KOHTUJURISTI SEISUKOHT

ELEANOR SHARPSTON

1. juuli 2008¹(1)

Kohtuasi C‑195/08 PPU

Rinau

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Lietuvos Aukščiausiasis teismas (Leedu))

Eelotsuse kiirmenetlus – Brüsseli IIa määrus – Lapse tagasitoomist nõudva kohtuotsuse mittetunnustamise taotlus – Taotluse läbivaatamise tingimused

1.        Saksamaal 2005. aastal sündinud laps, kelle isa on sakslane ja ema leedulanna, kes tookord olid abielus, kuid nüüd on lahutatud, asub praegu koos oma emaga vastu lapse isa tahtmist Leedus. Lahutusmenetluse raames määrasid Saksamaa kohtud lapse hooldamisõiguse isale ning andsid korralduse ta isa juurde tagasi tuua. Lietuvos Aukščiausiasis teismas (Leedu ülemkohus) esitas meile kuus küsimust, mis käsitlevad lahutusotsuse nende aspektide mittetunnustamiseks lapse ema poolt esitatud taotluse läbivaatamise tingimusi.

2.        Niisugust olukorda reguleerib ühenduse tasandil Brüsseli IIa määrus,(2) mida tõlgendatakse koostoimes Haagi 1980. aasta konventsiooniga.(3) Ma ei esita siinkohal kõiki nende asjakohaseid sätteid, vaid teen seda oma analüüsi käigus.

3.        Vaidluse faktilised asjaolud ja menetluskäigu võib kokku võtta ülevaatlikus tabelis. Ma toon selle ära allpool:

–        paksus kirjas märked käsitlevad esiteks lahutusmenetlust Saksamaal, mille tulemusena tehti lahutusotsus, määrates lapse lõpliku hooldamisõiguse lapse isale ja andes korralduse ta isa juurde tagasi tuua, ning teiseks menetlust, mille algatas lapse ema Leedus selle kohtuotsuse kahe viimase aspekti mittetunnustamiseks ja mis viis selleni, et meile esitati see eelotsusetaotlus;

–        kaldkirjas märked käsitlevad eraldi menetlust, mille algatas lapse isa Leedus selleks, et nimetatud riigi kohtud teeksid lapse Saksamaale tagasitoomist nõudva kohtuotsuse; pärast antud kohtumääruse mitmeid vaidlustamisi ja täitmise peatamisi jätkub see menetlus Leedus paralleelselt sellega, milles esitati eelotsusetaotlus.

Kuupäev	Saksamaa	Leedu
11.1.2005	Lapse sünd
3.2005	Vanemad lähevad lahku; hooldamisõigus jääb ühiselt mõlemale vanemale, laps elab ema juues, kuid puutub sageli isaga kokku. Algatatakse lahutusmenetlus.
21.7.2006	Lapse ema sõidab isa nõusolekul koos lapsega kaheks nädalaks Leedusse puhkusele.
6.8.2006		Ema jääb lapsega Leedusse.
14.8.2006	Amtsgericht Oranienburg (Oranienburgi kohus, Saksamaa) tühistab ühise hooldamisõiguse ja määrab hooldamisõiguse esialgu isale.
?/2006	Ema kaebab Amtsgericht Oranienburgi otsuse edasi.
11.10.2006	Branderburgisches Oberlandesgericht (Brandenburgi apellatsioonikohus, Saksamaa) jätab ema apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kinnitab isa esialgset hooldamisõigust.
30.10.2006		Lapse isa palub Klaipėdos apygardos teismasel (Klaipėda maakohus, Leedu)(4) anda korraldus laps Saksamaale tagasi tuua.
22.12.2006		Klaipėdos apygardos teismas jätab isa taotluse rahuldamata.
15.3.2007		Lietuvos apeliacinis teismas (Leedu apellatsioonikohus) tühistab Klaipėdos apygardos teismase määruse ja annab korralduse laps enne 2007. aasta 15. aprilli tagasi tuua.
4.6.2007		Ema palub menetlust, mille tulemusena tehti 15. märtsi 2007. aasta määrus, konventsiooni artikli 13 alusel uuendada, tuginedes uutele asjaoludele ja lapse huvile.
13.6.2007		Leedu Vabariigi peaprokurör palub uuendada sama menetlust, tuginedes konventsiooni valele kohaldamisele Lietuvos apeliacinis teismase poolt.
19.6.2007		Klaipėdos apygardos teismas jätab mõlemad uuendamise taotlused rahuldamata ja tuvastab, et pädev on Amtsgericht Oranienburg.
20.6.2007	Amtsgericht Oranienburg lahutab abielu, määrab hooldamisõiguse isale, annab korralduse laps tagasi tuua ja väljastab määruse artiklis 42 nimetatud tõendi.
6.8.2007	Lapse ema kaebab hooldamisõiguse määramise ja tagasitoomist nõudva kohtumääruse edasi.
27.8.2007		Lapse ema ja peaprokuröri taotluse alusel algatatud menetluses jätab Lietuvos apeliacinis teismas menetluse uuendamise taotlused rahuldamata.
?/2007		Lapse ema palub mitte tunnustada Amtsgericht Oranienburgi 20. juuni 2007. aasta otsust osas, milles lapse hooldamisõigus määratakse isale ja antakse korraldus laps tagasi tuua.
14.9.2007		Lietuvos apeliacinis teismas jätab kohtuotsuse mittetunnustamise taotluse rahuldamata.
11.10.2007		Lapse ema esitab Lietuvos apeliacinis teismase 14. septembri 2007. aasta otsuse peale kassatsioonkaebuse.
7.1.2008		Lapse ema ja peaprokuröri kassatsioonkaebuse alusel algatatud menetluses tühistab Lietuvos Aukščiausiasis teismas 19. juuni ja 27. augusti 2007. aasta kohtuotsused seetõttu, et ei järgitud tsiviilkohtumenetluse seadustikku, ja saadab menetluse uuendamise taotlused tagasi Klaipėdos apygardos teismasesse.
20.2.2008	Branderburgisches Oberlandesgericht jätab rahuldamata apellatsioonkaebused, mille lapse ema 20. juuni 2007. aasta kohtuotsuse peale esitas.
15.3.2008		Lietuvos Aukščiausiasis teismas peatab Lietuvos apeliacinis teismase 15. märtsi 2007. aasta määruse täitmise.
21.3.2008		Klaipėdos apygardos teismas jätab jälle lapse ema ja peaprokuröri esitatud menetluse uuendamise taotlused rahuldamata.
30.4.2008		Lietuvos apeliacinis teismas jätab menetluse uuendamise taotlused rahuldamata jätnud kohtuotsuse muutmata. Lietuvos Aukščiausiasis teismas otsustab esitada 14. septembri 2007. aasta kohtuotsuse peale esitatud kassatsioonkaebuse raames kuus eelotsuse küsimust
14.5.2008		Euroopa Kohus saab eelotsuse küsimused kätte.
21.5.2008		Lietuvos Aukščiausiasis teismas palub käsitleda eelotsusetaotlust kiireloomulisena.
26.5.2008		Lietuvos Aukščiausiasis teismas leiab, et kassatsioonkaebus, mille lapse ema 21. märtsi ja 30. aprilli 2008. aasta kohtuotsuste peale esitas, on vastuvõetav, ning peatab Lietuvos apeliacinis teismase 15. märtsi 2007. aasta määruse täitmise.

4.        Menetluses, milles esitati eelotsusetaotlus, peab Leedu Lietuvos Aukščiausiasis teismas otsustama, kas muuta ära Lietuvos apeliacinis teismase 14. septembri 2007. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata lapse ema taotlus, et tehtaks kohtuotsus mitte tunnustada lahutusotsust osas, milles lapse hooldamisõigus määratakse isale ja antakse korraldus ta Saksamaale tagasi tuua.

5.        Mis puudutab lapse tagasitoomist, siis Lietuvos apeliacinis teismas oli tuvastanud, et määruse artikli 11 lõige 8 näeb ette, et Haagi konventsiooni artikli 13 alusel tehtud tagasitoomisest keeldumise otsusest olenemata(5) on iga hilisem lapse tagasitoomist nõudev otsus, mille teeb vastavalt käesolevale määrusele pädev kohus, vastavalt III peatüki 4. jaole täitmisele pööratav. Sellesse jaosse kuuluva artikli 42 lõike 1 kohaselt tunnustatakse ja täidetakse niisugust kohtuotsust teises liikmesriigis ilma täitmisotsuse vajaduseta ning ilma võimaluseta selle tunnustamist vastustada, kui kohtuotsus on päritoluliikmesriigis tõendatud vastavalt lõikele 2. Amtsgericht Oranienburg andis kõnesoleva tõendi välja, märkides ära, et kõik tingimused, mis peavad selle väljaandmiseks täidetud olema, on täidetud. Et selle kohtuotsuse oleks pidanud otseselt täitmisele pöörama ilma täitmisele pööramise erimenetluseta, oli selle mittetunnustamise taotlus vastuvõetamatu.

6.        Lietuvos apeliacinis teismas meenutas ka, et oli 15. märtsil 2007 andnud määruse ja konventsiooni alusel korralduse laps tagasi tuua. Amtsgericht Oranienburgi 20. juuni 2007. aasta otsus tuleb määruse III peatüki 4. jao alusel seega otse, ilma täitmisele pööramise erimenetluseta täitmisele pöörata. Lietuvos apeliacinis teismas lükkas tagasi argumendi, mille kohaselt tuleneb määruse artikli 11 lõikest 8, et lapse tagasitoomist tuleb kohtuotsuse tunnustamise menetluse puudumisel kohaldada ainult siis, kui konventsiooni artikli 13 alusel tehakse tagasitoomisest keelduv kohtuotsus. Lietuvos apeliacinis teismase arvates näitab väljend „tagasitoomisest keeldumise otsusest olenemata”, et isegi niisuguse kohtuotsuse olemasolu korral on tagasitoomine määruse alusel võimalik ilma kohtuotsuse tunnustamise menetlust kohaldamata. Kui konventsiooni alusel tehti juba tagasitoomist nõudev kohtuotsus, peab selle täitmisele pöörama samaaegselt samalaadse otsusega, mis tehti määruse alusel, ilma eelneva tunnustamismenetluseta (määruse artikli 42 lõige 1).

7.        Lapse hooldamisõiguse osas leidis Lietuvos apeliacinis teismas, et kuna ei ole esitatud kohtuotsuse selle osa tunnustamise taotlust, ei saa mittetunnustamise taotlust läbi vaadata.

8.        Apellatsioonkaebuse läbivaatamise ajal tekkisid Lietuvos Aukščiausiasis teismasel mõned tõlgendamist puudutavad küsimused.

9.        Kõigepealt on määruse artikli 21 lõikes 3 ette nähtud, et iga huvitatud osapool võib taotleda otsust, et kohtuotsust tunnustataks või ei tunnustataks. Artikli 31 lõike 1 kohaselt ei ole isikul, kelle suhtes täitmist taotletakse, menetluste selles etapis õigust teha taotluse kohta mingeid esildisi. Käesoleval juhul esitas mittetunnustamise taotluse isik, kelle suhtes täitmist taotletakse, samal ajal kui teine pool ei esitanud tunnustamise taotlust. Kas selles olukorras võib isik, kelle suhtes täitmist taotletakse, taotleda kohtuotsuse mittetunnustamist ja kui jah, siis kuidas tuleb tõlgendada artikli 31 lõiget 1?

10.      Lisaks ei takista 4. jao sätted määruse artikli 40 lõike 2 kohaselt vanemliku vastutuse kandjal taotleda kohtuotsuse tunnustamist ja täitmisele pööramist. Käesoleval juhul esitas lapse ema Lietuvos apeliacinis teismasele mittetunnustamise taotluse. Kas niisugune taotlus on lubatud ja kui on, siis kas kohus, mille poole pöörduti, peab kontrollima mittetunnustamise põhjuseid määruse artikli 23 alusel? Missugune tähendus on artikli 21 lõikes 3 kehtestatud tingimusel, mille kohaselt ei piira võimalus taotleda kohtuotsuse tunnustamist või mittetunnustamist mõningate lapse tagasitoomist nõudvate kohtuotsuste täitmisele pööramist reguleeriva 4. jao kohaldamist?

11.      Kuigi määruses ei ole otseselt kindlaks määratud, missugune kohus on pädev lapse tagasitoomise küsimust arutama, on selle artikli 11 lõikes 6 sätestatud, et kui mõni kohus on teinud konventsiooni artikli 13 alusel tagasitoomisest keeldumise otsuse, peab ta edastama otsuse ärakirja selle liikmesriigi pädevale kohtule, kus oli lapse alaline elukoht enne õigusvastast tagasitoomisest keeldumist. Sellest tuleneb käesoleval juhul, et Saksamaa kohtul on õigus teha otsus lapse tagasitoomise küsimuses ainult siis, kui Leedu kohus teeb tagasitoomisest keeldumise otsuse. Kui Saksamaa kohus annab siis korralduse laps tagasi tuua ja väljastab tõendi, tunnustatakse seda kohtuotsust otseselt ja see pööratakse täitmisele ilma täitmisele pööramise erimenetluseta (määruse artikli 11 lõige 8 ja artikkel 42). Kas seetõttu, et Lietuvos apeliacinis teismas oli juba andnud korralduse laps tagasi tuua, oli Saksamaa kohus pädev seda küsimust artikli 11 alusel arutama ja artikli 42 alusel tõendit välja andma? Kas tagasitoomist nõudva kohtuotsuse tegemine ja tõendi väljaandmine olid vastavuses määruse eesmärkide ja selles sätestatud menetlustega?

12.      Lõpuks ei saa Leedu kohus vastavalt määruse artiklile 24 kontrollida ei Saksamaa kohtu pädevust ega kontrollida ka, kas see pädevus on vastavuses avaliku korraga. Kohus, millele esitati mittetunnustamise taotlus, peab pärast seda, kui on kontrollinud selle määruse artiklis 23 kindlaks määratud mittetunnustamise põhjuste olemasolu, tegema otsuse. Kui ta ei tuvasta mittetunnustamise põhjuste olemasolu, peab ta teadma Saksamaal tehtud kohtuotsust. Sellisel juhul on mõlemad lapse tagasitoomist nõudvad kohtuotsused Leedus täitmisele pööratavad: nii Saksamaa kohtu otsus kui ka Lietuvos apeliacinis teismase oma. Kas selles olukorras peab kohus, millele esitati mittetunnustamise taotlus, teadma tagasitoomist nõudvat kohtuotsust isegi siis, kui päritoluliikmesriigi kohus ei järginud määruses kindlaks määratud menetlust?

13.      Lietuvos Aukščiausiasis teismas esitab meile seega järgmised küsimused:

„1.       Kas määruse nr 2201/2003 artikli 21 tähenduses huvitatud osapool võib taotleda kohtuotsuse mittetunnustamist, kui taotlust selle otsuse tunnustamiseks ei ole esitatud?

2.      Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kuidas peab siseriiklik kohus, kui ta lahendab kohtuotsuse mittetunnustamise taotlust, mille on esitanud isik, kelle suhtes see otsus tuleb täita, kohaldama määruse nr 2201/2003 artikli 31 lõiget 1, mis sätestab, et „[i]sikul, kelle suhtes täitmist taotletakse, ega lapsel ei ole menetluste selles etapis õigust teha taotluse kohta mingeid esildisi”?

3.      Kas siseriiklik kohus, kellele vanemliku vastutuse kandja on esitanud taotluse mitte tunnustada päritoluliikmesriigi kohtu otsuse seda osa, millega nõutakse sellelt vanemliku vastutuse kandjalt tema juures elava lapse tagasitoomist päritoluliikmesriiki ning mille kohta on antud välja määruse nr 2201/2003 artiklis 42 ette nähtud tõend, peab lahendama selle taotluse määruse nr 2201/2003 III peatüki 1. ja 2. jao sätete alusel, nagu sätestab määruse artikli 40 lõige 2?

4.      Milline tähendus tuleb anda määruse nr 2201/2003 artikli 21 lõikes 3 sätestatud tingimusele „ilma et see piiraks käesoleva peatüki 4. jao kohaldamist”?

5.      Kas määruse nr 2201/2003 eesmärkide ja selles sätestatud korraga on kooskõlas lapse tagasitoomist nõudva otsuse vastuvõtmine ja määruse nr 2201/2003 artiklis 42 ette nähtud tõendi väljaandmine päritoluliikmesriigi kohtu poolt pärast seda, kui selle liikmesriigi kohus, kus last hoitakse ebaseaduslikult, on teinud otsuse, et laps tuleb tagastada tema päritoluriiki?

6.      Kas määruse nr 2201/2003 artiklis 24 sätestatud keeld kontrollida otsuse teinud kohtu pädevust tähendab seda, et siseriiklik kohus, kes on saanud taotluse välisriigi kohtuotsuse tunnustamiseks või mittetunnustamiseks ning kes ei saa kindlaks teha päritoluliikmesriigi kohtu pädevust ega ole tuvastanud muid määruse nr 2201/2003 artiklis 23 ette nähtud kohtuotsuste mittetunnustamise põhjusi, on kohustatud tunnustama lapse tagasitoomist nõudvat päritoluliikmesriigi kohtu otsust ka juhul, kui päritoluliikmesriigi kohus ei ole järginud määruses sätestatud lapse tagasitoomise küsimuse lahendamise korda?”

14.      Et Euroopa Kohus otsustas arutada asja oma kodukorra artikliga 104b reguleeritud kiirmenetluse käigus, esitasid kirjalikke märkusi lapse ema, isa, Leedu valitsus ja Euroopa Ühenduste Komisjon – ainsad pooled, kellel on õigus selles etapis menetlusse astuda. 26. ja 27. juunil 2008 toimunud kohtuistungist võtsid osa samad pooled ning Saksamaa, Prantsuse, Läti, Madalmaade ja Ühendkuningriigi valitsus.

 Õiguslik analüüs

 Konventsiooni ja määruse eesmärgid ja põhimõtted

15.      Pérez-Vera aruandes konventsiooni kohta on selle eesmärke, mis on sõnastatud selle artiklis 1, lühidalt kirjeldatud nii: „arvestades, et üks asjaomaseid olukordi iseloomustav tegur on see, et röövija väidab, et tema tegevuse on tunnistanud õiguspäraseks selle riigi pädevad asutused, kuhu ta on põgenenud, on tõhus vahend tema tõkestamiseks see, kui tema teod ei too kaasa mingit praktilist või õiguslikku tagajärge. Selleks näeb konventsioon eelkõige oma eesmärkide hulgas ette status quo taastamise, ning seda „ükskõik missuguses lepinguosalises riigis õigusvastaselt äraviidud või kinnihoitud laste kohese tagasitoomisega”.(6) 

16.      Määruse preambulist, eelkõige põhjendustest 17, 21, 23 ja 24, ning selle artiklist 11 ilmneb selgelt, et selle eesmärk on sama, sest soovitakse tagada põhimõtteliselt, välja arvatud juhul, kui tegemist on mingite eriliste asjaoludega, lapse kiire ja automaatne tagasitoomine liikmesriiki, kust ta minema viidi ja kus oli tema alaline elukoht enne minemaviimist.(7)

17.      Lisaks tuleneb eelkõige selle põhjendustest 12 ja 17 ning artiklitest 8, 10 ja 11, et määrusega püütakse ka anda sama liikmesriigi kohtutele sisuline pädevus lahendada hooldamise ja külastamisega seotud küsimusi ning tagada selle pädevuse säilitamine, kinnitades samal ajal selle liikmesriigi kohtute rolli, kuhu laps viidi, tema tagasitoomise osas.

18.      Üks kogu määrust läbiv põhimõte on liikmesriikide kohtute ja ametiasutuste koostöö ja vastastikuse usaldamise põhimõte, mis eeldab põhimõtteliselt lapse alalise elukoha liikmesriigi kohtute otsuste automaatset tunnustamist ja täitmisele pööramist(8) (vt eelkõige põhjendused 18, 21, 23 ja 25 ning artiklid 21, 24, 26 ja 42).

19.      Selle põhimõtte suur tähtsus sai selgeks kohtuistungil, kui lapse ema esindav advokaat avaldas arvamust, et Leedu kohtud võivad leida, et Saksamaa kohtute objektiivsus ei ole vaidluses sakslasest isa ja leedulannast ema vahel tagatud. On selge, et tunnustamisest keeldumise aktsepteerimine niisuguste kahtluse põhjal (ükskõik kas Leedu kohtutel need tegelikult on või mitte) nullib ära kogu süsteemi, mida sooviti määrusega luua. See on täielikus vastuolus ka eesmärgiga luua vabadusel, turvalisusel ja õiglusel rajanev ala, millega kõik liikmesriigid aluslepingutes ühinesid.

20.      Lõpuks on tähtsaim põhimõte, millest on lähtutud nii konventsioonis kui ka määruses, kahtlemata lapse parimate huvide järgimise põhimõte (vt eelkõige konventsiooni preambul ning põhjendused 12 ja 13 ning määruse artiklid 12, 15 ja 23, vt ka ÜRO lapse õiguste konventsiooni(9) artikkel 3 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 24 lõige 2(10)).

21.      Sellele põhimõttele tugineti kohtuistungil rõhutatult ja ma võin ainult nõustuda väitega, et lapse parimad huvid peavad tõesti olema igas olukorras kõige tähtsamad.

22.      Ma sooviksin seda arvamust siiski nüansseerida, mis puudutab lapse tagasitoomist tema alalise elukoha riiki. On ilmne, et konventsioon ja määrus rajanevad põhimõttel, mille kohaselt nõuavad lapse parimad huvid tema õigusvastase äraviimise või kinnipidamise korral nimelt alati, et ta tagasi toodaks, kusjuures ainsaks erandiks on mõned konkreetsed asjaolud, mis on toodud konventsiooni artiklites 13 ja 20 (mida tõlgendatakse, mis puudutab artikli 13 punkti b, koostoimes määruse artikli 11 lõikega 4). See tundub mulle täiesti loogiline ja isegi vajalik. Lapse huvides ei saa kuidagi olla see, kui lapsevanem veab teda ühest liikmesriigist teise, otsides kohut, mille kohta ta arvab, et see kohus võib kõige tõenäolisemalt anda talle õiguse. Ma lisaksin, et lapse tagasitoomine tema alalise elukoha riiki ei tähenda tingimata tema tagasitoomist hüljatud vanema juurde ja tema lahutamist tema ära viinud vanemast. Need on eraldi küsimused, mille pädev kohus peab lahendama, võttes arvesse olukorra kõiki tunnetega seonduvaid, psühholoogilisi ja materiaalseid aspekte ning pöörates oma otsuse tegemisel põhitähelepanu lapse parimatele huvidele.

23.      Määruse sätteid tuleb seega minu arvates tõlgendada lähtudes eelkõige nendest eesmärkidest ja põhimõtetest.

24.      Tuleb siiski tõdeda, et käesoleval juhul ei ole põhieesmärk, milleks on lapse ära viinud vanema tegevuselt igasuguste praktiliste ja õiguslike tagajärgede võtmine lapse kohese ja tegeliku tagasitoomise tagamisega, kaugeltki saavutatud.

25.      Kuigi teabe põhjal, mis Euroopa Kohtul on, ei ole võimalik täpselt ja kindlalt kindlaks teha kõiki tegureid, mis selle olukorra tekkimisele kaasa aitasid, tundub igal juhul, et koostöö kohtute ja keskasutuste vahel, mida sooviti konventsiooni ja määrusega saavutada, ei toiminud ideaalselt. Lisaks näib olevat tagantjärele selge, et konventsioonis ja määruses ette nähtud tulemuse saavutamine ei oleks olnud samamoodi raskendatud, kui lapse isa oleks pöördunud otse Amtsgericht Oranienburgi poole niipea, kui Klaipėdos apygardos teismas oli teinud oma tagasitoomisest keeldumise otsuse.(11)

26.      Olgu kuidas on, aga mulle tundub, et enne, kui püüame vastata Lietuvos Aukščiausiasis teismase esitatud küsimustele, on vaja analüüsida menetluse käiku, lähtudes konventsiooni ja määruse asjakohastest sätetest.

 Järgitud menetluse käik, analüüsituna asjakohaseid sätteid silmas pidades

27.      Kõigepealt ei ole vaidlustatud ja ei saagi vaidlustada seda, et Saksamaa kohtud olid määruse artikli 3 lõike 1 punkti a alusel pädevad lahutushagi kohta otsust tegema, sest hetkel, kui hagi esitati, olid selles sätestatud elukohatingimused täidetud.

28.      Seejärel näib kindel, et tegemist oli tõesti lapse „ebaseadusliku kinnipidamisega” konventsiooni (artikkel 3) ja määruse (artikli 2 punkt 11) tähenduses. Hetkel, mil ema teatas oma kavatsusest mitte enam lapsega Saksamaale tagasi tulla, kasutasid mõlemad vanemad Saksamaa õiguse kohaselt hooldamisõigust ühiselt ja tegelikult ning lapse isa oli andnud oma nõusoleku üksnes kahenädalaseks reisiks Leetu.

29.      Et järelikult ei olnud määruse artiklis 10 pädevuse ülekandumise osas ette nähtud tingimused täidetud, jäi pädevus, mida reguleerib vanemliku vastutuse asjus artikkel 8, selle liikmesriigi kohtutele, kus laps vahetult enne tema õigusvastast kinnipidamist elas, nimelt Saksamaa kohtutele. Vääramatu loogika kohaselt – mida kinnitab vajaduse korral määruse artikli 12 lõige 1 – on täpsemalt tegemist kohtuga, kus lahutusmenetlus on pooleli, st Amtsgericht Oranienburgiga.

30.      Laps oleks pidanud naasma Saksamaale 6. augustil 2006. Et ema oli teatanud oma kavatsusest jääda lapsega Leedusse, pöördus lapse isa kõigepealt vanemliku vastutuse valdkonnas pädeva kohtu poole (Amtsgericht Oranienburg), kes määras 14. augustil 2006 esialgu lapse ainuhooldamisõiguse talle. Ema apellatsioonkaebust lahendades jättis Branderburgisches Oberlandesgericht sama aasta 11. oktoobril selle otsuse muutmata.

31.      Siinkohal võib märkida, et määruse artikli 21 lõike 1 kohaselt tuli seda hooldamisõiguse määramist Leedus tunnustada, „ühegi erimenetluse järgimist nõudmata”, kuid sama artikli lõike 3 kohaselt võis lapse isa taotleda selle tunnustamist või ema mittetunnustamise otsuse tegemist „2. jaos sätestatud korras”. Midagi niisugust siiski ei tehtud.

32.      Seejärel 30. oktoobril 2006 palus isa – peamiselt konventsiooni artikli 12 alusel – pädeval Leedu kohtul (milleks on käesoleval juhul Klaipėdos apygardos teismas) anda korraldus lapse tagasitoomiseks. Märgin siinkohal, et isegi kui ta tegi seda alles siis, kui ainuhooldamisõigus oli määratud talle ja seda oli kinnitatud, ei takistanud miski tal esitada seda taotlust niipea, kui lapse kinnipidamine oli selge.

33.      Kui Leedu kohtu poole oli kord pöördutud, oli ta põhimõtteliselt kohustatud andma korralduse laps tagasi tuua, sest konventsiooni artiklis 12 ette nähtud üheaastane ajavahemik ei olnud veel läbi. Ta oleks ka pidanud tegema oma otsuse kuue kuu jooksul alates tema poole pöördumisest (määruse artikli 11 lõige 3). Põhjused, miks ta võis keelduda lapse tagasitoomise nõudmisest, olid ainult need, mis on loetletud konventsiooni artiklis 13 niisugusena, nagu seda on täiendatud määruse artikli 11 lõigetega 4 ja 5, ja konventsiooni artiklis 20.

34.      Käesoleval juhul tegi Leedu kohus oma otsuse – keeldudes tagasitoomise nõudmisest – 22. detsembril 2006, st veidi rohkem kui seitse nädalat pärast taotluse esitamist talle.(12)

35.      Selles etapis oleks nimetatud kohus pidanud määruse artikli 11 lõike 6 kohaselt edastama otsekohe oma otsuse ja asjakohaste dokumentide ärakirjad pädevale kohtule või keskasutusele Saksamaal, nii et Saksamaa kohus oleks saanud need kätte ühe kuu jooksul. Kohtuistungil antud selgituste kohaselt teatas kohtuotsusest Saksamaa keskasutusele tegelikult kõigepealt lapse isa advokaat, seejärel saatis Leedu keskasutus tõlke.

36.      Seejärel oleks Amtsgericht Oranienburg saanud lapse isa taotlusel määruse artikli 11 lõike 8 kohaselt anda korralduse laps tagasi tuua. Sellele kohtule oleks siis jäänud viimane sõna. Kui ta oleks pärast hooldamisõiguse küsimuse arutamist vastavalt artikli 11 lõikele 7 nõudnud tagasitoomist ja oleks tõendanud oma otsust nii, nagu on nähtud ette määruse artiklis 42, oleks see kohtuotsus tulnud pöörata Leedus täitmisele artiklites 42–45 sätestatud korras.

37.      Selle võimaluse kasutamise asemel kaebas lapse isa siiski tagasitoomisest keeldumise otsuse edasi Lietuvos apelicianis teismasele, kes selle otsuse 15. märtsil 2007 tühistas ja andis korralduse laps ühe kuu jooksul tagasi tuua.(13)

38.      Näib, et see viimane määrus oleks tulnud nimetatud tähtaja jooksul täitmisele pöörata, sest Lietuvos Aukščiausiasis teismase 7. jaanuari 2008. aasta otsusest ilmneb, et määruse ülevõtmist käsitleva Leedu seaduse artikli 2 lõige 6 keelab spetsiaalselt kassatsioonkaebuse esitamise. Selle kohene täitmisele pööramine oleks muide olnud kooskõlas konventsiooni ja määruse põhieesmärkidega.

39.      Lapse ema esitatud menetluse uuendamise taotluse ja järgnenud menetluslike keerdkäikude tõttu ei tehtud seda siiski ega ole ka praeguseks tehtud. Vastupidi, Lietuvos apeliacinis teismase otsuse täitmisele pööramine peatati mitu korda, sealhulgas Lietuvos Aukščiausiasis teismase poolt, ning seda vaatamata sellele, et sama kohus(14) sedastas oma menetluse uuendamiseks loa andvas otsuses, et niisugune peatamine on välistatud.

40.      Isegi kui liikmesriigi kohtu otsuse täitmisele pööramine tema oma territooriumil kuulub siseriikliku õiguse kohaldamisalasse, võib selles etapis teha ainult järelduse, et nende järjestikuste peatamistega kaasnenud olukord – asjaolu, et peaaegu kaks aastat pärast tagasitoomisest keeldumist ja rohkem kui 15 kuud pärast tagasitoomist nõudva otsuse kuulutamist ei ole laps veel Saksamaale tagasi toodud – on täiesti kokkusobimatu konventsiooni ja määruse põhieesmärkidega.

41.      Ma tulen nüüd Amtsgericht Oranienburgi 20. juuni 2007. aasta otsuse juurde, millega abielu lahutati ning määrati hooldamisõigus lõplikult ainult lapse isale ja anti (taas) korraldus laps tagasi tuua (otsus, mille Branderburgisches Oberlandesgericht jättis 17. veebruaril 2008 muutmata). Seda kohtuotsust tõendati vastavalt määruse artiklile 42, mis tähendab üldiselt, et tagasitoomist „tunnustatakse ja täidetakse” Leedus „ilma täitmisotsuse vajaduseta ning ilma võimaluseta selle tunnustamist vastustada”.

42.      Ma tõden, et selle kohtuotsusega kaasas olnud tõendis on kasutatud ettenähtud vormi ja selles on toodud kogu nõutav teave ja kõik vajalikud kinnitused ning kohtuotsuses endas on märgitud vastavalt määruse artikli 42 lõikele 2, et a) võttes arvesse lapse vanust, ei peetud vajalikuks teda ära kuulata; b) pooltele anti võimalus olla ära kuulatud (lapse ema ei ilmunud, kuid teda esindati)(15) ja c) tagasitoomisest keeldumise põhjendusi, mis Klaipėdos apygardos teismas tõi oma tagasitoomisest keeldumise määruses (22. detsembri 2006. aasta määrus, mis praegu on tühistatud, piiramata menetluse uuendamist), arutati ja need heideti kõrvale. Nii et isegi kui määruse artikli 11 lõikes 6 ette nähtud edastamismenetlust ei järgitud vormiliselt kõikides selle üksikasjades, saavutati siiski selle menetluse eesmärk ning Amtsgericht Oranienburgi 20. juuni 2007. aasta otsusest ja Branderburgisches Oberlandesgerichti 20. veebruari 2008. aasta otsusest, millega jäeti rahuldamata lapse ema apellatsioonkaebus, ilmneb selgelt, et need kaks kohut tegid otsuse, olles täielikult informeeritud.

43.      Võttes arvesse määrust, tekitab nimetatud kohtuotsuse ja sellega kaasas olnud tõendi staatus eelotsusetaotluse esitanud kohtule probleeme, mida ta väljendas oma viiendas küsimuses. Mulle tundub, et seda küsimust tuleb analüüsida esimesena, sest see näib mulle kõige olulisem ja vastus sellele võib näidata, kuidas tuleks vastata mitmele teisele küsimusele.

 Viies küsimus

44.      Selles küsimuses soovib Lietuvos Aukščiausiasis teismas peamiselt teada, kas käesoleva juhtumi menetluse asjaoludel oli Saksamaa kohtul määruse kohaselt lubatud nõuda lapse tagasitoomist ja anda välja selle artiklis 42 nimetatud tõend.

45.      Minu meelest tuleb kõigepealt eristada kahte aspekti: tagasitoomist nõudev määrus ja määruse tõendamine.

 Tagasitoomist nõudev määrus

46.      Mis puudutab lapse alalise elukoha liikmesriigi kohtu pädevust anda korraldus ta tagasi tuua, siis tuleb eristada kahte võimalikku pädevuse alust: määruse artikkel 8 (tõlgendatuna koostoimes artikliga 10 ja vajaduse korral artikli 12 lõikega 1) ning määruse artikkel 11, eelkõige selle lõige 8 (tõlgendatuna koostoimes konventsiooni sätetega).

47.      Kohtuistungil selgus, et liikmesriikides ja komisjonis valitseb nende sätete sisu osas kaks väga erinevat, lausa diametraalselt vastupidist seisukohta. Ühelt poolt tõlgendatakse neid sätteid nii, et konventsiooni ja määruse artikli 11 raames on esialgu lapse tagasitoomist nõudma pädevad üksnes lapse asukoha liikmesriigi kohtud ning alalise elukoha liikmesriigi kohtud saavad seda pädevust kasutada ainult siis ja alates hetkest, mil lapse asukoha liikmesriigi kohus on teinud lõpliku tagasitoomisest keelduva otsuse, mis on täitmisele pööratav. Teiselt poolt on seisukoht, et määruse artikli 8 alusel (tõlgendatuna koostoimes artikliga 10) või konventsiooni ja määruse artikli 11 raames on ka alalise elukoha liikmesriigi kohtud igal hetkel pädevad andma korralduse laps tagasi tuua.(16)

48.      Võttes arvesse neid tõlgendamise erinevusi, näib mulle kõige olulisem, et Euroopa Kohus teeks väga selge otsuse määruse selle aspekti kohta.

49.      Mina heidaksin kohe kõrvale võimaluse, et lapse asukoha liikmesriigi kohtutel on ainupädevus kuni hetkeni, mil nad teevad tagasitoomisest keeldumise otsuse.

50.      Konventsiooni artiklis 12 on küll arvestatud võimalust, et tagasitoomist nõudva kohtumääruse taotlusega pöördutakse nende kohtute poole, ning kõigepealt nende poole pöördumine näib loogiline, sest nende otsuse täitmisele pööramiseks ei ole ühelgi juhul tarvis täitmisele pööramise erimenetlust. Määruse artikli 11 sõnastus laseb ka tõesti oletada, et usutakse, et kõigepealt tehakse otsus lapse asukoha liikmesriigis.

51.      Ma meenutan siiski, et konventsioonis ei ole ühtegi pädevust käsitlevat õigusnormi ning märgin, et üheski määruse sättes ei piirata sõnaselgelt pädevust anda korraldus laps tagasi tuua nii, et see on ainult lapse asukoha liikmesriigi kohtutel. See pädevus on niisiis vaieldamatu, kuid kusagil ei nõuta, et see oleks ainupädevus.

52.      Lisaks sisaldab üldine pädevus vanemliku vastutuse asjades tingimata pädevust anda korraldus äraviidud laps tagasi tuua.

53.      Määruse artikli 2 lõike 7 kohaselt hõlmab vanemlik vastutus nimelt hooldamisõigust ja sama artikli punkti 9 alusel hõlmab hooldamisõigus eeskätt õigust määrata lapse elukoht. II peatüki 2. jao pealkiri on „Vanemlik vastutus” ja see sisaldab eelkõige artiklit 11 pealkirjaga „Lapse tagasitoomine”. Pealegi tuleb asjaolust, et artikli 10 punkti b alapunkt iv kõneleb „selle liikmesriigi kohtutes, kus laps alaliselt elas vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist, [...] tehtud eestkostet käsitlev[ast] kohtuotsus[est], misei hõlma lapse tagasitoomist”,(17) järeldada, et samad kohtud võivad teha ka hooldamist käsitleva otsuse, mishõlmab lapse tagasitoomist. Lõpuks tuleb märkida, et kui kohus on määruse artikli 8 või artikli 12 alusel pädev kõikides vanemlikku vastutust käsitlevates küsimustes ja seega hooldamise osas (mis võib olla seotud abielulahutuse taotlusega), on mõeldamatu, et see pädevus ei sisalda õigust tagada lapse tegelik viibimine isikuga, kellele hooldamisõigus määrati. See õigus peab aga omakorda hõlmama õigust võtta kõik esialgsed meetmed, mis osutuvad menetluse käigus vajalikuks. See, kui vanemliku vastutuse valdkonnas pädeval kohtul keelatakse anda korraldus laps tagasi tuua, viib selleni, et talt võetakse igasugune tegelik pädevus teha otsus esialgse või lõpliku hooldamisõiguse kohta.

54.      Järeldan seega, et kohtumäärust, milles antakse korraldus laps tagasi tuua, on esialgu lapse äraviimise korral võimalik taotleda kas lapse asukoha riigi pädevalt kohtult või tema alalise elukoha liikmesriigi pädevalt kohtult, või isegi pädevalt kohtult, kellel palutakse teha otsus abielulahutuse avalduse, kooselu lõpetamise või abikaasade abielu tühistamise kohta, kui see kohus asub mõnes kolmandas liikmesriigis.(18)

55.      Antud määruse tagajärjed võivad seevastu erineda, sõltudes sellest, milline kohus valiti.

56.      Kui kohtumäärus hõlmab lapse tagasitoomist, on see lapse asukoha liikmesriigis täitmisele pööratav juhul, kui selle andis selle riigi kohus. Kui määruse andis mõne muu liikmesriigi kohus, tunnustatakse seda määruse artikli 21 lõike 1 kohaselt lapse asukoha liikmesriigis, ilma et oleks tarvis kasutada mingit erimenetlust (piiramata võimalust esitada artikli 21 lõike 3 alusel mittetunnustamise taotlus ühel põhjustest, mis on ammendavalt loetletud artiklis 23), kuid selle määruse täitmisele pööramiseks on vaja täitmisotsust, mida peab taotlema määruse III peatüki 2. jaos (st artiklites 28–36) ette nähtud korras. See on nii seepärast, et ainsad kohtuotsused, mis on teises liikmesriigis täitmisele pööratavad ilma täitmisotsuseta, on määruse artikli 11 lõike 8 alusel tehtud otsused (st otsused, mis tehakse pärast konventsiooni artikli 13 alusel tehtud esimest tagasitoomisest keeldumise otsust), mida tõendatakse vastavalt määruse artikli 42 lõikele 2.

57.      Kui kohtumäärus ei hõlma tagasitoomist ja selle andis mõne muu liikmesriigi kohus kui see, kus laps asub, ei püüta mõistagi saavutada selle tunnustamist või seda täitmisele pöörata ükskõik missuguses liikmesriigis, kuid õiguskaitsevahendid on siseriiklikus õiguses muidugi selle puhul olemas.

58.      Kui tagasitoomisest keelduva kohtumääruse annab seevastu lapse asukoha liikmesriigi pädev kohus, käivitub määruse artikli 11 lõigetes 6–8 kirjeldatud mehhanism: teatamine otsusest alalise elukoha liikmesriigi pädevale asutusele, poolte kokkukutsumine viimase poolt ja hooldamisõiguse küsimuse analüüsimine ning lõpuks selle kohtu võimalus teha lapse tagasitoomist nõudev otsus, mis on ükskõik missuguses teises liikmesriigis automaatselt täitmisele pööratav ning mida ei saa vastustada, kui see on vastavalt artikli 42 lõikele 2 tõendatud.

59.      Seega võib lapse alalise elukoha liikmesriigi pädev kohus pädevuse kohaselt, mis tal on juba määruse artiklite 8, 10 ja vajaduse korral artikli 12 alusel, anda artikli 11 lõike 8 alusel korralduse laps tagasi tuua, kui konventsiooni artikli 13 alusel on tehtud tagasitoomisest keeldumise otsus. Sel juhul ei ole tema otsuse puhul III peatüki 2. jaos täpsustatud menetluse kohaselt vaja täitmisotsust.

60.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus eeldab siiski, et eelnevalt on olemas mitte konventsiooni artikli 13 alusel tehtud tagasitoomisest keeldumise otsus, vaid tagasitoomist nõudev määrus, mille lapse asukoha liikmesriigi pädev kohus tegi selle artikli 12 alusel. Kas niisugusel juhul võib ka alalise elukoha liikmesriigi pädev kohus anda korralduse laps tagasi tuua?

61.      Mõistagi saab selline küsimus tekkida ainult niisugustel erakorralistel asjaoludel, millega on tegemist käesoleval juhul. On iseenesestmõistetav, et kõikidel tavaliselt kujuteldavatel juhtumitel tuuakse laps esimese tagasitoomist nõudva määruse tulemusena tema alalise elukoha liikmesriiki tagasi, seda enam, et kohtuotsuse tegemise väga range tähtaeg ei soodusta apellatsioonkaebuse esitamist.(19) On seega täiesti mõistetav – nagu märkis Madalmaade valitsus kohtuistungil –, et seadusandja ei näinud määruses sõnaselgelt ette sellist ebatõenäolist olukorda, millega meil praegu tegemist on.

62.      Ma püüan siiski leida määruse sätetes, tõlgendatuna kooskõlas selle põhieesmärkidega, vastust kirjeldatud olukorrale.

63.      Esiteks võib seda otsida määruse artiklist 19, mis käsitleb menetluses olevat kohtuasja. Selle lõiked 2 ja 3 sätestavad, et kui erinevate liikmesriikide kohtutes algatatakse ühe ja sama alusega hagide põhjal vanemliku vastutuse menetlus, peatab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, menetluse omal algatusel seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi on esitatud esimesena. Kui on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi on esitatud esimesena, loobub kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, pädevusest esimese kohtu kasuks. Ma järeldan sellest, et tavalisel juhul on nii, et seni, kuni on pooleli menetlus tagasitoomismääruse saavutamiseks lapse asukoha liikmesriigis, ei tohi alalise elukoha liikmesriigi kohus seda küsimust arutada. Et kohaldatakse artikli 11 lõikes 3 kehtestatud kuuenädalast tähtaega, ei lükka niisugune tulemus tagasitoomismenetlust kuidagi edasi, samal ajal kui kahe sama esemega menetluse läbiviimine võib tekitada komplikatsioone.

64.      Kui aga lapse asukoha liikmesriigi kohus on oma otsuse teinud, ei ole enam menetluses olevat kohtuasja ja seega ei ole enam takistust, mis ei lase alalise elukoha liikmesriigi kohtul oma pädevust kasutada. Niisugust pädevust on spetsiaalselt kinnitatud määruse artikli 11 lõikes 8 esimese tagasitoomisest keeldumise kohtuotsuse puhul ega ole mingit põhjust välistada seda pädevust (mis tuleneb artiklitest 8 ja 10) esimese lapse tagasitoomist nõudva kohtuotsuse puhul. Ainus erinevus on niisugusel juhul see, et ei kohaldata artikli 11 lõikes 8 toodud erisätteid ja praktikas on teine tagasitoomist nõudev kohtumäärus tavaliselt üleliigne.

65.      Ma lisan, et järgimata tingimata komisjoni ettepanekut, mille kohaselt on juhul, kui lapse asukoha liikmesriigi kohus ei ole teatava aja jooksul otsust teinud, meil sisuliselt tegemist tagasitoomisest keeldumise kohtuotsusega, mis võib tingida artikli 11 lõike 8 kohaldamise, arvan, et artiklis 19 toodud menetluses olevat kohtuasja puudutavat eeskirja tuleb tõlgendada artikli 11 lõikes 3 kehtestatud kuuenädalase tähtaja kohaldamist piiramata, ning et igasugune selle tähtaja ületamine võib samuti kõrvaldada takistuse, mis ei lase alalise elukoha liikmesriigi kohtul artiklite 8 ja 10 alusel oma pädevust kasutada.

66.      Kui ma nüüd võtan kokku viienda küsimuse selle osa analüüsi, siis võib järelikult öelda, et see, kui alalise elukoha liikmesriigi kohus teeb lapse tagasitoomist nõudva otsuse pärast seda, kui lapse asukoha liikmesriigi kohus on teinud tagasitoomist nõudva otsuse, ei ole sugugi vastuolus määruse eesmärkide ja selles sätestatud menetlustega.

 Kohtuotsuse tõendamine

67.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib meilt ka, et kas siis, kui kohtuotsus on juba tehtud, on määruse artiklis 42 nimetatud tõendi väljaandmine samade eesmärkide ja menetlustega kooskõlas.

68.      Küsimuse sellele osale on lihtsam vastata, vähemalt teoreetiliselt. Kõnesoleva tõendi saab igal juhul välja anda ainult siis, kui kohtuotsus tehti määruse artikli 11 lõikes 8 sätestatud asjaoludel (artiklis 42 on viidatud artikli 40 lõike 1 punktile b, milles on omakorda viidatud artikli 11 lõikele 8). Tagasitoomist nõudva kohtuotsuse tegemine niisugustel asjaoludel eeldab, et enne seda on konventsiooni artikli 13 alusel tehtud tagasitoomisest keeldumise otsus. Eraldi võttes võib väljendit „konventsiooni artikli 13 kohasest tagasitoomisest keeldumise otsusest olenemata” (kohtujuristi kursiiv) muidugi tõlgendada nii, et „olenemata sellest, kas niisugune otsus tehti või mitte”.(20) Artikli 11 lõigete 6–8 süstemaatiline tõlgendamine välistab siiski niisuguse tõlgenduse. Lisaks saab artiklis 42 nimetatud tõendi välja anda ainult eelkõige siis, kui kohus tegi oma otsuse, võttes arvesse põhjendusi ja tõendeid, mille põhjal tehti kohtuotsus konventsiooni artikli 13 alusel (artikli 42 lõike 2 punkt c).

69.      Ma järeldan sellest, et põhimõtteliselt ei ole määruse artiklis 42 nimetatud tõendi väljaandmine lapse alalise elukoha liikmesriigi kohtu poolt tagasitoomist nõudva otsuse kohta, mille ta tegi pärast seda, kui lapse asukoha liikmesriigi kohus tegi ise tagasitoomist nõudva otsuse, määruses sätestatud menetlustega kooskõlas.

 Pädevus välja anda käesoleval juhul artiklis 42 nimetatud tõend

70.      Viienda eelotsuse küsimuse sõnastuses on siiski jäetud mainimata käesoleva juhtumi üks asjaolu, mida ei saa eirata, kui tahetakse anda vastus, millest on eelotsusetaotluse esitanud kohtul kasu.

71.      Nimelt eelnes Amtsgericht Oranienburgi 20. juuni 2007. aasta otsusele, mis on asjaomases menetluses vaidlustatud kohtuotsus, Lietuvos apeliacinis teismase 15. märtsi 2007. aasta otsus, millega anti samuti korraldus laps tagasi tuua, kuid sellele eelnes ka Klaipėdos apygardos teismase 22. detsembri 2006. aasta otsus, mis oli tõesti „konventsiooni artikli 13 koha[ne] tagasitoomisest keeldumise otsus[...]” määruse artikli 11 lõike 8 tähenduses.

72.      Kas see asjaolu võib mõjutada Amtsgericht Oranienburgi oma otsuse kohta välja antud tõendi vastavust määrusele? Teiste sõnadega: kas Amstgericht Oranienburgil oli õigus asuda seisukohale, et artikli 11 lõigete 6–8 kohaldamise tingimused on täidetud?

73.      Kohtuistungil selgus, et enamik märkusi esitanud liikmesriike oli arvamusel, et sellele tuleb vastata eitavalt: üksnes lõplik tagasitoomisest keeldumise kohtuotsus, mis on täitmisele pööratav ja lõplikult jõustunud, võib tingida nende sätete kohaldamise. Käesoleval juhul on aga nii, et Klaipėdos apygardos teismase 22. detsembri 2006. aasta otsus kaevati mitte ainult edasi, vaid ka tühistati enne Amtsgericht Oranienburgi 20. juuni 2007. aasta otsuse tegemist. Lisaks on meile kinnitatud, et 22. detsembri 2006. aasta kohtuotsus ei olnud ühelgi hetkel lõplikult jõustunud.

74.      Ma ei ole selle analüüsiga nõus.

75.      Artiklis 11 on kasutatud väljendeid „teeb kohus otsuse” (lõike 3 teine lause), „[k]ui kohus on teinud tagasitoomisest keeldumise otsuse” (lõige 6) ja „konventsiooni artikli 13 kohasest tagasitoomisest keeldumise otsusest olenemata” (lõige 8).(21) Teistes sätetes on juhul, kui määruses on soovitud täpsustada, et kohtuotsus on täitmisele pööratav, seda spetsiaalselt tehtud (vt eelkõige artiklid 28, 36 ja 44). Miski artikli 11 tekstis ei viita siiski sellele, et tagastamisest keeldumise kohtuotsus peab olema täitmisele pööratav või isegi ikka kehtiv hetkel, mil alalise elukoha liikmesriigi kohus teeb otsuse artikli 11 lõike 8 kontekstis.(22)

76.      Vastupidi, näib, et selles tekstis ei pöörata tähelepanu selle kohtuotsuse edasisele saatusele. Selles ei ole sõnaselgelt ega mõttest tulenevalt visandatud kaebemenetlust lapse asukoha liikmesriigis. Lõige 6 kohustab selle teinud kohut edastama viivitamatult otsuse ja kõik asjakohased dokumendid lapse alalise elukoha liikmesriigi ametiasutustele, nii et viimase riigi pädev kohus saab need kätte hiljemalt ühe kuu jooksul alates tagasitoomisest keeldumise kohtuotsuse tegemise kuupäevast. Sellise teavitamise tulemusena hakatakse lõike 7 kohaselt arvestama uut kolmekuulist tähtaega, mille jooksul võivad pooled esitada oma märkused selleks, et alalise elukoha liikmesriigi kohus analüüsiks hooldamisõiguse küsimust, mis võimaldab tal anda korralduse tuua laps tagasi nii, nagu on kirjeldatud lõikes 8, koos kõigi täitmisele pööramise tagajärgedega, mis tulenevad artiklist 42, kui anti välja tõend.

77.      See kohustuste ja formaalsuste jada moodustab terviku ja käivitub automaatselt niipea, kui tehakse tagasitoomisest keeldumise kohtuotsus. Ainus ettenähtud tegur, mis võib selle katkestada, on see, kui alalise elukoha liikmesriigi kohus ei saa pooltelt märkusi (lõike 7 teine lõik), mis võrdub tegelikult hüljatud vanema poolse oma nõuetest loobumisega.

78.      Kui lapse asukoha liikmesriigi kohtu tehtud tagasitoomisest keeldumise otsuse muudab seejärel ära kõrgem kohus, ei muuda see midagi peamistes elementides, mis on järgmised: a) niisugune kohtuotsus tehti; b) last ei ole ikka tagasi toodud; c) aeg möödub ja d) lapse hooldamisõiguse küsimuses on ikka ainsana pädev tegema otsust alalise elukoha liikmesriigi kohus, mis eeldab tingimata õigust tagada lapse tegelik viibimine isiku juures, kellele ta hooldamisõiguse määrab, sealhulgas esialgse õiguskaitse korras.

79.      Määruse eesmärkide ja ülesehitusega lapseröövi osas on täielikus kooskõlas see, kui artikli 11 lõikeid 6–8 tõlgendatakse nii, et neid kohaldatakse, hoolimata ükskõik missugusest kaebusest, mis võidakse esitada esialgse tagasitoomisest keeldumise kohtuotsuse peale liikmesriigis, kus see tehti. Eesmärk on anda lõplik vastutus lapse tagasitoomise üle otsustamise osas edasi pädevale kohtule, et see teeks nii esialgse kui lõpliku otsuse hooldamise küsimuses (mis eeldab tingimata õigust tagada lapse tegelik viibimine isiku juures, kellele ta hooldamisõiguse määrab) ja seda nii kiiresti kui võimalik, et lõplik kohtuotsus tagasitoomise kohta tehtaks võimalikult ruttu.

80.      See tõlgendus ei kahjusta ka poolte menetluslikke õigusi või huve. Lapse ära viinud vanema huvides ei ole kuidagi vaidlustada tagasitoomisest keeldumise kohtuotsust lapse asukoha liikmesriigis ja hüljatud vanem on tavaliselt paremas olukorras, et esitada oma argumendid lapse alalise elukoha liikmesriigi kohtule.

81.      Vastupidine tõlgendus tekitab seevastu paratamatult lisaviivitusi lapse tagasitoomise protsessis, mille kiirus on nii konventsiooni kui ka määruse üks peamisi nõudeid. Äärmuslikel juhtudel võib see – nagu näeme käesoleval juhul – tekitada näiliselt lõputut venimist, mis kahjustab parandamatult nende kahe vahendi õiget kohaldamist.

82.      Minu meelest ei kohusta tekst meid määrust nii tõlgendama ja niisugune tõlgendus on vastuolus ühega selle põhieesmärkidest.

83.      Järelikult ei takistanud Klaipėdos apygardos teismase 22. detsembri 2006. aasta otsuse hilisem tühistamine 15. märtsil 2007 Lietuvos apeliacinis teismase poolt käesoleval juhul Amtsgericht Oranienburgil otsustamast 20. juunil 2007, et laps tuleb tagasi tuua, nagu on ette nähtud määruse artikli 11 lõikes 8.

84.      Sellest järeldub, et viimati nimetatud kohus oli pädev andma välja artiklis 42 ette nähtud tõendit, mis tähendab, et tema nõuetekohaselt tõendatud otsus oli Leedus täitmisele pööratav „ilma täitmisotsuse vajaduseta ning ilma võimaluseta selle tunnustamist vastustada”.

85.      Et tunda huvi lapse ema mure vastu, mis läks eelotsusetaotluse esitanud kohtule korda ja mis käsitleb Lietuvos apeliacinis teismase 15. märtsi 2007. aasta otsuse ja Amtsgericht Oranienburgi 20. juuni 2007. aasta otsuse suhet, milles mõlemas nõuti lapse tagasitoomist, siis ma ütlen kõigepealt, et kaks otsust, mille eesmärk on sama, ei peaks üldiselt teineteist segama. Kui see olukord kujutab endast siiski lapse asukoha liikmesriigi õiguses probleemi, tuleks asjakohaseid sätteid kohandada või neid tõlgendada ja kohaldada kooskõlas määruse eesmärgiga. Ja kui nendes kahes otsuses on nähtud ette erinevad tagasitoomise üksikasjalikud eeskirjad, on ülimuslik alalise elukoha liikmesriigi kohtu kindlaks määratud kord, sest tema on pädev tegema otsust kõikides küsimustes, mis puudutavad vanemlikku vastutust. Lisaks ei näe ei konventsioon ega määrus ette, et lapse asukoha liikmesriik seab seoses oma kohtuotsusega tingimusi. Tema roll piirdub sellega, et tagada (kui on heidetud kõrvale konventsiooni artiklites 13 ja 20 sätestatud keeldumise põhjused) lapse tagasitoomine tema alalise elukoha liikmesriiki, mille ametiasutused ja pädevad kohtud võtavad vajalikud meetmed, et tagada lapse heaolu ja tema huvide järgimine.

 Lapse asukoha liikmesriigi kohtu võimalus arutada artikli 42 alusel välja antud tõendi kehtivust

86.      Jääb veel analüüsida selle küsimuse viimast aspekti, mida arutati kirjalikes märkustes ja kohtuistungil, kuid millel ei ole siis, kui Euroopa Kohus järgib minu arutluskäiku, käesoleval juhul tähtsust: kas siis, kui alalise elukoha liikmesriigi kohus annab korralduse laps tagasi tuua ja tõendab oma otsust vastavalt määruse artikli 42 lõikele 2, samal ajal kui ta ei olnud pädev seda tegema, sest tingimus, et peab olema varasem tagasitoomisest keeldumise kohtuotsus, mille on teinud lapse asukoha liikmesriigi kohus, ei olnud täidetud, võib viimane kohus kontrollida seda pädevust ja kui jah, siis mitte tunnustada tõendi kehtivust?

87.      Minu arvates tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt.

88.      Kõigepealt on selge, et määruses ei ole nähtud ette mingit sedalaadi kontrollimist. Vastupidi, asjaolu, et kui anti välja artikli 42 lõikele 2 vastav tõend, „tunnustatakse ja täidetakse [otsust] teises liikmesriigis ilma täitmisotsuse vajaduseta ning ilma võimaluseta selle tunnustamist vastustada”, välistab sõnaselgelt niisuguse kontrolli.

89.      Niisugune välistamine vastab eesmärgile tagada, et artikli 11 lõikes 8 kirjeldatud asjaoludel tehtud kohtuotsus on lõplik (ma meenutan, et kui see kohtuotsus tehakse, on üldiselt artikli 11 lõikes 3 ette nähtud kuuekuuline tähtaeg ammu möödas) ning vastab ka liikmesriikide kohtute vastastikuse usalduse ja tunnustamise põhimõttele.

90.      See tulemus ei kahjusta ka lapse ära viinud vanema õigusi.

91.      Eelkõige on artiklis 42 kehtestatud teatav hulk menetluslikke tagatisi, mis peavad olema täidetud, enne kui päritoluliikmesriigi kohus saab niisuguse tõendi välja anda.

92.      Teiseks on nii, et kuigi artikkel 43 välistab igasuguse võimaluse vaidlustada tõendi väljaandmine kui niisugune, võib lapse ära viinud vanem alati esitada (vastavalt päritoluliikmesriigi menetlusnormidele) apellatsioonkaebuse tõendatava kohtuotsuse enda peale. Kui kohus, millele apellatsioonkaebus esitatakse, annab talle õiguse – näiteks põhjendusel, et arvesse ei ole võetud artikli 11 lõigetes 6 ja 7 nimetatud asjaolusid –, muudab ta otsuse ja järelikult tõendi tagajärjed ära.

93.      Lisaks näeb määrus ise ette, et „[t]õend jõustub ainult kohtuotsuse täitmise piires” (artikkel 44). Pealegi on artiklis 47 täpsustatud, et „[e]eskätt ei saa vastavalt [...] artikli 42 lõikele 1 tõendatud kohtuotsust täitmisele pöörata, kui see on vastuolus hilisema täitmisele pööratava kohtuotsusega”. Apellatsiooniastmes tehtud otsus, millega muudetakse ära esimene otsus, vastab sellele tingimusele ja takistab järelikult tõendatava otsuse täitmisele pööramist.

94.      Pool, kes tahaks tõendi vaidlustada, ei ole seega õiguskaitsevahenditest ilma jäetud; sobivaks toimimisviisiks on taotleda sellega tõendatava kohtuotsuse tühistamist.

95.      Minu meelest piisab sellest võimalusest täiesti, et kaitsta lapse ära viinud vanemat vigade eest, mida lapse alalise elukoha liikmesriigi kohus võib teha.

96.      Ma lisan, et kuigi niisugusel juhul nagu käesolev on määruses nõutud täitmisele pöörava liikmesriigi kohtult, et ta ilmutaks vastastikust usaldust, millest vabadusel, turvalisusel ja õiglusel rajanev ala sõltub, ei nõuta siiski pimedat usaldust. Vastupidi, kehtestatud süsteemi kohaselt nõutakse lihtsalt, et ta tunnustaks ja järgiks teise liikmesriigi kohtu terviklikkust, objektiivsust ja sõltumatust, kelle otsuse peale võib pool, kelle suhtes täitmisele pööramist taotletakse, esitada apellatsioonkaebuse niisamuti, nagu ta teeks seda oma riigi kohtute puhul. Lõpuks ei ole seda palju nõutud.

 Kuues küsimus

97.      Et minu viienda küsimuse analüüs viis järelduseni, et 20. juuni 2007. aasta kohtuotsus tehti määruses ette nähtud menetlust järgides, ei ole kuuendale eelotsuse küsimusele, mis põhineb eeldusel, et seda menetlust ei järgitud, vaja vastata.

98.      Võib siiski märkida, et määruse artiklist 21 ja artikli 31 lõikest 2 koostoimes ilmneb, et üldiselt tuleb vanemliku vastutuse valdkonnas tehtud kohtuotsust teises liikmesriigis tunnustada ja see täitmisele pöörata, välja arvatud juhul, kui on olemas mõni artiklis 23 nimetatud tunnustamisest keeldumise põhjus ja päritolukohtu pädevuse kontroll on artikli 24 kohaselt spetsiaalselt välistatud.

99.      Minu analüüsist, mis on esitatud eespool punktides 86–96, ilmneb samuti, et välistatud on ka määruse artiklis 11 ette nähtud menetluse järgimise kontroll.

 Neljas küsimus

100. Esimesed neli küsimust käsitlevad lapse ema taotlust, et tehtaks otsus mitte tunnustada Amtsgericht Oranienburgi 20. juuni 2007. aasta vaidlusalust otsust osas, milles on tehtud otsus hooldamisõiguse ja lapse tagasitoomise kohta. Mulle tundub, et alustada tuleks neljandast küsimusest.

101. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, mida tähendab „[i]lma et see piiraks käesoleva peatüki 4. jao kohaldamist” määruse artikli 21 lõikes 3.

102. Artikli 21 lõike 3 esimeses lõigus on sätestatud:

103. „Ilma et see piiraks käesoleva peatüki 4. jao kohaldamist, võib iga huvitatud osapool käesoleva peatüki 2. jaos sätestatud korras taotleda otsust, et kohtuotsust tunnustataks või ei tunnustataks.”

104. Selles on niisiis ette nähtud üldreegel (artikkel 21 hõlmab kõiki otsuseid abieluasjade ja vanemliku vastutuse valdkonnas), mis võimaldab igal huvitatud osapoolel taotleda määruse kohaldamisalasse kuuluva kohtuotsuse tunnustamist või mittetunnustamist, ilma et see piiraks vajaduse korral III peatüki 4. jao kohaldamist.

105. Nimetatud jagu käsitleb teatavaid kohtuotsuseid lapse külastamise õiguse kohta või millega antakse korraldus laps tagasi tuua. Selles viimases küsimuses kohaldatakse seda lapse tagasitoomise suhtes pärast artikli 11 lõikes 8 nimetatud lapse tagasitoomist nõudvat otsust (artikli 40 lõike 1 punkt b). Käesoleval juhul ongi tegemist viimast tüüpi otsusega.

106. Järelikult võib iga huvitatud osapool taotleda artikli 11 lõikes 8 kirjeldatud asjaoludel tehtud lapse tagasitoomist nõudva kohtuotsuse mittetunnustamist, välja arvatud juhul, kui see on vastuolus III peatüki 4. jaoga, mis on lex specialis’ena niisugusel juhul üldnormi suhtes ülimuslik.

107. Artikli 42 lõige 1 selles jaos näeb eelkõige ette:

108. „Artikli 40 lõike 1 punktis b osutatud liikmesriigis tehtud täitmisele pööratava kohtuotsusega nõutavat lapse tagasitoomist tunnustatakse ja täidetakse teises liikmesriigis [...] ilma võimaluseta selle tunnustamist vastustada, kui kohtuotsus on päritoluliikmesriigis tõendatud vastavalt lõikele 2.”

109. Niisugusel juhul nagu käesolev, mil anti välja selline tõend, on määruse artikli 21 lõikes 3 sätestatud tingimuse „[i]lma et see piiraks käesoleva peatüki 4. jao kohaldamist” tähendus see, et tõendatud otsuse tunnustamist ei ole võimalik vastustada ega veelgi vähem esitada sõltumatut mittetunnustamise avalduse taotlust.

 Kolmas küsimus

110. Minu järeldus neljanda küsimuse kohta, mille kohaselt ei ole määruse artikli 11 lõikes 8 kirjeldatud asjaoludel antud ja vastavalt artikli 42 lõikele 2 tõendatud lapse tagasitoomist nõudva kohtumääruse puhul võimalik esitada mingit mittetunnustamise taotlust, muudab mõttetuks kolmanda küsimuse, mis põhineb eeldusel, et niisugune taotlus on võimalik.

111. Niisugusel juhul ei ole nimelt lubatud lapse asukoha liikmesriigi kohtu otsust või tõendit kuidagi kontrollida, olgu omal algatusel või selle isiku taotlusel, kelle suhtes täitmisele pööramist taotletakse.

 Esimene ja teine küsimus

112. Samamoodi on esimese ja teise küsimusega, sest need käsitlevad kohtuotsuse selle osa mittetunnustamise taotlust, milles antakse korraldus laps tagasi tuua.

113. Vastupidi teistele küsimustele ei ole nende kahe esimese küsimuse ulatus siiski spetsiaalselt piiratud lapse tagasitoomist nõudva kohtuotsusega. Et lapse ema soovib, et tehtaks otsus mitte tunnustada ka kohtuotsuse seda osa, millega lapse hooldamisõigus määratakse isale, võivad need küsimused olla endiselt asjakohased. Vastupidi tagasitoomist nõudvale kohtuotsusele ei reguleeri seda aspekti määruse III peatüki 4. jagu, mis välistab vastavalt artikli 42 lõikele 2 nõuetekohaselt tõendatud tagasitoomist nõudva kohtumääruse tunnustamise igasuguse vastustamise.

114. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas huvitatud osapool määruse artikli 21 tähenduses võib taotleda kohtuotsuse mittetunnustamist, ilma et oleks esitatud tunnustamistaotlust, ja kui võib, siis kuidas peab kohus, kes arutab niisugust taotlust, mille esitas isik, kelle suhtes on otsus täitmisele pööratav, kohaldama artikli 31 lõiget 1, mille kohaselt ei saa see isik menetluse selles etapis esildisi teha.

115. Määruse artikkel 21 kuulub III peatüki 1. jaosse, mille pealkiri on „Tunnustamine”. Selle lõikes 1 on nähtud ette, et ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsuseid „tunnustatakse teistes liikmesriikides ühegi erimenetluse järgimist nõudmata”. Selle lõike 3 kohaselt (ilma et see takistaks kohaldada 4. jagu, mis – nagu ma märkisin – ei ole lapse hooldamisõiguse määramise kohtuotsuste osas asjakohane) „võib iga huvitatud osapool käesoleva peatüki 2. jaos sätestatud korras taotleda otsust, et kohtuotsust tunnustataks või ei tunnustataks”. Artiklis 23 on toodud seitse vanemliku vastutuse valdkonnas tehtud kohtuotsuste mittetunnustamise põhjust.

116. III peatüki 2. jao pealkiri on „Täitmisotsuse taotlus”. Selle artikli 28 lõige 1 näeb ette, et „[l]apse suhtes vanemlikku vastutust käsitlevat kohtuotsust, mis on tehtud liikmesriigis ja on selles liikmesriigis täitmisele pööratav ning kätte antud, täidetakse teises liikmesriigis siis, kui see on huvitatud poole taotlusel kuulutatud seal täitmisele pööratavaks”. Artikli 31 lõige 1 sätestab, et kohus, kellele taotlus esitatakse, teeb oma otsuse viivitamata, ilma et „[i]sikul, kelle suhtes täitmist taotletakse, ega lapsel [oleks] menetluste selles etapis õigust teha taotluse kohta mingeid esildisi”. Lõikes 2 on täpsustatud, et „[t]aotluse võib tagasi lükata vaid mõnel artiklites 22, 23 ja 24 nimetatud põhjustest” – mis on kõik mittetunnustamise põhjused. Artiklis 33 on nähtud ette, et kumbki pool võib ühe kuu jooksul (lõige 5) täitmisotsuse taotluse kohta tehtud määruse edasi kaevata (lõige 1) ning et „apellatsioonkaebust menetletakse vaidlustatud kohtuasjade menetluskorra kohaselt” (lõige 3) (teistest keeleversioonidest nähtuvalt on siin silmas peetud võistlevat menetlust, mis vastab põhimõttele audi alteram partem).

117. Ma mõistan Lietuvos Aukščiausiasis teismase kimbatuse põhjust. Artikli 21 lõikest 3 jääb mulje, et isik, kelle suhtes võidakse kohtuotsus täitmisele pöörata (kes on mõistagi „huvitatud osapool”), võib taotleda selle otsuse mittetunnustamist, kuid artikli 31 lõige 1 näib välistavat selle isiku võimaluse(23) teha selles etapis esildisi.

118. Dilemma lahendamiseks tuleb minu arvates võtta arvesse erinevust kohtuotsuse „tunnustamise” ja „täitmisotsuse” vahel. Mõnes olukorras käivad need kaks mõistet paratamatult kokku. Nii on see eelkõige lapse tagasitoomist nõudva kohtuotsuse puhul, mille kehtivuse tunnustamisel ei oleks ilma täitmisele pööratavaks tunnistamiseta mõtet. Seevastu ei ole sugugi tarvis tunnistada „täitmisele pööratavaks” lahutusotsust, et võimaldada ühel endistest abikaasadest uuesti abielluda, piisab lihtsalt kohtuotsuse kehtivuse tunnistamisest. Mis puudutab kohtuotsust vanemliku vastutuse küsimuses, siis siin sõltub asjaoludest. Kui lapsevanem, kellele seda vastutust ei määratud, ei ole kohtuotsusega nõus, on täitmisotsus vajalik. Kui vanemad jõuavad kokkuleppele, piisab lihtsalt tunnustamisest.

119. Määruse III peatüki 1. jagu käsitleb tunnustamist. Selle artikli 21 lõikes 1 on nähtud ette automaatne tunnustamine kõikide otsuste puhul, mis kuuluvad määruse kohaldamisalasse. On selge, et ühenduse seadusandja soovis, et kõiki neid otsuseid tunnustataks süstemaatiliselt automaatselt vastastikuse usalduse põhimõtte alusel (vt määruse põhjendused 21 ja 23). Sama artikli lõige 3 võimaldab siiski esitada taotluse, et kohtuotsust tunnustataks või ei tunnustataks „2. jaos sätestatud korras”. Et 2. jagu käsitleb täitmisotsuse taotlusi, järeldan ma sellest, et tegemist on olukordadega, kus tunnustamine ja täitmisele pööramine on mõlemad vajalikud. Nii on see niisugusel juhul nagu käesolev, mil hooldamisõigus määrati lapse isale, sest lapse ema on selle vastu.

120. Lisaks ilmneb määruse artiklist 31 selgelt, et täitmisotsusemenetlus (mis hõlmab seega tunnustamise ja mittetunnustamise taotlusi) peab olema kiire ja lihtsustatud. See tundub olevat täielikus kooskõlas vastastikuse usalduse alusel automaatse tunnustamise põhimõttega.

121. Seega tuleb igasugune lapse hooldamisõigust määrava kohtuotsuse tunnustamise või mittetunnustamise taotlus esitada vastavalt 2. jaos sätestatud korrale. Probleem, mis näib kerkivat sellises kontekstis nagu käesolev, on selles, et pooled on näiliselt ebavõrdses olukorras, kui lähtuda artikli 31 lõike 1 sõnastusest. Kui vanem, kellele määrati hooldamisõigus, tahab lasta otsust tunnustada ja täitmisele pöörata, on tal võimalus esitada märkused, mida ta peab vajalikuks, samal ajal kui teise vanema puhul on see võimalus välistatud. Seevastu juhul, kui teine vanem taotleb mittetunnustamise otsust, ei muutu olukord vastupidiseks, vähemalt mitte selle sätte sõnasõnalise tõlgenduse korral.

122. Euroopa Kohtule esitatud märkustes tehti ettepanek tõlgendada artikli 31 lõiget 1, mis näib käsitlevat eelkõige tunnustamis‑ ja täitmisotsuse taotlusi, kas nii, et seda kohaldatakse mutatis mutandis mittetunnustamise taotluste suhtes (st tõlgendades väljendit „isik, kelle suhtes täitmist taotletakse” kui „isikut, kes taotluse vastustab”), või nii, et seda ei saa niisuguste taotluste suhtes kohaldada.

123. Mina omalt poolt leian, et ei ole ühtegi ülekaalukat põhjust jätta sõnasõnaline tõlgendus ja kohaldamine kõrvale. Ebavõrdse olukorra olemasolu ei saa eitada, kuid see on kooskõlas vastastikusele usaldusele ja tunnustamisele omistatud ülimuslikkusega, see on väiksema tähtsusega, kui võiks arvata, ega ole niisugune, et võtab ebasoodsamas olukorras olevalt poolelt võimaluse esitada oma argumendid.

124. Esiteks on tunnustamis‑ ja täitmisele pööramise taotluse puhul, mille esitas vanem, kellele määrati hooldamisõigus, ilmne, et kohus, kelle poole pöörduti, peab igal juhul kontrollima, kas esineb artikli 31 lõikes 2 viidatud mittetunnustamise põhjuseid. Need on ka ainsad põhjused, millele teine vanem oleks saanud tugineda. Viimasel ei ole seega ainult võimalust esitada oma argumente, mis käsitlevad keeldumise põhjuseid.

125. Teiseks, kui kohtuotsuse mittetunnustamist taotleb viimati nimetatud vanem, saab ta seda teha üksnes kirjaliku taotlusega, milles on esitatud väidetavad mittetunnustamise põhjused. Isegi kui see vanem ei saa enam esitada oma argumente selles etapis, samal ajal kui vanem, kellele määrati hooldamisõigus, võib esitada märkused, mida peab vajalikuks, võtab kohus, kelle poole pöörduti, tema seisukohta arvesse. Tegemist on tegelikult menetlusega, mille korral piirdutakse üheainsa argumentide vahetamisega poolte vahel, mis pole lihtsustatud kiirmenetluse puhul haruldane.

126. Kummalgi juhul võivad mõlemad pooled esitada määruse artikli 33 alusel apellatsioonkaebuse võistleva menetluse eeskirjade kohaselt.

127. Kehtestatud süsteem tagab seega mõistliku tasakaalu otsuste vastavalt vastastikuse usalduse põhimõttele lihtsustatud kiirmenetluse korras tunnustamise ja täitmisele pööramise eesmärgi ning õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele vahel, millest kumbki pool ei ole kokkuvõttes ilma jäetud.

 Ettepanek

128. Kõikidest esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Lietuvos Aukščiausiasis teismase esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

129. Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määrust (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, tuleb tõlgendada nii:

–        see, kui lapse alalise elukoha liikmesriigi kohus teeb tema tagasitoomist nõudva otsuse pärast seda, kui lapse asukoha liikmesriigi kohus tegi tagasitoomist nõudva otsuse, ei ole määruse eesmärkide ja selles sätestatud menetlustega mingil viisil vastuolus;

–        põhimõtteliselt ei ole see, kui lapse alalise elukoha liikmesriigi kohus annab välja määruse nr 2201/2003 artiklis 42 nimetatud tõendi tagasitoomist nõudva otsuse kohta, mille ta tegi ise pärast seda, kui lapse asukoha liikmesriigi kohus oli teinud tagasitoomist nõudva otsuse, määruses sätestatud menetlustega kooskõlas;

–        sellest, kui lapse asukoha liikmesriigi kohus teeb tagasitoomisest keeldumise otsuse, piisab, et käivituksid määruse nr 2201/2003 artikli 11 lõigetes 6–8 ette nähtud menetlused, ükskõik, mis otsusest edasi saab, ning eelkõige isegi siis, kui selle peale esitatakse seejärel apellatsioonkaebus või see tühistatakse;

–        kui liikmesriigi kohus on teinud lapse tagasitoomist nõudva otsuse ja tõendanud seda otsust vastavalt määruse nr 2201/2003 artikli 42 lõikele 2, saab tema pädevuse seda teha vaidlustada ainult esitades sama liikmesriigi pädevale kõrgemale kohtule selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, mis välistab igasuguse kontrolli taotluse saanud liikmesriigi kohtute poolt;

–        kui niisugune tõend anti välja, ei saa tõendatud kohtuotsuse tunnustamist vastustada ega veelgi vähem esitada sõltumatut taotlust, et tehtaks mittetunnustamise otsus;

–        muude kohtuotsuste puhul, mille tunnustamise vastustamine ei ole määruse nr 2201/2003 artikliga 42 välistatud, võib huvitatud osapool määruse artikli 21 tähenduses taotleda nende mittetunnustamist, ilma et eelnevalt oleks esitatud tunnustamise taotlust;

–        niisugusel juhul lubab määruse nr 2201/2003 artikli 31 lõige 1 sellel poolel esitada oma taotluses väidetavad mittetunnustamise põhjused, kuid mitte vastata menetluse selles etapis teise poole argumentidele.

---

1 – Algkeeled: prantsuse ja inglise.

---

2 – Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT L 338, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 243; edaspidi „määrus”).

---

3 – Haagi 25. oktoobri 1980. aasta lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvaheline konventsioon, edaspidi „konventsioon” või „Haagi konventsioon”. Võib märkida, et vastupidi määrusele ei sisalda konventsioon pädevuseeskirju. Määruses on selles osas aluseks võetud eeskirju, mis on toodud vanemliku vastutuse ja lastekaitsemeetmetega seotud kohtualluvust, kohaldatavat seadust, tunnustamist, kohtuotsuste täitmist ja koostööd käsitlevas konventsioonis, mis sõlmiti Haagis 19. oktoobril 1996 ja mis ei kehti veel kõikide liikmesriikide vahel, eelkõige Saksamaa Liitvabariigi ja Leedu vahel. Võib märkida, et määruse artikli 60 kohaselt on määrus konventsiooni suhtes ülimuslik, kui viimane käsitleb määrusega reguleeritud valdkondi.

---

4 –      Ma kasutan lühiduse huvides seda nimetust, mis on ebatäpne, et tähistada korraga esimese astme kohut Klaipėdos apylinkės teismast (Klaipėda distrikti kohus) ja teise astme kohut Klaipėdos apygardos teismast (Klaipėda maakohus).

---

5 – Määruse artikli 4 punkti 4 kohaselt tähendab „kohtuotsus” lahutust, lahuselu või abielu kehtetuks tunnistamist, samuti vanemlikku vastutust käsitlevat kohtuotsust, mille teeb liikmesriigi kohus, olenemata sellest, kuidas kohtuotsust võidakse nimetada, sealhulgas dekreediks, korralduseks või otsuseks.

---

6 – Aruanne, mis on kättesaadav Haagi rahvusvahelise eraõiguse konverentsi veebilehel, punkt 16. Põhjenduseks võib lisada, et „vanemal, kes lapse ära viib, on tingimusteta liitlane: aeg. Mida enam aega möödub, seda lõdvemaks muutuvad sidemed endise keskkonnaga, seda raskemaks muutub status quo ante juurde tagasitulemine” (Hugues Fulchiron, „La lutte contre les enlèvements d’enfants”, Le nouveau droit communautaire du divorce et de la responsabilité parentale, Dalloz, 2005). Lapse kohene ja tegelik tagasitoomine on seega kohustuslik nõue.

---

7 – Vt ka „Praktiline juhend uue Brüsseli II määruse kohaldamiseks” (dokument, mille on koostanud komisjoni talitused, konsulteerides Euroopa õigusalase koostöö võrgustikuga, edaspidi „praktiline juhend”), VII jagu, lk 37: „Määruse eesmärk on veenda mitte lapsi röövima ja ühest liikmesriigist teise viima ning kui need röövid vaatamata kõigele toimuvad, tagada lapse kiire tagasitoomine tema päritoluliikmesriiki.”

---

8 – Ma kasutan edaspidi selle liikmesriigi tähistamiseks, kust laps ära viidi ja kus oli enne äraviimist tema alaline elukoht, lühendatud väljendit „alalise elukoha liikmesriik”.

---

9 – 20. novembri 1989. aasta konventsioon, mille on ratifitseerinud kõik liikmesriigid.

---

10 – EÜT 2000, C 364, lk 1 (hiljem ELT 2007, C 303, lk 1).

---

11 – Vt punktid 34 jj tagapool.

---

12 – Mul ei ole seda otsust, kuid näib olevat selge, et keeldumine põhines konventsiooni artikli 13 punktil b, mis näeb selle võimaluse ette, kui „lapse tagasitoomine võib talle põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil võib lapse asetada ebakindlasse olukorda”.

---

13 – Võib märkida, et teabe kohaselt, mille Saksamaa valitsuse esindaja kohtuistungil esitas, edastas Leedu keskasutus selle kohtuotsuse Saksamaa keskasutusele, kes edastas selle lapse isa advokaadile, kuid kogemata mitte Amtsgericht Oranienburgile. Selle kohtu 20. juuni 2007. aasta otsusest, samuti Branderburgisches Oberlandesgerichti 20. veebruari 2008. aasta otsusest ilmneb siiski, et need kohtud olid selle kohtuotsusega tutvunud.

---

14 – Kuid teistsuguses koosseisus teabe kohaselt, mille lapse isa esindaja kohtuistungil esitas.

---

15 – Kohtutoimikus olevatest Saksamaa kohtuotsustest ilmneb, et lapse ema esindati ja ta sai esitada oma märkused, kuigi teda ei olnud kohal menetluste ajal, mille tulemusena tehti Amtsgericht Oranienburgi 14. augusti 2006. aasta ja 20. juuni 2007. aasta otsused, ning ta oli isiklikult kohal ja kuulati ära menetluses, milles tehti Branderburgisches Oberlandesgerichti 20. veebruari 2008. aasta muutmata jättev otsus. Seda teavet kinnitati kohtuistungil Euroopa Kohtus, kus lapse ema oli samuti kohal.

---

16 – Sest konventsiooni artiklid 12 ja 13 sisaldavad mitte pädevuseeskirju, vaid juhiseid ükskõik missugusele pädevale kohtule ning määruse artikli 11 lõiked 1–5 viitavad sellele.

---

17 – Kohtujuristi kursiiv.

---

18 – Sõnade „selle taotlusega seotud” kasutamine näitab, et taotlus peab olema tõesti esitatud: ei piisa sellest, et kohus on hüpoteetiliselt pädev niisuguse taotluse kohta otsust tegema.

---

19 – Komisjoni praktilise juhendi punktis VII.2.4 on leitud, et selleks, et tagada artikli 11 lõikes 3 kehtestatud kuuenädalase tähtaja järgimine, peaks liikmesriikide siseriiklik õigus a) välistama võimaluse esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse peale, mis hõlmab lapse tagasitoomist või b) nägema ette võimaluse esitada apellatsioonkaebus, kuid sätestama, et kohtuotsus on apellatsioonimenetluse ajal täitmisele pööratav või c) tagama apellatsioonkaebuse kiirendatud menetlemise. Võib ka märkida, et samamoodi näib Leedu õigus välistavat igasuguse võimaluse esitada kassatsioonkaebus kohtuotsuse peale, mille Lietuvos apeliacinis teismas 15. märtsil 2007 tegi, andes korralduse laps tagasi tuua (kuigi asjaolude põhjal ei paista olevat välistatud muud menetlused, millega püütakse vaidlust uuendada).

---

20 – Näib, et hispaaniakeelne versioon, st „aun cuando se haya dictado una resolución de no restitución” võimaldab seda väljendit veel kergemini nii tõlgendada.

---

21 – Kõikidel juhtudel kohtujuristi kursiiv. Lõikes 8 on mõningates keeleversioonides jäetud ära sõnale „rendu” vastav sõna, sest see ei ole grammatiliselt vajalik.

---

22 – Ei ole siiski selge, kas on tarvis, et oleks tõesti tehtud tagasitoomisest keeldumise kohtuotsus, vt eespool punktis 64 esitatud kaalutlused.

---

23 – Isegi kui see võib tunduda veidi imelik, kui juhul, kui kohtuotsusega määratakse hooldamisõigus ühele vanemale, kõneldakse selle kohtuotsuse täitmisele pööramisest teise vanema suhtes, näib mulle, et määruse III peatüki 2. jao ülesehitusest ilmneb selgelt, et mõiste „isik, kelle suhtes täitmist taotletakse” hõlmab ka vanemat, kellele hooldamisõigust ei määratud.