Pooled
Kohtuotsuse põhistus
Resolutiivosa

Pooled

Kohtuasjas T‑59/11,

Koinonia Tis Pliroforias Anoichti Stis Eidikes Anagkes – Isotis, asukoht Ateena (Kreeka), esindaja: advokaat V. Christianos,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Condou-Durande ja V. Savov, keda abistas advokaat S. Pappas,

kostja,

mille esemeks on ELTL artikli 272 alusel esitatud nõuded, millega ühelt poolt nõutakse esiteks tunnistada põhjendamatuks komisjoni nõue tagastada toetused, mis maksti hagejale Euroopa Ühenduse ja hageja vahel sõlmitud lepingute nr 027020 „Access to e-Government Services Employing Semantic Technologies”, nr 035242 „A virtual platform to enhance and organize the coordination among centres for accessibility ressources and support”, nr 511298 „Ambient Intelligence System of Agents for Knowledge-based and Integrated Services for Mobility Impaired Users”, nr 034778 „European Unified Approach for Accessible Lifelong Learning”, nr 045056 „Emergency Monitoring and Prevention”, nr 045563 „A wearable system supporting services to enable elderly people to live well, independently and at ease”, nr 029255 „NavigAbile: e‑inclusion for communication disabilities”, nr 517506 „European Recommanded Materials for Distance Learning Courses for Educators” ja nr 224988 „T‑Seniority: Expanding the benefits of information society to older people through digital TV channels” alusel, ja teiseks mõista komisjonilt välja veel maksmata toetused lepingute nr 511298 „Ambient Intelligence System of Agents for Knowledge-based and Integrated Services for Mobility Impaired Users” ja nr 034778 „European Unified Approach for Accessible Lifelong Learning” alusel, ning teiselt poolt vastuhagi, milles nõutakse hageja kohustamist maksta tagasi kõikide nende lepingute raames alusetult makstud toetused ja maksta kindlasummaline hüvitis,

ÜLDKOHUS (esimene koda),

koosseisus: kohtunik S. Frimodt Nielsen koja esimehe ülesannetes, kohtunikud M. Kancheva (ettekandja) ja E. Buttigieg,

kohtusekretär: S. Spyropoulos,

arvestades kirjalikus menetluses ja 4. juulil 2013 toimunud kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

Kohtuotsuse põhistus

otsuse

Vaidluse taust

1. Hageja Koinonia Tis Pliroforias Anoichti Stis Eidikes Anagkes – Isotis on Kreeka õiguse alusel 7. jaanuaril 2004 asutatud tsiviilõiguslik mittetulunduslik ühing, mille registrijärgne asukoht on Ateena (Kreeka).

2. Hageja suhtes alustati likvideerimist 28. detsembril 2010. aastal sõlmitud lepingu alusel, mis avaldati Protodikeio Athinonʼi (Ateena esimese astme kohus) ühingute teatajas 17. jaanuaril 2011. Sel puhul määrati hageja likvideerimist läbi viivaks likvideerijaks X, kes oli kuni selle ajani hagejas vastutav Euroopa programmide eest (edaspidi „programmide direktor”).

3. Hageja põhikirjaline eesmärk on tehnosiire, puudega inimeste võrdse kohtlemise ja integreerimise toetamine infoühiskonnas ning erivajadustega inimeste tööhõive parandamine Euroopas ja rahvusvahelisel tasandil.

4. Hageja sõlmis Euroopa Ühendusega, keda esindas Euroopa Ühenduste Komisjon, mitu lepingut, mille eesmärk oli teatavate projektide elluviimine. Nendest lepingutest üheksa lepingut on käesoleva vaidluse esemeks (edaspidi „kõnealused lepingud”).

A – Ülevaade kõnealustest lepingutest

5. Kõnealused lepingud sõlmisid ühelt poolt ühendus, keda esindas komisjon, ning teiselt poolt koordinaator ja konsortsiumi liikmed, nende seas hageja. Kõik lepingud sisaldavad lisaks põhitekstile kuut lisa, millest esimeses lisas on lepinguga seotud programmi kirjeldus ning teises on kohaldatavad üldtingimused.

6. Kõnealustest lepingutest kuus lepingut (edaspidi „lepingud FP6”) on sõlmitud seoses kuuenda raamprogrammiga, mis on vastu võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2002. aasta otsusega nr 1513/2002/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse kuuendat raamprogrammi, mille eesmärk on toetada Euroopa teadusruumi loomist ja innovatsiooni (2002–2006) (EÜT L 232, lk 1; ELT eriväljaanne 13/29, lk 576).

7. Tegemist on järgmiste lepingutega:

– leping nr 027020 „Access to e‑Government Services Employing Semantic Technologies” (edaspidi „leping Access‑eGOV”), mis on sõlmitud seoses eriprogrammiga „Euroopa teadusruumi integreerimine ja tugevdamine (2002–2006)”; lepingu artiklis 4 on projekti kestuseks määratud 36 kuud alates komisjoni poolt lepingu alla kirjutamise kuule järgneva kuu esimesest päevast; lepingu artikli 5 kohaselt on ühenduse maksimaalne rahaline toetus 1 983 000 eurot, millest 157 320 eurot on mõeldud hagejale; lepingut muudeti 3. juunil 2008 nii, et projekti kestus pikenes 48 kuuni;

– leping nr 035242 „A virtual platform to enhance and organize the coordination among centres for accessibility ressources and support” (edaspidi „leping eABILITIES”), mis on sõlmitud seoses eriprogrammiga „Euroopa teadusruumi integreerimine ja tugevdamine (2002–2006)”; lepingu artiklis 4 on projekti kestuseks määratud 24 kuud alates 1. septembrist 2006; lepingu artikli 5 kohaselt on ühenduse maksimaalne rahaline toetus 750 000 eurot, millest 95 201,61 eurot on mõeldud hagejale;

– leping nr 511298 „Ambient Intelligence System of Agents for Knowledge‑based and Integrated Services for Mobility Impaired Users” (edaspidi „leping Ask-It”), mis on sõlmitud seoses eriprogrammiga „Euroopa teadusruumi integreerimine ja tugevdamine (2002–2006)”; lepingu artiklis 4 on projekti kestuseks määratud 48 kuud alates 1. oktoobrist 2004; lepingu artikli 5 kohaselt on ühenduse maksimaalne rahaline toetus 8 499 657 eurot, millest 183 320,89 eurot on mõeldud hagejale; lepingut muudeti 25. juulil 2008 nii, et projekti kestus pikenes 51 kuuni;

– leping nr 034778 „European Unified Approach for Accessible Lifelong Learning” (edaspidi „leping EU4ALL”), mis on sõlmitud seoses eriprogrammiga „Euroopa teadusruumi integreerimine ja tugevdamine (2002–2006)”; lepingu artiklis 4 on projekti kestuseks määratud 48 kuud alates 1. oktoobrist 2006; lepingu artikli 5 kohaselt on ühenduse maksimaalne rahaline toetus 7 400 000 eurot, millest 268 008 eurot on mõeldud hagejale; lepingut muudeti 21. oktoobril 2010 nii, et projekti kestus pikenes 54 kuuni;

– leping nr 045056 „Emergency Monitoring and Prevention” (edaspidi „leping Emerge”), mis on sõlmitud seoses eriprogrammiga „Euroopa teadusruumi integreerimine ja tugevdamine (2002–2006)”; lepingu artiklis 4 on projekti kestuseks määratud 33 kuud alates 1. veebruarist 2007; lepingu artikli 5 kohaselt on ühenduse maksimaalne rahaline toetus 2 449 964 eurot, millest 203 712 eurot on mõeldud hagejale; lepingut muudeti 28. oktoobril 2008 nii, et projekti kestus pikenes 36 kuuni;

– leping nr 045563 „A wearable system supporting services to enable elderly people to live well, independently and at ease” (edaspidi „leping Enable”), mis on sõlmitud seoses eriprogrammiga „Euroopa teadusruumi integreerimine ja tugevdamine (2002–2006)”; lepingu artiklis 4 on projekti kestuseks määratud 36 kuud alates lepingu allkirjastamisest komisjoni poolt, mis on hageja sõnul alates 1. jaanuarist 2007; lepingu artikli 5 kohaselt on ühenduse maksimaalne rahaline toetus 2 800 000 eurot, millest 196 700 eurot on mõeldud hagejale; lepingut muudeti 13. septembril 2010 nii, et projekti kestus pikenes 44 kuuni ja ühenduse maksimaalseks toetuseks määrati 2 477 040 eurot.

8. Lepingute FP6 üldtingimused (edaspidi „FP6 tingimused”) näevad eelkõige ette järgmist:

„Artikkel II.1. Mõisted

[...]

4. Konsortsium: käesoleva lepinguga ette nähtud projektis osalevad lepinguosalised koos.

[…]

6. Koordinaator: käesolevas lepingus nimetatud lepinguosaline, kes lisaks lepinguosalise kohustustele peab konsortsiumi nimel täitma käesolevas lepingus ette nähtud spetsiifilisi koordineerimisülesandeid.

7. Lepinguosaline: artikli 2 lõike 7 osalemisreeglite tähenduses osaline ja käesolevale lepingule alla kirjutanu, välja arvatud [Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskus], kes seoses enda osalemisega lepingus sõlmib komisjoniga eraldi lepingu.

[...]

11. Rikkumine: ühenduse õiguse sätte rikkumine või lepinguosalise tegevusest või tegevusetusest põhjustatud lepingulise kohustuse rikkumine, mis kahjustab või võib kahjustada Euroopa ühenduste üldeelarvet või nende hallatavaid eelarveid põhjendamatu kuluartikli tõttu.

[...]

Artikkel II.8 Aruannete ja muude dokumentide hindamine ja vastuvõtmine

[...]

4. Aruande heakskiitmine ei vabasta auditeerimisest või kontrollist, mille võib läbi viia vastavalt artikli II.29 tingimustele.

[…]

Artikkel II.16 Ülesütlemine lepingu rikkumise ja eeskirjade eiramise tõttu

1. Käesolevast lepingust tuleneva kohustuse rikkumisel teeb komisjon konsortsiumile ülesandeks leida sobivad lahendused rikkumise heastamiseks kuni 30 päeva jooksul.

Pärast sellise korralduse saamist konsortsiumile tekkinud kulud hüvitatakse ainult siis, kui komisjon on heaks kiitnud sobiva lahenduse rikkumise heastamiseks.

Vajadusel võib konsortsium nõuda komisjonilt terve projekti või selle osa peatamist vastavalt artiklile II.5.

Kui rahuldavat tulemust ei saavutata, lõpetab komisjon oma kohustused täitmata jätnud lepinguosalise osalemise.

2. Komisjon võib viivitamata lõpetada lepinguosalise osalemise, kui:

a) lepinguosaline on komisjoniga sõlmitud lepingu täitmisel pannud tahtlikult või hooletusest toime rikkumise;

b) lepinguosaline on eiranud osalemisreeglites nimetatud peamisi eetikapõhimõtteid.

3. Lepinguosalisele edastatakse tema osaluse lõpetamise otsus, mille koopia saadetakse konsortsiumile.

Ülesütlemine loetakse toimunuks lepinguosalise poolt selle teate kättesaamise päeval, ilma et see kahjustaks käesolevas lepingus sätestatud või viidatud kohustusi.

Komisjon teavitab konsortsiumi ülesütlemise jõustumise päevast.

[…]

Artikkel II.19 Projekti rahastamiskõlblikud kulud

1. Projekti elluviimisel kantud rahastamiskõlblikud kulud peavad vastama kõikidele järgmistele tingimustele:

a) need peavad olema tegelikud, majanduslikult põhjendatud ja projekti elluviimiseks vajalikud;

b) need peavad olema kindlaks määratud lepinguosalise tavapäraste raamatupidamispõhimõtete kohaselt;

c) need peavad olema tekkinud projekti kestuse ajal nagu ette nähtud artikli 4 lõikes 2, välja arvatud artikli II.7 lõikes 4 viidatud heakskiidetud kulud lõpparuannete koostamiseks, mis võivad tekkida kuni 45 päeva pärast projekti lõpetamise päeva või pärast ülesütlemise päeva, kui viimati nimetatu on varasem;

d) need peavad olema kirjendatud selle lepinguosalise raamatupidamisdokumentides, kellele need tekkisid, hiljemalt artiklis II.26 ette nähtud auditeerimistõendi koostamise kuupäevaks. Kulude ja tulude kirjendamiseks kasutatavad raamatupidamismenetlused peavad vastama lepinguosalise asutamisriigi raamatupidamiseeskirjadele ning võimaldama projekti rakendamisega kaasnenud tulude ja kulude ning lepinguosalise kogu äritegevust puudutavate raamatupidamiskontode üldise seisu vahelist võrdlust;

[...]

2. Projektiga ei saa siduda järgmisi rahastamiskõlbmatuid kulusid:

[...]

e) kulud, mis on kantud, deklareeritud või hüvitatud mõne teise ühenduse projekti eest;

[...]

h) ülemäärased ja põhjendamatud kulud;

i) mis tahes muu kulu, mis ei vasta artikli II.19 lõikes 1 sätestatud tingimustele.

[...]

Artikkel II.28 Maksmise kord

1. Ilma et see piiraks artiklis II.29 sätestatut, määrab komisjon lepinguosalisele makstava lõppsumma kindlaks artiklis II.7 ette nähtud dokumentide põhjal, mille komisjon on heaks kiitnud.

[…]

7. Maksmisega hilinemise korral võivad lepinguosalised nõuda kahe kuu jooksul alates makse kättesaamisest viivitusintressi. Intressimääraks on Euroopa Keskpanga põhilistele refinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär, mis on avaldatud maksetähtpäeva kuu esimesel kalendripäeval Euroopa Liidu Teataja C-seerias ja millele lisandub 1,5 protsendipunkti. Viivitusintress kuulub tasumisele ajavahemiku eest, mis algab maksetähtpäevast ja lõpeb makse tegemise päeval. Makse tegemise päevaks loetakse päeva, mil komisjoni kontot debiteeritakse. Neid intressimakseid ei käsitata lepingu artiklis 5 ette nähtud ühenduse rahalise toetuse osana.

8. Artiklis 8 viidatud maksetähtaegade kulgemise võib komisjon igal ajal peatada, teatades koordinaatorile, et finantsselgitus ei ole vastuvõetav, kuna see ei vasta lepingu nõuetele või ei ole kooskõlas komisjonile heakskiitmiseks esitatud tegevusaruannetega. Finantsselgituse heakskiitmiseks ette nähtud tähtaja kulgemine peatatakse kuni nõutud korrigeeritud või parandatud versiooni esitamiseni ja tähtaja ülejäänud osa hakkab kulgema päeval, mil komisjon on saanud need andmed.

Komisjon võib maksed igal ajal peatada, kui lepinguosalised ei täida mõnda lepingu tingimustest, eelkõige artiklis II.29 ette nähtud auditeerimise ja kontrolliga seotud tingimusi. Sellisel juhul teavitab komisjon lepinguosalisi otse väljastusteatega tähtkirja teel.

Komisjon võib maksed igal ajal peatada, kui tal esineb kahtlus, et lepinguosaline on lepingu täitmisel toime pannud rikkumise. Peatatakse ainult rikkumises kahtlustatavatele lepinguosalistele mõeldud maksed. Sellisel juhul teavitab komisjon väljastusteatega tähtkirja teel lepinguosalisi otse maksete peatamise põhjustest.

Artikkel II.29 Kontrollid ja auditid

1. Komisjon võib lepingu kestuse ajal igal hetkel ja kuni viis aastat pärast projekti lõppemist korraldada auditeid, mille viivad läbi kas teaduslikud või tehnilised hindajad või välisaudiitorid või komisjoni enda teenistused, sealhulgas [Euroopa Pettustevastane Amet]. Sellised auditid võivad seoses projekti ja lepingu nõuetekohase täitmisega puudutada teaduslikke, finantsilisi, tehnoloogilisi ja muid aspekte (hõlmates raamatupidamise ja juhtimise põhimõtteid). Audit tuleb läbi viia vastavalt konfidentsiaalsuspõhimõttele. Summad, mis võivad sellise auditi järelduste kohaselt kuuluda komisjonile tasumisele, võidakse artikli II.31 kohaselt sisse nõuda.

Lepinguosalised võivad ärisaladuse tõttu keelduda konkreetse teadusliku või tehnilise hindaja või välisaudiitori osalemisest.

2. Lepinguosalised on kohustatud andma komisjoni käsutusse kõik üksikasjalikud andmed, mida komisjon võib neilt nõuda lepingu nõuetekohase järgimise ja täitmise kontrollimiseks.

3. Lepinguosalised on kohustatud säilitama kõikide lepingut puudutavate dokumentide originaali ning, nõuetekohaselt põhjendatud erijuhtudel, tõestatud koopiad, kuni viis aastat alates projekti lõppemisest. Need dokumendid tuleb esitada komisjonile, kui neid nõutakse lepinguga seotud auditi tegemise ajal.

4. Auditite läbiviim ise võimaldamiseks peavad lepinguosalised tagama auditi läbiviimiseks vajaliku teabe kogumiseks komisjoni teenistustele ja komisjoni nimetatud mis tahes institutsioonivälisele asutusele mõistlikul ajal juurdepääsu nende ruumidesse, eelkõige lepinguosaliste kontoritesse.

[…]

6. Lisaks võib komisjon teostada kohapealset kontrolli ja inspekteerimist vastavalt nõukogu 11. novembri 1996. aasta määrusele (Euratom, EÜ) nr 2185/96, mis käsitleb komisjoni tehtavat kohapealset kontrolli ja inspekteerimist, et kaitsta Euroopa ühenduste finantshuve pettuste ja igasuguse muu eeskirjade eiramiste eest, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määrusele (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta [nõukogu 25. mai 1999. aasta määrus (Euratom) nr 1074/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta].

[…]

Artikkel II.30 Kindlasummaline hüvitis

Piiramata käesolevas lepingus ette nähtud muid meetmeid, lepivad lepinguosalised kokku, et enda finantshuvide kaitseks on ühendusel õigus nõuda lepinguosaliselt, kelle kulud on liialdatud ja kes selle tulemusel on saanud ühenduselt põhjendamatult rahalist toetust, kindlasummalist kahjuhüvitist. Kindlasummaline hüvitis tuleb maksta lisaks lepinguosalise poolt tagastamisele kuuluvale põhjendamatult saadud rahalisele toetusele.

1. Kindlasummalise hüvitise summa peab olema proportsionaalne liialdatud kuluga ja ühenduse toetuse põhjendamatult makstud osaga. Kindlasummalise hüvitise summa arvutatakse järgmise valemi järgi:

Kindlasummaline hüvitis = põhjendamatult makstud rahaline toetus x (liialdatud kulu/nõutud kogusumma)

Kindlasummalise hüvitise arvutamisel võetakse arvesse üksnes ajavahemikku, mis on seotud ühenduse selle toetusega, mida lepinguosaline selle ajavahemiku eest on nõudnud. Hüvitise arvutamisel ei võeta aluseks ühenduse toetust tervikuna.

2. Komisjon teatab väljastusteatega tähtkirja teel oma maksenõudest sellele lepinguosalisele, kellel tema arvates tuleb tasuda kindlasummaline hüvitis. Lepinguosalisel on ühenduse hüvitisenõudele vastamiseks aega 30 päeva.

3. Põhjendamatult makstud rahalise toetuse tagasimaksmise ja kindlasummalise hüvitise maksmise kord määratakse kindlaks vastavalt artiklile II.31.

4. Komisjonil on vastavalt lõigetele 1–6 õigus nõuda hüvitist mis tahes liialdatud kulu eest, mis on tuvastatud pärast lepingu tähtaja lõppemist.

5. Käesoleva artikli sätted ei mõjuta haldus‑ ja rahalisi karistusi, mida komisjon võib määrata igale oma kohustused täitmata jätnud lepinguosalisele vastavalt finantsmäärusele või muule tsiviilõiguslikule kaitsevahendile, mille kasutamise õigus on ühendusel või muul lepinguosalisel. Lisaks ei ole nende sätetega välistatud liikmesriigi asutuste poolt kriminaalmenetluse algatamine.

6. Teiselt poolt võib finantsmääruse kohaselt määrata lepinguosalisele, kelle suhtes on tuvastatud, et ta on oma lepingulisi kohustusi raskelt rikkunud, rahalise karistuse, mille suurus on 2%–10% selle rahalise toetuse summast, mille ta komisjonilt on saanud. Uue rikkumise korral viie aasta jooksul pärast esimest rikkumist võib nimetatud määr olla 4%–20%.

Artikkel II.31 Komisjonile tagasimaksmine ja sissenõudekorraldused

1. Kui lepinguosalisele on tehtud alusetu makse või kui tagasinõudmine on õigustatud lepingust tulenevalt, on lepinguosaline kohustatud komisjonile kõnealuse summa tagastama komisjoni määratud tingimustel ja ajal.

2. Kui lepinguosaline ei maksa tasumisele kuuluvat summat komisjoni määratud tähtajal, lisanduvad sellele viivitusintressid artiklis II.28 nimetatud määraga. Viivitusintresse arvestatakse alates maksetähtpäevast kuni päevani, mil komisjon saab kogu tasumisele kuuluva summa.

[...]

3. Komisjonile tasumisele kuuluvate summade sissenõudmine võib toimuda lepinguosalisele tasumisele kuuluvate summadega tasaarvestamise teel pärast seda, kui lepinguosalist on sellest teavitatud, või finantstagatise realiseerimisega. Lepinguosalise eelnev nõusolek ei ole vajalik.

[...]

5. Lepinguosalist on teavitatud sellest, et Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 256 alusel ja vastavalt osalemisreeglites ette nähtule võib komisjon võtta vastu täitmisele pööratava otsuse, mis paneb rahalise kohustuse muudele isikutele peale riikide.ˮ

9. Seoses üleeuroopalisi telekommunikatsioonivõrke puudutava eriprogrammiga eTEN sõlmiti kaks teist lepingut (edaspidi „lepingud eTEN”), mis kuuluvad nõukogu 18. septembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2236/95, millega kehtestatakse ühenduse rahalise abi andmise üldeeskirjad üleeuroopaliste võrkude valdkonnas (EÜT L 228, lk 1; ELT eriväljaanne 13/15, lk 263), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. juuli 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 1655/1999 (EÜT L 197, lk 1; ELT eriväljaanne 13/24, lk 100), kohaldamisalasse.

10. Tegemist on järgmiste lepingutega:

– leping nr 029255 „NavigAbile: e-inclusion for communication disabilities” (edaspidi „leping Navigabile”); lepingu artiklis 2 on projekti kestuseks määratud 15 kuud alates poolte poolt lepingule viimase allkirja panemise kuule järgneva kuu esimesest päevast, mis hageja sõnul on 1. jaanuar 2007; lepingu artikli 3 kohaselt on ühenduse maksimaalne rahaline toetus 756 275 eurot, millest 62 148 eurot on mõeldud hagejale;

– leping nr 517506 „European Recommanded Materials for Distance Learning Courses for Educators” (edaspidi „leping Euridice”), lepingu artiklis 2 on projekti kestuseks määratud 18 kuud alates poolte poolt lepingule viimase allkirja panemise kuule järgneva kuu esimesest päevast, mis hageja sõnul on 1. august 2005; lepingu artikli 3 kohaselt on ühenduse maksimaalne rahaline toetus 860 834 eurot, millest 55 750 eurot on mõeldud hagejale.

11. Lepingute eTEN üldtingimused (edaspidi „eTEN tingimused”) näevad eelkõige ette järgmist:

„Artikkel II.1 Mõisted

[…]

2. toetusesaaja – juriidiline isik, rahvusvaheline organisatsioon või Teadusuuringute Ühiskeskus, kes on sõlminud ühendusega käesoleva rahastamislepingu.

[...]

4. liige – juriidiline isik, rahvusvaheline organisatsioon või Teadusuuringute Ühiskeskus – välja arvatud toetusesaaja –, kes on sõlminud ühenduse nõusolekul ja vastavalt käesolevale rahastamislepingule toetusesaajaga osalemislepingu ning kellel on nimetatud osalemislepingu alusel toetusesaajaga samad õigused ja kohustused, välja arvatud kui rahastamisleping ei näe ette teisiti.

5. osaleja – toetusesaaja või liige.

[…]

28. rahastamiskõlblikud kulud – käesoleva lisa artiklites 14 ja 15 viidatud kulud vastavalt artiklites 13.1–13.7 ette nähtud tingimustele.

[...]

32. rikkumine – ühenduse õiguse sätte rikkumine või toetusesaaja või liikme tegevusest või tegevusetusest põhjustatud lepingulise kohustuse rikkumine, mis kahjustab või võib kahjustada Euroopa ühenduste üldeelarvet põhjendamatu kuluartikli tõttu.

[...]

Artikkel II.3 Ühenduse rahaline toetus

[...]

4. Ilma et see piiraks artikli 17 kohaldamist, saab makse tegemist nõuda ainult pärast seda, kui heaks on kiidetud kõik esitamisele kuuluvad dokumendid.

[...]

6. Pärast rahastamislepingu tähtaja möödumist, rahastamislepingu ülesütlemist või toetusesaaja või liikme osalemise lõppemist võib või peab komisjon sõltuvalt asjaoludest nõudma asjaomaselt toetusesaajalt või tema liikme tõttu seotud toetusesaajalt kogu talle makstud ühenduse rahalise toetuse tagasimaksmist, kui käesoleva lisa artikli 17 kohaselt teostatud auditi käigus on tuvastatud pettus või tõsised finantsrikkumised. Hüvitamisele kuuluvale summale lisandub viivitusintress sellise intressimääraga, mida kohaldatakse Euroopa Keskpanga põhilistele refinantseerimisoperatsioonidele selle kuu esimesel kalendripäeval, kui asjassepuutuv osaleja sai rahalised vahendid, millele lisandub 3,5 protsendipunkti. Intressi arvestatakse alates rahaliste vahendite saamisest kuni nende tagasimaksmiseni.

[...]

Artikkel II.7 Rahastamislepingu ülesütlemine või toetusesaaja või liikme osalemise lõpetamine

[...]

3. Komisjon võib käesoleva rahastamislepingu viivitamata üles öelda või lõpetada toetusesaaja osalemise või nõuda toetusesaajalt tema liikme osalemise lõpetamist alates väljastusteatega tähtkirja kättesaamisest, mille on käesoleva artikli lõike 6 kolmanda lõigu kohaselt saatnud komisjon või liikme puhul asjaomane toetusesaaja, kui:

a) projekti ei ole tegelikult alustatud kolme kuu jooksul alates ettemakse tegemisest ja välja pakutud uus kuupäev ei ole komisjonile vastuvõetav;

b) otseselt asjassepuutuv osaleja ei ole täitnud täielikult oma lepingulist kohustust, hoolimata komisjoni või teiste toetusesaajate nõusolekul tegutseva koordinaatori või liikme puhul asjaomase toetusesaaja saadetud kirjalikust nõudest heastada sellise kohustuse rikkumine hiljemalt ühe kuu jooksul;

c) muudatus toetusesaaja kontrollimisel võib mõjutada oluliselt projekti või ühenduse huve;

d) kuulutatakse välja pankrot, pankrotimenetlus lõpetatakse raugemise tõttu, tegevus lõpetatakse, viiakse läbi kohtulik või lepinguline likvideerimine või osaleja tegevus peatatakse, või mis tahes muu sarnase menetluse korral, mis on ette nähtud riigisiseste õigusnormidega ja millega kaasneb sarnane tagajärg;

e) tegemist on tõsise finantsrikkumisega.

4. Komisjon peab käesoleva rahastamislepingu viivitamata üles ütlema või lõpetama toetusesaaja osalemise või nõudma asjaomaselt toetusesaajalt liikme osalemise lõpetamist alates väljastusteatega tähtkirja kättesaamisest, mille on käesoleva artikli lõike 6 kolmanda lõigu kohaselt saatnud komisjon või liikme puhul asjaomane toetusesaaja, kui osaleja on esitanud valeandmeid, mille eest võib teda pidada vastutavaks või kui ta on ühenduse rahalise toetuse või rahastamislepinguga ette nähtud muu eelise saamiseks teadlikult varjanud informatsiooni.

[...]

Artikkel II.13 Rahastamiskõlblikud kulud – Üldpõhimõtted

1. Rahastamiskõlblikud kulud on käesoleva lisa artiklites 14 ja 15 viidatud kulud. Need peavad vastama järgmistele tingimustele:

– need peavad olema projekti elluviimiseks vajalikud;

– need peavad olema tekkinud projekti kestuse ajal;

– need peavad olema kindlaks määratud soetusmaksumusel põhineva raamatupidamispõhimõtte ja osaleja tavapäraste sisemiste raamatupidamispõhimõtete kohaselt, kui komisjon on need heaks kiitnud;

– need peavad olema kirjendatud raamatupidamisdokumentides hiljemalt raamatupidamise lõppbilansi koostamise ajaks või kantud maksudokumentidesse või teatud juhul käesoleva lisa artiklis 4.2.c ette nähtud auditeerimistõendi koostamise kuupäevaks; eelistada tuleb kahest kuupäevast varasemat kuupäeva;

ja

– nende puhul peab olema välistatud igasugune kasumimarginaal.

[…]

4. Rahastamiskõlbmatud on järgmised kulud:

[…]

– ebavajalikud või põhjendamatud kulud;

[…]

– esindus‑ ja majutuskulud, välja arvatud mõistlikud kulud, mille komisjon on heaks kiitnud kui rahastamislepingu täitmiseks vältimatult vajalikud kulud.

Artikkel II.14 Otsesed kulud

1. Personal

Personalikulud:

a) Rahastamislepinguga võib siduda ainult kulusid, mis on tekkinud projekti raames vahetult juhtimise ja tehnilise tööga tegelevate isikute tegelikult töötatud aja tõttu.

Need isikud:

– peab osaleja ise tööle võtma, arvestades riigisiseseid õigusnorme;

– peavad alluma üksnes osaleja järelevalvele; ja

– kuuluvad tasustamisele vastavalt osaleja tavapärasele praktikale, tingimusel, et komisjon käsitab seda aktsepteeritavana.

Rahastamislepinguga seotud tööaeg tuleb registreerida projekti kogu kestuse ajal ja koordinaatori puhul kuni kahe kuu jooksul alates projekti lõppemisest; seda aega peab tõendama vähemalt üks kord kuus töö eest vastutav isik, kelle on nimetanud osaleja vastavalt käesoleva lisa artiklile 2.2.b. või osaleja nõuetekohaselt volitatud finantsdirektor.

[...]

4. Sõidu‑ ja elamiskulud

Rahastamislepinguga võib siduda projektiga hõlmatud töötajate tegelikud sõidukulud ja sellega kaasnevad elamiskulud.

[...]

Artikkel II.16 Kulude põhjendamine

Hüvitamisele kuuluvad osaleja poolt põhjendatud rahastamiskõlblikud kulud.

Selleks säilitab osaleja korrapäraselt ja tema asukohariigi üldise raamatupidamistava kohaselt projekti puudutava raamatupidamisarvestuse ja sellekohased dokumendid, et kinnitada ja põhjendada üksikasjalikult raamatupidamiskirjetes esinevaid kulusid ja aega.

Dokumentatsioon peab olema täpne, täielik ja tõhus.

Artikkel II.17 Finantsaudit

1. Komisjon või tema volitatud esindaja võib rahastamislepingu kestuse ajal igal hetkel ja kuni viis aastat pärast artiklis 3 viidatud ühenduse toetuse lõppmakse tegemist viia läbi osalejat puudutava auditi.

[…]

2. Komisjon või volitatud esindaja võib mõistlikel kellaaegadel kohtuda muu hulgas toetusesaajate projektiga hõlmatud töötajatega, samuti on komisjonil juurdepääs käesoleva lisa artiklis 16 viidatud dokumentidele ning elektroonilistele andmetele ja seadmetele, mida ta peab asjassepuutuvaks. Sellega seoses võib ta nõuda, et andmed esitatakse talle sobival kujul, et näiteks kontrollida kulude rahastamiskõlblikkust.

[...]

4. Auditi järelduste põhjal võtab komisjon tema hinnangul vajalikud asjakohased meetmed, sealhulgas nõuab tagasi kõik või osa tema tehtud maksetest. Summad nõutakse tagasi asjassepuutuvalt toetusesaajalt või seotud toetusesaajalt, kui finantsauditis viidatakse ühele tema liikmetest.

[...]

Artikkel II.19 Komisjonile tagasimaksmine ja tagasinõudmine

1. Kui osalejale on alusetult tehtud makse või kui tagasinõudmine on põhjendatud lepingu tingimustest tulenevalt, kohustub toetusesaaja hüvitama komisjonile asjaomase summa komisjoni määratud tingimustel ja ajal.

2. Kui toetusesaaja ei maksa tasumisele kuuluvat summat komisjoni määratul tähtajal, lisanduvad sellele viivitusintressid käesoleva lisa artiklis 3.6 nimetatud määraga. Viivitusintresse arvestatakse alates maksetähtpäevast (maksetähtpäev välja arvatud) kuni päevani, mil komisjon saab kogu tasumisele kuuluva summa.

[...]ˮ.

12. Viimane asjassepuutuv leping (edaspidi „leping CIP” või „leping T‑Seniority”) sõlmiti seoses konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammiga, mis kehtestati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 2006. aasta otsusega nr 1639/2006/EÜ, millega kehtestatakse konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm (2007–2013) (ELT L 310, lk 15).

13. Tegemist on lepinguga nr 224988 „T-Seniority: Expanding the benefits of information society to older people through digital TV channels”; lepingu artiklis 3 on projekti kestuseks määratud 24 kuud alates 1. juulist 2008; lepingu artikli 5 kohaselt on ühenduse maksimaalne rahaline toetus 2 669 999 eurot, millest 72 562,50 eurot on mõeldud hagejale.

14. Lepingu CIP üldtingimused (edaspidi „CIP tingimused”) näevad eelkõige ette järgmist:

„Artikkel II.1 Mõisted

[...]

toetusesaaja – juriidiline isik, kes osaleb käesolevas ühendusega sõlmitud rahastamislepingus.

[...]

rahastamiskõlblikud kulud – artiklites II.21 ja II.22 viidatud kulud vastavalt artiklites II.20 ja II.23 ette nähtud tingimustele.

[...]

rikkumine – ühenduse õiguse või käesoleva rahastamislepingu tingimuse rikkumine, mille on põhjustanud ühe või mitme toetusesaaja tegevus või tegevusetus ning mis kahjustab või võib kahjustada Euroopa ühenduste eelarvet.

[...]

Artikkel II.5 Aruannete ja muude dokumentide heakskiitmine; maksetähtajad

1. Iga aruandeperioodi lõpus hindab komisjon I lisas ette nähtud projektiaruandeid ja muid dokumente ning teeb vastavad maksed 105 päeva jooksul alates aruannete saamisest, välja arvatud kui tähtaja kulgemine, makse tegemine või projekt on peatatud. Komisjoni võivad aruannete ja muude dokumentide analüüsimisel ja hindamisel abistada väliseksperdid.

2. Maksed tehakse pärast komisjoni poolt aruannete ja/või muude dokumentide heakskiitmist. Komisjoni vastuse puudumine määratud tähtajal ei tähenda heakskiitmist. Komisjon võib aruanded ja muud dokumendid ka pärast maksetähtaega tagasi lükata. Aruannete heakskiitmine ei tähenda nende nõuetekohasuse või neis sisalduvate deklaratsioonide ja andmete ehtsuse tunnustamist ning need ei ole vabastatud auditeerimisest või kontrollimisest.

[…]

Artikkel II.10 Rahastamislepingu ülesütlemine või toetusesaaja osalemise lõpetamine

[…]

2. Komisjon ei vaidle vastu:

a) kui koordinaator, kes tegutseb kõikide teiste toetusesaajate nõusolekul, ütleb rahastamislepingu kirjaliku avaldusega üles käesoleva artikli lõikes 1 nimetatud põhjustel;

b) kui toetusesaaja taandab ennast projektist, välja arvatud kui taandamine mõjutab oluliselt projekti elluviimist.

Rahastamislepingu ülesütlemine või toetusesaaja taandamine jõustub:

– komisjoni nõustumist väljendava kirja kuupäeval, kusjuures kiri peab olema saadetud väljastusteatega tähtkirjana;

– komisjoni kirjalike märkuste puudumise korral hiljemalt üks kuu pärast asjaomaste poolte poolt saadetud ülesütlemisavalduse kättesaamist.

3. Komisjon võib käesoleva rahastamislepingu viivitamata üles öelda või lõpetada toetusesaaja osalemise alates komisjoni saadetud väljastusteatega tähtkirja kättesaamisest, kui:

[...]

f) toetusesaaja on pannud toime tõsise finantsrikkumise või pettuse.

[...]

Artikkel II.11 Ülesütlemise finants‑ ja muud tagajärjed

[...]

3. Ülesütlemise korral piirduvad komisjoni maksed juba kantud rahastamiskõlblike kuludega, mis on heaks kiidetud kuni ülesütlemise jõustumise päevani, ning muu õiguspärase kohustusega, mis on võetud enne seda kuupäeva ja mida ei saa tühistada.

4. Erandina eelmisest lõikest:

– kui ülesütlemine toimub artikli II.10 lõike 2 esimese lõigu punkti b või lõike 3 punktide b, c, e, f või g kohaselt, võib komisjon nõuda kogu ühenduse rahalise toetuse või sellest osa tagasimaksmist, võttes arvesse tehtud töö laadi ja tulemusi ning selle kasulikkust ühendusele käesoleva programmi raames;

[...]

7. Komisjonil on õigus kasutada kõiki käesoleva rahastamislepinguga talle antud õigusi, et kiita heaks või lükata tagasi aruandeid või muid dokumente, kiita heaks, vähendada või lükata tagasi kulude hüvitamise taotlusi ning viia läbi auditeerimine või tehniline hindamine.

8. Rahastamislepingu ülesütlemisest või toetusesaaja osalemise lõpetamisest hoolimata on II lisa B ja D osa pärast rahastamislepingu ülesütlemist või toetusesaaja osalemise lõppemist endiselt kohaldatavad. Ka muud käesoleva rahastamislepingu sätted, milles on sõnaselgelt ette nähtud, et need on kohaldatavad ka pärast ülesütlemist, on endiselt kohaldatavad nende sätetega ette nähtud ajavahemiku jooksul.

[...]

Artikkel II.20 Rahastamiskõlblikud kulud – üldpõhimõtted

1. Rahastamiskõlblikud kulud on artiklites II.21 ja II.22 viidatud kulud. Need peavad vastama järgmistele tingimustele:

[…]

– need peavad olema projekti elluviimiseks vajalikud;

– need peavad olema toetusesaajal tegelikult tekkinud;

– need peavad olema kindlaks määratavad ja kontrollitavad, kirjendatud toetusesaaja raamatupidamisdokumentides toetusesaaja asukohariigis kohaldatavate raamatupidamispõhimõtete ja toetusesaaja tavapäraste kulude arvestamise meetodite kohaselt; toetusesaaja sisemine raamatupidamise ja auditeerimise kord peab võimaldama näidata kulude ja projekti raames deklareeritud arvete ja finantsdokumentide ja vastavate lisade otsest vastavust;

– need peavad olema kooskõlas kohaldatavatest maksualastest ja sotsiaalvaldkonna õigusaktidest tulenevate nõuetega;

– need peavad olema mõistlikud ja põhjendatud ning vastama usaldusväärse finantsjuhtimise nõuetele eelkõige seoses säästlikkuse ja tõhususega;

ja

– need peavad olema tekkinud projekti kestuse ajal.

[...]

2. Rahastamiskõlbmatud kulud on eelkõige järgmised:

[...]

– ebavajalikud või põhjendamatud kulud;

[...]

– kulud, mis on tekkinud või mis on hüvitatud eelkõige seoses mõne teise ühenduse, rahvusvahelise või riigisisese projektiga.

[...]

Artikkel II.23 Kulude põhjendamine

Hüvitamisele kuuluvad toetusesaaja poolt põhjendatud rahastamiskõlblikud kulud.

Selleks säilitab toetusesaaja korrapäraselt ja tema asukohariigi üldise raamatupidamistava kohaselt projekti puudutava raamatupidamisarvestuse ja sellekohased dokumendid, et kinnitada ja põhjendada üksikasjalikult raamatupidamiskirjetes esinevaid kulusid ja aega. See raamatupidamisarvestus tuleb säilitada vähemalt viis aastat alates lõppmakse tegemisest. Rahastamislepinguga seotud tööaeg tuleb registreerida projekti kogu kestuse ajal ja kuni kahe kuu jooksul alates projekti lõppemisest; seda aega peab tõendama töö eest vastutav isik, kelle on nimetanud toetusesaaja vastavalt artiklile II.3.b või toetusesaaja nõuetekohaselt volitatud finantsdirektor.

Dokumentatsioon peab olema täpne, täielik ja tõhus.

[...]

Artikkel II.26 Maksmise kord

[...]

6. Kõiki makseid võib auditeerida või uuesti läbi vaadata ning neid võib auditi või läbivaatamise tulemuste põhjal korrigeerida või tagasi nõuda.

[...]

Artikkel II.28 Finantsaudit

1. Komisjon võib projekti teostamise ajal igal hetkel ja kuni viis aastat pärast lõppmakse tegemist viia läbi toetusesaajat puudutava auditi. Auditeerimine loetakse toetusesaaja suhtes alanuks päevast, mil viimati nimetatu saab kätte komisjoni poolt selle kohta saadetud väljastusteatega tähtkirja.

Auditeerimise võivad läbi viia välisaudiitorid või komisjoni enda teenistused, sealhulgas OLAF. Auditeerimine toimub konfidentsiaalselt.

2. Toetusesaajad annavad komisjoni vahetusse käsutusse kogu teabe ja üksikasjalikud andmed, mida komisjon või tema volitatud esindaja neilt on nõudnud selleks, et kontrollida, kas rahastamislepingut on nõuetekohaselt järgitud, lepingu täitmine on toimunud vastavalt selle tingimustele ja kulud on nõuetekohaselt arvesse võetud.

3. Toetusesaajad peavad tagama komisjonile ja komisjoni volitatud mis tahes institutsioonivälisele üksusele mõistlikul ajal kohese juurdepääsu eelkõige nende ruumidesse ja võimaluse kohtuda toetusesaajate projektiga hõlmatud töötajatega, samuti juurdepääsu käesoleva lisa artiklis II.23 viidatud, auditi läbiviimiseks vajalikele dokumentidele, sealhulgas projektiga seotud isikute konkreetset tasu puudutavale teabele, raamatupidamisandmetele, elektroonilistele andmetele ja seadmetele. Sellega seoses võib komisjon või tema volitatud institutsiooniväline üksus nõuda, et andmed esitatakse talle sobival kujul, et näiteks kontrollida kulude rahastamiskõlblikkust.

[...]

5. Auditi järelduste põhjal võtab komisjon tema hinnangul vajalikud asjakohased meetmed, sealhulgas nõuab tagasi kõik või osa tema tehtud maksetest ja määrab kohaldamisele kuuluva sunnivahendi.

[…]

Artikkel II.30 Komisjonile tagasimaksmine ja tagasinõudmine

1. Kui komisjoni poolt koordinaatorile kui kõikide maksete vastuvõtjale tehtud makse tuleb tagasi nõuda käesoleva rahastamislepingu tingimustest tulenevalt, kohustub toetusesaaja hüvitama komisjonile asjaomase summa komisjoni määratud tingimustel ja ajal.

2. Kui tasumisele kuuluvat summat ei maksta komisjoni määratud tähtajal, lisanduvad sellele viivitusintressid artiklis II.5(5) nimetatud määraga. Viivitusintresse arvestatakse alates maksetähtpäevast (maksetähtpäev välja arvatud) kuni päevani, mil komisjon saab kogu tasumisele kuuluva summa (summa saamise päev kaasa arvatud).

[...]

4. Toetusesaajad on teadlikud sellest, et Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 256 alusel võib komisjon võtta vastu täitmisele pööratava otsuse, mis paneb rahalise kohustuse muudele isikutele peale riikide.ˮ

15. Mis puudutab kõnealustele lepingutele kohaldatavat õigust, siis on lepingute FP6 artiklis 12 sätestatud, et „[k]äesoleva lepingu suhtes kohaldatakse Belgia õigust”.

16. Samamoodi näeb lepingute eTEN artikli 5 lõige 1 ette, et „[k]äesoleva toetuslepingu suhtes kohaldatakse Belgia õigust”.

17. Lepingu CIP artikli 10 esimeses lõigus on ette nähtud, et „käesoleva rahastamislepingu suhtes kohaldatakse lepingu enda sätteid, [CIP‑i] käsitlevaid ühenduse asjakohaseid akte, Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust ja selle rakendussätteid, muid ühenduse õigusnorme ja teise võimalusena Belgia õigust”.

18. Seoses kohtualluvusega on lepingute FP6 artiklis 13 vahekohtuklausel, mille kohaselt on vastavalt olukorrale Üldkohus või Euroopa Kohus pädev lahendama ühenduse ja lepinguosaliste vahelisi vaidlusi, mis puudutavad nende lepingute kehtivust, kohaldamist või tõlgendamist.

19. Sama näevad ette lepingute eTEN artikli 5 lõige 2 ja lepingu CIP artikli 10 kolmas lõik.

B – Kõnealuste lepingute täitmine ja audit

20. Komisjon viis 8.–12. veebruarini 2010 hageja ruumides läbi kõnealuseid lepinguid käsitleva finantsauditi.

21. Enne auditi teostamist oli komisjon hagejale juba teatavate kõnealuste lepingute eest üle kandnud viimase osa ühenduse rahalisest toetusest.

22. Esiteks on tegemist kolme FP6 tingimustega hõlmatud lepinguga, nimelt lepingud Access-eGOV, eABILITIES ja Emerge, mille eest kanti ühenduse rahalise toetuse viimane osa vastavalt 15. detsembril, 30. septembril ja 30. oktoobril 2009. Nende kolme lepingu täitmise hageja poolt kiitis komisjon lõplikult heaks vastavalt 13. juulil 2009, 17. märtsil 2009 ja 15. mail 2010.

23. Teiseks on tegemist eTEN tingimustega hõlmatud lepingutega, nimelt lepingud Navigabile ja Euridice, mille eest tehti nimetatud ülekanne vastavalt 28. jaanuaril 2009 ja 28. detsembril 2007. Nende kahe lepingu täitmise hageja poolt kiitis komisjon lõplikult heaks 8. detsembril 2008 ja 27. märtsil 2007.

24. Auditeerimise päeval olid ülejäänud kõnealused lepingud nende täitmise erinevates staadiumides.

25. Seoses CIP tingimustega hõlmatud lepinguga T-Seniority maksis komisjon hagejale 23. veebruaril 2009 projekti koordinaatori vahendusel ühenduse rahalise toetuse esimese osa 43 934,90 eurot. Hageja teatas 1. märtsi 2010. aasta kirjaga T‑Seniority projekti koordinaatorile, et ta taandab ennast alates sellest päevast konsortsiumist.

26. FP6 tingimustega hõlmatud kolme teise lepinguga seoses, nimelt seoses lepingutega Ask-It, EU4ALL ja Enable oli olukord järgmine.

27. Lepingu Ask-It eest maksis komisjon hagejale mõeldud ühenduse rahalise toetuse neli esimest osa, kusjuures viimane makse tehti 27. mail 2008. Toetuse viimast osa veel ei makstud. Konsortsium saatis komisjonile viimased dokumendid 21. juulil 2009.

28. Lepingu EU4ALL eest maksis komisjon 4. aprillil 2007 ja 19. jaanuaril 2009 hagejale ühenduse rahalise toetuse kaks esimest osa. Pärast nende aruannete kontrollimist, mille konsortsium oli esitanud seoses projekti kolmanda aruandeperioodiga, saatis komisjon selle projekti koordinaatorile 13. jaanuari 2010. aasta kuupäevaga kirja, milles ta märkis, et need aruanded kiidetakse heaks tingimusel, et konsortsium esitab järgmise perioodi jaoks programmi rakendamise kava, mis sisaldab teatavaid muudatusi tarnete ja tehtavate tööde osas. Komisjon määras konsortsiumile ka ühekuulise tähtaja tema soovituste arvessevõtmiseks ja uue rakenduskava esitamiseks.

29. Seejärel andis komisjon 29. märtsi 2010. aasta kirjas seoses lepinguga EU4ALL konsortsiumile uue ühekuulise tähtaja, et viimane saaks pärast uute dokumentide esitamist arvesse võtta täiendavaid soovitusi ja esitada nendest soovitustest lähtudes uue rakenduskava.

30. Pärast seda, kui konsortsium oli esitanud lepinguga EU4ALL seoses uued dokumendid, märkis komisjon 9. juuni 2010. aasta kirjas konsortsiumile, et viimane teostab projekti rahuldavalt, eeldusel, et enne 2010. aasta juuni lõppu ei esitata uusi dokumente.

31. Hageja tuletas 4. augusti 2010. aasta kirjas komisjonile meelde, et kuigi projekti koordinaator esitas täiendavad dokumendid, mida komisjon oma 9. juuni 2010. aasta kirjas nõudis, ei ole komisjon makset teinud. Kuivõrd see olukord muutis lepinguga EU4ALL ette nähtud projekti elluviimise rahaliste vahendite puutumise tõttu võimatuks, teatas ta komisjonile, et ta peatab alates selle kirja kuupäevast mis tahes täitmise ja projekti elluviimise kuni komisjoni poolt oma lepinguliste kohustuste täitmiseni, ilma et see piiraks tema lepingust tulenevaid õigusi ja mõjutaks täiendavat kahju.

32. Komisjon teavitas 25. augusti 2010. aasta kirjas hagejat, et ta peatas FP6 tingimuste artikli II.28 lõike 8 kolmanda lõigu alusel ühenduse rahalise toetuse maksmise selle osa eest, mis vastab lepingu EU4ALL raames viimasele aruandeperioodile.

33. Lepingu Enable eest kandis komisjon hagejale üle talle määratud ühenduse rahalise toetuse kuus esimest osa, kusjuures viimane ülekanne tehti 7. juunil 2009.

34. Seejärel teatas hageja komisjonile 16. juuli 2010. aasta kirjas, et komisjoni poolt makse tegemata jätmise tõttu on tal võimatu jätkata lepinguga Enable ette nähtud projekti elluviimist, sest tal puuduvad rahalised vahendid. Hageja teatas ka komisjonile, et ta peatab alates selle kirja kuupäevast mis tahes täitmise ja projekti elluviimise kuni komisjoni poolt oma lepinguliste kohustuste täitmiseni, ilma et see piiraks tema lepingust tulenevaid õigusi ja mõjutaks täiendavat kahju. Hageja esitas siiski 15. oktoobril 2010 komisjonile oma viimase seda projekti puudutava finantsaruande.

35. Komisjon saatis 28. juunil 2010 hagejale kõnealuste lepingute täitmist puudutava esialgse auditiaruande. Hageja edastas komisjonile enda märkused selle aruande kohta 30. septembril 2010.

36. Komisjon teatas 22. detsembri 2010. aasta kirjaga hagejale, et ta on vastu võtnud sellele kirjale lisatud lõpliku auditiaruande, mille järeldused ta on heaks kiitnud.

37. Komisjoni 22. detsembri 2010. aasta kirjale lisatud lõplikus auditiaruandes tuvastati järgmised asjaolud:

– hageja ei ole mitu aastat järjest kajastanud eelkõige oma täpset tulu raamatupidamisregistrites ja arhiivis, rikkudes sellega Kreeka seaduse asjakohaseid norme; sellest tulenevalt ei ole tema raamatupidamiskirjed usaldusväärsed ja võimalik ei olnud teostada otsest võrdlust programmi täitmisega seotud kulude ja tulude ning tema kontode üldise olukorra vahel;

– suurt osa tööajatabelitest oli süstemaatiliselt käsitsi parandatud, mida programmide direktor oli ilma töötajate nõusolekuta tagantjärgi käsitsi teinud; see mõjutas märkimisväärselt deklareeritud tööaega ja tekitas kahtlusi töötundide registreerimisega seoses;

– programmide direktori tööajatabelites oli kajastatud töötunde liiga suures ulatuses, sest need hõlmasid ka muule kutsetegevusele pühendatud tunde;

– hageja deklareeris vääralt, et programmide direktor ei osalenud komisjoni rahastatud lepingu ETSI STF 333 täitmisel;

– sõidukulude põhjendus ei andnud usaldusväärset ja objektiivset ülevaadet nende sõitude tingimustest ja nende raames tehtud tööst, kuivõrd enamik neist sõitudest ei olnud kõnealuste programmidega otseselt seotud.

38. Auditiaruandes jõuti järeldusele, et järelikult tuleb kõiki hageja poolt lepingute Access-eGOV, eABILITIES, Ask-It, EU4ALL, Emerge, Enable, Navigabile, Euridice ja T-Seniority täitmise käigus esitatud kulusid käsitada rahastamiskõlbmatutena ning tagasi nõuda kõik hagejale makstud asjassepuutuvad summad.

39. Tuvastatud rikkumiste raskust arvesse võttes soovitati auditiaruandes ka üles ütelda kõik hageja ja komisjoni vahel sõlmitud käimasolevad lepingud vastavalt FP6 tingimuste artiklile II.16.2, eTEN tingimuste artiklitele II.7.3 (tõsine finantsrikkumine) ja II.7.4 (valeandmete esitamine) ning CIP tingimuste artiklile II.10.3 (lepingu rikkumine j a andmete esitamata jätmine).

40. Komisjon tõi 22. detsembri 2010. aasta kirjas välja ka iga kõnealuse lepingu eest hüvitamisele kuuluva summa, kokku 951 029,21 eurot, järgmise tabeli kujul:

>lt>4

41. Komisjon täpsustas sellega seoses, et kuna hagejale makstud rahastamiskõlbmatute summade tõttu tuli teha korrigeerimisi, siis võib see mõjutada kõnealuste lepingute alusel tehtavaid tulevasi makseid või selle tulemusel võidakse väljastada sissenõudekorraldus.

42. Samas kirjas teavitas komisjon hagejat ka sellest, et lisaks nendele korrigeerimistele võivad tema teenistused arvutada Euroopa Liidule FP6 tingimuste artikli II.30 kohaselt makstava kindlasummalise hüvitise summa ja teha vajadusel seda hüvitist puudutava sissenõudekorralduse.

43. Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) töötajad küsitlesid 4. veebruaril 2011 programmide direktorit seoses kõnealuste lepingute esemeks olevate projektide elluviimisega ja tema osalemisega viimati nimetatutes.

44. Komisjon teatas 21. märtsi 2011. aasta kirjas hagejale, et talle alusetult makstud summad on järgmised:

>lt>5

45. Komisjon teavitas hagejat ühtlasi sellest, et kui ta ei esita sellekohaseid märkusi 15 päeva jooksul alates selle kirja kättesaamisest, alustavad tema teenistused 643 782,81 euro sissenõudmismenetlust ja hageja saab iga projekti kohta võlateate, milles on juhised komisjonile hüvitamise kohta määratud tähtajal. Komisjon täpsustas samuti, et kui hageja ei maksa hüvitist võlateates määratud tähtajal, lisandub hüvitise summ ale võlateates märgitud viivitusintress. Komisjon lisas, et kui kogu summat – vajadusel koos intressiga – ei hüvitata, siis toimub sundtäitmine või tasaarvestamine võimalikult maksmisele kuuluvate summadega. Lõpuks märkis komisjon, et lisaks sissenõudekorraldusele arvutab pädev teenistus ka selle hüvitise summa, mille hageja peab maksma FP6 tingimuste artikli II.30 kohaselt.

46. Komisjon saatis hagejale 1. aprilli 2011. aasta kirjaga talle alusetult makstud summade „parandustabeli”. Nimetatud tabelist nähtus, et hüvitamisele kuuluv kogusumma oli 999 366,40 eurot, mitte 643 782,81 eurot.

47. Komisjon teatas 4. aprilli 2011. aasta kirjas hagejale, et ta leiab auditi tulemusi arvestades, et hageja on esitanud valeandmeid ja pannud toime rikkumisi FP6 tingimuste artikli II.1.11, eTEN tingimuste artikli II.1.32 ja CIP tingimuste artikli II.1 tähenduses. Komisjon täpsustas, et hageja on rikkunud kulude rahastamiskõlblikkuse tingimusi, mis on ette nähtud kõnealustes lepingutes, ja et nende rikkumiste ning valeandmete esitamise eesmärk oli liidult alusetult toetuse saamine. Selle tulemusel teavitas ta hagejat oma otsusest lõpetada alates selle kirja kättesaamisest tingimuste FP6 artikli II.16.2 alusel viimati nimetatu osalemine lepingutes Ask-It, EU4ALL, Emerge ja Enable. Samuti palus ta hagejal esitada talle 30 päeva jooksul alates selle kirja kättesaamisest kõik aruanded ja dokumendid, mis komisjonile tuleb lepingu Enable raames selleks kuupäevaks tehtud tööde kohta esitada vastavalt FP6 tingimuste artiklile II.7. Komisjon juhtis hageja tähelepanu ka asjaolule, et auditi lõpptulemusi arvestades on ebatõenäoline, et hageja esitatud kulusid, mida auditis ei käsitletud, peetakse rahastamiskõlblikeks.

48. Komisjon andis 29. aprillil 2011 välja üheksa võlateadet, milles oli märgitud iga kõnealuse lepingu eest hüvitamisele kuuluv summa, mis kokku moodustas 999 213,45 eurot. Nendes võlateadetes oli hagejale määratud tasumisele kuuluvate summade maksetähtajaks 45 päeva, mis möödus 14. juunil 2011 ja mille möödumisel pidi neile lisanduma kõnealustes lepingutes ette nähtud viivitusintress Euroopa Keskpanga (EKP) määraga, millele lisandub 3,5 protsendipunkti.

49. Komisjon teatas samal päeval hagejale kirja teel, et FP6 raames sõlmitud lepingute alusel makstavate hüvitiste kogusumma on 70 471,47 eurot. Komisjon märkis samuti, et proportsionaalsuse nõuet arvestades vähendati nende lepingute üldtingimuste artiklis II.30 ette nähtud valemi kohaselt saadud summat nii, et see moodustab 10% enne auditit makstud toetuse summast.

50. Komisjon lisas selle kohta järgmise tabeli:

>lt>6

1 * Summa ülempiiriks on 10% projektide finantskoordinaatori poolt üle kantud rahalisest toetusest (95 201,60 € lepingu eABILITIES ja 164 988,02 € lepingu Ask-It eest)

51. Samas kirjas märkis komisjon ka, et kui hageja ei esita märkusi 30 päeva jooksul alates selle kirja kättesaamisest, antakse vastavalt FP6 tingimuste artiklile II.31 välja võlateade 70 471,47 euro kohta. Komisjon täpsustas samuti, et kui hageja ei maksa hüvitist võlateates määratud tähtajal, lisandub hüvitise summale selles võlateates märgitud viivitusintress.

52. Komisjon väljastas ühenduse ja hageja vahel sõlmitud lepingute alusel, mis käsitlevad projekte Access-eGOV, eABILITIES, Ask-It, EU4ALL, Emerge ja Enable, 20. juunil 2011 kuus võlateadet, määrates hageja poolt FP6 tingimuste artikli II.30 kohaselt kindlasummalise hüvitisena tasumisele kuuluvate summade suuruseks kokku 70 471,47 eurot. Komisjon määras hagejale kõnealuste summade maksmise tähtajaks 4. augusti 2011.

Menetlus ja poolte nõuded

53. Hageja esitas käesoleva hagi Üldkohtu kantseleisse 31. jaanuaril 2011 saabunud hagiavaldusega.

54. Komisjon esitas Üldkohtu kantseleisse 13. mail 2011 vastuhagi sisaldava kostja vastuse.

55. Hageja esitas Üldkohtu kantseleisse 17. augustil 2011 repliigi ja komisjon 14. novembril 2011 vasturepliigi.

56. Hageja palub Üldkohtul:

– tuvastada, et ta ei ole rikkunud FP6 tingimuste artiklit II.16.2, eTEN tingimuste artikleid II.7.3 (tõsine finantsrikkumine) ja II.7.4 (valeandmete esitamine) ning CIP tingimuste artiklit II.10.3 (lepingu rikkumine ja andmete esitamata jätmine);

– tuvastada, et tema kulude rahastamiskõlblikkust vaidlustades rikkus komisjon kõnealuseid lepinguid;

– tuvastada, et kulud summas 932 362,44 eurot, mille ta esitas komisjonile lepingutega Access-eGOV, eABILITIES, Ask-It, EU4ALL, Emerge ja Enable ning Navigabile, Euridice ja T‑Seniority seoses, on rahastamiskõlblikud ning ta ei pea komisjoni makstud summasid tagasi maksma;

– tuvastada, et komisjoni hilinemine toetuse viimaste maksetega lepingute EU4ALL, Ask-It ja Enable raames kujutab endast komisjoni lepinguliste kohustuste rikkumist;

– tuvastada, et komisjon peab talle maksma seoses lepinguga EU4ALL kantud kulude eest 52 584,05 eurot, millele lisandub viivitusintress alates käesoleva hagi kättesaamisest;

– tuvastada, et komisjon peab talle maksma seoses lepinguga Ask-It kantud kulude eest 20 678,61 eurot, millele lisandub viivitusintress alates käesoleva hagi kättesaamisest;

– tuvastada, et komisjon peab talle maksma seoses lepinguga Enable kantud kulude eest 11 693,05 eurot, millele lisandub viivitusintress alates käesoleva hagi kättesaamisest;

– mõista kohtukulud välja komisjonilt.

57. Repliigis loobus hageja oma neljandast, lepingut Enable puudutavast nõudest ja oma seitsmendast nõudest. Lisaks palus ta Üldkohtul:

– esimese võimalusena jätta komisjoni vastuhagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

– teise võimalusena jätta komisjoni vastuhagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

58. Komisjon palub Üldkohtul:

– vastuhagi korras mõista hagejalt välja võlateadetes viidatud summad, mis moodustavad kokku 999 213,45 eurot, millele lisandub alates 15. juunist 2011 EKP määraga viivitusintress, millele lisandub 3,5 protsendipunkti, ja mis vastab hagejale makstud rahalise toetuse hüvitisele, ning mõista temalt ühtlasi välja 70 471,47 eurot, millele lisandub eespool viidatud määraga viivitusintress alates asjakohases võlateates määratud maksetähtaja möödumisest, kui makset ei ole tehtud, ja mis vastab lepingute FP6 alusel tasumisele kuuluvale hüvitisele;

– jätta hageja hagi rahuldamata;

– mõista kohtukulud välja hagejalt.

59. Vasturepliigis täpsustas komisjon, et lepingute FP6 alusel maksmisele kuuluvale hüvitisele vastavale 70 471,47 eurole lisandub alates 5. augustist 2011 EKP määraga viivitusintress, millele lisandub 3,5 protsendipunkti.

60. Üldkohus (esimene koda) otsustas ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal avada suulise menetluse ja palus hagejal Üldkohtu kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames esiteks esitada erinevaid dokumente ja teiseks vastata kirjalikult küsimustele. Hageja täitis selle palve määratud tähtajal.

61. Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 4. juuli 2013. aasta kohtuistungil.

Õiguslik käsitlus

62. Kõigepealt olgu märgitud, et ELTL artikli 272 kohaselt kuulub Euroopa Kohtu pädevusse otsuse tegemine liidu poolt või nimel sõlmitud era- või avalik-õiguslikus lepingus sisalduva vahekohtuklausli alusel. ELTL artikli 256 lõike 1 kohaselt on Üldkohus pädev arutama esimese astmena ELTL artiklis 272 osutatud hagisid.

63. Käesoleval juhul on Üldkohus vastavalt lepingu FP6 artiklile 13, lepingu eTEN artikli 5 lõikele 2 ja lepingu CIP artikli 10 kolmandale lõigule pädev lahendama ühenduse ja lepinguosaliste vahelisi vaidlusi, mis puudutavad nende lepingute kehtivust, tõlgendamist või kohaldamist.

A – Vaidluse ulatus

64. Täpsustavalt tuleb märkida, et pooltevaheline vaidlus puudutab nende lepinguliste suhete kahte eri aspekti.

65. Esiteks vaidlevad pooled hageja poolt komisjonile kõnealuste lepingute raames esitatud kulude rahastamiskõlblikkuse üle ja sellele järgnevate kohustuste üle hüvitada täies ulatuses hagejatele nende kulude eest makstud summad ja maksta kindlasummaline hüvitis.

66. Nimelt palub hageja oma kolmandas nõudes Üldkohtul sisuliselt otsustada, et tema poolt komisjonile kõnealuste lepingutega seoses esitatud ku lud on rahastamiskõlblikud ja et ta ei pea järelikult hüvitama komisjonile summasid, mille viimati nimetatu maksis talle nende lepingute raames.

67. Samuti olgu märgitud, et hageja palus repliigis jätta rahuldamata komisjoni vastuhagi, milles viimane nõuab hagejalt 29. aprilli ja 20. juuni 2011. aasta võlateadetes märgitud summade väljamõistmist koos nimetatud võlateadetes ette nähtud viivisega.

68. Teiseks vaidlevad pooled ka komisjoni selle kohustuse üle, mis puudutab lepingutega EU4ALL ja Ask-It ette nähtud viimaste maksete tegemist.

69. Nimelt palub hageja viiendas ja kuuendas nõudes Üldkohtul tuvastada, et komisjon peab talle maksma lepinguga EU4ALL seoses kantud kulude eest 52 584,05 eurot, millele lisandub viivitusintress, ja lepinguga Ask-It seoses kantud kulude eest 20 678,61 eurot, millele lisandub samuti viivitusintress; sellele vaidleb aga komisjon vastu, nõudes Üldkohtult hageja hagi rahuldamata jätmist.

70. Lisaks palub hageja oma esimeses ja teises nõudes Üldkohtul sisuliselt tuvastada, et – vastupidi komisjoni väidetule – ta ei ole rikkunud FP6 tingimuste artiklist II.16.2, eTEN tingimuste artiklitest II.7.3 ja II.7.4 ning CIP tingimuste artiklist II.10.3 tulenevaid lepingulisi kohustusi ning et tema kulude rahastamiskõlblikkust vaidlustades on komisjon rikkunud oma lepingulisi kohustusi.

71. Oma neljandas nõudes palub hageja Üldkohtul samuti tuvastada, et komisjoni hilinemine toetuse viimaste maksetega programme EU4ALL ja Ask-It käsitlevate lepingute raames kujutab endast komisjoni lepinguliste kohustuste rikkumist.

72. Samas tuleb tõdeda, et niisugused nõuded ei ole iseenesest sellisena nõuded, vaid need on tegelikult seotud hageja poolt hagi põhjenduseks esitatud argumentidega, mida analüüsitakse hageja kolmanda, viienda ja kuuenda nõude käsitlemise käigus.

B – Vaidlusele kohaldatav õigus

73. Kui Üldkohtu poole on pöördutud ELTL artiklis 272 sätestatud vahekohtuklausli alusel, tuleb Üldkohtul lahendada vaidlus lepingule kohaldatava riigisisese materiaalõiguse alusel (vt selle kohta Euroopa Kohtu 18. detsembri 1986. aasta otsus kohtuasjas 426/85: komisjon vs. Zoubek, EKL 1986, lk 4057, punkt 4), milleks on käesoleval juhul Belgia õigus, mis vastavalt lepingute FP6 artiklile 12, lepingute eTEN artikli 5 lõikele 1 ja lepingu CIP artikli 10 kolmandale lõigule reguleerib kõnealuseid lepinguid.

74. Sellega seoses tuleb lähemalt käsitleda norme, mis reguleerivad Belgia õiguses lepingute täitmist.

75. Belgia tsiviilseadustiku artiklis 1134 on sätestatud, et „seaduslikult sõlmitud lepingud on pooltele õiguslikult siduvad” (esimene lõik) ja need „võib lõpetada vastastikusel kokkuleppel või seaduses ette nähtud juhtudel” (teine lõik).

76. Artikli 1134 kolmas lõik näeb ette, et lepinguid tuleb täita heas usus. Sama seadustiku artikkel 1135 sätestab, et „lisaks lepingus kokkulepitud tingimustele tuleb täita ka kõiki lepingu olemusega seotud kohustusi, mis tulenevad õiglusest, tavast või seadusest”, väljendades seega ka lepingute heas usus täitmise põhimõtet.

77. Kui tekib vaidlus lepingu täitmise üle, on tõendamiskoormis reguleeritud Belgia tsiviilseadustiku artikli 1315 sätetega, mille kohaselt:

„See, kes nõuab kohustuse täitmist, peab selle olemasolu tõendama.

Ning vastupidi see, kes väidab, et tema kohustus on lõppenud, peab põhjendama maksmist või asjaolu, mis tõi kaasa tema kohustuse lõppemise.”

78. Vastavalt üldtunnustatud õiguspõhimõttele, et iga kohus kohaldab omaenda menetluseeskirju, hinnatakse kohtu pädevust ja nõuete vastuvõetavust – olenemata sellest, kas need on esitanud hageja või kostja – üksnes liidu õiguse alusel (vt selle kohta eespool punktis 73 viidatud Euroopa Kohtu otsus komisjon vs. Zoubek, punkt 10, ja Euroopa Kohtu 8. aprilli 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑209/90: komisjon vs. Feilhauer, EKL 1992, lk I‑2613, punkt 13).

79. Hageja erinevaid nõudeid ja komisjoni vastuhagi nõudeid tuleb analüüsida neid kaalutlusi arvesse võttes.

C – Hageja kolmas nõue

80. Oma kolmanda nõude põhjenduseks väidab hageja, et komisjon ei toiminud õigesti, kui ta keeldus tunnustamast rahastamiskõlblikuna kõiki kulusid, mille hüvitamist hageja nõudis.

81. Näitamaks, et see väide on põhjendatud, esitab hageja kaks argumentide rühma. Esimene rühm puudutab lõplikus auditiaruandes esitatud komisjoni järeldusi, mille põhjal viimane leidis, et kõnealuste lepingute raames kantud kulud ei ole rahastamiskõlblikud. Teine rühm puudutab auditi läbiviimise kvaliteeti ja tingimusi.

1. Auditiaruande järeldused, milles põhjendatakse kulude rahastamiskõlbmatust

82. Hageja esitab mitu argumenti, mis käsitlevad auditiaruande järeldusi, mille põhjal komisjon leidis, et kõnealuseid lepinguid on rikutud ja seega on kõik nende lepingutega seoses kantud kulud rahastamiskõlbmatud ning hageja on kohustatud hüvitama talle alusetult makstud summad.

83. Sellega seoses olgu meenutatud, et vastavalt eespool punktides 73–77 viidatud põhimõtetele, tuleneb ühelt poolt FP6 tingimuste artiklist II.19, eTEN tingimuste artiklist II.16 ja CIP tingimuste artiklist II.20 ning teiselt poolt käesolevas asjas kohaldatavast Belgia tsiviilseadustiku artiklist 1315, et hageja osutatud kulusid saab talle hüvitada ainult siis, kui viimati nimetatu on põhjendanud, et need on tegelikult tekkinud, need on seotud kõnealuste lepingutega ja vastavad muudele rahastamiskõlblikkuse tingimustele, mis on lepingutes ette nähtud (vt selle kohta Üldkohtu 16. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑68/99, Toditec vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑1443, punktid 94 ja 95). Kui sellised põhjendused on esitatud, on komisjoni ülesanne näidata, et need tuleb ümber lükata.

– a) Hageja raamatupidamisregistrite pidamine

84. Hageja väidab sisuliselt, et tema raamatupidamisregistrid olid usaldusväärsed, et neid peeti vastavalt käesolevas asjas kohaldatavatele Kreeka normidele ja et need võimaldasid teostada FP6 tingimuste artikli II.19 lõike 1 punktis d, CIP tingimuste artikli II.20 lõikes 1 ja artiklis II.23 ning e-TEN tingimuste artiklis II.16 ette nähtud raamatupidamislikku võrdlust ühelt poolt kõnealuste lepingute raames deklareeritud kulude ja saadud tulude ning teiselt poolt tema üldise tegevuse vahel.

85. Selle kohta olgu kõigepealt märgitud, et mis puudutab hageja raamatupidamisregistrites tuvastatud eeskirjade eiramisi, siis nähtub auditiaruandest, et audiitorite nõudmise tulemusel leidis hageja oma raamatupidamisregistrites mitu viga, nimelt oli jäänud registreerimata projekti Access-eGOV raames saadud kaks makset, mis olid vastavalt 63 000 eurot ja 11 000 eurot, ning üks teine projekt, mida auditis ei käsitletud.

86. Auditiaruandest nähtub samuti, et pärast seda, kui audiitorid olid nõudnud hagejalt kõikide auditeeritud aastate kohta aastabilansi esitamist, väitis hageja, et tal ei ole seadusest tulenevalt selliste dokumentide koostamise kohustust, kuid et pärast väikest kontrolli on need igal juhul kättesaadavad. Selle kontrollimise tulemusel ilmnesid vead teatavate kulude registreerimisel raamatupidamisregistrites. Seega paluti hagejal esitada raamatupidamisregistrite uus versioon. Raamatupidamisregistrites tehtud parandustest hoolimata tuvastasid audiitorid, et neile esitatud aastabilansid ei võimaldanud võrrelda deklareeritud kulusid ja kõnealuste lepingute raames tehtud makseid ja tulusid ning kulusid, mis olid registreeritud hageja raamatupidamisregistrites. Hageja aasta lõpus tehtud pangakontode väljavõtete võrdlemisel audiitoritele esitatud aastabilanssidega ilmnesid samuti olulised erinevused nende dokumentide vahel. Samuti esitas hageja mitu nädalat pärast kohapealset kontrolli mitu uut raamatupidamisarvestuses tehtud võrdlust, tõendamaks, et raamatupidamisregistrid ei olnud sisuliselt valed ja et neid võis endiselt kasutada usaldusväärse allikana, mille põhjal audiitorid saaksid koostada oma arvamuse kulude rahastamiskõlblikkuse kohta. Ühtlasi nähtub auditiaruandest, et audiitorite arvates on need vead tingitud suures osas sellest, et aastate jooksul on kasutatud erinevaid raamatupidamispõhimõtteid. Nii registreeriti teatavad tulud ja kulud arve väljastamise päeval, samas kui teised registreeriti makse tegemise päeval.

87. Auditiaruanne sisaldab ka tabelit, milles on näha erinevus esialgu hageja raamatupidamisregistritesse kantud tulude ja korrigeeritud tulude vahel, mis 2005. aastal on -20 936,04 eurot, 2006. aastal +74 060,08 eurot, 2007. aastal ‑300 eurot ja 2008. aastal ‑8034,90 eurot. Kulude osas olid erinevused 2004. aastal ‑750,63 eurot, 2006. aastal ‑175,70 eurot ja 2007. aastal ‑490,74 eurot.

88. 2006. aasta tuludega seoses tuvastatud erinevus vastab auditiaruande kohaselt komisjoni kahele maksele, mida hageja ei olnud raamatupidamisregistritesse kandnud: esimene makse projekti Access-eGOV eest summas 63 000 eurot ja teine makse ühe teise projekti eest summas 11 000 eurot.

89. Sellega seoses olgu märgitud, et hageja ei vaidle vastu sellele, et tema poolt audiitoritele esialgu esitatud raamatupidamisregistrites sisalduvate 2004–2008. aasta kulude ja tulude ning pärast komisjoni audiitorite auditis välja toodud vastuolude tulemusel korrigeeritud kulude ja tulude vahel esinevad audiitorite tuvastatud erinevused.

90. Et hinnata, kas need erinevused võivad kahtluse alla seada hageja poolt kõnealuste lepingute raames kantud kulude rahastamiskõlblikkuse, tuleb meenutada, et FP6 tingimuste artikli II.19 lõike 1 punkti d kohaselt peavad projekti elluviimisel kantud rahastamiskõlblikud kulud „olema kirjendatud selle lepinguosalise raamatupidamisdokumentides, kellele need tekkisid [ning] kulude ja tulude kirjendamiseks kasutatavad raamatupidamismenetlused peavad vastama lepinguosalise asutamisriigi raamatupidamiseeskirjadele ning võimaldama projekti rakendamisega kaasnenud tulude ja kulude ning lepinguosalise kogu äritegevust puudutavate raamatupidamiskontode üldise seisu vahelist võrdlust”.

91. eTEN tingimuste artikkel II.16 on sõnastatud järgmiselt:

„Hüvitamisele kuuluvad osaleja poolt põhjendatud rahastamiskõlblikud kulud. Selleks säilitab osaleja korrapäraselt ja tema asukohariigi üldise raamatupidamistava kohaselt projekti puudutava raamatupidamisarvestuse ja sellekohased dokumendid, et kinnitada ja põhjendada üksikasjalikult raamatupidamiskirjetes esinevaid kulusid ja aega. Dokumentatsioon peab olema täpne, täielik ja tõhus.”

92. CIP tingimuste artikkel II.20 näeb ette, et rahastamiskõlblikud kulud peavad olema „kindlaks määratavad ja kontrollitavad, kirjendatud toetusesaaja raamatupidamisdokumentides toetusesaaja asukohariigis kohaldatavate raamatupidamispõhimõtete ja toetusesaaja tavapäraste kulude arvestamise meetodite kohaselt; toetusesaaja sisemine raamatupidamise ja auditeerimise kord peab võimaldama näidata kulude ja projekti raames deklareeritud arvete ja finantsdokumentide ja vastavate lisade otsest vastavust”.

93. CIP tingimuste artikkel II.23 näeb peale selle ette järgmist:

„Hüvitamisele kuuluvad toetusesaaja poolt põhjendatud rahastamiskõlblikud kulud. Selleks säilitab toetusesaaja korrapäraselt ja tema asukohariigi üldise raamatupidamistava kohaselt projekti puudutava raamatupidamisarvestuse ja sellekohased dokumendid, et kinnitada ja põhjendada üksikasjalikult raamatupidamiskirjetes esinevaid kulusid ja aega. See raamatupidamisarvestus tuleb säilitada vähemalt viis aastat alates lõppmakse tegemisest. Rahastamislepinguga seotud tööaeg tuleb registreerida projekti kogu kestuse ajal ja kuni kahe kuu jooksul alates projekti lõppemisest; seda aega peab tõendama töö eest vastutav isik, kelle on nimetanud toetusesaaja vastavalt artiklile II.3.b või toetusesaaja nõuetekohaselt volitatud finantsdirektor. Dokumentatsioon peab olema täpne, täielik ja tõhus.”

94. Neist sätetest tuleneb, et selleks, et kõnealuste lepingute raames hageja kantud kulu võiks pidada rahastamiskõlblikuks, peab see olema eelkõige kirjendatud hageja raamatupidamisarvestuses, mida peetakse tema asukohariigi, see tähendab Kreeka Vabariigi üldise raamatupidamistava kohaselt. Peale selle peab hageja raamatupidamine võimaldama lepingute FP6 puhul teostada raamatupidamises tehtavat võrdlust, mille käigus saab vahetult võrrelda projekti rakendamisega kaasnenud tulusid ja kulusid ning hageja kogu äritegevust puudutavate raamatupidamiskontode üldist seisu ning lepingute eTEN ja CIP puhul vahetult võrrelda neid kulusid komisjonile esitatud finantsaruannetega.

95. Mis puudutab esiteks küsimust, kas hageja on käesoleval juhul rikkunud neid Kreeka õigusnorme, mida kohaldatakse tema raamatupidamisregistrite pidamisele, siis olgu märgitud, et 22. detsembri 2010. aasta lõpliku auditiaruande 19. leheküljel viitavad audiitorid ainult Proedriko diatagma yp’arithmon 186 – kodikas vivlion kai stihionʼi (Kreeka Vabariigi registrite seadustik) (edaspidi „CLR”) artikli 17 lõike 1 rikkumisele. Komisjoni dokumentidest nähtub siiski, et komisjon väidab ka, et hageja raamatupidamiskontosid tuleb vastavalt CLR artikli 30 lõikele 4 pidada ebatäpseks, mille tulemusel tuleb hageja tulu kindlaks määrata raamatupidamise väliselt vastavalt Nomos yp’arithmon 2238 – Kyrosi tou kodika forologias isodimatos (Kreeka Vabariigi tulumaksuseadustik) (edaspidi „CIR”) artikli 32 lõigetele 1 ja 2 ning maksta CIR artikli 86 kohaselt täiendavat maksu.

96. Sellega seoses tuleb märkida, et poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja kuulub raamatupidamisregistrite teise kategooria alla CLR artikli 6 tähenduses:

„1. Kutsetegevuse teostamiseks peab teise kategooriasse kuuluv ettevõtja tulude ja kulude registrit, milles ta kirjendab eri veergudes:

a) tõendava dokumendi liik, selle järjekorranumber ja väljastamise või saamise kuupäev [...]

b) kaupade müügist [...], teenuste osutamisest ja muudest tehingutest saadud brutotulu,

c) kulutused asjade ostmisele [...], saadud teenuste, üldkulude ja muude tehingutega seotud kulud [...]

2. Eelmises lõikes viidatud iga tehingu summa kirjendatakse üksikasjalikult registri asjaomastes veergudes või nimekirjades vastavalt tulu ja käibemaksuga maksustamise nõuetele. See üksikasjalik kirjendamine tuleb teha hiljemalt tulumaksudeklaratsioonide esitamise tähtaja lõpuks [...]ˮ.

97. Hageja ei ole vastu vaielnud sellele, et CLR artikli 17 „Registrite ajakohastamise tähtaeg” lõikes 1 on sätestatud, et „teise kategooria registrid tuleb ajakohastada […] tõendava dokumendi väljastamisele või saamisele järgnenud kuu 15. päevaks”.

98. Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles, et CLR artikkel 30 „Registrite kehtivus ja tõendusjõud” sätestab:

„1. Ilma et see piiraks käesoleva artikli järgnevate lõigete sätteid, ei mõjuta selles seadustikus sätestatud registrite kehtivust ja usaldusväärsust neis eeskirjade eiramise või väljajätmise tuvastamine ja pädeva maksuasutuse juht peab ettevõtjate maksukohustuste määramisel tunnustama nende registrite andmeid. Kui ei ole sätestatud teisiti, toovad need eeskirjade eiramised või väljajätmised kaasa üksnes haldus- ja rahalised karistused, mis on oma laadilt ja ulatuselt proportsionaalsed registritest tulenevate summadega.

2. Registreid käsitatakse puudulike või ebatäpsetena, mille tulemusel määratakse vajadusel maksustamisobjekt kindlaks raamatupidamise väliselt, ainult käesoleva artikli lõigetes 3, 4, 6 ja 7 ette nähtud juhtudel.

3. Teise ja kolmanda kategooria registrid on ebapiisavad, kui täidetud on üks või kõik järgnevatest tingimustest: maksu tasumise eest vastutav isik [...] b) peab või väljastab või säilitab käesolevas seadustikus ette nähtud registreid viisil, mis on seadustiku sätetega vastuolus.

[...]

Käesolevas lõikes sätestatud eeskirjade eiramisi või väljajätmisi kvalifitseeritakse ebapiisavuseks üksnes siis, kui need ei ole tekkinud eksimuse või vabandatava hooletuse tõttu või kui need muudavad maksukohustuste raamatupidamisliku kontrollimise mitte ainult raskeks, vaid objektiivselt võimatuks.

Juhtudel, kus registrites on tuvastatud puudused või kui ei ole võimalik taasesitada laoraamatu optilise ketta sisu, ei ole tegemist kontrolli objektiivse võimatusega, kui asjakohase info saab kätte nimekirjade või elektromagnetiliste andmekandjate või muude üksikasjalike andmete abil, mis on maksuinspektorile tema määratud tähtajal esitatud, tingimusel, et andmed on piisavalt selged, et viia läbi raamatupidamiskontrolli ja kontrollida neid andmeid registrite abil.

Ebapiisavus peab puudutama võimatust viia läbi konkreetset raamatupidamise kontrolli nende summade osas, mis on suuremad registritesse kantutest ja see peab olema põhjendatud.

4. Teise ja kolmanda kategooria registrid on ebatäpsed, kui täidetud on üks või kõik alljärgnevatest tingimustest:

a) maksu tasumise eest vastutav isik ei kirjenda tulusid või kulusid oma registrites või kirjendab neid ebatäpselt või kirjendab kulusid, mis ei ole tekkinud ja mille kohta ei ole väljastatud ühtegi maksudokumenti [...]

Et määrata tulu kindlaks raamatupidamise väliselt, peavad käesolevas lõikes viidatud teod või tegevusetus olema suure ulatusega ja mõjutama tulu märkimisväärselt või muutma maksukohustuste raamatupidamisliku kontrolli objektiivselt võimatuks, kusjuures käesoleva artikli lõike 3 kahte viimast lõiku kohaldatakse analoogia korras käesoleva lõike punktides f ja i viidatud tegudele ja tegevusetusele.

[...] Ebapiisavaks või ebatäpseks ei loeta: a) tulu või kulu kirjendamine aruandeperioodil, millega see on seotud […]ˮ.

99. Neist sätetest tuleneb, et CLR artikli 6 tähenduses teise kategooria raamatupidamisregistrite registreid võib teatavatel tingimustel pidada ebapiisavaks või ebatäpseks ja seetõttu võib nende kehtivuse ja tõendusjõu seada kahtluse alla.

100. CLR artikli 6 tähenduses teise kategooria raamatupidamisregistrite registrid on ebapiisavad eelkõige siis, kui maksu tasumise eest vastutav isik peab neid registreid viisil, mis on CLR sätetega vastuolus, tingimusel, et eeskirjade eiramised ja väljajätmised ei ole tekkinud eksimuse või vabandatava hooletuse tõttu ja need muudavad raamatupidamisarvestuse kontrollimise mitte ainult raskeks, vaid objektiivselt võimatuks. Raamatupidamisarvestuse kontroll ei ole registrites sisalduvate puuduste tõttu objektiivselt võimatu, kui asjakohase info saab kätte nimekirjade või elektromagnetiliste andmekandjate või muude üksikasjalike andmete abil, mis on maksuinspektorile tema määratud tähtajal esitatud, tingimusel et andmed on selged.

101. CLR artikli 6 tähenduses teise kategooria raamatupidamisregistrite registrid on ebatäpsed eelkõige siis, kui maksu tasumise eest vastutav isik ei kirjenda tulusid või kulusid oma registrites või kirjendab neid ebatäpselt või kirjendab kulusid, mis ei ole tekkinud ja mille kohta ei ole väljastatud ühtegi maksudokumenti. Et määrata aga kindlaks maksu tasumise eest vastutava isiku tulu raamatupidamise väliselt, peavad need teod või see tegevusetus olema suure ulatusega ja mõjutama tulu märkimisväärselt või muutma maksukohustuste raamatupidamisliku kontrolli objektiivselt võimatuks.

102. Peale selle ei peeta ebapiisavaks või ebatäpsuseks tulu või kulu kirjendamist muul aruandeperioodil kui see, millega see on seotud.

103. Komisjon väidab kirjalikult, et audiitorite poolt hageja raamatupidamisarvestuses tuvastatud vead kujutavad endast ebatäpsusi CRL artikli 30 lõike 4 tähenduses.

104. Lisaks tähendab Üldkohus, et pooled vaidlesid oma kirjalikes dokumentides kõvasti küsimuse üle, kas CIR sätted on käesolevas asjas kohaldatavad, kusjuures selle vaidluse eesmärk oli välja selgitada, kas hageja suhtes võis kohaldada CIR artiklis 32 ette nähtud maksustamisobjekti raamatupidamisvälist kindlaksmääramist. Samas tuleneb CLR artikli 30 lõike 2 sõnastusest endast, et registrite ebapiisavuse või ebatäpsuse võib tuvastada olenemata sanktsioonist, mida kujutab endast maksuobjekti raamatupidamise väliselt kindlaks määramine ja mis võib „vajadusel” sellest tuleneda. Neil tingimustel ei mõjuta küsimus, kas hageja suhtes on CIR sätted kohaldatavad või mitte, käesolevas asjas hageja raamatupidamiskontode kvalifitseerimist ebatäpsena.

105. Seega tuleb käesoleval juhul ainult kontrollida, kas audiitorite tuvastatud vead hageja raamatupidamisregistrites muutsid need registrid CLR artikli 30 lõike 4 tähenduses ebatäpseks.

106. Sellega seoses nähtub auditiaruandest, et oluline osa auditeerimisel tuvastatud vigadest tuleneb sellest, et teatavad kulud ja tulud registreeriti tõendava dokumendi väljastamise või kättesaamise päeval, samas kui teised dokumendid registreeriti hageja poolt maksmise või makse saamise päeval.

107. Hageja väitel on nende registreerimismeetodite alternatiivne kasutamine Kreeka õigusega kooskõlas ja sellega kaasnes tagajärg, et teatavaid tulusid ja kulusid kirjendati aruandeperioodidel, millega need ei olnud seotud. Hageja sõnul ei ole need eksimused aga CLR artikli 30 lõike 4 kohaselt ebatäpsused.

108. Olgu siiski märgitud, et hageja ei vaidlusta, et 2006. aasta tulude summa osas tuvastatud vead on tingitud lihtsalt registreerimata jätmisest, mitte nende tulude valel kuupäeval registreerimisest. Samas tuleb meenutada, et tulu registreerimata jätmine on CLR artikli 30 lõike 4 sõnastuse kohaselt ebatäpsus.

109. Sellest järeldub, et komisjon võis vastavalt CLR artikli 30 lõigetele 1 ja 4 seada kahtluse alla hageja 2006. aastat puudutavate raamatupidamiskontode kehtivuse ja tõendusjõu.

110. Lisaks tuleb märkida, et hageja ei vaidlusta sõnaselgelt audiitorite poolt auditiaruandes tuvastatut, mille kohaselt kujutab see, et hageja ajakohastas oma raamatupidamisregistreid alles pärast seda, kui audiitorid olid välja toonud teatavate kulude ja tulude registreerimata jätmise – see tähendab selle nädala jooksul, kui toimus kohapealne kontroll –, endast CLR artikli 17 lõike 1 rikkumist, mille kohaselt oli hagejal kohustus ajakohastada oma raamatupidamisregistrid hiljemalt tõendava dokumendi väljastamisele või saamisele järgneva kuu 15. päevaks.

111. Sellega seoses väidab hageja ainult, et seda sätet tõlgendav ringkiri näeb ette, et „[k]ui ettevõtja saab aruandeperioodil asjade ostmist käsitlevad dokumendid (arved) enne nende asjade kättesaamist, ei tehta ettevõtja peetavatesse registritesse ühtegi kannet ja nende andmete kirjendamine toimub asjade kättesaamiselˮ, ilma et ta selgitaks, kuidas see õigustab asjaolu, et ta ei registreerinud määratud tähtajal oma raamatupidamises komisjoni tehtud makseid.

112. Sellest tuleneb, et vähemalt 2006. aastal ei ole hageja raamatupidamiskontod neile kohaldatavate Kreeka õigusnormidega kooskõlas.

113. Seda järeldust ei saa kahtluse alla seada hageja viidatud Nomos yp’arithmon 2523 – Diikitikes kai pinikes kyrosis sti forologiki nomothesia kai alles diataxeis (seadus nr 2523/97 haldus‑ ja kriminaalkaristuste kohta maksuseadustes) artikli 5 lõikega 5, mille kohaselt ei kohaldata trahvi erandkorras siis, kui tuvastatud on eeskirjade eiramised või tegevusetus, mis kujutavad endast niisugust vorminõuete rikkumist, mis ei kuulu nende rikkumiste hulka, mis mõjutavad registrite kehtivust, muutes viimased ebatäpseks, kuid muutmata siiski raamatupidamisarvestuses tehtavat kontrolli äärmiselt raskeks, tingimusel, et need on tekkinud vabandatava eksimuse või tegevusetuse tõttu, välja arvatud siis, kui on võimalik tõendada, et maksuinspektor või maksuasutus on varem andnud CLR sätete korrektse kohaldamise kohta soovituse. Nimelt kuuluvad hageja raamatupidamises vähemalt 2006. aasta osas tuvastatud eksimused just nende eksimuste hulka, mis mõjutavad nende kehtivust neid ebatäpseks muutes.

114. Mis puudutab teiseks küsimust, kas käesoleval juhul oli võimalik teostada FP6 tingimuste artikli II.19 lõike 1 punktis d, CIP tingimuste artikli II.20 lõikes 1 ja artiklis II.23 ning e-TEN tingimuste artiklis II.16 ette nähtud raamatupidamislikku võrdlust ühelt poolt kõnealuste lepingute raames deklareeritud kulude ja saadud tulude ning teiselt poolt hageja üldise tegevuse vahel, siis tuleb meenutada, et pooled ei ole esitanud ühtegi versiooni hageja poolt esialgu audiitorite käsutusse antud raamatupidamisregistritest ega nendest raamatupidamisdokumentidest, mille hageja esitas hiljem auditeerimise ajal audiitoritele ja isegi pärast auditeerimise lõppu.

115. Siiski tuleb tõdeda, et selliseks toiminguks oli vähemalt vaja, et kõnealuste lepingutega seotud tulud ja kulud oleksid hageja raamatupidamises nõuetekohaselt registreeritud. Kuna aga algselt audiitorite käsutusse antud raamatupidamisregistrid sisaldasid vigu, ei võimaldanud see teostada raamatupidamises tehtavat võrdlust.

116. Üldkohut ei veena ka hageja argumendid, mille kohaselt ei oleks tema raamatupidamisregistrites tuvastatud vigadest hoolimata olnud raamatupidamisliku võrdluse teostamine objektiivselt võimatu.

117. Mis puudutab kõigepealt hageja väidet, et ühelt poolt ei täpsusta komisjon, mis on need mitteametlikud raamatupidamisandmed, millega ta üritas kontrollida raamatupidamiskontode usaldusväärsust, ja teiselt poolt on niisuguste andmete kasutamine vastuolus elementaarsete auditeerimispõhimõtetega, siis tuleb tõdeda, et hageja pöörab ümber tõendamiskoormise. Tegelikult peab hoopis hageja tõendama, et tema raamatupidamisregistrites tuvastatud vigadest hoolimata on auditeerimine objektiivselt võimalik ja seda saab teostada muude andmete põhjal. Hageja ei saa seega komisjonile ette heita, et raamatupidamisregistrites tuvastatud vigade tõttu üritas komisjon auditeerimist läbi viia mitteametlike andmete põhjal.

118. Mis puudutab seejärel hageja argumenti, mille kohaselt on põhimõttega non concedit venire contra factum proprium vastuolus asjaolu, et komisjon tugines selleks, et põhjendada raamatupidamises tehtava võrdluse võimatust, komisjoni nõudel hageja raamatupidamisse sisse viidud muudatustele, siis tuleb sedastada, et see argument ei ole faktiliselt põhjendatud. Nimelt nähtub nii auditiaruandest kui komisjoni kirjalikest menetlusdokumentidest, et komisjon ei väida, et kõnealused muudatused tegid raamatupidamisarvestuses tehtava võrdluse võimatuks, vaid et hoolimata neist muudatustest, mis olid sisse viidud hageja raamatupidamiskontodes tuvastatud vigade parandamiseks, ei olnud nimetatud võrdluse teostamine võimalik.

119. Mis puudutab samuti hageja argumenti, mille kohaselt oli raamatupidamises tehtav võrdlus võimalik, kuna ta oli kandnud oma raamatupidamisregistritesse kõik deklareeritud kulud ja kõnealuste lepingute raames saadud tulud ning säilitanud asjakohased tõendavad dokumendid, siis tuleb tõdeda, et selle väitega on otseselt vastuolus tuvastus – mida hageja ei ole vaidlustanud –, et lepinguga Access‑eGOV seoses oli jäänud registreerimata tulu summas 63 000 eurot. Eeldades, et seda väidet tuleks tõlgendada nii, et see kehtib üksnes kõnealuste lepingutega seotud muude tulude ja kulude suhtes, siis tuleb konstateerida, et hageja ei esita ühtegi sellekohast tõendit.

120. Mis puudutab veel hageja argumenti, et komisjon möönis, et otsene võrdlus liidu rahastatud projektidega seotud kulude ja tulude ning hageja raamatupidamise üldise olukorra vahel oli võimalik, märkides kostja vastuses, et 84,14% hageja kogutulust aastatel 2007–2009 pärines tema osalemisest tasu eest liidu rahastatud projektides ning et neist projektidest 53,19% haldab komisjoni infoühiskonna ja meedia peadirektoraat, siis tuleb sedastada, et auditeeritav ajavahemik algas 2004. aastaga, mistõttu asjaolu, et komisjon sai välja arvutada liidu rahastatud projektide osa aastatel 2007–2009 saadud hageja kogutulust, ei tõenda, et nii tehes oli komisjonil võimalik teostada raamatupidamisarvestuses tehtavat võrdlust vastavalt kõnealustes lepingutes ettenähtule.

121. Mis puudutab viimaks hageja väidet, mille kohaselt – ja mida komisjon ka möönvat – andis ta komisjonile lõpuks täpsed raamatupidamiskirjed koos asjakohaste tõendavate dokumentidega, siis tuleb esiteks märkida, et komisjon vaidleb sellele väitele vastu ja väidab, et mainitud kirjed sisaldasid veel vigu, ning teiselt poolt, et hageja ei esita nimetatud kirjeid, mistõttu ei ole võimalik kontrollida, kas selle põhjal sai teostada raamatupidamisarvestuses tehtavat võrdlust.

122. Eeltoodust järeldub, et hageja ei tõenda, et tema registrites tuvastatud vigadest hoolimata oli audiitoritel võimalik teostada otsest võrdlust ühelt poolt kõnealuste lepingutega seotud kulude ja tulude ning teiselt poolt hageja raamatupidamise üldise olukorra vahel.

123. Seega tuleb konstateerida, et kuivõrd hageja ei pidanud samal ajal oma raamatupidamisregistreid kooskõlas kohaldatavate Kreeka õigusnormidega, mistõttu komisjonil ei olnud võimalik teostada raamatupidamisarvestuses tehtavat võrdlust, siis ei järginud hageja oma raamatupidamisregistrite pidamisel FP6 tingimuste artikli II.19 lõike 1 punkti d, eTEN tingimuste artiklit II.16 ning CIP tingimuste artikleid II.20 ja II.23.

– b) Töötajate tööajatabelite muutmine

124. Hageja väidab sisuliselt, et tema töötajate tööajatabelite haldamise süsteem oli usaldusväärne. Sellega seoses väidab ta, et komisjoni mainitud käsitsi parandused töötajate tööajatabelites ei vasta muudatustele, mis tehti tagantjärele töötajate teadmata, vaid need tulenevad sellest, et programmide direktor kasutas kahekordse kontrollimise süsteemi ja need puudutavad ainult kuupäevi, mitte tehtud töötunde ning hõlmatud on ainult 72 tööajatabelit, mistõttu on välistatud, et need muudatused oleksid võinud mõjutada tegelikult tehtud töö kestust.

125. Sellega seoses tuletab Üldkohus meelde, et vastavalt FP6 tingimuste artikli 19 lõike 1 punktile a, eTEN tingimuste artikli II.13 lõikele 1 ja CIP tingimuste artikli II.20 lõikele 1 peavad rahastamiskõlblikud kulud olema tekkinud seoses projekti elluviimisega. eTEN tingimuste artikli II.14 lõike 1 ja CIP tingimuste artikli II.21 lõike 2 kohaselt võib projektiga siduda ainult projektiga vahetult seotud isiku tegelikult töötatud aja.

126. Hageja ei vaidle vastu sellele, et töötajate tööajatabelites olid käsitsi tehtud muudatused. Sellest hoolimata väidab ta ühelt poolt, et parandusi tehti ainult 72 tööajatabelisse 1600‑st tabelist, ning teiselt poolt, et neid parandusi tegi programmide direktor tööaja kahekordse kontrollimise süsteemi raames selleks, et kajastada tehtud töö täpset kestust. Peale selle puudutasid need parandused ainult kuupäevi, mitte tehtud töö kestust.

127. Mis puudutab esiteks parandusi sisaldanud tabelite hulka võrreldes tabelite koguarvuga, siis ei või 72 tabelit seada suhtesse hageja poolt kõnealuste lepingute raames koostatud tööajatabelite koguarvuga, vaid komisjoni kontrollitud 770 tabeliga. Nende parandatud tabelite hulk, mida tuleb arvesse võtta, moodustab seega peaaegu 10% komisjoni kontrollitud tabelitest. Sellega seoses olgu meenutatud, et hageja peab tõendama, et ükski tööajatabel ei sisalda käsikirjalisi muudatusi; seda ei ole hageja käesolevas asjas teinud, piirdudes üksnes märkusega, et ta annab kõnealused tabelid Üldkohtu käsutusse. Kuigi hageja on enda sõnul tõendanud, et ükski teine tööajatabel ei sisaldanud käsikirjalisi muudatusi, piisab isegi muudetud tööajatabelite suhtest tööajatabelite koguarvu, et tekiks mõistlik kahtlus tema tööaja registreerimise süsteemi tõhususe suhtes.

128. Mis puudutab teiseks väidet, et parandused puudutasid üksnes töö tegemise kuupäevi ja ei mõjutanud töötunde, siis tuleb see väide tagasi lükata. Nimelt võib juba ainuüksi lisas B101 sisalduvat, projektiga Ask‑It seoses programmide direktori poolt 2004. aasta oktoobri kohta koostatud tööajatabelit lugedes järeldada, et parandused ei puuduta ainult töö tegemise kuupäevi, vaid samuti tehtud töötundide arvu. Seega võib järeldada, et töötundide koguarv, mis oli algselt 136, asendati arvuga 120. Programmide direktori tööajatabelitest 2006. aasta oktoobri kohta nähtub lisaks, et algselt projekti EU4ALL raames 18. ja 19. oktoobril 2006 deklareeritud töötunnid on pärast parandusi deklareeritud seoses projektiga eABILITIES.

129. Mis puudutab kolmandaks väidet, et tuvastatud parandused vastasid tööaja kahekordse kontrollimise süsteemile, et kajastada tehtud töö täpset kestust, siis ilmneb auditiaruandest, et kõnealune süsteem põhines esmasel kontrollil, mis viidi läbi iga kuu lõpus kuu kohta tööajatabelit koostades, millele lisandus teine kontroll, mida teostas programmide direktor enne ametliku aruande saatmist projekti koordinaatorile või komisjonile. Samas ei suutnud hageja veenvalt selgitada põhjust, miks muudeti pärast programmide direktori teistkordset kontrolli käsitsi nii suurt hulka tööajatabeleid. Sellega seoses olgu märgitud, et hageja ei väitnud ega tõendanud, et kuuajalisi perioode hõlmavatesse tööajatabelitesse pärast nende koostamist käsitsi tehtud parandused olid põhjendatud. Neil tingimustel näib, et hageja tööaja registreerimise süsteem ei olnud mitte niivõrd mõeldud selleks, et tagada konkreetse programmiga seotud töötaja deklareeritud tundide täpse arvu registreerimine, vaid selleks, et seda tundide arvu oleks enne komisjonile lõpparuande saatmist võimalik kohandada põhjustel, mida hageja ei selgitanud.

130. Neil tingimustel tuleb tõdeda, et vastupidi hageja väidetele ei võimalda see tööaja registreerimise süsteem tuvastada, kas personalikulud on tegelikult tekkinud, nagu seda nõuavad FP6 tingimuste artikli ΙΙ.19 lõige 1, eTEN tingimuste artikli ΙΙ.13 lõige 1 ja CIP tingimuste artikli ΙΙ.20 lõige 1, ning kas projektiga seoses esitati ainult töötajate tegelikele töötundidele vastavad kulud, nagu seda nõuavad eTEN tingimuste artikli ΙΙ.14 lõige 1 ja CIP tingimuste artikli ΙΙ.21 lõige 1, või kas ühing oli deklareerinud kõnealuste lepingute raames tehtud töötundidena perioode, mille ajal tema töötajad olid seotud muude projektidega.

– c) Programmide direktori deklareeritud töötunnid

131. Hageja väidab sisuliselt, et komisjon ei tõenda, et programmide direktori eest kõnealuste lepingute raames deklareeritud töötundide arv on iseenesest liialdatud või liialdatud, arvestades tema tegevust, mis ei ole nende lepingute täitmisega hõlmatud.

132. Nagu eespool punktis 83 märgitud, peab hageja käesolevale vaidlusele kohaldatava õiguse kohaselt selleks, et kulud hüvitataks, põhjendama, et komisjonile esitatud kulud on tegelikult tekkinud. Kui hageja on komisjonile kõnealuste lepingute raames esitatud kulusid põhjendanud, peab komisjon tõendama, miks need põhjendused tuleb tagasi lükata.

133. Käesolevas asjas on hageja komisjonile kõnealuste lepingute raames esitatud töötundidele vastavat personalikulu põhjendanud töötajate tööajatabelitega, mille kohta tuvastati eespool punktis 130, et need ei võimalda kontrollida, kas need kulud on tegelikult tekkinud.

134. Peale selle seab komisjon nii auditiaruande järeldustes kui ka Üldkohtule esitatud kirjutistes kahtluse alla hageja poolt programmide direktori eest kõnealuste lepingute raames deklareeritud tundide arvu usutavuse. Seega peab komisjon Üldkohtus tõendama, et hageja deklaratsioonid, mis puudutavad programmide direktori töötundide arvu, ei ole usutavad.

135. Selle kohta olgu märgitud, et komisjon ei heida hagejale ette, et viimane deklareeris programmide direktori eest suurema arvu töötunde, kui oli programmide eelarves kõnealuste lepingutega seoses algselt kindlaks määratud; vastupidi hageja väidetele ei heida komisjon ka hagejale ette, et ta deklareeris kõnealuste lepingute raames teiste Euroopa projektidega seotud kulusid.

136. Komisjon väidab ainult, et hageja poolt programmide direktori eest kõnealuste lepingute raames deklareeritud tundide arv näib liialdatud, kui võtta ühelt poolt arvesse mõistlikult aktsepteeritavat produktiivsete töötundide arvu ja teiselt poolt asjaolu, et sellel isikul oli auditeeritaval perioodil ka muu kutsealane tegevus.

137. Mis puudutab esiteks küsimust, kas hageja poolt programmide direktori eest kõnealuste lepingute raames deklareeritud tunde tuleb pidada liiga paljuks võrreldes mõistlikult aktsepteeritavate produktiivsete töötundide arvuga, siis tuleb märkida, et 4. veebruaril 2011 OLAF‑i töötajate ja programmide direktori vahel toimunud vestluse kirjaliku protokolli 3. ja 4. leheküljest nähtub, et viimati nimetatu ei vaidle vastu väitele, mis põhineb OLAF‑i koostatud nimetatud protokollile lisatud tabelil, millele komisjon oma Üldkohtule esitatud dokumentides viitas ja mille kohaselt töötas programmide direktor 2007. ja 2008. aastal 327 päeva ning 2009. aastal 288 päeva.

138. Isegi kui kõnealuste lepingute raames programmide direktori töötatud tööpäevade arv, mis põhineb OLAF‑i koostatud 4. veebruari 2011. aasta vestluse protokollile lisatud tabelil, on aastatel 2007–2009 ilmselgelt suur, ei piisa ainuüksi sellest, et tõendada, et hageja poolt seda isikut puudutav kõnealuste lepingute raames deklareeritud töötundide arv on liiga suur.

139. Küll aga tuleneb 4. veebruari 2011. aasta vestluse protokollist, et programmide direktor ei vaidlusta ka OLAF‑i järeldust, mille kohaselt annab erinevate kõnealuste lepingute raames tema deklareeritud töötundide kokku liitmine tulemuse, et ta pidi töötama 2007. aastal 16 tundi päevas rohkem kui 22 päeva väldanud ajavahemikul ja 20 tundi päevas rohkem kui 14 päeva väldanud ajavahemikul ning 2008. aastal 16 tundi päevas 64 päeva jooksul, 20 tundi päevas 19 päeva jooksul ja 24 tundi päevas 2 päeva jooksul.

140. Sellise järelduse põhjal võib vähemalt tõsiselt seada kahtluse alla hageja poolt komisjonile deklareeritud, programmide direktori kõnealuste lepingute raames töötatud töötundide arvu usutavuse.

141. Peale selle ei ole programmide direktori sellekohane selgitus, millele hageja oma menetlusdokumentides viitab, veenev.

142. Nimelt nähtub 4. veebruari 2011. aasta vestluse protokollist, et programmide direktor väitis, et kuivõrd ta kõnealustel kuupäevadel töötas lisaks tema tööle, mis oli seotud Euroopa projektidega, milles hageja osales, komisjoni hindajana ja European Telecommunications Standards Instituteʼi (Euroopa Telekommunikatsioonistandardite Instituut) (edaspidi „ETSI”) eksperdina, näis tema töötundide arv 20 või 16 tundi päevas, sest kuigi ta töötas iga päev palju tunde, grupeeriti raamatupidamislikel põhjustel tema ühte projekti puudutav töötundide koguarv pika ajavahemiku vältel 8 või 12 töötundi hõlmavatesse perioodidesse ja deklareeriti koondandmetena.

143. Samas on see selgitus raskesti ühitatav hageja väitega usaldusväärse töötundide registreerimise süsteemi olemasolu kohta. Niisugune süsteem eeldab nimelt, et ei registreerita mitte ainult iga töötaja poolt kõnealuste lepingute täitmisel töötatud töötundide arv, vaid samuti selle töö tegemise kuupäev, mis oli ka käesoleval juhul just programmide direktori vastutusalas oleva tööajatabelite süsteemi eesmärk.

144. Peale selle ei esita hageja ühtegi selgitust nende raamatupidamisest tulenevate põhjuste kohta, mille tõttu oli tema arvates põhjendatud erinevatel kuupäevadel tehtud töötundide koondamine.

145. Teiseks tuleb neist kaalutlustest lähtuvalt hinnata komisjoni argumenti, mille kohaselt on hageja poolt programmide direktorit puudutavas osas kõnealuste lepingute raames deklareeritud töötundide arv väheusutav, võttes arvesse programmide direktori muud kutsealast tegevust auditeeritud ajavahemikul.

146. Tuleb tõdeda, et hageja ei vaidlusta komisjoni väidet, mille kohaselt ta esitas ETSI‑le arve 118,5 töötunni eest seoses programmide direktori osalemisega töörühmas „Special Task Force 333” (edaspidi „STF 333”) 2007. aasta septembrist kuni 2009. aasta märtsini; selle asjaolu tõi OLAF välja juba 4. veebruari 2011. aasta vestluse ajal. Samuti tuleb tõdeda, et kostja vastusele lisatud lõpparuande, mille ETSI esitas komisjonile seoses STF 333 tehtud tööga, 20. leheküljel ilmneb, et ETSI deklareeris 118,5 töötundi ajavahemikul 21. septembrist 2007 kuni 31. oktoobrini 2009 programmide direktori tehtud töö eest. Sellega seoses olgu märgitud, et STF 333 töörühmas osalenud kuuest eksperdist on programmide direktor üks kahest, kes on deklareerinud kõige rohkem töötunde, kui peaekspert välja arvata. Hageja väidab aga ainult seda, et ta ei vastutanud programmide direktori tegelikult töötatud töötundide kontrollimise eest seoses viimase osalemisega STF 333 töörühmas. Hageja näib seega mõista andvat, et mitte tema poolt kõnealuste lepingute raames deklareeritud programmide direktori töötundide arv auditeeritud ajavahemikul ei ole liialdatud, vaid ülemäära suur on hoopis ETSI deklareeritud programmide direktori tööaeg seoses töörühma STF 333 jaoks tehtud tööga. Jääb üle ainult tõdeda, et kuigi hageja ei suutnud kontrollida programmide direktori tegelikult töötatud tööpäevade arvu tema osalemise ajal STF 333 töörühmas, teadis ta kindlasti nende tööpäevade arvu, mille programmide direktor pidi pühendama kõnealustele lepingutele sama ajavahemiku vältel.

147. Lisaks ei vasta hageja komisjoni väidetele, mille OLAF sõnastas juba 4. veebruari 2011. aasta vestluse ajal ja mille kohaselt osales programmide direktor aastatel 2007, 2008 ja 2009 STF 333 töörühma koosolekutel, kuigi hageja deklareeris sama ajavahemiku kohta, et programmide direktor töötas kõnealuste lepingute raames 16 tundi päevas.

148. Lisaks on lõpparuande, mille ETSI esitas komisjonile seoses STF 333 töörühma tehtud tööga, 10. ja 11. leheküljel märgitud, et programmide direktor on „paljude digitaalset kaasatust käsitlevate töörühmade liige nagu W3C töörühm, mis tegeleb projektiga „Web Content Accessibility Guidelines v.2” (veebisisu juurdepääsusuunised, versioon 2) või ANEC töörühmad „Design4All” ja „ICT” [,et] peale selle esindab ta ANEC‑d W3C töörühma nõuandekomitees ja samuti ETSI‑d tehnilises komitees „inimtegurid” [ning et] ühtlasi abistab ta ANEC‑d (tarbijate standardimises osalemise koordineerimise Euroopa ühing) digitaalse kaasamise ja e‑juurdepääsu („eAccessibility”) küsimuste eksperdina”.

149. Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes leiab Üldkohus, et komisjoni esitatud tõenditest piisab tõendamaks, et hageja poolt programmide direktori eest kõnealuste lepingute raames aastatel 2007–2009 deklareeritud töötundide arv ei ole usutav.

– d) Sõidukulud

150. Hageja väidab sisuliselt, et komisjoni poolt näitena esitatud ainsa sõidu põhjal ei saa kahtluse alla seada kõiki kõnealuste lepingute raames deklareeritud sõidukulusid.

151. Nagu eespool punktis 83 märgitud, peab hageja käesolevale vaidlusele kohaldatava õiguse kohaselt selleks, et kulud hüvitataks, põhjendama, et komisjonile esitatud kulud on tegelikult tekkinud. Kui hageja on komisjonile kõnealuste lepingute raames esitatud kulusid põhjendanud, peab komisjon tõendama, miks need põhjendused tuleb tagasi lükata.

152. Käesolevas asjas nähtub toimikust, et hageja põhjendas komisjonile kõnealuste lepingutega seoses esitatud kulusid eelkõige nende lepingute raames tekkinud sõidukuludega, mille kinnitamiseks esitas ta tõendavad dokumendid.

153. Samas väidab komisjon nii auditiaruande järeldustes kui ka Üldkohtule esitatud kirjalikes seisukohtades, et kõik kõnealuste lepingute raames hageja deklareeritud sõidukulud on rahastamiskõlbmatud. Neil tingimustel peab seega komisjon tõendama, et hageja poolt kõnealuste lepingutega seoses tekkinud sõidukulude kohta esitatud tõendavad dokumendid tuleb jätta tähelepanuta.

154. Sellega seoses olgu märgitud, et selles auditiaruandes, millele komisjon oma kirjalikes dokumentides viitab, on osutatud, et hageja poolt audiitoritele sõidukulude põhjendamiseks esitatud koosolekute protokollidega tutvumisel ilmnes, et palju sõite, mille kulud olid kantud kõnealuste lepingute alla, ei olnud nende lepingutega otseselt ja ainult seotud, vaid olid tegelikult seotud hageja muu tegevusega. Audiitorid esitavad sellekohase näitena programmide direktori sõidu 2008. aasta jaanuaris Niceʼis (Prantsusmaa) toimunud koosolekule, mis kanti 100% projekti eABILITIES jaoks ette nähtud eelarve alla, kuigi see sõit oli tegelikult seotud lepinguga ETSI STF 333. Seda kinnitab asjaolu, et sellel koosolekul osalenud isikute nimed, keda oli nimetatud koosoleku protokollis, kattusid STF 333 töörühma teiste ekspertide nimedega.

155. Komisjon möönab oma kirjalikes menetlusdokumentides, et sõit ei pea olema seotud ainult kõnealuste lepingutega. Küll aga väidab ta, et need peavad olema otseselt seotud. Kuigi käesolevas asjas olid sõidud ja kõnealused lepingud omavahel seotud, ei olnud see seos otsene.

156. Sellega seoses olgu märgitud, et komisjon esitab ainult ühe näite, nimelt programmide direktori reisi Niceʼi, mille ajal viimati nimetatu osales 20.–25. jaanuaril 2008 ETSI ruumides toimunud koosolekul.

157. Hageja ei vaidlusta selle koosoleku tegelikku toimumist, kuid väidab, et selle eesmärk oli peamiselt projekti eABILITIES tutvustamine osalejatele.

158. Sellega seoses tuleb märkida, et komisjoni kostja vastusele lisatud kõnealuse koosoleku protokolli punktis 8 on „Loodud kontaktide loetelu”, mis koosneb STF 333 töörühma liikmeks oleva viie muu eksperdi neljast nimest.

159. Samuti tuleb välja tuua, et koosoleku protokolli punktis 1 on lahtris „Koosolekul arutatud teemad” kirjas: „Projekti e-Accessibility ning tugitehnoloogia tooteid ja standardeid käsitlev info; projekti eABILITIES käsitlev info; võimalike sünergiate analüüs; järgnev tegevuskava”.

160. Koosoleku protokolli punktis 2 on ka märgitud lahtris „e-Isotisʼga ja projektiga eABILITIES seonduvad eriti olulised küsimused”, et iga päev toimus põhjalik arutelu, milles käsitleti iga eABILITIES toodet ja seda, kuidas neid saavad kasutada tugitehnoloogia sektoris ja e-Accessibility raames tegutsejad.

161. Neil tingimustel ei ole komisjonil õnnestunud tõendada otsese seose puudumist selle sõidu ja nimetatud lepingu vahel ning järelikult selle sõidu raames deklareeritud kulude rahastamiskõlbmatust.

162. Järelikult ei saa Üldkohus asuda seisukohale, et hageja poolt kõnealuste lepingute raames deklareeritud kulude rahastamiskõlbmatus tuleneb seose puudumisest hageja esitatud sõidukulude ja nimetatud lepingute vahel.

163. Siiski ei saa selle põhjal teha ka sellist järeldust, nagu väidab hageja, et kõik tema poolt kõnealuste lepingutega seoses esitatud sõidukulud olid rahastamiskõlblikud. Nimelt esitas hageja Üldkohtule ainult lepingutega EU4ALL seoses tekkinud sõidukulusid tõendavad dokumendid, kuigi ta ei vaidle vastu sellele, et ta deklareeris sõidukulusid ka teiste kõnealuste lepingute raames.

164. Arvestades Üldkohtu eespool tuvastatut seoses hageja raamatupidamisregistrite ja tööaja registreerimise süsteemi usaldusväärsuse puudumisega ning programmide direktori eest ilmselgelt liiga suurel arvul töötundide deklareerimisega, tuleb seega sedastada, et hageja on rikkunud FP6 tingimuste artikli 19 lõike 1 punkte a ja d, eTEN tingimuste artikleid II.13 ja II.14 ja artikli II.16 lõiget 2 ning CIP tingimuste artikleid II.20, II.21 ja II.23, mistõttu tuleb komisjonile kõnealuste lepingute raames esitatud kulusid pidada rahastamiskõlbmatuks.

2. Auditi läbiviimise kvaliteet ja tingimused

– a) Valeandmete esitamine seoses hageja osalemisega lepingus ETSI 333

165. Hageja vaidlustab sisuliselt auditiaruande järelduse, et ta esitas auditeerimise ajal valeandmeid, põhjendades seda nii, et tema töötajad varjasid lepingu ETSI STF 333 ja komisjoni vahelist suhet.

166. Sellega seoses olgu meenutatud, et FP6 tingimuste artikli II.29 lõige 2 näeb ette, et „[l]epinguosalised on [auditeerimise ajal] kohustatud andma komisjoni käsutusse kõik üksikasjalikud andmed, mida komisjon võib neilt nõuda lepingu nõuetekohase järgimise ja täitmise kontrollimiseks”.

167. eTEN tingimuste artikli II.17 lõikes 2 on samuti ette nähtud, et „[k]omisjon või volitatud esindaja võib mõistlikel kellaaegadel kohtuda muu hulgas toetusesaajate projektiga hõlmatud töötajatega, samuti on komisjonil juurdepääs käesoleva lisa artiklis 16 viidatud dokumentidele ning elektroonilistele andmetele ja seadmetele, mida ta peab asjassepuutuvaks [ja sellega] seoses võib ta nõuda, et andmed esitatakse talle sobival kujul, selleks et näiteks kontrollida kulude rahastamiskõlblikkust”.

168. Samuti on CIP tingimuste artikli II.28 lõikes 2 ette nähtud, et „[t]oetusesaajad annavad komisjoni vahetusse käsutusse kogu teabe ja üksikasjalikud andmed, mida komisjon või tema volitatud esindaja neilt on nõudnud selleks, et kontrollida, kas rahastamislepingut on nõuetekohaselt järgitud, lepingu täitmine on toimunud vastavalt selle tingimustele ja et kulud on nõuetekohaselt arvesse võetud”.

169. Mis puudutab esiteks küsimust, kas asjaolu, et hageja ei maininud komisjoni 22. ja 26. jaanuari 2010. aasta kirjadele vastates lepingute loetelus lepingut ETSI STF 333, kujutab endast valeandmete esitamist, siis tuleb märkida, et komisjoni poolt hagejale 22. jaanuaril 2010 saadetud kirjast nähtub, et talt nõuti viivitamata kõikide liidu rahastatud projektide, sealhulgas uurimisprojektide, ning teenuste hankelepingute või rahastamislepingute raames temaga seotud projektide või tegevuste kohta ammendava loetelu esitamist, milles on märgitud vähemalt programmi nimi, selle viitenumber, selle algustähtedest moodustatud lühend, selle algus‑ ja lõpukuupäevad ning rahastamise summa. Samuti tuleb märkida, et dokument pealkirjaga „Auditeeritavalt organisatsioonilt nõutavate andmete loetelu – teate lisa”, mis oli lisatud nimetatud kirjale, sisaldab tabelit, mille punktis 8 on märgitud „Loetelu kõikidest muudest ühenduselt saadud rahastamistest ja komisjoniga sõlmitud lepingutest (lõppenud või käimasolevad, alates 2000. aastast kuni käesoleva ajani)”.

170. Vastupidi komisjoni väidetele ei kujuta selline dokument endast hilinemisega esitatud tõendit, kuna hageja viitas sellele oma selle argumendi põhjendamiseks, millega ta vastas komisjoni kostja vastuses sisalduvale väitele, mille kohaselt esitas hageja valeandmeid, kui ta ei maininud komisjoni 22. ja 26. jaanuari 2010. aasta kirjadele saadetud vastuses lepingut ETSI STF 333. Sama kehtib komisjoni audiitori D ja programmide direktori vahel 26. jaanuaril 2010 toimunud kirjavahetuse suhtes, mis on muu hulgas kostja vastuse lisas A67.

171. D‑le 26. jaanuaril 2010 programmide direktorilt saadetud kirjast nähtub, et viimati nimetatu palus D‑lt sellekohast nõu:

„Palun täpsustada, kas dokumendiga E8 seotud Euroopa Liidu rahastatud projektide loetelus peavad olema lepingud, mis on sõlmitud üksnes meie ühingu kui toetuse saaja ja sellise teise asutuse vahel, kes on pakkuja ja tegelikult on tal leping Euroopa Komisjoni asjaomase rakendusametiga või vastava siseriikliku asutusega.”

172. Samas nähtub D kirjast, et viimati nimetatu vastas märksõna „Lepingud” all järgmiselt:

„Eesmärk on tõepoolest saada täielik ülevaade kõikidest Euroopa Liidu institutsioonide, asutustega jms sõlmitud lepingutest (ja alltöövõtulepingutest). Samuti on oluline kõikide lepingute nõuetekohane märkimine isegi siis, kui te ei ole põhitöövõtja, vaid ainult alltöövõtja. Sellisel juhul tuleb selgesti kirjeldada organisatsiooni olukorda.”

173. Isegi kui seoses 22. jaanuari 2010. aasta kirjas kasutatud sõnastuse ja kirjale lisatud dokumendiga esines kahtlus nende lepingute olemuse üle, mida tuli auditi jaoks välja tuua, kõrvaldati see kahtlus seejärel programmide direktori ja D vahelise kirjavahetusega, sest neid kirju lugedes ei saanud hagejale jääda kahtlust selle suhtes, et ta pidi nimetama kõik komisjoniga sõlmitud lepingud, sealhulgas need, millega seoses oli ta ainult alltöövõtja rollis, mis oli lepingu ETSI STF 333 puhul ilmselgelt nii.

174. Nimelt nähtub ETSI ja hageja, keda esindas A, allkirjastatud kinnituskirjast, et selle lepingu eesmärk oli anda programmi direktor volituse alusel ETSI töörühma STF 333 käsutusse. Kinnituskirja artiklist 4 tuleneb ka, et ETSI käsutusse antud „ekspert”, see tähendab programmide direktor, on STF 333 töörühma jaoks töötamise ajal ETSI töötaja ning kinnituskirja artikli 5 kohaselt kohustub ETSI maksma hagejale 30 600 eurot 51 tööpäeva eest, mis vastab sellele ajale, mida hageja hinnangul peab programmide direktor sellele ülesandele pühendama.

175. Kinnituskirja lisa 1 punktis A3 on lisaks märgitud, et komisjonil paluti rahastada 70% selle projekti kogukulust, mille raames programmide direktor anti ETSI käsutusse.

176. Seega tuleb järeldada, et kuivõrd hageja ei maininud komisjoni 22. ja 26. jaanuari 2010. aasta kirjadele saadetud vastuses lepingut ETSI STF 333, siis on ta esitanud komisjoni audiitoritele valeandmeid, rikkudes sellega FP6 tingimuste artikli II.29 lõiget 2, eTEN tingimuste artikli II.17 lõiget 2 ja CIP tingimuste artikli 28 lõiget 2.

– b) Auditeerimise valdkonnas kohaldatavad normid

177. Hageja väidab sisuliselt, et auditiaruandes sisalduvad üldistused ja vead ning samuti tingimused, millistel hageja kanti komisjoni 17. detsembri 2008. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 1302/2008 menetlusest kõrvalejätmise keskandmekogu kohta (ELT L 344, lk 12) loodud menetlusest kõrvalejätmise keskandmekogusse, on tunnistuseks sellest, et komisjoni audiitorid ei ole järginud rahvusvahelisi auditeerimiseeskirju, mis on käesolevas asjas kohaldatavad lepingute heas usus täitmise põhimõtte alusel.

178. Selle kohta märgib Üldkohus, et komisjoni võimalus teostada kõnealuste lepingute suhtes auditeerimist on ette nähtud FP6 tingimuste artiklis II.29, eTEN tingimuste artiklis II.17 ja CIP tingimuste artiklis II.28.

179. Samas tuleb tõdeda, et need sätted ei näe ette audiitorite töö tegemise tehnilisi ja konkreetseid tingimusi. Kuivõrd lepingud seda ei reguleeri, siis kohustab hea usu põhimõte pooli objektiivselt käituma; see kohustus kuulub vaikimisi lepingu juurde.

180. Käesoleval juhul leiab hageja sisuliselt, et lepingute heas usus täitmise põhimõtte kohaselt oli komisjon vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2006. aasta direktiivile 2006/43/EÜ, mis käsitleb raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud aruannete kohustuslikku auditit ning millega muudetakse nõukogu direktiive 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 84/253/EMÜ (ELT L 157, lk 87), kohustatud järgima auditeerimise rahvusvahelisi norme.

181. Hageja viitab iseäranis 2009. aasta aprilli International Standards on Auditing 200 (Rahvusvahelise Auditeerimise Standard 200), mille on välja töötanud International Federation of Accountants (Rahvusvaheline Raamatupidajate Föderatsioon), punktidele 17 (Nõutav hoolsus) ja A19 (Rakendus- ja muu selgitav materjal), mis näevad ette järgmist:

„Piisav asjakohane auditi tõendusmaterjal ja auditi risk

17. Põhjendatud kindluse omandamiseks peab audiitor hankima piisavat asjakohast auditi tõendusmaterjali, et vähendada auditi riski aktsepteeritavalt madala tasemeni ja seeläbi võimaldada audiitoril teha põhjendatud järeldusi, mille põhjal kujundada audiitori arvamus.

[...]

Kutsealane skeptitsism

[...]

A19. Kutsealase skeptitsismi säilitamine kogu auditi jooksul on vajalik siis, kui audiitor peab vähendama näiteks järgmisi riske:

– ebatavaliste asjaolude ignoreerimine;

– liigne üldistamine auditi tähelepanekute põhjal järelduste tegemisel;

– mitteasjakohaste eelduste kasutamine auditiprotseduuride olemuse, ajastuse ja ulatuse kindlaksmääramisel ja nende tulemuste hindamisel.ˮ

182. Selle kohta tuleb siiski märkida, et hageja poolt selle teesi toetuseks viidatud kohtupraktikat ei saa kohaldada käesolevas asjas.

183. Nimelt tuleneb Euroopa Kohtu 9. septembri 2003. aasta otsusest kohtuasjas C‑25/02: Rinke (EKL 2003, lk I‑8349, punktid 24–27), et liidu õiguse üldpõhimõtetena tunnustatud põhiõiguste austamine, mis nüüd on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, kujutab endast liidu institutsioonide õigusaktide õiguspärasuse tingimust.

184. Samas olgu meenutatud, et ühelt poolt ei puuduta käesolev vaidlus ELTL artikli 288 tähenduses komisjoni õigusakti õiguspärasust, vaid komisjoni ja hageja vahelisi suhteid reguleerivate lepinguliste kohustuste järgimist, ja teiselt poolt ei tulene rahvusvahelised auditeerimise eeskirjad põhiõigustest või liidu õiguse üldpõhimõtetest.

185. Samuti tuleb käesolevast asjast eristada juhtumeid, kus direktiivile saab tugineda liidu institutsiooni vastu – neile juhtumitele on viidatud Avaliku Teenistuse Kohtu 30. aprilli 2009. aasta otsuses kohtuasjas F‑65/07: Aayan jt vs. parlament (EKL AT, lk I‑A‑1‑1054 ja II‑A‑1‑567) ning samuti on neile viidanud hageja – ja mis piirduvad liidu institutsioonide ja nende ametnike või teenistujate vaheliste suhetega (eespool viidatud kohtuotsus Aayan jt vs. parlament, punkt 112).

186. Lisaks tuleb tähelepanuta jätta hageja argument, mille kohaselt oli komisjonil kohustus järgida rahvusvahelisi auditeerimisstandardeid, kuna esiteks FP6 tingimuste artikli II.19 lõike 1 punkt d ja CIP tingimuste artikkel II.23 viitavad raamatupidamise valdkonnas kohaldatavale riigisisesele õigusele, ja teiseks peab Kreeka õigus olema kooskõlas direktiiviga 2006/43, mis paneb liikmesriikidele kohustuse järgida rahvusvahelisi auditeerimise eeskirju.

187. Nimelt tuleneb direktiivi 2006/43 artikli 26 lõikest 1, et kui liikmesriigid nõuavad vannutatud audiitoritelt ja audiitorühingutelt kohustuslike auditite tegemist kooskõlas komisjoni poolt vastuvõetud rahvusvaheliste auditeerimisstandarditega, võivad nad kohaldada riigisiseseid standardeid seni, kuni komisjon ei ole võtnud vastu sama valdkonda hõlmavat rahvusvahelist auditeerimisstandardit. Samas ei ole komisjon senini veel rahvusvahelisi auditeerimise eeskirju vastu võtnud.

188. Seega tuleb tõdeda, et raamatupidamise valdkonnas kohaldatav riigisisene õigus ei pannud käesoleva kohtuasja raames vastavalt FP6 tingimuste artikli II.19 lõike 1 punktile d ja CIP tingimuste artiklile II.23 komisjonile kohustust järgida International Federation of Accountantsʼi kehtestatud standardeid.

189. Lisaks tuleb tagasi lükata ka hageja argumendid osas, milles ta väidab, et auditiaruandes sisalduvad üldistused ja vead ning samuti tingimused, millistel hageja kanti määrusega nr 1302/2008 loodud menetlusest kõrvalejätmise keskandmekogusse, on tunnistuseks sellest, et liit ei täitnud auditi läbiviimisel heas usus oma lepingulisi kohustusi.

190. Mis puudutab esiteks hageja argumenti, et lõpliku auditiaruande järeldus, mille kohaselt olevat ta esitanud valeandmeid ja varjanud komisjonilt lepingu ETSI raames saadud toetust, põhineb audiitorite subjektiivsel hinnangul, siis ei ole see faktiliselt põhjendatud. Nagu eespool punktis 176 märgitud, kuivõrd hageja ei maininud komisjoni 22. ja 26. jaanuari 2010. aasta kirjadele saadetud vastuses lepingut ETSI STF 333, siis on ta esitanud komisjoni audiitoritele valeandmeid, rikkudes sellega FP6 tingimuste artikli II.29 lõiget 2, eTEN tingimuste artikli II.17 lõiget 2 ja CIP tingimuste artikli 28 lõiget 2.

191. Mis puudutab teiseks hageja argumenti, mille kohaselt märkisid audiitorid, et ta oli teinud erinevaid deklaratsioone, kuigi see ei olnud nii, sest audiitorid ei küsitlenud kordagi hageja seaduslikku esindajat, siis tuleb rõhutada, et asjaolu, et audiitorid ei küsitlenud hageja seaduslikku esindajat, ei saa iseenesest kahtluse alla seada hageja töötajate võimalike avalduste õigsust. Lisaks ei olnud komisjon auditeerimistava kohaselt hageja seadusliku esindaja küsitlemiseks kohustatud, kuna hageja töötajad olid piisavalt kvalifitseeritud, et vastata audiitorite küsimustele kõnealuste lepingute tehnilise ja finantsilise täitmise kohta, mida hageja ei ole vaidlustanud.

192. Mis puudutab kolmandaks hageja argumenti, et auditiaruande järeldus, mille kohaselt ei saa välistada, et muud töötajad kui programmide direktor deklareerisid töötunde liiga suures ulatuses, on subjektiivne, siis tuleb tõdeda, et see argument ei ole faktiliselt põhjendatud. See järeldus põhineb nimelt tuvastusel, et muude töötajate kui programmide direktor töötundide kohta puuduvad tõendid, ja kontrollitud tööajatabelite valimis tuvastatud rikkumiste ulatusel.

193. Mis puudutab neljandaks hageja argumenti, mille kohaselt tugines komisjon sõidukulude kohta tehtud järeldustes puudulikele andmetele, siis tuleb meenutada eespool punktis 156 tuvastatut, et audiitorid viitavad auditiaruandes selleks, et illustreerida sõidukuludega seotud väidetavat valeandmete esitamist, ainult ühele sõidule. Siiski olgu märgitud, et viide sellele sõidule on auditiaruandes ainult näide, millega soovitakse näitlikustada audiitorite üldist järeldust kõikide tõendavate dokumentide kohta, mis puudutavad hageja poolt kõnealuste lepingute raames deklareeritud sõidukulusid.

194. Mis puudutab viiendaks hageja argumenti, mille kohaselt tunnistasid audiitorid põhjendamatult rahastamiskõlbmatuks kulud, mis olid tekkinud seoses projekti Enable aruandeperioodiga nr 3 ja projekti Ask‑It aruandeperioodiga nr 4, mida ei auditeeritud, siis tuleb märkida, et auditiaruande punktist 3 nähtub, et audit neid aruandeperioode ei hõlmanud.

195. Komisjon väidab sellega seoses, et neid aruandeperioode unustati auditiaruande punktis 3 nimetada, kuid neid perioode kontrolliti, mida kinnitab auditiaruande lisa 1. Kuigi auditiaruande lisast 1 nähtub, et lepingu Ask‑It aruandeperioodi nr 4 auditeeriti, ilmneb samast lisast, et projekti Enable aruandeperiood nr 3 hõlmas ajavahemikku 1. jaanuarist 2009 kuni 31. augustini 2010, seega kohapealse kontrolli teostamisele ja esialgse auditiaruande koostamisele 28. juunil 2010 järgnevat aega. Neil tingimustel ei saa komisjon väita, et kontrolliti projekti Enable kogu aruandeperioodi nr 3.

196. Siiski olgu märgitud, et audiitorid järeldasid, et kõik programmi esimese kahe auditeeritud aruandeperioodi jooksul kantud kulud on rahastamiskõlbmatud ja selline tuvastus tekitab tõsise kahtluse, kas nende kahe programmi raames hageja poolt hilisemate perioodide eest esitatud deklaratsioonid on ausad. Neil tingimustel võis komisjon audiitorite poolt eelnevate perioodide kohta tuvastatu põhjal teha auditeerimistava kohaselt järelduse projekti Enable perioodi nr 3 kohta.

197. Mis puudutab kuuendaks auditiaruandes esinenud väidetavaid arvutusvigu, mis takistasid hagejal tema sõnul tema kaitseõiguste teostamist, siis ei ole hageja seda tõendanud.

198. Hageja väidab esiteks, et audiitorid märkisid auditiaruandes vääralt, et hageja poolt auditeeritud ajavahemike eest deklareeritud kulude summa oli 912 217,15 eurot, kuigi see oli tegelikult 890 595,25. See erinevus on hageja väitel seletatav komisjoni eksimustega, mis puudutavad lepingutega Ask-It ja T-Seniority seoses deklareeritud kulude summat.

199. Seega on hageja poolt programmi Ask-It raames aruandeperioodi nr 3 eest deklareeritud kulude summa 46 571,62 eurot, mitte komisjoni viidatud 48 889,16.

200. Samamoodi on programmi T-Seniority raames deklareeritud kulude summa 47 491,50 eurot, mitte komisjoni osutatud 66 795,86.

201. Sellega seoses olgu märgitud, et auditiaruande lisast 1 nähtub, et hageja viidatud 46 571,62 eurot vastab komisjoni esialgu heakskiidetud summale programmi Ask‑It aruandeperioodi nr 3 eest ning 48 889,16 eurot vastab hageja poolt selle perioodi eest deklareeritud kulude kogusummale.

202. Auditiaruande 7. leheküljelt nähtub ka, et hageja poolt programmi T‑Seniority raames deklareeritud kuludega seoses täpsustasid audiitorid, et aruande koostamise päevaks olid finantsaruanded veel esitamata ja komisjon ei olnud neid kulusid veel ametlikult heaks kiitnud. Auditiaruandes täpsustatakse ühtlasi, et programmi Ask-It puudutavas tabelis näidatud numbrid sisaldavad hageja osa alltöövõtu kuludes. Sellest tulenevalt ei saanud summat 66 795,86 eurot käsitleda lõplikuna ja järelikult ei olnud auditiaruande punktis 3 sisalduvate tabelite põhjal võimalik täpselt välja arvutada hageja poolt kõnealuste lepingute raames deklareeritud kulude kogusummat. Hageja ei saa seega tuletada sellest numbrist audiitorite mis tahes viga.

203. Hageja väidab teiseks, et audiitorid eksisid ka tema poolt kõnealuste lepingute raames kõikide aruandeperioodide eest deklareeritud kulude kogusummat arvutades. Nimetatud summa ei ole hageja väitel mitte 966 632,42 eurot, vaid on 948 734,38. Viimati nimetatud number saadakse auditeeritud perioodide eest deklareeritud kulude summa, mis on 890 595,25 eurot, liitmise teel projekti Enable aruandeperioodi nr 3 ja projekti Ask‑It aruandeperioodi nr 4 eest deklareeritud kulude summaga, kusjuures viimati nimetatud kahte perioodi ei auditeeritud.

204. Sellega seoses olgu märgitud, et hageja väide põhineb vääral eeldusel, et auditeeritud perioodide eest deklareeritud kulude summa on 890 595,25 eurot. Seega ei tõenda hageja, et audiitorid on selles osas eksinud.

205. Seitsmendana tuleb lõpuks tagasi lükata hageja argument, et auditiaruandes sisalduvate järelduste põhjendamatus ja komisjoni pahausksus on tõendatud asjaoluga, et viimati nimetatu põhjendas algset otsust kanda hageja „menetlusest kõrvalejätmise keskandmekogusse” hageja poolt valeandmete esitamisega ja tema lepinguliste kohustuste rikkumisega, kuigi hageja oli teatanud 23. märtsil 2011 komisjonile, et ta jäeti lõplikult viieks aastaks kõrvale, sest toimus tema likvideerimine.

206. Sellega seoses olgu meenutatud, et nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74), mida on muudetud (edaspidi „finantsmäärus”), artikli 93 lõige 1 näeb ette:

„Taotlejad või pakkujad ei saa hankemenetluses osaleda, kui:

a) nad on pankrotis või likvideerimisel, neile on kohus määranud halduri, nad on sõlminud kokkuleppe võlausaldajatega, nad on peatanud oma äritegevuse, nende suhtes kohaldatakse nimetatud küsimustega seotud menetlust või nad on samalaadses olukorras, mis tuleneb siseriiklike õigusnormidega ettenähtud samasugusest menetlusest;

b) nad on res judicata jõudu omava kohtuotsusega süüdi mõistetud ametialaste käitumisreeglitega seotud süüteos;

c) nad on raskelt eksinud ametialaste käitumisreeglite vastu ja tellija suudab seda mis tahes viisil tõendada;

d) nad ei ole täitnud kohustusi, mis on seotud sotsiaalkindlustusmaksete või maksude tasumisega ja mis tulenevad nende asukohariigi või tellija riigi või lepingu täitmise kohaks oleva riigi õigusnormidest;

e) nad on res judicata jõudu omava kohtuotsusega süüdi mõistetud pettuses, korruptsioonis, kuritegelikus ühenduses osalemises või mõnes muus ebaseaduslikus tegevuses, mis kahjustab ühenduste finantshuve;

f) nende suhtes kehtib artikli 96 lõikes 1 viidatud halduskaristus.

[...]ˮ.

207. Finantsmääruse artiklis 94 on sätestatud:

„Lepingut ei sõlmita taotleja või pakkujaga, kes kõnealuse lepingu hankemenetluse käigus:

a) on olukorras, kus tal on huvide konflikt;

b) on hankemenetluses osalemiseks vajalike, ostja nõutavate andmetena esitanud valeandmeid või on nõutavad andmed esitamata jätnud;

c) on asjaomase hankemenetluse puhul ühes artikli 93 lõikes 1 osutatud olukordadest, mis tingib menetlusest väljajätmise.ˮ

208. Finantsmääruse artiklis 96 on sätestatud:

„Tellija võib määrata haldus- või rahalisi karistusi:

a) taotlejatele või pakkujatele artikli 94 punktis b osutatud juhul;

b) töövõtjatele, kelle puhul on leitud, et nad on eelarvest rahastatavate lepingute kohaseid kohustusi tõsiselt rikkunud.

Igal juhul annab tellija siiski asjaomasele isikule võimaluse esitada oma seisukohad.

2. Lõikes 1 osutatud karistused peavad olema proportsionaalsed lepingu tähtsuse ja süüteo raskusega, ning võivad seisneda järgnevas:

a) asjaomasel taotlejal, pakkujal või töövõtjal ei lubata kuni kümme aastat osaleda eelarvest rahastatavates hankemenetlustes ja toetuste andmise menetlustes; ja/või

b) rahatrahvi maksmine taotleja, pakkuja või töövõtja poolt kuni kõnealuse lepingu väärtuses.ˮ

209. Finantsmääruse artikli 114 lõige 3 on sõnastatud nii: „[t]oetusi ei või anda taotlejatele, kes on toetuste andmise menetluse ajal mõnes artikli 93 lõikes 1, artiklis 94 ja artikli 96 lõike 2 punktis a osutatud olukorras”.

210. Lisaks näeb finantsmääruse artikkel 95 ette menetlusest kõrvalejätmise keskandmekogu loomise. Selle artikli lõike 1 kohaselt „sisaldab [andmekogu] andmeid taotlejate ja pakkujate kohta, kes on mõnes artiklis 93, artiklis 94 ja artikli 96 lõike 1 punktis b ja artiklil 96 lõike 2 punktis a nimetatud olukorras”.

211. Määruse nr 1302/2008 artikliga 1 luuakse finantsmääruse artikli 95 lõikes 1 osutatud menetlusest kõrvalejätmise keskandmekogu. Määruse nr 1302/2008 artiklis 3 on ka sätestatud, et kõrvalejätmishoiatus sisaldab muu hulgas „teave[t] kolmandate isikute kohta, kes on ühes finantsmääruse artikli 93 lõikes 1, artiklis 94, artikli 96 lõike 1 punktis b või lõike 2 punktis a nimetatud olukordadest”.

212. Neist sätetest tuleneb, et niisugune lepinguosaline nagu hageja kantakse määrusega nr 1302/2008 loodud menetlusest kõrvalejätmise keskandmekogusse alati siis, kui määruse nr 1302/2008 artikli 2 punktides 1 ja 2 määratletud institutsioon või rakendusasutus või ‑organ on tema suhtes teinud finantsmääruse artikli 93 lõikes 1, artiklis 94 või artikli 96 lõike 1 punktis b ja lõike 2 punktis a ette nähtud kõrvalejätmisotsuse või määranud halduskaristuse.

213. Käesolevas asjas nähtub komisjonilt hagejale 27. juulil 2010 saadetud kirjast, et komisjon teavitas hagejat sellest, et ta plaanib esialgse auditi järeldusi arvesse võttes esiteks raske ametialaste käitumisreeglite vastu eksimise tõttu vastavalt finantsmääruse artikli 93 lõike 1 punktile c ja artikli 114 lõikele 3 jätta hageja kõrvale menetlusest, mille kaudu saadakse toetust seoses Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammiga (2007–2013), ning teiseks määrata talle halduskaristuse, mis seisneb selles, et tal ei lubata kuni viis aastat osaleda liidu eelarvest rahastatavates hankemenetlustes ja toetuste andmise menetlustes, kuna ta on vastavalt sama määruse artikli 96 lõigetele 1 ja 2 rikkunud tõsiselt oma lepingulisi kohustusi. Komisjon täpsustas selles kirjas, et ta avab ärakuulamismenetluse, mille eesmärk on anda hagejale võimalus esitada oma seisukoht nende asjaolude kohta, mille tõttu see kõrvalejätmise otsus tehti, ja kõrvalejätmise kestuse kohta. Komisjon lisas, et liidu finantshuvide kaitseks kantakse hageja esialgu kõrvalejätmise keskandmekogusse ja see kõrvalejätmise otsus muutub lõplikuks, kui kõrvalejätmise otsust kinnitatakse ärakuulamismenetluse lõppedes.

214. Seega tuleb tõdeda, et hageja esialgne kandmine 27. juulil 2010 kõrvalejätmise keskandmekogusse oli määruse nr 1302/2008 artikli 3 kohaselt põhjendatud asjaoluga, et komisjoni hinnangul oli hageja finantsmääruse artikli 93 lõike 1 punktis c ja artikli 96 lõike 2 punktis a viidatud olukordades.

215. Lisaks sellele teavitas komisjoni eelarve peadirektoraat hagejat sellest, et komisjoni infoühiskonna ja meedia peadirektoraat oli taotlenud hageja kandmist kõrvalejätmise keskandmekogusse finantsmääruse artikli 93 lõike 1 punktis a nimetatud põhjusel vastavalt tema 8. märtsi 2011. aasta otsusele välistada määramata ajaks hagejale liidu toetuste andmine.

216. Selle kohta olgu meenutatud, et hageja suhtes alustati likvideerimist 28. detsembril 2010. aastal sõlmitud lepingu alusel, mis avaldati Protodikeio Athinonʼi ühingute teatajas 17. jaanuaril 2011.

217. Sellest tuleneb, et alates 17. jaanuarist 2011 võis komisjon määruse nr 1302/2008 kohaselt põhjendatult nõuda hageja kandmist kõrvalejätmise keskandmekogusse, kuna hageja oli finantsmääruse artikli 93 lõike 1 punktis a sätestatud olukorras.

218. Sellest tuleneb, et asjaolu, et hageja esialgne kandmine kõrvalejätmise keskandmekogusse oli algselt põhjendatud finantsmääruse artikli 93 lõike 1 punktis c ja artikli 96 lõike 2 punktis a nimetatud kõrvalejätmise juhtudega, kuigi lõplikku kannet põhjendati sama määruse artikli 93 lõike 1 punktis a sätestatud kõrvalejätmise juhtumiga, on tingitud nende asjaolude muutumisest, mis olid objektiivselt põhjuseks hageja kõrvalejätmise keskandmekogusse kandmisel, ja hageja enda tegevusest.

– c) Auditiaruande edastamine inglise keeles

219. Hageja väidab, et kuivõrd komisjon jättis rahuldamata tema palve edastada talle auditiaruanne ja ülejäänud kirjavahetus kreeka keeles, siis rikkus komisjon põhiõiguste harta artikli 41 lõiget 4. Sellega on komisjon rikkunud hageja põhiõigusi, mistõttu on rikutud auditeerimise menetlust ja järelikult ka kõnealuseid lepinguid.

220. Sellega seoses olgu märgitud, et põhiõiguste harta artikli 41 lõige 4 näeb ette, et „[i]gal kodanikul on õigus pöörduda liidu institutsioonide poole ühes aluslepingute keeltest ning talle tuleb vastata samas keeles”. Komisjonil on kohustus tagada selle õiguse, mis moodustab osa õigusest heale haldusele, järgimine tema suhetes liidu kodanikega nende pädevuste teostamise raames, mis talle liidu õigusest tulenevad.

221. Käesolevas asjas tuleb märkida, et hageja esitas esimeses, 19. juuli 2010. aasta kirjas, mis oli koostatud kreeka keeles, komisjonile palve, et komisjon saadaks talle kreeka keeles esialgse auditiaruande, mille komisjon oli talle 28. juunil 2010 inglise keeles saatnud.

222. Teises kirjas, mis oli saadetud 30. septembril 2010 samuti kreeka keeles, esitas hageja eelkõige oma märkused esialgse auditiaruande kohta ja nõudis, et komisjoni sellekohased võimalikud täiendavad märkused saadetakse talle kreeka keeles.

223. Komisjon saatis 22. detsembri 2010. aasta ingliskeelse kirjaga hagejale lõpliku auditiaruande, mis sisaldas vastuseid hageja kommentaaridele ja mis oli samuti koostatud inglise keeles.

224. Hageja märkis kolmandas, 10. jaanuari 2011. aasta kirjas, mis oli endiselt kreeka keeles, et ta ei saanud auditiaruandega tutvuda, kuna see oli koostatud inglise keeles, ja nõudis uuesti aruande kreeka keeles esitamist, väites, et kui komisjon jätab tema taotluse rahuldamata, siis rikub ta hageja kaitseõigusi.

225. Seega, ilma ette hindamata, kas selline juriidiline isik nagu hageja saab lepingulises suhtes tugineda komisjoni vastu põhiõiguste harta artikli 41 lõikes 4 sätestatud õigusele, tuleb konstateerida, et hageja etteheide ei puuduta tegelikult komisjoni keeldumist vastata tema kirjadele kreeka keeles, vaid keeldumist edastada talle auditiaruanne ja sellega seonduvad kommentaarid samas keeles.

226. Samas on komisjon koostanud auditiaruande vastavalt kõnealuste lepingute tingimustele. Seda küsimust, millises keeles tuli see dokument käesoleval juhul hagejale saata, reguleerib seega neile lepingutele kohaldatav õigus.

227. Nagu eespool punktis 73 meenutatud, kui Üldkohtu poole on pöördutud ELTL artiklis 272 sätestatud vahekohtuklausli alusel, tuleb Üldkohtul lahendada vaidlus lepingule kohaldatava riigisisese materiaalõiguse alusel, milleks on käesoleval juhul Belgia õigus, mis vastavalt lepingute FP6 artiklile 12, lepingute eTEN artikli 5 lõikele 1 ja lepingu CIP artikli 10 kolmandale lõigule reguleerib kõnealuseid lepinguid.

228. Käesolevas asjas puudutab pooltevaheline vaidlus komisjoni keeldumist edastada hagejale auditiaruanne ja sellele järgnevad kirjad kreeka keeles, nagu viimati nimetatu seda nõudis. Hageja sõnul kaasnesid selle keeldumisega rikkumised auditeerimise menetluses, kuna kahjustada sai hageja kaitse selle menetluse raames.

229. Küsimus on seega selles, kas komisjon oli lepingute kohaselt kohustatud edastama hagejale auditiaruande kreeka keeles.

230. Selle kohta tuleb sedastada, et kõnealused lepingud ei sisalda ühtegi klauslit selle kohta, millises keeles neid tuleb täita.

231. Selge on ainult see, et Belgia tsiviilseadustiku artiklite 1134 ja 1135 kohaselt tuleb lepinguid täita heas usus.

232. Samas tuleb märkida, et nagu nähtub hagiavalduse lisadest, ei kasutanud hageja enne auditit inglise keelt mitte ainult kõnealuste lepingutega seotud finantsaruannetes, mille ta komisjonile esitas, vaid ka viimasega peetud kirjavahetuses. Lisaks olgu mainitud, et enne auditeerimist ei nõudnud hageja komisjonilt kõnealuste lepingute täitmise raames kordagi kreeka keele kasutamist.

233. Sellest järeldub, et lepingute heas usus täitmise põhimõtte kohaselt ei olnud komisjonil käesoleval juhul kohustust saata hagejale kõnealuste lepingute täitmisel auditiaruanne kreeka keeles.

234. Seega tuleb hageja argument, mis põhineb komisjoni keeldumisel edastada talle auditiaruanne kreeka keeles, põhjendamatuna tagasi lükata.

235. Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb hageja kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

D – Hageja viies ja kuues väide

1. Hageja viienda ja kuuenda väite vastuvõetavus

236. Komisjon vaidlustab – ilma formaalselt Üldkohtu kodukorra artikli 114 tähenduses vastuvõetamatuse vastuväidet esitamata – hageja lepingute Ask-It ja EU4ALL alusel esitatud maksenõuded, kuna need on esitatud „tuvastushagiga”, mitte tegelikult „maksmiseks kohustamise hagiga”. Juhul kui Üldkohus peab ennast nende nõuete üle otsustamiseks pädevaks, vaidlustab komisjon ka nende lepingute alusel „tuvastushagi” raames esitatud kahju hüvitamise nõude.

237. Sellega seoses leiab Üldkohus, et hoolimata hageja viiendas ja kuuendas väites kasutatud sõnastusest „tuvastada, et komisjon peab talle maksma”, palub hageja ühemõtteliselt Üldkohtult seda, et kohus mõistaks komisjonilt hageja kasuks lepingu EU4ALL alusel välja 52 584,05 eurot ja lepingu Ask-It alusel 20 678,61 eurot. Vastupidi komisjoni väidetele ei ole seega tegemist „tuvastushagiga”, vaid maksmiseks kohustamise hagiga, mis ei ole iseenesest vastuvõetamatu.

2. Hageja viienda ja kuuenda väite põhjendatus

238. Hageja väidab sisuliselt, et komisjon rikkus lepinguid EU4ALL ja Ask‑It, kui ta ei teinud kõiki makseid, mis vastasid hageja kantud kuludele lepingu EU4ALL teisel, kolmandal ja neljandal aruandeperioodil ning lepingu Ask-It viimasel aruandeperioodil.

239. Selle tulemusel palub hageja Üldkohtult, et viimane mõistaks komisjonilt välja talle nende lepingute raames juba makstud summade ja kõnealustel aruandeperioodidel kantud kulude summa vahe koos lisanduva viivitusintressiga.

240. Kõigepealt tuleb tõdeda, et selline nõue põhineb eeldusel, et hageja poolt esitatud kulud on rahastamiskõlblikud.

241. Samas leidis Üldkohus eespool punktis 164, et hageja poolt komisjonile kõnealuste lepingute raames esitatud kulud ei olnud rahastamiskõlblikud.

242. Muus osas tuleb ka tõdeda, et hageja ei tõenda, et komisjoni poolt maksete peatamine kujutab endast lepingute EU4ALL ja Ask-It rikkumist.

243. Mis puudutab esiteks hageja argumenti, et komisjon rikkus lepingut EU4ALL, jättes tegemata selle lepingu alusel maksmisele kuuluva viimase makse, siis olgu märgitud, et FP6 tingimuste artikli II.28 lõige 8 näeb ette:

„[...]

Komisjon võib maksed igal ajal peatada, kui lepinguosalised ei täida mõnda lepingu tingimustest, eelkõige artiklis II.29 ette nähtud auditeerimise ja kontrolliga seotud tingimusi. Sellisel juhul teavitab komisjon lepinguosalisi otse väljastusteatega tähtkirja teel.

Komisjon võib maksed igal ajal peatada, kui tal esineb kahtlus, et lepinguosaline on lepingu täitmisel toime pannud rikkumise. Peatatakse ainult rikkumises kahtlustatavatele lepinguosalistele mõeldud maksed. Sellisel juhul teavitab komisjon väljastusteatega tähtkirja teel lepinguosalisi otse maksete peatamise põhjustest.ˮ

244. Samas ei vaidlusta hageja, et komisjon teavitas teda oma 25. augusti 2010. aasta kirjaga lepingu EU4ALL osas maksete peatamisest, vaid väidab ainult, et rikkumise kahtlus ei olnud piisavalt põhjendatud, kuna ta ei olnud veel esitanud oma märkusi auditiaruande projekti kohta. FP6 tingimuste artikli II.28 lõike 8 ülesehitusest tuleneb siiski otseselt see, et komisjoni käsutuses ei pea olema auditi lõplikud tulemused ja ta ei pea seega olema kontrollinud, kas tema kahtlused olid maksete peatamiseks põhjendatud. Tegelikult piisab rikkumise kahtlusest ja lepinguosalisele maksete peatamise põhjuste teatamisest, kusjuures hageja ei vaidlusta, et komisjon seda käesolevas asjas tegi. See maksete peatamise võimalus, mis on ette nähtud FP6 tingimuste artikli II.28 lõike 8 teises lõigus, ei mõjuta komisjonile antud võimalust peatada maksed FP6 tingimuste artiklis II.29 ette nähtud auditit ja kontrolle arvesse võttes.

245. Seega ei tõenda hageja, et komisjon rikkus oma lepingulisi kohustusi, teatades talle lepingu EU4ALL raames 25. augusti 2010. aasta kirjaga maksete peatamisest.

246. Mis puudutab peale selle küsimust, kas hageja võis komisjoni maksete peatamise tõttu ühepoolselt peatada lepingu täitmise, siis olgu märgitud, et FP6 tingimuste artiklist II.5 nähtub, et lepingu täitmise peatamise ettepaneku võib teha ainult konsortsium, mitte lepinguosaline, ja et komisjon peab selle peatamise heaks kiitma. Sellest järeldub, et hageja rikkus FP6 tingimuste artiklit II.5, kui ta peatas oma 4. augusti 2010. aasta kirjaga ühepoolselt lepingu EU4ALL täitmise.

247. Peale selle on ära langenud alus menetlust korraldava meetme taotlusele, milles nõuti, et Üldkohus kohustaks esitama komisjoni poolt 27. augustil 2010 projekti koordinaatorile saadetud kirja, kuna komisjon esitas nimetatud kirja kostja vastuse lisas A88.

248. Mis puudutab teiseks lepinguga Ask-It seoses komisjonipoolset maksete peatamist, siis olgu märgitud, et FP6 tingimuste artikli II.28 lõige 1 näeb ette, et „[i]lma et see piiraks artiklis II.29 sätestatut, määrab komisjon lepinguosalisele makstava lõppsumma kindlaks artiklis II.7 ette nähtud dokumentide põhjal, mille komisjon on heaks kiitnud”.

249. FP6 tingimuste artikkel II.7 koostoimes lepingu Ask-It artiklitega 6 ja 7 näeb ette, et kõik nõutud aruanded ja dokumendid tuleb komisjonile esitada 45 päeva jooksul alates viimase aruandeperioodi lõppemisest, mis tähendab, et hiljemalt 14. veebruariks 2009.

250. Komisjon väidab selle kohta, et kuivõrd ta ei saanud projekti koordinaatorilt kõiki FP6 tingimuste artiklis II.7 viidatud dokumente, ei saanud ta ka neid hinnata ega heaks kiita, mistõttu ei ole tal võimalik makseid teha.

251. Hageja väidab, et ta saatis 15. novembril 2010 koordinaatorile kõik dokumendid, mida komisjon koordinaatorilt temaga seoses nõudis. Koordinaator teatas hagejale, et ta saadab kõnealused dokumendid komisjonile 30. novembrile 2010 järgneval päeval. Hageja sõnul ei ole komisjon tõendanud, et ta ei ole neid dokumente kätte saanud.

252. Kuivõrd aga just hageja väidab, et komisjon lükkas põhjendamatult edasi hagejale määratud summade maksmise, kuigi ta oli saanud juba kõik FP6 tingimuste artiklis II.7 nõutud dokumendid, siis lasub temal ka sellega seotud tõendamiskoormis.

253. Siiski tuleb tõdeda, et hageja ei ole tõendanud, et kõnealused dokumendid saadeti lõpuks vastavalt FP6 tingimuste artiklile II.7 komisjonile.

254. Samuti väidab hageja repliigis, et pärast seda maksis komisjon lõpuks lepinguga Ask-It viimaseks aruandeperioodiks ette nähtud toetuse kõikidele konsortsiumi liikmetele, kuid mitte temale, kuna tema kulud olid pärast finantskontrolli tagasi lükatud, ja ta ei saanud komisjonilt mingit teavet sellega seonduvate maksete peatamise kohta.

255. Hageja ei esita aga ühtegi seda väidet toetavat asjaolu.

256. Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes, tuleb tõdeda, et hageja ei tõenda, et komisjon rikkus oma lepingulisi kohustusi, kui ta peatas hagejale lepingute EU4LL ja Ask‑It raames mõeldud maksed.

257. Sellest tulenevalt tuleb hageja viies ja kuues väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, ja järelikult jätta hagi tervikuna rahuldamata.

E – Komisjoni vastuhagis esitatud nõuded

1. Komisjoni nõuete ulatus

258. Komisjon palub vastuhagis, et hagejalt mõistetaks tema kasuks välja võlateadetes märgitud summad, mis kokku moodustavad 999 213,45 eurot, millele lisandub „[EKP] määraga” viivitusintress, millele lisandub 3,5 protsendipunkti, ja mida arvutatakse 15. juunist 2011, ning hüvitiste kogusumma 70 471,47 eurot, millele lisandub eespool nimetatud määraga intress alates 5. augustist 2011.

259. Komisjon tugineb oma tagasimaksmise nõudes FP6 tingimuste artiklile II.31, eTEN tingimuste artiklile II.19 ja CIP tingimuste artiklile II.30. Komisjoni arvates on auditiaruandes toodud märkustest tulenevalt kõikide hagejale makstud summade tagasimaksmine põhjendatud.

260. Komisjon on samuti seisukohal, et ta võib FP6 tingimuste artikli II.30 lõikes 6 sätestatud leppetrahvi tingimust kohaldades põhjendatult nõuda hüvitist, mis moodustab 10% nõutud toetusest.

261. Lisaks nõuab komisjon FP6 tingimuste artikli II.28 lõike 7 ja artikli II.31, eTEN tingimuste artikli II.3 lõike 6 ja artikli II.19 ning CIP tingimuste artikli II.5 lõike 5 ja artikli II.30 lõike 2 koostoimes kohaldamise alusel, et kõnealustele summadele lisanduks intress, mille määraks on selle kuu, millal saabus kõnealuste summade maksetähtpäev, esimesel kalendripäeval kehtiv EKP põhilistele refinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär, millele lisandub 3,5 baaspunkti.

2. Komisjoni nõuete vastuvõetavus

262. Esiteks väidab hageja sisuliselt seda, et kuna komisjoni vastuhagi nõudeid ei esitatud kostja vastusest eraldi dokumendis, siis saab ta neile vastata ainult repliigis, kuigi komisjon võib veel kord esitada oma argumendid vasturepliigis. See asjaolu kahjustab hageja arvates poolte võrdsuse põhimõtet, mis tuleneb loogiliselt põhiõigusest õiglasele kohtumenetlusele, nagu see on ette nähtud Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6. Teiseks ei ole FP6 tingimuste artikli II.30 kohaselt teatavatel juhtudel maksmisele kuuluv kindlasummaline hüvitis kindel ega kindlasummaline, kuna see tuleb arvutada komisjoni makstud summade põhjal, mis vastavad lõpuks rahastamiskõlbmatuks tunnistatud kuludele, kuigi nende kulude rahastamiskõlblikkus on käesoleva hagi ese. Kolmandaks ei olnud komisjon vastuhagis sõnastatud kindlasummalise hüvitise nõude esitamise ajal andnud selle võla sissenõudekorraldust ega väljastanud võlateadet, mis on aga vastuolus finantsmääruse artikli 71 lõikes 2 sätestatuga, mis puudutab saadaolevaid summasid, mis on kindlad, kindlasummalised ja kuuluvad maksmisele. Sellest järeldub, et vastuhagi on vastuvõetamatu.

263. Komisjon väidab, et poolte võrdsuse põhimõtte järgimine on käesolevas asjas tagatud, sest igal poolel oli võimalus esitada kaks menetlusdokumenti. Kostja võimalus esitada kostja vastuses vastuhagi on tema sõnul olemas paljude riikide menetlusõigustes ja see on põhjendatud menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt. Seda seisukohta toetab ka Üldkohtu ja Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika ning Euroopa Kohtu kodukorra artikli 116 lõike 1 loogika. FP6 tingimuste artikli II.30 kohaselt kujutab kindlasummaline hüvitis endast põhivõla, milleks on alusetult saadud rahaline toetus, kõrvalnõuet. Kindlasummalise hüvitise maksmise kõrvalnõue on seega õiguslikult seotud põhinõudega, millega nõutakse alusetult saadud toetuse tagasimaksmist. Kuivõrd ühenduse ja hageja vaheline suhe on oma olemuselt lepinguline, ei ole käesoleva s asjas kohaldatav finantsmääruse artikli 71 lõige 2. Küsimust, kas hageja peab maksma kõnealuse hüvitise, reguleerivad seega ainult FP6 tingimuste artiklid II.29.1, II.30 ja II.31. Hüvitise summast teavitati hagejat 29. aprillil 2011 ja kõnealustele lepingutele FP6 vastavat kuus võlateadet väljastati ja edastati hagejale 20. juunil 2011. Üldkohtu kantselei pikendas vastuhagile vastamise kuupäeva hageja taotlusel kuni 19. augustini 2011, mistõttu viimati nimetatul oli mõistlikult aega ennast sellise nõude vastu kaitsmiseks.

264. Üldkohus tuletab meelde, et kui vahekohtuklausli alusel esitatud hagi tõttu tuleb vaidlus lahendada vajadusel lepingut reguleerivat riigisisest õigust kohaldades, siis hinnatakse tema pädevust vastuhagi menetleda ja vastuhagi vastuvõetavust ainult lähtuvalt ELTL artikli 256 lõikest 1, ELTL artiklist 272 ning kodukorrast (vt selle kohta eespool punktis 73 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Zoubek, punkt 10).

265. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et Üldkohtu ELTL artikli 256 lõikest 1 ja artiklist 272 tulenevasse pädevusse lahendada vahekohtuklausli alusel esitatud hagi kuulub paratamatult ka pädevus menetleda sama vaidluse raames esitatud vastuhagi, mis tuleneb lepingulisest suhtest või põhihagi aluseks olevast olukorrast või millel on otsene seos sellest tulenevate kohustustega (vt selle kohta Euroopa Kohtu eespool punktis 73 viidatud otsus komisjon vs. Zoubek, punkt 11; 10. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑167/99: parlament vs. SERS ja Ville de Strasbourg, EKL 2003, lk I‑3269, punktid 95–104; Euroopa Kohtu 21. novembri 2003. aasta määrus kohtuasjas C‑280/03: komisjon vs. Lior jt, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 8 ja 9, ning Üldkohtu 15. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑29/02: GEF vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑835, punkt 73).

266. Käesoleval juhul olgu märgitud, et vastunõuetega palutakse Üldkohtult, et viimane mõistaks hagejalt esiteks kõnealuste lepingute rikkumise tõttu välja võlateadetes märgitud summad, millele lisandub alates 15. juunist 2011 viivitusintress, ja teiseks FP6 tingimuste artiklis II.30 ette nähtud kogu hüvitise summa, millele lisandub ka eespool viidatud määraga viivitusintress, mida arvestatakse alates vastavas võlateates määratud tähtaja möödumisest.

267. Samas ei ole kahtlust selles, et need nõuded tulenevad sellest lepingulisest seosest, millel põhineb hageja põhinõue, millega palutakse Üldkohtul eelkõige selle tuvastamist, et hageja poolt komisjonile kõnealuste lepingutega seoses esitatud kulud on rahastamiskõlblikud ja et ta ei pea järelikult tagasi maksma komisjoni antud summasid. Sellest tuleneb, et Üldkohus on nende nõuete üle otsustamiseks pädev.

268. Seega tuleb hinnata hageja esitatud komisjoni vastunõudeid puudutavaid vastuvõetamatuse põhjuseid.

– a) Vastuhagi nõuete vastuvõetavus, kuivõrd need sõnastati komisjoni esitatud kostja vastuses

269. Olgu meenutatud, et käesoleva kohtuotsuse punktis 264 viidatud kohtupraktika kohaselt hinnatakse selle vastuhagi vastuvõetavust, millega algne kostja taotleb niisuguse hüve saamist, mis ei piirdu ainult tema vastaspoole pretensioonide rahuldamata jätmisega, lähtuvalt kodukorra sätetest.

270. Selle kohta olgu märgitud, et kodukord ei sisalda ühtegi neid tingimusi puudutavat erinõuet, millistel võib sellise vastuhagi esitada pärast vahekohtuklausli alusel hagi esitamist. Seega ei räägi a priori miski selle vastu, et kostja võib esitada lepingulises vaidluses kostja vastuses vastuhagi. See asjaolu iseenesest ei saa seega muuta käesolevas asjas vastuhagi vastuvõetamatuks.

271. Peale selle, mis puudutab poolte võrdsuse põhimõtet, siis olgu meenutatud, et selle põhimõtte eesmärk on tagada pooltevaheline tasakaal kohtumenetluses. See tuleneb õiglase kohtumenetluse mõistest endast (Euroopa Kohtu 21. septembri 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑514/07 P, C‑528/07 P ja 532/07 P: Rootsi jt vs. API ja komisjon, EKL 2010, lk I‑8533, punkt 88) ning tähendab kohustust anda kummalegi poolele mõistlik võimalus oma seisukoha ja tõendite esitamiseks tingimustes, mis ei asetaks ühte neist oma vastasega võrreldes oluliselt ebasoodsamasse olukorda (Euroopa Kohtu 6. novembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑199/11: Otis jt, punkt 71).

272. Käesolevas asjas väidab hageja repliigis, et tal ei ole võimalust vastata komisjoni vasturepliigi argumentidele, mis käsitlevad vastuhagi. Hageja väidab ka, et kui komisjon saab esitada tema nõuete suhtes oma kirjaliku seisukoha kaks korda, siis tema ise saab nende nõuete suhtes esitada oma kirjaliku seisukoha ainult ühel korral.

273. Selles osas tuleb tõdeda, et arvestades kirjaliku menetluse olemasolevat korraldust kodukorras, saab algne hageja alates sellest ajast, kui algsel kostjal on võimalus esitada vastuhagi, paratamatult esitada selle hagi suhtes ainult ühel korral repliigis kirjaliku seisukoha.

274. Lisaks on kodukorras ette nähtud, et menetluse kirjalikule osale järgneb veel suuline osa, milles pooltel on kõik enda kaitsmise võimalused. Käesoleval juhul ei räägi seega miski selle vastu, et algne hageja vastab kohtuistungil komisjoni vasturepliigis vastuhagi käsitlevatele argumentidele, kuivõrd selle tagamine, et iga pool on esitanud kirjalikult iga nõude suhtes oma seisukoha sama palju arvu kordi, ei ole niivõrd oluline, kui tagada, et Üldkohus on saanud nende nõuete osas ära kuulata iga poole põhiseisukoha.

– b) Kindlasummalise hüvitise maksmise nõude vastuvõetavus

275. Kõigepealt olgu märgitud, et hageja argumendid ei puuduta vastuhagi nõude, millega nõutakse kindlasummalise hüvitise maksmist, vastuvõetavust, vaid selle põhjendatust.

276. Nimelt väidab hageja esiteks, et vastuhagi nõue, millega palutakse mõista temalt välja kindlasummaline hüvitis, on vastuvõetamatu, kuna seda hüvitist arvutatakse tavaliselt nende kulude põhjal, mis tunnistatakse lõpuks rahastamiskõlbmatuks, kuid see rahastamiskõlblikkus ongi just käesoleva hagi ese.

277. Hageja vaidlustab seega asjaolu, et komisjoni nõutud kindlasummalisele hüvitisele vastav võlg on kindel.

278. Teiseks väidab hageja, et temalt kindlasummalise hüvitise väljamõistmist taotlev vastuhagi nõue on vastuvõetamatu, kuna komisjon ei olnud selle nõude esitamise ajal andnud selle hüvitise sissenõudekorraldust ega väljastanud võlateadet.

279. Seega vaidlustab hageja kindlasummalisele hüvitisele vastava võla maksmisele kuuluvuse.

280. Samas on asjaolu, et võlg on kindel, kindlasummaline ja kuulub maksmisele, vaidlusele kohaldatava Belgia õiguse kohaselt nimetatud nõude omaniku esitatud maksenõude põhjendatuse tingimus.

281. Eelkõige Belgia tsiviilseadustiku artikli 1315 kohaselt on võlausaldaja kohustus tõendada, et tema viidatud võlg on kindel.

282. Ka Belgia tsiviilseadustiku artiklitest 1315, 1650 ja 1651 tuleneb, et võlausaldaja peab tõendama, et võlg, mille maksmist ta nõuab, on maksmisele kuuluv, see tähendab, et selle maksetähtpäev on saabunud.

283. Seega tuleb kindlasummalise hüvitise põhjendatuse analüüsimisel hinnata hageja argumente, mis käsitlevad asjaolu, kas kindlasummaline hüvitis on kindel ja maksmisele kuuluv.

3. Komisjoni nõuete põhjendatus

284. Komisjon tugineb oma tagasimaksmise nõudes FP6 tingimuste artikli II.31 lõigetele 1 ja 2, eTEN tingimuste artikli II.19 lõigetele 1 ja 2 ning CIP tingimuste artikli II.30 lõigetele 1 ja 2. Kindlasummalise hüvitise maksmise nõudes tugineb ta FP6 tingimuste artikli II.31 lõigetele 1 ja 2.

285. Selleks et nende sätete alusel saaks tekkida maksmisele kuuluv võlg, peab olema täidetud kaks tingimust. Esiteks peab olema tehtud põhjendamatu makse või peab tagasinõudmine olema põhjendatud kõnealustest lepingutest tulenevalt ning teiseks peab komisjon olema kindlaks määranud hüvitamise tingimused ja aja. Viivitusintressi tuleb maksta siis, kui makset ei ole tehtud komisjoni määratud kuupäevaks (vt selle kohta Üldkohtu 9. juuli 2013. aasta otsus kohtuasjas T‑552/11: Lito Maieftiko Gynaikologiko kai Cheirourgiko Kentro vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 44–46).

286. Neist tingimustest lähtuvalt tuleb hinnata komisjoni vastuhagi nõuete põhjendatust.

– a) Alusetult saadu tagasinõudmine

– Põhjendamatult makstud summa

287. Nagu eespool leitud, ei tõendanud hageja nende kulude rahastamiskõlblikkust, mille ta esitas komisjonile seoses lepingutega, mille alusel komisjon maksis talle 999 213,45 eurot. Repliigi punktis 32 esitatud tabelist nähtub, et hageja ei vaidlusta komisjoni sellekohaseid arvutusi. Need arvutused ei ole ka vastuolus toimiku materjalidega.

288. Küll aga väidab hageja, et komisjon ei saa proportsionaalsuse põhimõtte, lepingute heas usus täitmise põhimõtte ja CIP tingimuste kohaselt nõuda kõikide hagejale kõnealuste lepingute raames makstud summade tagasimaksmist, kuna need lepingud on juba täielikult või osaliselt täidetud.

289. Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et ühelt poolt on ainus CIP tingimuste kohaldamisalasse kuuluv leping kõnealune leping T‑Seniority ja teiselt poolt teatas hageja projekti T‑Seniority koordinaatorile, et ta taandab ennast alates 23. veebruarist 2009 konsortsiumist.

290. Küll aga võib komisjon CIP tingimuste artikli II.11 lõike 4 esimese taande kohaselt juhul, kui lepinguosaline taandab ennast nende tingimuste kohaldamisalasse kuuluvast lepingust, „nõuda kogu ühenduse rahalise toetuse või sellest osa tagasimaksmist, võttes arvesse tehtud töö laadi ja tulemusi ning selle kasulikkust ühendusele käesoleva programmi raames”.

291. Siiski näeb CIP tingimuste artikli II.11 lõige 8 ette, et „[h]oolimata rahastamislepingu ülesütlemisest või toetusesaaja osalemise lõpetamisest on II lisa B ja D osa pärast rahastamislepingu ülesütlemist või toetusesaaja osalemise lõppemist endiselt kohaldatavad”. Lisaks on täpsustatud, et „[k]a muud käesoleva rahastamislepingu sätted, milles on sõnaselgelt ette nähtud, et need on kohaldatavad ka pärast ülesütlemist, on endiselt kohaldatavad nende sätetega ette nähtud ajavahemiku jooksul”.

292. Sellest järeldub, et lepinguosalise lepingus osalemise lõpetamise või lepingu ülesütlemise finantsilised tagajärjed, mis on ette nähtud CIP tingimuste artiklis II.11, ei mõjuta lepinguosalise kohustust maksta tagasi summad, mis võimaliku auditi tulemusel tunnistatakse lõpuks rahastamiskõlbmatuks.

293. Mis puudutab teiseks hageja argumenti, mille kohaselt on lepingute heas usus täitmise põhimõtte ja proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus komisjoni nõue, millega ta taotleb hagejale kõnealuste lepingute raames makstud kõikide summade tagasimaksmist, siis tuleb meenutada, et FP6 tingimuste artikli II.29 lõige 1 näeb ette, et „[s]ummad, mis võivad [selle artikli alusel teostatud] auditi järelduste kohaselt kuuluda komisjonile tasumisele, võidakse artikli II.31 kohaselt sisse nõuda”.

294. Samuti näevad eTEN tingimuste artikli II.17 lõige 4 ja CIP tingimuste artikli II.28 lõige 5 ette, et „[a]uditi järelduste põhjal võtab komisjon tema hinnangul vajalikud asjakohased meetmed, sealhulgas nõuab tagasi kõik või osa tema tehtud maksetest”.

295. Neist tingimustest tuleneb, et komisjonil on käesoleval juhul õigus nõuda hagejalt auditi tulemuste põhjal kogu tema hinnangul talle maksmisele kuuluva summa tagastamist, sealhulgas kõikide nende summade tagastamist, mis ta maksis hagejale kõnealuste lepingutega seoses.

296. Arvestades aga auditiaruandes tuvastatud lepinguliste kohustuste rikkumise ulatust ja raskust ning asjaolu, et Üldkohus lükkas tagasi hageja argumendid, millega viimane auditiaruandes tuvastatut vaidlustas, tuleb tõdeda, et komisjoni nõue, et hageja maksaks tagasi kõik talle kõnealuste lepingute alusel makstud summad, ei ole ebaproportsionaalne ega vastuolus lepingute heas usus täitmise põhimõttega.

– Tagasimaksmise tingimuste täpsustamine

297. Olgu meenutatud, et komisjon andis 29. aprillil 2011 välja üheksa võlateadet, milles oli märgitud iga kõnealuse lepingu eest hüvitamisele kuuluv summa, mis kokku moodustas 999 213,45 eurot. Nendes võlateadetes oli hagejale määratud tasumisele kuuluvate summade maksetähtajaks 45 päeva, mis möödus 14. juunil 2011 ja mille möödumisel pidi neile lisanduma kõnealustes lepingutes ette nähtud viivitusintress Euroopa Keskpanga (EKP) määraga, millele lisandub 3,5 protsendipunkti. Nendes võlateadetes oli märgitud ka pangakonto number, millele hageja pidi tagasimakse tegema. Hageja ei ole seda asjaolu vaidlustanud.

298. Seega tuleb rahuldada komisjoni nõue, millega palutakse kohustada hagejat hüvitama talle vastavalt FP6 tingimuste artiklile II.31, eTEN tingimuste artiklile II.19 ja CIP tingimuste artiklile II.30 seoses alusetult makstud toetuste tagasinõudmisega 999 213,45 eurot.

– b) Kindlasummalise hüvitise maksmine

– Kindlasummalise hüvitisena nõutav summa

299. Hageja vaidleb vastu vastuhagi põhimõttele, kuna tema hagi tuleks rahuldada. Ta vaidlustab samuti asjaolu, et kindlasummaline hüvitis on kindel. Seevastu ei vaidlusta hageja komisjoni arvutusi. Need ei ole ka vastuolus toimiku materjalidega.

300. Kuid nagu eespool punktis 257 märgitud, jäeti hageja hagi täies ulatuses rahuldamata.

301. Mis puudutab küsimust, kas komisjoni nõutud kindlasummalisele hüvitisele vastav nõue on kindel, siis tuleb märkida, et FP6 tingimuste artikli II.30 kohaselt on lepinguosalistel kahjuhüvitise maksmise kohustus ainuüksi seetõttu, et põhjendamatute kulude deklareerimise tõttu on nad saanud alusetult toetust. Kuivõrd liidule tekkinud rahaline kahju on tõendatud (vt eespool punkt 298), siis leidis komisjon õigesti, et hagejal tuleb maksta komisjoni nõutud kahjuhüvitist.

– Tagasimaksmise tingimuste täpsustamine

302. Hageja väidab sisuliselt, et kindlasummaline hüvitis ei ole maksmisele kuuluv, sest ühelt poolt vaidlustas ta komisjoni vastuhagi esitamise päeval kõnealuste lepingute raames esitatud kõikide kulude rahastamiskõlbmatuse, kusjuures nimetatud hüvitis on nende kulude alusel arvutatud, ning teiselt poolt ei olnud komisjon sama päeva seisuga väljastanud veel seda hüvitist puudutavat võlateadet.

303. Sellega seoses tuleb viidata eespool punktis 287 märgitule, et nagu eespool leitud, ei tõendanud hageja nende kulude rahastamiskõlblikkust, mille ta esitas komisjonile seoses kõnealuste lepingutega.

304. Lisaks olgu meenutatud, et komisjon väljastas ühenduse ja hageja vahel sõlmitud lepingute alusel, mis käsitlevad projekte Access-eGOV, eABILITIES, Ask-It, EU4ALL, Emerge ja Enable, 20. juunil 2011 kuus võlateadet, määrates hageja poolt FP6 tingimuste artikli II.30 kohaselt kindlasummalise hüvitisena tasumisele kuuluvate summade suuruseks kokku 70 471,47 eurot. Komisjon määras hagejale kõnealuste summade maksmise tähtajaks 4. augusti 2011.

305. Seega tuleb rahuldada komisjoni nõue, et hagejalt mõistetaks tema kasuks kahjuhüvitisena välja 70 471,47 eurot.

– c) Intressid

306. FP6 tingimuste artikli II.28 lõike 7 ja artikli II.31, eTEN tingimuste artikli II.3 lõike 6 ja artikli II.19 ning CIP tingimuste artikli II.5 lõike 5 ja artikli II.30 lõike 2 koostoimes kohaldamisest tuleneb, et summale, mille lepinguosaline peab kõnealuste lepingute alusel maksma, lisandub alates komisjoni määratud maksetähtpäeva möödumisest intress. Seega tuleb mõista hagejalt välja FP6 tingimuste artikli II.28 lõikes 7, eTEN tingimuste artiklis II.19 ja CIP tingimuste artikli II.30 lõikes 2 ette nähtud intress.

Kohtukulud

307. Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

308. Kuna kohtuotsus tehti hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 2 välja mõista hagejalt.

Resolutiivosa

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda)

otsustab:

1. Jätta Koinonia Tis Pliroforias Anoichti Stis Eidikes Anagkes – Isotisʼe hagi rahuldamata.

2. Mõista Koinonia Tis Pliroforias Anoichti Stis Eidikes Anagkes – Isotisʼelt välja 999 213,45 eurot, millele lisandub alates 15. juunist 2011 Euroopa Keskpanga (EKP) määraga viivitusintress, millele lisandub 3,5 protsendipunkti, ja mis vastab talle lepingute nr 027020 „Access to e-Government Services Employing Semantic Technologies”, nr 035242 „A virtual platform to enhance and organize the coordination among centres for accessibility ressources and support”, nr 511298 „Ambient Intelligence System of Agents for Knowledge-based and Integrated Services for Mobility Impaired Users”, nr 034778 „European Unified Approach for Accessible Lifelong Learning”, nr 045056 „Emergency Monitoring and Prevention”, nr 045563 „A wearable system supporting services to enable elderly people to live well, independently and at ease”, nr 029255 „NavigAbile: e-inclusion for communication disabilities”, nr 517506 „European Recommanded Materials for Distance Learning Courses for Educators” ja nr 224988 „T-Seniority: Expanding the benefits of information society to older people through digital TV channels” alusel makstud rahaliste toetuste hüvitisele.

3. Mõista Koinonia Tis Pliroforias Anoichti Stis Eidikes Anagkes – Isotisʼelt välja 70 471,47 eurot, millele lisandub alates 5. augustist 2011 EKP määraga viivitusintress, millele lisandub 3,5 protsendipunkti, ja mis vastab lepingute nr 027020 „Access to e-Government Services Employing Semantic Technologies”, nr 035242 „A virtual platform to enhance and organize the coordination among centres for accessibility ressources and support”, nr 511298 „Ambient Intelligence System of Agents for Knowledge-based and Integrated Services for Mobility Impaired Users”, nr 034778 „European Unified Approach for Accessible Lifelong Learning”, nr 045056 „Emergency Monitoring and Prevention”, nr 045563 „A wearable system supporting services to enable elderly people to live well, independently and at ease” alusel tasumisele kuuluvale kindlasummalisele hüvitisele.

4. Mõista Euroopa Komisjoni kohtukulud välja Koinonia Tis Pliroforias Anoichti Stis Eidikes Anagkes – Isotisʼelt, kes ühtlasi kannab ise enda kohtukulud.