1. 

Käesolev kohtuasi puudutab tööstusdisainiõiguste rikkumise kahtlusega kaupade suhtes Eestis piiril võetavaid meetmeid. See annab Euroopa Kohtule võimaluse taas kord tõlgendada nõukogu määrust (EÜ) nr 1383/2003 ( 2 ) (edaspidi „määrus”) konkreetselt seoses intellektuaalomandi õiguse rikkumise tuvastamise menetlusega, mida käsitleb määruse artikkel 13 lõige 1.

2. 

Riigikohus on Euroopa Kohtule esitanud kaks eelotsuse küsimust. Esiteks küsib ta, kas määruse artikli 13 lõikes 1 nimetatud menetluse võib läbi viia toll ise, ja teiseks, kas selle menetluse võib algatada toll.

3. 

Need küsimused tõusetusid kohtumenetluse raames, mille aluseks oli Sintax Trading OÜ (edaspidi „Sintax”) kaebus Maksu-ja Tolliameti (edaspidi „MTA”) peale, kes jättis rahuldamata Sintaxi taotluse vabastada kaup, mille MTA oli kinni pidanud, väites et tegemist on OÜ Acerrale (edaspidi „Acerra”) kuuluva registreeritud tööstusdisainilahenduse rikkumise kahtlusega kaubaga.

4.

Piiril võetavad meetmed on oluline osa sellest, kuidas Euroopa Liit kaitseb intellektuaalomandi õigusi. Määrus ei ole selles küsimuses esimene ( 3 ) ega ka viimane liidu õigusmeede. Nimelt on see alates 1. jaanuarist 2014 määrusega nr 608/2013 kehtetuks tunnistatud. ( 4 ) Arvestades kõnealuste toimingute tegemise aega, tuleb käesolevale juhtumile siiski kohaldada määrust.

5.

Määruse põhjendused 2 ja 3 on sõnastatud järgmiselt:

6.

Määruse artikkel 10 näeb ette:

„Otsustades, kas intellektuaalomandi õigust on rikutud siseriikliku õiguse alusel, kohaldatakse selles liikmesriigis kehtivaid õigusakte, mille territooriumil kaup on asetatud ühte artikli 1 lõikes 1 osutatud olukorda.

Kõnealuseid õigusakte kohaldatakse ka siis, kui artikli 9 lõikes 1 osutatud tolliasutusele või -punktile teatatakse viivitamata artiklis 13 sätestatud menetluse algatamisest, v.a juhul, kui menetluse on algatanud kõnesolev tolliasutus või -punkt.”

7.

Direktiivi artikli 13 lõige 1 sätestab:

„Kui artikli 9 lõikes 1 osutatud tollipunktile ei ole kümne tööpäeva jooksul pärast kauba vabasse ringlusse laskmise peatamist või selle kinnipidamist käsitleva teatise saamist teatatud, et on algatatud menetlus, tegemaks kindlaks, kas intellektuaalomandi õigust on rikutud artikli 10 kohase siseriikliku õiguse alusel, või kui tollipunkt ei ole vajaduse korral saanud artikli 11 lõikes 1 sätestatud kokkulepet õigusevaldajaga, lastakse kaup vabasse ringlusse või lõpetatakse selle kinnipidamine vastavalt vajadusele, kui kõik tolliformaalsused on täidetud.

Seda tähtaega võib vajaduse korral pikendada kõige rohkem kümne tööpäeva võrra.”

8.

Komisjoni määrus nr 1891/2004 ( 5 ) näeb ette määruse rakendusmeetmed. Selle määruse põhjendus 1 on järgmine:

„Määrusega (EÜ) nr 1383/2003 on kehtestatud ühiseeskirjad võltsitud kaupade ja piraatkaupade ühendusse sisenemise, vabasse ringlusse lubamise, ühendusest välja viimise, ekspordi, reekspordi ja peatamismenetlusele suunamise keelustamiseks ning selliste kaupade ebaseadusliku turustamise tõhusaks takistamiseks, piiramata seadusliku kaubavahetuse vabadust.”

9.

Tolliseaduse § 39 lg-d 4 ja 6 sätestavad:

„(4)   Kauba kohta, mille suhtes on kahtlus, et see rikub intellektuaalset omandit […] [n]õukogu määruse [nr 1383/2003] [teatavate intellektuaalomandi õiguste rikkumises kahtlustatavate kaupade suhtes võetava tollimeetme ja kõnealuseid õigusi rikkuvaks tunnistatud kaupade suhtes võetavate meetmete kohta] […] tähenduses, annab õiguste omaja kauba proovide või näidiste uurimise alusel talle kauba kinnipidamisest teatamisest arvates kümne tööpäeva jooksul kirjaliku hinnangu. Õiguste omajale ei maksta hinnangu andmise eest tasu.

[…]

(6)   Toll edastab õiguste omajalt saadud hinnangu ärakirja viivitamatult asjaomasele isikule, kes võib hinnangu ärakirja kättesaamisest alates kümne päeva jooksul esitada tollile hinnangu kohta kirjalikud vastuväited koos asjakohaste tõenditega.”

10.

Tolliseaduse § 45 lg 1 näeb ette:

„Ühenduse tolliseadustiku artiklites 53, 57 ja 75 nimetatud kauba toll hõivab ja realiseerib, hävitab tollijärelevalve all või annab tasuta üle käesoleva seaduse §‑des 97 ja 98 sätestatud korras.”

11.

Haldusmenetluse seaduse § 6 sätestab:

„Haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel.”

12.

Acerra nimele registreeriti 15. veebruaril 2010 Eesti tööstusdisainilahendus nr 01563 nimega „Pudel”.

13.

Acerra teatas 6. detsembril 2010 MTA‑le, et Sinatx üritab Eestisse tarnida registreeritud disainilahendusega kaitstud pudelis olevat toodet.

14.

MTA teostas 23. detsembril 2010 Ukraina äriühingu poolt Sintaxile lähetatud 63700 pudelist koosneva saadetise täiendava läbivaatuse. MTA hinnangul olid pudelid piisavalt sarnased registreeritud disainilahendusega, äratamaks põhjendatud kahtlust intellektuaalomandi õiguste rikkumises. MTA pidas 27. detsembri 2010. aasta otsusega kahtlusaluse kauba kinni ja jättis selle tollilattu.

15.

Samal päeva teatisega palus MTA Acerralt hinnangut kinnipeetud kaubale. Acerra esitas 6. jaanuaril 2011 MTA‑le taotletud hinnangu, mille kohaselt rikuvad imporditud pudelid tema intellektuaalomandi õigusi.

16.

Sintax reageeris kahel moel. Esiteks palus ta 18. jaanuaril 2011 MTA‑l kaup vabastada. Seejärel esitas ta 7. veebruaril 2011 Harju Maakohtule hagi Acerra vastu viimasele kuuluva tööstusdisainilahenduse omaniku õiguste lõpetamiseks.

17.

MTA teatas Sintaxile seoses taotlusega kaup vabastada 11. veebruari 2011. aasta kirjas, et Acerra on andnud hinnangu Eestisse tarnitud pudelitele ja peab neid identseteks talle kuuluva registreeritud disainilahendusega. Kuivõrd MTA hinnangul oli tegemist intellektuaalomandi õiguste rikkumisega, siis puudus MTA‑l enda hinnangul vastavalt määrusele nr 1383/2003 õigus kaupa vabastada. MTA oli seisukohal, et intellektuaalomandi õiguskaitse põhjendatuse küsimuse lahendamine ei ole tema pädevuses. Samal päeval taotles Sintax teist korda kauba vabastamist. MTA keeldus 17. veebruaril 2011 uuesti kauba vabastamisest, põhjendades seda sarnaselt esimese keeldumisega. ( 6 )

18.

Sintax esitas 10. märtsil 2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse, et saavutada kauba vabastamine. Tallinna Halduskohus tegi 3. juuni 2011. aasta otsusega MTA‑le ettekirjutuse otsustada kauba vabastamine. Tallinna Ringkonnakohus jättis MTA apellatsioonkaebuse 19. jaanuari 2012. aasta otsusega rahuldamata, asendades siiski otsuse põhjendused oma põhjendustega. MTA esitas selle otsuse peale kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

19.

Samal ajal kui eelmises punktis kirjeldatud kassatsioonimenetlus veel kestis, jäeti Sintaxi hagi tööstusdisainilahenduse omaniku õiguste lõpetamiseks 21. detsembril 2011 rahuldamata. Asjaomane kohtuotsus on jõustunud ja seega on disainilahenduse registreering kehtiv.

20.

Riigikohus peatas 5. detsembri 2012. aasta määrusega menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

21.

Kirjalikud seisukohad on esitanud Tšehhi Vabariik, Eesti Vabariik ja komisjon. Kohtuistungit ei taotletud ja seda ei toimunud.

22.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusi ei saa käsitleda väljaspool määrusega kehtestatud, piiril võetavate meetmete süsteemi konteksti ning arvestamata Eesti kohtute poolt selle süsteemi raames faktilistele asjaoludele antud tõlgendust. Seetõttu käsitlen enne küsimuste endi analüüsimist mõlemat mainitud aspekti.

23.

Õigusevaldajate, seadust järgivate tootjate ja kauplejate, aga ka tarbijate ( 7 ) kaitse eesmärgil kehtestab määrus eelkõige selliste tollimeetmete süsteemi, mida võetakse intellektuaalomandi õiguste rikkumise kahtlusega kaupade ( 8 ) suhtes, aga ka rea meetmeid neid õigusi rikkuvaks tunnistatud kauba vastu.

24.

Intellektuaalomandi õiguste rikkumise kahtlusega kauba ( 9 ) suhtes võetakse piiril meetmeid reeglina õigusevaldaja taotluse alusel, ( 10 ) mille rahuldamise üle otsustab toll ( 11 ). Pärast vajaduse korral taotluse esitajaga konsulteerimist peatab toll rahuldatud taotlusega hõlmatud kaupade vabastamise või peab need kaubad kinni. ( 12 ) Kui taotlust esitatud või rahuldatud ei ole, kuid tollil on piisavalt alust kahtlustada, et kaup rikub intellektuaalomandi õigusi, võidakse peatada kauba vabastamine või omal algatusel kaupa kolm tööpäeva kinni pidada, et õigusevaldajal oleks võimalik taotlus esitada. ( 13 )

25.

Kõik need meetmed on siiski olemuselt ajutised. Määruse artikli 13 lõige 1 näeb ette, et kui tollile ei ole kümne tööpäeva jooksul pärast kauba vabastamise peatamist või selle kinnipidamist käsitleva teatise saamist teatatud, et on algatatud menetlus, tegemaks kindlaks, kas intellektuaalomandi õigust on rikutud, ( 14 ) kaup kas vabastatakse või lõpetatakse selle kinnipidamine. Intellektuaalomandi õigust rikkuvaks tunnistatud kauba suhtes võetakse määruse IV peatükis ette nähtud meetmed, s.h rikkuvaks tunnistatud kauba hävitamine. ( 15 )

26.

Kui kaup on tunnistatud intellektuaalomandi õigust rikkuvaks, kohalduvad määruse IV peatükis ette nähtud meetmed: kaupa ei lubata liidu tolliterritooriumile või selle suhtes võetakse mõni muu artiklis 16 sätestatud meede, ning liikmesriigid peavad kehtestama vajalikud õigusaktid, et pädevad ametiasutused saaksid võtta artiklis 17 ette nähtud meetmeid, s.h kauba hävitada.

27.

Kohtuasja asjaoludest ei selgu, kas määruses ette nähtud menetlust järgiti, ja eelkõige see, kas õigustevaldaja esitas tollile sekkumise taotluse. Nende nõuete osas peab asjaolusid kontrollima siseriiklik kohus.

28.

Kaupade kinnipidamise vastu Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses väitis Sintax eelkõige, et määruse artikli 13 lõikes 1 ette nähtud intellektuaalomandi õiguse rikkumise tuvastamise menetlust ei olnud algatatud ette nähtud tähtaja jooksul. Enda väitel tegi aga MTA kindlaks, et kaup rikub intellektuaalomandi õigust.

29.

Tallinna Halduskohus otsustas, et MTA poolt Acerrale saadetud teatist võib lugeda esimeseks MTA toiminguks haldusmenetluses, tegemaks kindlaks intellektuaalomandi õiguse rikkumist; see on vastavalt määruse artiklitele 9 ja 10 lubatud. Mulle näib, et nimetatud kohus oli seega seisukohal, et MTA algatas 27. detsembril 2010 määruse artikli 13 lõikes 1 ette nähtud menetluse. Siiski ei lugenud kohus ühtki MTA hilisemat toimingut otsuseks. Kohus lahendas vaidluse Sintaxi kasuks, lähtudes määruse artikli 14 tõlgendusest ja põhjendusel, et MTA jättis otsuse tegemata.

30.

MTA kaebas selle otsuse edasi, väites et ta ei saanud teha otsust rikkumise kohta selle tõttu, et Sintax vaidlustas intellektuaalomandi õiguse kehtivuse, ning et määruse artikkel 14 ei kohaldu, kuna ei esitatud tagatist.

31.

Tallinna Ringkonnakohus jättis halduskohtu otsuse jõusse, kuigi eri põhjendusel. Ringkonnakohus tõlgendas faktilisi asjaolusid nii, et määruse artikli 13 lõikes 1 nimetatud menetlust ei olnud algatatud, kuna intellektuaalomandi õiguste rikkumise peab tuvastama tsiviilkohus, mitte toll.

32.

MTA esitas selle otsuse peale kassatsioonkaebuse, väites et esmakordselt on tõusetunud tolli pädevuse küsimus rikkumise kindlakstegemise menetluse läbiviimisel ja et tollil on asjaomane pädevus.

33.

Eelotsusetaotluses märkis Riigikohus, et on „põhimõtteliselt võimalik” tõlgendada Eesti õigust ( 17 ) nii, et toll on pädev otsustama, kas kõnealune kaup on piraatkaup. ( 18 ) Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on siiski kahtlus, kas siseriikliku õiguse selline tõlgendamine on kooskõlas liidu õigusega, ja ta peab vastust esitatud kahele küsimusele vajalikuks, et määratleda kohtu poolt MTA‑le tehtava ettekirjutuse sisu.

34.

Nagu juba mainisin, on Riigikohus esitanud sisuliselt kaks küsimust: kas määruse artikli 13 lõikes 1 viidatud menetluse võib läbi viia toll ise (esimene küsimus) ja kas asjaomase menetluse võib ka algatada toll (teine küsimus).

35.

Esimese küsimusega soovib Riigikohus selgust saada, kas toll ise võib läbi viia määruse artikli 13 lõikes 1 viidatud menetluse. Enne selle sätte analüüsi võtan lühidalt kokku poolte ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukohad.

36.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole kindel, kas määrus võimaldab tollil endal läbi viia määruse artikli 13 lõikes 1 viidatud menetluse. Määruse III peatüki pealkiri viitab „tolli[le] […] ja juhtumi kohta otsuse tegemiseks pädeva[le] asutuse[le]” ning näib seega neil kahel selget vahet tegevat. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab siiski, et kohtupraktika ei anna selles küsimuses ammendavat vastust.

37.

Kõik käesoleva menetluse osalised vastaksid esimesele küsimusel jaatavalt.

38.

Eesti Vabariik on seisukohal, et määrus üksnes ühtlustab piiril võetavad meetmed. Nagu määruse põhjendusest 8 ja artiklist 10 selgelt nähtub, toimub rikkumise kindlakstegemine, millele viitab artikli 13 lõige 1, vastavalt siseriiklikule õigusele, ning tulenevalt liikmesriikide menetlusautonoomiast on pädeva asutuse määratlemine liikmesriikide pädevuses. Eesti väitel toetavad seda argumenti TRIPS‑lepingu artiklid 49 ja 55, millest esimene nimetab otsesõnu haldusmenetlust. Eesti sõnul III peatüki pealkirja sõnastus üksnes osutab sellele, et tegemist võib, kuid ei pruugi olla eri asutustega. Ka määruse artikkel 10 näeb ette, et artikli 13 lõikes 1 viidatud menetluse võib algatada tolliasutus, ja kuna ei ole tõenäoline, et haldusasutus pöörduks eraisiku huvide kaitseks kohtusse, siis eeldab artikkel 10 kaudselt haldusmenetluse olemasolu. Samuti võimaldab haldusmenetlus saavutada määruse eesmärki, milleks on nimelt parem kaitse intellektuaalomandi õiguse rikkumise vastu. Eesti Vabariik leiab, et kohtupraktika toetab tema seisukohti.

39.

Sisuliselt nõustub Tšehhi Vabariik Eestiga. Ta lisab, et erinev tõlgendus oleks lubatav vaid siis, kui tolli ja määruse artikli 13 lõikes 1 ette nähtud menetluses otsuse tegeva asutuse vahel vahetegemine oleks vajalik määruses ette nähtud eesmärgi saavutamiseks.

40.

Komisjoni sõnul on määruse artikli 13 lõikes 1 nimetatud menetlus siseriikliku õigusega reguleeritud menetlus, eesmärgiga otsustada sisuliselt, kas tegelikult on tegemist intellektuaalomandi õiguste rikkumisega. Seda menetlust tuleb eristada kaupade kinnipidamise menetlusest (tollimeede). Komisjoni väitel näevad TRIPS‑lepingu artiklid 41–49 ette sisulise menetluse tingimused, kuid liikmesriik on pädev otsustama muu hulgas selle üle, kas pädev asutus on kohus või haldusasutus, kuigi vastavalt artikli 41 lõikele 4 peab olema võimalus haldusotsuste kohtulikuks läbivaatamiseks.

41.

Nagu Euroopa Kohus on juba rikkumise kohta „sisulise otsuse tegemiseks pädevale kohtule või muule asutusele” viidates märkinud, võib vaieldamatult ka haldusasutus olla siseriikliku õiguse kohaselt intellektuaalomandi õiguse rikkumise kindlakstegemiseks pädev asutus. ( 19 ) Määruse enda neutraalne sõnastus, nimelt III peatüki pealkirjas mainitud „juhtumi kohta otsuse tegemiseks pädev asutus”, ning asjaolu, et artikli 13 lõikes 1 nimetatud menetlust läbiviivat asutust määruses mainitud ei ole, kinnitavad, et määrusega sooviti jätta pädeva asutuse määramise õigus liikmesriikidele. ( 20 )

42.

Seevastu ei võimalda asjaolu, et määrus ei välista haldusasutuse võimalust läbi viia artikli 13 lõikes 1 nimetatud menetlust, koos tõigaga, et toll kahtlemata on haldusasutus, iseenesest teha järeldust, et tollil võib olla pädevus asjaomase menetluse läbiviimiseks.

43.

Tegelikult esineb paar üksikasja, mis nõuavad erilist ettevaatust, enne kui sellise järelduse saaks teha. Esiteks on kohane meenutada, et määrus ise III peatüki pealkirjas nimetab teineteise järel „tolli” ja „juhtumi kohta otsuse tegemiseks pädevat asutust”, st intellektuaalomandi õiguse rikkumise üle otsustavat asutust, ning seega näib neil kahel asutusel vahet tegevat.

44.

Lisaks tuleb määruse artikli 10 – mille juurde naasen teist küsimust käsitledes – sõnastusest ilmsiks, et selle sätte eelduse kohaselt on intellektuaalomandi õiguse rikkumist kindlaks tegev asutus ning tolliasutus või ‑punkt, mis võib olla menetluse algatanud, kaks eri üksust. ( 21 )

45.

Seega on küsimus selles, kas toodud tingimustel, ja nagu näib väitvat komisjon, peaks Euroopa Kohus pikemalt kaalutlemata otsustama, et määrusega ei ole vastuolus see, kui käsitada tolli rikkumise kindlakstegemiseks pädeva asutusena.

46.

Tegelikult on komisjon teinud ettepaneku, et Euroopa Kohus sedastaks, et liikmesriikidel on õigus otsustada, millisel asutusel see pädevus on, ja kehtestada intellektuaalomandi õiguse rikkumise kindlakstegemise menetluse kord. Komisjon lisab siiski hoiatuse, et siseriiklikus õiguses tuleb täpselt ette näha selle menetluse osas pädev astutus. Ka rõhutab komisjon, et rikkumise sisulise kindlakstegemise menetlus ei saa olla sama kui menetlus, mille käigus otsustatakse intellektuaalomandi õiguse rikkumises kahtlustatava kauba vabastamine peatada ja see kaup kinni pidada või mitte. Ei ole aga veel selge, kas need tagatised on piisavad.

47.

Mina ei leia, et see nii oleks.

48.

See, et siseriikliku õiguse kohaselt võib määruse artikli 13 lõikes 1 nimetatud menetluses intellektuaalomandi õiguse rikkumise kindlaks tegemise pädevus olla haldusasutusel, ei muuda selle asutuse tehtava otsuse olemust ja sisu. On selge, et sellises menetluses otsustab haldusasutus eraisiku – nimelt määruse sõnastuses „kauba deklarandi, valdaja või omaniku” – õiguste ja õiguspäraste huvide üle. ( 22 ) Selles kontekstis tuleb taas kord rõhutada, et otsuse tagajärjel võib kaubale kohaldada määruse IV peatükis ette nähtud meetmeid.

49.

Kohtuotsuses Sopropé, mille puhul oli kohtuasjas tegemist tolli otsusega tollimaksu kohta, otsustas Euroopa Kohus, et vastavalt liidu õiguse üldpõhimõttele „tuleb niisuguste otsuste adressaatidele, kelle huvisid otsused märkimisväärselt mõjutavad, anda tegelik võimalus nende asjaolude suhtes oma seisukoha esitamiseks, millega ametiasutus oma otsust põhjendada kavatseb”. ( 23 ) See analüüs peab loomulikult mutatis mutandis kehtima pärast Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) jõustumist Lissaboni lepinguga. ( 24 )

50.

Loomulikult kuulub määruse artikli 13 lõikes 1 nimetatud menetluse reguleerimine menetlusautonoomiat arvestades liikmesriigi pädevusse, ( 25 ) nagu komisjon on õigesti märkinud. Siiski on liikmesriigi sellekohane tegevus „liidu õiguse kohaldamine” harta artikli 51 lõike 1 tähenduses. ( 26 )

51.

Eeltoodut arvestades tuleb nõutava analüüsi järgmises etapis kindlaks teha, kuidas ja täpsemalt kuhu on Lissaboni lepingu järgses kontekstis paigutatud viidatud menetluslikud tagatised, mis on ühtlasi kaitstud liidu õiguse üldpõhimõtetena.

52.

Olen arvamusel, et olulisim on see, et teostatava ülesande olemus on tähtsam kui seda teostava asutuse olemus. Euroopa Kohus on tõepoolest otsustanud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „konventsioon”) artikli 6 lõige 1, millel põhineb harta artikli 47 lõige 2, ( 27 ) käib üldjuhul „kohtus” toimuva menetluse, mitte haldusmenetluse kohta. ( 28 ) Sellele vaatamata tuleb rõhutada, et käesoleva kohtuasja asjaolud on tõepoolest erandlikud. Käesoleval juhul täidaks haldusasutus ülesannet, mille ülesehitus ja toimimise kord näivad olevat samaväärsed kohtu omadega. Just selles tähenduses tuleb mõista minu seisukohta, mille esitasin ettepanekus kohtuasjas Philips, et pädev asutus on „harilikult” kohus. ( 29 ) Seda arvestades leian, et kõnealuste menetluslike tagatiste õige asukoht on harta artikkel 47.

53.

Minu argumenti toetab see, kuidas Euroopa Inimõiguste Kohus on tõlgendanud konventsiooni artikli 6 lõiget 1. Selle kohtu sõnul hõlmab konventsiooni artikli 6 lõikes 1 olev mõiste „tsiviilõiguste […] üle otsustamine” vaidlusi intellektuaalomandi õiguste olemasolu ja nende rikkumise üle, sõltumata neid vaidlusi siseriikliku õiguse alusel lahendava asutuse õiguslikust vormist. ( 30 ) Konventsiooni artiklist 6 tulenev kaitse kohaldub seega – nagu käesoleval juhulgi – sellise vaidluse lahendamise korral ja juhul, kus vaidluse tulemus on kõnealuste õiguste seisukohalt otsustava tähtsusega. Liikmesriigid ei pea sellisel juhul siiski allutama vaidlust kõigis menetluse staadiumides konventsiooni artikli 6 nõuetele vastavale kohtule. „Vajadus paindlikkuse ja tõhususe järele […] võib õigustada selliste […] haldusasutuste eelnevat sekkumist, mis kõigis aspektides kõnealustele nõuetele ei vasta”. ( 31 ) Selle sedastuse kohaselt kohalduvad konventsiooni artikli 6 sisulised nõuded põhimõtteliselt ka sellise haldusmenetluse suhtes, kuigi ehk mitte võrdse rangusega. Samad kaalutlused on vastavalt harta artikli 52 lõikele 3 ülekantavad harta artiklile 47.

54.

Eeltoodud analüüsi põhjal ei ole keerukas tuvastada põhitagatisi, mis peavad kaasnema määruse artikli 13 lõikes 1 nimetatud menetlusega.

55.

Nagu komisjon on märkinud, peab tolli õigus teha asjaomaseid otsuseid seega otseselt tulenema siseriiklikust õigusest. On ütlematagi selge, et tolli pädevuse tuletamine millestki, millele viidatakse kui tolli „harilikule” pädevusele, ei saa olla piisav. Samuti peab toll, kellele on antud pädevus selliseid otsuseid teha, tegutsema viisil, mis tagab tema sõltumatuse ja erapooletuse. Ka tuleb niisuguste otsuste adressaatidele, kelle huvisid otsused märkimisväärselt mõjutavad, anda kaitseõiguste tagamiseks tegelik võimalus nende asjaolude suhtes oma seisukoha esitamiseks, millega ametiasutus oma otsust põhjendada kavatseb. ( 32 ) Isikul, kelle huvisid otsused mõjutavad, peab seega olema õigus olla ära kuulatud. Lisaks peab olema võimalus tolli otsuse kohtulikuks läbivaatamiseks.

56.

Seega teen ettepaneku vastata, et määruse artikli 13 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see ei välista liikmesriikide võimalust anda tollile pädevus selles sättes nimetatud menetluse läbiviimiseks, tingimusel et selline pädevus on otseselt siseriiklikus õiguses ette nähtud, toll tegutseb oma sõltumatuse ja erapooletuse tagaval viisil, tagatud on õigus olla ära kuulatud ning on ette nähtud võimalus otsuse kohtulikuks läbivaatamiseks.

57.

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas liikmesriik võib ette näha, et määruse artikli 13 lõikes 1 ette nähtud menetluse võib algatada toll.

58.

Kõik menetlusosalised leiavad, et see on nii. Nad rõhutavad, et tulenevalt määruse artikli 10 esimesest lõigust reguleeritakse artikli 13 lõikes 1 nimetatud menetlust siseriikliku õigusega. Eesti ja Tšehhi Vabariik osutavad sellele, et artikli 14 lõike 2 ja artikli 10 teise lõigu kohaselt võib menetluse algatada keegi teine kui õigusevaldaja ja tõepoolest ka toll ise ning see tõlgendus on kooskõlas määruse eesmärgiga, milleks on nimelt intellektuaalomandi õiguse rikkumise vastu võitlemine ning tarbijate kaitsmine seda õigust rikkuvate kaupade eest.

59.

Kohtuasja faktilistest asjaoludest ei selgu, kas siseriiklik asutus algatas määruse artikli 13 lõikes 1 nimetatud menetluse või mitte. Faktiliste asjaolude tuvastamine on siseriikliku kohtu pädevuses.

60.

Peab tõepoolest paika, et Euroopa Kohus on otsustanud, et määruse kohaselt on põhiroll õigustevaldajal: tema peab vastavalt määruse artiklile 5 esitama tollile sekkumise taotluse ning tolli omal algatusel meetme võtmine on vastavalt artikli 4 lõikele 1 lubatud vaid selleks, „et õigusevaldajal oleks võimalik esitada sekkumise taotlus kooskõlas artikliga 5”. Selles kontekstis on Euroopa Kohus sedastanud järgmist: „et asja sisuliseks lahendamiseks pädev siseriiklik asutus saaks selliste toimingute kohta teha lõpliku otsuse, peab sellele asutusele asjas kaebuse esitama õigusevaldaja. Kui õigusevaldaja kaebust ei esita, kaotab kauba vabastamise peatamise või kauba kinnipidamise meede lühikese aja jooksul oma toime […]”. ( 33 ) Kuigi see seisukoht on võetud määruse nr 3295/94 alusel, kehtib see ka käesoleva asja sündmuste asetleidmise ajal kehtinud määruse suhtes.

61.

Samas ei soovinud Euroopa Kohus kirjeldada kõiki määruse artikli 13 lõikes 1 nimetatud menetluse algatamise võimalusi, vaid mainis sellega seoses kõige tavalisemat juhtu.

62.

Tegelikult viitab artikli 14 lõike 2 kolmas lõik otsesõnu olukorrale, [„k]ui menetluse, mille eesmärk on teha kindlaks, kas intellektuaalomandi õigust on rikutud siseriikliku õiguse alusel, algataja ei ole mitte […] õiguse valdaja”. Artikli 10 teine lõik näeb ette, et kõnealuse liikmesriigi õigusakte „kohaldatakse ka siis, kui artikli 9 lõikes 1 osutatud tolliasutusele või -punktile teatatakse viivitamata artiklis 13 sätestatud menetluse algatamisest, v.a juhul, kui menetluse on algatanud kõnesolev tolliasutus või -punkt”. See säte eeldab otseselt, et artiklis 13 ette nähtud menetluse võib algatada artikli 9 lõikes 1 osutatud tolliasutus või -punkt. Sellest piisab probleemi lahendamiseks. Ei ole vaja otsustada, millisel määral on tarbijate kaitse eesmärgil – millele osutab eelotsusetaotluse esitanud kohus – vajalik või kasulik määruse artikli 13 lõikes 1 nimetatud menetluse algatamine tolli poolt.

63.

Neid kaalutlusi ja juhtumi tõepoolest mitte just väga selgeid asjaolusid arvestades on oluline veel kord meenutada, et määruse artikli 13 lõige 1 näeb ette tolli kohustuse vabastada kaup või lõpetada selle kinnipidamine, kui vastavad tingimused on täidetud. See kohustus tuleneb püüdest mitte piirata seadusliku kaubavahetuse vabadust, takistades samas määruse põhjenduses 2 esile toodud intellektuaalomandi õigusi rikkuvate kaupade turustamist. Seega saab ette nähtud tähtaja jooksul õigusevaldaja poolt menetluse algatamata jätmist asendada menetluse algatamine tolli poolt, nii et kauba vabastamine on takistatud, üksnes juhul, kui toll teeb formaalse otsuse algatada menetlus. Eelkõige ei piisa kauba vabastamise taotluse tagasilükkamise põhjendamiseks pelgast väitest, et õigusevaldaja arvates rikub kõnealuse kauba import tema intellektuaalomandi õigusi. Loomulikult peab tähtsust omavad asjaolud tuvastama siseriiklik kohus.

64.

Eeltoodut arvestades teen ettepaneku vastata teisele küsimusele, et määruse artikli 13 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see ei välista liikmesriigi võimalust ette näha, et ka toll ise võib formaalselt algatada sättes nimetatud menetluse.

65.

Kõikidest eespool esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Riigikohtu küsimustele järgmiselt.