Kohtuasi C‑303/08

Land Baden‑Württemberg

versus

Metin Bozkurt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesverwaltungsgericht)

EMÜ‑Türgi assotsiatsioonileping – Perekonna taasühinemine – Assotsiatsiooninõukogu otsuse nr 1/80 artikli 7 esimene lõik – Türgi päritolu töötaja abikaasa, kes on elanud temaga koos enam kui viis aastat – Elamisõiguse säilimine pärast lahutust – Asjaomase isiku süüdimõistmine vägivalla kasutamise eest endise abikaasa suhtes – Õiguste kuritarvitamine

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Rahvusvahelised lepingud – EMÜ‑Türgi assotsiatsioonileping – EMÜ‑Türgi assotsiatsioonilepinguga loodud assotsiatsiooninõukogu – Otsus nr 1/80 – Perekonna taasühinemine

(EMÜ‑Türgi assotsiatsioonilepingu lisaprotokoll, artikkel 59; EMÜ‑Türgi assotsiatsiooninõukogu otsus nr 1/80 , artikli 7 esimene lõik)

2.        Rahvusvahelised lepingud – EMÜ‑Türgi assotsiatsioonileping – EMÜ‑Türgi assotsiatsioonilepinguga loodud assotsiatsiooninõukogu – Otsus nr 1/80 – Perekonna taasühinemine

(EMÜ‑Türgi assotsiatsiooninõukogu otsus nr 1/80, artikli 7 esimene lõik ja artikli 14 lõige 1)

1.        EMÜ‑Türgi assotsiatsiooninõukogu otsuse nr 1/80 artikli 7 esimest lõiku tuleb tõlgendada selliselt, et niisugune Türgi kodanik, kes sai liikmesriigi tööturul seaduslikult töötava Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmena ning tulenevalt asjaolust, et ta elas vähemalt viis aastat katkematult oma abikaasa juures, nimetatud sätte teise taande alusel antava õigusliku seisundiga seotud õigused, ei kaota neid õigusi, kui ta lahutab oma abielu kuupäeval, mis on hilisem kui nende õiguste omandamise kuupäev.

Otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu alusel seaduslikult omandatud õigused eksisteerivad sõltumata nende õiguste tekkimiseks vajalike tingimuste säilimisest nii, et perekonnaliige, kes on nimetatud otsuse alusel juba need õigused saanud, saab vastuvõtvas liikmesriigis oma olukorda järk-järgult parandada ning sinna alaliselt integreeruda, elades eraldi isikust, kelle kaudu ta need õigused omandas.

Selline artikli 7 esimese lõigu tõlgendus ei ole vastuolus ka EMÜ‑Türgi assotsiatsioonilepingu lisaprotokolli artikli 59 nõuetega, kuna Türgi päritolust töötaja perekonnaliikme olukorda ei saa tegelikult võrrelda liikmesriigi kodaniku perekonnaliikme olukorraga, sest nende õiguslikus olukorras on märkimisväärseid erinevusi.

(vt punktid 40, 45, 46, resolutsiooni punkt 1)

2.        Asjaolu, et Türgi kodanik tugineb õigusele, mille ta on EMÜ‑Türgi assotsiatsiooninõukogu otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu alusel seaduslikult omandanud, ei kujuta endast õiguse kuritarvitamist isegi siis, kui asjaomane isik pani oma endise abikaasa suhtes, kelle kaudu ta selle õiguse omandas, hiljem toime raske kuriteo, mille eest ta ka süüdi mõisteti.

Seevastu ei ole sama otsuse artikli 14 lõikega 1 vastuolus, kui Türgi kodanik, kes on kuriteo toimepanemises süüdi mõistetud, otsustatakse välja saata, kuna tema käitumine kujutab endast olemasolevat, reaalset ja piisavalt tõsist ohtu, mis mõjutab mõnd ühiskonna põhihuvi. Siseriikliku kohtu ülesanne on hinnata, kas tegemist on sellise juhtumiga. Siseriiklikud kohtud peavad sealjuures järgima nii proportsionaalsuse põhimõtet kui ka võtma arvesse asjaomase isiku põhiõigusi. Täpsemalt öeldes võib otsuse nr 1/80 artikli 14 lõike 1 alusel väljasaatmise otsustada üksnes juhul, kui asjaomase isiku käitumisega kaasneb konkreetne uue avaliku korra raske rikkumise oht.

(vt punktid 60, 61, resolutsiooni punkt 2)

EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)

22. detsember 2010(*)

EMÜ‑Türgi assotsiatsioonileping – Perekonna taasühinemine – Assotsiatsiooninõukogu otsuse nr 1/80 artikli 7 esimene lõik – Türgi päritolu töötaja abikaasa, kes on elanud temaga koos enam kui viis aastat – Elamisõiguse säilimine pärast lahutust – Asjaomase isiku süüdimõistmine vägivalla kasutamise eest endise abikaasa suhtes – Õiguste kuritarvitamine

Kohtuasjas C‑303/08,

mille ese on EÜ artikli 234 alusel Bundesverwaltungsgerichti (Saksamaa) 24. aprilli 2008. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 8. juulil 2008, menetluses

Land Baden‑Württemberg

versus

Metin Bozkurt,

menetluses osales:

Vertreter des Bundesinteresses beim Bundesverwaltungsgericht,

EUROOPA KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja esimees A. Tizzano, kohtunikud J.‑J. Kasel (ettekandja), A. Borg Barthet, E. Levits ja M. Berger,

kohtujurist: E. Sharpston,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Land Baden‑Württemberg, esindaja: M. Schenk,

–        Saksamaa valitsus, esindajad: M. Lumma ja N. Graf Vitzthum,

–        Taani valitsus, esindajad: J. Bering Liisberg ja R. Holdgaard,

–        Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato W. Ferrante,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: V. Kreuschitz ja G. Rozet,

olles 8. juuli 2010. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada 19. septembri 1980. aasta assotsiatsiooninõukogu otsuse nr 1/80 assotsiatsiooni arengu kohta (edaspidi „otsus nr 1/80”) artikli 7 esimese lõigu teist taanet. Assotsiatsiooninõukogu asutati lepinguga, millega loodi assotsiatsioon Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahel ning millele kirjutasid 12. septembril 1963 Ankaras alla ühelt poolt Türgi Vabariik ning teiselt poolt EMÜ liikmesriigid ja ühendus ning mis sõlmiti, kiideti heaks ja kinnitati ühenduse nimel nõukogu 23. detsembri 1963. aasta otsusega 64/732/EMÜ (EÜT 1964, 217, lk 3685; ELT eriväljaanne 11/11, lk 10).

2        See taotlus on esitatud Land Baden‑Württembergi (edaspidi „liidumaa”) ja Türgi kodaniku M. Bozkurti vahelises kohtuvaidluses, mille ese on asjaomase isiku Saksamaa territooriumilt väljasaatmise menetlus.

 Õiguslik raamistik

3        23. novembril 1970 Brüsselis allkirjastatud ning nõukogu 19. detsembri 1972. aasta määrusega (EMÜ) nr 2760/72 (EÜT L 293, lk 1; ELT eriväljaanne 11/11, lk 41) ühenduse nimel sõlmitud, heaks kiidetud ja kinnitatud lisaprotokolli artikkel 59 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva protokolliga hõlmatud valdkondades ei kohelda Türgit soodsamalt, kui liikmesriigid üksteist vastavalt ühenduse asutamislepingule kohtlevad.”

4        Otsuse nr 1/80 II peatüki „Sotsiaalsätted” 1. jagu käsitleb tööhõive ja töötajate vaba liikumisega seotud küsimusi. See jagu sisaldab nimetatud otsuse artikleid 6–16.

5        Otsuse nr 1/80 artikli 6 lõike 1 kohaselt:

„Arvestades erisusi, mis tulenevad artiklist 7, mis käsitleb perekonnaliikmete vaba juurdepääsu tööle, on liikmesriigi seaduslikul tööturul töötaval Türgi päritolu töötajal:

–        õigus pärast ühte aastat seaduslikku töötamist selles liikmesriigis uuendada tööluba sama tööandja juures töötamiseks, kui tööandjal on talle tööd pakkuda;

–        õigus pärast kolme aastat seaduslikku töötamist selles liikmesriigis ning arvestades ühenduse liikmesriikide töötajate eesõigusi võtta vastu samal kutsealal sama või mõne teise tööandja mõni teine tavapärastel tingimustel tehtud tööpakkumine, mis on registreeritud selle liikmesriigi tööhõivetalitustes;

–        õigus pärast nelja aastat seaduslikku töötamist selles liikmesriigis omandada vaba juurdepääs kõigile palgalistele töökohtadele omal valikul.” [Siin ja edaspidi on osundatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

6        Otsuse nr 1/80 artiklis 7 on sätestatud:

„Liikmesriigi seaduslikul tööturul töötava Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmetel, kellel on lubatud temaga kaasa tulla, on:

–        õigus võtta vastu tööpakkumisi pärast seda, kui nad on selles liikmesriigis vähemalt kolm aastat seaduslikult elanud, arvestades ühenduse liikmesriikide töötajate eesõigusi;

–        õigus omandada vaba juurdepääs kõigile palgalistele töökohtadele omal valikul pärast seda, kui nad on selles liikmesriigis viis aastat seaduslikult elanud.

Türgi päritolu töötajate lastel on pärast vastuvõtvas riigis kutsehariduse omandamist õigus selles liikmesriigis vastu võtta kõik tööpakkumised, sõltumata selles liikmesriigis elamise kestusest, tingimusel et üks vanematest on selles liikmesriigis seaduslikult töötanud vähemalt kolm aastat.”

7        Sama otsuse artikli 14 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva jao sätete kohaldamisel arvestatakse avaliku korra, julgeoleku ja rahvatervise seisukohalt õigustatud piiranguid.”

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

8        M. Bozkurt, kes sündis 1959. aastal Türgis, sai loa Saksamaa territooriumile siseneda aprillis 1992.

9        1993. aasta septembris abiellus ta Türgi kodanikuga, kes töötas Saksamaa seaduslikul tööturul ning kellel oli seetõttu tähtajatu elamisluba. Tema abikaasa sai 1999. aastal Saksamaa kodakondsuse.

10      Pärast abiellumist sai M. Bozkurt 1993. aasta oktoobris tähtajalise elamisloa, mis asendati 1998. aasta oktoobris, st pärast seda, kui kõnealune isik täitis otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu teises taandes sätestatud viieaastase elamise tingimuse, see elamisluba tähtajatu elamisloaga.

11      Alates 2000. aasta juunist elas ta oma abikaasast eraldi. Paari abielu lahutati 2003. aasta novembris.

12      Saksamaal elamise ajal töötas M. Bozkurt erinevate tööandjate juures. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei olnud siiski võimalik tõendada tööperioodide täpset kestust, kuna kõnealune isik ei ole sellele täpselt viidanud ega selle kohta tõendeid esitanud.

13      2000. aasta algusest oli M. Bozkurt 18 kuud haiguspuhkusel, mille kestel eemaldati tal ajukasvaja.

14      Tema tööandja ütles tema töölepingu selle eemalviibimise perioodi lõpul üles. Alates sellest ajast on ta töötu olnud ja saab sotsiaalseadustiku II osa (Sozialgesetzbuch, Teil II) alusel toimetulekutoetust. Esialgu sai ta majutust munitsipaalelamus, alates novembrist 2005 elab ta väikeses korteris, mida üürib talle tema vend.

15      Olles juba aastatel 1996 ja 2000 kehavigastuste ning varalise kahju tekitamise eest süüdi mõistetud, mõisteti M. Bozkurt 2004. aasta mais süüdi oma abikaasa vägistamise ja kehavigastuste tekitamise eest nende viibimise ajal Türgis juulis 2002. Kõnealuse isiku apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt ning 17. jaanuaril 2005 määrati tema lõplikuks karistuseks kaheaastane vangistus, millest M. Bozkurt vabastati täielikult tingimisi, lastes ta eelvangistusest vabadusse.

16      Liidumaa tegi 26. juulil 2005 otsuse M. Bozkurt välja saata, mis kuulus kohesele täitmisele (edaspidi „väljasaatmisotsus”), tuginedes tema kohta tehtud viimasele süüdimõistvale otsusele, mis kinnitab tema kalduvust vägivalda kasutada. Liidumaa sedastas, et kõnealune isik ei saa tugineda otsuse nr 1/80 artiklitele 6 ja 7, kuna ta ei ole alates temaga töölepingu ülesütlemisest mõistliku aja jooksul uut tööd leidnud ning ta ei tee töö leidmiseks enam tõsiseid pingutusi.

17      Kui M. Bozkurt oli väljasaatmisotsuse peale kaebuse esitanud, otsustas Verwaltungsgericht Stuttgart esialgu selle otsuse täitmise peatada ning seejärel tühistas selle 5. juuli 2006. aasta kohtuotsusega.

18      Verwaltungsgerichtshof Baden‑Württemberg jättis liidumaa apellatsioonkaebuse selle kohtuotsuse peale oma 14. märtsi 2007. aasta kohtuotsusega rahuldamata. See kohus leidis nimelt, et tulenevalt M. Bozkurti Saksamaal juba täitunud seadusliku elamise perioodist võib viimane tugineda elamisõigusele otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu teise taande alusel. Seega on väljasaatmisotsus ebaseaduslik, kuna see ei vasta liidu kodanike suhtes kohaldatavatele tingimustele, mida vastavalt Euroopa Kohtu praktikale tuleb järgida Türgi kodanike puhul, kellel on otsuse nr 1/80 alusel elamise õigus. Lisaks sedastas kohus, et asjaolud, et M. Bozkurt oli alates 2000. aastast töötu, et antud juhul oli ta oma raske haiguse tõttu jäädavalt tööturult kõrvaldatud ning see, et ta oli ligi üheksa kuud viibinud vanglas, ei tähendada, et ta on oma otsuse nr 1/80 nimetatud sättest tulenevad õigused kaotanud, kuna tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast jätkub isiku riigis elamise õigus isegi siis, kui tingimused, mille alusel ta selle õiguse omandas, ei ole enam täidetud.

19      Liidumaa esitas seejärel Bundesverwaltungsgerichtile kassatsioonkaebuse, väites esiteks, et M. Bozkurt on vahepeal oma Saksamaal elamise õiguse kaotanud, kuna ta ei töötanud, ning teiseks ei saa ta tugineda tõhusalt otsuse nr 1/80 artikli 7 esimesele lõigule, kuna ta on tõsiselt kahjustanud selle isiku füüsilist puutumatust, kelle kaudu ta need õigused omandas.

20      Olles samal seisukohal Verwaltungsgerichtshof Baden‑Württembergi 14. märtsi 2007. aasta otsuses välja arendatud õigusliku analüüsiga, sedastas Bundesverwaltungsgericht, et otsuse tegemiseks tema lahendada olevas vaidluses on oluline määrata kindlaks, kas M. Bozkurt sai kuupäeval, millal tema kohta väljasaatmisotsus tehti, tugineda kaitsele, mille annab otsuse nr 1/80 artikli 7 esimene lõik.

21      Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab sellega seoses, et Euroopa Kohtu praktikas ei ole veel käsitletud küsimust, kas Türgi kodanik, kes sai liikmesriigis elamise õiguse liikmesriigi seaduslikul tööturul töötava Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmena, kaotab tulenevalt asjaolust, et asjaomane abielu pärast kõnealuse õiguse nõuetekohast omandamist lahutatakse, selle elamise õiguse või ei kaota.

22      Lisaks küsib nimetatud kohus, kas põhikohtuasja iseloomustavatest faktilistest eriasjaoludest tulenevalt võib selline Türgi kodanik nagu M. Bozkurt otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu alusel tõhusalt tugineda elamisõigusele, ilma et sellist käitumist võiks pidada oma olemuselt kuritarvitavaks. Eelkõige oleks vaja kindlaks teha, kas isiku õiguse, kes on selle seaduslikult saanud, saab tühistada kui ta on hiljem selle isiku suhtes vääritult käitunud, kelle kaudu ta eelnevalt nimetatud õiguse omandas.

23      Leides, et neil asjaoludel on tema lahendada olevas vaidluses kohtuotsuse tegemiseks vaja tõlgendada otsust nr 1/80, otsustas Bundesverwaltungsgericht menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas […] otsuse nr 1/80 […] artikli 7 [esimese lõigu] teise taande järgi säilib liikmesriigi seaduslikul tööturul töötava Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmena saadud töötamis‑ ning riigis elamise õigus ka pärast abielu lahutamist?

      Kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt:

2.      Kas tegemist on […] otsuse nr 1/80 artikli 7 [esimese lõigu] teise taande järgi endise abikaasa riigis elamise õigusele tuginemisel selle õiguse kuritarvitamisega, kui Türgi kodanik vägistas ja vigastas abikaasat pärast õigusliku seisundi omandamist ning seda tegu on karistatud kaheaastase vabadusekaotusega?”

 Eelotsuse küsimused

 Esimene küsimus

24      Toimikust nähtub, et põhikohtuasjas kõne all olev Türgi kodanik vastas enne oma abielu lahutamist kõigile tingimustele, mis on vajalikud, et seaduslikult saada otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu teises taandes sätestatud õiguslik seisund.

25      Neil tingimustel tuleb eelotsusetaotluse esitanud küsimust mõista selliselt, et sellega soovitakse sisuliselt teada, kas otsuse nr 1/80 artikli 7 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et niisugune Türgi kodanik nagu põhikohtuasja kaebaja, kes sai liikmesriigi tööturul seaduslikult töötava Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmena ning tulenevalt asjaolust, et ta elas vähemalt viis aastat katkematult oma abikaasa juures, nimetatud sätte teise taande alusel antava õigusliku seisundiga seotud õigused, kaotab need õigused, kui ta lahutab oma abielu kuupäeval, mis on hilisem kui nende õiguste omandamise kuupäev.

26      Sellele küsimusele vastamiseks tuleb esiteks märkida – nagu nähtub otsuse nr 1/80 selle sama artikli 7 esimese lõigu sõnastusest –, et selles sättes ette nähtud õiguste omandamine sõltub kahest kumulatiivsest eeltingimusest, milleks on esiteks asjaolu, et asjaomane isik peab olema vastuvõtva liikmesriigi seaduslikul tööturul juba töötava Türgi päritolu töötaja perekonnaliige ning teiseks, et selle riigi pädevad ametiasutused peavad olema ta lubanud nimetatud töötaja juurde elama. Käesoleval juhul on selge, et need tingimused olid nii M. Bozkurti kui tema abikaasa poolt täidetud.

27      Teiseks laienevad vastavalt süsteemile, mis lepinguosalised selle sätte raames kehtestanud on, selle sätte alusel Türgi kodanikule, kes vastab eelmises punktis meenutatud tingimustele, antud õigused järk‑järgult, tulenevalt asjaomase isiku tegelikust elamise pikkusest koos Türgi päritolu töötajaga, kes juba vastuvõtvas liikmesriigis seaduslikult elab.

28      Seega saab asjaomane Türgi kodanik pärast kolme aastat niisugust seaduslikku elamist õiguse võtta vastu tööpakkumisi, arvestades Euroopa Liidu liikmesriikide töötajate eesõigusi (otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu esimene taane).

29      Pärast täiendavat kahte aastat vastuvõtvas liikmesriigis elamist omandab sama Türgi kodanik õiguse vabale juurdepääsule kõigile palgalistele töökohtadele omal valikul (sama otsuse artikli 7 esimese lõigu teine taane). Käesoleval juhul vastas M. Bozkurt vaieldamatult sellele kriteeriumile.

30      Selles kontekstis tuleb täpsustada, et vastupidi otsuse nr 1/80 artikli 6 lõike 1 raames sätestatud süsteemile, mis põhineb seaduslikul töötamisel teatud ajaperioodi jooksul, on sama otsuse artikli 7 esimese lõigu kohaldamise asjakohane kriteerium seaduslik elamine Türgi päritolu sisserändajast töötaja juures. Pärast niisugust elamist teatud ajaperioodi jooksul saab asjaomane isik õiguse töötada, kuid viimati nimetatud säte ei näe ette sellekohast kohustust ega muuda töötamist otsusega nr 1/80 tagatud õiguse omandamise tingimuseks (vt selle kohta eelkõige 7. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑373/03: Aydinli, EKL 2005, lk I‑6181, punktid 29 ja 31; 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑325/05: Derin, EKL 2007, lk I‑6495, punkt 56, ja 25. septembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑453/07: Er, EKL 2008, lk I‑7299, punktid 31–34). Sellise Türgi kodaniku olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei oma töötamine seega mingisugust tähtsust.

31      Kolmandaks tuleb märkida, et Euroopa Kohus on juba mitmel korral otsustanud, et esiteks on nimetatud artikli 7 esimene lõik vahetu õigusmõjuga ning teiseks nõuavad selle sätte kohaselt ette nähtud elamisperioodid, selleks et need ei kaotaks kogu oma mõju, vastava elamise õiguse tunnustamist (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Er, punktid 25 ja 26, ning 18. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑337/07: Altun, EKL 2007, lk I‑10323, punktid 20 ja 21).

32      Neljandaks tuleb rõhutada, et otsuse nr 1/80 artikli 7 esimeses lõigus sätestatud õiguste järkjärgulise omandamise süsteem järgib kahte eesmärki.

33      Esialgu, enne kui algne kolmeaastane periood on lõppenud, on nimetatud sätte eesmärk võimaldada sisserändajast töötaja perekonnaliikmetel viimase juures elada, et soodustada sel viisil perekonna taasühinemise kaudu vastuvõtvasse liikmesriigi seaduslikult integreerunud Türgi päritolu töötaja töötamist ja elamist (vt eelkõige 17. aprilli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑351/95: Kadiman, EKL 1997, lk I‑2133, punktid 35 ja 36; 22. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑65/98: Eyüp, EKL 2000, lk I‑4747, punkt 26, ning 11. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑467/02: Cetinkaya, EKL 2004, lk I‑10895, punkt 25).

34      Seejärel on sama sätte eesmärk tugevdada Türgi päritolu töötaja perekonna jätkusuutlikku lõimumist vastuvõtvas liikmesriigis, andes asjaomasele perekonnaliikmele pärast kolme aastat seaduslikku elamist võimaluse ise tööturule siseneda. Selliselt taotletav peamine eesmärk on tugevdada nimetatud perekonnaliikme positsiooni, kes on selleks ajaks vastuvõtvasse liikmesriiki juba seaduslikult integreerunud, andes talle kõnealuses riigis vahendid oma eluga toimetulekuks ja endale seega sisserändajast töötajast sõltumatu olukorra loomiseks (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Eyüp, punkt 26; eespool viidatud kohtuotsus Cetinkaya, punkt 25; eespool viidatud kohtuotsus Aydinli, punkt 23, ja eespool viidatud kohtuotsus Derin, punktid 50 ja 71).

35      Euroopa Kohus järeldas sellest, et kui perekonnaliige on põhimõtteliselt, välja arvatud õiguspärased põhjused, kohustatud võõrtöötajaga tegelikult koos elama, kuna tal ei ole endal õigust vabale juurdepääsule tööturule – teisisõnu, enne kolmeaastase perioodi lõppu –, siis seevastu ei ole olukord enam samasugune, kui asjaomane isik on selle õiguse otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu esimese taande alusel seaduslikult omandanud ning veelgi enam on see nii juhul, kui tal on viie aasta pärast tingimusteta õigus töötamiseks (vt eespool viidatud kohtuotsus Derin, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

36      Nimelt, kui otsuse nr 1/80 artikli 7 esimeses lõigus sätestatud tingimused on täidetud, siis annab see säte Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmele õiguse juurdepääsuks vastuvõtva liikmesriigi tööturule ning sellega kaasneva õiguse selle riigi territooriumil edasi elada.

37      Need õigused tulenevad niisiis olukorrast, milles Türgi päritolu töötajast vanem varem sama liikmesriigi territooriumil oli ja mille kaudu tema perekonnaliige elamise õiguse omandas.

38      Nagu Euroopa Ühenduste Komisjon oma kirjalikes märkustes õigesti väitis, kui sellise töötaja perekonnaliige on juba ise otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu alusel sellise individuaalse õiguse omandanud, siis on tema integratsioonitase vastuvõtvas liikmesriigis siiski piisav selleks, et tema olukorda saaks vaadelda tema vanema omast, kelle kaudu tal võimalus selle riigi territooriumile siseneda tekkis, eraldi ning selle vanema olukorra suhtes iseseisvana (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Derin, punktid 50 ja 71, ning eespool viidatud kohtuotsus Altun, punktid 59 ja 63).

39      Sellisele tõlgendusele viitab ka otsuse nr 1/80 eesmärk tervikuna, mille kohta on korduvalt otsustatud, et selleks on parandada Türgi sisserändajate olukorda vastuvõtvas liikmesriigis, soodustades Türgi kodanike, kes vastavad selle otsuse sätetest ühes ette nähtud tingimustele ning kes tulenevalt sellest asjaolust omandavad sellest sättest neile tulenevad õigused, järkjärgulist integratsiooni viimati nimetatud liikmesriiki (vt eelkõige 16. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑329/97: Ergat, EKL 2000, lk I‑1487, punktid 43 ja 44; eespool viidatud kohtuotsus Derin, punkt 53, ja eespool viidatud kohtuotsus Altun, punktid 28 ja 29).

40      Niisiis just sellest vaatepunktist lähtudes leidis Euroopa Kohus, et sellised õigused nagu need, mille M. Bozkurt on otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu alusel seaduslikult omandanud, eksisteerivad sõltumata nende õiguste tekkimiseks vajalike tingimuste säilimisest (vt eespool viidatud kohtuotsus Ergat, punkt 40; eespool viidatud kohtuotsus Cetinkaya, punkt 31; eespool viidatud kohtuotsus Aydinli, punkt 26; eespool viidatud kohtuotsus Derin, punkt 53, ja eespool viidatud kohtuotsus Altun, punkt 36) nii, et perekonnaliige, kes on nimetatud otsuse alusel juba need õigused saanud, saab vastuvõtvas liikmesriigis oma olukorda järk‑järgult parandada ning sinna alaliselt integreeruda, elades isikust, kelle kaudu ta need õigused omandas, eraldi (vt selle kohta eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Ergat, punktid 43 ja 44).

41      Eelnevas punktis meenutatud tõlgendus väljendab üldisemat õigustest kinnipidamise põhimõtet, mida on käsitletud 16. detsembri 1992. aasta otsuses kohtuasjas C‑237/91: Kus (EKL 1992, lk I‑6781, punktid 21 ja 22) ning mille kohaselt ei sõltu juhul, kui Türgi kodanik saab tõhusalt tugineda otsuse nr 1/80 sätte alusel omandatud õigustele, need õigused enam nende asjaolude säilimisest, mille alusel need õigused omandati, kuna selles otsuses ei ole sellist tingimust ette nähtud. Kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Kus, oli kõne all olevaks asjaoluks täpsemalt abielu, mis andis Türgi kodanikule õiguse vastuvõtvasse liikmesriiki siseneda, see abielu lahutati ajal, kui asjaomane isik oli juba õigused omandanud, antud juhul otsuse nr 1/80 artikli 6 lõike 1 alusel. Tuleb meenutada, et 5. oktoobri 1994. aasta otsuse kohtuasjas C‑355/93: Eroglu (EKL 1994, lk I‑5113) punkti 22 kohaselt on sama põhimõte kohaldatav ka sama otsuse artikli 7 suhtes (vt selle sama kohta eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Ergat, punkt 40; eespool viidatud kohtuotsus Aydinli, punkt 26; eespool viidatud kohtuotsus Derin, punkt 50, ja eespool viidatud kohtuotsus Altun, punktid 42 ja 43).

42      Viiendaks, mis puudutab sellise õiguse kaotamise asjaolusid, mis on otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõiguga antud selles lõigus nimetatud tingimustele vastavatele Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmetele, siis võib vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale neid õigusi piirata ainult kahel juhul: kui Türgi päritolu sisserändaja viibimine vastuvõtva liikmesriigi territooriumil kujutab endast sama otsuse artikli 14 lõike 1 kohaselt tema isikliku käitumise tõttu reaalset ja tõsist ohtu avalikule korrale, julgeolekule või rahvatervisele või kui asjaomane isik on lahkunud selle liikmesriigi territooriumilt märkimisväärselt pikaks ajaks ilma õiguspäraste põhjusteta (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Er, punkt 30, ja eespool viidatud kohtuotsus Altun, punkt 62).

43      Euroopa Kohus on eelmises punktis välja toodud piirangute puhul korduvalt kinnitanud, et need on ammendavad (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Cetinkaya, punkt 38; eespool viidatud kohtuotsus Derin, punkt 54; eespool viidatud kohtuotsus Er, punkt 30, ja eespool viidatud kohtuotsus Altun, punkt 62).

44      Eelnevast arutluskäigust lähtuvalt tuleb järeldada, et asjaolu, et abikaasad lahutasid oma abielu pärast seda, kui asjaomane perekonnaliige on otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu kohased õigused nõuetekohaselt juba omandanud, ei oma asjaomase isiku nimetatud õiguste säilimise seisukohast mingit tähtsust isegi juhul, kui viimati nimetatud isik sai algselt need õigused omandada üksnes oma endise abikaasa kaudu.

45      Lõpuks tuleb täpsustada, et eelmises punktis toodud tõlgendus ei ole vastuolus ka 23. novembril 1970. aastal allkirjastatud lisaprotokolli artikli 59 nõuetega. Nimelt – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 50–52 märkis – ei saa analoogsetel põhjendustel kui need, mis Euroopa Kohus on esitanud eespool viidatud kohtuotsuse Derin punktides 62–67 ja 4. oktoobri 2007. aasta otsuse kohtuasjas C‑349/06: Polat (EKL 2007, lk I‑8167) punktis 21, Türgi päritolust töötaja perekonnaliikme olukorda tegelikult võrrelda liikmesriigi kodaniku perekonnaliikme olukorraga, kuna nende õiguslikus olukorras on märkimisväärseid erinevusi (vt selle kohta ka 21. jaanuari 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑462/08: Bekleyen, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 35–38 ja 43).

46      Eelnevast lähtudes tuleb esimesele küsimusele vastata, et otsuse nr 1/80 artikli 7 esimest lõiku tuleb tõlgendada selliselt, et niisugune Türgi kodanik nagu põhikohtuasja kaebaja, kes sai liikmesriigi tööturul seaduslikult töötava Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmena ning tulenevalt asjaolust, et ta elas vähemalt viis aastat katkematult oma abikaasa juures, nimetatud sätte teise taande alusel antava õigusliku seisundiga seotud õigused, ei kaota neid õigusi, kui ta lahutab oma abielu kuupäeval, mis on hilisem kui nende õiguste omandamise kuupäev.

 Teine küsimus

47      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa õigussubjektid liidu õigusnorme ära kasutada pettuse või kuritarvituse eesmärgil ja siseriiklikud kohtud võivad igal üksikjuhul objektiivsetele asjaoludele tuginedes võtta arvesse asjaomaste isikute kuritarvitust või pettust, et vajaduse korral keelduda neile kohaldamast soodustust, mis tuleneb nimetatud liidu õigusnormidest, millele konkreetsel juhtumil tuginetakse (vt eelkõige 9. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑212/97: Centros, EKL 1999, lk I‑1459, punkt 25; 21. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑255/02: Halifax jt, EKL 2006, lk I‑1609, punkt 68, ning 20. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑16/05: Tum ja Dari, EKL 2007, lk I‑7415, punkt 64).

48      Nii välistas Euroopa Kohus selle, et tööperioode, mida Türgi kodanik ei saanud täita pettuse tõttu, mille eest ta süüdi mõisteti, võiks pidada otsuse nr 1/80 artikli 6 lõike 1 kohaldamisel seaduslikuks, kuna asjaomane isik ei täitnud tegelikult selles sättes ette nähtud tingimusi ning ei saanud seetõttu sellest sättest tulenevat õigust seaduslikult (vt 5. juuni 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑285/95: Kol, EKL 1997, lk I‑3069, punktid 26 ja 27, ning 11. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑37/98: Savas, EKL 2000, lk I‑2927, punkt 61).

49      Nimelt ei saa lubada, et Türgi kodanik püüab põhjendamatult saada ühega otsuse nr 1/80 sätetest tagatud soodustusi.

50      Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt Euroopa Kohtule saadetud toimikust, et siseriiklik kohus, kes tegi sisulise otsuse Bundesverwaltungsgerichtis praegu pooleli oleva kohtuasja põhjal, leidis sõnaselgelt, et M. Bozkurt sai otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu teises taandes sätestatud õigusliku seisundi seaduslikult. Peale selle ei ole Euroopa Kohtule esitatud ühtegi konkreetset tõendit, millest võiks järeldada, et põhikohtuasi puudutab fiktiivset abielu, mis sõlmiti üksnes eesmärgiga saada alusetult soodustusi, mis on EMÜ‑Türgi assotsiatsiooniõigusega ette nähtud.

51      Neil asjaoludel tuleb nentida, et M. Bozkurt kasutas põhikohtuasjas üksnes talle otsuse nr 1/80 alusel sõnaselgelt antud õigusi, mille saamiseks vastas ta kõigile nõutud tingimustele.

52      Niisiis ei saa asjaolu, et Türgi kodanik tugineb täielikult selle otsusega talle tagatud õigustele, mille ta eelnevalt sellisena seaduslikult omandas, pidada õiguse kuritarvitamiseks.

53      Esitamata siiski küsimust otsuse nr 1/80 artikli 14 lõike 1 kohta, tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas põhikohtuasja eriasjaoludel ei riiva M. Bozkurti poolt sama otsuse artikli 7 esimese lõigu alusel saadud õigusliku seisundi nõudmine avalikku korda, tulenevalt tema poolt pärast selle omandamist toime pandud raskest kuriteost isiku suhtes, kelle kaudu ta nimetatud seisundi sai.

54      Seoses sellega tuleb täpsustada, et otsuse nr 1/80 artikli 14 lõige 1 kehtestab asjakohase õigusliku raamistiku, mis võimaldab hinnata, millises ulatuses võib Türgi kodanikult, kes on kuriteo toimepanemises süüdi mõistetud, vastuvõtvast liikmesriigist väljasaatmise kaudu võtta ära sellest otsusest otseselt tulenevad õigused (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Derin, punkt 74).

55      Mis puudutab nimetatud sättes ette nähtud avaliku korra erandi ulatuse määratlemist, siis on väljakujunenud kohtupraktikast lähtudes asjakohane viidata samale erandile liidu liikmesriikide kodanikest töötajate vaba liikumise kontekstis antud tõlgendusele (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Polat, punkt 30).

56      Euroopa Kohus on sageli toonitanud, et nimetatud erand on isikute vaba liikumise aluspõhimõttest tehtav erand, mida tuleb tõlgendada kitsalt ja nii, et selle ulatust ei saaks liikmesriigid ühepoolselt kindlaks määrata (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Polat, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

57      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tähendab siseriikliku ametiasutuse poolt avaliku korra mõistele tuginemine lisaks iga seaduserikkumisega kaasnevale ühiskondliku korra häirimisele igal juhul veel mõne ühiskonna põhihuvi ähvardava reaalse ja piisavalt tõsise ohu olemasolu (eespool viidatud kohtuotsus Polat, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

58      Samuti peavad avaliku korra või julgeoleku huvides võetud meetmed põhinema eranditult asjaomase isiku käitumisel. Selliseid meetmeid ei saa iseenesest määrata süüdimõistvate kohtuotsuste tõttu ja üldise preventsiooni eesmärgil (eespool viidatud kohtuotsus Polat, punktid 31 ja 35).

59      Seega saab süüdimõistvale otsusele viidata vaid niivõrd, kuivõrd süüdimõistmise aluseks olevad asjaolud annavad alust järeldada, et isiku käitumine kujutab endast tegelikku ohtu avalikule korrale (eespool viidatud kohtuotsus Polat, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

60      Seega on asjaomaste siseriiklike ametiasutuste ülesanne hinnata juhtumipõhiselt õigusrikkuja käitumist ning seda, kas oht, mida ta endast avalikule korrale ja julgeolekule kujutab, on olemas, reaalne ja piisavalt tõsine, ning lisaks peavad nad sealjuures järgima nii proportsionaalsuse põhimõtet kui ka võtma arvesse asjaomase isiku põhiõigusi. Täpsemalt öeldes võib otsuse nr 1/80 artikli 14 lõike 1 alusel väljasaatmise otsustada üksnes juhul, kui asjaomase isiku käitumisega kaasneb konkreetne oht uueks avaliku korra raskeks rikkumiseks (vt eespool viidatud kohtuotsus Derin, punkt 74).

61      Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvesse võttes tuleb teisele küsimusele vastata:

–        asjaolu, et niisugune Türgi kodanik nagu põhikohtuasja kaebaja tugineb õigusele, mille ta on otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu alusel seaduslikult omandanud, ei kujuta endast õiguse kuritarvitamist isegi siis, kui asjaomane isik pani oma endise abikaasa suhtes, kelle kaudu ta selle õiguse omandas, hiljem toime raske kuriteo, mille eest ta ka süüdi mõisteti;

–        seevastu ei ole sama otsuse artikli 14 lõikega 1 vastuolus, kui Türgi kodanik, kes on kuriteo toimepanemises süüdi mõistetud, otsustatakse välja saata, kuna tema käitumine kujutab endast olemasolevat, reaalset ja piisavalt tõsist ohtu, mis mõjutab mõnd ühiskonna põhihuvi. Siseriikliku kohtu ülesanne on hinnata, kas põhikohtuasjas on tegemist sellise juhtumiga.

 Kohtukulud

62      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

1.      Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahelise lepinguga loodud assotsiatsiooni nõukogu 19. septembri 1980. aasta otsuse nr 1/80 assotsiatsiooni arengu kohta artikli 7 esimest lõiku tuleb tõlgendada selliselt, et niisugune Türgi kodanik nagu põhikohtuasja kaebaja, kes sai liikmesriigi tööturul seaduslikult töötava Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmena ning tulenevalt asjaolust, et ta elas vähemalt viis aastat katkematult oma abikaasa juures, nimetatud sätte teise taande alusel antava õigusliku seisundiga seotud õigused, ei kaota neid õigusi, kui ta lahutab oma abielu kuupäeval, mis on hilisem kui nende õiguste omandamise kuupäev.

2.      Asjaolu, et niisugune Türgi kodanik nagu põhikohtuasja kaebaja tugineb õigusele, mille ta on otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu alusel seaduslikult omandanud, ei kujuta endast õiguse kuritarvitamist isegi siis, kui asjaomane isik pani oma endise abikaasa suhtes, kelle kaudu ta selle õiguse omandas, hiljem toime raske kuriteo, mille eest ta ka süüdi mõisteti.

Seevastu ei ole sama otsuse artikli 14 lõikega 1 vastuolus, kui Türgi kodanik, kes on kuriteo toimepanemises süüdi mõistetud, otsustatakse välja saata, kuna tema käitumine kujutab endast olemasolevat, reaalset ja piisavalt tõsist ohtu, mis mõjutab mõnd ühiskonna põhihuvi. Siseriikliku kohtu ülesanne on hinnata, kas põhikohtuasjas on tegemist sellise juhtumiga.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: saksa.