17. aprillil 2007 esitatud hagi — Hitachi jt versus komisjon

(Kohtuasi T-112/07)

(2007/C 129/38)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hagejad: Hitachi Ltd (Tokio, Jaapan), Hitachi Europe Ltd (Maidenhead, Ühendkuningriik), Japan AE Power Systems Corp. (Tokio, Jaapan) (esindajad: M. Reynolds, P. Mansfield ja D. Arts)

Kostja: Euroopa Ühenduste Komisjon

Hageja nõuded

Hageja palub kohtul:

Väited ja peamised argumendid

Hagejad esitasid tühistamishagi EÜ artikli 225 ja EÜ artikli 230 alusel komisjoni 24. jaanuari 2007. aasta otsuse (juhtum COMP/F.38.899 — gaasisolatsiooniga jaotla — C(2006) 6762 lõplik) tühistamiseks, mille alusel komisjon leidis, et hagejad, teiste äriühingute hulgas, on rikkunud gaasisolatsiooniga jaotlate sektoris (edaspidi „GIS”) EÜ artiklit 81 ja EMÜ artiklit 53 läbi lepingute sõlmimise ja kooskõlastatud tegevuse, mis seisneb: a) turgude jaotamises; b) kvootide kehtestamises ja asjassepuutuvate turuosade säilitamises; c) individuaalsete GIS-projektide andmises (pakkumismahhinatsioonid) selleks kindlaksmääratud tootjatele ja nende projektide hankemenetlusega manipuleerimises, d) hindade kindlaksmääramises, e) kokkulepetes kartelli mittekuuluvate liikmetega litsentsilepingute lõpetamiseks ja f) tundliku turuinformatsiooni vahetamises. Teise võimalusena paluvad hagejad nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 (1) artikli 31 alusel tühistada või vähendada igaühele neist määratud trahv.

Alused, millele hagejad toetuvad, võib kokku võtta järgmiselt. Hagejad leiavad, et komisjon on rikkunud kaitseõiguse tagamise põhimõtteid, määruse 1/2003 artiklit 2 ja EÜ artiklit 81, samuti ühenduse õiguse üldpõhimõtteid järgmistes aspektides:

Esiteks väidetakse, et komisjon rikkus hagejate kaitseõigust, kui ta ei võimaldanud juurdepääsu väidetavalt süüd toetavatele tõenditele, samuti teatud potentsiaalselt süüst vabastavatele dokumentidele.

Teiseks leiavad hagejad, et komisjon ei ole tõendanud EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumist määruse 1/2003 artiklis 2 sätestatud viisil õiguslikult piisavalt. Selles osas leiavad hagejad eelkõige, et komisjon ei ole tõendanud asjassepuutuvate Euroopa ja Jaapani äriühingute vahelist ühist tegutsemist otsuses väidetud viisil või et mingisugune ühine tegutsemine moodustas piirava kokkuleppe ja/või piirava tegevuse.

Kolmandaks väidavad hagejad, et komisjon ei ole tõendanud, et hagejad võtsid osa ühest ja vältavast rikkumisest.

Neljandaks on komisjon väidetavalt teinud ilmseid vigu hagejatele määratud trahve hinnates, suutmata hinnata hagejate poolt väidetavalt toime pandud rikkumiste erilist kaalu.

Viiendaks on komisjon hagejate väitel teinud ilmse vea, kui ta on hagejate trahve hinnates jätnud arvesse võtmata kestust puudutavad faktorid.

Viimasena väidavad hagejad, et komisjoni poolt trahvide hindamisel kasutatud meetod, mis puudutab koefitsiendi kohaldamist hoiatuseesmärgil, rikub ühenduse õiguse üldiseid põhimõtteid nagu võrdne kohtlemine ja proportsionaalsus selles osas, mis puudutab ohtu, et hagejad võivad tekitada Euroopa turul märkimisväärset kahju, ja siis selles osas, et rikkumise korduvus jäetakse arvesse võtmata.

(1)  Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT L 1, 4.1.2003, lk 1–25; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205).