—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: F. Erlbacher ja Z. Malůšková,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 340) artikli 3 lõike 1 esimese lõigu tõlgendamist.

2

Taotlus esitati Hauptzollamt Hamburg-Jonas (edaspidi „Hauptzollamt”) ja Bayerische Hypotheken- und Vereinsbank AG (edaspidi „BHV”) vahelise kohtuvaidluse raames, mille esemeks oli eksporditoetuse tagasimaksmise nõue.

3

Komisjoni 27. novembri 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 3665/87, milles sätestatakse põllumajandustoodete eksporditoetuste süsteemi kohaldamise üksikasjalikud ühiseeskirjad (EÜT L 351, lk 1), muudetud komisjoni 2. detsembri 1994. aasta määrusega (EÜ) nr 2945/94 (EÜT L 310, lk 57; edaspidi „määrus nr 3665/87”) artikli 11 lõike 3 esimene ja neljas lõik on järgmised:

„[…] toetusesaaja [maksab] tagasi alusetult saadud toetuse, sealhulgas mis tahes vastavalt lõike 1 esimesele lõigule kohaldatud sanktsioonidele vastava summa ning maksmise ja tagasimaksmise vahelisel ajal arvutatud intressid. […]

[…]

Pädevate asutuste vea tõttu põhjendamatult sooritatud makse puhul ei nõuta intresse, või kui nõutakse, siis liikmesriikide poolt kindlaksmääratava põhjendamatult saadud tulule vastava summa ulatuses.” [Mitteametlik tõlge]

4

Määruse nr 2988/95 artikkel 1 sätestab:

„1.   Euroopa ühenduste finantshuvide kaitsmiseks võetakse käesolevaga vastu üldised eeskirjad ühenduse õiguse suhtes toimunud eeskirjade eiramise ühtse kontrolli ning haldusmeetmete ja -karistuste kohta.

2.   „Eeskirjade eiramine” tähendab ühenduse õiguse mis tahes sätte rikkumist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu, mis kahjustab või kahjustaks ühenduste üldeelarvet või nende juhitavaid eelarveid kas otse ühenduste nimel kogutud omavahenditest laekunud tulu vähenemise või kaotamise või põhjendamatu kuluartikli tõttu.”

5

Määruse nr 2988/95 artikli 3 lõigetes 1 ja 3 on ette nähtud:

„1.   Aegumistähtaeg menetluste algatamiseks on neli aastat, alates artikli 1 lõikes 1 osutatud eeskirjade eiramise toimepanekust. Valdkondade eeskirjades võib sätestada lühema ajavahemiku, mis aga ei või olla vähem kui kolm aastat.

[…]

3.   Liikmesriikidele jääb võimalus kohaldada […] [lõikes] 1 […] sätestatust pikemat ajavahemikku.”

6

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on märkinud, et põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal puudusid Saksamaa õiguses erisätted, mis oleks reguleerinud ebaseaduslikult antud soodustusega seonduvatele haldusvaidlustele kohaldatavat aegumistähtaega. Sellegipoolest kohaldasid nii Saksamaa ametisasutused kui ka kohtud analoogia alusel üldkohaldatavat 30-aastast aegumistähtaega, mis on ette nähtud Saksa tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch) §-s 195. Aastast 2002 on üldkohaldatavat aegumistähtaega siiski lühendatud kolmele aastale.

7

Eelotsusetaotlusest nähtub, et aastal 1995 deklareeris LAGRA Import Export GmbH (edaspidi „LAGRA”) Hauptzollamtile 31 veise eksportimise Türki ning taotles nende osas eksporditoetust. Siiski teatas LAGRA 17. jaanuari 1996. aasta kirjas sellele tolliasutusele, et üks neist veistest suri enne Euroopa ühendusest väljumist, ning palus tolliasutusel sellest tulenevalt muuta toetusetaotlust. Hauptzollamt rahuldas 19. aprilli 1996. aasta otsusega toetusetaotluse kõigi 31 veise suhtes, pööramata tähelepanu ei nimetatud kirjale ega seda puudutavatele märkustele T5 kontrolleksemplaril.

8

Hiljem Hauptzollamt tunnistas oma viga. 5. augusti 1999. aasta parandusotsusega nõudis ta surnud looma osas antud eksporditoetuse, st 1137,57 Saksa marga tagastamist.

9

Juulis 2000 algatati LAGRA suhtes maksejõuetusmenetlus. LAGRA vara anti üle BHV-le, kes sai endale ka kohustuse tasuda LAGRA-le alusetult makstud eksporditoetuse tagastamisnõude esemeks olev summa. Seejärel püüdis Hauptzollamt alusetult saadud summat BHV-lt tagasi saada ning tegi 12. detsembril 2001 vastava maksuteate. Sellegipoolest ei ole tõendatud, et BHV-le oleks kõnealusest maksuteatest teatatud enne 2004. aasta maid.

10

BHV esitas kõnesoleva maksuteate peale vaide, mille Finanzgericht Hamburg rahuldas, asudes seisukohale, et määruse nr 3665/87 artikli 11 lõike 3 viienda lõigu alusel esitatud tagastamisnõue on määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud aegumistähtaja möödumisest tulenevalt aegunud.

11

Hauptzollamt esitas Finanzgericht Hamburgi otsuse peale kassatsioonkaebuse Bundesfinanzhofile. Viimati nimetatud kohus kahtleb määruse nr 2988/95 kohaldatavuses, kuna vastavalt selle määruse artikli 1 lõikele 2 kuuluvad määruse kohaldamisalasse vaid ettevõtja – ja mitte pädeva ametiasutuse – tegevusest või tegevusetusest tulenevad eeskirjade eiramised.

12

Neil asjaoludel otsustas Bundesfinanzhof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, siis:

13

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib esimese küsimusega teada, kas määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus ette nähtud 4-aastane aegumistähtaeg kuulub kohaldamisele eksportijale liikmesriigi ametiasutuste eksimuse tõttu alusetult makstud eksporditoetuse tagasinõudmise menetluses, kui eksportija ei ole eeskirjade eiramist toime pannud.

14

Esmalt tuleb märkida, et komisjoni 15. aprilli 1999. aasta määrus (EÜ) nr 800/1999, milles sätestatakse põllumajandustoodete eksporditoetuste süsteemi kohaldamise üksikasjalikud ühiseeskirjad (EÜT L 102, lk 11; ELT eriväljaanne 03/25, lk 129), näeb ette aegumisele kohaldatavad eeskirjad kõnesolevas valdkonnas, kuid selle määruse artikli 54 lõike 1 kohaselt kohaldatakse kehtetuks tunnistatud määrust nr 3665/87 siiski edaspidigi niisuguse ekspordi suhtes nagu põhikohtuasjas käsitletu, kus ekspordideklaratsioon on vastu võetud enne määruse nr 800/1999 rakendumist, st enne 1. juulit 1999.

15

Määruse nr 3665/87 artikli 11 lõike 3 esimene ja neljas lõik näevad ette, et toetusesaaja maksab tagasi alusetult saadud toetuse koos intressidega, mida ei arvestata juurde juhul, kui alusetu makse sooritati pädevate ametiasutuste vea tõttu, või kui arvestatakse, siis liikmesriigi poolt kindlaksmääratava alusetult saadud soodustusele vastava summa ulatuses.

16

Kuna määrus nr 3665/87 ei näe ette eeskirju alusetult makstud eksporditoetuse tagasimaksmise nõude suhtes kohaldatavate aegumistähtaegade osas, tuleb lähtuda määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 esimesest lõigust.

17

Selles osas tuleb nentida, et nimetatud säte kuulub kohaldamisele kõigile eeskirjade eiramistele määruse nr 2988/95 artikli 1 lõike 2 mõttes.

18

Määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 esimene lõik on kohaldatav nii eeskirjade eiramistele, mille eest võidakse määrata halduskaristus selle määruse artikli 5 mõttes, kui ka nendele, mille puhul võidakse võtta haldusmeetmeid määruse artikli 4 mõttes, st meetmeid, mille sisuks on alusetult saadud soodustuse äravõtmine, kuid mida ei käsitleta siiski karistusena (vt selle kohta 24. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas C-278/02: Handlbauer, EKL 2004, lk I-6171, punktid 33 ja 34).

19

Sellegipoolest, menetluse alustamise osas sätestab määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 esimene lõik aegumistähtaja, mis hakkab kulgema eeskirjade eiramise toimepanekust, mille all vastavalt sama määruse artikli 1 lõikele 2 mõeldakse „ühenduse õiguse mis tahes sätte rikkumist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu, mis kahjustab või kahjustaks ühenduste üldeelarvet […]”.

20

Nagu on märkinud nii Euroopa Ühenduste Komisjon kui ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 31, tähendab mõiste „eeskirjade eiramine” määruse nr 2988/95 kontekstis seda, et ühenduse õigusnormi peab olema rikutud ettevõtja tegevuse või tegevusetusega.

21

Siit järeldub, et kui ettevõtjale maksti eksportitoetust alusetult liikmesriigi ametiasutuste vea tõttu, siis niisugune olukord ei ole „eeskirjade eiramine” määruse nr 2988/95 mõttes.

22

Järelikult ei kuulu nimetatud määruse artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus ette nähtud aegumistähtaega käsitlev kord kohaldamisele juhul, kui eeskirjade eiramine tuleneb liikmesriigi ametiasutuste eksimusest.

23

Seega, niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas käsitletu reguleerivad alusetult makstud summa tagasimaksmise nõude aegumise küsimust vastava valdkonna siseriiklikud õigusnormid.

24

Juhul kui puuduvad ühenduse õigusnormid, peavad siseriiklikud kohtud ühenduse õiguse alusel alusetult makstud summade tagasinõudmisega seonduvad vaidlused lahendama siseriikliku õiguse alusel, arvestades ühenduse õigusest tulenevaid piiranguid ning pidades silmas, et siseriiklikus õiguses ette nähtud meetmed ei tohi muuta alusetult makstud abi tagasinõudmist praktiliselt võimatuks või ülemäära keeruliseks ning siseriikliku õiguse kohaldamine ei tohi olla diskrimineeriv võrreldes sellega, kuidas seda on siseriiklikes kohtutes muude sama tüüpi vaidluste puhul kohaldatud (19. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-336/00: Huber, EKL 2002, lk I-7699, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

25

Pealegi tuleb tagasinõudmise suhtes kehtivate aegumistähtaegade määratlemisel võtta täiel määral arvesse ühenduse huvi eksporditoetuse andmise tingimusi rikkudes antud toetuse tagasisaamiseks (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Huber, punkt 57).

26

Seega tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus ette nähtud 4-aastane aegumistähtaeg ei kuulu kohaldamisele eksportijale liikmesriigi ametiasutuste eksimuse tõttu alusetult makstud eksporditoetuse tagasinõudmise menetluses, kui eksportija ei ole toime pannud eeskirjade eiramisi selle määruse artikli 1 lõike 2 mõttes.

27

Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele küsimusele vaja vastata.

28

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotamise siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus ette nähtud 4-aastane aegumistähtaeg ei kuulu kohaldamisele eksportijale liikmesriigi ametiasutuste eksimuse tõttu alusetult makstud eksporditoetuse tagasinõudmise menetluses, kui eksportija ei ole toime pannud eeskirjade eiramisi selle määruse artikli 1 lõike 2 mõttes.