1. 

Bundesverwaltungsgericht küsib Euroopa Kohtult seoses kolme menetlusega – milles uuritakse, kas registreeritud kooselu partneritel on õigus saada hüvitist, mida Saksa õigus annab abielupaaridele –, kas sellise nõude aluseks võib olla liidu õiguses töö ja kutseala valdkonnas kehtestatud võrdse kohtlemise põhimõte.

2. 

Seetõttu avaneb Euroopa Kohtul võimalus tõlgendada ka nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ ( 2 ), millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel. Siin tuleb kindlaks määrata, kas direktiiv on kohaldatav ravikulude hüvitamise puhul, mis on ette nähtud avalikele teenistujatele.

3. 

Seetõttu tuleb hinnata, kas viidatud hüvitis kujutab endast direktiivi 2000/78 tähenduses töötasu; selle direktiivi kohaldatavus käesolevatele kohtuasjadele sõltub – nagu ilmneb selle põhjenduse 13 ja artikli 3 lõike 1 punkti c koostoimes tõlgendamisest – asjaolust, kas kõnealune hüvitis on samastatud „tasuga” vastavalt sellele mõistele EÜ asutamislepingu artiklis 141 (nüüd ELTL artikkel 157) antud tähendusele. Seetõttu on vaja täpsustada kriteeriume, mida Euroopa Kohus on kasutanud oma selle valdkonna otsustes ja mis praeguseni olid piiratud vanaduspensioni juhtumitega; samal ajal tuleb kindlaks määrata, mis ulatuses ei kohaldata direktiivi 2000/78 vastavalt selle artikli 3 lõikele 3 riigiabi- või samalaadsetest kavadest tehtavate maksete suhtes.

4.

Direktiivi 2000/78 põhjendus 13 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevat direktiivi ei kohaldata sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalkaitse kavade suhtes, millega antavaid soodustusi ei loeta tuluks selles tähenduses, mis mõistele on antud EÜ asutamislepingu artikli 141 kohaldamisel, ega ühegi riigi poolt eraldatud summa suhtes, mille eesmärk on tööle pääsemise võimaldamine või tööhõive säilitamine.”

5.

Direktiivi 2000/78 artikkel 1 määratleb direktiivi eesmärgi järgmiselt:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on kehtestada üldine raamistik, et võidelda usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu töö saamisel ja kutsealale pääsemisel ning tagada liikmesriikides võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine.”

6.

Direktiivi 2000/78 artiklis 2 on sätestatud:

„1.   Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab „võrdse kohtlemise põhimõte”, et ei esine otsest ega kaudset diskrimineerimist ühelgi artiklis 1 nimetatud põhjusel.

2.   Lõike 1 kohaldamisel:

[…]”

7.

Direktiivi 2000/78 reguleerimisala sätestatakse artiklis 3:

„1.   Ühendusele antud pädevuse piires kohaldatakse käesolevat direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on:

[…]

[…]

3.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata mingite riigiabi- või samalaadsetest kavadest, kaasa arvatud riigi sotsiaalkindlustus- või sotsiaalkaitsekavadest tehtavate maksete suhtes.

[…]”

8.

16. veebruari 2001. aasta Gesetz über die Eingetragene Lebenspartnerschaft ( 3 ) (registreeritud kooselu seadus, edaspidi „LPartG”) 6. juuli 2009. aasta seaduse ( 4 ) §-ga 7 muudetud redaktsioonis, §1 lõikes 1 on sätestatud järgmist:

„Kaks samast soost isikut registreerivad kooselu, tehes isiklikult ja mõlema poole juuresolekul perekonnaseisuameti ametnikule avalduse oma soovist alustada kooselu. Avaldusi ei ole võimalik teha tingimuslikult ega kindlaksmääratud tähtajaks.”

9.

Vastavalt LPartG §-le 5 on kooselupartneritel „kohustus panustada vastastikku piisavas ulatuses oma töö ja varaga partnerite ühisvajaduste rahuldamisele […]”.

10.

Bundesbeamtengesetz (liidu ametnike seadus, edaspidi „BBG”) kehtestab riigiametnikele õiguse saada ravikulude hüvitamist. Selle §80 alusel laiendatakse nimetatud hüvitisi teatud tingimustel riigiametniku abikaasale ja ülalpeetavatele lastele.

11.

Kuni 14. veebruarini 2009 kehtinud õigusnormid laiendasid õiguse saada hüvitist riigiametniku abikaasale ja ülalpeetavatele lastele, kuid ei laiendanud seda kooselupartnerile. Tegu ei olnud sugugi tingimusteta hüvitisega, sest abikaasa sai selle õiguse üksnes siis, kui tema sissetulek oli alla 18000 euro või kui tal vaatamata ravikindlustuse olemasolule puudus juurdepääs sotsiaalkindlustushüvitistele või kui need hüvitised olid peatatud määramata tähtajaks individuaalerandi tõttu, mis oli tingitud kaasasündinud puudest või teatud haigustest. Seega tekkis hüvitise saamiseks õigustatud isiku abikaasa ülalpidamisvajaduse puhul hüvitise saamise õigus liiga väikese sissetuleku või mittesüülise ebapiisava ravikindlustuskaitse tõttu.

12.

BBG §80 lõikes 4 toodud volituse alusel võttis föderaalne siseministeerium 13. veebruaril 2009 vastu Bundesbeihilfeverordnung'i ( 5 ) (föderaalmäärus ametnike ravikulude hüvitamise kohta, edaspidi „BBhV”), mis siinses küsimuses säilitab varasema korra, välistades registreeritud kooselu partnerid ravikulude hüvitiste saajate seast.

13.

Pärast vaidlusaluste asjaolude toimumist, kuid ilma, et see mõjutaks põhikohtuasjade lahendust, viidi läbi õigusnormide reform, mille tagajärjel on registreeritud kooselu partnerid vaidlusaluse hüvitise saajate hulgas. ( 6 )

14.

Põhikohtuasjade kaebuse esitajad, kes on riigiametnikud, on registreerinud oma kooselud ning nende partnerid sõltuvad nendest majanduslikult.

15.

Kohtuasjades C-124/11 ja C-125/11 taotlesid kaebuse esitajad riiklikku ravikulude hüvitist ning pärast ametiasutuse keeldumist rahuldas Berliini Verwaltungsgericht nende kaebused, leides, et ehkki kooselupartnerid ei kuulu õigustatud isikute hulka, on neil siiski direktiivi 2000/78 alusel õigus sellele hüvitisele, kuna Euroopa Kohtu praktika kohaselt kujutab see hüvitis endast nimetatud direktiivi tähenduses „töötasu”, sest seda makstakse vaid teenistussuhte alusel, mitte aga üldistest sotsiaalkindlustus- või sotsiaalkaitsevahenditest.

16.

Seevastu jätsid kohtuasjas C-143/11 kaebuse esitaja kaebuse rahuldamata nii ametiasutus kui ka halduskohus, märkides, et direktiivi 2000/78 ei ole rikutud, kuna abikaasa ja kooselupartneri olukorrad ei ole võrreldavad.

17.

Kõigil juhtudel esitas kohtus kaotajaks jäänud pool kassatsioonkaebuse Bundesverwaltungsgerichti.

18.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub eeldusest, et siseriiklikud õigusnormid ei hõlma kooselupartnereid võimalike õigustatud isikute hulka, kes võivad saada riigiametnikele ette nähtud ravikulude hüvitamist. Siiski on nende õigustatud isikute hulgas olenevalt olukorrast ametnike abikaasad.

19.

Bundesverwaltungsgericht kahtleb, kas direktiivi 2000/78 saab kohaldada kõnealustele kohtumenetlustele. Juhul kui see on kohaldatav, siis peaks kooselupartnereid kohtlema samal viisil kui abikaasasid, nii et viidatud kohtumenetluses osalevatel üksikisikutel oleks õigus vaidlusalusele riiklikule hüvitisele.

20.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et direktiivi 2000/78 kohaldatavus sõltub sellest, kuidas kõnealust riiklikku hüvitist õiguslikult kvalifitseerida. Konkreetselt, kas tegu on ELTL artikli 157 tähenduses „tasu” osaga (sellisel juhul kohaldataks direktiivi 2000/78) või on tegu riikliku sotsiaalkindlustuskorra või samaväärse korra alusel makstava hüvitisega (mistõttu oleks see välistatud nimetatud direktiivi kohaldamisalast).

21.

Bundesverwaltungsgerichti arvates ei ole Euroopa Kohtu poolt kasutatud kriteeriumid, eristamaks vanaduspensione selle alusel, milline on nende rahastamise allikas, haiguskindlustussüsteemide valdkonnas sobilikud. Ühe põhjusena tuuakse välja see, et ravikulude hüvitamine ei sõltu teenistussuhte kestusest.

22.

Selles olukorras esitab Bundesverwaltungsgericht Euroopa Kohtule järgmise küsimuse:

„Kas 27. novembri 2000. aasta direktiiv 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, on kohaldatav siseriiklikele õigusnormidele, mis reguleerivad ametnike ravikulude hüvitamist haiguse korral?”

23.

Eelotsusetaotlused C-124/11 ja C-125/11 registreeriti Euroopa Kohtus 9. märtsil 2011. Eelotsusetaotlus C-143/11 registreeriti 24. märtsil 2011.

24.

Kolm eelotsusetaotlust liideti Euroopa Kohtu presidendi 27. mai 2011. aasta määrusega.

25.

Kirjalikke märkusi esitasid K. Dittrich, R. Klinke ja J. D. Müller ning komisjon.

26.

3. mai 2012. aasta kohtuistungil esitasid suulisi märkusi poolte esindajad.

27.

Kutses avalikule kohtuistungile paluti pooltel esitada kirjalikke täpsustusi seoses vaidlusaluse hüvitise rahastamise viisi kohta, eelkõige selle kohta, kas nimetatud hüvitist rahastatakse täielikult või osaliselt sissemaksetega, mille tasus Saksamaa Liitvabariik kui riigiametnike tööandja või mis on tasutud sotsiaalkindlustuse eelarvest. Nende täpsustuste esitamise tähtaeg lõppes 13. aprillil 2012.

28.

Põhikohtuasjade kaebuse esitajad väidavad, et vaidlusalusele hüvitisele kohaldatakse direktiivi 2000/78. Seda seetõttu, et nende arvates ning vastavalt Euroopa Kohtu praktikale on esiteks mis tahes tasu ELTL artikli 157 tähenduses selle direktiivi kohaldamisalas ja teiseks tähendab töötamine ka ametniku ja riigi vahelist suhet. ( 7 )

29.

Kaebuse esitajad väidavad, et hüvitise määratlemist töötasuks ei saa vaidlustada ka asjaoluga, et selle kord on kehtestatud seaduses, sest seadusandja tegutseb sellel juhul üksnes tööandjana, mitte aga avaliku võimuna. Samuti ei saa väita, et ametnikud on töötajate üldkategooria; hagejad viitavad sellega seoses 17. mai 1990. aasta otsusele kohtuasjas Barber. ( 8 ) Viimaseks ei saa tugineda ka sellele, et hüvitis ei sõltu teenistussuhte kestusest ja selle summat ei arvutata viimati saadud palkade põhjal. Lõpuks väidavad hagejad, et need asjaolud võivad olla asjassepuutuvad, kui määratakse kindlaks vanaduspensioni laad, mitte aga siis, kui täpsustatakse, kas vaidlusalune hüvitis on tasu või mitte.

30.

Komisjon nõustub põhikohtuasja kaebuse esitajate seisukohtadega. Meenutades, et vastavalt kohtupraktikale tuleb töötasu mõistet tõlgendada laialt, hõlmates kõik hüvitised või tulu, mis on töötajale antud tema tegevuse tõttu, olgu see siis lepingu, õigusnormide või kohtuotsuse alusel, väidab komisjon, et Euroopa Kohus on alati tõlgendanud, et vanaduspensioni valdkonnas oli ainuke määrav – kuid mitte eksklusiivne – tingimus see, et pensioni maksti töösuhte alusel, mis sidus töötajat tema endise tööandjaga. Esimesele kriteeriumile lisanduvad veel kolm täiendavat kriteeriumi, mis võimaldavad kvalifitseerida vanaduspensioni hüvitiseks, mis on antud tööalase sotsiaalkindlustuskorra alusel ja mis on seetõttu tasu ELTL artikli 157 tähenduses, eristades seda avaliku sotsiaalkindlustuskorra alusel antud hüvitisest; need kriteeriumid on järgmised: a) pensioni ei ole antud ühele konkreetsele töötajate kategooriale; b) see sõltub vahetult töötatud ajast; c) selle summat arvutatakse viimase palga põhjal.

31.

Vaidlusaluse hüvitise osas toob komisjon välja esiteks, et see on hüvitis, mida antakse konkreetsele töötajate kategooriale; teiseks, et seda antakse töösuhte alusel ja see on seotud ametniku palga või pensioniga, mistõttu kujutab hüvitis endast osa sellest tasust; ja kolmandaks, et kohtupraktikas pensionidega seoses kehtestatud muud kriteeriumid ei puutu siinses juhtumis asjasse, sest Euroopa Kohus kasutas töötatud ajast sõltuvust ja viimase palga põhjal arvutamist vaid seetõttu, et teha kindlaks, kas ametnike pensione võib käsitleda tasuna sellele vaatamata, et tavaliselt need ei vasta kriteeriumidele, mida Euroopa Kohus on lugenud erapensionikorda iseloomustavaks eespool viidatud kohtuasjas Barber. Kuna on tegu ametnike ravikulude hüvitisega, siis eraõiguses sarnast korda ei ole. Seetõttu ei ole võimalik tugineda eraõiguse analoogsetele kordadele, et määrata kindlaks kriteeriumid, et piiritleda seda seadusjärgsest sotsiaalkindlustuskorrast.

32.

Järelikult on ainuke määrav asjaolu see, et kõnealust hüvitist antakse seoses riigiteenistusega ja et riik tegutseb tööandjana, mitte aga seadusjärgse avaliku korra alusel kindlustajana. Seetõttu tuleb seda käsitleda tasuna ELTL artikli 157 tähenduses, ilma et selle vastu saaks tugineda asjaolule, et hüvitis on kehtestatud õigusnormidega või et see vastab ka sotsiaalpoliitika kaalutlustele.

33.

Käesoleva ettepaneku punktis 24 viidatud palvele vastasid nii põhikohtuasja pooled kui ka Saksamaa valitsus, et vaidlusalust hüvitist rahastab Saksamaa Liitvabariik kui tööandja, ilma et sotsiaalkindlustusest tuleks mingit rahastamist.

34.

Nagu ma ennetavalt märkisin, on liidetud eelotsuse küsimuste esemeks, kas direktiiv 2000/78 on kohaldatav olukordadele, kus küsimuse all on see, kas ühe liikmesriigi õigusnormide alusel „registreeritud kooselu partneritel” on õigus saada hüvitist, mida need õigusnormid annavad abielupaaridele.

35.

Käesolevad küsimused ei lähe sellest esemest kaugemale. Pean silmas seda, et ei küsita, kas rikuti põhikohtuasjade poolte õigust, et neid koheldaks samal viisil kui abielupaare, vaid seda, kas esinevad tingimused, millest tulenevalt tuleb need menetlused lahendada direktiivi 2000/78 alusel.

36.

Seetõttu ei oodata, et Euroopa Kohus võtab seisukoha võimaliku diskrimineerimise osas, vaid üksnes selle osas, kas esineb tingimus, et eelotsusetaotluse esitanud kohus saaks käsitletavad menetlused lahendada viidatud direktiivi kohaldades. Selleks peab piisama, kui määrata kindlaks, kas vaidlusalune hüvitis kujutab endast töötasu direktiivi 2000/78 artikli 3 lõike 1 punkti c tähenduses, mis sõltub sellest, kas vaidlusalust hüvitist võib samastada ELTL artikli 157 tähenduses „tasuga”, sest viimasele artiklile viitab direktiivi põhjendus 13 nimetatud mõiste määratlemiseks.

37.

Nagu Bundesverwaltungsgericht õigesti märgib, sõltub direktiivi 2000/78 kohaldatavus sellest, kas vaidlusalust hüvitist võib kvalifitseerida ELTL artikli 157 tähenduses „tasuks”.

38.

Nimelt sätestab direktiivi 2000/78 artikli 3 lõike 1 punkt c, et seda kohaldatakse „kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on […] töö saamise ja töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine ja töötasu”.

39.

Kui sarnaselt siinse asjaga on tegu hüvitisega, mida maksab avalik võim, siis tuleb tingimata pöörata tähelepanu direktiivi 2000/78 artikli 3 lõikes 3 sätestatud erandile, mille kohaselt „[k]äesolevat direktiivi ei kohaldata mingite riigiabi- või samalaadsetest kavadest, kaasa arvatud riigi sotsiaalkindlustus- või sotsiaalkaitsekavadest tehtavate maksete suhtes”.

40.

Seda erandit tuleb siiski kaaluda koosmõjus direktiivi 2000/78 põhjendusega 13, mille alusel „[k]äesolevat direktiivi ei kohaldata sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalkaitse kavade suhtes, millega antavaid soodustusi ei loeta tuluks selles tähenduses, mis mõistele on antud EÜ asutamislepingu artikli 141 kohaldamisel, ega ühegi riigi poolt eraldatud summa suhtes, mille eesmärk on tööle pääsemise võimaldamine või tööhõive säilitamine”.

41.

Euroopa Kohtu tõlgendus kohtuotsuses Maruko ( 9 ) direktiivi 2000/78 artikli 3 lõikele 3 koostoimes direktiivi põhjendusega 13 eeldab, et direktiivi 2000/78 kohaldamisalast ei jää välja sugugi mitte kõik avaliku võimu poolt tasutud hüvitised, ega ka kõik need, mis tulenevad avaliku võimu asutustelt, mille hulka kuuluvad ka sotsiaalkindlustusasutused, vaid välja jäävad üksnes need, mille asutused on maksnud ja mida ei saa lugeda „tasuks” (praeguse) ELTL artikli 157 tähenduses.

42.

Esitatud küsimusele vastamiseks on seega vajalik selgitada väga konkreetset tundmatut, st, kas vaidlusalune hüvitis kujutab endast „tasu” ELTL artikli 157 tähenduses või mitte; sellele sättele aga – nagu olen märkinud – viitab direktiiv 2000/78, et määratleda selle artikli 3 lõike 1 punktis c kasutatud mõistet „töötasu”. Nagu allpool ilmneb, kui hinnata mõiste „tasu” kõigi koostisosade võimalikku koosesinemist, siis selgub direktiivi 2000/78 artikli 3 lõike 3 ja põhjenduse 13 koostoimes tõlgendamisest tuleneva erandi mõistlikkus. Lõppude lõpuks selgitatakse sellega üksnes tagajärge, mis tingimata tuleneb mõistest „tasu”.

43.

ELTL artikkel 157 mõistab tasu all „harilikku põhi- või miinimumpalka või mõnd muud tasumoodust kas rahas või loonusena, mida töötaja tööandjalt oma töö eest otseselt või kaudselt saab”. Seega on selles mõistes materiaalne sisu (palk ja tasumoodus), subjektiivne element (tööandja ja töötaja) ja põhjuslik element (töö eest). Tuleb hinnata, kas kõik need asjaolud esinevad vaidlusaluse hüvitise puhul.

44.

Mis puudutab materiaalset elementi, siis ei ole kahtlust, et ELTL artiklis 157 märgitud „mõn[i] muu[…] tasumoodus[…] kas rahas või loonusena […] otseselt või kaudselt […]” hõlmab piisavalt vaidlusaluse hüvitise sisu. Nimelt hüvitatakse seeläbi töötajale 50% kuni 80% tervishoiukuludest, mis temal või tema ülalpeetavatel võivad tekkida. ( 10 )

45.

Minu arvates esineb siin ka põhjuslik element. Hüvitist antakse nimelt üksnes riigiametnikele kui sellistele ja seetõttu, et nad on ametnikud. Lisaks antakse neile seda hüvitist peale riigiametnikuks olemise siis, kui nad tegelikult ametnikuna töötavad. Nii tuleneb BBhV §2 lõikest 2, mille alusel riigiametnikel, kes on palgata puhkusel, on samuti õigus hüvitisele, tingimusel, et see puhkus ei ole pikem kui üks kuu. Minu arvates on vaidlusaluse hüvitise ja töösuhte vahel ilmne põhjuslik seos. ( 11 )

46.

Lõpuks jääb veel kõige probleemsem element. Käsitletud hüvitis on rahaline hüvitis, millele riigiametnikul on õigus töösuhte tõttu, mis seob teda riigi haldusega. Seega, kas tegu on hüvitisega, mida „töötaja tööandjalt” saab, nagu nõuab ELTL artikkel 157? Minu arvates on siin küsimuse tuum.

47.

Hüvitis, mida töötaja saab töösuhte tõttu, mis seob teda oma tööandjaga, on ELTL artikli 157 tähenduses „tasu” üksnes siis, kui seda tasub nimelt tööandja ise. Muud hüvitised, mida töötaja võib saada, sh oma töösuhte tõttu, jäävad seega välja siin käsitletud mõistest, ja seega selle võimalikku kaitset diskrimineerimise eest tuleb otsida mujalt kui direktiivist 2000/78.

48.

See põhjus selgitab, miks ei saa „tasu” alla hõlmata kõiki sotsiaalkindlustushüvitisi, vaid üksnes neid, mille – peale selle, et tegu on töötasuga „oma töö eest” – on tasunud ka tööandja, isegi kui see toimub sotsiaalkindlustusasutuse kaudu, st kaudselt.

49.

Nagu Euroopa Kohus on juba varem märkinud 25. mai 1971. aasta otsuses kohtuasjas Defrenne ( 12 ), võimaldavad sotsiaalkindlustuskorrad „töötajatel kasu saada seadusjärgsest süsteemist, mille rahastamist toetavad töötajad, tööandjad ja olenevalt olukorrast ka avalik võim ulatuses, mis sõltub vähem tööandja ja töötaja vahelisest töösuhtest kui sotsiaalpoliitika kaalutlustest” (punkt 8), nii et „selliste süsteemide rahastamises tööandjale langev osa ei kujuta endast otsest või kaudset makset töötajale” (punkt 9); seega lisaks saab „viimane tavaliselt seadusega ette nähtud hüvitisi mitte tööandja panuse tõttu, vaid pelgalt seetõttu, et ta täidab seaduses sätestatud tingimused hüvitise saamiseks” (punkt 10).

50.

Asjaolu, et direktiivi 2000/78 ei kohaldata „sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalkaitse kavade suhtes, millega antavaid soodustusi ei loeta tuluks selles tähenduses, mis mõistele on antud [ELTL artikli 157] kohaldamisel” (põhjendus 13), tähendab, et kuna selline võrdlus on võimalik üksnes siis, kui töötaja saadud hüvitise on andnud tema tööandja, siis tuleb kindlaks määrata, kas sotsiaalkindlustuskorra rahastamise eest vastutab siinkohal tööandja, töötaja või avalik võim. Ja vaid siis – olles kinnitanud rahastamise tööandja poolt – kui saab järeldada, et sotsiaalkindlustuskord vastab tegelikult hüvitisele, mille eest vastutab tööandja, võib väita, et tegu on ELTL artikli 157 tähenduses „tasuga”.

51.

See lähenemine peab kehtima nii konkreetselt sotsiaalkindlustusasutuste kui ka üldiselt mis tahes riiklikele süsteemide suhtes, mille kaudu rahastatakse töö tasustamist. Ja seda seetõttu, et kuna on määrav, kas hüvitise eest maksab lõpuks tööandja, siis peab olema asjassepuutumatu, kas ta teeb seda vahetult või vahendaja kaudu, ning viimasel juhul, kas maksja on eraõiguslik üksus või avalik-õiguslik asutus, kui tegu on avaliku õiguse subjektiga, siis ei ole oluline, mis vormis õigussubjektiga on tegu ja mis korra alusel see toimib.

52.

See eeldab, et igas olukorras peab kindlaks määrama, kes töötajale antud hüvitist rahastab. Lõplikust maksjast lähtudes (ja kui on tuvastatud, et see ei lange kokku tööandjaga), tuleb kindlaks määrata, ega maksja ei ole pelgalt tööandja vahendaja. Kui tegu on üldiselt avalik-õiguslike asutuste või konkreetselt sotsiaalkindlustusasutuste makstavate hüvitistega, peab kindlaks tegema, kas neid hüvitisi rahastatakse tööandjate sissemaksetest või rahastavad neid teised maksumaksjad, need töötajad ise, avalik võim või ühed või teised neist ja erinevas määras. Liikmesriikidevahelisi erinevusi arvestades on ilmne, et selle peab kindlaks määrama üksnes vastav siseriiklik kohus.

53.

Minu arvates võib rahastamise omistamise kriteerium – mis on seotud hüvitise materiaalse sisuga ja selle tööalase „põhjusega” – osutuda oma üldisuse tõttu kasulikumaks kui hüvitise saajaid piiritlev kriteerium või kriteerium hüvitise suuremast või vähemast sarnasusest teiste võrdväärsete hüvitistega eraõigusliku sotsiaaltoetuste valdkonnas.

54.

See peab seega sobima nii hüvitistele, mis seisnevad vanaduspensionis, kui ka neile, mille eesmärk on ravikulude hüvitamine. Kui käsitletakse materiaalset hüvitist, mis antakse töösuhte tõttu, siis on tähtis vaid see, kas seda rahastab tööandja või mitte. Minu arvates ei ole võimalik väga vaielda selle üle, kui kasulik on selline lahendus, mis lihtsustab hüvitise kui ELTL artikli 157 tähenduses „tasu” kvalifitseerimise probleemi. ( 13 )

55.

Mis puudutab käesolevate eelotsuse küsimuste aluseks olnud juhtumeid, siis ilmneb Euroopa Kohtule edastatud teabest, et vaidlusalused hüvitised on tingitud teenistussuhtest, mis seob riigiametnikke ja riigihaldust, ja et neid makstakse vahetult föderaalsest eelarvest, mida nende hüvitiste osas rahastatakse avalikest vahenditest, millesse panustab liikmesriik kui nimetatud riigiametnike tööandja.

56.

Nende asjaolude juures viitab kõik sellele, et vastavalt siinses ettepanekus esitatud põhjendustele näib, et kõnealuseid hüvitisi tuleb siinses asjas lugeda ELTL artikli 157 tähenduses „tasuks”, millest tuleneb, et direktiiv 2000/78 on kohaldatav seda hüvitist reguleerivatele siseriiklikele normidele.

57.

Kokkuvõttes peab siseriiklik kohus viimase astmena kontrollima, kas tegelikult tuleb korduvate hüvitiste rahastamine nende erikorra tõttu omistada liikmesriigile kui põhikohtuasjas käsitletud ametnike tööandjale.

58.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, kohaldatakse siseriiklikele õigusnormidele, mis reguleerivad ametnike ravikulude hüvitamist haiguse korral, kui neid rahastab peamiselt riik kui avalik-õiguslik tööandja; selle peab aga kindlaks tegema siseriiklik kohus.