1. 

Kliiringuteenused (clearance service) täidavad otstarvet, mille võib määratleda aktsiate säilitamise otstarbena. Eelkõige näitavad nende teenuste pakkujad spetsiaalsetes registrites ära aktsiate omandiõiguse ja ülekanded, kusjuures aktsiad jäävad materiaalselt ikka alati nende kätte. Teiste sõnadega võimaldavad kliiringuteenused muuta aktsiate ostu ja müügi lihtsamaks, kiiremaks ja turvalisemaks.

2. 

Kliiringuteenused on väga levinud mandri-Euroopas, kuid mitte Ühendkuningriigis, kus aktsiaülekannete viisid on traditsiooniliselt erinevad. Seetõttu kohaldab see riik mõnede tehingute suhtes, mida tehakse kliiringuteenuste abil, teistsugust maksustamiskorda kui see, mida kohaldatakse tema territooriumil kasutatavas tavalises korras toimuva aktsiate vahetuse suhtes. Käesolev menetlus, mille aluseks on Londoni Special Commissioners’i Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimus, annab võimaluse hinnata nende maksustamisviiside vastavust ühenduse õigusele.

3. 

Konkreetsemalt tuleb Ühendkuningriigi õigusnorme analüüsida, lähtudes nii direktiivist 69/335 kapitali suurendamise kaudse maksustamise kohta kui ka asutamislepingu põhivabadusi käsitlevatest sätetest.

4.

Direktiivi 69/335 ( 2 ) (edaspidi ka „direktiiv”), mis kujutab endast peamist käesoleval juhul asjakohast teisese õiguse akti, on aja jooksul oluliselt muudetud.

5.

Selle direktiivi eesmärgid tulevad hästi ilmsiks selle põhjendustest, eelkõige esimesest ja teisest põhjendusest, mis on järgmised:

„asutamislepingu eesmärk on luua kodumaise turuga sarnanevate omadustega majandusliit ning selle eesmärgi saavutamise üks olulisi tingimusi on kapitali vaba liikumise soodustamine;

liikmesriikides praegu kehtivad kaudsed maksud kapitali, nimelt maks äriühingute kapitali tehtavalt sissemaksetelt ning väärtpaberite tempelmaks põhjustavad diskrimineerimist, topeltmaksustamist ja ebakõlasid, mis häirivad kapitali vaba liikumist ning mis seepärast tuleb ühtlustamise teel kaotada”.

6.

Aruandes, mis oli 14. detsembril 1964 kaasas komisjoni ettepanekuga nõukogule, millest sai direktiiv 69/335 ( 3 ), märkis komisjon, et nii kapitalimaksu kui ka tempelmaksu täielik kaotamine on parim lahendus vaba kapitalituru loomiseks. Kartes siiski liikmesriikide tõenäolist vastuseisu nii drastilisele meetmele, otsustas komisjon kaotada tempelmaksud ja jätta alles kapitalimaksu, mis siiski ühtlustati ühenduse tasandil.

7.

Direktiivis tehtud paljude muudatustega kaotati aja jooksul lisaks kohustus maksustada kapitali ühtse määraga, mis oli algselt ette nähtud: direktiivi praegune artikkel 7 näeb nimelt ette, et liikmesriigid kohaldavad maksimaalselt 1-protsendilist määra või siis lihtsalt ei kohalda enam kapitalimaksu. Ühendkuningriik konkreetselt kaotas kapitalimaksu 1988. aastal.

8.

Direktiivi artiklis 4 on kindlaks määratud kapitalimaksuga maksustatavad tehingud, nende hulgas „c) kapitaliühingu kapitali suurendamine mis tahes varalise sissemaksega”.

9.

Peale selle, et direktiivis on ette nähtud kapitalimaksu arvutamise ja sissenõudmise kord, on selles kehtestatud ka terve rida keelde, mille eesmärk on vältida nii kapitali topeltmaksustamist kui ka tempelmaksude kohaldamist. Eelkõige artiklid 10 ja 11 sätestavad:

„Artikkel 10

Kapitalimaksule lisaks ei võta liikmesriigid tulunduslikelt äriühingutelt, ühistutelt või muudelt juriidilistelt isikutelt mis tahes muid makse:

[…]

Artikkel 11

Liikmesriigid ei maksusta mis tahes viisil:

[…].”

10.

Hoolimata äsja mainitud keeldudest, võimaldab artikkel 12 liikmesriikidel võtta mõnesid konkreetseid makse, nähes ette:

„Artikkel 12

1.   Olenemata artiklitest 10 ja 11 võivad liikmesriigid võtta:

[…]”.

11.

Ühendkuningriigi maksustamist käsitlevateks õigusnormideks, mida tuleb käesoleval juhul arvesse võtta, on 1986. aasta Finance Acti (maksuseadus) sätted. Selle artikli 87 kohaselt võetakse aktsiaülekannetelt 0,5-protsendilist Stamp Duty Reserve Taxi (SDRT), mida tuleb tasuda igalt võõrandamiselt.

12.

Sama seaduse artikli 96 järgi tuleb aktsiate liitmisel kliiringuteenusega maksta SDRT-d, mille määr on 1,5%. Seevastu järgnevaid aktsiaülekandeid ei maksustata kuidagi, kui need toimuvad samas kliiringuteenuse süsteemis.

13.

1986. aasta Finance Acti artiklis 97a on lõpuks ette nähtud, et kliiringuteenuse pakkuja võib teha valiku („election”) sõlmida leping Ühendkuningriigi maksuametiga. Selle valikuga kaasneb eelkõige üleminek 1,5-protsendiliselt ühtselt SDRT-lt tavapärasele, 0,5-protsendilisele SDRT-le. Loomulikult tuleb sel juhul maksu tasuda igalt üksikult aktsiate võõrandamistehingult. Nimetatud valikuõiguse kasutamiseks peab kliiringuteenuse pakkujal olema Ühendkuningriigis tütarettevõtja või kontor või siis peab ta nimetama oma „maksuesindaja” Ühendkuningriigis. Kliiringuteenuse pakkuja peab lisaks täitma teatavaid tehnilisi ettekirjutusi SDRT arvutamise, sissenõudmise ja kirjendamise osas.

14.

Pank HSBC on aktsiaselts asukohaga Londonis. 2000. aasta juunis tegi HSBC avaliku pakkumise omandada kõik Prantsuse panga Crédit Commercial de France (edaspidi „CCF”) aktsiad, mis olid noteeritud Pariisi börsil. HSBC tegi oma pakkumises CCF-i aktsionäridele ettepaneku, et tasub nende aktsiate eest rahalise maksega või siis HSBC aktsiates. Et muuta see teine võimalus Prantsuse turul tegutsevatele aktsionäridele atraktiivsemaks, otsustas HSBC muuta oma aktsiad Pariisi börsil kaubeldavaks.

15.

Põhikohtuasja faktiliste asjaolude asetleidmise ajal oli äriühing selleks, et ta Pariisi börsil noteeritaks, kohustatud kasutama kliiringuteenuse pakkujat SICOVAM. Järelikult võisid CCF-i aktsionärid, kes kavatsesid võtta HSBC avaliku ostupakkumise vastu, otsustada saada selle viimase äriühingu aktsiad otse SICOVAM-i kaudu: nii oleks neid aktsiaid saanud seejärel müüa Pariisi börsil.

16.

Tegelikult usaldati HSBC aktsiad, mis võõrandati SICOVAM-i kaudu vastutasuks CCF-i aktsiate eest, mitte otse SICOVAM-ile, vaid selle esindajale Ühendkuningriigis, Vidacosele. See äriühing on nimelt ka süsteemi CREST liige ( 4 ); et käesoleval juhul tegutses ta SICOVAM-i esindajana, maksustati Vidacose (ja SICOVAM-i) vahendusel võõrandatud HSBC aktsiaid siiski 1986. aasta Finance Acti artikli 96 alusel 1,5-protsendilise määraga.

17.

Et muuta oma avalik ostupakkumine CCF-i aktsionäridele vastuvõetavamaks, kohustus HSBC tasuma 1,5-protsendilist maksu (SDRT) CCF-i aktsionäride eest, kes olid valinud võimaluse, et saavad HSBC aktsiad SICOVAM-i kaudu. See on üldlevinud praktika, kuigi siseriiklike õigusnormide kohaselt on maksu tasumise kohustus tehniliselt kliiringuteenuse pakkujal.

18.

Nii tasus HSBC Inglise maksuasutustele 2000. aasta juulis üle 27 miljoni Suurbritannia naela SDRT-d määraga 1,5%.

19.

Seejärel tasuti 1,5-protsendilist SDRT-d veel nende HSBC aktsiate eest, mille said SICOVAM-i kaudu aktsiaid omavad aktsionärid, kes olid otsustanud saada oma dividende aktsiates.

20.

HSBC palus Ühendkuningriigi maksuametil oma 18. oktoobri 2002. aasta kirjas siiski tasutud maks tagastada. Maksuasutuste eitav vastus vaidlustati seejärel eelotsusetaotluse esitanud kohtus, kes kahtles SDRT-d käsitlevate õigusnormide kokkusobivuses ühenduse õigusega ning esitas Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas nõukogu direktiivi 69/335/EMÜ, muudetud nõukogu direktiiviga [85/303/EMÜ], artiklid 10 või 11 või EÜ artiklid 43, 49 või 56 või mis tahes muu Euroopa Ühenduse õiguse säte keelab ühel liikmesriigil (edaspidi „esimene liikmesriik”) kehtestada 1,5% maksu aktsiate ülekandmisele või emiteerimisele juhul, kui kasutatakse kliiringuteenust, kui:

21.

1,5-protsendilise SDRT vastavust ühenduse õigusele tuleb hinnata – nagu märgib ka eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimuses – kahest vaatevinklist. Esiteks on vaja kontrollida, kas see maks on direktiivi 69/335 ja eelkõige selle artiklite 10 ja 11 seisukohast lubatud. Teiseks tuleb ka kontrollida, kas kõnesolev maks on kooskõlas asutamislepingus asutamise, teenuste osutamise ja kapitali liikumise alal ette nähtud põhivabadustega. Selguse huvides analüüsin probleemi kahte aspekti eraldi.

22.

Üks asjaolu, mida on minu meelest tarvis kohe algul rõhutada, on see, et kõik pooled on nõus, et kõnesolev maks ei ole kapitalimaks direktiivi 69/335 artikli 4 tähenduses. Kapitalimaksu kaotas Ühendkuningriik – nagu nägime – 1988. aastal.

23.

Nagu kinnitati ka kohtuistungil, tuleb lisaks pidada meeles, et HSBC aktsiad, mis liideti SICOVAM-iga, et võõrandada need tasuna CCF-i aktsiate eest, kujutasid endast uusi aktsiaid, mille võrra kapitali suurendati.

24.

Direktiivi 69/335 artiklid, mis võivad kõnesoleva maksu puhul probleeme tekitada, on artiklid 10 ja 11. Need õigusnormid, mis on jäänud võrreldes direktiivi esimese redaktsiooniga muutumatuks, töötati välja peamiselt eesmärgiga vältida seda, et liikmesriigid kehtestavad lisaks kapitalimaksule tempelmaksud või topeltmaksustavad kapitali.

25.

Eelkõige on artiklis 10 nähtud ette, et direktiivi artiklis 4 loetletud tehingutelt, nende hulgas – nagu nägime – „kapitaliühingu kapitali suurendamine mis tahes varalise sissemaksega”, võib võtta ainult kapitalimaksu ega tohi võtta seega mingit muud maksu.

26.

Direktiivi artikli 11 kohaselt ei tohi mõnesid tehinguid maksustada mis tahes viisil (seega on välistatud ka kapitalimaksu võtmine) – nende tehingute hulka kuuluvad eelkõige „aktsiate […] valmistamine, emiteerimine, börsil noteerimine, turuletoomine või ost-müük”.

27.

Nii näiteks ei tohi uute aktsiate emiteerimise korral võtta emiteerimiselt artikli 11 kohaselt mingit maksu, samal ajal kui aktsiate eest tasutud summasid või kapitali võidakse maksustada kapitalimaksuga, kui asjaomane liikmesriik on selle ette näinud (artikkel 4), kuid mitte muude maksudega (artikkel 10).

28.

Teisalt sätestab artikkel 12 siiski, et „[o]lenemata artiklitest 10 ja 11 võivad liikmesriigid võtta” muu hulgas „maksu väärtpaberiülekannetelt” ( 5 ).

29.

Käesoleval juhul toob eelotsusetaotluse esitanud kohus välja Ühendkuningriigi õigusnormide võimaliku vastuolu nii direktiivi artikliga 10 kui ka artikliga 11. Mulle tundub siiski, et kuigi mõlemad õigusnormid võivad tõesti olla siin asjakohased, on õigem viidata artiklile 11, sest niisugusena nagu SDRT on välja töötatud, on see seotud mitte kapitali koondumisega, vaid üldisemalt artikli 11 punktis a kirjeldatud rühma kuuluvate tehingutega (käesoleval juhul – nagu näeme – eelkõige aktsiate emiteerimisega). Pealegi kohaldatakse SDRT-d sõltumata sellest, kas sellega maksustatavad aktsiad on uusemissiooni aktsiad või mitte.

30.

Ühendkuningriigi valitsus, keda selles konkreetses küsimuses toetab ka komisjon, arvab, et 1,5-protsendiline SDRT võib olla õigustatud maksuna, millega maksustatakse just aktsiaülekandeid direktiivi artikli 12 tähenduses: seega on see vastuvõetav sama normi alusel, millega lubatakse võtta 0,5-protsendilist SDRT-d ülekannetelt, mis toimuvad ilma kliiringuteenuseta.

31.

Erinevused 1,5-protsendilise ja 0,5-protsendilise SDRT vahel on siiski märkimisväärsed. Erinevus peitub peale erineva määra veel enam selles, et kui 0,5-protsendilist SDRT-d võetakse igalt üksikult väärtpaberiülekandelt, siis 1,5-protsendilist tuleb tasuda, kui väärtpaber liidetakse kliiringuteenusega, samal ajal kui hilisemad aktsiate omandiõiguse üleminekud on senikaua, kui need jäävad samasse kliiringuteenuse süsteemi, maksuvabad.

32.

Et samastada 1,5-protsendiline SDRT mudeliga „maks väätpaberiülekannetelt” direktiivi artikli 12 tähenduses, väidab Ühendkuningriik, et 1,5-protsendiline SDRT on kapitalimaks „hooajapileti” (season ticket) vormis. Et väärtpaberiülekannete jälgimine muutub pärast nende kliiringuteenusega liitmist Inglise maksuasutuste jaoks problemaatiliseks, kujutab kindel 1,5-protsendiline maks, mis arvutatakse, eeldades, et kliiringuteenuse süsteemis toimub kolm väärtpaberite võõrandamistehingut, endast sobivat kompromissi. Teiste sõnadega on 1,5-protsendiline SDRT lihtsalt maks, mida võetakse ette tulevastelt aktsiaülekannetelt. Teiseks märgib Ühendkuningriik, et kliiringuteenuse pakkujatel on alati võimalik kasutada Finance Acti artiklis 97a kirjeldatud valikut, mille tulemusena kohaldatakse „tavapärast”, 0,5-protsendilist SDRT-d, mida tuleb tasuda igalt tehingult.

33.

Ühendkuningriigi seisukohaga ei saa minu arvates nõustuda järgmistel põhjustel.

34.

Esiteks peab 1,5-protsendilist SDRT-d tasuma üksainus isik, kes on praktikas aktsiate emiteerija ja/või võõrandaja, kuigi tehniliselt tuleb maksu tasuda kliiringuteenuse pakkujal endal. Kõnesoleval juhul tasus maksu seega täielikult HSBC. Seevastu „tavapärases” SDRT süsteemis tasub maksu igalt väärtpaberite võõrandamistehingult muu isik, st see, kes igal konkreetsel juhul aktsiaid müüb. Teiste sõnadega juhul, kui aktsiad liidetakse kliiringuteenusega, on üksainus isik kohustatud tasuma (1,5-protsendilise määraga) maksu, mis on „tavapärases” süsteemis vastupidi jagatud erinevate isikute vahel, kusjuures igaüks tasub 0,5%.

35.

Teiseks arvutatakse ja seega tasutakse „eriline”, 1,5-protsendiline SDRT, mida tuleb tasuda väärtpaberite liitmisel kliiringuteenusega, väärtuse alusel, mis on nendel väärtpaberitel hetkel, mil need süsteemiga liidetakse. Seda ka siis, kui need võõrandatakse seejärel – jäädes siiski kliiringuteenuse süsteemi – kõrgema või madalama väärtusega. On ilmne, et SDRT korral, mida võetakse igalt üksikult tehingult, arvutatakse maks seevastu väärtuse alusel, mis on väärtpaberil võõrandamise hetkel.

36.

Kolmandaks ei ole selge, miks peab selle SDRT määr, mida võetakse aktsiate liitmisel kliiringuteenusega, olema 1,5%, st kolm korda suurem määrast, mida kohaldatakse „tavapärases” süsteemis iga väärtpaberiülekande korral. Ühendkuningriik väidab, et määr määrati kindlaks, eeldades, et pärast aktsiate kliiringuteenusega liitmist toimub keskmiselt kolm väärtpaberiülekannet. Ei ole siiski näidatud, missuguste asjaolude põhjal arvutus tehti ja miks tundub 1,5-protsendiline määr seega sobivam kui näiteks 1- või 2-protsendiline määr. Seda enam, et eelotsusetaotluse kohaselt võeti üle 40% SICOVAM-iga liidetud HSBC aktsiatest sellest kliiringuteenuse süsteemist järgneva kahe nädala jooksul ära, et müüa need Londoni börsil, mille tulemusena kohaldati iga tehingu suhtes 0,5-protsendilist SDRT-d. Teiste sõnadega näib see, et SDRT puhul kehtestati määraks 1,5%, veidi meelevaldne. ( 6 )

37.

Lõpuks tuleb veel märkida, et kui väärtpaberite võõrandamised, mis järgnevad esmakordsele võõrandamisele, peaksid toimuma väljapool Ühendkuningriiki – mis on tõenäoline, sest need väärtpaberid liideti kliiringuteenusega arvatavasti selleks, et hõlbustada nende ringlemist välismaal – kujutab 1,5-protsendiline SDRT endast selliste väärtpaberiülekannete ennetavat maksustamist, mille puhul ei ole Ühendkuningriigi maksustamispädevuse olemasolu üldsegi kindel.

38.

Mulle tundub, et juba nendest märkustest piisab, et välistada 1,5-protsendilise SDRT käsitamine tulevastelt väärtpaberiülekannetelt võetava „ennetava” maksuna. Isegi kui jätta maksumäära küsimus kõrvale, ei ole maksu ennetava tasumisena siiski võimalik käsitleda niisuguse summa tasumist, mis arvutati teistsuguse maksubaasi alusel ja eelkõige – mille on kohustatud tasuma teine isik. Muu hulgas on üldteada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb maksu kvalifitseerimine ühenduse õiguse kohaselt läbi viia, lähtudes selle maksu objektiivsetest omadustest, sõltumata sellest, kuidas see maks on kvalifitseeritud siseriiklikus õiguskorras. ( 7 )

39.

Kui aktsiate liitmine kliiringuteenusega kujutab endast – nagu käesoleval juhul – esimest tehingut nende aktsiatega pärast nende emiteerimist, tuleb märkida, et direktiivi artikli 12 alusel õigustatud maksu kohaldamiseks nii, et välditakse selle artiklis 11 kehtestatud keeldu, on vaja hoida teineteisest õiguslikult lahus väärtpaberite emiteerimine (mida direktiivi artikli 11 kohaselt ei maksustata) ja nende esmakordne võõrandamine. Seda esimest võõrandamist, milleks käesoleval juhul on nende liitmine kliiringuteenusega, võidakse direktiivi artikli 12 kohaselt seega maksustada.

40.

Kuigi aktsiate emiteerimise niisugune lahushoidmine nende esmakordsest võõrandamisest on teoreetiliselt võimalik, eitas Euroopa Kohus seda võimalust siiski sõnaselgelt kohtuotsuses, mille ta tegi 15. juulil 2004 kohtuasjas komisjon vs. Belgia ( 8 ). Eelkõige on selle kohtuotsuse punktis 33 kinnitatud, et „[s]elleks, et direktiivi 69/335 artikli 11 punktil a oleks kasulik mõju, peab „emissioon” selle sätte tähenduses hõlmama väärtpaberite esmaomandamise, mis toimub väärtpaberite emissiooni raames”. Nagu märkis kohtujurist Tizzano oma ettepanekus ( 9 ) ja kordas Euroopa Kohus kohtuotsuse punktis 32: „kui lubataks uute emiteeritud väärtpaberite esmaomandamise maksustamist, tähendaks see tegelikkuses väärtpaberite emissiooni enda maksustamist, sest see on oluline osa kapitali suurendamise tehingust tervikuna. Tegelikult väärtpaberite emissioonist endast ei piisa, vaid sellel on tähendus alates sellest hetkest, kui neile väärtpaberitele leidub omandaja.”

41.

Muu hulgas on Euroopa Kohus ka selgelt kinnitanud, et direktiivi artiklit 12 kui erandi ette nägevat normi on tarvis tõlgendada kitsendavalt ( 10 ) ning et erandite loetelu selles artiklis on ammendav. ( 11 )

42.

Arvan seega, et 1,5-protsendilist SDRT-d ei saa juhul, kui sellega maksustatakse uusemissiooni aktsiate esimest võõrandamistehingut, pidada kapitalimaksuks direktiivi artikli 12 tähenduses ning et seepärast kujutab see endast maksu aktsiate emiteerimiselt, mis on direktiivi artikliga 11 keelatud.

43.

Ma ei pea praeguses kontekstis ka vajalikuks käsitleda küsimust, kas direktiivi artikkel 12 on erandi ette nägev või vastupidi selle artiklites 10 ja 11 nimetatud juhtumeid piirav norm: see aspekt on küll huvitav ja vajab võib-olla veel selgitamist, kuid ei ole siin tähtis. ( 12 )

44.

Nõustuda ei saa ka argumendiga, mille Ühendkuningriik näib esitavat teise võimalusena juhuks, kui Euroopa Kohus peaks leidma, et käesoleval juhul kohaldatakse viidatud kohtuotsust komisjon vs. Belgia, mille kohaselt tuleb 1,5-protsendilist SDRT-d tõlgendada kui ennetavat maksu tulevastelt ülekannetelt, mis järgnevad aktsiate esmakordsele kliiringuteenusega liitmisele. Esiteks tundub niisugune käsitlus täiesti kunstlik, sest maksu võetakse selgelt aktsiate kliiringuteenusega liitmise puhul. Teiseks tooks sedalaadi olukord lisaks veel enam välja probleemid, mida näitasin eespool, ning eelkõige viiks seega selleni, et maksu, mis arvutatakse, eeldades, et hiljem tehakse kolm tehingut, lastakse tasuda isikul, kes sel hetkel ei ole enam isegi nendest kolmest tehingust esimese pool.

45.

Pealegi ka siis, kui kliiringuteenusega liidetud aktsiad ei ole uued aktsiad, on seisukohaga, et 1,5-protsendiline SDRT on õigustatud direktiivi artikli 12 alusel, minu meelest raske nõustuda. Hoolimata keelust maksustada aktsiate esmakordset võõrandamist peale nende emiteerimist – keeld, mis ei oleks sel juhul kohaldatav – jäävad siiski asjakohaseks vastuväited, mis ma esitasin eespool ja mille kohaselt on raske nõustuda „hooajapileti” lähenemisega. Ka sel juhul peaks üks isik tasuma maksu, mis tuleb põhimõtteliselt (st „tavapärases” süsteemis) tasuda teistel isikutel, kelle vastu esimesel tagasinõudeõigus puudub. Lisaks arvutatakse maks ka sel juhul aktsiate väärtuse alusel, mis võib olla väga erinev tegelikust väärtusest, mis neil on hiljem maksu sissenõutavaks muutumise hetkel. Teiste sõnadega tundub mulle, et ka siin ei ole võimalik aktsepteerida käsitlust, mille kohaselt tegemist on kindlasummalise ennetava maksuga, mida tuleb tasuda tulevastelt ülekannetelt.

46.

Ainus erinevus võrreldes uusemissiooni aktsiate juhtumiga seisneb selles, et juba olemasolevate aktsiate korral tuleks „tavapärase” SDRT süsteemis tasuda 0,5-protsendilist maksu. Seevastu aktsiate esmakordse emiteerimise korral ei tule – nagu nägime – tasuda „tavapärast” SDRT-d: järelikult tõuseb maksukoormus juba olemasolevate aktsiate puhul konkreetselt 1%, aga mitte 1,5%.

47.

Seoses juba olemasolevate aktsiate võõrandamisega võib kerkida ainult küsimus, kas selle tehingu suhtes kohaldatakse põhimõtteliselt direktiivi artiklis 11 kehtestatud maksustamiskeeldu osas, milles see sätestab, et keelatud on maksustada „aktsiate […] valmistamist, emiteerimist, börsil noteerimist, turuletoomist või ostu-müüki”. Mulle tundub siiski, et Euroopa Kohtu praktikast võib leida selle kohta selge juhise. ( 13 )

48.

Tehes kokkuvõtte oma analüüsi eelneva osa kohta, arvan seega, et 1,5-protsendilise SDRT süsteemi ei saa pidada direktiiviga 69/335 kooskõlas olevaks. See on nii eriti juhul, kui aktsiate liitmine kliiringuteenusega toimub vahetult pärast nende emiteerimist, nagu see oli käesoleval juhul; nagu eelnevalt öeldud, leian siiski, et see arutluskäik kehtib põhimõtteliselt ka juba olemasolevate aktsiate võõrandamise korral. Ei ole nimelt kuidagi võimalik pidada 1,5-protsendilist SDRT-d direktiivi artikli 12 alusel ennetavaks maksuks tulevastelt ülekannetelt.

49.

Siiani esitatud kaalutlustest piisab, et vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele. Täielikkuse huvides ja eelkõige juhuks, kui Euroopa Kohus ei peaks nõustuma direktiivi minupoolse tõlgendusega, analüüsin nüüd küsimust lühidalt ka esmase õiguse alusel.

50.

Nüüd tuleb seega kontrollida, kas maksu aktsiaülekannetelt, mis on direktiivi artikliga 12 põhimõtteliselt lubatud, võib õiguspäraselt võtta mitmel viisil – nagu SDRT puhul – sõltuvalt sellest, kas ülekanne toimub kliiringuteenuse vahendusel või mitte. ( 14 ) Eelkõige on tarvis vastata küsimusele, kas objektiivne erinevus „tavalise” ja kliiringuteenuse vahendusel toimuva tehingu vahel on niisugune, mis õigustab selliseid Ühendkuningriigi süsteemis ette nähtud erinevusi nagu ühtse kõrgema määra tasumine ja kogu maksusumma sissenõudmine ühelt isikult. Lõpuks tuleb kontrollida, kas kliiringuteenuse pakkujatele jäetud võimalus teha 1986. aasta Finance Acti artiklis 97a kirjeldatud valik on ikkagi igal juhul piisav, et hajutada võimalikud kahtlused süsteemi kooskõla osas ühenduse õigusnormidega.

51.

Käesolevas kohtuasjas on pooled leidnud, et kõnesolevate õigusnormide vastavuse probleemid võivad kerkida seoses kolme erineva esmase õiguse sättega: tegemist on täpsemalt EÜ artikliga 43, milles on sätestatud asutamisvabadus, EÜ artikliga 49, mis käsitleb teenuste osutamise vabadust, ja EÜ artikliga 56, mis käsitleb kapitali vaba liikumist.

52.

Asutamisvabaduse osas väidab HSBC, et CCF-i aktsiate ostmiseks tehtud avaliku ostupakkumise näol võttis konkreetse kuju HSBC soov saada endale Prantsusmaal püsiv tegevuskoht: järelikult kujutab 1,5-protsendilise SDRT kohaldamine endast selle põhiõiguse piiramist.

53.

Mis puudutab seevastu teenuste osutamise vabadust, siis Briti õigusnormidega piirati õigusvastaselt SICOVAM-i õigust osutada oma teenuseid Ühendkuningriigi territooriumil.

54.

Mis puudutab lõpuks kapitali vaba liikumist, siis HSBC väidab, et Briti maksusätetega rikuti asutamislepingu vastavaid sätteid seepärast, et need Briti õigusnormid kujutavad endast Pariisi börsile minemise piirangut, sest selleks oli vaja tegutseda SICOVAM-i kaudu.

55.

Märgin kõigepealt, et minu arvates ei ole teenuste osutamise vabadust käsitlevad õigusnormid käesoleval juhul asjakohased. Arvesse tuleb nimelt võtta asjaolu, et – nagu eespool märgitud – tasub 1,5-protsendilist SDRT-d konkreetselt mitte kliiringuteenuse osutaja – kes on küll tehniliselt see, kes peaks seda tasuma – vaid isik, kes aktsiad selle teenusega liidab (käesoleval juhul HSBC). Järelikult puudutab kõnesolev maks praktikas ainult kaudselt teenuste osutajate, st kliiringuteenuse pakkujate huve. Lisaks näib asjaolu, et SICOVAM-il on püsiv toetuspunkt Ühendkuningriigis, st Vidacos, seostavat olukorra, mille kohta siseriiklik kohus peab otsuse tegema, rohkem asutamisvabaduse kui teenuste osutamise vabadusega. ( 15 ) Lisaks võib muu hulgas märkida, et direktiivi 69/335 samas põhjenduses 1 on põhivabaduste hulgast ainsana nimetatud kapitali vaba liikumist.

56.

Arvan seega, et kui SDRT-d analüüsida, lähtudes esmasest õigusest, tuleb seda teha, võttes arvesse ainult asutamisvabadust ja kapitali vaba liikumist. Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus analüüsida koos siseriiklike õigusnormide vastavust mõlemale eespool nimetatud vabadusele. ( 16 )

57.

Vastab tõele, et kohtupraktika kohaselt võib see, kui ostetakse niisuguse äriühingu osasid, mille asukoht on teises liikmesriigis, mille tulemusena on ostjatele tagatud kindel võimalus mõjutada äriühingu otsuseid ja juhtimist, kuuluda asutamislepingu asutamisvabadust käsitlevate sätete kohaldamisalasse. ( 17 ) Käesoleval juhul on asutamisvabaduse võimalik piiramine kapitali vabale liikumisele tehtavate takistuste otsene tagajärg. Järelikult tuleb kõigepealt analüüsida kapitali vaba liikumise piirangu aspekti: juhul, kui on tuvastatud vastuolu selle viimase põhivabadusega, ei ole üldse vaja analüüsida asutamisvabadusega seotud aspekti. ( 18 )

58.

Ei ole kahtlust, et põhikohtuasjas käsitletavad finantstehingud kuuluvad üldiselt kapitali vaba liikumise kohaldamisalasse. Nagu teada, ei ole asutamislepingus kapitali liikumisi määratletud, kuid Euroopa Kohus on kasutanud sageli näitena direktiivile 88/361 ( 19 ) lisatud nomenklatuuri, millesse kuulub vaieldamatult ka aktsiate ostu ja müügiga seotud tegevus.

59.

Näib vaieldamatu, et kõnesolevad Briti õigusnormid ja konkreetselt 1,5-protsendilise SDRT kohaldamine aktsiate liitmisel kliiringuteenusega kujutab endast kapitali vaba liikumise piirangut, mis kuulub põhimõtteliselt EÜ artiklis 56 kehtestatud keelu kohaldamisalasse.

60.

Esiteks täpsustas Euroopa Kohus, et siseriiklikud õigusnormid on EÜ artikliga 56 vastuolus – ilma et oleks vaja kontrollida, kas need on diskrimineerivad – üksnes seetõttu, et võivad sundida muude liikmesriikide investoritel hoiduma tegemast investeeringuid selles liikmesriigis. ( 20 ) Lisaks on selgelt sedastatud, et keelatud piiranguteks on mitte ainult need, mille tõttu mitteresidendid võivad hoiduda investeeringute tegemisest teises liikmesriigis, vaid ka need, mis võivad sundida selle liikmesriigi residente hoiduma investeerimast teistesse liikmesriikidesse. ( 21 )

61.

Et kliiringuteenused on – nagu eelotsusetaotluses selgelt märgitud – Ühendkuningriigis peaaegu tundmatud, kuid mandri-Euroopas üsna levinud ja mõnikord on nende käes tõeline monopol börsitehingute alal, ei ole kahtlust, et Briti õigusnormid võivad kapitali vaba liikumist pärssida.

62.

Et on tehtud kindlaks, et kõnesolevad siseriiklikud õigusnormid kuuluvad EÜ artiklis 56 sätestatud kapitali vaba liikumise takistamise keelu kohaldamisalasse, tuleb kontrollida, kas need võivad olla siiski õigustatud, eelkõige EÜ artikli 58 alusel. Selles osas tuleb pidada meeles, et Euroopa Kohus on pidevalt rõhutanud, et selleks, et siseriiklikud õigusnormid oleksid õigustatud, peavad need tagama taotletava eesmärgi saavutamise ega tohi minna kaugemale, kui selle saavutamiseks vajalik – nagu nõuab proportsionaalsuse põhimõte. ( 22 )

63.

Briti õigusnormidega kehtestatud piirangute võimalikke õigustusi on käesolevas kohtuasjas siiski arutatud äärmiselt vähe. Kui jätta kõrvale Ühendkuningriigi väide, et 1,5-protsendilist SDRT õigustab vajadus tagada tõhus järelevalve maksusektoris, siis ülejäänu osas keskendusid pooled peamiselt selle valiku omadustele, mille kliiringuteenuse pakkuja võib 1986. aasta Finance Acti artikli 97a alusel teha.

64.

Tuleb siiski märkida, et valiku olemasolul ei ole iseenesest mingit pistmist kapitali vaba liikumise piirangu võimaliku õigustatusega. Loogiliselt tuleb selle valiku osas küsida, kas selle olemasolu võib juhul, kui valikusüsteem on kooskõlas ühenduse õigusega, neutraliseerida siseriiklike õigusnormide võimaliku õigusvastasuse EÜ artikli 56 seisukohast: igal juhul tuleb küsimus siiski hoida lahus küsimusest, kas kapitali vaba liikumise piirang võib olla õigustatud. Ma käsitlen artiklis 97a kirjeldatud valikut käesoleva ettepaneku lõpus.

65.

Ühendkuningriik väidab seega, et diferentseeritud maksusüsteemi, mis on ette nähtud juhul, kui aktsiad liidetakse kliiringuteenusega, õigustab vajadus tagada tõhus järelevalve maksusektoris.

66.

Selle õigustusega ei saa minu meelest nõustuda. Esiteks ei näita Ühendkuningriik, miks on nii drastiline meede ainus, mis võib tagada, et tasumisele kuuluvad maksud tõesti tasutakse, ja miks ei ole samu eesmärke võimalik saavutada ühegi teise vähem koormava süsteemiga.

67.

Teiseks tundub mulle siiski, et hoolimata sellest, kas maksude tasumise tagamiseks on või ei ole vähem piiravaid süsteeme, võib siin uuesti esitada samad kaalutlused, mis ma esitasin eespool, analüüsides vastavust direktiivile 69/335, ja mille kohaselt ei saa 1,5-protsendilist SDRT-d juba loomuldasa pidada tulevastelt väärtpaberite omandiõiguse ülekannetelt tasumisele kuuluva maksu ennetavaks tasumiseks. Seda eelkõige seetõttu, et tegemist on maksuga, mida peab tasuma muu isik kui need, kes on kohustatud tasuma „tavapärast” kapitalimaksu, kuid siin on asjakohased ka muud eespool mainitud problemaatilised aspektid. ( 23 ) Teiste sõnadega ei õigusta maksujärelevalve tagamise vajadus seda, kui maksu lastakse tasuda mõnel teisel isikul kui see, kes seda tavapäraselt tasuma peab.

68.

Arvan seepärast, et 1,5-protsendiline SDRT on vastuolus ka EÜ artikliga 56.

69.

Viimane küsimus, mis tuleb kõnesolevas asjas esitada, puudutab seda, kas valikuõiguse olemasolu Finance Acti artikli 97a alusel võimaldab „neutraliseerida”1,5-protsendilise SDRT süsteemi vastuolu direktiiviga 69/335 ja asutamislepinguga. Teiste sõnadega ja üldisemalt tuleb teha kindlaks, kas juhul, kui tegemist on õigusnormidega, mis on ühenduse õigusega vastuolus, välistab sellise valikuõiguse olemasolu, mis muudab kohaldatavaks muud, ühenduse õigusele vastavad õigusnormid, üldiselt õigusvastasuse.

70.

Pooled on valikuõiguse analüüsile pühendanud suure osa nii oma kirjalikest kui ka suulistest märkustest. Eelkõige nii HSBC kui ka komisjon arvavad, et Briti õigusnormides valiku kasutamiseks sätestatud eeltingimused on ülemäära ja põhjendamatult koormavad ning sellest tulenevalt ebaproportsionaalsed. Ühendkuningriik seevastu kinnitab omalt poolt, et need tingimused vastavad tingimustele, mis peavad olema täidetud isikute puhul, kes tavaliselt teevad Briti turul aktsiaülekandeid, ning mis on hädavajalikud, et tagada 0,5-protsendilise SDRT nõuetekohane sissenõudmine igalt väärtpaberiülekandelt.

71.

Arvan siiski, et valiku kasutamiseks kehtestatud nõuete ja nende proportsionaalsuse üksikasjalik analüüs ei ole tegelikult siin vajalik. Tuleb nimelt märkida, et valikusüsteem, st süsteem, mis eeldatakse olevat ühenduse õigusega rohkem kooskõlas, kujutab endast just „valikuõigust”. Teiste sõnadega nõuab selle kohaldamine aktiivset tegutsemist ja kui seda ei tehta, kohaldatakse õigusnorme, mis on vastuolus ühenduse õigusega. Eelkõige, nagu ma juba eespool märkisin, on valikuõigus antud mitte isikule, kellel võiks olla suurem huvi seda kasutada, st isikule, kes aktsiaid võõrandab, vaid kliiringuteenuse pakkujatele, kes praktikas SDRT-d siiski ei tasu. Teiste hulgas esineb juhtumeid nagu käesolev, mil kliiringuteenuse pakkujal on oma päritoluriigis seaduslik monopoolne seisund: nii ei ole sellel pakkujal lõpuks tegelikult mingit stiimulit seda valikuõigust kasutada.

72.

Olukord oleks teistsugune, kui süsteem, mis võimaldab 0,5-protsendilist SDRT-d tasuda ka kliiringuteenusega liidetud aktsiate korral, ei oleks üks valikuvõimalustest, vaid tavaliselt kohaldatav süsteem. Sel juhul oleks vaja lihtsalt teha kindlaks, kas kliiringuteenuse pakkujale kehtestatud nõuded on tehnilisest aspektist piisavad ja proportsionaalsed: kui need nõuded ei ole ebaproportsionaalsed, osutub süsteem ühenduse õigusele vastavaks.

73.

Käesoleval juhul tundub siiski, et nende nõuete üksikasjalik analüüs, mis peavad olema täidetud, et valikuõigust kasutada, on juhtumi konkreetseid asjaolusid arvestades ülearune.

74.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Special Commissioners’i esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Nõukogu 17. juuli 1969. aasta direktiivi 69/335/EMÜ kapitali suurendamise kaudse maksustamise kohta artikkel 11 ei võimalda kehtestada niisugust maksusüsteemi nagu see, millega on tegemist käesolevas kohtuasjas ning mille puhul aktsiate emiteerimisel kliiringuteenuse süsteemis asendatakse 0,5-protsendiline kapitalimaks, mida siseriiklikus õiguskorras tavaliselt kohaldatakse, ühtse 1,5-protsendilise maksuga.