1

A. Occhetto ja Euroopa Parlament paluvad oma apellatsioonkaebustes tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku 15. novembri 2007. aasta määruse kohtuasjas T-215/07 R: Donnici vs. parlament (EKL 2007, lk II-4673, edaspidi „vaidlustatud määrus”), milles viimati nimetatud kohtunik peatas Euroopa Parlamendi 24. mai 2007. aasta otsuse B. Donnici volituste kontrollimise kohta (2007/2121(REG), edaspidi „vaidlusalune otsus”) kohaldamise.

2

Kuna eespool nimetatud apellatsioonkaebuste esemed on seotud, tuleb need kodukorra artikli 43 alusel käesoleva määruse andmiseks liita.

3

Esindajate otsest ja üldist Euroopa Parlamenti valimist käsitleva akti, mis on lisatud nõukogu 20. septembri 1976. aasta otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom (EÜT L 278, lk 1), mida on muudetud ning mille artiklite ja lisade numeratsiooni on kohandatud nõukogu 25. juuni 2002. aasta ja 23. septembri 2002. aasta otsusega 2002/772/EÜ (EÜT L 283, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 137) (edaspidi „1976. aasta akt”), artiklid 6–8 ja 12 ning artikli 13 lõige 3 näevad ette:

„Artikkel 6

1.   Euroopa Parlamendi liikmed hääletavad üksikult ja isiklikult. Neid ei seo mingid juhised ning nad ei ole seotud mandaadiga.

2.   Euroopa Parlamendi liikmetel on sellised privileegid ja immuniteedid, mida kohaldatakse nende suhtes tulenevalt 8. aprilli 1965. aasta Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokollist.

Artikkel 7

1.   Euroopa Parlamendi liige ei või olla samal ajal:

2.   Alates Euroopa Parlamendi 2004. aasta valimistest ei või Euroopa Parlamendi liige olla riigi parlamendi liige.

Erandina sellest reeglist ja piiramata lõike 3 kohaldamist:

[…]

Artikkel 8

Kui käesoleva akti muudest sätetest ei tulene teisiti, reguleeritakse igas liikmesriigis valimismenetlust siseriiklike õigusnormidega.

Need siseriiklikud õigusnormid, milles võidakse vajaduse korral arvesse võtta liikmesriikide eripära, ei mõjuta üldiselt hääletussüsteemi võrdelisust.

[…]

Artikkel 12

Euroopa Parlament kontrollib esindajate volikirju. Selleks võtab ta teadmiseks liikmesriikide poolt ametlikult teatatud tulemused ja lahendab käesoleva akti sätetest tuleneda võivad vaidlused, välja arvatud need, mis tulenevad aktis osutatud siseriiklikest õigusnormidest.

Artikkel 13

[…]

3.   Kui mõne liikmesriigi õiguse kohaselt nähakse sõnaselgelt ette mõnelt Euroopa Parlamendi liikmelt volituste äravõtmine, lõpevad need volitused selle liikmesriigi õigusnormide kohaselt. Riigi pädevad võimuorganid teatavad sellest Euroopa Parlamendile.”

4

Euroopa Parlamendi kodukorra artikkel 3 ja artikli 4 lõiked 3 ja 9 on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 3

Volituste kontrollimine

1.   Euroopa Parlamendi valimiste järel palub president liikmesriikide pädevatel asutustel teatada parlamendile viivitamatult valitud liikmete nimed, et kõik liikmed saaksid parlamendis tööle asuda valimisjärgse esimese istungi algusest alates.

Ühtlasi juhib president nende asutuste tähelepanu [1976. aasta akti] asjakohastele sätetele ja palub neil võtta vajalikud meetmed, et vältida kokkusobimatust Euroopa Parlamendi liikme ametiga.

2.   Iga liige, kelle valimisest on parlamendile teatatud, esitab enne parlamendis ametisse asumist kirjaliku deklaratsiooni selle kohta, et tal ei ole ühtki Euroopa Parlamendi liikme ametiga kokkusobimatut ametit [1976. aasta akti] artikli 7 lõigete 1 või 2 tähenduses. Pärast üldvalimisi esitatakse see deklaratsioon võimalusel mitte hiljem kui kuus päeva enne parlamendi esimest istungit. Kuni parlamendiliikme volitusi pole kontrollitud või vaidluse kohta pole veel otsust vastu võetud ja tingimusel, et ta on eelnevalt eespool nimetatud deklaratsioonile alla kirjutanud, võtab parlamendiliige täievoliliselt parlamendi ja selle organite istungitest osa.

Kui avalikkusele kättesaadavate allikate abil tõestatavate asjaolude alusel on kindlaks tehtud, et liikmel on [1976. aasta akti] artikli 7 lõigete 1 ja 2 tähenduses Euroopa Parlamendi liikmele sobimatu amet, kuulutab parlament presidendilt saadud teabe põhjal ametikoha vabaks.

3.   Vastutava komisjoni raporti alusel kontrollib parlament viivitamatult iga oma vastvalitud liikme volitusi ja võtab vastu otsuse tema mandaadi kehtivuse ning ka vaidluste kohta, mis võivad tekkida [1976. aasta akti] sätete alusel, ent mitte selliste vaidluste kohta, mis tekivad siseriiklike valimisseaduste alusel.

4.   Vastutava komisjoni raport põhineb ametlikul teatisel, milles iga liikmesriik teeb teatavaks kõik valimiste tulemused, tuues ära valitud kandidaatide ja võimalike asendusliikmete nimed koos nende järjestusega vastavalt valimistulemustele.

Parlamendiliikme mandaadi kehtivust ei ole võimalik kinnitada, kuni parlamendiliige ei ole esitanud käesolevas artiklis ja käesoleva kodukorra I lisas nõutud kirjalikke deklaratsioone.

Parlament võib vaidluses mõne parlamendiliikme mandaadi üle võtta vastutava komisjoni raporti alusel vastu otsuse igal ajal.

5.   Kui parlamendiliikme nimetamine on tingitud samas nimekirjas olnud kandidaatide tagasiastumisest, siis tagab volituste kontrollimise eest vastutav komisjon, et sellised tagasiastumised oleksid kooskõlas […] 1976. aasta akti sätte ja mõttega ning käesoleva kodukorra artikli 4 lõikega 3.

6.   Vastutav komisjon tagab, et liikmesriikide või liidu ametiasutused saadaksid parlamendile viivitamatult igasuguse informatsiooni, mis võib mõjutada Euroopa Parlamendi liikme ülesannete täitmist või asendusliikmete järjestust, näidates ametisse nimetamise puhul ära otsuse jõustumise kuupäeva.

Kui liikmesriigi pädevad ametiasutused algatavad mõne parlamendiliikme vastu menetluse, mille tagajärjeks võib olla liikmemandaadi kaotamine, palub president hoida teda kursis menetluse käiguga. Ta suunab selle küsimuse edasi vastutavale komisjonile. Vastutava komisjoni ettepanekul võib parlament võtta selles küsimuses vastu oma seisukoha.

Artikkel 4

Parlamendiliikme ametiaeg

[…]

3.   Iga tagasiastuv parlamendiliige teatab presidendile oma tagasiastumisest ja näitab ära kuupäeva, mil ta tagasi astub; see peab toimuma hiljemalt kolme kuu jooksul pärast teatamist. Teade vormistatakse ametliku protokollina, mis koostatakse peasekretäri või tema esindaja juuresolekul, kes kirjutab koos asjaomase parlamendiliikmega sellele alla. Teade antakse viivitamatult üle vastutavale komisjonile, mis võtab selle küsimuse oma esimese dokumendi saamisele järgneva koosoleku päevakorda.

Kui vastutav komisjon leiab, et tagasiastumine ei ole kooskõlas [1976. aasta akti] sätte ja mõttega, informeerib ta sellest parlamenti, et viimane saaks võtta vastu otsuse koha vabaks jäämise kohta.

Vastasel korral otsustatakse, et koht jääb vabaks tagasiastuva parlamendiliikme poolt ametlikus protokollis näidatud kuupäeval. Seda küsimust parlamendis ei hääletata.

[…]

9.   Parlament jätab endale õiguse kuulutada ametisse määramine kehtetuks või keelduda koha vabaksjäämise otsuse vastuvõtmisest, kui selgub, et ameti vastuvõtmine või selle mahapanemine tugines sisulisele veale või kehtetule tahteavaldusele.”

5

Euroopa Parlamendi 28. septembri 2005. aasta otsuse 2005/684/EÜ, Euratom, millega võetakse vastu Euroopa Parlamendi liikmete põhimäärus (ELT L 262, lk 1; edaspidi „parlamendiliikmete põhimäärus”), põhjendusest 4 nähtub, et „[a]rtiklis 2 kaitstava parlamendiliikmete vabaduse ja sõltumatuse tarvis on samuti vajalikud asjakohased eeskirjad, mida aga aluslepingute tekstides kusagil ei nimetata. Avaldusi, millega parlamendiliikmed kohustuvad mandaadist teatud ajahetkel loobuma või blankoavaldusi mandaadist loobumise kohta, mida erakond saab kasutada vastavalt oma äranägemisele, tuleks käsitleda parlamendiliikme vabaduse ja sõltumatusega mitteühildatavana ning seega ei tohiks need olla õiguslikult siduvad.”

6

Parlamendiliikmete põhimääruse põhjenduses 5 on täpsustatud, et põhimääruse artikli 3 lõikes 1 kasutatakse samasugust sõnastust nagu 1976. aasta akti artikli 6 lõikes 1.

7

Parlamendiliikmete põhimääruse artiklites 2 ja 30 on sätestatud:

„Artikkel 2

1.   Parlamendiliikmed on vabad ja sõltumatud.

2.   Kokkulepped seoses mandaadist loobumisega enne ametiaja lõppu või selle lõppedes on kehtetud.

[…]

Artikkel 30

Käesolev põhimäärus jõustub 2009. aastal algava Euroopa Parlamendi ametiaja esimesel päeval.”

8

Vaidluse aluseks olevad asjaolud on esitatud vaidlustatud määruse punktides 6–17 järgmises sõnastuses:

9

B. Donnici esitas EÜ artikli 230 neljanda lõigu alusel vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis registreeriti Esimese Astme Kohtu kantseleis 22. juunil 2007. B. Donnici esitas eraldi dokumendina ka taotluse ajutiste meetmete kohaldamiseks, paludes selle otsuse kohaldamise peatada.

10

A. Occhettol ja Itaalia Vabariigil lubati menetlusse astuda vastavalt parlamendi ja B. Donnici nõuete toetuseks.

11

Oma tühistamishagi toetuseks esitas B. Donnici kaks väidet. Esiteks väitis ta, et parlament on vaidlusalust otsust vastu võttes eiranud norme ja põhimõtteid, mis reguleerivad tema pädevust parlamendiliikmete volituste kontrollimise valdkonnas. Teiseks vaidlustas ta selle otsuse põhjenduste adekvaatsuse.

12

Vaidlustatud määruses uuris ajutiste meetmete üle otsustav kohtunik kõigepealt, kas õigusväited, mis B. Donnici esitas tühistamishagi toetuseks, näivad esmapilgul põhjendatud, et teha kindlaks, kas fumus boni iuris’e tingimus oli täidetud. Selle uurimise tulemusena leidis ta, et väide, mis käsitles parlamendi pädevuse puudumist vaidlusaluse otsuse vastuvõtmiseks, on tõsiseltvõetav ja seda ei saa kõrvale lükata ilma põhjalikuma uurimiseta, mille läbiviimine on üksnes sisulisi küsimusi lahendava kohtukoosseisu ülesanne. Ta järeldas seega, et eespool nimetatud tingimus oli käesolevas asjas täidetud.

13

Seejärel leidis ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik, et kohaldamise peatamine, mida on taotletud, oli vajalik B. Donnici huvidele tekkiva olulise ja hüvitamatu kahju vältimiseks, arvestades eelkõige parlamendiliikme piiratud ametiaega ja seda, et vaidlusaluse otsuse tõttu on B. Donnicil võimatu jätkata oma mandaadist tulenevate ülesannete täitmist.

14

Lõpetuseks kaalus ajutiste meetmete üle otsustav kohtunik kõnesolevas asjas esinevaid huve, märkides, et arvestades, et B. Donnici ja A. Occhetto konkreetsed ja vahetud huvid näivad olevat võrdsed, tuleb arvesse võtta üldisemaid huvisid. Rõhutades nõnda eriti Itaalia Vabariigi huvi, et parlament austaks tema õigusnorme valimiste valdkonnas, ning samuti B. Donnici argumentide tugevust ja tõsiseltvõetavust, järeldas ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik, et vaidlusaluse otsuse kohaldamise peatamiseks vajalikud tingimused olid täidetud, ning rahuldas seega B. Donnici sellekohase taotluse.

15

A. Occhetto ja parlament paluvad oma apellatsioonkaebustes vaidlustatud määruse tühistada. Oma apellatsioonkaebuste toetuseks esitavad nad väited, et fumus boni iuris’t on vääralt hinnatud, ning et asja kiireloomulisuse osas ja asjassepuutuvate huvide kaalumisel on antud ebaõige hinnang.

16

B. Donnici ja Itaalia valitsus paluvad jätta apellatsioonkaebused rahuldamata. A. Occhetto apellatsioonkaebuse osas palub B. Donnici esimese võimalusena jätta see vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

17

B. Donnici väidab, et A. Occhetto apellatsioonkaebus näib põhiliselt rajanevat väitel, et käesoleval juhul on parlamendiliikme kohast loobumise aluseks olnud kehtetu tahteavaldus, mille tulemusena on see loobumine kehtetu, ning selle tuvastamine on parlamendi ülesanne volituste kontrollimise etapis. B. Donnici väidab, et A. Occhetto ei viidanud kehtetule tahteavaldusele ei siseriiklikes kohtutes ega ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava ühenduse kohtuniku ees. Sellest järeldub tema sõnul, et A. Occhetto apellatsioonkaebus rajaneb põhiliselt asjaoludel, millele on tuginetud esmakordselt käesolevas apellatsioonimenetluses. Peale selle eeldab asjaolude kontrollimine, millest võib sõltuda kehtetu tahteavalduse esinemine, faktiliste asjaolude tuvastamist ja hindamist, mis on apellatsioonimenetluses välistatud. Neil põhjustel palub B. Donnici jätta A. Occhetto apellatsioonkaebuse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

18

Selles osas tuleb märkida, et kuigi A. Occhetto esitab oma apellatsioonkaebuse raames hulga kaalutlusi, mis puudutavad parlamendiliikme mandaadist loobumise kehtivust ja kehtetut tahteavaldust, põhineb tema apellatsioonkaebus siiski hulgal väidetel, mille kohaselt on esiteks tõlgendatud vääralt 1976. aasta akti sätteid ja teiseks on antud ekslik hinnang asja kiireloomulisuse ja asjassepuutuvate huvide kaalumise osas.

19

Neil asjaoludel tuleb järeldada, et A. Occhetto apellatsioonkaebus on vastuvõetav.

20

Selles osas, mis puudutab fumus boni iuris’e hindamist ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku poolt, esitavad apellandid kolm väidet, mille kohaselt:

21

A. Occhetto ja parlamendi väitel tõlgendas ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik vääralt 1976. aasta akti artiklit 12 nii selle sõnastuse kui üldise konteksti seisukohast, kui ta leidis, et selle sätte kohaselt peab parlament piirduma siseriiklike pädevate ametivõimude poolt teatatud tulemuste teatavaks võtmisega ning tal ei ole mingit põhimõttelist pädevust, et kontrollida, kas liikmesriigid järgivad ühenduse õigust.

22

Kuigi parlament peab vastavalt 1976. aasta akti artiklile 12 üksnes „võtma teadmiseks” siseriiklike ametivõimude poolt liikmesriikide õiguse alusel läbi viidud kontrollimiste tulemused, on tal sellegipoolest autonoomne pädevus kontrollimiseks ühenduse õigusnormide alusel. Kuna tegemist on ühenduse institutsiooni koosseisu moodustamiseks kasutatava menetlusega, ei ole selle tasandi rakendatavate ühenduse õigusnormide eesmärk mitte ühtlustada liikmesriikide menetlusi, vaid määrata kindlaks miinimumstandard, mis võimaldab vältida liikmesriikide menetluste lahknevustest tulenevaid moonutusi. Selles osas annab 1976. aasta akti artikkel 12 parlamendile pädevuse lahendada selle akti sätetel põhinevad vaidlused. Seda pädevust tuleks kindlasti teostada mitte ainult kõnealuse akti sõnasõnalise sisu põhjal, vaid ka selle akti kui terviku aluseks olevatest üldpõhimõtetest lähtudes.

23

Seega, vastupidi ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku järeldusele, ei ole 1976. aasta akti artikli 12 teise lause eesmärk piirata parlamendi pädevust, vaid see määrab kaks võimalust selle pädevuse teostamiseks. Kuigi siseriiklike õigusnormide raames teostatud kontrolli puhul tuleb parlamendil piirduda selle kontrolli teatavaksvõtmisega, on tal täielik kontrollipädevus ühenduse õiguse raames.

24

1976. aasta akti artikli 12 sellise tõlgenduse toetuseks viitavad apellandid esiteks kõnealuse akti artiklile 8, mis kinnitab nende väitel parlamendi kontrollipädevuse kahetasandilisust. Sätestades, et valimismenetlust „reguleeritakse igas liikmesriigis […] siseriiklike õigusnormidega”, kuid „kui käesoleva akti muudest sätetest ei tulene teisiti”, on selles sättes esitatud kaks tegurit, mille alusel kontrollipädevust teostatakse.

25

Teiseks näitab parlamendis rakendatav institutsioonisisene praktika apellantide väitel üheselt parlamendi tava kontrollida oma liikmete volitusi ühenduse õigusnormide alusel.

26

Seda praktikat tõendab ühelt poolt parlamendi kodukorra-, volituste kontrollimise ja immuniteetide komisjoni raport Euroopa Parlamendi kodukorra artiklite 7 ja 8 muutmise kohta, mis puudutavad volituste kontrollimist ja parlamendiliikme ametiaega (A3-0166/94) ja mis vastavad praegu kehtiva Euroopa Parlamendi kodukorra artiklitele 3 ja 4.

27

Teiselt poolt märgivad apellandid, et parlamendi resolutsiooni parlamendiliikmete mandaatide kehtivust puudutavate vaidluste kohta seoses „tourniquet-süsteemiga” (EÜT 1983, C 68, lk 31) artiklis 2 kinnitab parlament, et „kaebused uute liikmete mandaadi kehtivuse peale või vaidlused juba kontrollitud mandaatide kehtivuse üle, mis põhinevad tourniquet-süsteemi õiguslikel piirangutel, on põhjendamatud”. Igal juhul on tarbetu kehtestada keerukat kahele tasandile – siseriiklikule ja ühenduse tasandile – jagunevat kontrollisüsteemi, kui ühenduse tasandi regulatsioon seejärel olematuks muutub ning parlament peaks oma kontrollipädevust teostades liikmesriigi tasandil teatatud tulemused lihtsalt teadmiseks võtma.

28

Kolmandaks, Euroopa Kohtu 7. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-208/03 P: Le Pen vs. parlament (EKL 2005, lk I-6051) ja Esimese Astme Kohtu 10. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas T-353/00: Le Pen vs. parlament (EKL 2003, lk II-1729), millele ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik tugines, ei ole sisulise kohtuvaidluse jaoks asjakohane kohtupraktika. Juhtum, milles need otsused tehti, puudutas sellise otsuse kehtivust, millega parlament võttis teadmiseks siseriiklike ametivõimude otsuse, millega lõpetati asjaomase isiku parlamendiliikme mandaat, ning see kuulub seega 1976. aasta akti artikli 13 lõike 2 konteksti, mitte selle akti artikli 12 alla. Igal juhul näitab kõnealuse juhtumi taust, et parlamendi pädevuse piiritlemine parlamendiliikme mandaadi kehtetuks tunnistamise puhul on keerukas küsimus, mida ei saa hinnata ajutiste meetmete kohaldamise menetluse raames.

29

Kõigepealt tuleb märkida, et see väide tõstatab küsimuse selle kohta, milline on parlamendile 1976. aasta akti artikli 12 alusel kuuluva kontrollipädevuse ulatus. Selleks et hinnata, kas ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik tõlgendas seda sätet vääralt ning hindas seega selle pädevuse ulatust ebatäpselt, tuleb uurida nii kõnealuse sätte sõnastust kui ka selle üldist konteksti.

30

Selles osas on oluline meenutada, et 1976. aasta akti artikkel 12 näeb sõnaselgelt ette, et parlament peab esiteks võt[ma] […] teadmiseks liikmesriikide poolt ametlikult teatatud tulemused ning teiseks saab ta lahendada üksnes „[selle] akti sätetest” tuleneda võivad vaidlused, „välja arvatud need, mis tulenevad aktis osutatud siseriiklikest õigusnormidest”.

31

Sellest järeldub, et 1976. aasta akti artikli 12 tekst näib esmapilgul toetavat kitsast tõlgendust. Vastupidi sellele, mida väidavad apellandid, on selles osas eriti asjakohane Euroopa Kohtu eespool viidatud kohtuotsus Le Pen vs. parlament, millele ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik tugines. Väljendi „teadmiseks võtma” kasutamist on seal tõlgendatud 1976. aasta akti kontekstis kui parlamendi hindamisruumi täielikku puudumist selles valdkonnas (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Le Pen vs. parlament, punkt 50).

32

Peale selle annavad 1976. aasta akti artikkel 12 ja Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 3 lõige 3 parlamendiliikmete volituste kontrolli osas parlamendile pädevuse võtta vastu otsuse iga oma vastvalitud liikme mandaadi kehtivuse ning ka vaidluste kohta, mis võivad tekkida 1976. aasta akti sätete alusel, kuid „välja arvatud [nende vaidluste kohta], mis tulenevad aktis osutatud siseriiklikest õigusnormidest” ning „mitte selliste vaidluste kohta, mis tekivad siseriiklike valimisseaduste alusel”. Need erandid on aga samas selge viide asjaolule, et parlamendil ei ole üldiselt pädevust otsustada liikmesriikide valimismenetluste õiguspärasuse üle ühenduse õiguse alusel (vt selle kohta Euroopa Kohtu otsus Le Pen vs. parlament, punkt 51).

33

Lisaks sellele ei saa nõustuda argumendiga, mille kohaselt on 1976. aasta akti artikli 12 niisuguse tõlgendamise tagajärg see, et sellest artiklist tuleneval parlamendi kontrollipädevusel puudub sisu. Nagu ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik õigesti meenutas, on parlamendil nimetatud artikli alusel täielik pädevus otsustada valituks osutunud kandidaadi mandaadi kehtivuse üle, kui seda isikut iseloomustab mõni parlamendiliikme staatusega kokkusobimatu asjaolu, mis on loetletud 1976. aasta akti artiklis 7.

34

Lõpuks, parlamendi poolt viidatud institutsioonilise praktika osas, sõltumatult küsimusest, kas ühenduse institutsiooni ühepoolne praktika üksi võib olla Euroopa Kohtu jaoks siduv asjassepuutuvate EÜ asutamislepingu ja ühenduse teisese õiguse sätete tõlgendamisel, piisab sellest, kui märkida, et materjalidest, millele parlament selles osas tugines, st kodukorra-, volituste kontrollimise ja immuniteetide komisjoni 1994. aasta raportist ning 1983. aasta resolutsioonist ei piisa selleks, et tõendada väljakujunenud institutsioonilise praktika olemasolu.

35

Nende kaalutluste põhjal tuleb järeldada, et ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik ei rikkunud 1976. aasta akti artikli 12 tõlgendamisel ilmselgelt õigusnormi

36

Käesolev väide tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

37

Teises väites märgivad apellandid, et ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et 1976. aasta akti artikkel 6 annab parlamendile pädevuse tagada parlamendiliikmetele nende ülesannete vaba täitmine üksnes juhul, kui tegemist on ametis olevate parlamendiliikmetega. Nõnda on ülesannete vaba täitmine tagatud üksnes niisuguste kokkulepete puhul, mis mõjutavad parlamendiliikme ülesannete täitmist, kuid mitte kokkulepete puhul, mis takistavad täielikult valijate tahte kohasest mandaadist tulenevate ülesannete täitmist.

38

Leides, et kui 1976. aasta akti artikli 6 eesmärk on kaitsta parlamendiliikmete tegevusvabadust, siis ei ole mõistlik piirata selle ulatust üksnes ametis olevate parlamendiliikmetega, eelistavad apellandid nimetatud artikli 6 teleoloogilist tõlgendamist. Nende arvates peaks kõnealuse sätte tõlgendamine selle eesmärki arvestades tingima selle kohaldamise ka kandidaatide suhtes, kes on ametlikult kantud valimistulemuste alusel koostatud nimekirja, kuna need kandidaadid võivad saada parlamendi liikmeteks.

39

Selles kontekstis on 1976. aasta akti artikkel 6, mis nõuab parlamendiliikmete autonoomiat ja sätestab mandaadiga seotuse keelu, apellantide väitel kohustuslik üldine põhimõte, mille eesmärk on tagada parlamendi nõuetekohane toimimine. 1976. aasta akti artiklis 12 sisalduv viide „käesoleva akti sätete[le]” peaks seega tingimata olema seotud selle akti aluseks olevate üldpõhimõtetega, mis puudutavad volituste kontrollimise nõuetekohast läbiviimist parlamendi poolt. Need põhimõtted, mille aluseks on eelkõige selle akti artikkel 6, tulenevad tegelikult EIÕK lisaprotokolli nr 1 artiklis 3 sätestatud aluspõhimõttest, mis on oma olemuselt siduv ja mille kohaselt peavad lepinguosalised viima läbi vabad valimised „tingimustel, mis tagavad rahva vaba tahteavalduse seadusandja valimisel”.

40

Apellandid viitavad 1976. aasta akti artikli 6 sellise tõlgendamise toetuseks esiteks parlamendiliikmete põhimääruse artiklile 2, mis vaatamata sellele, et see ei ole veel jõustunud, kujutab nende sõnul endast kõnealuse artikli 6 normatiivse sisu ning seega kõnealuses valdkonnas kehtiva ühenduse õiguse kodifitseerimist. Teiseks viitavad nad Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 3 lõikele 5 ning artikli 4 lõigetele 3 ja 9, väites, et ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik oleks 1976. aasta akti artikli 6 tõlgendamisel pidanud nende sätetega arvestama, mille tulemusena oleks ta jõudnud järeldusele, et nimetatud artiklis 6 sätestatud põhimõtted kehtivad ka olukordade suhtes, mis võivad mõjutada parlamendi koosseisu.

41

Selles osas tuleb meenutada, et nagu ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik õigesti tuvastas, on 1976. aasta akti artikli 6 sõnastuses otsesõnu viidatud „Euroopa Parlamendi liikmetele”. Lisaks on selles artiklis mainitud parlamendiliikmete õigust hääletada, mis on õigus, mis oma olemuselt ei ole seostatav kandidaadiga, kes on valimistulemuste alusel koostatud järjestuses ametlikult valituks kuulutatud.

42

On küll tõsi, et üldreeglina ei saa ühenduse õigusnormi tõlgendada kitsalt selle sõnastuse alusel, võtmata mitte mingil määral arvesse selle konteksti ja eesmärki. Siiski, sõltumatult küsimusest, kas sellise tõlgendamismeetodi kasutamise tulemuseks võib käesolevas asjas olla contra legem tõlgendus, tuleb tõdeda, et dokumentidega, millele apellandid sellega seoses tuginesid, ei ole võimalik tõendada, et viis, kuidas ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik tõlgendas 1976. aasta akti artiklit 6, on ilmselgelt väär.

43

Esiteks, isegi kui eeldada, et 1976. aasta akti artikli 6 aluseks on teatud üldpõhimõtted, iseäranis EIÕK lisaprotokolli nr 1 artikkel 3, on see siiski selle väga konkreetne väljendus. Järelikult ei saa artikkel 6 üksi olla aluseks parlamendi üldisele pädevusele hinnata liikmesriikide valimismenetluste õiguspärasust kõigi nende põhimõtete ja EIÕK alusel.

44

Teiseks, parlamendiliikmete põhimääruse artikli 2 osas on oluline märkida, et selle põhjendus 4 sätestab, et „[selle põhimääruse] [a]rtiklis 2 kaitstava parlamendiliikmete vabaduse ja sõltumatuse tarvis on samuti vajalikud asjakohased eeskirjad”, kuna neid „aluslepingute tekstides kusagil ei nimetata”. Need sätted koostoimes nimetatud põhimääruse põhjendusega 5, mis täpsustab, et artikli 3 lõikes 1 kasutatakse samasugust sõnastust nagu 1976. aasta akti artikli 6 lõikes 1, on aga esmapilgul selged tõendid asjaolu kohta, et parlamendiliikmete põhimääruse artikkel 2 ei kujuta endast kõnealuse artikli 6 kodifitseeringut.

45

Kolmandaks, ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik leidis õigesti, et vastavalt normihierarhia põhimõttele ei saa Euroopa Parlamendi kodukorra sätte alusel 1976. aasta akti sätetest kõrvale kalduda. Nimetatud kodukord on organisatsiooni sisekorraldust reguleeriv akt, mis ei saa anda parlamendile pädevust, mida ei ole sõnaselgelt tunnustatud normatiivaktiga, antud juhul 1976. aasta aktiga (vt selle kohta 21. oktoobri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-200/07 ja C-201/07: Marra, EKL 2008, lk I-7929, punkt 38). Sellest järeldub, et vähemalt fumus boni iuris’t puudutava uurimise raames tuleb Euroopa Parlamendi kodukorra sätteid tõlgendada 1976. aasta akti sõnastust ja mõtet arvestades, mitte vastupidi.

46

Neil asjaoludel tuleb järeldada, et vaidlustatud määruses ei ole 1976. aasta akti artikli 6 tõlgendamise küsimuses ilmselgelt õigusnormi rikutud.

47

Seega tuleb ka see väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

48

Apellantide väitel on vaidlustatud määruse põhjendused väärad ning vastuolulised selles osas, mis puudutab hinnangut sellele, milline mõju oli Itaalia valimiskomisjoni otsuse, millega B. Donnici kuulutati parlamendiliikmeks, väidetaval õigusvastasusel parlamendi otsusele B. Donnici volituste kontrollimise kohta. Parlament leiab eeskätt, et ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik on selleks, et lükata tagasi tema argumendid, mille kohaselt tema otsus volituste kontrollimise kohta oleks ebaseaduslik, kui see põhineks õigusvastasel siseriiklikul õigusaktil, tuginenud asjassepuutumatule kohtupraktikale, nimelt Euroopa Kohtu 3. detsembri 1992. aasta otsusele kohtuasjas C-97/91: Oleificio Borelli vs. komisjon (EKL 1992, lk I-6313, punktid 10–12), ja Esimese Astme Kohtu presidendi 21. mai 2007. aasta määrusele kohtuasjas T-18/07 R: Kronberger vs. parlament (EKL 2007, lk II-50, punktid 38–40), selle asemel, et võtta arvesse 18. detsembri 2007. aasta otsust kohtuasjas C-64/05 P: Rootsi vs. komisjon (EKL 2007, lk I-11389).

49

Parlamendi väitel keeldus ta vaidlusaluse otsusega kinnitamast siseriiklike ametivõimude esitatud isiku mandaadi kehtivust põhjendusel, et see otsus oli vastuolus vaba mandaadi põhimõttega, mille puhul on tegemist eeskirjaga, mis on sõnaselgelt suunatud parlamendile ja annab talle kontrollipädevuse. Oleks absurdne ühelt poolt tunnistada, et siseriiklikud õigus- ja haldusasutused on kohustatud kohaldama ühenduse õigust nii, et nad võivad eirata sellega vastuolus olevaid siseriiklikke norme, ning teiselt poolt väita, et parlamendil sellist pädevust ei ole.

50

Selles osas tuleb meenutada, et eespool viidatud otsuses Oleificio Borelli vs. komisjon, mis puudutas eelkõige nõukogu 15. veebruari 1977. aasta määruse (EMÜ) nr 355/77 põllumajandussaaduste töötlemis- ja turustamistingimuste parandamise ühismeetmete kohta (EÜT L 51, lk 1) artikli 13 lõike 3 tõlgendamist, leidis Euroopa Kohus, et projekt võib saada Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi abi üksnes juhul, kui selle kohta annab positiivse arvamuse liikmesriik, kelle territooriumil selle elluviimine on ette nähtud, ning sellest tulenevalt ei saa komisjon negatiivse arvamuse puhul jätkata projekti uurimismenetlust selle määruse kehtestatud eeskirjade kohaselt ega veelgi vähem kontrollida nõnda esitatud arvamuse õiguspärasust. Euroopa Kohus järeldas, et selles arvamuses sisalduda võivad rikkumised ei saa mingil juhul mõjutada selle otsuse kehtivust, millega komisjon keeldub taotletud abile heakskiitu andmast (eespool viidatud kohtuotsus Oleificio Borelli vs. komisjon, punktid 11–12).

51

Sellele kohtupraktikale tuginedes leidis ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik, et kui siseriiklik õigusakt on kaasatud ühenduse otsustusprotsessi ja asjaomases valdkonnas kehtiva pädevuse jaotuse tõttu on ühenduse otsustava organi jaoks siduv, nii et see siseriiklik õigusakt määrab kindlaks ühenduse tasandil tehtava otsuse sisu, ei saa selles siseriiklikus õigusaktis sisalduda võivad rikkumised mingil juhul mõjutada selle ühenduse organi otsuse õiguspärasust. See järeldus nähtub selgelt eespool viidatud kohtuotsuse Oleificio Borelli vs. komisjon punktidest 10–12 ning on käesoleval juhul asjakohane, iseäranis kui võtta täpselt arvesse 1976. aasta akti artiklist 12 tulenevat pädevuse jaotust.

52

Vastupidi sellele on Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuse Rootsi vs. komisjon punktis 93, mis käsitles Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) tõlgendamist, täpsustanud, et selle määruse artikli 4 lõike 5 eesmärk ei ole jaotada pädevust kaheks – siseriiklikuks ja ühenduse pädevuseks–, mis taotlevad erinevaid eesmärke, vaid kehtestab otsustamisprotsessi, mille ainus eesmärk on teha kindlaks, kas juurdepääs dokumendile tuleb keelata mõnel nimetatud määruse artikli 4 lõigetes 1–3 loetletud sisulisel alusel, ja selles otsustamisprotsessis osalevad nii ühenduse institutsioon kui ka asjaomane liikmesriik.

53

Sellest tuleneb, et viimati nimetatud kohtuotsusele tuginedes väitis parlament, et 1976. aasta akti artikkel 12 ei sätesta mitte pädevuse jaotust siseriiklike ametiasutuste ja parlamendi vahel ning pädevuse teostamist eraldi menetluste raames, vaid ühtse otsustamisprotsessi, milles osalevad nii parlament kui siseriiklikud ametiasutused. Arvestades aga käesoleva määruse punktides 29–34 esitatud kaalutlusi, ei ole see esmapilgul nii.

54

Neid kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et vaidlustatud määruses ei ole vääralt põhjendatud Itaalia valimiskomisjoni otsuse, millega B. Donnici kuulutati parlamendiliikmeks, väidetava õigusvastasuse mõju B. Donnici volituste kontrollimist käsitlevale parlamendi otsusele.

55

Seega tuleb see väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

56

Parlament väidab, et ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik on kiireloomulisuse hindamisel rikkunud õigusnormi, kuna kõnealune kohtunik võttis aluseks üksnes B. Donnicile tekkida võiva kahju, võtmata arvesse võimalikku kahju poliitilisele esindatusele. Parlament väidab, et kui vaidlusaluse otsuse kohaldamist ei peatata, täidab asjassepuutuva parlamendiliikme koha jätkuvalt isik, kes esindab sama poliitilist suunda kui B. Donnici. Järelikult ei ole viimati nimetatud isiku huvides vaidlusaluse otsuse kohaldamise peatamine poliitilise esindatuse seisukohalt.

57

Selles osas piisab sellest, kui meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ajutiste meetmete kohaldamise menetluse eesmärk tagada põhimenetluses langetatava otsuse täielik toime. Nimetatud eesmärgi saavutamiseks peavad taotletavad meetmed olema kiireloomulised selles mõttes, et hageja huvidele tekkida võiva olulise ja hüvitamatu kahju vältimiseks on vajalik, et need võetaks ja nende mõju avalduks juba enne otsuse tegemist põhimenetluses (Euroopa Kohtu presidendi 25. märtsi 1999. aasta määrus kohtuasjas C-65/99 P(R): Willeme vs. komisjon, EKL 1999, lk I-1857, punkt 62).

58

Sellest järeldub, et taotletud meetmete kiireloomulisuse hindamiseks tuli ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul võtta arvesse üksnes hageja huve ja iseäranis hageja huvidele tekkida võivat olulist ja hüvitamatut kahju, võtmata arvesse muid üldisi asjaolusid, nagu käesolevas asjas näiteks poliitilise esindatuse jätkumine; neid asjaolusid saab vajaduse korral arvesse võtta üksnes asjas esinevate huvide kaalumise raames.

59

Sellest tulenevalt tuleb parlamendi väide kiireloomulisuse hindamise kohta samuti põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

60

Oma viimases väites väidavad apellandid, et käesolevas asjas esinevate huvide kaalumisel rikkus ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik õigusnormi. Apellandid põhjendavad seda väidet kolme asjaoluga.

61

Esiteks leiavad apellandid, et ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik tegi hindamisvea, kui järeldas, et B. Donnici ja A. Occhetto huvid on võrdsed. Kohtunik jättis tähelepanuta asjaolu, et A. Occhetto sai lihtsa häälteenamuse süsteemis rohkem hääli, mis tähendab, et tema huvi parlamendiliikmeks saamisel kaalub üles B. Donnici huvi.

62

Teiseks ei võtnud ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik arvesse avalikku huvi, et parlamendi poliitiline legitiimsus – mis rajaneb üldistel valimistel – oleks tagatud maksimaalsel tasemel. Käesolevas asjas oleks ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik pidanud avaliku huvi arvesse võtmise tulemusena keelduma vaidlusaluse otsuse kohaldamise peatamisest, kuna selle meetme tulemusena antaks parlamendiliikme koht vähem hääli saanud isikule ning see vähendaks parlamendi poliitilist legitiimsust. Igal juhul, isegi kui sisulistes küsimustes tehtud otsus oleks B. Donnicile soodne, ei oleks vaidlusaluse otsuse kohaldamise peatamisest keeldumine tekitanud hüvitamatut kahju parlamendi poliitilisele legitiimsusele, sest ajutiste meetmete kohaldamise otsuse ja sisulistes küsimustes tehtud otsuse vahelisel ajavahemikul kuulus parlamendiliikmete hulka isik, kes oli üldiste valimistega saanud suurema legitiimsuse.

63

Kolmandaks leiavad apellandid, et vaidlustatud määruses on rikutud õigusnormi selles osas, et ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik kasutas B. Donnici huvide kiireloomulisuse ja suurema tähtsuse hindamisel fumus boni iuris’t. Apellandid leiavad, et isegi kui kohtupraktika näib tunnistavat fumus boni iuris’e ja kiireloomulisuse tegurite teatava omavahelise kompenseerimise võimalust, ei ole siiski võimalik, et nendest kahest ühe teguri esinemisest piisab teise täieliku puudumise kompenseerimiseks.

64

Apellantide sõnul oleks ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik huvide kaalumisel pidanud järeldama, et käesolevas asjas puudus kiireloomulisus täielikult. Sellega seoses tuginevad nad Euroopa Kohtu presidendi 31. juuli 2003. aasta määrusele kohtuasjas C-208/03 P-R: Le Pen vs. parlament (EKL 2003, lk I-7939, punkt 106), millest tuleneb, et asjassepuutuvate huvide kaalumise raames tuleb ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul uurida, kas vaidlusaluse akti võimalik tühistamine põhimenetluses võimaldaks selle olukorra tagasipööramist, mille akti viivitamatu kohaldamine oleks loonud, ja vastupidi – kas kõnealuse akti kohaldamise peatamine takistaks akti täielikku õigusmõju, kui hagi põhimenetluses jäetaks rahuldamata. Kui ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik oleks käesolevas asjas viinud läbi selle hindamise teise osa, oleks ta kindlasti jõudnud järeldusele, et vaidlusaluse otsuse kohaldamise peatamine ei teeks muud kui vaid takistaks selle otsuse täielikku õigusmõju, kui tühistamishagi jäetaks rahuldamata. Järelikult on kiireloomulisuse esinemine käesolevas asjas täiesti ebapiisav.

65

Selles osas tuleb märkida, et ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik tõdes esmalt, et juhul, kui vaidlusalune otsus põhimenetluses tühistatakse, on B. Donnicile tekkinud hüvitamatu kahju, kui selle otsuse kohaldamist ei peatata, ning kaalus seejärel asjas esinevaid huve, rõhutades kõigepealt A. Occhetto huvi vaidlusaluse otsuse kohaldamise vastu, mis toob kaasa tema mandaadi säilimise. Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik leiab, et samal ajal kui vaidlustatud otsuse kohaldamine võib tekitada B. Donnicile hüvitamatut kahju, on A. Occhetto seisukohast olemas sama oht juhul, kui selle otsuse kohaldamise peatamise taotlus rahuldatakse, kui arvestada tõenäosusega, et kohtuotsus, millega võidakse sisulisi küsimusi käsitlev hagi rahuldamata jätta, tehakse alles pärast seda, kui on möödunud tema järele jäänud ametiajast suurem osa või isegi kogu ametiaeg.

66

Olles seega jõudnud järeldusele, et B. Donnici ja A. Occhetto konkreetsed ja vahetud huvid on võrdsed, jätkas ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik oma arutluskäiku, võttes arvesse üldisemaid huvisid, mis sellistel asjaoludel on eriti olulised. Selle kohta leidis ta, et kuigi on vaieldamatu, et Itaalia Vabariigil on huvi selles suhtes, et parlament austaks tema õigusnorme valimiste valdkonnas, on parlamendil üldine huvi oma otsuste kehtivuse osas. Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik leidis siiski, et ühtki nendest huvidest ei saa asjas esinevate huvide kaalumisel olulisimaks pidada.

67

Seega võttis ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik alles pärast seda, kui oli tuvastanud, et nii asjassepuutuvad konkreetsed kui ka üldised huvid on võrdsed, arvesse B. Donnici esitatud väidete tõsiseltvõetavust fumus boni iuris’e tunnistamiseks, tuginedes selles osas kindlalt väljakujunenud kohtupraktikale, st Euroopa Kohtu presidendi 23. veebruari 2001. aasta määrusele kohtuasjas C-445/00 R: Austria vs. nõukogu (EKL 2001, lk I-1461, punkt 110), 11. aprilli 2002. aasta määrusele kohtuasjas C-481/01 P(R): NDC Health vs. IMS Health ja komisjon (EKL 2002, lk I-3401, punkt 63) ning eespool viidatud määrusele Le Pen vs. parlament (punkt 110).

68

Tuleb tõdeda, et apellantide esitatud argumendid ei sea ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku analüüsi kahtluse alla.

69

Selles osas on oluline märkida, et esiteks tuvastas ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik asjas esinevate huvide kaalumise tulemusena, et B. Donnici ja A. Occhetto konkreetsed huvid on võrdsed. See huvide võrdsus aga ei pruugi tähendada, et kiireloomulisus puuduks. Vastupidi, oht hüvitamatu kahju tekkimiseks, mis on kiireloomulisuse ainus kriteerium, on käesolevas asjas tõepoolest olemas nii B. Donnici puhul ning kohaldamise peatamise taotluse rahuldamise korral ka A. Occhetto puhul.

70

Teiseks, vastupidi apellantide väitele hindas ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik parlamendi üldisemaid huvisid, iseäranis tema huvi oma otsuste kehtivuse vastu. Selle asemel aga, et võtta neid huve arvesse eraldi, kaalus ta neid põhjendatult koos Itaalia Vabariigi huviga selles suhtes, et parlament austaks tema õigusnorme valimiste valdkonnas. Sama kehtib ka selles osas, mis puudutab parlamendi poliitilist legitiimsust ja tema huvi, et seal asuks tööle enim hääli saanud kandidaat. Kuigi nende huvide esinemine on vaieldamatu, ei saa samuti jätta tähelepanuta Itaalia Vabariigi huvi, et Euroopa Parlamendis esindaksid Itaaliat need liikmed, kes on valitud vastavalt siseriiklikele valimismenetlustele ning kelle on kuulutanud valituks selle liikmesriigi üks kõige kõrgematest kohtutest.

71

Seega tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ka apellantide väide, et asjas esinevate huvide kaalumisel on rikutud õigusnormi.

72

Kuna kõik väited on tagasi lükatud, tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

73

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna B. Donnici on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellandid on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb B. Donnici kohtukulud välja mõista apellantidelt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohtu president määrab: