1

Agrar-Invest-Tatschl GmbH (edaspidi „Agrar-Invest-Tatschl”) palub oma apellatsioonkaebuses, et tühistataks Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T-51/07: Agrar-Invest-Tatschl vs. komisjon (EKL 2008, lk II-2825, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), milles Esimese Astme Kohus jättis rahuldamata tema taotluse tühistada Euroopa Ühenduste Komisjoni . aasta otsus K(2006) 5789 (lõplik) (edaspidi „vaidlusalune otsus”), milles komisjon leidis muu hulgas, et antud juhul ei olnud õigustatud loobuda imporditollimaksude tollivormistusjärgsest sissenõudmisest ega neid vähendada.

2

Nõukogu andis 29. oktoobri 2001. aasta otsusega 2001/868/EÜ (EÜT L 330, lk 1; ELT eriväljaanne 11/39, lk 127) loa ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja teiselt poolt Horvaatia Vabariigi vahelise kaubandust ja kaubandusküsimusi käsitleva vahelepingu ühenduse nimel allakirjutamiseks ja ajutiseks kohaldamiseks (edaspidi „vaheleping”).

3

Vahelepingu artikli 4 lõike 1 kohaselt kaotatakse Horvaatiast pärit toodete suhtes ühenduses kohaldatav imporditollimaks selle lepingu jõustumisel.

4

Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307; edaspidi „tolliseadustik”), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu . aasta määrusega nr 2700/2000 (EÜT L 311, lk 17; ELT eriväljaanne 02/10, lk 239), artikli 220 lõige 2 sätestab:

„[… ]järelarvestuskannet [ei tehta], kui:

[…]

Kui sooduskohtlemine on kaubale määratud halduskoostöö süsteemi alusel, milles osalevad kolmanda riigi asutused, loetakse nende asutuste väljaantud ebaõigeks osutunud sertifikaat eksimuseks, mida ei oleks olnud võimalik esimese lõigu kohaselt avastada.

Ebaõige sertifikaadi väljaandmist ei loeta eksimuseks, kui sertifikaat põhineb eksportija esitatud ebaõigetel asjaoludel, välja arvatud juhul, kui on ilmne, et sertifikaadi väljaandnud asutused olid või oleksid pidanud olema teadlikud, et kaup ei vasta sooduskohtlemise kohaldamise tingimustele.

Vastutav isik võib toetuda heausksusele, kui ta saab tõendada, et on asjaomaste kaubandustoimingute ajal nõuetekohaselt hoolitsenud selle eest, et kõik sooduskohtlemise kohaldamise tingimused oleksid täidetud.

Vastutav isik ei saa toetuda heausksusele, kui Euroopa Komisjon on Euroopa Ühenduste Teatajas avaldanud teatise, kus avaldatakse kahtlust, kas abisaav riik kohaldab sooduskohtlemist nõuetekohaselt.”

5

Määruse nr 2700/2000 põhjenduses 11 põhjendatakse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punktile b teise kuni viienda lõigu lisamist järgmiselt:

„Sooduskorra erijuhtude jaoks on vaja määratleda mõisted tolliasutuse eksimus ja tasumise eest vastutava isiku heausksus. Tasumise eest vastutavat isikut ei tohiks pidada vastutavaks süsteemi tõrgete eest, mille on põhjustanud kolmanda riigi asutuse eksimus. Kui selline asutus on välja andnud ebaõige sertifikaadi, ei tohiks seda siiski käsitada eksimusena, kui sertifikaat põhineb taotlusel, mis sisaldab ebaõiget teavet. Eksportija taotluses esitatud teabe ebaõigsust tuleb hinnata kõigi selles taotluses sisalduvate faktiliste andmete alusel. Tasumise eest vastutav isik võib toetuda heausksusele, kui ta saab oma nõuetekohast toimimist tõendada, välja arvatud juhul, kui Euroopa Ühenduste Teatajas on ilmunud teatis põhjendatud kahtluste kohta.”

6

Tolliseadustiku artikkel 239 näeb ette:

„1.   Impordi- või eksporditollimaksu võib tagasi maksta või vähendada muudel kui artiklites 236, 237 ja 238 nimetatud juhtudel:

2.   Tollimaks makstakse tagasi või vähendatakse lõikes 1 ettenähtud põhjustel taotluse alusel, mis tuleb esitada asjakohasele tolliasutusele […]

[…]”.

7

Komisjon avaldas 26. juunil 2002 Euroopa Ühenduste Teatajas teatise importijatele Balkani riikidest pärit suhkru impordi kohta ühendusse (EÜT C 152, lk 14; edaspidi „teatis importijatele”). Teatis oli sõnastatud järgmiselt:

„Komisjon teatab importijatele, et on põhjendatud kahtlus KN-i koodide 1701 ja 1702 alla kuuluvale suhkrule – mis on deklareeritud impordina Albaaniast, Bosniast ja Hertsegoviinast, Horvaatiast, Jugoslaavia Liitvabariigist, sealhulgas Kosovost, nagu see on määratletud ÜRO 1999. aasta juuni resolutsioonis 1244, ja endisest Makedoonia Vabariigist – tagatud sooduskohtlemise nõuetekohase kohaldamise suhtes eesmärgiga saada sooduskohtlemine.

On täheldatud, et teatavatest Balkani riikidest pärit suhkru sooduskorraga hõlmatud import ühendusse on alates 2001. aasta algusest märkimisväärselt suurenenud, samas kui kõnealustes riikides esines alles hiljuti suhkrutoodangu puudujääk. Samas on suhkru eksport ühendusest selle piirkonna riikidesse suurenenud umbes samasugusel määral. See kaubavoogude kasv mõlemal suunal näib olevat kunstlik ning tõendid viitavad pettusele.

Ühenduse ettevõtjatel, kes esitavad tõendavaid päritoludokumente sooduskohtlemise saamiseks KN-koodide 1701 ja 1702 alla kuuluvale suhkrule, palutakse võtta kõik vajalikud ettevaatusabinõud, sest kõnealuste kaupade lubamine vabasse ringlusesse võib tekitada tollivõla ja olla ühenduse finantshuve kahjustava pettuse allikas.” [Mitteametlik tõlge]

8

Agrar-Invest-Tatschl on Austria ettevõtja, kes on spetsialiseerunud põllumajandustoodete turustamisele. Ajavahemikus 20. septembrist 2001 kuni importis ta 76 korral Horvaatiast pärit suhkrut. Nendest tehingutest üheksa toimusid ajavahemikus kuni (edaspidi „vaidlusalune import”).

9

See import toimus vahelepingu alusel ja sellest tulenevalt kohaldati sooduskohtlemist, mis tagati Horvaatia tolli väljastatud kaupade liikumissertifikaadi EUR.1 (edaspidi „sertifikaat EUR.1”) esitamisel impordiriigi tollile.

10

Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) teavitas 2. aprillil 2002 komisjoni kahtlustest, et teatavatest Lääne-Balkani riikidest pärit suhkru sooduskorraga hõlmatud impordi puhul kasutatakse valesid päritolusertifikaate.

11

Komisjon avaldas teatise importijatele. Vaidlusalune import toimus pärast selle teatise Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamist.

12

Austria tolli nõudel sooritas Horvaatia toll ajavahemikus 23. juulist 2002 kuni Agrar-Invest-Tatschli poolt vaidlusaluse impordi käigus esitatud sertifikaatide EUR.1 järelkontrolli.

13

Kontrolli tulemusel kinnitas Horvaatia toll 18. veebruaril ja , et vaidlusaluse impordi kohta väljastatud sertifikaadid EUR.1 on autentsed ja õiged.

14

Pärast teatise importijatele avaldamist analüüsis OLAF Kreekas väidetavalt Horvaatiast pärit suhkrut. Ta avastas, et see koosnes peedisuhkru ja roosuhkru segust, mistõttu oli Horvaatia päritolu täielikult välistatud. 28. oktoobril 2002 teavitas OLAF sellest liikmesriike.

15

2003. aasta juunis viis OLAF Horvaatia suhkrutootja IPK Tvornica Šećera Osijek d.o.o. juures läbi uurimise ja tuvastas, et nimetatud ettevõtja, kellelt Agrar-Invest-Tatschl oli suhkrut ostnud, kasutas samuti oma toodangu tarbeks imporditud roosuhkrut, ilma et erinevaid suhkrupartiisid olnuks võimalik üksteisest eristada.

16

Horvaatia toll tühistas seejärel kõik sertifikaadid EUR.1, mis olid koostatud ajavahemikus 14. septembrist 2001 kuni . Austria toll teavitas asjassepuutuvaid importijaid sertifikaatide tühistamisest.

17

Pärast tühistamist saatis Austria toll Agrar-Invest-Tatschlile 9. augustil 2004 tollivormistusjärgse maksuotsuse summas 916807,21 eurot.

18

Nimetatud äriühing esitas selle otsuse peale pädevale Austria kohtule kaebuse ja palus vastavalt tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punktile b jätta tegemata maksuotsuses märgitud tollimaksude summa järelarvestuskanne ja teise võimalusena tolliseadustiku artikli 239 alusel neid tollimakse vähendada.

19

Austria Vabariik palus komisjonil 1. juuni 2005. aasta kirjas eespool viidatud artiklite alusel otsustada, kas Agrar-Invest-Tatschl juhtumi puhul oli õigustatud loobumine imporditollimaksude summa järelarvestuskandest, ja teise võimalusena otsustada, kas tollimaksude vähendamine oli õigustatud.

20

Komisjon märkis vaidlusaluses otsuses, et enne teatise importijatele avaldamist toimunud impordi puhul tuleb tollimaksude järelarvestuskandest loobuda. Mis aga puutub vaidlusalusesse importi, siis ei lubanud ta loobumist ega ka tollimaksu vähendamist, mis moodustas kokku 110937,60 euro suuruse summa.

21

Komisjon väidab sisuliselt, et Horvaatia toll teadis või vähemalt oleks mõistlikult pidanud teadma, et kaup ei vastanud vahelepingus ettenähtud sooduskohtlemise kohaldamise tingimustele, ja et seega oli ta tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b tähenduses eksinud. Siiski ei saanud Agrar-Invest-Tatschl pärast teatise importijatele avaldamist tehtud imporditehingute osas oma heausksusele enam tugineda. Asjaolu, et Horvaatia toll kinnitas teatavate sertifikaatide EUR.1 kehtivust pärast teatise avaldamist, ei oma selles osas tähtsust, kuna komisjoni arvates oli see äriühing võetud riskidest vaidlusaluse impordi korraldamise ajal teadlik ja asjassepuutuvate sertifikaatide kehtivuse kinnitamine ei saanud temas tagantjärele tekitada õiguspärast ootust, vastasel juhul kaotaks tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b viies lõik igasuguse mõtte.

22

Esimese Astme Kohtu kantseleisse 22. veebruaril 2007 esitatud hagiavalduses palus Agrar-Invest-Tatschl eelkõige tühistada vaidlusalune otsus osas, millega jäetakse rahuldamata tema taotlused, et vaidlusaluse impordi tollimaksude osas jäetaks järelarvestuskanne tegemata ja et neid makse vähendataks.

23

Nimetatud äriühing viitab oma hagi põhjenduseks eelkõige sisuliselt sellele, et teatise importijatele avaldamine ei takistanud tema käsitamist heausksena tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b tähenduses, kuna kinnitus, mille Horvaatia toll sertifikaatide EUR.1 autentsusele ja õigsusele pärast vaidlusalust importi andis, oligi antud Austria tolli palvel, mille viimane oli esitanud pärast teatise avaldamist.

24

Nii leidis Agrar-Invest-Tatschl, et isegi kui tolliseadustiku nimetatud artikkel välistas vaidlusaluse impordi kohta esitatud originaaldokumentide autentsuse ja õigsuse puhul heausksuse, ei olnud selle sättega siiski vastuolus see, et heausksuse saab impordi- ja ekspordiriikide hoolikas koostöös läbiviidud tollivormistusjärgse kontrolli abil „taastada”.

25

Esimese Astme Kohus jättis vaidlustatud kohtuotsusega Agrar-Invest-Tatschli hagi tervikuna rahuldamata ja mõistis talt välja kohtukulud.

26

Mis puutub tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punktis b sätestatud tingimust, mille kohaselt peab importija tollimaksu järelarvestuskande tegemata jätmiseks olema heauskne, siis leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42, et nimetatud sätte viies lõik on selge ja ühemõtteline. Nii ei saa importija ühelt poolt toetuda heausksusele, kui komisjon on avaldanud Euroopa Ühenduste Teatajas põhjendatud kahtlusi väljendava teatise importijatele ning teiselt poolt ei ole tal võimalust tõendada heausksust, võttes sooduskohtlemise saamiseks väljastatud sertifikaatide autentsuse ja õiguse tagamiseks täiendavaid meetmeid.

27

Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 43, et heausksuse täielik välistamine pärast teatise importijatele avaldamist tagab väga kõrge õiguskindluse taseme. Siiski märkis ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44 sellega seoses, et kõnealusel juhul ei ole komisjoni teatis importijatele, sisaldamata ühtegi viidet ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b viiendale lõigule, õiguslike tagajärgede osas eriti selge.

28

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 45 rõhutas Esimese Astme Kohus, et komisjon oli kohtuistungil möönnud, et ei saa välistada, et erandjuhtudel võib ette tulla, et ta peab oma seisukohta kõnealuse teatise absoluutse mõju kohta kohandama, kui ettevõtja on selle teatise avaldamise tagajärjel – kuid enne impordi toimumist – võtnud täiendavaid meetmeid, mis kinnitavad kauba päritolu.

29

Kuigi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 48 märkis Esimese Astme Kohus, et Agrar-Invest-Tatschl ei olnud esitanud mingit teavet selle kohta, et ta oleks enne või hiljemalt vaidlusaluse impordi toimumise ajal midagi ette võtnud, sedastas see kohus nimetatud kohtuotsuse punktis 46, et niisugust erandivõimalust ei ole vaja uurida, kuna nagunii ei ole see äriühing kõnesoleval juhul heauskselt toiminud.

30

Esimese Astme Kohus märkis nimelt, et kuna Agrar-Invest-Tatschl väitis, et Horvaatia tolli kinnitus „taastas” tema heausksuse, siis möönis ta kaudselt, et ta vaidlusaluse impordi ajal heauskne ei olnud. Esimese Astme Kohtu sõnul on vastutava isiku heausksuse arvessevõtmise seisukohalt otsustav kuupäev kauba impordi kuupäev ja pealegi ei näe tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkt b ette mingisugust võimalust selleks, et hilisematel kontrollidel, mis kinnitavad sertifikaatide autentsust ja õigsust, võiks olla tagasiulatuv mõju importija heausksusele impordi korraldamise ajal.

31

Mis puutub Agrar-Invest-Tatschli argumenti, millega ta püüab vaidlustada vaidlusalust otsust osas, milles keeldutakse tema tollimaksu vähendamisest tolliseadustiku artikli 239 alusel, siis leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56, et see äriühing ei oleks tohtinud oma menetlusdokumentides piirduda viitamisega neile selgitustele, mille ta oli esitanud oma hagiavalduse selles osas, mis käsitleb tollimaksu järelarvestuskande tegemata jätmisest keeldumist.

32

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 58 märkis Esimese Astme Kohus sellega seoses, et kuigi on tõsi, et tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkt b taotleb sama eesmärki kui nimetatud seadustiku artikkel 239, ei kattu need kaks sätet. Esimese artikli eesmärk on kitsam kui teisel, kuivõrd selle eesmärk on üksnes kaitsta vastutava isiku õiguspärast ootust kõikide nende asjaolude põhjendatuse osas, mis mängivad rolli järelarvestuskande tegemise või tegematajätmise otsustamisel. Tolliseadustiku artikkel 239 seevastu kujutab endast õigluse üldklauslit.

33

Leides, et tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkt b ja artikkel 239 on kaks eraldiseisvat sätet, mille kohaldamiskriteeriumid on erinevad, jõudis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 59 järeldusele, et kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c alusel ei võinud Agrar-Invest-Tatschl piirduda sellega, et viitab selgitustele tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b kohta, et põhjendada tolliseadustiku artikliga 239 seonduvaid nõudeid.

34

Neil tingimustel otsustas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 60, et nõue tühistada vaidlusalune otsus osas, milles sellega keeldutakse tollimaksu vähendamisest tolliseadustiku artikli 239 tähenduses, tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, ja seetõttu jättis ta sama kohtuotsuse punktis 61 talle esitatud hagi tervikuna rahuldamata.

35

Agrar-Invest-Tatschl palub Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus, rahuldada tema poolt esimeses kohtuastmes esitatud nõuded ja mõista kohtukulud välja komisjonilt; komisjon aga palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellandilt.

36

Kodukorra artikli 119 kohaselt võib Euroopa Kohus, kui apellatsioonkaebus on tervikuna või osaliselt ilmselgelt vastuvõetamatu või ilmselgelt põhjendamatu, ettekandja-kohtuniku ettekande alusel ja pärast kohtujuristi ärakuulamist jätta apellatsioonkaebuse põhistatud määrusega läbi vaatamata.

37

Agrar-Invest-Tatschl väidab peamiselt seda, et Esimese Astme Kohus tõlgendas tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b viiendat lõiku valesti, kui ta otsustas, et teatise importijatele avaldamine Euroopa Ühenduste Teatajas välistab ettevõtja jaoks võimaluse tugineda võlgnetava tollimaksu järelarvestuskande tegemata jätmist taotledes oma heausksusele, ja seda isegi siis, kui kolmanda ekspordiriigi toll on vaidlusaluse impordi käigus esitatud päritolusertifikaate impordiriigi tolli palvel tollivormistusjärgselt hoolikalt kontrollinud ja nende sertifikaatide autentsust kinnitanud.

38

Agrar-Invest-Tatschli sõnul ei ole mingit kahtlust, et oma heausksusele ei saa tugineda hooletu importija, kes ei võta ühtegi meedet, et tagada sooduskohtlemise nõuetekohane kohaldamine. Samas on see teisiti juhul, kui impordiriigi toll nagu käesolevas asjas pärast teatise importijatele avaldamist palub kolmanda ekspordiriigi tollil läbi viia päritolusertifikaatide autentsuse ja õigsuse hoolikas tollivormistusjärgne kontroll. Kui kolmanda ekspordiriigi toll pärast kontrolli autentsust kinnitab, on importija õiguspärane ootus taastatud ning tal on õigus eeldada, et tollivormistusjärgse kontrolli tulemus hajutas kõik kahtlused, mis olid teinud vajalikuks teatise importijatele avaldamise.

39

Nii leiab Agrar-Invest-Tatschl, et käesoleva kohtuasja asjaoludel on tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b eesmärk kaitsta importija heausksust seoses päritolusertifikaatide tollivormistusjärgse kontrolliga mitte enam tema heausksust seoses sertifikaatide nõuetele vastavusega vaidlusaluse impordi korraldamise ajal ehk ajal, mil ta nõutud dokumendid tollile esitas. Nii on teatise importijatele Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamise tagajärjeks tema sõnul see, et ettevõtjatel lasub pahausksuse presumptsioon, mille saab siiski ümber lükata, tõendades, et on võetud kõnealuste tehingute järelkontrollimeetmed nagu kolmanda ekspordiriigi tolli poolne hoolikas tollivormistusjärgne kontroll.

40

Peale selle alahindas Esimese Astme Kohus – kui ta importija heausksust tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b tähenduses hinnates otsustas, et asjakohane ajahetk oli vaidlusalusele impordile eelnev või selle toimumise aeg – Agrar-Invest-Tatschli sõnul õigustamatult neid meetmeid, mille see ettevõtja oli pärast teatise importijatele avaldamist võtnud kinnitamaks, et import vastas sooduskohtlemiseks ettenähtud tingimustele. Sellega seoses rõhutab nimetatud ettevõtja, et asjaolu, et Horvaatia toll sertifikaadid EUR.1 pärast nende autentsuse kinnitamist tühistas, on seletatav sellega, et see toll kahtles, et imporditud suhkur oli Ladina-Ameerikast pärinev roosuhkur. Agrar-Invest-Tatschl aga märgib, et vaidlusaluse impordi puhul oli tegemist peedisuhkruga.

41

Lõpus näib Agrar-Invest-Tatschl Esimese Astme Kohtule ette heitvat seda, et viimane ei võtnud vaidlustatud kohtuotsuses piisaval määral arvesse asjaolu, et teatis importijatele ei saanud avaldada tagasiulatuvat mõju nendele imporditehingutele, mis olid tehtud enne selle teatise avaldamist.

42

Komisjon omalt poolt palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning märgib, et Agrar-Invest-Tatschl vaidlustab vaidlustatud kohtuotsuse vaid osas, milles see puudutab tollimaksu järelarvestuskande tegemata jätmist, jättes kõrvale muud esimeses astmes esitatud väited ning eelkõige need, mis seonduvad tolliseadustiku artikli 239 tähenduses tollimaksu vähendamise nõude rahuldamata jätmisega.

43

Komisjon väidab oma argumentatsioonis, et Agrar-Invest-Tatschl püüab tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b viienda lõigu mitte just ühemõttelisest sõnastusest mööda hiilida, üritades tugineda väidetavale heausksusele, mille ta olevat saavutanud kontrolli kaudu, mille Horvaatia toll viis läbi pärast vaidlusalust importi. Ühenduse seadusandja tahe on aga olnud piisavalt selge, kuna ta otsustas, et teatise importijatele avaldamine takistab ettevõtjatel kasutada võimalust tugineda oma heausksusele ajal, mil toimub nimetatud teatises viidatud asjaomane import. Pealegi möönab see ettevõtja ise kaudselt – väites, et tolli poolt sertifikaatidele antud autentsuse kinnitus „taastas” tagasiulatuvalt tema õiguspärase ootuse vaidlusaluse impordi toimumise ajal –, et just see kuupäev on nimetatud sätte tähenduses heausksuse hindamisel otsustav.

44

Mõned Agrar-Invest-Tatschli argumendid püüavad kahtluse alla seada Esimese Astme Kohtu poolt asjaoludele antud hinnangut ning on seetõttu vastuvõetamatud.

45

Mis puutub nimetatud ettevõtja algatatud vaidlusse teatise importijatele mõjust impordile, mis korraldati enne selle teatise avaldamist Euroopa Ühenduste Teatajas, siis märgib komisjon, et seda küsimust Esimese Astme Kohtus ei arutatud ja antud juhul just antigi vaidlusaluses otsuses luba jätta tollimaksu järelarvestuskanne tegemata selle impordi puhul, mis korraldati enne teatise avaldamist, ning sellest keelduti vaid vaidlusaluse impordi puhul, mis on kõnealuse teatise avaldamisest hilisem. Järelikult ei ole käesolevas kohtuasjas sugugi küsimus niisuguse avaldamise tagasiulatuvast mõjust varasematele imporditehingutele ning komisjon väljendab kahtlust sellise argumentatsiooni vastuvõetavuses käesoleva apellatsioonkaebuse raames.

46

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et EÜ artiklist 225 ja Euroopa Kohtu põhikirja artiklist 58 tuleneb, et apellatsioonimenetlus on piiratud õigusküsimustega. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ainult Esimese Astme Kohus pädev esiteks fakte tuvastama, välja arvatud juhul, kui tema poolt tuvastatu sisuline ebaõigsus tuleneb temale esitatud toimikumaterjalidest, ja teiseks neid fakte hindama. Seni, kuni pole tegemist talle esitatud tõendite moonutamisega, ei kujuta faktiliste asjaolude hindamine endast iseenesest Euroopa Kohtu kontrollile alluvat õigusküsimust (3. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C-499/03 P: Biegi Nahrungsmittel ja Commonfood vs. komisjon, EKL 2005, lk I-1751, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Järelikult tuleb Agrar-Invest-Tatschli argument – milles ta püüab tõendada vastupidi Esimese Astme Kohtu järeldusele vaidlustatud kohtuotsuse punktis 12 ning punktides 56 ja 57, milleni ta jõudis pärast seda, kui ta oli nimetatud äriühingu tõendid ümber lükanud – et ta importis vaid peedisuhkrut ja mitte roosuhkrut, ilmse vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

48

Mis puutub küsimusse teatise importijate Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamise õiguslikest tagajärgedest imporditehingutele, mis toimusid enne seda avaldamist, siis tuleb tõdeda, et seda küsimust ei ole Esimese Astme Kohtu menetluses arutatud ja see kohus ei ole selles küsimuses seisukohta võtnud ning et pealegi jättis komisjon vaidlusaluses otsuses selle teatise tõttu rahuldamata vaid selle tollimaksu järelarvestuskande tegemata jätmise taotluse, mis puudutab vaidlusalust importi ehk seda importi, mis toimus pärast teatise avaldamist.

49

Kodukorra artikli 113 lõige 2 näeb ette, et apellatsioonkaebuses ei või muuta Esimese Astme Kohtu menetluses olnud hagi eset. Euroopa Kohtu pädevus apellatsioonimenetluses on piiratud Esimese Astme Kohtus arutatud väidetele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega (vt 13. veebruari 2008. aasta määrus kohtuasjas C-212/07 P: Indorata-Serviços e Gestão vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 49, ning . aasta otsus kohtuasjas C-295/07 P: komisjon vs. Département du Loiret, EKL 2008, lk I-9363, punktid 94 ja 95).

50

Neil tingimustel tuleb ilmse vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata ka see Agrar-Invest-Tatschli argumentatsioon, milles ta püüab ilmselt Esimese Astme Kohtule ette heita, et see ei võtnud piisavalt arvesse asjaolu, et teatise importijatele avaldamisel nimetatud teatajas ei saanud olla tagasiulatuvat mõju sellele avaldamisele eelnenud imporditehingutele.

51

Mis lõpuks puutub Agrar-Invest-Tatschli viidatud õigusnormi rikkumistesse heausksuse hindamisel tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b tähenduses, siis tuleb meelde tuletada, et selle sätte esimese lõigu kohaselt ei tehta järelarvestuskannet, kui tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli eksimuse tõttu, mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta.

52

Tolliseadustiku artiklites 220 ja 239 ette nähtud menetluste eesmärk on sama – piirata impordi- või eksporditollimaksu tollivormistusjärgset tasumist juhtudega, mil see on õigustatud ning kooskõlas sellise aluspõhimõttega nagu õiguskindluse põhimõte (vt 1. aprilli 1993. aasta otsus kohtuasjas C-250/91: Hewlett Packard France, EKL 1993, lk I-1819, punkt 46, ja . aasta otsus kohtuasjas C-375/07: Heuschen & Schrouff Oriëntal Foods Trading, EKL 2008, lk I-8691, punkt 57).

53

Impordi- või eksporditollimaksu tagasimaksmine või vähendamine, mida võidakse teha ainult teatavatel tingimustel ja konkreetselt ette nähtud juhtudel, on erand tavapärasest impordi- ja ekspordikorrast ning järelikult tuleb niisugust tagasimaksmist või vähendamist reguleerivaid sätteid tõlgendada kitsalt. Kuna „heausksus” on impordi- või eksporditollimaksude tagasimaksmise või vähendamise taotlemisel sine qua non tingimus, tähendab see, et antud mõistet tuleb tõlgendada selliselt, et tagasimaksmise või vähendamise juhtude arv on piiratud (vt selle kohta 11. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-48/98: Söhl & Söhlke, EKL 1999, lk I-7877, punkt 52, ja . aasta otsus kohtuasjas C-38/07 P: Heuschen & Schrouff Oriëntal Foods Trading vs. komisjon, EKL 2008, lk I-8599, punkt 60).

54

Need kaalutlused kehtivad seda enam, kui komisjon on nagu käesoleval juhul avaldanud teatise importijatele Euroopa Ühenduste Teatajas.

55

Tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b neljanda lõigu kohaselt võib vastutav isik tugineda heausksusele, kui ta saab tõendada, et on asjaomaste kaubandustoimingute ajal nõuetekohaselt hoolitsenud selle eest, et kõik sooduskohtlemise kohaldamise tingimused oleksid täidetud.

56

Nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42 õigesti tõdes, tuleneb tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b viiendast lõigust siiski, et vastutav isik ei saa tugineda heausksusele, kui komisjon on Euroopa Ühenduste Teatajas avaldanud teatise, kus avaldatakse põhjendatud kahtlust, kas abisaav riik kohaldab sooduskohtlemist nõuetekohaselt.

57

Seda tõlgendust toetab ka määruse nr 2700/2000 põhjendus 11; nimetatud määrusega lisatakse tolliseadustikku muu hulgas artikli 220 lõike 2 punkti b viies lõik. Nimetatud põhjendusest selgub, et ühenduse seadusandja on mõiste „heausksus” määratlemisel sooduskorra kohaldamise juhtudel soovinud anda tasumise eest vastutavale isikule võimaluse tugineda heausksusele, kui ta saab oma nõuetekohast toimimist tõendada, välja arvatud juhul, „kui Euroopa Ühenduste Teatajas on ilmunud teatis põhjendatud kahtluste kohta”.

58

Seega otsustas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42 õigesti, et vastutav isik ei saa tugineda heausksusele, kui komisjon on avaldanud Euroopa Ühenduste Teatajas teatise importijatele, mistõttu tuleb Agrar-Invest-Tatschli vastav argumentatsioon põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

59

Sellest tuleneb veel, et samadel põhjustel ei ole vastuvõetav nimetatud äriühingu argumentatsioon, milles ta väidab, et kinnitus – mille Horvaatia toll andis sertifikaatide EUR.1, mille ta hiljem tühistas, autentsusele ja õigsusele – „taastas” tagasiulatuvalt tema heausksuse vaidlusaluse impordi ajal.

60

Mis puutub Agrar-Invest-Tatschli väitesse, millega ta püüab vaidlustada Esimese Astme Kohtu tõlgendust vaidlustatud kohtuotsuse punktis 47, mille kohaselt tuleb tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b kontekstis ettevõtja heausksuse hindamisel arvesse võtta impordile eelnev või selle toimumise aeg, siis tuleb tõdeda, et selle sätte neljandast lõigust tuleneb sõnaselgelt, et ettevõtjapoolne tõendamine, kui see on lubatud, puudutab tema käitumist „asjaomaste kaubandustoimingute ajal”.

61

Järelikult saab Euroopa Kohus vaid sedastada, et Esimese Astme Kohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 47 otsustas, et vastutava isiku heausksuse arvessevõtmisel on määrav imporditehingute tegemise kuupäev.

62

Sellest järeldub, et Agrar-Invest-Tatschli vastav argumentatsioon tuleb ilmse põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

63

Mis puutub selle äriühingu argumentidesse – mis seonduvad komisjoni poolt Esimese Astme Kohtu istungil möönduga, et ei saa välistada, et kui ettevõtja on pärast selle teatise avaldamist, kuid enne vaidlusaluse impordi toimumist või selle ajal, võtnud täiendavaid meetmeid, võib see institutsioon erandjuhtudel ettevõtja heausksust tunnistada – siis tuleb tõdeda, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 46 märkis Esimese Astme Kohus sõnaselgelt, et seda küsimust ei ole vaja lahendada, kuna hageja ei olnud kõnesoleval juhul heauskselt toiminud.

64

Seega, kuna Esimese Astme Kohus ei ole seda küsimust lahendanud, tuleb käesoleva kohtumääruse punktis 49 meenutatust lähtudes lükata tagasi Agrar-Invest-Tatschli sellekohane argumentatsioon kui ilmselt vastuvõetamatu.

65

Veel tuleb rõhutada, et nagu tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse punktist 48, ei ole Agrar-Invest-Tatschl Esimese Astme Kohtus mingil moel tõendanud, et ta võttis pärast teatise importijatele avaldamist vaidlusaluse impordi toimumise ajal niisuguseid täiendavaid meetmeid. Tegelikult on selle äriühingu poolt apellatsioonkaebuses väidetavad täiendavad meetmed need, mille võtsid impordiriigi ja kolmanda ekspordiriigi pädevad asutused ning mis liiatigi on võetud pärast vaidlusaluse impordi toimumist.

66

Eeltoodust nähtuvalt tuleb apellatsioonkaebus jätta osaliselt ilmse vastuvõetamatuse ja osaliselt ilmse põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

67

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Agrar-Invest-Tatschl on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) määrab: