1.

Kas siseriikliku seadusega on õigus panna televisiooniorganisatsioonile kohustus kasutada teatud protsentuaalset osa oma sissetulekutest selliste Euroopa päritolu mängu- ja telefilmide eelrahastamiseks, mille originaalkeel peab olema üks asjaomase liikmesriigi ametlikest keeltest? See on keskne küsimus käesolevas eelotsusetaotluses, mille Euroopa Kohtule esitas Hispaania Tribunal Supremo ( 2 ).

2.

Põhikohtuasjas vaidlustab Hispaania kommertstelevisiooniettevõtjate ühendus Unión de Televisiones Comerciales Asociadas (UTECA) Hispaania õiguse alusel televisiooniorganisatsioonidele pandud kohustuse kasutada 5% nende aastatulust Euroopa päritolu mängu- ja telefilmide eelrahastamiseks, kusjuures 60% eelrahastamise summast tuleb kasutada selliste teoste rahastamiseks, mille originaalkeel on üks Hispaania ametlikest keeltest. ( 3 )

3.

Euroopa Kohtul palutakse otsustada, kas kõnealused siseriiklikud õigusnormid on kooskõlas piirideta televisiooni direktiivi, EÜ asutamislepingu põhivabaduste ja Euroopa riigiabiõigusega.

4.

Pole tarvis rõhutadagi, et vastus kõnealusele küsimusele on olulise tähtsusega paljude liikmesriikide, aga ka kogu ühenduse kultuuripoliitika jaoks, mida ei tohiks alahinnata, ja et sellel on lisaks olulised majanduslikud tagajärjed. Mitme liikmesriigi valitsuse elav osavõtt Euroopa Kohtu menetlusest näitab suurt huvi käesoleva asja vastu.

5.

Käesoleva asja ühenduse õigusest tuleneva raamistiku määrab lisaks mitmesugustele EÜ asutamislepingu sätetele direktiiv 89/552/EMÜ ( 4 ), st piirideta televisiooni direktiiv, mida on muudetud direktiiviga 97/36/EÜ ( 5 ). ( 6 )

6.

Direktiivi 89/552 II peatüki üldsätete hulka kuulub artikli 3 lõige 1, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid võivad nende jurisdiktsiooni all olevatelt televisiooniorganisatsioonidelt nõuda käesoleva direktiiviga reguleeritud valdkondades üksikasjalikumate või rangemate eeskirjade täitmist.”

7.

Direktiivi 89/552 III peatükk pealkirjaga „Teleprogrammide levitamise ja tootmise edendamine” sisaldab muu hulgas artikleid 4, 5 ja 6.

8.

Direktiivi 89/552 artikli 4 lõige 1 sätestab:

„Võimaluse korral tagavad liikmesriigid asjakohaste vahenditega, et ringhäälinguorganisatsioonid reserveerivad artiklis 6 määratletud tähenduses Euroopa päritoluga teostele suurema osa oma saateajast […]. Selline osakaal tuleks saavutada järk-järgult, täites asjakohaseid nõudeid ja pidades silmas ringhäälinguorganisatsiooni kohustust pakkuda oma vaatajaskonnale nii teabe-, haridus-, kultuuri- kui ka meelelahutussaateid.”

9.

Direktiivi 89/552 artikkel 5 sätestab:

„Võimaluse korral tagavad liikmesriigid asjakohaste vahenditega, et ringhäälinguorganisatsioonid reserveerivad ringhäälinguorganisatsioonidest sõltumatute tootjate loodud Euroopa päritoluga teostele vähemalt 10% oma saateajast […] või liikmesriigi äranägemisel vähemalt 10% oma programmide eelarvest. Selline osakaal tuleks saavutada järk-järgult, täites asjakohaseid nõudeid ja pidades silmas ringhäälinguorganisatsiooni kohustust pakkuda oma vaatajaskonnale nii teabe-, haridus-, kultuuri- kui ka meelelahutussaateid; see tuleb saavutada piisava osakaalu reserveerimisega uutele teostele, s.o teostele, mis edastatakse viie aasta jooksul alates nende valmistamisest.”

10.

Direktiivi 89/552 artiklis 6 on määratletud järgmised mõisted:

„1.   Käesoleva peatüki kohaldamisel tähendavad „Euroopa päritoluga teosed” järgmist:

[…]

2.   Lõike 1 punktides a ja b nimetatud teosed on need, mis on põhiosas valminud koostöös ühes või mitmes lõike 1 punktides a ja b nimetatud riigis elavate autorite ja töötajatega, tingimusel et need teosed vastavad ühele järgmisest kolmest tingimusest:

[…]”

11.

Direktiivi 89/552 põhjendused 13, 19, 22, 23 ja 26 sisaldavad lisaks järgmisi selgitavaid märkusi:

[…]

[…]

[…]

12.

Lisaks tuleb viidata direktiivi 97/36 põhjendustele 44 ja 45, mis on sõnastatud järgmiselt:

13.

20. oktoobril 2005 Pariisis peetud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni (UNESCO) peakonverentsil võeti vastu kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsioon ( 7 ), mille osalised on peale Euroopa Ühenduse ka enamik Euroopa Liidu liikmesriike. ( 8 ) UNESCO konventsioon jõustus 18. märtsil 2007.

14.

UNESCO konventsiooni preambulis rõhutatakse muu hulgas, et kultuuriline mitmekesisus „on inimkonnale omane tunnus” ( 9 ) ja „inimkonna ühispärand ning et seda tuleks hinnata ja säilitada kõigi hüvanguks” ( 10 ). Kõrgelt hinnatakse „ka kultuurilise mitmekesisuse tähtsust inimõiguste ülddeklaratsioonis ja muudes üldtunnustatud dokumentides väljendatud inimõiguste ja põhivabaduste täielikuks kasutamiseks” ( 11 ). Preambulis märgitakse muu hulgas veel, „et keeleline mitmekesisus on kultuurilise mitmekesisuse põhielement” ( 12 ).

15.

UNESCO konventsiooni eesmärgid on artikli 1 alusel muu hulgas:

[…]”

16.

UNESCO konventsiooni artikli 2 lõikes 2 on ühe aluspõhimõttena ära toodud suveräänsuse põhimõte:

„Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja ja rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on riigil suveräänne õigus vastu võtta meetmed ja poliitika, et kaitsta ja edendada kultuuri väljendusvormide mitmekesisust oma territooriumil.”

17.

UNESCO konventsiooni artikli 5 lõikes 1 kinnitavad konventsiooniosalised:

„[…] kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja, rahvusvahelise õiguse põhimõtete ja inimõigusi käsitlevate üldtunnustatud dokumentidega veel kord oma suveräänset õigust välja töötada oma kultuuripoliitika ja seda rakendada ning võtta meetmeid kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitseks ja edendamiseks […]”

18.

UNESCO konventsiooni artikkel 6 näeb ette (väljavõte):

„1.   […] kultuuripoliitikate ja -meetmete raames võib iga konventsiooniosaline […] võtta vastu meetmeid kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitseks ja edendamiseks oma territooriumil.

2.   Sellisteks meetmeteks võivad olla:

[…]”

19.

UNESCO konventsiooni artikkel 20 reguleerib konventsiooni seost „muude rahvusvaheliste lepingutega”:

„1.   Konventsiooniosalised tõdevad, et nad täidavad heas usus kohustusi, mis tulenevad käesolevast konventsioonist ja muudest lepingutest, mille osalised nad on. Vastavalt sellele ja ilma et nad allutaksid käesolevat konventsiooni ühelegi muule lepingule:

2.   Ühtki käesoleva konventsiooni sätet ei või tõlgendada nii, et see muudab konventsiooniosaliste õigusi ja kohustusi, mis tulenevad teistest lepingutest, mille osalised nad on.”

20.

Televisiooni ja kino käsitlevate Hispaania õigusnormide hulka kuulub 12. juuli 1994. aasta seadus nr 25/1994 ( 13 ), millega võeti direktiiv 89/552 üle Hispaania õigusesse. Kõnealuse seaduse artiklit 5 pealkirjaga „Euroopa päritolu teosed” on korduvalt muudetud. Käesolevas asjas on otsustava tähtsusega selle . aasta seadusega nr 22/1999 ( 14 ) ja . aasta seaduse nr 15/2001 ( 15 ) teise lisasättega muudetud redaktsioon.

21.

Muudetuna kõlab seaduse nr 25/1994 artikli 5 lõige 1 järgmiselt:

„Televisiooniorganisatsioonid peavad igal aastal reserveerima 51% oma saateajast Euroopa päritolu audiovisuaalsete teoste edastamiseks.

Televisiooniorganisatsioonid, kellel on toimetusvastutus telekanalite eest, kus edastatav programm hõlmab uusi mängufilme, see tähendab filme, mis on valminud viimase seitsme aasta jooksul, peavad kasutama igal aastal vähemalt 5% eelmise majandusaasta aruandes kajastatud kogutegevustulust Euroopa päritolu mängu-, lühi- ja telefilmide tootmise eelrahastamiseks, kaasa arvatud juhtudel, mis on ette nähtud kinematograafia ja audiovisuaalsektori edendamise ja tutvustamise seaduse artikli 5 lõikes 1. 60% sellest summast tuleb kasutada nende teoste tootmiseks, mille originaalkeel on üks Hispaania ametlikest keeltest.

Kõnealuses kontekstis on telefilm audiovisuaalne teos, millel on mängufilmiga sarnased tunnused, teisisõnu on see lõpetatud tervikteos kestusega üle 60 minuti, kuid mis erineb mängufilmist selle poolest, et selle ärieesmärk ei ole selle esitamine kinodes; tegevustulu on auditeeritud majandusaastaaruandes kajastatud tulu, mis saadakse kohustuse aluseks oleva ühe või mitme telekanali käigus hoidmise ja programmi koostamisega.

Kui valitsus on kõik asjast huvitatud sektorid ära kuulanud, võib ta määrusega kindlaks määrata audiovisuaalse teose kestuse, mis võetakse aluseks selle liigitamisel telefilmiks.”

22.

„Määrus Euroopa ja Hispaania päritolu mängu-, lühi ja telefilmide eelrahastamiseks ette nähtud kohustuslike maksete kohta” kiideti heaks 9. juuli 2004. aasta kuningliku dekreediga nr 1652/2004 ( 16 ). Määrus sisaldab seaduse nr 25/1994 artikli 5 lõikes 1 sätestatud Euroopa päritolu mängufilmide tootmise rahastamise eeskirjade rakendussätteid, reguleerides seejuures eelkõige televisiooniorganisatsiooni käibe ja Euroopa päritolu mängufilmide hankimise kvoodi arvutamist. Nimetatud määruse artikli 7 lõike 1 kohaselt võivad televisiooniorganisatsioonid eelrahastamise kohustust silmas pidades arvesse võtta kõiki oma tootmistegevuse, tellimuste, ühistootmise ja audiovisuaalsete teoste ülekandeõiguse omandamisega seotud kulusid.

23.

Menetlusõiguse seisukohalt sisaldab eelotsusetaotlus järgmist lisateavet: Hispaanias võivad eraõiguslikud juriidilised isikud, kelle huve üldkohaldatav määrus mõjutab, viimase vaidlustada ja taotleda selle tühistamist. Kui viidatud üldsätted võtab vastu ministrite nõukogu, siis teostab nende üle kohtulikku kontrolli ainsa instantsina Tribunal Supremo halduskolleegium, kes on pädev hindama valitsuse vastuvõetud õigusaktide õiguspärasust.

24.

UTECA esitas 16. septembril 2004 Hispaania Tribunal Supremole (edaspidi ka „eelotsusetaotluse esitanud kohus”) hagi kuningliku dekreedi nr 1652/2004 kehtetuks tunnistamiseks.

25.

Hagi eesmärk on lõpetada vaidlustatud kuningliku dekreedi ja selle alusel vastuvõetud õigusnormide kohaldamine, sest UTECA seisukohalt rikuvad need mitut Hispaania põhiseaduse sätet ja on vastuolus ühenduse õigusega.

26.

UTECA nõude vastu on nii Hispaania Administración General del Estado ( 17 ) kui ka Federación de Asociaciones de Productores Audiovisuales Españoles (FAPAE), Hispaania audiovisuaaltoodete tootjate ühendus ja Entidad de Gestión de Derechos de los Productores Audiovisuales (EGEDA), audiovisuaaltoodete tootjate õiguste haldamise kollektiivse esindamise organisatsioon.

27.

Tribunal Supremo peatas menetluse 18. aprilli 2007. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse , ja esitas Euroopa Kohtule kolm järgmist eelotsuse küsimust:

28.

UTECA, FAPAE, EGEDA, Kreeka, Hispaania ja Prantsusmaa valitsus, Euroopa Ühenduste Komisjon ning EFTA järelevalveamet esitasid Euroopa Kohtu menetluses kirjalikke ja suulisi märkusi. Kirjalikke märkusi esitasid veel ka Belgia, Itaalia, Austria ja Poola valitsus.

29.

Esimese küsimusega taotleb Tribunal Supremo Euroopa Kohtult direktiivi 89/552 artikli 3 tõlgendamist. Sisuliselt palutakse Euroopa Kohtul selgitada, kas liikmesriigil on õigus panna nimetatud direktiivi artiklites 4 ja 5 sätestatud kvoodisüsteemi ületades televisiooniorganisatsioonile kohustus kasutada igal aastal teatav protsentuaalne osa oma sissetulekust Euroopa päritolu mängu- ja telefilmide eelrahastamiseks. Teisisõnu palutakse Euroopa Kohtul välja selgitada, millises ulatuses on liikmesriikidele piirideta televisiooni direktiiviga jäetud seadusandlik tegutsemisruum seoses Euroopa päritolu teoste rahastamise või eelrahastamisega.

30.

Direktiivi 89/552 artikli 3 lõike 1 kohaselt võivad liikmesriigid nende jurisdiktsiooni alla kuuluvatelt televisiooniorganisatsioonidelt nõuda käesoleva direktiiviga reguleeritud valdkondades üksikasjalikumate või rangemate eeskirjade täitmist.

31.

Viidatud sättest ilmneb, et piirideta televisiooni direktiiviga ei taotleta televisiooniorganisatsioonide suhtes kohaldatavate õigusnormide täielikku ühtlustamist, vaid kehtestatakse miinimumnormid nende edastatavatele telesaadetele. ( 18 )

32.

Seejuures oleks siiski ekslik arvata, et liikmesriigid võivad televisiooniorganisatsioonide suhtes ette näha üksikasjalikumaid või rangemaid eeskirju ainult piirideta televisiooni direktiivi kohaldamisalas. Direktiivi 89/552 artikli 3 lõike 1 sõnastusest viitega täpsustusele „direktiiviga reguleeritud valdkondades” võib ehk jääda selline mulje. Tegelikkuses selgitab selline sõnastus ainult, et liikmesriigid võivad isegi nimetatud direktiiviga reguleeritud valdkondades minna kaugemale ühenduse seadusandja ette nähtud miinimumnormidest. Lisaks sellele on ütlematagi selge, et televisiooniorganisatsioonide tegevust mõjutavad siseriiklikud õigusnormid on lubatud ka teistes, piirideta televisiooni direktiiviga reguleerimata valdkondades. ( 19 )

33.

Eelotsusetaotluse esimesele küsimusele vastamisel on seega ebaoluline, kas sellised siseriiklikud õigusnormid nagu on kehtestatud Hispaanias, mis sisaldavad sätteid teatavate Euroopa päritolu filmide eelrahastamise kohta, puudutavad piirideta televisiooni direktiiviga hõlmatud valdkonda või jäävad täielikult selle kohaldamisalast välja. Siiski on kindel, et liikmesriigid võivad minna kaugemale direktiivis sätestatud miinimumnormidest.

34.

Liikmesriikide kehtestatud „üksikasjalikumad või rangemad eeskirjad” peavad olema kooskõlas direktiivi sisu ja eesmärkide ning ühenduse õigusega. ( 20 ) Alljärgnevalt käsitletakse neid liikmesriikide seadusandliku tegutsemisruumi võimalikke piire.

35.

Piirideta televisiooni direktiiv ei kehtesta liikmesriikidele ühtegi konkreetset nõuet seoses Euroopa päritolu filmide rahastamise või eelrahastamisega. ( 21 )

36.

See-eest ei keela direktiiv liikmesriikidel vastavaid õigusnorme oma siseriiklikus õiguses vastu võtta. Selliste sätete puudumisest direktiivis ei saa järeldada, et liikmesriigid ei võiks neid vastu võtta. Otse vastupidi, piirideta televisiooni direktiivi preambuli kohaselt ei mõjuta direktiiv liikmesriikide vastutust programmide rahastamise ja sisu eest. ( 22 )

37.

Erinevalt UTECA ja Poola valitsuse seisukohast ei piirdu liikmesriikide seadusandlik tegutsemisruum direktiivi 89/552 artikli 3 lõike 1 tähenduses Euroopa päritolu teoste edastamise kvootide kindlaksmääramisega ja viimaste vähem või rohkem rangelt või üksikasjalikult kehtestamisega oma siseriiklikus õiguses. Euroopa päritolu teoste levitamise ja tootmise edendamisel ei pea nad piirduma direktiivi 89/552 artiklites 4 ja 5 ette nähtud meetmetega.

38.

Pigem hõlmab direktiivi 89/552 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud liikmesriikide „üksikasjalikumate või rangemate eeskirjade” mõiste siseriiklike meetmete ulatuslikku spektrit. Seda tõdes ka ühenduse seadusandja, kui ta muutis 1997. aastal piirideta televisiooni direktiivi ja nimetas muutmisdirektiivi 97/36 põhjenduses 44 mitmesuguseid valdkondi, kusjuures sõnade „muu hulgas” kasutus näitab, et tegemist ei ole lõpliku loeteluga. ( 23 ) Direktiivi 97/36 põhjenduses 45 räägitakse sõnaselgelt kohustusest oluliselt toetada „investeeringuid Euroopa toodangusse”.

39.

Eeltoodu põhjal ei tulene piirideta televisiooni direktiivist sellise siseriikliku eelrahastamise süsteemi rakendamise keeldu nagu kehtib Hispaanias ( 24 ).

40.

UTECA arvates lubab direktiivi 89/552 artikli 3 lõige 1 liikmesriikidel kehtestada rangemaid eeskirju üksnes seoses nende televisiooniorganisatsioonidega, kellele on tehtud ülesandeks avalike teenuste osutamine. Ta väidab, et kõnealust sätet tuleb vaadelda koostoimes protokolliga liikmesriikide avalik-õigusliku ringhäälingu kohta. ( 25 )

41.

Ma ei nõustu eeltoodud seisukohaga. Piirideta televisiooni direktiiv ei erista eraõiguslikke ja avalik-õiguslikke televisiooniorganisatsioone või televisiooniorganisatsioone, kellele on tehtud ülesandeks avalike teenuste osutamine. Käesolevas asjas vaadeldava direktiivi 89/552 artikli 3 lõike 1 sõnastus ei anna mingit alust selliseks eristamiseks.

42.

Ühenduse seadusandja on küll 1997. aastal direktiivi muutes täpsustanud, et teatavatele televisiooniorganisatsioonidele võib olla tehtud ülesandeks avalike teenuste osutamine, sealhulgas kohustus oluliselt toetada investeeringuid Euroopa toodangusse. ( 26 )

43.

Eeltoodu põhjal ei saa siiski teha järeldust, et Euroopa päritolu teoste eelrahastamise kohustuse saab seadusega kehtestada üksnes neile televisiooniorganisatsioonidele, kellele on tehtud ülesandeks avalike teenuste osutamine. Seevastu võivad liikmesriigid teha otsuse panna selline seadusest tulenev eelrahastamise kohustus kõigile nende jurisdiktsiooni alla kuuluvatele televisiooniorganisatsioonidele, et saavutada sel viisil Euroopa päritolu teoste levitamise kvootide võimalikult tõhus rakendamine (vt direktiivi 89/552 artiklid 4 ja 5). ( 27 )

44.

Eeltoodu põhjal ei tulene piirideta televisiooni direktiivist keeldu kaasata eraõiguslikud televisiooniorganisatsioonid sellisesse siseriiklikku eelrahastamise süsteemi nagu on Hispaanias.

45.

Mis puudutab piirideta televisiooni direktiivi eesmärke, siis selle preambulist ilmneb, et ühenduse seadusandja jaoks on olulise tähtsusega Euroopa päritolu teleprogrammide ja audiovisuaalsete teoste tootmise edendamine. ( 28 ) Seda kajastab ka direktiivi III peatükk, mille pealkirjast selgub, et oluline pole mitte ainult teleprogrammide levitamise, vaid ka nende tootmise edendamine.

46.

Sellised siseriiklikud õigusnormid, mis panevad televisiooniorganisatsioonidele teatavate Euroopa päritolu mängu- ja telefilmide eelrahastamise kohustuse, edendavad teleprogrammide ja audiovisuaalsete teoste tootmist ja on seega kooskõlas piirideta televisiooni direktiivi eesmärkidega. ( 29 ) Põhivabadusi puudutava Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika tähenduses õigustab seda ka ülekaalukas avalik huvi. ( 30 )

47.

Lisaks oleks piirideta televisiooni direktiivi artiklites 4 ja 5 kindlaks määratud miinimumkvootide rakendamine Euroopa päritolu teoste televisioonis levitamisel illusoorne, kui Euroopa päritolu teoseid ei ole puuduliku rahastamise tõttu võimalik piisavas koguses toota. Kui liikmesriigid võtavad siseriikliku õiguse raames meetmeid Euroopa päritolu toodete rahastamise parandamiseks, siis aitavad nad sellega kaudselt kaasa ka mainitud kvoodisüsteemi rakendamisele.

48.

Eeltoodust tulenevalt ei ole siseriiklikud õigusnormid, mille alusel on televisiooniorganisatsioonid kohustatud eelrahastama teatavaid Euroopa päritolu filme, vastuolus direktiivi eriomase eesmärgiga edendada Euroopa päritolu teoste televisioonis levitamist ja lisaks sellele ka nende tootmist. ( 31 )

49.

Sama vähe on viidatud eelrahastamissüsteem vastuolus direktiivi peamise eesmärgiga tagada teleringhäälinguteenuste osutamise vabadus Euroopas. ( 32 )

50.

Rangemate siseriiklike eeskirjade kohaldamine ei mõjuta üldjuhul direktiivi eesmärki tagada teleringhäälinguteenuste osutamise vabadus. ( 33 )

51.

Selle eesmärgi kahjustamist ei ole käesolevas asjas põhjust karta, sest Hispaanias kehtestatud eelrahastamist käsitlevad õigusnormid ei ole kohaldatavad välismaiste televisiooniorganisatsioonide suhtes, kelle saateid edastatakse Hispaanias.

52.

Hispaanias asutatud televisiooniorganisatsioonide kohta tuleb märkida, et need on küll kohustatud eelrahastama Euroopa päritolu teoseid, kuid see ei mõjuta otseselt nende programmide koostamist. Pigem on see Hispaania õiguses sätestatud eelrahastamise kohustus kehtestatud üksnes eesmärgiga tagada direktiivi 89/552 artiklites 4 ja 5 Euroopa päritolu teoste levitamiseks ette nähtud kvoodisüsteemi tõhus rakendamine, mida peavad järgima kõik ühenduses tegutsevad televisiooniorganisatsioonid.

53.

Äärmisel juhul võiks eelrahastamise kohustust pidada selle mõju tõttu iga asjaomase televisiooniorganisatsiooni eelarvele kaudseks sekkumiseks televisiooniorganisatsioonide programmide koostamisse. Kuna aga eelrahastamise kohustus 5% ulatuses sissetulekutest puudutab üksnes võrdlemisi väikest osa televisiooniorganisatsiooni kogueelarvest, siis tundub selle mõju liiga vähetähtis ja juhuslik ( 34 ) selleks, et tõsiselt kahjustada programmi koostamise vabadust ja takistada seeläbi tema poolt valitud teleringhäälinguteenuste osutamise vabadust direktiivi tähenduses.

54.

Niisiis ei ole sellised siseriiklikud õigusnormid nagu kehtivad Hispaanias, mis panevad televisiooniorganisatsioonidele kohustuse eelrahastada teatavaid Euroopa päritolu filme, vastuolus piirideta televisiooni direktiivi eesmärkidega.

55.

Terviklikkuse huvides käsitlen veel kahte Tribunal Supremo esitatud probleemset küsimust, mis on seotud esimese eelotsuseküsimusega ja tekitavad Tribunal Supremos kahtlust, kas selline eelrahastamise süsteem nagu rakendatakse Hispaanias, on kooskõlas piirideta televisiooni direktiiviga.

56.

Kõigepealt rõhutas Tribunal Supremo oma eelotsusetaotluses, et Hispaanias televisiooniorganisatsioonidele pandud eelrahastamise kohustus ei hõlma kõiki Euroopa päritolu teoseid piirideta televisiooni direktiivi artikli 6 tähenduses, vaid ainult mõnda neist, nimelt üle 60-minutilise kestusega mängu- ja telefilme, välja arvatud sarifilmid.

57.

Nagu eespool märgitud, ( 35 ) ei näe piirideta televisiooni direktiiv mingil moel ette, et liikmesriigid peavad Euroopa päritolu teoste rahastamist või eelrahastamist siseriikliku õigusega reguleerima. Seega ei sisalda direktiiv ka ühtegi sätet selle kohta, milliste Euroopa päritolu teoste suhtes võiks või tuleks rakendada sellist eelrahastamist käsitlevaid siseriiklikke õigusnorme. Liikmesriigid on seega pädevad ise otsustama oma eelrahastamise süsteemi üksikasjade üle ja eelrahastamise kohustusega hõlmatud teoste üle.

58.

Ühenduse õigusest tingitud piirangud võivad käesoleval juhul siiski tuleneda ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluvast võrdse kohtlemise või mittediskrimineerimise põhimõttest, ( 36 ) mida liikmesriigid peavad ühenduse õiguse kohaldamisala piires järgima. ( 37 ) Nagu eespool märgitud, peab Hispaania õigusega ette nähtud eelrahastamise süsteem aitama kaasa Euroopa päritolu teoste tootmisele, puudutab see piirideta televisiooni direktiivi kohaldamisala. ( 38 )

59.

Võrdse kohtlemise või mittediskrimineerimise põhimõte nõuab, et võrreldavaid olukordi ei tohi kohelda eri viisil ja et eri olukordi ei tohi kohelda võrdväärselt, välja arvatud need juhtumid, kui teatud kohtlemine on objektiivselt põhjendatud. ( 39 )

60.

Kahtlemata ei kohtle eelrahastamist käsitlevad Hispaania õigusnormid võrdväärselt üle 60-minutilise kestusega mängu- ja telefilme ning teisi teoseid, sealhulgas sarifilme. See, kas tegemist on võrreldavate või erinevate asjaoludega ja kas eelrahastamine on objektiivselt õigustatud, sõltub mitmest tegurist, mille hindamisel on liikmesriigi seadusandjale jäetud kaalutlusruum. ( 40 )

61.

Piirideta televisiooni direktiiv rõhutab sõltumatu tootmise edendamise vajalikkust. ( 41 ) Lisaks võib olla asjakohane soodustada eelrahastamise süsteemi abil teoseid, mille tootmiskulud on võrdlemisi suured ja mille tootmine valmistab erilisi raskusi. Mõlemad seisukohad võivad viia järelduseni, et üle 60-minutilise kestusega mängu- ja telefilmid ei ole võrreldavad teiste teostega, eelkõige sarifilmidega, või et ebavõrdne kohtlemine on igal juhul objektiivselt õigustatud.

62.

Lõpliku hinnangu andmine ei ole Euroopa Kohtule esitatud vähese teabe põhjal võimalik. Niikuinii kuulub asjaolude hindamine ja ühenduse õigusnormide kohaldamine siseriikliku kohtu pädevusse. ( 42 )

63.

Lisaks märkis Tribunal Supremo oma eelotsusetaotluses, et eelrahastamise kohustus pannakse igale televisiooniorganisatsioonile, kes edastab oma programmis uusi mängufilme ( 43 ), ka sellisel juhul, kui mängufilmide valik on väga väike või moodustab ebaolulise osa tema programmist.

64.

Nagu eespool märgitud, ( 44 ) on liikmesriigid vabad otsustama eelrahastamist käsitlevate õigusnormide üksikasjade üle. Seega võivad liikmesriigid kindlaks määrata ka need televisiooniorganisatsioonid, kes peavad täitma eelrahastamise kohustust.

65.

Ühenduse õigusest tingitud piirangud võivad käesoleval juhul tuleneda peamiselt eelnimetatud võrdse kohtlemise ( 45 ) või ka proportsionaalsuse ( 46 ) põhimõttest.

66.

Seoses proportsionaalsuse põhimõttega tuleb märkida, et vaidlusalused Hispaania õigusnormid näivad panevat kõigile televisiooniorganisatsioonidele ühtviisi kohustuse eelrahastada Euroopa päritolu mängu- ja telefilme. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab uurima, kas nende televisiooniorganisatsioonide olukord, kelle mängufilmide arv on väike, on tegelikult võrreldav teiste televisiooniorganisatsioonide olukorraga. Kui see nii ei ole, siis tuleb uurida, kas nende võrdne kohtlemine võib olla objektiivselt õigustatud. Ka sellega seoses tuleb jätta liikmesriigi seadusandjale kaalutlusruumi. ( 47 )

67.

Väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt nõuab proportsionaalsuse põhimõte, et vastuvõetud meetmed oleksid asjaomase õigusakti õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ja vajalikud, mis tähendab, et kui valida on mitme sobiva abinõu vahel, tuleb otsustada kõige vähem kitsendusi kaasa toova abinõu kasuks ning kitsendused ei tohi olla taotletava eesmärgi valguses ebaproportsionaalsed. ( 48 ) Neid kaalutlusi arvestades peab eelotsusetaotluse esitanud kohus eelkõige uurima, kas Euroopa päritolu teoste eelrahastamise kohustus võib osutuda ülemäära piiravaks neile televisiooniorganisatsioonidele, kelle mängufilmide arv on väike, kuigi 5% tuludest puudutab ainult suhteliselt väikest osa kõnealuste televisiooniorganisatsioonide kogueelarvest.

68.

Euroopa Kohus ei saa talle esitatud teabe põhjal eeltoodu kohta lõplikku hinnangut anda. Nagu juba märgitud, ( 49 ) kuulub asjaolude hindamine ja ühenduse õigusnormide kohaldamine siseriikliku kohtu pädevusse.

69.

Kokkuvõttes tuleb sedastada, et:

siseriiklikud õigusnormid, millega pannakse televisiooniorganisatsioonile kohustus kasutada igal aastal teatav protsentuaalne osa oma sissetulekutest Euroopa päritolu mängu- ja telefilmide eelrahastamiseks, ei ole vastuolus direktiiviga 89/552 ja eelkõige selle artikliga 3. Sellised siseriiklikud õigusnormid peavad olema kooskõlas ka teiste ühenduse õiguse sätetega.

70.

Juhul kui esimesele küsimusele vastatakse minu poolt soovitatud kujul, siis tuleb selgitada ka teist küsimust. Sellega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas liikmesriik võib seadusega kohustada televisiooniorganisatsioone kasutama 60% oma iga-aastasest kohustuslikust eelrahastamise summast Euroopa päritolu mängu- ja telefilmide jaoks, mille originaalkeel on asjaomase liikmesriigi ametlik keel. ( 50 )

71.

Teine eelotsuse küsimus puudutab selle sõnastuse kohaselt direktiivi 89/552 ja ühenduse õiguses sätestatud diskrimineerimiskeelu tõlgendamist.

72.

Direktiivi 89/552 kohta märkisin ma juba seoses esimese eelotsuse küsimusega, ( 51 ) et see ei sisalda ühtki nõuet filmide rahastamist või eelrahastamist käsitlevate siseriiklike õigusnormide kohta. Siiski peavad sellised siseriiklikud õigusnormid olema kooskõlas ühenduse õigusega, eelkõige asutamislepingus sätestatud põhivabadustega. ( 52 ) Järgnevalt käsitlen eelotsusetaotluse teist küsimust ainult sellest seisukohast.

73.

Kuna teine küsimus puudutab üldist diskrimineerimise keeldu EÜ artikli 12 alusel, tuleb lisaks meenutada, et viidatud sätet kohaldatakse iseseisvalt üksnes nende ühenduse õigusega reguleeritud juhtude suhtes, mille suhtes EÜ asutamisleping ei näe ette diskrimineerimise keelu erisätteid. ( 53 ) Nagu alltoodust ilmneb, puudutab käesolev juhtum mitut EÜ asutamislepingus sätestatud põhivabadust, seetõttu ei ole siinkohal vajalik selgitada EÜ artiklit 12.

74.

Eelrahastamist käsitlevad Hispaania õigusnormid näevad ette televisiooniorganisatsioonide kohustuse kasutada teatav protsentuaalne osa oma sissetulekutest selliste Euroopa päritolu mängu- ja telefilmide eelrahastamiseks, mille originaalkeel on üks Hispaania ametlikuks keeleks tunnistatud keel.

75.

Teoreetiliselt võib selliseid filme toota igas liikmesriigis. Eelotsusetaotluse esitanud kohus sedastab siiski, et praktikas on enamjaolt tegemist Hispaanias toodetud filmidega. ( 54 ) Selleks et toota filmi, mille originaalkeel on üks Hispaania ametlikest keeltest, peavad nii näitlejad kui ka režissöör, operaatorid, assistendid ja võimalikud statistid seda keelt piisavalt valdama. Üldjuhul peavad nad – vähemalt näitlejad – valdama seda keelt sama hästi kui emakeelt. ( 55 ) Sellised tingimused on ühenduse piires täidetud valdavalt Hispaanias või hispaanlaste puhul.

76.

Eelöeldu põhjal võib tekkida soov uurida eelrahastamist käsitlevate Hispaania õigusnormide mõju pidades eriti silmas kaudset diskrimineerimist rahvusliku kuuluvuse alusel; sellise mulje jätavad Tribunal Supremo ja mõne menetlusosalise märkused. Niisugune käsitlus võib viia selleni, et kitsendavalt võetakse arvesse Hispaania õigusnormide ainult ühte väga ilmset mõju, nimelt seda, et televisiooniorganisatsioone mõjutatakse teataval määral investeerima kodumaistesse filmiprojektidesse ja samas jätma investeerimata välismaistesse filmiprojektidesse. Seevastu tuleb kaudse diskrimineerimise mõistet tõlgendada väga laialt, et hinnata ulatuslikult kõiki teisi Hispaania õigusnormide mõjusid ja eeskätt seda mõju, mida need avaldavad nende isikute liikumisvabadusele, kes toodavad Euroopas filme või osalevad filmivõtetel.

77.

Seetõttu tuleb asjaomast Hispaania õigusnormide mõju vaadelda põhivabaduste piirangute seisukohast, nimelt teenuste osutamise vabaduse (EÜ artiklid 49 ja 50), asutamisvabaduse (EÜ artikkel 43), kapitali vaba liikumise (EÜ artikli 56 lõige 1) ja töötajate liikumisvabaduse (EÜ artikkel 39) piirangute aspektist. Teatavasti sisaldavad need põhivabadused nii diskrimineerimise keeldu kui ka piirangute keeldu. ( 56 ) Kaudse diskrimineerimise ja piirangute vaheline piir on hägune. Kaudset diskrimineerimist peetakse mõnikord aga lausa asjaomase põhivabaduse piirangu erijuhuks. ( 57 ) Öeldut kinnitab ka see, et juba kolme asjaomase põhivabaduse sõnastuses neljast ei viidata diskrimineerimise, vaid piirangu mõistele (EÜ artiklid 43, 49 ja artikli 56 lõige 1). Piirangute ja kaudse diskrimineerimise õigustamist on kohtupraktikas sisuliselt hinnatud samade kriteeriumide alusel. ( 58 )

78.

Teenuste osutamise vabadus (EÜ artiklid 49 ja 50) puutub asjasse niivõrd, kuivõrd Hispaania televisiooniorganisatsioonid soovivad omandada teiste liikmesriikide tootjate filmide ülekandmise õigusi. ( 59 ) Selles ulatuses, milles eelrahastamist käsitlevad Hispaania õigusnormid sätestavad sealsetele Hispaania televisiooniorganisatsioonidele kohustuse rahastada filme, mis on ühes Hispaania ametlikus keeles, huvitab Hispaania televisiooniorganisatsioone teistes originaalkeeltes filmide ülekandmise õiguste omandamine vähem, kuna nende filmide ülekandmise õiguste omandamist ei võeta eelrahastamise kohustuse raames arvesse. See mõjub ebasoodsalt peamiselt välismaiste tootjate filmidele. Samal ajal väheneb välismaiste tootjate huvi turustada oma filmide ülekandmise õigusi Hispaanias, sest nende filmide originaalkeel ei ole üldjuhul üks Hispaanias ametlikuks keeleks tunnistatud keel.

79.

Nagu komisjon on õigesti märkinud, tuleb teenuste osutamise vabaduse puhul arvestada veel teistki aspekti: kui näitlejad, režissöörid ja teised filmitootmisel osalevad isikud ei ole töötajad, siis osutavad nad filmitootjale teenuseid EÜ artikli 49 tähenduses. Eelrahastamist käsitlevad Hispaania õigusnormid annavad Hispaania filmitootjatele stiimuli toota filme eeskätt Hispaania ametlikes keeltes. Sellest tulenevalt puudub Hispaania filmitootjatel stiimul rakendada filmide tegemisel välismaiseid näitlejaid, režissööre ja muud personali, sest need isikud ei valda Hispaania ametlikke keeli üldjuhul nii hästi kui kohalikud elanikud. Seetõttu on neil isikutel raskem pakkuda Hispaania filmitootjatele oma teenuseid.

80.

Kõnealuste asjaolude seisukohast mõjuvad sellised eelrahastamist käsitlevad õigusnormid nagu on Hispaanias teenuste osutamise vabaduse piiranguna.

81.

Sellised eelrahastamist käsitlevad õigusnormid nagu on Hispaanias võivad mõjutada asutamisvabadust kahel viisil (EÜ artikkel 43).

82.

Ühelt poolt võib muutuda Hispaania televisiooniorganisatsioonidele vähem huvipakkuvaks filme tootvate äriühingute ülevõtmine teistest liikmesriikidest või – silmas pidades ühistootmist – neis enamusosaluse omandamine. ( 60 ) Kuivõrd need välismaised filmitootjad ei tooda filme, mille originaalkeel on üks Hispaania ametlik keel, ei saa nende tegevust arvesse võtta, pidades silmas Hispaania televisiooniorganisatsioonide kohustuse täitmist, mis tulenevad sealsetest eelrahastamist käsitlevatest õigusnormidest. ( 61 )

83.

Teiselt poolt ei pruugi välismaised filmitootjad ja režissöörid olla huvitatud Hispaanias tegutsemisest või seal filiaali või tütarfirma asutamisest. Kui nad toodavad filme muus keeles kui mõnes Hispaania ametlikus keeles, siis ei saa nad kasutada sealsete eelrahastamist käsitlevate õigusnormide eeliseid.

84.

Mõlemast seisukohast mõjuvad sellised eelrahastamist käsitlevad õigusnormid nagu on Hispaanias teenuste osutamise vabaduse piiranguna.

85.

Kapitali vaba liikumist (EÜ artikli 56 lõige 1) piiratakse siis, kui televisiooniorganisatsioonid annavad näiteks ühistootmise raames oma kapitali välismaiste filmitootjate käsutusse või üksnes omandavad neis osaluse ilma nende juhtimise üle määravat mõju saavutamata. ( 62 )

86.

Sellised eelrahastamist käsitlevad õigusnormid nagu on Hispaanias võivad muuta nimetatud investeeringud välismaistesse ettevõtjatesse Hispaania televisiooniorganisatsioonide jaoks vähe huvipakkuvaks. Kuna need välismaised filmitootjad ei tooda filme, mille originaalkeel on üks Hispaania ametlik keel, ei saa nende tegevust arvesse võtta, pidades silmas Hispaania televisiooniorganisatsioonide kohustuse täitmist, mis tuleneb sealsetest eelrahastamist käsitlevatest õigusnormidest. Seega on tegemist kapitali vaba liikumise piiranguga. ( 63 )

87.

Kui näitlejad, režissöörid ja teised filmitootmises osalevad isikud töötavad filmitootja alluvuses ja osutavad talle teenuseid, saades selle eest temalt palka, siis on nad töötajad EÜ artikli 39 tähenduses. Eespool esitatud väited teenuste osutamise vabaduse kohta ( 64 ) puudutavad neid järgmisel viisil: eelrahastamist käsitlevad õigusnormid annavad Hispaania filmitootjatele stiimuli toota filme peamiselt Hispaanias tunnustatud ametlikes keeltes. Sellest tulenevalt on Hispaania filmitootjad vähem huvitatud võõrtöötajate värbamisest, kuna üldjuhul ei valda nad Hispaania ametlikke keeli nii hästi kui kohalikud elanikud. Järelikult on välismaalastel raskem kandideerida Hispaania filmitootjate pakutud töökohtadele. Sel viisil rikutakse võõrtöötajate liikumisvabadust.

88.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ( 65 ) saab meedet, mis piirab ühte EÜ asutamislepinguga tagatud põhivabadust, lubada rakendada üksnes juhul, kui see järgib asutamislepinguga kooskõlas olevat õiguspärast eesmärki ja kui seda õigustab ülekaalukas üldine huvi. Sellisel juhul peab piirav meede olema sobiv taotletava eesmärgi saavutamiseks ega tohi minna kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik.

89.

Teisisõnu peab põhivabaduse piirangul niisiis olema õiguspärane eesmärk ja see peab olema proportsionaalne. ( 66 )

90.

Hispaania eelrahastamist käsitlevate õigusnormide eesmärk on edendada selliste Euroopa päritolu filmide tootmist, mille originaalkeel on üks Hispaania ametlik keel.

91.

Asjaolu, et sel puhul on tegemist tunnustamisväärse eesmärgiga, ei tulene üksnes piirideta televisiooni direktiivist. Direktiivi preambuli kohaselt peavad liikmesriigid saama kohaldada üksikasjalikumaid või rangemaid eeskirju „eelkõige keelenõuete osas” ja seda „teatava keele aktiivse soodustamise võimaldamiseks”. ( 67 ) Direktiivi muutmisega 1997. aastal rõhutas ühenduse seadusandja veel kord, et liikmesriigid võivad kohaldada üksikasjalikumaid või rangemaid eeskirju, mis käsitlevad „keelepoliitiliste eesmärkide saavutamist”. ( 68 )

92.

Piirideta televisiooni direktiivi rakendatav avatud lähenemisviis teatavate keelte toetamisele on tihedas seoses sooviga ka edaspidi võimaldada liikmesriikide kultuurilise arengu sõltumatust – sealhulgas ja eelkõige väikese tootmisvõimsuse või kitsa keelealaga riikides – ning säilitada kultuuri mitmekesisust ühenduses. ( 69 )

93.

Nimetatud põhimõtteid väärtustab Maastrichti leping ( 70 ) ja need sisalduvad nüüd ka esmases õiguses. Nii aitab ühendus kaasa liikmesriikide kultuuri õitsengule, ühtlasi respekteerides nende rahvuslikku ja regionaalset mitmekesisust ning samal ajal rõhutades ühist kultuuripärandit (EÜ artikli 151 lõige 1). Ta toetab liikmesriikide tegevust, muu hulgas sellistes valdkondades nagu Euroopa rahvaste kultuuri ja ajaloo alaste teadmiste parandamine ja levitamine ja kunsti- ja kirjanduslooming, kaasa arvatud audiovisuaalne sektor (EÜ artikli 151 lõige 2). Kultuuride mitmekesisuse respekteerimine ja edendamine on üks ühenduse tegevuse peaeesmärke (EÜ artikli 151 lõige 4), mida tuleb täita ka seadusandlikus tegevuses audiovisuaalsete teenuste sektoris ja mis on Euroopa Liidu austusavaldus liikmesriikide rahvuslikule omapärale (EL artikli 6 lõige 3).

94.

Kultuuride mitmekesisuse säilitamine ja edendamine on Euroopa Liidule ka seepärast oluline, et selline mitmekesisus on Euroopale ja Euroopa kultuurile väga iseloomulik. Vastavalt sellele on Euroopa Liit rajatud „ühinenud mitmekesisusele” ( 71 ) ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta ( 72 ) artiklis 22 on sätestatud, et Euroopa Liit austab kultuuride, religioonide ja keelte mitmekesisust.

95.

Kultuuride mitmekesisuse olulisust rõhutab rahvusvahelisel tasandil ka UNESCO kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsioon. ( 73 ) UNESCO konventsioonis on sõnaselgelt märgitud, et keeleline mitmekesisus on kultuurilise mitmekesisuse põhielement. ( 74 )

96.

Euroopa Komisjon leiab samamoodi, et keelte mitmekesisuse respekteerimine on üks Euroopa Liidu põhiväärtusi. ( 75 ) Hiljuti kutsus ka Euroopa Liidu Nõukogu üles hoidma Euroopa keelelist mitmekesisust. ( 76 )

97.

Keele kultuurimõõde ei piirdu mingil juhul kirjandusega. Just audiovisuaalsektoris on see väga oluline kultuuride säilitamiseks ja edendamiseks nagu ka sellekohaste teadmiste levitamiseks. Juhul kui audiovisuaalseid teoseid, nagu kino- ja telefilmid, toodetaks – näiteks majanduslikel põhjusel – ühes või mõnes üksikus kogu maailmas laialt levinud keeles, kaasneks sellega paratamatult kultuurilise mitmekesisuse kadu. Filmi hilisem dubleerimine teistesse keeltesse võib küll aidata laiemal publikul seda paremini mõista, kuid ei muuda selle kultuurilist tausta ega väärtushinnanguid, millele film tugineb ja mida see levitab.

98.

Eeltoodust tulenevalt rõhutab UNESCO konventsioon riikide suveräänset õigust võtta meetmeid kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitseks ja edendamiseks, sealhulgas ka kultuuriteenuste valdkonnas. ( 77 ) Konventsioon annab sõnaselgelt konventsiooniosalistele õiguse võtta nende teenuste puhul kasutatavat keelt käsitlevaid meetmeid. ( 78 )

99.

Ühendus ja need liikmesriigid, kes on UNESCO konventsiooni osalised, on võtnud endale kohustuse arvestada seda konventsiooni teisi lepinguid, sealhulgas ka EÜ asutamislepingut, tõlgendades ja kohaldades. ( 79 )

100.

Euroopa Kohtu pikaajalisest praktikast nähtub, et viidatud käsitlus on EÜ asutamislepingu raames võimalik. Selle kohaselt kujutavad „teatavad eesmärgid, mis on seotud kultuuri edendamisega” endast avalikust huvist tulenevaid ülekaalukaid põhjusi, ( 80 ) näiteks ajaloo- ja kunstipärandi säilitamine ( 81 ) nagu ka avalik huvi ajalooliste rikkuste väärtustamise ja teadmiste parimal võimalikul viisil levitamise vastu riigi kunsti- ja kultuuripärandi kohta. ( 82 )

101.

Käesoleval juhul tuleb lisaks rõhutada, et Euroopa Kohus on pidanud põhivabaduste piirangut õigustatuks filmivaldkonna edendamise ( 83 ), pluralistliku ringhäälingu loomise ja säilitamise ( 84 ) ning ringhäälingu programmi teatava kvaliteedi tagamise ( 85 ) puhul. Lisaks on ta põhimõtteliselt tunnustanud liikmesriikide õigust edendada oma rahva ja ametlikke keeli. ( 86 )

102.

Eeltoodu põhjal olen seisukohal, et Hispaania seadusandja järgib seaduspärast eesmärki, kui ta soovib oma Euroopa päritolu teoste toetamise meetmetega edendada eeskätt selliseid mängu- ja telefilme, mille originaalkeel on üks Hispaanias tunnustatud ametlikest keeltest.

103.

Tuleb veel uurida, kas eelrahastamist käsitlevad Hispaania õigusnormid järgivad oma õiguspärast eesmärki proportsionaalsete vahendite abil. Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab televisiooniorganisatsioonidele pandud kohustus olema sobiv taotletava eesmärgi saavutamiseks ega tohi minna kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik. ( 87 )

104.

Televisiooniorganisatsioonide kohustus kasutada igal aastal teatav protsentuaalne osa oma sissetulekutest selliste Euroopa päritolu mängu- ja telefilmide eelrahastamiseks, mille originaalkeel on üks Hispaania ametlik keel, on kahtlemata sobiv selleks, et säilitada, edendada ja levitada asjaomast keelt ning seeläbi ka Hispaania ja selle piirkondade kultuuri kino ja televisiooni kaudu. ( 88 )

105.

Lisan veel, et ühe liikmesriigi või Euroopa Liidu piirkonna keele ja kultuuri säilitamise ja edendamise meetmed aitavad kaasa ka Euroopa kultuuri kui terviku edendamisele.

106.

Põhjalikumalt on vaja käsitleda küsimust, kas kõnealune Hispaania õigusnorm on sellisel kujul taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik ega lähe vajalikust kaugemale.

107.

Komisjoni seisukohalt on Hispaania õigusnormid liiga üldised ja ebatäpsed. Ta märgib, et puuduvad objektiivsed ja kontrollitavad kriteeriumid, millest lähtudes on võimalik tagada ainult selliste mängu- ja telefilmide eelrahastamist, mida võib pidada „kultuuritooteks”.

108.

Mööndavasti on Euroopa Kohus juba ühel korral, kohtuasjas Distribuidores Cinematográficos, leidnud, et Hispaania õigusnormidel puudub õigustus filmiedendamise valdkonnas muu hulgas põhjendusel, et see toetab „[kodumaiseid] filme olenemata nende sisust ja kvaliteedist”. ( 89 ) Kohtujurist Van Gerven on samuti märkinud, et kõnealusel ajal puudus Hispaania õigusnormides igasugune „kvaliteedikontroll”. ( 90 )

109.

Ma leian, et Distribuidores Cinematográficos’e kohtuasja praktika ei ole käesolevale kohtuasjale ülekantav.

110.

Käesolev kohtuasi ei ole minu arvates Distribuidores Cinematográficos’e kohtuasjaga igast aspektist võrreldav. Toona vaieldi sätete üle, mis seoses „Hispaania filmidega” puudutasid ainult liikmesriiki, kus film toodeti. Seevastu käesoleval juhul on pidepunktiks keelekriteerium. Pidades silmas keele tähtsust kultuuride säilitamisel, edendamisel ja teadmiste levitamisel, ei tohi jätta arvesse võtmata viidatud kriteeriumi seost kultuuriga. ( 91 ) Erinevalt kohtuasjast Distribuidores Cinematográficos ei saa käesolevas asjas vaidlusaluseid eelrahastamist käsitlevaid Hispaania õigusnorme lihtsalt kõrvale heita kui vaid majanduslikel kaalutlustel võetud protektsionistlikke meetmeid.

111.

Olenemata käesoleva kohtuasja võrreldavusest Distribuidores Cinematográficos’e kohtuasjaga tuleb kultuuri ja meedia valdkonnas lisaks kaaluda keelekriteeriumi piire ületava sisu- ja kvaliteedikontrolli negatiivseid tagajärgi.

112.

Avatud ja pluralistlikus ühiskonnas on kultuuri mõiste üsna lai. Järelikult on ka kultuuri väljendusvorme palju ja seda ka audiovisuaalsektoris. Kui jätta kõrvale vähesed ja käesolevas asjas ebaolulised äärmuslikud juhtumid, ( 92 ) siis näib minu arvates võimatu leida objektiivseid ja eelkõige õiglasi kriteeriume, millest lähtuda kultuuri defineerimisel või edendamist väärivate „kultuuritoodete” kindlaksmääramisel. Iga selletaolise üritusega kaasneb paratamatult oht takerduda klassikalistesse mõttemallidesse ja jätta tähelepanuta kultuuri uusimate suundumuste dünaamika ja ühiskonna vähemuste kultuuritegevus.

113.

Ka sellisel juhul, kui tahetaks kehtestada objektiivsed kriteeriumid, et määrata kindlaks, kas mängu- või telefilm vastab „kultuuritoote” ( 93 ) või „kvaliteetfilmi” ( 94 ) nõuetele, kaasneks selliste kriteeriumide praktilise rakendamisega märkimisväärne bürokraatia. Minimaalse õiguskindluse tagamiseks võib osutuda vajalikuks, et riigi poolt määratud ekspertide kogu või riigi volitatud asutus hindab, kas asjaomast filmiprojekti võiksid eelrahastada televisiooniorganisatsioonid või mitte. Sellega võib filmitootjatel ja kunstnikel tekkida mulje, et nende filmiprojekt peab läbima riikliku eeltsensuuri.

114.

Eeltoodu ei välista, et mõni liikmesriik püüab oma kaalutlusruumi piires ( 95 ) järgida filmitootmise edendamisel sisulisi või kvaliteedikriteeriume. Kuid minu arusaamist mööda ei tulene liikmesriikidele ühenduse õigusest, eeskätt põhivabadustest paratamatult kohustust tugineda kultuuri edendamisel sisulistele või kvaliteedikriteeriumidele.

115.

Samuti võib komisjon oma ulatusliku kaalutlusruumi piires, ( 96 ) kultuuri edendamiseks ja kultuuripärandi säilitamiseks ettenähtud riigiabi heakskiitmisel (EÜ artikli 87 lõike 3 punkt d) võtta piirava seisukoha ja heaks kiita üksnes meetmed, mille ese on täpselt määratletud „kultuuritoode”. ( 97 ) Komisjoni heakskiitmispraktika riigiabi valdkonnas ei mõjuta siiski EÜ asutamislepingu muude sätete, eriti põhivabaduste tõlgendamist. Miski ei takista liikmesriikidel jätta väljaspool riigiabi valdkonda tähelepanuta täiendavad sisulised ja kvaliteedikriteeriumid ning edendada kultuuri võimalikult laiaulatuslikult.

116.

Kindlasti ei eelda sellise eelrahastamise süsteemi nagu on Hispaanias õigustamine ühenduse õiguse seisukohalt, et selle kohaldamisalasse kuuluksid objektiivsete ja kontrollitavate kriteeriumide alusel ainult sellised mängu- ja telefilmid, mis vääriksid eriti edendamist kui „kultuuritooted” või „kvaliteetfilmid”.

117.

Lõpuks tuleb veel märkida, et eelrahastamist käsitlevate Hispaania õigusnormidega televisiooniorganisatsioonidele pandud rahalist kohustust ei saa meile esitatud teabe põhjal pidada taotletud eesmärgi suhtes täiesti ebaproportsionaalseks. Ma pean 3% ( 98 ) suurust protsentuaalset osa sissetulekutest, mida televisiooniorganisatsioonid peavad igal aastal kasutama nende filmide eelrahastamiseks, mille originaalkeel on üks Hispaania ametlikest keeltest, küllaltki mõõdukaks. Lisaks ei nõua Hispaania õigusnormid televisiooniorganisatsioonidelt filmide eelrahastamist üksnes Hispaania ametlikes keeltes. Kehtestades kvoodi suhtega 60:40 annab see neile pigem ulatusliku kaalutlusruumi teistes keeltes Euroopa filmiprojektidesse investeerimisel. Mõne menetlusosalise poolt Euroopa Kohtu istungil esitatud teabe kohaselt võivad televisiooniorganisatsioonid investeerida ka ühistootmisse, mille tulemusel valmival filmil on mitu võrdses seisus originaalkeelt. ( 99 )

118.

Eeltoodust tulenevalt leian ma, et sellised eelrahastamist käsitlevad õigusnormid nagu on Hispaanias on sobivad saavutamaks taotletavat keele- ja kultuuripoliitilist eesmärki ega lähe kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik. Lisaks ei kujuta see endast ebaproportsionaalset koormust televisiooniorganisatsioonidele.

119.

Kokkuvõttes võib öelda, et:

EÜ asutamislepingust tulenevad põhivabadused ei keela liikmesriigil kehtestada õigusakti, mis kohustab televisiooniorganisatsioone kasutama 60% eelrahastamiseks eraldatavast iga-aastasest kohustuslikust summast selliste Euroopa päritolu mängu- ja telefilmide tootmiseks, mille originaalkeel on asjaomase liikmesriigi ametlik keel.

120.

Oma kolmanda küsimusega palub Tribunal Supremo selgitada riigi poolt või riigi ressurssidest antava abi mõistet EÜ artikli 87 tähenduses. Sisuliselt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas liikmesriigi poolt televisiooniorganisatsioonidele seadusega pandud kohustus kasutada igal aastal teatav protsentuaalne osa oma sissetulekutest selliste Euroopa päritolu mängu- ja telefilmide eelrahastamiseks, mille originaalkeel on asjaomase liikmesriigi ametlik keel, on riigiabi. Selle küsimuse taustaks on Tribunal Supremo arvamus, et suurema osa seaduse nr 25/1994 ( 100 ) alusel eelrahastatud filmide tootjaks on Hispaania filmitööstus. ( 101 )

121.

Erinevalt UTECA-st leiavad ülejäänud käesoleva kohtuasja menetlusosalised, et tegemist ei ole riigiabiga EÜ artikli 87 tähenduses. Ma jagan seda seisukohta.

122.

Meetme liigitamine riigiabiks EÜ asutamislepingu tähenduses eeldab, et täidetud on kõik neli EÜ artikli 87 lõike 1 kumulatiivset kriteeriumi. ( 102 ) Need kriteeriumid on järgmised: meetme rahastamine riigi poolt või riigi ressurssidest (esimene kriteerium), ettevõtjale soodustuse andmine (teine kriteerium), nimetatud meetme valikulisus (kolmas kriteerium) ning mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ja sellest tulenev konkurentsi moonutamine (neljas kriteerium). ( 103 )

123.

Käesolevas asjas nõuab erilist tähelepanu esimene kriteerium, nimelt rahastamine liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest.

124.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tehta riigiabi mõiste puhul vahet, kas riik annab abi otse või annavad abi riigi määratud või asutatud avalik- või eraõiguslikud organisatsioonid, sest muul juhul saaks riigiabi puudutavatest EÜ artiklitest 87 ja 88 mööda minna lihtsalt nii, et luuakse sõltumatuid asutusi, kelle ülesanne on sellise abi jagamine. ( 104 )

125.

Selleks et eeliseid saaks pidada abiks, peavad nad esiteks olema otseselt või kaudselt antud riigi ressurssidest ja teiseks peab neid saama omistada riigile. ( 105 )

126.

Vastupidi UTECA arvamusele ei ole siinkohal midagi muutnud ka Euroopa Kohtu uuem praktika, eeskätt otsused kohtuasjades GEMO, Pearle, Forum 187 ja Laboratoires Boiron. Näiteks Pearle kohtuotsuses välistas Euroopa Kohus riigiabi olemasolu EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses eeskätt seetõttu, et tegemist ei olnud abi andmisega riigi ressurssidest. ( 106 ) GEMO kohtuasja asjaolud puudutasid rahastamist ametiasutuste kogutud ja hallatud maksutulu arvel, seega toimus rahastamine kahtlemata riigi ressurssidest ega vajanud täpsemat selgitamist. ( 107 ) Samasugused asjaolud esinesid kohtuasjades Forum 187 ja Laboratoires Boiron, mille esemeks oli soodustamine maksuvabastuse kaudu; ( 108 ) sellel juhul ei olnud küll tegemist riigi poolt makstava rahaga, vaid maksu sissenõudmata jätmisega riigi poolt.

127.

Käesolevas asjas on seaduse nr 25/1994 artikli 5 muudetud lõige 1, millest tuleneb Hispaania televisiooniorganisatsioonide kohustus eelrahastada filme, kahtlemata Hispaania Kuningriigi poolt võetud meede. Sellest õigusnormist filmitootjatele tulenevaid võimalikke eeliseid võib omistada Hispaania riigile. ( 109 )

128.

Kõnealuse õigusnormi alusel ei toimu siiski riigi ressursside otsest ega kaudset ülekandmist filmitootjatele. Riigi ressursside ülekandmine ei tarvitse alati tähendada väljamakset riigi vahenditest. ( 110 ) Siiski peaks filmide eelrahastamiseks kasutatav raha enne asjaomastele filmitootjatele väljamaksmist olema vähemalt riigi käsutuses ( 111 ) või tooma muul viisil kaasa riigi rahalise kohustuse ( 112 ). Käesolevas asjas ei ole see aga nii.

129.

Esiteks kasutatakse filmide eelrahastamiseks vastavalt vaidlusalusele õigusnormile ainult asjaomaste televisiooniorganisatsioonide rahalisi vahendeid olenemata sellest, kas tegemist on nende endi või kellegi teise toodetud filmidega. Asjast ilmneb, et Hispaania riigil puudub igasugune kontroll asjaomaste rahaliste vahendite üle, samuti ei saa riik mõjutada nende tegelikku kasutamist, seega ei saa eeldada, et need rahalised vahendid on riigi käsutuses.

130.

Teiseks ei tekita filmide eelrahastamise süsteem Hispaania riigile mitte mingisugust rahalist kohustust. Selline kohustus ei teki pelgalt asjaolust, et televisiooniorganisatsioonid, keda on seadusega kohustatud eelrahastama Euroopa päritolu filme, teenivad vähem kasumit ja see omakorda võib kaasa tuua riigi maksutulude vähenemise. ( 113 ) Põhjuslik seos filmide eelrahastamise ja maksutulude vähenemise vahel on nimelt liiga kaudne ja ebakindel selleks, et võiks rääkida filmitootjatele teatava eelise andmisest riigi kulul. Selles suhtes erineb käesolev kohtuasi põhimõtteliselt sellistest juhtumitest, mille puhul seisneb teatavale ettevõtjale riigi kulul antud eelis konkreetses maksusoodustuses või maksuvabastuses, nii et riigi maksutulu vähenemine on piisavalt ettenähtav ja selle eelisega võrdne. ( 114 )

131.

Filmide eelrahastamise süsteemi raames paneb Hispaania riik seadusega kohustuse kasutada osa oma rahalistest vahenditest teataval eesmärgil, nimelt Euroopa päritolu teatavates keeltes mängu- ja telefilmide eelrahastamiseks, ainult konkreetsetele ettevõtjatele, see tähendab televisiooniorganisatsioonidele. Sellega seotud riigi sekkumine televisiooniorganisatsioonide eraautonoomiasse võib tõepoolest anda teatavatele filmitootjatele majanduslikke eeliseid, kuid neid eeliseid ei rahastata mitte riigi, vaid üksnes asjaomaste televisiooniorganisatsioonide vahenditest. ( 115 )

132.

Eeltooduga ei ole vastuolus tõsiasi, et Hispaania televisiooniorganisatsioonide hulgas, kellel lasub filmide eelrahastamise kohustus, leidub lisaks eraõiguslikele ettevõtjatele ka avalik-õiguslikke televisiooniorganisatsioone. ( 116 ) Riigi osalusega äriühingute või avalik-õiguslike organisatsioonide hallatavaid vahendeid võib üksikjuhtudel pidada riigi ressurssideks. ( 117 ) See ei ole alati ja automaatselt nii, ( 118 ) vaid ainult sellisel juhul, kui asjaomased vahendid on pideva avaliku kontrolli all ja seega pädevatele riigiasutustele kättesaadavad. ( 119 )

133.

Avalik-õiguslikel televisiooniorganisatsioonidel on enamikul juhtudel riigi antud eriautonoomia, mis kaitseb neid riigipoolse sekkumise eest mitte ainult programmi koostamisel, vaid ka kulutuste tegemisel. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas selline autonoomia on ka Hispaania avalik-õiguslikel televisiooniorganisatsioonidel – sellisel juhul ei saa nende rahalisi vahendeid pidada riigi ressurssideks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses. ( 120 )

134.

Isegi kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks jõudma järeldusele, et riik võiks Hispaania avalik-õiguslikke televisiooniorganisatsioone nende kulusid silmas pidades mõjutada, tuleb mõelda sellele, et käesolevas asjas vaidlusaluste filmide eelrahastamiseks mõeldud summadel puudub seos riigi erilise sekkumisega avalik-õiguslike televisiooniorganisatsioonide tegevusse, millest võiks järeldada varjatud riigiabi olemasolu. Need tuginevad pigem üldisele seadusandlusele, mille kohaldamisalasse ei kuulu mitte ainult avalik-õiguslikud televisiooniorganisatsioonid, vaid ka paljud eraõiguslikud televisiooniorganisatsioonid.

135.

Seaduse nr 25/1994 artikli 5 muudetud lõikes 1 ei eristata eraõiguslikke ja avalik-õiguslikke televisiooniorganisatsioone. Seega on asjaomane säte võrreldav teiste üldiste riiklike õigusnormidega, mis teenivad avalikku huvi – näiteks tervisekaitset, keskkonnakaitset või liiklusohutust – ja mida peavad järgima nii avalik-õiguslikud kui ka eraõiguslikud juriidilised isikud.

136.

Nii ei kujuta seadusesäte, mille kohaselt mootorratturid peavad kandma kiivrit, iseenesest veel riigiabi ettevõtjatele, kes toodavad ja turustavad kiivreid ning seda isegi juhul, kui riik ostab osa kiivreid politsei jaoks. Isegi kui liikmesriik näeks ette, et tuleb kanda kodumaiste tootjate toodetud kiivreid, ei oleks tegemist riigiabi puudutava probleemiga, vaid asi tuleks lahendada pigem siseturu põhivabaduste seisukohalt, pidades eelkõige silmas kaupade vaba liikumist käsitlevaid õigusnorme.

137.

Sama kehtib ka vaidlusaluste õigusnormide kohta, millega pannakse Hispaania televisiooniorganisatsioonidele kohustus aidata avalikust huvist lähtuvalt teatava osaga oma ressurssidest kaasa Euroopa päritolu filmide eelrahastamisele. Pelk asjaolu, et asjaomased isikud peavad õigusnormide alusel maksma teatavaid makse ja kolmandad isikud sellest kasu saavad, ei tee veel asjaomastest õigusnormidest riigi ressurssidest rahastatavat riigiabi EÜ artiklite 87 ja 88 tähenduses. Selliste õigusnormide ühenduseõiguslikku mõju tuleb hinnata pigem siseturu põhivabaduste seisukohalt. ( 121 )

138.

Kokkuvõttes tuleb märkida, et sellised eelrahastamist käsitlevad õigusnormid nagu on Hispaanias ei kujuta endast liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest antud abi EÜ artikli 87 tähenduses.

139.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunal Supremo esitatud küsimustele järgmiselt: