EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (teine koda)

16. mai 2013(*)

Avalik teenistus – Sotsiaalkindlustus – Raske haigus – Mõiste – Haiglaravi – Arvete esitamine otse kindlustusskeemile – Otsene tasumine nõuete büroo poolt – Majutuskulude ülempiiride puudumine üldistes rakendussätetes – Kohustus informeerida kindlustatud isikut eelnevalt, kui arve on ülemäära suur

Kohtuasjas F‑104/10,

mille ese on hagi, mis on esitatud ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, menetluses,

Mario Alberto de Pretis Cagnodo, Euroopa Komisjoni endine ametnik,

Serena Trampuz de Pretis Cagnodo, eelmise abikaasa,

mõlema elukoht Trieste (Itaalia), esindaja: advokaat C. Falagiani,

hagejad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Currall ja D. Martin, keda abistas advokaat A. Dal Ferro,

kostja,

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS

(teine koda),

koosseisus: koja esimees M. I. Rofes i Pujol (ettekandja), kohtunikud I. Boruta ja K. Bradley,

kohtusekretär: ametnik J. Tomac,

arvestades kirjalikus menetluses ja 21. juuni 2012. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        M. A. de Pretis Cagnodo ja tema abikaasa S. Trampuz de Pretis Cagnodo esitasid Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 21. oktoobril 2010 saabunud hagiavaldusega käesoleva hagi, milles palutakse tühistada ühise ravikindlustusskeemi Ispra (Itaalia) nõuete büroo (edaspidi „nõuete büroo”) otsused niisugustena, nagu need ilmnevad 1. oktoobri 2009. aasta maksete loetelust nr 10 ‐ otsused, milles keelduti hüvitamast S. Trampuz de Pretis Cagnodo haiglaravikulusid 100% ulatuses ajavahemiku eest 13. veebruar kuni 25. märts 2009 ning jäeti hageja kanda 28 800 euro suurune summa haiglas viibimise majutuskulusid, mille kohta leiti, et need on ülemäära suured.

 Õiguslik raamistik

2        Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 72 vaidluse suhtes kohaldatavas redaktsioonis on sätestatud:

„1.      Ametnik, tema abikaasa, kui abikaasal ei ole muu õigusnormi kohaselt õigust saada samasuguseid ja sama tasandi hüvitisi, ning ametniku lapsed ja muud ülalpeetavad VII lisa artikli 2 tähenduses on haiguste vastu kindlustatud 80% ulatuses kuludest, võttes arvesse eeskirju, mis on koostatud [liidu] institutsioonide kokkuleppel pärast nõupidamist personalieeskirjade komiteega. Seda määra tõstetakse 85%‑ni järgmiste teenuste puhul: konsultatsioonid ja visiidid, kirurgilised operatsioonid, haiglaravi, farmaatsiatooted, radioloogia, analüüsid, laboratoorsed uuringud ja arsti retsepti alusel antud proteesid, välja arvatud hambaproteesid. Seda määra tõstetakse 100%ni tuberkuloosi, lastehalvatuse, vähktõve, vaimuhaiguste ja muude haiguste puhul, mida ametisse nimetav asutus või ametiisik peab sama raskeks haiguseks, ning varase diagnoosi uuringute ja sünnituse puhul. 100%‑list hüvitist ei kohaldata siiski kutsehaiguse või õnnetuse korral, mille korral kohaldatakse artiklit 73.

[...]

2.      Ametnikul, kes on olnud [liidu] teenistuses kuni 63‑aastaseks saamiseni või kes saab invaliidsustoetust, on pärast teenistusest lahkumist õigus saada lõikes 1 sätestatud hüvitisi. Sissemakse suurus arvutatakse tema pensioni või toetuse alusel.

[...]

2a.      Järgmistel isikutel on samuti õigus saada lõikes 1 sätestatud hüvitisi, kui nad ei tee tasustatavat tööd:

1)      endised ametnikud, kellel on õigus saada vanaduspensioni ja kes on lahkunud ühenduste teenistusest enne 63‑aastaseks saamist,

[...]”

3        Nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74), artikkel 27 näeb ette:

„1.      Eelarveassigneeringuid kasutatakse usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtte kohaselt ehk säästlikult, tõhusalt ja mõjusalt.

2.      Säästlikkus tähendab, et vahendid, mida institutsioon oma tegevuses kasutab, tehakse kättesaadavaks õigel ajal ja et nende kogus ja laad on sobivad ja nende hind võimalikult väike.

Tõhusus tähendab parimat võimalikku suhet kasutatud vahendite ja saavutatud tulemuste vahel.

Mõjusus tähendab seatud eesmärkide ja kavandatud tulemuste saavutamist.

[...]”

4        Kodukorra artiklis 36 on sätestatud:

„Kui hagiavaldus ei vasta artikli 35 lõike 1 punktides a, b ja c või lõigetes 2 või 5 sätestatud nõuetele, määrab kohtusekretär hagejale mõistliku tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kui hageja ei kõrvalda neid puudusi ettenähtud tähtaja jooksul, otsustab Avaliku Teenistuse Kohus, kas nõutud tingimuste täitmata jätmine muudab hagiavalduse vorminõuete eiramise tõttu vastuvõetamatuks.”

5        Personalieeskirjade artiklis 72 osundatud ühiseeskirjade Euroopa Liidu ametnike ravikindlustuse kohta (edaspidi „ühiseeskirjad”) artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Personalieeskirjade artikli 72 rakendamisega loodi […] ühine ravikindlustusskeem. See skeem tagab kindlustatud isikutele käesolevates eeskirjades sätestatud ulatuses ja tingimustel ning vastavalt artikli 52 alusel kehtestatud üldistele rakendus[sätetele] haiguse, õnnetusjuhtumi või lapse sünniga seotud kulude hüvitamise ning matusetoetuse maksmise.

Hüvitiste saajad on skeemi liikmed ja nende nimel kindlustatud isikud.

[...]”

6        Ühiseeskirjade artiklis 2 on nähtud ette:

„[...]

3.      [Ühise ravikindlustuss]keemi liikmed on:

–        endised ametnikud ja ajutised teenistujad, kes saavad vanaduspensioni,

–        [...]”

7        Ühiseeskirjade artikkel 12 sätestab:

„Skeemi liikme nimel on vastavalt artiklitele 13 ja 14 kindlustatud järgmised isikud:

–        skeemi liikme abikaasa, kui ta ise ei ole [ühise ravikindlustus]skeemi liige,

–        [...]”

8        Ühiseeskirjade artiklis 20, milles on sätestatud kulude hüvitamise üldeeskirjad, on nähtud ette:

„1.      Ühise ravikindlustusskeemi finantstasakaalu säilitamiseks ning arvestades personalieeskirjade artiklist 72 tulenevat sotsiaalse kaitse põhimõtet, võib üldistes rakendus[sätetes] kehtestada teatud ravikulude hüvitamise ülempiirid.

Kui skeemi liikme kulud on ülempiirist väiksemad, arvutatakse hüvitise suurus tegelike kulude põhjal.

2.      Juhul kui hüvitamise ülempiiri ei ole seatud, ei hüvitata kulusid, mida loetakse ülemäärasteks, arvestades tavalisi hindu selles riigis, kus kulud tekkisid. Ülemääraseks loetava kulude osa määrab kindlaks [ühise ravikindlustuskeemi] arveldusbüroo pärast meditsiinitöötaja arvamuse saamist iga üksikjuhtumi puhul eraldi. [Mõiste „arveldusbüroo” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „nõuete büroo”.]

[...]

6.      100% kuludest hüvitatakse vastavalt personalieeskirjade artikli 72 lõikele 1 tuberkuloosi, lastehalvatustõve, vähktõve, vaimuhaiguste ja teiste haiguste puhul, mida ametisse nimetav asutus või ametiisik pärast [nõuete] büroo meditsiinitöötaja arvamuse saamist tunnustab kui sama raskusastmega haigusi.

See arvamus antakse pärast [ühise ravikindlustusskeemi] meditsiininõukoguga konsulteerimist üldistes rakendus[sätetes] kehtestatavate üldiste kriteeriumide alusel.

[...]”

9        Ühiseeskirjade artiklis 30 on nähtud ette:

„1.      Skeemi liikmele võib oluliste kulude tasumise võimaldamiseks teha ettemakseid. Ettemaksed tehakse peamiselt kulude tasumise vormis haiglasse paigutamise korral.

2.      Ravikulude ettemaksed tasaarvestatakse kas skeemi liikmele [ühise ravikindlustus]skeemi kaudu makstava mis tahes summaga, töötasu või pensioniga, skeemi liikmele institutsiooni poolt makstava summaga või skeemi liikme surma korral toitjakaotuspensioniga. [...]”

10      Ühiseeskirjade artikkel 35 sätestab:

„[...]

2.      Enne personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebuse suhtes otsuse tegemist peab ametisse nimetatav asutus või ametiisik või – olenevalt asjast – [ühise ravikindlustusskeemi] haldusnõukogu küsima [ühise ravikindlustusskeemi] korralduskomitee arvamust.

[...]”

11      Ühiseeskirjade artiklis 36 on nähtud ette:

„Käesoleva skeemi toimimise tagavad korralduskomitee, keskbüroo, [nõuete] bürood ja meditsiininõukogu.”

12      Ühiseeskirjade artikkel 41 sätestab:

„Korralduskomiteed abistab meditsiininõukogu, kuhu kuuluvad üks meditsiinitöötaja igast institutsioonist ning meditsiinitöötajad kõigist [nõuete] büroodest.

Korralduskomitee või keskbüroo võib meditsiininõukoguga konsulteerida kõigis [ühise ravikindlustus]skeemi raames tekkivates meditsiinilise iseloomuga küsimustes. Meditsiininõukogu koguneb korralduskomitee või keskbüroo taotlusel või ühe [nõuete] büroo meditsiinitöötaja taotlusel ja annab oma arvamuse talle selleks antud tähtaja jooksul.”

13      Ühiseeskirjade artiklis 43 on maksekorralduste ja kontrolli kohta sätestatud:

„1.      Ühise ravikindlustusskeemi tulude ja kulude täitmine toimub analoogia alusel kooskõlas määruse [nr 1605/2002] ja eriti selle artikliga 60.

2.      [...]

3.      Keskbüroo viib läbi või laseb läbi viia järelkontrolli, selleks et:

–        tagada [nõuete] büroode tehtud tehingute õiguspärasus ja õigsus ning vastavus hea finantshalduse põhimõtetele,

[...]”

14      Ühiseeskirjade artikkel 52 näeb ette:

„1.      Vastavalt personalieeskirjade artikli 72 lõike 1 kolmandale lõigule delegeerivad institutsioonid [Euroopa K]omisjonile pädevuse kehtestada üldistes rakendus[sätetes] kulude hüvitamist reguleerivad eeskirjad eesmärgiga säilitada skeemi finantstasakaal ja arvestades personalieeskirjade artikli 72 lõike 1 esimesest lõigust tulenevat sotsiaalse kaitse põhimõtet.

[...]”

15      Ühiseeskirjade artikli 52 alusel Euroopa Komisjoni poolt vastu võetud üldiste rakendussätete II jao 2. peatüki punktis 1.3, mis reguleerib hüvitamise korda haiglaravi korral, on hüvitamise määrade osas sätestatud:

„Kirurgilise operatsiooni või ravi korral hüvitatakse 85% ulatuses igasugune haiglaravina käsitatav raviasutuses viibimine.

100% ulatuses hüvitatakse kulud:

–        raske haiguse korral;

–        [...]

–        pikendatud haiglaravi korral kulude puhul, mis kaasnevad viibimisega raviasutuses rohkem kui [kolmkümmend] päeva järjest ning seda pärast ekspertarstilt arvamuse saamist.”

16      Üldiste rakendussätete eespool viidatud punktis 1.3 on nähtud hüvitamistingimuste osas ette:

„Hüvitise saamiseks tuleb [nõuete] büroo ekspertarstile esitada haiglaravi kohta meditsiiniline hinnang.

–        Majutuskulud:

Raviasutuses viibimise kulud seoses ülalpidamise ja teenustega ning nendega seotud maksud hüvitatakse tegelike kulude põhjal ning sõltuvalt selles riigis asjaomases valdkonnas kehtivatele arvete esitamise korrale, kus haiglaravi toimus. Kui need kulud sisalduvad juba kindlaksmääratud haigla päevatasus, võetakse hüvitamisel aluseks kogusumma.

Kulud, mis tulenevad palati valikust, hüvitatakse ulatuses, mis vastab kõige odavama vastavat liiki üksikpalati hinnale.

Kulud hüvitatakse haiglaravi toimumise koha riigis raviks või hooldamiseks meditsiiniliselt vajalikuks peetava aja eest.

[...]”

17      Üldiste rakendussätete III jao 4. peatükis, mis reguleerib arvete esitamine otse kindlustusskeemile ja ettemakset, on täpsustatud:

„[Ühiseeskirjade] artikli 30 kohaselt võidakse oluliste kulude tasumiseks kindlustatud isikule teha ettemakseid. Üldjuhul pakutakse selleks võimalust saata arved otse kindlustusskeemile ning erandina ettemakse tegemist.

[...]

1.      Arvete esitamine otse kindlustusskeemile

Arvete otse esitamist ravikindlustusskeemi peab kindlustatud isik eelnevalt taotlema, välja arvatud kiireloomulistel juhtudel või vääramatu jõu korral.

Arveid saab esitada otse kindlustusskeemile järgmistel juhtudel:

–        Haiglasse paigutamise korral. Sellisel juhul hõlmab see nii üldteenuste kui ka kirurgi arveid.

[...]

Kui arved esitatakse otse ravikindlustusskeemile, siis üldjuhul peetakse kulud, mis jäävad pärast hüvitatavate summade mahaarvestamist kindlustatud isiku kanda, kinni hiljem selle isiku töötasust, pensionist või muust oma institutsioonilt saada olevast summast. [Nõuete] büroo taotlusel võidakse maksmisele kuuluv summa kanda ühise kindlustusskeemi pangakontole.

[...]”

18      Üldiste rakendussätete III jao 5. peatükis, mis käsitleb raskeks haiguseks tunnistamist, on sätestatud:

„1.      Mõiste

Raskete haigustena käsitatakse eelkõige tuberkuloosi, poliomüeliiti, vähktõbe, vaimuhaigusi ja muid haigusi, mille ametisse nimetav asutus on tunnistanud samaväärse raskusastmega haigusteks.

Silmas peetakse haigusi, mis seonduvad suuremal või väiksemal määral järgmise nelja kriteeriumiga:

–        [eeldatav] eluea lühenemine;

–        kroonilisus;

–        vajadus kasutada keerulisi diagnostika- ja/või ravimeetodeid;

–        raske [puue] või oht selleks.

[...]” [täpsustatud tõlge]

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

19      Hageja, kes on komisjoni endine ametnik ja saab vanaduspensioni, on sel alusel kindlustatud ühise ravikindlustusskeemi raames. Tema abikaasa, kes on samuti käesolevas kohtuasjas hageja, on põhikindlustusena kindlustatud ühise ravikindlustusskeemi raames kui kindlustatud isiku abikaasa, st oma abikaasa kaudu.

20      S. Trampuz de Pretis Cagnodo kui kindlustatud isiku abikaasa ja tema esindaja esitas 22. jaanuaril 2009 nõuete büroole üldiste rakendussätete III jao 4. peatüki punkti 1 alusel arve otse kindlustusskeemile esitamise taotluse, kusjuures ta pidi paigutatama Baris (Itaalia) asuvasse Anthea kliinikusse 12. veebruaril 2009. Nõuete büroo rahuldas selle taotluse 5. veebruaril 2009 ning saatis kliinikule kirja, milles teatas talle, et tasub S. Trampuz de Pretis Cagnodo haiglaravikulud, ja märkis, et kindlustatutele ei tohi saata ühtegi esialgset arvet ega ettemaksunõuet.

21      S. Trampuz de Pretis Cagnodo paigutati haiglasse 13. veebruaril 2009. Talle tehti 14. veebruaril 2009 operatsioon, millega kaasnes tüsistus, mille tõttu tuli 25. veebruaril 2009 teha veel teinegi kirurgiline operatsioon. S. Trampuz de Pretis Cagnodo viibis Anthea kliinikus kuni 25. märtsini 2009, s.o kokku 40 päeva.

22      Nõuete büroo võttis 13. aprillil 2009 otse kindlustusskeemile arve esitamise otsuse täitmiseks Anthea kliinikuga ühendust, paludes viimasel saata põhiarve tasumiseks otse talle, mitte patsiendile. Anthea kliinik saatis nõuete büroole arve nr 4080, mis kandis 16. aprilli 2009. aasta kuupäeva ja mille summa oli 83 893,20 eurot koos käibemaksuga, sellest 57 600 eurot majutuskulusid, s.o 1440 eurot päevas koos käibemaksuga, ja 26 293,20 eurot ravi‑ ja haiglakulusid. Nõuete büroo tasus tervikuna arve ‐ millel olid üksikasjalikult näidatud need viimased kulud, kuid ei olnud täpsustatud S. Trampuz de Pretis Cagnodo palatit ‐ ilma et oleks teatanud arve summat eelnevalt hagejatele.

23      Nõuete büroo edastas M. A. de Pretis Cagnodole maksete loetelu nr 10, mis kandis 1. oktoobri 2009. aasta kuupäeva ning millest ilmneb, et: i) haiglaravi eest tasuti kokku 83 893,20 eurot; ii) nõuete büroo leidis, et majutuskulud, mille kogusumma arvel oli 57 600 eurot, on ülemäära suured; iii) need viimased kulud hüvitatakse ainult 28 800 euro ulatuses, s.o kuni summas 720 eurot päevas koos käibemaksuga, kusjuures ülejäänud 28 800 eurot jääb kindlustatud isiku kanda; ning iv) hüvitatavad haiglaravikulud, s.o 55 093,20 eurot, sh 26 293,20 eurot ravikulusid ja 28 800 eurot majutuskulusid hüvitati hagejale 85%, s.o 46 829,22 euro ulatuses, mis jäi nõuete büroo kanda, ja ülejäänud 8263,98 eurot jäid hageja kanda. Nendest arvutustest ilmneb, et nõuete büroo leidis 40 haiglaravipäeva puhul, et hüvitada võib summa 1377,30 eurot päevas, kusjuures see summa sisaldab nii ravi‑ kui ka majutuskulusid.

24      Hageja esitas oma seisukohad maksete loetelu nr 10 kohta ning rõhutas, et Anthea kliinikuga on võimalik võtta ühendust, et saada rohkem teavet majutuse kohta. Nagu ilmneb ka komisjoni 23. juuli 2010. aasta otsusest, mis tehti S. Trampuz de Pretis Cagnodo personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebuse tulemusena (edaspidi „kaebuse rahuldamata jätmise otsus”), teatati talle 13. novembril 2009, et tema toimik on edastatud ühise ravikindlustusskeemi ekspertarstile (edaspidi „ekspertarst”) arvamuse saamiseks. Ka kaebuse rahuldamata jätmise otsusest ilmneb, et S. Trampuz de Pretis Cagnodo taotles 26. novembri 2009. aasta e‑kirjaga haigekassalt, et viimane võtaks Anthea kliinikuga ühendust ja paluks 16. aprilli 2009. aasta arve uuesti läbi vaadata.

25      Kaebuse rahuldamata jätmise otsusest ilmneb veel, et nõuete büroo edastas 27. novembri 2009. aasta e‑kirjaga S. Trampuz de Pretis Cagnodole selle telefonivestluse sisu, mis büroo juhatajal oli ühe Anthea kliiniku töötajaga olnud. Selles vestluses oli see töötaja märkinud, et S. Trampuz de Pretis Cagnodo oli haiglas paigutatud väga luksuslikku sviiti, kus on messingist voodi ja à la carte menüü. Nõuete büroo kirjalikule taotlusele edastada talle kliiniku kõige odavama üksikpalati hind Anthea kliinik ei vastanud.

26      Brüsselis (Belgia) 10. detsembril 2009 toimunud meditsiininõukogu koosoleku protokollist ‐ mis edastati M. A. de Pretis Cagnodole nõuete büroo 26. jaanuari 2010. aasta kirjaga ‐ ilmneb, et meditsiininõukogu kinnitas, et majutuskulud, mis olid arvele kantud kogusummas 57 600 eurot, on ülemäära suured, ning seda Itaalia arstidelt saadud teabe põhjal, mille kohaselt on Itaalias seda liiki kulude summa 400‐600 eurot päevas ilma käibemaksuta (edaspidi „26. jaanuari 2010. aasta otsus”).

27      S. Trampuz de Pretis Cagnodo esitas 16. aprillil 2010 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse, mille komisjon registreeris 22. aprillil 2010. Ta leiab oma kaebuses esiteks, et nõuete büroo, kellele Anthea kliinik arve esitas, oleks pidanud õigeaegselt tähelepanu juhtima, et majutuskuludena sisse nõutav summa on ülemäära suur, ega tasuma seda arvet. Teiseks arvab S. Trampuz de Pretis Cagnodo, et tema haiglaravikulud oleks tulnud tasuda 100% ulatuses seetõttu, et haigus, mille tõttu ta haiglasse paigutati, on „raske” personalieeskirjade artikli 72 lõike 1 esimese lõigu tähenduses. Lõpuks väidab S. Trampuz de Pretis Cagnodo, et kuna haiglas viibimine üle 30 päeva oli õigustatud, oleks 10 viimase päeva haiglaravikulud tulnud hüvitada 100% ulatuses. Mis puudutab seda, et majutuskulud olid ülemäära suured siis S. Trampuz de Pretis Cagnodo kurdab, et selle asemel, et esitada nende kulude eest arve 300 eurot päevas üksikpalati eest – summa, mis teatati talle kaks korda suuliselt enne tema haiglasse paigutamist – oli Anthea kliinik paisutanud need majutuskulud 1440 euroni päevas ettekäändel, et ta paigutati luksussviiti, mis on vale, sest nimetatud kliinikul ei ole oma patsientide jaoks sviite.

28      Saanud kaebuse, küsis ametisse nimetav asutus nõuete büroo ekspertarsti arvamust esiteks küsimuses, kas haiglaravikulud osas, milles S. Trampuz de Pretis Cagnodo viibis haiglas üle 30 päeva, on õigustatud, ja teiseks küsimuses, kas S. Trampuz de Pretis Cagnodo patoloogia, mille tõttu tehti talle kirurgiline operatsioon, võib tunnistada raskeks haiguseks üldiste rakendussätete III jao 5. peatüki punkti 1 tähenduses. Ekspertarst leidis oma 18. mail 2010 esitatud arvamuse esimeses küsimuses, et patsiendi võis Anthea kliinikust välja kirjutada juba 8. märtsil 2009, sest hiljem läbi viidud ravi ja uuringuid oli võimalik teha kodus või ambulatoorselt. Teises küsimuses leidis ta, et täidetud ei ole vähemalt kaks põhikriteeriumit, mis peavad olema täidetud, et haiguse saaks kvalifitseerida raskeks: eeldatav eluea lühenemine ja raske vigastus või puue või oht nendeks.

29      Ametisse nimetav asutus küsis vastavalt ühiseeskirjade artikli 35 lõikele 2 ka ühise ravikindlustusskeemi korralduskomitee (edaspidi „korralduskomitee”) arvamust. Viimane arutas oma 9. ja 10. juuni 2010. aasta koosolekul S. Trampuz de Pretis Cagnodo kaebuses tõstatatud probleeme ning pöördus meditsiininõukogu poole küsimusega, kas meditsiiniliselt oli haiglaravil vaja viibida nii pikka aega. Meditsiininõukogu vastas 24. juunil 2010, et toimikus ei ole piisavalt teavet haiglaravi kohta üle 30 päeva, ning leidis, et S. Trampuz de Pretis Cagnodo suhtes võib kohaldada üldiste rakendussätete II jao 2. peatüki punkti 1.3, mis käsitleb haiglaravikulude hüvitamist 100% ulatuses nende päevade osas, mis ületavad 30 järjestikust päeva. Võttes arvesse meditsiininõukogu vastust, oli korralduskomitee nõus sellega, et kinnitatakse nõuete büroo otsust mitte kohaldada S. Trampuz de Pretis Cagnodo suhtes 100-protsendilist hüvitamismäära, mis on nähtud ette raske haiguse korral.

30      Kaebuse rahuldamata jätmise otsusega keelduti seda rahuldamast nii osas, mis puudutab ülemäära suuri majutuskulusid, s.o 720 eurot koos käibemaksuga ületavat osa, kui osas, mis puudutab rasket haigust üldiste rakendussätete III jao 5. peatüki punkti 1 tähenduses. Küsimuses, kas S. Trampuz de Pretis Cagnodol oli kindlasti vaja haiglaravil viibida kauem kui 30 päeva, leidis ametisse nimetav asutus, et toimik tuleb saata nõuete büroole, et viimane telliks arstliku ekspertiisi väljastpoolt.

31      Kaebuse rahuldamata jätmise otsusest ilmneb ka, et korralduskomitee palus oma 9. ja 10. juuni 2010. aasta koosoleku tulemusena esitatud arvamuses, et keskbüroo ja/või nõuete büroo aitaks(id) S. Trampuz de Pretis Cagnodol tegelikust suuremana esitatud majutuskulude osa Anthea kliinikult tagasi nõuda. Kohtutoimikust ei ilmne, et need nõuete bürood oleksid korralduskomitee selle palve täitnud.

 Poolte nõuded

32      Hagejad paluvad Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        peatada või keelata esialgu kõnesolevate summade sundkorras sissenõudmise menetlus ning keelata esialgu nende mahaarvamine omal algatusel hageja pensionist (esimene nõue);

–        tuvastada ja otsustada, et S. Trampuz de Pretis Cagnodole ei saa teha mingeid etteheiteid, mis puudutab majutuskulude summat ja tasumist niisugusena, nagu nõudis kliinik, kus talle operatsioon tehti (teine nõue);

–        kvalifitseerida haigus, mille tõttu S. Trampuz de Pretis Cagnodo haiglasse paigutati, ja talle tehtud operatsioonid „raskeks” (kolmas nõue);

–        otsustada, et haiglaravil viibimise niisugune kestus oli hädavajalik ja ravi seisukohast õige (neljas nõue);

–        otsustada, et hagejad ei pea hüvitama ühtegi makset, mille nõuete büroo tegi (viies nõue);

–        kohustada komisjoni tühistama nõue maksta tagasi 41 833 euro suurune summa või ükskõik missugune muu summa, mis võidakse arvestada (kuues nõue);

–        kohustada komisjoni jätma 41 833 euro suurune summa või ükskõik missugune muu summa, mis võidakse arvestada, hageja pensionist omal algatusel maha arvamata (seitsmes nõue);

–        teha erinevaid menetlustoiminguid (kaheksas nõue);

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt (üheksas nõue).

33      Hagejad täpsustasid ja laiendasid oma nõudeid hagiavalduse puuduste kõrvaldamise raames 16. novembril 2010 nii, et nüüd paluvad nad oma hagiga Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        tühistada komisjoni otsus niisugusena, nagu ilmneb 1. oktoobri 2009. aasta maksete loetelust nr 10;

–        tühistada 26. jaanuari 2010. aasta otsus;

–        tühistada kaebuse rahuldamata jätmise otsus.

34      Komisjon palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja/või põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

 Menetlus

35      Avaliku Teenistuse Kohtu kantselei pöördus 5. novembril 2010 vastavalt kodukorra artiklile 36 hagejate esindaja poole, et paluda neil kõrvaldada puudused hagis, millele ei olnud lisatud ei akti, mille tühistamist taotleti, dokumenti, mis kinnitab hagejate esindaja volitusi, ega ka vaidluse kokkuvõtet, ning määras talle selleks tähtaja, mis lõppes 15. novembril 2010. Et hagiavalduse puudused kõrvaldati alles 16. novembril 2010, otsustas Avaliku Teenistuse Kohtu teine koda – kellele asi lahendada anti – oma 24. oktoobri 2011. aasta koosolekul talle kodukorra artikliga 36 antud kaalutlusõigust kasutades, et käesoleval juhul ei peaks hagi puuduste kõrvaldamise tähtaja ületamine tooma kaasa hagi vastuvõetamatuks tunnistamist.

36      Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 15. novembril 2010 saabunud eraldi dokumendiga esitasid hagejad hagiavalduse, millega nad palusid ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul peatada sundkorras sissenõudmise menetlus, mille käigus peetakse S. Trampuz de Pretis Cagnodo haiglaravil viibimisega seotud hüvitamata summad M. A. de Pretis Cagnodo vanaduspensionist omal algatusel kinni. See hagiavaldus registreeriti numbri all F‑104/10 R.

37      Avaliku Teenistuse Kohtu president jättis 15. veebruari 2011. aasta määrusega kohtuasjas F‑104/10 R: de Pretis Cagnodo ja Trampuz de Pretis Cagnodo vs. komisjon peatamise taotluse rahuldamata põhjendusel, et hagejad ei tõendanud, et kiireloomulisuse tingimus on käesoleval juhul täidetud.

38      Hagejad edastasid 11. aprillil 2011 Avaliku Teenistuse Kohtule arstliku ekspertiisi, mille nõuete büroo oli pärast kaebuse rahuldamata jätmise otsust väljastpoolt tellinud ja neile 30. märtsil 2011 edastanud. Selles dokumendis leidis eriarst, kellega konsulteeriti, et toimikus toodud teave võimaldab väita, et S. Trampuz de Pretis Cagnodo haiglaravil viibimine üle 30 päeva oli õigustatud. Nõuete büroo võttis seda arvamust arvesse ja arvas 18. märtsi 2011. aasta maksete loetelul nr 11 2066 eurot M. A. de Pretis Cagnodo kanda jäetud kogusummast tema kasuks maha. Pärast seda jäi peale 28 800 euro suuruse summa majutuskulude, mida nõuete büroo pidas ülemäära suurteks, M. A. de Pretis Cagnodo kanda veel 6197,98 eurot.

39      Avaliku Teenistuse Kohtu kantselei teatas 26. oktoobril 2011 pooltele menetlust korraldavatest meetmetest, mille Avaliku Teenistuse Kohus oli otsustanud vastavalt kodukorra artiklile 56 võtta ning mille eesmärk oli selgitada mõnda küsimust ja kuulata hagejad ära hagi vastuvõetamatuse vastuväite osas, mille komisjon oli oma kostja vastuses esitanud.

40      Samas teates informeeris Avaliku Teenistuse Kohtu kantselei pooli, et Avaliku Teenistuse Kohus kavatseb tõstatada kodukorra artikli 77 alusel omal algatusel asja läbivaatamist takistava asjaolu, mille kohaselt puudub S. Trampuz de Pretis Cagnodol põhjendatud huvi eelkõige seepärast, et maksete loetelu nr 10 kahjustas M. A. de Pretis Cagnodo huve, samas kui kaebuse esitas ainult S. Trampuz de Pretis Cagnodo ja esmapilgul näis, et tema ei saa saada selle maksete loetelu võimalikust tühistamisest otsest kasu, sest tema ei olnud ei selle adressaat ega õigustatud isik.

41      Pooltel oli aega kolm nädalat, et menetlust korraldavatele meetmetele reageerida ning esitada oma seisukohad omal algatusel tõstatatud asja läbivaatamist takistava asjaolu kohta, ning nad tegid seda määratud tähtaja jooksul.

42      Ettekandja-kohtunik, kellele Avaliku Teenistuse Kohus andis kodukorra artikli 68 alusel vastava ülesande, analüüsis võimalusi lahendada vaidlus hagejate ja komisjoni vahel kompromissiga ning pakkus 2012. aasta märtsis välja lahenduse, mis oleks võinud erimeelsusele lõpu teha, aga pooled ei nõustunud selle lahendusega. Kohtukoosseis tõdes koja 26. aprilli 2012. aasta koosolekul, et vaidlust ei õnnestunud lahendada kompromissiga, ning otsustas algatada suulise menetluse.

43      Hagejate esindaja teatas 21. juuni 2012. aasta kohtuistungil Avaliku Teenistuse Kohtule, et loobub neljandast nõudest, milles palutakse tühistada maksete loetelu nr 10 osas, milles ei tunnistatud pikaajalise haiglaravil viibimise vajadust, sest võttes arvesse selle eriarsti arvamust, kellega konsulteeriti arstliku ekspertiisi raames, mille nõuete büroo oli tellinud väljastpoolt, oli see büroo otsustanud hüvitada S. Trampuz de Pretis Cagnodo haiglaravikulud 30 päeva ületava ajavahemiku osas 100% ulatuses.

 Vastuvõetavus

 Poolte argumendid

44      Kõigepealt tuleb märkida, et komisjon ei taotlenud kostja vastuses küll sõnaselgelt, et hagi tunnistataks vastuvõetamatuks, kuid avaldas kahtlust, kas see on vastuvõetav, sest kohtueelse menetluse pooleks oli ainult S. Trampuz de Pretis Cagnodo – kes ei ole liitunud ühise ravikindlustusskeemiga – samas kui personalieeskirjade artikli 90 ja järgnevate alusel on haldusmenetluse algatamise õigus ainult liitunul, st M. A. de Pretis Cagnodol. Selle hinnangu andmise jättis komisjon Avaliku Teenistuse Kohtu hooleks.

45      Seejärel toetas komisjon oma vastuses menetlust korraldavatele meetmetele asja läbivaatamist takistavat asjaolu, mille Avaliku Teenistuse Kohus oli omal algatusel tõstatanud ja mille kohaselt puudub S. Trampuz de Pretis Cagnodol põhjendatud huvi, ning palus ametlikult Avaliku Teenistuse Kohtul tunnistada hagi vastuvõetamatuks, sest M. A. de Pretis Cagnodo ei olnud esitanud enne hagi esitamist kaebust personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel, kuigi nõuete büroo väljastatud ja vaidlustatud maksete loetelu oli adresseeritud üksnes talle, sest tema naine ei olnud formaalselt Anthea kliiniku arve saaja.

46      Teiseks väitis komisjon oma kostja vastuses, et hagi on vastuvõetamatu seepärast, et hagiavaldus ei vasta kodukorra artiklile 35, kuna selles ei ole näidatud ei väiteid ega õiguslikke argumente, millega hagejate nõudeid põhistatakse.

47      Kolmandaks on hagi komisjoni arvates vastuvõetamatu seetõttu, et paludes eelkõige Avaliku Teenistuse Kohtul kvalifitseerida S. Trampuz de Pretis Cagnodo haigus „raskeks”, püüdsid hagejad saavutada seda, et Avaliku Teenistuse Kohus võtaks seisukoha meditsiinilist laadi küsimustes, mis ei kuulu selle kohtu pädevusse.

48      Neljandaks palub komisjon tunnistada hagi vastuvõetamatuks sellepärast, et mõne nõudega paluvad hagejad Avaliku Teenistuse Kohtul anda komisjonile korraldusi.

49      Hagejad omakorda kinnitavad, et vastuvõetamatuse vastuväide, mis põhineb S. Trampuz de Pretis Cagnodo põhjendatud huvi puudumisel, ei ole põhjendatud. Personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 on nimelt silmas peetud kõiki, kelle huvides selle kohaldamine on. Käesoleval juhul esitas kaebuse S. Trampuz de Pretis Cagnodo, kellel ei ole mingit oma sissetulekut ja kes elatub eranditult vanaduspensionist, mida saab tema abikaasa. Seega puudutab iga sündmus, mis võib vähendada sellest sissetulekuallikast saadavat summat ‐ näiteks see, kui tema abikaasa pensionist peetakse kinni ravikulude summad ‐ teda otseselt ja isiklikult. Asjaolu, et kaebuse esitas ainult S. Trampuz de Pretis Cagnodo, on seletatav sellega, et haiglas toimuvas osales tema ja tema on üksikasjadega paremini kursis kui M. A. de Pretis Cagnodo. Hagejad lisavad, et kuna S. Trampuz de Pretis Cagnodo esitas kaebuse M. A. de Pretis Cagnodo abikaasana, tegi ta seda mitte üksnes enda nimel, vaid ka oma abikaasa nimel ja huvides, ning järeldavad, et hagiavalduse esitasid igal juhul mõlemad abikaasad koos, mis peaks hajutama igasuguse kahtluse nii selles osas, kas neil mõlemal on põhjendatud huvi, kui ka selles osas, kas kohtueelne menetlus oli nõuetekohane. Hagejad ei võtnud seisukohta teiste asja läbivaatamist takistavate asjaolude kohta, mis komisjon on esitanud.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

50      Kõigepealt tuleb täpsustada, et komisjon eksib, kui väidab, et kohtueelne menetlus ei olnud nõuetekohane.

51      Personalieeskirjade artikli 90 lõigete 1 ja 2 kohaselt võib iga isik, kelle suhtes kohaldatakse personalieeskirju, esitada ametisse nimetavale asutusele kas taotluse teha tema kohta otsus või kaebuse teda kahjustava akti peale. Lisaks ilmneb personalieeskirjade artikli 72 lõike 1 esimesest lõigust, et endise ametniku abikaasana on S. Trampuz de Pretis Cagnodo kindlustatud haiguseriski vastu. Sellest järeldub, et S. Trampuz de Pretis Cagnodo on „isik, kelle suhtes kohaldatakse [...] personalieeskirju” selle õigusakti artikli 90 tähenduses.

52      Niisugust hinnangut kinnitavad ühiseeskirjad, eelkõige nende artiklid 12‐14, mille kohaselt on kindlustatud isiku abikaasa kindlustatud kindlustatu kaudu põhi‑ või lisakindlustusega sõltuvalt sellest, kas tal on või ei ole olemas sissetulek kutsetööst.

53      Ühiseeskirjade artiklite 27, 28 ja 30 kohaselt on eelneva loa taotlusi, hüvitamistaotlusi ja suurte arvete tasumiseks esitatavaid ettemaksetaotlusi õigus esitada tõesti ainult kindlustatud isikutel.

54      Sellegipoolest on ühiseeskirjade artiklis 1 mõistesse „ühise ravikindlustusskeemi raames hüvitise saajad” arvatud nii kindlustatud isikud kui ka nende kaudu kindlustatud isikud ning kindlustatud isiku kaudu kindlustatud isikud registreeritakse ühiseeskirjade artikli 26 kohaselt täpselt samuti nagu kindlustatud isik ise ühise ravikindlustusskeemi keskbüroos ja nõuete büroos. Mis puudutab seda, et maksete loetelu nr 10 oli adresseeritud üksnes M. A. de Pretis Cagnodole, siis see on ainult selle tagajärg, et ühiseeskirjade artikli 30 ja üldiste rakendussätete III jao 4. peatüki punkti 1 järgi on ühise ravikindlustusskeemi nõuete büroo suhtluspartner arvete otse kindlustusskeemile esitamise taotluse esitamisel see kindlustatud isik. Kuigi käesoleval juhul esitas arve otse kindlustusskeemile esitamise taotluse S. Trampuz de Pretis Cagnodo, tegi ta seda oma abikaasa nimel – võimalus, mis on vormil endal ette nähtud.

55      Käesoleval juhul on arvetel, mille kliinik nõuete büroole saatis ja viimane tasus, S. Trampuz de Pretis Cagnodo nimi ning sellest peale, kui M. A. de Pretis Cagnodole saadeti maksete loetelu nr 10, tegi toiminguid nõuete büroos S. Trampuz de Pretis Cagnodo, kes teadis oma abikaasast paremini, milliseid teenuseid kliinik oli osutanud, kusjuures nõuete büroo nõustus sellega, et neid teeb tema, ning pöördus meditsiininõukogu poole. Samamoodi oli siis, kui S. Trampuz de Pretis Cagnodo esitas personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel nõuete büroo otsuse peale kaebuse. Selle kaebuse tulemusena küsis ametisse nimetav asutus ekspertarsti ja korralduskomitee arvamust, kusjuures pöörduti ka meditsiininõukogu poole ning seejärel tegi ametisse nimetav asutus vastuseks kaebuse rahuldamata jätmise otsuse, millest teatati S. Trampuz de Pretis Cagnodole tema nimele saadetud kirjaga, milles talle teatati, et ta võib esitada selle otsuse peale Avaliku Teenistuse Kohtule hagi kolme kuu jooksul alates selle kirja kättesaamisest.

56      Selles olukorras tuleb tõdeda, et kuna komisjon pidas S. Trampuz de Pretis Cagnodot ise kohtueelses menetluses õiguspäraseks suhtluspartneriks ja võttes arvesse põhimõtet nemo potest venire contra factum proprium, mille kohaselt peab administratsioon omaenese tegusid järgima, leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et komisjon ei saa õiguspäraselt selles etapis väita, et S. Trampuz de Pretis Cagnodol ei olnud põhjendatud huvi esitada asjaoludest teadlikuna üksi seisukohti maksete loetelul nr 10 toodud maksete jaotuse kohta või isegi esitada selle jaotuse kohta kaebust. Tuleb lisada, et kuna hagi Avaliku Teenistuse Kohtule esitasid mõlemad abikaasad, kes on hagejad, on vaja asuda seisukohale, et nii arve otse kindlustusskeemile esitamise taotluse esitamise hetkel kui ka kohtueelse menetluse ajal oli taotlejaks küll S. Trampuz de Pretis Cagnodo, kes esines oma nimel, kuid mõlemad abikaasad tegutsesid vastastikusel kokkuleppel. Sellest järeldub, et hagi ei ole vastuvõetamatu kohtueelse menetluse eeldatava nõuetevastasuse tõttu.

57      Mis puudutab kodukorra artikli 35 lõike 1 punkti e võimalikku rikkumist hagiavaldusega, siis tuleb meenutada, et selle õigusnormi järgi peavad hagiavalduses olema märgitud hagi ese ning väited ning faktilised ja õiguslikud argumendid. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad need olema esitatud piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks valmistuda enda kaitsmiseks ja et Avaliku Teenistuse Kohus saaks vajaduse korral teha asjas otsuse ilma täiendavate andmeteta (Avaliku Teenistuse Kohtu 1. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas F‑89/09: Gagalis vs. nõukogu, punktid 36 ja 37).

58      Avaliku Teenistuse Kohus tõdeb, et käesoleval juhul ei ole väited ning faktilised ja õiguslikud argumendid kui niisugused loetletud. Sellegipoolest on hagiavalduse tähelepanelikul lugemisel võimalik need selle tekstist välja lugeda.

59      Et Curias, st Euroopa Liidu Kohtu veebilehe Avaliku Teenistuse Kohtu osa rubriigi „[...] kasulik teave” all toodud hagiavalduse näidise kasutamine ei ole pooltele kohustuslik ning kui väidetest ning faktilistest ja õiguslikest argumentidest, millele tuginetakse, võib aru saada, peab Avaliku Teenistuse Kohus siis, kui ta analüüsib, kas kodukorra artikli 35 lõike 1 punktis e sätestatud tingimused on täidetud, seda õigusnormi tõlgendama üsna paindlikult, et järgida hagejatele Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 neljanda lõiguga ‐ mida sama põhikirja I lisa artikli 7 lõike 1 järgi kohaldatakse menetlusele Avaliku Teenistuse Kohtus ‐ antud õigust valida endale vabalt advokaat, sõltumata riigist, kus sellel advokaadil on õigus oma kutsealal tegutseda.

60      Selles olukorras ja võttes arvesse, et hagiavalduse sisu, mis komisjoni sõnul on puudulik, ei takistanud viimasel käesoleval juhul ennast kaitsmast, sest ta suutis esitada kostja vastuse, milles on käsitletud nii vastuvõetavust kui ka kohtuasja sisulisi küsimusi, ei ole põhjust tunnistada hagi vastuvõetamatuks põhjendusega, et on rikutud kodukorra artikli 35 lõike 1 punkti e.

61      Mis puudutab asja läbivaatamist takistavat asjaolu, mille komisjon esitas hagiavalduses toodud kolmanda nõude puhul, milles haigus, mille tõttu S. Trampuz de Pretis Cagnodo haiglasse paigutati ja talle operatsioonid tehti, palutakse Avaliku Teenistuse Kohtul kvalifitseerida „raskeks”, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et kuigi personalieeskirjades ette nähtud õiguskaitsevahendeid ei saa tõesti põhimõtteliselt kasutada selleks, et vaidlustada meditsiinilisi hinnangud kitsamas tähenduses ‐ mida tuleb pidada lõplikuks, kui need on antud nõuetekohaselt ‐ on Avaliku Teenistuse Kohtu ülesanne siiski – ilma et ta paneks kahtluse alla vaidlustatud otsuse aluseks olnud meditsiinilisi hinnanguid, käesoleval juhul seda, mille kohaselt ei ole S. Trampuz de Pretis Cagnodo haigus raske – analüüsida, kas ametisse nimetav asutus hindas vaidlustatud otsust tehes faktilisi asjaolusid õigesti ja kohaldas asjakohaseid õigusnorme nõuetekohaselt (Avaliku Teenistuse Kohtu 18. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas F‑10/07: Botos vs. komisjon, punktid 39 ja 40). Sellest järeldub, et hagiavalduse kolmandat nõuet ei tule komisjoni argumentide põhjal vastuvõetamatuks tunnistada.

62      Komisjon esitab hagiavalduse kahe nõude, st kuuenda nõude kohta, millega Avaliku Teenistuse Kohtul palutakse kohustada komisjoni tühistama nõue maksta tagasi 41 833 euro suurune summa või ükskõik missugune muu summa, mis võidakse arvestada ja mida ühine ravikindlustusskeem ei hüvita, ning seitsmenda nõude kohta, millega Avaliku Teenistuse Kohtul palutakse kohustada komisjoni jätma see summa või ükskõik missugune muu summa, mis võidakse arvestada, hageja pensionist omal algatusel maha arvamata, veel neljandagi asja läbivaatamist takistava asjaolu. Lisaks täheldab Avaliku Teenistuse Kohus, et hagiavalduse teise nõudega paluvad hagejad Avaliku Teenistuse Kohtul tuvastada ja otsustada, et S. Trampuz de Pretis Cagnodole ei saa teha mingeid etteheiteid, mis puudutab majutuskulude summat ja tasumist niisugusena, nagu Anthea kliinik need arvel esitas.

63      Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et liidu kohus ei saa personalieeskirjade artiklile 91 tugineva õiguspärasuse kontrolli raames teha administratsioonile ettekirjutusi ega võtta õiguslikke seisukohti (Avaliku Teenistuse Kohtu 12. detsembri 2012. aasta otsus kohtuasjas F‑90/11: BS vs. komisjon, punkt 100 ja seal viidatud kohtupraktika, mille peale on esitatud Euroopa Liidu Üldkohtusse apellatsioonkaebus, kohtuasi T‑83/13 P). Sellest järeldub, et kolm eespool nimetatud nõuet tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

64      Lõpuks tuleb märkida, et hagiavalduse esimeses nõudes paluvad hagejad Avaliku Teenistuse Kohtul peatada esialgu nende summade sundkorras sissenõudmise menetlus, mida ühine ravikindlustusskeem ei hüvita, ning keelata komisjonil esialgu nende mahaarvamine omal algatusel hageja pensionist.

65      Need nõuded aga esitasid hagejad eraldi hagiavaldusega 15. novembril 2010, mille kohta tehti eespool viidatud kohtumäärus de Pretis Cagnodo ja Trampuz de Pretis Cagnodo vs. komisjon, millega need nõuded jäeti rahuldamata.

66      Et need nõuded jäeti juba rahuldamata, ei saa neid seega Avaliku Teenistuse Kohtule esitada ega saa viimane neid ka käesoleva menetluse raames analüüsida.

67      Hagi puuduste kõrvaldamisel püüdsid hagejad oma nõudeid täpsustada, lisades täiendavas menetlusdokumendis kolm uut nõuet.

68      Kui aga täiendava menetlusdokumendi esimese nõude, st maksete loetelu nr 10 tühistamise nõude vastuvõetavuse osas ei ole kahtlust, sest see langeb kokku hagiavalduse kolmanda, neljanda ja viienda nõudega, siis nii ei ole see täiendava menetlusdokumendi teise ja kolmanda nõudega, millega hagejad paluvad tühistada vastavalt 26. jaanuari 2010. aasta otsus ja kaebuse rahuldamata jätmise otsus, sest neid nõudeid ei olnud hagiavalduse tekstis.

69      Et hagi puuduste kõrvaldamine võib kodukorra artikli 36 kohaselt nimelt puudutada ainult kodukorra artikli 35 lõike 1 punktides a, b ja c ning lõigetes 2 ja 5 loetletud tingimusi, on hagi eseme laiendamine nõuete lisamisega selles etapis välistatud.

70      Sellest järeldub, et täiendavas menetlusdokumendis toodud teine ja kolmas nõue tuleb tunnistada vastuvõetamatuks.

 Sisulised küsimused

71      Et hagejate hagiavalduse esimene, teine, kuues ja seitsmes nõue ning täiendava menetlusdokumendi teine ja kolmas nõue tunnistati vastuvõetamatuks ning kohtuistungil loobusid hagejad hagiavalduse neljandast nõudest, jääb veel analüüsida ainult hagiavalduse kolmandat ja viiendat nõuet niisugusena, nagu neid on täpsustatud täiendava menetlusdokumendi esimeses nõudes. Avaliku Teenistuse Kohus analüüsib kõigepealt kolmandat ja siis viiendat nõuet, milles mõlemas palutakse tühistada 1. oktoobri 2009. aasta maksete loetelu nr 10 niisugusena, nagu seda muudeti 18. märtsi 2011. aasta maksete loeteluga nr 11 (edaspidi „vaidlusalune maksete loetelu”).

 Kolmas nõue niisugusena, nagu seda on täpsustatud täiendava menetlusdokumendi esimeses nõudes, millega palutakse tühistada nõuete büroo otsus ‐ niisugusena, nagu see ilmneb vaidlusalusest maksete loetelust – piirata haiglaravikulude hüvitamist 85 protsendini seetõttu, et S. Trampuz de Pretis Cagnodo haigus ei leitud olevat „raske”

72      Hagejad põhistavad neid tühistamisnõudeid ainult ühe väitega, mille kohaselt tehti ilmne hindamisviga.

 Poolte argumendid

73      Hagejad väidavad, et keeldudes tunnistamast, et haigus, mille tõttu S. Trampuz de Pretis Cagnodo haiglasse paigutati, on raske haigus, tegi administratsioon ilmse hindamisvea. Kui võtta arvesse talle haiglas tehtud kirurgilise operatsiooni laadi, asjaolu, et talle tuli kiiresti teha veel teinegi operatsioon ajal, mil ta sai taastusravi teises kliinikus, ning asjaolu, et ta oli sunnitud pidevalt liikuma karguga, tuleb tunnistada, et tema haigus vastab üldiste rakendussätete III jao 5. peatüki punktis 1 loetletud tingimustele, mis peavad olema täidetud, et haigust võiks pidada „raskeks haiguseks” selle õigusnormi tähenduses. See kvalifikatsioon oleks toonud kaasa selle, et S. Trampuz de Pretis Cagnodo haiglaravikulude hüvitamise määr oleks tõusnud 100 protsendini. Selle väite tõenduseks esitavad hagejad kahe eriarsti arvamused ja tõendi, mille on andnud välja kohaliku tervishoiuasutuse eriarst.

74      Komisjon väidab, et otsus, mille kohaselt ei ole S. Trampuz de Pretis Cagnodo haigus raske haigus, tehti kohaldatavaid õigusakte järgides. Ta viitab nõuete büroo ekspertarsti 18. mai 2010. aasta arvamusele, milles viimane leiab, et kaks neljast üldistes rakendussätetes kehtestatud põhikriteeriumist ei ole käesoleval juhul täidetud.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

75      Personalieeskirjade artikli 72 lõike 1 esimese lõigu kohaselt tõstetakse hüvitamise määra 100 protsendini tuberkuloosi, lastehalvatuse, vähktõve, vaimuhaiguse ja muude haiguste puhul, mida ametisse nimetav asutus või ametiisik peab sama raskeks haiguseks. Üldiste rakendussätete III jao 5. peatüki punktis 1 on sätestatud kriteeriumid, mis võimaldavad asuda seisukohale, et haiguse näol on tegemist raske haigusega. Selle õigusnormi kohaselt tunnistatakse raskeks haiguseks samad haigused, mis on loetletud personalieeskirjade artikli 72 lõike 1 esimeses lõigus, kuid selle täpsustusega, et haigused, „mille ametisse nimetav asutus on tunnistanud samaväärse raskusastmega haigusteks”, on haigused, mille puhul esinevad erineval määral neli järgmist kriteeriumit: eeldatav eluea lühenemine, kroonilisus, vajadus kasutada keerulisi diagnostika‑ ja/või ravimeetodeid ning raske puue või oht selleks.

76      Selles osas tuleb lisada, et Avaliku Teenistuse Kohus on juba leidnud, et eelmises punktis nimetatud kriteeriumid on kumulatiivsed (eespool viidatud kohtuotsus Botos vs. komisjon, punkt 42 jj). See, kui kas või ainult üks nendest kriteeriumitest ei ole täidetud, õigustab seega otsust, et tegemist ei ole raske haigusega. Avaliku Teenistuse Kohus on nende samade kriteeriumite kohta ka leidnud, et need ei tundu olevat ilmselgelt ebasobivad või ekslikud, arvestades taotletavat eesmärki, milleks on tuvastada „sama rasked” haigused nagu need, mida on sõnaselgelt nimetatud personalieeskirjade artiklis 72 (vt Avaliku Teenistuse Kohtu 28. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas F‑23/10: Allen vs. komisjon, punkt 49).

77      Personalieeskirjade artiklis 72 sõnaselgelt loetletud neljal haigusel võivad paljudel juhtudel olla eriti rasked füüsilised või psüühilised tagajärjed, mis on püsivad ja kroonilised ning nõuavad keerulisi ravimeetmeid, mille puhul peab olema eelnevalt pandud selge diagnoos, mis eeldab konkreetseid analüüse ja uuringuid. Nende haigustega võib samuti kaasneda oht, et asjaomasel isikul tekib raske puue (vt eespool viidatud kohtuotsus Allen vs. komisjon, punkt 50).

78      Lisaks ilmneb personalieeskirjade artikli 72 lõike 1 sõnastusest endast, et isegi kui juhtumid kuuluvad selles artiklis sõnaselgelt nimetatud neljast haigusest ühe hulka, võib ainult eriti tõsised neist kvalifitseerida raskeks haiguseks ja need võimaldavad seega asjaomase isiku suhtes kohaldada soodsamat korda, mida kohaldatakse niisuguse haiguse tunnustamisel (vt eespool viidatud kohtuotsus Allen vs. komisjon, punkt 51).

79      Küsimuses, kas keeldumine tunnistada S. Trampuz de Pretis Cagnodo haigus raskeks haiguseks oli ekslik, tuleb meenutada käesoleva kohtuotsuse punktis 61 viidatud väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt ei saa personalieeskirjades ette nähtud õiguskaitsevahendeid põhimõtteliselt kasutada selleks, et vaidlustada meditsiinilisi hinnanguid kitsamas tähenduses, mida tuleb pidada lõplikuks, kui need on antud nõuetekohaselt (vt selle kohta Euroopa Kohtu 19. jaanuari 1988. aasta otsus kohtuasjas 2/87: Biedermann vs. kontrollikoda, punkt 8, ja Esimese Astme Kohtu 16. märtsi 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑33/89 ja T‑74/89: Blackman vs. parlament, punkt 44).

80      Panemata kahtluse alla meditsiinilisi hinnanguid, mille põhjal tehti otsus piirata haiglaravikulude hüvitamist 85 protsendini, peab Avaliku Teenistuse Kohus siiski analüüsima, kas ametisse nimetav asutus hindas faktilisi asjaolusid õigesti ja kohaldas asjakohaseid õigusnorme nõuetekohaselt, kui keeldus tunnistamast, et S. Trampuz de Pretis Cagnodo haigus on raske haigus (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 7. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑199/01: G vs. komisjon, punkt 59, ja 12. mai 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑191/01: Hecq vs. komisjon, punkt 63).

81      Avaliku Teenistuse Kohus peab selle piiratud kohtuliku kontrolli raames, mida tal tuleb meditsiinivaldkonnas teostada, seega analüüsima, kas keeldudes kvalifitseerimast S. Trampuz de Pretis Cagnodo haigust, mille tõttu ta haiglasse paigutati, raskeks haiguseks, ei teinud ametisse nimetav asutus ilmset viga, kui järeldas talle teatavaks tehtud meditsiinilistest hinnangutest – mille kohta Avaliku Teenistuse Kohus ei saa seisukohta võtta, kui administratsioon ei ole just nende ulatust moonutanud –, et need kriteeriumid ei ole kumulatiivselt täidetud (vt eespool viidatud kohtuotsus Botos vs. komisjon, punkt 41).

82      Käesoleval juhul tugines ametisse nimetav asutus kaebuse rahuldamata jätmise otsuses arvamusele, mida oli 18. mail 2010 avaldanud ekspertarst, kes oli järeldanud, et „[t]äidetud ei ole vähemalt kaks [üldiste rakendussätete III jao 5. peatüki punktis 1 sätestatud] põhikriteeriumit, mis peavad olema täidetud, et haiguse saaks kvalifitseerida raskeks: eeldatav eluea lühenemine ning juba raske puue/vigastus või oht selleks”, ning kinnitas nõuete büroo otsust jätta kohaldamata raske haiguse puhul ette nähtud 100‑protsendilise hüvitamise määr ning kohaldada tavapärast 85‑protsendilist määra. Ametisse nimetav asutus ei teinud seega ilmset viga, kui järeldas talle teatavaks tehtud meditsiinilistest hinnangutest, et üldistes rakendussätetes ette nähtud tingimused, mis peavad olema täidetud, et kvalifitseerida haigus raskeks haiguseks ja kohaldada seega 100‑protsendilist hüvitamise määra, ei ole täidetud.

83      Jääb veel analüüsida, kas nõuete büroo tugines ekspertarsti arvamust järgides tõesti käesoleva kohtuotsuse punktis 75 loetletud kriteeriumitele, millest haiguse kvalifitseerimine „raskeks” haiguseks sõltub.

84      Sellega seoses ilmneb kohtupraktikast, et võrreldes arstliku komisjoni või isegi töövõimetuskomisjoni ‐ komisjonid, mille töökorrad pakuvad pooltevahelise tasakaalu ja objektiivsuse tagatisi ‐ antud meditsiiniliste hinnangutega kitsamas tähenduses ei paku arvamused, mille esitavad ühepoolselt institutsioonide ekspertarstid samasugust tagatist pooltevahelise tasakaalu osas (vt eespool viidatud kohtuotsus Allen vs. komisjon, punktid 68‐70).

85      Seetõttu peab Avaliku Teenistuse Kohus, kui ta võtab seisukoha keeldumise kohta tunnistada asjaomase isiku haigus raskeks haiguseks, teostama põhjalikumat kontrolli kui kontroll, mida ta teostab pärast arstlikult komisjonilt või töövõimetuskomisjonilt arvamuse saamist personalieeskirjade artikli 73 või artikli 78 alusel tehtud otsuste puhul. Sellegipoolest on selge, et kohtul ei ole meditsiinivaldkonnas vajalikku pädevust, et kinnitada meditsiinilist hinnangut või lükata see ümber või isegi olla vahekohtunikuks mitme vastukäiva meditsiinilise hinnangu puhul (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Allen vs. komisjon, punktid 70 ja 71).

86      Sellega seoses tuleb tõdeda, et raske haiguse kriteeriumid (eluea lühenemine, haiguse arenemine krooniliseks, vajadus kasutada keerulisi diagnostika‑ ja/või ravimeetodeid ning raske puue või oht selleks) kuuluvad meditsiiniliste hinnangute kategooriasse, sest seisukoha võtmisel küsimuses, kas üks või teine nendest kriteeriumitest on täidetud, ei piirdu ühise ravikindlustusskeemi ekspertarst või meditsiininõukogu faktiliste asjaolude tuvastamisega, vaid tõesti hindavad neid asjaolusid, milleks on vaja pädevust meditsiinivaldkonnas (eespool viidatud kohtuotsus Allen vs. komisjon, punkt 75).

87      Isegi kui tema kontroll ei laiene niisugustele meditsiinilistele hinnangutele kitsamas tähenduses nagu hinnangud haiguse raskusastmele, peab kohus aga siiski sellisel juhul nagu käesolev, mil hageja vaidlustab administratsiooni hinnangu oma seisundile, kritiseerides meditsiinilist arvamust, millel see hinnang põhineb, kontrollima, kas ekspertarst analüüsis talle hindamiseks esitatud olukorda konkreetselt ja üksikasjalikult. Sellega seoses tuleb täpsustada, et niisuguse hinnangu andmist peab tõendama administratsioon (eespool viidatud kohtuotsus Allen vs. komisjon, punkt 76).

88      Selle ekspertarsti 18. mai 2010. aasta arvamuses, kellel ametisse nimetav asustus palus öelda, kas S. Trampuz de Pretis Cagnodo patoloogia, mille tõttu oli talle vaja teha kirurgiline operatsioon, võib tunnistada raskeks haiguseks üldiste rakendussätete III jao 5. peatüki punkti 1 tähenduses või mitte, on märgitud:

„[...]

2.      [S. Trampuz de Pretis Cagnodo] patoloogiat, mille tõttu oli talle vaja teha kirurgiline operatsioon, ei saa üldistes rakendussätetes (III jao 5. peatüki punkt 1) kehtestatud kriteeriumite põhjal pidada raskeks haiguseks.

Tegemist on nimelt ortopeedilise patoloogiaga [...].

Selle patoloogiaga ei kaasne juba selle laadi poolest eeldatav eluea lühenemine; lisaks ei olnud patsiendi elu kordagi – ka mitte haiglaravil viibimise ajal – ohus.

Praegu on patsiendi seisund ortopeedi sõnul, kes [S. Trampuz de Pretis Cagnodot] ravib, (22. [märtsi] 2010. aasta aruanne) täiesti rahuldav.

„Kliiniliste ja radioloogiliste uuringute tulemus on suurepärane.” [...]

Täidetud ei ole vähemalt kaks põhikriteeriumit, mis peavad olema täidetud, et haiguse saaks kvalifitseerida raskeks: eeldatav eluea lühenemine ning juba raske puue või oht selleks.”

89      Tuleb täpsustada, et käesoleval juhul ei järginud S. Trampuz de Pretis Cagnodo menetlust, mis on üldiste rakendussätete III jao 5. peatüki punktis 3 ette nähtud raskeks haiguseks tunnistamise taotluste puhul, kusjuures kui seda tehakse, tagab see raske haigusega kaasnevate kulude 100‑protsendilise hüvitamise alates taotlusele lisatud arstitõendi kuupäevast maksimaalselt viieks aastaks, vaid taotles ainult maksete loetelu nr 10 kohta esitatud seisukohtades ja oma kaebuses haiglaravikulude 100‑protsendilise hüvitamise huvides, et need kulud kaasa toonud haigus tunnistataks raskeks. Selles olukorras tuleb üldiste rakendussätete III jao 5. peatüki punktis 1 kehtestatud nelja kriteeriumi täidetust hinnata, võttes arvesse S. Trampuz de Pretis Cagnodo tervislikku seisundit niisugusena, nagu see oli vahetult enne tema haiglasse paigutamist.

90      Ekspertarsti 18. mai 2010. aasta arvamuse sõnastusest enesest ilmneb aga raske puude või selle tekkimise ohu osas esiteks, et ekspertarst tugines S. Trampuz de Pretis Cagnodo ravinud ortopeedi 23. märtsi 2010. aasta aruandes toodud meditsiinilistele andmetele, mis pärinesid seega ajast aasta pärast S. Trampuz de Pretis Cagnodole tehtud kirurgilisi operatsioone, ning teiseks, et seda kriteeriumit hinnati, võttes arvesse S. Trampuz de Pretis Cagnodo tervislikku seisundit 2010. aasta mais, mitte vahetult pärast haiglasse paigutamist 2009. aasta veebruaris.

91      Sellest järeldub, et raske puude tekkimise ohtu S. Trampuz de Pretis Cagnodol enne haiglasse paigutamist ei analüüsitud nõuetekohaselt.

92      See viga kohaldatavate õigusnormide kohaldamisel ei saa siiski kaasa tuua seda, et tühistatakse nõuete büroo otsus, milles haigust ei kvalifitseerita raskeks haiguseks. Ekspertarsti 18. mai 2010. aasta arvamuse sõnastusest ilmneb ka, et meditsiininõukogu ei analüüsinud ainult seda, kas üks neljast üldiste rakendussätete III jao 5. peatüki punktis 1 kehtestatud kriteeriumitest on täitmata, vaid võttis ka seisukoha teise kriteeriumi, st eeldatava eluea lühenemise osas. Ta märkis selle kohta eespool viidatud arvamuses, et ortopeediline patoloogia, mille tõttu S. Trampuz de Pretis Cagnodo haiglasse paigutati, ei ole oma laadilt niisugune, mille puhul oleks tegemist eeldatava eluea lühenemisega, ning et S. Trampuz de Pretis Cagnodo elu ei olnud kordagi ‐ ka mitte haiglaravil viibimise ajal ‐ ohus.

93      Selles olukorras tuleb märkida, et kuna need neli kriteeriumit, millest haiguse kvalifitseerimine raskeks haiguseks sõltub, on kumulatiivsed ja peavad esinema – ehkki erineval määral – piisas käesoleval juhul ühe puudumisest, et mitte tunnistada haigust, mille tõttu S. Trampuz de Pretis Cagnodo haiglasse paigutati, raskeks haiguseks. Seega ei teinud nõuete büroo ilmset hindamisviga, kui keeldus asumast seisukohale, et S. Trampuz de Pretis Cagnodo haigus on raske haigus, ekspertarsti 18. mai 2010. aasta arvamuse põhjal, milles oli leitud, et tema puhul puudus eeldatav eluea lühenemine.

94      Et ainus väide, millega põhistatakse kolmandat nõuet, on põhjendamatu, ei ole vaja tühistada nõuete büroo otsust ‐ niisugusena, nagu see ilmneb vaidlusalusest maksete loetelust – piirata haiglaravikulude hüvitamist 85 protsendini seetõttu, et S. Trampuz de Pretis Cagnodo haigust ei peeta „raskeks”.

 Viies nõue niisugusena, nagu seda on täpsustatud täiendava menetlusdokumendi esimeses nõudes, millega palutakse tühistada nõuete büroo otsus niisugusena ‐ nagu ilmneb vaidlusalusest maksete loetelust – jätta hagejate kanda 28 800 euro suurune summa ülemäära suuri majutuskulusid

95      Seda nõuet põhistavad hagejad ainult ühe väitega, mille kohaselt rikuti hea halduse põhimõtet ja hoolitsemiskohustust.

 Poolte argumendid

96      Hagejad on nõus nõuete büroo hinnanguga, et Anthea kliinik esitas arvel majutuskuludena ülemäära suure summa. Summa 1440 eurot koos käibemaksuga on nende arvates ilmselgelt liialdatud tariif, võttes arvesse osutatud teenuseid, st esiteks lihtsat normaalsuuruses tuba standardmööbliga, mis koosnes tüüphaiglavoodist ja toolist – tuba, mis oli täpselt samasugune nagu kliiniku kõik teised toad ‐ ning teiseks toitlustusteenust, mille raames serveeriti S. Trampuz de Pretis Cagnodo sõnul lihtlabast ja täiesti keskpärast einet.

97      Küsimuses, kes peab tasuma 28 800 euro suuruse summa majutuskulusid, mille kohta nõuete büroo leidis, et see on ülemäära suur, väidavad hagejad esiteks, et nähes, et majutuskuludena on arvel esitatud nii suur summa, ei oleks nõuete büroo pidanud seda summat Anthea kliinikule tasuma, neile seda eelnevalt teatamata. See info oleks võimaldanud neil olla tasumise vastu seetõttu, et enne haiglasse paigutamist teatas Anthea kliinik S. Trampuz de Pretis Cagnodole, et majutuskulud on 300 eurot päevas. Nõuete büroo toimimisviis takistas hagejatel õigeaegselt reageerimast ning nad pandi lihtsalt fakti ette, et nende kanda jääb see osa summast, mille kohta nõuete büroo leidis, et see on ülemäära suur.

98      Teiseks märgivad hagejad, et administratsioon ei soovitanud neil ühelgi hetkel edastada nõuete büroole majutuskulude hinnapakkumist.

99      Kolmandaks arvavad nad, et nõuete büroo käitus lubamatult ja kahjustas tõsiselt mitte üksnes neid, vaid eelkõige ühist ravikindlustusskeemi, mis pidi tegema põhjendamatu makse. Selles olukorras oli ainult komisjonil õigus võtta Anthea kliiniku suhtes meetmeid, et saavutada üleliigselt tasutud summa tagasimaksmine, mistõttu ei oleks ta pidanud nõudma seda summat sisse hagejatelt.

100    Neljandaks väidavad hagejad, et igal juhul ei saa kahju, mida põhjustati nõuete büroo tähelepanematuse, hooletuse ja ettevaatamatusega, pidada nende süüks.

101    Komisjon arvab, et hagejate väited on põhjendamatud.

102    Esiteks väidab komisjon, et see, kui nõuete büroo jätab pärast konsulteerimist meditsiininõukoguga hagejate kanda selle osa majutuskuludest, mille kohta leitakse, et need on ülemäära suured, arvestades tavalisi hindu riigis, kus kulud tekkisid, põhineb ühiseeskirjade artikli 20 lõikel 2. Komisjon meenutab selles osas, et M. A. de Pretis Cagnodo sai ärakirja 5. veebruari 2009. aasta kirjast, milles nõuete büroo teatas kliinikule, et võtab S. Trampuz de Pretis Cagnodo haiglaravikulud enda kanda, ja millele oli lisatud individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti infoleht (edaspidi „infoleht”) hüvitamise ülempiiride ja ettemaksena tasutud summade sissenõudmise kohta, milles oli meenutatud eelkõige, et ühise ravikindlustusskeemi raames tasutud summasid ei hüvitata personalieeskirjade artikli 72 alusel tingimata, vaid need võidakse hiljem kindlustatud isikult sisse nõuda.

103    Teiseks ilmutas komisjon pärast seda, kui S. Trampuz de Pretis Cagnodo maksete loetelu nr 10 vaidlustas, hoolsust ja kontrollis majutamise tingimusi, edastades talle rahuldavad selgitused. Pealegi esitas ekspertarst juhtumi vastavalt ühiseeskirjade artiklile 41 hindamiseks meditsiininõukogule, mis avaldas oma arvamust 10. detsembri 2009. aasta koosolekul. Komisjoni sõnul ilmneb selle koosoleku protokollist, et hüvitatavad kulud arvutati kohaldatavaid õigusakte järgides, võttes aluseks tavalised hinnad sama liiki majutuse puhul riigis, kus kulud tekkisid.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

104    On selge, et ühiseeskirjade artikli 20 lõike 2 kohaselt ei anna teenuste puhul, mille puhul ei ole kehtestatud mingit hüvitamise ülempiiri, näiteks majutuskulud haiglas, kulude see osa, mille kohta leitakse, need on ülemäära suured, arvestades tavalisi hindu riigis, kus kulud tekkisid, õigust hüvitisele. On ka selge, et sama õigusnormi kohaselt määrab kulude selle osa, mis on ülemäära suur, igal üksikjuhtumil eraldi kindlaks ühise ravikindlustusskeemi nõuete büroo.

105    Käesoleval juhul on pooled nõus asuma seisukohale, et tariif 1440 eurot päevas, mille kohta Anthea kliinik arve esitas, ületab tavaliste hindade keskmist väärtust Itaalias seda liiki teenuse puhul, eriti aga tariifi 300 eurot päevas koos käibemaksuga, mille Anthea kliiniku töötaja suuliselt S. Trampuz de Pretis Cagnodole enne tema haiglasse paigutamist teatas. S. Trampuz de Pretis Cagnodo esitas selle kohta kohtutoimikusse lisamiseks selle tunnistaja avalduse, kes oli 13. jaanuaril 2009 temaga, kui ta Anthea kliinikult seda majutustariifi küsis. Hagejate esitatud tunnistusest ilmneb, et teabe kohaselt, mille eespool nimetatud töötaja suuliselt andis, olid Anthea kliiniku tariifid tol ajal järgmised: 216 eurot päevas, kui patsient oli ühispalatis ja tema suhtes kohaldati sotsiaalkindlustust reguleerivaid üldnorme, ja 300 eurot päevas, kui patsient oli üksikpalatis ja tema suhtes kohaldati erakindlustust.

106    Pooled on siiski eriarvamusel küsimuses, kas majutuskulud, mille kohta nõuete büroo leiab, et need on ülemäära suured, st 28 800 eurot peab ‐ nagu väidavad hagejad ‐ tasuma nõuete büroo, sest ta ei võtnud enne Anthea kliiniku arve tasumist ühendust hagejatega, või tuleb need jätta hageja kanda ja arvata maha tema vanaduspensionist – nagu väidab komisjon.

107    Esmapilgul tundub, et kindlustatud isikute võimalus saada vastavalt ühiseeskirjade artiklile 30 ettemakse, et suuta tasuda suuri arveid, ning seda haiglasse paigutamise korral arve otse kindlustusskeemile esitamise vormis kujutab endast neile vaieldamatut eelist. Sellega, et ühise ravikindlustusskeemi raames kindlustatud isikutele saadetakse arve otse kindlustusskeemile esitamise taotluse esitamise ajal alati infoleht, õhutatakse hüvitise saajaid küsima eelkõige haiglaasutuselt, millised on nende võimalikud kulud, ja võrdlema neid kehtivate üldiste rakendussätetega, et vältida liiga suuri ettemakseid, millest võib hiljem selguda, et ühine ravikindlustusskeem ei hüvita neid ja need jäävad nende endi kanda. Selles osas tuleb lisada, et haiglasviibimise majutuskulude osas ei ole üldistes rakendussätetes ülempiiri ette nähtud.

108    Käesoleval juhul tuleb märkida, et kuigi S. Trampuz de Pretis Cagnodo küsis Anthea kliinikult, millised saavad olema tema majutuskulud, sai ta ainult suulist teavet, mitte kirjaliku dokumendi, millel oleks tõenduslik väärtus. Tuleb siiski lisada, et kuigi on soovitav, et kindlustatud isikutel oleks niisugune dokument, ei ole ei ühiseeskirjades ega üldistes rakendussätetes sätet, mis kohustaks neid hankima nõuetekohase hinnapakkumise ja edastama selle nõuete büroole koos arve otse kindlustusskeemile esitamise taotlusega.

109    Selles olukorras ei saa hagejatele ette heita, et nad on eiranud mingit kohustust või õigusnormi. Esiteks ei saanud nad seetõttu, et üldistes rakendussätetes puudub majutuskulude hüvitamise ülempiir, võrrelda kulude summat, mille Anthea kliinik neile teatas, summaga, mis võidakse hüvitada. Teiseks oleks vastus isegi juhul, kui nad oleksid küsinud nõuete büroolt, kas majutuskulud summas 300 eurot päevas hüvitatakse, olnud igal juhul jaatav, sest maksete loetelu nr 10 kohaselt hüvitas see büroo need kulud 720 euro suuruse päevasumma ulatuses.

110    Mis puudutab komisjoni, siis tema etendab haiglaravikulude eest arve otse kindlustusskeemile esitamise raames topeltrolli.

111    Ühelt poolt peab komisjon ühiseeskirjade artikli 43 kohaselt ühise ravikindlustusskeemi suhtes analoogia alusel kohaldatava määruse nr 1605/2002 artikli 27 järgi tagama laekumiste toimumise ja kulutuste tegemise hea finantshalduse põhimõtet järgides, vastavalt säästlikkuse, tõhususe ja mõjususe põhimõtetele.

112    Selles osas ilmneb ühiseeskirjade artiklist 52, et komisjon, kellele teised institutsioonid on delegeerinud vastavad volitused, haldab ühist ravikindlustusskeemi ning tal on kohustus kehtestada õigusnormid, mis reguleerivad ravikulude hüvitamist, eesmärgiga säilitada skeemi finantstasakaal kulude ja tulude vahel. Hea halduse põhimõtte kohaselt peavad komisjon ja laiemalt ühise ravikindlustusskeemi nõuete bürood ‐ mille loomine on komisjoni üks haldusülesandeid ja mida kontrollib hea finantshalduse põhimõtete järgmise osas keskbüroo ‐ seega olema valvsad, et mitte kasutada ühise ravikindlustusskeemi vahendeid selleks, et tasuda haiglaraviarveid, mille summad on esmapilgul üüratud võrreldes sarnaste teenuste keskmise hinnaga riigis, kus kulud tekkisid. Käesoleval juhul oli nõuete bürool tänu oma asukohale hea võimalus uurida haiglaasutuste keskmisi hindu majutuse osas Itaalias ja reageerida sellele, et Anthea kliinik oli esitanud S. Trampuz de Pretis Cagnodo 40‑päevase majutamise eest 57 600 euro suuruse arve.

113    Teisalt on komisjon arve otse kindlustusskeemile esitamise raames kohustatud täitma oma hoolitsemiskohustust liidu institutsioonide töötajate ees, kes on ühises ravikindlustusskeemis hüvitise saajad.

114    Selle hoolitsemiskohustuse tõttu peavad komisjon ja laiemalt ühise ravikindlustusskeemi nõuete bürood juhul, kui nad saavad niisuguse arve, nagu edastas nõuete büroole Anthea kliinik ‐ st väga suure arve, milles raviteenused on loetletud ja kirjeldatud, kuid majutus on lihtsalt arvele kantud kestusega 40 päeva ja summas 1440 eurot päev, täpsustamata kuidagi toa liiki ega täiendavaid teenuseid, mis võivad nii kõrget summat õigustada – mitte tasuma seda arvet kiiresti, isegi kui nad on andnud loa selle arve otse kindlustusskeemile esitada, küsima arve koostanud haiglaasutuselt kirjalikult teavet ning informeerima igal juhul ka kindlustatud isikut, kelle kanda nõuete büroo jätab enamikel juhtudest vähemalt ühe osa ja võib-olla – nagu käesoleval juhul – kõik kulud, mille kohta leitakse, et need on ülemäära suured.

115    Käesolevas kohtuasjas oleksid hagejad juhul, kui nõuete büroo oleks enne Anthea kliiniku saadetud arve tasumist võtnud nendega ühendust, saanud õigeaegselt tähelepanu juhtida, et neile öeldi, et majutuse hind on 300 eurot päevas.

116    Nõuete büroo käitumine, st arve tasumine ilma ühtegi küsimust esitamata tõi aga kaasa selle, et esiteks suurenesid ühise ravikindlustusskeemi kulud põhjendamatult, sest selle asemel, et hüvitada 85‑protsendilise määraga 30 päeva majutuskulud 300 euro suuruse päevasumma ulatuses, otsustas nõuete büroo need kulud hüvitada 720 euro suuruse päevasumma ulatuses.

117    Teiseks jäeti hagejate kanda mitte üksnes 28 800 euro suurune summa majutuskulusid, mille kohta nõuete büroo leidis, et need on ülemäära suured, vaid ka 15% summast, mis vastab 30‑päevasele majutusele hinnaga 720 eurot päevas, samas kui majutuse eest oleks arve esitatud niisuguses summas, nagu teatati S. Trampuz de Pretis Cagnodole, oleks nende kanda jäänud märksa väiksem summa.

118    Seega tuleb tõdeda, et kuna nõuete büroo ei küsinud enne arve tasumist Anthea kliinikult täpsustusi majutuse eest arvel esitatud summa kohta ega teatanud seda summat hagejatele, rikkusid nõuete büroo ja laiemalt komisjon nii hea halduse põhimõtet kui ka hoolitsemiskohustust, mis neil hagejate suhtes on.

119    Et väide, millega põhistati viiendat väidet, on põhjendatud, tuleb tühistada nõuete büroo otsus – niisugusena, nagu see ilmneb vaidlusalusest maksete loetelust – jätta hagejate kanda 28 800 euro suurune summa majutuskulusid, mille kohta leiti, et need on ülemäära suured.

120    Esitatud põhjendustest lähtudes ei ole vaja rahuldada hagejate taotlust võtta nende välja pakutud menetlust korraldavad meetmed, mis on hagiavalduse kaheksas nõue.

 Kohtukulud

121    Kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel, ilma et see piiraks kodukorra teise osa kaheksanda peatüki teiste sätete kohaldamist, kannab kaotaja pool kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artiklis 88 on nähtud siiski ette, et „[p]oolelt, isegi kui asi lahendatakse tema kasuks, võidakse kohtukulud tervikuna või osaliselt välja mõista, kui see on õigustatud tema käitumise tõttu, sealhulgas käitumise tõttu enne kohtumenetlust, eriti juhul, kui ta on kohtu arvates tekitanud teisele poolele kulusid põhjendamatult või pahatahtlikult”.

122    Kuigi käesoleval juhul ilmneb eespool esitatud põhjendustest, et hagi rahuldatakse ainult osaliselt, st osas, mis puudutab vaidlusaluse maksete loetelu vastu suunatud nõuded, mis tähendab, et komisjon on kohtuvaidluse kaotanud ainult osaliselt, st nende nõuete osas, ilmneb nendest põhjendustest ka, et nõuete büroo käitumine, mis leitakse olevat õigusvastane, tõi hagejatele kaasa lisakulusid, sest majutuskulud, mis hüvitati 85‑protsendilise määraga, olid palju kõrgemad, kui nad oleksid osanud oodata.

123    Võttes arvesse käesoleva juhtumi konkreetseid asjaolusid ja et kodukorra artiklit 88 ei kohaldata üksnes juhtudel, mil administratsioon tekitas hagejatele põhjendamatuid ja pahatahtlikke kulusid, peab komisjon kandma enda kohtukulud, sh ajutiste meetmete kohaldamise menetluse raames kantud kohtukulud, ning temalt mõistetakse välja hagejate kohtukulud, sh ajutiste meetmete kohaldamise menetluse raames kantud kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (teine koda)

otsustab:

1.      Tühistada Ispra (Itaalia) nõuete büroo otsus ‐ niisugusena, nagu ilmneb 1. oktoobri 2009. aasta maksete loetelust nr 10 ‐ jätta M. A. de Pretis Cagnodo kanda 28 800 euro suurune summa S. Trampuz de Pretis Cagnodo majutuskulusid, mille kohta leiti, et need on ülemäära suured.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Jätta Euroopa Komisjoni kõik kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja kõik M. A. de Pretis Cagnodo ja S. Trampuz de Pretis Cagnodo kohtukulud.

Rofes i Pujol

Boruta

Bradley

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 16. mail 2013 Luxembourgis.

Kohtusekretär

Teise koja esimees

W. Hakenberg

M. I. Rofes i Pujol

---

*Kohtumenetluse keel: itaalia.