—

Billerud Karlsborg AB ja Billerud Skärblacka AB, esindajad: advokat E. Wernberg ja advokat O. Gentele,

—

Naturvårdsverket, esindajad: advokat R. Janson ja advokat U. Gunnesby,

—

Kreeka valitsus, esindajad: V. Kyriazopoulos ja M. Vergou,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Enegren, K. Mifsud-Bonnici ja E. White,

1

Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (ELT L 275, lk 32; ELT eriväljaanne 15/07, lk 631), artikli 16 lõigete 3 ja 4 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud äriühingute Billerud Karlsborg AB ja Billerud Skärblacka AB (edaspidi koos „äriühingud Billerud”) ja Naturvårdsverketi (looduskaitseasutus) vahelises vaidluses, mis puudutab trahvi, mille viimane määras nendele äriühingutele selle eest, et nad ei tagastanud õigeaegselt nende 2006. aasta tegelikele heitkogustele vastavaid süsinikdioksiidi ekvivalentkoguste kvoote.

3

Direktiivi 2003/87 põhjendused 5–7 näevad ette:

4

Kõnealuse direktiivi artikkel 4 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid tagavad, et alates 1. jaanuarist 2005 ei tegele ükski käitis I lisas loetletud tegevusaladega, millest tulenevad selle tegevusega seotud kindlaksmääratud heitkogused, välja arvatud juhul, kui käitajal on luba […].”

5

Sama direktiivi artikli 6 lõikes 2 on sätestatud:

„Kasvuhoonegaaside heitmeload sisaldavad järgmisi andmeid:

[…]

6

Direktiivi 2003/87 artiklis 10 on ette nähtud põhimõte, mille kohaselt eraldatakse saastekvoote tasuta vähemalt 95% ulatuses ajavahemikus 1. jaanuarist 2005 kuni 1. jaanuarini 2008 ning 90% ulatuses ajavahemikus 1. jaanuarist 2008 kuni 1. jaanuarini 2013.

7

Kõnealuse direktiivi artikli 11 lõige 4 sätestab:

„Pädev asutus annab […] iga aasta puhul osa saastekvootide üldkogusest välja […] 28. veebruariks.”

8

Sama direktiivi artikli 12 „Saastekvootide üleandmine, tagastamine ja kehtetuks tunnistamine” lõige 3 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid tagavad, et iga käitise käitaja tagastab hiljemalt iga aasta 30. aprilliks kõnealuse käitise […] eelnenud kalendriaasta koguheitmetele vastava hulga saastekvoote, mis seejärel kehtetuks tunnistatakse.”

9

Selle kohustuse rikkumist karistatakse vastavalt direktiivi 2003/87 artikli 16 lõikele 2 kohustust rikkunud käitajate nime avaldamisele lisaks trahviga, mis on ette nähtud sama artikli lõigetes 3 ja 4, mille kohaselt:

„3.   Liikmesriigid tagavad, et käitaja, kes ei tagasta iga aasta 30. aprilliks eelneva aasta heitkogustele vastaval hulgal kvoote, peab ülemääraste heitkoguste eest trahvi tasuma. Ülemääraste heitkoguste trahv on 100 eurot iga süsinikdioksiidi ekvivalentkoguse tonni kohta, mille kõnealune käitis on õhku paisanud ja mille osas käitaja ei ole kvoote tagastanud. Ülemääraste heitkoguste trahvi tasumine ei vabasta käitajat kohustusest tagastada järgneva kalendriaastaga seotud kvootide tagastamisel nendele ülemäärastele heitkogustele vastaval hulgal kvoote.

4.   1. jaanuaril 2005 algava kolmeaastase ajavahemiku jooksul kohaldavad liikmesriigid iga süsinikdioksiidi ekvivalentkoguse tonni kohta, mille kõnealune käitis on õhku paisanud ja mille osas käitaja ei ole kvoote tagastanud, madalamat ülemääraste heitkoguste trahvi, milleks on 40 eurot. […]”

10

Lisaks on direktiivi 2003/87 artikli 16 lõikes 1 ette nähtud:

„Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastuvõetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada nende rakendamine. Ettenähtud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. […]”

11

Kõnealuse direktiivi artikkel 19 näeb ette ühenduse registrite pidamise järgmises sõnastuses:

„1.   Et tagada saastekvootide väljaandmise, omamise, üleandmise ja kehtetuks tunnistamise kohta täpne arvestusepidamine, näevad liikmesriigid ette registri loomise ja pidamise. […]

[…]

3.   Käesoleva direktiivi rakendamiseks võtab komisjon […] vastu määruse registrite standarditud ja turvatud süsteemi kohta, mis luuakse standarditud elektrooniliste andmebaaside kujul, mis sisaldavad ühiseid andmeelemente saastekvootide väljaandmise, valdamise, üleandmise ja kehtetuks tunnistamise jälgimiseks, et tagada vajadust mööda üldsuse juurdepääs ja süsteemi konfidentsiaalsus ning kindlustada, et Kyoto protokollist tulenevaid kohustusi eiravaid üleandmisi ei toimuks.”

12

Komisjoni 21. detsembri 2004. aasta määruse (EÜ) nr 2216/2004 registrite standarditud ja turvatud süsteemi kohta vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2003/87/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusele 280/2004/EÜ (EÜT L 386, lk 1) artiklis 52 „Saastekvootide tagastamine” on sätestatud:

„Käitaja tagastab käitise saastekvoodid, taotledes registri haldajalt, või kui see on sätestatud liikmesriigi õigusaktides, loetakse registri haldajalt taotletuks, et:

[…]”.

13

Liidu õiguse eespool viidatud sätted võeti üle seadusega 2004:1199 saastekvootidega kauplemise kohta ja eeskirjadega 2004:8 kvoodiregistrite kohta.

14

Põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis sätestab seaduse 2004:1199 6. peatüki § 1:

„Iga käitise käitaja tagastab hiljemalt 30. aprilliks registri haldajale kõnealuse käitise eelnenud kalendriaasta koguheitmetele vastava hulga saastekvoote.”

15

Sama seaduse 8. peatüki § 6 näeb ette:

„Käitaja, kes ei tagasta 6. peatüki § 1 kohaselt heitkogustele vastaval hulgal kvoote, tasub riigile trahvi ülemääraste heitkoguste eest. Ajavahemikus 2005–2007 on see trahv 40 eurot iga süsinikdioksiidi tonni kohta, mille on õhku paisanud käitis, mille osas käitaja ei ole kvoote tagastanud. Hilisematel ajavahemikel on see summa 100 eurot. Rootsi krooni väärtuse aluseks euro suhtes on euro kurss selle aasta 1. mai seisuga, mil tagastamine peab toimuma.”

16

Sama seaduse 8. peatüki § 7 näeb ette:

„Vastavalt § 6 ülemääraste heitkoguste eest trahvi tasunud käitaja ei vabane 6. peatüki § 1 kohasest kohustusest tagastada kvoodiregistri haldajale järgneva kalendriaastaga seotud kvootide tagastamisel nendele ülemäärastele heitkogustele vastaval hulgal kvoote.”

17

Rootsi õiguse alusel asutatud äriühingud Billerud, kellel on süsinikdioksiidi heitmeload, ei olnud 30. aprillil 2007 tagastanud nende 2006. aasta heitkogustele, st vastavalt 10828 ja 42433 tonni, vastavaid kvoote.

18

Seetõttu määras Naturvårdsverket seaduses 2004:1199, millega võeti üle direktiiv 2003/87, ette nähtud trahvi summas 3959366 Rootsi krooni ühele äriühingule ja 15 516 051 Rootsi krooni teisele äriühingule, st 433120 eurot ja 1697320 eurot.

19

Selle karistuse vaidlustamisel siseriiklikus kohtus väitsid äriühingud, et 30. aprillil 2007 oli nende hoiukontole Rootsi süsinikuturu registris kantud 2006. aasta heitkogustele vastavad saastekvoodid. Nad väitsid, et see asjaolu tõendas, et neil ei olnud kavatsust oma kohustusi täitmata jätta, ja et neile ette heidetud õigeaegselt tagastamata jätmine oli tingitud ettevõttesisestest haldusvigadest. Esimese astme kohus ei nõustunud nende argumentidega.

20

Äriühingud Billerud esitasid apellatsioonkaebuse, mille kohtuliku arutamise otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2003/87 artikli 16 lõikeid 3 ja 4 tuleb tõlgendada nii, et need võimaldavad teatud paindlikkust trahvi määramisel ülemääraste heitkoguste eest käitajatele, kellel vaatamata sellele, et nad ei ole tagastanud eelnenud aasta süsinikdioksiidikogustele vastavaid kvoote enne asjaomase aasta 30. aprilli, on ometi sel kuupäeval piisav hulk kvoote.

22

See küsimus tähendab, et soovitakse teada, kas mõistet „ülemäärased heitkogused”, mille eest võidakse trahv määrata, tuleb käsitada kui iseenesest ülemäära saastavat käitumist, millisel juhul peavad trahvi maksma vaid käitajad, kellel ei ole iga aasta 30. aprillil piisavat hulka kvoote, või kui – vastupidi – selleks on ainult eelnenud aasta heitkogustele vastavate kvootide hiljemalt 30. aprilliks tagastamata jätmine, olenemata seejuures tagastamata jätmise põhjusest või asjassepuutuvate käitajate tegelikult omatavate kvootide hulgast.

23

Selle alternatiivi esimene osa, mida kaitsesid äriühingud Billerud, tuleneb direktiivi 2003/87 artikli 16 lõigete 3 ja 4 väljendi „ülemäärased heitkogused” sõnasõnalisest tõlgendusest, mille kohaselt eelnenud aasta heitkogustele vastava hulga kvootide tegelik valdamine asjaomase aasta 30. aprillil tõendab, et keskkonnale ei ole konkreetselt kahju tekitatud; sellise kahju tekitamine on ainus ELTL artikli 191 lõikes 2 ette nähtud saastaja maksab põhimõtte alusel liidu õiguses kehtestatud karistuste määramise põhjus.

24

Selline argumentatsioon ei ole siiski veenev.

25

Nimelt nähtub direktiivi 2003/87 sõnastusest endast, et kohustus tagastada eelnenud aasta heitkogustele vastavad kvoodid enne asjaomase aasta 30. aprilli, et need kehtetuks tunnistada, on eriti range. See kohustus, mis on kohustuslikus korras märgitud direktiivi artikli 6 lõike 2 punkti e alusel antud kasvuhoonegaaside heitmeloas ja mis on selgelt sõnastatud kõnealuse direktiivi artikli 12 lõikes 3, on ainus, mille eest direktiivis endas on ette nähtud täpne karistus, samas kui karistus mis tahes muu direktiivi 2003/87 sätetega vastuolus oleva tegevuse eest on direktiivi artikli 16 alusel jäetud liikmesriikide otsustada. Kõnealuses direktiivis saastekvootide tagastamise protsessile antud keskne koht tuleneb ka sellest, et trahvi määramine ei vabasta siiski käitajat kohustusest tagastada vastavad kvoodid järgneva aasta tagastamise käigus. Ainus direktiivis 2003/87 ette nähtud trahvi paindlikkus puudutab trahvi taset, mis on 100 eurolt vähendatud 40-le süsteemi katseperioodil, st aastatel 2005–2007.

26

Lisaks sellele tuleb meenutada, et kuigi saastekvootidega kauplemise süsteemi lõppeesmärk on keskkonna kaitse kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise läbi, ei vähenda see süsteem ise neid heitkoguseid, vaid julgustab ja soodustab leidma majanduslikult soodsaimat lahendust nende heitkoguste vähendamiseks kindlaksmääratud tasemeni. Keskkonnale tulenev kasu sõltub sellest, kui rangelt kinnitatakse antavate kvootide kogumaht ehk selle süsteemi järgi lubatud heitkoguste üldine piirmäär (16. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-127/07: Arcelor Atlantique et Lorraine jt, EKL 2008, lk I-9895, punkt 31).

27

Direktiivi 2003/87 üldine ülesehitus põhineb seega väljaantud, omatud, üleantud ja kehtetuks tunnistatud kvootide rangel arvestamisel, mille raamistik on määratletud selle direktiivi artiklis 19 ja milleks on vaja, et komisjon võtaks eraldi määrusega vastu registrite standarditud süsteemi. See täpne arvestamine on lahutamatu kõnealuse direktiivi eesmärgist endast, st ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi loomine, mis on suunatud nende gaaside õhku paisatud koguste vähendamisele tasemeni, mis võimaldab vältida inimtegevusest tulenevaid ohtlikke kliimahäireid, ning mille lõppeesmärk on keskkonnakaitse (vt eespool viidatud kohtuotsus Arcelor Atlantique et Lorraine jt, punkt 29). Nagu väidab komisjon, soovis liidu seadusandja eelnevalt kindlaksmääratud trahvi ise kehtestades välistada saastekvootidega kauplemise süsteemi puhul turuga manipuleerimisest tulenevaid konkurentsimoonutusi.

28

Äriühingute Billerud argument, mille kohaselt ei saa talle ette heita keskkonda liigselt kahjustavat tegevust, tuleb kõrvale jätta. Nimelt on direktiivi 2003/87 artikli 16 lõigete 3 ja 4 eesmärk ja tagajärg karistada mitte „saastajaid” üldiselt, vaid käitajaid, kelle eelneva aasta heitkoguste hulk ületab asjaomase aasta 30. aprillil nende kvootide arvu, mis on sisestatud tagastatud saastekvootide tabeli jakku, mis on määratud asjaomasele käitisele vastava aasta jaoks selle liikmesriigi keskregistris, kuhu nad määruse nr 2216/2004 artikli 52 kohaselt kuuluvad. Mõistest „ülemäärased heitkogused” tuleb aru saada just selliselt, mitte iseenesest ülemääraste heitkogustena.

29

Sellist tõlgendust kinnitab esiteks asjaolu, et direktiivi 2003/87 artikli 11 lõike 4 kohaselt eraldatakse osa asjaomase aasta kvootide üldkogusest hiljemalt selle aasta 28. veebruaril, st kaks kuud enne kuupäeva, mil käitajad on kohustatud tagastama oma eelnenud aasta kvoodid, ning teiseks see, et 2006. aastaks eraldatud kvoodid on peaaegu tasuta, nagu ette nähtud direktiivi artiklis 10.

30

Kõigest eeltoodust nähtub, et direktiivis kehtestatud kohustust tuleb käsitada mitte kui lihtsat kohustust omada hiljemalt asjaomase aasta 30. aprillil kvoote, mis vastavad eelnenud aasta heitkogustele, vaid kui kohustust tagastada need kvoodid hiljemalt 30. aprilliks, et need kehtetuks tunnistada ühenduse registris, mille eesmärk on tagada kvootide täpne arvestamine.

31

Siiski, isegi erisätte puudumisel on vääramatu jõu tunnustamine võimalik, kui välisel põhjusel, millele isikud tuginevad, on vääramatud ja vältimatud tagajärjed, mille tõttu asjaomase isiku kohustuste täitmine muutub tema jaoks objektiivselt võimatuks (vt eelkõige 18. märtsi 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 154/78, 205/78, 206/78, 226/78-228/78, 263/78 ja 264/78, 31/79, 39/79, 83/79 ja 85/79: Ferriera Valsabbia jt vs. komisjon, EKL 1980, lk 907, punkt 140). Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on hinnata, kas äriühingud Billerud seisid – vaatamata kogu hoolsusele, mis rakendati ette nähtud tähtaegadest kinnipidamiseks – silmitsi nende tahtest sõltumatute ebatavaliste ja ettenägematute asjaoludega (vt 18. juuli 2013. aasta otsus kohtuasjas C-99/12: Eurofit, punkt 31), mis läheb kaugemalt pelgast ettevõttesisesest halvast toimimisest.

32

Seetõttu tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2003/87 artikli 16 lõikeid 3 ja 4 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, et käitajale, kes ei ole hiljemalt asjaomase aasta 30. aprilliks tagastanud eelnenud aasta süsinikdioksiidi ekvivalentkogusele vastavaid kvoote, jäetakse määramata trahv ülemääraste heitkoguste eest, isegi kui tal on sel kuupäeval piisav hulk kvoote.

33

Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitusi selle kohta, kas direktiivi 2003/87 artikli 16 lõikeid 3 ja 4 tuleb tõlgendada nii, et selle summa muutmine siseriikliku kohtu poolt võib olla võimalik proportsionaalsuse põhimõttele tuginedes.

34

Selles suhtes on oluline meenutada, et proportsionaalsuse põhimõte kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka ning selle kohaselt on nõutav, et liidu õigusnormidega rakendatavad meetmed oleksid vastava õigusaktiga taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende saavutamiseks vajalik (vt 8. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C-58/08: Vodafone jt, EKL 2010, lk I-4999, punkt 51).

35

Nende tingimuste täidetuse kohtuliku kontrolli osas tuleb tunnustada liidu seadusandja ulatuslikku kaalutlusõigust valdkonnas, mis eeldab poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid ning mille raames ta peab andma keerulisi hinnanguid. Seega ei saa Euroopa Kohus sellise pädevuse teostamise kohtulikul kontrollimisel asendada liidu seadusandja hinnangut enda hinnanguga. Samuti saaks ta seadusandja normatiivset valikut kritiseerida vaid siis, kui see tunduks ilmselgelt väär või kui sellest tulenevad ebasoodsad tingimused teatavate ettevõtjate jaoks on ebaproportsionaalsed eelistega, mis sellel teisest küljest on (vt eelkõige 12. novembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C-84/94: Ühendkuningriik vs. nõukogu, EKL 1996, lk I-5755, punkt 58, 13. mai 1997. aasta otsus kohtuasjas C-233/94: Saksamaa vs. parlament ja nõukogu, EKL 1997, lk I-2405, punkt 56, ning 14. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-210/03: Swedish Match, EKL 2004, lk I-11893, punkt 48).

36

Tuleb tõdeda, et süsinikdioksiidi ekvivalentkoguste kvootide arvestamise ja kauplemise süsteemi kehtestamine liidu tasandil oli normatiivne lahendus, mis väljendas poliitilist suundumust kontekstis, kus oli kiiresti vaja reageerida tõsistele keskkonnaprobleemidele ja mis nähtub nõukogu 8. märtsi 2001. aasta järeldustest, millele viitab direktiivi 2003/87 põhjendus 1. See normatiivne lahendus rajanes liiati ülikeerulistel majanduslikel ja tehnilistel kaalutlustel, mida on põhjalikult arutatud ja mis on esitatud 8. märtsi 2000. aasta rohelises raamatus KOM(2000) 87. Aitamaks kaasa Euroopa Liidu ja liikmesriikide Kyoto protokollist tulenevate kohustuste täitmisele, hindas ja kaalus liidu seadusandja ise oma sekkumisest tulenevaid tulevikus aset leidvaid ebakindlaid sündmusi (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Saksamaa vs. parlament ja nõukogu, punkt 55).

37

Ent liidu akti kehtivus ei saa sõltuda tagasiulatuvast hinnangust selle tõhususe kohta. Kui liidu seadusandja peab hindama õigusnormide tulevikus tekkivaid tagajärgi, mida ei saa täpselt ette näha, saab tema hinnangut kritiseerida vaid siis, kui näib, et ta on ilmselgelt eksinud nende asjaolude suhtes, mis tal kõnealuse õigusnormi vastuvõtmise ajal teada olid (vt selle kohta 12. juuli 2001. aasta otsus kohtuasjas C-189/01: Jippes jt, EKL 2001, lk I-5689, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Eespool punktides 34–37 meenutatud põhimõtteid arvestades ei saa direktiivis 2003/87 ette nähtud trahvi ülemääraste heitkoguste eest pidada proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus olevaks tulenevalt sellest, et siseriiklikul kohtul ei ole trahvi summat võimalik muuta.

39

Esiteks, direktiivi 2003/87 artikli 12 lõikes 3 ette nähtud tagastamise kohustus ja selle täitmata jätmise eest artikli 16 lõigetes 3 ja 4 ette nähtud kindlasummaline trahv, ilma et oleks ette nähtud muud paindlikkust kui trahvi taseme ajutine vähendamine, tundusid liidu seadusandjale vajalikud saavutamaks õiguspärast eesmärki luua tõhus süsinikdioksiidi ekvivalentkoguste kvootide süsteem, et vältida seda, et teatavad käitajad või turu esindajad üritaksid süsteemist kõrvale kalduda või seda manipuleerida, mängides kuritarvitavalt hindade, koguste, tähtaegade või keeruliste finantstoodetega, mille loomise mis tahes turg kaasa toob. Nagu nähtub selgelt eeskätt direktiivile komisjoni 23. oktoobril 2001. aastal esitatud ettepaneku KOM(2001) 581 põhjenduste punktist 17, on trahvi suhteliselt kõrge tase põhjendatud vajadusega, et kohustuse tagastada piisav hulk kvoote rikkumisi käsitletaks rangelt ja järjekindlalt kogu liidus. See vajadus näis liiatigi eriti tungiv liidu tasandil täiesti uue süsteemi juurutusfaasis.

40

Lisaks nähtub direktiivist 2003/87, et käitajatel on neli kuud, et nad saaksid tagastada eelnenud aastale vastavaid kvoote, mis jätab neile mõistliku aja, et täita oma tagastamise kohustus. Direktiivi ülejäänud ettevalmistavatest töödest nähtub, et nõukogu pikendas ettevõtjatele esialgu ettenähtud tähtaega, kuna komisjoni ettepanekus oli tähtajana mainitud 31. märtsi. Teiseks on 30. aprilli kuupäev hilisem kui tähtaeg, mil liikmesriigid on kohustatud käitajatele eraldama osa asjaomase aasta kvoote, milleks on määratud 28. veebruar, kusjuures olgu meenutatud, et ajavahemikus 2005–2008 eraldati need 95% ulatuses tasuta. Viimaseks, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 22 ja 27, siis arvestades kvootide täpse arvestamise loogikat liidu tasandil, mis on direktiiviga 2003/87 kehtestatud süsteemi hea toimimise tingimus, ei näi 40-eurone trahv 30. aprilliks tagastamata jäetud süsinikdioksiidi ekvivalenttonni kohta (väärtus, mis on kaks korda kõrgem tollasest selle tonni hinnangulisest hinnast saastelubade tulevasel turul) tekitavat ebasoodsaid tingimusi, mis on ebaproportsionaalsed eelistega, mis sellel teisest küljest on selleks, et liit Kyoto protokolli kohustustusi täidaks.

41

Lisaks võivad liikmesriigid kehtestada arvamuste, meeldetuletuste ja ennetähtaegse tagastamise mehhanisme, mis võimaldavad heausksetel käitajatel olla täiesti teadlikud oma tagastamise kohustusest ja mitte trahviga riskida. Nagu nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, näevad teatavad siseriiklikud õigusnormid selliseid ettevaatusabinõusid ette ja teevad pädevatele asutustele kohustuseks abistada käitajaid kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemiga seotud toimingute puhul.

42

Järelikult tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2003/87 artikli 16 lõikeid 3 ja 4 tuleb tõlgendada nii, et nendes sätetes ette nähtud kindlasummalist trahvi ei saa siseriiklik kohus proportsionaalsuse põhimõttele tuginedes muuta.

43

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: