjas C-422/98: Colonia Versicherung jt, EKL 1999, lk I-1279, punkt 5, 8. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-20/05: Schwibbert, EKL 2007, lk I-9447, punkt 21, ning eespool viidatud kohtuotsus Raccanelli, punkt 25).

32

Käesoleval juhul on eelotsusetaotlustes sisalduv põhikohtuasjade faktiliste asjaolude esitus, olgugi et lühike, ja kohaldatavate siseriiklike õigusnormide kirjeldus võimaldanud liikmesriikide valitsustel esitada esitatud küsimuse kohta märkusi, nagu nähtub nii põhikohtuasja poolte kui ka Itaalia, Belgia, Madalmaade ja Portugali valitsuse ning samuti Euroopa Komisjoni poolt Euroopa Kohtule esitatud kirjalikest seisukohtadest. Nimetatud taotluse valguses on kohtul piisavalt faktilist ja õiguslikku teavet, et tõlgendada kõnealuseid liidu õigusnorme ja anda esitatud küsimusele tarvilik vastus.

33

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotlused on vastuvõetavad.

34

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib sisuliselt seda, kas liidu õigusnorme tuleb tõlgendada selliselt, et nendega on vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille kohaselt on elektroonilisi sideteenuseid või -võrke pakkuvad ettevõtjad kohustatud tasuma maksu, et katta kõik ARN-i kulud, mida ei rahasta riik ning mille suurus määratletakse nende ettevõtjate teenitud tulude põhjal.

35

Sellega seoses tuleb märkida, et loadirektiiv ei näe ette üksnes eeskirju üldlubade andmise või raadiosageduste või numbrite kasutamise õiguste andmise menetluste ja nende sisu kohta, vaid samuti ka nimetatud menetlustega seotud rahaliste kohustuste laadi ja ulatuse kohta, mida liikmesriigid võivad telekommunikatsiooniteenuste sektori ettevõtjatele määrata (vt analoogia alusel 18. septembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-292/11 ja C-293/01: Albacom ja Infostrada, EKL 2003, lk I-9449, punktid 35 ja 36; 21. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas C-284/10: Telefónica de España, EKL 2011, lk I-6991, punkt 18, ja 27. juuni 2013. aasta otsus kohtuasjas C-71/12: Vodafone Malta ja Mobisle Communications, punkt 20).

36

Loadirektiiviga loodud õiguslik raamistik, mis tagab elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste osutamise vabaduse, kaotaks oma kasuliku mõju, kui liikmesriikidel oleks võimalik vabalt määrata selle sektori ettevõtjatelt võetavaid tasusid (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Albacom ja Infostrada, punkt 38, ja samuti eespool viidatud kohtuotsus Telefónica de España, punkt 19).

37

Mis puudutab elektroonilisi sideteenuseid ja -võrke pakkuvatele ettevõtjatele ARN-i loasüsteemi haldamise ja kasutusõiguste andmisega seotud tegevuste rahastamiseks kehtestatud haldustasusid, siis neid reguleerib loadirektiivi artikkel 12, mida eelotsusetaotluse esitanud kohtu mainitud direktiiv 2009/140 ei muutnud.

38

Loadirektiivi artikli 12 lõike 1 punktist a tuleneb, et liikmesriigid võivad üldloa alusel teenuseid või võrke pakkuvatele ettevõtjatele või raadiosageduste või numbrite kasutamise loa saanud ettevõtjatele kehtestada ainult sellised haldustasud, mis katavad ainult üldisi halduskulusid, mis tekivad üldloa süsteemi, kasutusõiguste ja selle direktiivi artikli 6 lõikes 2 nimetatud erikohustuste juhtimise, kontrollimise ja jõustamise käigus ja mis võivad sisaldada kulusid, mis on seotud rahvusvahelise koostöö, ühtlustamise ja standardimise, turuanalüüsi, kontrollimise ja muu turukontrolliga ning regulatiivse tööga, millega kaasneb teiseste õigusaktide ja haldusotsuste, näiteks juurdepääsu ja vastastikust sidumist käsitlevate otsuste ettevalmistamine ja jõustamine.

39

Sellised maksud võivad katta üksnes kulusid, mis on seotud eelmises punktis nimetatud tegevustega, ja mille puhul ei saa arvestada kulusid, mis on seotud muude ülesannetega (vaata analoogia alusel 19. septembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-392/04 ja C-422/04: i-21 Germany ja Arcor, EKL 2006, lk I-8559, punktid 29, 32, 34 ja 35, ning samuti eespool viidatud kohtuotsus Telefónica de España, punkt 23).

40

Seega, nagu leiab ka eelotsusetaotluse esitanud kohus, ei ole loadirektiivi artikli 12 alusel kehtestatud maksud mõeldud ARN-i mis tahes haldustegevusega seotud kulude katmiseks.

41

Lisaks sellele ei näe loadirektiiv ette ei selle direktiivi artikli 12 alusel kehtestatud haldustasude suuruse arvutamise meetodit ega nende kogumise korda. Sellegipoolest tuleneb nimetatud direktiivi artikli 12 lõikest 2, koostoimes selle põhjendusega 30 esiteks, et nimetatud maksud peavad katma käesoleva otsuse punktis 38 nimetatud tegevuste tegelikud halduskulud ja olema nende kuludega võrdsed. Samuti, kogu sellise otstarbega maksuna riigi poolt saadav summa ei tohi ületada nende tegevustega seotud kogukulu (vaata analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Telefónica de España, punkt 27). Teiseks kohustab loadirektiivi artikli 12 lõike 1 punkt b liikmesriike jagama nimetatud haldustasud ettevõtjate vahel objektiivsel, läbipaistval ja proportsionaalsel viisil.

42

Eelnevate kaalutluste kogumist järeldub, et liikmesriigid võivad elektroonilisi sideteenuseid või -võrke pakkuvatele ettevõtjatele kehtestada maksu, et rahastada ARN-i tegevusi, kuid seda tingimusel, et see maks katab üksnes loadirektiivi artikli 12 lõike 1 punktis a nimetatud tegevustega seotud kulu, et kogu sellise otstarbega maksuna riigi poolt saadav summa ei ületa nende tegevustega seotud kogukulu ja et see maks jaotatakse ettevõtjate vahel objektiivsel, läbipaistval ja proportsionaalsel viisil – neid asjaolusid peab aga kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

43

Neid kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et loadirektiivi artiklit 12 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ning mille kohaselt on elektroonilisi sideteenuseid või -võrke pakkuvad ettevõtjad kohustatud tasuma maksu, et katta kõik ARN-i kulud, mida ei rahasta riik ning mille suurus määratletakse nende ettevõtjate teenitud tulude põhjal, tingimusel et see maks katab üksnes kõnealuse artikli lõike 1 punktis a nimetatud tegevustega seotud kulud, et kogu sellise otstarbega maksuna riigi poolt saadav summa ei ületa nende tegevustega seotud kogukulu ning et see maks jaotatakse ettevõtjate vahel objektiivsel, läbipaistval ja proportsionaalsel viisil – neid asjaolusid peab aga kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

44

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta („loadirektiiv”) artiklit 12 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ning mille kohaselt on elektroonilisi sideteenuseid või -võrke pakkuvad ettevõtjad kohustatud tasuma maksu, et katta kõik riigi reguleeriva asutuse kulud, mida ei rahasta riik ning mille suurus määratletakse nende ettevõtjate teenitud tulude põhjal, tingimusel et see maks katab üksnes kõnealuse artikli lõike 1 punktis a nimetatud tegevustega seotud kulud, et kogu sellise otstarbega maksuna riigi poolt saadav summa ei ületa nende tegevustega seotud kogukulu ning et see maks jaotatakse ettevõtjate vahel objektiivsel, läbipaistval ja proportsionaalsel viisil – neid asjaolusid peab aga kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.