1. 

Käesolevas EÜ artikli 88 lõike 2 alusel algatatud menetluses väidab komisjon, et kuna Prantsusmaa ei saanud tagasi summasid, mille ta oli andnud raskustes olevate ettevõtjate tegevusi üle võtvatele äriühingutele, siis ei ole ta täitnud komisjoni otsust 2004/343/EÜ ( 2 ) (edaspidi „otsus”) määratud tähtaja jooksul. Seega palub komisjon tuvastada, et Prantsusmaa on rikkunud otsuse artiklitest 5 ja 6, EÜ artikli 249 neljandast lõigust ning EÜ artiklist 10 tulenevaid kohustusi.

2. 

Prantsusmaa ei vaidlusta ei asjaomase riigiabi ebaseaduslikuks tunnistanud otsust ega ka oma põhimõttelist riigiabi tagasinõudmise kohustust. Siiski leiab ta, et ta ei ole rikkunud ühenduse õigusest tulenevaid kohustusi.

3. 

Oma kaitseks väidab Prantsusmaa, et riiklikud ametiasutused on teinud kõik võimaliku asjaomase abi tagasisaamiseks ning et abi veel kiirem tagasisaamine oleks võimatu. See puudutab eeskätt olukorda, kus abi saanud äriühingud on oma tegevuse lõpetanud või varad ära müünud.

4.

EÜ artikkel 10 sätestab:

„Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada nende kohustuste täitmine, mis tulenevad käesolevast lepingust või ühenduse institutsioonide võetud meetmetest. Nad aitavad kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele.

Liikmesriigid hoiduvad kõigist meetmetest, mis võiksid kahjustada käesoleva lepingu eesmärkide saavutamist.”

5.

EÜ artikli 87 lõige 1 sätestab tingimused, mille alusel on riigiabi põhimõtteliselt ühisturuga kokkusobimatu. EÜ artikli 87 lõikes 3 on loetletud mitmed juhtumid, mille puhul riigiabi võib siiski lugeda ühisturuga kokkusobivaks.

6.

Artikli 88 lõige 2 sätestab:

„Kui komisjon leiab pärast asjassepuutuvatelt isikutelt selgituste saamist, et riigi poolt või riigi ressurssidest antav abi ei sobi ühisturuga kokku […], siis otsustab komisjon, et asjassepuutuv riik peab säärase abi lõpetama või muutma seda komisjoni määratud tähtaja jooksul.

Kui asjassepuutuv riik ei täida ettenähtud tähtaja jooksul komisjoni otsust, võib komisjon või mõni teine huvitatud riik erandina artiklite 226 ja 227 sätetest anda asja otse Euroopa Kohtusse. […]”

7.

EÜ artikli 249 neljas lõige sätestab:

„Otsus on tervikuna siduv nende suhtes, kellele see on adresseeritud.”

8.

Nõukogu määrus (EÜ) nr 659/1999 ( 3 ) (edaspidi „määrus nr 659/1999”) kehtestab õigusliku üldraamistiku riigiabi tagasinõudmiseks. Kõnealusest määrusest tuleneb põhimõte, et abisaajad on kohustatud viivitamata tagastama ühisturuga kokkusobimatu riigiabi tõhusa konkurentsi taastamiseks. ( 4 )

9.

Prantsuse üldise maksuseadustiku artikkel 44f ( 5 ) sätestas kaheaastase ettevõtte tulumaksu vabastuse raskustes olevate tööstusettevõtjate tegevusi ülevõtvatele äriühingutele. Lisaks tulenes artiklist 1383 A, artiklist 1464 B ja artiklist 1464 C viimati nimetatud äriühingutele veel kaheaastane vabastus ettevõtlusmaksust ja maamaksust kohalike pädevate ametiasutuste nõusolekul.

10.

Komisjon palus 12. septembri 2001. aasta kirjaga Prantsusmaalt teavet üldise maksuseadustiku artikliga 44f kehtestatud maksuvabastuse kohta. Seejärel algatas komisjon . aasta kirjaga ametliku uurimismenetluse põhjendusel, et kõnealune maksuvabastus võib kujutada endast EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse kuuluvat abi.

11.

Prantsuse ametiasutused vastasid 13. detsembri 2002. aasta kirjaga. Nad väitsid, et asjaomane maksukord ei ole riigiabi EÜ artikli 87 tähenduses või et kui on, siis on see põhjendatud vastavalt ühenduse suunistele raskustes olevate ettevõtjate päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta. ( 6 )

12.

Siiski järeldas komisjon, et asjaomased maksuvabastused kujutasid endast ebaseaduslikku riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses. Seetõttu võttis komisjon 16. detsembril 2003 vastu otsuse.

13.

Otsuse resolutiivosa on järgmine:

„Artikkel 1

Ilma et see piiraks artiklite 2 ja 3 kohaldamist, on üldise maksuseadustiku artiklis 44f sätestatud riigiabi kava, mis seisneb maksuvabastuste andmises äriühingutele, kes võtavad üle raskustes olevate ettevõtjate varad, ning mille kohaldamisega rikkus Prantsusmaa EÜ artikli 88 lõiget 3, ühisturuga kokkusobimatu. [Siin ja edaspidi on osundatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

Artikkel 2

Artiklis 1 osutatud riigiabi kava alusel antud maksuvabastused ei ole riigiabi juhul, kui on täidetud määruses (EÜ) nr 69/2001[ ( 7 )] või maksuvabastuse andmise ajal kehtinud vähese tähtsusega abi eeskirjades sätestatud tingimused.

Artikkel 3

Artiklis 1 osutatud riigiabi kava alusel antud abi, mis vastab 1979. aasta teatises piirkondlike abisüsteemide kohta, 1998. aasta suunistes piirkondliku abi kohta või määruses nr 70/2001[ ( 8 )] sätestatud tingimustele, on ühisturuga kokkusobiv ettenähtud piirides.

Artikkel 4

Prantsusmaa tühistab artiklis 1 osutatud riigiabi kava.

Artikkel 5

Prantsusmaa võtab kõik vajalikud meetmed, et nõuda abisaajatelt tagasi artiklis 1 osutatud riigiabi kava alusel neile ebaseaduslikult antud abi, mis ei ole abi artiklite 2 ja 3 tähenduses.

Abi tuleb tagasi nõuda viivitamata ja vastavalt siseriiklikus õiguses sätestatud menetlusele eeldusel, et menetlus võimaldab käesoleva otsuse kohe ja tõhusat täitmist. […]

Artikkel 6

Prantsusmaa teavitab komisjoni kahe kuu jooksul pärast otsuse teatavakstegemist selle täitmiseks võetud ja kavandatud meetmetest.

Artikkel 7

Prantsusmaa […] koostab ammendava nimekirja äriühingutest, kellele anti abi artiklis 1 osutatud riigiabi kava alusel, ja toob ära neile makstud summad.

Prantsusmaa koostab nimekirja äriühingutest, kellele anti artiklis 1 osutatud riigiabi kava alusel abi, mis ei vasta [otsuse artiklites 2 ja 3 osutatud maksuvabastuse] tingimustele. Nimekirjas tuleb ära näidata iga äriühingu saadud abisumma […]”

14.

Prantsusmaa ei vaidlustanud selle otsuse õiguspärasust. Selle asemel peatas ta esmalt artikli 44f kohaldamise 4. märtsi 2004. aasta haldusjuhendiga 4 H-2-04. ( 9 ) Seejärel muutis ta kõnealust artiklit . aasta seaduse 2004-1485 artikliga 41. ( 10 ) Komisjon kiitis muudetud redaktsiooni heaks. ( 11 )

15.

2003. aasta detsembrist kuni 2006. aasta juulini toimus komisjoni ja Prantsusmaa vahel otsust puudutav kirjavahetus ning tehti vastavasisulisi vastastikkuseid avaldusi. Samuti toimus kolm ametnikevahelist kohtumist tagasinõudemenetluse teemal. Ometi ei nõutud kirjavahetuse ja kohtumiste tulemusena tagasi ühtegi ebaseaduslikku abisummat.

16.

Komisjon lisas hagiavaldusele tema enda ja Prantsusmaa kirjad kronoloogilises järjestuses. Leian, et mõistlik on võtta kirjavahetus kokku poolte väidete põhjal.

17.

Esimene küsimus, millele tuli vastus leida, oli see, kui paljusid äriühinguid asjaomane otsus mõjutas. Prantsuse ametiasutuste esialgse hinnangu kohaselt võis otsus mõjutada ligikaudu 2000 äriühingut. Umbes kuu aega hiljem saatis Prantsusmaa komisjonile esialgsed andmed, millest selgus, et asjaomaste maksusätete alusel võis abi saada ligikaudu 4000 äriühingut. Selleks ajaks, kui komisjon menetluse algatas, oli Prantsusmaa esitanud kolm abisaajate nimekirja. ( 12 )

18.

Esimesel kohtumisel märkisid Prantsuse ametiasutused, et siseriiklik õigus sätestab kümneaastase finantsdokumentide säilitamise kohustuse. Seega puuduvad dokumendid ajavahemiku kohta kuni 1993. majandusaasta lõpuni. Komisjon nõustus, et enne 1994. aastat antud abi ei ole võimalik tagasi nõuda. Käesolev kohtuvaidlus kõnealust abi ei puuduta.

19.

Esimesel kohtumisel märkis Prantsusmaa, et mõned abisaajad võivad olla oma tegevuse lõpetanud. Kümme kuud hiljem väitis Prantsusmaa, et selliseid abisaajaid on ligikaudu 140. Pooltevahelisel kolmandal kohtumisel nõustus komisjon, et otsus võib lugeda täidetuks majandustegevuse lõpetanud äriühingute suhtes.

20.

Komisjon tegi Prantsusmaale ettepaneku piirduda abisaajate osas, kes olid oma varad teistele äriühingutele üle kandnud, üksnes suurimate äriühingute uurimisega ning teha kindlaks, kas varade müük toimus turutingimustel.

21.

Üldiselt tegi komisjon Prantsuse ametiasutustele ettepaneku lõpetada ebaseadusliku abi tagasinõudmise raames ennekõike suurimad konkurentsimoonutused. Prantsusmaa nõustus mainitud ettepanekuga, kuid samas märkis, et ta jagaks abisaajad kahte rühma: ühte kuuluksid need, kes on täielikult abi tagasimaksmisest vabastatud, ja teise need, keda tuleb uurida põhjalikult täpse tagasinõutava summa kindlaksmääramiseks.

22.

Prantsusmaa esitas 16. märtsil 2005 komisjonile nimekirja 55st tuvastatud abisaajast, kellest igaühe võlgnevus ületas 1 miljon eurot.

23.

Prantsusmaa tegi ettepaneku anda teatud abisaajatele uut abi. Komisjon vastas, et uue abi andmine ei tohi olla seotud selle abi tagastamiskohustusega, mida anti varade ülevõtmiseks ettenähtud abikava alusel. Prantsusmaa saatis 7. juulil 2006 komisjonile nimekirja abisaajatest, kes olid kohustatud tagastama vähem kui 200000 eurot, ning tegi ettepaneku anda neile uut abi ebaseadusliku abi tagastamisest tuleneva võla katteks. ( 13 )

24.

Prantsusmaa palus luba VKE lihtsustatud määratluse kohaldamiseks. Komisjon toonitas, et VKE-dele keskendumine on vastuolus tema poolt kindlaks määratud tagasinõuete rahuldamise järjekorraga. Lõpuks lubas ta abi tagastamiskohustusest vabastamise eesmärgil lihtsustada erandkorras kehtivaid VKE määratluse kriteeriume.

25.

Teisel kohtumisel selgitas Prantsusmaa, et tal on probleeme tagasinõudemenetluse läbiviimiseks kohase õigusliku aluse leidmisega siseriiklikus õiguses ning abi tagasinõudmiseks on vaja kas reguleerivat akti või õigusakti muudatust. Ilmneb, et tegelikult ei võetud vastu ühtegi siseriikliku õigusakti muudatust. Selle asemel kasutasid Prantsuse ametiasutused ebaseadusliku abi tagasinõudmiseks juhtumipõhist menetlust.

26.

Mainitud juhtumipõhine menetlus eeldas abisaajapoolset koostööd. Pealegi tuli teha teatavad menetlustoimingud enne, kui sai alustada ebaseadusliku abi tagasinõudmisega. Prantsusmaa rõhutas, et enne kõnealuse riigiabi tagastamise korralduste edastamist oli oluline kindlaks määrata täpne tagasinõutav abisumma ning viitas sellega kaasnevale suurele halduskoormusele. Lisaks rõhutas Prantsusmaa vajadust hoida ära tagastamisnõudele järgnevaid abisaajate nõudeid riigi vastu.

27.

Komisjon palus Prantsusmaa ametiasutustel esitada sellistelt suurettevõtetelt abi tagasinõudmise ajakava, kes asusid väljaspool piirkondlikku abitsooni. Prantsusmaa seda ei teinud.

28.

Prantsusmaa esitas mitu ebaseadusliku abi tagasinõudmise viibimise poliitilist põhjust, milleks olid asjaomaste äriühingute suhtumine; abi tagasinõudmisest majandustegevusele tulenev võimalik kahju; töökohtade kadumise oht ning ebaseadusliku abi laiaulatusliku tagasinõudmise võimalik negatiivne mõju Euroopa põhiseadusliku leppe rahvahääletuse kampaaniale Prantsusmaal.

29.

Komisjon palus Prantsusmaal selgitada, kuidas ta kavatseb kindlaks määrata igalt abisaajalt tagasinõutava abisumma. Prantsusmaa selgitas, et kõnealuse summa arvutamisel lähtub ta igale äriühingule abist tulenenud tegelikust kasust. Komisjon oli juba varem märkinud, et niisugune lähenemisviis on põhimõtteliselt vale ning seetõttu lükkas ta Prantsusmaa pakutud tagasinõutava summa arvutamise meetodi tagasi.

30.

Komisjon palus Prantsusmaal end teavitada Prantsusmaa pakutud ebaseadusliku abi tagasinõudemenetlusest. Ei ilmne, et Prantsusmaa oleks seda teinud.

31.

Komisjon palus 2006. aasta jaanuaris, et Prantsusmaa väljastaks abi tagastamise korraldused nendele äriühingutele, kelle Prantsusmaa oli jõudnud tuvastada ja kelle ebaseaduslik abisumma oli juba välja arvutatud. Kaks kuud hiljem palus komisjon kinnitada abi tagastamise korralduste väljastamist. Käesoleva menetluse algatamise hetkeks 2007. aasta aprillis ei olnud Prantsusmaa asjaomaseid tagastamise korraldusi veel väljastanud.

32.

Komisjon hakkas väljendama oma muret 2004. aasta aprillis, kuna tagasinõutavate summade tagasisaamisel puudusid endiselt tulemused. Komisjon märkis 2005. aasta jaanuaris, et tagasinõudemenetlusega tuleks alustada hiljemalt aprilliks ning hoiatas hagi esitamise eest EÜ artikli 88 lõike 2 alusel. Prantsusmaa vastas sellele kirjale märtsi keskel. Aasta hiljem (märtsis 2006) hoiatas komisjon uuesti hagi esitamise eest EÜ artikli 88 lõike 2 alusel. Prantsusmaa vastas 2006. aasta juulis, juhtides tähelepanu oma probleemidele ja lisas kaks nimekirja äriühingutest, kellel ei olnud midagi tagastada.

33.

Pärast viimati nimetatud kirja kättesaamist esitas komisjon EÜ artikli 88 lõike 2 alusel Euroopa Kohtusse hagi.

34.

Komisjon palub tuvastada, et Prantsusmaa rikkus otsuse artiklitest 5 ja 6, EÜ artikli 249 neljandast lõigust ning EÜ artiklist 10 tulenevaid kohustusi.

35.

Komisjon leiab, et Prantsusmaa rikkus ebaseadusliku abi kohe ja tõhusa tagasinõudmise kohustust. Prantsusmaa ei ole tagasi nõudnud ühtegi tagastamisele kuuluvat summat. Samuti ei ole Prantsusmaa teinud midagi nimetatud summade tagasisaamiseks. Prantsusmaa ei ole tõendanud, et ebaseadusliku abi tagasinõudmine on tema jaoks täiesti võimatu. Pigem on ta oma tegevusega rikkunud EÜ artiklist 10 tulenevat lojaalse koostöö kohustust.

36.

Prantsusmaa väidab, et on astunud mitmeid samme summade tagasinõudmiseks vastavalt otsusele. Kogu menetluse vältel on ta rõhutanud ja selgitanud riiklike ametiasutuste probleeme. Need probleemid on tinginud olukorra, kus ebaseadusliku abi tagasinõudmine on seni olnud täiesti võimatu. Prantsusmaa väidab, et ta on aktiivselt osalenud tagasinõudemenetluses, et komisjon on oluliselt alahinnanud Prantsusmaa probleeme ning et ta ei ole rikkunud EÜ artiklist 10 tulenevat kohustust.

37.

Komisjon ja Prantsusmaa esitasid mõlemad kirjalikud märkused. Kohtuistungit ei toimunud.

38.

Liikmesriikidel on põhimõtteline kohustus tagasi nõuda ebaseaduslik riigiabi. See üldine kohustus tuleneb EÜ artikli 88 lõikest 2 ja määrusest nr 659/1999. Palju konkreetsem kohustus otsuse adressaadiks olevale liikmesriigile kehtestatakse üksikotsusega, millega tunnistatakse ebaseaduslikuks teatud liiki riigiabi. Otsus on adressaadile siduv.

39.

Nimetatud kohustuste eesmärk on taastada endine olukord nii palju kui võimalik ning kaotada ebaseadusliku riigiabiga saadud konkurentsivastane turueelis. ( 14 )

40.

Prantsusmaa on otsuse adressaat. Kuigi otsuses ei ole määratud ebaseadusliku abi tagasinõudmise konkreetset tähtaega, kohustas see Prantsusmaad abi „viivitamata” tagasi nõudma (artikkel 5). Vaidlust ei ole selles, et abi ei nõutud tagasi enne käesoleva menetluse algatamist komisjoni poolt. Seetõttu ei täitnud Prantsusmaa otsuse tagajärjega seonduvat kohustust.

41.

Samuti kehtestab otsuse artikkel 5 kohustuse kõnealuse tagajärje saavutamise viisi osas. Vastavalt kõnealusele artiklile tuleb Prantsusmaal võtta „kõik vajalikud meetmed” ning abi tuleb tagasi nõuda „viivitamata ja vastavalt siseriiklikus õiguses sätestatud menetlusele eeldusel, et menetlus võimaldab [otsuse] kohe ja tõhusat täitmist.” ( 15 )

42.

Leian, et kui asjaomane liikmesriik on jätnud täielikult täitmata tagajärjega seonduva kohustuse, siis pole mõtet analüüsida üksikasjalikult seda, kuidas liikmesriik oli tagasinõudmise ette näinud.

43.

Euroopa Kohus on järjepidevalt sedastanud, et ebaseadusliku riigiabi tagasi nõudmata jätmine on vabandatav üksnes juhul, kui see on täiesti võimatu. ( 16 ) Euroopa Kohus tõlgendab täielikku võimatust kitsalt ning keeldub nõustumast väitega, et „siseriiklike raskuste pelk etteaimamine” on täiesti võimatu olukord. ( 17 )

44.

Oluline on rõhutada, et täielik võimatus on seotud saavutatava tagajärjega, milleks on ebaseadusliku abi tagasinõudmine. Kui täielikule võimatusele saaks tugineda ka seoses tagasinõudmise viisiga, siis oleks liikmesriigil liiga lihtne valida ebaseadusliku abi tagasinõudmiseks võimatu viis ja seejärel väita, et tema kohustus abi tagasi nõuda on lõppenud.

45.

Kui abi tagasinõudmise ajal tekivad probleemid, siis on liikmesriigil täiendavad kohustused. Sellega seoses on Euroopa Kohus korduvalt sedastanud, et otsuse täitmine ei ole täielikult võimatu, kui liikmesriik ainult teavitab komisjoni otsuse rakendamisel esinevatest õiguslikest, poliitilistest või praktilistest raskustest, ilma asjaomastelt ettevõtjatelt abi reaalselt tagasi nõudmata ning pakkumata komisjonile otsuse täitmiseks teisi meetmeid, mis võimaldaksid neid raskusi ületada. Liikmesriik võib kaitse eesmärgil tugineda täielikule võimatusele üksnes siis, kui ta on teavitanud komisjoni probleemidest ning on püüdnud neid lahendada. ( 18 )

46.

Seega saab liikmesriik tugineda väitele, et ta on „teinud kõik endast oleneva” asjaomaste summade tagasinõudmiseks üksnes sellistel asjaoludel, mille puhul on tegu objektiivselt täiesti võimatu olukorraga. ( 19 ) Liikmesriik ei saa kaitsel tugineda enda subjektiivsele tajule olukorra võimatusest.

47.

EÜ artikkel 10 kehtestab liikmesriikidele lojaalse koostöö üldise kohustuse.

48.

Loomulikult kehtib kõnealune kohustus ka siis, kui liikmesriik satub raskustesse ebaseadusliku abi tagasinõudmisel. Erikohustus täita otsus seoses ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmisega on tihedalt seotud EÜ artiklist 10 tuleneva üldise kohustusega ning EÜ artikkel 10 kehtestab viisi, mil moel liikmesriik tagasinõudemenetluse ajal tegutsema peab. ( 20 )

49.

Tegelikult on Euroopa Kohus olnud üsna konkreetne seoses EÜ artiklist 10 tulenevate kohustustega olukorras, kus liikmesriik on sattunud raskustesse ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmisel. Kohtuotsuses Hispaania vs. komisjon sedastas Euroopa Kohus, et „[…] liikmesriik, kes komisjoni otsust riigiabi kohta täites satub raskustesse, mida ta ette ei näinud ega saanud näha, olgu need siis poliitilist, õiguslikku või praktilist laadi, või saab teadlikuks tagajärgedest, mida komisjon ei ole silmas pidanud, peab jätma need raskused viimase hinnata, tehes ettepanekuid kõnealuse otsuse asjakohaseks muutmiseks. Sellisel juhul, eeskätt vastavalt EÜ artiklist 10 tulenevale liikmesriikide ja ühenduse institutsioonide vastastikkuse lojaalse koostöö kohustusele, peavad komisjon ja asjaomane liikmesriik niisuguste raskuste ületamiseks heas usus koostööd tegema, järgides rangelt EÜ asutamislepingu sätteid ja eelkõige neid, mis puudutavad riigiabi.” ( 21 )

50.

Seega uurin Prantsuse ametiasutuste tegevust kahest aspektist. Esiteks, kas Prantsusmaa tõendas ebaseadusliku abi tagasinõudmise täielikku võimatust tema jaoks? Teiseks, kas Prantsusmaa täitis raskuste ületamisel EÜ artiklist 10 tulenevat kohustust?

51.

Prantsusmaa osutas mitmele konkreetsele asjaolule, mis tema sõnul muutsid tagasinõudmise täiesti võimatuks.

52.

Esiteks märgib Prantsusmaa, et täiesti võimatu oli tuvastada neid abisaajaid, kellele anti abi enne 1993. majandusaasta lõppu, kuna finantsdokumente säilitatakse ainult kümme aastat. Komisjon nõustus selle argumendiga ning tema hagiavaldus ei puuduta kõnealuse abi tagasinõudmist. ( 22 )

53.

Teiseks tuvastasid Prantsuse ametiasutused 204 äriühingut, kes olid lõpetanud tegevuse pärast abi saamist varade ülevõtmiseks ettenähtud abikava alusel. Prantsusmaa sõnul oli täiesti võimatu rakendada tagasinõude otsust nimetatud äriühingute suhtes.

54.

Kui äriühing lihtsalt lõpetab tegevuse, jättes endast maha üksnes tühja kesta äriregistris, siis on praktikas võimatu nõuda ebaseadusliku abi tagasimaksmist. Samas kui äriühing likvideeritakse, registreeritakse ebaseadusliku abi tagasinõue võlanimekirjas. Euroopa Kohus on sedastanud, et põhimõtteliselt piisab sellest olukorra taastamiseks ja ebaseaduslikust abist tuleneva konkurentsimoonutuse lõpetamiseks. ( 23 )

55.

Kui äriühing likvideeritakse kohtumenetluse teel ja otsuse tegemisel arvestab kohus ebaseadusliku abiga, siis ebaseadusliku abi tagastamise kohustus kas täidetakse (kui äriühingul on sel hetkel piisavalt varasid abi tagasimaksmiseks) või see langeb ära äriühingu likvideerimise tõttu, mille tulemusena lõpeb konkurentsimoonutus.

56.

Seoses olukorraga, kus algne abisaaja jätkab tegevust ja tema varad müüakse teisele äriühingule, ( 24 ) on Euroopa Kohus sedastanud, et liikmesriigil tuleb tuvastada, kas ostja omandas asjaomased varad turutingimustel ( 25 ) ilma igasuguse kavatsuseta hoida kõrvale ebaseadusliku abi tagastamise kohustusest.

57.

Komisjon osundas oma märkustes kohtuotsuses Banks ( 26 ) kasutatud kriteeriumidele, mis ei hõlmanud selle hindamist, kas varade müük toimus ebaseadusliku abi tagastamise kohustusest kõrvalehoidmise eesmärgil. Samas puudutas mainitud kohtuasi aktsiate müüki. Käesolev kohtuasi puudutab ettevõtte varasid ning kohaldamiseks sobivad kohtuotsuses Saksamaa vs. komisjon kasutatud kriteeriumid. Viimatinimetatud otsuses kohaldas Euroopa Kohus otsuses Banks ( 27 ) kasutatud käsitlust, kohandas seda pigem varade kui aktsiate müügi eripärale ( 28 ) ja rakendas kohandatud käsitlust varade müügi suhtes ( 29 ). Ma ei näe põhjust, miks peaks kalduma kõrvale kohtuotsuses Saksamaa vs. komisjon kasutatud lähenemisviisist.

58.

Prantsusmaa sõnul võib mõnikord olla võimatu tuvastada, kas ebaseadusliku abi tagastamiskohustus on algsel abisaajal või tema varad omandanud äriühingul. Teatud juhtudel võivad müüdud varad osutuda nii ebaharilikuks, et neid on võimatu millegagi võrrelda, mistõttu on võimatu tuvastada varade hüpoteetilist turuhinda.

59.

Ma ei saa selle väitega nõustuda.

60.

Euroopa Kohus ei ole olnud kunagi nõus väitega, et ületamatud raskused tulenevad ainulaadsest olukorrast. ( 30 ) Pealegi on (tõenäoliselt) piisavalt ebatavaline, et ülekantud varad on tõesti ainulaadsed. Kui tegu on kõigest hüpoteetilise vastuväitega, siis ei tohi Prantsusmaa sellele tugineda. Prantsusmaa pole tõendanud, et niisugused asjaolud oleksid ilmnenud ühegi, rääkimata enamiku, asjaomaste äriühingute puhul.

61.

Samuti ei tõendanud Prantsusmaa, et riiklikel ametiasutustel puudusid vahendid selliste müügitehingute uurimiseks või et nad plaanisid mainitud uurimist läbi viia. Lisan veel, et kui pädevad ametiasutused oleksid kohustanud varasid omandanud äriühinguid tõendama, et müük teostati turutingimustel, siis oleks neile edastatud vajalikud dokumendid tehingute üksikasjade hindamiseks.

62.

Veel märgib Prantsusmaa, et kui varade ostja ei olnud ostmise hetkel teadlik riigiabi tagastamise kohustusest, siis ei saa teda kohustada tagastama ebaseaduslikku abi isegi juhul, kui varade müügihind oli turuhinnast madalam. Prantsusmaa sõnul puudub siseriiklikus õiguses seaduslik alus sellise menetluse algatamiseks, mille kaudu ostjalt kõnealust abi tagasi nõuda.

63.

Nagu komisjon õigesti märgib, julgustab selline lähenemine ostjaid vältima niisugusest kohustusest teadasaamist. Pealegi ei ole tagasinõudmiseks kehtiva seadusliku aluse puudumine siseriiklikus õiguses täiesti võimatu olukord.

64.

Leian, et eespool kirjeldatud konkreetsete asjaolude puhul on tegu riigisiseste raskustega. Seega ei ole Prantsusmaa tõendanud täielikku võimatust seoses nimetatud asjaoludega.

65.

Prantsusmaa palju üldisemad täieliku võimatuse väited rajanevad eeldusel, et tal on õigus tugineda abi tagasinõudmise menetluse igas staadiumis ilmnevatele raskustele, mis aeglustavad menetluse kulgu. Nagu ma eespool märkisin, ( 31 ) ei saa täieliku võimatuse kaalumisel arvesse võtta liikmesriigi tagasinõudemenetluse viisi, kui ta ei ole tegelikult üldse ebaseaduslikku abi tagasi nõudnud.

66.

Otsuse rakendamiseks tuvastas Prantsusmaa tegelikult suurimad ebaseadusliku abi tagastamise kohustusega abisaajad. Samuti määras ta iga abisaaja puhul kindlaks täpse tagasimaksmisele kuuluva summa. Ma ei näe ühtegi mõjuvat põhjust ega veel vähem ületamatut raskust, mis takistas Prantsusmaa ametiasutusi edastamast asjaomastele abisaajatele abi tagastamise korraldused.

67.

Seetõttu järeldan, et Prantsusmaa ei lükanud ümber komisjoni süüdistusi ega tõendanud sellise abi tagasinõudmise täielikku võimatust, mida anti äriühingutele alates 1994. majandusaastast. Seega on Prantsusmaa rikkunud otsuse artiklitest 5 ja 6 ning (seega paratamatult) EÜ artikli 249 neljandast lõigust tulenevaid kohustusi.

68.

Liikmesriigi ja komisjoni vastastikuse lojaalse koostöö kohustus tagasinõudemenetluse ajal tuleneb vajadusest tagada otsuse kohene ja tõhus rakendamine ning ebaseaduslikult väljamakstud abisummade viivitamatu tagasinõudmine.

69.

Otsus tehti 16. detsembril 2003. Prantsuse ametiasutused ei ole tagasi nõudnud ühtegi ebaseaduslikku abisummat. Samuti ei ole võetud sammud olnud tagasinõudmise seisukohalt tulemuslikud.

70.

Prantsusmaa lähenemisviis tagastamisele kuuluvate summade tagasinõudmisel on olnud pigem vastupidine lähenemisviisile, mis oleks taganud ebaseadusliku abi vähemalt osalise kiire tagasisaamise.

71.

Esiteks kulutasid Prantsuse ametiasustused palju aega ja tegid suuri jõupingutusi selleks, et vähendada nii tagastamiskohustusega äriühingute arvu kui ka tagastamisele kuuluvaid summasid. Kuid samas ei tehtud mingeid jõupingutusi selleks, et nõuda abi tagasi nendelt abisaajatelt, kes tuvastati üsna varakult märkimisväärse abisumma tõttu. ( 32 )

72.

Teiseks otsustas Prantsusmaa kohaldada juhtumipõhist tagasinõudemenetlust, mis nõudis abisaajate aktiivset osalemist ja koostööd tagasinõudemenetluse ajal. Pole üllatav, et Prantsusmaa otsus kasutada (taotluslikult) sellist menetlust tekitas palju probleeme. Asjaomastele abisaajatele oli vastumeelt, et neid tuvastatakse ning nad ei soovinud anda juurdepääsu ei äriühingu finantsdokumentidele ega ka nende valduses olnud muule teabele. Ilmselt niipea, kui edastatakse abi tagastamise korraldused, tekivad uued probleemid. ( 33 )

73.

Komisjoni arvates oleks saanud sellise ulatusliku koostöö vajadust vältida, kui Prantsuse ametiasutused oleksid lihtsalt nõudnud selle maksusumma tagastamist, mille ulatuses said abisaajad algselt maksuvabastust, ning pannud abisaajatele vajalike tõendite esitamise kohustuse tõendamaks, et kogu asjaomane summa või osa sellest on ühisturuga kokkusobiv riigiabi liik otsuse artiklite 2 ja 3 tähenduses. Olen sellega nõus.

74.

Ilmselt nõudis Prantsuse ametiasutuste kohaldatud menetlus ka seda, et enne abi tagastamise korralduste väljastamist oleks need grupeeritud vastavalt département’le. Prantsusmaa ei selgitanud selle vajadust.

75.

Prantsusmaa väitel tuli riiklikel ametiasutustel kohaldada juhtumipõhist menetlust selleks, et lahendada kaks probleemi.

76.

Esiteks märgib Prantsusmaa, et tema õiguskorras puudub kohane seaduslik alus kõnealuste võlgade sissenõudmiseks. Nagu ma eespool mainisin, on see argument alusetu. Kui liikmesriigi õiguskorras puuduvad vajalikud mehhanismid ühenduse õigusest tulenevate kohustuste täitmiseks, siis tuleb liikmesriigil need kehtestada. See on EÜ artikli 249 alusel tehtud siduvate otsuste loogiline tagajärg.

77.

Teiseks väidab Prantsusmaa, et asjaomaste võlgade sissenõudmiseks ei ole võimalik kohaldada menetlusi, mida kasutatakse tavaliste maksuvõlgade sissenõudmiseks, sest siis kuulub kohaldamisele kolmeaastane tähtaeg. Seega tuli kasutada juhtumipõhist menetlust, mis eeldab abisaajapoolset koostööd.

78.

Mina selle argumendiga ei nõustu. Ühenduse õiguse kohaselt on Prantsusmaal ebaseadusliku abi tagasinõudmise kohustus olenemata sellest, kas siseriikliku õiguse kohaselt on tegu maksuvõlaga või mitte. Liikmesriigil ei ole lubatud kõrvale hoida kohustusest nõuda tagasi ebaseaduslik abi abisaajate õiguspärase ootuse põhjendusel. ( 34 )

79.

Kui Prantsuse ametiasutused leiavad, et siseriikliku õiguse alusel tuleb neil kohaldada juhtumipõhist menetlust, siis tuleb seda kohaldada nii, et oleks tagatud ebaseadusliku abi kohene ja tõhus tagastamine. Formaalselt juhtumipõhine menetlus ei pruugi ilmtingimata eeldada koostööd abisaajatega. Prantsuse ametiasutustel oli küll õigus valida, millist tagasinõudemenetlust kohaldada, kuid see allus ülimuslikule kohustusele kasutada sellist menetlust, mis võimaldas Prantsusmaal oma kohustusi täita. Selgub, et ametiasutuste valitud menetlus osutus siiski üheseltmõistetavalt tulemusetuks ning põhjustas probleeme, mida Prantsusmaa tegelikult lahendada ei püüdnud. Niisuguse tegevuse puhul on keeruline täheldada koostöövalmidust, milleks kohustab EÜ artikkel 10.

80.

Veel juhin tähelepanu sellele, et Prantsusmaa kavatseb anda uut abi nendele tuvastatud abisaajatele, kelle võlasumma ei ületa 200000 eurot, ( 35 ) kasutades sealjuures ära asjaolu, et aastate jooksul, mis on möödunud otsuse teatavakstegemisest ja asjaomase menetluse algatamisest, on vähese tähtsusega abi piirmäära tõstetud 100000 eurolt 200000 euroni. Ka selline lähenemine ei jäta sugugi muljet liikmesriigi tegutsemisest lojaalse koostöö vaimus.

81.

On selge, et Prantsusmaa rikkus kohustust teavitada komisjoni otsuse artiklis 6 määratud tähtaja jooksul. Kuigi komisjon ei näinud ette tähtaega otsuse artiklis 5 sätestatud tagasinõudmiseks, määras ta siiski mitmed tähtajad pikaleveninud kirjavahetuse toimumise ajal Prantsuse ametiasutustega. ( 36 ) Prantsusmaa ei pidanud ühestki tähtajast kinni.

82.

Olukorda ilmestab väga hästi tõsiasi, et kui komisjon algatas menetluse pärast kolme aasta ja nelja kuu möödumist otsuse avaldamisest, siis selleks ajaks ei olnud Prantsusmaa esialgsest abist tagasi nõudnud mitte ühtegi senti.

83.

Seega asun seisukohale, et Prantsusmaa on rikkunud ka EÜ artiklist 10 tulenevaid kohustusi.

84.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha käesolevas asjas otsus, et kuna Prantsusmaa ei ole nõudnud tagasi summasid, mille ta andis raskustes olevate ettevõtjate tegevusi ülevõtvatele äriühingutele, siis ei ole ta täitnud komisjoni otsust 2004/343/EÜ ning on seega rikkunud selle otsuse artiklitest 5 ja 6, EÜ artikli 249 neljandast lõigust ning EÜ artiklist 10 tulenevaid kohustusi.