—

ERSTE Bank Hungary Nyrt, esindajad: ügyvéd T. Éless ja ügyvéd L. Molnár,

—

Bárándy és Társai Ügyvédi Iroda, esindaja: ügyvéd D. Bojkó,

—

Komerční Banka, as, esindajad: ügyvéd P. Lakatos, ügyvéd I. Sólyom, ügyvéd A. Ungár, ügyvéd P. Köves ja ügyvéd B. Fazakas,

—

Ungari valitsus, esindajad: M. Z. Fehér ning K. Szíjártó ja K. Veres,

—

Hispaania valitsus, esindaja: S. Centeno Huerta,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Sipos ja M. Wilderspin,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 29. mai 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta (EÜT L 160, lk 1; ELT eriväljaanne 19/01, lk 191; edaspidi „määrus”) artikli 5 lõike 1 tõlgendamist.

2

Eelotsusetaotlus on esitatud Austria õiguse alusel asutatud äriühingu BCL Trading GmbH (edaspidi „BCL Trading”) vastu algatatud maksejõuetusmenetluses.

3

Akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta (ELT 2003, L 236, lk 33; edaspidi „ühinemisakt”) artikkel 2 sätestab:

„Alates ühinemiskuupäevast on asutamislepingute sätted ning institutsioonide ja Euroopa Keskpanga poolt enne ühinemist vastuvõetud aktid uutele liikmesriikidele siduvad ja neid kohaldatakse nendes riikides vastavalt kõnealustes lepingutes ja käesolevas aktis sätestatud tingimustele.”

4

Määruse põhjendustes 6, 11 ja 23–25 on märgitud:

[...]

[...]

5

Määruse artikkel 3, mis käsitleb rahvusvahelist kohtualluvust, näeb ette:

„1.   Maksejõuetusmenetluste algatamiseks on pädevad selle liikmesriigi kohtud, kus asub võlgniku põhihuvide kese. Äriühingu või muu juriidilise isiku puhul peetakse vastupidiste tõendite puudumisel tema põhihuvide keskmeks registrijärgset asukohta.

2.   Kui võlgniku põhihuvide kese asub liikmesriigi territooriumil, on teise liikmesriigi kohus võlgniku vastu maksejõuetusmenetluse algatamiseks pädev ainult juhul, kui kõnealusel võlgnikul on tegevuskoht selles riigis. See menetlus mõjutab ainult selliseid võlgniku varasid, mis asuvad viimati nimetatud liikmesriigi territooriumil.

3.   Kui maksejõuetusmenetlus on algatatud lõike 1 alusel, peetakse hiljem lõike 2 alusel algatatavaid menetlusi teisesteks menetlusteks. Viimati nimetatud menetlused peavad olema likvideerimismenetlused.

[...]”

6

Määruse artikkel 4, mis käsitleb kohaldatavat õigust, näeb ette:

„1.   Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse maksejõuetusmenetluse ja selle mõjude suhtes selle liikmesriigi seadust, kelle territooriumil menetlus on algatatud, edaspidi „menetluse algatanud riik”.

2.   Menetluse algatanud riigi seadustes sätestatakse menetluste algatamise, läbiviimise ja lõpetamise tingimused. Tingimustes määratakse eelkõige kindlaks:

[...]

[...]

[...]”

7

Määruse artikli 5 lõikes 1 märgitakse kolmandatele isikutele kuuluvate asjaõiguste osas:

„Maksejõuetusmenetluse algatamine ei mõjuta võlausaldajatele või kolmandatele isikutele kuuluvaid asjaõigusi, mis on seotud võlgnikule kuuluva materiaalse, immateriaalse, kinnis- või vallasvaraga, mis asub menetluse algatamise ajal teise liikmesriigi territooriumil, olenemata sellest, kas tegemist on konkreetse varaga või kindlaksmääramata vara kogumiga, mis võib aja jooksul muutuda.”

8

Maksejõuetusmenetluse tunnustamise osas on määruse artiklis 16 sätestatud:

„1.   Maksejõuetusmenetluse algatamist käsitlevat otsust, mille on teinud artikli 3 alusel otsustamiseks pädev liikmesriigi kohus, tunnustavad kõik teised liikmesriigid alates selle jõustumisest menetluse algatanud riigis.

Seda sätet kohaldatakse ka juhul, kui võlgniku suhtes ei saa tema vara arvesse võttes algatada menetlust teises liikmesriigis.

2.   Artikli 3 lõikes 1 osutatud menetluse tunnustamine ei välista artikli 3 lõikes 2 osutatud menetluste algatamist mõne teise liikmesriigi kohtu poolt. Viimati nimetatud menetlus on teisene maksejõuetusmenetlus III peatükis esitatud tähenduses.”

9

Määruse artikli 17 lõige 1, mis käsitleb maksejõuetusmenetluse tunnustamise tagajärgi, näeb ette:

„Kui käesolevas määruses ei sätestata teisiti, on artikli 3 lõikes 1 osutatud menetluse algatamise otsusel teistes liikmesriikides ilma täiendavate formaalsusteta samad tagajärjed nagu menetluse algatanud riigi seaduse alusel, tingimusel et kõnealuses teises liikmesriigis ei ole algatatud artikli 3 lõikes 2 osutatud menetlust.”

10

Määruse artikkel 43, mis käsitleb selle määruse ajalist kohaldamist, näeb ette:

„Käesoleva määruse sätteid kohaldatakse ainult pärast selle jõustumist algatatud maksejõuetusmenetluste suhtes. Käesoleva määruse jõustumise eelseid võlgniku õigustoiminguid reguleerib seadus, mida nende teostamise ajal kohaldati.”

11

Lõpuks sätestab nimetatud määruse artikkel 47:

„Käesolev määrus jõustub 31. mail 2002.”

12

Põhikohtuasja asjaoludele ajaliselt kohaldatavad finantstagatist reguleerivad normid on sätestatud 1959. aasta IV seaduse tsiviilseadustiku kohta (A Polgári törvénykönyvről szóló 1959. évi IV. törvény) §-des 270 ja 271.

13

Selle seaduse artikkel 270 näeb ette:

„1.   Kui kohustuse täitmise tagamiseks on antud finantstagatis, on õigustatud isikul juhul, kui lepingut ei täideta või kui seda ei täideta kohaselt, õigus oma nõude rahuldamisele vahetult tagatissumma arvelt.

2.   Finantstagatis võib olla raha, säästukonto või väärtpaber. Kui tagatise ese on muu asi, tuleb kohaldada pandiõigust reguleerivaid sätteid.

3.   Finantstagatis nõudele, millele ei saa kohtu kaudu sissenõuet pöörata, on tühine. Käesolevat sätet ei kohaldata aegunud nõude tagamiseks seatud finantstagatisele.

4.   Nõude aegumine ei takista selle rahuldamist nõude tagamiseks antud finantstagatise arvelt.”

14

Seaduse artikkel 271 sätestab:

„1.   Finantstagatist võib kasutada ainult nõude rahuldamiseks; käesoleva sättega vastuolus olev kokkulepe on tühine.

2.   Finantstagatis tuleb tagastada, kui selle aluseks olev leping on lõppenud või kui garantiitähtaeg on möödunud ilma, et esineks õiguslik alus finantstagatise arvel nõude rahuldamiseks.”

15

Käesolev kohtuasi sai alguse vaidlusest äriühingu ERSTE Bank Hungary Nyrt (edaspidi „ERSTE Bank” või „hageja”) ning Magyar Állami (Ungari riik) ja ka äriühingute BCL Trading ja ERSTE Befektetési Zrt vahel.

16

Äriühing Postabank és Takarékpénztár rt (edaspidi „Postabank”) registreeris 8. mail 1998 BCL Tradingu kasuks ühe akreditiivi.

17

BCL Trading andis selle akreditiivi erinevatele pankadele üle. Kuna Postabank keeldus akreditiivi alusel asjaomastele pankadele väljamakseid tegemast, esitasid viimased loovutatud nõudeõigusele vastava rahasumma väljamõistmiseks hagiavalduse.

18

BCL Trading andis 9. juulil 2003 tema omandis olevad Postabanki aktsiad tagatiseks juhuks, kui akreditiiv muutub sissenõutavaks ja viimane on seega kohustatud vastavaid väljamakseid tegema. Nimetatud aktsiad olid seega finantstagatiseks.

19

Viinis (Austria) asuva BCL Tradingu vastu algatati 5. detsembril 2003 maksejõuetusmenetlus, mille kohta avaldati teade 4. veebruaril 2004.

20

Mis puutub BCL Tradingule kuuluvatesse Postabanki aktsiatesse, mis olid antud finantstagatiseks, siis kohustas Legfelsőbb Bíróság 6. detsembril 2005 tehtud kohtulahendis Magyar Államit ostma need aktsiad välja, kuna viimane avaldab Postabankile otsustavat mõju, mis toob Ungari õiguses tema suhtes kaasa kohustuse omandada väikeaktsionäride poolt müügiks pakutavad Postabanki aktsiad. Magyar Állam täitis asjaomaseid aktsiaid ettenähtud hinnaga välja ostes nimetatud lahendis talle pandud kohustuse ning paigutas varem dematerialiseeritud kujule üleviidud aktsiate eest määratud summa kohtu deposiitkontole.

21

Budapestis (Ungari) asuv Postabanki õigusjärglane ERSTE Bank esitas 27. jaanuaril 2006 Fővárosi Bíróságile (Budapesti kohus) põhikohtuasja kostjate vastu hagiavalduse, milles palus tuvastada, et tal on kohtu deposiitkontole kantud rahasummale nõudeõigus.

22

Selle hagi tulemust oodates esitas ERSTE Bank 8. jaanuaril 2007 BCL Tradingu vastu taotluse ka teisese maksejõuetusmenetluse algatamiseks Ungaris, tuginedes sellele, et viimasel on selles riigis tegevuskoht ning et tema vastu on Austrias maksejõuetusmenetlus juba algatatud. Legfelsőbb Bíróság leidis, et asjaomane määrus on kohaldatav, kuid jättis taotluse rahuldamata põhjendusel, et taotluse esitaja ei olnud tõendanud, nagu määruse artikli 3 lõige 2 nõuab, et võlgnikul on Ungaris tegevuskoht.

23

Fővárosi Bíróság märkis 7. jaanuaril 2009, et kuna Austrias on BCL Tradingu vastu pankrotimenetlus juba algatatud, siis on asjaomasele pankrotimenetlusele ja selle mõjudele kohaldatav seadus Austria pankrotiseadus. Kuivõrd Austria pankrotiseadus välistab võimaluse esitada likvideerimisel oleva äriühingu vastu pankrotivaraga seotud hagi, siis tähendab see täielikku BCL Tradingu vastu hagi esitamise keeldu, sest viimase pankrotimenetlus oli algatatud. Neil asjaoludel lõpetas Fővárosi Bíróság oma määrusega kohtumenetluse.

24

Fővárosi Ítélőtábla (Budapesti apellatsioonikohus) jättis 4. veebruaril 2010 ERSTE Banki selle otsuse peale esitatud edasikaebust kontrollides Fővárosi Bírósági esimeses kohtuastmes tehtud kohtumääruse määruse artikli 4 lõike 1 alusel jõusse. Kohtu sõnul tuleb see, kas otsust asjaomase nõudeõiguse olemasolu tuvastamise kohta on võimalik vastu võtta, kindlaks teha Austria õiguse alusel.

25

ERSTE Bank esitas selle peale Legfelsőbb Bíróságile kassatsioonkaebuse, milles ta esiteks palus tühistada jõustunud määrus kohtumenetluse lõpetamise kohta ja teha esimese astme kohtule korraldus vaadata BCL Tradingu teisese maksejõuetusmenetluse algatamise taotlus uuesti läbi. Ta märkis muu hulgas, et määrus ei ole käesolevas asjas kohaldatav, kuna otsus BCL Tradingu pankrotimenetluse algatamise kohta Austrias tehti enne Ungari Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga, mistõttu asjaomast äriühingut oli määruse alusel võimatu käsitada Ungaris likvideerimisel oleva äriühinguna.

26

Kuna Legfelsőbb Bíróság leidis, et kohtuvaidluse lahendamine sõltub määruse sätete tõlgendamisest, siis otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas […] määruse […] artikli 5 lõige 1 on kohaldatav sellises asjaõigust [käesolevas asjas finantstagatis (óvadék)] puudutavas eraõiguslikus vaidluses, milles tagatise esemeks oleva väärtpaberi ning seda asendava raha asukohariik ei olnud teises liikmesriigis toimuva maksejõuetusmenetluse läbiviimise ajal veel Euroopa Liidu liikmesriik, kuid oli seda juba hagiavalduse esitamise ajal?”

27

Legfelsőbb Bíróság soovib oma küsimuses Euroopa Kohtult sisuliselt teada, kas määruse artikli 5 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nimetatud säte on kohaldatav asjaõigust, käesolevas asjas finantstagatist, puudutavas eraõiguslikus kohtuvaidluses, kui selle õiguse esemeks olev vara, nagu näiteks kohtu deposiitkontole kantud rahasumma, asub riigis, mis ei olnud teatavas liikmesriigis algatatud maksejõuetusmenetluse ajal veel Euroopa Liidu liikmesriik, kuid oli nimetatud kohtumenetluse algatamise aluseks oleva hagi esitamise ajaks selleks saanud.

28

Enne sellele küsimusele vastamist tuleb hajutada teatavate käesoleva menetluse poolte kahtlusi selle üle, kas asjaomane määrus ise on põhikohtuasjas käsitletavatel asjaoludel ajaliselt kohaldatav.

29

Selle kohta tuleb kõigepealt meenutada, et asjaomase artikli 1 alusel kohaldatakse määrust võlgniku kõiki võlakohustusi hõlmavate maksejõuetusmenetluste suhtes, mille käigus võlgnik kaotab täielikult või osaliselt oma vara käsutamise õiguse ja määratakse likvideerija.

30

Määruse ajalist kohaldamist reguleeriv artikkel 43 näeb ette, et määrust kohaldatakse ainult maksejõuetusmenetluste suhtes, mis on algatatud pärast selle jõustumist 31. mail 2002, nagu on täpsustatud määruse artiklis 47.

31

Eelotsusetaotlusest tuleneb aga, et maksejõuetusmenetlus BCL Tradingu suhtes algatati Austrias 5. detsembril 2003.

32

Neil tingimustel ei ole mingitki kahtlust, et asjaomane menetlus algatati liikmesriigis pärast 31. maid 2002 ning et seetõttu kuulub see määruse kohaldamisalasse.

33

Samuti tuleb märkida, et määruse artikli 16 lõike 1 ja artikli 17 lõike 1 koosmõjust tuleneb, et ühes liikmesriigis tehtud otsust maksejõuetusmenetluse algatamise kohta tunnustavad kõik teised liikmesriigid alates selle jõustumisest menetluse algatanud riigis ja et sellel otsusel on teistes liikmesriikides ilma täiendavate formaalsusteta samad tagajärjed nagu menetluse algatanud riigi õigusnormide alusel (21. jaanuari 2010. aasta otsus kohtuasjas C-444/07: MG Probud Gdynia, EKL 2012, lk I-417, punkt 26).

34

Nagu määruse põhjendusest 22 nähtub, tugineb määruse artikli 16 lõikes 1 väljendatud prioriteedinorm vastastikuse usalduse põhimõttele. Just see põhimõte võimaldas kehtestada mitte üksnes kohtualluvuse kindlaksmääramise kohustusliku korra, mida kõik määruse kohaldamisalas töötavad kohtud peavad järgima, vaid ka sellele vastava liikmesriikide kohustuse loobuda kohaldamast välisriigi kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist käsitlevaid siseriiklikke eeskirju ning kohaldada selle asemel maksejõuetusmenetlustes tehtud otsuste tunnustamise ja täitmise lihtsustatud korda (2. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C-341/04: Eurofood IFSC, EKL 2006, lk I-3813, punktid 39 ja 40, ning eespool viidatud kohtuotsus MG Probud Gdynia, punktid 27 ja 28).

35

Põhikohtuasja osas tuleb täpsustada, et ühinemisakti artikli 2 kohaselt on määruse sätted Ungaris kohaldatavad alates selle riigi ühinemisest liiduga, nimelt 1. maist 2004.

36

Nii on Ungari kohtud määruse artikli 16 lõike 1 kohaselt sellest kuupäevast alates kohustatud tunnustama maksejõuetusmenetluse algatamist käsitlevat otsust, mille on teinud määruse artikli 3 alusel otsustamiseks pädev liikmesriigi kohus. Sama määruse artikli 17 lõike 1 alusel on maksejõuetusmenetluse algatamist käsitleval mis tahes otsusel, mille on teinud liikmesriigi kohus, Ungaris alates 1. maist 2004 ilma täiendavate formaalsusteta samad tagajärjed nagu menetluse algatanud riigi seaduse alusel.

37

Eeltoodut arvestades tuleb leida, et määrus on põhikohtuasjas käsitletavatel asjaoludel kohaldatav, kui asjaomane maksejõuetusmenetlus kuulub selle määruse kohaldamisalasse, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 31 ja 32, ning seega olid Ungari kohtud alates 1. maist 2004 kohustatud Austria kohtute otsust maksejõuetusmenetluse algatamise kohta tunnustama.

38

Määruse artikli 4 lõige 1 sätestab seejärel normi, mille kohaselt pädeva kohtu kindlakstegemine toob kaasa kohaldatava seaduse kindlaksmääramise. Vastavalt sellele sättele on nii põhimaksejõuetusmenetluse kui ka teisese või territoriaalse maksejõuetusmenetluse osas maksejõuetusmenetlusele ja selle mõjudele kohaldatav selle liikmesriigi seadus, kelle territooriumil menetlus on algatatud (lex concursus) (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Eurofood IFSC, punkt 33; MG Probud Gdynia, punkt 25, ja 15. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-191/10: Rastelli Davide e C, EKL 2011, lk I-13209, punkt 16). Nagu määruse põhjenduses 23 on märgitud, määratakse selle alusel kindlaks kõik maksejõuetusmenetluste algatamise, läbiviimise ja lõpetamise tingimused.

39

Tehingute õiguspäraste ootuste ja õiguskindluse kaitsmiseks teistes liikmesriikides peale selle, kus maksejõuetusmenetlus on algatatud, näeb määrus artiklites 5–15 kõnealusest normist kohaldatava seaduse osas ette mitu erandit selliste õiguste ja õigussuhete suhtes, mida määruse põhjenduse 11 sõnastuse kohaselt peetakse eriti olulisteks.

40

Asjaõiguste osas ei mõjuta maksejõuetusmenetluse algatamine – nagu on märgitud määruse artikli 5 lõikes 1 – võlausaldajatele või kolmandatele isikutele kuuluvaid asjaõigusi, mis on seotud võlgnikule kuuluva varaga, mis asub menetluse algatamise ajal teise liikmesriigi territooriumil.

41

Selle sätte ulatust selgitavad määruse põhjendused 11 ja 25, mille kohaselt on „selle riigi seadusest, kus menetlus on algatatud, eelkõige vaja kõrvale kalduda” asjaõiguste puhul, sest neil on krediidi andmisel eriti suur tähtsus. Põhjenduses 25 on öeldud, et üldjuhul tuleks asjaõiguse alus, kehtivus ja ulatus kindlaks määrata vastavalt õiguse esemeks oleva vara asukohamaa õigusele (lex rei sitae) ja seda ei tohiks mõjutada maksejõuetusmenetluse algatamine.

42

Sellest tulenevalt tuleb määruse artikli 5 lõiget 1 käsitada sättena, mis maksejõuetusmenetluse algatanud riigi seaduse üldnormist erandit tehes võimaldab kohaldada asjaõigustele, mis võlausaldajatel või kolmandatel isikutel on võlgnikule kuuluvale teatavale varale, selle liikmesriigi seadust, kelle territooriumil asjaomane vara asub.

43

Põhikohtuasja osas on tõsi, et maksejõuetusmenetluse algatamise ajal Austrias, 5. detsembril 2003 asus võlgniku vara, millel asjaomane asjaõigus põhineb, Ungaris, st sellise riigi territooriumil, mis kõnealusel ajal ei olnud veel liidu liikmesriik.

44

Siiski on nii, nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 35 ja 37 märgitud, määruse sätted Ungari ühinemisest Euroopa Liiduga, s.o 1. maist 2004 alates asjaomases riigis kohaldatavad. Sellest tulenevalt olid Ungari kohtud nimetatud kuupäevast alates kohustatud Austria kohtute otsust maksejõuetusmenetluse algatamise kohta tunnustama.

45

Neil asjaoludel ning määruse loodud süsteemi koherentsuse ja maksejõuetusmenetluse tõhususe kaitsmiseks tuleb määruse artikli 5 lõiget 1 tõlgendada nii, et nimetatud säte on kohaldatav ka enne Ungari Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga algatatud maksejõuetusmenetluste suhtes sellisel juhul, kui nagu põhikohtuasja asjaoludel, asus võlgniku vara, millel asjaomane asjaõigus põhines, 1. mail 2004 nimetatud riigi territooriumil, mida eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb kontrollida.

46

Neid kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse artikli 5 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nimetatud säte on põhikohtuasjas käsitletavatel asjaoludel kohaldatav ka enne Ungari Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga algatatud maksejõuetusmenetluste suhtes juhul, kui võlgniku vara, millel asjaomane asjaõigus põhines, asus 1. mail 2004 nimetatud riigi territooriumil, mida eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb kontrollida.

47

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Nõukogu 29. mai 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta artikli 5 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nimetatud säte on põhikohtuasjas käsitletavatel asjaoludel kohaldatav ka enne Ungari Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga algatatud maksejõuetusmenetluste suhtes juhul, kui võlgniku vara, millel asjaomane asjaõigus põhines, asus 1. mail 2004 nimetatud riigi territooriumil, mida eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb kontrollida.