EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)

22. detsember 2010(*)

Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Määrus (EÜ) nr 2201/2003 – Abieluasjad ja vanemlik vastutus – Laps, kelle vanemad ei ole abielus – Mõiste imiku „alaline elukoht” – Mõiste „hooldusõigus”

Kohtuasjas C‑497/10 PPU,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Court of Appeal’i (England & Wales) (Civil Division) (Ühendkuningriik) 8. oktoobri 2010. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 18. oktoobril 2010, menetluses

Barbara Mercredi

versus

Richard Chaffe,

EUROOPA KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja esimees A. Tizzano, kohtunikud A. Borg Barthet, M. Ilešič, E. Levits (ettekandja) ja M. Berger,

kohtujurist: P. Cruz Villalón,

kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,

arvestades eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt esitatud taotlust lahendada eelotsusetaotlus Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 104b ette nähtud kiirmenetluses,

arvestades esimese koja 28. oktoobri 2010. aasta otsust see taotlus rahuldada,

arvestades kirjalikus menetluses ja 1. detsembri 2010. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        B. Mercredi, esindajad: M. Scott-Manderson, QC, barrister M.‑C. Sparrow ja solicitor H. Newman,

–        R. Chaffe, esindajad: H. Setright, QC, barrister D. Williams ja solicitor K. Gieve,

–        Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: S. Ossowski, keda abistasid solicitor H. Walker ja barrister D. Beard,

–        Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Kemper,

–        Prantsusmaa valitsus, esindaja: B. Beaupère‑Manokha,

–        Iirimaa, esindaja: N. Travers, BL,

–        Euroopa Komisjon, esindajad: A.‑M. Rouchaud‑Joët ja M. Wilderspin,

olles kohtujuristi ära kuulanud,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 27. novembri 2003. aasta määrust (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT L 338, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 243; edaspidi „määrus”).

2        See taotlus esitati kohtuvaidluse raames, mis tõusetus väikese tüdruku isa R. Chaffe’i ja ema B. Mercredi vahel seoses lapse hooldusõigusega, kes hetkel elab koos oma emaga Réunioni saarel (Prantsusmaa).

 Õiguslik raamistik

 1980. aasta Haagi konventsioon

3        25. oktoobril 1980 Haagis allkirjastatud lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni (edaspidi „1980. aasta Haagi konventsioon”) artiklis 1 on sätestatud:

„Konventsiooni eesmärgid on:

a)      tagada osalisriiki õigusvastaselt viidud või osalisriigis kinni hoitava lapse viivitamatu tagasitoomine tema hariliku viibimiskoha riiki;

[...]”.

4        Selle konventsiooni artikkel 13 näeb ette:

„Eelmise artikliga ei ole vastuolus taotluse saanud riigi kohtu või haldusasutuse kohustus nõuda lapse tagastamist, kui lapse tagastamisele vastu vaidlev füüsiline või muu isik või asutus tõendab, et

a)      lapse eest hoolitsenud füüsiline või muu isik või asutus ei ole lapse äraviimise või kinnipidamise ajal teostanud oma hooldamisõigust või et ta on täielikult või osaliselt nõustunud lapse äraviimisega või kinnihoidmisega või; […]”.

5        Konventsiooni artikkel 19 sätestab:

„Lapse tagastamise kohta [1980. aasta Haagi] konventsiooni alusel tehtud otsus ei takista hoolduse otsustamist”.

 Liidu õigus

6        Määruse artikkel 2 sätestab:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.      mõiste „kohus” hõlmab kõiki liikmesriikide asutusi, mis on pädevad vastavalt artiklile 1 käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvates küsimustes;

[...]

7.      mõiste „vanemlik vastutus” tähendab kõiki lapse isiku või varaga seotud õigusi ja kohustusi, mis antakse füüsilisele või juriidilisele isikule kohtuotsusega, seaduse alusel või õigusliku toimega kokkuleppe põhjal. See mõiste hõlmab eestkosteõigust ja suhtlusõigust;

[...]

9.      mõiste „eestkosteõigus” hõlmab lapse isiku eest hoolitsemisega seotud õigusi ja kohustusi, eeskätt õigust määrata lapse elukoht; [mõiste „eestkosteõigus” asemel on käesolevas kohtuotsuses edaspidi kasutatud täpsemat vastet „hooldusõigus”]

10.      mõiste „suhtlusõigus” hõlmab eeskätt õigust viia laps piiratud ajavahemikuks kohta, mis ei ole tema alaline elukoht;

11.      mõiste „ebaseaduslik äraviimine või kinnipidamine” tähendab lapse äraviimist või kinnipidamist juhul, kui:

a)      sellega rikutakse kohtuotsusega […] saadud eestkosteõigust liikmesriigi seaduse alusel, kus laps alaliselt elas vahetult enne äraviimist või kinnipidamist;

ning

b)      seda eestkosteõigust teostati tegelikult äraviimise või kinnipidamise ajal üksi või ühiselt või seda oleks teostatud, kui äraviimist või kinnipidamist ei oleks toimunud. Eestkosteõigust loetakse ühiselt teostatavaks, kui vastavalt kohtuotsusele või seaduse alusel ei saa üks vanemliku vastutuse kandja ilma teise vanemliku vastutuse kandja nõusolekuta otsustada lapse elukohta.”

7        Määruse artikkel 8 on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Liikmesriigi kohtutel on vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle alaline elukoht on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis.

2.      Lõiget 1 kohaldatakse, kui artiklitest 9, 10 ja 12 ei tulene teisiti.”

8        Määruse artikkel 10 sätestab:

„Lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise korral säilitavad selle liikmesriigi kohtud, kus oli lapse alaline elukoht vahetult enne äraviimist või kinnipidamist, oma pädevuse, kuni laps on saanud alalise elukoha teises liikmesriigis ja

a)      iga isik, institutsioon või muu organ, kellel on eestkosteõigus, on nõustunud äraviimise või kinnipidamisega;

või

b)      laps on elanud kõnealuses teises liikmesriigis vähemalt ühe aasta pärast seda, kui isik, institutsioon või muu organ, kellel on eestkosteõigus, on saanud või peaks olema saanud teada lapse asukoha ning laps on oma uues keskkonnas kohanenud ja vähemalt üks järgmistest tingimustest on täidetud:

i)      ühe aasta jooksul pärast seda, kui eestkosteõiguse kasutaja on saanud või peaks olema saanud teada lapse asukoha, ei ole esitatud tagasitoomise taotlust pädevatele asutustele liikmesriigis, kuhu laps on ära viidud või kus teda kinni peetakse;

[...]

iii)      läbivaatamisel olev kohtuasi liikmesriigis, kus laps vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist elas, on lõpetatud vastavalt artikli 11 lõikele 7;

iv)      selle liikmesriigi kohtutes, kus laps alaliselt elas vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist, on tehtud eestkostet käsitlev kohtuotsus, mis ei hõlma lapse tagasitoomist.”

9        Määruse artikli 11 lõige 8 on sõnastatud järgmiselt:

„1980. aasta Haagi konventsiooni artikli 13 kohasest tagasitoomisest keeldumise otsusest olenemata on iga hilisem lapse tagasitoomist nõudev otsus, mille teeb vastavalt käesolevale määrusele pädev kohus, täitmisele pööratav vastavalt III peatüki 4. jaotisele lapse tagasitoomise tagamiseks.”

10      Määruse artikli 13 lõikes 1 on sätestatud:

„Kui lapse alalist elukohta ei saa kindlaks teha […] on pädevad selle liikmesriigi kohtud, kus laps viibib.”

11      Määruse artiklis 16 on sätestatud, et

„[k]ohtusse pöördumine loetakse toimunuks:

a)      kui kohtule on esitatud menetluste algatamist käsitlev või samaväärne dokument, juhul kui hageja ei ole seejärel jätnud astumata samme, et teavitada kostjat hagist;

[...]

[...]”.

12      Määruse artikkel 19 sätestab:

„[...]

2.      Kui erinevate liikmesriikide kohtutes algatatakse ühe ja sama lapse suhtes ühe ja sama alusega hagide põhjal vanemlikku vastutust käsitlev menetlus, peatab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, menetluse omal algatusel seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi on esitatud esimesena.

3.      Kui on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi on esitatud esimesena, loobub kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, pädevusest esimese kohtu kasuks.

Sel juhul võib pool, kes esitas asjakohase hagi kohtule, kellele hagi on esitatud hiljem, esitada kõnealuse hagi kohtule, kellele hagi on esitatud esimesena.”

13      Määruse artikli 60 punkti e kohaselt on see määrus liikmesriikidevahelistes suhetes ülimuslik 1980. aasta Haagi konventsiooni suhtes, niivõrd kui viimane käsitleb määrusega reguleeritud küsimusi:

14      Selle konventsiooni artikkel 3 vastab sisuliselt määruse artikli 2 punktile 11, konventsiooni artikli 5 punkt a vastab määruse artikli 2 punktile 9 ja konventsiooni artikli 5 punkt b määruse artikli 2 punktile 10.

15      Määruse artikkel 62 sätestab:

„1.      Artikli 59 lõikes 1, artiklis 60 ja artiklis 61 osutatud kokkulepped ja konventsioonid kehtivad edasi küsimustes, mida käesolev määrus ei reguleeri.

2.      Artiklis 60 osutatud konventsioonid, eeskätt 1980. aasta Haagi konventsioon, toimivad jätkuvalt nende liikmesriikide vahel, kes on selle lepinguosalised, kooskõlas artikliga 60.”

 Siseriiklik õigus

16      Eelotsusetaotlusest tuleneb, et Inglismaal ja Walesis kohaldatava õiguse kohaselt ei ole lapse bioloogilisel isal seadusjärgset vanemlikku vastutust.

17      1989. aasta lasteseaduse (Children Act 1989) § 4 näeb siiski ette, et isale võib anda vanemliku vastutuse kas sellekohase märkusega lapse sünnitunnistusel, lapse emaga sõlmitud kõnealust vastutust käsitleva kokkuleppe alusel või kohtumääruse alusel, millega tunnustatakse isa vanemlikku vastutust („parental responsibility order”).

18      Lisaks sellele võivad kohtud lastega seotud eraõiguslike vaidluste raames Inglismaal ja Walesis anda kohtumääruse selle seaduse § 8 alusel või kui vaidluse lahendab High Court of Justice (England & Wales), siis selle kohtu enda lastekaitsega seotud pädevuse raames. Need kohtumäärused käsitlevad elukohta („residence order”), suhtlusõigust („contact order”), teatud tegude keelamist („prohibited steps order”) ja konkreetsete küsimuste lahendamist („specific issue order”).

19      Eelotsusetaotluses viidatakse siseriiklikule kohtupraktikale, mille kohaselt Inglismaa ja Walesi kohtud, kellele on esitatud taotlus anda hooldusõigust puudutav kohtumäärus, võivad saada hooldusõiguse, isegi kui taotluse esitaja enda hooldusõigust ei ole tunnustatud.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

 Põhikohtuvaidluse aluseks olevad faktilised asjaolud

20      Euroopa Kohtule esitatud toimikust ilmneb, et põhikohtuasja hageja B. Mercredi, kes on sündinud Réunioni saarel ning on Prantsuse kodanik, kolis 2000. aastal elama Inglismaale, kus ta töötas ühe lennufirma lennukimeeskonnas. Mitme aasta vältel elas ta abielu sõlmimata koos R. Chaffe’iga, kes on Ühendkuningriigi kodanik.

21      Selles suhtes sündis 11. augustil 2009 tüdruk nimega Chloé, kes on Prantsuse kodanik. Lapse sünnile järgneval nädalal läksid B. Mercredi ja R. Chaffe lahku; nende suhe oli juba mõnda aega olnud ebastabiilne ning nad ei elanud enam koos, sest R. Chaffe oli ühisest eluasemest ära kolinud.

22      7. oktoobril 2009, kui Chloé oli kahe kuu vanune, lahkusid B. Mercredi ja ta tütar Inglismaalt ja saabusid järgmisel päeval Réunioni saarele. Lapse isale ema ja lapse lahkumisest ette ei teatatud, kuid 10. oktoobril 2009 sai ta kirja, kus B. Mercredi seletas selle lahkumise põhjusi.

23      On tuvastatud, et lapse alaline elukoht enne tema lahkumist 7. oktoobril 2009 oli Inglismaal. Samuti on tuvastatud, et Chloé äraviimine Réunioni saarele oli seaduslik, sest B. Mercredi oli sel hetkel ainus inimene, kellel oli „hooldusõigus” määruse artikli 2 punkti 9 tähenduses.

 Menetlus, mille isa algatas Ühendkuningriigis 2009. aastal

24      Olles 9. oktoobril 2009 avastanud, et B. Mercredi eluase oli maha jäetud, esitas R. Chaffe samal päeval telefoni teel hagi High Court’i valvekohtunik Holman’ile (Duty High Court Judge). Viimane andis kohtumääruse, milles nõudis teabe edastamist lapse asukoha kohta („location order”) ja määras asja läbivaatamiseks istungi 12. oktoobrile 2009.

25      R. Chaffe esitas 12. oktoobril 2009 taotlused eeskätt vanemliku vastutuse, jagatud elukoha ja suhtlusõiguse määramiseks. Samal päeval, ilma et B. Mercredi oleks olnud teadlik R. Chaffe’i algatatud menetlusest ning ilma et ta oleks kohtuistungil kohal viibinud või seadusjärgselt esindatud olnud, andis kohtunik Holman kohtumääruse, milles kohustas B. Mercredid tooma Chloé tagasi Inglismaale. Selles kohtumääruses on selguse mõttes täpsustatud, et kohtumäärusega ei kohustata last isa juurde toimetama või võimaldama isal temaga mis tahes viisil suhelda, sest vastavasisulised otsused tehakse hilisemal kohtuistungil.

26      Tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub eeldusest, mille kohaselt High Court of Justice’i (England & Wales) poole „pöörduti” määruse artikli 16 tähenduses hiljemalt 12. oktoobril 2009. Vajaduse korral peab ta seda asjaolu kontrollima. Igal juhul on Euroopa Kohus kohustatud tegema otsuse nendest faktilistest ja õiguslikest kaalutlustest lähtudes, mis on esitatud eelotsusetaotluses.

 Menetlused, mille ema ja isa algatasid Prantsusmaal

27      B. Mercredi esitas 28. oktoobril 2009 Tribunal de grande instance de Saint-Denis’ile (Prantsusmaa) taotluse, et talle antaks vanemlik ainuvastutus ning et Chloé elukohaks määrataks tema aadress.

28      R. Chaffe esitas 18. detsembril 2009 samale kohtule taotluse, et viimane näeks 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel ette Chloé tagasitoomise Inglismaale. 15. märtsi 2010. aasta otsusega jäeti see taotlus rahuldamata põhjusel, et R. Chaffe’il puudus Chloé Ühendkuningriigist lahkumise hetkel viimase suhtes „hooldusõigus”. Selle otsuse peale edasi ei kaevatud.

29      23. juunil 2010 tegi Tribunal de grande instance de Saint-Denis otsuse, milles andis Chloé suhtes vanemliku ainuvastutuse B. Mercredile ning määras lapse alaliseks elukohaks ema aadressi. R. Chaffe’i ning Prantsuse valitsuse poolt kohtuistungil esitatud märkustest tuleneb, et see otsus ei ole veel seadusjõustunud.

 Selle menetluse jätk, mille isa algatas Ühendkuningriigis 2009. aastal

30      R. Chaffe’i poolt 2009. aasta oktoobris algatatud kohtuasi jõudis 15. aprillil 2010 kohtunik McFarlane’i kätte. R. Chaffe’i väitel oli High Court of Justice (England & Wales) 9. oktoobril 2009 pädev tema tütre suhtes otsust tegema, sest Chloé alaline elukoht oli sel kuupäeval endiselt Inglismaal. Lisaks sellele on väidetavalt kindel, et Inglismaal ja Walesis kohaldatava õiguse kohaselt võib taotlus, et antaks kohtumäärus hooldusõiguse suhtes, anda kohtule „hooldusõiguse”. R. Chaffe lisab, et kuna Inglise kohtutele esitati taotlus seoses vanemliku vastutusega, siis oleks Tribunal de grande instance de Saint-Denis pidanud menetluse määruse artikli 19 alusel peatama seni, kuni tuvastatakse Inglise kohtu pädevus.

31      B. Mercredi on seisukohal, et Inglise kohtud ei olnud pädevad Chloé suhtes otsust tegema, kuna alates päevast, mil laps viidi Réunioni saarele, ei olnud tema elukoht enam Ühendkuningriigis, vaid Prantsusmaal.

32      Kohtunik McFarlane leidis, et:

–        Inglise kohtu poole pöörduti Chloé’d käsitlevas kohtuasjas siis, kui isa helistas kohtunik Holmanile;

–        sellest hetkest alates oli Inglise kohtul Chloé suhtes hooldusõigus;

–        kuivõrd kohtumäärused tehti isa kasuks, siis oli ka isal sellest hetkest alates hooldusõigus;

–        Chloé alaline elukoht oli endiselt Inglismaal „[...] hetkel, mil nii Inglise kohus kui ka isa said lapse suhtes hooldusõiguse ning Inglise kohus määras, et Chloé suhtes otsuse tegemine kuulub endiselt tema pädevusse või tuleb tema pädevusse tagasi” ja et

–        seetõttu olid Inglise kohtud 9. oktoobril 2009 pädevad Chloé suhtes otsust tegema.

 Menetlus, mille ema algatas Ühendkuningriigis

33      B. Mercredi kaebas 12. juulil 2010 High Court of Justice’i (England & Wales) kohtumäärused eelotsusetaotluse esitanud kohtule edasi.

34      Oma eelotsusetaotluses märgib see kohus, et liidu õiguse alusel pädeva kohtu väljaselgitamiseks vanemliku vastutuse valdkonnas Chloé suhtes on vaja selgitada, millistest asjaoludest tuleb lähtuda lapse alalise elukoha kindlaksmääramisel määruse artiklite 8 ja 10 kohaldamiseks.

35      Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab lisaks, et vastus küsimusele, kas High Court of Justice (England & Wales) on saanud hooldusõiguse Chloé suhtes viimase isa esitatud taotluste alusel, sõltub sellest, kuidas tõlgendada mõisteid „institutsioon või muu organ” määruse tähenduses; see aga kuulub Euroopa Kohtu pädevusse. Lisaks soovib kõnealune kohus selgitusi selle kohta, kuidas hinnata Ühendkuningriigi ja Prantsuse kohtute, kes otsustavad vastavalt Chloé isa ja ema esitatud taotluste üle, konkureerivat pädevust.

36      Neil asjaoludel otsustas Court of Appeal (England & Wales) (Civil Division) menetluse peatada ja esitada järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Millistest asjaoludest tuleb lähtuda lapse alalise elukoha kindlaksmääramisel:

–        […] määruse nr 2201/2003 artikli 8 tähenduses;

–        […] määruse nr 2201/2003 artikli 10 tähenduses?

2.      Kas kohus on „institutsioon või muu organ”, kellele saab määrata hooldusõiguse […] määruse nr 2201/2003 tähenduses?

3.      Kas artikkel 10 on jätkuvalt kohaldatav pärast seda, kui taotluse saanud liikmesriigi kohtud on jätnud [1980. aasta Haagi konventsiooni] kohaselt esitatud lapse tagasitoomise taotluse rahuldamata põhjendusel, et artiklid 3 ja 5 ei ole kohaldatavad?

Eelkõige, kuidas lahendada vastuolu taotluse saanud riigi seisukoha, mille kohaselt ei ole [1980. aasta Haagi konventsiooni] artiklites 3 ja 5 sätestatud tingimused täidetud, ja taotluse esitanud riigi seisukoha vahel, mille kohaselt on artiklites 3 ja 5 sätestatud tingimused täidetud?”

 Kiirmenetlus

37      Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas taotluse lahendada käesolev eelotsusetaotlus Euroopa Kohtu kodukorra artikli 104b alusel kiirmenetluses.

38      Ta põhjendab taotlust sellega, et seni kuni ei ole välja selgitatud, milline kohus on liidu õiguse alusel pädev lahendama vanemliku vastutuse küsimust Chloé suhtes, ei ole võimalik lahendada lapse isa poolt sellise kohtumääruse andmiseks esitatud taotlusi, mis võimaldaks tal suhelda oma lapsega.

39      Selles osas on oluline märkida, et eelotsusetaotlusest ilmneb, et käesolev kohtuasi puudutab 16 kuu vanust last, kes on oma isast lahus olnud üle aasta. Arvestades seda, et asjaomane laps on arengu seisukohalt õrnas eas, võib praeguse olukorra jätkumine, mida iseloomustab isa ja lapse elukoha vaheline suur vahemaa, mõjuda negatiivselt ning olulisel määral lapse tulevasi suhteid isaga.

40      Neil asjaoludel otsustas Euroopa Kohtu esimene koda 28. oktoobril 2010 ettekandja-kohtuniku ettepanekul – ja olles ära kuulanud kohtujuristi seisukoha – rahuldada eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlus lahendada eelotsusetaotlus kiirmenetluses.

 Eelotsuse küsimused

 Esimene küsimus

41      Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kuidas tuleb tõlgendada määruse artiklites 8 ja 10 kasutatud mõistet „alaline elukoht”, et määrata kindlaks, millise kohtu pädevuses on otsustada hooldusõigusega seonduvate küsimuste üle eeskätt olukorras, kus – nagu põhikohtuasjas – on kõne all imiku olukord, kelle ema viib seaduslikult teise liikmesriiki kui see, mis on tema alalise elukoha järgne liikmesriik, ning kes on seal viimati nimetatud liikmesriigi kohtusse pöördumise hetkel elanud vaid paar päeva.

42      Selles osas tuleb sissejuhatuseks tuvastada, et määruse artikli 8 lõike 1 kohaselt määratletakse sellise lapse suhtes, kes suundub seaduslikult teise liikmesriiki, vanemlikku vastutust käsitlevates küsimustes pädev liikmesriigi kohus selle alusel, kus oli kõnealuse lapse alaline elukoht asjaomasesse kohtusse pöördumise hetkel.

43      Määruse artikli 16 kohaselt loetakse kohtusse pöördumine toimunuks alles siis, kui kohtule on esitatud menetluse algatamist käsitlev või samaväärne dokument. Kuid nagu märgiti käesoleva kohtuotsuse punktis 24, pöördus R. Chaffe 9. oktoobril 2009 High Court’i valvekohtuniku Holman’i kaudu asjaomasesse kohtusse üksnes telefoni teel. Seega loetakse High Court of Justice’isse (England & Wales) pöördumine toimunuks alles 12. oktoobril 2009 tingimusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollib, kas hageja ei ole seejärel jätnud võtmata meetmeid, mis ta pidi võtma selleks, et see akt kostjale teatavaks tehtaks või kätte toimetataks, nagu on täpsustatud käesoleva kohtuotsuse punktis 26. Sel kuupäeval oli 8. oktoobril 2009 Réunioni saarele saabunud Chloé viibinud selles Prantsuse departemangus juba 4 päeva.

44      Selles osas tuleb sissejuhatuseks tuvastada, et määruses ei ole määratletud mõistet „alaline elukoht”. Omadussõna „alaline” kasutamisest saab vaid järeldada, et viibimine peab olema teataval määral stabiilne või korrapärane.

45      Väljakujunenud kohtupraktika põhjal tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdsuse põhimõttest, et liidu õigusnorme, mis ei viita otseselt liikmesriikide õigusele nende tähenduse ning ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb tavaliselt kogu Euroopa Liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt ning selleks tuleb arvestada õigusnormi konteksti ja vastava regulatsiooniga taotletavat eesmärki (vt eelkõige 18. jaanuari 1984. aasta otsus kohtuasjas 372/82: Ekro, EKL 1984, lk 107, punkt 11; 6. märtsi 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑98/07: Nordania Finans ja BG Factoring, EKL 2008, lk I‑1281, punkt 17, ja 2. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑523/07: A, EKL 2009, lk I‑2805, punkt 34).

46      Kuivõrd määruse artiklid, mis kasutavad mõistet „alaline elukoht”, ei viita otseselt liikmesriikide õigusele selle mõiste tähenduse ning ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb alaline elukoht kindlaks määrata, arvestades määruse sätete konteksti ja määruse eesmärki ning eeskätt eesmärki, mida on väljendatud määruse põhjenduses 12, mille kohaselt määrusega kehtestatud kohtualluvuse alused on kujundatud lapse huve silmas pidades, eeskätt läheduskriteeriumi põhjal.

47      Selleks et järgida võimalikult hästi lapse huve, on Euroopa Kohus juba otsustanud, et mõiste „alaline elukoht” määruse artikli 8 lõike 1 tähenduses vastab kohale, mis väljendab lapse teatud integratsiooni sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda. Selle koha peab kindlaks tegema siseriiklik kohus, võttes sealjuures iga konkreetse juhtumi korral arvesse kõiki konkreetseid faktilisi asjaolusid (eespool viidatud kohtuotsus A, punkt 44).

48      Asjaolude hulgas, mille alusel siseriiklik kohus peab kindlaks tegema lapse alalise elukoha, tuleb eeskätt esile tuua tingimusi ja põhjuseid, miks laps liikmesriigi territooriumil elab, ning lapse kodakondsust (eespool viidatud kohtuotsus A, punkt 44).

49      Nagu Euroopa Kohus on muu seas täpsustanud eespool viidatud kohtuotsuse A punktis 38, peab lapse alalise elukoha kindlaksmääramiseks lisaks lapse füüsilisele viibimisele liikmesriigis tulenema ka muudest täiendavatest asjaoludest, et lapse viibimine liikmeriigis ei ole vaid ajutist või juhuslikku laadi.

50      Selles kontekstis rõhutas Euroopa Kohus, et vanemliku vastutusega isiku tahe asuda koos lapsega elama teise liikmesriiki, mida väljendavad teatud ilmselged toimingud, nagu elukoha soetamine või üürimine vastuvõtvas liikmesriigis, võib kujutada endast märki sellest, et alalist elukohta on muudetud (vt eespool viidatud kohtuotsus A, punkt 40).

51      Selles osas tuleb rõhutada, et alalise elukoha eristamiseks lihtsast ajutisest viibimisest peab alalise elukoha puhul põhimõtteliselt esinema teatud kestus, mis annab tunnistust piisavast stabiilsusest. Määrus ei näe sellegipoolest ette minimaalset kestust. Nimelt, selleks et tegemist oleks alalise elukoha üleviimisega vastuvõtvasse liikmesriiki, on kõige olulisem huvitatud isiku tahe sinna elama asuda koos sooviga seada seal stabiilselt sisse oma huvide püsiv või peamine keskus. Seega saab viibimise kestus olla elukoha stabiilsuse hindamisel üksnes abistava tähtsusega; hinnang tuleb anda iga konkreetse juhtumi korral kõiki konkreetseid faktilisi asjaolusid arvestades.

52      Põhikohtuasjas tuleb tõenäoliselt lisaks omistada erilist tähtsust lapse vanusele.

53      Nimelt moodustavad lapse sotsiaalse ja perekondliku keskkonna, mis on tema alalise elukoha kindlaksmääramisel otsustava tähtsusega, eri asjaolud, mis on lapse vanusest sõltuvalt erinevad. Nii on koolis käiva lapse puhul arvesse võetavad asjaolud erinevad nendest, mida tuleb arvesse võtta juhul, kui tegemist on õpingud lõpetanud alaealisega, või nendest, mida tuleb arvesse võtta imiku puhul.

54      Üldjuhul on väga noore lapse keskkond peamiselt perekondlik keskkond, mille määratleb viiteisik või ‑isikud, kellega laps elab, kes teda tegelikult hoiavad ja tema eest hoolitsevad.

55      See on veelgi tõesem siis, kui asjaomane laps on imik. Imik on vältimatult samas sotsiaalses ja perekondlikus keskkonnas, kui lähedased inimesed, kellest ta sõltub. Seetõttu juhul, kui imikut hooldab tegelikult ema, nagu see on põhikohtuasjas, tuleb hinnata tema integratsiooni ema sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda. Selles osas võivad arvesse tulla sellised Euroopa Kohtu praktikas kehtestatud kriteeriumid, nagu ema ja lapse teise liikmesriiki kolimise põhjused, lapse keelteoskus või tema geograafiline või perekondlik päritolu.

56      Kõigest eelnevast tuleneb, et esimesele küsimusele tuleb vastata, et määruse artiklites 8 ja 10 kasutatud mõistet „alaline elukoht” tuleb tõlgendada nii, et see vastab kohale, mis väljendab lapse teatud integratsiooni sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda. Selle kindlaksmääramiseks – ning kui tegemist on imiku olukorraga, kes on asjaomasel hetkel oma emaga koos viibinud vaid mõned päevad liikmesriigis, kuhu ta ära viidi ning mis ei ole tema varasema alalise elukoha järgne liikmesriik – tuleb eeskätt võtta arvesse esiteks selle liikmesriigi territooriumil viibimise ning imiku ema sellesse liikmesriiki kolimise kestust, korrapärasust, tingimusi ja põhjuseid ning teiseks – seda eeskätt lapse vanusest johtuvalt – ema geograafilist ja perekondlikku päritolu ning ema ja lapse perekondlikke ja sotsiaalseid suhteid selles liikmesriigis. Siseriiklik kohus on pädev määrama kindlaks lapse alalise elukoha, võttes arvesse iga konkreetse juhtumi korral kõiki konkreetseid faktilisi asjaolusid.

57      Juhul, kui eespool viidatud asjaoludega arvestamine annab käesolevas kohtuasjas alust järeldada, et lapse alalist elukohta ei ole võimalik kindlaks määrata, tuleb pädev kohus välja selgitada „lapse kohalviibimise” alusel määruse artikli 13 tähenduses.

 Teine küsimus

58      Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada saada, kas mõistet „institutsioon või muu organ”, kellele võib määruse sätete alusel anda hooldusõiguse, tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab mõistet „kohus” määruse artikli 2 lõike 1 tähenduses.

59      Selles osas tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole täpsustanud neid määruse sätteid, millega seonduvalt ta sooviks saada selgitusi selle mõiste tõlgendamise kohta, ega ka põhjusi, miks see tõlgendus on talle kohtuasja lahendamiseks vajalik. Lähemalt uurides selgub, et kõnealust mõistet on kasutatud määruse artiklite 10 ja 11 sõnastuses. Need sätted käsitlevad kohtualluvust lapseröövi korral ning on seega kohaldatavad juhul, kui laps on ebaseaduslikult ära viidud või teda peetakse ebaseaduslikult kinni, samas kui määruse artikkel 9 käsitleb lapse seaduslikku kolimist ühest liikmesriigist teise.

60      Nagu tuvastati käesoleva kohtuasja punktis 23, on selge, et Chloé äraviimine Réunioni saarele oli seaduslik.

61      Sellest tuleneb, et määruse artikkel 10 ei ole kohaldatav. Seega ei ole teisele küsimusele vaja vastata.

 Kolmas küsimus

62      Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, nagu see ilmneb eeskätt eelotsusetaotluse punktidest 1.4 ja 4.6, kas liikmesriigi kohtu otsused, millega jäetakse 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel rahuldamata lapse teise liikmesriigi kohtu pädevusele alluvale territooriumile viivitamatu tagasitoomise taotlus ning mis käsitlevad vanemlikku vastutust selle lapse suhtes, mõjutavad otsuseid, mis tuleb teha selles teises liikmesriigis vanemlikku vastutust käsitlevate taotluste suhtes, mis esitati varem ning mille menetlemist ei ole veel lõpetatud.

 Tribunal de grande instance de Saint-Denis’i 15. märtsi 2010. aasta otsus

63      Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 28, tugines Chloé isa poolt Tribunal de grande instance de Saint-Denis’ile esitatud taotlus 1980. aasta Haagi konventsiooni sätetele. Selle konventsiooni eesmärk on selle artikli 1 kohaselt tagada osalisriiki õigusvastaselt viidud või osalisriigis õigusvastaselt kinni hoitava lapse viivitamatu tagasitoomine.

64      Tribunal de grande instance de Saint-Denis jättis rahuldamata taotluse, milles Chloé isa taotles lapse tagasitoomist Ühendkuningriiki, „sest ei ol[nud] tõendatud, et noore Chloé Mercredi äraviimise hetkel oli Richard Chaffe’il hooldusõigus, mida ta tegelikult teostas või mida ta oleks teostanud juhul, kui last ei oleks ära viidud”.

65      Selles osas tuleb märkida, et 1980. aasta Haagi konventsiooni artikli 19 kohaselt ei mõjuta kõnealuse kohtu 15. märtsi 2010. aasta otsus hooldusõiguse sisulist külge, isegi kui kohtuotsus on seadusjõustunud, nagu on tuvastatud käesoleva kohtuotsuse punktis 28.

66      Sellest tuleneb, et juhul kui eelotsusetaotluse esitanud kohus otsustab esimesele küsimusele antud vastuses esitatud asjaolude alusel, et ta on määruse artikli 8 alusel pädev vanemliku vastutuse küsimustes Chloé suhtes, ei mõjuta Tribunal de grande instance de Saint-Denis’i 15. märtsi 2010. aasta otsus lahendit, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus teeb.

 Tribunal de grande instance de Saint-Denis’i 23. juuni 2010. aasta otsus

67      Mis puudutab Tribunal de grande instance de Saint-Denis’i 23. juuni 2010. aasta otsust, mis – nagu on täpsustatud käesoleva kohtuotsuse punktis 29 – ei ole veel seadusjõustunud, siis tuleb kohe alguses märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus seisab selles küsimuses silmitsi asjaoluga, et kõnealune kohus tegi oma otsuse mitte ainult 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel, vaid ka määruse alusel.

68      Sellise konflikti korral eri liikmesriikide kahe kohtu vahel, kellele on määruse alusel esitatud vanemlikku vastutust lapse suhtes käsitlevad taotlused, mille ese ja põhjus on sama, tuleb kohaldada määruse artikli 19 lõiget 2. Selle artikli kohaselt peab kohus, kelle poole on pöördutud hiljem, menetluse peatama seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kelle poole pöörduti esimesena.

69      Seega, kuna lapse isa pöördus High Court of Justice’i (England & Wales) poole 12. oktoobril 2009 taotlusega, milles ta palus eeskätt anda talle hooldusõigus, ei saanud Tribunal de grande instance de Saint-Denis, kelle poole lapse ema pöördus 28. oktoobril 2009, teha otsust ema esitatud taotluse suhtes.

70      Eelnevast tuleneb, et juhul kui eelotsusetaotluse esitanud kohus otsustab esimesele küsimusele antud vastuses esitatud asjaolude alusel, et ta on määruse artikli 8 alusel pädev vanemliku vastutuse küsimustes Chloé suhtes, ei mõjuta Tribunal de grande instance de Saint-Denis’i 15. märtsi 2010. aasta otsus ega 23. juuni 2010. aasta otsus lahendit, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus teeb.

71      Seega tuleb kolmandale küsimusele vastata, et liikmesriigi kohtu otsused, millega jäetakse 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel rahuldamata lapse teise liikmesriigi kohtu pädevusele alluvale territooriumile viivitamatu tagasitoomise taotlus, mis käsitleb vanemlikku vastutust selle lapse suhtes, ei mõjuta otsuseid, mis tuleb teha selles teises liikmesriigis vanemlikku vastutust käsitlevate taotluste suhtes, mis esitati varem ning mille menetlemist ei ole veel lõpetatud.

 Kohtukulud

72      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

1.      Mõistet „alaline elukoht” nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, artiklite 8 ja 10 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see vastab kohale, mis väljendab lapse teatud integratsiooni sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda. Selle kindlaksmääramiseks – ning kui tegemist on imiku olukorraga, kes on asjaomasel hetkel oma emaga koos viibinud vaid mõned päevad liikmesriigis, kuhu ta ära viidi ning mis ei ole tema varasema alalise elukoha järgne liikmesriik – tuleb eeskätt võtta arvesse esiteks selle liikmesriigi territooriumil viibimise ning imiku ema sellesse liikmesriiki kolimise kestust, korrapärasust, tingimusi ja põhjuseid ning teiseks – seda eeskätt lapse vanusest johtuvalt – ema geograafilist ja perekondlikku päritolu ning ema ja lapse perekondlikke ja sotsiaalseid suhteid selles liikmesriigis. Siseriiklik kohus on pädev määrama kindlaks lapse alalise elukoha, võttes arvesse iga konkreetse juhtumi korral kõiki konkreetseid faktilisi asjaolusid.

Juhul kui eespool viidatud asjaoludega arvestamine annab käesolevas kohtuasjas alust järeldada, et lapse alalist elukohta ei ole võimalik kindlaks määrata, tuleb pädev kohus välja selgitada „lapse kohalviibimise” alusel määruse artikli 13 tähenduses.

2.      Liikmesriigi kohtu otsused, millega jäetakse 25. oktoobril 1980 Haagis allkirjastatud lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni alusel rahuldamata lapse teise liikmesriigi kohtu pädevusele alluvale territooriumile viivitamatu tagasitoomise taotlus, mis käsitleb vanemlikku vastutust selle lapse suhtes, ei mõjuta otsuseid, mis tuleb teha selles teises liikmesriigis vanemlikku vastutust käsitlevate taotluste suhtes, mis esitati varem ning mille menetlemist ei ole veel lõpetatud.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: inglise.