—

E. Libert, C. Van Eycken ja M. Bleeckx, esindaja: advokaat F. Gosselin,

—

Syndicat national des propriétaires et copropriétaires ASBL, esindajad: advokaadid C. Lesaffer ja E. Desair,

—

All Projects & Developments NV jt, esindajad: advocat P. de Bandt ja advocat J. Dewispelaere,

—

Vlaamse Regering, esindajad: advocat P. van Orshoven ja advocat A. Vandaele,

—

Collège de la Commission communautaire française ja gouvernement de la Communauté française, esindajad: advokaadid M. Uyttendaele ja J. Sautois,

—

Immo Vilvo NV, esindajad: advocat P. Flamey ja advocat P. J. Vervoort,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja A. Wiedmann,

—

Madalmaade valitsus, esindajad: C. Wissels, C. Schillemans ja K. Bulterman,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: T. van Rijn, I. Rogalski, S. Thomas ja F. Wilman,

1

Eelotsusetaotlused puudutavad küsimust, kuidas tõlgendada ELTL artikleid 21, 45, 49, 56 ja 63 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46), artikleid 22 ja 24.

2

Taotlused on esitatud E. Liberti, C. Van Eyckeni, M. Bleeckxi, Syndicat national des propriétaires et copropriétaires ASBL ja O. de Clippele ning All Projects & Developments NV ja 35 teise äriühingu vaidlustes Vlaamse Regeringiga seoses õigusnormidega, mis seavad teatud valdades, mille määrab kindlaks Vlaamse Regering (edaspidi „sihtvallad”), kinnisvara üleandmise sõltuvusse „eritingimusest”, mille kohaselt võib selle kinnisvara üle anda, st müüa, üürile anda rohkem kui üheksaks aastaks või koormata pikaajalise rendilepingu või hoonestusõigusega, üksnes isikutele, kellel on piirkondliku hindamiskomisjoni arvates nimetatud valdadega „piisav seos”.

3

Peale selle küsib Cour constitutionnelle kohtuasjas C-203/11 Euroopa Kohtult, kas ELTL artiklitega 49, 56, 63, 107 ja 108 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiviga 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (ELT L 376, lk 36) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiviga 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (ELT L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 596/2009 (ELT L 188, lk 14) muudetud redaktsioonis (edaspidi ”direktiiv 2004/18) on vastuolus õigusnormid, mis kehtestavad teatud juhul arendajate ja ehitusettevõtjate suhtes sellise „sotsiaalkohustuse”, mis sisuliselt seisneb selles, et nad peavad ühe osana oma ehitusprojektist ehitama sotsiaaleluasemeid või tasuma sotsiaalmaksu, mis võimaldab neil ettevõtjatel vastutasuks saada erinevaid maksusoodustusi ja kasutada toetusmehhanisme.

4

Direktiivi 2004/18 artiklis 1 on ette nähtud:

„1.   Käesoleva direktiivi kohaldamisel kehtivad lõigetes 2–15 esitatud mõisted.

[...]”

5

Direktiivi 2004/38 artikli 1 kohaselt:

„Käesoleva direktiiviga sätestatakse:

6

Sama direktiivi artikli 3 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõikide liidu kodanike suhtes, kes liiguvad liikmesriiki või elavad liikmesriigis, mille kodanikud nad ei ole, ja nende artikli 2 punktis 2 määratletud pereliikmete suhtes, kes on nendega kaasas või ühinevad nendega.”

7

Nimetatud direktiivi artiklis 22 „Territoriaalne kohaldamisala” on ette nähtud:

„Elamisõigus ja alaline elamisõigus hõlmavad kogu vastuvõtva liikmesriigi territooriumi. Liikmesriigid võivad elamisõigusele ja alalisele elamisõigusele kehtestada territoriaalseid piiranguid ainult juhul, kui samu piiranguid kohaldatakse ka nende kodanike suhtes.”

8

Direktiivi 2004/38 artikli 24 „Võrdne kohtlemine” lõikes 1 on sätestatud:

„1. Kui [EÜ] asutamislepingu ja teiseste õigusaktide erisätetes ei ole selgelt ette nähtud teisiti, koheldakse kõiki käesoleva direktiivi kohaselt vastuvõtva liikmesriigi territooriumil elavaid liidu kodanikke asutamislepingu reguleerimisalas võrdselt kõnealuse liikmesriigi kodanikega. Seda õigust saavad kasutada ka pereliikmed, kes ei ole liikmesriigi kodanikud ja kellel on seal elamisõigus või alaline elamisõigus.”

9

Komisjoni 28. novembri 2005. aasta otsuse 2005/842/EÜ [EÜ] artikli 86 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes (ELT L 312, lk 67, edaspidi „ÜMPT otsus”) artiklis 1 oli ette nähtud:

„Käesoleva otsusega määratakse kindlaks tingimused, mille alusel loetakse riigiabi, mida antakse avaliku teenuse eest makstava hüvitisena teatavatele ettevõtjatele, kellele on tehtud ülesandeks üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamine, ühisturuga kokkusobivaks ning vabastatakse [EÜ] artikli 88 lõikes 3 sätestatud teatamisnõudest.”

10

Nimetatud otsuse artiklis 3 „Kokkusobivus ja teavitamisest vabastamine” oli sätestatud:

„Avaliku teenuse eest makstava hüvitisena antav riigiabi, mis vastab käesolevas otsuses kehtestatud tingimustele, peab olema kokkusobiv ühisturuga ning vabastatakse asutamislepingu artikli 88 lõikes 3 sätestatud eelneva teavitamise kohustusest, ilma et see piiraks ühenduse rangemate valdkondlike õigusaktide kohaldamist seoses avaliku teenuste osutamise kohustustega.”

11

Direktiivi 2006/123 põhjendus 9 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse üksnes nõuete suhtes, mis mõjutavad teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemist. Seega ei kohaldata direktiivi järgmiste nõuete suhtes: liikluseeskirjad, kinnisvaraarenduse ja maakasutuse eeskirjad, asulaplaneerimise eeskirjad, ehitusstandardid, [...]”

12

Sama direktiivi artiklis 2 „Reguleerimisala” on sätestatud:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse liikmesriikides asutatud teenuseosutajate poolt osutatavate teenuste suhtes.

2.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata järgmiste tegevusalade suhtes:

[...]

[...]”

13

Flaami piirkonna 27. märtsi 2009. aasta dekreedi maa- ja kinnisvarapoliitika kohta (Moniteur belge, 15.5.2009, lk 37408, edaspidi „Flaami dekreet”) 4. raamat, mis käsitleb taskukohase eluasemega seotud meetmeid, sisaldab 1. jaotise 3. peatükis „Sotsiaalkohustused” artiklit 4.1.16, mis on sõnastatud järgmiselt:

„§ 1.   Kui arendus- või ehitusprojekti suhtes kehtib selline norm, nagu on määratletud 2. peatüki 2. jaos, tuleb kinnistu jagamise loa või linnaplaneerimisloa saamiseks täita sotsiaalkohustus.

Sotsiaalkohustus […] nõuab arendajalt või ehitusettevõtjalt teatud toimingute tegemist sotsiaaleluasemete pakkumise tagamiseks teatud protsendi ulatuses arendus- või ehitusprojektist.

[…]”

14

Nimetatud dekreedi samas 3. peatükis sisalduvas artiklis 4.1.17 on sätestatud:

„Arendaja või ehitusettevõtja võib sotsiaalkohustuse täita omal valikul ühel järgnevatest viisidest:

15

Flaami dekreedi artikli 4.1.19 kohaselt:

„Arendaja või ehitusettevõtja võib terve või osa sotsiaalkohustusest täita selle kaudu, et tasub sotsiaalmaksu vallale, kus tema arendus- või ehitusprojekti teostatakse. Sotsiaalmaksu arvutamiseks korrutatakse eraldamata sotsiaalelamumaa või sotsiaalkorterite arv põhimõtteliselt 50000 euroga ning see summa indekseeritakse ABEX indeksi alusel, mille suurus vastab 2008. aasta detsembri indeksile. [...]”

16

Flaami dekreedi artiklites 4.1.20-4.1.24 on „sotsiaalkohustust” mitterahaliselt täitvate eraettevõtjate kasuks ette nähtud sellised maksusoodustused ja toetusmehhanismid nagu vähendatud käibemaksumäära ja registreerimistasude kohaldamine (artikli 4.1.20 lõike 3 teine lõik), ostugarantii eluasemete ehitamise korral, mille puhul ükski sotsiaaleluasemeid haldav asutus ei ole valmis neid üle võtma (artikkel 4.1.21), ja infrastruktuuritoetused (artikkel 4.1.23).

17

Nimetatud dekreedi artikli 4.1.22 kohaselt:

„Müüdavaid sotsiaaleluasemeid ja sotsiaalkohustuse alusel ehitatud sotsiaalkortereid pakub ehitusettevõtja või arendaja nimel ja eest asjaomases vallas tegutsev sotsiaaleluasemeid haldav asutus. Pakkumus tehakse vastavalt Flaami valitsuse poolt kindlaks määratud tingimustele kinnisvara võõrandamise kohta Vlaamse Maatschappij voor Sociaal Woneni ja sotsiaaleluasemeid haldavate ettevõtjate poolt. Ehitusettevõtja või arendaja ning sotsiaaleluasemeid haldav ettevõtja sõlmivad selleks haldusõigusliku kokkuleppe.

Sotsiaaleluasemeid haldaval ettevõtjal on seoses müüdavate sotsiaaleluasemete ja asjaomaste sotsiaalkorteritega kõik õigused, mis on määratletud Flaami eluasemeseadustikus või selle alusel, nagu tal oleks juhul, kui ta oleks need ise ehitanud.”

18

Lisaks on Flaami dekreedi 3. raamatus ette nähtud, et toetusi antakse sõltumata „sotsiaalkohustuse” täitmisest. Eelkõige puudutab see toetusi „kasutuselevõtmise projektidele” (dekreedi artikkel 3.1.2), füüsilise isiku tulumaksu vähendamist tulu pealt, mis on saadud renoveerimislepingu sõlmimise raames (dekreedi artikkel 3.1.3 jj), ning registreerimistasude maksustamisbaasi vähendamist (dekreedi artikkel 3.1.10).

19

Flaami dekreedi 5. raamatu „Oma piirkonnas elamine” artiklis 5.2.1 on ette nähtud:

„§ 1.   Kinnistute ja nendele püstitatud ehitiste üleandmise suhtes kehtib eritingimus, kui need asuvad piirkondades, mis vastavad kahele järgmisele nõudele:

Üleandmise eritingimuse kohaselt võib kinnistud ja neile püstitatud ehitised üle anda üksnes isikutele, kellel on piirkondliku hindamiskomisjoni arvates piisav seos vallaga. „Üleandmise” all tuleb mõista müüki, üürileandmist rohkem kui üheksaks aastaks või koormamist pikaajalise rendilepingu või hoonestusõigusega.

[...]

Üleandmise eritingimus aegub lõplikult ja seda ei ole enam võimalik uuendada pärast 20 aastat alates hetkest, mil algne üleandmine, mille suhtes kehtis kohaldamiseks ettenähtud kuupäeva tingimus, aset leidis.

[...]

§ 2.   Lõike 1 teise lõigu mõttes on isikul vallaga piisav seos, kui ta vastab ühele või mitmele järgmistest kriteeriumidest:

[…]”

20

Nimetatud sätete kohaldamisel on „sihtvallad” Flaami dekreedi artikli 5.1.1 kohaselt need vallad, kus keskmine maa ruutmeetrihind on kõrgeim ja kus sisse- või väljarände intensiivsus on kõrgeim. Flaami valitsuse 19. juuni 2009. aasta määrusest, millega kehtestatakse sihtvaldade loetelu 27. märtsi 2009. aasta dekreedi maa- ja kinnisvarapoliitika kohta (Moniteur belge, 22.9.2009, lk 63341) artikli 5.1.1 esimese lõigu tähenduses, nähtub, et sihtvaldade arv on 69.

21

Piirkondlik hindamiskomisjon ja kahjustatud kolmandad isikud võivad nimetatud dekreedi artikli 5.2.3 kohaselt nõuda üleandmise tühistamist, kui see toimus eritingimust rikkudes.

22

Selles kohtuasjas palusid E. Libert, C. Van Eycken ja M. Bleeckx, kelle elukoht on Belgias, ning Syndicat national des propriétaires et copropriétaires ASBL ja notar O. de Clippele Cour constitutionnelle’il tühistada Flaami dekreedi 5. raamatu sätted põhjendusel, et need piiravad õigust sihtvaldades kinnisvara omandada ja müüa.

23

Sellega seoses märgib nimetatud kohus oma eelotsusetaotluses, et esiteks takistavad tema menetluses olevas kohtuasjas vaidlustatud õigusnormid isikutel, kellel puudub sihtvaldadega nimetatud dekreedi artikli 5.2.1 lõike 2 tähenduses „piisav seos”, nendes valdades asuvat kinnisvara omandada, enam kui üheksaks aastaks üürida või seda pikaajalise rendilepingu või hoonestusõigusega koormata. Teiseks pärsivad need õigusnormid liidu kodanikel, kes omavad või üürivad nendes valdades kinnisvara, viimati nimetatud valdadest lahkumist, et teise liikmesriiki elama asuda või seal töötada, kuna peale seda, kui nad on teatud aja väljaspool neid valdasid elanud, ei ole neil enam nende valdadega „piisavat seost”.

24

Selle kohta märgib Cour constitutionnelle, et Flaami dekreedi ettevalmistavate materjalide kohaselt on dekreedi eesmärk täita kohaliku elanikkonna kinnisvara vajadused teatud Flaami valdades, kus kinnistute kõrge hind toob kaasa „ülesnaaberdamise”, mis tähendab, et vähem jõukad elanikud tõrjutakse teistest valdadest pärinevate „rahaliselt enamkindlustatud” elanike saabudes kinnisvaraturult välja. Seega küsib see kohus esiteks, kas sellist eesmärki võib pidada „üldiseks huviks” Euroopa Kohtu praktika tähenduses, millega võib põhjendada Flaami valitsuse võetud piiravaid meetmeid, ning teiseks, kas sellised meetmed on niisuguse eesmärgi saavutamiseks vajalikud ja proportsionaalsed.

25

Neil asjaoludel otsustas Cour constitutionnelle menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [ELTL] artikleid 21, 45, 49, 56 ja 63 ning [direktiivi 2004/38] artikleid 22 ja 24 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus [Flaami dekreedi] 5. raamatus sätestatud kord, mis seab teatud valdades ehk nn sihtvaldades kinnistute ja nendele püstitatud ehitiste üleandmisele tingimuse, et omandaja või rentnik tõendab, et tal on nende valdadega piisav seos dekreedi artikli 5.2.1 lõike 2 tähenduses?”

26

Põhikohtuasi puudutab kaebust, mille All Projects & Developments NV ja 35 teist Belgia õiguse alusel asutatud äriühingut, kes tegutsevad Flaami piirkonnas kinnisvara valdkonnas, esitasid Cour constitutionnelle’ile mitme Flaami dekreedi sätte tühistamiseks.

27

Nimetatud äriühingud väidavad esiteks, et nende suhtes Flaami dekreedi 4. raamatu kohaselt kehtestatud sotsiaalkohustus on vastuolus liidu õigusega, eelkõige asutamisvabaduse, teenuste osutamise vabaduse ja kapitali vaba liikumisega ning direktiividega 2006/123 ja 2004/18, ning sama 4. raamatuga ette nähtud maksusoodustused ja toetusmehhanismid, mida nad nende suhtes kehtestatud sotsiaalkohustuse täitmise eest vastutasuks kasutada saavad, võivad endast kujutada ebaseaduslikku riigiabi, mille suhtes võidakse teha tagasinõudmisotsus, kuna sellest ei ole Euroopa Komisjoni teavitatud.

28

Teiseks väidavad need äriühingud, et Flaami dekreedi 5. raamatuga kinnisvara ülemineku suhtes ette nähtud „eritingimus” takistab liidu õigusest tulenevate õiguste ja EL toimimise lepinguga tagatud põhivabaduste kasutamist, võttes arvesse asjaolu, et selle tingimuse kohaldamise tõttu on vähenenud nende poolt sihtvaldades ehitatud korterite ja elamute potentsiaalsete ostjate arv.

29

Kuna Cour constitutionnelle’il on selles kontekstis liidu õiguse asjakohaste õigusnormide tõlgendamise osas kahtlusi, otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

30

Euroopa Kohtu presidendi 7. juuni 2011. aasta määrusega liideti kohtuasjad C-197/11 ja C-203/11 kirjaliku ja suulise menetluse ning kohtuotsuse huvides.

31

Nende küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas ELTL artiklitega 21, 45, 49, 56 ja 63 ning direktiivi 2004/38 artiklitega 22 ja 24 on vastuolus sellised õigusnormid, nagu on ette nähtud Flaami dekreedi 5. raamatus, mis seavad sihtvaldades asuva kinnisvara üleandmise sõltuvusse tingimusest, et piirkondlik hindamiskomisjon kontrollib, kas potentsiaalsel omandajal või üürnikul on nende valdadega „piisav seos”.

32

Kõigepealt tuleb märkida, et Flaami valitsus väidab, et nendele küsimustele ei ole vaja vastata tulenevalt asjaolust, et need puudutavad tema arvates puhtalt siseriikliku olukorda, mis ei ole kuidagi liidu õigusega seotud. Nimelt piirduvad põhikohtuasjad, mis puudutavad kas Belgias elavaid Belgia kodanikke või Belgia territooriumil asutatud ettevõtjaid, üheainsa liikmesriigiga, nii et liidu õiguse sätted ei ole kohaldatavad.

33

Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei saa aluslepingu norme, mis käsitlevad isikute vaba liikumist, ja nende normide rakendusakte kohaldada tegevuste suhtes, mille puhul ei esine ühtki tegurit, mis seoks neid liidu õiguses käsitletud mis tahes olukorraga ja mille kõik asjakohased elemendid on ainult ühe liikmesriigi sisesed (vt selle kohta 1. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C-212/06: Gouvernement de la Communauté française ja Gouvernement wallon, EKL 2008, lk I-1683, punkt 33, ja 5. mai 2011. aasta otsus kohtuasjas C-434/09: McCarthy, EKL 2011, lk I-3375, punkt 45).

34

Vaidlust ei ole selles, et põhikohtuasjade kaebajad on Belgia kodakondsusest ja põhikohtuasjad on oma kõigis aspektides piiratud ühe liikmesriigiga. Siiski ei saa mingil juhul välistada, et muudes liikmesriikides kui Belgia Kuningriik elavad füüsilised isikud või asuvad ettevõtjad oleksid huvitatud sihtvaldades asuva kinnisvara omandamisest või rentimisest, ja seetõttu võivad põhikohtuasjades kõne all olevad Flaami dekreedi sätted neid mõjutada (vt selle kohta 19. juuli 2012. aasta otsus kohtuasjas C-470/11: Garkalns, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Lisaks – nagu kohtujurist seda oma ettepaneku punktis 23 märkis – pöördus eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtusse menetluse raames, milles paluti tühistada nimetatud õigusnormid, mis on kohaldatavad mitte üksnes Belgia kodanike, vaid ka teiste liikmesriikide kodanike suhtes. Järelikult mõjutab kohtuotsus, mille see kohus teeb peale käesoleva kohtuotsuse jõustumist, ka neid viimati nimetatud kodanikke.

36

Neil asjaoludel tuleb Euroopa Kohtul eespool viidatud kahe küsimuse osas otsus teha.

37

Sellega seoses on oluline teha kindlaks, kas ja millises ulatuses on sellised õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjades, vastuolus ELTL artiklitega 21, 45, 49, 56 ja 63 ning direktiivi 2004/38 artiklitega 22 ja 24.

38

Kõigepealt olgu meenutatud, et ELTL artikkel 21 ja ELTL artiklid 45 ja 49 vastavalt oma valdkonnas ning direktiivi 2004/38 artiklid 22 ja 24 keelavad siseriiklikud meetmed, mis takistavad või pärsivad liikmesriigi kodanike lahkumist liikmesriigist, et kasutada oma vaba liikumise õigust liidus. Niisugused meetmed, isegi kui neid kohaldatakse sõltumata asjaomaste kodanike kodakondsusest, kujutavad endast nende artiklitega tagatud põhivabaduste piiramist (vt selle kohta 17. jaanuari 2008. aasta otsus kohtuasjas C-152/05: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2008, lk I-39, punktid 21 ja 22, 1. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-253/09: komisjon vs. Ungari, EKL 2011, lk I-12391, punktid 46, 47 ja 86 ning 21. veebruari 2013. aasta otsus kohtuasjas C-46/12: LN, punkt 28).

39

Nagu Cour constitutionnelle seda oma eelotsusetaotlustes märkis, takistavad käesoleval juhul Flaami dekreedi 5. raamatu sätted isikutel, kellel puudub sihtvallaga dekreedi artikli 5.2.1 lõike 2 tähenduses „piisav seos”, omandada maad või sellel asuvaid ehitisi, neid enam kui üheksaks aastaks üürida või neid pikaajalise rendilepingu või hoonestusõigusega koormata.

40

Pealegi pärsivad nimetatud õigusnormid liidu kodanikel, kes omavad või üürivad sihtvaldades kinnisvara, sealt lahkumist, et teise liikmesriiki elama asuda või seal töötada. Nimelt ei ole neil kodanikel peale seda, kui nad on teatud aja väljaspool neid valdasid elanud, enam tingimata nende valdadega „piisavat seost”, mis on artikli 5.2.1 lõike 2 kohaselt nõutav eelnevas punktis osutatud õiguste kasutamiseks.

41

Sellest johtub, et Flaami dekreedi 5. raamatu sätted kujutavad endast kindlasti ELTL artiklitega 21, 45 ja 49 ning direktiivi 2004/38 artiklitega 22 ja 24 tagatud põhivabaduste piiramist.

42

Teiseks, mis puudutab ELTL artiklis 56 sätestatud teenuste osutamise vabadust, siis võivad kõnealused Flaami dekreedi sätted takistada ka kinnisvarasektoris tegutsevate ettevõtjate tegevust – nii nende, kes on asutatud Belgia territooriumil ja pakuvad oma teenuseid eelkõige mitteresidentidele, kui ka nende, kes on asutatud teistes liikmesriikides.

43

Nimelt ei või nende õigusnormide kohaselt müüa või üürida sihtvaldades asuvat kinnisvara kõigile liidu kodanikele, vaid üksnes neile, kes suudavad tõendada, et neil on asjaomase vallaga „piisav seos”, mis piirab ilmselgelt kõnealuste kinnisvaraettevõtjate teenuste osutamise vabadust.

44

Lõpuks tuleb kapitali vaba liikumisega seoses meenutada, et meetmete hulka, mis on ELTL artikli 63 lõikega 1 keelatud kui ka kapitali liikumise piirangud, kuuluvad sellised meetmed, mis võivad pärssida liikmesriigi residentide tahet teha kinnisvarainvesteeringuid teistes liikmesriikides (vt 1. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-567/07: Woningstichting Sint Servatius, EKL 2009, lk I-9021, punkt 21).

45

Sellega on tegemist eelkõige siseriiklike meetmete puhul, millega viiakse sisse kinnisvarainvesteeringutele eelneva loa taotlemise kord ja mis piiravad seega juba oma eesmärgist tulenevalt kapitali vaba liikumist (vt eespool viidatud kohtuotsus Woningstichting Sint Servatius, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

46

Ent põhikohtuasjades on selge, et Flaami dekreedi 5. raamat näeb just ette sellise eelneva loa taotlemise korra, mille eesmärk on kontrollida, kas kinnisvara potentsiaalsel omandajal või üürnikul on asjaomase sihtvallaga „piisav seos”.

47

Seetõttu tuleb järeldada, et kohustus sellist korda järgida pärsib mitteresidentide kinnisvarainvesteeringute tegemist ühes Flaami piirkonna sihtvaldadest ja seega kujutab selline kohustus endast ELTL artiklis 63 nimetatud kapitali vaba liikumise piirangut.

48

Neil tingimustel tuleb sedastada, et Flaami dekreedi 5. raamatu õigusnormid kujutavad endast selgelt ELTL artiklitega 21, 45, 49, 56 ja 63 ning direktiivi 2004/38 artiklitega 22 ja 24 tagatud põhivabaduste piirangut.

49

Olgu meenutatud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et siseriiklikud meetmed, mis võivad takistada EL toimimise lepinguga tagatud põhivabaduste teostamist või muuta selle vähem atraktiivseks, võivad siiski olla lubatud tingimusel, et need järgivad üldise huvi eesmärki, on selle saavutamiseks sobivad ega lähe kaugemale kui taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsused Woningstichting Sint Servatius, punkt 25 ja komisjon vs. Ungari, punkt 69).

50

Sellega seoses väidab Vlaamse Regering, et tingimust, et potentsiaalsel omandajal või üürnikul on asjaomase vallaga „piisav seos”, õigustab eelkõige eesmärk täita kohaliku vähemkindlustatud elanikkonna kinnisvara vajadused, eelkõige sotsiaalselt nõrgemate isikute ja noorte perekondade ning üksikute inimeste puhul, kellel ei ole piisavat vara sihtvaldades kinnisvara omandamiseks või üürimiseks. See osa kohalikust elanikkonnast tõrjutakse seega kinnisvaraturult välja teistest valdadest pärinevate rahaliselt enamkindlustatud isikute grupi saabudes, kes suudavad maksta sihtvaldades kinnistute ja ehitiste eest kõrget hinda.

51

Flaami dekreedi 5. raamatuga kehtestatud kord on maaplaneerimise eesmärgil mõeldud tagama piisava eluasemete pakkumise isikutele, kelle sissetulek on madal või kes kuuluvad mõnda muusse kohaliku elanikkonna vähemkindlustatud rühma.

52

Sellega seoses tuleb meenutada, et liikmesriigi selliseid sotsiaaleluasemepoliitikaga seotud nõudeid võib pidada ülekaalukaks üldiseks huviks ja seega võivad need põhjendada selliseid piiranguid, nagu on kehtestatud Flaami dekreediga (vt eespool viidatud kohtuotsus Woningstichting Sint Servatius, punktid 29 ja 30 ning 24. märtsi 2011. aasta otsus C-400/08: komisjon vs. Hispaania, EKL 2011, lk I-1915, punkt 74).

53

Siiski on oluline veelkord kontrollida, kas asjaomase sihtvallaga „piisava seose” esinemise tingimus kujutab endast meedet, mis on vajalik ja Vlaamse Regeringi poolt väljatoodud eesmärgi – nagu seda on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 50 ja 51 – saavutamiseks sobiv.

54

Sellega seoses tuleb märkida, et Flaami dekreedi artikli 5.2.1 lõikes 2 on sätestatud kolm alternatiivset kriteeriumi, mille täitmist peab piirkondlik hindamiskomisjon süstemaatiliselt kontrollima, tuvastamaks, et täidetud on tingimus, et potentsiaalsel omandajal või rentnikul on asjaomase sihtvallaga „piisav seos”. Esimene kriteerium on, et isik, kellele kinnisasi tuleks üle anda, peab olema elanud sihtvallas või selle naabervallas katkematult vähemalt kuue aasta jooksul enne kavandatavat üleandmist. Teise kriteeriumi kohaselt peab see omandaja või üürnik üleandmise kuupäeval asjaomases vallas töötama ja seda vähemalt 50% töökoormusega. Kolmas kriteerium nõuab, et nimetatud omandajal või üürnikul oleks selle vallaga olulise ja pikaajalise asjaolu tõttu tööalane, perekondlik, sotsiaalne või majanduslik seos.

55

Ent – nagu kohtujurist seda oma ettepaneku punktis 37 märkis – ükski nendest kriteeriumidest ei kajasta sotsiaalmajanduslikke tegureid, mis vastaksid Vlaamse Regeringi poolt välja toodud eesmärgile kaitsta kinnisvaraturul vähemkindlustatud kohalikku elanikkonda. Nimelt võivad sellistele kriteeriumidele vastata mitte üksnes selline vähemkindlustatud elanikkond, vaid ka teised isikud, kellel on piisavalt vahendeid ja kellel järelikult ei ole nimetatud turul sotsiaalkaitse järele mingit erivajadust. Niisiis lähevad need meetmed kaugemale sellest, mis on vajalik nendega taotletava eesmärgi saavutamiseks.

56

Lisaks tuleb märkida, et muud vähempiiravad meetmed kui need, mis Flaami dekreediga on kehtestatud, täidaksid selle dekreediga taotletava eesmärgi, ilma et see tooks tingimata kõigile potentsiaalsetele omandajatele või üürnikele, kes ei vasta nimetatud kriteeriumidele, tegelikult kaasa omandamise või üürimise keelu. Näiteks oleks võimalik näha ette ostutoetused või muud liiki toetused, mida antakse sihtvaldades kinnisvara ostmiseks või üürimiseks üksnes vähemkindlustatud isikutele, eelkõige neile, kes suudavad tõendada, et nende sissetulekud on madalad.

57

Mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 54 mainitud kolmandat kriteeriumi, mis nõuab, et tõendatud oleks potentsiaalse omandaja või üürniku tööalane, perekondlik, sotsiaalne või majanduslik seos asjaomase vallaga olulise ja pikaajalise asjaolu tõttu, siis olgu meenutatud, et eelneva haldusloa kord ei saa muuta õiguspäraseks siseriiklike ametiasutuste diskretsioonilist käitumist, mis jätab liidu õigusnormid, eeskätt põhivabadusega seonduvad sätted, ilma nende kasulikust mõjust. Selleks et nimetatud kord oleks õigustatud isegi juhul, kui see näeb ette erandi kõnealust laadi põhivabadusest, peab see põhinema objektiivsetel, mittediskrimineerivatel ja varem teada olevatel kriteeriumidel, mis tagaksid, et siseriiklike ametiasutuste kaalutlusõigusel on piirid (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Woningstichting Sint Servatius, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

58

Ent võttes arvesse nimetatud kriteeriumi ebamäärasust ja seda, et täpsustatud ei ole olukordi, milles tuleb see kriteerium konkreetsetel juhtudel täidetuks lugeda, ei vasta Flaami dekreedi artikli 5.2.1 sätted kirjeldatud nõuetele.

59

Järelikult ei saa sellist eelneva haldusloa korda, nagu on kõne all põhikohtuasjades, pidada põhinevaks tingimustel, mis on sobivad seadmaks piire piirkondliku hindamiskomisjoni kaalutlusõigusele ning seega ei saa niisuguse korraga õigustada erandit liidu õigusega tagatud põhivabadusest.

60

Kõigist eelnevatest kaalutlustest lähtudes tuleb küsimusele kohtuasjas C-197/11 ja kaheteistkümnendale küsimusele kohtuasjas C-203/11 vastata, et ELTL artiklitega 21, 45, 49, 56 ja 63 ning direktiivi 2004/38 artiklitega 22 ja 24 on vastuolus sellised õigusnormid, nagu on ette nähtud Flaami dekreedi 5. raamatus, mis seavad Vlaamse Regeringi poolt määratud sihtvaldades asuva kinnisvara üleandmise sõltuvusse tingimusest, et piirkondlik hindamiskomisjon kontrollib, kas potentsiaalsel omandajal või üürnikul on nende valdadega „piisav seos”.

61

Nende küsimustega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas ELTL artiklitega 49, 56 ja 63 on vastuolus sellised õigusnormid, nagu on sätestatud Flaami dekreedi 4. raamatus, mille kohaselt on teatud ettevõtjate suhtes neile ehitusloa või kinnistu jagamise loa andmisega seoses kehtestatud „sotsiaalkohustus”.

62

Nendele küsimustele vastamiseks tuleb kõigepealt märkida, et kuigi nimetatud õigusnormid kuuluvad eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt väljatoodud kolme põhivabaduse kohaldamisalasse, on siiski ilmne – nagu kohtujurist seda oma ettepaneku punktis 68 rõhutas –, et asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piirangud on põhikohtuasjas üksnes kapitali vaba liikumise piirangu vältimatu tagajärg ega õigusta seega nende õigusnormide eraldi kontrollimist ELTL artiklite 49 ja 56 seisukohast (vt selle kohta 17. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-182/08: Glaxo Wellcome, EKL 2009, lk I-8591, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

63

Eeltoodust järeldub, et Flaami dekreedi 4. raamatus ette nähtud korda tuleb analüüsida üksnes lähtuvalt kapitali vabast liikumisest.

64

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt kuuluvad ELTL artikli 63 lõikega 1 keelatud meetmete hulka sellised meetmed, mis võivad pärssida liikmesriigi residentide tahet teha kinnisvarainvesteeringuid teistes liikmesriikides. Sellega on tegemist eelkõige siseriiklike meetmete puhul, millega viiakse sisse kinnisvarainvesteeringutele eelneva loa taotlemise kord ja mis piiravad seega juba oma eesmärgist tulenevalt kapitali vaba liikumist (vt eespool viidatud kohtuotsus Woningstichting Sint Servatius, punktid 21 ja 22).

65

Põhikohtuasjas on selge, et Flaami dekreedi 4. raamatu sätete kohaselt peavad teatud ehitusettevõtjad ja arendajad ehitusloa või kinnistu jagamise loa saamiseks järgima korda, mille raames peavad nad täitma sotsiaalkohustuse, mis seisneb selles, et nad ehitavad osana oma projektist sotsiaaleluasemeid või maksavad rahalist toetust vallale, kus nad seda projekti teostavad.

66

Neil tingimustel tuleb järeldada, et kuna kõnealused investorid ei saa – nagu Cour constitutionelle seda eelotsusetaotluses märgib – kasutada kinnistuid vabalt sellel eesmärgil, milleks nad kavatsesid need omandada, siis kujutab Flaami dekreedi 4. raamat endast piirangut kapitali vabale liikumisele.

67

Siiski olgu meenutatud, et käesoleva kohtuotsuse punktis 52 viidatud kohtupraktika kohaselt on võimalik ettevõtjate suhtes nimetatud dekreediga kehtestatud nõuet täita sotsiaalkohustus põhjendada liikmesriigi sotsiaaleluasemepoliitikaga seotud nõuete kui ülekaaluka üldise huviga, kuna selle kohustuse eesmärk on tagada piisav eluasemete pakkumine isikutele, kelle sissetulek on madal või kes kuuluvad mõnda muusse kohaliku elanikkonna vähemkindlustatud rühma.

68

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on siiski põhikohtuasja asjaoludest lähtuvalt hinnata, kas niisugune kohustus vastab proportsionaalsuse kriteeriumile, st kas see on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik ja sobiv.

69

Kõigist eelnevatest kaalutlustest lähtudes tuleb teisele, üheksandale ja kümnendale küsimusele kohtuasjas C-203/11 vastata, et ELTL artikliga 63 ei ole vastuolus sellised õigusnormid, nagu on sätestatud Flaami dekreedi 4. raamatus, mille kohaselt on teatud ettevõtjate suhtes neile ehitusloa või kinnistu jagamise loa andmisega seoses kehtestatud „sotsiaalkohustus”, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus on tuvastanud, et sellised õigusnormid on vajalikud ja sobivad nendega taotletava eesmärgi saavutamiseks, milleks on tagada piisav eluasemete pakkumine isikutele, kelle sissetulek on madal või kes kuuluvad mõnda muusse kohaliku elanikkonna vähemkindlustatud rühma.

70

Selle küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas lähtuvalt ELTL artiklitest 107 ja 108 koostoimes ÜMPT otsusega tuleb Flaami dekreediga ette nähtud maksusoodustusi ja toetusmehhanisme käsitleda riigiabina, mille suhtes kehtib kohustus komisjoni nendest teavitada.

71

Osade kõnealuste meetmete eesmärk on nimelt kompenseerida ehitusettevõtjatel ja arendajatel lasuvat sotsiaalkohustust ja need hõlmavad esiteks vähendatud käibemaksumäära kohaldamist eluaseme müügi suhtes ja vähendatud registreerimistasu kohaldamist ehitusmaa ostu korral (Flaami dekreedi artikli 4.1.20 lõike 3 teine lõik), teiseks valmisehitatud sotsiaaleluaseme ostugarantiid (dekreedi artikkel 4.1.21) ja kolmandaks infrastruktuuritoetusi (dekreedi artikkel 4.1.23).

72

Ülejäänud meetmete eesmärk on „taaselustada” kinnistud ja ehitised ning need hõlmavad renoveerimislepingu sõlmimise raames füüsilistele isikutele tehtavat maksualandust (dekreedi artiklid 3.1.3 jj) ja maksubaasi vähendamist registreerimistasu puhul (dekreedi artikkel 3.1.10). Ehkki – nagu Cour constitutionelle seda oma eelotsusetaotluses täpsustas – niisuguste meetmete vahendusel saavad kasu füüsilised isikud, soodustavad need kaudselt siiski kinnisvara renoveerimise valdkonnas tegutsevaid ettevõtjaid.

73

Esimesele küsimusele kohtuasjas C-203/11 vastamiseks tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtule anda tõlgendamiseks juhised, mis võimaldavad tal kindlaks teha, kas eelnevas kahes punktis kirjeldatud meetmeid saab käsitleda riigiabina ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses (10. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C-140/09: Fallimento Traghetti del Mediterraneo, EKL 2010, lk I-5243, punktid 23 ja 24).

74

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on riigiabiks kvalifitseerimiseks tarvis, et oleks täidetud kõik selles sättes osutatud tingimused. Esiteks peab olema tegemist riigi sekkumisega või abi andmisega riigi ressurssidest. Teiseks peab see sekkumine kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab see andma selle saajale teatud eelise. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi (eespool viidatud kohtuotsus Fallimento Traghetti del Mediterraneo, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika ning 29. märtsi 2012. aasta otsus kohtuasjas C-417/10: 3M Italia, punkt 37).

75

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus on põhikohtuasjas seisukohal, et Flaami dekreediga sätestatud meetmed vastavad eelmises punktis meenutatud esimesele ja neljandale tingimusele, on tal siiski kahtlusi seoses teise tingimusega, mis puudutab selliste meetmete mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele, ning kolmanda tingimusega, mis käsitleb nende meetmete valikulist olemust.

76

Seoses teise tingimusega olgu meenutatud, et siseriikliku meetme riigiabiks lugemiseks ei tule tõendada abi tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ja tegelikku konkurentsi moonutamist, vaid tuleb üksnes uurida, kas abi võib mõjutada seda kaubandust ja kahjustada konkurentsi (15. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-148/04: Unicredito Italiano, EKL 2005, lk I-11137, punkt 54, ning 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-222/04: Cassa di Risparmio di Firenze jt, EKL 2006, lk I-289, punkt 140).

77

Eelkõige kui liikmesriigi antud abi tugevdab ühe ettevõtja seisundit ühendusesiseses kaubanduses teiste konkureerivate ettevõtjate suhtes, tuleb leida, et abi mõjutab viimaseid (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsused Unicredito Italiano, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Cassa di Risparmio di Firenze jt, punkt 141).

78

Sellega seoses ei ole vajalik, et abi saav ettevõtja ise osaleks ühendusesiseses kaubanduses. Kui liikmesriik annab ettevõtjale abi, võidakse siseriiklikku tegevust säilitada või suurendada, mille tagajärjel vähenevad teistes liikmesriikides asutatud ettevõtjate võimalused siseneda selle liikmesriigi turule. Lisaks võib sellise ettevõtja tugevdamine, kes kuni selle ajani ei osalenud ühendusesiseses kaubanduses, panna ta olukorda, mis võimaldab tal siseneda teise liikmesriigi turule (vt eespool viidatud kohtuotsused Unicredito Italiano, punkt 58, ja Cassa di Risparmio di Firenze jt, punkt 143).

79

Kohtuasjas C-203/11 ei saa välistada, et Flaami dekreediga ette nähtud meetmed tugevdavad sellest kasu saavate ettevõtjate seisundit ühendusesiseses kaubanduses teiste konkureerivate ettevõtjate suhtes. Lisaks võib eelis, mille asjaomased ettevõtjad saavad neile antud toetuste kaudu, konkurentsivõime seisukohalt muuta teistes liikmesriikides kui Belgia Kuningriik asutatud ettevõtjatel raskemaks siseneda Belgia turule või kergendada kõnealuste Belgia ettevõtjate sisenemist teiste liikmesriikide turule.

80

Peale selle tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba leidnud, et siseriiklik meede, millega ametiasutused annavad teatud ettevõtjatele maksusoodustuse, mis ei too küll kaasa riigi vahendite ülekandmist, ent asetab selle saajad soodsamasse rahalisse olukorda kui teised maksukohustuslased, kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses (vt 15. juuni 2006. aasta kohtuotsus liidetud kohtuasjades C-393/04 ja C-41/05: Air Liquide Industries Belgium, EKL 2006, lk I-5293, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

81

Siiski tuleb märkida, et vastavalt komisjoni 15. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1998/2006, milles käsitletakse [EÜ] artiklite 87 ja 88 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes (ELT L 379, lk 5), põhjendusele 8 ja artiklile 2 lähtutakse sellest, et abi, mille kogusumma ei ületa kolme eelarveaasta pikkuse ajavahemiku jooksul 200000 eurot, ei mõjuta liikmesriikidevahelist kaubandust ega moonuta või ähvarda moonutada konkurentsi. Sellised meetmed ei kuulu riigiabi mõiste alla ning seega ei kehti nende puhul ELTL artikli 108 lõikes 3 ette nähtud teavitamiskohustus.

82

Põhikohtuasjas on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne eeltoodud tõlgendusjuhiste ja kõigi käesoleva kohtuasja asjaolude alusel hinnata, kas Flaami dekreediga ette nähtud meetmed võivad liikmesriikidevahelist kaubandust mõjutada ja kas määrus nr 1998/2006 kuulub käesolevas asjas kohaldamisele.

83

Seoses käesoleva kohtuotsuse punktis 74 meenutatud kolmanda tingimusega, mis puudutab nimetatud meetmete soodustavat laadi, tuleb meelde tuletada, et abiks loetakse selline sekkumine, mis võib oma olemusest sõltumata otseselt või kaudselt soodustada ettevõtjaid või mida tuleb pidada majanduslikuks eeliseks, mida kasusaajast ettevõtja tavalistes turutingimustes ei saaks (vt eelkõige 30. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C-451/03: Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, EKL 2006, lk I-2941, punkt 59).

84

Seevastu kui meedet või riigi sekkumist tuleb pidada hüvitiseks teenuste eest, mida osutavad hüvitist saavad ettevõtjad avalike teenuste osutamise kohustuse täitmiseks, nii et need ettevõtjad ei saa tegelikkuses finantssoodustust ja nimetatud sekkumise tulemusel ei saavuta need ettevõtjad soodsamat seisundit võrreldes nendega konkureerivate ettevõtjatega, ei ole selle sekkumise puhul tegemist riigiabiga ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses (24. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas C-280/00: Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, EKL 2003, lk I-7747, punkt 87).

85

Sellegipoolest peab selleks, et niisuguse hüvitise saaks konkreetsel juhul jätta riigiabiks klassifitseerimata, olema täidetud rida tingimusi (eespool viidatud kohtuotsused Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, punkt 88).

86

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 50 märkis, tuleb enne nimetatud tingimuste analüüsimist täpsustada, et eelmises punktis mainitud kohtupraktikat saab kohaldada üksnes Flaami dekreedi 4. raamatuga ette nähtud ja käesoleva kohtuotsuse punktis 71 kirjeldatud meetmete suhtes, millega kompenseeritakse arendajatele ja ehitusettevõtjatele pandud sotsiaalkohustust.

87

Mis puudutab tingimusi, mis peavad olema täidetud selleks, et nimetatud meetmed saaks jätta riigiabiks klassifitseerimata, siis tuleb meenutada, et esiteks peab sellist hüvitist saav ettevõtja olema tegelikult vastutav avaliku teenuse osutamise kohustuste täitmise eest ja need kohustused peavad olema selgelt määratletud (eespool viidatud kohtuotsus Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, punkt 89).

88

Võttes arvesse eelkõige liikmesriikide ulatuslikku kaalutlusõigust, ei saa sellega seoses välistada, et sotsiaaleluasemeteenused võib liigitada „avalikuks teenuseks”. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt välja toodud tõsiasi, et sotsiaalkohustus ei soodusta otseselt mitte üksikisikuid, kes taotlevad sotsiaaleluaset, vaid sotsiaaleluasemeid haldavaid asutusi, ei mõjuta kuidagi asjaomase teenuse liigitamist.

89

Teiseks peavad kriteeriumid, mille põhjal hüvitist arvestatakse, olema enne objektiivselt ja läbipaistvalt kehtestatud, et vältida majanduslike eeliste andmist, mis võiks hüvitist saavaid ettevõtjaid konkurentidega võrreldes soodustada (eespool viidatud kohtuotsus Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, punkt 90).

90

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 53 mainis, on sellega seoses selge, et isegi kui Flaami dekreedi sätted võimaldavad tuvastada, kes nendest meetmetest kasu saavad, ei võimalda need seevastu objektiivselt ja läbipaistvalt tuvastada näitajaid, mille alusel seda tüüpi hüvitist arvutatakse.

91

Kolmandaks ei tohi hüvitis olla suurem, kui on vajalik kõigi või osa avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmisega kaasnevate kulude katmiseks, võttes arvesse nii sellest saadavat tulu kui ka nende kohustuste täitmisest saadavat mõistlikku kasumit (eespool viidatud kohtuotsused Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, punkt 92.

92

Neljandaks tuleb nimetatud hüvitis kindlaks määrata selliste kulude analüüsi põhjal, mida nende kohustuste täitmise tõttu oleks kandnud keskmine, hästi hallatud ja vastava avaliku teenuse nõuete täitmiseks vajalikke ressursse omav ettevõtja, võttes arvesse nii sellest saadavat tulu kui ka nende kohustuste täitmisest saadavat mõistlikku kasumit (eespool viidatud kohtuotsus Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, punkt 93).

93

Nende kahe viimase tingimuse analüüsiks on vajalik hinnata põhikohtuasja asjaolusid.

94

Ent isegi kui eeldada, et Euroopa Kohtule oleks teada selle hinnangu andmiseks vajalikud andmed, mida tal käesolevas kohtuasjas ei ole, siis tuleb meenutada, et Euroopa Kohtul ei ole pädevust hinnata põhikohtuasja faktilisi asjaolusid või kohaldada tema tõlgendatavaid liidu õigusnorme siseriiklikele meetmetele ja asjaoludele, kuna nimetatud küsimused kuuluvad siseriikliku kohtu ainupädevusse (vt eespool viidatud kohtuotsus Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

95

Seega on Cour constitutionnelle’i ülesanne eelnevatest tõlgendamisjuhistest lähtuvalt hinnata, kas põhikohtuasjas kõne all olevad meetmed tuleb kvalifitseerida riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

96

Juhuks kui ta jõuab meetmete puhul, millega kompenseeritakse ehitusettevõtjatele ja arendajatele pandud sotsiaalkohustust, sellekohasele järeldusele, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul ka selgitada, kas need meetmed võivad olla ÜMPT otsuse alusel ELTL artikli 108 lõikes 3 ette nähtud teavitamiskohustusest vabastatud.

97

Sellega seoses on oluline meenutada, et vastavalt ÜMPT otsuse artikli 2 lõike 1 punktile b kohaldatakse seda muu hulgas riigiabi suhtes, mida antakse avalike teenuste eest makstavate hüvitiste vormis sotsiaalkortereid haldavatele ettevõtjatele, kes osutavad teenuseid, mida asjaomane liikmesriik loeb üldist majandushuvi pakkuvateks teenusteks.

98

Nagu see on ette nähtud nimetatud otsuse põhjenduses 7, on liikmesriikidel laialdased volitused otsustada, millised teenused võiks lugeda üldist majandushuvi pakkuvate teenuste hulka.

99

ÜMPT otsuse artiklis 3 on täpsustatud, et riigiabi, mida antakse avaliku teenuse eest makstava hüvitisena ettevõtjale, kellele on tehtud ülesandeks üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamine, on ühisturuga kokkusobiv ning on vabastatud eelneva teavitamise kohustusest, tingimusel et see vastab otsuse artiklitega 4–6 kehtestatud tingimustele.

100

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 61 märkis, võtavad need tingimused eeskuju eespool viidatud kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg esitatud tingimustest, eelkõige kolmest esimesest tingimusest, mille järgimise kohta ei ole Euroopa Kohus käesolevas asjas pädev otsust langetama, nagu seda juba käesoleva kohtuotsuse punktis 94 mainitud sai.

101

Järelikult peab eelotsusetaotluse esitanud kohus selle tuvastamiseks, kas põhikohtuasja asjaolude puhul saab kohaldada ÜMPT otsuse tähenduses erandit kohustusest komisjoni teavitada, kontrollima, kas nimetatud tingimused on käesoleva kohtuotsuse punktis 71 mainitud Flaami dekreedi 4. raamatus ette nähtud meetmete puhul täidetud.

102

Seetõttu tuleb esimesele küsimusele kohtuasjas C-203/11 vastata, et Flaami dekreediga ette nähtud maksusoodustusi ja toetusmehhanisme võib liigitada riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on hinnata, kas riigiabi olemasoluks vajalikud tingimused on täidetud ning juhul kui see nii on, siis kontrollida seoses Flaami dekreedi 4. raamatus ette nähtud meetmetega, millega kompenseeritakse ehitusettevõtjatele ja arendajatele pandud sotsiaalkohustust, kas nende meetmete suhtes tuleb siiski ÜMPT otsust kohaldada.

103

Nende küsimustega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2006/123 kohaldatakse selliste asjaolude korral, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ning juhul kui see nii on, palub tõlgendada mitut selle direktiivi sätet.

104

Nendele küsimustele vastamiseks olgu meenutatud, et nagu nimetatud direktiivi põhjenduses 9 märgitud, ei kohaldata direktiivi muu hulgas „järgmiste nõuete suhtes: […] kinnisvaraarenduse ja maakasutuse eeskirjad, asulaplaneerimise eeskirjad, ehitusstandardid […]”.

105

Lisaks ei kohaldata vastavalt direktiivi artikli 2 lõike 2 punktile j seda direktiivi teenuste suhtes, mis on seotud sotsiaalkorteritega või püsivalt või ajutiselt puudustkannatavate isikute toetamisega ning mida osutavad riik või riigi volitatud teenuseosutajad.

106

Ent nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 50 ja 51, on Flaami dekreedi eesmärgid seotud maaplaneerimise ja sotsiaaleluasemetega.

107

Neil tingimustel tuleb sedastada, et direktiiv 2006/123 ei ole kohaldatav selliste õigusnormide suhtes, nagu seda on Flaami dekreet, ning seetõttu puudub vajadus vastata kolmandale kuni kaheksandale küsimusele kohtuasjas C-203/11.

108

Selle küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas sotsiaaleluasemete ehitamine, mille korral tuleb sotsiaaleluasemed seejärel müüa piiratud maksimumhinnaga sotsiaaleluasemeid haldavale avalik-õiguslikule asutusele või tema kaudu teenuseosutajale, kes need korterid valmis ehitas, kuulub direktiivi 2004/18 artikli 1 lõike 2 punktis b määratletud mõiste „ehitustööde riigihankelepingud” alla.

109

Sellele küsimusele vastamiseks olgu meenutatud, et vastavalt direktiivi 2004/18 artikli 1 lõike 2 punktile b koostoimes sama lõike punktiga a on ehitustööde riigihankelepinguga tegemist siis, kui täidetud on neli kriteeriumi: ettevõtja ning ostja vahel on kirjalikult sõlmitud rahaliste huvidega seotud leping, selle lepingu objektiks on kas ehitustööd või nii projekteerimine kui ka teostamine seoses mõne tegevusega selle direktiivi I lisa tähenduses või ehitustööde teostamine või mis tahes viisil teostatav ehitustöö, mis vastab ostja kindlaksmääratud nõuetele.

110

Kuna Euroopa Kohtu käsutuses ei ole kogu vajalikku teavet, mis lubaks tal kontrollida, kas põhikohtuasjas on nimetatud kriteeriumid täidetud, siis piirdub ta käesolevas kohtuotsuses üksnes sellega, et annab eelotsusetaotluse esitanud kohtule juhiseid, mis võivad viimasele sellekohase hinnangu andmisel kasulikud olla.

111

Seoses eelkõige kirjaliku lepingu olemasoluga nähtub eelotsusetaotlusest, et Cour constitutionnelle’il näib olevat kahtlusi seoses asjaoluga, kas see kriteerium on käesoleval juhul täidetud, kuna kehtestatud sotsiaalkohustuse puhul, mis seisneb sotsiaaleluasemete ehitamises, ei sõlmita tegelikult haldusasutuse ja asjaomase ettevõtja vahel lepingut. Nimelt on sotsiaalkohustus ehitusettevõtjate ja arendajate suhtes kehtestatud otseselt Flaami dekreediga ning seda rakendatakse nende suhtes ainuüksi tulenevalt asjaolust, et neile kuuluvad kinnistud, millele nad ehitusluba või kinnistu jagamise luba taotlevad.

112

Sellega seoses olgu meenutatud, et lepingulise suhte olemasolu tuvastamiseks isiku, keda saab pidada ostjaks, ja ehitusettevõtja või arendaja vahel on Euroopa Kohtu praktika kohaselt vajalik – nagu kohtujurist seda oma ettepaneku punktis 86 märkis –, et haldusasutuse ja asjaomase ettevõtja vahel oleks sõlmitud arendusleping, milles on määratletud ehitustööd, mille viimane teostama peab ning sellega seotud tingimused.

113

Kui selline leping on allkirjastatud, siis ei piisa tõsiasjast, et sotsiaaleluasemete ehitamise kohustus on kehtestatud otseselt siseriiklike õigusnormidega ja et haldusasutuse lepingupooleks peab olema tingimata isik, kellele ehitusmaa kuulub, välistamaks et haldusasutuse ja asjaomase ettevõtja vahel on lepinguline suhe (vt selle kohta 12. juuli 2001. aasta otsus kohtuasjas C-399/98: Ordine degli Architetti jt, EKL 2001, lk I-5409, punktid 69 ja 71).

114

Ent kuigi on tõsi, et Flaami dekreedi artikli 4.1.22 esimeses lõigus on sõnaselgelt nõutud, et ehitusettevõtja või arendaja ning sotsiaaleluasemeid haldav asutus peavad sõlmima omavahel haldusõigusliku kokkuleppe, siis – nagu see nähtub eelotsusetaotlusest – ei reguleeri see kokkulepe põhimõtteliselt ostja ja asjaomase ettevõtja vahelisi suhteid. Pealegi ei puuduta niisugune kokkulepe sotsiaaleluasemete ehitamist, vaid üksnes järgmist etappi, nimelt nende sotsiaaleluasemete turuleviimist.

115

Siiski on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kõigi kohaldatavate õigusnormide ja põhikohtuasja konkreetsete asjaolude alusel hinnata, kas ostja ja ettevõtja vaheline lepinguline suhe hõlmab ka põhikohtuasjas kõne all olevate sotsiaaleluasemete ehitamist ning kas teised käesoleva kohtuotsuse punktis 109 loetletud kriteeriumid on täidetud.

116

Selles kontekstis tuleb ka meenutada, et esiteks kohaldatakse direktiivi 2004/18 ehitustööde riigihankelepingute suhtes siiski üksnes tingimusel, et selle hinnanguline väärtus ületab direktiivi artikli 7 punktis c ette nähtud piirmäära, ning teiseks, et – nagu see nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast – riigihankeid puudutava liidu õiguse kohaldamisalasse ei kuulu ametiasutuste sõlmitud kaht tüüpi hankelepingud.

117

See puudutab esiteks hankelepinguid, mille ametiasutus sõlmib mõne temast õiguslikult eraldiseisva isikuga, kui samal ajal see asutus teostab nimetatud isiku suhtes analoogset kontrolli sellele, mida ta teostab oma asutuste üle, ja kui nimetatud isik tegutseb põhiliselt teda kontrolliva ametiasutuse või kontrollivate ametiasutuste huvides (vt 19. detsembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C-159/11: Ordine degli Ingegneri della Provincia di Lecce jt, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

118

Teiseks puudutab see lepinguid, millega luuakse alus ametiasutuste omavaheliseks koostööks, mille eesmärk on tagada nende ühise avaliku ülesande täitmine. Sel juhul ei ole riigihankeid puudutavad liidu õigusnormid kohaldatavad ka seetõttu, et niisugused lepingud koostatakse üksnes ametiasutuste poolt, eraõiguslikke isikuid kaasamata; et ühtki eraõiguslikku teenuseosutajat ei asetata konkurentidega võrreldes soodsamasse olukorda, ning et nende koostööd reguleerivad üksnes avaliku huvi eesmärkidest lähtuvad kaalutlused ja nõuded (eespool viidatud kohtuotsus Ordine degli Ingegneri della Provincia di Lecce jt, punktid 34 ja 35).

119

Eespool toodud seisukohti arvestades tuleb üheteistkümnendale küsimusele kohtuasjas C-203/11 vastata, et sotsiaaleluasemete ehitamine, mille korral tuleb sotsiaaleluasemed seejärel müüa piiratud maksimumhinnaga sotsiaaleluasemeid haldavale avalik-õiguslikule asutusele või tema kaudu teenuseosutajale, kes need korterid valmis ehitas, kuulub direktiivi 2004/18 artikli 1 lõike 2 punktis b määratletud mõiste „ehitustööde riigihankelepingud” alla, kui selles sättes ette nähtud kriteeriumid on täidetud, kusjuures selle kontrollimine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.

120

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: