—

Sony Music Entertainment (Germany) GmbH, esindaja: Rechtsanwalt M. Schaefer,

—

Falcon Neue Medien Vertrieb GmbH, esindajad: Rechtsanwalt R. Nirk ja Rechtsanwalt E. Schott,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: W. Wils ja H. Krämer,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/116/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitse tähtaja kohta (ELT L 372, lk 12) artikli 10 tõlgendamist.

2

Eelotsusetaotlus esitati Sony Music Entertainment (Germany) GmbH (edaspidi „Sony”) ja Falcon Neue Medien Vertrieb GmbH (edaspidi „Falcon”) vahelise kohtuvaidluse raames, mis käsitleb teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kaitset.

3

Nõukogu 19. novembri 1992. aasta direktiivi 92/100/EMÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas (EÜT L 346, lk 61; ELT eriväljaanne 17/01, lk 120) artikkel 12 nägi ette:

„Ilma et see piiraks täiendavat ühtlustamist, ei kaota käesolevas direktiivis osutatud esitajate, fonogrammitootjate ja ringhäälinguorganisatsioonide õigused kehtivust enne, kui lõpevad [Roomas 26. oktoobril 1961 vastu võetud teose esitaja, fonogrammitootja ja ringhäälinguorganisatsiooni kaitse rahvusvahelises] konventsioonis sätestatud vastavad tähtajad. Käesolevas direktiivis osutatud filmide esmasalvestuse tootjate õigused ei kaota kehtivust enne 20 aasta möödumist salvestuse tegemise aasta lõpust.”

4

Direktiivi 92/100 artiklis 12 sätestatud kaitse tähtaega pikendati nõukogu 29. oktoobri 1993. aasta direktiivi 93/98/EMÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitse tähtaja ühtlustamine (EÜT L 290, lk 9; ELT eriväljaanne 17/01, lk 141) artikliga 3 viiekümnele aastale.

5

Direktiiviga 2006/116 kodifitseeriti direktiiv 93/98. Direktiivi 2006/116 artikli 3 lõige 2 näeb ette:

„Fonogrammitootjate õigused lõpevad 50 aastat pärast salvestuse tegemist. […]

Siiski ei too käesolev lõige kaasa fonogrammitootjate õiguste uuesti kaitse alla võtmist, juhul kui direktiivi 93/98/EMÜ artikli 3 lõikega 2 enne selle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiiviga 2001/29/EÜ [EÜT L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230] muutmist kehtinud redaktsiooni kohaselt antud kaitsetähtaja lõppemise tagajärjel ei olnud nende õigused 22. detsembril 2002. aastal enam kaitstud.”

6

Direktiivi 2006/116 artikli 7 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.   Kui teose päritoluriik Berni [kirjandus- ja kunstiteoste kaitse] konventsiooni [(Pariisi 24. juuli 1971. aasta akt)] tähenduses on kolmas riik ja teose autor ei ole ühenduse kodanik, aegub liikmesriikides tagatava kaitse tähtaeg teose päritoluriigis tagatava kaitse aegumise kuupäeval, kuid see tähtaeg ei või olla pikem kui sätestatud artiklis 1.

2.   Artiklis 3 sätestatud kaitse tähtaegu kohaldatakse ka õiguste omanike suhtes, kes ei ole ühenduse kodanikud, kui liikmesriigid neile seda kaitset pakuvad. Ilma et see piiraks liikmesriikide rahvusvahelisi kohustusi, aegub liikmesriikides pakutava kaitse tähtaeg hiljemalt kuupäeval, mil aegub kaitse selles riigis, mille kodanik õiguste omanik on, ning see tähtaeg ei või olla pikem kui on sätestatud artiklis 3.”

7

Direktiivi 2006/116 artikli 10 „Ajaline kohaldatavus” lõiked 1–3 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui 1. juulil 1995. aastal oli liikmesriigis juba alanud kaitse tähtaeg, mis on pikem kui käesoleva direktiiviga ettenähtud vastav tähtaeg, ei lühenda käesoleva direktiivi mõju kõnealust kaitse tähtaega selles liikmesriigis.

2.   Käesolevas direktiivis sätestatud kaitse tähtaegu kohaldatakse kõigi teoste ja kaitstavate objektide suhtes, mis olid lõikes 1 osutatud kuupäeval vähemalt ühes liikmesriigis kaitstud autoriõigust või sellega kaasnevaid õigusi käsitlevate siseriiklike sätetega või mis vastavad [direktiivi 92/100] kohase kaitse kriteeriumidele.

3.   Käesolev direktiiv ei piira kasutamist, mis on toimunud enne lõikes 1 osutatud kuupäeva. Liikmesriigid võtavad vastu eelkõige kolmandate isikute omandatud õiguste kaitseks vajalikud sätted.”

8

9. septembri 1965. aasta Gesetz über Urheberrecht und verwandte Schutzrechte (autoriõiguse ja kaasnevate õiguste seadus, Bundesgesetzblatt, edaspidi „BGBl.”, 1965 I, lk 1273), muudetud 23. juuni 1995. aasta aasta seadusega (BGBl. 1995 I, lk 842), (edaspidi „UrhG”) § 137f kujutab endast direktiivi 93/98 ülevõtvat sätet.

9

UrhG § 137f lõiked 2 ja 3 on sõnastatud järgmiselt:

„2)   Käesoleva seaduse sätteid nende 1. juulist 1995 alates kehtivas versioonis kohaldatakse ka teostele, mille kaitse lõppes selle seaduse kohaselt enne 1. juulit 1995, kuid jätkus Euroopa Liidu mõne liikmesriigi või Euroopa Majanduspiirkonna lepingu mõne osalisriigi seaduse kohaselt. Esimest lauset kohaldatakse analoogia alusel postuumsete teoste väljaandjate (artikkel 71), esitajate (artikkel 73), fonogrammitootjate (artikkel 85), ringhäälinguorganisatsioonide (arikkel 87) ja filmitootjate (artiklid 94 ja 95) autoriõigusega kaasnevatele õigustele.

3)   Kui lõike 2 alusel taastatakse teose kaitse käesoleva seaduse kohaldamisalas, siis kuuluvad taastatud õigused autorile. Siiski võib enne 1. juulit 1995 alustatud kasutust jätkata ettenähtud raamistikus. Kasutamiseks alates 1. juulist 1995 tuleb maksta piisav tasu. 1.–3. lause sätteid kohaldatakse analoogia alusel autoriõigusega kaasnevatele õigustele.”

10

Eelotsusetaotlusest nähtuvalt turustab Falcon kahte Bob Dylani esitustega fonogrammi. Esimese CD pealkiri on „Bob Dylan – Blowin in the Wind” ja teise pealkiri on „Bob Dylan – Gates of Eden”.

11

Nendel fonogrammidel olevad salvestised olid esitatud albumitel „Bob Dylan – Bringing It All Back Home”, „The Times They Are A-Changin’” ja „Highway 61 Revisited”. Need albumid avaldati Ameerika Ühendriikides enne 1. jaanuari 1966.

12

Sony, kes on põhikohtuasjas kassaator, on samanimelise Jaapani rahvusvahelise ettevõtja Saksa tütarettevõtja.

13

Sony palus pädeval Landgericht’il keelata Falconil ise või kolmandate isikute vahendusel reprodutseerida ja turustada fonogramme „Bob Dylan – Blowin in the Wind” ja „Bob Dylan – Gates of Eden”. Samuti palus ta kohustada Falconit esitama teavet ja hüvitama tekitatud kahju.

14

Falcon väidab, et ühelgi fonogrammitootjal ei ole Saksamaa territooriumil õigusi seoses Bob Dylani albumitega, mis salvestati enne 1. jaanuari 1966.

15

Landgericht jättis Sony hagi rahuldamata. Sony kaebas selle otsuse peale edasi ja apellatsioonikohus jõudis järeldusele, et põhikohtuasjas kõne all olevate objektidega seonduvad fonogrammitootja õigused olid vaieldamatult ja kehtivalt Sonyle üle läinud. See kohus jättis Sony kaebuse siiski rahuldamata, leides, et Saksamaal ja Ameerika Ühendriikides kehtiva ning Genfis 29. oktoobril 1971 vastu võetud fonogrammitootjat fonogrammi loata paljundamise vastu kaitsva konventsiooni kohaselt on fonogrammitootjatel UrhG § 85 järgne autoriõiguste kaitse üksnes pärast 1. jaanuari 1966 avaldatud teoste osas. Lisaks leidis apellatsioonikohus, et sellele kuupäevale eelnevaid muusikasalvestisi ei kaitse ka UrhG § 137f, mis on üleminekusäte siseriikliku õiguse kooskõlla viimiseks direktiiviga 93/98. Nimelt asus kohus seisukohale, et selle paragrahvi lõiget 2 ei kohaldata kuni 1. jaanuarini 1966 toodetud fonogrammidele, sest need ei olnud Saksamaal ühelgi hetkel kaitstud.

16

Neil asjaoludel esitas Sony apellatsioonikohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse Bundesgerichtshofile, kes – leides, et talle esitatud kassatsioonkaebuse lahendamine sõltub direktiivi 2006/116 artikli 10 lõike 2 tõlgendamisest – otsustas kohtumenetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

17

Sissejuhatuseks tuleb sedastada, et põhikohtuasjas kõne all olevad autoriõigusega kaasnevad õigused seonduvad fonogrammide reprodutseerimis- ja turustamisõigusega. Asjaolu, et need õigused läksid Sonyle kehtivalt üle, ei ole vaidlustatud.

18

Lisaks sellele tuleneb eelotsusetaotlusest, et UrhG § 126 alusel oli Ameerika Ühendriikides asutatud ettevõtjatel Saksamaal käesoleva kohtuotsuse punktis 15 viidatud konventsioonis ettenähtud kaitse üksnes pärast 1. jaanuari 1966 avaldatud teoste osas; põhikohtuasjas kõne all olevad fonogrammid selle juhtumi alla ei kuulu. Ka UrhG § 137f lõike 2 kohaldamisest tulenevalt ei ole selliste fonogrammide kaitse Saksamaa territooriumil tagatud, sest see säte eeldab, et asjaomane teos oli nimetatud territooriumil kaitstud enne 1. juulit 1995, nii see aga kõnealuste fonogrammide puhul ei olnud.

19

Samuti on oluline rõhutada seda, et eelotsusetaotluse sõnastusest tulenevalt tugineb see eeldusele, et Ühendkuningriigi õigusnormides ette nähtud kaitset kohaldatakse fonogrammide suhtes, mis salvestati enne 1. jaanuari 1966 ning et seda laiendati Ameerika tootjate sellistele fonogrammidele, mis avaldati Ameerika Ühendriikides.

20

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada saada, kas direktiivi 2006/116 artikli 10 lõikes 2 sätestatud kaitse tähtaega kohaldatakse ka objektidele, mis ei ole liikmesriigis, milles seda kaitset taotletakse, kunagi kaitstud olnud.

21

Direktiivi 2006/116 artikli 10 lõike 2 kohaselt kohaldatakse selle direktiivi artikli 3 lõikes 2 ette nähtud fonogrammitootjate õiguste kaitse tähtaegu asjaomase objekti suhtes siis, kui see oli 1. juulil 1995 vähemalt ühe liikmesriigi territooriumil kaitstud autoriõigust või sellega kaasnevaid õigusi käsitlevate siseriiklike sätetega või kui see vastas direktiivi 92/100 kohase kaitse kriteeriumidele.

22

Seega tuleneb nimetatud artikli 10 lõike 2 sõnastusest, et selles sättes ette nähtud esimene alternatiivne tingimus seondub asjaomase objekti varasema kaitse olemasoluga vähemalt ühes liikmesriigis. Nimetatud säte ei nõua seda, et see liikmesriik oleks sama mis see, milles taotletakse direktiivis 2006/116 ette nähtud kaitset.

23

Lisaks sellele on tähtis märkida, et direktiivi 2006/116 põhjendus 3 viitab sellele, et erinevused siseriiklike õigusnormide vahel võivad takistada kaupade vaba liikumist ja teenuste osutamise vabadust ning moonutada konkurentsi ühisturul. Siseturu tõrgeteta toimimise tagamiseks on selle direktiivi eesmärk ühtlustada liikmesriikide õigusnormid, et sellega muuta kaitse tähtajad kogu ühenduses ühesugusteks.

24

Neil asjaoludel niisugune direktiivi 2006/116 artikli 10 lõike 2 tõlgendus, mille kohaselt selles sättes ette nähtud esimese alternatiivse tingimuse kohaldamine on seatud sõltuvusse selle liikmesriigi õigusnormidega tagatud varasema kaitse olemasolust, kus nimetatud direktiivis ettenähtud kaitset taotletakse, ja seda vaatamata sellele, et teises liikmesriigis oli selline varasem kaitse tagatud, ei ole kooskõlas kõnealuse sätte sõnastusega ega selle direktiivi eesmärgiga.

25

Sellest tulenevalt tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivis 2006/116 ette nähtud kaitse tähtaeg on selle direktiivi artikli 10 lõike 2 alusel kohaldatav ka siis, kui asjaomane objekt ei olnud liikmesriigis, milles kaitset taotletakse, kunagi kaitstud.

26

Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada saada, kas siseriiklikeks säteteks direktiivi 2006/116 artikli 10 lõike 2 esimese alternatiivse tingimuse tähenduses on ka õigusnormid nende autoriõigusega kaasnevate õiguste omanike kaitseks, kes ei ole ühenduse ühegi liikmesriigi kodanikud.

27

Tuleb täheldada, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 64, et direktiivi 2006/116 artikli 10 lõige 2 on suunatud kaitse objektile ning seda kohaldatakse kõigi teoste ja objektide suhtes, mis olid 1. juulil 1995 kaitstud vähemalt ühe liikmesriigi autoriõiguse või sellega kaasnevate õiguste alaste õigusnormide alusel.

28

Selles osas ei tulene nimetatud artikli 10 lõike 2 sõnastusest, et sellega peetakse silmas üksnes autoriõiguse või sellega kaasnevate õiguste alaseid siseriiklikke sätteid, mis käsitlevad selliste õiguste ühenduse liikmesriikide kodanikest omanike kaitset. Nimelt peavad liikmesriigid selle sätte kohaselt kohaldama direktiivis 2006/116 ette nähtud kaitse tähtaegu kõigi objektide ja teoste suhtes, mis olid 1. juulil 1995 sellistena vähemalt ühes liikmesriigis kaitstud.

29

Direktiivi 2006/116 artikli 10 lõike 2 kohaldamise raames tuleb seega uurida, kas teatud teost või objekti võib käsitada sellisena, mis oli 1. juulil 1995 kaitstud vähemalt ühes liikmesriigis ja seda sõltumatult selle teose või objekti autoriõigusega kaasnevate õiguste omaniku kodakondsusest.

30

Eelotsusetaotlusest tuleneb, et Bundesgerichtshofil on kahtlusi selles, kas direktiivi 2006/116 artikli 10 lõike 2 selline tõlgendus, millega tunnistatakse selle sätte kohaldatavust autoriõigusega kaasnevate õiguste selliste omanike suhtes, kes ei ole ühenduse liikmesriigi kodanikud, on kooskõlas selle direktiivi artikli 7 lõikega 2.

31

Selles osas tuleb tõdeda, et direktiivi 2006/116 artikli 10 lõike 2 eesmärk on täpsustada tingimused, mille esinemisel on selles direktiivis ette nähtud autoriõigusega kaasnevate õiguste kaitse tähtajad üleminekumeetmena kohaldatavad olemasolevate olukordade suhtes. Selle sättega kehtestatakse nende tähtaegade kohaldamine selliste teoste ja objektide suhtes, mis olid 1. juulil 1995 vähemalt ühes liikmesriigis kaitstud autoriõigust või sellega kaasnevaid õigusi käsitlevate siseriiklike sätetega.

32

Nimetatud artikli 10 lõike 2 eesmärk ei ole välistada direktiivi 2006/116 artikli 7 lõikes 2 sätestatud lahenduse kohaldamist kõigil juhtudel, mil nimetatud direktiivis ette nähtud kaitse tähtaegade kohaldamist taotlevad autoriõigusega kaasnevate õiguste omanikud, kes ei ole ühenduse liikmesriigi kodanikud, seoses sellise teose või objektiga, mille puhul ei ole täidetud ükski selle direktiivi artikli 10 lõikes 2 sätestatud üleminekusättes kehtestatud kahest alternatiivsest tingimusest.

33

Nimelt on selle artikli 7 lõike 2 eesmärk reguleerida autoriõigusega kaasnevate õiguste kaitset selliste õiguste omanike puhul, kes ei ole ühenduse liikmesriigi kodanikud, ning see näeb selleks ette, et nimetatud direktiivi artiklis 3 sätestatud kaitse tähtaegu kohaldatakse õiguste selliste omanike suhtes, kui liikmesriigid neile kaitset pakuvad.

34

Eelnevat arvestades tuleb seda, kas direktiivi 2006/116 artikli 10 lõike 2 kontekstis oli teose või objekti autoriõigusega kaasnevate õiguste kolmanda riigi kodanikust omanik 1. juulil 1995 kaitstud vähemalt ühes liikmesriigis, hinnata sellise liikmesriigi sätete alusel ja mitte selle liikmesriigi sätete alusel, kus selles direktiivis ettenähtud kaitset taotletakse. Sellist järeldust toetavad lisaks nimetatud direktiivi põhjendused 3 ja 17, mis püstitavad taotletava ühtlustamise eesmärgi ja eeskätt eesmärgi sätestada autoriõigusega kaasnevate õiguste kaitse tähtaja arvestamiseks sama alghetk ning muuta selliste õiguste kaitse tähtajad kogu ühenduses ühesugusteks, et tagada siseturu tõrgeteta toimimine.

35

Sellest tuleneb, et sellise teose või objekti suhtes, mis 1. juulil 1995 oli kaitstud vähemalt ühes liikmesriigis selle liikmesriigi sätete kohaselt, ei ole nimetatud direktiivi artikli 10 lõike 2 kohaldamiseks määrav see, kas isik, kellele see kaitse tagati, on kolmanda riigi kodanik, ning kas talle ei ole selles liikmesriigis, kus direktiivis 2006/116 ettenähtud kaitse tähtaja kohaldamist taotletakse, tagatud kaitset selle viimase liikmesriigi sätete alusel. Oluline on nimelt välja selgitada, kas asjaomane teos või objekt oli 1. juulil 1995 vähemalt ühe liikmesriigi sätete kohaselt kaitstud.

36

Eelotsusetaotlusest tuleneb, et Ühendkuningriigis kohaldatakse siseriiklikes õigusnormides ette nähtud kaitset fonogrammide suhtes, mis salvestati enne 1. jaanuari 1966, ning et põhikohtuasjas kõne all olevad fonogrammid olid selles liikmesriigis 1. juulil 1995 juba kaitstud. Neil asjaoludel ei kohaldata direktiivi 2006/116 artikli 7 lõiget 2 põhikohtuasjas esineva olukorra suhtes.

37

Seetõttu tuleb teise küsimuse alapunktile a vastata, et direktiivi 2006/116 artikli 10 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et selles direktiivis ette nähtud kaitse tähtaegu kohaldatakse olukorras, kus asjaomane teos või objekt oli 1. juulil 1995 sellisena kaitstud vähemalt ühes liikmesriigis siseriiklike sätete kohaselt, mis käsitlevad autoriõigust või sellega kaasnevaid õigusi ning kus selle teose või objekti selliste õiguste kolmanda riigi kodanikust omanikule oli sellel kuupäeval tagatud siseriiklike sätetega ettenähtud kaitse.

38

Seda vastust silmas pidades ning võttes arvesse eeldust, millele tugineb eelotsusetaotlus ja millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 19, ei ole teise küsimuse alapunktile b vastamine enam vajalik.

39

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivis 2006/116/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitse tähtaja kohta ette nähtud kaitse tähtaeg on selle direktiivi artikli 10 lõike 2 alusel kohaldatav ka siis, kui asjaomane objekt ei olnud liikmesriigis, milles kaitset taotletakse, kunagi kaitstud.

Direktiivi 2006/116 artikli 10 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et selles direktiivis ette nähtud kaitse tähtaegu kohaldatakse olukorras, kus asjaomane teos või objekt oli 1. juulil 1995 sellisena kaitstud vähemalt ühes liikmesriigis siseriiklike sätete kohaselt, mis käsitlevad autoriõigust või sellega kaasnevaid õigusi ning kus selle teose või objekti selliste õiguste kolmanda riigi kodanikust omanikule oli sellel kuupäeval tagatud siseriiklike sätetega ettenähtud kaitse.