1

Kreeka Vabariik palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul tühistada selles osas, mis puudutab tema võlga seoses Abuja II projektiga, Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 17. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas T-231/04: Kreeka vs. komisjon (EKL 2007, lk II-63; edaspidi „edasikaevatud kohtuotsus”), milles Esimese Astme Kohus jättis rahuldamata hagi, milles paluti tühistada . aasta toiming, millega Euroopa Ühenduste Komisjon nõudis tasaarvestuse teel sisse summa, mille see liikmesriik oli kohustatud tasuma seoses osalemisega komisjoni ja teatud teiste Euroopa Liidu liikmesriikide diplomaatilist esindust Abujas (Nigeeria) puudutavates kinnisvaraprojektides (edaspidi „vaidlusalune toiming”).

2

23. mail 1969 sõlmitud rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni (edaspidi „Viini konventsioon”) artikkel 18 sätestab:

„Kohustus hoiduda lepingu mõtte ja eesmärgiga vastuolus olevatest toimingutest kuni lepingu jõustumiseni

Riik on kohustatud hoiduma lepingu mõtte ja eesmärgiga vastuolus olevatest toimingutest, kui:

3

Viini konventsiooni artikkel 31 on sõnastatud järgmiselt:

„Tõlgendamise üldnorm

1.   Lepingut tõlgendatakse heas usus, andes lepingus kasutatud mõistetele konteksti arvestades tavatähenduse ning lähtudes lepingu mõttest ja eesmärgist.

2.   Lepingu tõlgendamisel hõlmab kontekst peale teksti, kaasa arvatud preambul ja lisad:

3.   Rööbiti kontekstiga võetakse arvesse:

4.   Eritähendus antakse terminile sel juhul, kui on kindlaks tehtud, et osalisriikidel oli selline kavatsus.”

4

Nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74; edaspidi „finantsmäärus”), artikli 71 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Saadaoleva summa kindlaksmääramine on toiming, millega volitatud või edasivolitatud eelarvevahendite käsutaja:

2.   Komisjonile kättesaadavaks tehtud omavahendid ja kõik saadaolevad summad, mis on kindlad, kindlasummalised ja kuuluvad maksmisele, tuleb kindlaks määrata peaarvepidajale antavas sissenõudekorralduses, millele järgneb võlgnikule saadetav võlateade; mõlemad koostab vastutav eelarvevahendite käsutaja.”

5

Finantsmääruse artikli 72 lõike 1 kohaselt:

„Sissenõudmise kinnitamine on toiming, millega vastutav volitatud või edasivolitatud eelarvevahendite käsutaja annab peaarvepidajale sissenõudekorralduse väljastamise teel käsu nõuda sisse saadaolev summa, mille esimesena nimetatu on kindlaks määranud.”

6

Finantsmääruse artikli 73 lõige 1 näeb ette:

„Peaarvepidaja täidab sissenõudekorraldusi, mis käsitlevad vastutava eelarvevahendite käsutaja nõuetekohaselt kindlaksmääratud saadaolevaid summasid. Ta hoolitseb selle eest, et ühendused saavad oma tulu ja et nende õigusi kaitstakse.

Summade sissenõudmisel tasaarvestab peaarvepidaja ühenduste nõuded võlgnikele samaväärsete nõuetega, mis viimastel on ühenduste suhtes ja mis on kindlad, kindlasummalised ja kuuluvad maksmisele.”

7

Komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, millega kehtestatakse Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust käsitleva nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 357, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 145), artikli 78 lõigete 1 ja 2 kohaselt:

„1.   Saadaoleva summa kindlaksmääramine on toiming, millega eelarvevahendite käsutaja tunnustab, et ühendustel on õigus saada summa võlgnikult, ja määrab kindlaks nõudeõiguse, millega võlgnikult nõutakse võla maksmist.

2.   Sissenõudekorraldus on toiming, millega vastutav eelarvevahendite käsutaja annab peaarvepidajale käsu eelarvestatud summa sissenõudmiseks.”

8

Määruse nr 2342/2002 artiklis 79 on sätestatud:

„Saadaoleva summa kindlaksmääramiseks tagab vastutav eelarvevahendite käsutaja, et:

9

Määruse nr 2342/2002 artikkel 83 on sõnastatud järgmiselt:

„Pärast vastutava eelarvevahendite [käsutaja] ja võlgniku teavitamist nõuab peaarvepidaja menetluse igas etapis kindlaksmääratud saadaolevad summad sisse tasaarvestuse teel, kui võlgnikul on ühenduste vastu kindel, kindlasummaline ja maksmisele kuuluv nõue ning see on maksekorraldusega kindlaksmääratud summa.” [Tsitaati on parandatud Euroopa Kohtus, kuna määruse eestikeelne tõlge on ekslik.]

10

Vaidluse taust on Esimese Astme Kohtu otsuse punktides 7–44 välja toodud järgmiselt:

[…]

[…]

[…]

11

Kreeka Vabariik esitas Euroopa Kohtu kantseleisse 22. aprillil 2004 saabunud hagiavaldusega vaidlusaluse toimingu tühistamise nõude.

12

Nõukogu 26. aprilli 2004. aasta otsuse 2004/407/EÜ, Euratom, millega muudetakse Euroopa Kohtu põhikirja käsitleva protokolli artikleid 51 ja 54 (ELT L 132, lk 5; ELT eriväljaanne 01/05, lk 85), artiklile 2 tuginedes suunas Euroopa Kohus . aasta määrusega kohtuasja edasi Esimese Astme Kohtule.

13

Edasikaevatud kohtuotsusega jättis Esimese Astme Kohus Kreeka Vabariigi hagi rahuldamata. Kohus leidis, et nimetatud liikmesriik on vastutav nii Abuja I projekti kui ka Abuja II projektiga seotud võlgade eest ning et tasaarvestuse teel sissenõude tegemise tingimused olid vaidlusaluse toimingu sooritamise ajal täidetud.

14

Pärast seda, kui Esimese Astme Kohus tunnistas edasikaevatud kohtuotsuse punktis 74 oma pädevust lahendada tasaarvestuse toimingu tühistamise hagi, tõi ta nimetatud kohtuotsuse punktis 84 välja, et Kreeka Vabariik ei vaidlusta, et ta tegutses Abuja II projekti täieõigusliku osapoolena üle kuue aasta. Esimese Astme Kohus sedastas, et Kreeka Vabariik osales kõnealuses projektis ligikaudu kahe aasta jooksul pärast täiendavale memorandumile allakirjutamist 9. detsembril 1998. Esimese Astme Kohtu arvates laskis Kreeka Vabariik oma käitumisega teistel osapooltel arvata, et ta säilitab oma osaluse Abuja II projektis.

15

Esimese Astme Kohus järeldas sellest nimetatud punktis 84, et selle liikmesriigi kohustusi ei saa hinnata piiratult vaid esialgsest ja täiendavast memorandumist lähtudes, vaid tuleb arvestada ka ootusi, mida nimetatud liikmesriik oma käitumisega teistel osapooltel tekitas.

16

Edasikaevatud kohtuotsuse punktides 85–87 on selles osas meenutatud, et hea usu põhimõte on rahvusvahelise tavaõiguse nõue, mis on siduv nii ühendusele kui ka teistele osapooltele, et see põhimõte on kodifitseeritud Viini konventsiooni artiklis 18 ning see tuleneb rahvusvahelises avalikus õiguses õiguspärase ootuse kaitse põhimõttest.

17

Seejärel leidis Esimese Astme Kohus sama kohtuotsuse punktis 88, et kuna Kreeka Vabariik kirjutas alla esialgsele memorandumile ja on selle ka ratifitseerinud, siis on ta üks Abuja II projekti osapooltest ning osapoole seisund toob kaasa teatud kohustusi, mis tekivad osapoolte koostööst ja solidaarsusest.

18

Seejärel tõi Esimese Astme Kohus edasikaevatud kohtuotsuse punktis 92 välja, et pärast projekti lähteülesande etappi otsustasid osapooled jätkata projekti elluviimist ja kanda hoone detailprojektiga seotud kulud enne täiendava memorandumi koostamist. 24. veebruari 1997. aasta koosolekul, millel osalesid kaks Kreeka Vabariigi esindajat, anti komisjonile luba teha koos arhitektidega detailprojektide väljatöötamiseks vajalikud toimingud täiendavat memorandumit ära ootamata.

19

Selles osas leidis Esimese Astme Kohus sama otsuse punktis 93, et osapooled läksid projekti eeletappidest kaugemale ja sõlmisid seega vaikimisi kokkuleppe viia projekt ellu. Nimetatud punktis 93 märkis Esimese Astme Kohus, et viidates esialgses memorandumis ette nähtud avansi hilisemale tagasimaksmisele, viitasid osapooled tegelikult selle artiklile 12, mille kohaselt maksavad osapooled komisjoni poolt avansina kaetud kulude summa tagasi, kui projekt on ellu viidud. Esimese Astme Kohus lisas, et kui osapooled otsustasid 24. veebruari 1997. aasta koosolekul projekti ellu viia, ei saanud nad enam vabalt projektist taganeda, maksmata tagasi oma osa esialgsetest ja hilisematest kuludest.

20

Nimetatud kohtuotsuse punktis 95 tõi Esimese Astme Kohus välja, et Kreeka Vabariik ja teised osapooled, kes ei olnud projektist taganenud, kirjutasid 9. detsembril 1998 alla täiendavale memorandumile ning Kreeka Vabariik käitus järgnevatel kuudel nagu projekti täieõiguslik osapool ning alles 2000. aasta suvel teatas ta esimest korda oma kõhklustest osaluse jätkamise suhtes.

21

Edasikaevatud kohtuotsuse punktis 96 järeldas Esimese Astme Kohus sellest, et isegi kui Kreeka Vabariigil oli õigus projektist taganeda, ei saanud ta, pidades silmas kohustuste väljakujunemist pärast esialgset etappi ja täiendava memorandumi ratifitseerimata jätmisest hoolimata, projektist taganeda, kandmata vastutust kulude eest, mis on seotud tema osalemisega Abuja II projektis.

22

Sama kohtuotsuse punktis 97 leidis Esimese Astme Kohus, et Kreeka Vabariigi kohustust tegutseda teiste osapoolte suhtes heas usus suurendab asjaolu, et ta kirjutas alla esialgsele memorandumile ja ratifitseeris selle ning oli 18. aprillist 1994 kuni projektis „osalev osapool”.

23

Esimese Astme Kohus jätkas, märkides nimetatud kohtuotsuse punktis 98, et kui Kreeka Vabariik leidis, et tal ei ole mingeid rahalisi kohustusi enne täiendava memorandumi ratifitseerimist, oleks ta pidanud Abuja II projekti osas esitama vastuväited 10. juuni 1998. aasta ja . aasta maksekorraldustele, mis komisjon talle saatis. Kohus lisas samas punktis 98, et Kreeka Vabariik ei ole kunagi teatanud oma kavatsusest projektist taganeda või mitte ratifitseerida täiendavat memorandumit, vaatamata paljude liikmesriikide taganemisele ja selle tagajärjel tema enda osaluse muutmisele projektis.

24

Esimese Astme Kohus järeldab sellest edasikaevatud kohtuotsuse punktis 99, et Kreeka Vabariik on käitunud nagu projekti täieõiguslik osaline ning nii tekitas ta teistel osapooltel usalduse selle vastu, et ta võtab enda kanda projektiga seotud rahalised kohustused.

25

Esimese Astme Kohus lisas nimetatud kohtuotsuse punktis 100, et selle liikmesriigi rahalised kohustused tulenevad veel ka esialgse memorandumi sõnastusest ning täpsemalt selle artikli 15 lõikest 1.

26

Kohus tõi edasikaevatud kohtuotsuse punktis 101 välja, et täiendava memorandumi artikli 14 kohaselt kohaldatakse seda nimetatud liikmesriigile ajutiselt allakirjutamisele järgneva teise kuu esimesest päevast alates, st alates 1. veebruarist 1999, ning seda ajutist kohaldatavust ei saa kahtluse alla seada Kreeka Vabariigi poolt ratifitseerimata jätmise tõttu.

27

Esimese Astme Kohus leidis kõikidest esitatud põhjendustest lähtudes nimetatud kohtuotsuse punktis 103, et Kreeka Vabariiki tuleb pidada vastutavaks kõikide kulude eest, mis on seotud tema osalemisega Abuja II projektis.

28

Muu hulgas lükkas ta põhjendamatuse tõttu tagasi väite, et asjaomased nõuded ei olnud kohaldatavate määruste tähenduses kindlad ja kindlasummalised ning Esimese Astme Kohus leidis seega, et tasaarvestuse teel sissenõude tegemise tingimused olid vaidlusaluse toimingu sooritamise ajal täidetud.

29

Kõiki neid põhjendusi arvestades jättis Esimese Astme Kohus Kreeka Vabariigi hagi rahuldamata.

30

Apellant palub Euroopa Kohtul:

31

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

32

Oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitab Kreeka Vabariik kaks väidet.

33

Esimese väite kohaselt on Esimese Astme Kohus tõlgendanud ja kohaldanud vääralt esialgse memorandumi artikleid 12, 13 ja 15 ning hea usu ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid.

34

Teise väitega avaldab Kreeka Vabariik arvamust, et Esimese Astme Kohtu hinnang, et enne täiendavale memorandumile allakirjutamist olid osapooled 24. veebruaril 1997 sõlminud vaikimisi kokkuleppe, mille kohaselt nad ei saanud enam vabalt projektist taganeda, maksmata tagasi oma osa kuludest, on ekslik.

35

Komisjon arvates on Kreeka Vabariigi apellatsioonkaebus vastuvõetamatu, kuna see ei rajane ühelgi Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 58 loetletud põhjendusel; väited, millele apellatsioonkaebus tugineb, puudutavad ainult memorandumite tõlgendamist, mis ei ole ühenduse õiguse osad.

36

Selles osas tuleb meenutada, et Esimese Astme Kohus on pädev lahendama EÜ artiklis 230 osutatud hagisid, välja arvatud neid, mille põhikiri jätab Euroopa Kohtu pädevusse. Selle sätte alusel tehtud Esimese Astme Kohtu otsuseid saab Euroopa Kohtusse edasi kaevata ainult õigusküsimustes samas põhikirjas sätestatud tingimustel ja piirangutel.

37

Käesolevas asjas esitati Esimese Astme Kohtule EÜ artiklit 230 kohaldades nõue tühistada finantsmääruse artikli 73 lõike 1 ja määruse nr 2342/2002 alusel tehtud vaidlusalune toiming, millega komisjon nõudis tasaarvestuse teel sisse ühenduse eelarvet ning ühist välis- ja julgeolekupoliitikat puudutava summa, mille Kreeka Vabariik oli kohustatud tasuma.

38

Edasikaevatud kohtuotsuse tühistamist taotledes kritiseerib apellant nimetatud kohtuotsust, kuna sellega jäeti rahuldamata tema nõue tühistada toiming, mille õiguslikuks aluseks on ühenduse määrused.

39

Väidete endi ulatuse osas tuleb esile tuua, et Kreeka Vabariik vaidlustab õigusliku tõlgenduse, mille Esimese Astme Kohus andis Kreeka Vabariigi esitatud ainsale väitele, mis põhineb Abuja II projektiga seotud rahaliste kohustuste ekslikul analüüsil.

40

Euroopa Kohtu põhikirja artikliga 58, mille kohaselt Euroopa Kohtule esitatud apellatsioonkaebuse aluseks võib olla üksnes Esimese Astme Kohtu pädevuse puudumine, menetlusnormide rikkumine, mis kahjustab kaebaja huve, või ühenduse õiguse rikkumine Esimese Astme Kohtu poolt, ei ole vastuolus see, kui Esimese Astme Kohtu otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitatud väidete tõttu, millega vaidlustatakse määruse nr 2342/2002 artikli 78 mõttes Kreeka Vabariigi võlgnikuks olemine, analüüsitakse nende õigusaktide ulatust, mida ennast ei saa Esimese Astme Kohtus vaidlustada, nagu kaks käesoleva kohtuotsuse puntides 33 ja 34 osutatud memorandumit.

41

Ülejäänud osas tuleb välja tuua, et eriti silmas pidades võla enda olemasolu ning nende tingimuste kontrollimist, mida võlg peab täitma selleks, et tasaarvestamine oleks võimalik, on vaidlusaluse toimingu põhjendatuse uurimisel tingimata vaja tõlgendada nimetatud õigusakte, ilma et selle analüüsi tõttu nende peale mingisugune hagi esitataks.

42

Komisjon väidab muu hulgas, et apellatsioonkaebus on vastuvõetamatu, kuna esitatud väited ei saa anda tulemusi. Komisjon väidab, et isegi kui nimetatud väidetega tuleb nõustuda, ei vii nende põhjendatus mingil juhul edasikaevatud kohtuotsuse tühistamiseni, kuna apellatsioonkaebuses ei vaidlustata muid põhjendusi, millel nimetatud kohtuotsuse resolutsioon õiguspäraselt tugineb.

43

Need argumendid puudutavad mitte apellatsioonkaebuse vastuvõetavust, vaid selle põhjendatust ning isegi kui eeldada, et need argumendid on põhjendatud, ei too need kaasa apellatsioonkaebuse vastuvõetamatust.

44

Seega tuleb käesolev apellatsioonkaebus tunnistada vastuvõetavaks.

45

Kreeka Vabariigi arvates oleks Esimese Astme Kohus pidanud esiteks leidma, et Abuja II projektis osalevate liikmesriikide kohustused on määratletud esialgse memorandumi ja täiendava memorandumi sätetega, mitte iga liikmesriigi käitumise põhjal.

46

Liikmesriigi kohustus tuleb määratleda üksnes memorandumite asjakohaste sätete sõnastuse põhjal. Liikmesriigi käitumist, mida analüüsitakse hea usu põhimõtet silmas pidades, ei saa seega võtta arvesse selleks, et algusest peale määratleda Kreeka Vabariigi kohustusi Abuja II projekti raames, kuna sellest põhimõttest tulenevalt ei saa nimetatud liikmesriigile panna kohustusi, millega ta ei ole lepinguliselt nõustunud.

47

Selles osas väidab Kreeka Vabariik, et Esimese Astme Kohus oleks pidanud piirduma esialgse memorandumi tekstiga ning tuvastama temapoolsete rahaliste kohustuste puudumise, kuna täiendavat memorandumit ei ole ratifitseeritud.

48

Selle liikmesriigi arvates tekib esialgse memorandumi artiklite 12 ja 13 kohaselt osapoolte kohustus toetada rahaliselt Abuja II projekti pärast täiendava memorandumi heakskiitmist, mis on üks viis, millega riik väljendab nõusolekut rahvusvahelise lepingu siduvuse kohta ja mis on Viini konventsiooni kohaselt võrdsustatud ratifitseerimis-, heakskiitmis- ja ühinemiskirjadega. Heakskiitmine on selle tõttu üks tingimus, mis on nõutav esialgses memorandumis osutatud rahaliste kohustuste tekkimiseks.

49

Nagu nähtub konventsiooni artiklist 16, väljendatatakse nimetatud juriidiliste dokumentidega riigi nõusolekut lepingu siduvuse kohta nendest lepinguosalistele riikidele või hoiulevõtjale teatamisest. Kreeka Vabariik väidab seega, et täiendava memorandumi artikkel 14, mis puudutab selle akti kohaldamist, eristab selgelt sellele allakirjutamist, mille mõju piirdub ajutise kohaldamisega, selle jõustumisest, mille tingimuseks on osapoolte teatamine selle ratifitseerimisest. Kuigi Kreeka Vabariik kirjutas alla täiendavale memorandumile ning osales esialgu Abuja II projekti rakendamise töödes, ei ratifitseerinud ta kunagi seda memorandumit.

50

Kreeka Vabariigi arvates tuleneb sellest järelikult, et teda puudutavas osas ei olnud esialgse memorandumi artiklites 12 ja 13 määratletud konkreetsed tingimused koostoimes selle memorandumi artikliga 15 täidetud ning hea usu põhimõte ei saa nende lepingusätetega vastuollu minna.

51

Kreeka Vabariik väidab teiseks, et Esimese Astme Kohtu hinnang, et osapooled sõlmisid 24. veebruaril 1997 vaikimisi kokkuleppe, on ekslik, kuna seda kokkulepet ei kinnitatud täiendava memorandumi vastava sättega.

52

Komisjon väidab omalt poolt esiteks, et väljakujunenud tava kohaselt tekib osalisriigil rahaline kohustus, kui ta rikub oma käitumisega hea usu põhimõtet ja tekitab teistele osapooltele kahju.

53

Ta lisab, et liikmesriik ei saa suhetes rahvusvaheliste osapooltega eirata õiguse üldpõhimõtteid, mida ta ise tunnustab siseriiklikus õiguskorras, ning komisjon rõhutab, et Kreeka õiguskord tunnustab hea usu põhimõtet nii eraõiguse kui ka avaliku õiguse valdkonnas.

54

Sellest tuleneb, et Esimese Astme Kohus võttis Kreeka Vabariigi rahaliste kohustuste hindamisel õigesti arvesse tema suhteid teiste osapooltega ning leidis õigesti, et hea usu põhimõtte kohaldamine kohustab seda liikmesriiki vaidlusaluseid kulusid tagasi maksma, võttes aluseks tema püsiva käitumise aastate 1994–2000 jooksul.

55

Teiseks väidab komisjon, et leping on olemas hetkest, mil osapooled on ametlikku heakskiitu väljendanud. Seega Esimese Astme Kohus tuletas Kreeka Vabariigi osavõtul 24. veebruaril 1997 toimunud koosoleku protokollist õigesti sellise lepingu olemasolu, mis tekitab koosolekul osalenud liikmesriikidele õigusi ja kohustusi.

56

Liikmesriikide rahalisi kohustusi Ajuba II projekti elluviimise raames tuleb kõigepealt määratleda esialgse memorandumi ja täiendava memorandumi sisu ja ulatust silmas pidades.

57

Tuleb meenutada, et Esimese Astme Kohus, kaugel sellest, et rahaliste kohustuste puhul sellist lähenemist välistada, kasutas seda edasikaevatud kohtuotsuses, täpsemalt läbi analüüsi, mille ta esitas nimetatud kohtuotsuse punktis 100 ja järgnevates pärast esialgse memorandumi ja täiendava memorandumi tõlgendamist.

58

Nagu Esimese Astme Kohus märkis edasikaevatud kohtuotsuse punktis 88, ei ole vaidlust selles, et Kreeka Vabariik kirjutas 18. aprillil 1994 alla esialgsele memorandumile ja kiitis selle ka heaks, saades nii mitmete teiste liikmesriikide seas üheks Abuja II projekti osapoolteks, kes otsustasid ehitada saatkondi ja komisjoni esindust koondava kompleksi „ühiste huvide vaimus”.

59

Samuti on muu hulgas kindel, nagu Esimese Astme Kohus kohtuotsuse punktis 95 välja tõi, et Kreeka Vabariik kirjutas täiendavale memorandumile alla 9. detsembril 1998, samas kui selleks kuupäevaks olid liikmesriigid Abuja II projektist juba taganenud, makstes tagasi oma osa selle projekti elluviimise etapile vastavatest kuludest, ning nagu nähtub esialgse memorandumi artiklist 11, oli täiendava vastastikuse mõistmise memorandumi koostamine esialgse memorandumiga ette nähtud.

60

Lisaks sellele Esimese Astme Kohus, tõlgendades esialgse memorandumi artikli 15 lõiget 1, millele ta pidi toetuma, leidis õigesti, nagu nähtub edasikaevatud kohtuotsuse punktist 100, et kui üks osapool otsustab Abuja II projektist taganeda pärast täiendavale memorandumile allakirjutamist, jäävad esialgse memorandumi sätted, sealhulgas artiklites 12 ja 13 sätestatud rahalised kohustused, tema suhtes kehtima.

61

Kohaldades täiendava memorandumi artiklit 14, kohaldati seda memorandumit ajutiselt allakirjutamisele järgneva teise kuu esimesest päevast alates, kuigi määrati kindlaks, et see memorandum jõustub teise kuu esimesel päeval arvates päevast, mil liikmesriigid ja komisjon teatavad selle heakskiitmisest. Kuna Kreeka Vabariik kirjutas täiendavale memorandumile alla, siis selle asjaolu tõttu – nagu leidis Esimese Astme Kohus – nõustus ta juba enne heakskiitmist tingimata ajutise kohaldamisega ja järelikult ka Abuja II projektist taganemisega seotud tagajärgedega.

62

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 67 ja 73 on välja toonud, nähtub esialgse memorandumi artikli 15 lõikest 1 ning täiendava memorandumi artiklist 14, et osalevad liikmesriigid ja komisjon leppisid kokku, et osapoolte taganemisel Abuja II projektist loetakse eriti oluliseks just täiendava memorandumi allakirjutamist ning selle ajutist kohaldamist, sõltumatult selle heakskiitmisest.

63

Kuigi Kreeka Vabariigil säilis täielik vabadus taganeda projektist, kuna ta ei kiitnud täiendavat memorandumit heaks, ei saa ta keelduda täitmast kuni taganemiseni tema osalemisega Abuja II projektis seotud rahalisi kohustusi, mis määratleti pidades silmas kohustuste väljakujunemist pärast esialgset etappi.

64

Lisaks võib Esimese Astme Kohus memorandumist tulenevate Kreeka Vabariigi kohustuste tekkimise põhjendamiseks tugineda üldisesse rahvusvahelisse õigusesse kuuluvale tavaõigusel põhinevale hea usu põhimõttele (3. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas C-308/06: Intertanko jt, EKL 2008, lk I-4057, punkt 52).

65

Selles osas tõi Esimese Astme Kohus sõltumatu hinnanguna välja, et Kreeka Vabariik ei avaldanud 18. aprillist 1994 kuni kõhklusi Abuja II projektis osalemise suhtes, samas kui sellest projektist paljude liikmesriikide taganemise tõttu tema enda kohustused oluliselt muutusid, ning et eelkõige ei esitanud ta vastuväited komisjoni saadetud maksekorraldustele, tekitades nii teistel osapooltel usalduse selle vastu, et ta võtab enda kanda Abuja II projektiga seotud rahalised kohustused.

66

Eelnevast järeldub, et Esimese Astme Kohus järeldas õigesti esialgse memorandumi ja täiendava memorandumi ulatuse tõlgendamisest, et Kreeka Vabariik, kuigi ta ei kiitnud täiendavat memorandumit heaks ning kuna ta tekitas lisaks teistel osapooltel usalduse selle vastu, et ta võtab rahalised kohustused enda kanda, peab tagasi maksma kulud, mis on seotud tema osalemisega Abuja II projektis.

67

Edasikaevatud kohtuotsuse resolutsiooni ei saa seada kahtluse alla väidetega 24. veebruari 1997. aasta koosolekul vaikimisi sõlmitud kokkuleppe olemasolu kohta, kuna need puudutavad täiendavaid põhjendusi ning resolutsioon on põhjendatud eespool meelde tuletatud põhjendustega, mida Kreeka Vabariik on edutult kritiseerinud.

68

Seega tuleb apellatsioonkaebus rahuldamata jätta, ilma et oleks vaja vastata käesoleva kohtuotsuse punktis 42 mainitud komisjoni argumentidele.

69

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Kreeka Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: