Kohtuasi C‑137/08

VB Pénzügyi Lízing Zrt.

versus

Ferenc Schneider

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Budapesti II. és III. kerületi bíróság)

Direktiiv 93/13/EMÜ – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Hindamiskriteeriumid – Kohtualluvuse tingimuse ebaõiglase olemuse kontrollimine siseriikliku kohtu poolt omal algatusel – Euroopa Kohtu põhikirja artikkel 23

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtusse pöördumine – Eelotsusemenetluse algatanud siseriikliku kohtu kohustus teavitada sellest samaaegselt justiitsministrit – Mõju puudumine

(ELTL artikkel 267, Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 23)

2.        Õigusaktide ühtlustamine – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13 – Ebaõiglane tingimus artikli 3 tähenduses – Mõiste – Kohtualluvuse tingimus

(Nõukogu direktiiv 93/13, artikli 3 lõige 1)

3.        Õigusaktide ühtlustamine – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13 – Siseriikliku kohtuniku kohustus kontrollida omal algatusel tema hindamispädevusse kuuluvas lepingus sisalduva tingimuse ebaõiglast olemust – Ulatus

(Nõukogu direktiiv 93/13, artikkel 3)

1.        Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 23 esimese lõiguga ei ole vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis näeb ette, et eelotsusemenetluse algatanud kohus teavitab omal algatusel samaaegselt sellest asjaomase liikmesriigi justiitsküsimuste eest vastutavat ministrit.

Ei ilmne, et sellist kohustust võiks pidada sekkumiseks ELTL artiklis 267 sätestatud kohtutevahelisse dialoogi. Nimelt ei kujuta asjaomase liikmesriigi kohtutele pandud kohustus teavitada justiitsministrit Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitamise hetkel endast sellise eelotsusetaotluse esitamise tingimust. Seega ei saa see mõjutada nende kohtute õigust eelotsusetaotlust esitada ega rikkuda neile ELTL artiklis 267 antud eesõigusi. Ka ei ilmne, et sellise teavitamise kohustuse võimalik rikkumine tooks endaga kaasa õiguslikke tagajärgi, mis võiksid tähtsust omada ELTL artiklis 267 ette nähtud menetluse seisukohalt, ja seega ei ole esitatud mingisuguseid andmeid, milles nähtuks, et vaidlusalune teavitamise kohustus võiks takistada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitamist asjaomase liikmesriigi kohtute poolt.

(vt punktid 31–35, resolutsiooni punkt 1)

2.        ELTL artiklit 267 tuleb tõlgendada nii, et Euroopa Liidu Kohtul on pädevus tõlgendada direktiivi 93/13 ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 3 lõikes 1 ja selle direktiivi lisas kasutatud mõistet „ebaõiglane lepingutingimus” ning selgitada, milliseid kriteeriume võib või peab siseriiklik kohus arvesse võtma lepingutingimuse vastavuse hindamisel direktiivi sätetele, kusjuures see kohus peab otsustama neid kriteeriume arvesse võttes konkreetse lepingutingimuse kvalifikatsiooni üle käesoleva asja asjaolusid arvestades.

Lepingutingimuse ebaõigluse hindamisel tuleb arvesse võtta lepingu objektiks oleva kauba või teenuse laadi ning viidata lepingu sõlmimisel kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele, mistõttu võib ebaõiglasena käsitada tarbija ja müüja või teenuste osutaja vahel sõlmitud lepingus sisalduvat tingimust, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud ja mis määrab vaidluse allumise üksnes kohtule, mille tööpiirkonnas asub müüja või teenuste osutaja asukoht.

(vt punktid 42–44, resolutsiooni punkt 2)

3.        Siseriiklik kohus peab võtma omal algatusel uurimismeetmed tegemaks kindlaks, kas tema menetluses oleva kohtuvaidluse esemeks olevas müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingus sisalduv erandlikku kohtualluvust määrav tingimus kuulub direktiivi 93/13 ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes kohaldamisalasse ning kui see on nii, siis uurima omal algatusel sellise tingimuse võimalikku ebaõiglast olemust.

Liidu seadusandja poolt ette nähtud tarbijakaitse tõhususe tagamiseks olukorras, kus sellist tarbija ning müüja või teenuste osutaja vahelist ebavõrdsust saab tasakaalustada ainult välise, lepingupooltest sõltumatu positiivse sekkumisega, peab siseriiklik kohus oma kontrolli esimeses punktis kõikidel juhtudel ja olenemata siseriikliku õiguse normidest tuvastama, kas vaidlusalune tingimus on või ei ole müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel eraldi kokku lepitud.

Selle kontrolli teises punktis tuleb tingimuse osas, mis on lisatud tarbija ja müüja või teenuste osutaja vahel sõlmitud lepingusse ja mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud ning mis määrab asja erandliku kohtualluvuse selliselt, et asja lahendamine kuulub kohtu alluvusse, mis asub kostja asukoha lähedal nii geograafilises plaanis kui ka transpordivõimaluste osas, tõdeda, et sellist tingimust tuleb pidada ebaõiglaseks direktiivi artikli 3 tähenduses, kui see kutsub vastuolus heausksuse tingimusega esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.

(vt punktid 48, 51–53, 56, resolutsiooni punkt 3)

EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)

9. november 2010(*)

Direktiiv 93/13/EMÜ – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Hindamiskriteeriumid – Kohtualluvuse tingimuse ebaõiglase olemuse kontrollimine siseriikliku kohtu poolt omal algatusel – Euroopa Kohtu põhikirja artikkel 23

Kohtuasjas C‑137/08,

mille ese on EÜ artikli 234 alusel Budapesti II. és III. kerületi bírósági (Ungari) 27. märtsi 2008. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 7. aprillil 2008, menetluses

VB Pénzügyi Lízing Zrt

versus

Ferenc Schneider,

EUROOPA KOHUS (suurkoda),

koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed A. Tizzano, J. N. Cunha Rodrigues, K. Lenaerts ja J.-C. Bonichot, kohtunikud R. Silva de Lapuerta (ettekandja), M. Ilešič, J. Malenovský, U. Lõhmus, E. Levits, A. Ó Caoimh, L. Bay Larsen ja P. Lindh,

kohtujurist: V. Trstenjak,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades märkusi, mille esitasid:

–        Ungari valitsus, esindajad: J. Fazekas, R. Somssich ja K. Borvölgyi ning M. Fehér,

–        Iirimaa, esindaja: D. J. O’Hagan, keda abistas A. M. Collins, SC,

–        Hispaania valitsus, esindaja: J. López-Medel Báscones,

–        Madalmaade valitsus, esindaja: C. M. Wissels,

–        Ühendkuningriigi valitsus, esindajad: S. Ossowski ja L. Seeboruth ning barrister T. de la Mare,

–        Euroopa Komisjon, esindajad: B. D. Simon ja W. Wils,

olles 6. juuli 2010. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288; edaspidi „direktiiv”).

2        Taotlus esitati VB Pénzügyi Lízing Zrt (edaspidi „VB Pénzügyi Lízing”) ja F. Schneideri vahelise kohtuvaidluse raames, mille ese on maksekäsu kiirmenetluse avaldus.

 Õiguslik raamistik

 Liidu õigus

3        Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikkel 23 on sõnastatud järgmiselt:

„Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 267 reguleeritud kohtuasjade puhul teatab liikmesriigi kohus, kes peatab menetluse ja saadab asja Euroopa Kohtusse, oma otsusest Euroopa Kohtule. Seejärel teatab kohtusekretär otsusest pooltele, liikmesriikidele ja komisjonile, samuti liidu institutsioonile, organitele või asutusele, kes on vastu võtnud õigusakti, mille kehtivus või tõlgendamine on vaidlustatud.

Kahe kuu jooksul alates sellest teatamisest on pooltel, liikmesriikidel, komisjonil ja vajaduse korral ka liidu institutsioonil, organil või asutusel, mis on vastu võtnud õigusakti, mille kehtivus või tõlgendamine on vaidlustatud, õigus esitada Euroopa Kohtule seisukohti või kirjalikke märkusi.

[…]”.

4        Direktiivi eesmärk on selle artikli 1 lõike 1 kohaselt „ühtlustada liikmesriikide õigus- ja haldusnormid, mis käsitlevad ebaõiglasi tingimusi müüja või teenuste osutaja ning tarbija vahel sõlmitud lepingutes”.

5        Direktiivi artikli 3 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.      Lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, loetakse ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.

2.      Tingimust ei loeta kunagi eraldi kokkulepituks, kui see on eelnevalt koostatud ning tarbija ei ole seetõttu saanud tingimust sisuliselt mõjutada, eriti eelnevalt koostatud tüüplepingute puhul.”

6        Direktiivi artikli 3 lõige 3 viitab direktiivi lisale, mis sisaldab „soovituslikku ja mittetäielikku loetelu tingimustest, mida võib pidada ebaõiglasteks”. Lisa punkt 1 puudutab „[t]ingimus[i], mille eesmärk või tagajärg on:

[…]

q)      jätta tarbija ilma õigusest võtta õiguslikke meetmeid või kasutada mis tahes muud õiguskaitsevahendit või tarbija kõnealust õigust piirata […]”.

7        Direktiivi artikli 6 lõige 1 näeb ette:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole [siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta].” [Tsitaati on parandatud Euroopa Kohtus, kuna direktiivi eestikeelne tõlge on ebatäpne.]

8        Direktiivi artikli 7 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.      Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.

2.      Lõikes 1 nimetatud vahendite hulka kuuluvad sätted, mille kohaselt isikud ja organisatsioonid, kellel on liikmesriigi õiguse alusel õigustatud huvi tarbijat kaitsta, võivad kooskõlas siseriikliku õigusega pöörduda kohtute või pädevate haldusasutuste poole, kes otsustavad üldiseks kasutamiseks mõeldud lepingutingimuste ebaõigluse üle ning võivad kohaldada asjakohaseid ja tõhusaid vahendeid, et lõpetada selliste tingimuste jätkuv kasutamine.”

 Siseriiklik õigus

9        Põhikohtuasja aluseks olnud asjaolude asetleidmise ajal olid kohaldatavad tsiviilseadustik, 2006. aasta III seadusega muudetud redaktsioonis, ning valitsuse määrus nr 18/1999 ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes.

10      Tsiviilseadustiku § 209/A lõike 2 kohaselt on tühine tarbijalepingu ebaõiglane tingimus, mis on tarbijaga lepingut sõlmiva poole ühepoolse otsusega ja eraldi kokku leppimata ette kindlaks määratud lepingu osaks oleva tüüptingimusena.

11      Valitsuse määrus nr 18/1999 liigitab lepingutingimused kahte kategooriasse. Esimesse kategooriasse kuuluvate lepingutingimuste kasutamine on tarbijalepingutes keelatud ja kasutamise tagajärjeks on nende tingimuste tühisus. Teise kategooriasse kuuluvaid tingimusi peetakse ebaõiglaseks seni, kuni tõendatakse vastupidist; sellist lepingutingimust kasutanud lepingu pool võib selle eelduse ümber lükata.

12      Ungari tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 155/A lõige 2 sätestab:

„Kohus, kes otsustab pöörduda määrusega Euroopa Ühenduste Kohtu poole eelotsuse küsimusele vastuse saamiseks, otsustab samaaegselt menetluse peatada. Kohus sõnastab määruses küsimuse Euroopa Kohtule eelotsuse saamiseks ning edastab asjaolud ja asjakohased Ungari õigusnormid, võimaldamaks Euroopa Kohtul esitatud küsimusele vastata. Kohus saadab määruse Euroopa Kohtule ning edastab selle samaaegselt justiitsküsimuste eest vastutavale ministrile, et viimast sellest teavitada.”

13      Nimetatud seaduse § 164 lõike 1 kohaselt peab kohtuvaidluse lahendamiseks vajalike faktiliste asjaolude osas tõendeid esitama reeglina see pool, kellel on huvi, et kohus loeks need asjaolud tõendatuks. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et kohus võib korraldada eelmenetluse toiminguid omal algatusel, kui seadus seda lubab.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

14      Põhikohtuasja pooled sõlmisid 14. aprillil 2006 laenulepingu, mille abil sooviti rahastada sõiduauto ostu.

15      Pärast seda, kui F. Schneider ei täitnud enam lepingulisi kohustusi, ütles VB Pénzügyi Lízing laenulepingu üles ning pöördus eelotsusetaotluse esitanud kohtu poole 317 404 Ungari forinti suuruse võlasumma tagasimaksmise ning tasumata summalt arvestatud viivise ja kulude tasumise nõudes.

16      VB Pénzügyi Lízing ei esitanud maksekäsu kiirmenetluse avaldust sellele pädevale kohtule, mille tööpiirkonnas on F. Schneideri elukoht, vaid tugines laenulepingusse lisatud kohtualluvuse tingimusele, mis määras pooltevahelise võimaliku vaidluse lahendamise eelotsusetaotluse esitanud kohtu alluvusse.

17      Maksekäsu kiirmenetluse avaldus lahendati nn hagita menetluses, mis ei nõua, et asja lahendav kohus korraldaks kohtuistungi ning kuulaks vaidlevad pooled ära. Makseettepaneku tegemisel ei puudutanud eelotsusetaotluse esitanud kohus kohtualluvuse küsimust ega selles laenulepingus sisalduvat kohtualluvuse tingimust.

18      F. Schneider esitas makseettepaneku vastu vastuväite eelotsusetaotluse esitanud kohtule, kuid ei täpsustanud selle vastuväite esitamise põhjendusi. Vastuväite esitamise õiguslikuks tagajärjeks oli menetluse muutumine hagimenetluseks, mis toimub seega kooskõlas tsiviilkohtumenetluse üldiste sätetega.

19      Eelotsusetaotluse esitanud kohus tegi kindlaks, et F. Schneideri elukoht ei ole tema tööpiirkonnas ja seega näevad tsiviilkohtumenetluse normid ette, et tema menetluses oleva asja lahendamine peaks kuuluma selle kohtu alluvusse, mille tööpiirkonnas on kostja elukoht.

20      Neil asjaoludel otsustas Budapesti II. és III. kerületi bíróság menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas […] direktiivis […] tagatud tarbijakaitse nõuab, et siseriiklik kohus teeks kohtualluvuse kontrollimise käigus omal algatusel, isegi sellekohase taotluse puudumisel – sõltumata menetluse liigist (hagimenetlus või hagita menetlus) –, otsuse lepingutingimuse ebaõiglase olemuse kohta?

2.      Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis milliseid asjaolusid võib siseriiklik kohus selle kontrolli käigus arvesse võtta, eriti kui lepingutingimuse kohaselt ei kuulu asja lahendamine teenuste osutaja asukohajärgse kohtu alluvusse, vaid sellele asukohale lähedal asuva kohtu alluvusse?

3.      Kas [Euroopa Kohtu põhikirja] artikli 23 esimese lõigu alusel on välistatud võimalus, et samal ajal eelotsusetaotluse esitamisega teavitaks siseriiklik kohus sellest omal algatusel ka oma liikmesriigi justiitsküsimuste eest vastutavat ministrit?”

 Menetlus Euroopa Kohtus

21      Euroopa Kohtu presidendi 13. veebruari 2009. aasta otsusega peatati menetlus selles kohtuasjas kuni 4. juuni 2009. aasta otsuse kuulutamiseni kohtuasjas C‑243/08: Pannon GSM (EKL 2009, lk I‑4713).

22      Pärast nimetatud kohtuotsuse kuulutamist teatas eelotsusetaotluse esitanud kohus 2. juulil 2009 Euroopa Kohtule, et nüüdsest on ära langenud vajadus vastata 27. märtsi 2008. aasta otsusega esitatud esimesele ja teisele küsimusele. Kohus selgitas seevastu, et ta soovib siiski saada vastust kolmandale küsimusele.

23      Lisaks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtu rolli kohta direktiivis kirjeldatud tarbijaõiguste kaitsetaseme ühetaolise kohaldamise osas kõikides liikmesriikides. Selles osas tuletab ta eespool viidatud kohtuotsuse Pannon GSM punktidest 34 ja 35, et selle kohtumenetluse eritunnused, mille kohaselt müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahelist vaidlust siseriikliku õiguse raames menetletakse, ei saa mõjutada tarbijale direktiivi sätetega antud õiguskaitset. Nimelt tuleneb kohtuotsuse punktidest 34 ja 35, et siseriiklik kohus peab omal algatusel kontrollima lepingutingimuse ebaõiglast olemust kohe, kui tema käsutuses on selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud.

24      Kuid eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates ei võimalda Euroopa Kohtu eespool viidatud kohtuotsuse Pannon GSM asjakohastes punktides esitatud andmed otsustada küsimuse üle, kas siseriiklik kohus võib kontrollida lepingutingimuse ebaõiglast olemust omal algatusel üksnes juhul, kui tema käsutuses on selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud, või tähendab omal algatusel ebaõiglase olemuse uurimine vastupidi ka seda, et siseriiklik kohus on kohustatud omal algatusel välja selgitama selle uurimise teostamiseks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud.

25      Eeltoodud kaalutlustest lähtudes otsustas Budapesti II. és III. kerületi bíróság esitada Euroopa Kohtule täiendavalt järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas [ELTL] artiklis [267] ette nähtud Euroopa Kohtu pädevus hõlmab ka pädevust tõlgendada […] direktiivi […] artikli 3 lõikes 1 kasutatud mõistet „ebaõiglane lepingutingimus” ning selle direktiivi lisas loetletud lepingutingimusi?

2.      Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas sellist tõlgendust paluv eelotsusetaotlus võib – pidades silmas direktiiviga […] tagatud tarbijaõiguste kaitsetaseme ühetaolist kohaldamist kõigis liikmesriikides – puudutada küsimust, milliseid aspekte võib siseriiklik kohus arvesse võtta või peab arvesse võtma, kui ta kohaldab direktiivis ette nähtud üldisi kriteeriume konkreetsele lepingutingimusele?

3.      Kui siseriiklik kohus täheldab lepingutingimuse võimalikku ebaõiglust, kuid vaidluspooled ei ole sellekohast nõuet esitanud, kas ta võib siis omal algatusel korraldada uurimise, et tuvastada selliseks hinnanguks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud, kui siseriiklik menetlusõigus lubab seda ainult juhul, kui pooled seda nõuavad?”

 Eelotsuse küsimused

 Algselt esitatud kolmas küsimus

26      Nimetatud küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada saada, kas Euroopa Kohtu põhikirja artikli 23 esimese lõiguga on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis näeb ette, et eelotsusemenetluse algatanud kohus teavitab omal algatusel samaaegselt sellest justiitsküsimuste eest vastutavat ministrit.

27      Selle kohta tuleb märkida, et Euroopa Kohtu põhikirja artikli 23 esimene lõik, mis näeb ette, et liikmesriigi kohus, kes peatab menetluse ja saadab asja Euroopa Kohtusse, teatab oma otsusest Euroopa Kohtule ja seejärel teatab kohtusekretär otsusest muu hulgas ja vajaduse korral pooltele, liikmesriikidele ja komisjonile, samuti liidu institutsioonile, organitele või asutusele, ei sisalda ühtegi viidet teistele teavitamise meetmetele, mida siseriiklik kohus võiks kasutada, kui ta otsustab pöörduda eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtu poole.

28      Selleks et esitatud küsimusele vastata, tuleb rõhutada, et ELTL artikliga 267 liikmesriikides liidu õiguse ühtse tõlgendamise tagamiseks kehtestatud kord näeb ette otsese koostöö Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute vahel menetluses, mis ei sõltu poolte taotlustest (vt 10. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑261/95: Palmisani, EKL 1997, lk I‑4025, punkt 31; 12. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑2/06: Kempter, EKL 2008, lk I‑411, punkt 41, ning 16. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑210/06: Cartesio, EKL 2008, lk I‑9641, punkt 90).

29      Eelotsusetaotlus põhineb nimelt kohtutevahelisel dialoogil, mille alustamine sõltub täielikult siseriikliku kohtu hinnangust taotluse esitamise asjakohasusele ja vajalikkusele (vt eespool viidatud kohtuotsus Kempter, punkt 42, ja kohtuotsus Cartesio, punkt 91).

30      Arvestades eelotsusemenetluse aluseks olevaid põhimõtteid ning esitatud küsimust, on oluline kindlaks teha, kas nimetatud teavitamise kohustus võib mõjutada siseriiklikele kohtutele ELTL artiklis 267 antud võimalusi.

31      Selles osas ei ilmne, et sellist kohustust, nagu sellega on tegemist põhikohtuasjas, võiks pidada sekkumiseks ELTL artiklis 267 sätestatud kohtutevahelisse dialoogi.

32      Nimelt ei kujuta asjaomase liikmesriigi kohtutele pandud kohustus teavitada justiitsministrit Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitamise hetkel endast sellise eelotsusetaotluse esitamise tingimust. Seega ei saa see mõjutada nende kohtute õigust eelotsusetaotlust esitada ega rikkuda neile ELTL artiklis 267 antud eesõigusi.

33      Ka ei ilmne, et sellise teavitamise kohustuse võimalik rikkumine tooks endaga kaasa õiguslikke tagajärgi, mis võiksid tähtsust omada ELTL artiklis 267 ette nähtud menetluse seisukohalt.

34      Lisaks, nagu märkis kohtujurist enda ettepaneku punktis 74, ei ole esitatud mingisuguseid andmeid, milles nähtuks, et vaidlusalune teavitamise kohustus võiks takistada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitamist asjaomase liikmesriigi kohtute poolt.

35      Järelikult tuleb algselt esitatud kolmandale küsimusele vastata, et Euroopa Kohtu põhikirja artikli 23 esimese lõiguga ei ole vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis näeb ette, et eelotsusemenetluse algatanud kohus teavitab omal algatusel samaaegselt sellest asjaomase liikmesriigi justiitsküsimuste eest vastutavat ministrit.

 Esimene ja teine täiendavalt esitatud küsimus

36      Nende küsimustega, mida tuleb uurida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas ELTL artiklit 267 tuleb tõlgendada nii, et Euroopa Kohtul on pädevus tõlgendada direktiivi artikli 3 lõikes 1 ja direktiivi lisas kasutatud mõistet „ebaõiglane lepingutingimus” ning selgitada, milliseid kriteeriume võib või peab siseriiklik kohus arvesse võtma lepingutingimuse vastavuse hindamisel direktiivi sätetele.

37      Nendele küsimustele vastamiseks tuleb meenutada, et ELTL artiklis 267 ette nähtud menetlus on Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute koostöö vahend, mille kaudu Euroopa Kohus annab siseriiklikele kohtutele liidu õiguse tõlgendusi, mida siseriiklikud kohtud vajavad nende menetluses olevate vaidluste lahendamisel (vt eelkõige 8. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑231/89: Gmurzynska-Bscher, EKL 1990, lk I‑4003, punkt 18, ning 12. märtsi 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑314/96: Djabali, EKL 1998, lk I‑1149, punkt 17).

38      Liidu õigusnormide osas, mis võivad olla ELTL artikli 267 alusel tehtava Euroopa Kohtu otsuse esemeks, tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on pädev tõlgendama ilma eranditeta kõiki esmaseid õigusakte ning liidu institutsioonide, organite või asutuste poolt vastu võetud õigusakte (vt 13. detsembri 1989. aasta otsus kohtuasjas C‑322/88: Grimaldi, EKL 1989, lk 4407, punkt 8, ning 11. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑11/05: Friesland Coberco Dairy Foods, EKL 2006, lk I‑4285, punktid 35 ja 36).

39      Järelikult võib siseriiklik kohus liidu õigusnormide osas pöörduda Euroopa Kohtu poole taotlusega tõlgendada selliseid teisese õiguse aktides sisalduvaid mõisteid nagu direktiivis ja selle lisas kasutatud mõiste „ebaõiglane lepingutingimus”.

40      Selles osas on Euroopa Kohus otsustanud, et direktiivi artikli 3 lõige 1 ja artikli 4 lõige 1 määravad üheskoos kindlaks üldised kriteeriumid, millest lähtudes saab hinnata, kas direktiiviga hõlmatud lepingutingimused on ebaõiglase iseloomuga (vt 3. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑484/08: Caja de Ahorros y Monte de Piedad de Madrid, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

41      Muuseas oli sarnane küsimus esitatud ka eespool viidatud kohtuotsuse Pannon GSM aluseks olnud eelotsusetaotluses ja nimelt selliselt, et nimetatud kohtuotsuse aluseks olnud põhikohtuasjas soovis eelotsusetaotluse esitanud kohus saada Euroopa Kohtult juhiseid nende asjaolude kohta, mida siseriiklik kohus peab arvestama lepingutingimuse võimaliku ebaõiglase olemuse üle otsustamisel.

42      Selles osas märkis Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuse punktides 37–39, et direktiivi artikkel 3 määratleb vaid abstraktselt elemendid, mis muudavad olemuselt ebaõiglaseks lepingutingimuse, mille osas ei ole eraldi kokku lepitud, ja lisa, millele viitab direktiivi artikli 3 lõige 3, sisaldab üksnes soovituslikku ja mittetäielikku loetelu tingimustest, mida võib pidada ebaõiglaseks, ning direktiivi artikli 4 kohaselt võetakse lepingutingimuse ebaõigluse hindamisel arvesse lepingu objektiks oleva kauba või teenuse laad ning viidatakse lepingu sõlmimisel kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele.

43      Neil asjaoludel täpsustas Euroopa Kohus sellele küsimusele antud vastuses, et siseriikliku kohtu hinnata on see, kas lepingutingimuse puhul on täidetud kriteeriumid, mis annavad aluse kvalifitseerida see tingimus „ebaõiglasena” direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses, ning siseriiklik kohus peab seejuures arvestama asjaoluga, et ebaõiglasena võib käsitada tarbija ja müüja või teenuste osutaja vahel sõlmitud lepingus sisalduvat tingimust, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud ja mis määrab vaidluse allumise üksnes kohtule, mille tööpiirkonnas asub müüja või teenuste osutaja asukoht (vt eespool viidatud kohtuotsus Pannon GSM, punkt 44).

44      Seega tuleb esimesele ja teisele täiendavalt esitatud küsimusele vastata, et ELTL artiklit 267 tuleb tõlgendada nii, et Euroopa Kohtul on pädevus tõlgendada direktiivi artikli 3 lõikes 1 ja direktiivi lisas kasutatud mõistet „ebaõiglane lepingutingimus” ning selgitada, milliseid kriteeriume võib või peab siseriiklik kohus arvesse võtma lepingutingimuse vastavuse hindamisel direktiivi sätetele, kusjuures see kohus peab otsustama neid kriteeriume arvesse võttes konkreetse lepingutingimuse kvalifikatsiooni üle käesoleva asja asjaolusid arvestades.

 Kolmas täiendavalt esitatud küsimus

45      Selle küsimusega, mis on sõnastatud väga üldiselt, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks teha talle direktiivi sätetest tuleneva vastutuse sellest hetkest, kui tal tekib küsimus erandlikku kohtualluvust määrava lepingutingimuse võimaliku ebaõiglase olemuse osas. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib nimelt, kas sellises olukorras on siseriiklikul kohtul kohustus omal algatusel korraldada uurimine, et tuvastada sellise tingimuse olemasolu üle otsustamiseks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud, kui siseriiklik õigus näeb sellise kontrollimise ette üksnes ühe poole nõudel.

46      Esitatud küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt lähtub direktiiviga loodud kaitsesüsteem eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja eelnevalt koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (vt 27. juuni 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑240/98–C‑244/98: Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores, EKL 2000, lk I‑4941, punkt 25; 26. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑168/05: Mostaza Claro, EKL 2006, lk I‑10421, punkt 25, ning 6. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑40/08: Asturcom Telecomunicaciones, EKL 2009, lk I‑9579, punkt 29).

47      Euroopa Kohus on ka otsustanud, et tarbija nõrgemat positsiooni arvestades näeb kõnesoleva direktiivi artikli 6 lõige 1 ette, et ebaõiglased lepingutingimused ei ole tarbijale siduvad. Kohtupraktikast nähtuvalt on tegemist imperatiivse sättega, mille eesmärk on asendada lepingupartnerite õiguste ja kohustuste vaheline formaalne tasakaal tegeliku tasakaaluga, mis taastab nendevahelise võrdsuse (vt eespool viidatud kohtuotsus Mostaza Claro, punkt 36, ning kohtuotsus Asturcom Telecomunicaciones, punkt 30).

48      Direktiiviga ette nähtud kaitse tagamiseks on Euroopa Kohus toonitanud, et sellist tarbija ning müüja või teenuste osutaja vahelist ebavõrdsust saab tasakaalustada ainult välise, lepingupooltest sõltumatu positiivse sekkumisega (eespool viidatud kohtuotsus Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores, punkt 27; kohtuotsus Mostaza Claro, punkt 26, ning kohtuotsus Asturcom Telecomunicaciones, punkt 31).

49      Seega peab siseriiklik kohus talle direktiivi sätetest tulenevate ülesannete raames kontrollima, kas tema menetluses oleva kohtuvaidluse esemeks olev lepingutingimus kuulub selle direktiivi kohaldamisalasse. Kui sellega on tegemist, peab kohus hindama seda tingimust, vajaduse korral ka omal algatusel, nimetatud direktiiviga ette nähtud tarbijakaitsenõuetest lähtuvalt.

50      Siseriikliku kohtu uurimise esimese etapi osas tuleneb koosmõjus direktiivi artiklitest 1 ja 3, et direktiiv laieneb igasugusele erandlikku kohtualluvust määravale lepingutingimusele, mis sisaldub müüja või teenuste osutaja ning tarbija vahel sõlmitud lepingus ja mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud.

51      Liidu seadusandja poolt ette nähtud tarbijakaitse tõhususe tagamiseks peab siseriiklik kohus seega kõikidel juhtudel ja olenemata siseriikliku õiguse normidest tuvastama, kas vaidlusalune tingimus on või ei ole müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel eraldi kokku lepitud.

52      Sellise uurimise teise etapi osas tuleb tõdeda, et põhikohtuasja esemeks olev lepingutingimus näeb erandliku kohtualluvuse ette selliselt, nagu selle tõi välja eelotsusetaotluse esitanud kohus, et asja arutamine ei allu kohtule, mille tööpiirkonnas on kostja elukoht, ega kohtule, mille tööpiirkonnas on hageja asukoht, vaid kohtule, mis asub kostja asukoha lähedal nii geograafilises plaanis kui ka transpordivõimaluste osas.

53      Tingimuse osas, mis on lisatud tarbija ja müüja või teenuste osutaja vahel sõlmitud lepingusse ja mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud ning mis määrab asja erandliku kohtualluvuse selliselt, et asja lahendamine kuulub kohtu alluvusse, mille tööpiirkonnas asub müüja või teenuste osutaja asukoht, on Euroopa Kohus otsustanud eespool viidatud kohtuotsuse Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores punktis 24, et sellist tingimust tuleb pidada ebaõiglaseks direktiivi artikli 3 tähenduses, kui see kutsub vastuolus heausksuse tingimusega esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.

54      Tuleb märkida, et siseriiklikule kohtule põhikohtuasjas küsitavusi tekitanud tingimus, samamoodi kui tingimus, mille eesmärk on määrata kõikide lepingust tulenevate vaidluste lahendamine üksnes selle kohtu alluvusse, mille tööpiirkonnas asub müüja või teenuste osutaja asukoht, sunnib tarbijat tunnustama vaidluse allumist üksnes kohtule, mis võib asuda tema enda elukohast kaugel, mis omakorda raskendab tarbija ilmumist kohtusse. Väiksemaid summasid puudutavates asjades võivad kohtusse ilmumisega kaasnevad kulud mõjuda piiranguna, sundides tarbijat loobuma kohtusse pöördumisest ja oma õiguste kaitsest. Selline tingimus kuulub järelikult direktiivi lisa punkti 1 alapunktis q nimetatud tingimuste kategooriasse, mille eesmärk või tagajärg on jätta tarbija ilma tema õigusest võtta õiguslikke meetmeid või seda piirata (vt eespool viidatud kohtuotsus Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores, punkt 22).

55      Lisaks võimaldab selline erandlikku kohtualluvust määrav tingimus koondada müüjal või teenuste osutajal kõik tema kutsetegevusega seotud vaidlused ühte kohtusse, mille tööpiirkonnas ei asu aga tarbija elukoht, kuid mis kergendab müüja või teenuste osutaja kohtusse ilmumist ning vähendab talle sellega seotud kulusid (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores, punkt 23).

56      Seega tuleb kolmandale täiendavalt esitatud küsimusele vastata, et siseriiklik kohus peab võtma omal algatusel uurimismeetmed tegemaks kindlaks, kas tema menetluses oleva kohtuvaidluse esemeks olevas müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingus sisalduv erandlikku kohtualluvust määrav tingimus kuulub direktiivi kohaldamisalasse ning kui see on nii, uurima omal algatusel sellise tingimuse võimalikku ebaõiglast olemust.

 Kohtukulud

57      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

1.      Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 23 esimese lõiguga ei ole vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis näeb ette, et eelotsusemenetluse algatanud kohus teavitab omal algatusel samaaegselt sellest asjaomase liikmesriigi justiitsküsimuste eest vastutavat ministrit.

2.      ELTL artiklit 267 tuleb tõlgendada nii, et Euroopa Liidu Kohtul on pädevus tõlgendada nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 3 lõikes 1 ja direktiivi lisas kasutatud mõistet „ebaõiglane lepingutingimus” ning selgitada, milliseid kriteeriume võib või peab siseriiklik kohus arvesse võtma lepingutingimuse vastavuse hindamisel direktiivi sätetele, kusjuures see kohus peab otsustama neid kriteeriume arvesse võttes konkreetse lepingutingimuse kvalifikatsiooni üle käesoleva asja asjaolusid arvestades.

3.      Siseriiklik kohus peab võtma omal algatusel uurimismeetmed tegemaks kindlaks, kas tema menetluses oleva kohtuvaidluse esemeks olevas müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingus sisalduv erandlikku kohtualluvust määrav tingimus kuulub direktiivi 93/13 kohaldamisalasse ning kui see on nii, uurima omal algatusel sellise tingimuse võimalikku ebaõiglast olemust.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: ungari.