Liidetud kohtuasjad T-102/07 ja T-120/07

Freistaat Sachsen (Saksamaa) jt

versus

Euroopa Komisjon

Riigiabi – Abi, mille Saksamaa andis osaluse omandamise ja laenutagatiste vormis – Otsus, millega tunnistatakse abi ühisturuga kokkusobimatuks – Komisjoni poolt heakskiidetud üldine abikava – Mõiste „raskustes olev äriühing” – Suunised raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta – Abisumma – Põhjendamiskohustus

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Riigiabi – Komisjoni poolt heakskiidetud üldine abikava – Individuaalne abi, mida esitletakse heakskiidetud abina – Komisjonipoolne läbivaatamine

(EÜ artiklid 87 ja 88)

2.      Riigiabi – Keeld – Erandid

(EÜ artikli 87 lõiked 1 ja 3 ning EÜ artikli 88 lõige 3; komisjoni teatis 1999/C 288/02, punkt 3)

3.      Riigiabi – Keeld – Erandid – Komisjoni teatis raskustes olevatele äriühingutele antava riigiabi raamistiku kohta

(Komisjoni teatis 1999/C 288/02, punktid 4–6)

4.      Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Komisjoni otsus riigiabi kohta – Raskustes olevale äriühingule antava abi suuruse arvutamine

(EÜ artiklid 87 ja 253; komisjoni teatis 97/C 273/03)

1.      Kui komisjoni menetluses on individuaalne abi, mis väidetavalt on antud eelnevalt heakskiidetud kava alusel, ei saa komisjon seda kohe asutamislepingu alusel uurida. Enne mis tahes menetluse algatamist peab ta kõigepealt piirduma kontrollimisega, kas abi on üldise kavaga hõlmatud ja vastab kava heakskiitmise otsuses määratud tingimustele. Kui komisjon nii ei toimiks, võiks ta iga kord individuaalse abi uurimise käigus taganeda abikava heakskiitmise otsusest, mille eelduseks juba oli EÜ artikli 87 kohane uurimine. Abi, mis seisneb heakskiidetud üldise kava heakskiitmise otsuses määratud tingimuste täpses ja ootuspärases kohaldamises, loetakse niisiis olemasolevaks abiks, millest ei pea komisjonile teatama ning mida ei tule EÜ artikli 87 kohaselt uurida.

Komisjoni otsusega, milles lahendatakse küsimus abi vastavuse kohta teatud abikavale, täidetakse komisjoni kohustust teostada järelevalvet EÜ artiklite 87 ja 88 kohaldamise üle. Seetõttu ei kujuta komisjoni poolt kontrollimine, kas abi vastab sellele kavale, tegevust, mis ületab tema pädevuse piirid. Järelikult ei pea komisjoni hinnang piirduma abi andnud siseriiklike ametivõimude hinnanguga.

(vt punktid 59, 60, 62 ja 136)

2.      Ühenduse suuniste raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta, mille komisjon on vastu võtnud selleks, et teostada ulatuslikku kaalutlusõigust, mis tal on EÜ artikli 87 lõike 3 kohaldamisel, ning mis on talle kohustuslikud, punktist 3 nähtub, et „[r]askustes olevate äriühingute pankrotist päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antavat riigiabi võib õiguspäraseks lugeda üksnes teatavatel tingimustel”. Sel põhjusel on kõnealustes suunistes ette nähtud kohustus teatada rahalistes raskustes oleva äriühingu mis tahes riigipoolsest rahalisest toetamisest või tagatise andmisest eelnevalt komisjonile.

Heakskiidetud abikava regionaalabi variandi puhul ei saa lähtuda raskustes oleva äriühingu mõiste erilisest määratlusest. Nimelt võiks raskustes oleva äriühingu mõiste erinevate määratluste paralleelse kehtimise möönmine tekitada olukorra, kus ettevõtja, kes on kõnealuste suuniste kohaselt raskustes, võiks siiski saada riigiabi, ilma et teatamiskohustus kehtiks ja ilma et suuniseid järgitaks. Niisugune olukord oleks aga vastuolus EÜ artikli 87 lõigete 1 ja 3 ning EÜ artikli 88 lõike 3 ülesehitusega, nii nagu seda on suunistes täpsustatud.

(vt punktid 74 ja 76)

3.      Ühenduse suuniste raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta punkt 4 piirdub üldise sättega, mille kohaselt peetakse äriühingut raskustes olevaks siis, kui ta ei suuda kas oma või omanikelt/osanikelt/aktsionäridelt või krediidiandjatelt saadud vahenditega peatada kahjumit, mis ametivõimude sekkumiseta viiks lühema või keskmise ajavahemiku jooksul peaaegu kindlasti äriühingu majandustegevuse lõpetamiseni. Lisaks tuleneb suuniste punktide 5 ja 6 sõnastusest, et kuigi äriühingut peetakse „igal juhul” raskustes olevaks, kui oluline osa tema osa- või aktsiakapitalist on kadunud, on ka võimalik tõendada muude asjaoludega, nagu need, mis on loetletud punktis 6, et ta on suuniste tähenduses finantsraskustes, isegi kui ta ei ole kaotanud olulist osa oma osa- või aktsiakapitalist.

Seega on osa- või aktsiakapitali märkimisväärne vähenemine väga tõsine tegur, mis näitab, et äriühing on raskustes. Lisaks on olemas teatud arv majandustegureid, millest suuniste punkt 6 sisaldab mitteammendavat loetelu ja mis võivad samuti sellise olukorra esinemist tõendada, isegi kui osa- või aktsiakapitali ei ole olulises osas kaotatud või kui äriühing ei ole maksejõuetu samade suuniste punkti 5 tähenduses.

(vt punktid 103–105, 133 ja 135)

4.      Põhjendamiskohustuse ulatus sõltub asjaomase õigusakti laadist ja selle vastuvõtmise kontekstist. Põhjendustest peab selgelt ja üheselt ilmnema akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab esiteks huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid, et neil oleks võimalik oma õigusi kaitsta ja kindlaks teha, kas otsus on sisuliselt põhjendatud või mitte, ning teiseks kohtul teostada seaduslikkuse kontrolli. Ei ole nõutav, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna akti põhjenduste vastavust EÜ artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Komisjon ei pea nimelt seisukohta võtma kõigi huvitatud isikute esitatud argumentide osas, vaid ta võib piirduda otsuse ülesehituse seisukohalt olulise tähtsusega asjaolude ja õiguslike kaalutluste esitamisega.

Siiski tuleb tühistada komisjoni otsus, milles leitakse, et riigiabi on ühisturuga kokkusobimatu ja mis ei sisalda raskustes olevatele äriühingutele antava abi suuruse arvutamise osas ühtegi viidet finantsturgude praktikale riskide kumuleerimise küsimuses (raskustes olev äriühing, tagatiste puudumine jms), kuna komisjoni tehtud suurenduste ja asjaomaste äriühingute konkreetse olukorra vaheline suhe ei ole ilmselge ja tehtud suurenduste valik on vähemalt näiliselt suvaline, ning kui komisjoni teatis viite- ja diskontomäärade kehtestamise meetodi kohta ei sisalda mingit viidet riskide kumuleerimise kohta. Komisjon oleks pidanud selgitama täiendavate preemiate kasutamist ning nende suurust turul kehtiva praktika analüüsimise teel, selleks et võimaldada kõnealustel äriühingutel seada kahtluse alla tehtud suurenduste kohane laad ja Üldkohtul kontrollida nende õiguspärasust.

(vt punktid 180, 217 ja 218)

ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)

3. märts 2010(*)

Riigiabi – Abi, mille Saksamaa andis osaluse omandamise ja laenutagatiste vormis – Otsus, millega tunnistatakse abi ühisturuga kokkusobimatuks – Komisjoni poolt heakskiidetud üldine abikava – Mõiste „raskustes olev äriühing” – Suunised raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta – Abisumma – Põhjendamiskohustus

Liidetud kohtuasjades T‑102/07 ja T‑120/07,

Freistaat Sachsen (Saksamaa), esindajad: advokaadid C. von Donat ja G. Quardt,

hageja kohtuasjas T‑102/07,

MB Immobilien Verwaltungs GmbH, asukoht Neukirch (Saksamaa), esindajad: advokaat G. Brüggen, hiljem advokaadid A. Seidl, K. Lengert ja W. T. Sommer,

MB System GmbH & Co. KG, asukoht Nordhausen (Saksamaa), esindaja: advokaat G. Brüggen,

hagejad kohtuasjas T‑120/07,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: K. Gross ja T. Scharf,

kostja,

mille ese on nõue tühistada komisjoni 24. jaanuari 2007. aasta otsus 2007/492/EÜ, mis käsitleb Saksamaa poolt Biria kontsernile antud riigiabi C 38/2005 (ex NN 52/2004) (ELT L 183, lk 27),

ÜLDKOHUS (neljas koda),

koosseisus: koja esimees O. Czúcz (ettekandja), kohtunikud I. Labucka ja K. O’Higgins,

kohtusekretär: ametnik T. Weiler,

arvestades kirjalikus menetluses ja 20. jaanuari 2009. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik ja vaidluse taust

1.     Ühenduse õigusnormid

1        EÜ artiklis 87 on sätestatud:

„1.      Kui käesolevas lepingus ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust”.

[…]

3.      Ühisturuga kokkusobivaks võib pidada:

a)      abi majandusarengu edendamiseks niisugustes piirkondades, kus elatustase on erakordselt madal või kus valitseb tõsine tööpuudus;

[…]

c)      abi teatud majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks, kui niisugune abi ei mõjuta ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega […]”

2        Ühenduse suuniste raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta (EÜT 1999, C 288, lk 2; ELT eriväljaanne 08/01, lk 322; edaspidi „1999. aasta suunised”) punktis 2 on ette nähtud:

„2.1. Raskustes oleva äriühingu mõiste

(4)      Ühenduses puudub raskustes oleva äriühingu mõiste. Käesolevate suuniste tähenduses peab komisjon äriühingut raskustes olevaks siis, kui see ei suuda kas oma või omanikelt/osanikelt/aktsionäridelt või krediidiandjatelt saadud vahenditega peatada kahjumit, mis ametivõimude sekkumiseta viiks lühema või keskmise ajavahemiku jooksul peaaegu kindlasti äriühingu tegevuse lõpetamiseni.

(5)      Äriühingut loetakse käesolevate suuniste tähenduses igal juhul ja suurusest olenemata raskustes olevaks järgmistel juhtudel:

a)      kui on tegemist piiratud vastutusega äriühinguga, kes on kaotanud üle poole oma osa- või aktsiakapitalist ja üle veerandi sellest kapitalist viimase 12 kuu jooksul või

b)      kui on tegemist piiramatu vastutusega äriühinguga, kes on kaotanud üle poole äriühingu raamatupidamises näidatud kapitalist ja üle veerandi sellest kapitalist viimase 12 kuu jooksul või

c)      kui asjaomane äriühing liigist olenemata vastab siseriikliku õiguse kohaselt kõiki võlakohustusi hõlmava maksejõuetusmenetluse kohaldamise kriteeriumidele.

(6)      Raskustes oleva äriühingu tavatunnused on suurenev kahjum, vähenev käive, kasvav laoseis, ülevõimsus, kahanev rahakäive, kasvav võlg, suurenevad intressinõuded ning vähenev või puuduv varade puhasväärtus. Halvemal juhul võib äriühing juba olla maksejõuetu või siseriikliku õiguse kohaselt võidakse selle suhtes nõuda kõiki võlakohustusi hõlmava maksejõuetusmenetluse kohaldamist. Sel juhul kohaldatakse neid suuniseid igasuguse antava abi suhtes, kui selline menetlus viib äriühingu tegevuse jätkamiseni. Igal juhul on raskustes olev äriühing abikõlblik ainult siis, kui on kindlaks tehtud, et seda ei saa saneerida oma või omanikelt/osanikelt/aktsionäridelt või krediidiandjatelt saadavate vahenditega.

[…]”.

3        Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKE‑de) abikavade kohta on 1999. aasta suuniste punktis 4 ette nähtud:

„4.1. Üldpõhimõtted

(64)      Komisjon lubab raskustes olevate väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate päästmis- ja/või ümberkorraldamisabikavasid ainult sel juhul, kui asjaomased ettevõtjad vastavad ühenduse VKE‑de mõistele. Kui järgmistest erisätetest ei tulene teisiti, hinnatakse selliste kavade vastavust [punktides 2 ja 3] sätestatud tingimuste kohaselt. Kui kava alusel antav abi ei vasta mõnele neist tingimustest, tuleb sellest eraldi teatada ja komisjon peab selle eelnevalt heaks kiitma.

4.2.      Abikõlblikkus

(65)      Kui teatavas sektoris antavat riigiabi käsitlevad eeskirjad ei näe ette teisiti, vabastatakse edaspidi lubatavate kavade alusel VKE‑dele antav abi eraldi teatamisest ainult sel juhul, kui asjaomane ettevõtja vastab vähemalt ühele punktis 5 sätestatud kolmest kriteeriumist. Kui ettevõtjale antav abi ei vasta ühelegi neist kolmest kriteeriumist, tuleb sellest komisjonile eraldi teatada, et komisjon võiks otsustada, kas tegemist on raskustes oleva äriühinguga.

[…]”.

4        1999. aasta suuniste punkt 6 käsitleb EÜ artikli 88 lõikele 1 vastavaid asjakohaseid meetmeid. Päästmis- või ümberkorraldamisabikavade kohandamise kohta on selles ette nähtud:

„(94) Liikmesriigid peavad oma olemasolevaid pärast 30. juunit 2000 kehtivaid päästmis- ja ümberkorraldamisabikavasid kohandama, et need pärast nimetatud kuupäeva vastaksid käesolevatele suunistele ja eelkõige [punkti 4] nõuetele.

(95)      Et võimaldada komisjonil kohandamisprotsessi jälgida, peavad liikmesriigid talle esitama kõikide selliste kavade loetelu enne 31. detsembrit 1999. Seejärel ja igal juhul enne 30. juunit 2000 peavad liikmesriigid esitama komisjonile piisavad andmed, võimaldamaks tal kontrollida, kas kavasid on tõepoolest muudetud vastavalt käesolevatele suunistele.”

2.     Heakskiidetud abikava

5        Bürgschaftsrichtlinien des Freistaates Sachsen für die Wirtschaft und die freien Berufe sowie die Land- und die Forstwirtschaft’is (Freistaat Sachseni juhised majanduse ja vabade elukutsete ning põllu- ja metsamajanduse tagatiste kohta) on ette nähtud kahte liiki tagatised: esiteks tagatised tegevusabi ja investeeringuteks ette nähtud regionaalabina (edaspidi „regionaalabi variant”) ning teiseks tagatised päästmis- ja ümberkorraldamisabina (edaspidi „päästmis- ja ümberkorraldamisabi variant”). Euroopa Ühenduste Komisjon kiitis Freistaat Sachseni kõnealused juhised heaks 7. juuni 1993. aasta otsusega SG (93) D/9273, mis käsitleb riigiabi nr 73/93. Seega on tegemist heakskiidetud abikavaga (edaspidi „heakskiidetud abikava”). Komisjon märgib 7. juuni 1993. aasta otsuses, et tagatised ettevõtjatele, kelle kohta tagatise andja hoolika ettevõtjana teab või peab teadma, et nad on raskustes, kujutavad endast abi, mis ei ole asjaomase otsusega hõlmatud ja millest tuleb komisjonile eraldi teatada.

6        Heakskiidetud abikava kohandati ühenduse suunistega raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta nende 1994. aasta redaktsioonis (EÜT 1994, C 368, lk 12, edaspidi „1994. aasta suunised”). Komisjon võttis 13. märtsil 1996 vastu otsuse 96/475/EÜ selliste riiklike tagatiste ühisturuga kokkusobivuse kohta, mis on antud ümberkorraldamiskavade (sh tervendamis- ja konsolideerimiskavad) jaoks raskustes olevatele suurettevõtjatele Saksi-Anhalti, Alam-Saksi, Põhja-Rein-Vestfaali, Reinimaa-Pfalzi, Baieri, Bremeni, Mecklenburg-Vorpommerni, Schleswig-Holsteini ja Saksi liidumaade tagatissüsteemide raames (EÜT L 194, lk 25), milles komisjon leidis, et raskustes olevate suurettevõtjate ümberkorraldamiseks mõeldud tagatiste andmisest selliste tagatisi käsitlevate juhiste raames nagu Freistaat Sachseni juhised tuleb komisjonile eraldi teatada. Raskustes oleva äriühingu määratluse osas viitab see otsus 1994. aasta suunistes sätestatud kriteeriumidele. Saksamaa Liitvabariik kinnitas 19. detsembri 1996. aasta kirjas, et Freistaat Sachsen võttis kõnealuse otsuse nõuetekohaselt üle.

7        Leides, et raskustes oleva äriühingu mõiste määratlus on ebaselge, pidasid Saksa ametivõimud ja komisjon vajalikuks muuta selle mõiste Saksa liidumaade tagatisprogrammide kohaldamise jaoks toimivaks. Seda küsimust käsitleb komisjoni 2. märtsi 1998. aasta kiri.

8        Kõnealuses kirjas pakkus komisjon välja Saksa liidumaade tagatisi käsitlevate juhiste – sh heakskiidetud abikava – kohaldamiseks asjakohased meetmed ning eelkõige raskustes oleva äriühingu mõiste järgmise määratluse (edaspidi „asjakohane meede E 16/94”):

„Eespool viidatud õigusnormide kohaldamisel tagatiste valdkonnas peetakse äriühingut raskustes olevaks, kui üks järgmistest kriteeriumidest on täidetud:

–        asjaomane äriühing on maksejõuetu või tal on ülemäära suure võlad [Konkursordnung’i (Saksa pankrotimäärus)] või [Einführungsgesetz zur Insolvenzordnung’i (Saksa maksejõuetusmääruse rakendusseadus)] tähenduses;

–        netovara on kahjumi tõttu vähenenud alla poole raamatupidamislikust omakapitalist seltsingute puhul või alla poole osa- või aktsiakapitalist kapitaliühingute puhul [Aktiengesetz’i (aktsiaseltse reguleeriv Saksa seadus)] § 92 ja [Gesetz betreffend die Gesellschaften mit beschränkter Haftung’i (osaühinguid reguleeriv Saksa seadus)] § 49 tähenduses ning 25% netovarast on vähenenud viimase 12 kuu jooksul enne tagatise taotluse esitamist.

Lisaks tuleb selle mõiste kohaldamisel vastavalt eelarveõigusele [järgmisi asjaolusid] arvesse võtta ja tagatise andja peab neid igal üksikjuhul kontrollima:

–        Tagatist ei saa üldjuhul anda, kui suure tõenäosusega tuleb arvestada tagatise realiseerimisega (Liitvabariigi eelarvemääruse halduseeskirjade § 39 ja liidumaade eelarvemääruste vastavad sätted); sellest tuleneb, et raskustes olevatele äriühingutele eespool esitatud kriteeriumide tähenduses võib tagatise anda üksnes juhul, kui tagatise andja tuvastab (sõltumatu) audiitori arvamuse põhjal, milles on arvesse võetud tagatisega laenu, et tagatise saajaks oleva äriühingu jätkusuutlikkuse prognoos on positiivne.

–        Tagatise andmisel tuleb igal üksikjuhul kontrollida, kas mõnda muud liiki rahastamine ei ole kapitaliturul võimalik.”

9        Saksamaa Liitvabariik kinnitas raskustes oleva äriühingu mõiste sellise määratluse kasutamist 29. juuni 1998. aasta kirjas.

10      Komisjon 11. novembri 1998. aasta kirjas Saksamaa Liitvabariigile on raskustes oleva äriühingu mõiste kohta täpsustatud järgmist:

„Mis puudutab veel lõplikult selgeks tegemata küsimusi ning eriti raskustes oleva äriühingu määratlust ja „vähese tähtsuse” reegli kohaldamist raskustes olevatele äriühingutele antavate tagatiste suhtes, siis teeb komisjon ettepaneku oodata päästmis- ja ümberkorraldamisabi käsitlevate suuniste muudatuse vastuvõtmist. Kui otsus on tehtud, kohandatakse lahendamata küsimused vajalikus ulatuses suunistega.”

11      Heakskiidetud abikava kohandati seejärel 1999. aasta suunistega. Vastavalt 1999. aasta suuniste punktis 6 sätestatud asjakohastele meetmetele (vt eespool punkt 4) edastas Saksamaa Liitvabariik komisjonile 1. detsembri 1999. aasta kirjaga loetelu abikavadest, mis jäid pärast 30. juunit 2000 kehtima ja mis tuli seega asjakohaste meetmetega kohandada (edaspidi „1. detsembri 1999. aasta kiri”). Loetelu sisaldas ka heakskiidetud abikava. Saksamaa Liitvabariik nõustus 20. jaanuari 2000. aasta kirjas (edaspidi „20. jaanuari 2000. aasta kiri”) kõnealuste asjakohaste meetmetega. Lisaks edastas Saksamaa Liitvabariik vastavalt 1999. aasta suuniste punktile 95 selle kohta komisjonile ka erinevaid dokumente (30. juuni ja 11. detsembri 2000. aasta ning 26. märtsi 2001. aasta kirjad), mis andsid tunnistust olemasolevate Saksa abikavade kohandamisest asjakohaste meetmetega.

12      Selles kontekstis edastas Saksamaa Liitvabariik 30. juuni 2000. aasta kirjaga (edaspidi „30. juuni 2000. aasta kiri”) ka Prüfraster für staatliche Bürgschaften aus den Bürgschaftsrichtlinien des Bundes und der Länder’i (liitvabariigi ja liidumaade tagatisi käsitlevate juhiste alusel antavate riiklike tagatiste kontrollvorm, edaspidi „kontrollvorm”).

3.     Asjaomased ettevõtjad

13      Biria kontsern tegutses jalgrataste tootmise ja turustamise sektoris.

14      Esimene hageja kohtuasjas T‑120/07 MB Immobilien Verwaltungs GmbH (edaspidi „MB Immobilien”) on (uue) Biria AG – Biria kontserni endise emaettevõtja õigusjärglane.

15      (Uus) Biria AG asutati 2003 (endise) Biria AG ja Sachsen Zweirad GmbH ühinemise tulemusel ning selle äriühingu nimi oli alguses Biria GmbH, seejärel (uus) Biria AG. (Uue) Biria AG 100‑protsendiline osalus kuulus Mehdi Biriale.

16      Teine hageja kohtuasjas T‑120/07 MB System GmbH & Co. KG on Bike Systems GmbH & Co., Thüringer Zweiradwerk KG (edaspidi „Bike Systems”) õigusjärglane, kusjuures viimane oli Biria kontserni üks suuremaid äriühinguid. MB System tootis ainult jalgrattaid, samal ajal kui üks teine kontserni äriühing vastutas nende turustamise eest.

4.     Asjaomased meetmed

17      Märtsist 2001 detsembrini 2003 sai Biria kontsern kolm korda rahalist abi.

18      Esiteks omandas Deutsche Ausgleichsbanki – Saksa avalik-õiguslik pank, mille ülesanne on anda Saksa majandusele avalikes huvides toetusi – tütarettevõtja gbb Beteiligungs AG (edaspidi „gbb”) 2001. aasta märtsis Bike Systemsis ligikaudu 2 070 732 euro suuruse passiivse osaluse tähtajaga kuni 2010. aasta lõpuni (edaspidi „meede 1”).

19      Teiseks andis Freistaat Sachsen 23. märtsil 2003 vastavalt heakskiidetud abikavale 80‑protsendilise tagatise Sachsen Zweiradile antud 5,6 miljoni euro suurusele käibevahendite laenule, mille algne tähtaeg oli määratud 2008. aasta lõpuks (edaspidi „meede 2”). Tagatis tagastati 5. jaanuaril 2004 ja see asendati Biria GmbH‑le antud tagatisega (vt allpool punkt 20).

20      Kolmandaks andis Freistaat Sachsen samuti vastavalt heakskiidetud abikavale 9. detsembril 2003 alates 5. jaanuarist 2004 kehtima hakanud 80‑protsendilise tagatise Biria GmbH‑le antud 24 875 000 euro suurusele käibevahendite laenule (edaspidi „meede 3”), eeldusel et Sachsen Zweiradile meetme 2 raames antud tagatis tagastatakse.

5.     Haldusmenetlus

21      Juulis ja augustis 2003 esitati komisjonile kaebusi Biria kontsernile antud tagatise kohta ja avaliku sektori osaluse kohta kontserni kuuluvates äriühingutes.

22      Komisjon palus 9. septembri 2003. aasta kirjas Saksamaa Liitvabariigilt selgitusi. Viimane täitis selle palve.

23      Komisjon saatis 18. oktoobril 2004 Saksamaa Liitvabariigile ettekirjutuse täiendava teabe esitamiseks, kuna ta kahtles Biria kontserni suhtes võetud abimeetmete vastavuses abikavadele, mille alusel abi väidetavalt võeti. Vastusena sellele ettekirjutusele esitas Saksamaa Liitvabariik 31. jaanuari 2005. aasta kirjas (edaspidi „31. jaanuari 2005. aasta kiri”) täiendavaid andmeid. 31. jaanuari 2005. aasta kirjas teatas Saksamaa Liitvabariik komisjonile, et meede 3 oli samuti võetud heakskiidetud abikava alusel.

24      Komisjon algatas 20. oktoobril 2005 ametliku uurimismenetluse riigiabi andmise kolme oletatava juhtumi suhtes. Ta tuvastas samas otsuses, et paljud teised oletatavasti õigusvastased meetmed kas ei kujuta endast riigiabi või on need võetud heakskiidetud abikava järgides. Otsus avaldati 5. jaanuaril 2006 Euroopa Liidu Teatajas (EÜT C 2, lk 14). Komisjon kutsus kõiki huvitatud isikuid esitama võimalike abimeetmete kohta märkusi. Erinevad kaebusi esitanud äriühingud esitasid oma märkused, mis edastati Saksamaa Liitvabariigile 6. veebruari ja 2. märtsi 2006. aasta kirjadega, millele viimane vastas 5. aprilli ja 12. mai 2006. aasta kirjadega.

25      Saksamaa Liitvabariik esitas oma seisukoha ametliku uurimismenetluse algatamise kohta 23. jaanuari 2006. aasta kirjas (edaspidi „23. jaanuari 2006. aasta kiri”).

26      Komisjon palus 6. veebruari 2006. aasta kirjas Saksamaa Liitvabariigilt selgitusi ning viimane esitas need oma 5. aprilli 2006. aasta kirjas. Komisjon saatis 19. juulil 2006 talle täiendava teabenõude, millele Saksamaa vastas 25. septembri 2006. aasta kirjas.

6.     Vaidlustatud otsus

27      Komisjon võttis 24. jaanuaril 2007 vastu otsuse 2007/492/EÜ, mis käsitleb Saksamaa poolt Biria kontsernile antud riigiabi C 38/2005 (ex NN 52/2004) (ELT L 183, lk 27; edaspidi „vaidlustatud otsus”). Vaidlustatud otsuse resolutsioonis on sätestatud järgmist:

„Artikkel 1

[Saksamaa Liitvabariigi] riigiabi ettevõtetele [Bike Systems], [Sachsen Zweirad] ja Biria GmbH (praegu Biria AG) on ühisturuga kokkusobimatu. Abi hõlmas järgmisi meetmeid:

a)      Meede 1: 2 070 732 euro suurune passiivne osalus ettevõttes [Bike Systems]. Abielement vastab ühelt poolt viitemäära pluss 1000 baaspunkti ja teiselt poolt passiivse osaluse intressimäära (püsiv intressimäär pluss 50% muutuvast intressimäärast) vahelisele erinevusele;

b)      Meede 2: [Sachsen Zweiradile] antud 4 480 000 euro suurune tagatis. Abielement vastab ühelt poolt viitemäära pluss 800 baaspunkti ja teiselt poolt tagatud laenu andmisel kokkulepitud intressi vahelisele erinevusele;

c)      Meede 3: Biria GmbH‑le (praegu Biria AG) antud 19 900 000 euro suurune tagatis. Abielement vastab ühelt poolt viitemäära pluss 700 baaspunkti ja teiselt poolt tagatud laenu andmisel kokkulepitud intressi vahelisele erinevusele.

Artikkel 2

1.      [Saksamaa Liitvabariik] võtab kõik vajalikud meetmed abisaajalt artiklis 1 nimetatud õigusevastaselt antud abi tagasinõudmiseks.

2.      Passiivne osalus ja Biria GmbH‑le (praegu Biria AG) antud tagatis tuleb kahe kuu jooksul alates käesoleva otsuse teatavakstegemisest tühistada.

[…]”.

28      Vaidlustatud otsuse toetuseks esitatud põhjendused on sisuliselt järgmised. Meetme 1 kohta leidis komisjon, et osaluse omandamine gbb poolt on omistatav riigile ning et sellega anti Bike Systemsile eelis, kuna viimane ei oleks turul seda samadel tingimustel saanud. Tuginedes oma teatise EÜ […] artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta garantiidena antava riigiabi suhtes (EÜT 2000, C 71, lk 14; ELT eriväljaanne 08/01, lk 369) punktile 3.2, leidis komisjon, et kogu seda osalust tuleb pidada abielemendiks, kuna Bike Systems oli osaluse omandamise ajal raskustes ning kaasnev riisiko oli selline, et ükski turumajanduslikult tegutsev investor ei oleks sellist osalust omandanud. Meetmete 2 ja 3 kohta leidis komisjon, et abisaajad on suurettevõtjad, kes tagatiste andmise hetkel olid raskustes vastavalt 1999. aasta suuniste kriteeriumidele ja eelkõige suuniste punktis 6 sisalduvatele kriteeriumidele. Seega ei olnud tagatised hõlmatud heakskiidetud abikavaga, vaid nendest oleks tulnud komisjonile eraldi teatada. Lisaks tuvastas ta meetmete 1, 2 ja 3 osas, et EÜ artikli 87 lõigetes 2 ja 3 sätestatud erandeid ei saa kohaldada ning et muu hulgas ei ole talle edastatud mingit teavet sellise ümberkorraldamiskava rakendamisest, nagu nõuavad 1999. aasta suunised. Meetmete 2 ja 3 kohta märgib komisjon vaidlustatud otsuses lisaks, et kuna Sachsen Zweiradile anti aprillis 1996 ja märtsis 1998 ümberkorraldamisabi, ei järgi kõnealuse kahe tagatise andmine ühekordse abi põhimõtet, sest ümberkorraldamise lõpust on möödunud alla kümne aasta ja käesoleval juhul ei esine ühtegi erandlikku asjaolu. Komisjoni arvates ei järgitud seega 1999. aasta suuniseid.

 Menetlus ja poolte nõuded

29      Esiteks Freistaat Sachsen ning teiseks MB Immobilien ja MB System esitasid hagiavaldused, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 5. ja 16. aprillil 2007 ja mis registreeriti vastavalt kohtuasja numbrite T‑102/07 ja T‑120/07 all.

30      Eraldi dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 13. augustil 2007, esitas MB Immobilien ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles ta palus peatada vaidlustatud otsuse täitmise. Üldkohtu president jättis selle taotluse 11. oktoobri 2007. aasta määrusega rahuldamata ja jättis kohtukulude kandmise edaspidi otsustamiseks.

31      Üldkohtu neljanda koja esimehe 24. novembri 2008. aasta määrusega liideti kohtuasjad T‑102/07 ja T‑120/07 pärast poolte ärakuulamist Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 50 alusel suulise menetluse ja kohtuotsuse huvides.

32      Kohtuasjas T‑102/07 palub Freistaat Sachsen Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus meetmete 2 ja 3 osas;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

33      Kohtuasjas T‑120/07 paluvad MB Immobilien ja MB System Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

34      Kohtuasjas T‑102/07 palub komisjon Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja Freistaat Sachsenilt.

35      Kohtuasjas T‑120/07 palub komisjon Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja MB Immobilienilt ja MB Systemilt.

 Õiguslik käsitlus

36      Hagi kohtuasjas T‑102/07 sisaldab kolme väidet. Esimene väide puudutab ühenduse õiguse rikkumist, mis tuleneb heakskiidetud abikava väärast tõlgendamisest. Väitel on kolm osa. Esimeses osas vaidlustab Freistaat Sachsen asjakohase meetme E 16/94 kohaldamata jätmist. Teises osas väidab ta, et põhjendused on puudulikud. Kolmandas osas väidab ta, et asjaomased ettevõtjad ei ole raskustes olevad äriühingud heakskiidetud abikava tähenduses. Teine väide puudutab faktide väära hindamist asjaomaste ettevõtjate raskuste osas. Väitel on kaks osa. Esimeses osas väidab Freistaat Sachsen, et vaidlustatud otsus on vastuolus komisjoni praktikaga. Teises osas viitab ta 1999. aasta suuniste punktis 6 sätestatud kriteeriumide väärale tõlgendamisele. Kolmas väide käsitleb põhjenduste puudulikkust abielemendi summa osas.

37      Hagi kohtuasjas T‑120/07 sisaldab samuti kolme väidet. Esimene väide puudutab ühenduse õiguse rikkumist seeläbi, et heakskiidetud abikava on vääralt tõlgendatud. Teine väide puudutab faktide väära hindamist abi saanud ettevõtjate raskuste osas. Kolmas väide puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist. Väitel on neli osa. Esimeses osas väidavad MB Immobilien ja MB System, et komisjon kaldus kõrvale 1999. aasta suunistest, ilma et ta seda oleks põhjendanud. Teises osas väidavad nad, et põhjendused on asjakohase meetme E 16/94 osas puudulikud. Kolmandas osas viitavad nad asjaolule, et komisjon ei põhjendanud oma otsust kalduda kõrvale asjakohasest meetmest E 16/94. Neljandas osas toovad nad esile raske põhjendamisvea, mis tehti tagasinõudmisele kuuluva abi suuruse kindlakstegemisel.

38      Tuleb tõdeda, et Freistaat Sachseni argumendid kohtuasjas T‑102/07 esitatud hagis ning MB Immobilieni ja MB Systemi argumendid kohtuasjas T‑120/07 esitatud hagis kattuvad suures osas, kuigi Freistaat Sachseni etteheited puudutavad ainult meetmeid 2 ja 3, samal ajal kui MB Immobilieni ja MB Systemi etteheited käsitlevad ka meedet 1. Nende etteheited puudutavad esiteks meetmete 2 ja 3 osas sisuliselt heakskiidetud abikava rikkumist seeläbi, et väidetavalt jäeti kohaldamata asjakohases meetmes E 16/94 sisalduv raskustes oleva äriühingu mõiste kitsas määratlus ja kohaldati selle asemel 1999. aasta suunistes sisalduvat määratlust ja eelkõige nende punktis 6 sätestatut. Teiseks väidavad hagejad, et komisjon tegi ilmseid hindamisvigu abi saanud ettevõtjate iseloomustamisel raskustes olevate äriühingutena. Kolmandaks on rikutud põhjendamiskohustust. Sellises järjekorras analüüsitakse nende etteheiteid ka allpool.

1.     Etteheited, mis puudutavad asjakohases meetmes E 16/94 sisalduva raskustes oleva äriühingu mõiste määratluse kohaldamata jätmist

 Poolte argumendid

39      Hagejad ei vaidle vastu sellele, et raskustes olevad äriühingud on heakskiidetud abikava regionaalabi variandi puhul välistatud. Nad väidavad sisuliselt siiski, et komisjon oleks pidanud rajama oma analüüsi, mille kohaselt meetmete 2 ja 3 alusel abi saanud ettevõtjad olid raskustes, asjakohase meetme E 16/94 kriteeriumidele, mitte 1999. aasta suuniste punktidele 4–6, mis on väidetavalt laiemad.

40      Freistaat Sachseni sõnul oli komisjon vastavalt kohtupraktikale kohustatud analüüsima meetmeid 2 ja 3 heakskiidetud abikava tingimuste alusel (Euroopa Kohtu 5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑47/91: Itaalia vs. komisjon, EKL 1994, lk I‑4635). Vaidlustatud otsuses tegi komisjon järelduse, et meetmed 2 ja 3 on heakskiidetud abikavaga vastuolus, mitte asjakohasest meetmest E 16/94 tuleneva raskustes oleva äriühingu mõiste määratluse alusel, vaid 1999. aasta suuniste punktis 6 sätestatud kriteeriumide alusel. Komisjon hindas seega üle selle kaalutlusõiguse ulatust, mis tal on tema poolt eelnevalt heaks kiidetud abikava konkreetsel kohaldamisel.

41      Freistaat Sachsen meenutab, et heakskiidetud abikava sisaldab kahte varianti: esiteks regionaalabi varianti ja teiseks päästmis- ja ümberkorraldamisabi varianti. Meetmed 2 ja 3 võeti regionaalabi variandi raames, mistõttu oleks tulnud kohaldada asjakohasest meetmest E 16/94 tulenevat raskustes oleva äriühingu mõiste määratlust.

42      Esiteks tugineb Freistaat Sachsen tuvastatud faktide ja enne 1999. aasta suuniseid toimunud kirjavahetuse tõlgendusele.

43      Nii väidab ta, et raskustes olev äriühing määratleti esmalt otsuses SG (93) D/9273 kui mis tahes ettevõtja, kelle kohta tagatise andja hoolika ettevõtjana teab või peab teadma, et ta on raskustes.

44      Freistaat Sachseni sõnul otsustas komisjon otsuses 96/475, mis käsitles tagatisi raskustes olevatele suurettevõtjatele ümberkorraldamiskavade jaoks, mida anti mitme Saksa liidumaa, sealhulgas Freistaat Sachseni, tagatissüsteemide raames, et raskustes olevatele suurettevõtjatele tagatiste andmisest tuleb eraldi teatada. Sellest tuleneb, et heakskiidetud abikava päästmis- ja ümberkorraldamisabi variandi raames sai tagatisi anda veel ainult raskustes olevatele VKE‑dele. Freistaat Sachseni arvates ei puudutanud see heakskiidetud abikava regionaalabi varianti, mida tema meelest kinnitab 19. detsembri 1996. aasta kiri (vt eespool punkt 6).

45      Lisaks väidab Freistaat Sachsen, et analüüsides Saksamaa Liitvabariigi ja komisjoni kirjavahetust, näiteks 2. märtsi 1998. aasta kirja (vt eespool punkt 7), ilmneb, et sarnased tagatisprogrammid olid mitmel liidumaal ja samuti liitvabariigi tasandil. Piirkondliku toetusinstrumendi olulisuse tõttu oleks pidanud leidma toimiva määratluse mõistele „heas majanduslikus seisundis olev äriühing”. Freistaat Sachseni sõnul toimusid komisjoni ja Saksamaa Liitvabariigi vahel sellel teemal mitu arutelu ja pikk kirjavahetus, mis lõppes üksnes sellega, et komisjon pakkus asjakohases meetmes E 16/94 välja raskustes oleva äriühingu mõiste määratluse.

46      Asjakohases meetmes E 16/94 määratleti raskustes olevate äriühingute piirkondliku abi saajate hulgast välistamine uuesti. Nüüd olid piirkondliku abi saajate hulgast välistatud esiteks ettevõtjad, kes vastavad selgetele kriteeriumidele, mis võeti hiljem üle 1999. aasta suuniste punkti 5, ning teiseks ettevõtjad, kelle puhul on oht, et tagatis realiseeritakse. Seda määratlust ei ole pärast seda enam muudetud.

47      Freistaat Sachsen märgib veel, et 11. novembri 1998. aasta kirjas (vt eespool punkt 10) mainis komisjon, et raskustes oleva äriühingu mõiste määratluse küsimus ei ole veel lõplikult selgeks saanud, kuid et õiguskindluse huvides tuleb kohaldada asjakohase meetme E 16/94 kriteeriume.

48      Teiseks väidab Freistaat Sachsen, et Saksamaa Liitvabariigi ja komisjoni vahelisest kirjavahetusest, mis toimus pärast 1999. aasta suuniseid, ei ilmne ühtegi muudatust selles osas, kuidas asjakohases meetmes E 16/94 sisalduvat raskustes oleva äriühingu mõiste määratlust kohaldatakse heakskiidetud abikava regionaalabi variandi suhtes.

49      Freistaat Sachseni arvates on 1. detsembri 1999. aasta kiri seotud ainult raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava abiga. Sama kehtib 20. jaanuari 2000. aasta kirja suhtes, milles Saksamaa Liitvabariik nõustus 1999. aasta suuniste punktis 6 ette nähtud asjakohaste meetmetega, kuna ka kõnealused asjakohased meetmed puudutasid ainult päästmis- ja ümberkorraldamisabi kavasid. Sellest kirjast nähtub samuti, et raskustes olevate VKE‑de suhtes tuleb kohaldada 1999. aasta suuniste punktis 5 sisalduvat määratlust.

50      30. juuni 2000. aasta kirjaga edastatud dokumendid käsitlesid samuti ainult päästmis- ja ümberkorraldamisabi kavasid. Kontrollvormi punktis 3.5 on tehtud kokkuvõte piirkondliku eesmärgiga programmidest või programmide variantidest. Seevastu punkt 4 reguleerib üksnes päästmis- ja ümberkorraldamisabi. See kehtib ka punkti 4 hilisemate muudatuste suhtes, mille kohta komisjon ja Saksamaa valitsus seejärel kirju vahetasid.

51      Kolmandaks leiab Freistaat Sachsen, et raskustes oleva äriühingu mõiste kahe veidi erineva määratluse kohaldamine heakskiidetud abikava regionaalabi variandi ja päästmis- ja ümberkorraldamisabi variandi raames tuleneb kõnealuste variantide erinevatest eesmärkidest.

52      Päästmis- ja ümberkorraldamisabi variandi eesmärk on tagada see, et ainult VKE‑d, kes vastavad 1999. aasta suuniste punkti 5 kriteeriumidele, võivad saada päästmis- ja ümberkorraldamisabi. Freistaat Sachsen märgib, et regionaalabi variandi puhul võisid ettevõtjad saada piirkondliku eesmärgiga abi, kui nad ei olnud raskustes asjakohase meetme E 16/94 kohaselt, see tähendab vastavalt selgelt määratletud kriteeriumidele, mis vastavad 1999. aasta suuniste punktis 5 sätestatud kriteeriumidele, või kui oli ebatõenäoline, et tagatis realiseeritakse.

53      Lõpuks väidab Freistaat Sachsen, et 1999. aasta suuniste punktis 6 sätestatud äriühingu raskuste näitajad on liiga ebamäärased, selleks et need saaksid olla kriteeriumid, mille alusel liikmesriigid hindavad kavandatava abimeetme vastavust olemasolevale abile.

54      MB Immobilien ja MB System väidavad omakorda, et komisjon oleks pidanud meetmeid 2 ja 3 analüüsima heakskiidetud abikava tingimuste alusel, ning viitavad selles suhtes ka asjakohasele meetmele E 16/94. Nad märgivad, et asjakohase meetme E 16/94 tingimused on sõnastatud kitsamalt kui 1999. aasta suuniste tingimused. Kõnealustest suunistest tulenevate näitajate asemel on käesoleval juhul kohaldatav asjakohase meetme E 16/94 eelarveõigusel põhinev kriteerium. Selle kriteeriumi kohaselt ei tohi tagatisi anda, kui suure tõenäosusega tuleb arvestada tagatise realiseerimisega. Saksamaa Liitvabariik nõustus selle määratlusega ning nii Freistaat Sachsen kui ka abisaajad oleksid pidanud saama arvestada sellega, et heakskiidetud abikava kohaldatakse erikavana.

55      MB Immobilien ja MB System väidavad, et heakskiidetud abikava kohandamine 1999. aasta suunistega puudutab ainult päästmis- ja ümberkorraldamisabi varianti. Komisjon tegi ettepaneku teatada igast suurettevõtjatele antavast abist, sõltumata selle eesmärgist, kuid vaikis asjaolust, et Saksamaa Liitvabariik lükkas selle ettepaneku tagasi. See küsimus ei ole veel lõplikult selgeks saanud.

56      MB Immobilieni ja MB Systemi sõnul olid heakskiidetud abikava tähenduses raskustes olevate äriühingute suhtes võetud ümberkorraldamis- ja päästmismeetmeid toetavad tagatised piiratud VKE‑dega. Regionaalse tegevus- ja investeerimisabi osas, nii nagu see on ette nähtud asjakohases meetmes E 16/94, pidi 1999. aasta suuniste punkti 5 rangete kriteeriumide kohaldamist täiendatama kahekordse eelarvetingimusega, mille kohaselt ei tohi tagatist anda, kui on väga tõenäoline, et see realiseeritakse, ning mille kohaselt seetõttu võib raskustes olevatele äriühingutele tagatisi anda üksnes juhul, kui tagatise andja tuvastab sõltumatu audiitori arvamuse põhjal, et abisaajaks oleval ettevõtjal on tagatud laenu arvesse võttes head võimalused oma tegevust jätkata. Mis puudutab raskustes olevate suurettevõtjate päästmis- ja ümberkorraldamisabist teatamise kohustust, mis tuleneb otsusest 96/475, siis MB Immobilien ja MB System väidavad, et Saksamaa Liitvabariik nõustus sellega mõlema variandi puhul üksnes Baden-Württembergi (Saksamaa) ja Hamburgi (Saksamaa) osas. Regionaalabi variandi osas ei mõjutanud otsus 96/475 heakskiidetud abikava. Sellest tulenevalt on kriteerium, mis võimaldab kontrollida selliste tagatiste lubatavust, eespool nimetatud eelarvekriteerium ning seda ei asendatud 1999. aasta suunistes mainitud näitajatega.

57      Komisjon palub need etteheited tagasi lükata. Ta vaidlustab asjakohase meetme E 16/94 kohaldatavuse ja väidab, et vaidlustatud otsuses kohaldas ta õigesti 1999. aasta suuniste punktides 4–6 sisalduvaid kriteeriume.

 Üldkohtu hinnang

58      Tuleb tõdeda, et hagejad ei vaidle vastu sellele, et raskustes olevad äriühingud on heakskiidetud abikava regionaalabi variandi puhul välistatud. Nad väidavad siiski, et komisjon ei saanud meetmete 2 ja 3 osas rajada vaidlustatud otsust raskustes oleva äriühingu mõiste määratlusele, mis tuleneb 1999. aasta suuniste punktidest 4–6, selleks et jätta asjaomased ettevõtjad regionaalabi variandi kohaldamisalast välja, vaid oleks pidanud kohaldama asjakohase meetme E 16/94 määratlust, mis on kitsam. Saksamaa Liitvabariik ju ei nõustunud selle 1999. aasta suunistest tuleneva väidetavalt laiema määratlusega heakskiidetud abikava regionaalabi variandi osas. Pealegi on 1999. aasta suuniste punktis 6 sisalduvad näitajad liiga ebatäpsed selleks, et liikmesriigid saaksid hinnata finantsmeetmete vastavust heakskiidetud abikavale.

59      Komisjoni kaalutlusruumi osas tuleb meenutada, et kui komisjoni menetluses on individuaalne abi, mis väidetavalt on antud eelnevalt heakskiidetud kava alusel, ei saa komisjon seda kohe EÜ asutamislepingu alusel uurida. Enne mis tahes menetluse algatamist peab ta kõigepealt piirduma kontrollimisega, kas abi on üldise kavaga hõlmatud ja vastab kava heakskiitmise otsuses määratud tingimustele. Kui komisjon nii ei toimiks, võiks ta iga kord individuaalse abi uurimise käigus taganeda abikava heakskiitmise otsusest, mille eelduseks juba oli EÜ artikli 87 kohane uurimine (vt selle kohta eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, punkt 24).

60      Abi, mis seisneb heakskiidetud üldise kava heakskiitmise otsuses määratud tingimuste täpses ja ootuspärases kohaldamises, loetakse niisiis olemasolevaks abiks, millest ei pea komisjonile teatama ning mida ei tule EÜ artikli 87 kohaselt uurida (Euroopa Kohtu 16. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑321/99 P: ARAP jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑4287, punkt 83, ja Esimese Astme Kohtu 18. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑176/01: Ferriere Nord vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑3931, punkt 51).

61      Seevastu meetmed, mida asjaomased üldised kavad ei hõlma, kujutavad endast uut abi, mille kokkusobivust ühisturuga peab komisjon kontrollima. Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ […] artikli [88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artiklist 2 tuleneb, et „kõnealune liikmesriik [teatab] kõikidest uue abi andmise plaanidest komisjonile piisavalt aegsasti”.

62      Lisaks tuleb märkida, et komisjoni otsusega, milles lahendatakse küsimus abi vastavuse kohta teatud abikavale, täidetakse komisjoni kohustust teostada järelevalvet EÜ artiklite 87 ja 88 kohaldamise üle. Seetõttu ei kujuta komisjoni poolt kontrollimine, kas abi vastab sellele kavale, tegevust, mis ületab tema pädevuse piirid. Järelikult ei pea komisjoni hinnang piirduma abi andnud siseriiklike ametivõimude hinnanguga.

63      Mis puudutab argumenti, et Saksamaa Liitvabariik ei nõustunud heakskiidetud abikava regionaalabi variandi puhul raskustes olevate äriühingute määratlusega, nagu see tuleneb 1999. aasta suuniste punktidest 4–6, siis nähtub määruse nr 659/1999 artikli 17 lõikest 1, et komisjon saab asjaomaselt liikmesriigilt kogu vajaliku teabe, et koostöös liikmesriigiga kontrollida olemasolevaid abikavasid vastavalt asutamislepingu artikli 88 lõikele 1. Kui komisjon jõuab edastatud teavet silmas pidades järeldusele, et olemasolev abikava ei sobi või enam ei sobi ühisturuga kokku, siis esitab ta asjaomasele liikmesriigile soovituse, milles pakub asjakohaseid meetmeid, et muuta või tühistada olemasolev abikava vastavalt määruse nr 659/1999 artiklile 18.

64      Selles suhtes nähtub määruse nr 659/1999 artiklist 19, et „[k]ui kõnealune liikmesriik kiidab pakutud meetmed heaks ja teatab sellest komisjonile, siis komisjon protokollib selle teabe ja teatab sellest liikmesriigile”. Kõnealuses artiklis on ka märgitud, et „[h]eakskiitmisega kohustub liikmesriik asjakohaseid meetmeid rakendama”.

65      Käesoleval juhul edastas Saksamaa Liitvabariik 1999. aasta suuniste asjakohaste meetmete alusel (vt eespool punkt 4) komisjonile 1. detsembri 1999. aasta kirjaga loetelu abikavadest, mis jäid pärast 30. juunit 2000 jõusse ja mida tuli vastavalt kõnealusele kirjale asjakohaste meetmetega kohandada. Heakskiidetud abikava on selles loetelus. 20. jaanuari 2000. aasta kirjas nõustus Saksamaa Liitvabariik 1999. aasta suuniste punktis 6 pakutud asjakohaste meetmetega.

66      Hagejate sõnul nõustus Saksamaa Liitvabariik asjakohaste meetmetega siiski üksnes päästmis- ja ümberkorraldamisabi kavade osas ning sellest tulenevalt üksnes heakskiidetud abikava päästmis- ja ümberkorraldamisabi variandi osas. Nad järeldavad sellest, et heakskiidetud abikava regionaalabi variandi suhtes on jätkuvalt kohaldatav asjakohases meetmes E 16/94 sisalduv raskustes oleva äriühingu mõiste määratlus.

67      See arutluskäik tuleb tagasi lükata.

68      Komisjon märgib õigesti, et toimikus sisalduvates Saksamaa Liitvabariigi kirjades ei tehta vahet heakskiidetud abikava erinevate variantide vahel. Kõnealust kava on mainitud igasuguste täpsustusteta 1. detsembri 1999. aasta kirjas. 20. jaanuari 2000. aasta kiri on samuti üldist laadi. Seega ei ole tõendatud, et 1999. aasta suuniste kohaldamine heakskiidetud abikava regionaalabi variandi suhtes oli sõnaselgelt välistatud.

69      Pealegi viitab kontrollvorm, mis nähtuvalt 30. juuni 2000. aasta kirjast on Saksa tagatissüsteemide lahutamatu osa ja millega on selles valdkonnas üle võetud asjakohased meetmed, ning eelkõige kontrollvormi punkt 4.1 sõnaselgelt eraldi teatamise kohustusele 1999. aasta suuniste tähenduses raskustes olevatele suurettevõtjatele antava päästmis- ja ümberkorraldamisabi korral. Kontrollvormi punktist 4.1 tuleneb seega, et Saksamaa Liitvabariik nõustus sellega, et mis tahes tagatisest, mille saab kvalifitseerida päästmis- või ümberkorraldamisabiks (välja arvatud tagatised, mis on abikava raames antud VKE‑dele, kes vastavad vähemalt ühele 1999. aasta suuniste punktis 5 sätestatud kolmest kriteeriumist, vt allpool punkt 78), tuleb 1999. aasta suuniste kohaselt komisjonile eraldi teatada.

70      Tõsi küll, nagu Freistaat Sachsen märgib, viitavad kõnealused kirjad mõnes osas sõnaselgelt „päästmis- ja ümberkorraldamisabi kavadele”. Näiteks 1. detsembri 1999. aasta kirjas on mainitud kõikide pärast 30. juunit 2000 kehtivate „olemasolevate päästmis- ja ümberkorraldamisabi kavade” kohandamist 1999. aasta suunistega. Sama kehtib kontrollvormi kohta. See on täielikult kooskõlas 1999. aasta suuniste punktiga 6.3, mis nõuab „olemasolevate päästmis- või ümberkorraldamisabikavade kohandami[st] vastavalt käesolevatele suunistele”.

71      Vastupidi Freistaat Sachseni väidetele ei tulene nendest viidetest „päästmis- ja ümberkorraldamisabi kavadele” siiski, et Saksamaa Liitvabariigi nõustumine asjakohaste meetmetega piirdus heakskiidetud abikava päästmis- ja ümberkorraldamisabi variandiga.

72      Isegi kui 1999. aasta suuniste asjakohaste meetmetega nõustumine oleks seotud üksnes päästmis- ja ümberkorraldamisabi kavadega, ei tähendaks see siiski, et Freistaat Sachsen võis 1999. aasta suunised tähelepanuta jätta, kui ta pärast nende jõustumist 9. oktoobril 1999 ja pärast Saksamaa Liitvabariigi nõustumist nendega seotud asjakohaste meetmetega andis finantseeliseid tõenäoliselt raskustes olevatele äriühingutele. See on tõsi isegi vaatamata sellele, et kõnealused eelised vastasid a priori sellise olemasoleva regionaalabikava tingimustele, mida anti piirkonnas, mis vastavalt vaidlustatud otsuse põhjenduses 10 märgitule on abistatav piirkond EÜ artikli 87 lõike 3 punkti a tähenduses.

73      Selle kohta tuleb meenutada, et EÜ artikli 87 lõike 3 punktides a ja c silmas peetud erand, mis puudutab regionaalabi, eeldab päästmisabi korral tõelise ümberkorraldamiskava olemasolu, selleks et regionaalarengu tagamiseks antava abi positiivsed tagajärjed saaksid olla püsivad (vt selle kohta Euroopa Kohtu 21. märtsi 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑305/89: Itaalia vs. komisjon, EKL 1991, lk I‑1603, punkt 36) ja heastada konkurentsimoonutuste mõju.

74      Samamoodi nähtub 1999. aasta suuniste, mille komisjon on vastu võtnud selleks, et teostada ulatuslikku kaalutlusõigust, mis tal on EÜ artikli 87 lõike 3 kohaldamisel, ning mis on talle kohustuslikud (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 15. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑171/02: Regione autonoma della Sardegna vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑2123, punktid 94 ja 95 ning seal viidatud kohtupraktika) punktist 3, et „[r]askustes olevate äriühingute pankrotist päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antavat riigiabi võib õiguspäraseks lugeda üksnes teatavatel tingimustel”. Sel põhjusel on 1999. aasta suuniste punktis 17 ette nähtud kohustus teatada rahalistes raskustes oleva äriühingu mis tahes riigipoolsest rahalisest toetamisest või tagatise andmisest eelnevalt komisjonile ning selle teate läbivaatamisel võtab komisjon arvesse EÜ artikli 87 lõike 3 punktides a ja c nimetatud piirkondlikke kaalutlusi, nagu tuleneb kõnealuste suuniste punktidest 19 ja 20.

75      Eelnevast nähtub, et asjaolude asetleidmise ajal oleks Saksamaa Liitvabariik enne abi andmist suurettevõtjale, kes oli vähemalt problemaatilises majanduslikus olukorras – mida ei saa Biria kontserni puhul eitada –, pidanud kõigepealt kindlaks tegema, kas tegemist on raskustes oleva äriühinguga vastavalt 1999. aasta suuniste punktides 4–6 sätestatud kriteeriumidele. Kui see oli nii, kehtis asjaomase abi suhtes eraldi teatamise kohustus.

76      Samuti ilmneb, et hagejate argument raskustes oleva äriühingu mõiste erilise määratluse kohta heakskiidetud abikava regionaalabi variandi puhul tuleb tagasi lükata. Raskustes oleva äriühingu mõiste erinevate määratluste paralleelse kehtimise möönmine võiks nimelt tekitada olukorra, kus ettevõtja, kes on 1999. aasta suuniste kohaselt raskustes, võiks siiski saada riigiabi, ilma et teatamiskohustus kehtiks ja ilma et 1999. aasta suuniseid järgitaks. Niisugune olukord oleks aga vastuolus EÜ artikli 87 lõigete 1 ja 3 ning EÜ artikli 88 lõike 3 ülesehitusega, nii nagu seda on täpsustatud 1999. aasta suunistes (vt eespool punkt 74).

77      Mis puudutab järgnevalt hagejate argumente, et 1999. aasta suuniste punktis 6 sätestatud näitajad on liiga ebamäärased selleks, et liikmesriik saaks neid kasutada kavandatava abimeetme olemasolevale kavale vastavuse hindamisel, siis tuleb meenutada, nagu komisjon õigesti märgib, et kui esineb kahtlusi abisaajaks oleva ettevõtja olukorra kvalifitseerimisel, peab liikmesriik asjaomasest meetmest teatama.

78      Mis puudutab peale selle hagejate argumente asjakohase meetme E 16/94 kriteeriumide ja 1999. aasta suuniste punkti 5 kriteeriumide võrdluse kohta ning asjaolu kohta, et komisjoni ja Saksamaa Liitvabariigi vahelises kirjavahetuses, mis toimus pärast 1999. aasta suuniste vastuvõtmist, viidati üksnes nimetatud punkti 5 kriteeriumidele, siis tuleb märkida, et 1999. aasta suuniste ja eelkõige nende punkti 4 sõnastusest (vt eespool punkt 3) tuleneb selgelt, et ainsad raskustes olevate äriühingute abikavad, mis on veel lubatud, on need, mis puudutavad VKE‑sid. Sellest nähtub samuti, et selleks et hinnata, kas viimati nimetatud ettevõtjad on raskustes, on a priori asjakohased ainult 1999. aasta suuniste punktis 5 sätestatud ranged kriteeriumid. Kui need ranged kriteeriumid ei ole täidetud, tuleb abikavast eraldi teatada. Kuigi komisjoni ja Saksamaa Liitvabariigi vahelises kirjavahetuses, mis toimus pärast 1999. aasta suuniste vastuvõtmist, võis sisalduda arutelu raskustes oleva äriühingu mõiste määratluse üle, nii nagu see tuleneb 1999. aasta suuniste punktist 5, selleks et määrata kindlaks veel lubatavate abikavade hindamise raamistik, ei saa sellest järeldada – nagu seda näivad väitvat hagejad –, et Saksamaa Liitvabariik nõustus ainult selle määratlusega ning et ta keeldus võimalusest kasutada 1999. aasta suuniste punktis 6 sisalduvat äriühingu määratlust väljaspool VKE‑dele antava päästmis- ja ümberkorraldamisabi kavade spetsiifilist konteksti.

79      Lõpuks tuleb veel täpsustada, et nagu komisjon kinnitab ja nagu nähtub 23. jaanuari 2006. aasta kirjast, pooldas Saksamaa Liitvabariik meetmete 2 ja 3 hindamist 1999. aasta suuniste punkti 6 alusel. Lisaks ei nähtu vaidlustatud otsusest ega toimikust, et Saksamaa Liitvabariik oleks haldusmenetluses tuginenud asjakohasele meetmele E 16/94, ning ka hagejad ei väida vastupidist.

80      Eelnevast tuleneb, et komisjoni ja Saksamaa Liitvabariigi kirjavahetus, mis leidis aset enne 1999. aastat, tuleb jätta tähelepanuta. Samuti tuleb kõrvale jätta asjakohases meetmes E 16/94 sisalduv raskustes oleva äriühingu mõiste väidetavalt kitsam määratlus, kuna see ei ole käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast asjakohane.

81      Järelikult ei rikkunud komisjon ühenduse õigust ega heakskiidetud abikava, kui ta hindas vaidlustatud otsuses asjaomaste ettevõtjate olukorda 1999. aasta suuniste kriteeriumide alusel, sealhulgas nende punkti 6 alusel, mitte asjakohase meetme E 16/94 kriteeriume silmas pidades.

82      Kohtuasjades T‑102/07 ja T‑120/07 esitatud hagides sisalduvad etteheited, mis puudutavad heakskiidetud abikava rikkumist, tuleb seega tagasi lükata.

2.     Etteheited, mis puudutavad abi saanud ettevõtjate iseloomustamist raskustes olevate äriühingutena

83      Esiteks väidavad MB Immobilien ja MB System, et meetme 1 raames abi saanud ettevõtja Bike Systems ei olnud märtsis 2001 raskustes. Võttes arvesse, et heakskiidetud abikava puudutab riiklikke tagatisi ning et meede 1 on passiivne osalus ja see anti väljaspool abikava raamistikku, ei vaidle MB Immobilien ja MB System selle puhul vastu 1999. aasta suunistes sisalduva raskustes oleva äriühingu mõiste määratluse kohaldatavusele.

84      Teiseks väidavad Freistaat Sachsen ja MB Immobilien mõlemad, et meetmete 2 ja 3 raames abi saanud ettevõtjad Sachsen Zweirad ja Biria GmbH ei olnud tagatiste andmise ajal raskustes asjakohase meetme E 16/94 tähenduses. Selles suhtes nähtub eelnevast analüüsist, et komisjonil oli õigus rajada vaidlustatud otsus 1999. aasta suunistes sisalduvale raskustes oleva äriühingu mõiste määratlusele. Selle põhjal tuleb etteheited, mis lähtuvad asjaolust, et abi saanud ettevõtjad ei olnud asjakohase meetme E 16/94 kriteeriumide kohaselt raskustes, tulemusetutena tagasi lükata.

85      Kolmandaks väidab Freistaat Sachsen, et samuti ei olnud Sachsen Zweirad 2003. aasta märtsis ja Biria GmbH 2003. aasta detsembris 1999. aasta suuniste kriteeriumide kohaselt raskustes olevad äriühingud.

86      Oma repliigis väidavad MB Immobilien ja MB System täiendava võimalusena ka, et isegi 1999. aasta suuniste kohaldamise korral oleks tulnud järeldada, et Sachsen Zweirad ja Biria GmbH ei olnud raskustes. See etteheide tuleb siiski tunnistada vastuvõetamatuks Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 ja kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c rikkumise tõttu, kuivõrd hagiavalduses tuleb märkida hagi ese ning ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Need peavad olema märgitud piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks valmistuda enda kaitsmiseks ning Üldkohus saaks vajaduse korral teha asjas otsuse täiendavate andmeteta. Õiguskindluse ja korrakohase õigusemõistmise tagamiseks peavad hagi aluseks olevad põhilised õiguslikud ja faktilised asjaolud kas või kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt nähtuma hagiavalduse tekstist endast (Esimese Astme Kohtu 11. juuli 2005. aasta määrus kohtuasjas T‑294/04: Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑2719, punkt 23).

87      Sellest tulenevalt piirdub Sachsen Zweiradi ja Biria GmbH olukorrale 1999. aasta suuniste kriteeriumide kohaldamisel komisjoni poolt tehtud võimalike hindamisvigade analüüsimine nende argumentide kaalumisega, mis selle kohta esitas Freistaat Sachsen.

88      Seega analüüsitakse allpool 1999. aasta suuniste põhjal, kas komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, kui ta iseloomustas esiteks Bike Systemsit kui märtsis 2001 raskustes olnud äriühingut ja teiseks Sachsen Zweiradi kui märtsis 2003 ja Biria GmbH‑d kui detsembris 2003 raskustes olnud äriühingut.

 Küsimus, kas Bike Systems oli märtsis 2001 raskustes olev äriühing

 Poolte argumendid

89      Esiteks väidavad MB Immobilien ja MB System, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 61 esitatud põhjused, mille tõttu Bike Systemsit tuleb käsitada raskustes oleva äriühinguna, ei vasta asjakohastele kriteeriumidele ja tunnustele 1999. aasta suuniste tähenduses ning on lünklikud. Komisjon ise tuvastas, et Bike Systems ei olnud pankrotis, kuid ei teinud ühtegi järeldust abi saanud ettevõtjate bilansi kohta ning seega kõnealuste suuniste kriteeriumide kohta. Lisaks ei saa piiratud ümberkorraldamisest automaatselt järeldada, et ettevõtja tulevikuväljavaated on ebakindlad, vaid selleks oleks pidanud olema ammendavamad alused. Lisaks ei võtnud komisjon piisavalt arvesse asjaolu, et Bike Systemsi võttis üle heas majanduslikus seisundis olev äriühing. Kuna tervendamiskava tõttu muutus omanik, oleks komisjon pidanud analüüsima ülevõtja majanduslikku kaalu, et oleks võimalik võtta kindel seisukoht ettevõtja tulevikuväljavaadete kohta. Pealegi, kahjum või negatiivne omakapital võib, kuid ei pea tingimata olema näitaja selle kohta, et ettevõtja on raskustes, nagu sellest annavad tunnistust 1999. aasta suuniste kriteeriumid.

90      Teiseks väidavad MB Immobilien ja MB System, et komisjon ei analüüsinud Biria GmbH 6. märtsi 2001. aasta siduvat garantiikirja (harte Patronatserklärung) (edaspidi „garantiikiri”), vaatamata asjaolule, et Saksamaa Liitvabariik viitas selle dokumendi olemasolule 31. jaanuari 2005. aasta kirjas. Komisjon oleks pidanud arvesse võtma asjaolu, et gbb‑l oli passiivse osaluse lepingust tulenevate kohustuste osas Biria GmbH garantii ja et järelikult võis ta kohustuste täitmata jätmise korral pöörduda ettevõtja vastu, kes ei olnud raskustes. Komisjon möönab pealegi, et ta ei analüüsinud garantiikirja, mille Biria GmbH andis Bike Systemsile, kuigi komisjon oli sellest asjaolust teadlik. Tuleb eristada siduvaid garantiikirju (harte Patronatserklärungen) ja garantiikirju, mis ei ole siduvad (weiche Patronatserklärungen). Siduva garantiikirja korral ei ole garantii andja võlgnik, kelle vastutus tekib alles pärast põhivõlgniku oma, vaid solidaarvõlgnik.

91      Sellele arutluskäigule ei räägi vastu asjaolu, et Saksamaa valitsus teatas 23. jaanuari 2006. aasta kirjas, et ta on nõus komisjoni selgitustega, mille kohaselt on passiivne osalus sarnane allutatud laenuga, millega kaasnev riisiko on puuduva tagatise tõttu suurem kui investeeringu rahastamiseks mõeldud klassikalise pangalaenu korral, mistõttu sellisest passiivsest osalusest saadav tulu peab olema tunduvalt suurem kui laenu andmise ajal kehtiv Euroopa Liidu viitemäär. Kui komisjon märgib, et seda abstraktset väidet arvesse võttes ei olnud tal mingit põhjust garantiikirja kvalifikatsiooni üksikasjalikumalt analüüsida ja selle kohta küsimusi esitada, unustab ta, et ta oli sellest teadlik ja tal oli seega kohustus seda uurida või vähemalt liikmesriigile küsimusi esitada.

92      Kolmandaks väidavad MB Immobilien ja MB System, et komisjon ei võtnud arvesse audiitori hinnangut Bike Systemsi raamatupidamisaruandele seisuga 31. detsember 2002 ja 2002. aasta tegevusaruandele (edaspidi „hinnang Bike Systemsi 2002. aasta raamatupidamisaruandele”), millest komisjon oli teadlik ja milles oli märgitud, et 31. detsembri 2002. aasta seisuga vara kajastamine ja hindamine bilansis võimaldab lähtuda eeldusest, et tulevikuväljavaated on positiivsed. Komisjon ei käsitle kordagi ülevõtja maksevõimet. MB Immobilien ja MB System vaidlevad vastu komisjoni väitele, mille kohaselt hinnangul Bike Systemsi 2002. aasta raamatupidamisaruandele ei ole mingit väärtust 2001. aasta majandusaastat puudutavate otsuste hindamisel. Samas kasutab komisjon ise hiljem seda liiki õigustust.

93      Neljandaks väidavad nad, et komisjoni argumendid vaidlustatud otsusest hilisemate perioodide kohta ei saa olla vaidlustatud otsuse põhjenduseks.

94      Komisjon vaidleb MB Immobilieni ja MB Systemi argumentidele vastu.

 Üldkohtu hinnang

95      Kõigepealt tuleb täpsustada, et hagiavaldusest kohtuasjas T‑120/07 nähtub, et MB Immobilieni ja MB Systemi etteheited, mis nad esitasid oma teise väite raames, puudutavad esiteks Bike Systemsi iseloomustamist raskustes oleva äriühinguna ja teiseks abielemendi kindlaksmääramist, eelkõige komisjoni kohaldatud suurenduse ulatust.

96      Mis puudutab meetme 1 abielemendi kindlaksmääramist, siis tuleb tõdeda, et teine väide ei sisalda mingeid argumente MB Immobilieni ja MB Systemi etteheite kohta, mis esitati kohtuasja T‑120/07 hagiavalduse selles väites ja mille kohaselt komisjon ei võtnud piisavalt arvesse asjaolu, et viitemäärast 600 baaspunkti võrra suurem tulususe määr võtab piisavalt arvesse suuremat riski, et raskustes olev äriühing jätab oma kohustused täitmata. Niisiis tuleb see väide vastavalt eespool punktis 86 viidatud kohtupraktikale tunnistada vastuvõetamatuks. Turul kehtiva viitemäära suhtes abielemendi kindlaksmääramise kohta esitatud argumente, mis sisalduvad kohtuasjas T‑120/07 esitatud hagiavalduse kolmandas väites ja mis käsitlevad põhjenduste puudulikkust, analüüsitakse allpool koos nende etteheidetega vaidlustatud otsuse põhjenduste puudulikkuse kohta.

97      Kohtuasjas T‑120/07 esitatud hagi teine väide ja võimalike hindamisvigade analüüsimine piirduvad seega küsimusega, kas komisjon tegi hindamisvea, kui ta leidis, et Bike Systems oli meetme 1 võtmise ajal 1999. aasta suuniste kriteeriumide kohaselt raskustes olev äriühing.

98      Kõigepealt tuleb meenutada, et komisjoni läbiviidav uurimine hõlmab keeruliste majanduslike faktide ja tingimuste arvessevõtmist ja hindamist. Kuna kohus ei saa asendada komisjoni poolt keerulistele majanduslikele faktidele ja tingimustele antud hinnangut enda hinnanguga, peab Üldkohtu kontroll seega piirduma menetlusnormide ja põhjendamiseeskirjade järgimise, faktiliste asjaolude sisulise õigsuse ning ilmse hindamisvea ja võimu kuritarvitamise puudumise kontrollimisega (vt Esimese Astme Kohtu 11. mai 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑111/01 ja T‑133/01: Saxonia Edelmetalle ja ZEMAG vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑1579, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika).

99      Mis puudutab Bike Systemsi olukorda märtsis 2001, siis tuleb meenutada, et komisjon märgib vaidlustatud otsuse põhjenduses 61 järgmist:

„Bike Systems oli […] alles äsja saneerimiskava abil maksevõimetusest üle saanud. Ettevõtte tulevikuväljavaated olid ebakindlad, sest selle tegevuse ümberkorraldamine oli toimunud ainult piiratud ulatuses. Vastavalt 2001. aasta aastaaruandele töötas ettevõte endiselt kahjumiga. Ettevõtte omakapital oli jätkuvalt negatiivne, aga varjatud varude olemasolu tõttu makseraskusi ei tekkinud. Seetõttu oleks Bike Systemsit tookord tulnud käsitleda raskustes oleva äriühinguna.”

100    Bike Systemsi olukorra analüüs põhineb seega saneerimiskava olemasolul, äriühingu piiratud ümberkorraldamisel, millest nähtub, et tema tulevikuväljavaated olid ebakindlad, 2001. aasta majandusaasta aruandes kajastatud kahjumil ning negatiivsel omakapitalil.

101    Esiteks väidavad MB Immobilien ja MB System, et kõnealused tegurid ei sisaldu 1999. aasta suunistes ega toeta õiguslikult piisavalt komisjoni järeldust, et Bike Systems oli raskustes.

102    Selle väitega ei saa nõustuda.

103    Mis puudutab 1999. aasta suuniste analüüsimise raamistikku, siis tuleb meenutada, et suuniste punkt 4 piirdub üldise sättega, mille kohaselt peetakse äriühingut raskustes olevaks siis, kui ta ei suuda kas oma või omanikelt/osanikelt/aktsionäridelt või krediidiandjatelt saadud vahenditega peatada kahjumit, mis ametivõimude sekkumiseta viiks lühema või keskmise ajavahemiku jooksul peaaegu kindlasti äriühingu majandustegevuse lõpetamiseni.

104    Lisaks tuleneb 1999. aasta suuniste punktide 5 ja 6 sõnastusest, et kuigi äriühingut peetakse „igal juhul” raskustes olevaks, kui oluline osa tema osa- või aktsiakapitalist on kadunud, on ka võimalik tõendada muude asjaoludega, nagu need, mis on loetletud punktis 6, et ta on 1999. aasta suuniste tähenduses finantsraskustes, isegi kui ta ei ole kaotanud olulist osa oma osa- või aktsiakapitalist (vt selle kohta analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 15. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑349/03: Corsica Ferries France vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑2197, punkt 185).

105    Sellest kohtupraktikast võib järeldada, et esiteks on osa- või aktsiakapitali märkimisväärne vähenemine väga tõsine tegur, mis näitab, et äriühing on raskustes, ning teiseks on olemas teatud arv majandustegureid, millest 1999. aasta suuniste punkt 6 sisaldab mitteammendavat loetelu (vt sõnade „selline nagu” kasutamist eespool punktis 104 viidatud kohtuotsuses Corsica Ferries France vs. komisjon, punkt 185) ja mis võivad samuti sellise olukorra esinemist tõendada, isegi kui osa- või aktsiakapitali ei ole olulises osas kaotatud või kui äriühing ei ole maksejõuetu 1999. aasta suuniste punkti 5 tähenduses.

106    Käesoleval juhul on vaidlustatud otsuses esile toodud negatiivne omakapital, mida vastupidi MB Immobilieni ja MB Systemi väidetele võib pidada oluliseks näitajaks äriühingu rahaliste raskuste kohta ning seda isegi juhul, kui 1999. aasta suuniste punktis 5 nimetatud spetsiifilisi asjaolusid ei esine.

107    Vaidlustatud otsuses on mainitud ka muid näitajaid, eelkõige jätkuvat kahjumit meetme 1 võtmise aastal. Isegi kui viimati nimetatud tegurit ei ole punktis 6 sisalduvas mitteammendavas loetelus, milles on mainitud suurenevat kahjumit, ei saa eitada selle asjakohasust äriühingu finantsolukorra analüüsimisel, kuna see puudutab enne abi andmist või selle ajal kehtivat olukorda, millele ka MB Immobilien ja MB System vastu ei vaidle.

108    Mis puudutab saneerimiskava olemasolu, siis nähtub selgitustest, mis MB System ja komisjon andsid vastuseks Üldkohtu kirjalikele küsimustele kohtuasjas T‑120/07, et Saksa õiguses on maksejõuetusmenetluse eesmärk maksejõuetu äriühingu tervendamine ajal, mil pankrotti on veel võimalik vältida, ning see eeldab saneerimiskava esitamist.

109    Selles suhtes tuleb meenutada, et 1999. aasta suuniste punkti 5 alapunkt c viitab sellele, kui äriühing vastab „siseriikliku õiguse kohaselt kõiki võlakohustusi hõlmava maksejõuetusmenetluse kohaldamise kriteeriumidele”, kui tegurile, mis näitab, et teda tuleb igal juhul pidada raskustes olevaks. Tõsi küll, Bike Systemsi olukord märtsis 2001 ei vastanud punkti 5 alapunktis c kirjeldatud olukorrale, kuna tema suhtes oli maksejõuetusmenetlus lõpetatud. Nagu komisjon vastuseks Üldkohtu küsimustele ja kohtuistungil kinnitas, leidis ta vaidlustatud otsuses siiski, et saneerimiskava võimaldas Bike Systemsil maksujõuetusest pääseda, kuid tema olukord oli jätkuvalt nõrk, eelkõige seetõttu, et tema ümberkorraldamine oli piiratud – mis on tegur, mida võeti 1999. aasta suuniste punkti 6 alusel arvesse kui näitajat raskuste kohta.

110    Mis puudutab seejärel kõnealuse ümberkorraldamise ulatust, mööndes samal ajal, et Bike Systemsi algne ümberkorraldamine oli piiratud seetõttu, et oli vaja tagada äriühingu suhtes maksejõuetusmenetluse võimalikult kiire lõpetamine, et võimaldada tal tegevust jätkata, ning et peamiselt oli tegemist võlgade mahakandmisega, väidab MB System, et komisjon oleks pidanud arvesse võtma asjaolu, et sellise äriühingu olukord, kelle suhtes on maksejõuetusmenetlus lõpetatud, on sarnane uue äriühingu omaga, kuna tal ei ole enam võlakohustusi. Lisaks uskusid võlausaldajad MB Systemi sõnul Bike Systemsi tervendamisse, kuivõrd nad kiitsid saneerimiskava heaks. Ta väidab, et kuna Biria kontsern on turul teisel kohal, olid Bike Systemsi majanduslikud väljavaated pärast seda, kui Biria kontsern oli ta üle võtnud, täiesti teistsugused.

111    Vaatamata MB Immobilieni ja MB Systemi mainitud teguritele tuleb tõdeda, et Bike Systemsi suhtes toimunud maksejõuetusmenetlus lõpetati alles detsembris 2000, st alles kolm kuud enne meetme 1 võtmist. Neil asjaoludel ja võttes arvesse, et tegemist oli peamiselt võlakohustuste ümberkorraldamisega, ilma et oleks tehtud suuremaid korralduslikke muudatusi, leiab Üldkohus, et komisjon võis ilmset hindamisviga tegemata järeldada, et Bike Systemsi olukord märtsis 2001 oli jätkuvalt nõrk ja et tema tulevikuväljavaated olid ebakindlad, ning seda vaatamata usaldusele, mida pangad võisid kõnealuste tulevikuväljavaadete suhtes üles näidata.

112    Mis puudutab Bike Systemsi üle võtnud heas majanduslikus seisundis oleva äriühingu olukorra väidetavat arvesse võtmata jätmist, st etteheidet, mis Üldkohtu kirjalikele küsimustele esitatud vastusest nähtuvalt viitab ümberkorraldusperioodil Bike Systemsi integreerimisele Biria kontserni, siis tuleb tõdeda, et MB Immobilieni ja MB Systemi argumenti on väga vähe põhjendatud ning nad ei selgita muu hulgas, milliseid konkreetseid haldusmenetluses esitatud asjaolusid komisjon arvesse ei võtnud. Kohtuistungil vastuseks Üldkohtu küsimusele tehtud viide Biria kontserni turuseisundile ei ole selles suhtes piisav ning seega tuleb etteheide vastavalt eespool punktis 86 tsiteeritud kohtupraktikale tunnistada vastuvõetamatuks. Igal juhul, nagu kinnitab komisjon, jäi meetme 1 tasu võlgu Bike Systems, mitte tema ülevõtja, ning ei saa eeldada, et ülevõtja toetab oma tütarettevõtjat sellise võla tasumisel.

113    Teiseks väidavad MB Immobilien ja MB System, et komisjon oleks pidanud garantiikirja analüüsima.

114    Selle kohta tuleb meenutada, et asjaomane liikmesriik peab selleks, et täita oma kohustus teha komisjoniga koostööd, esitama kõik andmed, mis võimaldavad sellel institutsioonil kontrollida, et on täidetud selle erandi saamise tingimused, mille kohaldamist ta taotleb (vt Esimese Astme Kohtu 6. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑17/03: Schmitz-Gotha Fahrzeugwerke vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑1139, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

115    Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et ühenduse õigusakti õiguspärasust tuleb hinnata lähtuvalt akti vastuvõtmise ajal eksisteerinud faktilistest ja õiguslikest asjaoludest ning et komisjoni antud hinnanguid tuleb analüüsida üksnes nende asjaolude alusel, mis olid talle teada hinnangute andmise ajal (vt eespool punktis 114 viidatud kohtuotsus Schmitz-Gotha Fahrzeugwerke vs. komisjon, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

116    Kui komisjon on huvitatud isikutele andnud võimaluse esitada tõhusalt oma märkused, ei saa talle ette heita seda, et ta ei arvestanud võimalike faktiliste asjaoludega, mis oleks võidud talle haldusmenetluse käigus esitada – kuid mida ei esitatud –, sest komisjonil ei ole kohustust uurida omal algatusel ja ettenägelikkuse alusel, millised on asjaolud, mida oleks võidud talle esitada (vt eespool punktis 114 viidatud kohtuotsus Schmitz-Gotha Fahrzeugwerke vs. komisjon, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

117    Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et garantiikirja ei edastatud komisjonile haldusmenetluses. On siiski tõsi, et Saksamaa Liitvabariik mainis selle olemasolu 31. jaanuari 2005. aasta kirjas järgmises sõnastuses:

„Biria kontserni loodud strateegiline liit (eelkõige ostude koondamine ja materjalide tarnimine) võimaldas järeldada, et Bike Systemsi tulevikuväljavaated olid positiivsed ning et tema ümberkorraldamine oli õnnestunud. Garantiikiri, mida nõuti [Sachsen Zweiradilt] ja Biria GmbH‑lt [passiivse osaluse] sissemaksmisel, pidi tagama, et need ettevõtjad toetavad aktiivselt Bike Systemsi arengut.”

118    Selle kohta tuleb märkida, et nagu komisjon väidab, ei tähenda asjaolu, et Saksamaa Liitvabariik andis ühe lausega teada, et asjaomase äriühingu refinantseerimisel tagas tema emaettevõtja jätkuva abi, muude toetavate tõenditeta – näiteks garantiikirja andja rahalise olukorra kohta meetme 1 võtmise ajal – tingimata, et Bike Systemsit tuli tulevikus hinnata teistmoodi, ega ka, et tema tulevikuväljavaated olid seeläbi muutunud. Igal juhul oleks komisjonil pidanud garantiikirja siduvuse hindamiseks olema originaaldokument.

119    Kokku võttes ei olnud käesoleva asja asjaoludel, nii nagu neid on kirjeldatud, ja vastavalt eespool punktides 114–116 viidatud kohtupraktikale komisjon kohustatud nõudma Saksamaa Liitvabariigilt selgitusi garantiikirja mõju kohta Bike Systemsi rahalisele olukorrale. Seega on alust järeldada, et komisjon ei rikkunud õigusnorme, kui ta hiljem ei uurinud 31. jaanuari 2005. aasta kirjas sisaldunud viidet garantiikirjale.

120    Mis puudutab kolmandaks asjaolu, et hinnangut Bike Systemsi 2002. aasta raamatupidamisaruandele ei võetud vaidlustatud otsuses arvesse, siis on ilmne, et Bike Systemsi rahaline olukord 2002. aastal ei ole asjakohane märtsis 2001 võetud meetme 1 õiguspärasuse hindamisel. Kohtupraktikas on selle kohta selgelt täpsustatud, et küsimus, kas meede on riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, tuleb lahendada meetme võtmise ajal kehtinud olukorda silmas pidades. Kui komisjon võtaks arvesse hilisemaid asjaolusid, annaks ta eelise liikmesriikidele, kes rikuvad oma kohustust teatada abist, mida nad kavatsevad anda, selle abi kavandamise staadiumis (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑152/99: HAMSA vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑3049, punkt 53).

121    Mis puudutab neljandaks komisjoni viiteid Bike Systemsi olukorrale aastatel 2002 ja 2003 ning tingimustele, milles meede 1 aastal 2005 lõppes, siis need ei ole vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel asjakohased eespool punktis 120 mainitutega samadel põhjustel.

122    Eelnevast tuleneb, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 61 nimetatud tegurid on kooskõlas 1999. aasta suunistega ning et komisjon ei teinud ilmseid hindamisvigu, kui ta järeldas, et Bike Systems oli märtsis 2001 raskustes.

 Küsimus, kas Sachsen Zweirad oli märtsis 2003 ja Biria GmbH detsembris 2003 raskustes olev äriühing

123    Freistaat Sachsen esitab esiteks üldisi argumente, mis on seotud meetmete 2 ja 3 alusel abi saanud äriühingute olukorra hindamise raamistikuga, ning toob teiseks esile ilmseid vigu kõnealuse raamistiku kohaldamisel nende ettevõtjate suhtes.

 Meetmete 2 ja 3 alusel abi saanud äriühingute olukorra hindamise raamistik

–       Poolte argumendid

124    Freistaat Sachsen väidab, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 66–78 piirdus komisjon raskustes olevate äriühingute mõningate tüüpiliste „tunnuste” loetlemisega, viidates 1999. aasta suuniste punktile 6, milles on laiendatud nende ettevõtjate kategooriat, keda võib toetada päästmis- ja ümberkorraldamisabiga, ettevõtjatele, kes ei vasta punkti 5 kriteeriumidele. Raskustes olevad äriühingud, kes riigi sekkumiseta oleksid maksejõuetud, vastavad üldjuhul suuniste punktis 6 loetletud „tunnustele” või vähemalt mõnele neist. Mõne sellise „tunnuse” esinemisest ei piisa aga selleks, et tuvastada, et äriühing on niisugustes raskustes, et riigiabi puudumise korral kaoks ta turult.

125    Pealegi on komisjoni praktika Freistaat Sachseni arvates vastupidine. Äriühingute puhul, kes ei vasta 1999. aasta suuniste punkti 5 kriteeriumidele, ei piirdu ta oma kõige värskemates otsustes mõne „tunnuse” tuvastamisega.

126    Lisaks hindab komisjon üle oma kaalutlusõiguse ulatust. Ta ei tohi oma hinnanguga asendada abi andnud ametivõimu hinnangut, kuna abikava heaks kiites andis komisjon liikmesriigile teatava tegutsemisruumi. Seega on ainus ülesanne, mis tal veel EÜ artikli 88 lõike 1 alusel lasub, pidevalt kontrollida heakskiidetud abikava rakendamist. Freistaat Sachsen leiab sellest tulenevalt, et liikmesriigi ametivõimu või organi hinnang abi andmisel peaks olema ilmselgelt väär otsuse tegemise hetkel (mitte teabe alusel, mis komisjonil on hiljem kõnealuse kontrolli ajal), selleks et heakskiidetud abikaval puuduks mõju.

127    Freistaat Sachsen väidab lisaks, et hindamisruum otsustamisel, kas ettevõtjat võib pidada raskustes olevaks äriühinguks, on piirkondlike abikavade puhul kitsam kui päästmis- ja ümberkorraldamisabi puhul. Viimati nimetatud abi korral tuleneb konkurentsivastane mõju asjaolust, et raskustes olevat äriühingut eelistatakse võrreldes teiste äriühingutega. Seevastu piirkondliku abi korral asetatakse raskustes olev äriühing ebasoodsamasse olukorda kui teised äriühingud, kes saavad sama projekti eest piirkondlikku abi.

128    Selles kontekstis leiab Freistaat Sachsen, et samuti tuleb erinevalt käsitleda 1999. aasta suuniste punkti 5 ja punkti 6 kriteeriume. Kui punkti 5 kriteeriume võidakse kontrollida, siis punktis 6 loetletud „tunnused” võivad ilmneda nii raskustes olevate äriühingute puhul kui ka äriühingute puhul, kes ei ole raskustes. Seega, kui ettevõtjal esineb vaid mõni nendest „tunnustest”, ei saa pidada tõendatuks, et abi andnud ametivõimu hinnang, mille kohaselt ettevõtja ei ole raskustes olev äriühing, on ilmselgelt väär. Võttes arvesse, et kõnealused kaks ettevõtjat ei vastanud asjaomasel perioodil punkti 5 kriteeriumidele ja enamikule punkti 6 „tunnustest”, ei piisa vaidlustatud otsuses sisalduvast järeldusest, et mõni „tunnus” esines, siiski selleks, et heakskiidetud abikava rakendamata jätmist tagantjärele õigustada.

129    Freistaat Sachsen leiab, et komisjoni väide, et Üldkohus leidis eespool punktis 104 viidatud otsuses Corsica Ferries France vs. komisjon, et kahe asjaolu – suurenev kahjum ja kasvavad võlad – esinemisest piisab äriühingu raskuste eeldamiseks, on eksitav, kuna kõnealune vaidlus puudutas otsust, milles komisjon oli tuvastanud ka 1999. aasta suuniste punkti 5 kriteeriumidest ühe esinemise. Peale selle ei esinenud just eespool viidatud kahte asjaolu Sachsen Zweiradi puhul märtsis 2003 ja Biria GmbH puhul detsembris 2003.

130    Peale selle ei hinnanud komisjon õigesti 1999. aasta suuniste punktis 6 sätestatud kriteeriume. Ametliku uurimismenetluse algatamise kohta esitatud märkustes edastas Saksamaa Liitvabariik komisjonile tabeli, millest ilmnes, et kõnealused kriteeriumid ei ole täidetud. Tabel käsitles ennekõike Sachsen Zweiradi olukorda, võttes arvesse, et 2001. ja 2002. aastal oli see ettevõtja kahjumis, samal ajal kui pärast Biria AG (endine nimi) ülevõtmist oli ta 2003. aastal (Biria GmbH‑na) jälle kasumis. Suuniste punkti 6 kriteeriumid põhinevad negatiivsel arengul (suurenev kahjum, kasvav laoseis, vähenev rahavoog, kasvav võlg ja suurenevad intressinõuded, omavahendite vähenemine või kaotamine). Saksamaa Liitvabariigi esitatud tabelist nähtub aga, et 2003. aastal olukord paranes ja ühtegi tunnust enam ei esinenud. Majandusliku arengu suundumuse küsimus on määrava tähtsusega, kui analüüsida ettevõtja olukorda 1999. aasta suuniste punkti 6 seisukohast. Maksejõuline ettevõtja, kellel on veel üle poole omavahenditest või kes on viimase 12 kuu jooksul kaotanud sellest vähem kui veerandi, ei vasta raskustes oleva äriühingu kriteeriumidele kõnealuste suuniste punkti 5 tähenduses. Omavahendite kaotamine ei saa järelikult olla piisav selleks, et täita kahjumiga seotud kriteerium, mis on ette nähtud 1999. aasta suuniste punktis 6, ja põhjustada ettevõtja kvalifitseerimist raskustes olevaks, kui punktis 5 kehtestatud künniseid ei ole saavutatud. Vastupidi, tegemist peaks olema ka majandusliku olukorra ilmselge halvenemisega. Komisjon ei tunnistanud vaidlustatud otsuses, et asjaomaste ettevõtjate majanduslik olukord tegelikult alates 2001. aastast paranes.

131    Mis puudutab komisjoni väidet, et 1999. aasta suuniste tähenduses raskustes oleva äriühingu määratlus kui selline on sätestatud suuniste punktis 4, siis piisab tõdemisest, et komisjon ei kohaldanud seda määratlust vaidlustatud otsuses. Lisaks on alust märkida, et sellest kriteeriumist ei ilmne, et ettevõtjat tuleb pidada raskustes olevaks kohe, kui ta on võimetu koondama omavahendeid või laenama vahendeid, selleks et rahastada oma majandusliku olukorra parandamiseks vajalikke projekte. See nähtub muu hulgas komisjoni dokumendist SEC (2005) 795 „Riigiabi tegevuskava – Vähem ja paremini suunatud tegevusabi: komisjoni riigiabireformi kava 2005–2009” (edaspidi „tegevuskava”), mille kohaselt võib niisugune olukord olla seletatav ka turutõrgetega. Heakskiidetud abikava regionaalabi varianti saaks kohaldada üksnes juhul, kui projekti jaoks ei ole võimalik leida mingit muud rahastamisvahendit ja seda ka ettevõtjate puhul, kes ei ole raskustes. Selle regionaalse abiinstrumendi kohaldamisel alates 1993. aastast saadud kogemus on näidanud, et ettevõtjatel, kellel ei ole majanduslikke raskusi, on oma projektide teostamiseks siiski vaja liidumaa tagatist. Selline on olukord näiteks juhul, kui nende tavapärane pank korraldab oma portfelli ümber ja loobub rahastamisest.

132    Komisjon vaidleb Freistaat Sachseni argumentidele vastu.

–       Üldkohtu hinnang

133    Eespool punktides 103–105 läbi viidud analüüsist nähtub, et 1999. aasta suuniste punkt 6 sisaldab mitteammendavat loetelu teguritest, mis võivad tõendada, et ettevõtja on raskustes, isegi kui ei ole toimunud osa- või aktsiakapitali olulist vähenemist või maksejõuetusmenetlust, nii nagu on ette nähtud suuniste punktis 5 – asjaolusid, mis nimetatud punkti 5 kohaselt viivad igal juhul selleni, et ettevõtjat käsitatakse raskustes olevana. Vastupidi Freistaat Sachseni väidetele on seega 1999. aasta suuniste kohaselt võimalik punktis 6 sätestatud tegurite või isegi muude tegurite alusel leida, et ettevõtja on niisugustes raskustes, et ametivõimude sekkumiseta on tema jätkusuutlikkus ohus.

134    Mis puudutab paralleele, mida Freistaat Sachsen püüab tõmmata muude riigiabimenetlustega, siis tuleb meenutada, et seda, kas komisjoni otsus, milles on leitud, et uus abi ei vasta selle erandi kohaldamise tingimustele, on õiguspärane, tuleb hinnata üksnes EÜ artikli 87 lõike 3 punkt c alusel, mitte komisjoni varasemale otsuste tegemise praktikale tuginedes, eeldusel, et selline praktika eksisteerib (eespool punktis 74 viidatud kohtuotsus Regione autonoma della Sardegna vs. komisjon, punkt 177). Võrdlus muude riigiabimenetlustega ei ole seega asjakohane, et tuvastada, kas on olemas minimaalne arv kriteeriume, mis tuleb 1999. aasta suuniste punkti 6 tähenduses täita, võttes arvesse seda, kas omakapital on suuniste punkti 5 tähenduses vähenenud või mitte.

135    Mis puudutab Freistaat Sachseni viidet eespool punktis 104 viidatud kohtuotsusele Corsica Ferries France vs. komisjon, siis tuleb märkida, et Üldkohus leidis selle otsuse punktis 191, et asjaomase ettevõtja kahjumi ja võlgade suurus on kriteeriumid, millest piisab tõendamiseks, et tegemist on raskustes oleva äriühinguga. Sellest ei saa aga järeldada, et on olemas minimaalne arv kriteeriume, mis peavad olema täidetud, et ettevõtjat saaks kvalifitseerida raskustes olevaks, kuna Üldkohtu sellekohane hinnang lähtus spetsiifiliselt konkreetse asja faktidest ja tõenditest. Sellest tuleneb siiski, et ei ole vaja, et kõik 1999. aasta suuniste punktis 6 loetletud kriteeriumid oleksid täidetud, selleks et ettevõtjat saaks käsitada raskustes olevana 1999. aasta suuniste tähenduses.

136    Mis puudutab lisaks Freistaat Sachseni argumenti, et komisjoni hindamisruum on heakskiidetud abikava puhul teistsugune, siis meenutati eespool punktis 62, et komisjoni poolt kontrollimine, kas abi vastab abikavale, ei kujuta endast tegevust, mis ületab komisjoni pädevuse piirid. Kuna raskustes olevad äriühingud on heakskiidetud abikava regionaalabi variandi puhul välistatud ja kuna nende määratlus on reguleeritud 1999. aasta suunistega, nagu nähtub eespool punktides 58–81 läbi viidud analüüsist käesolevale juhtumile kohaldatava õigusliku raamistiku kohta, siis oli komisjonil õigus kontrollida, kas 1999. aasta suuniseid oli käesoleva juhul õigesti kohaldatud. Argumendid, mis puudutavad seda, et komisjoni hindamisruum võib regionaalabi puhul olla väiksem kui ümberkorraldamisabi puhul, tuleb samadel põhjustel tagasi lükata.

137    Mis puudutab edasi Freistaat Sachseni argumenti, et kui ei esine olukorda, kus omavahendid on kaotatud, nagu on kirjeldatud 1999. aasta suuniste punktis 5, tuleb suuniste punktis 6 sätestatud kriteeriumide abil tõendada, et esineb negatiivne suundumus, siis nähtub kohtupraktikast, et suundumuse näitajatele suunistes omistatud tähtsus ei tähenda tingimata seda, et muud liiki näitajad ei oleks asjakohased. Siiski on niisugused näitajad asjakohased vaid juhul, kui need võimaldavad tuvastada tõeliste ja tõendatud raskuste olemasolu (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 74 viidatud kohtuotsus Regione autonoma della Sardegna vs. komisjon, punkt 111). Sellest tuleneb, et kuigi negatiivse suundumuse näitajad on küll eriti tähtsad selle kindlakstegemisel, kas ettevõtja on raskustes, ei saa 1999. aasta suuniste punktis 6 sätestatud kriteeriumide sõnastusest järeldada, et komisjonil on kohustus tõendada negatiivse suundumuse esinemist, kui ta tõendab õiguslikult piisavalt, et tegemist on äriühinguga, kelle jätkusuutlikkus oleks ametivõimude sekkumiseta ohus.

138    Mis puudutab lõpuks Freistaat Sachseni viidet tegevuskavale, siis soosib kõnealune dokument riigiabi valdkonnas sagedamini majandusliku lähenemisviisi kasutamist ning selles on märgitud, et selles osas on olulise tähtsusega nende turutõrgete analüüs, mis võivad olla põhjusteks, miks turud ei saavuta soovitud ühishuvide eesmärke (tegevuskava punktid 22 ja 23). Tuleb siiski märkida, et need tõdemused on väga üldised ega ole mingil viisil seotud raskustes oleva äriühingu mõiste määratlusega. Need ei kinnita mingil viisil Freistaat Sachseni väidet, et komisjon oleks pidanud arvesse võtma asjaolu, et ettevõtja likviidsusprobleemid võivad olla seotud teatud mittepüsivate majandusteguritega, näiteks kasvufaasiga. Järelikult tuleb see argument tagasi lükata.

139    Sellest lähtuvalt tuleb tagasi lükata kõik Freistaat Sachseni argumendid analüüsi üldise raamistiku kohta, mida komisjon kohaldas selleks, et hinnata, kas asjaomased abi saanud äriühingud olid raskustes.

 Hinnang Sachsen Zweiradi olukorrale

–       Poolte argumendid

140    Freistaat Sachsen väidab, et Sachsen Zweiradil ei olnud märtsis 2003 kasvavat kahjumit. Ta tunnistab, et viimane oli 2001. ja 2002. aastal kahjumis, kuid kahjum oli aastatel 2001–2002 juba väiksem, vähenedes 1,274 miljonilt eurolt 733 000 euroni. Meetme 2 võtmise ajal oodati 2003. aastaks positiivset aastatulemust. Lisaks ei neelanud kahjum eelnenud aastate kasumit. Sachsen Zweiradi omakapital jäi positiivseks. Peale selle vähenes aastatel 2001–2002 tema käive 13,8% võrra 51 miljoni euroni, kuna potentsiaalsed ostjad olid Saksamaal jätkuvalt halva turukonjunktuuri tõttu äärmiselt ettevaatlikud. Äriühing kavatses 2003. aasta majandusaastal oma käivet uuesti kasvatada ja seda kava peeti realistlikuks, kuna esiteks tõi ostjate tagasihoidlikkus varasemal perioodil kaasa vajaduse kahjum tasa teha ning teiseks olid Sachsen Zweiradi kümme kõige suuremat klienti enne aasta algust juba esitanud siduvad tellimused mahus, mille käive ületas 30 miljonit eurot. Käibe vähenemine ei olnud seega pikaajaline. Freistaat Sachsen väidab, et kuigi komisjon tuvastas kahe eespool nimetatud näitaja esinemise, ei käsitlenud ta siiski nende põhjuseid ega analüüsinud nende mõju ettevõtja arengule. Niisuguse analüüsita ei võimalda need näitajad teha järeldust küsimuse kohta, kas ettevõtja on raskustes või mitte.

141    Komisjon toob lisaks esile likviidsusprobleemid, kuid neid ei saa samastada makseraskustega. Komisjon ise selgitab, et on vaja kasutada väliseid rahastamisallikaid, et tagada ettevõtja kasv ja sellega seotud käibevara moodustamine. Turul kasvamiseks rahastamise saamise keerulisus ei võimalda kvalifitseerida ettevõtjat raskustes olevaks. See kehtib ka audiitori hinnangus Sachsen Zweiradi raamatupidamisaruandele seisuga 31. detsember 2002 ja 2002. aasta tegevusaruandele (edaspidi „hinnang Sachsen Zweiradi 2002. aasta raamatupidamisaruandele”) märgitud vajaduse suhtes korraldada rahastamine tervikuna ümber, et vähendada ettevõtja kulusid ja võimaldada tal turvaliselt teha pikaajalisemaid plaane. Laenude lühike järelejäänud tähtaeg on risk eelkõige kulude osas, mitte otsene tõend oluliste raskuste kohta. Pealegi vähenesid Sachsen Zweiradi intressikulud (2 miljonilt eurolt 2001. aastal 1,8 miljoni euroni 2002. aastal), mistõttu ei olnud tagatise andmise korral intressikuludest tulenevad makseraskused oodatavad.

142    Komisjon vaidleb Freistaat Sachseni argumentidele vastu.

–       Üldkohtu hinnang

143    Kõigepealt tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on komisjonil EÜ artikli 87 lõike 3 kohaldamisel ulatuslik kaalutlusõigus. Kuna kohus ei saa asendada komisjoni poolt keerulistele majanduslikele faktidele ja asjaoludele antud hinnangut enda hinnanguga, peab Üldkohtu kontroll järelikult piirduma menetlus- ja põhjendamisnormide järgimise, faktiliste asjaolude sisulise õigsuse ning ilmse hindamisvea ja võimu kuritarvitamise puudumise kontrollimisega (vt Esimese Astme Kohtu 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑68/03: Olympiaki Aeroporia Ypiresies vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑2911, punkt 150 ja seal viidatud kohtupraktika).

144    Käesoleval juhul on meetme 2 ja Sachsen Zweiradi 2003. aasta märtsikuise olukorra kohta vaidlustatud otsuses märgitud järgmist:

„(66) [Saksamaa Liitvabariigi] väitel puudusid [Sachsen Zweiradil] raskustes olevatele äriühingutele omased tüüpilised tunnused, mida kirjeldatakse [1999. aasta] suunistes. Komisjon viitab aga asjaolule, et [1999. aasta] suuniste [… punktis] 6 loetletud raskustes oleva äriühingu tavatunnused annavad märku sellest, kuna ettevõtet võib käsitleda raskustes oleva äriühinguna, ning need ei pea kõik olema täidetud. [Sachsen Zweirad] tegevuskahjum oli 2001. aastal 1 274 000 [eurot] ja 2002. aastal 733 000 eurot. Emaettevõte Biria võttis kahjumi üle vastavalt kasumi-kahjumi ülevõtmise lepingule. 2002. aastal käive võrreldes 2001. aasta käibega vähenes.

(67)      [hinnangus Sachsen Zweiradi 2002. aasta raamatupidamisaruandele] oli [ta] sunnitud tunnistama ka likviidsusega seotud probleeme. Tegevusaruandes on selgelt kirjas, et [Sachsen Zweiradi] likviidsusega seotud olukord on kontserni kaubavarude eelfinantseerimisele ja kontserni laiendamisele tehtud kulutuste tõttu pingeline. Tegevusaruande kohaselt oleks ettevõtte püsimajäämise saanud kindlustada ainult siis, kui pangad oleksid nõustunud olemasolevaid krediidiliine säilitama või ümber korraldama.

(68)      [Saksamaa Liitvabariigi] käsitluse kohaselt ei olnud kunagi ohtu, et erapangad oleksid keeldunud laenu pikendamast. See ei muuda aga asjaolu, et ohus oli ettevõtte likviidsus. Vastavalt [hinnangule Sachsen Zweiradi 2002. aasta raamatupidamisaruandele] oli enamiku laenude järelejäänud tähtaeg lühem kui viis aastat; see ei ole äritegevuse rahastamise seisukohast optimaalne ning suurendab ettevõttele avalduvaid riske. Lühiajaliste laenudega kaasnesid ka suured intressimaksed (2002. aastal olid need võrreldes 2001. aastaga siiski natuke väiksemad), mis koormasid veelgi ettevõtte likviidsust.”

145    Vaidlustatud otsuse sellest osast nähtub, et komisjon rajas oma järelduse, mille kohaselt Sachsen Zweirad oli 2003. aasta märtsis raskustes, järgmistele teguritele: esiteks kahjumi – kuigi väheneva – esinemine aastatel 2001 ja 2002, teiseks 2002. aastal võrreldes 2001. aastaga vähenev käive ja kolmandaks tõsised likviidsusprobleemid, mis on ära märgitud hinnangus Sachsen Zweiradi 2002. aasta raamatupidamisaruandele ja mis veelgi süvenesid seetõttu, et enamik laene olid kõrge intressiga lühiajalised laenud.

146    Kõigepealt tuleb väheneva käibe osas tõdeda, et seda kriteeriumi on mainitud 1999. aasta suuniste punktis 6. Kuigi see kriteerium üksi ei ole ettevõtja oluliste raskuste tugev näitaja, kui arvesse võetakse ainult kahte järjestikust aastat, analüüsis komisjon Sachsen Zweiradi rahalise olukorra hindamisel ka muid kriteeriume.

147    Kahjumi osas tuleb tõdeda, et 1999. aasta suuniste punktis 6 on viidatud suurenevale kahjumile. Üldkohus leiab siiski, et see ei saa takistada komisjonil rahaliste raskuste näitajana arvesse võtta asjaolu, et kahjumit saadi mitmel järjestikusel aastal, isegi kui kahjum ei olnud suurenev. Lisaks tundub 2003. aasta esimesel trimestril antud abi korral täiesti asjakohane arvesse võtta abi saanud ettevõtja kahe eelmise aasta finantstulemusi.

148    Pealegi, mis puudutab hagiavalduse lisas esitatud tabelit, mis annab tunnistust 1,7 miljoni suurusest kasumist 31. mai 2003. aasta vahebilansi koostamise ajal ja mille osas Freistaat Sachsen heidab komisjonile ette, et viimane ei võtnud seda arvesse, siis tuleb sarnaselt komisjoniga märkida, et abi saanud ettevõtja olukorra paranemine aastal, mil meede 2 võeti, ei saa mõjutada tema olukorrale abi andmise ajal antavat hinnangut, eelkõige kuna ei saa välistada, et kõnealuse tagatise olemasolu võis seda arengut mõjutada. Nagu eespool meenutati, nähtub kohtupraktikast, et küsimus, kas meede on riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, tuleb lahendada meetme võtmise ajal kehtinud olukorda silmas pidades. Kui komisjon võtaks arvesse hilisemaid asjaolusid, annaks ta eelise liikmesriikidele, kes rikuvad oma kohustust teatada abist, mida nad kavatsevad anda, selle abi kavandamise staadiumis (eespool punktis 120 viidatud kohtuotsus HAMSA vs. komisjon, punkt 53).

149    Mis puudutab edasi likviidsusprobleeme, siis ei ole neid 1999. aasta suuniste punktis 6 sõnaselgelt mainitud, kuigi selles on viidatud kahanevale rahakäibele kui rahaliste raskuste näitajale.

150    Tuleb siiski tõdeda, et likviidsete vahendite olukorda kirjeldati selgelt murettekitavana Sachsen Zweiradi 2002. aasta raamatupidamisaruandele antud hinnangus, millele komisjon rajas oma analüüsi. Kõnealuses aruandes oli muu hulgas märgitud järgmist:

„Äriühing püüdis võidelda tulemuste halvenemise vastu, mis süvenes võrreldes 2001. aastaga veelgi, kasutades selleks kulude kokkuhoidu, mida tervikuna vaadeldes võidi saavutada eelkõige palgakulu ja muude tegevuskulude osas. Need meetmed osutusid siiski ebapiisavaks, selleks et vältida negatiivset tulemust selle aasta lõpuks […]

Nagu eelmisel, 2001. aasta majandusaastal leiab [Sachsen Zweiradi] juhatus, et emaettevõtja Biria AG‑ga seotud ettevõtjate kontserni laiendamine, mis tõi 2002. aastal samuti kaasa olulise rahastamisvajaduse, kujutab endast peamist riskiallikat. Kuna liitvabariigi ja liidumaa tagatisest, millega alguses nõustuti eeldusel, et [komisjon] esitab vastuväidete puudumise avalduse, keelduti, oli praegu valitsevat likviidsuskriisi võimalik – eriti talvekuudel – ületada üksnes tänu koos pankadega välja töötatud rahastamiskavale. Täna sõltub [Sachsen Zweiradi] püsimajäämine seega pankade antud olemasolevate laenude kehtivuse jätkumisest, seda enam, et [Sachsen Zweirad] andis kogu Biria kontserni laenudele suured tagatised. Lühiajaliste krediidiliinide suuruse tõttu on intressimäära kõikumise risk, mis võib ohustada äriühingu püsimajäämist.

[…]

Ettevõtja likviidsusega seotud olukord oli kontserni kaubavarude eelfinantseerimisele ja kontserni laiendamisele tehtud suurte kulutuste tõttu pingeline ning ettevõtja olukord on jätkuvalt nii pingeline, et tema püsimajäämise saab tagada ainult tingimusel, et pangad säilitavad olemasolevad krediidiliinid või korraldavad need ümber ja laiendavad neid, pidades silmas liitvabariigi/liidumaa sihtotstarbelise tagatise tühistamist.

[…] Lühiajaliste krediidiliinide osas esineb ka intressimäära kõikumise risk, mis võib ohustada äriühingu püsimajäämist […]”.

151    Sellest tsitaadist nähtub, et Sachsen Zweirad oli keerulises finantsolukorras ja korraldas ennast ümber. Üldkohus leiab, et pidades eelkõige silmas selliste lühiajaliste laenude hulka, mille intressimäär kõikus, oli komisjonil õigus käsitada hinnangus Sachsen Zweiradi 2002. aasta raamatupidamisaruandele kirjeldatud likviidsete vahendite olukorda viitena sellele, et tegemist oli keerulise finantsolukorraga, mis riigi sekkumiseta võis ohustada ettevõtja jätkusuutlikkust, kuna ettevõtja, kellel on puudulikud likviidsed vahendid, ei saa tagada oma lühiajaliste või keskpikkade võlgade tasumist.

152    Mis puudutab lisaks argumenti, et komisjon oleks pidanud arvesse võtma asjaolu, et likviidsete vahendite pingelise olukorra põhjustas Sachsen Zweiradi laienemise rahastamine ning et kõnealune olukord ei olnud seega tingimata raskuste näitaja, siis tuleb märkida, et hinnang Sachsen Zweiradi 2002. aasta raamatupidamisaruandele annab tõepoolest tunnistust kaubavarude ja kontserni laiendamise eelfinantseerimisest. Siiski on alust leida, et komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, kui ta tugines selles küsimuses hinnangu väga murettekitavale toonile, kuna aruandes võeti ilmselgelt arvesse laienemise konteksti, kuid toodi sellegipoolest esile jätkuvalt pingeline olukord.

153    Mis puudutab veel Freistaat Sachseni argumenti, et komisjon oleks pidanud arvesse võtma turukonjunktuuri ja suuremahuliste siduvate tellimuste olemasolu 2002. aasta lõpus, siis märkis komisjon vastuseks Üldkohtu kirjalikult küsimusele, et seda teavet ei esitatud haldusmenetluses, vaid mainiti esimest korda hagiavalduses. Freistaat Sachsen, keda küsitleti selles suhtes kohtuistungil, ei suutnud neid väiteid ümber lükata ega märkinud, milliste dokumentidega see teave haldusmenetluses esitati, vaid mainis ainult, et turukonjunktuuri nõrgenemine 2002. aastal oli üldteada probleem.

154    Neil asjaoludel leiab Üldkohus, et komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, kui ta ei võtnud neid tegureid arvesse, järeldades, et Sachsen Zweiradi majanduslik ja finantsolukord oli ebakindel. Eespool punktis 115 viidatud kohtupraktikast nähtub ju, et komisjoni antud hinnanguid tuleb analüüsida üksnes nende asjaolude alusel, mis olid talle teada hinnangute andmise ajal.

155    Mis puudutab lõpuks seda, et väidetavalt jäeti arvesse võtmata intressikulude kerget vähenemist 2 miljonilt eurolt 2001. aastal 1,8 miljoni euroni 2002. aastal, siis märkis komisjon vastuseks Üldkohtu kirjalikult küsimusele, et vaidlustatud otsuse põhjendusest 68 nähtub, et ta võttis seda asjaolu arvesse, kuid et hindamaks, kas ettevõtja on raskustes, pidi ta arvesse võtma ettevõtja olukorda tervikuna. Isegi arvestades intressikulude kerget vähenemist, on komisjon seisukohal, et Sachsen Zweirad oli raskustes varasema märkimisväärse kahjumi ja rahavooga seotud probleemide tõttu.

156    Selles suhtes tõdeb Üldkohus, et vaidlustatud otsuse põhjendus 68 annab tõepoolest tunnistust finantseerimiskulude vähenemisest aastatel 2001–2002. Pidades silmas Sachsen Zweirad likviidsete vahendite olukorra selgelt negatiivset analüüsi, nii nagu see nähtub eespool mainitud hinnangust Sachsen Zweiradi 2002. aasta raamatupidamisaruandele, siis leiab Üldkohus, et komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, kui ta leidis, et sellel konkreetsel teguril ei saanud olla määravat mõju tervikhinnangule, mis ta andis kõnealuse ettevõtja olukorrale meetme 2 võtmise ajal.

157    Kokkuvõttes ei ole Freistaat Sachsen tõendanud, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui ta tugines eespool viidatud teguritele, selleks et järeldada, et Sachsen Zweirad oli märtsis 2003 raskustes.

 Hinnang Biria GmbH olukorrale

–       Poolte argumendid

158    Freistaat Sachsen märgib, et komisjon tõdeb vaidlustatud otsuse põhjenduses 72, et (uus) Biria GmbH võttis üle (endise) Biria GmbH ja Sachsen Zweiradi raskused, kuid väidab, et selline tõdemus ei võimalda teha järeldusi küsimuse kohta, kas ümberkorraldatud ettevõtja oli raskustes. Sachsen Zweirad ei olnud varem raskustes olev äriühing, mistõttu Biria AG vara ja kohustuste ülevõtmine Biria GmbH poolt ei muuda viimast tingimata raskustes olevaks äriühinguks, nagu tõendab selgelt asjaolu, et bilansi kogumaht tõusis 24 miljonilt eurolt 31. detsembril 2002 kuni enam kui 34 miljoni euroni 31. detsembril 2003, samas kui passiva suurenes ainult 4 miljoni euro võrra, tõustes 22 miljonilt eurolt 26 miljoni euroni. Tuleks tugineda ainult ümberkorraldatud ettevõtja finantsnäitajatele, mis tõendavad, et ettevõtja ei olnud raskustes.

159    Peale selle toob komisjon esile Biria GmbH tõsised likviidsusprobleemid, kuid vaikib asjaolust, et need probleemid ei toonud kaasa ettevõtja maksejõuetust ega isegi ajutist maksete peatamist. Komisjon jättis arvesse võtmata ka asjaolu, et tegemist on probleemidega, mis kõnealusel ettevõtjal tekkisid seoses oma laienemise rahastamisega, mitte makseraskustega, mis tulenevad tulude ja kulude ebaõigest vahekorrast.

160    Freistaat Sachsen leiab samuti, et järeldus, mille komisjon teeb vaidlustatud otsuse põhjenduses 77 pankade konsortsiumi loobumisest, ei ole tingimata õige. Asjaomast pankade konsortsiumi juhtis pank D, mis asutati alles 2001. aastal kahe teise panga ühinemise teel ja mille strateegia üle toimuvad meedias avaldatu kohaselt jätkuvalt vaidlused. See on just põhjus, miks ühinemist pangaga W, mida on kavandatud juba mitu aastat, ei ole ikka veel toimunud. Tagatise andja taotlusel selgitas pank D, et pankade konsortsium loobus novembris 2003 strateegilistel põhjustel, nagu nähtub hagiavalduse lisas esitatud kirjast. Freistaat Sachsen väidab, et see selgitus ei ole ebatõenäoline, kui see asetada konteksti, milles toimus pidev sisemine arutelu küsimuse üle, kas pank D peab tegelema siseriikliku suundumusega äriklientidega, konkureerides ühistes huvides tegutsevate rahvapankade ja hoiukassadega. Nõuete väärtust korrigeeriti panga sisemise ümberkorraldamise raames ning müügihinna tulu võidi optimeerida maksustamiskava abil, nii et välditi igasugust või peaaegu igasugust kahjumit. Kaks ülejäänud panka läksid panga D loobumisega kaasa, kuna nad kumbki ei soovinud konsortsiumi juhtimist üle võtta – otsus, mis samuti ei ole ebatavaline ja mida ei saa kasutada tõendina nõude rahuldamata jätmise eriti kõrge riski kohta. Miski ei võimalda seega järeldada, et asjaomane ettevõtja tuli kvalifitseerida raskustes olevaks äriühinguks.

161    Freistaat Sachseni sõnul nähtub sellest, et isegi kui ettevõtjad järgisid vaieldamatult äristrateegiat, millega kaasnes palju riske, ja olid selleks alakapitaliseeritud, oleks komisjoni loetletud kriteeriumide süvendatud analüüs siiski pidanud ta viima järelduseni, et meetme 3 võtmise ajal ei olnud kõnealused ettevõtjad raskustes, mis oleksid nende tegevuse jätkumise ohtu seadnud, kui riik ei oleks neile abi andnud. Freistaat Sachseni volitatud audiitorühing järeldas mõlema ettevõtja puhul, et tagatise realiseerimise oht oli nii väike, et tagatise andmine oli õigustatud.

162    Lõpuks väidab Freistaat Sachsen, et tagasi tuleb lükata komisjoni argument, mille kohaselt ei oma likviidsusprobleemide põhjus tähtsust küsimuses, kas ettevõtjat tuleb käsitada raskustes oleva äriühinguna. Eespool punktis 104 viidatud kohtuotsus Corsica Ferries France vs. komisjon, millele komisjon tugines, et tõendada, et hinnasõda ei ole sugugi kokkusobimatu raskuste esinemisega, ei ole käesolevale asjale ülekantav, kuna likviidsusprobleeme ei saa kahjumiga samastada. Just laienemise rahastamisel tekivad tihti likviidsusprobleemid, kuna tuleb rahastada fikseeritud kapitali ja käibekapitali moodustamist, kuid kapitali moodustamine ei tekita kahjumit. Likviidsete vahendite pingeline olukord ei tähenda seega, et ettevõtjat tuleb pidada raskustes olevaks.

163    Komisjon vaidleb Freistaat Sachseni argumentidele vastu.

–       Üldkohtu hinnang

164    Mis puudutab meedet 3 ja Biria GmbH olukorda kõnealuse meetme võtmise ajal detsembris 2003, siis on vaidlustatud otsuses märgitud järgmist:

„(70) Biria GmbH‑le (praegu Biria AG) pandi alus 1. oktoobril 2003 endise Biria AG ja tütarettevõtte [Sachsen Zweirad] liitumise kaudu.

(71)      [Saksamaa Liitvabariik] leiab, et Biria GmbH‑d (praegu Biria AG) tuleb selgelt eristada endisest Biria AG‑st ja [Sachsen Zweiradist], sest liitumise kaudu tekkis uus ettevõte. Selleks et hinnata, kas kõnealune ettevõte oli tagatise andmise ajal (9. detsembril [2003]) raskustes, tuleks aluseks võtta liitumise teel loodud uue ettevõtte algbilanss. Algbilansist nähtub, et Biria GmbH‑d ei saa pidada raskustes olevaks äriühinguks.

(72)      Komisjon ei nõustu Saksamaa argumentidega. Uut ettevõtet Biria GmbH ei saa vaadelda endisest Biria AG‑st ja [Sachsen Zweiradist] eraldi, kuna see loodi nimetatud kahe ettevõtte liitmise teel. Vastasel juhul oleks lihtne majandusüksuste liitmise või uute ettevõtete loomise teel pääseda ettevõtte liigitamisest raskustes olevate äriühingute hulka. Endine Biria AG töötas 2002. aastal samuti kahjumiga ja tal olid samasugused likviidsusprobleemid nagu ettevõttel [Sachsen Zweirad]. Biria GmbH võttis endiselt Biria AG‑lt ja [Sachsen Zweiradilt] üle kõik nende võlad ja kohustused. Lisaks sellele kuuluvad Biria GmbH‑le endise Biria AG ja [Sachsen Zweiradi] varad ning tema tegevusala on sama nagu eelmistel ettevõtetel. Seetõttu on komisjon seisukohal, et Biria GmbH võttis üle ka endise Biria AG ja [Sachsen Zweiradi] raskused.

(73)      [Sachsen Zweirad] oli [Saksamaa Liitvabariigi] väitel ettevõtete liitumisel majanduslikult domineeriv ettevõte. [Sachsen Zweirad] ei olnud raskustes ning seega ei ole põhjust ka uut Biria AG‑d automaatselt käsitleda raskustes oleva äriühinguna. Vastupidiselt Saksamaale on komisjon siiski seisukohal, et [Sachsen Zweirad] oli raskustes. Seega päris uus Biria GmbH ka Sachsen Zweirad GmbH raskused.

(74)      Vastavalt 2003. aasta tegevusaruandele jätkati 2003. aastal Biria kontserni ümberkorraldamist ja -struktureerimist. Sellega tehti algust juba 2002. aastal ning see hõlmas ka kontserni rahastamise ümberkorraldamist. Saksi liidumaa tagatis 24,875 miljoni euro suurusele laenule ajendas Biria kontserni töötama välja uued põhimõtted oma tegevuse rahastamiseks keskmise pikkusega perioodil. Rahastamispõhimõtted nägid ette ka intressimäärade kohandamise ja intressidest tuleneva koormuse vähendamise.

(75)      Ümber korraldati ka pankade puul. Kolm panka nõustusid tühistama võlanõudeid 8 567 000 euro ulatuses (see näib olevat märksa rohkem kui 50% kontserni võlanõuetest), kui kontsern rahuldab ülejäänud nõuded kohe. Järelikult koosneb meetme 3 raames 80% tagatise saanud laen järgmistest osadest: 8 miljonit eurot käibevahendite laenu tagasimaksmiseks, 7,45 [miljonit] eurot kontokorrentlaenu ja 9,425 miljonit eurot hooajast sõltuvate rahastamisvajaduste katteks.

(76)      Biria GmbH (praegu Biria AG) olid tagatise andmise ajal tõsised likviidsusprobleemid ja ettevõtet võis seega käsitleda raskustes oleva äriühinguna. Seda hinnangut kinnitab ka asjaolu, et kolm panka loobusid Biria tegevuse rahastamisest ning olid koguni valmis suurest osast võlanõuetest loobuma, kui ülejäänud nõuded rahuldatakse kohe. See tõendab, et pangad kahtlesid tõsiselt Biria võimes oma võlgadega toime tulla ning Biria kui ettevõtte elujõulisuses.

(77)      [Saksamaa Liitvabariik] väidab vastu, et pangad loobusid rahastamisest ainult neis parasjagu toimuvate strateegiliste ümberkorralduste tõttu. Komisjon nendib, et pangad loobusid tõenäoliselt ligi 50% võlanõuetest. Isegi juhul, kui pangad loobusid ettevõtte rahastamisest oma tegevuse strateegilise ümberkorraldamise tõttu, annab see siiski märku sellest, et nad ei pidanud laenu täielikku tagasimaksmist tõenäoliseks.”

165    Vaidlustatud otsuse sellest osast nähtub, et komisjon rajas oma järelduse, mille kohaselt Biria GmbH oli 2003. aasta detsembris raskustes, järgmistele teguritele: esiteks asjaolu, et ta võttis üle kahe ühinenud äriühingu rahalised raskused, teiseks rasked likviidsusprobleemid meetme 3 võtmise ajal ning kolmandaks kolme panga taganemine ja sellega seoses nende loobumine suurest osast oma nõuetest.

166    Mis puudutab kõigepealt Biria GmbH „üle võetud” raskusi, siis eitab Freistaat Sachsen, et Sachsen Zweirad oli raskustes. Eespool läbi viidud analüüsist (vt eespool punktid 144–157) nähtub siiski, et ei ole tõendatud, et komisjon oleks teinud ilmseid hindamisvigu, kui ta leidis vastupidist. Peale selle ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 72, et ka endine Biria AG oli 2002. aastal kahjumis ja ka temal olid likviidsusprobleemid, ilma et Freistaat Sachsen sellele vastu vaidleks.

167    Viimane väidab siiski, et komisjon oleks pidanud lähtuma ainult uue äriühingu Biria GmbH bilansist ja analüüsima tema finantsnäitajaid, selle asemel et teha abstraktseid järeldusi, mille kohaselt kahe raskustes oleva äriühingu ühinemine toob automaatselt kaasa uue samuti raskustes oleva äriühingu loomise.

168    Selles suhtes leiab Üldkohus, et komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, kui ta võttis lisaks uue äriühingu Biria GmbH majandusliku ja finantsolukorraga seotud teguritele arvesse ka mõlema ühendatud ettevõtja olukorda. Nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 72 ja nagu väitis komisjon ka Üldkohtus, ei saa lubada, et äriühingutel oleks võimalik pääseda teatamiskohustusest ja ümberkorraldamiskava esitamisest pelgalt majandusüksuste liitmise või uute äriühingute loomise teel.

169    Mis puudutab kõigepealt Freistaat Sachseni viiteid 2003. aasta majandusaasta finantsandmetele, eelkõige Biria GmbH bilansi kogumahule ja tegevustulemusele seisuga 31. detsember 2003, siis tuleb meenutada, et eespool punktis 120 viidatud kohtupraktikast nähtub, et küsimus, kas meede on riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, tuleb lahendada meetme võtmise ajal kehtinud olukorda silmas pidades. Seega ei saa komisjonile ette heita, et ta ei võtnud arvesse andmeid asjaomase ettevõtja olukorra kohta 31. detsembri 2003. aasta seisuga, kuna see kuupäev oli abi andmise kuupäevast hilisem. Nagu komisjon märgib, ei olnud need andmed abi andmise hetkel kättesaadavad. Komisjonil oli järelikult õigus viidata selles suhtes 2002. aasta majandusaasta andmetele. Sellest lähtuvalt on tulemusetud Freistaat Sachseni argumendid Biria GmbH 31. detsembri 2003. aasta seisuga bilansi ja 2003. aasta majandusaasta tavapärase positiivse tegevustulemuse kohta.

170    Mis puudutab seejärel Freistaat Sachseni argumenti, et arvestamata uue äriühingu bilanssi seisuga 31. detsember 2003 ja 2003. aasta majandusaasta tegevustulemust, oleks tulnud arvesse võtta vahetulemusi ning 31. mai 2003. aasta kuupäevaga esialgset bilanssi, siis märgib komisjon õigesti, et ei ole võimalik kindlaks teha, millises ulatuses tulenes 2003. aasta tegevustulemuse positiivne areng märtsis 2003 meetme 2 andmisest Sachsen Zweiradile, st äriühingule, kes ühendamise tagajärjel muutus osaks Biria GmbH‑st. Neil asjaoludel ei piisa Freistaat Sachseni mõnest abstraktsest viitest 2003. aasta vahetulemustele, selleks et tõendada, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui ta ei rajanud oma analüüsi Biria GmbH finantsolukorra kohta kõnealustele vahetulemustele.

171    Lisaks viitab komisjon Biria GmbH väheste likviidsete vahendite olukorra osas selle äriühingu raamatupidamisaruande seisuga 31. detsember 2002 ja 2002. aasta tegevusaruande kohta antud audiitori hinnangule, milles on märgitud järgmist:

„Ettevõtja likviidsusprobleemid süvenesid 2002. aastal veelgi ning olukord on jätkuvalt nii pingeline, et Biria AG püsimajäämise saab tagada ainult tingimusel, et pangad säilitavad olemasolevad krediidiliinid või korraldavad need ümber ja laiendavad neid, pidades silmas liitvabariigi/liidumaa sihtotstarbeliste tagatiste tühistamist […]

Raamatupidamislikust seisukohast on äriühingul ülemäära suure võlad. Juhatus leiab siiski, et liiga suuri võlgu maksejõuetust reguleerivate õigusnormide tähenduses ei ole, kuna bilansi negatiivset kapitali kompenseerib [Sachsen Zweiradi] osalusest tulenev passiivne reserv, osaniku antud kinnitus eelisjärjekoha kohta ning Biria AG good-will.”

172    Selle kohta leiti juba, et likviidsete vahendite pingeline olukord võib olla asjakohane viide raskustele 1999. aasta suuniste tähenduses. Selles suhtes tuleb ka märkida, et komisjon väidab – ilma et Freistaat Sachsen talle vastu vaidleks –, et meetmega 3 hõlmatud laenud ei olnud mõeldud investeerimiseks, vaid tegemist oli eelkõige kontokorrentlaenuga ja ühe teise laenuga hooajast sõltuvate rahastamisvajaduste katteks, mis nähtub ka vaidlustatud otsuse põhjendusest 75. Freistaat Sachseni argument, mille kohaselt likviidsete vahendite olukord ei toonud kaasa maksejõuetust, on seega asjakohatu, kuna suunistes on tunnistatud võimalust, et äriühing on raskustes vaatamata sellele, et ta ei ole maksejõuetu. Mis puudutab Freistaat Sachseni argumente asjaolu kohta, et Biria GmbH likviidsete vahendite olukord oleks tulnud suhestada äriühingu laienemise kontekstiga, siis leiab Üldkohus, et sellest asjaolust üksi ei piisa, et võimaldada komisjonil jätta arvesse võtmata äriühingu likviidsusprobleeme, vaid tegemist on ettevõtja olukorra igakülgse hindamisega.

173    Lõpuks tuleb pankade loobumise kohta märkida, et pank D kiri, mis on lisatud hagiavaldusele kohtuasjas T‑102/07, ei kujuta endast määravat tõendit selle kohta, et kõnealune sündmus tulenes täielikult pankade sisestrateegia kaalutlustest. Isegi kui nimetatud kirjas on märgitud, et strateegilised põhjused olid laenude ümberkorraldamise üle veebruaris 2003 läbirääkimiste alustamise aluseks, ei sea see kahtluse alla vaidlustatud otsuses sisalduvat analüüsi, mille kohaselt 50% nõuetest loobumine vastutasuks ülejäänud nõuete kohese rahuldamise eest on erakorraline. Komisjon ei teinud seega ilmset hindamisviga, kui ta tõlgendas pankade taganemist ja nõuetest loobumist kui näitajat usalduse puudumise kohta Biria GmbH võimesse kõiki laene tagastada.

174    Eelnevast tuleneb, et ühestki Freistaat Sachseni argumendist ei ilmne, et komisjon oleks teinud ilmseid hindamisvigu, kui ta järeldas, et Biria GmbH oli asjaolude asetleidmise ajal samuti raskustes olev äriühing.

175    Järelikult tuleb tagasi lükata kõik hagejate etteheited, mis puudutavad väidetavaid ilmseid hindamisvigu abi saanud ettevõtjate iseloomustamisel raskustes olevate äriühingutena.

3.     Etteheited põhjenduste puudulikkuse kohta

176    Hagejate argumendid puudutavad esiteks vaidlustatud otsuse põhjenduste ebapiisavust osas, milles komisjon ei esita põhjust, miks ei kohaldata raskustes oleva äriühingu mõiste määratlust, mis tuleneb asjakohasest meetmest E 16/94, ega selgita ka, miks ta kaldus kõrvale selle mõiste määratlusest, mis sisaldub 1999. aasta suunistes. Teiseks väidavad hagejad, et vaidlustatud otsuse põhjendused on puudulikud meetmete 1–3 abielementide kindlaksmääramise osas.

 Põhjenduste puudulikkus asjakohase meetme E 16/94 kohaldamata jätmise ja 1999. aasta suunistest kõrvalekaldumise osas

 Poolte argumendid

177    Freistaat Sachsen väidab, et isegi kui asjaomaseid ettevõtjaid tuleks käsitada raskustes olevate äriühingutena vastavalt heakskiidetud abikavas sätestatud kriteeriumidele, siis ei ole komisjon esitanud sellise otsuse põhjendusi. Ta ei ole täpsemalt esitanud põhjendusi, miks ta kaldus kõrvale heakskiidetud abikavas kindlaksmääratud kriteeriumidest. Lisaks ei ole komisjon vaidlustatud otsuses Freistaat Sachseni arvates selgitanud põhjusi, miks ta ei kohaldanud 1999. aasta suuniste punkti 5 kriteeriume osas, milles ta muudes menetlustes sageli kahtleb asjaolus, et asjaomane ettevõtja võib olla raskustes, kui need kriteeriumid ei ole täidetud. Arvestades asjaolu, et 1999. aasta suuniste punkt 5 sisaldab üldnormi ja selle punkt 6 erandit, oleks komisjon pidanud põhjendama punkti 5 kohaldamata jätmist.

178    MB Immobilien ja MB System väidavad, et 1999. aasta suuniste kohaldamise osas on vaidlustatud otsus kolmest aspektist põhjendamata. Esiteks ei ole vaidlustatud otsuses esitatud põhjusi, miks komisjon jättis uurimisel kõrvale 1999. aasta suuniste kriteeriumid. Teiseks, kui komisjon jõudis järeldusele, et abisaajad tuleb kvalifitseerida raskustes olevateks äriühinguteks, lähtuvalt heas majanduslikus seisundis olevate äriühingute ja raskustes olevate äriühingute piiritlusest, mille komisjon ise paika pani, ei olnud vaidlustatud otsuses selle kohta midagi märgitud. Kolmandaks oleks komisjon pidanud põhjendama seda, miks ta meetmete 2 ja 3 puhul kaldus kõrvale heakskiidetud abikava tingimustest.

179    Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.

 Üldkohtu hinnang

180    Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt sõltub põhjendamiskohustuse ulatus asjaomase õigusakti laadist ja selle vastuvõtmise kontekstist. Põhjendustest peab selgelt ja üheselt ilmnema akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab esiteks huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid, et neil oleks võimalik oma õigusi kaitsta ja kindlaks teha, kas otsus on sisuliselt põhjendatud või mitte, ning teiseks kohtul teostada seaduslikkuse kontrolli. Ei ole nõutav, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna akti põhjenduste vastavust EÜ artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Komisjon ei pea nimelt seisukohta võtma kõigi huvitatud isikute esitatud argumentide osas, vaid ta võib piirduda otsuse ülesehituse seisukohalt olulise tähtsusega asjaolude ja õiguslike kaalutluste esitamisega (vt eespool punktis 104 viidatud kohtuotsus Corsica Ferries France vs. komisjon, punktid 62–64 ja seal viidatud kohtupraktika).

181    Käesolevas asjas ei nähtu vaidlustatud otsusest, et Saksamaa Liitvabariik oleks viidanud asjakohasele meetmele E 16/94 haldusmenetluses. Komisjon kinnitas Üldkohtus, et asjakohasele meetmele E 16/94 ei tuginetud haldusmenetluses, ning hagejad ei vaielnud talle selles küsimuses vastu. Eespool esitatud analüüsist nähtub, et asjakohase meetme E 16/94 kohane raskustes oleva äriühingu mõiste määratlus ei olnud käesoleval juhul kohaldatav ning et komisjonil oli õigus tugineda selles osas 1999. aasta suunistele. Neil asjaoludel tuleb etteheited vaidlustatud otsuse põhjenduste puudulikkuse kohta asjakohase meetme E 16/94 kohaldamata jätmise osas tunnistada põhjendamatuks, kuna ei saa nõustuda, et komisjon peab selgitama põhjust, miks ta ei lähtunud normidest, mis ei ole kohaldatavad ja millele ei tuginetud.

182    Samuti tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata etteheited, mis käsitlevad põhjenduste puudulikkust seoses 1999. aasta suuniste kriteeriumide arvessevõtmise või arvesse võtmata jätmisega. Komisjon märgib vaidlustatud otsuse põhjenduses 66, et ta on seisukohal, et „[1999. aasta] suuniste [punktis] 6 loetletud raskustes oleva äriühingu tavatunnused annavad märku sellest, [millal] ettevõtet võib käsitleda raskustes oleva äriühinguna, ning need ei pea kõik olema täidetud”. Komisjoni seisukoht on selles küsimuses niisiis selge. Nagu nähtub eespool esitatud analüüsist, on vaidlustatud otsuses ülejäänud osas märgitud, milliseid majanduslikke kriteeriume komisjon asjaomaste abi saanud ettevõtjate olukorra hindamisel arvesse võttis. Need põhjendused on piisavad, et võimaldada pooltel mõista vaidlustatud otsuse põhjuseid ja Üldkohtul otsustada selle seaduslikkuse üle.

 Põhjenduste puudulikkus abielemendi kindlaksmääramise osas

 Poolte argumendid

183    Freistaat Sachsen märgib, et ta ei mõista, kuidas komisjon arvutas intressimäära, mis oleks pidanud komisjoni meelest laenudega kaasnema, selleks et need oleksid vastanud turutingimustele ja et neid oleks võinud seega pidada abi hulgast välistatuks. Komisjon piirdus sellega, et viitas oma teatisele 97/C 273/03 viite- ja diskontomäärade kehtestamise meetodi kohta (EÜT 1997, C 273, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 146; edaspidi „viitemäärade teatis”). Pelgast viitest varasemale teatisele ei piisa aga selleks, et tõendada, et 400 täiendavat baaspunkti on turul tavapärane. Ta väidab, et ta ei mõista ka, miks komisjon kohaldab meetmete 2 ja 3 puhul kahte suurendust (vaidlustatud otsuse põhjendus 93). Viitemäärade teatises nimetatud kaks näidet (raskustes olev äriühing ja tagatiste puudumine) on nõude rahuldamata jätmise riskiga seotud, mistõttu ei ole kumuleerimine õigustatud.

184    Komisjon ei ole igal juhul tõendanud mingitki arusaadavat seost tavaliste turutingimustega. Lisaks näib vähetõenäoline, et turg oleks tagatiste väidetavale puudumisele reageerinud intressimäärade fikseeritud suurendamisega, mis on täiesti ebaproportsionaalne võrreldes kehtivate intressimääradega. Kohane on eeldada, et krediidisektoris kohaldatakse suhteliselt väikest suurendust, kui intressimäär on madal, ning suhteliselt suurt suurendust, kui intressimäär on kõrge.

185    Freistaat Sachsen märgib veel, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 92 oletab komisjon, et antud tagatistel oli väike majanduslik väärtus, kuid komisjon ei esita selle kohta ühtegi tõendit. 2003. aasta majandusaasta bilansist nähtub, et pankade antud laenud ei olnud tagatud mitte üksnes hüpoteekidega, vaid lisaks loovutati seadmed ja käibevara bilansilise väärtusega vastavalt 5,8 miljonit eurot ja 28,3 miljonit eurot. Komisjon ei saanud seega lähtuda tagatiste väikesest majanduslikust väärtusest või oleks vähemalt pidanud selgitama, miks ta nii tegi.

186    Lõpuks väidab Freistaat Sachsen seoses Üldkohtu menetluses komisjoni tehtud viitega audiitorühingu 26. oktoobri 2004. aasta uurimusele Euroopa Liidus riigiabile kohaldatavate viitemäärade ajakohastamise kohta (edaspidi „uurimus”), et nimetatud uurimus ei asu toimikus ning sellele ei viidata ka vaidlustatud otsuses, mistõttu ei ole otsuses selles küsimuses täidetud põhjendamiskohustust. Komisjon ei ole ka enne vaidlustatud otsuse tegemist koostanud teatist, millest nähtuks, et ta võtab omaks uurimuse järeldused tulevikus tehtavaid otsuseid silmas pidades.

187    MB Immobilien ja MB System väidavad meetme 1 osas, et komisjon ei põhjenda, miks passiivse osaluse eest makstav tasu, mis on juba 600 baaspunkti võrra suurem tollal kohaldatud viitemäärast, ei võta arvesse raskustes oleva äriühinguga seotud kõrgemaid riske. Lisaks viitas komisjon viitemäärade teatisele, kuna ta ei tuvastanud turutingimusi.

188    Komisjon ei põhjenda ammendavalt, kuidas hinnata meetme 1 abielemente, vaid käsitleb abielemendina erinevust tasu, mida Bike Systems oleks pidanud maksma turul, ning selle tasu vahel, mida ta tegelikult maksis. Intressisumma kindlaksmääramisel ei saa vajalikku põhjendust asendada lihtsa viitega viitemäärade teatisele ja oletuse – raskustes olev äriühing – kordamisega. See kehtib mitte üksnes sisu, vaid eelkõige abisumma puhul, seda enam et baaspunktide arvu osas jättis komisjon viitemäärade teatises endale tegutsemisruumi.

189    Meelevaldne on kohaldada erinevatele riskidele 400 baaspunkti ning neid lisada, põhjendamata sellist otsust nii sisuliselt kui ka summa osas. Viitemäärade teatise sõnastusest ei tulene, et komisjon oleks mitme riski korral jätnud endale õiguse kohaldada iga riski puhul 400 baaspunkti suurust suurendamist. Eeskätt sel põhjusel oleks olnud vajalik, et komisjon oleks põhjendanud üksikasjalikumalt oma otsust 1000 baaspunkti kohta, ja seda nii sisuliselt kui ka summa osas.

190    Mis puudutab väidet, et meede 1 kujutas endast iseäranis riskantset laenu, siis leiavad MB Immobilien ja MB System, et komisjoni poolt sellest tuletatud riskide kumuleerimine puudutab tegelikult üksnes sama riski, milleks on nõude rahuldamata jätmise risk. See ilmneb eriti selgelt järgmises kontekstis. Kui ettevõtja on pakkunud piisavalt tagatisi, ei ole oluline, kas laen on esimese järjekoha laen. Nii on ka siis, kui väidetavalt ebapiisavate tagatiste endi tõttu on juba toimunud suurendamine. Komisjon kavatseb käesoleval juhul teha 400 ja 200 punkti suuruse suurenduse, seega kokku 600 baaspunkti võrra sama faktilise olukorra, nimelt tagatiste ebapiisavuse tõttu. Niisugune lähenemine on täiesti vastuoluline.

191    MB Immobilien ja MB System täpsustavad veel, et ei viitemäärade teatisest ega vaidlustatud otsusest tulene selgitust, milliseid riske tuleb arvesse võtta 400 baaspunkti suuruse preemia puhul, ega põhjusi, miks on tegemist 400 baaspunktiga.

192    Mis puudutab aga erinevaid tagatisi, siis isegi kui komisjon püüab kirjeldada konkreetset riski, jääb arusaamatuks väärtuseline suhe ühelt poolt viidatud tagatiste ja teiselt poolt nende baaspunktides hindamise vahel.

193    Lisaks jättis komisjon vaidlustatud otsuses riskide kontrollimise käigus peale antud tagatiste arvesse võtmata muud aspektid, näiteks ettevõtja suuruse ja seisundi turul. Riskianalüüs, mis piirdub tagatistega ning jätab tähelepanuta laiemad majanduslikud tegurid, ei vasta ettevaatus- ega ammendavuskohustusele.

194    Peale selle jättis komisjon andmata hinnangu garantiikirjale (vt eespool punkt 90). Kui ta oleks garantiikirja hinnanud, ei oleks ta saanud eeldada, et risk oli suurenenud.

195    MB Immobilien ja MB System väidavad meetme 2 osas, et vaidlustatud otsuses esinevad tõsised puudused põhjendustes seoses abi elementide ja nende väärtuse kindlaksmääramisega. Komisjon viitas vaidlustatud otsuse põhjendustes 88–91 uuesti viitemäärade teatisele, ilma et ta oleks esitanud põhjusi, miks ta leiab, et õigustatud on kohaldada preemiat 400 baaspunkti raskustes olevaks äriühinguks kvalifitseerimise tõttu ning preemiat 400 baaspunkti ebapiisavate tagatiste tõttu. Samadel põhjustel nagu meetme 1 puhul ei piisa pelgast viitest viitemäärade teatisele.

196    Lisaks, kuna komisjon tugineb Sachsen Zweiradi kahjumile, et otsustada, et tegemist on raskustes oleva äriühinguga ning et esinevad erilised riskid, mida tuleb suurendamise teel arvesse võtta, siis on kohane märkida, et see kahjum ei ole otsustava tähtsusega. Komisjon ei ole piisavalt uurinud kasumi loovutamise lepingut ning Sachsen Zweiradi ja tema emaettevõtja vahel kokku lepitud kontsernisiseseid raha koondamise (cash pool) tehinguid. Ta oleks vähemalt võinud kontrollida, kas emaettevõtja oli raskustes. Suurendamine 400 baaspunkti võrra on seega õigusvastane.

197    Edasi leiavad MB Immobilien ja MB System meetme 3 osas, et vaidlustatud otsuses esinevad samuti tõsised puudused põhjendustes seoses abielementidega (vaidlustatud otsuse põhjendus 93). Komisjon määratleb abielemendi, lähtudes erinevusest tegelikult kohaldatud intressimäära ja tema poolt 700 baaspunkti võrra suurendatud intressimäära vahel, kusjuures ei ole võimalik aru saada, miks esiteks otsustas komisjon selle alusel, et tegemist on raskustes oleva äriühinguga, suurendada täpselt 400 baaspunkti võrra, mitte aga vähem ega rohkem, ning teiseks kohaldas ta edasist 300 baaspunkti suurust suurendust põhjusel, et tagatised ei ole piisavad. Komisjon möönab küll, et antud tagatistel on teatav majanduslik väärtus, kuid see ei selgita, kuidas see toob kaasa suurendamise 100 punkti, mitte aga 200 baaspunkti võrra 400 punktist, mida ta ilmselt arvesse võttis. Võimatu on mõista, millistel põhjustel komisjon leiab lisaks, et õigustatud on suurendamine 300 baaspunkti võrra, eriti kui viitemäärade teatise kohaselt tuleb eriliste riskide korral kohaldada 400 baaspunkti suurust suurendust.

198    Asjaolu osas, et komisjon viitab uurimusele, nõustuvad MB Immobilien ja MB System Freistaat Sachseni esitatud etteheidetega.

199    Komisjon meenutab, et viitemäärade teatises on sätestatud, et ühtne viitemäär arvutatakse „viieaastase pankadevahelise swap‑määra” alusel. Erilise riskiga seotud olukorras (näiteks raskustes olev ettevõte või pankade poolt harilikult nõutava tagatise puudumine) näeb see meetod ette viitemäära suurendamise 400 baaspunkti või isegi rohkema võrra.

200    Mis puudutab kõigepealt meedet 1, siis turul kehtiva määra tuvastamiseks kasutas komisjon vaidlustatud otsuses kolme suurendamist, mis ei ole siiski kohaldatavad sama riski suhtes, vaid puudutasid arvutamisel kolme erinevat riski. Kõnealune esimene risk puudutas asjaolu, et Bike Systems oli raskustes. Tõenäosus, et ettevõtja ei suuda tagasi maksta meedet 1 või maksta selle eest kokku lepitud tasu, oli seega suurenenud. Abisaaja majanduslikku olukorda analüüsiti põhjalikult. Juba ainuüksi sel põhjusel tuleb tagasi lükata argument, et komisjon hindas ainult antud tagatisi. Teine risk puudutas tagatiste puudumist, mis suurendas veelgi nõude rahuldamata jätmise riski maksejõuetuse korral. Kolmas risk tulenes asjaolust, et maksejõuetuse korral jääks meede 1 teistest laenudest tahapoole, mis täiendavalt suurendaks nõude rahuldamata jätmise riski. Käesoleval juhul on tegemist eraldi riskiga. Kolme riski on vaidlustatud otsuses täpselt kirjeldatud ja põhjendatud.

201    Argument, et kõik need riskid puudutavad lõpuks vaid nõude rahuldamata jätmise riski ning neid ei saa seega lugeda kumuleeruvaks, ei ole asjakohane, kuna see tähendaks, et igal juhul niipea, kui ettevõtja annab piisavad tagatised, ei ole enam oluline küsimus, kas laen on eelisjärjekohal või mitte. Kuna käesolevas asjas ei andnud ettevõtja piisavaid tagatisi, siis on seega siiski oluline, kas laen on eelisjärjekohal või mitte. Lisaks võib ette kujutada, et ettevõtja võib olla raskustes, kuid ta annab sellegipoolest märkimisväärsed tagatised, mis võimaldavad tagada laenu või garantii. Turutingimustele vastav intressimäär, mida kohaldatakse sellisele ettevõtjale antava laenu suhtes, on seega madalam määrast, mida rakendatakse laenule raskustes oleva äriühingu puhul, kes ei anna sarnaseid tagatisi.

202    Niisugusele järeldusele jõuti ka uurimuses, mis käsitles eelkõige baasmäära kohase suurendamise kindlaksmääramist teatavates olukordades. Sellise suurendamise puhul kohaldatakse kahte kriteeriumi, nimelt ettevõtjale antavat hinnangut ning selle ettevõtja pakutavaid tagatisi, kumuleerides nii kaks riski. Uurimuses pakuti näiteks välja kohaldada C‑kategooria ettevõtjale, kes vaatamata oma raskustele pakub häid tagatisi, suurendamist 360 baaspunkti (s.o 3,6 protsendipunkti). Seevastu leiti uurimuses, et sama kategooria ettevõtja puhul, kelle pakutavad tagatised ei ole märkimisväärsed, on kohane suurendamine 1650 baaspunkti (s.o 16,50 protsendipunkti). Käesolevas asjas kõnealust suurendust ei ole seega kuidagi kohaldatud kolm korda sama riski eest. Lisaks viitas komisjon kostja vastuses uurimusele üksnes sel eesmärgil, et näidata, et abielemendi summat puudutav tulemus, milleni jõuti ja mida põhjendati otsuses, oli majanduslik tegelikkus, kuid mingil juhul ei peetud seda täiendavaks argumendiks, mis oleks olnud ka üleliigne.

203    Mis puudutab küsimust, kas kokku 1000 baaspunkti suurune suurendus on kohane, siis rõhutab komisjon, et viitemäärade teatises leidis ta, et suurendamine 400 baaspunkti võrra on minimaalne. Tegelikult kohaldatav suurendamine võib olla suurem kui 400 baaspunkti. Suurendamiste kohast laadi kinnitab uurimus, mis loeb C‑kategooria ettevõtja, st ebasoodsas majanduslikus olukorras oleva ettevõtja puhul kohaseks rakendada suurendamist 1000 baaspunkti võrra, kui pakutud tagatised on tavapärased, või isegi suurendamist 1650 punkti võrra, kui olemasolevad tagatised ei ole märkimisväärsed. Komisjoni kohaldatud suurendamist 1000 baaspunkti võrra tuleb seega lugeda pigem liiga väikeseks kui liiga suureks.

204    Lõpuks, mis puudutab garantiikirja väidetavalt arvesse võtmata jätmist, siis piirdub komisjon vaid märkimisega, et seda garantiikirja ei esitatud nõuetekohaselt ametlikus uurimismenetluses, mistõttu ta ei saanud seda põhjalikumalt kontrollida ning vajadusel oma analüüsis rohkem kasutada.

205    Edasi, mis puudutab meedet 2, siis tuleb etteheide, et komisjon ei ole piisavalt põhjendanud suurendamist kokku 800 baaspunkti võrra, mis lisati viitemäärale, tagasi lükata vaidlustatud otsuse põhjendustes 88–91 toodud alustel. Erinevate riskide eraldi analüüs oli vajalik, et määrata kindlaks täpne erinevus intresside, mida oleks tulnud tasuda turutingimustel, kui meedet 2 ei oleks rakendatud, ning tegelikult makstud intresside vahel. Komisjoni kohaldatud suurendamine jäi väiksemaks sellest, mida uurimuses soovitati sarnastel juhtudel.

206    Etteheite kohta, et komisjon ei võtnud piisavalt arvesse kasumi loovutamise lepingut ning kontsernisiseseid raha koondamise tehinguid, tuleb veel kord kinnitada, et komisjon teeb oma otsuse andmete alusel, mis on tema valduses ametliku uurimismenetluse lõpetamisel. Haldusmenetluses ei viidanud Saksamaa Liitvabariik siiski nn cash pool’ile.

207    Lõpuks viitab komisjon meetme 3 osas oma märkustele meetmete 1 ja 2 abielemendi arvutamise kohta.

208    Vastuseks MB Immobilieni ja MB Systemi etteheitele, et suurendamine 300 baaspunkti võrra toimus tagatiste ebapiisavuse tõttu, märgib komisjon, et ta loetles ja kontrollis vaidlustatud otsuses iga garantiile antud tagatist (hüpoteegivõlad, nõuete loovutamine, kontserni ettevõtete omandis olevate kaupade tagatisomandamine ja Biria GmbH omaniku selline käendus, mille puhul saab käendaja vastu esitada nõude ilma võlgniku vastu hagi esitamata). Olles neid uurinud, jõudis komisjon järeldusele, et Biria GmbH tagatised olid kvaliteetsemad kui Sachsen Zweiradil, mis oli põhjuseks, miks ta kohaldas üksnes suurendamist 300 baaspunkti võrra ebapiisavate tagatiste tõttu (võrreldes 400 baaspunktiga meetme 2 puhul).

 Üldkohtu hinnang

209    Ulatust, milles Üldkohus kontrollib vaidlustatud otsuse seaduslikkust seoses põhjendamiskohustusega, meenutati eespool punktis 180.

210    Samuti tuleb esmalt märkida, et hagejate argumendis aetakse segi formaalse põhjendamise ja sisulise hinnangu küsimus. Selles suhtes tuleb meenutada kohtupraktikat, mille kohaselt põhjendamiskohustus on oluline vorminõue, mida tuleb eristada põhjenduste põhjendatuse küsimusest, mis kuulub vaidlusaluse akti sisulise õiguspärasuse valdkonda. Selle akti põhjendatuse vaidlustamiseks esitatud etteheited ja argumendid on seega põhjenduste puudulikkust või ebapiisavust käsitleva väite raames tulemusetud (eespool punktis 143 viidatud kohtuotsus Olympiaki Aeroporia Ypiresies vs. komisjon, punkt 79).

211    Seda kohtupraktikat silmas pidades tuleb analüüsida, kas komisjon põhjendas õiguslikult piisavalt seda, kuidas ta arvutas abielemente.

212    Mis puudutab kõigepealt MB Immobilieni ja MB Systemi argumenti, et viitemäärade teatis ei õigusta mingil viisil 400 baaspunkti suurust suurendust, mille komisjon pakub välja riskipreemiana, siis tuleb märkida, et teatises tõepoolest on piirdutud sätestamisega, et viitemäär on baasmäär, „mida võib suurendada erilise riskiga olukordades (näiteks raskustes ettevõte või pankade poolt harilikult nõutava tagatise puudumine)” ning et sellistel juhtudel „võib preemia olla 400 baaspunkti või rohkem, kui ükski eraõiguslik pank ei oleks sarnast laenu andma nõustunud”. Seega tuleb tõdeda, et viitemäärade teatise sisu on selleks küsimuses napisõnaline ja ainuüksi see teatis ei saa mingil juhul olla piisav riskipreemia arvutamise põhjendamiseks konkreetsel juhul. Järelikult tuleb analüüsida seda, kuidas komisjon selgitas teatise kohaldamist vaidlustatud otsuses.

213    Käesolevas asjas abielementide ja eelkõige riskipreemia taseme kindlaksmääramise kohta märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 86 meetme 1 osas pärast seda, kui ta on meenutanud viitemäärade teatises sätestatud põhimõtteid ja Bike Systemsi finantsraskusi, järgmist:

„[…]      komisjon [on] käesoleval juhul seisukohal, et Bike Systems oleks pidanud maksma intressi, mis oleks vastanud vähemalt viitemäärale ja raskustes oleva äriühingu puhul ettenähud 400 lisanduvale baaspunktile pluss puuduva tagatise tõttu lisanduvale 400 baaspunktile. Lisaks sellele peab komisjon asjakohaseks veel 200 baaspunkti lisamist passiivse osaluse teisejärgulise käsitlemise tõttu maksevõimetuse korral. See on kooskõlas komisjoni [viitemäärade teatisega, milles] nähakse ette, et erilise riskiga olukordades, näiteks raskustes ettevõtte või pankade poolt harilikult nõutava tagatise puudumise korral, võib preemia olla 400 baaspunkti või rohkem. Abielement vastab seega ühelt poolt viitemäära pluss 1000 baaspunkti ja teiselt poolt passiivse osaluse tegeliku intressimäära vahelisele erinevusele.”

214    Meetmete 2 ja 3 kohta märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 90–93 järgmist:

„(90) [... Sachsen Zweirad] ja Biria GmbH [olid] tagatiste saamise ajal raskustes olevad äriühingud. [Sachsen Zweiradile] antud laenu ja tagatisega oli seotud lisarisk, kuna ettevõte pakkus omalt poolt vaid väga väikese garantii. [Sachsen Zweiradile] antud laenu tagatis oli garanteeritud üksnes kontserni ettevõtete sellise käendusega, mille puhul saab käendaja vastu esitada nõude ilma võlgniku vastu hagi esitamata. Sellise käenduse majanduslik väärtus on väga väike.

(91)      Seetõttu on komisjon seisukohal, et [Sachsen Zweirad] oleks käesoleval juhul pidanud ilma tagatiseta maksma intressi, mis oleks vastanud vähemalt viitemäärale ja raskustes oleva äriühingu puhul ettenähud 400 lisanduvale baaspunktile pluss ettevõtte pakutava väga väikese garantii tõttu lisanduvale 400 baaspunktile. Tagatise abielement vastab järelikult ühelt poolt viitemäära pluss 800 baaspunkti ja teiselt poolt tagatud laenu andmisel kokkulepitud tegeliku intressi vahelisele erinevusele.

(92)      Seoses Biria GmbH‑le antud laenu ja tagatisega tuleb märkida, et Biria GmbH pakutud garantii majanduslik väärtus oli suurem kui see oli [Sachsen Zweirad] pakutud garantii puhul. Sellegipoolest oli see harilikult nõutavast garantiist väiksem. Biria GmbH‑le antud tagatis on garanteeritud Bike Systemsi varal põhineva 15 miljoni euro suuruse esmajärgulise hüpoteegivõlaga. Kõnealune hüpoteegivõlg on aga siiski teisejärguline ühe teise, 2 miljoni euro suuruse laenu suhtes. Esmajärguline hüpoteegivõlg tagas seega üle 50% kogu laenusummast. Muud garantiid – hüpoteegivõlad, nõuete loovutamine, kontserni ettevõtete omanduses olevate kaupade tagatisomandamine ja Biria GmbH omaniku selline käendus, mille puhul saab käendaja vastu esitada nõude ilma võlgniku vastu hagi esitamata – olid väikse majandusliku väärtusega.

(93)      Seetõttu on komisjon seisukohal, et Biria GmbH oleks käesoleval juhul pidanud maksma intressi, mis oleks vastanud vähemalt viitemäärale ja raskustes oleva äriühingu puhul ettenähud 400 lisanduvale baaspunktile pluss ettevõtte pakutava väikese garantii tõttu lisanduvale 300 baaspunktile (võrreldes 400 baaspunktiga, mis arvestati [Sachsen Zweiradile] väga väikese garantii tõttu). Tagatise abielement vastab järelikult ühelt poolt viitemäära pluss 700 baaspunkti ja teiselt poolt tagatud laenude andmisel kokkulepitud tegeliku intressi vahelisele erinevusele.”

215    On tõsi, et kõik need komisjoni selgitused sisaldavad kirjeldust valitud arvutusmeetodi kohta ehk selle kohta, et kasutati viitemäära koos kindlasummaliste suurendustega asjaomase ettevõtja raske olukorra ja tagatiste puudumise või vähesuse tõttu. Kõnealune arvutusmeetod on kooskõlas viitemäärade teatisega, mis on avaldatud dokument ja mille asjakohasust hagejad ei vaidlusta, ning komisjoni sõnul ka tema väljakujunenud praktikaga, ilma et hagejad sellele vastu vaidleksid.

216    Vastupidi hagejate väidetele ei ole vaidlustatud otsus puudulikult põhjendatud komisjoni järelduste osas, mis käsitlevad tagatiste puudumist või vähesust. Komisjon analüüsis süvendatult asjaomaste abi saanud ettevõtjate finantsolukorda vaidlustatud otsuse põhjendustes 59–78. Peale selle nähtub meetme 1 osas eespool punktidest 113–119, et komisjon ei pannud toime õigusnormi rikkumist, kui ta ei hõlmanud garantiikirja oma analüüsi. Meetme 2 osas on vaidlustatud otsuse põhjenduses 90 märgitud, milline tagatis oli olemas ja miks seda peeti väheseks. Lõpuks on vaidlustatud otsuse põhjenduses 92 meetme 3 osas mainitud eelisjärjekohaga hüpoteegivõlga, mis tagas vaevu üle 50% kogu laenusummast, ning muud olemasolevad tagatised on kvalifitseeritud väikese majandusliku väärtusega tagatisteks. Pidades silmas suhet komisjoni poolt arvesse võetud põhitagatise ja asjaolu vahel, et vaidlustatud otsuse põhjenduse 92 lõpus nimetatud muud tagatised kvalifitseeriti põhitagatisega tagatud laenu osakaalu seisukohast väikese majandusliku väärtusega tagatisteks, tuleb tõdeda, et komisjoni järeldust meetme 3 tagatise vähesuse kohta ei ole puudulikult põhjendatud.

217    Siiski tuleb märkida, et hagejad väidavad õigesti, et viitemäärade teatis ei sisalda mingit viidet riskide kumuleerimise kohta, kuigi seda ei ole ka välistatud. Peale selle ei sisalda komisjoni analüüs ühtegi viidet finantsturgude praktikale selles küsimuses, mistõttu komisjoni tehtud suurenduste ja kolme asjaomase äriühingu konkreetse olukorra vaheline suhe ei ole ilmselge ja tehtud suurenduste valik on vähemalt näiliselt suvaline.

218    Üldkohus leiab seega, et komisjon oleks pidanud selgitama täiendavate preemiate kasutamist ning nende suurust turul kehtiva praktika analüüsimise teel, selleks et võimaldada hagejatel seada kahtluse alla käesoleval juhul tehtud suurenduste kohane laad ja Üldkohtul kontrollida nende õiguspärasust.

219    Üldkohtu menetluses viitas komisjon selle kohta rohkemate täpsustuste esitamiseks uurimusele, soovimata siiski sel viisil esitada täiendavaid põhjendusi. Kõnealuses uurimuses on käesoleva juhtumiga analoogsete olukordade puhul välja pakutud suurendus vastavalt asjaomasele ettevõtjale sõltuvalt tema majanduslikust usaldusväärsusest antavale hinnangule ning täiendav suurendus vastavalt pakutud tagatiste suurusele. Uurimuses jõuti suurenduseni, mis ulatub 1650 punktini halva riskiprofiiliga ettevõtjate puhul, kes pakuvad vaid väheseid tagatisi.

220    Tuleb tõdeda, et need komisjoni täiendavad selgitused, mis viitavad äriühingute erinevatele riskiprofiilidele ja ettevõtjatel olevatele tagatistele, mis suhestatakse neile tüüpiliselt vastavate suurendusmääradega, annavad tõepoolest orientiiri käesolevas asjas kohaldatud preemiate tasemele, asetades need preemiad laiemasse võrdlusraamistikku ja muutes need objektiivseks.

221    Hagejad märgivad siiski õigesti, et uurimust ei saa vaidlustatud otsuse põhjendusena arvesse võtta, kuna otsuses ei ole sellele viidatud ja nad ei olnud uurimusest teadlikud. On alust meenutada, et põhjendused tuleb üldjuhul edastada huvitatud isikule samaaegselt tema huve kahjustava otsusega. Põhjenduste puudumist ei saa parandada sellega, kui huvitatud isik saab otsuse põhjendustest teada Euroopa Liidu kohtute menetluses (Euroopa Kohtu 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 463; Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑16/91: Rendo jt vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑1827, punkt 45, ja eespool punktis 104 viidatud kohtuotsus Corsica Ferries France vs. komisjon, punkt 287).

222    Neil asjaoludel leiab Üldkohus, et vaidlustatud otsuse põhjendused on puudulikud peamiste kaalutluste osas, mille alusel komisjon valis meetmete 1, 2 ja 3 suhtes kohaldatavate riskipreemiate taseme, mistõttu ei vasta otsus EÜ artikli 253 nõuetele.

223    Hagejate etteheidetega sellekohaste põhjenduste puudulikkuse kohta tuleb järelikult nõustuda. Sellest tulenevalt ei ole Üldkohtul võimalik teha otsust argumentide kohta, mis puudutavad vaidlustatud otsuse põhjendatust meetmete 1, 2 ja 3 suhtes kohaldatavate riskipreemiate taseme osas.

224    Peale selle leiab Üldkohus, et abielementide arvutamine on vaidlustatud otsuse üldises ülesehituses olulise tähtsusega ja et järelikult tuleb otsus tervikuna tühistada.

225    Kõigest eelnevast lähtudes tuleb vaidlustatud otsus tühistada.

 Kohtukulud

226    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtuasjades T‑102/07 ja T‑120/07 kaotanud, tuleb kohtukulud, sealhulgas kohtuasjas T‑120/07 ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kulud, vastavalt hagejate nõuetele välja mõista komisjonilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda)

otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 24. jaanuari 2007. aasta otsus 2007/492/EÜ, mis käsitleb Saksamaa poolt Biria kontsernile antud riigiabi C 38/2005 (ex NN 52/2004).

2.      Mõista kohtukulud, sealhulgas kohtuasjas T‑120/07 ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kulud, välja Euroopa Komisjonilt.

Czúcz

Labucka

O’Higgins

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 3. märtsil 2010 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Õiguslik raamistik ja vaidluse taust

1.  Ühenduse õigusnormid

2.  Heakskiidetud abikava

3.  Asjaomased ettevõtjad

4.  Asjaomased meetmed

5.  Haldusmenetlus

6.  Vaidlustatud otsus

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

1.  Etteheited, mis puudutavad asjakohases meetmes E 16/94 sisalduva raskustes oleva äriühingu mõiste määratluse kohaldamata jätmist

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

2.  Etteheited, mis puudutavad abi saanud ettevõtjate iseloomustamist raskustes olevate äriühingutena

Küsimus, kas Bike Systems oli märtsis 2001 raskustes olev äriühing

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Küsimus, kas Sachsen Zweirad oli märtsis 2003 ja Biria GmbH detsembris 2003 raskustes olev äriühing

Meetmete 2 ja 3 alusel abi saanud äriühingute olukorra hindamise raamistik

–  Poolte argumendid

–  Üldkohtu hinnang

Hinnang Sachsen Zweiradi olukorrale

–  Poolte argumendid

–  Üldkohtu hinnang

Hinnang Biria GmbH olukorrale

–  Poolte argumendid

–  Üldkohtu hinnang

3.  Etteheited põhjenduste puudulikkuse kohta

Põhjenduste puudulikkus asjakohase meetme E 16/94 kohaldamata jätmise ja 1999. aasta suunistest kõrvalekaldumise osas

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Põhjenduste puudulikkus abielemendi kindlaksmääramise osas

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Kohtukulud

---

* Kohtumenetluse keel: saksa.