—

D. Petersen, esindaja: Rechtsanwalt H.-J. Brink,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: M. Lumma ja N. Graf Vitzthum,

—

Iirimaa, esindaja: D. O’Hagan, keda abistas P. McGarry, BL,

—

Itaalia valitsus, esindaja: I. Bruni, keda abistas avvocato dello Stato M. Russo,

—

Poola valitsus, esindaja: M. Dowgielewicz,

—

Euroopa Komisjon, esindajad V. Kreuschitz, J. Enegren ja B. Conte,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (EÜT L 303, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 79; edaspidi „direktiiv”), tõlgendamist.

2

See taotlus esitati Domnica Peterseni ja Berufungsausschuss für Zahnärzte für den Bezirk Westfalen-Lippe (Westfalen-Lippe piirkonna hambaarstide apellatsioonikomisjon) vahelises kohtuvaidluses seoses selle komisjoni keeldumisega lubamast asjassepuutuval isikul tegutseda lepingulise hambaarstina pärast 68-aastaseks saamist.

3

Direktiiv võeti vastu EÜ artikli 13 alusel. Direktiivi põhjendused 9, 11 ja 25 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

4

Direktiivi artikli 1 kohaselt on direktiivi eesmärk „kehtestada üldine raamistik, et võidelda usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu töö saamisel ja kutsealale pääsemisel ning tagada liikmesriikides võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine”.

5

Direktiivi artikkel 2 sätestab:

„1.   Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab „võrdse kohtlemise põhimõte”, et ei esine otsest ega kaudset diskrimineerimist ühelgi artiklis 1 nimetatud põhjusel.

2.   Lõike 1 kohaldamisel:

[…]

5.   Käesolev direktiiv ei piira siseriikliku õigusega sätestatud meetmeid, mis demokraatlikus ühiskonnas on vajalikud avaliku julgeoleku ja korra tagamiseks, kuritegude ennetamiseks, tervise ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.”

6

Direktiivi artikli 3 lõike 1 punktid a ja c täpsustavad:

„1.   Ühendusele antud pädevuse piires kohaldatakse käesolevat direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on:

7

Direktiivi artikli 6 lõige 1 sätestab:

„Olenemata artikli 2 lõikest 2 võivad liikmesriigid ette näha, et erinevat kohtlemist vanuse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui sellel on siseriikliku õigusega objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud, tööhõivepoliitikat, tööturgu ja kutseõpet hõlmav õigustatud eesmärk ning kui selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud.

Selline erinev kohtlemine võib muu hulgas seisneda järgmises:

8

Direktiivi artikli 18 esimese lõigu kohaselt pidi direktiiv olema liikmesriikide õiguskordadesse üle võetud hiljemalt 2. detsembriks 2003. Sama artikli teine lõik sätestab siiski järgmist:

„Et arvesse võtta eritingimusi, võivad liikmesriigid pärast 2. detsembrit 2003 vajaduse korral saada kolmeaastase lisaaja, seega kokku kuus aastat, et rakendada käesoleva direktiivi vanuse ja puude alusel diskrimineerimist käsitlevaid sätteid. Sel juhul teatavad nad sellest viivitamata komisjonile. […]”.

9

Saksamaa Liitvabariik kasutas seda võimalust, mistõttu tuli vanuse ja puude alusel diskrimineerimist käsitlevad direktiivi sätted võtta selles liikmesriigis üle hiljemalt 2. detsembriks 2006.

10

Direktiivi võttis üle 14. augusti 2006. aasta üldine võrdse kohtlemise seadus (Allgemeines Gleichbehandlungsgesetz, BGBl. 2006 I, lk 1897, edaspidi „AGG”). See seadus ei tühistanud ega muutnud lepingulistele hambaarstidele kohaldatavat vanuse ülempiiri, mida on kirjeldatud allpool.

11

21. detsembri 1992. aasta seadusega seadusjärgse ravikindlustuse tagamise ja ülesehituse parenduste kohta (Gesetz zur Sicherung und Strukturverbesserung der gesetzlichen Krankenversicherung, BGBl. 1992 I, lk 2266, edaspidi „GSG 1993”) kehtestati lepinguliste arstide vanuse ülempiir, mis alates 14. novembrist 2003 sisaldub sotsiaalkindlustusseadustiku (Sozialgesetzbuch, BGBl. 2003 I, lk 2190, edaspidi „SGB V”) V raamatu § 95 lõike 7 kolmandas lauses.

12

Mainitud § 95 lõike 7 kolmandas lauses on ette nähtud, et alates 1. jaanuarist 1999 lõpeb õigus tegutseda lepingulise arstina selle veerandaasta möödumisega, mil lepingulisel hambaarstil täitub 68. eluaasta.

13

Vastavalt SGB V § 72 lõike 1 teisele lausele kehtib see säte analoogia alusel ka hambaarstide suhtes.

14

Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et seda vanusepiiri täiendab alates 1. jaanuarist 1999 kohaldatav SGB V § 102, mis kehtestas (hamba)arstidele praktiseerimisõiguse andmise piirkondade vajaduste alusel.

15

GSG 1993 põhjendused on sõnastatud järgmiselt:

„Arengud lepinguliste arstide arvus on peamine põhjus seadusjärgse ravikindlustuse ülemääraseks kulude kasvuks. Arvestades lepinguliste arstide üha suurenevat arvu, esineb vajadus nende hulka piirata. Ülepakkumist ei saa vähendada üksnes praktiseerimispiirangutega ja seega noorte arstide põlvkonna kahjuks. Selleks on vajalik ka lepingulistele arstidele kohustusliku vanusepiiri kehtestamine.”

16

Eelotsustaotluse esitanud kohtu selgitustest nähtub, et vanusepiiri kohaldamisest on neli erandit, millest kolm esimest on kirjas asjakohastes sätetes ja neljas tuleneb nendest:

17

22. detsembri 2006. aasta seadusega lepinguliste arstide õiguse ja teiste seaduste muutmise kohta (Gesetz zur Änderung des Vertragsarztrechts und anderer Gesetze – Vertragsarztänderungsgesetz, BGBl. 2006, lk 3439) tühistas seadusandja alates 1. jaanuarist 2007 SGB V § 102, mis nägi ette (hamba)arstide kvoodid vastavalt piirkondade vajadustele, kuid jättis jõusse põhikohtuasjas kõne all oleva vanusepiiri.

18

D. Petersenil, kes on sündinud 24. aprillil 1939, täitus 68. eluaasta 2007. aastal. Tal oli alates 1. aprillist 1974 õigus osutada lepingulist hambaraviteenust.

19

Zulassungsausschuss für Zahnärzte für den Bezirk Westfalen-Lippe (Westfalen-Lippe piirkonna hambaarstide praktiseerimisõiguse komisjon) tegi 25. aprilli 2007. aasta otsusega kindlaks, et D. Peterseni õigus osutada lepingulist hambaraviteenust lõpeb 30. juunil 2007.

20

D. Petersen esitas kõnealuse otsuse peale vaide, väites eelkõige, et otsus on vastuolus direktiiviga ja AGG-ga.

21

Pärast seda, kui Berufungsausschuss für Zahnärzte für den Bezirk Westfalen-Lippe otsusega jäeti tema vaie rahuldamata, esitas D. Petersen selle otsuse peale kaebuse Sozialgericht Dortmundile.

22

See kohus selgitab, et D. Peterseni vaide rahuldamata jätmine on vastavalt siseriiklikule õigusele õiguspärane. Sellega seoses viitab ta Bundessozialgerichti ja Bundesverfassungsgerichti analüüsile, mille kohaselt võib põhikohtuasjas kõne all olevat vanusepiiri pidada õigustatuks, kuid kumbki kohus lähtub seejuures erinevatest põhjustest. Bundessozialgericht on leidnud, et see vanusepiir võimaldab tagada õiglase koormuse jaotuse põlvkondade vahel ning säilitada töötamisvõimalused noortele lepingulistele hambaarstidele. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnutsi ei ole see põhjendus pärast lepinguliste hambaarstide kvootide tühistamist ja raviteenuste ülepakkumise kadumist siiski enam kehtiv.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus nõustub aga eesmärgiga, mille tõi Bundesverfassungsgericht esile 7. augusti 2007. aasta otsuses. Selle otsuse kohaselt õigustab vanusepiiri vajadus kaitsta seadusjärgse ravikindlustusega hõlmatud patsiente vanemate, mitte enam täielikult töövõimeliste lepinguliste hambaarstide tegevusega kaasnevate ohtude eest. Bundesverfassungsgericht lähtus oma 1998. aasta otsuses toodud analüüsist ning leidis, et seadusandja ei pea talle antud kaalutlusõiguse raames ette nägema individuaalset kontrolli iga 68-aastaseks saanud lepingulise arsti kehalise ja vaimse töövõime kindlakstegemiseks. Vastupidi, seadusandja võib kogemusest saadud andmete põhjal võtta vastu üldise regulatsiooni. Bundesverfassungsgericht leidis veel, et asjaolu, et kindlustatute tervise kaitset ei ole seaduse põhjendustes märgitud, ei puutu asjasse, ning meenutas, et õigusnormi põhiseadusele vastavust kontrollides võtab ta arvesse kõiki aspekte, mitte ei piirdu seaduse põhjendustes esitatuga.

24

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on siiski kahtlusi, kas see analüüs kehtib ka direktiivi puhul. Tema sõnutsi ei ole põhikohtuasjas kõne all olev vanusepiir direktiivi artikli 2 lõikes 5 mainitud meede, kuna ka seadusandja arvates ei olnud tervise kaitse põhjus, miks ta asjassepuutuva sätte vastu võttis. Vanusepiir ei ole ka oluline ja määrav kutsenõue direktiivi artikli 4 lõike 1 mõttes, arvestades erandeid, mis sellest ette nähti. Lisaks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul kahtlusi, kas kõnesolev vanusepiir on kooskõlas direktiivi artikli 6 lõikega 1.

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas kindlustatute tervise kaitse, mida toonitas Bundesverfassungsgericht, saab olla õigustatud eesmärk viimati mainitud sätte tähenduses, arvestades et tegelikkuses ei vastanud see eesmärk seadusandja tahtele.

26

Viimaseks toonitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et põhikohtuasjas kõne all oleva vanusepiiri mõju on lepinguliste hambaarstide puhul, kes soovivad oma tegevust jätkata pärast selle piiri ületamist, väga raske, võttes arvesse, et 90% elanikkonnast on kindlustatud lepingute süsteemil põhineva seadusjärgse ravikindlustuse raames. Kohus tahaks teada, kas oleks võimalik kasutada vähem piiravat meedet, näiteks igakordset individuaalse olukorra kontrollimist.

27

Neil asjaoludel otsustas Sozialgericht Dortmund menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

28

Saksamaa valitsus väidab oma kirjalikes märkustes, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, kuna peatselt muudetakse Saksa seadusi nii, et kaotatakse keeld töötada lepingulise hambaarstina pärast 68-aastaseks saamist.

29

Sellega seoses piisab märkusest, mille on teinud ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 32, et see, et niisugune muudatus tehakse, ei ole asjassepuutuv. Eelotsusetaotluses esitatud andmetest nähtub, et D. Petersenilt võeti lepingulise hambaarstina praktiseerimise õigus ja ta kaotas võimaluse sellena tegutseda alates 30. juunist 2007. Sellest järeldub, et Euroopa Kohtu vastus esitatud küsimustele on määrav põhikohtuasja tulemuse jaoks ja eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

30

Kahe esimese küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas direktiivi artikli 6 lõikega 1 on vastuolus siseriiklik meede, mis kehtestab lepingulise hambaarstina tegutsemisele vanusepiiri, milleks on antud juhul 68 aastat, et kaitsta seadusjärgse ravikindlustusega patsientide tervist, kuna arvatakse, et alates sellest vanusest väheneb hambaarstide töövõime. See kohus soovib teada, kas asjaolu, et seadusandja seda eesmärki silmas ei pidanud, on asjassepuutuv.

31

Nendele küsimustele vastamiseks on vaja uurida, kas põhikohtuasjas kõne all olevad õigusnormid kuuluvad direktiivi kohaldamisalasse, kas nendega on kehtestatud erinev kohtlemine vanuse alusel ning kui jah, kas selline erinev kohtlemine on direktiiviga vastuolus.

32

Esiteks, mis puudutab direktiivi kohaldamisala, siis olgu märgitud, et direktiivi artikli 3 lõike 1 punktidest a ja c tuleneb, et seda direktiivi kohaldatakse ühendusele antud pädevuse piires kõikide isikute suhtes, kui kõne all on tööle saamise, füüsilisest isikust ettevõtjaks hakkamise või kutsealale pääsemise tingimused, samuti töö saamise ja töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine ja töötasu (vt 16. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-411/05: Palacios de la Villa, EKL 2007, lk I-8531, punkt 43, ja 5. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C-388/07: Age Concern England, EKL 2009, lk I-1569, punkt 24).

33

Põhikohtuasjas kõne all olev meede kehtestab seadusjärgse ravikindlustuse raames hambaarstina tegutsemisele vanusepiiri. Eelotsustaotluse esitanud kohtu edastatud andmetest nähtuvalt on 90% patsientidest kindlustatud seadusjärgse ravikindlustuse raames. Seetõttu võib asjaolu, et hambaarst ei saa tegutseda lepinguliste arstide süsteemis, piirata nõudlust tema pakutavatele teenustele. Määrates kindlaks vanuse, millest alates ei ole lepingulise hambaarstina tegutsema hakkamine või tegutsemine enam võimalik, mõjutab SGB V § 95 lõike 7 kolmas lause järelikult tööle saamise, füüsilisest isikust ettevõtjaks hakkamise või kutsealale pääsemise tingimusi direktiivi artikli 3 lõike 1 punkti a mõttes ning töö saamise ja töö tingimusi artikli 3 lõike 1 punkti c mõttes.

34

Teiseks, mis puudutab küsimust, kas põhikohtuasjas kõne all olevad õigusaktid viivad töö saamisel ja kutsealale pääsemisel erineva kohtlemiseni vanuse alusel, siis olgu märgitud, et direktiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt tähendab direktiivi kohaldamisel „võrdse kohtlemise põhimõte” seda, et ei esine otsest ega kaudset diskrimineerimist ühelgi artiklis 1 nimetatud põhjusel. Direktiivi artikli 2 lõike 2 punkt a täpsustab, et sama artikli lõike 1 kohaldamisel peetakse otseseks diskrimineerimiseks seda, kui ükskõik millisel direktiivi artiklis 1 nimetatud põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini kui teist inimest samalaadses olukorras (vt eespool viidatud kohtuotsused Palacios de la Villa, punkt 50, ja Age Concern England, punkt 33).

35

Niisuguse sätte nagu SGB V § 95 lõike 7 kolmanda lause kohaldamise tagajärg on, et osasid isikuid, antud juhul lepingulisi hambaarste, koheldakse teistest samal kutsealal tegutsevatest isikutest halvemini põhjusel, et nad on saanud 68-aastaseks. Niisugune säte kehtestab direktiivi mõttes erineva kohtlemise vanuse alusel.

36

Kolmandaks on vaja hinnata, kas SGB V § 95 lõike 7 kolmanda lause kohaldamisest tulenev erinev kohtlemine on direktiiviga kooskõlas või mitte.

37

Sellega seoses on vaja tuvastada põhikohtuasjas kõne all oleva meetmega taotletav eesmärk, et teha kindlaks, milliste direktiivi sätete alusel tuleb seda meedet hinnata.

38

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on maininud mitut eesmärki: esiteks, seadusjärgse ravikindlustusega patsientide tervise kaitse, kuna arvatakse, et alates teatud vanusest väheneb hambaarstide töövõime, teiseks, töötamisvõimaluste jaotus põlvkondade vahel, ning kolmandaks, Saksamaa tervishoiusüsteemi finantstasakaal. See kohus jäi siiski ühe, s.o esimese eesmärgi juurde, toonitades samas, et see eesmärk ei vasta seadusandja tahtele.

39

Olgu märgitud, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole viidanud ettevalmistavatele materjalidele, aruteludele parlamendis ega seaduse seletuskirjale, millest nähtuks põhjused, miks jäeti kehtima põhikohtuasjas kõne all olev vanusepiiri kehtestav säte, samas kui sellega kaasnev säte, mis nägi ette (hamba)arstide kvoodid vastavalt piirkondade vajadustele, tunnistati kehtetuks.

40

Euroopa Kohus on juba varem otsustanud, et kui siseriiklikus õigusaktis ei ole täpsustatud sellega taotletavaid eesmärke, on oluline, et teised asjaomase meetme üldisest kontekstist tulenevad elemendid võimaldaksid tuvastada meetme aluseks oleva eesmärgi, et saaks kohtulikult kontrollida selle eesmärgi saavutamiseks kasutatud vahendite õiguspärasust ning sobivust ja vajalikkust (vt eespool viidatud kohtuotsused Palacios de la Villa, punkt 57, ja Age Concern England, punkt 45).

41

Euroopa Kohtu istungil märkis Saksamaa valitsus sellega seoses, et seadusandja kavatses põhikohtuasjas kõne all oleva vanusepiiri säilitada piiratud vaatlusperioodi jooksul, kontrollimaks, et vaatamata kvootide kaotamisele ei esine enam lepinguliste hambaarstide raviteenuste ülepakkumisega seotud probleeme. Seadusandja pidas ettevaatusabinõuna vajalikuks jätta ajaks, mil selle kontrollimise tulemused ei ole veel teada, kehtima meede, mis piiraks lepinguliste hambaarstide arvu ja ühtlasi ka tervishoiukulutusi, sätestades, et 68-aastaseks saanud arstid ei või enam jätkata praktiseerimist haigekassa lepingupartnerite süsteemi raames. Sellise vanusepiiri säilitamisega taotletakse Saksamaa valitsuse sõnutsi GSG 1993 algset eesmärki ehk peamiselt tervishoiukulutuste kontrollimist.

42

Põhikohtuasjas on siseriikliku kohtu ainupädevuses hinnata talle lahendamiseks esitatud vaidluse asjaolusid ja tõlgendada kohaldatavat siseriiklikku õigust ning tema ülesanne on teha kindlaks kõnesoleva meetme kehtima jätmise põhjus ja tuvastada niiviisi selle meetmega taotletav eesmärk.

43

Selleks et anda siseriiklikule kohtule põhikohtuasja lahendamiseks tarvilik vastus, on vaja uurida, kas direktiiviga on vastuolus selline erinev kohtlemine vanuse alusel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, võttes arvesse igat eesmärki viidatud kolmest eesmärgist.

44

Esimest ja kolmandat eesmärki tuleb uurida koos. Esimene eesmärk peab otseselt silmas patsientide tervist, lähtudes arstide ja hambaarstide pädevusest. Sama valdkonda, kuigi teisest vaatenurgast, puudutab ka kolmas eesmärk, kuid see on seotud seadusjärgse ravikindlustuse finantstasakaaluga.

45

Kohtupraktikast tuleneb, et rahvatervise kaitse eesmärgi alla võib kuuluda nii eesmärk säilitada kvaliteetne raviteenus kui ka eesmärk hoida ära sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu tõsise kahjustamise oht, kui need mõlemad aitavad kaasa tervisekaitse kõrge taseme saavutamisele (vt selle kohta 16. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C-372/04: Watts, EKL 2006, lk I-4325, punktid 103 ja 104, ning 10. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C-169/07: Hartlauer, EKL 2009, lk I-1721, punktid 46 ja 47).

46

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 53 märkis, et kui SGB V § 95 lõike 7 kolmandas lauses ette nähtud 68 aasta vanusepiir on meede, mis kuulub hambaraviteenuste pakkumise planeerimise poliitika hulka ja on mõeldud seadusjärgse ravikindlustuse tervishoiukulude kasvu ohjamiseks, siis taotleb see vanusepiir rahvatervise kaitse eesmärki seadusjärgse ravikindlustuse finantstasakaalu säilitamisest lähtuvalt.

47

Direktiivi asjassepuutuvate sätetega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et põhikohtuasjas kõne all oleva meetme vastavust direktiivile tuleb hinnata direktiivi artikli 6 lõike 1 alusel.

48

Olgu siiski meenutatud, et asjaolu, et siseriiklik kohus on eelotsuse küsimuses vormiliselt viidanud ühenduse õiguse teatud sätetele, ei takista Euroopa Kohtul esitada siseriiklikule kohtule kõiki ühenduse õiguse tõlgendamise aspekte, mis võivad olla tarvilikud siseriikliku kohtu menetluses oleva kohtuasja lahendamisel, olenemata sellest, kas siseriiklik kohus neile oma küsimuses viitas või mitte. Sellisel juhul on Euroopa Kohtu ülesanne tuletada liikmesriigi kohtu esitatud aspektide kogumist ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need ühenduse õiguse aspektid, mida on vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada (vt 27. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-115/08: ČEZ, EKL 2009, lk I-10265, punkt 81).

49

Sellega seoses tuleb märkida, et direktiivi artikli 2 lõikes 5 on sõnaselgelt mainitud tervise kaitset. Selle sätte kohaselt ei piira direktiiv siseriikliku õigusega sätestatud meetmeid, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud muu hulgas tervise kaitseks.

50

Järelikult tuleb esimest ja kolmandat eesmärki hinnata artikli 2 lõike 5 alusel.

51

Mis puudutab tervishoiu valdkonnas võetud meedet, siis olgu meenutatud, et nii kohtupraktikast kui ka EÜ artikli 152 lõikest 5 tulenevalt on liikmesriikidel jätkuvalt pädevus oma sotsiaalkindlustussüsteemide korraldamisel ning eeskätt tervishoiuteenuseid ja arstiabi korraldavate ja pakkuvate sätete vastuvõtmisel. Liikmesriigid peavad selle pädevuse teostamisel kahtlemata järgima ühenduse õigust, kuid hinnangu andmisel selle kohustuse täitmisele tuleb arvestada asjaolu, et liikmesriik võib otsustada, millisel tasemel ta kavatseb rahvatervise kaitse tagada ja kuidas selline tase saavutatakse. Kuna see tase võib liikmesriigiti varieeruda, tuleb tunnustada liikmesriikide kaalutlusruumi olemasolu (vt eespool viidatud Hartlaueri kohtuotsus, punktid 29 ja 30, ning 19. mai 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-171/07 ja C-172/07, Apothekerkammer des Saarlandes jt, EKL 2009, lk I-4171, punktid 18 ja 19).

52

Sellist kaalutlusruumi arvesse võttes tuleb nõustuda, et direktiivi artikli 2 lõike 5 raames võib liikmesriik pidada vajalikuks kehtestada niisugusele meditsiinilisele kutsetegevusele, nagu on hambaarstina tegutsemine, vanusepiiri, et kaitsta patsientide tervist. See kaalutlus kehtib olenemata sellest, kas tervisekaitse eesmärki vaadeldakse hambaarstide pädevusest või riikliku tervishoiusüsteemi finantstasakaalust lähtuvalt. Seoses viimati nimetatuga ei saa välistada, et lepinguliste hambaarstide arvu suurenemine viib raviteenuste ülepakkumiseni, mis toob riigile kaasa liiga kõrge kulutuste taseme, ning kõige kõrgema vanusega hambaarstide grupi lahkumine võimaldab neid kulutusi vähendada ja hoida ära sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu tõsise kahjustamise ohu. Mis puudutab vanusepiiri määramist 68 aastale, siis tuleb märkida, et seda vanust võib pidada piisavalt kõrgeks, et lepingulise hambaarstina praktiseerimise õigus võiks selles vanuses lõppeda.

53

Meetme vajalikkuse hindamine taotletava eesmärgi suhtes eeldab veel kontrollimist, et põhikohtuasjas kõne all oleva vanusepiiri erandid ei kahjustaks asjassepuutuvate õigusnormide ühtsust, jõudes eesmärgiga vastupidisele tulemusele. Olgu meenutatud, et õigusnormid on konkreetse eesmärgi saavutamiseks sobivad üksnes juhul, kui need vastavad tõepoolest huvile saavutada see eesmärk ühtselt ja süstemaatiliselt (vt eespool viidatud Hartlaueri kohtuotsus, punkt 55).

54

Nagu nähtub käesoleva otsuse punktist 16, kehtib põhikohtuasjas kõne all oleva reegli suhtes neli erandit. Teine ja kolmas erand puudutavad lepinguliste hambaarstide puudumist kas praktiseerivate hambaarstide nappuse tõttu teatud piirkonnas või nende haiguse, puhkuse või täienduskoolitusest osavõtu tõttu. Sellistel juhtudel võivad seadusjärgse ravikindlustusega hõlmatud patsiendid lasta end ravida üle 68-aastastel hambaarstidel.

55

Tuleb tõdeda, et need erandid ei kahjusta tervisekaitse eesmärki. Vastupidi, nendega soovitakse tagada, et patsiendid saaksid end ravida. Need erandid, mis on ette nähtud olukordade jaoks, kus hambaraviteenuseid pakutakse liiga vähe, ei ole pealegi oma olemuselt sellised, et need võiksid kaasa tuua hambaraviteenuste ülepakkumise, mis võib kahjustada riikliku tervishoiusüsteemi finantstasakaalu.

56

Esimene erand puudutab lepingulisi hambaarste, kellel oli 1. jaanuaril 1993 praktiseerimisõigus, kuid kes ei olnud 68-aastaseks saades tegutsenud 20 aastat lepinguliste arstide süsteemis. Euroopa Kohtule esitatud märkustest nähtub, et selle erandi eesmärk on mitte panna halvemasse olukorda hambaarste, kes ei olnud põhikohtuasjas kõne all oleva regulatsiooni jõustumise ajaks tegutsenud vanaduspensioni kogumiseks piisavalt kaua. Konkreetsemalt puudutab see erand endisest Saksa Demokraatlikust Vabariigist pärit hambaarste. Saksamaa valitsus väitis, ilma et talle oleks selles küsimuses vastu vaieldud, et see erand puudutab vaid kindlasse gruppi kuuluvaid hambaarste ja on pealegi ajutine, sest see ei kehti kauem kui maksimaalselt 20 aastat.

57

Neid esimese erandi ulatust kahandavaid asjaolusid arvesse võttes tuleb tõdeda, et see erand ei riiva põhikohtuasjas kõne all oleva regulatsiooni ühtsust seadusjärgse ravikindlustusega patsientide tervise kaitse eesmärgi suhtes nii lepinguliste hambaarstide pädevusest kui ka seadusjärgse ravikindlustuse finantstasakaalust lähtuvalt.

58

Neljas erand ei esine otseselt õigusaktis, vaid tuleneb selle kohaldamisalast. SGB V § 95 lõike 7 kolmas lause puudutab vaid lepinguliste arstide süsteemis tegutsevaid hambaarste. Väljaspool seda süsteemi võivad hambaarstid tegutseda vanusest olenemata ja järelikult võivad patsiendid lasta end ravida üle 68-aastastel hambaarstidel.

59

Euroopa Kohus on küll lubanud erandeid tervisekaitse eesmärgil vastu võetud sätetest, kuid need on olnud ajaliselt ja oma ulatuselt piiratud (vt 19. mai 2009. aasta otsus kohtuasjas C-531/06: komisjon vs. Itaalia, EKL 2009, lk I-4103, punkt 73).

60

Hindamaks neljanda erandi mõju põhikohtuasjas kõne all oleva meetme ühtsusele direktiivi artikli 2 lõike 5 seisukohalt, tuleb lisaks võtta arvesse selle sätte olemust ja sõnastust. Kuna tegemist on erandiga diskrimineerimise keelu põhimõttest, tuleb seda tõlgendada kitsalt. Sama võib järeldada ka artikli 2 lõike 5 sõnastusest.

61

Meedet, mis lubab nii ulatuslikku erandit, et see puudutab väljaspool lepinguliste arstide süsteemi tegutsevaid hambaarste, ei saa pidada rahvatervise kaitse jaoks vajalikuks. Kuigi põhikohtuasjas kõne all oleva vanusepiiri eesmärk on patsientide tervise kaitse asjassepuutuvate praktiseerivate hambaarstide pädevusest lähtuvalt, tuleb siiski tõdeda, et patsiendid ei ole selle erandi raames kaitstud. Niisiis näib see erand olevat taotletava eesmärgiga vastuolus. Lisaks ei ole see erand ajaliselt piiratud ning kuigi arvandmeid ei ole esitatud, kehtib see potentsiaalselt kõigi hambaarstide suhtes ja võib mõjutada suurt hulka patsiente.

62

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et põhikohtuasjas kõne all olev meede, kui selle eesmärk on patsientide tervise kaitse arstide ja hambaarstide pädevusest lähtuvalt, ei ole eespool mainitud neljanda erandi olemasolu tõttu ühtne. Sellisel juhul ei ole lepingulistele hambaarstidele kehtestatud vanusepiir direktiivi artikli 2 lõike 5 mõttes vajalik tervise kaitseks.

63

Kui aga selle meetme eesmärk on riikliku tervishoiusüsteemi finantstasakaalu säilitamine, ei kahjusta mainitud neljas erand taotletavat eesmärki. See süsteem kuulub valdkonda, mille eest vastutab rahaliselt riik, ega hõlma määratluse kohaselt eratervishoiusüsteemi. Üksnes lepingulistele hambaarstidele kohaldatava vanusepiiri kehtestamine, et kontrollida avaliku tervishoiusektori kulutusi, on järelikult taotletava eesmärgiga kooskõlas. Asjaolu, et väljaspool seadusjärgset ravikindlustussüsteemi tegutsevad hambaarstid ei ole puudutatud, ei kahjusta seega asjassepuutuva regulatsiooni ühtsust.

64

Järelikult, kui vanusepiiri kehtestava meetme eesmärk on hoida ära sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu tõsise kahjustamise oht, et saavutada tervisekaitse kõrge tase, mida tuleb kontrollida siseriiklikul kohtul, võib seda meedet pidada direktiivi artikli 2 lõikega 5 kooskõlas olevaks.

65

Eelotsusetaotlusest nähtuvalt leidis Bundessozialgericht, et põhikohtuasjas kõne all olevat vanusepiiri õigustab teine eesmärk, mis peab silmas töötamisvõimaluste jaotumist põlvkondade vahel lepinguliste hambaarstide kutsealal. Seda eesmärki mainis Saksamaa valitsus teise võimalusena ka oma suulistes märkustes.

66

Direktiivi artikli 2 lõikes 5 ei ole seda eesmärki ette nähtud. Kuid on vaja uurida, kas tegemist võib olla õigustatud eesmärgiga direktiivi artikli 6 lõike 1 tähenduses.

67

Direktiivi artikli 6 lõike 1 kohaselt peetakse selle sätte tähenduses „õigustatud” eesmärkideks eelkõige tööhõivepoliitikat, tööturgu ja kutseõpet hõlmavaid eesmärke.

68

Sellega seoses on Euroopa Kohus juba otsustanud, et tööhõive edendamine kujutab endast kahtlemata liikmesriigi sotsiaal- või tööhõivepoliitika õiguspärast eesmärki ning see hinnang peab ilmselgelt kehtima siseriikliku tööturupoliitika meetmetele, mille eesmärk on parandada teatud kategooria töötajate võimalusi tööelus osaleda (vt eespool viidatud kohtuotsus Palacios de la Villa, punkt 65). Samamoodi võib pidada tööhõivepoliitika alla kuuluvaks meedet, mis on võetud eesmärgiga soodustada noorte pääsemist hambaarsti kutsealale lepinguliste arstide süsteemis.

69

Veel on vaja kontrollida, kas direktiivi artikli 6 lõike 1 kohaselt on eesmärgi saavutamise vahendid „asjakohased ja vajalikud”.

70

Arvestades tööhõiveolukorda asjassepuutuvas sektoris, ei tundu see ebamõistlik, kui liikmesriigi ametiasutused leiavad, et vanusepiiri kohaldamine, mille tulemusel kõige vanemad praktiseerivad arstid lahkuvad tööturult, võib soodustada nooremate arstide tööhõivet. Mis puudutab selle vanusepiiri määramist 68 aastale, siis nagu käesoleva otsuse punktis 52 märgitud, võib seda vanust pidada piisavalt kõrgeks, et lepingulise hambaarstina praktiseerimise õigus võiks selles vanuses lõppeda.

71

Jääb veel küsimus, kas vanusepiiri kohaldamine on taotletava eesmärgi saavutamiseks asjakohane ja vajalik. Tuleb märkida, et kui asjassepuutuval tööturul tegutsevate lepinguliste hambaarstide arv ei ole patsientide vajadustega võrreldes liiga suur, on uutel, eelkõige noortel arstidel tööturule sisenemine tavaliselt võimalik, olenemata sellest, et tööturul tegutseb hambaarste, kes on ületanud teatava vanusepiiri, antud juhul 68 aastat. Sellisel juhul ei ole vanusepiiri kehtestamine taotletava eesmärgi saavutamiseks ei asjakohane ega vajalik.

72

Saksamaa valitsus märkis kohtuistungil, ilma et talle oleks vastu vaieldud, et põhikohtuasjas kõne all olevat vanusepiiri ei kohaldata piirkondades, kus on tõdetud lepinguliste hambaarstide nappust. Veel väitis ta, et tervishoiuvaldkonnas on oluline, et riik saaks kasutada oma kaalutlusõigust vajalike meetmete võtmiseks mitte ainult siis, kui esineb tegelik raviteenuste ülepakkumise probleem, vaid ka siis, kui on oht, et selline probleem võib tekkida.

73

Võttes arvesse käesoleva otsuse punktis 51 meenutatud liikmesriikide kaalutlusruumi, tuleb tõdeda, et kui lepingulisi hambaarste on liiga palju või kui on sellise olukorra tekkimise oht, võib liikmesriik pidada vajalikuks kehtestada selline vanusepiir, nagu on kõne all põhikohtuasjas, et hõlbustada noorimatel hambaarstidel töö saamist.

74

Niisuguse olukorra esinemist tuleb siiski kontrollida siseriiklikul kohtul.

75

Sellisel juhul jääb veel kontrollida, kas põhikohtuasjas kõne all olev meede on ühtne, võttes arvesse käesoleva otsuse punktis 16 mainitud nelja erandit.

76

Esimesed kolm erandit, mis on ette nähtud olukordade jaoks, kus lepingulisi hambaarste on liiga vähe, või mis on ajaliselt piiratud, ei kahjusta eesmärki soodustada noorte lepinguliste hambaarstide sisenemist tööturule. Neljas erand puudutab lepinguliste hambaarstide süsteemi välist sektorit ega mõjuta kuidagi lepinguliste hambaarstide süsteemis tegutsevate noorte hambaarstide sisenemist tööturule.

77

Järelikult, kui põhikohtuasjas kõne all oleva meetmega sarnase meetme eesmärk on lepingulise hambaarstina töötamise võimaluste jaotumine põlvkondade vahel, võib sellest tulenevat erinevat kohtlemist vanuse alusel pidada selle eesmärgi tõttu objektiivselt ja mõistlikult põhjendatuks ning eesmärgi saavutamise vahendeid asjakohaseks ja vajalikuks, tingimusel et esineb olukord, kus lepinguliste hambaarstide arv on liiga suur, või on oht sellise olukorra tekkeks.

78

Seetõttu tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata järgmist:

79

Kolmas küsimus puudutab seda, milliseid järeldusi tuleb teha tõdemusest, et direktiivist varasem siseriiklik õigusnorm on direktiiviga vastuolus, kui siseriiklik õigus ei näe ette sellise õigusnormi kohaldamata jätmist.

80

Euroopa Kohus on otsustanud, et kõik haldusorganid on kohustatud juhinduma ühenduse õiguse ülimuslikkusest (vt eelkõige 22. juuni 1989. aasta otsus kohtuasjas 103/88: Costanzo, EKL 1989, lk 1839, punkt 32, ja 29. aprilli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-224/97: Ciola, EKL 1999, lk I-2517, punkt 30). See kehtib ka niisuguse haldusorgani suhtes nagu Berufungsausschuss für Zahnärzte für den Bezirk Westfalen-Lippe. Põhikohtuasjas kõne all olevate sätete eksisteerimine juba enne direktiivi jõustumist ei puutu asjasse. Samamoodi ei puutu asjasse see, et need sätted ei näe siseriiklikule kohtule ette võimalust jätta need ühenduse õigusega vastuolu korral kohaldamata.

81

Seetõttu tuleb kolmandale küsimusele vastata, et kui niisugune nagu põhikohtuasjas kõne all olev regulatsioon on selle eesmärki arvestades direktiiviga vastuolus, peab isiku ja sellise haldusorgani nagu Berufungsausschuss für Zahnärzte für den Bezirk Westfalen-Lippe vahelist vaidlust lahendav siseriiklik kohus jätma selle regulatsiooni kohaldamata ka juhul, kui see on direktiivist varasem ja siseriiklik õigus ei näe ette selle regulatsiooni kohaldamata jätmist.

82

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: