Kohtuasi C‑440/09

Zakład Ubezpieczeń Społecznych Oddział w Nowym Sączu

versus

Stanisława Tomaszewska

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sąd Najwyższy)

Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 45 lõige 1 – Siseriiklikus õiguses vanaduspensioni õiguse omandamiseks nõutud miinimumperioodi kindlaksmääramise meetod – Teises liikmesriigis täitunud sissemakseperioodi arvessevõtt – Liitmine – Arvutusmeetod

Kohtuotsuse kokkuvõte

Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Vanadus- ja toitjakaotuskindlustus – Arvessevõetavad perioodid

(Nõukogu määrus nr 1408/71, artikli 45 lõige 1)

Määruse nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (muudetud ja ajakohastatud määrusega nr 118/97 ning muudetud määrusega nr 1992/2006), artikli 45 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et võõrtöötaja vanaduspensioni õiguse tekkimiseks nõutud minimaalse kindlustusperioodi kindlaksmääramisel peab liikmesriigi asjaomane pädev asutus nimetatud liikmesriigi õiguses ette nähtud niisuguse läve kindlaksmääramisel, mida ei või sissemakseta perioodid võrreldes sissemakseperioodidega ületada, arvesse võtma kõik võõrtöötaja kutsetegevuse jooksul täitunud kindlustusperioodid, sealhulgas teistes liikmesriikides täitunud perioodid.

(vt punkt 39 ja resolutsioon)

EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)

3. märts 2011(*)

Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 45 lõige 1 – Siseriiklikus õiguses vanaduspensioni õiguse omandamiseks nõutud miinimumperioodi kindlaksmääramise meetod – Teises liikmesriigis täitunud sissemakseperioodi arvessevõtt – Liitmine – Arvutusmeetod

Kohtuasjas C‑440/09,

mille ese on EÜ artikli 234 alusel Sąd Najwyższy’i (Poola) 18. augusti 2009. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 11. novembril 2009, menetluses

Zakład Ubezpieczeń Społecznych Oddział w Nowym Sączu

versus

Stanisława Tomaszewska,

EUROOPA KOHUS (viies koda),

koosseisus: koja esimees J.-J. Kasel (ettekandja), kohtunikud A. Borg Barthet ja E. Levits,

kohtujurist: J. Kokott,

kohtusekretär: ametnik B. Fülöp,

arvestades kirjalikus menetluses ja 17. novembri 2010. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Zakład Ubezpieczeń Społecznych Oddział w Nowym Sączu, esindajad: D. Karwala-Szot ja B. Rębilas,

–        Poola valitsus, esindajad: J. Faldyga ja A. Siwek,

–        Euroopa Komisjon, esindajad: V. Kreuschitz ja M. Owsiany-Hornung,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1992/2006 (ELT L 392, lk 1; edaspidi „määrus nr 1408/71”)) artikli 45 tõlgendamist.

2        Taotlus esitati Zakład Ubezpieczeń Społecznych Oddział w Nowym Sączu’ (Nowy Sącz’i sotsiaalkindlustusastutus, edaspidi „Zakład Ubezpieczeń Społecznych”) ja S. Tomaszewska vahelises kohtuvaidluses seoses asjaomase isiku teises liikmesriigis täitunud kindlustusperioodi arvessevõtmisega ja Poola õiguses vanaduspensioni õiguse saamiseks nõutud miinimumperioodi kindlaksmääramise meetodiga.

 Õiguslik raamistik

 Liidu õigusnormid

3        Määruse nr 1408/71 artikli 1 punkti r kohaselt tähendab „kindlustusperiood” sissemakseperioodi, töötamisperioodi või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise perioodi, mis on sellisena määratletud või tunnustatud õigusaktides, mille kohaselt need on täitunud või loetakse täitunuks, ning kõiki selliste perioodidena käsitatavaid perioode, kui kõnealused õigusaktid võrdsustavad need kindlustusperioodiga.

4        Nimetatud määruse artikli 45 „Hüvitiste saamise õiguse omandamisel, säilitamisel või ennistamisel kindlustus- või elamisperioodide arvessevõtmine, mis on täitunud töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja suhtes kehtinud õigusaktide alusel” lõige 1 sätestab:

„Kui liikmesriigi õigusaktid seavad hüvitiste saamise õiguse omandamise, säilitamise või ennistamise kindlustusskeemi alusel, mis ei ole eriskeem lõikes 2 või 3 määratletud tähenduses, sõltuvusse kindlustus- või elamisperioodide täitumisest, peab kõnealuse liikmesriigi pädev asutus vajaduse korral arvesse võtma teise liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud kindlustus- või elamisperioode, olgu need täitunud üld- või eriskeemi alusel, töötajana või füüsilisest isikust ettevõtjana. Selleks arvestab ta kõnealuseid perioode nii, nagu oleksid need täitunud tema enda õigusaktide alusel.”

 Siseriiklik õigus

5        Poolas reguleerib vanaduspensione ja muid pensione 17. detsembri 1998. aasta seadus sotsiaalkindlustusfondist makstavate vanaduspensionide ning muude pensionide kohta (ustawa o emeryturach i rentach z Funduszu Ubezpieczeń Społecznych), selle konsolideeritud redaktsioonis (Dz. U. 2004, nr 39, lk 353; edaspidi „pensioniseadus”).

6        Pensioniseaduse artikkel 5 sätestab:

„1.       Ilma et see mõjutaks lõigete 2–5 kohaldamist võetakse vanaduspensioni ning muude pensionide saamise õiguse tuvastamisel ja pensioni suuruse arvutamisel arvesse järgmisi perioode:

1)       artiklis 6 nimetatud sissemakseperioode;

2)       artiklis 7 nimetatud sissemakseta perioode.

2.       Vanaduspensioni ning muude pensionide saamise õiguse tuvastamisel ja pensioni suuruse arvutamisel võetakse arvesse sissemakseta perioode, kui need ei ületa kolmandikku tõendatud sissemakseperioodidest.

[...]”.

7        Nimetatud seaduse artikli 10 lõige 1 sätestab:

„Vanaduspensioni saamise õiguse tuvastamisel ja pensioni suuruse arvutamisel võetakse lisaks arvesse järgmisi perioode ning neid käsitatakse sissemakseperioodidena, ilma et see mõjutaks artikli 56 kohaldamist:

[...]

3)       töötamisperioodid põllumajanduses enne 1. jaanuari 1983, kui need täitusid pärast 16‑aastaseks saamist, kui lõigetes 5–7 sätestatud põhimõtete alusel tuvastatud sissemakseperioodid ning sissemakseta perioodid on lühemad pensioni saamiseks vajalikust perioodist ning kui neid on vaja selle perioodi täiendamiseks.”

8        Pensioniseaduse artikli 29 lõike 1 punkt 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Enne 1. jaanuari 1949 sündinud kindlustatud isikul, kes ei ole jõudnud artikli 27 punktis 1 nimetatud pensioniikka, on õigus vanaduspensionile:

1)       naistel, kes on saanud 55‑aastaseks, kui neil on täitunud vähemalt 30-aastane sissemakseperiood ja sissemakseta periood või vähemalt 20-aastane sissemakseperiood ja sissemakseta periood, kui nad on tunnistatud täielikult töövõimetuks.”

9        Selle seaduse artikkel 46 sätestab:

„1.      Artiklites 29, 32, 33 ja 39 sätestatud tingimustel saadava pensioni õigus on ka sellistel kindlustatud isikutel, kes on sündinud pärast 31. detsembrit 1948 ja enne 1. jaanuari 1969, kui nende puhul on üheaegselt täidetud järgmised tingimused:

1)      Nad ei ole kindlustatud avatud pensionifondides või on esitanud taotluse kanda avatud pensionifondi summad pensioniameti kaudu riigieelarvesse;

2)      nende puhul on 31. detsembriks 2008 täidetud nendes sätetes ette nähtud pensioni saamise tingimused.”

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

10      1. märtsil 1952 sündinud S. Tomaszewska taotles 55‑aastaseks saamisel õigust ennetähtaegsele vanaduspensionile.

11      Ta ei olnud kindlustatud avatud pensionifondis ning tal olid täitunud järgmised kindlustusperioodid: Poolas 181 kuud sissemakseperioode, 77 kuud ja 11 päeva sissemakseta perioode ning 56 kuud ja 25 päeva töötamisperioode tema vanemate põllumajandusettevõttes. Lisaks oli tal endises Tšehhoslovakkia Sotsialistlikus Vabariigis täitunud 49 kuud sissemakseperioode.

12      Zakład Ubezpieczeń Społecznych jättis S. Tomaszewska esitatud pensionitaotluse rahuldamata põhjusel, et ta ei olnud tõendanud pensioniseaduse artikli 29 lõike 1 punktis 1 ette nähtud minimaalse vajaliku 30‑aastase kindlustusperioodi täitumist. Kuna selle seaduse artikli 5 lõike 2 kohaselt ei tohtinud sissemakseta perioodid ületada kolmandikku Poolas täitunud sissemakseperioodidest, arvestas Zakład Ubezpieczeń Społecznych talle vaid 181 kuud sissemakseperioodide ning 60 kuud ja 10 päeva sissemakseta perioode. Kuna S. Tomaszewskal ei olnud ka tõendit täieliku töövõimetuse kohta, leidis Zakład Ubezpieczeń Społecznych, et ta ei vastanud naistele ennetähtaegseks vanaduspensionile minekuks kehtestatud tingimustele.

13      S. Tomaszewska esitas selle otsuse peale Sąd Okręgowy w Nowym Sączu’le (Nowym Sączu’ piirkonna kohus) kaebuse. Nimetatud kohus rahuldas oma 7. detsembri 2007. aasta otsusega S. Tomaszewska kaebuse osaliselt, otsustades, et tal oli õigus proportsionaalsele vanaduspensionile alates 14. maist 2007.

14      Sąd Apelacyjny w Krakowie (Krakówi apellatsioonikohus) jättis oma 5. augusti 2008. aasta otsusega Zakład Ubezpieczeń Społecznychi apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kinnitas esimeses kohtuastmes tehtud otsust.

15      Sąd Apelacyjny w Krakowie hinnangul võimaldavad Poolas ja välismaal täitunud kindlustusperioodid kooskõlas võõrtöötajate võrdse kohtlemise põhimõttega võtta täielikult arvesse Poolas ja välismaal täitunud kindlustusperioodid. Kui asuda seisukohale, et sissemakseta perioode ei tohi olla rohkem kui kolmandik Poolas täitunud sissemakseperioodidest, siis tekib olukord, milles sissemakseta perioodid võetakse võõrtöötajate puhul arvesse ebasoodsamalt kui nende isikute puhul, kes tõendavad küllaltki pikki sissemakseperioode Poolas.

16      Zakład Ubezpieczeń Społecznych esitas kassatsioonkaebuse, tuginedes määruse nr 1408/71 artikli 45 lõike 1, nõukogu 21. märtsi 1972. aasta määruse (EMÜ) nr 574/72, millega määratakse kindlaks määruse (EMÜ) nr 1408/71 rakendamise kord (EÜT L 74, lk 1; ELT eriväljaanne 05/01, lk 83), määrusega nr 118/97 muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis (edaspidi „määrus nr 574/72), artikli 15 lõike 1 punktile a ja pensioniseaduse artikli 5 lõikele 2. Tema sõnul oli Sąd Apelacyjny w Krakowie teinud vea, kui ta leidis, et tuleb arvesse võtta Poolas täitunud sissemakseta perioodid, kui need ei ületa kolmandikku Poolas ja välismaal täitunud tõendatud sissemakseperioodidest.

17      Zakład Ubezpieczeń Społecznych leiab, et erinevate kindlustusperioodide arvessevõtmisel tuleb järgida määruse nr 1408/71 artikli 45 lõikes 1 sätestatud korda. Hindamaks, kas ühes liikmesriigis täitunud kindlustusperiood on vanaduspensioniõiguse tekkimiseks piisav, peab selle liikmesriigi pädev asutus kõigepealt kohaldama vaid selle liikmesriigi õigust ja tegema kindlaks, kas selles riigis täitunud kindlustusperiood võimaldab anda õiguse saada nimetatud asutuse poolt makstavat vanaduspensioni. Kui sel viisil kindlaksmääratud perioodid on ebapiisavad, siis tuleb järgmisena võtta arvesse teistes liikmesriikides täitunud kindlustusperioodid.

18      Seda lähenemist kinnitab ka määruse nr 574/72 artikli 15 sõnastus. Peale selle võimaldab see arvesse võtta kõik välismaal täitunud nii sissemakseperioodid kui ka sissemakseta perioodid, kuna teatavate kindlustusperioodide arvessevõtmise võimalikku piirangut välismaal täitunud perioodide suhtes ei kohaldata, mis omab märkimisväärset tähtsust eriti juhul, kui need perioodid on täitunud niisuguse liikmesriigi õiguse kohaselt, kes võtab need hüvitise saamise tuvastamisel arvesse.

19      Sąd Apelacyjny w Krakowie hinnangul aga on iga liikmesriik kohustatud – selleks et määrata kindlaks hüvitise saamise õigus, mis on vastavalt määruse nr 1408/71 artikli 45 lõikele 1 tekkinud sotsiaalkindlustuse alusel – samastama kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides täitunud kindlustusperioodid tema enese territooriumil täitunud perioodidega.

20      Olles tuvastanud, et Sąd Apelacyjny w Krakowie seisukohta toetas suures osas ka määruse nr 1408/71 artikli 46 lõike 2 punkt a, mis puudutab hüvitise teoreetilise suuruse arvutamist, teeb eelotsusetaotluse esitanud kohus järelduse, et vaidlus keskendub küsimusele, kas lävi, mida ei või sissemakseta perioodid ületada, võrdub kolmandikuga Poolas täitunud tõendatud sissemakseperioodidest või kolmandikuga kõigist kindlustatu kutsetegevuse käigus täitunud kindlustusperioodidest, sealhulgas teistes liikmesriikides täitunud perioodid.

21      Neil asjaoludel otsustas Sąd Najwyższy menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas […] määruse [nr 1408/71] artikli 45 lõiget 1 koosmõjus […] määruse [nr 574/72] artikli 15 lõike 1 punktiga a […] tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi pädev asutus tuvastab, et töötaja ei täida vanaduspensioni saamiseks vajalikku tingimust, milleks on selles liikmesriigis täitunud piisav kindlustusperiood, peab ta teises liikmesriigis täitunud kindlustusperioodi arvesse võtma sel viisil, et ta arvestab kindlustusperioodi, millest sõltub õiguse omandamine, uuesti siseriiklikust õigusest tuleneva korra alusel, käsitades seejuures teises liikmesriigis täitunud perioodi oma riigis täitunud perioodina, või sel viisil, et ta liidab teises liikmesriigis täitunud kindlustusperioodi varem asjaomaste sätete alusel arvutatud oma riigi perioodile?”

 Eelotsuse küsimus

22      Kõigepealt tuleb täpsustada, et Zakład Ubezpieczeń Społecznychi ja S. Tomaszewska vaheline kohtuvaidlus puudutab õigust vanaduspensionile – küsimus, mis kuulub määruse nr 1408/71 artikli 45 lõike 1 kohaldamisalasse –, hüvitise suuruse arvutamist reguleerivad normid on aga sätestatud selle määruse artiklis 46 ja järgnevates artiklites (vt selle kohta 9. detsembri 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑45/92 ja C‑46/92: Lepore ja Scamuffa, EKL 1993, lk I‑6497, punkt 13, ja 12. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑251/94: Lafuente Nieto, EKL 1996, lk I‑4187, punkt 49).

23      Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega sisuliselt teada, kas määruse nr 1408/71 artikli 45 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et võõrtöötaja vanaduspensioni õiguse tekkimiseks nõutud minimaalse kindlustusperioodi kindlaksmääramisel peab liikmesriigi asjaomane pädev asutus nimetatud liikmesriigi õiguses ette nähtud läve kindlaksmääramisel, mida ei või sissemakseta perioodid võrreldes sissemakseperioodidega ületada, arvesse võtma vaid selles liikmesriigis täitunud sissemakseperioodid või kõik võõrtöötaja kutsetegevuse jooksul täitunud kindlustusperioodid, sealhulgas teistes liikmesriikides täitunud perioodid.

24      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on jätkuvalt liikmesriikide pädevuses kehtestada sotsiaalkindlustushüvitiste saamise tingimused, isegi kui need sätestatakse rangematena, tingimusel, et vastuvõetud tingimused ei too kaasa ilmset või varjatut diskrimineerimist liidu töötajate vahel (vt selle kohta 20. septembri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑12/93: Drake, EKL 1994, lk I‑4337, punkt 27; 20. veebruari 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑88/95, C‑102/95 ja C‑103/95: Martínez Losada jt, EKL 1997, lk I‑869, punkt 43, ja 20. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑306/03: Salgado Alonso, EKL 2005, lk I‑705, punkt 27).

25      Määrusega nr 1408/71 sätestatud süsteem on üksnes kooskõlastussüsteem, mis reguleerib eelkõige neile töötajatele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele, kes erinevatel asjaoludel kasutavad oma õigust vabale liikumisele, kohaldatava õiguse kindlaksmääramist (9. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑493/04: Piatkowski, EKL 2006, lk I‑2369, punkt 20, 18. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑50/05: Nikula, EKL 2006, lk I‑7029, punkt 20, ja 3. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑103/06: Derouin, EKL 2008, I‑1853, punkt 20).

26      Sellisele süsteemile on omane, et kindlustusperioodide või töötamisperioodide arvutamise tingimused sõltuvad liikmesriigist, kus asjaomane töötaja oma kutsetegevusega tegeles. Need tingimused määratletakse vastavalt määruse nr 1408/71 artikli 1 punktile r üksnes liikmesriigi õigusaktidega, millele tuginedes kõnealused perioodid täideti.

27      Siiski peavad liikmesriigid nimetatud tingimuste kehtestamisel järgima liidu õigust ja eelkõige määruse nr 1408/71 eesmärki ning selle määruse aluseks olevaid põhimõtteid.

28      Selles osas tuleb meenutada, et määruse nr 1408/71 eesmärk, nagu on märgitud selle põhjendustes 2 ja 4, on tagada töötajate ja füüsilisest isikutest ettevõtjate vaba liikumine liidus, arvestades seejuures liikmesriikide sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide erijooni. Nagu tuleneb põhjendustest 5, 6 ja 10, on selle määruse põhimõtteks tagada töötajate võrdne kohtlemine eri liikmesriikide õigusaktide kohaselt ning see püüab võimalikult hästi tagada kõigi liikmesriigi territooriumil töötavate töötajate võrdse kohtlemise ja mitte seada liikumisvabadust kasutavaid töötajaid ebasoodsamasse olukorda (eespool viidatud kohtuotsused Piatkowski, punkt 19; Nikula, punkt 20, ja Derouin, punkt 20).

29      Mis täpsemalt puutub pensionikindlustusse, siis nõuab määruse nr 1408/71 artikli 45 lõige 1, et juhul kui liikmesriigi õiguse kohaselt tekib hüvitise saamise õigus siis, kui on täitunud minimaalne kindlustusperiood, võtaks selle riigi pädev asutus, selleks et asjaomasel töötajal tekiks hüvitise saamise õigus, vajadusel arvesse ka kõigi teiste liikmesriikide õiguse alusel täitunud kindlustusperioode nii, nagu oleksid need täitunud tema enda õigusaktide alusel.

30      Nii rakendab määruse nr 1408/71 artikkel 45 kindlustus-, elamis- või töötamisperioodide liitmise põhimõte, mis on sätestatud EÜ artikli 42 punktis a. See on üks liikmesriikide sotsiaalkindlustusskeemide liidu tasandil koordineerimise peamine põhimõte, mille eesmärk on tagada, et EÜ aluslepinguga tagatud õiguse vabale liikumisele teostamine ei jäta töötajat ilma sotsiaalkindlustushüvedest, millele tal oleks õigus, kui ta oleks töötanud ainult ühes liikmesriigis. Niisugune tagajärg võib panna ühenduse töötaja loobuma oma õiguse vabalt liikuda kasutamisest ning kujutab endast seega nimetatud vabaduse takistust (vt 26. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑481/93: Moscato, EKL 1995, lk I‑3525, punkt 28, ja eespool viidatud kohtuotsus Salgado Alonso, punkt 29).

31      Järelikult on liikmesriigil õigus kehtestada oma siseriiklikus õiguses pensioniõiguse saamiseks minimaalne sissemakseperiood ja määratleda kindlustusperioodide olemus, mida võidakse nimetatud eesmärgil arvesse võtta, tingimusel, et kooskõlas määruse nr 1408/71 artikliga 45 võetakse samadel tingimustel arvesse ka mõne teise liikmesriigi õiguse alusel täidetud perioodid nii, nagu need oleksid täidetud siseriikliku õiguse alusel (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Salgada Alonso, punkt 31).

32      Käesoleval juhul selgub Euroopa Kohtule esitatud toimiku materjalidest, et Zakład Ubezpieczeń Społecznych võtab teises liikmesriigis täitunud sissemakseperioodid vanaduspensioniõiguse saamiseks nõutava perioodi kindlaksmääramisel arvesse ja liidab need Poolas täitunud sissemakseperioodidele. Samas ei võta ta neid samu teises liikmesriigis täitunud sissemakseperioode arvesse siis, kui on tegemist kolmandikuni ulatuva läve arvutamisega, mida ei või sissemakseta perioodid sissemakseperioodidega võrreldes ületada.

33      Vaidlust ei ole selle üle, et niisugune töötaja, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kellel on kindlustusperioodid täitunud Poolas ja teises liikmesriigis, on selle tõttu ebasoodsamas olukorras kui töötaja, kelle kõik kindlustusperioodid on täitunud Poolas.

34      Zakład Ubezpieczeń Społecznychi arvutusest tulenevalt saab S. Tomaszewska tugineda vaid 60‑kuulisele sissemakseta perioodile ja on seega tõendanud vaid 346‑kuulise kindlustusperioodi, mis on ebapiisav selleks, et ta võiks endale pensioniõigust taotleda. Kui S. Tomaszewska oleks aga täitnud kõik kindlustusperioodid Poolas, selle asemel, et kasutada oma õigust liikumisvabadusele ja täita kindlustusperioodid teises liikmesriigis, oleks ta saanud tugineda 76‑kuulisele sissemakseta kindlustusperioodile ning oleks selliselt saanud kokku 362‑kuulise kindlustusperioodi, mis vastab minimaalsele 30‑aastasele perioodile, mis on pensioniõiguse taotlemiseks vajalik.

35      Neil tingimustel takistab siseriikliku õiguse kohaldamine – nii nagu seda tegi Zakład Ubezpieczeń Społecznych põhikohtuasjas, kui oli tegemist kolmandikuni ulatuva läve arvutamisega, mida ei või sissemakseta perioodid sissemakseperioodidega võrreldes ületada, põhjustades neile liidu töötajatele, kes olid kasutanud oma õigust vabale liikumisele, ebasoodsama kohtlemise, võrreldes nendega, kes seda õigust kasutanud ei olnud – töötajate vaba liikumist ja muudab võimatuks määruse nr 1408/71 artiklis 45 sätestatud liitmisreeglite kasutamise.

36      Käesoleva kohtuotsuse punktis 31 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et Poola õigus võib küll kehtestada vanaduspensioniõiguse saamiseks vajaliku minimaalse kindlustusperioodi ning määratleda arvessevõetavate kindlustusperioodide olemuse ja läved, kuid ainult tingimusel, et kooskõlas määruse nr 1408/71 artikliga 45 võetakse mõne teise liikmesriigi õiguse alusel täidetud perioodid arvesse samadel tingimustel nagu Poolas täidetud kindlustusperioodid.

37      Järelikult tuleb S. Tomaszewska teises liikmesriigis täitunud sissemakseperioodid võrdsustada täitunud sissemakseperioodidega Poolas ja seega võtta need arvesse, kui on tegemist kolmandikuni ulatuva läve arvutamisega, mida ei või sissemakseta perioodid sissemakseperioodidega võrreldes ületada.

38      Mis puutub Poola valitsuse esitatud argumenti, mille kohaselt on teises liikmesriigis täitunud kindlustusperioodide arvesse võtmata jätmine kolmandikuni ulatuva läve arvutamisel, mida ei või sissemakseta perioodid sissemakseperioodidega võrreldes ületada, põhjendatud haldusraskuste ja muude praktilist laadi probleemidega, siis piisab, kui märkida, et EÜ artikli 39 lõige 3 ei võimalda seada töötajate õigusele vabalt liikuda muid piiranguid kui need, mida võib õigustada avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise seisukohalt. Seega välja arvatud asutamislepingus sõnaselgelt ette nähtud juhud, ei ole ükski töötajate vaba liikumise piirang õigustatud (vt selle kohta 7. märtsi 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑10/90: Masgio, EKL 1991, lk I‑1119, punkt 24, ja 16. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑400/02: Merida, EKL 2004, lk I‑8471, punkt 30).

39      Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 1408/71 artikli 45 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et võõrtöötaja vanaduspensioni õiguse tekkimiseks nõutud minimaalse kindlustusperioodi kindlaksmääramisel peab liikmesriigi asjaomane pädev asutus nimetatud liikmesriigi õiguses ette nähtud niisuguse läve kindlaksmääramisel, mida ei või sissemakseta perioodid võrreldes sissemakseperioodidega ületada, arvesse võtma kõik võõrtöötaja kutsetegevuse jooksul täitunud kindlustusperioodid, sealhulgas teistes liikmesriikides täitunud perioodid.

 Kohtukulud

40      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1992/2006, artikli 45 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et võõrtöötaja vanaduspensioni õiguse tekkimiseks nõutud minimaalse kindlustusperioodi kindlaksmääramisel peab liikmesriigi asjaomane pädev asutus nimetatud liikmesriigi õiguses ette nähtud niisuguse läve kindlaksmääramisel, mida ei või sissemakseta perioodid võrreldes sissemakseperioodidega ületada, arvesse võtma kõik võõrtöötaja kutsetegevuse jooksul täitunud kindlustusperioodid, sealhulgas teistes liikmesriikides täitunud perioodid.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: poola.