EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62008CJ0013

Euroopa Kohtu otsus (neljas koda), 22. detsember 2008.
Erich Stamm ja Anneliese Hauser.
Eelotsusetaotlus: Bundesgerichtshof - Saksamaa.
Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning Šveitsi Konföderatsiooni vaheline leping isikute vaba liikumise kohta - Võrdne kohtlemine - Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevad piirialatöötajad - Põllumajandusmaa rendileping - Põllumajandusstruktuur.
Kohtuasi C-13/08.

Kohtulahendite kogumik 2008 I-11087

ECLI identifier: ECLI:EU:C:2008:774

Euroopa Kohtu otsus (neljas koda)

22. detsember 2008 ( *1 )

„Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning Šveitsi Konföderatsiooni vaheline leping isikute vaba liikumise kohta — Võrdne kohtlemine — Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevad piirialatöötajad — Põllumajandusmaa rendileping — Põllumajandusstruktuur”

Kohtuasjas C-13/08,

mille ese on EÜ artikli 234 alusel Bundesgerichtshofi (Saksamaa) 23. novembri 2007. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 14. jaanuaril 2008, menetluses, mille algatasid

Erich Stamm,

Anneliese Hauser,

versus

Regierungspräsidium Freiburg,

EUROOPA KOHUS (neljas koda),

koosseisus: koja esimees K. Lenaerts, kohtunikud R. Silva de Lapuerta, E. Juhász (ettekandja), G. Arestis ja J. Malenovský,

kohtujurist: P. Mengozzi,

kohtusekretär: R. Grass,

arvestades kirjalikus menetluses esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

E. Stamm, esindaja: Rechtsanwalt J. Strick,

Regierungspräsidium Freiburg, esindaja: P. Brecht,

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: E. Traversa ja F. Hoffmeister,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Luxembourgis 21. juunil 1999 allkirjastatud Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepingu isikute vaba liikumise kohta (EÜT 2002, L 114, lk 6; edaspidi „leping”) I lisa artikli 12 lõike 1, artikli 13 lõike 1 ja artikli 15 lõike 1 tõlgendamist.

2

Eelotsusetaotlus esitati ühelt poolt E. Stammi ja A. Hauseri ja teiselt poolt Regierungspräsidium Freiburgi vahelises kohtuvaidluses seoses võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamisega Šveitsi füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevatele piirialatöötajatele.

Õiguslik raamistik

Leping

3

Vastavalt lepingu artikli 1 punktidele a ja d on lepingu eesmärk eeskätt anda Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni kodanikele õigus siseneda lepinguosaliste territooriumidele, seal elada, saada palgatööd või tegutseda füüsilisest isikust ettevõtjana ning jääda lepinguosaliste territooriumile, samuti tagada neile samasugused elu- ja töötingimused, mis on lepinguosaliste kodanikel.

4

„Lepinguosalise territooriumil seaduslikult elavaid teise lepinguosalise kodanikke ei diskrimineerita” lepingu artikli 2 kohaselt „kodakondsuse alusel käesoleva lepingu I, II ja III lisa sätete kohaldamisel ja nende kohaselt.”

5

Lepingu artikkel 16 „Viide ühenduse õigusele” on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Käesoleva lepingu eesmärkide saavutamise nimel võtavad lepinguosalised kõik meetmed, mida on vaja, et nendevahelistes suhetes kohaldataks samasuguseid õigusi ja kohustusi kui nendes Euroopa Ühenduse õigusaktides, millele viidatakse.

2.   Kuivõrd käesoleva lepingu kohaldamine on seotud ühenduse õiguse põhimõtetega, tuleb arvestada asjaomast Euroopa Ühenduste Kohtu praktikat enne käesoleva lepingu allkirjastamist. Lepingu allkirjastamise kuupäevale järgnenud kohtupraktikast antakse Šveitsile teada. Lepingu nõuetekohase toimimise tagamiseks määrab ühiskomitee ühe lepinguosalise taotlusel kindlaks kõnealuse kohtupraktika mõjud.”

6

Lepingu I lisa, mis käsitleb isikute vaba liikumist, III peatükk sisaldab erisätteid füüsilisest isikust ettevõtjate kohta. Selle lisa artikkel 12 sätestab lõikes 1, et „[l]epinguosalise kodanik, kes soovib siirduda teise lepinguosalise territooriumile eesmärgiga alustada seal tegevust füüsilisest isikust ettevõtjana (edaspidi „füüsilisest isikust ettevõtja”), saab elamisloa, mis kehtib vähemalt viis aastat alates väljaandmise kuupäevast, tingimusel et ta esitab pädevatele siseriiklikele asutustele tõendi selle kohta, et ta on tegevust alustanud või alustamas.”

7

Sama artikli lõiked 2-6 sisaldavad füüsilisest isikust ettevõtjate elamisõigust puudutavaid menetlusnorme.

8

Mis puudutab füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevaid piirialatöötajaid, siis näeb nimetatud lisa artikkel 13 ette järgmist:

„1.   Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev piirialatöötaja on lepinguosalise kodanik, kelle elukoht on lepinguosalise territooriumil ja kes tegutseb teise lepinguosalise territooriumil füüsilisest isikust ettevõtjana, naastes oma elukohta üldjuhul iga päev või vähemalt kord nädalas.

2.   Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevatelt piirialatöötajatelt ei nõuta elamisluba.

Kõnealuse riigi pädevad siseriiklikud asutused võivad füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevale piirialatöötajale siiski väljastada eriloa kehtivusega vähemalt viis aastat, tingimusel et füüsilisest isikust ettevõtja esitab pädevatele siseriiklikele asutustele tõendi selle kohta, et ta tegutseb või kavatseb tegutseda füüsilisest isikust ettevõtjana. Nimetatud luba pikendatakse vähemalt viieks aastaks, tingimusel et kõnealune piirialatöötaja esitab tõendi, et ta tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana.

3.   Eriluba kehtib kõikjal selle väljastanud riigi territooriumil.”

9

Lepingu I lisa artikkel 14 „Tööalane ja geograafiline liikuvus” näeb ette:

„1.   Füüsilisest isikust ettevõtjatel on õigus geograafilisele ja tööalasele liikuvusele üle kogu vastuvõtjariigi territooriumi.

2.   Tööalane liikuvus sisaldab tööandja, töökoha ja ameti vahetust ning siirdumist füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemiselt palgatööle. Geograafiline liikuvus hõlmab töö- ja elukoha vahetust.”

10

Võrdse kohtlemise osas näeb asjaomase lisa artikkel 15 ette:

„1.   Füüsilisest isikust ettevõtjaks saamise ja sellena tegutsemise osas tuleb füüsilisest isikust ettevõtjale tagada vähemalt sama soodsad tingimused kui vastuvõtjariigi kodanikele.

2.   Käesoleva lisa artiklit 9 kohaldatakse mutatis mutandis käesolevas peatükis nimetatud füüsilisest isikust ettevõtjate suhtes.”

11

Nimetatud lisa artikkel 16 „Avaliku võimu teostamine” näeb ette järgmist:

„Füüsilisest isikust ettevõtja võib jätta ilma õigusest tegutseda valdkonnas, mis on isegi üksnes juhuti seotud avaliku võimu teostamisega.”

12

Lepingu I lisa artikli 23 lõike 1 kohaselt ei nõuta teenuseid saavalt isikult elamisluba elamisperioodi korral pikkusega kolm kuud või vähem. Üle kolme kuu kestva elamisperioodi puhul väljastatakse teenuse saajale elamisluba, mis kehtib sama kaua, kui talle osutatav teenus.

13

Selle lisa artikkel 25 näeb ette:

„1.   Lepinguosalise kodanikul, kellel on vastuvõtjariigis elamise õigus ja kelle põhielukoht on seal, on kinnisvara soetamisel kõnealuse riigi kodanikega samad õigused. Ta võib igal ajal asjaomaste siseriiklike õigusaktide kohaselt valida vastuvõtjariigi oma põhielukohaks, olenemata oma töösuhte kestusest. Vastuvõtjariigist lahkumine ei too kaasa omandist loobumise kohustust.

[…]

3.   Piirialatöötajatel on samad õigused oma majandustegevuseks vajaliku kinnisvara või lisaeluaseme soetamiseks mis vastuvõtjariigi kodanikel. Vastuvõtjariigist lahkumine ei too kaasa kõnealusest omandist loobumise kohustust. Kõnealune isik võib saada puhkeotstarbelise majutuskoha soetamise õiguse. Käesolev leping ei mõjuta eeskirju, mis vastuvõtjariigis reguleerivad kapitalimahutusi või kauplemist tühjade kruntide ja veel ehitamata korteritega.”

Siseriiklik õigus

14

Eelotsusetaotlusest tuleneb, et Saksa seadus põllumajandusmaa rendilepingute deklareerimise kohustuse ja vaidlustamise õiguse kohta (Gesetz über die Anzeige und Beanstandung von Landpachtverträgen, Bundesgesetzblatt 1985 I, lk 2075, edaspidi „LPachtVG”) näeb põllumajandusmaa rendi osas ette erisätted. Rendileandjad peavad esitama rendilepingute kohta pädevale ametiasutusele deklaratsiooni ning viimane võib nende sõlmimise vaidlustada; seda eeskätt juhul, kui rent tingib maakasutuse „ebasobiva” jaotuse.

15

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et vastavalt LPachtVG § 4 lõigetele 1 ja 2 tingib rent maakasutuse „ebasobiva” jaotuse eeskätt siis, kui rentimine on vastuolus põllumajandusstruktuuri parendamise meetmetega. Sellega on tegu eeskätt siis, kui põllumajandustootjad, kellel on hädasti vaja põllumajandusmaad jätkusuutlike ja konkurentsivõimeliste ettevõtete loomiseks ja säilitamiseks ning kes on võimelised põllumajandusmaad rentima, ei saa põllumajandusmaad kasutada, kuna see on rendile antud isikule, kes ei tegele põllumajandusega.

16

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et tema kohtupraktika kohaselt, mis eelnes lepingu jõustumisele, on Saksa põllumajandusstruktuuri parendamise meetmetega vastuolus see, kui Saksa kutselised põllumajandustootjad, kellel on hädasti vaja põllumajandusmaad jätkusuutlike ja konkurentsivõimeliste ettevõtete loomiseks ja säilitamiseks, ei saa põllumajandusmaad kasutada, kuna see on antud rendile Šveitsi põllumajandustootjatele, kelle ettevõtted asuvad Šveitsis. Sellest tuleneb, et LPachtVG § 4 kohaldamisel tuleb neid Šveitsi põllumajandustootjaid käsitada väljaspool Saksa põllumajandusstruktuuri seisvatena, järelikult isikutena, kes ei tegele põllumajandusega.

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

17

E. Stamm, kes on Šveitsi põllumajandustootja ja kelle ettevõte asub Šveitsis, sõlmis 10. oktoobril 2005 Saksamaal elava A. Hauseriga põllumajandusmaa rendilepingu Saksamaal asuva 2,75 hektari suuruse põllumajandusmaa kohta. Selles viieks aastaks sõlmitud rendilepingus oli ette nähtud aastane renditasu 686 eurot.

18

Landwirtschaftsamt (Saksa põllumajandusamet) vaidlustas nimetatud põllumajandusmaa rendilepingu ja nõudis, et asjaomased lepingupooled tühistaksid selle viivitamatult. Kohtule esitatud kaebus ning E. Stammi esitatud muud taotlused jäeti Amtsgericht Waldshut-Tiengen’i (esimese astme kohus) otsusega rahuldamata, kes tunnistas rendilepingu kehtetuks põhjendusel, et kõnealune rent tingib maakasutuse „ebasobiva” jaotuse.

19

Pärast seda, kui Oberlandesgericht Karlsruhe in Freiburg (apellatsioonikohus) jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata, palus E. Stamm eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuvastada A. Hauseriga sõlmitud rendilepingu kehtivust. Nimetatud kohus asus seisukohale, et arvestades sellega, et käesoleval juhul on olemas oma ettevõtet laiendada soovivaid Saksa põllumajandustootjad, kes on asjaomase põllumajandusmaa rentimisest huvitatud, tuleb nimetatud põllumajandusmaa rendileping tunnistada viidatud kohtupraktika alusel kehtetuks.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tuletab siiski meelde, et sellist kohtupraktikat ei ole enam võimalik kohaldada, kui lepingu I lisa artikli 15 lõikes 1 sätestatud võrdse kohtlemise tagamise kohustust tuleb lisaks selle lisa artikli 12 lõikes 1 nimetatud „füüsilisest isikust ettevõtjatele” kohaldada ka „füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevatele piirialatöötajatele” nimetatud lisa artikli 13 lõike 1 tähenduses. Sellisel juhul ei tohiks Šveitsi kutselisi põllumajandustootjaid, kelle ettevõte asub Šveitsis, käsitada LPachtVG § 4 kohaldamisel isikutena, kes ei tegele põllumajandusega. Neile tuleks hoopiski tagada vähemalt sama soodsad tingimused kui Saksa kutselistele põllumajandustootjatele.

21

Leides, et kohtuotsuse tegemiseks on vaja lepingut tõlgendada, otsustas Bundesgerichtshof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas […] lepingu […] I lisa artikli 15 lõike 1 alusel tuleb füüsilisest isikust ettevõtjaks saamise ja sellena tegutsemise osas tagada vähemalt sama soodsad tingimused kui vastuvõtjariigi enda kodanikele vastuvõtjariigis üksnes füüsilisest isikust ettevõtjatele lepingu I lisa artikli 12 lõike 1 tähenduses või kehtib see ka füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate piirialatöötajatele lepingu I lisa artikli 13 lõike 1 tähenduses?”

Eelotsuse küsimus

Vastuvõetavus

22

Regierungspräsidium Freiburg väidab, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, kuivõrd esitatud küsimus ei oma põhikohtuasja lahendamisel tähtsust. Ta leiab, et E. Stammi puhul ei ole tegemist „füüsilisest isikust ettevõtja” ega „füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva piirialatöötajaga” lepingu I lisa tähenduses ning et põllumajandustootja, kelle ettevõte asub Šveitsis ning kes piirdub põllumajandusmaa kasutamisega Saksamaal, enne kui ta impordib tollimaksuvabalt selliselt põllumajandusmaalt saadud põllumajandustooted Šveitsi, ei kuulu mis tahes juhul ja kodakondsusest olenemata nimetatud lisa artiklite 12 ja 13 kohaldamisalasse.

23

Euroopa Ühenduste Komisjonil on samuti kahtlusi esitatud küsimuse asjakohasuses. Nimelt väidab ta, et füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev piirialatöötaja peab tegutsema teise lepinguosalise territooriumil, nagu seda näeb üldiselt ja kõigile füüsilisest isikust ettevõtjatele ette lepingu I lisa artikli 12 lõige 1. Arvestades sellega, et toimikust ei nähtu, et E. Stammil oleks teine Saksamaa Liitvabariigi territooriumil asuv ettevõte, millest tulenevalt ta osaleks Saksa majanduselus ning pakuks kaupu või teenuseid selle riigi kodanikele, ei saa komisjoni arvates välistada võimalust, et asjaomast isikut on võimalik käsitada Saksamaal mitte tegutsevana ja on võimalik asuda seisukohale, et tegemist ei ole „füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva piirialatöötajaga” lepingu tähenduses.

24

Need vastuväited tuleb ümber lükata.

25

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldatakse, et ühenduse õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused, mille siseriiklik kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille täpsust Euroopa Kohus ei pea kontrollima, on asjakohased (15. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C-300/01: Salzmann, EKL 2003, lk I-4899, punktid 29 ja 31, samuti 7. juuni 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-222/05-C-225/05: van der Weerd jt, EKL 2005, lk I-4233, punkt 22). Siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotluse saab Euroopa Kohus tagasi lükata vaid juhul, kui on ilmne, et taotletud ühenduse õiguse tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (5. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-94/04 ja C-202/04: Cipolla jt, EKL 2006, lk I-11421, punkt 25, ning eespool viidatud kohtuotsus van der Weerd jt, punkt 22).

26

Eelotsusetaotluse esitanud kohus määratles E. Stammi ühemõtteliselt „füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva piirialatöötajana”.

27

Neil asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et lepingusätete taotletud tõlgendus ei ole seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega. Seetõttu ei lükka Regierungspräsidium Freiburgi ja komisjoni esitatud vastuväited ümber eelotsusetaotluse asjakohasuse eeldust.

28

Järelikult on eelotsusetaotlus vastuvõetav.

Sisulised küsimused

29

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et põhikohtuasja kontekst on määratletud eelotsusetaotlusega ja sellest tulenevalt ei uuri Euroopa Kohus lepingu artiklis 10 ja lepingu I lisa VII peatükis sisalduvaid ülemineku- ja lepingu arengut käsitlevaid sätteid.

30

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas lepingu I lisa artiklis 15 ette nähtud võrdne kohtlemine on kohaldatav sama lisa artiklis 13 käsitletud „füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevatele piirialatöötajatele”.

31

Regierungspräsidium Freiburg väidab, et lepingu I lisa artikli 15 lõikes 1 ette nähtud põhimõte, mille kohaselt tuleb füüsilisest isikust ettevõtjale tagada vähemalt sama soodsad tingimused, on kohaldatav üksnes „füüsilisest isikust ettevõtjatele” selle lisa artikli 12 lõike 1 tähenduses, mitte „füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevatele piirialatöötajatele” selle lisa artikli 13 lõike 1 tähenduses. Ta leiab, et pakutud tõlgendust kinnitab nii lepingu ülesehitus kui ka sõnastus, sest leping ei kohtle täiesti identselt füüsilisest isikust ettevõtjaid ja füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevaid piirialatöötajaid, vaid teeb vastupidi nendel kahel isikute kategoorial tahtlikult vahet.

32

Sellist tõlgendust ei saa siiski pidada õigeks.

33

Kohe alustuseks tuleb meenutada, et lepingu I lisa III peatükk „Füüsilisest isikust ettevõtjad” hõlmab selle lisa artikleid 12–16. Selle lisa artikkel 12 käsitleb füüsilisest isikust ettevõtjaid, st lepinguosalise kodanikke, kes tegutsevad füüsilisest isikust ettevõtjana teise lepinguosalise territooriumil või soovivad sinna siirduda eesmärgiga alustada seal tegevust füüsilisest isikust ettevõtjana. Sama lisa artikkel 13 käsitleb füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevaid piirialatöötajaid – kes kujutavad endast füüsilisest isikust ettevõtjate kategooriat –, kelle elukoht on lepinguosalise territooriumil ja kes tegutsevad teise lepinguosalise territooriumil füüsilisest isikust ettevõtjana. Lepingu I lisa artiklid 14 ja 15 käsitlevad vastavalt tööalast ja geograafilist liikuvust ja füüsilisest isikust ettevõtjate võrdset kohtlemist. Selle lisa artikkel 16 näeb ette võimaluse jätta füüsilisest isikust ettevõtja ilma õigusest tegutseda valdkonnas, mis on seotud avaliku võimu teostamisega.

34

Tuleb tuvastada, et nimetatud III peatükk ei sisalda ühtegi sätet, millest tulenevalt tuleks lepingu I lisa artikleid 14–16 kohaldada üksnes „füüsilisest isikust ettevõtjatele” selle lisa artikli 12 lõike 1 tähenduses, mitte „füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevatele piirialatöötajatele” lisa artikli 13 lõike 1 tähenduses.

35

Nimelt ei viita nimetatud III peatükis miski sellele, et füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevatel piirialatöötajatel ei ole lepingu I lisa artikli 14 kohast õigust tööalasele ja geograafilisele liikuvusele vastuvõtva riigi territooriumil ega sellele, et neid ei või jätta lisa artikli 16 alusel ilma õigusest tegutseda selles riigis valdkonnas, mis on seotud avaliku võimu teostamisega. Mis puudutab geograafilist liikuvust, siis on see tuvastus kehtiv vaatamata sellele, et vastavat õigust tuleb kasutada nii, et säilib „füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva piirialatöötaja” määratlus nimetatud lisa artikli 13 tähenduses.

36

Ükski I lisa III peatüki sätetest ei viita ka sellele, et füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevad piirialatöötajad ei saa tugineda nimetatud lisa artiklis 15 ette nähtud võrdse kohtlemise põhimõttele.

37

Arvestades sellega, et lepingu I lisa III peatüki sätete sõnastus ega selle peatüki ülesehitus ei anna alust välistada selle lisa artiklite 14–16 kohaldamist füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevatele piirialatöötajatele, ei ole võimalik väita, et nimetatud lisa artikli 13 lõikes 1 käsitletud füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevaid piirialatöötajaid ei käsitata nimetatud peatüki raames füüsilisest isikust ettevõtjatena samal moel kui isikuid, kellele kohaldatakse sama lisa artiklit 12.

38

Sellist järeldust kinnitab lepingu I lisa artikli 15 lõige 2, mis näeb ette, et „[nimetatud] lisa artiklit 9 kohaldatakse mutatis mutandis [III] peatükis nimetatud füüsilisest isikust ettevõtjate suhtes”. Kuivõrd see lõik viitab selles peatükis nimetatud „füüsilisest isikust ettevõtjatele”, mitte selle lisa artiklis 12 nimetatud füüsilisest isikust ettevõtjatele, siis ei olnud lepinguosalistel kavatsust teha lepingu I lisa artiklite 14–16 kohaldamisel vahet füüsilisest isikust ettevõtjatel ja füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevatel piirialatöötajatel. Vastupidi, see asjaolu tõendab, et nimetatud artiklites ette nähtud tööalane ja geograafiline liikuvus, võrdne kohtlemine ning samuti võimalus jätta teatud isikud ilma õigusest tegutseda valdkonnas, mis on seotud avaliku võimu teostamisega, kohalduvad erisusteta ühelt poolt selle lisa artiklis 12 nimetatud isikutele ja teiselt poolt selle lisa artiklis 13 nimetatud isikutele.

39

Selles osas tuleb lisada – nagu märkis komisjon –, et lepingus eristatakse füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevaid piirialatöötajaid ainult ühes artiklis ja seda konkreetsel eesmärgil, mis seisneb neile soodsamate tingimuste kehtestamises elamisõigust puudutavas. Nimelt ei ole füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevatel piirialatöötajatel erinevalt lepingu I lisa artiklis 12 nimetatud teistest füüsilisest isikust ettevõtjatest vaja elamisluba. On ilmselge, et piirialatöötajatele soodsamad tingimused kehtestanud lepinguosaliste tahe ei saanud olla suunatud neile ebasoodsamate tingimuste kehtestamisele võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldatavust puudutavas.

40

E. Stammi kaitstavat seisukohta, mille kohaselt võrdse kohtlemise põhimõtet kohaldatakse füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevatele piirialatöötajatele, kinnitab lisaks ka lepingu I lisa II ja III peatüki ülesehitus, lepingu üldised eesmärgid ja see, kuidas tuleb tõlgendada selle lisa artiklit 25.

41

Esiteks tuleneb lepingu I lisa II peatüki „Töötajad” ja III peatüki „Füüsilisest isikust töötajad” struktuuri analüüsist, et nende peatükkide ülesehitus on identne.

42

Seega tuleb selles osas tuvastada, et selle lisa II peatükk sisaldab artiklites 6 ja 7 vastavalt palgatöötajaid ja piirialatöötajaid käsitlevaid sätteid ning et selle lisa artiklites 8–10 on ette nähtud tööalase ja geograafilise liikuvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtted ning võimalus jätta palgatöötajad ilma õigusest töötada teatud ametikohtadel avalikus teenistuses. See peatükk ei sisalda ühtegi elementi, mis võimaldaks järeldada, et neid põhimõtteid ja nimetatud võimalust ei kohaldata piirialatöötajatele, vaid üksnes palgatöötajatele. Selles peatükis ei leidu ühtegi sätet, mille alusel võiks väita, et piirialatöötajatel ei ole piirialatöötajana määratlemise säilimise tingimusel õigust tööalasele ja geograafilisele liikuvusele või võrdsele kohtlemisele või et asjaomases olukorras ei tohi viimastel keelata töötada avalikus teenistuses.

43

Asjaolust, et võrdse kohtlemise põhimõtet kohaldatakse nii palgatöötajatele kui ka piirialatöötajatele ja et lepingu I lisa II peatüki ning selle lisa III peatüki ülesehitus on analoogne, tuleneb, et lepinguosalised ei soovinud nimetatud põhimõtte kohaldamisel teha vahet füüsilisest isikust ettevõtjatel ja füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevatel piirialatöötajatel.

44

Teiseks, lepingu eesmärgi osas tuleb meenutada, et lepingu artikli 1 punktide a ja d kohaselt on lepingu eesmärk eeskätt anda Euroopa Ühenduse liikmesriikide ja Šveitsi Konföderatsiooni kodanikele õigus tegutseda lepinguosaliste territooriumil füüsilisest isikust ettevõtjana, samuti tagada neile samasugused elu- ja töötingimused mis on lepinguosaliste kodanikel. Kuid – nagu märkis komisjon – see eesmärk saavutataks üksnes osaliselt, kui füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevatele piirialatöötajatele oleks võimalik kehtestada nende tegevust puudutavas eri piirangud, mida ei kohaldata teistele füüsilisest isikust ettevõtjatele.

45

Lisaks ei või lepinguosalise territooriumil seaduslikult elavaid teise lepinguosalise kodanikke lepingu artikli 2 kohaselt diskrimineerida kodakondsuse alusel lepingu I, II ja III lisa sätete kohaldamisel.

46

Lepingu I lisa artiklite 12, 13 ja 15 teleoloogiline tõlgendus, arvestades lepingu artikli 1 punktidega a ja d ning artikliga 2, ei võimalda seega jätta füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevaid piirialatöötajaid vastuvõtjariigis füüsilisest isikust ettevõtjaks saamise ja sellena tegutsemise osas ilma vähemalt sama soodsatest tingimustest, mis on ette nähtud vastuvõtjariigi kodanikele.

47

Kolmandaks, lepingu I lisa VI peatüki „Kinnisvara soetamine” osas tuleb nentida, et selle peatüki ainus artikkel, st lisa artikkel 25 näeb lõikes 3 ette, et piirialatöötajatel on oma majandustegevuseks vajaliku kinnisvara soetamisel samad õigused mis vastuvõtjariigi kodanikel.

48

Isegi kui käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis viidatud artikkel ei hõlma põllumajandusmaa rendilepinguid, ei saanud lepinguosalistel olla kavatsust näha selliste lepingute osas ette ebasoodsamad tingimused kui kinnisvara soetamise puhul, mis tavaliselt tagab ulatuslikumad vastavad asjaõigused.

49

Kõige eelnevaga arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et lepingu I lisa artikli 15 lõike 1 kohaselt peab lepinguosaline tagama teise lepinguosalise „füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevatele piirialatöötajatele” selle lisa artikli 13 tähenduses vastuvõtjariigis füüsilisest isikust ettevõtjaks saamise ja sellena tegutsemise osas vähemalt sama soodsad tingimused mis vastuvõtjariigi kodanikele.

Kohtukulud

50

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

 

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

 

Luxembourgis 21. juunil 1999 allkirjastatud Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepingu isikute vaba liikumise kohta I lisa artikli 15 lõike 1 kohaselt peab lepinguosaline tagama teise lepinguosalise „füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevatele piirialatöötajatele” selle lisa artikli 13 tähenduses vastuvõtjariigis füüsilisest isikust ettevõtjaks saamise ja sellena tegutsemise osas vähemalt sama soodsad tingimused mis vastuvõtjariigi kodanikele.

 

Allkirjad


( *1 ) Kohtumenetluse keel: saksa.

Top