Kohtuasi C‑538/09

Euroopa Komisjon

versus

Belgia Kuningriik

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Keskkond – Direktiiv 92/43/EMÜ – Artikli 6 lõige 3 – Erikaitsealad – Erikaitseala oluliselt mõjutada võivate kavade ja projektide keskkonnamõju asjakohane hindamine – Mõju hindamisest ette nähtud erand kavade ja projektide puhul, mille suhtes kohaldatakse teatamise korda – Ebaõige ülevõtmine

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Keskkond – Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse – Direktiiv 92/43 – Erikaitsealad – Liikmesriikide kohustused

(Nõukogu direktiiv 92/43, artikli 6 lõige 3)

2.        Keskkond – Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse – Direktiiv 92/43 – Erikaitsealad – Liikmesriikide kohustused

(Nõukogu direktiiv 92/43, artikli 6 lõige 3)

3.        Keskkond – Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse – Direktiiv 92/43 – Erikaitsealad – Liikmesriikide kohustused

(Nõukogu direktiiv 92/43, artikli 6 lõige 3)

1.        Direktiivi 92/43 looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta artikli 6 lõike 3 kohaselt on kava või projekti mõju asjakohane hindamine kohustuslik tingimusel, et on olemas asjaomase ala olulise mõjutamise võimalus või oht. Arvestades eriti ettevaatuspõhimõttega, on selline risk olemas niipea, kui objektiivsete elementide alusel ei saa välistada seda, et nimetatud kava või projekt mõjutab asjaomast ala olulisel moel.

Riske hinnates tuleb arvestada eelkõige selle ala omadusi ja eriomaseid keskkonnatingimusi, mida kõnesolev kava või projekt mõjutab.

(vt punktid 39 ja 40)

2.        Tingimus, mille täidetuse korral tuleb hinnata kava või projekti teatavale alale avaldatavat keskkonnamõju ja mis näeb ette, et see hindamine tuleb läbi viia siis, kui on kahtlusi olulise mõju puudumises, ei võimalda järelikult vabastada teatavaid projektikategooriaid sellise hindamise kohustusest kriteeriumide põhjal, mis ei sobi selle tagamiseks, et need projektid ei avalda tõenäoliselt kaitsealadele olulist mõju.

Võimalus vabastada teatavad tegevused vastavalt liikmesriigis kehtivatele õigus- ja haldusnormidele üldisel viisil vajadusest asjassepuutuvale alale avaldatava keskkonnamõju hindamise järele, ei taga, et need tegevused ei ohusta kaitseala terviklikkust.

Nii ei või liikmesriik direktiivi 92/43 looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta artikli 6 lõike 3 alusel seega kehtestada siseriiklikke norme, mis vabastaksid üldisel viisil kohustusest hinnata keskkonnamõju, mida arendusprojektid alale avaldavad, üksnes kavandatavate kulutuste summa väiksuse või konkreetselt asjasse puutuvate tegevusvaldkondade tõttu. Kui liikmesriik vabastab teatamise korrale allutatud parandus‑, ehitus‑ ja arendustööde projektid süstemaatiliselt selle keskkonnamõju hindamisest, mida nad alale avaldavad, siis on liikmesriik rikkunud direktiivi 92/43 artikli 6 lõikest 3 tulenevaid kohustusi.

(vt punktid 41–44)

3.        Kui liikmesriik kehtestab teatamise korra, mis ei näe ette riskide hindamist sõltuvalt asjaomase ala omadustest ja eriomastest keskkonnatingimustest, tuleb liikmesriigil tõendada, et tema kehtestatud sätted võimaldavad objektiivsetel alustel välistada, et ükski kava või projekt, mille suhtes kohaldatakse teatamise korda, ei avalda Natura 2000 alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega.

Direktiivi 92/43 looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta artikli 6 lõikest 3 võib järeldada, et liikmesriigi pädevad ametiasutused võivad jätta keskkonnamõju hindamise läbi viimata iga kava või projekti puhul, mis ei ole otseselt seotud Natura 2000 ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, üksnes juhul, kui objektiivsetel alustel saab välistada, et see avaldab eraldi või koos muude kavade või projektidega nimetatud alale olulist mõju.

(vt punktid 52 ja 53)

EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)

26. mai 2011(*)

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Keskkond – Direktiiv 92/43/EMÜ – Artikli 6 lõige 3 – Erikaitsealad – Erikaitseala oluliselt mõjutada võivate kavade ja projektide keskkonnamõju asjakohane hindamine – Mõju hindamisest ette nähtud erand kavade ja projektide puhul, mille suhtes kohaldatakse teatamise korda – Ebaõige ülevõtmine

Kohtuasjas C‑538/09,

mille ese on ELTL artikli 258 alusel 21. detsembril 2009 esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Recchia ja A. Marghelis, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja,

versus

Belgia Kuningriik, esindaja: T. Materne,

kostja,

EUROOPA KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja esimees A. Tizzano, kohtunikud M. Ilešič, E. Levits, M. Safjan (ettekandja) ja M. Berger,

kohtujurist: J. Kokott,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta

on teinud järgmise

otsuse

1        Euroopa Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Belgia Kuningriik ei ole teatavate tegevuste puhul kehtestanud kohustust viia läbi asjakohane keskkonnamõju hindamine, kui need tegevused võivad mõjutada Natura 2000 võrgustikku kuuluvat ala, ning kohaldab teatavate tegevuste suhtes teatamise korda, siis on Belgia Kuningriik rikkunud nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102; edaspidi „loodusdirektiiv”) artikli 6 lõikest 3 tulenevaid kohustusi.

 Õiguslik raamistik

 Liidu õigusnormid

2        Loodusdirektiivi artikli 2 lõike 1 järgi on selle direktiivi eesmärk looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele liikmesriikide Euroopa territooriumil, kus kohaldatakse EL toimimise lepingut.

3        Selle direktiivi artikli 3 lõige 1 sätestab:

„Luuakse Euroopa erikaitsealade sidus ökoloogiline võrgustik Natura 2000. See võrgustik, mis koosneb aladest, kus esinevad I lisas loetletud looduslikud elupaigatüübid ja II lisas loetletud liikide elupaigad, võimaldab säilitada või vajaduse korral taastada asjaomaste looduslike elupaigatüüpide ja liikide elupaikade soodsat kaitsestaatust nende looduslikul levilal.

[...]”.

4        Selle direktiivi artikkel 4 reguleerib korda, mille eesmärk on Natura 2000 võrgustiku loomine, ning erikaitsealade määramist liikmesriikide poolt.

5        Loodusdirektiivi artikkel 6, mis näeb ette nende alade kaitsemeetmed, sätestab lõigetes 2 ja 3:

„2.      Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada käesoleva direktiivi eesmärkide täitmist.

3.      Iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab. Pädevad siseriiklikud asutused annavad kavale või projektile kava või projekti tagajärgede hindamise järelduste alusel ning lõike 4 sätete kohaselt nõusoleku alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju, ja teevad seda vajaduse korral pärast avaliku arvamuse saamist.”

 Siseriiklik õigus

6        12. juuli 1973. aasta looduskaitseseadus (Moniteur belge, 11.9.1973, lk 10306), muudetud Vallooni piirkonna 22. mai 2008. aasta dekreediga (Moniteur belge, 17.6.2008, lk 31074, edaspidi „looduskaitseseadus” sisaldab artikli 28 lõiget 2, mille sõnastus on järgmine:

„Valitsus sätestab üldised keelud, mis on kohaldatavad Natura 2000 aladel või vajadusel väljaspool neid alasid, ja kõik üldised ennetavad meetmed neil aladel või vajadusel väljaspool, et vältida looduslike elupaikade halvenemist ning selliste liikide olulist häirimist, mille kaitseks alad on määratud.”

7        Looduskaitseseadus sätestab artikli 29 lõikes 2:

„Iga kava või projekti, mis selles määruses sisalduvate haldusnormide järgi, millega määrati Natura 2000 ala, ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb vastavalt Vallooni piirkonna keskkonnamõju hindamist reguleerivatele õigusaktidele ja valitsuse kehtestatud korrast lähtudes hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab.

[...]”.

8        Vallooni piirkonna 11. märtsi 1999. aasta keskkonnalubade dekreet (Moniteur belge, 8.6.1999, lk. 21114) sätestab kõnesoleva kohtuvaidluse suhtes kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „11. märtsi 1999. aasta dekreet”) artiklis 3 järgmist:

„Ehitised ja tegevused on klassifitseeritud rubriikidesse ja jaotatud kolme klassi (klass 1, klass 2 ja klass 3) langevas joones vastavalt mõjule, mida nad avaldavad inimesele ja keskkonnale ning vastavalt võimalusele neid üldiste, valdkondlike või täielike tingimuste abil määratleda.

Klassi 3 kuuluvad ehitised ja tegevused, mille mõju inimestele ja keskkonnale on väike ja mille osas valitsus kehtestas täielikud tingimused.

[...]

Valitsus võib sätestada kriteeriumid, mis võimaldavad teate esitajal kindlaks määrata, kas klassi 3 kuuluv kavandatav üksus täidab täielikud tingimused. Kui ei täida, liigub kavandatav üksus klassi 2 ja teate esitaja taotleb klassi 2 keskkonnaluba. Niisugusel juhul määrab valitsus, millist teavet tuleb keskkonnaloa taotlusele lisada.”

9        11. märtsi 1999. aasta dekreedi artikli 10 lõige 1 sätestab:

„Klassidesse 1 või 2 kuuluvat üksust ei ole lubatud ilma keskkonnaloata käitada.

[...]”.

10      Dekreedi artikli 11 lõige 1 sätestab:

„Klassi 3 kuuluvat üksust ei ole lubatud käitada ilma eelnevalt sellest teatamata.

[...]”.

11      Selle dekreedi artikkel 13 on sõnastatud järgmiselt:

„Valla‑ või linnavalitsus, kelle valla või linna territooriumil kavandatav üksus asub, on pädev läbi vaatama keskkonnaloa taotlusi ja teateid.

[...]”.

12      Vallooni piirkonna valitsuse 4. juuli 2002. aasta dekreet, millega kinnitatakse nende projektide loetelu, mille puhul tuleb teostada keskkonnamõju hindamine ning klassifitseeritud ehitiste ja tegevuste nimekiri (Moniteur belge, 21.9.2002, lk 42502), sätestab kõnesoleva kohtuvaidluse suhtes kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „4. juuli 2002. aasta dekreet”) artikli 2 lõikes 1 järgmist:

„Projektid, mille puhul tuleb teostada keskkonnamõju hindamine ning klassifitseeritud ehitised ja tegevused on loetletud käesoleva dekreedi I lisas toodud nimekirjas.”

13      4. juuli 2002. aasta dekreedi I lisas on loetletud teatav hulk projekte, ehitisi või tegevusi, mis ei eelda keskkonnamõju hindamist ja mille hulgast komisjon peab oma hagis konkreetselt silmas järgmisi projekte, ehitisi või tegevusi:

–        igasugune rubriigis 01.20.01.01 mainimata hoone või taristu, mille mahutavus on 4–500 looma ja mis on mõeldud veisekasvatuseks ja ‑nuumamiseks 6‑kuuliste ja vanemate veiste sektoris (rubriik 01.20.01.02.01);

–        teravilja ladestamine pakendamata või silo kujul, teravilja terade ja muude loomasöödaks mõeldud toodete (v.a põhk ja hein) ladestamine suuremal pinnal kui 50 m³ (rubriik 01.49.01.01);

–        niisuguste vedelate süsivesinike jaotusrajatised, mille leekpunkt on suurem kui 55°C ja väiksem või võrdne 100°C ja mis on mõeldud mootorsõidukitele muul ärilisel eesmärgil kui müük üldsusele: nt ise või oma nimel peetava sõidukipargi tarbeks mõeldud süsivesinike jaotusrajatis, millel on maksimaalselt kaks tankimispüstolit, juhul kui süsivesinike hoidmis‑ või ladestamismaht on suurem kui 3000 liitrit või sellega võrdne ja väiksem kui 25 000 liitrit (rubriik 50.50.01), ning

–        üksik puhastusjaam, mis vastab kuni 20 elaniku vajadustele ja kuulub rubriiki 90.11.

 Vaidluse taust ja kohtueelne menetlus

14      Komisjon sai 2006. aastal kaebuse tööstusliku lauda nõuetele mittevastava käitamise kohta; laut asus Philippeville’i omavalitsusüksuse territooriumil Vallooni piirkonnas (Belgias) erikaitsealana määratud Natura 2000 ala Bassin de Fagnard de l’Eau blanche en aval de Marienbourg piiril.

15      Kaebuse esitaja konstateeris nimetatud Natura 2000 alal keskkonna märgatavat halvenemist laudast pärit heitmete tõttu, mis tema arvates ohustas mitmeid liike, mis on loetletud nõukogu 2. aprilli 1979. aasta direktiivi 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (EÜT L 103, lk 1; ELT eriväljaanne 15/01, lk 1) lisas ja loodusdirektiivi lisas.

16      Komisjon palus 23. augusti 2006. aasta kirjas Belgia Kuningriigil esitada märkused loodusdirektiivi artikli 6 lõikes 2 sätestatud nõuete täitmise kohta.

17      Arvestades Belgia Kuningriigi antud vastust, tõdes komisjon, et Belgia õigusnormid ei olnud tegelikkuses kooskõlas loodusdirektiivi artikli 6 lõikes 3 sätestatud nõuetega, sest need ei näinud ette keskkonnamõju hindamise kohustust ning kehtestasid teatavate tegevuste jaoks üksnes teatamise korra, vaatamata sellele, et need tegevused võisid Natura 2000 alale mõju avaldada.

18      Olles saatnud Belgia Kuningriigile 23. märtsil 2007 märgukirja ja palunud viimasel esitada oma märkused, esitas komisjon 6. mail 2008 põhjendatud arvamuse, kutsudes seda liikmesriiki võtma põhjendatud arvamuse järgimiseks vajalikud meetmed kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest.

19      Belgia Kuningriik vastas 11. juulil 2008 põhjendatud arvamusele, väites, et algselt küsimuse alla seatud põllumajanduskäitis oli vahepeal saanud endale puhastusjaama ning heitmete väljutamine Natura 2000 ala suunas oli lõppenud. Liikmesriik lisas, et looduskaitseseadusele on nüüdsest lisatud artikli 28 lõige 2 – ära toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 6 –, mille rakendamiseks mõeldud dekreedi vastuvõtmine on lõpusirgel.

20      Belgia Kuningriigi ja komisjoni vahel 17. märtsil 2009 toimunud kohtumise järel täiendas eespool nimetatud liikmesriik oma vastust põhjendatud arvamusele, esitades teavet õigus- ja haldusnormide kohta, mida Vallooni piirkond on vastu võtnud, et vältida keskkonna kahjustamise mis tahes ohtu.

21      Kuna komisjon jäi arvamusele, et need sätted ei võimalda tagada kaitsealal keskkonnamõju süstemaatilist hindamist, mida nõuab loodusdirektiivi artikli 6 lõige 3, siis esitas komisjon kõnesoleva hagi.

 Hagi

 Poolte argumendid

22      Komisjon toonitab, et loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 järgi võivad liikmesriigi ametiasutused lubada kava või projekti teostamist üksnes pärast seda, kui nad on läbi viinud keskkonnamõju hindamise, mille raames peab välja tulema kava või projekti tegelik või potentsiaalne mõju kaitsealale.

23      Kui üht kava‑ või projektikategooriat välistavatest kriteeriumidest ei piisa, et tagada kindlalt, et asjaomased kavad või projektid ei avalda kaitsealale tervikuna olulist mõju, peaks keskkonnamõju hindamine komisjoni arvates toimuma süstemaatiliselt.

24      Sellega seoses tulenevat looduskaitseseaduse artikli 29 lõikest 1, et keskkonnaluba mitte eeldavate kavade ja projektide puhul, sh kavade ja projektide kategooriad, mille puhul on nõutud üksnes kohaliku tasandi omavalitsusasutusele teatamine, ei ole keskkonnamõju hindamine nõutud.

25      Teatamise korrale allutatud kavade ja projektide niisugune keskkonnamõju hindamise kohustusest vabastamine ei rajane objektiivsel kriteeriumil. Nimelt ei ole võimalik välistada, et tegevused, mis asuvad allpool 4. juuli 2002. aasta dekreediga kehtestatud künniseid, avaldavad asjaomasele kaitsealale olulist mõju.

26      Komisjon osutab sellega seoses käesoleva kohtuotsuse punktis 13 mainitud tegevustele ja ehitistele ning märgib, et 500 veise kasvatamine võib sellega kaasnevate heitmete tõttu avaldada mõju konkreetsele alale, vaatamata sellele, et mõne teise ala suhtes sel tagajärjed puuduvad.

27      Repliigis lisab komisjon, et mis puudutab argumenti, et üksusi on võimalik viia üle klassist 3 klassi 2, siis asetab 11. märtsi 1999. aasta dekreedi artikli 3 viies lõik selle vastutuse teate esitajale, ehkki loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 järgi on liikmesriigis pädevate ametiasutuste ülesanne asjakohase hindamise teel kindlaks teha, et kavad või projektid ei kujuta endast ohtu asjaomase ala terviklikkusele. Lisaks tuleneb kõnealuse artikli 3 viiendast lõigust, et klassist 3 klassi 2 üleviimine on seotud võimatusega täita täielikke tingimusi, mitte konkreetse Natura 2000 ala ohustamisega.

28      Lisaks kuuluvat looduskaitseseaduse artikli 28 lõikes 2 silmas peetud täielikud keelud loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2 alla, mis ei puuduta kohustust viia alal seoses uue projektiga läbi keskkonnamõju hindamine. Sellest tulenevalt ei piisa mainitud artikli 28 lõikest 2, et tagada loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 ülevõtmine.

29      Belgia Kuningriik väidab, et tema teenistuste läbiviidud kontrollid ei paljastanud, et kaebuses silmas peetud lautadel oleks Natura 2000 alale Bassin de Fagnard de l’Eau blanche en aval de Marienbourg mingi negatiivne mõju.

30      Üldisemalt tulenevat 11. märtsi 1999. aasta dekreedi artiklist 3, et kolmas üksuste klass, mille suhtes kohaldatakse teatamise korda, koondab endas juba määratlusest tulenevalt tegevusi, mille mõju inimesele ja keskkonnale on väike.

31      Lisaks eeldab klassi 3 kuuluva ehitise käitamine või tegevusega tegelemine nii keskkonnaseadustiku sätetest kui kõnealuses tegevussektoris kehtestatud täielikest tingimustest kinnipidamist. Nende täielike tingimuste eesmärk on vähendada keskkonnamõju ja vältida Natura 2000 aladele kahju tekitamist.

32      Veelgi enam, kui Vallooni piirkond koostas klassifitseeritud tegevuste ja ehitiste loetelu, olevat ta lasknud läbi viia ka nende tegevuste hindamise, mis võivad keskkonnale mõju avaldada, arvestades kriteeriume, mis on kinnitatud nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivi 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT L 175, lk 40; ELT eriväljaanne 15/01, lk 248) III lisas.

33      Et kõrvaldada igasugune ettenägematutest olukordadest põhjustatud keskkonna kahjustamise oht, näeb 11. märtsi 1999. aasta dekreet väidetavalt ette ka võimaluse, et klassi 3 kuuluv üksus vahetab klassi, kui ta ei suuda täita tema suhtes kohaldatavaid täielikke tingimusi. Teate esitaja peab seega taotlema keskkonnaluba klassis 2. Sellisel juhul võib pädev asutus keskkonnaloa taotluses esitatud teabe põhjal otsustada, et konkreetse üksuse asjaomasele Natura 2000 alale avaldatava keskkonnamõju hindamine on kohustuslik.

34      Kaitseahela viimase lüli moodustab looduskaitseseaduse artikkel 28. Nimelt nägevat artikli 28 lõige 1 ette, et kõik käitajad on seotud üldise keeluga aidata kaasa looduslike elupaikade halvenemisele ja häirida liike, mille kaitseks Natura 2000 alad määrati. Mis puudutab selle artikli 28 lõiget 2, siis võimaldab see valitsusel hõlmata üldmeetmetega kõik tegevused, mille puhul esineb Natura 2000 ala mõjutamise oht. Selle sätte rakenduseks anti Vallooni piirkonna 23. oktoobri 2008. aasta dekreet üldiste Natura 2000 aladel kohaldatavate ennetusmeetmete kohta (Moniteur belge, 27.11.2008, lk 62636) ning Vallooni piirkonna dekreet, millega kinnitati Natura 2000 alade suhtes kehtiva ennetuskorra teatavad üksikasjalikud rakenduseeskirjad (Moniteur belge, 27.11.2008, lk 62644).

35      Kui nimetatud sätete kogum, mis tagavat Natura 2000 alade tõhusa kaitse, peaks osutuma ebapiisavaks, on Vallooni piirkonna valitsusel alati võimalik kehtestada üldised kaitsemeetmed, mis on kohaldatavad väljaspool Natura 2000 alasid, täiendades nii alasid endid puudutavaid meetmeid.

36      Vasturepliigis rõhutab Belgia valitsus, et ainus loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 kohaldamise piirang on erikaitsealadele avaldatava olulise mõju puudumine. Belgia ametiasutused kinnitasid sellist lähenemist oma 11. märtsi 1999. aasta dekreedi artiklis 3.

37      Mis puudutab võimalust, et üksus viiakse klassist 3 klassi 2, olevat komisjoni tõlgendus väär, sest teate esitaja peab tuginema Vallooni piirkonna valitsuse kindlaksmääratud kriteeriumidele, et tuvastada, et asjaomase üksuse suhtes kehtib keskkonnaloa, mitte teatamise nõue. Argumendi osas, et niisugune ühest klassist teise viimine sõltub täielike tingimuste täitmisest, täpsustab Belgia Kuningriik, et arvestades Belgia õigus- ja haldusnorme, ei ole klassi 3 kuuluval üksusel, mis täidab tema suhtes kohaldatavad tingimused, inimeste tervisele ja keskkonnale mingit mõju või on see mõju vähene.

38      Belgia Kuningriik olevat seega loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 nõuetekohaselt üle võtnud, kehtestades asjakohase keskkonnamõju hindamise korra kõigi tegevuste osas, mis võivad avaldada mõnele kaitsealale negatiivset mõju.

 Euroopa Kohtu hinnang

39      Väljakujunenud kohtupraktika järgi on loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 kohaselt kava või projekti mõju asjakohane hindamine kohustuslik tingimusel, et on olemas asjaomase ala olulise mõjutamise võimalus või oht. Arvestades eriti ettevaatuspõhimõttega, on selline risk olemas niipea, kui objektiivsete elementide alusel ei saa välistada seda, et nimetatud kava või projekt mõjutab asjaomast ala olulisel moel (vt 7. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑127/02: Waddenvereniging ja Vogelbeschermingsvereniging, EKL 2004, lk I‑7405, punktid 43 ja 44; 20. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑6/04: komisjon vs. Ühendkuningriik, EKL 2005, lk I‑9017, punkt 54, ning 13. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑418/04: komisjon vs. Iirimaa, EKL 2007, lk I‑10947, punkt 226).

40      Riske hinnates tuleb arvestada eelkõige selle ala omadusi ja eriomaseid keskkonnatingimusi, mida kõnesolev kava või projekt mõjutab (vt eespool viidatud kohtuotsus Waddenvereniging ja Vogelbeschermingsvereniging, punkt 49, ning 4. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑179/06: komisjon vs. Itaalia, EKL 2007, lk I‑8131, punkt 35).

41      Tingimus, mille täidetuse korral tuleb hinnata kava või projekti teatavale alale avaldatavat keskkonnamõju ja mis näeb ette, et see hindamine tuleb läbi viia siis, kui on kahtlusi olulise mõju puudumises, ei võimalda järelikult vabastada teatavaid projektikategooriaid sellise hindamise kohustusest kriteeriumide põhjal, mis ei sobi selle tagamiseks, et need projektid ei avalda tõenäoliselt kaitsealadele olulist mõju (vt selle kohta 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑98/03: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2006, lk I‑53, punkt 41).

42      Võimalus vabastada teatavad tegevused vastavalt kehtivatele õigus- ja haldusnormidele üldisel viisil vajadusest asjassepuutuvale alale avaldatava keskkonnamõju hindamise järele, ei taga, et need tegevused ei ohusta kaitseala terviklikkust (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punktid 43 ja 44, ning 4. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑241/08: komisjon vs. Prantsusmaa, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 31).

43      Nii ei või liikmesriik loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 alusel seega kehtestada siseriiklikke norme, mis vabastaksid üldisel viisil kohustusest hinnata keskkonnamõju, mida arendusprojektid alale avaldavad, üksnes kavandatavate kulutuste summa väiksuse või konkreetselt asjasse puutuvate tegevusvaldkondade tõttu (vt 6. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑256/98: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2000, lk I‑2487, punkt 39).

44      Kui liikmesriik vabastab teatamise korrale allutatud parandus‑, ehitus‑ ja arendustööde projektid süstemaatiliselt selle keskkonnamõju hindamisest, mida nad alale avaldavad, siis on liikmesriik rikkunud loodusdirektiivi artikli 6 lõikest 3 tulenevaid kohustusi (vt selle kohta eespool viidatud 4. märtsi 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs Prantsusmaa, punkt 62).

45      Järelikult tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et reeglina ei saa liikmesriik loodusdirektiivi artikli 6 lõiget 3 kohaldades vabastada teatavaid kava‑ ja projektikategooriad süstemaatiliselt ja üldisel viisil (tegevusala alusel või teatamise korda kehtestades) Natura 2000 aladele avaldatava keskkonnamõju hindamisest.

46      Neid kaalutlusi arvestades tuleb vajadusel uurida, kas Belgia Kuningriigi vastu võetud sätted on loodusdirektiivi artikli 6 lõikega 3 kooskõlas.

47      Sellega seoses on asjakohane märkida, et looduskaitseseaduse artikli 29 lõige 2 näeb ette, et iga kava või projekti osas, mille puhul on nõutud keskkonnaluba ja mis tõenäoliselt avaldab Natura 2000 alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb vastavalt Vallooni piirkonna keskkonnamõju hindamist reguleerivatele õigusaktidele viia läbi keskkonnamõju hindamine.

48      Samas sätestab 11. märtsi 1999. aasta dekreet, et klassi 3 kuuluvatest tegevustest ja ehitistest tuleb üksnes eelnevalt teavitada selle valla‑ või linnavalitsust, kelle territooriumil kavandatav üksus asub.

49      Komisjon järeldab neist sätetest koosmõjus, et klassi 3 kuuluvate tegevuste puhul ei ole keskkonnaluba nõutud ja seega ei hinnata ka nende keskkonnamõju Natura 2000 alale, mida Belgia Kuningriik ei vaidlusta.

50      Komisjon viitab sellega seoses 4. juuli 2002. aasta dekreedi I lisale, milles on täpsustatud kavad, ehitised ja tegevused, mille puhul ei nõuta keskkonnamõju hindamist, ja mille hulka kuuluvad käesoleva kohtuotsuse punktis 13 loetletud (klassi 3 kuuluvad) kavad, ehitised ja tegevused.

51      Nii on Belgia Kuningriik kehtestanud teatamise korra, mis jätab teatavad tegevused ja ehitised üldisel viisil Natura 2000 alale avaldatava keskkonnamõju hindamise kohustusest kõrvale. See liikmesriik eeldab seega, et kavad ja projektid, mille suhtes kohaldatakse teatamise korda, ei avalda kaitsealale olulist mõju.

52      Neil asjaoludel, kui liikmesriik kehtestab teatamise korra, mis ei näe ette riskide hindamist sõltuvalt asjaomase ala omadustest ja eriomastest keskkonnatingimustest, tuleb liikmesriigil tõendada, et tema kehtestatud sätted võimaldavad objektiivsetel alustel välistada, et ükski kava või projekt, mille suhtes kohaldatakse teatamise korda, ei avalda Natura 2000 alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega (vt selle kohta analoogia alusel eespool viidatud 4. märtsi 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, punkt 32).

53      Loodusdirektiivi artikli 6 lõikest 3 võib järeldada, et liikmesriigi pädevad ametiasutused võivad jätta keskkonnamõju hindamise läbi viimata iga kava või projekti puhul, mis ei ole otseselt seotud Natura 2000 ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, üksnes juhul, kui objektiivsetel alustel saab välistada, et see avaldab eraldi või koos muude kavade või projektidega nimetatud alale olulist mõju (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Waddenvereniging ja Vogelbeschermingsvereniging, punkt 45, ning komisjon vs. Iirimaa, punkt 238).

54      Sellega seoses viitab Belgia Kuningriik 11. märtsi 1999. aasta dekreedi artiklile 3, mille sõnastuse järgi puudutab teatamise kord üksnes neid ehitisi ja tegevusi, mille mõju inimestele ja keskkonnale on väike ja mille osas valitsus on kehtestanud täielikud tingimused.

55      Olgu siiski meenutatud, et ka väikesemahuline projekt võib avaldada keskkonnale olulist mõju, kui selle asupaiga keskkonnategurid, nagu nt loomastik, taimestik, maapind, vesi, kliima või kultuuriväärtused on vähimagi muutuse suhtes tundlikud (vt selle kohta, mis puudutab direktiivi 85/337, 21. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑392/96: komisjon vs. Iirimaa, EKL 1999, lk I‑5901, punkt 66).

56      Liikmesriik ei saa seega pidada enesestmõistetavaks, et tegevusvaldkonna ja konkreetsete ehitiste järgi määratletud kava‑ või projektikategooriad avaldavad juba määratlusest tulenevalt inimesele ja keskkonnale vähest mõju.

57      Teiseks osutab Belgia Kuningriik, et kui Vallooni piirkond koostas klassifitseeritud tegevuste või ehitiste nimekirja, lasi ta hinnata tegevusi, millel võib olla keskkonnamõju, arvestades direktiivi 85/337 III lisas kinnitatud kriteeriume.

58      Olgu märgitud, et Belgia Kuningriik ei ole selle hindamise tulemusi esitanud. Nagu märgib ka komisjon ja vastupidi loodusdirektiivi artikli 6 lõikes 3 nõutule ei saa niisugune eelnev hindamine reeglina ette näha, millist mõju kava või projekt koos muude kavade või projektidega konkreetsele alale avaldab.

59      Kolmandaks väidab Belgia Kuningriik, et vastavalt 11. märtsi 1999. aasta dekreedile viiakse klassi 3 kuuluv üksus, mis ei täida tema suhtes kohaldatavaid täielikke tingimusi, üle klassi 2. Pädev asutus võib siis teabe põhjal, mida teate esitaja klassi 2 keskkonnaloa taotluses esitas, otsustada muuta kavandatava üksuse Natura 2000 alale avaldatava keskkonnamõju hindamine kohustuslikuks, arvestades vastava ala kaitse-eesmärke.

60      Belgia Kuningriik ei ole siiski esitanud komisjoni osutatud ehitiste ega tegevuste osas sätteid ega täielikke tingimusi ega ka kriteeriume, mis võimaldaksid teate esitajal kindlaks määrata, kas projekti liigitamine klassi 3 täidab täielikud tingimused. See liikmesriik ei selgita samuti, kuidas on nende sätetega võimalik korvata see, et ei viida läbi keskkonda oluliselt mõjutada võivate kavade või projektide asjakohast keskkonnamõju hindamist.

61      Neljandaks tugineb Belgia Kuningriik looduskaitseseaduse artikli 28 lõike 2 rakendussätetele, mis igal juhul tagavat Natura 2000 alade tõhusa kaitse Vallooni piirkonnas.

62      Vaatamata sellele piirdub see liikmesriik üksnes viite esitamisega Vallooni piirkonna kahele 23. oktoobri 2008. aasta dekreedile (mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 34), käsitlemata nende sisu ega selgitamata põhjusi, mille tõttu need dekreedid on tema arvates piisavad, et tagada loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 ülevõtmine.

63      Viiendaks mainib Belgia Kuningriik ka kohustust järgida looduskaitseseadustikku, täpsustamata siiski konkreetselt, kuidas selle seadustiku sätted koosmõjus täielike tingimustega tagaksid keskkonnakaitse.

64      Eelnevalt esitatust järeldub, et Belgia Kuningriik ei ole esitanud teavet, mis võimaldaks Euroopa Kohtul kindlaks teha, kas selle liikmesriigi vastu võetud sätted on piisavad, et välistada objektiivsetel alustel, et ükski kava ega projekt, mille suhtes kohaldatakse teatamise korda, ei mõjuta eraldi ega koos muude kavade või projektidega oluliselt mõnda Natura 2000 ala.

65      Neil tingimustel tuleb leida, et komisjoni hagi on põhjendatud.

66      Eespool esitatud kaalutlusi arvestades olgu tõdetud, et kuna Belgia Kuningriik ei ole teatavate tegevuste puhul, mille suhtes kohaldatakse teatamise korda, kehtestanud kohustust viia läbi asjakohane keskkonnamõju hindamine, kui need võivad mõjutada Natura 2000 võrgustikku kuuluvat ala, siis on Belgia Kuningriik rikkunud loodusdirektiivi artikli 6 lõikest 3 tulenevaid kohustusi.

 Kohtukulud

67      Kodukorra artikli 69 lõike 2 järgi on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Belgia Kuningriik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista Belgia Kuningriigilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

1.      Kuna Belgia Kuningriik ei ole teatavate tegevuste puhul, mille suhtes kohaldatakse teatamise korda, kehtestanud kohustust viia läbi asjakohane keskkonnamõju hindamine, kui need võivad mõjutada Natura 2000 võrgustikku kuuluvat ala, siis on Belgia Kuningriik rikkunud nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta artikli 6 lõikest 3 tulenevaid kohustusi.

2.      Mõista kohtukulud välja Belgia Kuningriigilt.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.