1

Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Saksamaa Liitvabariik seadis ravimitega varustamise lepingu sõlmimise apteekide seaduse (Apothekengesetz) alates 21. juunist 2005 kehtiva redaktsiooni (edaspidi „ApoG”) § 14 lõigete 5 ja 6 alusel sõltuvusse kumulatiivsetest nõuetest, mille tagajärjel muutub haigla regulaarne varustamine muudes liikmesriikides kui Saksamaa Liitvabariigis asuvate apteekide poolt praktiliselt võimatuks, siis on kõnealune liikmesriik rikkunud EÜ artiklitest 28 ja 30 tulenevaid kohustusi.

2

Haiglate ravimitega varustamist reguleerivad sätted sisalduvad ApoG § 14 lõigetes 1–6.

3

Selle paragrahvi kohaselt on haiglatel võimalus valida nende ravimitega varustajaks haiglasisene apteek, s.t haigla koosseisus tegutsev apteek, millele üldjuhul puudub avalikkuse juurdepääs, või muu haigla apteek või haiglaväline apteek. Kui haigla otsustab anda kõnealuse varustamise muu haigla apteegile või haiglavälisele apteegile, peab ta sõlmima selle apteegiga lepingu, mille suhtes kehtivad ApoG § 14 lõigetes 4–6 sätestatud tingimused (edaspidi „vaidlusalused tingimused”).

4

ApoG § 14 lõiked 1–6 sätestavad:

„(1)   Haigla juhtorganile tuleb vastava taotluse esitamisel anda haiglaapteegi haldamise luba, kui see organ:

Haiglaapteegi juhataja või tema poolt volitatud proviisor pakub haigla arstidele ravimialast teavitust ja nõustamist eeskätt selleks, et tagada tõhus ja soodne farmakoteraapia; sama kehtib ambulatoorse ravi puhul.

(2)   Kõnealune luba võetakse tagasi, kui tagantjärele selgub, et selle andmise ajal ei olnud täidetud mõni lõike 1 esimeses lauses viidatud vajalikest tingimustest. Samuti võetakse luba tagasi juhul, kui mõni lõikes 1 sätestatud tingimustest ei ole enam täidetud või kui volitatud isik käitub viisil, mis rikub ilmselgelt või korduvalt eelviidatud seaduse artikli 21 alusel vastuvõetud määrust või ravimitootmist ja -kaubandust reguleerivaid sätteid. Lõike 5 esimese ja kolmanda lause alusel väljastatud loa puhul tuleb toimida samuti, kui lõike 5 teises lauses ettenähtud tingimused ei ole enam täidetud.

(3)   Lõike 1 kohast haiglaapteegi haldamise luba omav isik, kes soovib varustada ravimitega muud haiglat, mille juhtimise eest ta ei vastuta, peab selleks sõlmima haigla juhtorganiga kirjaliku lepingu.

(4)   Haigla juhtorgan, kes soovib anda haigla ravimitega varustamise isikule, kellel on apteegi tegevusluba § 1 lõike 2 tähenduses või muu Euroopa Liidu liikmesriigi või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi õigusnormide tähenduses, peab selle loa omanikuga sõlmima kirjaliku lepingu. Lepingujärgse ravimitega varustamise teenuse osutamise koht on haigla asukoht. Kohaldamisele kuulub Saksa õigus.

(5)   Lõigete 3 või 4 alusel sõlmitud lepingu kehtivuse eelduseks on selle heakskiitmine pädeva ametiasutuse poolt. See heakskiit antakse juhul, kui on kindlaks tehtud, et haigla ravimitega varustamist käsitlev leping, mille haigla on sõlminud nimetatud apteegiga lõigete 3 või 4 alusel, vastab järgmistele tingimustele:

Selleks et sama juhtorgani alla kuuluv haiglaapteek võiks varustada muud haiglat, tuleb samuti saada luba pädevalt ametiasutuselt. Teise lause sätted kuuluvad selle loa suhtes kohaldamisele mutatis mutandis.

(6)   Haiglaapteegi juhataja lõike 1 tähenduses või apteegi juhataja lõike 4 tähenduses või tema poolt volitatud proviisor on kohustatud kontrollima varustatava haigla ravimivarusid vastavalt apteekide haldamist reguleerivale määrusele ning tagama selles osas eelkõige ravimite laitmatu kvaliteedi ja nende nõuetekohase säilitamise […]”

5

Kuni 20. juunini 2005 sisaldas ApoG esialgne redaktsioon „piirkondlikkuse põhimõtte” nime all tuntud norme, mille kohaselt sai ravimitega varustamise lepingu sõlmida vaid sellise haiglavälise apteegiga, mis asus varustatava haiglaga samas linnas või linnajaos. 11. juuli 2003. aasta märgukirjas ja hiljem sama aasta 19. detsembri põhjendatud arvamuses vaidlustas komisjon sellise põhimõtte kooskõla ühenduse õigusnormidega ja eeskätt EÜ asutamislepingu kaupade vaba liikumist puudutavate sätetega.

6

Saksa valitsus kiitis 4. novembril 2004 heaks seaduseelnõu, millega muudeti ApoG § 14 ja mille eesmärk oli lubada haiglatel lisaks eraldiseisvate varustamislepingute sõlmimist mitme apteegiga. See seaduseelnõu ei saanud siiski Bundesrati heakskiitu. Saksa valitsus viis nimetatud eelnõusse sellest tulenevalt sisse mitmed kohandused, mis päädis ApoG § 14 vastuvõtmisega 21. juunil 2005 käesoleva kohtuotsuse punktis 4 esitatud redaktsioonis.

7

Leidnud, et vaatamata §-i 14 sisseviidud muudatustele ei olnud Saksamaa Liitvabariik endiselt lõpetanud oma kohustuste etteheidetud rikkumist, saatis komisjon 18. oktoobril 2005 nimetatud liikmesriigile täiendava märgukirja. Mainitud märgukirjas tõdes komisjon, et varustamislepingu sõlmimisele §-ga 14 seatud kumulatiivsed tingimused võrduvad „piirkondlikkuse põhimõtte” säilitamisega varjatud vormis, mis on vastuolus kaupade vaba liikumist reguleerivate sätetega EÜ asutamislepingus, nii nagu need on esitatud EÜ artiklis 28.

8

Märgukirjale 14. detsembril 2005 saadetud vastuses seadis Saksamaa Liitvabariik kahtluse alla EÜ artikli 28 kohaldatavuse ja leidis, et siseriiklikud õigusnormid on EÜ artikli 30 seisukohast igal juhul õigustatud. Komisjon saatis Saksamaa Liitvabariigile 10. aprillil 2006 põhjendatud arvamuse, milles jäi nimetatud märgukirjas esitatud arutluskäigu juurde.

9

Saksamaa Liitvabariik teatas komisjonile 2. juunil 2006, et jääb ApoG § 14 osas samuti oma seisukohale kindlaks.

10

Seetõttu otsustas komisjon esitada kõnesoleva hagi.

11

Komisjon väidab hagi põhjenduseks, et ravimitega varustamise lepinguga seonduvad kumulatiivsed tingimused, mis on ette nähtud vaidlusalustes sätetes, kujutavad endast müügitingimust 24. novembri 1993. aasta kohtuotsuse Keck ja Mithouard tähenduses (liidetud kohtuasjad C-267/91 ja C-268/91, EKL 1993, lk I-6097), kuuludes siiski EÜ artikli 28 kohaldamisalasse, sest need takistavad muudest liikmesriikidest kui Saksamaa Liitvabariigist pärit toodete turulepääsu enam kui kodumaiste toodete oma.

12

Vaidlusaluste sätete järgi vastutab lepingu pooleks olev apteek ravimitega varustamisega seotud teenuste eest tervikuna. Kuna mõnda neist teenustest – nagu näiteks kiireloomulist varustamist – saab osutada vaid haigla lähedal asuv proviisor, saab komisjoni sõnul vastava apteegi vältimatult valida üksnes varustatava haigla läheduses asuvate apteekide hulgast, mis kehtestab piirkondlikkuse „kirjutamata” põhimõtte. Nii on muudest liikmesriikidest kui Saksamaa Liitvabariigist pärit toodete turulepääs takistatud enam kui kodumaiste toodete oma.

13

Kõnealused sätted kujutavad endast seega koguseliste piirangutega samaväärse toimega meedet, mis on keelatud EÜ artikliga 28.

14

Lisaks ei ole kõnealused kumulatiivsed tingimused õigustatud rahvatervise kaitse kaalutlustel. Selle kohta täpsustab komisjon, et ta ei sea küsimuse alla nõuet, et haiglat varustab ravimitega ainult üks proviisor, vaid üksnes asjaolu, et ainult üks kohalik proviisor võib sõlmida Saksa haiglaga ravimitega varustamise lepingu.

15

Mis puudutab vajadust sõlmida leping, mis käsitleb ravimitega varustamist tervikuna, siis väidab komisjon, et üldise varustamise eraldamine kiireloomulisest ei riku asjassepuutuva haigla varustamise kvaliteeti. Ehkki on vaieldamatu, et haigla vajab ravimite valikul selle haigla vajadusi tundva proviisori nõuandeid, ei pea sellist nõu tingimata andma hiljem seda haiglat varustama asuv proviisor. Samuti ei mõjuta varustamise kvaliteeti ravimivarude järelevalve ülesande andmine teisele proviisorile. Järelevalvefunktsioonide eraldamine tarneülesannetest oleks komisjoni väitel vastupidi soovitatav, et tagada optimaalne kvaliteet mõlemas aspektis. Varustamise kvaliteedi kõrge taseme tagamiseks ei ole olemasolevaid tehnilisi suhtlusvahendeid arvestades vajalik anda nõu kohapeal. Komisjon toob esile, et Euroopa Kohus kinnitas 11. detsembri 2003. aasta otsuses Deutscher Apothekerverband (C-322/01, EKL 2003, lk I-14887, punkt 113), et ravimeid võib müüa Interneti vahendusel.

16

Saksamaa Liitvabariik vaidlustab väite, et vaidlusalused sätted kujutavad endast koguseliste impordipiirangutega samaväärse toimega meedet. Nimetatud liikmesriigi sõnul täidavad kõnesolevad sätted Euroopa Kohtu poolt eespool viidatud kohtuasjas Keck ja Mithouard EÜ artikli 28 kohaldamisalast väljajäämise kohta sätestatud tingimusi.

17

Selle kohta väidab Saksamaa Liitvabariik esiteks, et üldiselt ei ole teises liikmesriigis asuva apteegi käsutuses Saksamaal lubatud ravimeid. Seega ei saa panna vaidlusaluste sätete arvele seda, et Saksamaa haiglatele tarnitakse teistest liikmesriikidest väiksemaid ravimikoguseid. Lisaks on nimetatud liikmesriikides asuvatel apteekidel Saksamaa Liitvabariigi sõnul võimalus tarnida ravimeid vaidlusalustes sätetes sisalduvatele tingimustele vastavale haiglasisesele või -välisele apteegile, ilma et selleks peaks tingimata sõlmima varustamislepingut. EÜ artikkel 28 ei nõua, et teises liikmesriigis asuvaid haiglaid peaks saama ravimitega varustada muudes liikmesriikides asuvad apteegid. Saksamaa Liitvabariik väidab samuti, et teistest liikmesriikidest pärit ravimite müük ei ole rohkem mõjutatud kui varustatavast haiglast kaugel asuvatest Saksamaa piirkondadest pärit ravimite müük. Lisaks võib väljaspool Saksamaa territooriumi asuv apteek sõlmida Saksa haiglaga ravimitega varustamise lepingu, kui ta täidab kõnealuseid tingimusi.

18

Nimetatud liikmesriigi sõnul kuulub haiglate varustamise üksikasjalike eeskirjade määratlemine põhimõttelise seadusandliku otsusena EÜ artikli 152 lõike 5 alusel üksnes liikmesriikide pädevusse. Komisjoni hagi, milles viimane palub tuvastada, et vaidlusalused sätted on vastuolus EÜ artikliga 28, kujutab endast Saksamaa Liitvabariigi väitel viisi ühenduse rahvatervise alase pädevuse piiridest möödaminekuks.

19

Teise võimalusena väidab Saksamaa Liitvabariik, et kõnealused sätted on õigustatud rahvatervise kaitse kaalutlustel EÜ artikli 30 mõttes ega riiva proportsionaalsuse põhimõtet. Nimelt tagavad need kindla ja kõrgetasemelise varustamise, sest haigla ravimitega varustamine tervikuna lasub ühel vastutaval proviisoril.

20

Selle kohta väidab kõnealune liikmesriik eelkõige, et üldvarustamise ja kiireloomulise varustamise eraldamine on meede, mis on praktikas teostamatu ja mille puhul puudub objektiivsus. Lisaks ei vasta üldvarustamise lahutamine ravimite valikust reaalselt haigla teenuste koguvajadusele ega ole majanduslikult tasuv. Samuti ei taga üldvarustamisega seotud funktsioonide ja ravimivarude kvaliteedi ning nõuetekohase säilitamisega seotud ülesannete lahutamine optimaalset varustamist. Ravimeid tarniva proviisori ja haiglapersonali isiklik kontakt võimaldab muu hulgas parandada varustamiskindlust. Ühe tarnija poolse varustamise põhimõte teeb lisaks võimalikuks ravimitarne, nõustamise ja järelevalve optimaalse sünergia.

21

Esmalt tuleb vastata Saksa valitsuse väitele, mille kohaselt kujutab komisjoni hagi, milles viimane palub tuvastada, et vaidlusalused sätted on vastuolus EÜ artikliga 28, endast viisi ühenduse rahvatervise alase pädevuse piiridest möödaminekuks.

22

Nii Euroopa Kohtu praktikast kui ka EÜ artikli 152 lõikest 5 tuleneb, et ühenduse õigus ei kahanda liikmesriikide pädevust oma sotsiaalkindlustussüsteemide korraldamisel, eeskätt farmaatsiatoodete tarbimist reguleerivate õigusnormide vastuvõtmisel oma ravikindlustusskeemi finantstasakaalu huvides ning tervishoiuteenuste ja arstiabi korraldamisel ning kättesaadavaks muutmisel (7. veebruari 1984. aasta otsus kohtuasjas 238/82: Duphar jt, EKL 1984, lk 523, punkt 16, ja 16. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C-372/04: Watts, EKL 2006, lk I-4325, punktid 92 ja 146).

23

Liikmesriigid peavad selle pädevuse teostamisel siiski järgima ühenduse õigust, eelkõige teenuste osutamise vabadust reguleerivaid EÜ asutamislepingu sätteid (vt 28. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-120/95: Decker, EKL 1998, lk I-1831, punktid 23–25). Need sätted keelavad liikmesriikidel kehtestada või säilitada kõnesoleva vabaduse põhjendamatuid piiranguid tervishoiu valdkonnas (vt seoses teenuste osutamise vabadusega eespool viidatud kohtuotsus Watts, punkt 92).

24

Seega piirdub komisjoni kõnesolev hagi oma ülesannete – mis hõlmavad vastavalt EÜ artiklile 211 ka asutamislepingu sätete rakendamise tagamist – täitmise raames selle kontrollimisega, kas liikmesriigid toimisid kooskõlas kaupade vaba liikumist reguleerivate asutamislepingu sätetega.

25

Lisaks tuleb täpsustada, et ühenduse õiguse hetkeseisuga, kus haiglate ravimitega varustamine ei ole ühenduse tasandil ühtlustatud, kuulub vastava valdkonna eeskirjade kindlaksmääramine liikmesriikide pädevusse, arvestades kohustust järgida eelkõige kaupade vaba liikumist puudutavaid asutamislepingu sätteid (vt selle kohta 21. märtsi 1991. aasta otsus kohtuasjas C-369/88: Delattre, EKL 1991, lk I-1487, punkt 48).

26

Järelikult on vaja uurida vaidlusaluste sätete kooskõla EÜ artiklitega 28 ja 30.

27

Kaupade vaba liikumine on üks asutamislepingu aluspõhimõtteid, mis väljendub EÜ artiklis 28 sätestatud liikmesriikidevaheliste koguseliste impordipiirangute ja kõigi samaväärse toimega meetmete keelus (5. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C-170/04: Rosengren jt, EKL 2007, lk I-4071, punkt 31).

28

Väljakujunenud kohtupraktika järgi kuuluvad EÜ artiklis 28 sätestatud koguseliste piirangutega samaväärse toimega meetmete keelu kohaldamisalasse kõik liikmesriikide kaubanduseeskirjad, mis võivad otse või kaudselt, tegelikult või potentsiaalselt takistada ühendusesisest kaubandust (vt eelkõige 11. juuli 1974. aasta otsus kohtuasjas 8/74: Dassonville, EKL 1974, lk 837, punkt 5; eespool viidatud kohtuotsus Deutscher Apothekerverband, punkt 66; eespool viidatud kohtuotsus Rosengren jt, punkt 32; 20. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-297/05: komisjon vs. Madalmaad, EKL 2007, lk I-7467, punkt 53, ja 8. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-143/06: Ludwigs-Apotheke, EKL 2007, lk I-9623, punkt 26).

29

Kohus on aga täpsustanud, et siseriiklikud sätted, mis piiravad või keelavad teatud müügitingimusi ning mida esiteks kohaldatakse kõigi asjaomaste liikmesriigi territooriumil tegutsevate ettevõtjate suhtes ja mis teiseks mõjutavad õiguslikult ja faktiliselt ühtemoodi kodumaiste ning teistest liikmesriikidest pärit toodete turustamist, ei takista otseselt ega kaudselt, tegelikult ega potentsiaalselt, liikmesriikide vahelist kaubandust eespool viidatud kohtuotsusel Dassonville põhineva kohtupraktika tähenduses (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Keck ja Mithouard, punkt 16).

30

Siinkohal on alust meenutada, et ApoG § 14 määrab kindlaks nõuded, millele haiglavälised apteegid peavad Saksamaa haiglate ravimitega varustamiseks vastama.

31

Vaidlusalused sätted ei puuduta ravimite omadusi, vaid üksnes tingimusi, mille kohaselt neid on lubatud müüa (vt selle kohta 14. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas C-244/06: Dynamic Medien, EKL 2008, lk I-505, punkt 31). Järelikult tuleb selliseid sätteid pidada müügitingimusi reguleerivateks eespool viidatud kohtuotsuse Keck ja Mithouard mõttes, mida käesoleva vaidluse pooled ei ole ka vaidlustanud.

32

Nagu ilmneb eespool viidatud kohtuotsusest Keck ja Mithouard, võib selline müügitingimus jääda EÜ artiklis 28 sätestatud keelust väljapoole vaid juhul, kui ta vastab käesoleva kohtuotsuse punktis 29 väljatoodud kahele tingimusele.

33

Neist tingimustest esimese kohta tuleb märkida, et vaidlusaluseid sätteid kohaldatakse eristusteta kõigi asjaomaste Saksamaa territooriumil tegutsevate ettevõtjate suhtes, sest neid kohaldatakse kõigile Saksamaa haiglaid ravimitega varustada soovivatele apteekidele sõltumata sellest, kas need asuvad Saksamaal või mõnes muus liikmesriigis.

34

Kõnealustest tingimustest teise kohta on selge, et vaidlusalused sätted näevad ette rea kumulatiivseid kriteeriume, mis nõuavad de facto – mida ka Saksamaa Liitvabariik sõnaselgelt tunnistab – ravimeid tarniva apteegi ja saajaks oleva haigla teatavat geograafilist lähedust.

35

Tuleb tõdeda, et vaidlusalused sätted muudavad Saksamaa haiglate ravimitega varustamise muudes liikmesriikides kui Saksamaa Liitvabariigis asuvate apteekide jaoks keerulisemaks ja kulukamaks kui see on nimetatud liikmesriigis asuvate apteekide jaoks. Saksamaa haiglaga ravimitega varustamise lepingut sõlmida soovivad apteegid, mis asuvad teistes liikmesriikides – välja arvatud juhul, kui nende asukoht on piirialal, vastava haigla läheduses – peavad valima uue asukoha haigla läheduses või avama selle ümbruses teise apteegi.

36

Saksamaa haiglate ravimitega varustamise seisukohast ei mõjuta kõnealused sätted Saksamaa Liitvabariigi territooriumil asuvate apteekide ja muudes liikmesriikides asuvate apteekide poolt turustatavaid tooteid seega ühtmoodi.

37

Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka Saksamaa Liitvabariigi väljatoodud asjaolu, et Saksamaa haiglatele ravimite müümist puudutavas osas ei ole vaidlusalused sätted nimetatud liikmesriigist väljaspool asuvate apteekide suhtes ebasoodsamad, kui nad on seda Saksamaal asuvate apteekide suhtes, mille esindus asub ravimitega varustatavast haiglast kaugel.

38

Need sätted ei mineta oma piiravat laadi pelgalt seetõttu, et kõnealuse liikmesriigi territooriumi ühel osal – mis asub asjassepuutuvast haiglast eemal – mõjutavad nimetatud sätted nii Saksamaal kui ka muudes liikmesriikides asuvate apteekide poolset ravimiturustamist ühtmoodi (vt selle kohta 13. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas C-254/98: TK-Heimdienst, EKL 2000, lk I-151, punkt 28).

39

Samuti ei saa väita, et teistest liikmesriikidest pärit ravimite turustamine ei ole mõjutatud enam kui varustatavast haiglast kaugel asuvatest Saksamaa piirkondadest pärit ravimite turustamine. Riikliku meetme määratlemiseks diskrimineeriva või kaitsemeetmena ei ole vaja, et see meede soodustaks kodumaiseid tooteid tervikuna või asetaks ebasoodsasse olukorda vaid importtooted, kodumaiseid kõrvale jättes (25. juuli 1991. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-1/90 ja C-176/90: Aragonesa de Publicidad Exterior ja Publivía, EKL 1991, lk I-4151, punkt 24, ja eespool viidatud kohtuotsus TK-Heimdienst, punkt 27).

40

Samuti ei oma asjas tähtsust Saksamaa Liitvabariigi väljatoodud tõik, et muus kui viimatinimetatud liikmesriigis asuval apteegil on võimalik tarnida ravimeid haiglasisesele või vaidlusalustes sätetes ettenähtud kumulatiivseid tingimusi täitvale haiglavälisele apteegile.

41

Nagu tõdeb kohtujurist oma ettepaneku punktis 81: ehkki kaupade vaba liikumist käsitlevad ühenduse eeskirjad ei nõua, et liikmesriikides asuvatele haiglatele peaksid saama ravimeid tarnida haiglavälised apteegid, toimub niisugune tegevus alates sellest, kui liikmesriik vastava võimaluse ette näeb, turu tingimustes ja peab seega järgima vastavaid eeskirju.

42

Nõustuda ei saa ka Saksamaa Liitvabariigi argumendiga, mille kohaselt ei saa panna vaidlusaluste sätete arvele seda, et Saksamaa haiglatele tarnitakse teistes liikmesriikides asuvatest apteekidest väiksemaid ravimikoguseid põhjusel, et üldiselt ei ole nende apteekide käsutuses piisavas koguses Saksamaal lubatud ravimeid.

43

Kuna vaidlusalused sätted võivad takistada ühendusesisest kaubandust, tuleb neid pidada koguselise impordipiiranguga samaväärse toimega meetmeks EÜ artikli 28 mõttes, ilma et oleks vaja tõendada, et see avaldas kõnealusele kaubandusele olulist mõju (vt 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-166/03: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2004, lk I-6535, punkt 15).

44

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et vaidlusalused sätted võivad takistada ühendusesisest kaubandust ja kujutavad endast koguselise impordipiiranguga samaväärse toimega meedet, mis on keelatud EÜ artikliga 28.

45

Neil asjaoludel tuleb uurida, kas vaidlusaluseid sätteid võib õigustada sellistel kaalutlustel, millel tugines Saksamaa Liitvabariik ja mis põhinevad rahvatervise kaitsel.

46

Selles küsimuses on alust meenutada, et inimeste elu ja tervis on EÜ artikliga 30 kaitstavate hüvede või huvide hulgas esikohal ning et liikmesriikidel tuleb asutamislepinguga seatud piirides otsustada, millisel tasemel nad kavatsevad rahvatervise kaitse tagada ja kuidas selline tase saavutatakse (eespool viidatud kohtuotsus Deutscher Apothekerverband, punkt 103; 13. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-262/02: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2004, lk I-6569, punkt 24; eespool viidatud kohtuotsus Rosengren jt, punkt 39, ja eespool viidatud kohtuotsus Ludwigs-Apotheke, punkt 27).

47

On selge, et vaidlusalused sätted, mille eesmärk on Saksamaa Liitvabariigi sõnul selle tagamine, et haigla ravimitega varustamine haiglavälise apteegi poolt oleks kindel ja kvaliteetne, vastavad rahvatervise kaitse kaalutlustele, nii nagu viimaseid tunnustab EÜ artikkel 30 ja seega võivad need põhimõtteliselt õigustada kaupade vaba liikumise takistust.

48

Kaupade vaba liikumise taolist asutamislepinguga tagatud põhivabadust piiravad õigusnormid võivad olla õigustatud vaid juhul, kui need on taotletud eesmärgi saavutamiseks sobivad ega lähe kaugemale, kui selle eesmärgi saavutamiseks vajalik (8. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C-14/02: ATRAL, EKL 2003, lk I-4431, punkt 64; 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C-254/05: komisjon vs. Belgia, EKL 2007, lk I-4269, punkt 33; 13. märtsi 2008. aasta otsus kohtuasjas C-227/06: komisjon vs. Belgia, punkt 61, ja 10. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C-265/06: komisjon vs. Portugal, EKL 2008, lk I-2245, punkt 37).

49

Esiteks tuleb vaidlusaluste sätete sobivuse kohta tõdeda, et kuna need nõuavad kõigi varustamislepinguga seotud teenuste osutamist läheduses asuva proviisori poolt, on nende abil võimalik saavutada Saksamaa haiglate kindla ja kvaliteetse varustamise tagamise ning järelikult ka rahvatervise kaitse eesmärk, mida komisjon ei vaidlusta.

50

Teiseks tuleb nende sätete vajalikkuse hindamisel kohe märkida, et kuna Euroopa Kohtu praktika järgi on EÜ artikkel 30 kitsalt tõlgendatav erand ühendusesisese kaupade vaba liikumise reeglist, tuleb liikmesriigi ametiasutustel tõendada, et asjaomane õigusnorm on sobiv seatud eesmärgi saavutamiseks ja et seda eesmärki ei ole võimalik saavutada vähem ulatuslike või ühendusesisest kaubandust vähem mõjutavate keeldude või piirangutega (vt selle kohta 14. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas C-17/93: van der Veldt, EKL 1994, lk I-3537, punkt 15; 23. oktoobri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-189/95: Franzén, EKL 1997, lk I-5909, punktid 75 ja 76; 28. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-434/04: Ahokainen ja Leppik, EKL 2006, lk I-9171, punkt 31, ning eespool viidatud kohtuotsus Rosengren jt, punkt 50).

51

Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 46, tuleb rahvatervise valdkonnas proportsionaalsuse põhimõttele vastavuse hindamisel arvestada tõika, et liikmesriik võib otsustada, millisel tasemel ta kavatseb rahvatervise kaitse tagada ja kuidas selline tase saavutatakse. Kuna see tase võib liikmesriigiti varieeruda, tuleb tunnustada liikmesriikide kaalutlusruumi olemasolu (vt selle kohta 2. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-41/02: komisjon vs. Madalmaad, EKL 2004, lk I-11375, punktid 46 ja 51) ja järelikult ka tõsiasja, et kui üks liikmesriik kehtestab teise liikmesriigi omadest vähem ranged eeskirjad, ei tähenda see, et teise liikmesriigi eeskirjad oleksid ebaproportsionaalsed (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, punkt 37, ja 15. juuli 2004. aasta kohtuotsus C-443/02: Schreiber, EKL 2004, lk I-7275, punkt 48).

52

Kõnesolevas asjas on oluline meenutada, et ApoG § 14 alusel on Saksamaa haiglatel võimalik anda oma ravimitega varustamine üle kas haiglasiseselt käideldavale apteegile (edaspidi „haiglasisene varustamissüsteem”) või muule haiglale või haiglavälisele apteegile (edaspidi „haiglaväline varustamissüsteem”).

53

Haiglasisese varustamissüsteemi puhul on haigla proviisor vastutav ravimitega varustamisega seotud teenuste eest tervikuna. Arvestades tema asukohta haigla ruumides, pakub ta haiglale igakülgset ja operatiivset tuge. Komisjon ei seadnud sellise süsteemi eri osiseid küsimuse alla.

54

Kui haigla valib haiglavälise varustamissüsteemi, tuleb tal sõlmida valitud apteegiga leping, millele kohaldatakse ApoG §-s 14 ettenähtud kumulatiivseid tingimusi, mis näevad samuti ette, et kõiki seda tüüpi varustamisega seotud teenuseid osutab üks lepinguline proviisor, kes pakub kohapeal haiglale igakülgset ja operatiivset tuge.

55

Nii näevad vaidlusalused sätted haiglavälisele varustussüsteemile tegelikkuses ette haiglasisese süsteemi suhtes kehtivatega analoogsed nõuded.

56

Tuleb märkida, et kuivõrd muu haigla apteegiga või haiglavälise apteegiga sõlmitavale ravimitega varustamise lepingule kohaldatakse vaidlusaluseid sätteid, kus on sätestatud analoogsed tingimused nendega, mis kuuluvad kohaldamisele haiglasisese varustamissüsteemi puhul – nimelt on nõutud proviisor, kes on ühelt poolt vastutav ravimitega varustamise eest ja teisalt pakub kohapeal haiglale igakülgset ja operatiivset tuge –, tagavad kõnesolevad sätted Saksamaa haiglate ravimitega varustamise süsteemi kõigi osiste vahelise vastavuse ja sobivuse, kindlustades nii süsteemi ühtsuse ja tasakaalu.

57

Seega on vaidlusalused sätted vajalikud tervise kaitse kõrget taset taotleva eesmärgi saavutamiseks ega näi minevat kaugemale, kui selle saavutamiseks vajalik.

58

Seevastu komisjoni kaitstav lähenemisviis – kuivõrd see võimaldab anda apteekidele, mis ei asu varustatava haigla läheduses, üle haiglavälise varustamissüsteemiga seotud teenuste osutamise – võib ohustada Saksamaa haiglate ravimitega varustamise süsteemi ühtsust ja tasakaalu ning seega ka rahvatervise kaitse kõrget taset, mida soovib saavutada Saksamaa Liitvabariik.

59

Praktikas kohustaks komisjoni eelistatud lähenemisviis haiglaväliste või teiste haiglate apteekide seast varustaja valinud Saksamaa haiglaid palkama lisaks mitmeid proviisoreid erinevate varustamisega seotud ülesannete täitmiseks, mis tekitaks, nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 122, sellise lepinguga seonduvaid täiendavaid kulusid.

60

Ehkki kaupade vaba liikumise aluspõhimõtte riivet ei saa õigustada puhtalt majanduslikud kaalutlused, on Euroopa Kohus tõdenud majandusliku huvi osas säilitada tasakaalustatud ja kõigile ligipääsetav ravi- ja haiglateenus, et selline eesmärk võib samuti kuuluda rahvatervisega seotud erandite alla, sest see aitab kaasa tervise kaitse kõrge taseme saavutamisele (vt analoogia alusel eelkõige 28. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-158/96: Kohll, EKL 1998, lk I-1931, punkt 50, ja 19. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-444/05: Stamatelaki, EKL 2007, lk I-3185, punkt 31).

61

Peab olema võimalik planeerida haiglate arvu, geograafilist paiknemist, korraldust ning seadmeid, millega nad on varustatud, samuti nende meditsiiniteenuste laadi, mida nad suudavad pakkuda – üldreeglina on selle planeerimise eesmärk tagada kvaliteetsete haiglateenuste tasakaalustatud valiku piisav ja pidev kättesaadavus asjassepuutuva liikmesriigi territooriumil ja teisalt mängib oma osa soov tagada kontroll kulude üle ja vältida rahalise, tehnilise ja inimressursi vähimatki raiskamist (vt 12. juuli 2001. aasta otsus kohtuasjas C-157/99: Smits ja Peerbooms, EKL 2001, lk I-5473, punktid 76–80; 13. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C-385/99: Müller-Fauré ja van Riet, EKL 2003, lk I-4509, punktid 77–80, ja eespool viidatud kohtuotsus Watts, punktid 108 ja 109).

62

Kahte eelkäsitletud kaalutlust arvestades ei tundu nõue anda vastutus Saksamaa haiglate ravimitega varustamisega seotud ülesannete osas tervikuna üle läheduses asuvale proviisorile meetmena, mis läheks kaugemale, kui on vajalik Saksamaa Liitvabariigi eesmärgi ehk rahvatervise kaitse kõrge taseme saavutamiseks.

63

Neid asjaolusid arvestades tuleb otsustada, et vaidlusaluseid sätteid on alust pidada õigustatuks rahvatervise kaitsega seonduvail kaalutlustel.

64

Seega tuleb jätta komisjoni hagi rahuldamata.

65

Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Saksamaa Liitvabariik on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud mõista välja komisjonilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: