—

Navigation Maritime Bulgare, esindaja: advokaat S. Van Moorleghem,

—

Belgia valitsus, esindajad: T. Materne ja C. Pochet,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: R. Troosters ja M. Wilderspin,

1

Eelotsuse küsimus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Roomas 19. juunil 1980 allkirjastamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni (EÜT L 266, lk 1, ELT C 169, lk 10, edaspidi „Rooma konventsioon”) artiklit 3 ja artikli 7 lõiget 2 koostoimes nõukogu 18. detsembri 1986. aasta direktiiviga 86/653/EMÜ füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide tegevust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 382, lk 17, ELT eriväljaanne 06/01, lk 177).

2

See eelotsusetaotlus esitati Belgia õiguse alusel asutatud äriühingu United Antwerp Maritime Agencies (Unamar) NV (edaspidi „Unamar”) ja Bulgaaria õiguse alusel asutatud äriühingu Navigation Maritime Bulgare (edaspidi „NMB”) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab selliste erinevate hüvitiste maksmist, mida tuleb väidetavalt maksta seetõttu, et NMB ütles üles nende kahe äriühingu vahel sõlmitud kaubandusagendilepingu.

3

10. juuni 1958. aasta New Yorgi välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsioon (Recueil des traités des Nations unies, köide 330, lk 3) artikli 2 lõiked 1 ja 3 sätestavad:

[...]

4

Rooma konventsiooni artikli 1 lõige 1 „Konventsiooni reguleerimisala” sätestab:

„Käesoleva konventsiooni sätteid kohaldatakse lepinguliste kohustuste suhtes igas olukorras, kus tuleb valida eri riikide õiguse vahel.”

5

Selle konventsiooni artiklis 3 „Valikuvabadus” on sätestatud:

„1.   Lepingu suhtes kohaldatakse lepingupoolte valitud õigust. Valik peab olema väljendatud või nähtuma selgesti lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Omal valikul võivad pooled valida kas terve lepingu või üksnes mõne selle osa suhtes kohaldatava õiguse.

2.   Pooled võivad igal ajal kokku leppida selles, et lepingu suhtes hakatakse kohaldama muud õigust, kui selle suhtes kohaldati varem kas käesoleva artikli alusel tehtud valiku või muude käesoleva konventsiooni sätete alusel. Pärast lepingu sõlmimist kohaldatavas õiguses tehtud muudatused ei piira artikli 9 kohast lepingu vormilist kehtivust ega kahjusta kolmandate isikute õigusi.

3.   Asjaolu, et pooled on lepingule kohaldatavaks õiguseks valinud välisriigi õiguse koos välisriigi kohtualluvuse valikuga või ilma selleta olukorras, kus kõik lepingusse puutuvad asjaolud on õiguse valiku ajal seotud ühe riigiga, ei mõjuta selle riigi nende õigusnormide kohaldamist, millest ei või lepinguga kõrvale kalduda (edaspidi “imperatiivsed sätted”).

4.   Poolte nõusoleku olemasolu ja kehtivus kohaldatava õiguse valiku suhtes määratakse kindlaks artiklite 8, 9 ja 11 kohaselt.”

6

Kõnealuse konventsiooni artikkel 7 „Imperatiivsed sätted” näeb ette:

„1.   Käesoleva konventsiooni alusel ühe riigi õigust kohaldades võib rakendada sellise teise riigi imperatiivsed sätted, millega asjaolud on tugevalt seotud, juhul kui ning sel määral, mil viimati nimetatud riigi õiguse alusel tuleb neid sätteid kohaldada, olenemata sellest, millist õigust kohaldatakse lepingu suhtes. Selle üle otsustamisel, kas neid imperatiivseid sätteid rakendada, võetakse arvesse nende olemust ja otstarvet ning nende kohaldamise või kohaldamata jätmise tagajärgi.

2.   Käesolevas konventsioonis ei kitsenda miski kohtu asukohariigi õiguse sätete kohaldamist olukorras, kus need on imperatiivsed, olenemata muidu lepingu suhtes kohaldatavast õigusest.”

7

Selle konventsiooni artikkel 18 „Ühetaoline tõlgendamine” sätestab:

„Eespool olevate ühtsete reeglite tõlgendamisel ja kohaldamisel võetakse arvesse nende rahvusvahelist iseloomu ja asjaolu, et nende tõlgendamisel ja kohaldamisel on soovitav saavutada ühetaolisus.”

8

Rooma konventsioon asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I”) (ELT L 177, lk 6, edaspidi „Rooma I määrus”). Selle määruse artikli 9 „Üldist kehtivust omavad sätted” lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Üldist kehtivust omavad sätted on sätted, mille järgimist peetakse riigi avalike huvide, näiteks tema poliitilise, sotsiaal- või majanduskorralduse kaitsmise seisukohast niivõrd oluliseks, et need on kohaldatavad igas olukorras, mis kuulub nende reguleerimisalasse, olenemata sellest, milline õigus oleks lepingule kohaldatav käesoleva määruse alusel.

2.   Käesolevas määruses ei piira miski kohtu asukohariigi üldist kehtivust omavate sätete kohaldamist.”

9

Direktiivi 86/653 põhjendused 1–4 on sõnastatud järgmiselt:

„[arvestades, et] kaubanduse, tööstuse ja käsitöönduse valdkonnas tegutsevate vahendajate asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piirangud on direktiiviga 64/224/EMÜ […] kaotatud;

[arvestades, et] kaubandusliku esindamisega seotud siseriiklike õigusaktide erinevused mõjutavad märkimisväärselt konkurentsitingimusi ja kõnealuse tegevuse jätkamist ühenduses ning neil on kahjustav mõju kaubandusagentide kaitsele nende esindatavate suhtes ja äritehingute turvalisusele; lisaks sellele takistavad need erinevused oluliselt kaubandusliku esindamise lepingute sõlmimist ja toimimist, kui esindatav ja kaubandusagent on registreeritud eri liikmesriikides;

[arvestades, et] liikmesriikide kaubavahetus peaks toimuma ühtse turu tingimustega sarnastel tingimustel ja seetõttu on vaja liikmesriikide õigussüsteeme ühtlustada ühisturu nõuetekohaseks toimimiseks vajalikus ulatuses; selles osas seaduste konfliktiga seotud reeglid ei kõrvalda kaubandusliku esindamise osas eespool nimetatud vastuolusid ega kõrvalda neid isegi siis, kui need ühtlustataks, ning seetõttu on kavandatav ühtlustamine nendest reeglitest hoolimata vajalik;

[arvestades, et] selles osas tuleb esmajärjekorras tegelda kaubandusagendi ja esindatava vaheliste õigussuhetega”

10

Selle direktiivi artikli 1 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.   Käesolevas direktiivis ette nähtud kooskõlastusmeetmeid kohaldatakse liikmesriikide õigus- ja haldusnormide suhtes, mis reguleerivad kaubandusagentide ja nende esindatavate suhteid.

2.   Käesolevas direktiivis on „kaubandusagent” füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev vahendaja, kellel on püsiv volitus pidada läbirääkimisi kaupade müügi või ostu üle teise isiku nimel, edaspidi „tööandja”, või pidada läbirääkimisi niisuguste tehingute üle või neid sõlmida selle tööandja nimel.”

11

Nimetatud direktiivi artiklis 17 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada kaubandusagentidele pärast agendilepingu lõppemist lõike 2 kohase hüvitise või lõike 3 kohase kahjutasu maksmine.

3.   Kaubandusagendil on õigus saada hüvitist kahju eest, mida talle põhjustab tema ja esindatava vahelise suhte lõppemine.

Niisuguseks kahjuks loetakse eelkõige kahju, mis tekib, kui lõppemine toimub järgmistel asjaoludel:

[...]

5.   Kaubandusagent kaotab õiguse saada hüvitist lõikes 2 ette nähtud juhtudel või kahjuhüvitist lõikes 3 ette nähtud juhtudel, kui ta ei ole agendilepingu lõppemisele järgneva aasta jooksul teatanud esindatavale, et ta kavatseb nõuda selle õiguse täitmist.

[...]”

12

Selle direktiivi artikkel 18 sätestab:

„Artiklis 17 nimetatud hüvitist või kahjuhüvitist ei maksta:

[...]”

13

Direktiivi 86/653 artikli 22 kohaselt olid liikmesriigid kohustatud selle üle võtma siseriiklikku õigusesse enne 1. jaanuari 1990.

14

13. aprilli 1995. aasta kaubandusagendilepingu seadus (Moniteur belge, 2. juuni 1995, lk 15621, edaspidi „kaubandusagendilepingu seadus”), millega võeti Belgia õigusesse üle direktiiv 86/653, näeb artikli 1 esimeses lõigus ette järgmist:

„Kaubandusagendileping on leping, mille kohaselt on ühel pooltest ehk kaubandusagendil teise poole ehk käsundiandja püsiv volitus, mille eest makstakse tasu, pidada iseseisvalt käsundiandja nimel ja arvel tehingute üle läbirääkimisi ja neid sõlmida.”

15

Selle seaduse artikli 18 lõiked 1 ja 3 sätestavad:

„1.   Kui agendileping on sõlmitud tähtajatult, või tähtajaliselt ja lepingu ennetähtaegse lõpetamise võimalusega, võib iga lepingupool etteteatamistähtaega järgides lepingu üles öelda.

[...]

3.   Pool, kes ütleb lepingu üles, ilma et ta tugineks artikli 19 lõikes 1 nimetatud põhjustele või järgiks lõike 1 teises lõigus kehtestatud etteteatamistähtaega, peab maksma teisele poolele hüvitist, mis vastab etteteatamistähtaja või selle allesjäänud osa eest tavaliselt makstavale hüvitisele.”

16

Nimetatud seaduse artikli 20 esimene lõik sätestab:

„Lepingu lõppemisel on kaubandusagendil õigus nõuda lepingu ülesütlemise eest hüvitist, kui ta on käsundiandja jaoks loonud ärisuhteid uute klientidega või oluliselt laiendanud suhteid olemasolevate klientidega ning kui see võib käsundiandjale jätkuvalt olulist kasu tuua.”

17

Selle seaduse artikkel 21 sätestab:

„Kui kaubandusagendil on õigus saada artiklis 20 nimetatud hüvitist ja kui see hüvitis ei kata tegelikult tekkinud kahju täies ulatuses, võib kaubandusagent lisaks sellele hüvitisele saada kahjuhüvitist, mis vastab tegelikult tekkinud kahjusumma ja nimetatud hüvitise summa vahele, tingimusel et ta tõendab väidetava kahju suurust.”

18

Kaubandusagendilepingu seaduse artikkel 27 sätestab:

„Ilma et see piiraks rahvusvaheliste lepingute kohaldamist, mille osapool Belgia on, kuulub sellise kaubandusagendi mis tahes tegevus, kelle peamine tegevuskoht on Belgias, Belgia õiguse kohaldamisalasse ja Belgia kohtute pädevusse.”

19

Bulgaarias võeti direktiiv 86/653 üle äriseadustikku tehtud muudatusega (DV nr 59, 21. juuli 2006).

20

Unamar kaubandusagendina ja NMB käsundiandjana sõlmisid 2005. aastal kaubandusagendilepingu korrapärase mereveoteenuse osutamiseks NMB konteineritega. Leping, mis sõlmiti üheks aastaks ja mida pikendati igal aastal kuni 31. detsembrini 2008, nägi ette, et kohaldamisele kuulub Bulgaaria õigus ja et kõik sellest lepingust tulenevad vaidlused lahendatakse Sofia Kaubandus- ja Tööstuskoja vahekohtus (Bulgaaria). 19. detsembri 2008. aasta ringkirjas andis NMB oma agentidele teada, et majanduslikel põhjustel on ta sunnitud lepingulised suhted lõpetama. Seetõttu pikendati Unamariga sõlmitud agendilepingut üksnes 31. märtsini 2009.

21

Leides, et kaubandusagendileping lõpetati ebaseaduslikult, esitas Unamar 25. veebruaril 2009 hagi rechtbank van koophandel van Antwerpenisse (Antwerpeni kaubanduskohus), nõudes et NMB-lt mõistetaks välja erinevad kaubandusagendilepingu seadusega ette nähtud hüvitised, ehk hüvitis etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest, hüvitis lepingu ülesütlemise eest ja täiendav hüvitis sellest tingitud töötajate koondamise eest, kokku summas 849537,05 eurot.

22

NMB nõudis omakorda samas kohtus, et Unamarilt mõistetaks prahirahana välja 327207,87 eurot.

23

Unamari algatatud menetluse raames tugines NMB vastuvõetamatuse vastuväitele, mille kohaselt ei ole Belgia kohtul kaubandusagendilepingus sisalduvast vahekohtuklauslist tulenevalt pädevust arutada kohtuasja, mille lahendamiseks tema poole pöörduti. Pärast seda, kui rechtbank van koophandel van Antwerpen oli liitnud kaks kohtuasja, mille pooled olid talle lahendamiseks esitanud, asus ta seisukohale, et pädevuse puudumist puudutav vastuväide, millele NMB tugines, oli põhjendamatu. Seoses tema lahendada oleva kahe kohtuvaidlusega leidis see kohus, et kaubandusagendilepingu seaduse artikkel 27 kujutas „imperatiivse sättena” endast vahetult kohaldatavat ühepoolset kollisiooninormi, mis seetõttu ei võimalda valida välisriigi õigust.

24

Hof van beroep te Antwerpen (Antwerpeni apellatsioonikohus) rahuldas 23. detsembri 2010. aasta otsusega osaliselt 12. mai 2009. aasta kohtuotsuse peale esitatud NMB apellatsioonkaebuse, mõistes Unamarilt välja prahiraha võlgnevuse summas 77207,87 eurot ning viiviseintressi seaduses ette nähtud määras ja kohtukulud. Lisaks sellele leidis ta, et tal puudub pädevus lahendada Unamari esitatud hüvitiste nõuet tulenevalt kaubandusagendilepingus sisalduvast vahekohtuklauslist, mida kohus pidas kehtivaks. Nimelt leidis see kohus, et kaubandusagendilepingu seadus ei puuduta avalikku huvi ega kuulu ka Belgias kehtivate rahvusvahelise eraõiguse sätete valdkonda Rooma konventsiooni artikli 7 tähenduses. Samuti asus ta seisukohale, et poolte valitud Bulgaaria õigus tagas nii Unamarile kui ka NMB mereagendile direktiiviga 86/653 ette nähtud kaitse, kuigi direktiiv näeb ette üksnes minimaalse kaitse. Neil asjaoludel on poolte tahtevabaduse põhimõte selle kohtu sõnul ülimuslik ja sellest lähtudes tuleb kohaldada just Bulgaaria õigust.

25

Unamar esitas selle hof van beroep te Antwerpeni otsuse peale kassatsioonkaebuse. Eelotsusetaotlusest nähtub, et Hof van Cassatie on arvamusel, et kaubandusagendilepingu seaduse ettevalmistavatest materjalidest nähtub, et selle artikleid 18, 20 ja 21 tuleb käsitada imperatiivsete sätetena, kuna direktiiv 86/653, mille see seadus siseriiklikku õiguskorda üle võtab, on oma olemuselt kohustuslik. Nimelt tuleneb kõnealuse seaduse artiklist 27, et selle eesmärk on pakkuda Belgias peamist tegevuskohta omavatele kaubandusagentidele Belgia õiguse imperatiivsete sätete kaitset, olenemata lepingu suhtes kohaldatavast õigusest.

26

Neil asjaoludel otsustas Hof van Cassatie menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas siis, kui võtta arvesse seda, et põhikohtuasjas kõne all olevaid [kaubandusagendilepingu seaduse] artikleid 18, 20 ja 21 kvalifitseeritakse Belgia õiguse alusel imperatiivsete sätetena [...] Rooma konventsiooni artikli 7 lõike 2 tähenduses, tuleb Rooma konventsiooni artiklit 3 ja artikli 7 lõiget 2 – kas koosmõjus [...] direktiiviga 86/653 või mitte [...] – tõlgendada nii, et need lubavad kohaldada lepingule kohtu asukohariigi õiguse imperatiivseid sätteid, mis pakuvad ulatuslikumat kaitset kui nimetatud direktiivis [86/653] ette nähtud minimaalne kaitse, isegi kui selgub, et lepingu suhtes kehtib teise Euroopa Liidu liikmesriigi õigus, millesse on direktiivis [86/653] ette nähtud minimaalne kaitse samuti üle võetud?”

27

Alustuseks tuleb esiteks täpsustada, et Euroopa Kohus on pädev tegema käesolevas asjas otsuse Rooma konventsiooni puudutava eelotsusetaotluse kohta selle konventsiooni esimese protokolli alusel, mis jõustus 1. augustil 2004. Nimelt on Hof van Cassatiel selle protokolli artikli 2 punkti a alusel õigus taotleda Euroopa Kohtult, et see teeks eelotsuse tema menetluses oleva poolelioleva kohtuasja käigus üleskerkinud küsimuses, mis käsitleb Rooma konventsiooni sätete tõlgendamist.

28

Teiseks, olenemata asjaolust, et küsimust põhikohtuasja vaidluse lahendamise pädevusest arutati nii asja sisuliselt lahendavas kui ka apellatsioonikohtus, esitas eelotsustetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule ainult ühe küsimuse, mis puudutab lepingule kohaldatavat õigust, leides seega, et ta on pädev 10. juunil 1958 New Yorgis allkirjastatud välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsioon artikli 2 lõike 3 alusel seda kohtuasja lahendama. Sellega seoses tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale on ainult siseriiklik kohus, kes asja menetleb ja kes vastutab tehtava lahendi eest, pädev kohtuasja konkreetseid asjaolusid arvestades otsustama, kas kohtuotsuse tegemiseks on vaja eelotsust ja kas Euroopa Kohtule esitatud küsimustel on kohtuasjas tähtsust (vt 19. juuli 2012. aasta otsus kohtuasjas C-470/11: Garkalns, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega kavatseb Euroopa Kohus esitatud küsimusele vastata, ilma et see mõjutaks kohtualluvuse küsimust.

29

Oma küsimusega soovib eelotsustetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Rooma konventsiooni artiklit 3 ja artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi seaduse, milles on sätestatud direktiivis 86/653 ette nähtud minimaalne kaitse ja mille pooled on valinud kaubandusagendilepingule kohaldatavaks õiguseks, võib teises liikmesriigis asuv asja lahendav kohus kohaldamata jätta, eelistades lex fori’t põhjendusel, et selle liikmesriigi füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide olukorda reguleerivad õigusnormid on kohustuslikku laadi.

30

Sellega seoses tuleb märkida – kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimus ei käsitle mitte kaupade müügi- või ostulepingut, vaid mereveoteenuse kasutamisega seotud agendilepingut, millest tuleneb, et põhikohtuasja aluseks olevat olukorda direktiiv 86/653 otseselt ei reguleeri –, et Belgia seadusandja otsustas selle direktiivi sätete siseriiklikku õigusesse ülevõtmisel kohelda mõlemat nimetatud olukorda identselt (vt analoogia korras Euroopa Kohtu 16. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C-3/04: Poseidon Chartering, EKL 2006, lk I-2505, punkt 17, ja 28. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-203/09: Volvo Car Company, EKL 2010, lk I-10721, punkt 26). Lisaks sellele, nagu on viidatud ka käesoleva otsuse punktis 24, on ka Bulgaaria seadusandja otsustanud kohaldada direktiivis sätestatud korda sellistele kaubandusagentidele, kelle ülesandeks on läbirääkimised ja tehingute tegemine, nagu põhikohtuasjas kõne all olev kaubandusagent.

31

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on juhul, kui siseriiklikus õiguses järgitakse puhtalt siseriiklikku laadi olukordade reguleerimisel liidu õiguses sätestatut selleks, et vältida eelkõige diskrimineerimist või mis tahes konkurentsimoonutusi, ilmselgelt liidu huvides see, et tulevikus lahknevate tõlgenduste vältimiseks tõlgendatakse liidu õigusest tulenevaid sätteid ja mõisteid ühetaoliselt, olenemata sellest, millistel asjaoludel neid kohaldatakse (vt 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C-28/95: Leur-Bloem, EKL 1997, lk I-4161, punkt 32; samuti eespool viidatud kohtuotsus Poseidon Chartering, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Selles kontekstis tekibki küsimus, kas siseriiklik kohus võib Rooma konventsiooni artikli 7 lõiget 2 kohaldades jätta kõrvale poolte poolt lepingule kohaldatava õigusena määratletud liikmesriigi seaduse, millega võetakse üle liidu õiguse siduvad sätted, ja eelistada teise liikmesriigi seadust, mis on lex fori ja selles õiguskorras kvalifitseeritav imperatiivsena.

33

NMB leiab, et kindlustusagendilepingu seadust ei saa põhikohtuasja vaidluse suhtes käsitada „imperatiivsena” Rooma konventsiooni artikli 7 lõike 2 tähenduses, arvestades seda, et vaidlus puudutab valdkonda, mis kuulub direktiivi 86/653 kohaldamisalasse, ja et poolte poolt kohaldatava õigusena määratletud seaduse näol on nimelt tegemist liidu teise liikmesriigi seadusega, millega see direktiiv siseriiklikusse õiguskorda üle võetakse. Seega leiab NMB, et poolte tahtevabaduse ja õiguskindluse põhimõtetega on vastuolus see, kui niisugustel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, jäetakse Bulgaaria õigus kõrvale ja kohaldatakse Belgia õigust.

34

Belgia valitsus väidab omalt poolt, et kaubandusagendilepingu seaduse sätted on imperatiivset laadi ja neid võib kvalifitseerida kohustuslike sätetena. Sellega seoses märgib Belgia valitsus, et see seadus, mis küll võeti vastu direktiivi 86/653 ülevõtmiseks, annab mõistele „kaubandusagent” laiema tähenduse kui direktiiv, kuivõrd see seadus hõlmab kõiki kaubandusagente, kelle ülesandeks on pidada „tehingute üle läbirääkimisi ja neid sõlmida”. Belgia valitsus rõhutas oma seisukohtades samuti asjaolu, et see sama seadus näeb ette võimaluse kaubandusagendile hüvitise maksmiseks ka tema lepingu lõppemise korral, millest tulenevalt tuleb põhikohtuasi lahendada just vastavalt Belgia õigusele.

35

Euroopa Komisjon on sisuliselt seisukohal, et see, kui üks riik tugineb ühepoolselt kohuslikele sätetele, on igal juhul vastuolus Rooma konventsiooni aluseks olevate põhimõtetega, eeskätt poolte poolt lepingule kohaldatavaks valitud õiguse ülimuslikkuse põhireegliga, niivõrd kui tegemist on sellise liikmesriigi õigusega, kes on asjaomased liidu õiguse imperatiivsed sätted oma õiguskorda üle võtnud. Järelikult ei või liikmesriigid selle aluspõhimõttega vastuollu minna, kvalifitseerides süstemaatiliselt oma siseriiklikke õigusnorme imperatiivsetena, välja arvatud juhul, kui need puudutavad sõnaselgelt olulist huvi.

36

Euroopa Kohtul on olnud juba varem olnud võimalus väljendada seisukohta, et direktiivi 86/653 eesmärk on ühtlustada liikmesriikide õigusnorme, mis puudutavad kaubandusagendilepingu poolte vahelisi õigussuhteid (vt Euroopa Kohtu 30. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-215/97: Bellone, EKL 1998, lk I-2191, punkt 10; 23. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C-465/04: Honyvem Informazioni Commerciali, EKL 2006, lk I-2879, punkt 18, ja 26. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C-348/07: Semen, EKL 2009, lk I-2341, punkt 14).

37

Nimelt tuleneb selle direktiivi teisest põhjendusest, et selles sätestatud ühtlustamismeetmete eesmärk on muu hulgas kaotada kaubandusagendina tegutsemise piirangud, ühtlustada liidus konkurentsitingimusi ja suurendada kaubandustehingute turvalisust (vt Euroopa Kohtu 9. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-381/98: Ingmar GB, EKL 2000, lk I-9305, punkt 23).

38

Samuti tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et eelkõige takistavad sellised siseriiklikud sätted, mis seavad agendilepingu kehtivuse sõltuvusse kaubandusagendi registreeringust selleks otstarbeks ette nähtud registris, oluliselt eri liikmesriikides asuvate osapoolte vaheliste agendilepingute sõlmimist ja toimimist, ning on seega selles konkreetses osas vastuolus direktiivi 86/653 eesmärkidega (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Bellone, punkt 17).

39

Selles osas on otsustava tähtsusega nimetatud direktiivi artiklid 17 ja 18, kuna need määratlevad kaitstuse taseme, mida liidu seadusandja on pidanud mõistlikuks ühisturu loomise raames kaubandusagentidele pakkuda.

40

Nagu Euroopa Kohus on juba sedastanud, on direktiiviga 86/653 sellel eesmärgil sisse seatud süsteem imperatiivset laadi. Nimetatud direktiivi artikkel 17 paneb liikmesriikidele kohustuse seada sisse lepingu lõppemisel kaubandusagendile kahju hüvitamise süsteem. Kuigi see artikkel annab liikmesriikidele võimaluse valida toetusel või kahju hüvitamisel põhinevate süsteemide vahel, sätestavad artiklid 17 ja 18 kindlad raamid, mille piires liikmesriigid võivad toetuse või kahjuhüvitise arvutamise meetodi valikuga seoses oma kaalutlusõigust teostada. Lisaks ei või pooled selle direktiivi artiklist 19 tulenevalt enne lepingu lõppemist nendest sätetest kaubandusagendi kahjuks kõrvale kalduda (eespool mainitud kohtuotsus Ingmar GB, punkt 21).

41

Seoses küsimusega, kas siseriiklik kohus võib kõrvale jätta poolte valitud kohaldatava õiguse, eelistades oma siseriiklikke õigusnorme, millega võetakse üle direktiivi 86/653 artiklid 17 ja 18, tuleb viidata Rooma konventsiooni artiklile 7.

42

Olgu meenutatud, et selle konventsiooni artikkel 7 „Imperatiivsed sätted” viitab lõikes 1 teise riigi õiguse imperatiivsetele sätetele ja lõikes 2 kohtu asukohariigi imperatiivsetele sätetele.

43

Samuti lubab nimetatud konventsiooni artikli 7 lõige 1 kohtu asukohariigil kohaldada lepingule kohaldatava õiguse asemel sellise teise riigi imperatiivsed sätted, millega asjaolud on tugevalt seotud. Selle üle otsustamisel, kas neid imperatiivseid sätteid rakendada, võetakse arvesse nende olemust ja otstarvet ning nende kohaldamise või kohaldamata jätmise tagajärgi.

44

Sama konventsiooni artikli 7 lõige 2 võimaldab omakorda kohaldada kohtu asukohariigi sätteid olukorras, kus need on imperatiivsed, olenemata muidu lepingule kohaldatavast õigusest.

45

Eeltoodust tuleneb, et Rooma konventsiooni artikli 7 lõike 1 kohaselt võib siseriiklik kohus välisriigi õiguse kohustuslikke sätteid kohaldada üksnes sõnaselgelt määratletud tingimustel, samas kui selle konventsiooni artikli 7 lõike 2 sõnastus ei näe kohtu asukohariigi õiguse imperatiivsete sätete kohaldamiseks ette konkreetseid tingimusi.

46

Siiski tuleb meenutada, et võimalus tugineda Rooma konventsiooni artikli 7 lõike 2 põhjal imperatiivsete sätete olemasolule ei mõjuta liikmesriikide kohustust tagada nende normide kooskõla liidu õigusega. Nimelt ei tähenda Euroopa Kohtu praktikale kohaselt riigisiseste sätete liigitamine avalikku korda ja julgeolekut puudutavate kohustuslike sätete alla iseenesest seda, et need võivad olla asutamislepinguga vastuolus, kuna vastasel korral eirataks liidu õiguse ülimuslikkust ja ühetaolise kohaldamise põhimõtet. Selliste siseriiklike õigusaktide aluseks olevaid põhjendusi saab liidu õiguses arvesse võtta üksnes juhul, kui need põhinevad sõnaselgelt asutamislepingus ette nähtud vabadustest tehtud eranditel või olukorrast olenevalt ülekaalukal avalikul huvil (Euroopa Kohtu 23. novembri 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-369/96 ja C-376/96: Arblade jt, EKL 1999, lk I-8453, punkt 31).

47

Sellega seoses tuleb märkida, et liikmesriik võib kvalifitseerida avalikku korda ja julgeolekut puudutavateks imperatiivseteks säteteks sätted, mille järgimisel on otsustav tähtsus vastava liikmesriigi poliitilise, ühiskondliku või majandusliku korralduse kaitsmiseks, mistõttu võib nende järgimise teha kohustuslikuks kõigile selle liikmesriigi territooriumil olevatele isikutele või kõigi tema territooriumil aset leidvate õigussuhete puhul (eespool viidatud kohtuotsus Arblade, punkt 30, ning samuti Euroopa Kohtu 19. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas C-319/06: komisjon vs. Luxembourg, EKL 2008, lk I-4323, punkt 29).

48

See tõlgendus on samuti kooskõlas Rooma I määruse artikli 9 lõike 1 sõnastusega, mis ei ole siiski põhikohtuasjale ratione temporis kohaldatav. Nimelt on selle artikli kohaselt üldist kehtivust omavad sätted need, mille järgimist peetakse riigi avalike huvide, näiteks tema poliitilise, sotsiaal- või majanduskorralduse kaitsmise seisukohast niivõrd oluliseks, et need on kohaldatavad igas olukorras, mis kuulub nende reguleerimisalasse, olenemata sellest, milline õigus oleks lepingule kohaldatav selle määruse alusel.

49

Lepingupoolte tahtevabaduse põhimõtte – mis on Rooma konventsiooni nurgakivi ja mida on korratud ka Rooma I määruses – täielikuks jõustamiseks tuleb tagada, et poolte teostatud vaba tahet seoses nende lepingulisele suhtele kohaldatava õigusega tuleb järgida kooskõlas Rooma konventsiooni artikli 3 lõikega 1 nii, et konventsiooni artikli 7 lõikes 2 viidatud „imperatiivsete sätete” olemasoluga seotud erandit asjaomase liikmesriigi õigusaktide tähenduses tuleb tõlgendada kitsalt.

50

Seega tuleb siseriiklikul kohtul selle hindamisel, kas siseriiklik õigusakt, mida ta kavatseb kohaldada poolte poolt lepingule kohaldatava õigusena sõnaselgelt valitud õigusakti asemel, on „imperatiivne säte”, võtma arvesse mitte üksnes selle õigusakti konkreetset sõnastust, vaid ka selle üldist ülesehitust ja kõiki asjaolusid, millest lähtudes kõnealune õigusakt vastu võeti, et tal oleks nendest teguritest lähtudes võimalik järeldada, et see õigusakt on imperatiivne, niivõrd kui ilmneb, et siseriiklik seadusandja võttis selle vastu eesmärgiga kaitsta huvi, mida asjaomane liikmesriik peab oluliseks. Nagu rõhutab ka komisjon, võib sellise olukorraga olla tegemist siis, kui kohtu asukohariigis pakub direktiivi ülevõtmine nii, et selle kohaldamisala laiendatakse või selles lubatud kaalutlusruumi lubatakse kasutada laiemalt, kaubandusagentidele suuremat kaitset, tulenevalt erilisest huvist, mis liikmesriigil selle kategooria kodanikega seoses on.

51

Siiski tuleb niisuguse hindamise raames ning selleks, et mitte kahjustada direktiiviga 86/653 taotletava harmoniseerimise mõju ja liidu tasandil Rooma konventsiooni ühetoalist kohaldamist, võtta arvesse asjaolu, et erinevalt lepingust, mis oli arutusel eespool viidatud kohtuotsuse Ingmar aluseks olnud kohtuasjas, kus kõrvalejäetav õigus oli kolmanda riigi õigus, jäetaks põhikohtuasjas kohtu asukohariigi õiguse kohaldamisega kõrvale sellise liikmesriigi õigus, kes on kõigi menetlusosaliste sõnul ja eelotsustetaotluse esitanud kohtu arvates direktiivi 86/653 nõuetekohaselt üle võtnud.

52

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et Rooma konventsiooni artiklit 3 ja artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et liidu liikmesriigi seaduse, milles on sätestatud direktiivis 86/653 ette nähtud minimaalne kaitse ja mille pooled on valinud kaubandusagendilepingule kohaldatavaks õiguseks, võib teises liikmesriigis asuv asja lahendav kohus kohaldamata jätta, eelistades lex fori’t põhjendusel, et selle liikmesriigi füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide olukorda reguleerivad õigusnormid on kohustuslikku laadi, üksnes siis, kui asja lahendav kohus teeb üksikasjalikult kindlaks, et selle direktiivi ülevõtmise raames pidas kohtu asukohariigi seadusandja kõnealuse õiguskorra raames äärmiselt oluliseks anda kaubandusagendile suurema kaitse kui kõnealuse direktiiviga ette nähtud kaitse, võttes seejuures arvesse nende imperatiivsete sätete olemust ja eesmärki.

53

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Roomas 19. juunil 1980 allkirjastamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni artiklit 3 ja artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et Euroopa Liidu liikmesriigi seaduse, milles on sätestatud direktiivis 86/653 ette nähtud minimaalne kaitse ja mille pooled on valinud kaubandusagendilepingule kohaldatavaks õiguseks, võib teises liikmesriigis asuv asja lahendav kohus kohaldamata jätta, eelistades lex fori’t põhjendusel, et selle liikmesriigi füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide olukorda reguleerivad õigusnormid on kohustuslikku laadi, üksnes siis, kui asja lahendav kohus teeb üksikasjalikult kindlaks, et selle direktiivi ülevõtmise raames pidas kohtu asukohariigi seadusandja kõnealuse õiguskorra raames äärmiselt oluliseks anda kaubandusagendile suurema kaitse kui kõnealuse direktiiviga ette nähtud kaitse, võttes seejuures arvesse nende imperatiivsete sätete olemust ja eesmärki.