1. 

Käesolevas kohtuasjas palutakse Euroopa Kohtul teha taas otsus nõukogu raamotsuse 2002/584/JSK ( 2 ) artikli 4 punkti 6 ulatuse kohta; kõnealuses lõikes on sätestatud üks Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtlikest alustest.

2. 

Kõnealuse sätte kohaselt võib vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutus ( 3 ) keelduda vabadusekaotuse täitmiseks tehtud vahistamismääruse täitmisest juhul, kui tagaotsitav „viibib vahistamismäärust täitvas liikmesriigis või on selle kodanik või omab seal elukohta” ning kõnealune liikmesriik kohustub ise karistuse täitma.

3. 

Rechtbank Amsterdam (Madalmaad) ( 4 ) soovib teada, kas seda täitmata jätmise alust saab kohaldada Saksamaa kodanikule, kelle kohta Saksamaa Liitvabariik on teinud vahistamismääruse vabadusekaotusliku karistuse täitmiseks ning kes alates 2005. aasta juunist töötab Madalmaades, kus ta elab koos abikaasaga.

4. 

Kõnealune kohus peab arvestama ka tõika, et asjaomasel isikul ei ole alalist elamisluba Madalmaades ning et vastavalt Madalmaade õigusele ei saa talle kohaldada kõnealust täitmata jätmise alust, kuna õigusnorm, mille kohaselt tuleb keelduda Madalmaade kodaniku üleandmisest karistuse täitmisele pööramiseks, laieneb vaid neile teiste liikmesriikide kodanikele, kellel on selline elamisluba.

5. 

Esiteks soovib kõnealune kohus seega teada, kui pikk peab olema Euroopa vahistamismääruses nimetatud isiku elamise kestus vahistamismäärust täitvas liikmesriigis selleks, et kõnealust isikut saaks pidada selles liikmesriigis viibivaks või elukohta omavaks raamlepingu artikli 4 punkti 6 tähenduses.

6. 

Teiseks küsib see kohus, kas kõnealuses sättes nimetatud täitmata jätmise aluse kohaldamisele võib kehtestada täiendavaid haldusnõudeid, nagu alalise elamisloa omamise nõue.

7. 

Kolmandaks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas diskrimineerimiskeelu põhimõttega on vastuolus see, kui siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt tuleb riigi kodaniku üleandmisest keelduda juhul, kui üleandmist nõutakse karistuse täitmisele pööramiseks, laienevad vaid nendele teiste liikmesriikide kodanikele, kellel on alaline elamisluba.

8. 

Need kolm küsimust on väga sarnased nendega, mis esitati Euroopa Kohtule teises kontekstis kohtuasjas Kozłowski, milles tehti otsus 17. juulil 2008. aastal, ( 5 ) pärast käesoleva eelotsusetaotluse vastuvõtmist.

9. 

Kõnealuses kohtuotsuses määratles Euroopa Kohus mõisted „viibib” ja „elab” vahistamismäärust täitvas liikmesriigis raamotsuse artikli 4 punkti 6 tähenduses. Osaliselt vastas Euroopa Kohus ka teisele küsimusele, mis käsitles seda, kas kõnealuses sättes nimetatud täitmata jätmise aluse kohaldamisele võib kehtestada haldusnõuded, nagu riigi elamisloa omamise nõue. Kuid ta ei andnud vastust viimasele küsimusele, kas sellised siseriiklikud õigusnormid, mis keelavad riigi kodaniku üleandmise, kuid mitte teise liikmesriigi kodaniku üleandmise, vastavad diskrimineerimiskeelu põhimõttele.

10. 

Käesolevas kohtuasjas peaks Euroopa Kohus täpsustama ja täiendama eespool viidatud kohtuotsuses Kozłowski raamotsuse artikli 4 punkti 6 ulatuse kohta antud vastuseid.

11. 

Seoses eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimese küsimusega teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata, et nii mõiste „omab elukohta” kui ka mõiste „viibib” puhul on määrava tähtsusega tingimus see, kas Euroopa vahistamismääruses nimetatud isikul on vahistamismäärust täitva liikmesriigiga piisavalt sidemeid, mis lubavad eeldada, et karistuse täitmine selles riigis suurendab kõnealuse isiku võimalusi uuesti ühiskonda integreeruda. Märgiksin, et kõnealuses riigis elamise kestus on üks oluline asjaolu, mida pädev kohus peab arvestama, kui ta otsustab, kas see tingimus on täidetud.

12. 

Teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata teisele küsimusele, et raamotsuse artikli 4 punktis 6 sätestatud täitmata jätmise aluse kohaldamisele ei või kehtestada täiendavaid haldusnõudeid, nagu alalise elamisloa omamise nõue.

13. 

Lõpuks teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada seoses eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmanda küsimusega, et asjaomased siseriiklikud õigusnormid on vastuolus EÜ artiklis 12 sätestatud diskrimineerimiskeelu põhimõttega.

14. 

Enne üksikasjalikuma analüüsi esitamist on minu arvates vaja välja tuua olulised põhimõtted, mille juurde ma edaspidi oma käsitluses tagasi pöördun ning millest lähtub minu arutluskäik:

15.

Raamotsuse eesmärk on kaotada liikmesriikidevaheline formaalne väljaandmismenetlus, mis on sätestatud erinevate konventsioonidega, mille osalised need riigid on, ning asendada see õigusasutustevahelise üleandmissüsteemiga. ( 6 ) Raamotsuse põhjenduses 5 on selle kohta märgitud:

„Tulenevalt eesmärgist kujundada Euroopa Liit vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks tuleks kaotada liikmesriikidevaheline väljaandmine ja asendada see õigusasutustevahelise üleandmissüsteemiga. Lisaks sellele võimaldab süüdimõistetute kriminaalkaristuste täitmiseks või kahtlustatavatele süüdistuse esitamiseks uue lihtsustatud üleandmissüsteemi sisseviimine kõrvaldada keerukuse ja võimalikud viivitused, mis on omased praegusele väljaandmiskorrale. Tavapärased koostöösuhted, mis on siiani domineerinud liikmesriikide vahel, tuleks asendada kriminaalasjades tehtud otsuste vaba liikumisega, mis hõlmaks nii kohtuotsuse eelseid kui lõplikke otsuseid vabadusel, turvalisusel ning õigusel rajaneva ala raamistikus.”

16.

Raamotsus põhineb kriminaalasjades tehtud otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõttel, mis kujutab endast õigusalase koostöö nurgakivi, ( 7 ) ning „suurel liikmesriikidevahelisel usaldusel” ( 8 ).

17.

Raamotsuse artikli 1 pealkiri on „Euroopa vahistamismääruse määratlus ja selle täitmise kohustus”. See sätestab:

„1.   Euroopa vahistamismäärus on liikmesriigi väljaantud kohtuotsus, et teine liikmesriik võtaks tagaotsitava vahi alla ja annaks ta üle kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks.

2.   Liikmesriigid täidavad mis tahes Euroopa vahistamismääruse vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt käesoleva raamotsuse sätetele.

3.   Käesolev raamotsus ei ole mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on kirja pandud Euroopa Liidu lepingu artiklis 6.”

18.

Juhul kui Euroopa vahistamismäärus tehakse vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks, siis peab raamotsuse artikli 2 kohaselt tegemist olema vähemalt nelja kuu pikkuse karistusega.

19.

Kõnealuses artiklis 2 on esitatud loetelu 32 kuriteost, mille puhul, juhul kui need on vahistamismääruse teinud liikmesriigis karistatavad vabadusekaotusega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt kolm aastat, tuleb Euroopa vahistamismäärus täita ka siis, kui asjaomased teod ei ole vahistamismäärust täitvas liikmesriigis karistatavad. Muude süütegude puhul võib vahistamismäärust täitev liikmesriik Euroopa vahistamismääruses nimetatud isiku üleandmise suhtes kohaldada topeltkaristatavuse tingimust.

20.

Raamotsuse artiklid 3 ja 4 käsitlevad vastavalt Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise kohustuslikke ja vabatahtlikke aluseid. Kõnealuse raamotsuse artikli 4 punkt 6 sätestab:

„Vahistamismäärust täitev õigusasutus võib keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui:

[…]

21.

Seda täitmata jätmise vabatahtlikku alust täiendab raamotsuse artikli 5 punkt 3, mida kohaldatakse juhul, kui Euroopa vahistamismäärus on tehtud kohtu alla andmiseks. Kõnealuse sätte kohaselt võib sellises Euroopa vahistamismääruses nimetatud isiku üleandmise suhtes kohaldada tingimust, et see isik, juhul kui ta on vahistamismäärust täitva liikmesriigi kodanik või omab seal elukohta, tuuakse pärast ülekuulamist sellesse liikmesriiki tagasi, et ta saaks seal kanda vabadusekaotust või täita vabadust piiravat julgeolekumeedet, mis on talle määratud vahistamismääruse teinud liikmesriigis.

22.

Eespool viidatud kohtuotsuse Kozłowski aluseks on järgmised faktilised ja õiguslikud asjaolud.

23.

Saksa õigusasutustele esitati Poola kodaniku S. Kozłowski üleandmise taotlus vastavalt Euroopa vahistamismäärusele, mille tegi Poola kohus lõpliku kohtuotsusega mõistetud viiekuulise vanglakaristuse täitmiseks.

24.

S. Kozłowski viibis Stuttgarti (Saksamaa) kinnipidamisasutuses, kus ta kandis kolme aasta ja kuue kuu pikkust vabadusekaotuslikku karistust, mis mõisteti talle Saksa kohtute otsustega paljude Saksamaal toimepandud kelmusepisoodide eest.

25.

Ta oli vallaline ja lastetu. Ta valdas vähe või ei vallanud üldse saksa keelt. Ta saabus Saksamaale 2005. aasta veebruaris ning elas seal kuni vahistamiseni 10. mail 2006 mõningate katkestustega, näiteks jõulupuhkuse ajal. Ta tegi juhutöid ehitusvaldkonnas. Ta oli enda Poola õigusasutustele üleandmise vastu ning soovis pärast vabanemist jääda Saksamaale.

26.

Saksa õiguses on raamotsuse artikli 4 punkt 6 üle võetud eri sätetesse olenevalt sellest, kas asjaomane isik on Saksamaa kodanik või mõne teise riigi kodanik.

27.

Saksa kodanike puhul on väljaandmine karistuse täitmiseks võimalik vaid siis, kui süüdistatav sellega nõustub. ( 9 ) Riigis alaliselt elavate välismaalaste – olgu nad teise liikmesriigi või kolmanda riigi kodanikud – väljaandmisest karistuse täitmiseks võib keelduda, kui asjaomane isik ei nõustu enda üleandmisega ning kui tema kaitset vääriv huvi, et kriminaalkaristus täidetaks Saksa riigi territooriumil, on kaalukam. ( 10 )

28.

Need õigusnormid on vastu võetud Bundesverfassungsgericht’i (Saksamaa) 18. juuli 2005. aasta otsuse põhjal, millega kuulutati varasem seadus põhiseadusega vastuolus olevaks, kuna see kahjustas ebaproportsionaalselt iga Saksamaa kodaniku põhiõigust sellele, et teda välja ei anta. ( 11 )

29.

Oberlandesgericht (Saksamaa) pidi käsitlema kaht järgmist küsimust. Ühelt poolt pidi ta kindlaks määrama, kas S. Kozłowski viibis Saksamaa territooriumil või omas seal elukohta raamotsuse artikli 4 punkti 6 tähenduses. Täpsemalt soovis ta teada, millised järeldused tuleb selle hinnangu andmisel teha esiteks S. Kozłowski Saksamaal elamise katkestustest 2005. ja 2006. aastal, teiseks asjaolust, et rohkem kui kolm kuud pärast Saksamaale saabumist ei töötanud S. Kozłowski seal, vaid teenis peamise ülalpidamise õigusrikkumisi toime pannes, nii et tema Saksamaal viibimise õiguspärasus oli küsitav, ning kolmandaks sellest, et S. Kozłowski viibis vahi all.

30.

Teiselt poolt soovis Oberlandesgericht teada, kas Saksa õigusnormid, millega on üle võetud raamotsuse artikli 4 punkt 6, on kooskõlas diskrimineerimiskeelu põhimõttega. Eelkõige soovis ta, et Euroopa Kohus teeks otsuse selle kohta, kas ja mil määral on võimalik vahet teha riigi kodanike ja Euroopa Liidu kodanikest välismaalaste vahel.

31.

Seega esitas Oberlandesgericht Euroopa Kohtule järgmised kaks küsimust:

32.

Eespool viidatud kohtuotsuses Kozłowski vastas Euroopa Kohus ainult esimesele küsimusele. Euroopa Kohus otsustas:

„[Raamotsuse] artikli 4 punkti 6 tuleb tõlgendada nii, et:

33.

Euroopa Kohus põhjendas oma vastust järgmiselt:

34.

Kui neid kriteeriume kohaldati S. Kozłowski konkreetsele olukorrale, järeldas Euroopa Kohus ühelt poolt, et ta ei elanud Saksamaal, ning teiselt poolt, et ta ka ei viibinud seal, arvestades tema seal olemise kestust, laadi ja tingimusi, perekondlike sidemete puudumist ning seda, et tema majanduslikud sidemed kõnealuse riigiga olid nõrgad.

35.

Mitmed Saksa kohtud on D. Wolzenburgile mõistnud ühe aasta ja üheksa kuu pikkuse tingimusteta vanglakaristuse toimepandud kuritegude eest, eelkõige marihuaana Saksamaale toomise eest.

36.

13. juulil 2006. aastal andis Aacheni (Saksamaa) prokuratuur D. Wolzenburgi suhtes kõnealuse karistuse täitmiseks Euroopa vahistamismääruse, mille ta saatis välja . aastal.

37.

D. Wolzenburg saabus Madalmaadesse 2005. aasta juuni alguses. Alates 16. juunist 2005 elab ta Venlos asuvas korteris tema ja ta abikaasa nimel oleva üürilepingu alusel. Ta on sellesse valda sisse kirjutatud. . aastal toimunud kohtuistungil teatas ta, et tema abikaasa, kes on samuti Saksamaa kodanik, ootab last.

38.

D. Wolzenburg tegi aastatel 2005–2007 Madalmaades palgalist tööd. 24. juulil 2005 anti talle maksukohustuslase ja sotsiaalkindlustuse number. Ta tõestas, et tal on ravikindlustus ajavahemikuks kuni .

39.

20. septembril 2006. aastal tuli ta kodakondsus- ja migratsiooniametisse, et end Euroopa Liidu kodanikuna registreerida. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et tal on ühenduse õiguse kohaselt elamisõigus ning nende rikkumiste tõttu, mille eest ta süüdi on mõistetud, ei peaks ta ilma jääma õigusest elada Madalmaades.

40.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab veel, et marihuaana Saksamaale toimetamisega seotud teod on osaliselt toime pandud Madalmaades, seega oleks asjaomasele isikule võidud süüdistus esitada ka selles liikmesriigis.

41.

Raamotsuse artikli 4 punkt 6 on Madalmaade õiguskorras rakendatud 29. aprilli 2004. aasta Overleveringswet ( 12 ) (üleandmisseadus) artikliga 6, mis sätestab:

„1.   Madalmaade kodaniku üleandmist võib lubada juhul, kui kõnealuse kodaniku üleandmist taotletakse tema suhtes alustatud kriminaalmenetluse eesmärgil ning kui vahistamismäärust täitva õigusasutuse arvates on tagatud see, et kui talle mõistetakse vahistamismääruse teinud liikmesriigis tingimusteta vabadusekaotuslik karistus tegude eest, mille puhul üleandmine on lubatud, siis saab ta kõnealuse karistuse kanda Madalmaades.

2.   Madalmaade kodaniku üleandmine ei ole lubatud, kui üleandmist taotletakse sellise vabadusekaotusliku karistuse täitmiseks, mis on talle mõistetud lõpliku kohtuotsusega.

3.   Juhul kui üleandmisest keeldutakse ainult lõike 2 sätete alusel, teatab prokuratuur vahistamismäärust täitvale õigusasutusele, et ta on valmis kohtuotsuse täitmisele pöörama vastavalt 21. märtsi 1983. aasta kohtulikult karistatud isikute üleandmise konventsiooni (Trb. 1983, 74) artiklile 11 või vastavalt muule kohaldatavale konventsioonile.

[…]

5.   Lõikeid 1–4 kohaldatakse ka välismaalasele, kellel on alaline elamisluba, juhul kui teda võib Madalmaades kohtu alla anda Euroopa vahistamismääruse aluseks olevate tegude eest, ning juhul kui on alust arvata, et ta ei kaota talle pärast üleandmist mõistetud karistuse või võetud meetme tõttu õigust elada Madalmaades.”

42.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et OLW artikli 6 lõike 5 sätteid kohaldatakse juhul, kui Euroopa vahistamismäärus on tehtud karistuse täitmiseks, seega tuleb üleandmisest vastavalt OLW artikli 6 lõikele 2 keelduda, kui kõnealustes sätetes nimetatud tingimused on täidetud.

43.

Samuti märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kõnealuste sätete eesmärk on soodustada süüdimõistetud isiku uuesti ühiskonda integreerumist, võimaldades tal kanda karistust võimalikult lähedal sellele sotsiaalsele keskkonnale, millesse tal tuleb uuesti integreeruda.

44.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab siiski, et OLW artikli 6 lõike 5 kohaselt ei kohaldata OLW kõnealust sätet teise liikmesriigi kodanikele, kellel on Madalmaades elamisõigus EÜ artikli 18 alusel, kuid kellel ei ole alalist elamisluba.

45.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et kõnealuse alalise elamisloa saamine eeldab nii püsivalt viis aastat järjest Madalmaades elamist kui ka 201 euro suuruse lõivu tasumist.

46.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates mõjutab see, et teise liikmesriigi kodanikele, kellel sellist elamisluba ei ole, ei kohaldata OLW artikli 6 lõikes 5 sõnastatud üleandmisest keeldumise alust, nende õigusi, mis tulenevad Euroopa Liidu kodaniku staatusest.

47.

Pärast meeldetuletust, et 16. juuni 2005. aasta kohtuotsuse Pupino ( 13 ) kohaselt peab siseriiklik kohus tõlgendama siseriiklikku õigust kooskõlas raamotsusega, kuid see ei saa tuua kaasa contra legem tõlgendust, otsustas Rechtbank Amsterdam menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

48.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused hõlmavad kolme küsimust, mida ma alljärgnevalt vaatlen. Esiteks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kui pikk peab olema tagaotsitava isiku elamise kestus vahistamismäärust täitvas liikmesriigis, selleks et kõnealune isik „viibiks” või „elaks” selles riigis raamotsuse artikli 4 punkti 6 tähenduses; teiseks soovib ta teada, kas kõnealuses sättes sätestatud täitmata jätmise aluse kohaldamisele võib kehtestada selliseid haldusnõudeid nagu alalise elamisloa omamise nõue, ning kolmandaks soovib ta teada, kas EÜ artiklis 12 sõnastatud diskrimineerimiskeelu põhimõttega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt tuleb selle liikmesriigi kodanike üleandmisest alati keelduda, samas kui teiste liikmesriikide kodanike üleandmisest saab keelduda vaid juhul, kui neil on alaline elamisluba.

49.

Nii esimese küsimusega kui ka teise küsimuse punktidega a ja b soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kui pikk peab olema tagaotsitava isiku elamise kestus vahistamismäärust täitvas liikmesriigis, selleks et kõnealust isikut võiks pidada selles riigis viibivaks või elavaks raamotsuse artikli 4 punkti 6 tähenduses.

50.

Arvan, et vastus sellele küsimusele tuleneb üsna selgelt eespool viidatud kohtuotsusest Kozłowski. Meenutagem, et kõnealuses kohtuotsuses otsustas Euroopa Kohus, et tagaotsitav isik „elab” vahistamismäärust täitvas liikmesriigis, kui ta on asunud sinna tegelikult elama, ja „viibib” seal, kui tal on mõnda aega püsivalt selles liikmesriigis viibimise tulemusena tekkinud selle riigiga side, mis vastab selles riigis elamisest tulenevale seotuse astmele.

51.

Euroopa Kohus täpsustas, et selleks, et määrata kindlaks, kas isikul on konkreetsel juhtumil tekkinud selline side, tuleb anda üldhinnang mitmele selle isiku olukorda iseloomustavale objektiivsele näitajale, mille hulka kuuluvad eelkõige vahistamismäärust täitvas liikmesriigis viibimise kestus, laad ja tingimused ning selle isiku perekondlikud ja majanduslikud sidemed kõnealuse riigiga.

52.

Euroopa Kohus järeldas seda asjaolust, et mõisted „viibib” ja „elab” ei ole raamotsuses määratletud, et neile tuleb anda Euroopa Liidu siseselt ühtne definitsioon, mis on kindlaks määratud vastavalt raamotsuse artikli 4 punktis 6 taotletavatele eesmärkidele, eelkõige eesmärgile suurendada tagaotsitava isiku uuesti ühiskonda integreerumise tõenäosust, ning mida ei saa tõlgendada laiendavalt.

53.

Nendest märkustest võime teha käesoleva kohtuasja kohta järgmised järeldused.

54.

Ühelt poolt on tagaotsitava isiku elamise kestus vahistamismäärust täitvas liikmesriigis üks asjaolu, mida tuleb arvesse võtta, kui määratakse kindlaks, kas kõnealusel isikul on selle liikmesriigiga piisav side. Selline analüüs kehtib nii mõiste „elab” puhul kui ka mõiste „viibib” puhul, nagu nähtub viimase mõiste määratlusest, mille kohaselt isik viibib vahistamismäärust täitvas liikmesriigis juhul, kui tal on mõnda aega püsivalt selles liikmesriigis viibimise tulemusena tekkinud selle riigiga side, mis vastab selles riigis elamisest tulenevale seotuse astmele.

55.

Teiselt poolt peab kõnealune viibimine olema kestnud „mõnda aega”, ( 14 ) st olema märkimisväärse kestusega, et näidata seoses tagaotsitava isiku üldise olukorraga tõelise sideme olemasolu kõnealuse isiku ja vahistamismäärust täitva liikmesriigi vahel.

56.

Sellest järeldub, et isikut ei saa pidada vahistamismäärust täitvas liikmesriigis viibivaks või elavaks raamotsuse artikli 4 punkti 6 tähenduses, olenemata tema kõnealuses riigis viibimise kestusest. Nii nagu sellest, et tagaotsitav isik viibib ajutiselt vahistamismäärust täitva liikmesriigi territooriumil, ei piisa selleks, et pidada teda seal viibivaks, ( 15 ) ei olevat piisav ka see, et tal on seal lühikest aega olnud ainult tegelik või peamine elukoht, ilma et tal oleks veel kõnealuse riigiga muid sidemeid, nagu töö või perekonnaliikmete olemasolu.

57.

Sellegipoolest ilmneb eespool viidatud kohtuotsuses Kozłowski kasutatud väljendist „mõnda aega”, et ei ole vajalik ka see, et tagaotsitav isik oleks elanud kõnealuses liikmesriigis katkematult teatava aja jooksul, näiteks viis aastat, nagu on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/38/EÜ ( 16 ) artiklis 16 selleks, et saada alalist elamisõigust. Kuna mõisteid „elab” ja „viibib” tuleb tõlgendada kogu Euroopa Liidus ühetaoliselt, siis ei või liikmesriik kehtestada kohustusliku seadusliku elamise kestuse nõuet. Kuna Madalmaade seadus seab teise liikmesriigi kodaniku üleandmisest keeldumise eeltingimuseks selle, et kõnealune kodanik on elanud Madalmaades katkematult viis aastat, siis on see minu arvates raamotsusega vastuolus.

58.

Et saada teada, kas tagaotsitava isiku viibimise kestus vahistamismäärust täitvas liikmesriigis on piisav selleks, et talle võidaks kohaldada raamotsuse artikli 4 punktis 6 sätestatud täitmata jätmise vabatahtlikku alust, tuleb järelikult hinnata konkreetselt kõnealust kestust, võttes arvesse kõiki muid asjakohaseid objektiivseid näitajaid, mis iseloomustavad selle isiku olukorda.

59.

Euroopa Kohus on kirjeldanud täpsemalt analüüsimeetodit, mida vahistamismäärust täitev õigusasutus peab kasutama selleks, et saada teada, kas seda täitmata jätmise alust tuleb kohaldada. Õigusasutus peab esiteks kõigest kindlaks tegema, kas isik on kõnealuse riigi kodanik või elab või viibib seal, ning alles juhul kui see on nii, peab õigusasutus teiseks hindama, kas eksisteerib õigustatud huvi, millega saab põhjendada vahistamismääruse teinud liikmesriigis mõistetud karistuse täideviimist seda määrust täitva liikmesriigi territooriumil. ( 17 ) Sellise lähenemise puhul on tagaotsitava isiku uuesti ühiskonda integreerumine vaid üks nimetatud õigustatud huvidest.

60.

Ma ei ole raamotsuse artikli 4 punkti 6 sellise tõlgenduse õigsuses veendunud.

61.

Esiteks, võttes arvesse kõnealuses artiklis sõnastatud tingimusi ning raamotsuse ülesehitust, ei saa ma aru, millist muud õigustatud huvi võiks kõnealuse sättega taotleda. Lisaks tuleb meenutada, et raamotsuse artikli 4 punkt 6 sätestab erandi kõnealuse otsuse artikli 1 lõikes 2 sõnastatud üleandmise põhimõttest, seega ei saa seda tõlgendada laiendavalt, nagu Euroopa Kohus on märkinud seoses mõistega „viibib”. ( 18 )

62.

Teiseks tundub, et selline analüüsimeetod raamotsuse artikli 4 punkti 6 rakendamiseks ei ole kooskõlas ühenduse õigusaktis sätestatud mõiste tõlgendusmeetodiga, mille kohaselt juhul, kui seda mõistet ei ole määratletud kõnealuses õigusaktis ning kui õigusaktis ei viidata ka liikmesriikide õigusele, tuleb mõiste määratleda vastavalt selle kontekstile ja sellega taotletavale eesmärgile. ( 19 ) Mõisteid, mille alusel otsustatakse, kas asjaomast ühenduse sätet kohaldatakse, tuleb hinnata igal konkreetsel juhtumil kõnealuse sätte eesmärki arvestades.

63.

Arvan seega, et vahistamismäärust täitev õigusasutus peab igal konkreetsel juhtumil selleks, et määrata kindlaks, kas tagaotsitav isik „viibib” või „elab” vahistamismäärust täitvas liikmesriigis raamotsuse artikli 4 punkti 6 tähenduses, hindama seda, kas kõnealusel isikul on selle riigiga selline side, et karistuse täitmine selles riigis tundub olevat isiku uuesti ühiskonda integreerumise soodustamiseks vajalik. Just seda eesmärki arvestades määratles Euroopa Kohus kõnealuste mõistete sisu eespool viidatud kohtuotsuses Kozłowski ning sellest eesmärgist lähtudes tuleb mõistete sisu hinnata igal konkreetsel juhtumil.

64.

Koht, kus vanglakaristust kandev või julgeolekumeedet täitev isik viibib või elab, on oluline tema uuesti ühiskonda integreerumise seisukohast, kuna kõnealuse integreerumise eesmärk on võimaldada isikul taas leida oma koht ühiskonnas ehk siis perekond, sotsiaalne ja töökeskkond, kus ta elas enne karistuse täideviimist ning kuhu ta tõenäoliselt karistuse lõppedes tagasi pöördub.

65.

Nii on Euroopa Nõukogu liikmesriigid oma soovitustes vanglaeeskirjade kohta ( 20 ) väljendanud soovi, et vanglakaristus korraldataks võimaluste piires tingimustes, mis lubavad kinnipeetaval säilitada ja tugevdada sidemeid oma perekonnaga. Samuti peab vanglakaristus jätma kinnipeetavale mulje, et ta ei ole ühiskonnast eraldatud. Kinnipidamine peab ka hõlbustama karistuse lõppemisel töö saamist või jätkamist tänu kinnipidamisasutuses välja töötatud vabanemiseks ettevalmistavale programmile või tingimisi vabastamisele koos käitumiskontrollile allutamisega. ( 21 )

66.

Nende soovituste järgimine eeldab järelikult seda, et vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmine häirib võimalikult vähe kinnipeetava suhteid perekonnaga, samuti sotsiaalse ja töökeskkonnaga.

67.

Nendest kaalutlustest lähtudes peab vahistamismäärust täitev õigusasutus konkreetsel juhtumil hindama, kas tagaotsitav isik „viibib” või „elab” vahistamismäärust täitvas liikmesriigis raamotsuse artikli 4 punkti 6 tähenduses.

68.

Sellest järeldub, et minu arvates võiks kõnealust isikut pidada vahistamismäärust täitvas liikmesriigis elavaks raamotsuse artikli 4 punkti 6 tähenduses, olenemata sellest, et ta on seal viibinud vaid väga lühikest aega, juhul kui tal on siiski selle riigiga muid piisavalt tugevaid sidemeid, näiteks kui kõnealuses riigis asub tema peamine elukoht, ta elab seal koos oma perega või töötab seal.

69.

D. Wolzenburgi olukorra kohta arvan ma, et teda võib pidada Madalmaades elavaks raamotsuse artikli 4 punkti 6 tähenduses, kuna selleks hetkeks, kui Madalmaade ametiasutused said kätte tema kohta tehtud Euroopa vahistamismääruse, oli tema peamine elukoht olnud kõnealuses riigis veidi üle aasta, ta elas seal koos abikaasaga ning töötas seal.

70.

Neid asjaolusid arvestades teen ettepaneku vastata, et selle kindlaksmääramiseks, kas Euroopa vahistamismääruse alusel tagaotsitav isik viibib või elab vahistamismäärust täitvas liikmesriigis raamotsuse artikli 4 punkti 6 tähenduses, peab kõnealuse isiku selles liikmesriigis elamise kestus olema piisav otsustamaks, et kõnealuse isiku olukorda iseloomustavaid muid objektiivseid näitajaid arvestades on kõnealusel isikul selle riigiga sidemed, mis lubavad eeldada, et vanglakaristuse täitmine vahistamismäärust täitvas liikmesriigis aitab kaasa selle isiku uuesti ühiskonda integreerumisele.

71.

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas raamotsuse artikli 4 punkti 6 tuleb tõlgendada nii, et kõnealuses sättes sätestatud täitmata jätmise aluse kohaldamisele võib kehtestada täiendavaid haldusnõudeid, nagu alalise elamisloa omamise nõue.

72.

Eespool viidatud kohtuotsus Kozłowski annab juba viite, kuidas sellele küsimusele tuleks vastata. Kõnealuses otsuses võttis Euroopa Kohus seisukoha küsimuse suhtes, kas tagaotsitavat isikut võib pidada vahistamismäärust täitvas liikmesriigis „viibivaks” või „elavaks” juhul, kui ta ei viibi seal kooskõlas siseriikliku õigusega, mis reguleerib välismaalaste riiki sisenemist ja riigis elamist. Oberlandesgericht Stuttgart esitas selle küsimuse, kuna rohkem kui kolm kuud pärast Saksamaale saabumist ei töötanud S. Kozłowski seal ning teenis peamise ülalpidamise õigusrikkumisi toime pannes. ( 22 )

73.

Euroopa Kohtu arvamuse kohaselt ei tähenda see asjaolu üksinda seda, et tagaotsitavat isikut ei võiks pidada vahistamismäärust täitvas liikmesriigis elavaks, kuid see asjaolu võib osutuda asjakohaseks kõnealuse nõude täitmise hindamisel.

74.

Nagu ka eelotsusetaotluse esitanud kohus ise märgib, järeldub nendest asjaoludest, et vaadeldavale küsimusele vastamisel tuleb lähtuda tõigast, et teise liikmesriigi kodaniku elamisõigus vahistamismäärust täitvas liikmesriigis põhineb EÜ artiklil 18 või siis EÜ asutamislepingus sätestatud liikumisvabaduse alusel teostataval majandustegevusel, ning kõnealune liikmesriik võib selle õiguse kahtluse alla seada vaid ühenduse õigusega kooskõlas olevatel tingimustel.

75.

EÜ artikli 17 lõike 1 kohaselt on iga isik, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus, liidu kodanik, ning vastavalt EÜ artikli 18 lõikele 1 on igal liidu kodanikul õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, kui EÜ asutamislepinguga ja selle rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutest ja tingimustest ei tulene teisiti. Samuti on selge, et Euroopa Liidu kodaniku staatus on liikmesriigi iga kodaniku põhistaatus ning et EÜ asutamislepinguga tagatud õigusest teostada majandustegevust vabalt valitud liikmesriigis füüsilisest isikust ettevõtjana või töötajana tuleneb loomulikult õigus elada kõnealuses liikmesriigis.

76.

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus isegi märgib, ei ole kõnealusele elamisõigusele kehtestatud haldusnõudeid, nagu alalise elamisloa omamine. Sellist nõuet ei ole sätestatud ei EÜ asutamislepingus ega ka direktiivis 2004/38, vastupidi sättele, mis nõuab üle kolmekuuliseks elamiseks piisavate vahendite olemasolu ning kohustusele mitte ohustada vastuvõtva liikmesriigi avalikku korda või julgeolekut, mida käsitletakse eespool viidatud kohtuasjas Kozłowski.

77.

Alalise elamisloa omamise nõuet ei ole ka raamotsuse artikli 4 punktis 6 sätestatud täitmata jätmise aluse eeltingimuste hulgas.

78.

Sellest järeldub, et alalise elamisloa puudumine ei saa välistada kõnealuse täitmata jätmise aluse kohaldamist ega isegi olla oluline asjaolu, mida selle kohaldamisel võiks arvesse võtta.

79.

Neid asjaolusid arvestades teen ettepaneku vastata kolmandale küsimusele, et raamotsuse artikli 4 punkti 6 tuleb tõlgendada nii, et kõnealuses sättes sätestatud täitmata jätmise aluse kohaldamisele ei või kehtestada täiendavaid haldusnõudeid, nagu alalise elamisloa omamise nõue.

80.

Märgin lisaks, et Madalmaade õiguses kehtestatakse kõnealuse täitmata jätmise aluse kohaldamisele veel kaks lisatingimust. Ühelt poolt on veel vajalik, et tagaotsitavat isikut võiks Euroopa vahistamismääruse aluseks olevate tegude eest Madalmaades kohtu alla anda, ning teiselt poolt peab olema alust arvata, et ta ei kaota talle pärast üleandmist mõistetud karistuse või võetud julgeolekumeetme tõttu õigust elada kõnealuses liikmesriigis.

81.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei küsinud Euroopa Kohtult, kas sellised tingimused on kooskõlas raamotsusega, kuna ta tõdes, et need on käesolevas kohtuasjas täidetud. Märgin siiski, et esimene tingimus, mille kohaselt peab tagaotsitavat isikut olema võimalik vahistamismäärust täitvas liikmesriigis kohtu alla anda tegude eest, mis tõid kaasa Euroopa vahistamismääruse aluseks oleva süüdimõistmise, ei ole minu arvates raamotsusega kooskõlas.

82.

Ühelt poolt näeb kõnealuse raamotsuse artikli 4 punkt 6 tõepoolest kohaldamise tingimustena ette ainult esiteks, et tagaotsitav isik peab olema vahistamismäärust täitva liikmesriigi kodanik, seal viibima või elama, ning teiseks, et see riik kohustub karistuse või julgeolekumeetme täitma vastavalt oma siseriiklikule õigusele. Nagu me eespool nägime, on Euroopa Kohus otsustanud, et mõisteid „viibib” ja „elab” tuleb tõlgendada kõikides liikmesriikides ühetaoliselt. Nende mõistete, mille alusel otsustatakse, kas raamotsuse artikli 4 punktis 6 sätestatud täitmata jätmise alust kohaldatakse, analüüsist tuleneb minu arvates, et liikmesriik ei saa kõnealusele kohaldamisele kehtestada lisatingimust, mida ei ole selles sättes ette nähtud.

83.

Teiselt poolt ei saa kõnealust lisatingimust õigustada raamlepingu artikli 4 punktiga 6 taotletava eesmärgiga, mis on tagaotsitava isiku uuesti ühiskonda integreerumine. A priori ei ole mingit sidet rikkumise toimepanemise koha ja selle koha vahel, kuhu isik on paigutanud oma huvide peamise keskuse ning kus tema kinnipidamisel on järelikult suurim võimalus soodustada tema uuesti ühiskonda integreerumist.

84.

Teine tingimus, mille kohaselt tagaotsitav isik ei tohi ilma jääda elamisõigusest vahistamismäärust täitvas liikmesriigis, tundub olevat kooskõlas raamotsusega, kuna selle artikli 4 punkti 6 kohane uuesti ühiskonda integreerumise eesmärk eeldab implitsiitselt seda, et tagaotsitav isik võib jätkuvalt elada kõnealuses liikmesriigis, ning kuna liidu kodaniku elamisõigus liikmesriigis, mille kodanik ta ei ole, ei ole tingimusteta.

85.

Tuletan vaid meelde, et ehkki liikmesriigis rikkumise toimepanemise tagajärjel võib liidu kodanikult võtta ära elamisõiguse kõnealuses liikmesriigis, saab see äravõtmine tuleneda vaid direktiivi 2004/38 artiklites 27–33 ette nähtud väga piiravate tingimuste kohaselt tehtud väljasaatmise otsusest.

86.

Sellise otsuse võib niisiis teha vaid erandjuhtudel, st juhul kui asjaomase isiku käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Enne avaliku korra või julgeoleku huvides väljasaatmise otsuse tegemist peab vastuvõttev liikmesriik võtma arvesse teatavaid asjaolusid, näiteks kui kaua on asjaomane isik tema territooriumil elanud, tema vanust, tervislikku seisundit, perekondlikku ja majanduslikku olukorda, sotsiaalset ja kultuurilist integratsiooni vastuvõtvasse liikmesriiki, samuti sidemeid päritoluriigiga.

87.

Eespool esitatud kaalutustest lähtuvalt peaks D. Wolzenburgiga sarnases olukorras olevat tagaotsitavat isikut olema võimalik pidada Madalmaades viibivaks või elavaks raamotsuse artikli 4 punkti 6 tähenduses ning talle saaks kohaldada kõnealuses sättes ette nähtud täitmata jätmise alust.

88.

Nagu nähtub eespool viidatud kohtuotsusest Pupino ning nagu meenutas ka eelotsusetaotluse esitanud kohus, on liikmesriikide kohtud kohustatud kooskõlalise tõlgendamise põhimõtte kohaselt tõlgendama siseriiklikke õigusnorme nii palju kui võimalik raamotsuse sätteid ja eesmärki silmas pidades, et saavutada raamotsusega soovitud tulemus. ( 23 ) See kohustus lõpeb siiski seal, kus siseriiklikke õigusnorme ei ole võimalik tõlgendada raamotsusega kooskõlas, kuna kooskõlalise tõlgendamise põhimõte ei saa olla aluseks siseriikliku õiguse contra legem tõlgendusele. ( 24 )

89.

5. oktoobri 2004. aasta otsuses kohtuasjas Pfeiffer jt ( 25 ) täpsustas Euroopa Kohus siiski, mil määral võimaldab seda takistust ületada võrdväärsuse põhimõte. Euroopa Kohus leidis, et kui siseriikliku õiguse poolt tunnustatud tõlgendusmeetodite kohaldamine lubab teatud tingimustes siseriiklikku õigusnormi tõlgendada viisil, mis välistab vastuolu mõne teise siseriikliku õigusnormiga, või kitsendada sel eesmärgil selle sätte kohaldamisala, kohaldades seda vaid määral, milles see on teise normiga kooskõlas, on siseriiklik kohus kohustatud neid meetodeid kasutama, et saavutada asjaomase direktiiviga ettenähtud eesmärk. ( 26 ) Kooskõlalise tõlgendamise põhimõtte ulatuse sellist tõlgendamist saab kohaldada ka raamotsuse puhul.

90.

Käesolevas kohtuasjas ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus osutanud, kas ja mil määral võimaldavad siseriiklikus õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodid tal lahendada OLW artikli 6 ja raamotsuse artikli 4 punkti 6 vahelist vastuolu, nii et D. Wolzenburgiga sarnases olukorras isiku puhul saaks teha üleandmisest keeldumise otsuse ning ta saaks kanda karistust Madalmaades.

91.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole märkinud, kuidas on neljas ja viies küsimus, millega soovitakse teada, kas vaidlusalused siseriiklikud õigusnormid on vastuolus EÜ artiklis 12 sõnastatud diskrimineerimiskeelu põhimõttega, selles suhtes olulised. Siiski ei saa välistada seda, et vastavalt siseriikliku õiguse tõlgendusmeetoditele sõltub eelotsusetaotluse esitanud kohtu võimalus jõuda raamotsuses soovitud lõpptulemuseni vastusest sellele küsimusele. Niisiis ei saa arvata, et neljas ja viies küsimus, mille vastuvõetavust ei ole kahtluse alla seatud, ei oma põhikohtuasja lahendamise seisukohast selgelt mingit tähtsust, seega soovitan ma Euroopa Kohtul neid uurida.

92.

Neljanda ja viienda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas siseriiklikud õigusnormid on kooskõlas EÜ artikliga 12, mis keelab EÜ asutamislepingus käsitletud valdkondades igasuguse diskrimineerimise kodakondsuse alusel.

93.

Niisiis küsib ta sisuliselt seda, kas EÜ artikliga 12, koosmõjus raamotsuse artikli 4 punktiga 6, on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt tuleb kõnealuse riigi kodanike üleandmisest Euroopa vahistamismääruse täitmiseks keelduda, samas kui teiste liikmesriikide kodanike üleandmisest, kes viibivad või elavad vahistamismäärust täitvas liikmesriigis raamotsuse kõnealuse sätte tähenduses, saab keelduda vaid juhul, kui neil on alaline elamisluba.

94.

Mitu menetlusse astunud liikmesriiki paluvad Euroopa Kohtul vastata sellele küsimusele eitavalt erinevatel põhjustel, mida võib kokku võtta järgmiselt.

95.

Esiteks, Taani, Saksamaa ja Austria valitsuse arvates annab raamotsuse artikkel 4 liikmesriikidele õiguse otsustada, et kõnealuses sättes ette nähtud juhtumitel võib üleandmisest keelduda, kuid liikmesriigid ei ole kohustatud neid juhtumeid siseriiklikku õigusesse üle võtma. Niisiis on neil lai kaalutlusruum juhul, kui nad otsustavad rakendada kõnealuse artikli 4 punktis 6 sätestatud täitmata jätmise alust, seega on neil õigus sätestada selle kohaldamisele eri nõudeid oma riigi kodanike ja teiste liikmesriikide kodanike puhul.

96.

Teiseks väidab Madalmaade valitsus, et selliseid õigusnorme ei saa hinnata EÜ artikli 12 alusel, kuna see ei kuulu mitte EÜ asutamislepingu kohaldamisalasse, vaid kriminaalasjadega seotud politseikoostöö ja õigusalase koostöö valdkonda. Lisaks ei hõlma EÜ asutamisleping D. Wolzenburgi olukorda, kuna ta vahistati 1. augustil 2006. aastal Schengeni infosüsteemi raames edastatud teate alusel vabadusekaotusliku karistuse täitmiseks.

97.

Kolmandaks on liikmesriigil õigus keelduda oma kodanike üleandmisest. Austria valitsuse arvates on selline keeldumine kooskõlas raamotsuse artikli 4 punktiga 6 ja artikli 5 punktiga 3, kus eeldatakse igal juhul lähedase sideme olemasolu vahistamismäärust täitva liikmesriigi kodanike ja kõnealuse riigi vahel.

98.

Lisaks sisaldub keeld, mille kohaselt liikmesriik ei või oma kodanikke välja anda, protokolli nr 4 artiklis 3. ( 27 ) Tegemist on ka aluspõhimõttega, mida on kohaldatud muudele õigusaktidele, mis on vastu võetud EL lepingu politseikoostööd ja õigusalast koostööd kriminaalasjades käsitleva VI jaotise raames. ( 28 )

99.

Samuti on Euroopa Kohus mitmes kohtuotsuses nentinud, et liikmesriik võib võtta erinevaid meetmeid oma kodanike ja teiste liikmesriikide kodanike suhtes, juhul kui sellist erinevat kohtlemist saab objektiivselt põhjendada. ( 29 ) Sellised siseriiklikud õigusnormid nagu käesolevas kohtuasjas käsitletavad, mis keelavad oma riigi kodanike üleandmise ning laiendavad seda keeldu vaid nendele teiste liikmesriikide kodanikele, kellel on alaline elamisluba, on objektiivselt põhjendatud, kuna kõnealusel kahel liidu kodanike rühmal on vahistamismäärust täitva liikmesriigiga tihedam side.

100.

Lisaks on liidu seadusandja raamotsuse artikli 5 punkti 3 vastu võttes otsustanud, et liidu kodanikke, kes elavad vahistamismäärust täitvas liikmesriigis, ei saa kohelda sama moodi nagu neid, kes viibivad kõnealuses riigis, kuid ei ela seal.

101.

Arvan, et vaidlusaluste siseriiklike õigusnormidega ette nähtud erinevat kohtlemist ei saa õigustada liikmesriikide kaalutlusruumiga raamotsuse artikli 4 punkti 6 ülevõtmisel, ning seda kahel järgmisel põhjusel.

102.

Eelkõige arvan ma, et raamotsuse artikli 4 punktis 6 ette nähtud täitmata jätmise aluse rakendamine siseriiklikus õiguses ei ole liikmesriikide otsustada, vaid see on kohustuslik. Teiseks, isegi kui oletada, et ülevõtmine ei ole kohustuslik, ei või liikmesriik võtta meedet, mis sisaldab diskrimineerimist kodakondsuse alusel.

103.

Nagu Euroopa Kohus on esimese punkti kohta sedastanud eespool viidatud kohtuotsuses Kozłowski, on raamotsuse artikli 4 punktis 6 ette nähtud täitmata jätmise aluse eesmärk soodustada süüdimõistetud isiku uuesti ühiskonda integreerumist. Kuna juhul, kui kõnealune isik on Euroopa Liidu kodanik, on tal õigus liikuda ja elada kõikides liikmesriikides, siis ei ole tema uuesti ühiskonda integreerumise edukus mitte ainult vahistamismäärust täitva liikmesriigi huvides, vaid ka kõikide ülejäänud liikmesriikide ja seal elavate inimeste huvides.

104.

Sama järelduse võib teha ka kolmandate riikide kodanike kohta. Kuna Schengeni ala sisepiiridelt on kontroll kaotatud, võivad kõnealused kodanikud sellel alal vabalt liikuda. Samuti võivad nad kogu Euroopa Liidu territooriumil liikuda ja viibida liikmesriigi kodaniku perekonnaliikmetena.

105.

Sellest järeldub, et piiride avanemine on muutnud liikmesriigid solidaarselt vastutavaks kuritegevuse vastu võitlemise eest. Just seetõttu on Euroopa karistusseadustike ala loomine osutunud vältimatuks, et liikumisvabaduste kasutamine ei ohustaks avalikku julgeolekut.

106.

Seega on minu arvates raamotsuse artikli 4 punkti 6 ülevõtmine iga liikmesriigi õigusesse kohustuslik selleks, et Euroopa vahistamismäärust kohaldades ei kahjustataks süüdimõistetud isiku uuesti ühiskonda integreerumise võimalusi ega seeläbi kõikide liikmesriikide õigustatud huvi vältida kuritegevust, mis on kõnealuses sättes sõnastatud täitmata jätmise aluse eesmärk.

107.

Seetõttu arvan samuti nagu komisjon, et raamotsuse artikli 4 punkti 6 esimesi sõnu, täpsemalt fraasi „[v]ahistamismäärust täitev õigusasutus võib keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui” tuleb mõista selliselt, et vahistamismäärust täitvale õigusasutusele peab olema siseriiklikus õiguses ette nähtud võimalus üleandmisest keelduda juhul, kui kõnealuses sättes sõnastatud tingimused on täidetud. Sellist analüüsi kinnitab minu arvates nõukogu raamotsus 2008/909/JSK, ( 30 ) mille eesmärk on soodustada vanglakaristuste täitmist liikmesriigis, kus kõnealune täitmine suurendab süüdimõistetud isiku uuesti ühiskonda integreerumise tõenäosust.

108.

Teise punkti kohta tuleb tõdeda, et isegi kui oletada, et liikmesriikidel on vabadus valida, kas võtta üle raamotsuse artikli 4 punkt 6 või mitte, siis ei või nad ülevõtmise korral ikkagi jätta arvestamata diskrimineerimiskeelu põhimõtet.

109.

Raamotsus on tõepoolest vastu võetud EL lepingu ja mitte EÜ asutamislepingu alusel. Samuti on tõsi, et kodakondsusõigus kuulub endiselt liikmesriikide suveräänsesse pädevusse ning ühenduse õiguse eesmärk ei ole kaotada liikmesriigi õigusest igasugune kõnealuse liikmesriigi kodanike ja muude liidu kodanike erinev kohtlemine. Liikmesriiki ja tema kodanikke vastastikku siduvaid kohustusi ja õigusi ei soovita seega süstemaatiliselt üle kanda igale teiste liikmesriikide kodanikule. ( 31 )

110.

Eelnevast ei saa siiski järeldada, et selliste sätete puhul, mille liikmesriik on vastu võtnud EL lepingu kohaldamisalasse kuuluva õigusakti rakendamiseks, ei kontrollita nende õiguspärasust diskrimineerimiskeelu põhimõtet arvestades.

111.

Ühelt poolt nähtub kohtupraktikast tõepoolest, et isikud, kes on kasutanud EÜ asutamislepinguga tagatud liikumisvabadust, võivad tugineda EÜ artiklile 12. Liikumisvabaduse kasutamine on kõnealuse artikli kohaldamiseks vajalik ühenduse õigusega ühendav tegur. ( 32 ) Seda, kas liikmesriigi õigusnormid on kõnealuse artikliga kooskõlas, võidakse seega kontrollida juhul, kui neid õigusnorme kohaldatakse liikumisvabadust kasutanud isikule, ehkki kõnealused õigusnormid kuuluvad liikmesriikidele jäetud pädevuse valdkonda. ( 33 )

112.

Nii on Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Cowan möönnud, et Ühendkuningriigi kodanikul, keda rünnati turismireisil Prantsusmaal, on õigus tugineda diskrimineerimiskeelu põhimõttele Prantsuse seaduse vastu, mis käsitleb kuriteoohvritele makstavat hüvitist, ehkki kõnealune seadus kujutas endast siseriikliku õiguse kriminaalmenetluse normi. Samamoodi otsustati eespool viidatud kohtuotsuses Garcia Avello, et seaduslikult liidu kodanikena Belgias elavad Hispaania lapsed võivad tugineda samale põhimõttele perekonnanimesid käsitlevate Belgia eeskirjade vastu.

113.

Kõnealused kohtuotsused kuuluvad väljakujunenud kohtupraktikasse, mille kohaselt ei või liikmesriik talle jäetud pädevuse teostamisel rikkuda EÜ asutamislepingu eeskirju, ( 34 ) mille hulka kuulub EÜ artiklis 12 sõnastatud täielik kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeld. Nagu kinnitab EL artikkel 47, mille kohaselt ei mõjuta ükski EL lepingu säte EÜ asutamislepingu eeskirju, tuleks eespool viidatud kohtupraktikat seda enam kohaldada juhul, kui liikmesriik rakendab liidu õiguse akti, näiteks raamotsust.

114.

Sellest järeldub, et D. Wolzenburgil, kes viibib Madalmaades, olles kasutanud EÜ asutamislepinguga ette nähtud liikumisvabadusi liidu kodanikuna või majandustegevuses osalejana, on õigus tugineda EÜ artiklile 12 Madalmaade õigusnormide vastu, mis määravad kindlaks, millistel tingimustel võib tema suhtes kohaldada raamotsuse artikli 4 punktis 6 sätestatud täitmata jätmise alust.

115.

Teiselt poolt ei või liikmesriik raamotsuse rakendamisel rikkuda diskrimineerimiskeelu põhimõtet, mis aluspõhimõttena sisaldub eelkõige Roomas 4. novembril 1950. aastal allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artiklis 14, samuti . aastal Nice’is välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 21. ( 35 )

116.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad liikmesriigid liidu õigust rakendades austama põhiõigusi kui ühenduse õiguse üldpõhimõtteid, nagu need on tagatud EIÕK-ga ning nagu need tulenevad liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest. ( 36 )

117.

See, mis tingimustel liikmesriigid kohaldavad raamotsuse artikli 4 punktis 6 sätestatud täitmata jätmise alust, ei saa seega jääda välja diskrimineerimiskeelu põhimõttele vastavuse kontrolli alt.

118.

On selge, et käsitletavad Madalmaade õigusnormid sätestavad kodakondsusel põhineva erineva kohtlemise. Nagu komisjon märgib, kohaldatakse Madalmaade kodanikele täitmata jätmise alust kohustuslikult ja tingimusteta, samas kui teiste liikmesriikide kodanikele, kes viibivad või elavad Madalmaades raamotsuse artikli 4 punkti 6 tähenduses, kohaldatakse täitmata jätmise alust vaid juhul, kui nad täidavad täiendavaid haldusnõudeid.

119.

Kohtupraktika kohaselt nõuab diskrimineerimiskeelu põhimõte, et sarnaseid olukordi ei koheldaks erinevalt, välja arvatud juhul, kui niisugune kohtlemine on objektiivselt põhjendatud. ( 37 ) Lisaks peab erinev kohtlemine olema vajalik ning seatud eesmärgiga proportsionaalne. ( 38 )

120.

Mitu liikmesriiki on väitnud, et neil on õigus keelduda süstemaatiliselt oma kodanike üleandmisest ning et selles suhtes ei ole riigi oma kodanike olukord ja teiste riikide kodanike olukord raamotsuse artikli 4 punkti 6 rakendamisel võrreldav. Ma ei nõustu selle analüüsiga järgmistel põhjustel.

121.

Esiteks ei arva ma, et vahistamismäärust täitva liikmesriigi kodanike üleandmise täielik välistamine on kooskõlas raamotsusega.

122.

Nentigem ühelt poolt, et vahistamismäärust täitva liikmesriigi kodaniku staatust mainitakse raamotsuse artikli 4 punktis 6 samaväärsena selles liikmesriigis „viibiva” või „elava” isiku staatusega, mille puhul saab üleandmisest keeldumise otsuse teha vaid seejärel, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus on hinnanud tagaotsitava isiku konkreetset olukorda igal üksikjuhtumil.

123.

Teiselt poolt on raamotsuse artikli 4 punktis 6 ette nähtud täitmata jätmise aluse eesmärk suurendada tagaotsitava isiku uuesti ühiskonda integreerumise tõenäosust. Kõnealuses sättes vahistamismäärust täitva liikmesriigi kodaniku staatust nimetades on liidu seadusandja eeldanud, et kodakondsus tähendab oletust, et tagaotsitava isiku ja vahistamismäärust täitva liikmesriigi vahel on sellised sidemed, mis lubavad arvata, et karistuse täitmine selles riigis aitab kaasa uuesti ühiskonda integreerumisele.

124.

Ma ei arva, et liikmesriik võiks seda oletust pidada vastuvaidlematuks. Toon siinkohal näiteks selle, kui suure hulga inimeste erinevate olukordadega peavad liikmesriigi õigusasutused iga päev tegelema. Kujutagem näiteks sellist olukorda: Madalmaade kodanik elab juba aastaid muus liikmesriigis kui Madalmaade Kuningriik, tal on seal pere ja töökoht ning ta on lahkunud sealt ainult selleks, et vältida talle seal määratud karistuse täitmist. Ma ei usu, et sellises olukorras saaks vastuvaidlematult eeldada, et asjaomase isiku uuesti ühiskonda integreerumine on kindlamalt tagatud juhul, kui karistus täidetakse Madalmaades.

125.

Seetõttu arvan, et uuesti ühiskonda integreerumise eesmärki, mida taotletakse raamotsuse artikli 4 punktiga 6, ei ole võimalik saavutada ilma karistuse täitmise süsteemi individualiseerimiseta, mis eeldab seda, et kohtunikul on täielik õiguslik pädevus ning täielik kaalutlusõigus. Minu arvates ei saa see eesmärk järelikult õigustada seda, et liikmesriik võtab pädevalt õigusasutuselt ära igasuguse kaalutlusõiguse juhul, kui Euroopa vahistamismäärus on tehtud kõnealuse riigi kodaniku kohta. Õigusasutusel peaks niisiis olema võimalus rahuldada üleandmise taotlus juhul, kui asjaomasel isikul ei ole vahistamismäärust täitva liikmesriigiga muid sidemeid peale selle riigi kodakondsuse, nagu eespool kirjeldatud näite puhul.

126.

Teiseks ei ole vahistamismäärust täitva liikmesriigi kodanike üleandmise täielik välistamine minu arvates kooskõlas raamotsuse ülesehituse ja eemärkidega.

127.

See, et riik ei anna oma kodanikke välja, on traditsiooniline väljaandmist käsitleva õiguse põhimõte. Seda põhimõtet tunnustab Euroopa Nõukogu liikmesriikide poolt Pariisis 13. detsembril 1957 allkirjastatud väljaandmise Euroopa konventsioon, mille artikli 6 lõike 1 punktis a on sätestatud, et lepingupoolel on õigus keelduda oma kodanike väljaandmisest.

128.

Oma kodanike väljaandmisest keeldumise põhimõte tuleneb riikide suveräänsusest oma kodanike suhtes, riiki ja kodanikke siduvatest vastastikustest kohustustest ning usaldamatusest teiste riikide õigussüsteemide vastu. Nii näiteks on seda põhimõtet õigustatud muu hulgas eelkõige põhjendusega, et riik peab kaitsma oma kodanikke välismaise kriminaalõiguse süsteemi kohaldamise eest, kuna nad ei tunne selle menetluskorda ega valda keelt ning neil on keeruline end selle raames kaitsta. ( 39 )

129.

Raamotsusega hüljatakse kõnealune põhimõte selgelt liikmesriikide suhetes. Nagu nähtub raamotsuse põhjendustest ja artiklitest, eelkõige artiklist 31, on selle otsene eesmärk kaotada liikmesriikidevaheline väljaandmismenetlus ning asendada see üleandmissüsteemiga, mille raames vahistamismäärust täitev õigusasutus võib üleandmisest keelduda vaid otsusega, mis põhineb konkreetselt ühel raamotsuse artiklites 3 ja 4 ammendavalt loetletud täitmata jätmise alusel.

130.

Raamotsus põhineb vastastikuse tunnustamise põhimõttel. Nagu on märgitud kõnealuse raamotsuse põhjenduses 6, on Euroopa vahistamismäärus esimene kindel meede kriminaalõiguse valdkonnas, millega kohaldatakse vastastikuse tunnustamise põhimõtet, mida Euroopa Ülemkogu nimetas 15. ja 16. oktoobri 1999. aasta Tampere kohtumisel õigusalase koostöö nurgakiviks.

131.

Kõnealuse põhimõtte kohaselt on otsusel, mille õigusasutus on teinud kooskõlas oma riigi õigusega, kogu liidus täielik ja vahetu mõju, ning seega peavad kõikide teiste liikmesriikide pädevad asutused aitama seda täita nii, nagu oleks selle otsuse teinud nende oma riigi õigusasutus. ( 40 ) Niisiis ei ole kohtuotsuse kohaldamisala enam piiratud otsuse teinud liikmesriigi territooriumiga, vaid ulatub nüüdsest üle kogu liidu.

132.

Sellest järeldub, et juhul kui mõne liikmesriigi õigusasutus taotleb isiku üleandmist kas lõpliku süüdimõistva kohtuotsuse alusel või siis seetõttu, et kõnealuse isiku suhtes on algatatud kriminaalmenetlus, tuleb tema otsust tunnustada ning see täita automaatselt kõikides liikmesriikides, ilma et oleks muid võimalikke täitmata jätmise aluseid kui need, mis on sätestatud raamotsuses. Teisisõnu: sellega, et nad on nõustunud vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel looma Euroopa õigusruumi ning eelkõige Euroopa vahistamismääruse süsteemi, on liikmesriigid loobunud oma suveräänsest võimust kaitsta oma kodanikke teiste liikmesriikide õigusasutuste juurdluste ja karistuste eest.

133.

See loobumine on võimalik, kuna, nagu on märgitud raamotsuse põhjenduses 10, „Euroopa vahistamismääruse toimimine põhineb suurel liikmesriikidevahelisel usaldusel”.

134.

See usaldus väljendus kõigepealt selles, et liikmesriigid loobusid kasutamast oma süüdistuse esitamise õigust, mis sisaldub Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni ( 41 ) artiklis 54 sätestatud ne bis in idem põhimõttes, mille kohaselt isikut, kelle suhtes on üks liikmesriik langetanud lõpliku kohtuotsuse, ei või sama teo eest teine liikmesriik uuesti vastutusele võtta.

135.

Nagu Euroopa Kohus on rõhutanud 11. veebruari 2003. aasta otsuses kohtuasjas Gözütok ja Brügge, ( 42 ) eeldab kõnealune põhimõte olenemata karistuse määramise korrast tingimata seda, et liikmesriikide vahel eksisteerib vastastikune usaldus üksteise karistusõiguse süsteemide suhtes ja et igaüks neist tunnustab teistes liikmesriikides kehtiva karistusõiguse kohaldamist, isegi kui nende siseriikliku õiguse alusel oleks lahendus erinev. ( 43 )

136.

See usaldus tuleneb mitmest asjaolust. Ühelt poolt on kõik liikmesriigid Euroopa ühendusi luues või nendega ühinedes tõestanud, et nad on õigusriigid, kes austavad põhiõigusi, nagu need on sätestatud EIÕK-s ja alates 7. detsembrist 2000. aastast Euroopa Liidu põhiõiguste hartas. Lisaks konventsiooni ratifitseerimisele ja harta väljakuulutamisele on kõikidel nendel riikidel ühine nõudlik arusaam õigusriigist, nagu komisjon on märkinud raamotsuse ettepaneku põhjenduste punktis 1. ( 44 )

137.

Ehkki siiamaani ei ole Euroopa Liidu sees laialdaselt ühtlustatud kriminaalmateriaal- ja kriminaalmenetlusõigust, on liikmesriigid seega siiski saanud veenduda selles, et tingimused, mille kohaselt nende kodanikele teistes liikmesriikides süüdistus esitatakse ja nende üle kohut mõistetakse, arvestavad kõnealuste kodanike õigusi ning võimaldavad neil end asjakohaselt kaitsta, vaatamata keelelistele raskustele ning sellele, et nad ei tunne menetluskorda.

138.

Teiselt poolt tundub, et usaldus, mis igal liikmesriigil ja tema kodanikel peab olema teiste liikmesriikide õigusemõistmise vastu, on ühtse turu ja Euroopa kodakondsuse loomise loogiline ja vältimatu tulemus.

139.

Igal liikmesriigil on vastavalt EÜ asutamislepinguga kehtestatud liikumisvabadustele kohustus lubada teiste liikmesriikide kodanikel teostada oma territooriumil majandustegevust füüsilisest isikust ettevõtjana või töötajana samadel tingimustel kui oma kodanikel.

140.

Euroopa Liidu kodakondsuse loomisega tehti järgmine samm, kuna iga liikmesriik peab samuti lubama oma territooriumile teiste liikmesriikide kodanikud, kes soovivad seal elada, juhul kui kõnealustel kodanikel on vähemalt esimeseks viieks aastaks piisavalt vahendeid ning sotsiaalkindlustuskaitse. Liikmesriik peab lubama neil ka osaleda kohalikel valimistel ning Euroopa Parlamendi valimistel. Ning lõpuks peab iga liikmesriik laiendama oma diplomaatiliste ja konsulaaresinduste kaitset igale liidu kodanikule, kes viibib kolmandas riigis, juhul kui asjaomase isiku oma riigi kaitse seal puudub.

141.

Ühtse turu ja liidu kodakondsuse elluviimine on seega järk-järgult toonud kaasa selle, et liikmesriigid peavad teiste liikmesriikide kodanikke kohtlema samamoodi nagu oma kodanikke üha suuremal määral nii majanduselus, sotsiaalsfääris kui ka poliitikas. See tähendab ühtlasi, et iga kodanik võib asuda elama või töötama vabalt valitud Euroopa Liidu liikmesriiki nagu selle riigi oma kodanik.

142.

Seega tundus olevat õige hetk lisada sellele õiguslikule konstruktsioonile võrdne kohtlemine kohtus. Teiste sõnadega: kuna liidu kodanikul on tänapäeval igas liikmesriigis suurel määral samad õigused kui asjaomase riigi kodanikel, siis on õiglane, et talle kehtivad ka samad kohustused kriminaalasjades. See tähendab, et kui ta paneb vastuvõtvas liikmesriigis toime rikkumise, siis esitatakse talle süüdistus ning tema üle mõistetakse kohut kõnealuses liikmesriigis samamoodi nagu riigi oma kodanike puhul ning ta kannab seal ka karistust, välja arvatud juhul, kui karistuse täitmine tema päritoluriigis suurendab tema uuesti ühiskonda integreerumise tõenäosust.

143.

Seda, et riigi oma kodanike väljaandmisest keeldumise põhimõttest loobutakse raamotsuses, kinnitavad vajaduse korral veel raamotsuse artiklis 33 ette nähtud Austria Vabariiki puudutavad üleminekusätted, mis lubavad kõnealusel liikmesriigil sellest põhimõttest kinni pidada nii kaua, kui on vaja põhiseaduse muutmiseks ning hiljemalt kuni 31. detsembrini 2008.

144.

Pärast raamotsust vastu võetud raamotsuse 2002/946 artikkel 5 käsitleb küll tõepoolest sõnaselgelt olukorda, kus liikmesriik oma õiguse kohaselt „oma riigi kodanikke välja ei anna”, ning sätestab, et sel juhul tuleb isik, kes on mõnes muus liikmesriigis väidetavalt toime pannud kõnealuses õigusaktis osutatud õigusrikkumise, vastutusele võtta tema päritoluliikmesriigis vastavalt 13. detsembri 1957. aasta väljaandmise Euroopa konventsiooni artiklis 6 sätestatud korrale. Kuid need sätted, mis on ette nähtud õigusaktis, mille eesmärk on tõhustada kindla rikkumise tõkestamist, ei saa siiski olla määravaks teguriks raamotsuse tõlgendamisel.

145.

Minu arvates ei ole see, et liikmesriik annab oma kodaniku üle Euroopa vahistamismääruse täitmiseks, vastuolus põhiõigustega ning eelkõige protokolli nr 4 artikli 3 lõikega 1, mille kohaselt ei saa kedagi välja saata selle liikmesriigi territooriumilt, mille kodanik ta on.

146.

Ühelt poolt ei saa teise liikmesriigi õigusasutustele üleandmist pidada väljasaatmiseks kõnealuse sätte tähenduses.

147.

Teiselt poolt ei võta see, et riigi oma kodanike väljaandmisest keeldumise põhimõttest on raamotsuses loobutud, vahistamismäärust täitvatelt õigusasutustelt kõiki vahendeid, millega kaitsta asjaomast isikut, kui erandjuhul ilmneb, et üleandmistaotlus võib kahjustada kõnealuse isiku põhiõigusi.

148.

Seega, ehkki raamotsuse nagu kõikide teisese õiguse aktide kehtivus sõltub kooskõlast põhiõigustega ( 45 ) ning ehkki liikmesriigid peavad nii raamotsuse kui ka muude ühenduse õiguse aktide rakendamisel austama nimetatud õigusi, on Euroopa Liidu Nõukogu siiski raamotsuse artikli 1 lõikes 3 täpsustanud, et sellega kehtestatud üleandmise kohustus ei tohi kuidagi mõjutada põhiõigusi ega EL lepingu artiklis 6 kirja pandud põhimõtteid.

149.

Vahistamismäärust täitev õigusasutus võib järelikult konkreetsel juhtumil ja erandlikult keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, juhul kui, nagu on märgitud raamotsuse põhjenduses 12, on „objektiivselt alust arvata, et nimetatud vahistamismäärus on tehtud isiku kohtu alla andmiseks või karistamiseks kõnealuse isiku soo, rassi, usu, etnilise kuuluvuse, kodakondsuse, keele, poliitiliste vaadete või seksuaalse sättumuse alusel või et see kahjustaks selle isiku olukorda mis tahes eeltoodud põhjusel.”

150.

Lisaks tuleb meenutada, et juhul kui mõni liikmesriik võtab vastu EL lepingu artiklis 6 kirja pandud põhimõtteid rikkuvad kriminaalmateriaal- või kriminaalmenetlusõiguslikud sätted, võib nõukogu raamotsuse kohaldamise peatada EL artikli 7 alusel, nagu on märgitud raamotsuse põhjenduses 10.

151.

Nende erinevate garantiide nimetamine raamotsuses ei loo iseenesest õigusi, kuna kõnealused garantiid on juba ühenduse õiguskorra lahutamatu osa, kuid näitab, kui väga soovis liidu seadusandja, et kõnealuses raamotsuses võrreldes traditsioonilise väljaandmissüsteemiga sisalduvad uuendused, nagu riigi oma kodanike väljaandmisest keeldumise põhimõttest loobumine, ei tooks kaasa põhiõiguste kaitse nõrgenemist.

152.

Seega ei saa liikmesriigid raamotsuse kasulikku mõju ohtu seadmata võtta vastu siseriikliku õiguse sätteid, millega ühel või teisel viisil kehtestatakse uuesti süstemaatiline erand oma kodanike kasuks.

153.

Igal juhul, isegi kui oletada, et raamotsuse artikli 4 punkti 6 saab tõlgendada nii, et liikmesriigil on õigus süstemaatiliselt keelduda oma kodanike üleandmisest, ei õigustaks selline tõlgendus asjaomases Madalmaade õigusnormis sisalduvat erinevat kohtlemist.

154.

Raamotsuse artikli 4 punkti 6 kohaselt koheldakse teise liikmesriigi kodanikku, kes viibib või omab elukohta vahistamismäärust täitvas liikmesriigis kõnealuse sätte tähenduses, kõnealuse liikmesriigi kodanikuna selles mõttes, et tema puhul peab olema võimalik teha üleandmisest keeldumise otsus ning tal peab olema võimalus kanda oma karistus nimetatud liikmesriigis.

155.

Juhul kui selline kodanik jäetakse kõnealuse sätte kohaldamisalast välja, tähendab see, et tagaotsitav isik peab oma karistuse tingimata kandma vahistamismääruse teinud liikmesriigis, olenemata kõnealuse karistuse pikkusest ning vahemaast vahistamismäärust täitva liikmesriigi ja vahistamismääruse teinud liikmesriigi vahel.

156.

Selline lahendus võiks seega kaasa tuua olukorra, kus on praktiliselt võimatu või väga keeruline nii kontakti säilitamine süüdimõistetud isiku ja tema lähedaste vahel kinnipidamiskohas toimuvate külastuste kaudu, kui ka kõnealuse isiku töötamise jätkamine näiteks juhul, kui karistuse täitmine korraldatakse poolkinnisel vanglarežiimil.

157.

Selline erinev kohtlemine on ilmselgelt ebaproportsionaalne, arvestades seda, kui erinev võib olla vahistamismäärust täitva liikmesriigi kodanike olukord ja selliste teiste liikmesriikide kodanike olukord, kes viibivad või elavad esimesena nimetatud liikmesriigis raamotsuse artikli 4 punkti 6 tähenduses, juhul kui kõnealust sätet tuleks tõlgendada nii, nagu väidab Madalmaade valitsus.

158.

Käsitletavad Madalmaade õigusnormid on minu arvates seega vastuolus diskrimineerimiskeelu põhimõttega.

159.

Neid asjaolusid arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et EÜ artikliga 12, koosmõjus raamotsuse artikli 4 punktiga 6, on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt tuleb kõnealuse riigi kodanike üleandmisest Euroopa vahistamismääruse täitmiseks keelduda, samas kui teiste liikmesriikide kodanike üleandmisest, kes viibivad või elavad vahistamismäärust täitvas liikmesriigis raamotsuse kõnealuse sätte tähenduses, saab keelduda vaid juhul, kui neil on alaline elamisluba.

160.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen ettepaneku vastata Rechtbank Amsterdami esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt: